Goodbye!

@ckrabat
30. detsembril 2010 ilmus selle blogi avalugu sümboolse pealkirjaga “Hello world!”, mis ütleb:  “The truth is out there. Somewhere between two fairy tales. Caught somewhere deep between someone’s truth and a lie.” 3. jaanuaril  2011 sündis v(algus) ja valgus sai. Esimene lugu, huvilise postitus pealkirjaga  “Parlamentaarse riigikorraldusega demokraatliku vabariigi valikuvõimalus”, ilmus 12. jaanuaril 2011. Samal päeval ilmus ckrabati  “Valimised demokraatlikes riikides – õigus või kohustus?” Aastaks 2017 on ilmavalgust näinud 587 lugu, blogi on külastatud üle 156 000 korra (see number ilmselt kasvab)  ja  tehtud 8740 kommentaari. Kui 2011. aastal külastati blogi 4550 korda (võrdlusena juba sel aastal on olnud 3330 külastust), siis 2015. aastal on käidud 39 052 korda, eelmisel aastal vaid napilt vähem. Kokkuvõttes võib arvata, et mingisugune tähendus Eesti blogimaastikul oli tal tõenäoliselt olemas, selline  üle keskmise tegija. Blogil oli kolm autorit, lisaks huvilisele ja ckrabatile liitus millalgi jolli, see võis olla ilmselt 2012, kui ilmus Ivari sarja esimene lugu. Blogi toimetamine on kuue aasta ja ühe kuu jooksul olnud siiski ühe  inimese kanda ja  siit jõuame ka tänase loo põhjuse juurde .

Nii nagu igal asjal on kunagi  algus, siis on tal ka lõpp ja see lõpp  ei pea saabuma  vaikse vindumisena. Sisulist põhjust lõpetamiseks pole, sest blogi külastatavus on püsinud endisel  tasemel, viimastel kuudel üle 3000 külastaja kuus, isegi suvel püsis see üle 2000. Kindlasti pakub elu teemasid, millest võiks kirjutada. Otsus blogi tegevus lõpetada oli minu ainuisikuline otsus, mis sündis kiiresti ja ootamatult, aga see sündis, põhjusena number üks oli minu väsimus, sest kuus aastat elust blogile kulutada ei ole väike töö, paras aja- ja närvikulu. Selleks, et konkurentsivõimelisena püsida, pead sa paratamatult lugusid juurde tootma, et pildil püsida, kuid selle aja oleks võinud ka millelegi muule kulutada. Mingit isiklikku kasu ma ei ole sellest tegevusest saanud, ei materiaalset ega moraalset, mitte, et nüüd seda oodanud oleks, kaugel sellest, seega olid motiivid üksnes loomingulised. Samuti ei teinud me sellele üllitisele peaaegu üldse reklaami. Ma usun, et isegi paljud minu tuttavad ei tea siiani sellest blogist midagi. Ainus tunnustus ongi  see, et kui mõni ütleb, et üks või  teine lugu talle meeldis või et see oli huvitav lugemine või kui sa näed, et mingi teema all tekib diskussioon, järelikult  see huvitab, läheb kellelegi korda. Siinkohal  tahaksin tänada teenekaid kommentaatoreid js, Aqualung, guybrush, KV, Jüri, blogi algusaegadel Tõnu ja kindlasti paljud teised, kelle nimi hetkega ei meenu, kuid kes püsikommentaatoritena andsid kindlasti olulise panuse selle saidi lugemisväärsusele.

Olgu veel mainitud, et selle blogi ülesehitamiseks pole kulutatud ainsamatki senti, kasutades ainult tasuta pakutavaid lahendusi, mis tundub kummaline, kuid elu on näidanud, et ka niiviisi on võimalik.  Huvitegevuse eelduseks ongi huvi selle tegevuse vastu ja  siis, kui see tegevus muutub tüütuks kohustuseks või kui sulle hakatakse ette kirjutama, millest ja kuidas kirjutada tohib, kaob see huvi ära ja nii lihtne see kõik ongi. Seega ma loodan, et mingit isikutevahelist konflikti pole olnud ega tule ja koostöö teiste projektide raames jätkub, nagu näiteks intervjuudel põhinev raamatuprojekt, mis  on süvakultuurilises mõttes kahtlemata oluliselt väärtuslikum, kui mingis blogisabas päevapoliitilistel teemadel kraaklemine. Kui kellelgi peaks sel teemal ideid või mõtteid tekkida, kuidas seda avaldada, oleme kindlasti soovitusteks ja kommentaarideks avatud.

Ma tunnistan, et autorite vahel eksisteerivad teatavad maailmavaatelised vastuolud, mis said minule vähemalt selgeks juba esimestest lugudest saadik, kuid  sarnased vastuolud on tänaseks lõhestanud nii Eesti kui kogu läänemaailma. Selliste vastuolude ilmnemisel sõltubki palju ühe või teise võimest kohaneda mitmekesise maailmaga, arvestada sellega, et teised võivad maailmast jälle teistmoodi aru saada ja mitte hakata oma vaateid või mõttemaailma teistele peale suruma. Minule näiteks on maailmavaateliselt vastuvõtmatu nii surmanuhtluse kui ka vägivalla propageerimine, ometi on sellise orientatsiooniga lugusid siin ilmunud. Teine vastuolu võib tulla erinevast vastuvõtlikkusest huumorile ja selle kasutamisele teatud seisukohtade väljatoomisel. Taavi Minnik kirjutas ühes artiklis targasti, et “paljud pole võimelised mõistma ei sarkasmi ega irooniat ning vananedes nõrgeneb inimeste huumoritaju paraku veelgi.” See oleks olnud üks teemadest, mida oleks soovinud ka siin käsitleda, aga kahjuks sai aeg enne otsa. Olgu igaks juhuks üle kinnitatud, et mingeid solvumisi või veel enam “pikaajalist võitlust, mille algus on kergesti tuvastatav” pole vähemalt minu poolt siin kunagi olnud. I never had such expectations as I’m perfectly familiar with the personality of another author and his views.  Samas ma tunnistan, et teistele lugejatele näevad sellised kraaklemised inetud välja, sellepärast tulebki neile lühike lõpp  teha. Seega, otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Blogi on olnud kahtlemata meediakriitiline, vähemalt minu poolt, ja põhjus on ikkagi meedia rolli muutumine, põhivoolu  meedia ja sotsiaalmeedia samastumine, meedia usaldatavuse vähenemine, tema orienteeritus kasumile ning populism. Kõigest sellest ja paljust muustki kirjutas juba Tiit Hennoste. Hennoste: “Peavoolumeedia omanikud on korporatsioonid, kellele kuulub hulk meediaettevõtteid. Selle keskmes olevad väljaanded loovad agenda, mida peegeldavad temaga ühes voolus ujuvad väiksemad ettevõtted. Omanikel on huve ka muudes majandusvaldkondades või poliitikas, mida nad soovivad oma meedia kaudu läbi viia. Omanikud soovivad meedia kaudu teenida ennekõike maksimaalset kasumit, mis määrab edastatava info valikuid. Peavoolumeedia saab suurema osa oma sissetulekust reklaamist. Sellega paneb ärimaailm ajakirjanduse vahendama uudiseid, mis peegeldavad tema väärtusi, mõtteviisi ja soove. Peavoolumeedia vajab pidevalt infot. See seob teda tugevalt riiklike institutsioonide ja ärimaailmaga, kes on talle olulisimad infoallikad. Peavoolumeedia oluline mõtteviis on anti-ideoloogia, mis arvestab inimeste hirmudega ja ehitab oma sõnumid võimalikule ähvardusele, vaenule jms.”

Siit tulenevad ka tegelikult totaalse meedia poolsed võimuambitsioonid, kus ta sageli võtab endale kohtuvõimu  positsiooni ja võib hakata mõjutama kodanike  eraelu ja ametialast karjääri. Selline menetlusvorm omandab teinekord nõukogude aegse troika  vormi, kes talle  sobival moel toodab populaarseid ja kallutatud otsuseid, eesmärgiga skandaali najal kasumit teenida. Erinevalt päris kohtust sünnivad meedia otsused kiiresti ja kõiki asjaolusid arvesse võtmata, sest meedia puhul kehtib tõdede paljusus, millest kohtusüsteem ei  saa lähtuda. Persona in fieri on olnud sunnitud sulgema ühe postituse ja toimetama mõningaid  tekste (kus oli viidatud peavoolu ajakirjandusele), kuna sai selliseid signaale, et keegi võib selle tagajärjel  kannatada saada. Hennoste kirjutab: “[peavoolu] ajakirjanduse kõrval on alati olnud alternatiivajakirjandus, milles valitsevad teised väärtused. Osa sellest kannab progressiivsuse märki, nagu avangard, feministid, gei- ja lesbikultuurid jms. Aga siia kuuluvad ka kloorijoojad, usuhullud, natsid jt. Kõiki neid ühendab äärmuslikkus ja tõrjutus või vähemalt tõrjutuse tunne.” Ma ei ole selle definitsiooniga päris nõus. Alternatiivmeedia ei tähenda tingimata “kellegi poolt tunnustamata sõgedate geeniuste” mõtteavaldusi, mida kusagil mujal ehk ei avaldataks ja kes viimse võimaluseni võitlevad usu nimel, et maakera on lapik või kuu on juustust, vaid ka võitlust meedia domineeriva rolliga nn tõejärgses maailmas. Kindlasti on võimalik peavoolu meedia funktsiooni täitev ja tema reeglitele toetuv alternatiivmeedia, millist rolli Persona in fieri püüdis täita.  Ma  ei väidagi, et kõige õnnestunumal moel.

See, et blogi viimaseks looks sai “Burksiputkade kultuuri manifest”, on mõneti vaimustavalt sümboolne, sest üks blogi sümbolitest oli  saabumisel isiku (lad. k. persona in fieri) kuvand. Burksiputkade kultuuri manifest  lõpeb aga homo hamburgerise saabumisega. Uus liik on tulemas ja võitmas – HOMO HAMBURGERIS! J.R.R. Tolkieni “Sõrmuste isanda” triloogia lõpus asuvad haldjad laevale ja lahkuvad Keskmaalt. Vanade  rahvaste ajastu oli otsa  saanud ja algas inimeste ajastu. Ühe ajastu  lõpp tähendab lihtsalt  teise algust. But the truth is out there. Somewhere between two fairy tales. Caught somewhere deep between someone’s truth and a lie. Goodbye!

Aastapäevajutlus VI

@ckrabat
Tänasega tähistab blogi oma kuuendat sünnipäeva. Varsti lähen kooli. Aasta hakkab lõppema ja kõiksugused arvamusliiderdajad ja muidu kuulsad ja kummalised ootavad suure põnevusega aurahade väljajagamist, sest vaata, kes meil kõik on sellega minevikus pärjatud – see on Eesti stultoloogiline eliit. See, kui sa saad Jaan Tatika või Saalomon Vesipruuli auraha õnnelikuks omanikuks, siis on tegemist samasuguse orgastilise efektiga nagu Kadrioru lossis perset näidata või keset Toompead end jääveega üle valada – omad tunnevad raudselt ära. Aurahad tuleb jälle kord välja jagada ja õhk oli sobivatest kandidaatidest tiine. Tuletame meelde, et möödunud aastal pälvis Jaan Tatika auraha EKRE noorfüürer, naiste, poliitika ja mobiiltelefonide asjatundja Jaak Madison, kes veel tänavuse aasta lõpus ennustas kadu Euroopa Liidule ja soovitas rahval sellega lihtsalt harjuda. Madison räägib: „Inimeste prioriteet on nende kodumaa suveräänsus ja nende rahvuse heaolu. Kõik muu, kaasa arvatud majandus ja selle kasv, on teisejärguline. Sestap pole oluline ka see, kui Euroopa Liidu lagunemisega jääb Eesti ilma sadadest miljonitest eurodest.“ Seda rääkis juba härra Maurus, et tooge kõik raha tema kätte hoiule. Kindlasti on selliseid, kelle elujärg läheb Euroopast lahkudes paremaks. Ja viimasel ajal on ju kombeks mõelda, et meie olemegi rahvas! Saalomon Vesipruuli auraha sai sotsiaalmeedia aktivist Kristiina Ojuland oma säravate Facebooki postituste eest, kuigi sel aastal on ta kuidagi varju jäänud. Tagasihoidlikkus muidugi kaunistab. Pälvides kõrge tunnustuse võibki laureaat tagasi tõmbuda ja teha ruumi uuematele ja noorematele mudelitele.

Tänavuse Jaan Tatika auraha anname igihaljale hr. Edgar Savisaarele ja ta võib seda soovi korral võtta kui elutöö preemiat, sest ta on jõudnud rikastada terveid stultoloogilisi põlvkondi. Edgar Savisaar on terve pesakonna Boroditšite isa ja Batrakovade ema, ei jõua üles lugeda neid noorema põlve poliitbroilereid, kes kõik on Keskerakonna numbritehase mürkrohelistel liinidel tema meistrikätega valmis tehtud. Viimaste silmapaistvate tootenäidistena on gladiaatorite areenile astunud hr. Peeter Ernits ja pr. Oudekki Loone. Jaan Tatika auraha saab olema meie austusavaldus minevikule, mis sel aastal on jõudsalt üritanud tagasi tulla ja kes võiks veel paremini minevikku esindada kui seda on hr. Edgar Savisaar, üksildane murumängur, kelle sel aastal hülgas tema oma tehas. Patt oleks vanameistrit teenitud aurahast ilma jätta. Suurmeister Edgar Savisaarele pakkusid konkurentsi peaministri troonilt lahkuma sunnitud hr. Taavi Rõivas, kes ei osutunud poliitilistes murumängudes piisavalt osavaks etturiks ning sattudes valesse kahingusse oli peaareenilt sunnitud taanduma kolikambrisse ning taas tähelepanu keerisesse sattunud pagulasaktivist, kuulus Londoni kõrtsikakleja, nuga, kahvel, pott ja pann – pr. Anna-Maria Galojan. Saalomon Vesipruuli auhind läheb jällegi kahasse särava ajakirjandusdebüüdi teinud pr. Evelin Ilvesele, midagi nii lolli kui tema autorisaade pole Lolli-TV ekraanidelt viimasel ajal ammu nähtud. Pr. Maire Aunaste kulunud naaritsakasukas pole pärast  kollase ajakirjanduse grand old lady lahkumist poliitikasse tühjaks jäänud. Auhind läheb jagamisele stultoloogilise fenomeni Lolli-TV näosaate (passis: Su nägu kõlab tuttavalt) meeskonnaga (produtsendid hr. Kaupo Karelson ja hr. Olavi Paide). See ei ole esmakordne, kui preemia läheb mitmele nominendile, mõned aastad tagasi pälvisid autasu kaks teatrikollektiivi: peavoolu teater NO99 ja rahvateater Rahvakogu. Õnnitleme õnnelikke võitjaid! Kui me ei saa iial suureks vaimult, siis saame seda rahvaarvult – paneme kõik lollitehased huugama!

Tavapäraselt veidi ka statistikast. Külastuste arv on püsinud aastaringi stabiilselt üle 2000 külastuse kuus, ulatudes novembris 4281-ni ja kõige madalam huvi oli augustis (2275) ning juulis (2316). Kogu aja jooksul on veebilehte külastatud 152 701 korral ja tehtud 8480 kommentaari. Blogis on tehtud kokku 579 postitust, tempo on viimaste aastatel veidi alla läinud, kui varasematel aastatel tuli üle saja aastas, siis 2015 oli neid 81 ja 2016 veidi rohkem ehk 88. Külastuste koguarv jäi veidi väiksemaks kui möödunud aastal 36 506 (15 206 külastajat). Varasematel aastatel see pidevalt tõusis. Kõige populaarsem postitus 2016 oli endiselt 2014. aasta lugu „Mida ennustas Vanga“ (2260), talle järgnesid „USA presidendivalimised 2016 – suur valimisteöö“ (517), „Brexit – remain or leave? Hääletustulemuste analüüs“ (479), tutvustav rubriik „Persona in fieri“ (479), „Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid VI“ (405), „Ivar nõukogude armeest meenutab: kuidas me olümpiamänge korraldasime“ (402) , „Presidendivalimiste pardiralli Eestis 2016“ (401), 2015 lugu „Punamütsike aastal 2015 – muinasjutt täiskasvanutele“ (381), „Hüvasti anonüümne kommentaarium – hüvasti, Novgorodi WC?“ (364) ja „Ivar nõukogude armeest meenutab: pokemonijaht korteriühistu territooriumil“ (353) . Blogini leiti tee kõige enam otsingumootorite kaudu (10 531), järgnesid militaar.net – põhiliselt Ivari lood (1664), Mihkel Kunnuse blogi „Kultuurieugeenika“ (1243), Facebook (1156) ja blog.tr.ee (1001). Blogist endast leiti kõige enam tee nihilist.fm juurde (111). Kümme riiki, kust meid rohkem külastati: Eesti (29687), Luksemburg (2645), Ameerika Ühendriigid (1712), Soome (668), Rootsi (295), Belgia (174), Suurbritannia (161), Saksamaa (139), Prantsusmaa (105) ja Hispaania (91). Järgnesid Iirimaa, Kanada, Jaapan, Austraalia, Norra, kokku tuli sel aastal 97 riiki. Last but not least tahaks tänada meie aktiivsemaid kommentaatoreid. Blogi asutajatele ckrabatile (552) ja huvilisele (112) järgnevad kommentaaride arvult juba teenekad kommentaatorid js (74), Jüri (68), Jolli (60), guybrush (58), KV (49) ja mitmed teisedki, kes on blogi oma mõtteavaldustega elavdanud ja muutnud selle mitmekesisemaks.

2016. aastat jäi ilmestama tõejärgse maailma kuvand, tohutu populism ja vastandumine. Eesti üritab kõigest väest muu maailmaga kaasa joosta, sest meid kannustavad tagant, nagu Memokraat päris tabavalt märkis, seitsesada aastat orjapõlve, hirm Venemaa ees ja alkoholism, meie tänase ühiskonna narratiivi toestavad kolm murdumatut sammast. Donald Trump valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks, Suurbritannia lahkus Euroopa Liidust, Itaalia lükkas tagasi põhiseaduslikud muudatused ja kukutas Matteo Renzi valitsuse, Kolumbia rahuplaan lükati rahvahääletusel tagasi, kodusõda Süürias jätkus vähimagi lootuseta rahuleppele, Türgis korraldati riigipööre, Benjamin Netanyahu asus peatama Palestiina rahuprotsessi, kriis Ukrainas jätkus, Lääne ja Venemaa vastasseis süvenes, mitmed poliitilised ja meediaringkonnad hakkasid Baltikumis sõda õhutama, Euroopa migratsioonikriis ja pagulashirm olid endiselt tähelepanu fookuses, totaalne meedia Kölni uusaastaöö massiahistamise müüdi toel rahvastevahelist vihaleeki suuremaks, islamofoobiat mütologiseerivad terroriaktid toimusid Brüsselis, Nices ja Berliinis ja nii edasi, ühes rütmis edasi … Selle peale võiks küsida, kas maailm on hullumas? Eelmise aastatuhande viimane kümme aastat möödus globaliseeruvat maailma vallutava süveneva rahuprotsessi egiidi all ja seda üürikest rahuaega ei saa ammugi lugeda läbikukkunuks. Arusaadav, et neile, kes olid harjunud kasumit lõikama konfliktist ja vägivallast, selline evolutsiooniline areng ei meeldinud.  Vana maailm pani vapralt  vastu.  Nad tulid võimule ja pöörasid jõed teistpidi voolama. 2001. aasta Ameerika Ühendriikides toime pandud terroristlikku akti ajendina kasutades hakkasid nad maailma tagasi minevikku pöörama. Tänasel päeval võib väita, et edukalt. Mõiste „liberaal“, mis on traditsiooniliselt seotud olnud mõistega „vabadus“ – mitte mõistega „võrdsus“ nagu noorhärra Jaak Madison seda oma pamfletis ekslikult väidab – „võrdsus“ on seotud ikka sotsialismusega, nii vana traditsioonilise 19. sajandi internatsionaalsotsialismusega kui ka tema 20.sajandi värdja natsionaalsotsialismusega, ainult et sellise võrdsuse iseloomulik tunnus kippus olema, et ühed on teistest alati võrdsemad. Modernset võrdsust esindab see, kui sead on riietunud ülikondadesse, kõnnivad kahel jalal ja juhivad riiki. Ülikonda riietunud siga, kes kõnnib kahel jalal iseloomustab uuskonservatiivseid ja uusnatslikke populistlikke jõude, kes on viimasel ajal mitmel pool laias maailmas edu saavutanud ning tõstnud pead ka Eestis. Konservatiivne revolutsioon võib olla ajutine, seda vedanud külma sõja lapsed surevad  millalgi välja, kuid see periood saab olema piisavalt  pikk, et üle terve planeedi veel hulgaliselt segadust külvata.

Mida toob järgmine aasta? Vägivalda on maailmas hakatud pidama normaalsuseks ja rahu kuvand enam ei müü. Võidurelvastumist eelistataskse maharelvastumisele, sest viimane ei too pappi sisse. Vägivalla vastu üritatakse võidelda veelgi suurema vägivallaga. Kes räägib tänapäeval rahust? Need pole lollid, vaid rumalad! Donald Trump astub ametisse ja peab sõnadelt üle minema tegudele. Presidendivalimised toimuvad Prantsusmaal, kus Francois Fillon üritab võita Marie Le Pen’i tema oma relva kasutades. Parlamendivalimised seisavad ees Saksamaal, kus Angela Merkel üritab neljandat korda järjest moodustada valitsust. Äärmusliku Saksamaa Alternatiivi populaarsus on aga tõusuteel. Parlamendivalimised toimuvad veel Hollandis ja Norras. Tõde on muutunud ostumüügitehingu objektiks, see peab olema laiade masside jaoks atraktiivne, mitte ratsionaalne. Tõejärgses maailmas võib igaüks endale tõe toanurgas valmis ehitada või odavmüügilt osta oma maailma ja sinna elama kolida. Novgorodi WC ruulib ja õigus on seal sellel, kes kõvemini karjub. Võib-olla on reptiilide koobaslinnades niiviisi otsustatud, aga praegune maailmakorraldus näib toimivat kindla plaani järgi. Lähis-Idas õhutab Netanyahu liidus Saudi Araabiaga konflikti Iraaniga. Näib nagu Iisrael ja Saudi Araabia on sõlminud vastastikuse mõistmise salakokkuleppe, toetades teineteist kestva rahu nurjamises piirkonnas, mis avaldus nüüd ka USA lahkuva välisministri John Kerry aastalõpukõne teravas kriitikas Iisraeli vastu. Vladimir Putin on kujunemas läänemaailma mugavusvaenlaseks, kellega on lihtne lolle ja lapsi hirmutada, kuid Läänel pole ühtegi toimivat ideed, kuidas temaga toime tulla. Temast on saanud true evil, suur koll nagu Osama bin Laden, Jokker, professor Moriarty või lord Voldemort. Eesti poliitilise eliidi lemmikud, USA senaatorid John McCain ja Lindsey Graham, saavad maailmast samamoodi aru nagu Putin, samasugused külma sõja lapsed nad kõik. Kui viimane kaoks, variseks nende maailm kokku. Hirmu Putini vastu kasutatakse mujal oskuslikult massiliseks võidurelvastumiseks. Siin astub mängu juba sõjatööstusliku kompleksi PR-tegevus, kes üritab kestvalt pildil olla. Mitte sõda ei ole see, mis tänapäeval müüb, vaid sõjaoht. Põhiline, et relvastutakse, kuigi see otse ei tähenda veel, et sõdima hakatakse. Mingi kasum tuleb selle pealt, kui vananenud relvastus mingi aja jooksul välja vahetatakse. Kui sõjaoht kasvab üle sõjaks, siis on see tööõnnetus. Sõdimiseks sobilikud gladiaatorite areenid paiknevad tavaliselt kolmanda maailma riikides, sh endistes neukkuvabariikides, kus vastavat toodangut ei valmistata, vaid üksnes tarbitakse. Kõigest sajandijagu aastaid tagasi koges planeet esimest korda maailmasõda. Kuid süvenevas sõjaootuses, mida totaalne meedia kõigest jõust ergutab ja sõjatrummi taob, hirmu ja viha külvab, võib ükskord pahvatada vimm, mis kogunenud salaja …

Leonard Coheni jaoks jäi mööduv aasta viimaseks, nagu ka Shimon Peresile, Boutros Boutros-Ghalile, Fidel Castrole, Nancy  Reaganile, Hans-Dietrich Genscherile, Gabriele Amorthile, Anton Yelchinile, Alexis Arquette’ile, David Bowiele, Keith Emersonile ja Greg Lake’le, Umberto Ecole, Harper Lee’le, Andrzej Waydale, Johan Cruyffile, Muhammad Alile, Viktor Kortšnoile, Gordie  Howele, paljudele teistele … Bob Dylan pälvis aga Nobeli kirjanduspreemia  ja Juan Manuel Santos rahupreemia.

Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016

@ckrabat
Aastalõppudel on kombeks nostalgitseda. 30.detsembril saab Persona in fieri kuue aastaseks ja peaks järgmisel aastal minema juba kooli. Selle aja jooksul on siin väljutatud 577 lugu + veel 21 postitust Aegumatud intervjuud sarjas. Grafomaania hulk on aukartust äratav, kuid ka külastuste arv on aasta aastalt kasvanud, seetõttu on rong seni veel kütnud täiskäigul edasi, kuigi kütust tundub jäävat aina vähemaks.

Traditsiooniliselt on Persona in fieri rubriigis välja toodud igakuine TOP-100. Kui veel mõni aeg tagasi pääses valitute hulka tulemusega alla 100 külastuse, siis nüüd läheneb piir 200-le. Vanade aegade meenutuseks olgu seekord nostalgikutele esitatud Persona in fieri ja Aegumatud intervjuud laiendatud edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016. Huvitatud lugejad leiavad nii ehk kergemini üles mõne  unustatud loo kardina tagant, kuigi umbes sadakond lugu, mis väga suurt tähelepanu pole pälvinud, jäävad edaspidisekski varju. TOP-500 hulka pääsemiseks piisab 37 külastusest, millega on hakkama saanud 483 lugu Persona in fieri ja 17 lugu Aegumatud intervjuud saitidelt.

1. Mida ennustas Vanga?   12 085
2. Persona in fieri   1 711
3. Tõelise naise test   1 694
4. KIIKUDES ILMADE VAHEL (Intervjuu Einar Laignaga)   1 199
5. Mission statement   1 139
6. Surmanuhtlus kui vägivallaühiskonna sümbol   910
7. Näidend I   872
8. Kust tulevad pagulased – Eritrea   853
9. Liberaalid ja konservatiivid  765
10. Charlie Hebdo varjus – mis juhtus Pariisis tegelikult?   680
11. KOBARMAAILMA PÄRIJAD (Intervjuu Hasso Krulliga)   677
12. Ivar nõukogude armeest meenutab – akadeemik Starohujev   673
13. Stultoloogi märkmikust II – milleks tappa Kenderit?   640
14. Sotsiaaldemokraatliku sajandi testament   603
15. Meie reliikvia on vabadus   575
16. Punamütsike aastal 2015 – muinasjutt täiskasvanutele   559
17. Filosoofia kool   545
18. Uue riigi sünd III – Palestiina   538
19. Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – kes on Donald Trump?   500
20. Kultuurirevolutsioon Sirbis   499
21. USA presidendivalimised 2016 – suur valimisteöö   499
22. Brexit – remain or leave? Hääletustulemuste analüüs   477
23. Kevad südames: Cärlyn-Angelina monoloog   464
24. Uue riigi sünd VI – Krimmi ja Ukraina abielulahutuse perspektiivid   460
25. Ivar nõukogude armeest meenutab I   455
26. Saaremaa Lätile tagasi!   399
27. Presidendivalimiste pardiralli Eestis 2016   399
28. Detsember 2012 – Nibirust ja teaduslikust maailmavaatest   385
29. Aegumatud intervjuud   381
30. Sulgedega madu, viikingid ja mereretked   377
31. Miks Nibiru tulemata jäi?   372
32. Ivar nõukogude armeest meenutab: kuidas me olümpiamänge korraldasime   367
33. Hüvasti anonüümne kommentaarium – hüvasti, Novgorodi WC?   364
34. Wall Street story   362
35. Ivar nõukogude armeest meenutab II   347
36. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid II   347
37. Valimised demokraatlikes riikides – õigus või kohustus?   343
38. Eesti taasiseseisvumine ja tema rahvusvaheline taustsüsteem   340
39. Ivar nõukogude armeest meenutab – tõelised mehed   337
40. Ivar nõukogude armeest meenutab: pokemonijaht korteriühistu territooriumil   337
41. Kas EKRE wunderkind Jaak Madison päästab Prokrustese sängi sattunud Eesti? II   334
42. Kas Mart Helme juhitav Konservatiivne Rahvaerakond päästab Prokrustese sängi sattunud Eesti?   333
43. Inimõigused   332
44. Maailm aastal 2030 – kas tulevikku on võimalik prognoosida?   328
45. Näidend II   323
46. Viha vabariik VII – Laiksoo juhtum   321
47. Püha Graali täitumine   315
48. Minust   315
49. Venemaa ja uus maailmakord   310
50. Tõelise mehe test   307
51. Repliik burkade keelustamise seaduse kohta – murjanipaanika viljad   303
52. Timo-Cevinist saab Odini sõdalane III   297
53. Charlie Hebdo järelmäng – reede 13 Pariisis   286
54. Viha vabariik XX – Protsess   284
55. Ivar nõukogude armeest meenutab VII   281
56. Kõige taga oli hirm – Eesti rahvuslik identiteet ja ajalooline mälu   281
57. MÄRGID RAUDTEELASE KOLLASEL LIPUL (Intervjuu Igor Gräziniga)  278
58. Hirm ja julgeolekustamine   276
59. Kaitseme mägigorillasid!   272
60. Burksiputkade lapsed II: kaks päevikut ja murtud hing   271
61. Müüt eestlaste väljasuremisest II   271
62. Viies võim – lollide diktatuur ja kogu maa internetiseerimine   269
63. Kui Kreeka vastab EI?   269
64. Giljotineerimise põhjendamine   265
65. TIIBADEGA MÕTLEJA (Intervjuu Evald Saega)  263
66. Uustaastaöö Kölni raudteejaama esisel   262
67. Eesti välispoliitika tänased väljakutsed   261
68. Mida tahab EKRE ja Maakonna sünd   259
69. Avatud majanduse ja suletud inimestega ühiskond   247
70. Sõda liberastidega – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis II   246
71. Lähis-Ida kriisi lahendus – võti asub Jeruusalemmas   244
72. Presidendiralli eri: Eesti otsib autoriteeti   244
73. ELU ON MITMEKESIDUSES (Intervjuu Vello Saloga)  241
74. Libertaarse mõtteviisi perspektiividest Eestis   239
75. Talendid koju – elu burksiputka ees   239
76. Mina, reptiloid!   239
77. Eesti korvpall rahvusliku identiteedi kandjana   237
78. VALIK   236
79. Jõulumärchen II – Punamütsikese kadunud jõulud   233
80. Vapper Kääbik ja päkapikkude raudteeplaan   232
81. INIMENE, KEDA NAGU POLEKS OLNUDKI (Intervjuu Tõnis Ritsoniga)   232
82. Ivar nõukogude armeest meenutab – hellõu viin II Remix   229
83. See põhjatu Venemaa turg …   222
84. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid VI   222
85. Tankid ja hummerid   220
86. Masside mäss 21. sajandil   219
87. Ivar nõukogude armeest paneb ette – sünnituskohustuse kehtestamine ja rahva füüsilise iibe tõstmine   218
88. Totaalne meedia IV – Vändra-Aveli käis shoppamas!   217
89. Ivar nõukogude armeest annab teada – tants allveelaeva ümber, kas tõesti ujuv tünder?   217
90. Hoidke alt, neukku returns IV – hirmukultuuri koidikul   214
91. Tasuta lõunaid ei ole ehk tasuta ühistranspordi mürkroheline pale   213
92. Inimkohustused   213
93. Delfiin Maša õiend vastuseks Ivari meenutustele olümpiamängude korraldamisest Mustal merel 1984. aastal   211
94. Saatana teenrid Kuradiveskis ja vaimude tund Postimehe toimetuses   210
95. Hirmu ja õuduse tallermaa   209
96. Pikk tee Nibirule – hallidest alglollideni   208
97. Holokausti meenutades – kas müüt või tegelikkus?   207
98. Ivar nõukogude armeest meenutab – kodukujundus Feng Hui süsteemis   205
99. Mis on stultoloogia?   204
100. Novgorodi WC kui totaalse meedia poliitiline instrument   200
101. Valikute piiramise seisund II: presidendi kõne Vabariigi aastapäeval   198
102. Iisraeli mõistatus I   198
103. Uue riigi sünd VII- kas Šotimaal on õigus omariiklusele?   198
104. Ekretiinide kool – algõpetus algajale kommentaatorile   198
105. Anton Hansen Tammsaare ja sotsiaaldemokraatia   197
106. Eesti-Venemaa piirileping II ja Tartu rahu vaim   196
107. Burksiputkade lapsed III: Onelise imeline teekond Lollidemaale   196
108. Süüria kodusõda ja tants keemiarelva ümber   196
109. Õhukese riigi kriitika   196
110. Ivar nõukogude armeest kommenteerib sündmusi Krimmis   196
111. Viha vabariik XVIII – murjanipaanika   196
112. Uue riigi sünd IV – tuareegide riik Azawad   195
113. Faktid ja spekulatsioonid – mis eristab uurivat ajakirjandust kollasest ajakirjandusest?   195
114. Ivar nõukogude armeest meenutab VI   194
115. Lollid valima II – valimindmees aastal 2015   193
116. Kuidas lollid Maa peale sattusid?   193
117. Malaisia lennuki saladus   193
118. Mida teavad inimesed oma vanematest vendadest?   192
119. Paavsti väärikas lahkumine ja ateistide 15 minutit kuulsust   192
120. Salafismi mõju Süürias: Jabhat al-Nusra, ISIS ja teised   191
121. Jõulumärchen   190
122. Colonia Dignidad   190
123. Uue riigi sünd – territoriaalne terviklikkus vs enesemääramine   190
124. Viha vabariik XIX – kuidas on võimalik Tartus peksa saada?   190
125. Konservatiivne revolutsioon kohalikul poliitikamaastikul – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis III   188
126. 14 000 aastat hiljem   187
127. Pagulasneeger Jaagust saab eesti mees   187
128. Ameerika Ühendriikide presidendid Eestis   182
129. Rahvaste rändamine ja eestlased   180
130. Eesti ja Ida-Virumaa   180
131. Ivar nõukogude armeest meenutab – Denissovi inimene ja inimene Denissov   178
132. Femmar fatale ehk saatuslik femmar   178
133. Näidend III   174
134. Ivar nõukogude armeest meenutab: õuduste öö korteris nr. 3   174
135. Maailm Venemaa vastu maakera kuklapoolel – lõbus sõda Baltikumis coming soon?   173
136. Territoriaalsed vaidlused – territoriaalne terviklikkus vs enesemääramine II   172
137. Inimrööv Luhamaal   168
138. Multikulti teoreem II – vietnamlased Viha vabariigis ja eesti talendid Austraalias   168
139. Võitlus Nibiru vastu – staatiline maailm ja mitmusliku maailma eitus   167
140. Islamiriik (Da’ish) I   167
141. Licence to kill III – Vao põletamine   167
142. Neukkurahvas läheb taevasse   166
143. USA presidendivalimised 2016 – peale superteisipäeva II   166
144. Maailma vägivald   166
145. Katarid   165
146. Viha vabariik XII – mina pole sinu Sõber   164
147. MTÜ „Kuus tegelast“ autorit otsimas   164
148. Maksumaksjate riik   163
149. Positiivne kuvand politseiriigist   163
150. Alternatiivmeedia tulevik V – Telegram.ee üürike tähelend   163
151. Lollid ja postindustriaalne ajastu   162
152. Repliik Hardo Pajula artiklile “Õpetlaste hämaras”   160
153. Ivar nõukogude armeest meenutab III   159
154. Ivar nõukogude armeest meenutab V   158
155. Nibiru is coming   157
156. Keskerakond – elu pärast …   157
157. Ökoriik teiste riikide seas   156
158. PEGIDA tõusev täht Saksamaa taevas   155
159. Eesti-Venemaa piirilepingu seitseteist kevadist hirmu  155
160. Ettepanek Eesti Ajakirjanike Liidule   154
161. Malaisia lennuki saladus II – MH17, ka Donetski kohal säravad tähed   153
162. Tänapäeva vabadussõjalased ja nende mineviku varjud   152
163. Putini maailm   149
164. Licence to kill IV – Darth Vaderi maski varjus ehk kas saab sallida sallimatut?   149
165. Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda III – siiras sirtaki ehk Kreeka päästmine   147
166. Ivar nõukogude armeest meenutab IV   147
167. Viha vabariik XVII – solvumissõda Soomega   145
168. USA presidendivalimised 2016 lõppvoor: Clinton vs Trump vs Johnson   145
169. Kuidas saada põhjamaiseks heaoluriigiks?   144
170. Liberté, Égalité, Fraternité kui ideoloogilised ajendid – Rein Müllersoni „Akadeemia“ artikli kriitika   143
171. Lollide koda Eesti teadust manageerimas   143
172. Anti-pagulane   141
173. Stultoloogi märkmikust: kuidas lollid üksteist ära tunnevad?   140
174. Kreeka võlakriis ja 3B süsteemi agoonia   139
175. Kuidas lollid Maa peale sattusid II   139
176. Juba linnukesed säutsuvad Twitteris …   139
177. Eesti mees   138
178. USA presidendivalimised 2016 – kutse tantsule Iowas I   137
179. Hipiliikumise kuldsed aastad   137
180. Lapsed valima?   137
181. Kes peaks rahastama maailmavaadet?   136
182. Ivar nõukogude armeest meenutab – tants korteriühistu seinalehe ümber II   136
183. Naised ja ajateenistus   135
184. Viha vabariik XV – viha juured   135
185. Mis toimub Türgis?   134
186. Stultoloogi märkmikust III – täna Selveris   134
187. Iraani tuumaprogramm ja selle võimalikud järelmid Lähis-Idas   134
188. Sotsiaalse sidususe tõhustamiseks – kuidas võidelda meditsiinitöötajatega?   133
189. Vassimisest ja valetamisest   132
190. Valikute avardumine: Kaitseväe juhataja kõne Vabariigi aastapäeval   131
191. Ukraina rahuplaan – kohtumine Minskis   131
192. Kiriku roll ühiskonnas   131
193. Täna plahvatab Brüssel, homme põleb Berliin …   131
194. Püha Graali tühjenemine   130
195. Nõukogude Liit ja tema pärand: õudne tondikiri seinal   130
196. Giljotineerimise põhjendamine III – täideviimine ja tagajärjed   129
197. Viha vabariik XVI – kooseluseadus ning pikk tee spartalikku ühiskonda   129
198. Suvised mõttetalgud partei peakorteri tagatoas   128
199. Tuhala karstiala, Rail Baltic ja Saaremaa püsiühendus   127
200. Saame suureks rahvaarvult!   126
201. Mineviku haarmed ja mitmuslik maailm – Rein Müllersoni „Akadeemia“ artikli kriitika II   125
202. Licence to kill II – koolitulistamised   124
203. 2000 aastat tagasi ehk Juudamaa mehe Yeshua ülestõusmise müsteerium   124
204. Burksiputkade kultuuri sünd   123
205. Biafrast Boko Haramini – mis toimub Nigeerias?   123
206. Novgorodi WC anatoomia   122
207. Kesk-Aafrika Vabariik ja meie   122
208. Romantiline sõda   120
209. PESAPUNUJA MÄSSUMEELE JÕEL (Intervjuu Ülar Ploomiga)  120
210. Multikulti teoreem III – kui on must, siis näita ust!   119
211. Kuidas lollid Maa peale sattusid III   118
212. Mina, reptiloid II   118
213. Püha Graali silmavesi: absoluutsed teadmised ja ainuõiged seisukohad   118
214. Milleks on vaja venekeelset telekanalit?   116
215. Viha vabariik X – kuidas Maarjamaa mehed Novgorodi WC-s käisid ehk meie võit!   115
216. Stultoloogi märkmikust IV – kuidas lollid üksteist ära tunnevad II   114
217. Totaalne meedia II   114
218. Presidendi kõne Vabariigi aastapäeval II -pikk blond mees must king jalas   113
219. Kolime Eesti Axel Heibergi saarele?   113
220. Viha vabariik IX – Lance Armstrongi hukkamine   113
221. Eesti välispoliitika lätted   113
222. USA presidendivalimised VII – kuu aega enne valimisi   112
223. Totaalne meedia   111
224. Islamiriik (Da’ish) II- Islamiriigi juhid, võitlejad ja ohvrid   111
225. Lollid valima!   111
226. Infosõdade ajastu – loll, meie leib!   111
227. Magellani pilvedest … 111
228. Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda II – SYRIZA rõõmus syrtaki aastal 2015   110
229. Eesti murumängud gladiaatorite areenil ja strateegiline malepartii Lähis-Idas   110
230. Leviathan II – saabumine   110
231. ROBIN HOOD  110
232. Neoliberalismist ja neljandast maailmasõjast   109
233. Keskerakonna dilemma: Edgar Savisaar vs Kadri Simson   109
234. Vägivalla anatoomia   109
235. MÄLU LABÜRINTIDES EKSLEMAS (Intervjuu Heiki Ahoneniga)  109
236. Araabia kevadest suvesse IV – Mis on Aleppo? Süüria kriisist ja selle lahendusest   108
237. Joome Leida nugiseks – totalitarismi vari Eesti ajaloo kohal   108
238. Viha vabariik XIV – dopingukatel keeb jälle   108
239. Lollid – Kes nad on? Kust nad tulevad? Mida nad tahavad?   107
240. Ivari kojutulek – pühendatud nõukogude naisele   107
241. Pilk kardinate taha: Wido Moritz “Vajalik visiit”   107
242. Eesti julgeolekumuinasjutt II   106
243. Reptiilide kaitseala   106
244. Alternatiivmeedia tulevik II   106
245. Utoopia rannik: laevahukk   106
246. Kuldnokad otsivad Eesti poliitikas pesakasti, kuhu pesa teha   105
247. Kama ja kabanoss – primitiivse rahvusluse hingepiinad   105
248. Neukkud ja nende kolm sammast II   105
249. Sotsialismi kriis Euroopas ja kogu maailmas   104
250. Indo-euroopa müüt   104
251. Demagoogia ilmingud valimiseelsetes debattides   104
252. World War Three: Inside the War Room – lõbus sõda Baltikumis coming soon II   103
253. Viha vabariik XI – Audrie Pott’i juhtum   103
254. Euroopa Stabiilsusmehhanism ja mäng suveräänsuse ümber   103
255. Araabia kevadest suvesse III – Liibüa tragöödia   103
256. Eesti Vabariik Teises maailmasõjas   103
257. Totaalne meedia VI – Ilmar Raagi juhtumi õppetund   102
258. Ikooni lahkumine VII – Leonard Cohen ja hineni   102
259. Ühe demokraatliku vabariigi informatsioonilise enesemääramise õigus   102
260. Neukkud ja nende neli jumalat   102
261. Kes ehitas Kuu?   102
262. Taandujad   101
263. Kalevi poeg Aiku – eesti rahva eepos   101
264. Legolase tapmine   100
265. Riigi mõiste tänapäeval: riik kui nähtus ja selle erakorraline puudutus   100
266. Palju toredaid inimesi – Irina Filatova, Luganski Rahvavabariigi kultuuriminister   99
267. Harta 112 ja Occupy Estonia   99
268. Ivar nõukogude armeest meenutab – hellõu, viin!   98
269. Üks mornivõitu hommik Timo-Cevini elus   97
270. Kõik müügiks – poliitiliste murumängude anatoomia   97
271. Parempoolse ilmavaate kaitseks   97
272. Aasta hiljem: Cärlyn-Angelina monoloog II   97
273. Paksu riigi kriitika II – 1984 aasta odüsseia   96
274. Ivar nõukogude armeest meenutab – tatralapsed   95
275. Online maailma piirid ja ökoriigi võimalik tähendus: rohetav-punastav Eesti   94
276. Liberalismi hauakaevajad   94
277. Filosoofia kolmikjaotus   94
278. Ivar nõukogude armeest meenutab – kohaliku tähtsusega luureskandaal korteris nr.3   94
279. Ajaloo kolm tasandit vabariigi poliitikas   93
280. Pingviinid ja kahurid II – tähistame Vabariigi sünnipäeva Kääriku suusamaratoniga!   93
281. Suur universaalne aastahoroskoop – kehtib tervele sodiaagile!   93
282. Timuka roll   93
283. Mütoloogiline riigikaitse II – kaitseväe arengukavast   92
284. Raudse parandžaa taha peidetud Turkmenistan   92
285. Miks Korsakov Rootsi ei jõudnud?   92
286. Ivar nõukogude armeest meenutab – jalgpalli MM ja mehed suure “M”-iga   92
287. Eesti poliitika läbiv punane joon   92
288. Uks on lahti   92
289. Eesti välispoliitika tänased väljakutsed II – saakašvilistid   92
290. Suurbritannia valimistest   92
291. Bitcoin ja poliitika   91
292. Ivar nõukogude armeest pajatab – Olimpiada Bogatõrina ja spordikomitee esimehe valimised   91
293. Totaalne meedia V – arvamusliiderdajad ja preestrite klassi sünd   90
294. Totaalse meedia võidukäik – kas maailm liigub aastasse 1984?   90
295. Islamiriik (Da’ish) III – kust nad tulevad, kuhu lähevad?   90
296. Jalgpalli Euroopa meistrivõistlused 2016   89
297. Maakonna sünd – finaal  89
298. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid III   88
299. Ülikoolide eesmärgid Eestis: filosoofi vaatenurk   88
300. Euroopa Liit õigusliku ootuse põhimõtte valguses   88
301. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid V   87
302. Pariisi kliimakonverents: reaalne võimalus parandada maailma   87
303. Eesti-Venemaa piirileping ja lükatõmba   87
304. Ikooni lahkumine V – kes ikkagi tappis Nemtsovi?   87
305. Islandi kell   87
306. Andrus Veerpalust ja Eesti ajakirjandusvaba(n)dusest   87
307. Tagahoovis   87
308. Repliik tõlk Omari asjus – miks talle Eestis varjupaika ei antud?   85
309. Tuvitus: sammuv ekskavaator teatrilaval   85
310. Ivar nõukogude armeest pajatab teadusuudiseid: keelest, reptiloididest ja lumeinimesest   85
311. Quo vadis, Europe? Vol. 2   85
312. USA presidendivalimised VI – kes on Paul Ryan?   85
313. Mõtteid rahvakogust   85
314. G-20 – 21.sajandi uus jõud ja Süüria kriis   84
315. Meinstriimlusest   84
316. Sõjandus Eesti ajaloos   84
317. Hoidke alt – neukku returns!   84
318. Ivar nõukogude armeest meenutab – head uut aastat, seltsimehed naised!   83
319. Miks on filosoofia õppekavadest kadunud või kadumas?   83
320. Elukestvast õppest   82
321. Miljard aastat tagasi   82
322. Vabariigi täitumatu tarkuse armastus   82
323. Rahu utoopiast ja vägivalla paleusest   82
324. Olümpiamõtteid II – Sotši 2014   82
325. Mõned nõuanded psühholoogilise kaitse nõunikule   82
326. Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes I   82
327. Elamisväärne elu ja Eesti väljakutsed   82
328. Aastapäevajutlus IV   82
329. Hoidke alt, neukku returns III – poliitiline võit laululahingus   81
330. Ikooni lahkumine VIII – hasta siempre, Fidel!   81
331. Valikute piiramise seisund: väikese mehe arvamus   81
332. Oodates saabumisel isikut   80
333. Putini maailm II ja post-orwelliaanlik maailmakord – rahu on halb, sõda on hea   80
334. Sirp ja lõikuskuu   80
335. Eesti kultuuri head ajad saabuvad lähima sajandi jooksul   80
336. Poliitiline anekdoot II   80
337. Eesti identiteedi jaoks oluline tähtsaavutus – mängufilm „1944“   80
338. VANG  80
339. USA vahevalimised 2014   79
340. Maakond aastal 2030 – neukkude unelm II   79
341. Korvpallihooaja künnisel – teekond Euroopa meistrivõistlustele   79
342. Triibuline teeröövel ühinenud Euroopa kiirteel   78
343. Stultoloogi märkmikust V: mutionu pidu depressiivses Eesti väikelinnas   78
344. Mängud poliitilises liivakastis – kas Eestis võiks olla kohta uuele erakonnale II?   78
345. Kas Eestis võiks olla kohta uuele erakonnale?   78
346. Eurovalimised 2014 – reptiilse Euroopa eest!   77
347. Tulnukas on sõber, seltsimees ja vend   77
348. Pingviinid ja kahurid   77
349. Programmeeritav filosoofia: codecademy algajale   77
350. Valimiste õppetunnid   77
351. Nabala-Tuhala kaitseala reptiilide poliitiline avaldus murjani- ja kooselupaanika kohta   77
352. Quo vadis, Europe?   77
353. Troonide mäng Afganistanis   77
354. Allveelaevajaht Stockholmi skäärides   77
355. Vanaproua Gustafssoni memuaarid – moraal ristpistes   76
356. Maailma lõpp kui sotsiaalne tellimus   76
357. Poliitikasse jõudmine   76
358. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid IV   75
359. Kas parempoolne ilmavaade vajab kaitset?   75
360. Divide et impera ehk uued tuuled ühiskonnas   75
361. Trooja hobuse saabumine   75
362. Hoidke alt – neukku returns! II   75
363. Kim Jong Un ning tants tuumakatla ümber   75
364. Uue erakonna programm75
365. Olümpiamõtteid   74
366. Eesti julgeolekumuinasjutt   73
367. Malaisia lennuki saladus III – järjekordne vandenõuteooriate allikas?   73
368. Ivar nõukogude armeest meenutab – maailmalõpu eri I   73
369. Infojulgeolek II: riigikorraldus ja mõned selle kaasaegsed nähtused   73
370. Ivar nõukogude armeest meenutab – tants korteriühistu seinalehe ümber I   73
371. “Dokumentaalfilm Klass” ehk elu neukkukoolis   73
372. Kõikenägev silm   72
373. Viha vabariik IV – süü presumptsioon   71
374. Ei surmanuhtlusele!   71
375. Pussy Riot’ist Julian Assange’ini, paralleelid ja ristteed   71
376. Vabaduse väärtus Eesti Vabariigis   71
377. Eutanaasia ja vägivald   71
378. Lõuna-Aafrika jätkab endisel kursil – valimised 2014   70
379. Unistus sinimustvalgest Eesti NSV-st   70
380. Kuidas lollid Maa peale sattusid – proloog   70
381. Vikatiga kultuuri poolt ja vastu   70
382. Transparentne meedia   69
383. Burksiputkade lapsed   69
384. Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda?   67
385. Riiklik tarbijakaitseamet ja demokraatia võimalik areng käesoleval sajandil   67
386. Vestlused geneetilise mutantrobotiga III: inimese loomisest   66
387. Leviathan   66
388. Obama’s failure   66
389. Müüt eestlaste väljasuremisest   64
390. SYRIZA, Podemos, nende sõbrad ja liitlased   64
391. Neli tundi, mis vapustasid Maarjamaad   64
392. Valetamise kasulikkusest: saabumisel isiku suitsurõngad   63
393. Alternatiivmeedia tulevik   62
394. Pöördelised ajad Eesti filosoofias: pöördeliste väljavaadete jätkumine   62
395. Pingviinid ja kahurid IV – back to the Neukkuland?   61
396. Ühe demokraatliku vabariigi võimalik kursimuutus   61
397. Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes II   61
398. Uue riigi sünd II – Niiluse Vabariik, Kushi Vabariik või Azania?   60
399. Repliik inimõiguste päeva puhul – kas lollide jaoks peaksid kehtima inimõigused?  60
400. Elu ma annaksin sinu eest Vabadus (Sandor Petöfi ainetel)   60
401. Araabia kevadest suvesse   60
402. Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda IV – Tsiprase taandumine   60
403. Franciscuse sõnum   59
404. Ajalooline süü ja kaitsetahe   59
405. Lapsed valima II  59
406. Viha vabariik VIII – kuidas sünnivad Breivikid?  58
407. Täna Eesti poliitikas toimuvate sündmuste võimalik homne mõju   58
408. Ajakirjanduslik allakäiguspiraal   57
409. Kes peaks rahastama maailmavaadet II   57
410. Filosoofia tekkimine: filosoofia ajalugu   57
411. Viha vabariik XIII – kui julge tohib olla kodanik?   57
412. USA presidendivalimised V – paar sõna Venemaast, Prantsusmaast ja mormoonidest superteisipäeva hommikul   57
413. TÄÄ – ELU PÄRAST …    57
414. Neukku räpp   56
415. Pingviinid ja kahurid III – tähistame Vabariigi sünnipäeva Tartu suusamaratoniga!   56
416. Alternatiivmeedia tulevik IV – alternatiivmeedia ja maailm   56
417. Jõusaali gängstaräpp bättel   56
418. Aastapäevajutlus V   56
419. Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – Bernie Sandersi tähetund   56
420. Islamistide pealetung Iraagis   55
421. Ivar nõukogude armeest meenutab – maailmalõpu eri II   55
422. Filosoofia meetod   55
423. Meelega ja meeletu poliitika Eesti Vabariigis   55
424. Filosoofia ese   55
425. Vestlused geneetilise mutantrobotiga I   55
426. Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – libertarian challenge possible   54
427. Prantsusmaa presidendivalimised – pööre vasakule?   54
428. Mitmekesine poliitika – hoomamatu taristu ja mõtteviis   54
429. Võitlus Rosenbergi hinge pärast   54
430. Ikooni lahkumine II – Lähis-Ida Picasso elu ja surm   54
431. Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes I   53
432. Ühe samba lugu   52
433. Poliitika ürgne olemus ja tänapäev   52
434. Müüt Ronald Reaganist   52
435. Tuareegide riik Azawad II   52
436. Araabia kevadest suvesse II – lõhestunud Egiptus   52
437. Presidendi otsevalimine ja vaikiv olek   52
438. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid   51
439. Presidendi kriitika   51
440. Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni II   51
441. Kas me sellist Euroopat tahtsime? – Euroopa Liit aastal 2021   50
442. Giljotineerimise põhjendamine II – kelle oma on surmanuhtlus?   49
443. Murumängud gladiaatorite areenil II, komöödia kahes vaatuses, starring Ansip & Galojan   49
444. Poliitiline anekdoot I   49
445. Michalgate: neljas võim on võimul   49
446. Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama I   48
447. Iisraeli mõistatus IV – Knesseti valimised 2013   48
448. Meediakriitika I: „Eesti Ekspressi“ kriitika   48
449. Uue riigi sünd V – Catalunya   48
450. Iisraeli mõistatus III   48
451. Paksu riigi kriitika   48
452. PAISUMINE (Intervjuu Rein Taageperaga)  48
453. Poliitikasse tõmbamine   47
454. Eesti valitsus kui õrn valge idu   47
455. Ikooni lahkumine IV – sala kakuhle, tata Nelson Mandela   47
456. Licence to kill   46
457. Hinnang Ukrainas toimuvale läbi isiklike huvide prisma   46
458. Miks ilmselged ajaloofaktid põhjustavad vastukäivaid tõlgendusi?   46
459. Mässude mass   45
460. ACTA ja tema taustsüsteem   45
461. Valimiste õppetunnid II   45
462. Miks võiks keegi soovida õpetada riigikaitset?   45
463. Ilmaprognoos ilmuvale kultuurilehele   45
464. Viha vabariik V – rahva tahe ning murumängud gladiaatorite areenil   44
465. Totaalne meedia III – suusatamine, sortsid ja nõiajaht   44
466. Alternatiivmeedia tulevik III – kes valvab valvureid?   44
467. USA presidendivalimised II – stardipauk kõlab Iowas   44
468. Korvpalli Euroopa meistrivõistluste eel   44
469. Internetivabaduse teesid ja nende mõju omariiklusele   43
470. Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes III   43
471. Anders Behring Breivik ja Novgorodi WC sündroom   43
472. Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama II   43
473. Üks asjalik argipäev Timo-Cevini elus II   43
474. Viha vabariik III – Pavlik Morozovi tagasitulek   43
475. Houthi ülestõusu võidukas lõpp saladuslikus Jeemenis   43
476. Viha vabariik   43
477. Okkaline rada igavese tõe poole   42
478. Ühe demokraatliku vabariigi poliitilised motiivid   42
479. Galojannimine – mõttekodade ehitamine Eesti moodi   42
480. Tont nr. 5 Eesti-Vene suhetes   42
481. Infojulgeolek V: identiteet kui kaitseobjekt   42
482. Inkade impeeriumi pärandi mõju tänapäeva Ladina-Ameerika riikide poliitilisele ja kultuurilisele eneseteadvusele   42
483. Inimese moodustamine   41
484. Süüria rahukonverents ja rahu Lähis-Idas   40
485. Igavese une retsept   40
486. Filosoofia üldosa võimalusel saabumisel isiku tuumani!   40
487. Vabariigi aastapäeval: ennast nurka värvinud poliitilised jõud ja Robocop   40
488. Ettevõtluse eri liikide kasutuselevõtt kui alternatiiv reformidele ja ühiskondliku eneseregulatsiooni kasvulava   40
489. Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama III-IV   40
490. Rujaline maailm: keda huvitab Euroopa Liit?   40
491. Bahreinis säilivad pinged …   40
492. Politseilise vägivalla vajadus   40
493. Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasidest Eestis – palju kära eimillestki   39
494. Vestlused geneetilise mutantrobotiga II   39
495. Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni III   39
496. Vestibulaarne tigu: vabariigi poliitilised puudused   38
497. Esmane iseseisev kaitsevõime kui panus kollektiivkaitselepingusse   38
498. Berliini müüri tagasitulek   38
499. Filosoofia on maailmavaade: filosoofia eesmärk (ontoloogiline osa)   38
500. Keelumajanduse negatiivsed viljad   37
501. Eesti erakondade ühine mure: poliitiline kõhulahtisus   37
502. Filosoofia otstarve   37

Patti Smith kandis selle laulu ette 2016. aasta Nobeli kirjanduspreemia Bob Dylanile üleandmise auks korraldatud tseremoonial Stockholmis.

Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid VI

@ckrabat
Järjekordne  aastalõpp on saabumas ja järjekordsed aurahad jagatakse välja. Maailm näib visklevat hulluks minemise äärel ja Nibiru sekkumine on vajalikum, kui ehk kunagi varem. Seda aastat jäävad iseloomustama Brexit, Türgi riigipöördekatse ja Donald Trumpi võit  Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel, kuigi veel kümmekond aastat tagasi ei peetud teda tõsiseltvõetavaks poliitikuks. Alles eile  ütles Itaalia uhkelt ei reformidele, kuigi enamus hääletajaid ei saanud ilmselt isegi aru, millele nad  ei ütlesid. Kuid EI oli suur  sõnum, mis aastat 2016 meenutama jääb. Kindel ei öeldi kõigele, millele vähegi ei öelda andis. Pettumine poliitilises establishmentis muutis kõikvõimalikud hääletustulemused ennustamatuteks, kuid see oli hea aasta kõikvõimalikele populistidele. Rahvas ootas lihtsaid ja kiireid lahendusi, mitte keerulisi ja pikaajalisi programme. Tähtsaks muutus süüdlaste identifitseerimine, mitte lahenduste leidmine. Meedia raudne  haare ühiskondliku teadvuse üle karmistus ning kõikvõimalikud äärmused nii paremalt kui vasakult tõusid populaarsuse laineharjale. Idatuulega Eestisse levinud pagulas- ja kooselupaanika levisid endise hooga. Tugevnes ja süvenes suure sõja ootus, mida totaalse meedia viljeldav hirmukultuur levitas ja soodustas.

Laureaadid kuulutame välja traditsioonilises aastapäevajutluses 30. detsembril ning senikaua võib igaüks esitada kandidaate, kes oleksid nende arvates aurahade väärilised. Möödunud aastal läks Jaan Tatika auraha EKRE wunderkindile hr. Jaak Madisonile ja Saalomon Vesipruuli auraha poliitikaveteran pr. Kristiina Ojulandile, kes harjutas kätt sotsiaalmeedias. Sel aastal on mõlemad jäänud rohkem uute kerkivate talentide varju. Pr. Ojuland on poliitiliste murumängude pealavalt sootuks taandunud.  Jaan Tatika aurahale võiksid kandideerida neukkuikoon hr. Edgar Savisaar, kelle hülgas tema oma erakond ja sundis poliitilises teatris kõrvalosi mängima. Muidugi võib meid järgmisel aastal oodata tavapärane Edgari kui mitmes? tagasitulek, kuid sellel aastal on nii. Temaga võrdselt kaotajaks on jäänud endine peaminister ja vastne Riigikogu aseesimees hr. Taavi Rõivas, kes ilmselt talle endalegi ootamatult oli sunnitud taanduma opositsioonipoliitikuks. Aasta lõpus, muidugi meedia võimsal toel, tõusis fööniksina tuhast kitsekasvataja hr. Martin Repinski. Võib-olla saame kandidaatide nimekirja lülitada tundmatu valijamehe, kes kukutas läbi presidendivalimised, kuid sillutas tee pr. Kersti Kaljulaidile riigipea pjedestaalile tõusmiseks (kuigi Eesti võis sellest hoopis võita). Jaan Tatika auraha väärivad ka Eesti mereväe lipulaevaga “Sakala” salaalkoholi ja tubakat sisse toonud vaprad Eesti mereväelased eesotsas mereväekapten Sten Sepperi ja kaptenmajor Ott Laanemetsaga.

Saalomon Vesipruuli aurahale võiks esitada kõigepealt noored leheneegrid hr. Taavi Minniku ja hr. Vahur Kooritsa, kes aasta jooksul on nii mitmegi originaalse mõtteavaldusega suutnud üllatada ja sundinud nimed meelde jätma. Noorajakirjanike kategooriasse võiks liigitada veel igihalja pr. Evelin Ilvese ja tema meeldejääva teledebüüdi TV-3 Lolli-TV talkshows. Kollektiivset äramärkimist vääriks Lolli-TV näosaade „Su nägu kõlab tuttavalt“, mis väidetavalt naelutas tuhandeid helesinise ekraani lummusesse. Ma ise pole seda saadet kunagi vaadanud, aga kuuldused sellest on minunigi jõudnud. Viimati olevat selle võitnud keegi hr. Kalle Sepp, kes iganes end ka selle nime varjus peidab. Siingi ootame lugejate abi, et nad nominentide nimekirja pikendaksid, sest aasta on olnud pikk ja kõik talendid ei pruugi esimese hooga üldse meeldegi tulla. Nominentide nimekiri täieneb.

Veel kandidaate: Galojan, Tsahkna, Ossinovski.

Aastapäevajutlus V

@ckrabat
Tänasega tähistab blogi oma viiendat sünnipäeva. Käin juba lasteaias. Aastaring on täis saanud ja aurahad tuleb välja jagada. Tänane postitus on kokku 493. Seega on hoog veidi raugenud ja kokku on tehtud 80 postitust aastas, kui varem on see olnud saja piires. Kuid ikkagi päris tugev number. Küll on kasvanud külastuste arv ja seda üsna oluliselt, sest ei langenud kordagi alla 2000 lugeja kuus. Kõige väiksem külastuste arv oli mais (2157). Kõige rohkem külastati novembris (5525), mis on möödunud aastase detsembri (5584) järel üldse teine külastuste arv. Aktiivselt käidi blogi lugemas veel jaanuaris (5157). Kokku on blogi viie aasta jooksul külastatud 116 073 korda ning tehtud 5332 kommentaari. Aastate lõikes on külastatavus pidevalt tõusnud: 6 (2010, 2 päeva); 4550 (2011); 20107 (2012); 24410 (2013); 28063 (2014) ja 38 924 (2015). Kõige populaarsem külastusaeg on olnud pühapäeviti kl 21.00 paiku. Kuna WordPress muutis just enne aastavahetust statistika esitamise viisi, on sobivate võrdlusandmete leidmine tehtud keerulisemaks. Kui vaadata erinevate lugude populaarsust, siis kodulehte tervikuna on külastatud 50 849 korda (2015.aastal – 14 848). Kõige populaarsem postitus on ikka „Mida ennustas Vanga?“, mida on tänaseks kokku vaadatud 9889 korda. Ei oska selle loo fenomeni kuidagi seletada, kuid midagi see ilmselt näitab. Vanga loole järgnevad „Tõelise naise test“ (1612) ja saiti tutvustav „Persona in fieri“ (1258), teised jäävad alla tuhande.

Aasta jooksul olid populaarsemad postitused ikka tugevasti teistest ees „Mida ennustas Vanga?“ (8105); „Charlie Hebdo varjus – mis juhtus Pariisis tegelikult?“ (659); „Kust tulevad pagulased – Eritrea“ (643) ja „Stultoloogi märkmikust II – milleks tappa Kenderit?“ (572). Kõige kommenteeritum postitus oli “Kui Kreeka vastab EI?” (86). Aktiivsemad kommentaatorid olid ckrabat (707), jolli (342), K_V (113) ja huviline (180). Kuna tegemist on eestikeelse blogiga, siis on arusaadavalt kõige rohkem külastajaid 2015.a. olnud Eestist – 35 221. Muljalt käiakse usinamalt lugemas Soomest (1101) ja Ameerika Ühendriikkidest (883), mujalt vähem: Rootsist (158), Suurbritanniast (157), Saksamaalt (111), Norrast, Tšehhist, Austraaliast, Euroopa Liidust, Belgiast, Kanadast, Prantsusmaalt, Jordaaniast, Luksemburgist, Hispaaniast, Taist, Taanist, Hollandist, Iirimaalt, Lätist ja Itaaliast, neist kõigist 20 või enam korda, aga kokku 77 riigist ja territooriumilt. Viie aasta lõikes on kohad veidi erinevad: USA on teisel ja Soome kolmandal kohal, kuid suures osas on riigid samad. Sel aastal külastati lehekülge esimest korda Sloveeniast, mille järel on kaetud peaaegu kõik Euroopa riigid, ainsa silmatorkavama erandiga – Moldova. Kõige rohkem jõuti leheküljele otsingumootorite kaudu (13756), järgnesid Facebook (1895), blog.tr.ee (1242), militaar.net (362), elfikelder.eu (349), nihilist.fm (294), mihkelkunnus.blogspot.com.ee (252), Twitter (214), forum.automoto.ee (168), skeptik.ee (158).

2015. aasta möödus kõikehõlmava murjanipaanika tähe all ja aasta tegijad olid kohapeal valmistatud lollid, kelle mõju ühiskonnas märgatavalt tõusis. Neile on pühendatud ka tänane muusikapala, sest paljud neist pandi kokku Neukkuliidu numbritehastes poltide, mutrite ja seibide osalusel. Murjanipaanika tähelend mõjutas tugevasti ka aurahade laureaatide valikut, kus nominentide hulgas kujunesid välja selged liidrid, nii et täiendavaid kandidaate enam ei esitatudki. Aasta 2015 Jaan Tatika auraha laureaat on loomulikult noorfüürer hr. Jaak Madison, selle aasta uustulnuk poliitikamaastikul, kes näitas ennast tugeva tegijana nii mobiiliäris kui ka naiste sebimises. Võtta ennast riidest lahti ja hakata poliitikast rääkima – sellele ei suuda vastu seista ükski Maarjamaa matsakas neid. Konkurents oli sel aastal väga tugev ja nii mitmedki nominendid oleksid mõnel varasemal aastal aurahavõistluse pika puuga kinni pannud. Eesti esirassist, rahvavaenlaste nimekirja ema ning loodetavasti tulevane Keskerakonna noorliige pr. Kristiina Ojuland jäi küll Jaan Tatika aurahast napilt ilma, kuid säravate sotsiaalmeedia postituste eest kuulub talle ikkagi mainekas Saalomon Vesipruuli auraha. Kurb uudis on see pr. Iivi-Anna Massole, eestisõbralikule Soome kodanikule, kes jäi jälle teiseks nagu ta väidetavalt kaotas ka Kadrioru mõisaproua tiitli eestisõbralikule Läti kodanikule. Temale läheb lohutusauhinnana Ruja laul. Rahvusvaheliste auhindadeni pole me veel jõudnud, muidu pakuks tugevat konkrentsi hr. Donald Trump teiselpool Atlandi ookeani.

Rõõmustava kõrvalnähuna on uus teadusharu stultoloogia jõudsalt arenenud ning lollid on avastanud mitmeid uusi revolutsioonilisi meetodeid, kuidas üksteist ära tunda. Lisaks jääveega ülekallamisele, perse näitamisele ja kokakoola pudeli rindade vahele toppimisele on nad leiutanud condom challenge’i ehk kondoomiväljakutse. Progressiivsemad neist ostavad koguni kaks kondoomi, tõmbavad ühe endale otsa, et nendesuguseid rohkem juurde ei sünniks ja teise pähe, et teised neid ära tunneksid. Millega nad maailma eeloleval aastal üllatada suudavad, kuuleme varsti, kas lähevad Marsile kartuleid kasvatama või asustavad Kuu. Eesti arvukat lollkonda haaranud murjanipaanika kohta on huvitav märkida, et vastu ootusi ei taha paljukardetud murjanid Eestisse kuidagi tulla, nemad, kurivaimud, eelistavad Saksamaad või Rootsit. Pagulaskvoodi täitmisega näeb Eesti kurja vaeva, et mõnda kergeusklikku murjanit siia meelitada ning kui Itaalias ja Kreekas ei õnnestu kedagi ära rääkida, tuleb sobiv näidismurjan ilmselt mõnest Lähis-Ida pagulaslaagrist kohale tirida. Mina pean küll tunnistama, et mind lausa häirib see, et pean poolkohustuslikus korras mingeid pagulasi kartma, et lollidele meeldida. Ma lausa tunnetan teatavat ühiskondlikku survet või ootust, muidu sõimatakse sallivaks või topitakse kusagile rahvavaenlaste listi, samal ajal kui on terve rida palju tõsisemaid reaalseid päriselulisi probleeme, mis tõepoolest vajaksid lahendamist. Eesti ühiskonna areng 2015. aastal näis suunduvat radadele, mis on kirja pandud Ettekuulutuses, tõsi küll, mitte selles Vanga omas. Sellepärast rohkem ette kuulutama seekord igaks juhuks ei hakka, äkki hakkab jälle täide minema.

Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid V

@ckrabat
Aasta hakkab lõppema ja auhinnad tuleb jälle välja jagada. Persona in fieri viiendal aastapäeval peame meeles uusi Jaan Tatikaid ja Saalomon Vesipruule, kelle poolest eesti rahvas alati on väga produktiivne olnud. Käesolev aasta meenutab mitme külje pealt eelmängu düstoopiale Maakonna sünd, kui seisame silmitsi murjanipaanikaga ja süvenevale sallimatuse levikule Viha Vabariigis. Ametlik reageering sellele nähtusele on – Juku pea ei ole kandiline ehk üha suurenevad pindu ühiskonna mädapaises ei soovita märgata, mistõttu on sõna võtma sunnitud koguni välisriikide kaubanduskojad, kes kirjutasid Eesti valitsusele avaliku kirja: “Viimase aja pagulaste vastuvõtmise vastuolude valguses on välismaalaste kogukond Eestis, eriti teistsuguse nahavärviga inimesed, märganud verbaalse ja füüsilise ahistamise sagenemist. Mõnede poliitiliste liidrite sõnavõtud, kus mõistetakse hukka pagulasi ja välismaalasi, koos võimetusega neid rünnakuid selgelt hukka mõista, on andnud hoogu äärmuslusele. Suhtumine põgenikesse ja rünnakud välismaalastest tööliste ning sõjaväelaste vastu on hakanud progressiivse riigi mainet rikkuma.” Poliitikute jaoks on murjanipaanika odav ja populaarne vahend sulgemaks silmi riigi ja ühiskonna tegelike probleemide ees. Kui teoorias on avalik arvamus Venemaa-kriitiline, siis praktikas kiputakse järgima just sealseid väärtushinnanguid. Neukku on jälle moes. Kindlasti omab murjanipaanika õhutamine kui nähtus tugevat mõju selle aasta laureaatide nimetamisele.

Tuletame meelde, et 2014. aasta aurahad läksid tuntud tegijatele, vastavalt poliitilise kameeleonlusega kuulsaks saanud hr. Eerik-Niiles Krossile ja kõvahäälne arvaja Novgorodi WC-st hr. Priit Pullerits. Kes on aga Jaan Tatikas 2015? Keda me jääme mäletama kui Saalomon Vesipruuli 2015? Jaan Tatika auraha himustab särava komeedina Eesti poliitikataevasse tõusnud genosse Jaak Madison, kuid talle pakub väärilist konkurentsi murjanipaanika ema pr. Kristiina Ojuland. Kindlasti tuleb ära märkida Eesti poliitika grand old mani Edgar Savisaart aka artist Savikat ning noorpoliitikuid, kuluhüvitiste kulutamise eesrindlast hr. Kalle Muulit ja pr. Maire Aunastet, kes vahetasid ajakirjanikukarjääri Riigikogujate turvalise pensionisamba vastu. Viinalembeline saunasõber hr. Priit Toobal väärib samuti nominentide sekka lülitamist. Pr. Anna-Maria Galojani säravale poliitilisele karjäärile lisas väärilise finaali veebruarist juulini Eesti maksumaksja poolt kingitud puhkus Harku naistevanglas. Jaan Tatika auhinda vääriksid ka IRL noored konservatiivid eesotsas pr. Linda Eichleriga vääramatu soovi eest saada siniselt äratatuna osadust Maakonna sünnist ning viia läänelike väärtuste kaitsmise lipu all loodud Isamaa, millest tänaseks on saanud IRL, Arnold Rüütli ja tema sõprade Rahvaliidu, mille õigusjärglane EKRE on, hõlma alla.

Pr. Kärt Anvelt, dopinguguru Bernatski maaletooja, väärib kindlasti Bonnieri preemia kõrvale ka Saalomon Vesipruuli auraha, sest kuigi suure pauguga vallandunud skandaal heitis viha ja soppa mitmete spordikuulsuste peale, ei õnnestunud tal vihakampaaniat asisemate tõenditega toetada, kuid uue silmapaistva lolli hr. Bernatski esitamisel talendikonkursile Nõia-Intsu ja Iglesiase Aneti kõrvale väärib kindlasti tunnustamist ning Eesti kollase ajakirjanduse grand old lady meelespidamist. Eesti ajakirjandus tegeles möödunud aastal kõvasti murjanipaanika laineharjal viha ja sallimatuse õhutamisega, mistõttu mitmed tundmatuks jääda soovivad meediaaktivistid võiksid saada ära märgitud. Minevikuvaimudest võiks Saalomon Vesipruuli preemiaga pärjata hr. Mart Kadastikku aka sm. Jaak Kaljot, kes nüüd on oma suure eeskuju järel siirdumas kirjanduspõllule. Mart Kadastikku ja tema vaimu “Postimehe” toimetuses tuleb kindlasti tunnustada Eesti ajakirjanduse kolletumise ja neukkulike väärtushinnangute juurutamise eest Eesti ühiskonnas. Võib-olla tasuks meeles pidada Soomele solvumissõja kuulutanud pr. Iivi-Anna Massot ? Miks mitte hr. Jaan Kaplinski Venemaad imetlevaid ja hr. Indrek Hargla Venemaad vihkavaid postitusi, sest mõlemad teenivad tões ja vaimus Viha Vabariiki? Persona in fieri peab meeles pr. Kristiina Ojulandi kuulsaid Facebooki postitusi, mistõttu võiks ta paralleelselt kandideerida ka Saalomon Vesipruuli aurahale. Sotsiaalmeedia ei ole väiksema tähendusega meedialiik ja kusagil pole öeldud, et auraha peab minema põhivoolu meedia esindajale. Kui teile meenub veelgi väärilisi kandidaate kahele väärikale aurahale, palume nendest lahkesti teada anda.

Baru biirge. Murumängud gladiaatorite areenil Saha moodi.

Aastapäevajutlus IV

@ckrabat
30. detsembril neljandat aastapäeva tähistav blogi Persona in fieri tunneb end veidi väsinuna, kuid pole uksi veel sulgenud. Käesolev postitus on järjekorras 412. Blogi 400. postitus oli “Allveelaevajaht Stockholmi skäärides”. Blogi produktiivsus on olnud veidi üle saja loo aastas, 2014. aastal 107 postitust. Blogi külastatavus pole olnud ühtlane, ulatudes suvekuude juuni juuli veidi üle 1100 külastusest kuni külastatavuse hüppelise kasvuni detsembris – 5584 külastust. Rekordeid püstitasid põhiliselt kaks lugu – “Tõelise naise test” (1454 külastust) ja “Mida ennustas Vanga?” (1784 külastust). Viimane lugu avaldati küll septembris, kuid populaarsuse saavutas mitu kuud hiljem. Võimalik, et omajagu mõju oli Kanal 2 poolt eetrisse lastud ukrainlaste ja venelaste Vanga-ainelisel teleseriaalil. Tavapärasest kõrgem oli külastatavus märtsis (3650 – see on ilmselt Ukraina kriisi eskaleerumise mõju) ja oktoobris (2997 – kui avastati Ivari lood nõukogude armeest). Suurenenud on blogi külastajate arv, mis jõudis detsembris 3467ni, kui oktoobris käis eelmise rekordina 1280 külastajat. Päevane külastuste arv jõudis 8. detsembril tõeliste naiste toel 1316-ni, mis ületab juuni ja juuli külastuste arvu. Sel päeval uudistas blogi 911 külastajat.

Valgeid laike maailma kaardil, kust pole blogi vaadatud, on jäänud vähemaks – Euroopas vaid Sloveenia, Moldova ning mõned kääbusriigid. Külastuste järjekorras järgnevad Eestile Ameerika Ühendriigid ja Soome, kus külastuste arv ületab tuhande piiri. Neljandal kohal on suure vahega Suurbritannia (üle 200), esikümnes on veel Saksamaa, Norra, Rootsi, Kanada, Tai (üle 100), Prantsusmaa. Teises kümnes on Itaalia, Belgia, Holland, Venemaa, Austraalia, Austria, Hispaania, Luksemburg, Taani ja Nigeeria. Blogini aitavad jõuda eelkõige otsingumootorid, millele järgnevad blog.tr.ee, Facebook, elfikelder.eu, militaar.net, skeptik.ee, forum.automoto.ee, WordPress Dashboard, infopartisan.blogspot.com, botd.wordpress.com, lotman.ee ja esitosina lõpetab Twitter. Kokku on nelja aasta jooksul blogi külastatud 77 138 korda ning tehtud 3590 kommentaari. Kui vaadata keskmist külastatavust aastate lõikes, siis on trend olnud progresseeruv: 2010 – 3; 2011 – 12; 2012 – 55; 2013 – 67; 2014 – 76.

Käesoleval aastal seisame silmitsi veidi teistsuguse maailmaga kui veel aasta tagasi ning mustad sõjapilved varjutavad helesinist taevast. Neile, kes usuvad ajaloo kordumist – täpselt sada aastat tagasi algas Esimene maailmasõda. Ka 2014. aasta jäädvustas end maailma ajalukku pingete tõusu järsu kasvuga. Rahvarahutused ida ja lääne vahel lõhestunud Ukrainas lõppesid sõjalise kriisiga Donbassis, Donetski ja Luganski oblastites, kus separatistlikud meeleolud viisid Venemaa toetusel relvastatud vastupanuni Ukraina võimudele. Märtsis annekteeris veretu sissetungiga Venemaa Krimmi. Venemaa rahvuslik eneseteadvus on tõusnud, ta on heitnud kinda postmodernsele rahvusvahelisele süsteemile, esinenud traditsiooniliste konservatiivsete väärtuste kaitsjana, püüdnud laiendada positsioone ning taastada mõju Ida-Euroopas, kuid tema tulevik ei tõota midagi head. 2014. aastal loodi konkureeriv Euraasia Majandusliit, kuid selle mõju maailmamajandusele on väike ning ta ei suuda pakkuda teistele majandusjõududele arvestatavat konkurentsi. Tooraineekspordist elatuvat Venemaa majandust on ahistanud alanenud naftahinnad ning rubla kursi oluline langus.

Lähis-Idas on Araabia kevadega algust saanud revolutsioonilised meeleolud põhjustanud sunniidi äärmuslaste aktiviseerumise. Fundamentalistlik rühmitus Islamiriik kuulutas välja kalifaadi Süürias ja Iraagis ning need kaks riiki kodusõja kütkeis. Teine äärmusislamistlik rühmitus Boko Haram kuulutas kalifaadi välja Põhja-Nigeerias. Pinged Lääne ja Venemaa vahel ning Ameerika Ühendriikide ja Iraani vahel ei ole võimaldanud aga laiapõhjalise rahvusvahelise koalitsiooni teket, kes suudaks kiiresti ja efektiivselt takistada islamistlikke äärmuslasi. Juudi rahvuslaste suurenev mõju Iisraeli poliitikale on takistanud Palestiina rahuprotsessi ning seisnud vastu Lääne suhete normaliseerumisele Iraaniga. Kehtiv maailmakord on sattunud tugeva löögi alla. Inimtsivilisatsioon näib olevat end ammendanud, teda on tabanud arengupeetus ja vajab hädasti välist sekkumist. Inimkond pole suutnud välja mõelda midagi uut ja nii pakutakse uute lahenduste pähe unustatud vana. Nibiru, kus sa oled?

Lahkuval aastal sattusid rünnaku alla Malaisia lennukid. Märtsis salapäraselt kaduma läinud Kuala Lumpurist Pekingisse suundunud ning teadmata põhjustel kurssi muutnud Malaysian Airlines liini MH370 reisilennukit Boeing777 239 inimesega pardal pole tänaseni leitud. Juulis tulistasid Malaysian Airlines teise MH17 Amsterdam – Kuala Lumpur liini reisilennuki Boeing777 298 inimesega pardal alla Donetski separatistid või nende kasakatest sõbrad Venemaalt. Kolmas õnnetus aasta lõpus tabas Malaisia odavlennufirma AirAsia lennukit Airbus A320 162 inimesega pardal, mis kadus teekonnal Surabajast Singapuri. Rängalt kannatanud Malaisiat tabasid lõppeval aastal veel ränkadest mussoonvihmadest tingitud üleujutused. Kas Jumal on Malaisia proovile pannud? Miks kaovad reisilennukid salapäraselt? Miks just Malaisia lennukid? Kas juhuslik kokkusattumus või osa Suuremast Plaanist? Kas võis see olla Maa sõbra Klaatu hoiatus inimkonnale – parandage meelt ja kahetsege pattu, sest te olete kahjustanud planeedi elukeskkonda?

Eesti elas lõppeval aastal Ukraina sündmuste mõjul sõjahirmus või sõjaootuses. Suhted Venemaaga, mis algasid piirilepingu järjekordse allkirjastamisega välisministrite poolt Moskvas, lõppesid luureskandaalidega. Eesti-Vene piiril püüdsid venelased kinni Kohvri, Eston Kohvri. Eestlased püüdsid Narva jõel kinni kaks KGB eruohvitseri, kelle kinnipidamise video võiks oma kvaliteedi ja informatiivsuse poolest pretendeerida aasta video tiitlile. Teenekas KGB minevikuga kaitsepolitsei töötaja, kuid puhaste paberitega Moskvasse kolinud Uno Puusepp paljastas end ise pikaaegse spioonina Venemaa telekanalis. Neile, kes otsivad ajaloolisi paralleele, siis ka esimene piirilepingu allkirjastamine tipnes vastu ootusi kahe riigi suhete järsu halvenemisega, Pronksiöö ja Venemaa-Gruusia sõjaga. Europarlamendi valimised kevadel ei toonud kaasa suuri üllatusi ning valiti need, kelle siirdumist Brüsseli meepottide manu võis eeldada. Teist korda järjest oli nende hulgas ka üks üksikkandidaat – Indrek Tarand. Lõppes Andrus Ansipi pikk teenistusaeg Eesti Vabariigi peaministrina ja ta siirdus samuti Brüsselisse, vahetades välja Siim Kallase eurovoliniku kohal. Lisaks Ansipile lahkusid valitsusest erinevatel põhjustel teenekad ministrid Rein Lang (juba 2013 lõpus), Urmas Paet ja Jürgen Ligi. Valitsuskabinetis vahetasid Reformierakonna ammuse partneri IRL-i välja sotsiaaldemokraadid. 2013. aasta Saalomon Vesipruuli auraha laureaat Rahvakogu kustus lõplikult. Viljandis toimus Eesti esimene koolitulistamine.

Persona in fieri on pühendanud süvendatud tähelepanu uue progressiivse teadusharu stultoloogia arendamisele ning propageerimisele. Loodetavasti saab uus teadusharu varsti Lollide kojas sertifitseeritud ning ülikoolides avatakse esimesed stultoloogia õppekavad. Lollid on salapärane võõrliik, mis toodi Nibirult Maale umbes 14 000 aastat tagasi ning levis siin vaibumatu hooga. Nibirult toodud alglollid asendati kohapeal valmistatud mudelitega. Eestis on tugevasti kanda kinnitanud kohapeal valmistatud lollid made in USSR ehk neukkud. Lollide ületoodangu arvelt on inimkonna arv ületanud 7 miljardi piiri. Meie aja kangelased on Kalevi poeg Aiku, Timo-Cevin, Cärlyn-Angelina, Maerut Mannjaana, Säsilyi Sofi ja Sander Remo, Ivar Nõukogude armeest, Anfissa Fjodorovna, Loreida Loo-Reha ning nende sõbrad ja tuttavad. Lollide võimu on tugevdanud kogu maa internetiseerumine ning totaalse meedia poolt püstitatud loosung “kogu võim burksiputkadele!” Tarbijaühiskonda esindav valmistõdedele toetuv mentaliteet on võitluses loomingulisusega peale jäänud. Enam pole tähtis osata midagi teha, vaid müüa. Vaimsus on lollidele lootusetult alla jäämas, kvaliteet on asendunud kvantiteediga ja lollide vali hääl kaigub rahva nimel otsuseid vastu võtvas Novgorodi WC-s. Sajanditagused Noor-Eesti loosungid, mis kutsusid eesti rahvast vaimult suureks saama, on totaalse meedia poolt asendatud burksiputka esise loosungiga “me ei saa kunagi suureks vaimult, kuid me võime saada suureks rahvaarvult – tootke rohkem lolle!”

Lahkuval aastal toimus sarja Aegumatud intervjuud lõpuintervjuu Rein Taageperaga, kelle loengutega sai 25 aastat tagasi alguse õppetöö Eesti Humanitaarinstituudis. Kokku toimus sarjas aastatel 1992-2014 kümme intervjuud järjekorras Tõnis Ritsoni, Hasso Krulli, Einar Laigna, Rein Raua (kõik 1992), Evald Saagi, Heiki Ahoneni, Igor Gräzini (kõik 2003), Vello Salo (2012), Ülar Ploomi (2013) ja Rein Taageperaga (2014). Nagu igal aastal jagame tänavugi aurahasid. Persona in fieri kuulutab välja Jaan Tatika auraha laureaadi ja auraha läheb kunagisele Sposato ja Angotti maaletoojale hr. Eerik-Niiles Krossile, kui ühele kõige kõrgemaid esoteerilisi kamuflaaže sooritavale poliitikule, kes vahetab erakondi nagu suurilmadaam tualette ning on sattunud nii Venemaa kui Ameerika Ühendriikide huvisfääri. Poodi hiljaks jäänud hr. Raul Oreškin peab leppima aasta lolli tiitliga. Saalomon Vesipruuli auraha läheb varemgi kandidaatide ridadesse jõudnud totaalse meedia promoveeritud arvamusliiderdajale hr. Priit Pulleritsule ja siin pole teist võimalustki, sest tema tõelise mehe testid andsid ka Persona in fierile detsembrikuuks kõva hoo sisse. Meenutades kahekroonist Karl Ernst von Baeri võib käesoleva postituse lisas igaüks testida, kuivõrd ta on tõeline eestlane. Pulleritsuga konkureerinud portaali skeptik.ee püsikommentaator O Cookievaba Kameelion peab leppima lohutusauhinna ehk Nibiru alglolli tiitliga, millega tunnustatakse tema looduskaitsealaseid teeneid lollide kaitsel. Maineka Umbluu auhinna omistamine Persona in fierile, kes on Eesti reptiilinduse lipulaev ja Nabala-Tuhala reptiilide koobaslinnade kaitseala häälekandja, võiks olla aga sobiv stardiplatvorm mõne auraha omandamiseks tulevikus. Welcome to my party!

Lõuna-Aafrika Vabariigi buuri päritolu laulja Nicholis Louw sai 30. detsembril 35-aastaseks. Palju õnne!

Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid IV

@ckrabat
Eesti rahvusmõtte auhinna omistas Tartu Ülikool Toomas Paulile. Tegemist on kahtlemata väärika persooniga, kes esindab eestlust ja seda mõjutanud konservatiivsesse pragmatismi kalduvat luterlikku maailmapilti üsna ehedal kujul ja kuulub eesti rahva suurte mõtlejate hulka. Esile tuleb tõsta Aadu Luukase missioonipreemia omistamist Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, mis on tegelenud kristlike väärtuste edendamisega Eesti ühiskonnas. Tunnustust väärib preemia omistamine alternatiivsele rühmitusele, kes on kantud totaalse meedia “musta nimekirja” ning kelle vastu avalikult kujundatakse negatiivset hoiakut. Persona in fieri jagab aasta lõpus samuti auhindu, kuigi veidi teistes kategooriates, arvestades portaali ühiskonnakriitilist hoiuakut. Möödunud aastal pälvisid tunnustuse kasside vastase võitluse aktivist Jaan Tatika auraha laureaat pr. Larissa Kozõreva Tallinna loomade varjupaigast ning teatrikollektiivid NO99 ja Rahvakogu, kes jäid jagama Saalomon Vesipruuli auraha. Kollektiivsete laureaatidena mainiti ära Eesti poliitikud ja kultuurinomenklatuur. Varem on Jaan Tatika auraha kahekordseks laureaadiks saanud soolise võrdõiguslikkuse ning võrdse kohtlemise volinik sm. Mari-Liis Sepper ning Saalomon Vesipruuli auraha on omistatud totaalse meedia väljaande Postimees arvamusliiderdajatele hr. Peep Pahvile ja pr. Anu Saagimile.

Ühiskonnas silma paistnud üksikisikuid ja kollektiive jagub ka käesolevaks aastaks. Jaan Tatika auraha nominentideks käesolevaks aastaks on Sotsiaaldemokraatlik erakond ja tema esimees sm. Sven Mikser lahkunud kirjameeste kaasamise eest valimisvõitlusesse. Reformeeritud isamaalane hr. Eerik-Niiles Kross on kunagise rohelise värvi ehk jõudnud juba maha pesta, kuid poliitilise kameeleonina, kes on tugevasti mõjutanud Eesti totaalse meedia õhutatavat arvamusliiderlust, väärib ta kindlasti tunnustust. Lastetusmaksu toetajana kuulub nominentide hulka sm. Helmen Kütt, kes on üritanud nõukogudelikke väärtusi elus hoida. Kindlasti ei taha maha kanda aasta isasid ja emasid, kes sekkusid kooseluseaduse protsessi, püüdes taaselustada rahva seas populaarseid neukkuväärtusi. Selle ettepanekuga konkureerib idee anda lastele valimisõigus. Kui Varro Vooglaid ja tema sihtasutus propageerivad kristlikke väärtusi ja nende sõnum kooseluseaduse vastu ühiskonnale oli positiivne, siis aasta isade ja emade manifestist õhkus Viha vabariiki ehitavat negativismi, seal puudusid positiivsed hoiakud ning loodi madala ühiskondliku kasuteguriga kodanike kategooriad, kes kuuluksid hävitamisele ning eesmärgiks seati mõõdutundetu paljunemine. Väärtusi tuleb ehitada, mitte kehtestada, tunneli lõpus peab paistma valgus, ja selle poolest erineb SAPTK üleskutse aasta isade ja emade manifestist nagu päev ööst.

Saalomon Vesipruuli auhinnale võiksid kandideerida politiseerunud ajakirjanikud sm. Andrei Hvostov, hr. Kalle Muuli ja pr. Maire Aunaste. Kui vanasti pärisorjuse ajal unistas orjarahvas magada suleteki all ja süüa sularasva, siis nüüd on inimese (või ka lolli) ülimaks eesmärgiks saanud Riigikogu liikme staatus – et saaks Toompeale kõrge palga peale, kus midagi teha pole vaja. Pensionisammas, mille nimel väikese papi eest võib müüa oma usud ja tõed. Politiseerunud ajakirjanikega võiks konkureerida portaali skeptik.ee püsikommentaator O Cookievaba Kameelion (vt vestlused geneetilise mutantrobotiga I-III), kes on võtnud kõik Eesti lollid oma kaitse alla. Kolmandaks kandidaadiks on Postimehe ajakirjanik hr. Priit Pullerits ja tema tõelise mehe kampaania. Auraha väljakuulutamisel on eeliseks see, kui kandidaat on end jääveega üle valanud või avalikult perset näidanud. Laureaadid kuulutatakse pidulikult välja Persona in fieri aastapäeval, 30.detsembril esitatavas aastapäevajutluses. Senikaua on nominentide esitamine väärikate aurahade saamiseks igati oodatud ning kõiki saabunud ettepanekuid kaalutakse igakülgselt. Aurahade laureaadid on andnud tõsise panuse stultoloogia arendamisse, sest nagu arvamusliiderdaja Rohke Debelak on tähele pannud, siis lollidele meeldivad tavaliselt lollid ideed. Sellepärast võib loota teaduslikku innovatsiooni edasist progressi, nt Rootsis on populaarsust kogunud lollide kiibistamise idee. Peale seda, kui lollide tootmine on hakanud levima vabavarana, on väga oluline säilitada nende üle vähemalt mingisugune kontroll ja jälgida, mida loll teeb, kus liigub jne. Kindlasti võiks sarnast stultoloogilist innovatsiooni rohkem kohata ka Eestis.

Paisumine

Iga lugu sümboliseerib millegi algust ja millegi lõppu. Rein Taagepera loengutega Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Tallinnas Harju tänaval algas täna 25 aastat tagasi, 1989. aasta sügisel, õppetöö Eesti Humanitaarinstituudis ning käesolev intervjuu temaga paneb punkti intervjuude sarjale “Aegumatud intervjuud”, mis sai alguse 11.veebruaril 1992 Tallinna Linnaarhiivis, kui me teatavas mõttes proovitööna kogu sarjale intervjueerisime  kümnest intervjueeritavast võib-olla vähem tuntud ja nüüdseks meie seast juba lahkunud Tõnis Ritsonit. Need lapsed, kes tol päeval sündisid, on tänaseks saanud juba 22-aastasteks. Aastal 1992 alustades ei osanud me undki näha, millal ja kuidas see sari kord lõpeb. Projekt pole tema tegijatele kaasa toonud au ja kuulsust, rahast rääkimata – kus tegijaid, sinna jätkub alati tänitajaid, sest need, kes ise kunagi midagi ei tee, peavad ju ka kuidagi oma olemasolu õigustama – kuid sellegipoolest oleme kõige selle kiuste leeki ligi veerand sajandit üleval hoidnud. Ilmselt see kipubki olema tehtud totaalse meedia poolt kujundatud ühepäevaliblikate ühiskonna poolt põlatud missioonitundest, mis pole tänapäeval, ajal kui pole enam oluline midagi osata, vaid oma vooruseid ja puuduseid müüa, enam väärtustatud.

Olgu see sari pühendatud Eesti Humanitaarinstituudile, mis veerand sajandit tagasi õppetööga alustades  tagasi püüdis heleda leegiga põledes ühiskonda paremaks muuta, kuid lõpetas nii nagu alati, sest vahepeal selgus kurb, aga lihtne tõsiasi, et haritud ühiskonna jaoks pole enam tarvidust. Kaheksa intervjueeritavat kümnest on olnud sellega ühel või teisel viisil seotud. Intervjuude sari annab teatud pildi kümnest erinevast inimesest, kes on erineval viisil ja erineval määral, kui temale antud võimaluste piires andnud oma panuse millegi jaoks, mis on üheaegselt nii hoomatav kui hoomamatu. Seda võib nimetada Eesti kultuuriks või pärandiks, kuidas kellegi südametunnistus parajasti lubab, kuid kindlasti on nendest eranditult kõigi näol olnud tegemist missioonitundeliste inimestega ning just seda kipub meie tarbijamentaliteeti ülistavas ühiskonnas pidevalt vähemaks jääma. Ilmselt on neil olnud vajadus midagi öelda ja mis veelgi olulisem, neil on ka olnud midagi öelda, et need intervjuud on teoks saanud. Praegu meenub mulle küll ainult üks juhus, kui intervjuu andmisest on keeldutud. Kuna see on töömahukas ettevõtmine, siis kahjuks ei jõudnud kõigiga ühendust võtta, kellega oleks soovinud ning millalgi tuli kogu loole panna punkt.

Kuid tänase, sellele sarjale punkti paneva intervjuu kangelane on professor Rein Taagepera, inimene missioonitundega, kelle elu võib iseloomustada läbi paisumise, saades suureks vaimult nagu unistasid kord noor-eestlased. Vaimusuurus ei ole asendatav ning isegi siis, kui midagi pole võimalik, on kõik võimalik nagu näitab professor Taagepera elukäik.

Mõned asjad aja jooksul paisuvad, teised jälle kahanevad, kolmandad püsivad kogu aeg ühesugustena. Rein Taagepera elukäiku on iseloomustanud paisumine, raamidest väljumine, kui väikesest Tartu poisist Karlova linnaosast sai läbi mitmete saatuse keerdkäikude, Saksamaa, Maroko, Kanada ja Ameerika Ühendriikide, rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, politoloog. Laiem avalikkus teab teda ehk rohkem kui valimissüsteemide eksperti ning eestlaste rahvastikukriisi kirjeldava metafoori “demograafiline vetsupott” autorit, kuid tema pärand on piisavalt rikkalik, mis lubab need kaks populaarset teemat selles intervjuus varju jätta.

Intervjuu täisteksti on võimalik lugeda “Aegumatud intervjuud” veebilehelt:
http://aegumatu.wordpress.com/2014/07/29/paisumine/

“Kui ma peaksin sündima uuesti, siis sooviksin sündida kassina.”

 

Aastapäevajutlus III

@ckrabat
Persona in fieri on jõudnud oma neljanda eluaasta lävepakule. Käesolev postitus on järjekorras 305. Kolmesajanda postituseni jõudis blogi detsembri alguses, kui avaldasime artikli lahkunud Nelson Mandela mälestuseks – “Ikooni lahkumine IV – sala kakuhle, tata Nelson Mandela”. Seega oleme möödunud aastapäevajutlusest saadik säilitanud produktiivsuse umbes 100 lugu aastas ja seda veidi isegi ületanud. See teeb 8-9 lugu kuus, mis on üsnagi suur number, umbes kaks lugu nädalas. Numbrit aitas kindlasti tõsta ka autorite mõnede vanemate lugude (Lehvike, vanaproua Gustafsson jt) tagantjärele avaldamine selles blogis. Pole kindel, kas suudame endise tempoga edasi minna. Blogi külastuste arv püsis aasta esimesel poolel kõrge, ulatudes aprillis rekordilisi 2749-ni. Märtsis ületas ka külastajate arv kuus tuhande piiri (1027). Alates maikuust on toimunud külastuste langus, mis ei ole ületanud enam 2000 külastust kuus ja on püsinud vahemikus 1400-2000 külastust kuus ainsa erandiga novembris, kui Sirbi kampaania laineharjal tõusime taas korraks 2403 külastuseni. Päevane külastuste arv jõudis rekordilise tähiseni 245 lahkuva aasta 5.märtsil (kui ilmusid kaks uut lugu – “Multikulti teoreem II – vietnamlased Viha vabariigis ja eesti talendid Austraalias” ning “Miks Korsakov Rootsi ei jõudnud?”).

Kokkuvõttes võib nentida, et Persona in fieri on üks väga sõltumatu blogi, millest ei sõltu suurt midagi. Tema mõju ühiskonnale on peaaegu olematu, seetõttu ei sünni ka tema sünnist või surmast kellelegi otseselt kasu ega kahju. Las ta siis olla. Kokku on blogi külastatud 48893 korda ja kirjutatud 2020 kommentaari. Seega on külastuste arv möödunud aastaga võrreldes peaaegu kahekordistunud, kuid suur osa sellest kasvust langeb aasta esimesse poolde. Ka oleme jätkanud traditsioonilises blogi formaadis ning moodsad suhtlusvõrgustikud Facebook ja Twitter on jäänud toetavasse funktsiooni. Kõikide formaatide arendamine käib lihtsalt üle jõu, sest ka väljaspool virtuaalmaailma on elu! Küll on Facebook tõusnud otsingumootorite ja blog.tr.ee järel kolmandale kohale, mille kaudu on blogi külastatud. Riigiti on blogi külastatud kõikidelt mandritelt üle terve planeedi. Valgetest laikudest võiks ära märkida Hiina, Uus-Meremaa. Peruu, Tšiili, Iraani, Mongoolia, Gröönimaa jt. Kõige rohkem avastamata maid on Aafrikas. Eestikeelse blogi puhul on maadest esikohal loomulikult Eesti, kuid Ameerika Ühendriikidest on üle 1000 külastuse, Soomest ligi 700 ning üle 100 korra on veel Suurbritannia, Norra, Kanada ja Saksamaa. Neile järgnevad Tai, Rootsi, Itaalia, Prantsusmaa, Holland, Venemaa, Austria ja Indoneesia.

Külastustest hõlmab pool jällegi kodulehte, lugudest on populaarsemad endiselt eelmise aasta lood “Sotsiaaldemokraatliku sajandi testament”, “Surmanuhtlus kui vägivallaühiskonna sümbol”, “Meie reliikvia on vabadus”, “Uue riigi sünd – Palestiina” ja selle aasta loona esile kerkinud “Kultuurirevolutsioon Sirbis”. Seekord avaldame Persona in fieri rubriigis esmakordselt ka lugude top-100. Saja külastuse piiri on tänaseks ületanud 64 lugu. Kolm aastat on selline paras murdeiga, kus tasuks otsustada, kas ja kuidas minna edasi. Kas meil ongi üldse kusagile minna? Selge on see, et põhivoolu meediaga me konkureerida ei suuda ning muude tööde ja tegemiste kõrvalt on blogi pidamine küllaltki keeruline. Keegi selle eest meile midagi ei maksa, tulusid meile ei laeku ning oleme hoidnud ka kulud miinimumis. Teisest küljest näitab elu, et alternatiivmeedial ühiskonnas teatav nišš olemas. Mõningate teemade puhul on blogi suutnud eluga kaasas käia. Viimase suhteliselt populaarse loo “Sõda liberastidega – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis II” leebemat versiooni pakkusin ka põhivoolu meediale, kuid loomulikult ei läinud see läbi, mis näitab, et nad kardavad ja loomulikult on see hea. Sõsarblogisse “Aegumatud intervjuud” lisandus lahkuval aastal intervjuu Ülar Ploomiga. Loodame tuleval aastal teha veel mõned intervjuud, et sellele sarjale saaks väärika punkti panna.

Päevakajaliste arvamuslugude kõrval on siia blogisse sattunud ka mõned ilukirjanduslikumat laadi üllitised ning isegi näidendid. Seiklusi ajas ja ruumis jätkab Ivar Nõukogude armeest. Lahkuval aastal on blogi teinud uurimistööd lollide vallas ning jõudnud arusaamisele, et tegemist on meile Nibirult saabunud omaette liigiga (alglollid), kelle arvukust on kohapeal mehhaaniliselt tõstetud ning ühtäkki on neid saanud palju. Lollide uuringud on saanud ka kõva kriitikat ning mingit osa lugejaskonnast kõvasti pahandanud, sest paljud on end peeglisse vaadates ära tundnud ning nõudnud kogunisti kõikide lollide ning neukkude (lollid made in USSR) ees vabandamist. Kinnitan üle, et pole tahtlikult ühtegi lolli üritanud paljastada, aga kui keegi on lugenud, heitnud pilgu peeglisse ning saavutanud äratundmise, siis selle vastu me muidugi ei saa. Kordan veelkord üle, et lollide pärimusega tegeledes ei pidanud me silmas kellegi konkreetse isiku nimetamist, mistõttu ei kehti meile ka reegel – kes teist lolliks nimetab, see on ise loll, sest kõik see loll on ennast ise ära tundnud, mitte meie poolt näpuga osutatud saanud. Teine osa lugejatest jälle muheleb mõnusasti kaasa, eeldades, et räägitakse teistest. Meie tegeleme siin lollide kui omaette liigi (homo stultus) uurimisega, mille alamliik on neukku ehk homo soveticus.

Eesti poliitiline elu kulmineerus kohalike omavalitsuste valimistega käesoleva aasta sügisel. Need valimised ei toonud veel kaasa meedia poolt õhutatud vasakpööret ning suures osas säilitasid erinevad jõud kohalike omavalitsuste tasandil oma positsioonid. Keskerakond valitseb jätkuvalt Tallinnat ja Kirde-Eestit. Eesti muudes piirkondades toimusid küll mõningad jõudude ümbergrupeerimised, kuid need ei toonud kaasa mitte uut poliitikat, vaid uusi poliitikuid. Kodanikuinitsiatiivile toetuv rahvuslik-konservatiivne liikumine Vaba Isamaaline Kodanik kukkus läbi Edgar Savisaarele ja tema tasuta ühistranspordile toetuvas Tallinnas, kuid koos samalaadse vasakpoolse klubi Vabakunnaga pääses Tartu volikokku. Harta 12 ja jääkeldri protsessidele järgnenud Rahvakogu initsiatiiv meenutas rohkem teater NO99 etendusi, sest protsessi algatajatel polnud kavaski midagi muuta, vaid juhtida rahva rahulolematus turvalistesse kanalitesse ning tagada sotside valimisvõit järgmistel Riigikogu valimistel.

Aasta lõpus elavdas soikunud agoonias unelevat kultuurielu häppening Sirbi toimetuses, mis ühendas kultuurieliiti võitluses ühise vaenlase vastu. Häppening Sirbi toimetuses aktiviseeris tugevasti ka Persona in fieri tegevust ning äratas ta sügisunest. Siingi kajastusid erinevad seisukohad, kuid sellele blogile siin pole eriti südamelähedane pärivoolu ujumine, mistõttu võib meid kirjeldad kui anti-mainstream ettevõtmist. Meie ja meinstriimlaste vahel valitseb juba aegade algusest vastastikune ebasümpaatia, mistõttu võisime ka alternatiivse rühmituse Zaum tegevusele vaadata mõnevõrra teise ja avarama pilguga, kui see üldiselt kombeks oli. Nagu üldiselt teada, on Persona in fieri tegijad elus läbi lugenud vaid ühe raamatu, mistõttu tuleks neid kultuurist võimalikult kaugel hoida. Persona in fieri on pööranud tähelepanu ka kodulävest kaugemal toimuvate sündmustele. Üks kõige plahvatusohtlikumaid tänapäeva pingekoldeid asub Lähis-Idas, kus pikaajaline kodusõda kestab Süürias ning pingeline õhkkond säilib Egiptuses. Iraani presidendivalimised tekitasid lootuse dialoogiks Ida ja Lääne vahel. Aasta tegijad olid reptiilid, Edward Snowden ja paavst Franciscus.

Persona in fieri kuulutab välja Jaan Tatika auraha laureaadi 2013 ja see saab olema ajalooline otsus, sest esmakordselt ei saa auraha sm. Mari-Liis Sepper, kes pälvis meie tunnustuse kahel eelneval aastal. Jaan Tatika auraha omistatakse surmanuhtluse eestvõitlejale pr. Larissa Kozõreva, Tallinna loomade hoiupaiga juhataja, kes kirjutas alla 1790 kassi surmaotsusele. Inimesi on maailmas üle seitsme miljardi. Võrdluseks koeri arvatakse maailmas olevat 223 miljonit, kasse 220 miljonit, jääkarusid 20-25 000, gepardeid 10 000, mägigorillasid 880. Arvukuselt suudavad inimestega konkureerida vaid rotid. Pr. Kozõreva tegevus väärib äramärkimist ka sel põhjusel, et tema juhitav asutus peaks tegelema kasside kaitsmisega, mitte nende hävitamisega. Arvukuse järgi vajaksid kassid kaitset inimeste eest, mitte vastupidi. Persona in fieri kutsub kõiki üles toetama nii kasse kui mägigorillasid mõõdutundetult paljunevate ja eluruumi laiendavate inimeste rünnakute vastu. Palju väärikaid kandidaate aurahale leiaks poliitikute seast, kuid poleks aus profisportlasi amatööridega võistlema lasta. Persona in fieri märgib ära Eesti poliitikud kui auraha kollektiivsed laureaadid.

Palju kõhklusi oli selle aasta Saalomon Vesipruuli auraha väljakuulutamisel. Varasemad aursahad on läinud Postimehe ajakirjanikele hr. Peep Pahvile ja pr. Anu Saagimile. Kindlasti oleks palju teisigi väärilisi laureaate, kelles paljud said ka seekord nominentide ringis välja hõigatud. Kahju on hr. Priit Pulleritsust, kes on seni aurahast alati ilma jäänud. Sirbi kampaania paiskas õhku palju väärilisi kandidaate. Tugevat konkurentsi laureaadile pakkusid Tiit Hennoste ja Jan Kaus Sirbi kampaania laineharjal. Suur kiusatus tekkis omistada auraha tundmatule luuletajale Andres Aulele, kes kukutas saatanliku Kenderi, millega tema rohkem tituleeritud kolleegid hakkama ei saanud. Talle omistatakse sümboolselt Arthur Hollidee taldrik lillkapsahautisega, et riik tundmatuid luuletajaid ei unustaks. Seekordne Saalomon Vesipruuli auraha laureaat 2013 on teater NO99 (hr. Tiit Ojasoo/pr. Ene-Liis Semper), kes jällegi sümboolselt jagavad preemiat rahvateater Rahvakoguga. Viimane meenutas vägagi NO99 etendust rahvateatri etteastes. Laureaadid pälvisid tunnustuse kodanikuühiskonna mahasurumise eest, sest sekkudes päevapoliitikasse, polnud neil kavaski muutusi esile kutsuda ja suurendades mitmekesise maailma mahtu, vähendasid nad ühtlasi selle sisu. Mõlemad teatrikollektiivid, nii NO99 kui ka Jääkeldri initsieeritud Rahvakogu, tegutsesid ühise eesmärgi nimel ehk siis kodanikuühiskonna kõrvalejuhtimisega ühiskondlike protsesside katalüseerimisest. Persona in fieri märgib auraha kollektiivse laureaadina ära Eesti kultuurinomenklatuuri kui Viha Vabariigi sihikindla ehitaja, mis eriti kindlalt avaldus Sirbi kampaanias. Soovime pr. Larissa Kozõrevale, Rahvakogule ja teatrikollektiivile NO99 palju jõudu ja jaksu aurahade kandmisel. Tuleval aastal võib Persona in fieri uusi lugusid siin kohata küll ehk harvemini, kuid kuuldused meie surmast on esialgu veel ennatlikud. See on elu.

This is the life. Lauljatar Amy Macdonald on pärit Dunbartonshire’ist Šotimaalt. Kas järgmisel aastal sillutatakse tee Šotimaa taasiseseisvumisele?