Ivar nõukogude armeest meenutab: kuidas me olümpiamänge korraldasime

@jolli&ckrabat
Nendel ilusatel aegadel, kui ma veel Mustal mere laevastikus aega teenisin, kutsuti mind ühel sinisel esmaspäeval vanemabi Puškini juurde. See ei ennustanud head. Püüdsin meeleheitlikult meenutada, mida ma jälle valesti olin teinud, kas vahis magama jäänud või köögitoimkonnas liiga paksud kartulikoored koorinud. Igatahes gürokompassi tühjaks joomist ma seekord enda peale ei võta, sest nägin oma silmaga, kuidas delfiin Maša meie laevas ringi luusis ning endale peaparandust otsis. Maša teenis aega laevastiku delfiinide üksuses, aga teda võis alatasa meie laeval näha, sest delfiinid on targad loomad ja Maša teadis, et meie juurest leiab ta peaaegu alati viina ja paberosse. Laevastik oli delfiinid pannud kaladieedile ja napsi ning sigarettidega oli neil alati kitsas käes. Alguses sulistasid delfiinid meres, nagu loodusloo õpikus ette on nähtud, aga poisid pakkusid neile naljapärast kärakat ja paberosse ning see hakkas neile meeldima. Vana Darvin ise oleks pidanud seda evolutsiooniimet nägema! Mingi hetk hakkasid delfiinid juba ise tekile ronima ja suitsu ning viina küsima. Ja mitte ainult suitsu ja viina, vaid kohanesid ka muidu mereväelaste spartaliku eluviisiga väga hästi. Nii kui mõne kõhetuma madruse sadamas kätte said, siis peksid selle karistuseks armutult läbi. Sellised vinged vennad olid meie delfiinid!

Koputasin vanemabi kajuti uksele, astusin sisse ja võtsin valvel seisangu. Vanemabi istus mornilt laua taga, silmad öisest joomingust punased ja kottis ning ütles: „Ivar Juhannesovitš!“ Mul langes südamelt kohe kivi, sest niimoodi ees- ja isanime pidi ta minu poole pöörduski. Tavaliselt kasutas ta alluvate poole pöördumiseks hoopis krõbedamaid väljendeid, sest nii näeb ära, kes on ülemus ja kes on alluv. Teate küll, sõjaväes on subordinatsioonil väga oluline koht. Aga kuhu ma nüüd jäingi? Seekord kõnetas vanemabi Puškin mind lugupidavas toonis, mitte nagu tavaliselt: „Ivar Juhannesovitš, ma loodan, et te mäletate ikka, kuidas meeskond valis teid meie laeva spordiorganisaatoriks?“ See oli mul muidugi meeles, sest pidime istuma räige pohmakaga major Ivanovi poliittunnis, kus määrati meeskonna liikmeid igasugustele ühiskondlikele ametipostidele – kes määrati komsomolikomitee sekretäriks, kes vastutas ideoloogilise kasvatustöö eest ja niimoodi terve persetäis igasuguseid ametikohti oli välja jagamisel. Kui hõigati välja spordiorganisaator, siis käis Anfissa kohe minu nime välja ja nii jäigi, sest kõik olid muidugi nõus, et liisk nende peale ei langeks. Anfissa kui mitmekordne laevastiku sambomeister, tahtis sporditöö oma käpa all hoida ja ta teadis, et mina toetan teda alati.

Nüüd aga oli, nagu prantslased ütlevad, perse majas, sest vanemabi Puškin andis teada: „Ivar Juhannesovitš, lood on sellised, nagu te muidugi mäletate, kuidas neli aastat tagasi korraldas meie maa Moskvas suure üleilmse spordiürituse – olümpiamängud. Nüüd on neli aastat mööda läinud, aga olümpiamänge ei ole. Kapitalistid korraldavad oma olümpiamängud kusagil Los Andželeses, aga need pole mingid õiged olümpiamängud ja nõukogude sportlased sellistel ei osale. Meile pole tarvis, et mingi Miki Maus meile olümpiamänge korraldab! Kohtusin täna hommikul Vana T… eee … kapten Starohujeviga ja kapten andis teada, et teeme endale ise olümpiamängud, mis on palju tõelisemad olümpiamängud kui need, mida Miki Maus korraldab. Teie, Ivar Juhannesovitš, olete meile silma jäänud kui väga sportlik noormees, laeva spordiorganisaator, ja me hindame seda kõrgelt – sellepärast saate parteilise ülesande korraldada meie oma olümpiamängud. Küsimusi on? Ei ole. Täitke käsk, madrus Ivar!“ Mul ei jäänud muud üle kui raporteerisin: „Just nii, teenin Nõukogude Liitu, seltsimees kapten!“, millejärel andis vanemabi käskluse „Vabalt! Rivitult! Võite lahkuda!”, mis tähendab, et jäin oma murega üksi. Kui niimoodi ametlikult välja kutsutakse, ega siis pikka möla ei ole ja ohvitseri käsk tuleb täita. Küsimusi ei olnud, aga süda oli muret täis – kuidas mina, noor mees, saan hakkama nii tähtsa spordisündmuse korraldamisega nagu olümpiamängud? Moskva olümpiamänge mäletasin hästi, eelkõige selle järgi, et poodidesse ilmus siis igasugust defitsiitset kaupa müügile: banaane, nätsu, suhkruga kondenspiima, kakaokonserve ja isegi pepsikoolat, mida meie inimesed varem ei tundnud, aga välismaa sportlastele tuli muljet jätta. Miks pepsi, küsite? Teate, kui kokakoola oli selline vaenulik kapitalistide jook, siis pepsikoola oli meie nõukogude oma, isegi Fidel Castro ise jõi seda Havanna sigari kõrvale.

Läksin selle suure vastutusekoorma all küürus olles laeva tekile ja valasin ettenägelikult tulekustutusvahendite kappi tallele pandud pudelist endale ühe korraliku suraka. Ei mõjunud! Sellepärast valasin teise ja tüki kolmandatki, pudel sai tühjaks, aga minul hakkas mõte lõpuks jooksma. Mida on vaja spordivõistluste korraldamiseks? Olin koolis käies spordivõistlustel mitu korda osalenud ja ükskord sain rajooni noorte meistrivõistlustel kettaheites kolmanda koha, sest neljas osaleja ei suutnud ringi jääda ning ei saanudki tulemust kirja. Polnud ka ime, sest eelmisel õhtul olime temaga poiste vetsus salaja pudeli peeti naha vahele ajanud ja kaks pakki Priimat peale tõmmanud. Nüüd tal süda läikis ja sportlikku vormi polnud ollagi. Mina aga tegin oma tulemuse alati ära. Diplom peaks mul siiani kodus seina peal rippuma. Lasksin selle isegi ära raamida. Niisiis, olümpiamängud! Elementaarne, Watson, kõigepealt on meil spordi tegemiseks tarvis mida? Sportlasi! Õige! Tuleb leida staadion, spordivahendeid ja kohtunikke, kes sporditulemused ära mõõdaksid ja kõik kirja paneksid. Lõpuks on vaja veel diplomeid ja medaleid, sest autasustamine on spordivõistluste juures väga oluline. Peale kolmandat surakat mulle tundus, et kõike seda annab meil korraldada – laev oli suur ja lai, ka spordipoisse oli meil palju, küll me ka need kohtunikud leiame. Aga kas me ikka peame korraldama kõiki neid saja ja tuhande viiesaja meetri jookse, kolmikhüppeid, odaviskeid, kuulitõukeid ja vasaraheiteid, rääkimata ratsutamise takistussõidust või vibulaskmisest? Päris kõige selle jaoks ei jätkuks meil spordivahendeid ja kust kohast me näiteks hobused saame? Võibolla ainult Agdam Pohmelidze oskab meil ratsutada ja on natuke hobuse nägu, aga isegi kui selle mure saaksime lahendatud, siis katsu sa hobuseid kuidagi laeva peale saada ning neile veel võistlusrada üles panna. Tuleb jääda reaalsuse piiridesse. Sest, vaata, kui meie teeme siin päris omad nõukogude olümpiamängud, kus osalevad ainult meie inimesed, siis võiksime piirduda ka meie nõukogulike spordialadega ja loobuda lääneriikide poolt pealesurutud kapitalistlikest spordialadest.

Mõeldud, tehtud! Otsustasin piirduda meie omadele inimestele sobivate ja hästi sissetöötatud spordialadega nagu hundijooks, rusikavõitlus, joomiskabe, purjusujumine, torpeedolaskmine, podkidnoi ja muud sellised rahvalikud spordialad. Olime neid juba piisavalt harjutanud ja nii mõnigi kaasteenija oli juba omandanud olümpiamängudel osalemiseks vajaliku professionaalsuse. Anfissat silmas pidades lülitasin ka sambomaadluse võistlusprogrammi. Nüüd läks kõik juba hulga libedamalt, peagi olid meil sportlased koos, kõik valmis tööks ja kodumaa kaitseks: mina, vanemabi Puškin, teine tüürimees Zamogilnõi, mitšman Volkov, Agdam Pohmelidze, madrus Denissov, motorist Abezjanov, kokk Anfissa ja lisaks veel kaks leedukat ning kasahh. Pole välistatud, et mõnel talle südamelähedasel spordialal lööb kaasa ka kapten Starohujev ehk Vana Tyra isiklikult! Kohtunikuks hakkas meie zampolit major Ivanov ja laeva kaptjortšiku Platon Ivanõtši määrasime vastutama varustuse ja võitjate autasustamise eest. Hundijooksu ja paljude teiste spordivõistluste läbiviimise korraldamiseks tuli korralikult joogikraami varuda, et võistlused ikka kõrgeimal tasemel tehtud saaksid! Siis oli vaja veel välisvõistlejaid ning selleks palusin vennalikku abi naabruses asuvast tankipolgust. Võistluspäeva hommikul nad olidki kohal, eesotsas Anfissa kõva konkurendi Olimpiada Bogatõrinaga, kes oli küll veidi laksu all, aga kadestamisväärselt heas sportlikus vormis. Teate küll, need tankistid olid seal rohkem saapamäärde peal ja see võttis neil orienteerumise segi, kuid meie sportlastele peaks see edu sisse andma. Delfiiniüksuse sportlasi esindas loomulikult meie vana tuttav delfiin Maša, kes jälle meie laevas ringi luusis ning viina ja suitsu otsis. Kahe paki Belamorkanaliga sain ta nõusse. Delfiinid tegid eranditult filtrita suitsu, sest nagu ütles Maša, filtrid, eriti veefiltrid, on nõrkadele!

Soojenduseks alustasime hundijooksuga, selle oli meie oma mitšman Volkov, Tambovi poiss, välja mõelnud ja see ala kujutas omalaadset orienteerumisvõistlust, kus kontrollpunktides tuli igas ühes teeklaas viinaga hinge alla panna. Võitis see, kes kõik kontrollpunktid üles leidis ja lõpuks esimesena finišisse jõudis. Selle võistluse pani mitšman Volkov muidugi ülekaalukalt kinni, kuid kaks järgmist auhinnalist kohta läksid tankipolgu poistele. Mina sain stardist hästi minema ja leidsin kontrollpunktid kergesti üles, aga kuigi ma ise olin võistlusraja maha märkinud, viimast kontrollpunkti enam ei mäletanud ja jäin napilt medalist ilma. Lohutuseks õnnestus edestada vanemabi Puškinit, kes ei olnud üldse mitte papist poiss, vaid oli nooruses perspektiivikas Mongoolia hokimängija. Teda oleks äärepealt isegi Mongoolia koondisesse võetud, aga siis avastati, et ta oli hoopis Nõukogude Liidu kodanik. Nüüd, aastaid hiljem tagantjärele tark olles, oleksime võinud saapamäärde dopinguks kuulutada ja tankipolgu poisid võistlustelt kõrvaldada, aga siis ei teadnud me veel dopingust midagi ja nii jäingi ma sellel alal medalist ilma. Järgmisena siirdusime purjusujumise distantsile ja siin enam tankipolgu maarottidel šansse polnud, kuid kõva konkurent oli meile delfiin Maša, kes tavaliselt alati võitis, kui ta just väga purjus polnud. Purjusujumine erines tavalisest ujumisest sellepoolest, et ujuti Mustas meres ümber laeva ning iga võistleja pidi enne pudeli viina hinge alla panema, et tekiks ujumiseks sobilik seisund, mida kapten Starohujev isiklikult liiklusmiilitsatelt kaardimängus võidetud alkomeetriga kontrollis. Maša võitis seegi kord ülekaalukalt, kuid dopingukontrollis avastati, et ta oli seekord varastanud ja jätnud pudeli puutumata. Starohujevi alkomeeter näitas, et promillid olid nullis ning delfiini sõjakavalus ei läinud läbi. Kuldmedal läks seetõttu vanemabi Puškinile, kes edestas kahte leedukat ja kasahhi. Maša ei jäänud medalist siiski ilma, sest tavaliselt ongi nii, et kui ujumises ei vedanud, siis veab kaardimängus ja ta võitis podkidnoi turniiri motorist Abezjanovi ja Agdam Pohmelidze ees. Viimane ei osanud tegelikult küll üldse kaarte mängida, ainult kiibitseda, kuid tal vedas kohutavalt, sest tema vastased pakkusid järjekindlalt üle ja ta ei pidanud võitmiseks midagi tegema.

Järgmine võistlusala oli meil päästepaatide sõuderalli. Distantsiks kinnitas rajameister kaptjortšik Platon Ivanõtš marsruudi laevalt sadamasse ja tagasi. Selleks olid objektiivsed põhjused, sest hundijooks ja purjusujumine, aga eriti kaardimäng olid meie viinavarud lõplikult ammendanud. Jõudnud sadamasse, pidi paatkond maale hüppama, kiiruse peale 100 meetrit viinapoodi sprintima, viis kasti õlut ja kaks kasti viina kaasa ostma ja siis tagasi laevale aerutama. Selle võistluse pani minu paatkond koosseisus mina, mitšman Volkov, vanemabi Puškin, Agdam Pohmelidze ja motorist Abezjanov nagu naksti kinni, sest kui inimesel on õllejanu, on ka sportlik motivatsioon kõrge. Me edestasime pikalt Anfissa paatkonda, kuhu kuulusid veel teine tüürimees Zamogilnõi, kaks leedukat ja kasahh. Tankistide paatkond, mille roolimees oli delfiin Maša, jäi kaugele maha. Võitjana tegime veel mitu auringi kuni kaptjortšik lõpuks rahule jäi ja edasiseks võistluseks vajaminevad sporditegemise vahendid olid meie laoseisus jälle taastatud. Spordivõistluste juures on väga oluline, et sul on ka korralikud spordivahendid. Lisaks viinavarudele leidus laeva trümmis veel konserve, kala tomatipasta kastmes ja hapukurki. Hea toitumine on sõjapidamise alus, seda ütles juba kuulus nõukogude väejuht Suvorov, kes paistis silma Suures Isamaasõjas. Suvorovile õpetas selle tarkuse aga akadeemik Starohujev, meie kapteni kauge esiisa, kes oli leiutanud nii aurumasina kui ka puskariajamise tehnoloogia. Sõudmiselt läksime üle joomiskabele, kus osales juba kapten Starohujev, sest ka selle mängu oli leiutanud tema akadeemikust esiisa efektiivset puskariajamise tehnoloogiat otsides. Meie kaptenile ei saanudki joomiskabes keegi vastu, kuid teiseks tuli Olimpiada Bogatõrina tankipolgust, kes jättis teise tüürimehe Zamogilnõi pronksile.

Nüüd oli aeg käes rusikavõitluseks, aga siin ei olnud vastast Siberi karule madrus Denissovile, kes võitis finaalis Olimpiada Bogatõrinat. Denissovil oli hea tugev löök, virutas nagu kuvaldaga, ta oli seda salaagade peal kõvasti harjutanud. Eelnevalt saatis Bogatõrina poolfinaalis Anfissa vasakhaagiga ööbikuid kuulama ning Anfissa jäi alles kolmandaks, kuigi lootis võita, sest tema paremsirge  ei jäänud oluliselt alla Denissovile. Siiski sai ta oma esimese individuaalse medali hoolimata sellest, et tema silmaalust kaunistas nüüd Olimpiada joonistatud suur sinine latern, millega ta tavaliselt mind kostitas. Allajäämine põhikonkurendile ajas Anfissa püha viha täis ning sambovõistluse finaalis tuuseldas ta Olimpiadat juba päris korralikult. Ta sisistas võidurõõmsalt valuvõttesse võetud Olimpiadale: „Nüüd sa patsutad küll, vana madu… Aga, kes siin enne mölises? Kes mu meikapi ära rikkus?“ Nii keeras ta valuvõtet veel mitu tiiru peale, kuni kohtunik zampolit Ivanov vahele hüppas ja marus Anfissa tankipolgu poiste abiga eemale tiris. Anfissa sai kuldmedali ning tema suureks rõõmuks ei võitnud Olimpiada lõpuks ühtegi kuldmedalit, mis tema  tuju veelgi tõstis ning ta keetis meeskonnale tänutäheks suure pajatäie makarone laevastiku moodi, teate küll tema firmaroog makaroonõ po flotski, mis  viisid  keele alla. Kolmandaks tuli siin jällegi Agdam Pohmelidze, kes sai pronksikohtumises jagu motorist Abezjanovist. Abezjanov oli pisike ja kaalus teistest palju vähem, kuid väle nagu ahv ning suutis suuremad vastased osavusega pikali tõmmata ja nii sai ta üsna mitu tähtsat võitu enne kui Anfissa haamri alla jäi. Finaalalaks oli meil torpeedolaskmine. Selleks sõitsime kaatritega avamerele ja võitis see, kes võttis torpeedodega kõige rohkem NATO tanke maha. See on midagi sarnast pokemonijahiga, mida need tänapäeva lödipüksid mängivad, ainult et torpeedolaskmises osalesid tõelised mehed ja meil olid ikka tõelised relvad. Selleks ajaks olid kõik võistlejad ennast sobivasse konditsioonisse viinud, sest muidu ei oleks üldse võimalik olnud Mustal merelt NATO tanke üles leida.  Medalid on tugeva ettevalmistuse vili ja selle eest oli kaptjortšik hoolt kandnud. Siingi osales kapten Starohujev isiklikult, kes muidugi võitis. Teiseks tuli vanemabi Puškin ja minul õnnestus ka lõpuks individuaalne medal kätte saada, kuna tabasin ühe tanki rohkem kui mitšman Volkov. Esialgu kuulus programmi veel ka Kalašnikovi automaadi kokkupanek, teate küll, kõigepealt võtsid automaadi lahti, siis pudel viina hinge alla ning stopper pandi käima. Kuid vahepeal raporteeris kaptjortšik  laoseisust ja  andis teada, et spordivahendid  on jälle otsa saanud, mistõttu tuli see ala programmist  kustutada. See kurvastas eriti vanemabi Puškinit, kellele kuulus mitteametlik maailmarekord 17 sekundit ning keda peeti selgeks favoriidiks. Kapten Starohujev oli aga  resoluutne ja teatas, et automaadi kokkupanek kaine peaga on sama, mis purjetamine tuulevaikse ilmaga ning võistlus tuli ära jätta.

Üldarvestuses saime me aga tankipolgu poistest palju rohkem medaleid ja mulle avaldas edukate olümpiamängude korraldamise eest kiitust ei keegi muu kui kapten Starohujev ise. Mulle kingiti pudel viina, läikivas köites Leonid Brežnevi kõnede kogumik „Leninlikul kursil“ ning minu pilt pandi väeosa autahvlile. Kõik tunnistasid, et need meie omad olid vingelt korraldatud tõelised olümpiamängud, mille üle isegi Sparta nõukogude sotsialistliku vabariigi ajateenijad oleksid Vanas Kreekas uhked olnud. Nüüd on jälle kusagil Brasiilias olümpia käimas, olen seda vahel telekast vaadanud, aga mis seal toimub? Kusagil tagatoas otsustatakse tulemused ära ja nõukogude sportlasi ei lasta mängudele ligidalegi. Räägivad, et doping. Kohe näha, et kardavad. Kujutad sa ette, sellel olümpial võisteldakse sulgpallis ja kujundujumises! Kas sellised saavad olla tõelised mehed ja naised? Pankrationis löödi vanasti ikka nii mõnigi moll korralikult mõlki, aga poksis ja maadluses vaadatakse tänapäeval hoolega, et sa vastasele haiget ei teeks, kujutad sa ette, nad poksivad isegi kiivrid peas. Maadluses ei näinud ma ühtegi valuvõtet, mis oleks vastase karjuma pannud. Pusisid niisama keset ringi nagu teise päeva joodikud, Anfissa ja Olimpiada vägeva finaaliga ei anna millegagi võrrelda. Kuhu me küll jõudnud oleme?

Sparta nõukogude sotsialistliku vabariigi sportlased pankrationivõistlustel.

Advertisements

10 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    aug. 20, 2016 @ 18:18:36

    Vasta

  2. personainfieri
    aug. 20, 2016 @ 18:26:21

    Vasta

  3. personainfieri
    aug. 20, 2016 @ 18:28:20

    Vasta

  4. personainfieri
    aug. 20, 2016 @ 21:05:58

    Olümpiamängude tulemused Mustal merel 1984:
    Hundijooks – kuld mitšman Volkov, hõbe Slava tankipolgust, pronks Vova tankipolgust.
    Ujumine – kuld vanemabi Puškin, hõbe leedulane Vytautas, pronks leedulane Gediminas
    Podkidnoi – kuld delfiin Maša, hõbe motorist Abezjanov, pronks Agdam Pohmelidze
    Sõudmine – kuld Musta mere laevastiku esimene võistkond (Ivar, mitšman Volkov, Abezjanov, Agdam Pohmelidze, roolis vanemabi Puškin), hõbe Musta mere laevastiku teine võistkond (Anfissa, kaks leedukat ja kasahh, roolis Zamogilnõi), pronks tankipolgu ja delfiinipolgu ühendvõistkond (Olimpiada Bogatõrina, Slava, Vova, Jura, roolis delfiin Maša)
    Joomiskabe – kuld kapten Starohujev, hõbe Olimpiada, pronks Zamogilnõi
    Rusikavõitlus – kuld madrus Denissov, hõbe Olimpiada, pronks Anfissa
    Sambo – kuld Anfissa, hõbe Olimpiada, pronks Agdam Pohmelidze
    Torpeedolaskmine – kuld kapten Starohujev, hõbe vanemabi Puškin, pronks Ivar
    Kokkuvõttes:
    Medaliarvestuses: 1. vanemabi Puškin (2,1,0), 2. kapten Starohujev (2,0,0), 3. mitšman Volkov (2,0,0), 4. Anfissa Fjodorovna (1,1,1), 5. Abezjanov (1,1,0), 6. Agdam Pohmelidze (1,0,2), 7. delfiin Maša (1,0,1), 8. Ivar (1,0,1), 9. madrus Denissov (1,0,0), 10. Olimpiada Bogatõrina (0,3,1), 11. Vytautas (0,2,0), 12. Slava (0,1,1), 13. Zamogilnõi (0,1,1), 14. Gediminas (0,1,1), 15. kasahh Borat (0,1,0), 16. Vova (0,0,2), 17. Jura (0,0,1).
    Punktiarvestuses: 1. Bogatõrina 6,2, 2. Starohujev 6, 3. Puškin 5,6, 4. Anfissa 4,4; 5. Volkov 3,6, 6. Maša 3,2, 7, Denissov 3, 8.-9. Abezjanov ja Pohmelidze 2,6, 10. Vytautas 2,4, 11. Slava 2,2, 12. Ivar 1,6, 13.-14. Zamogilnõi ja Gediminas 1,4, 15. Vova 1,2, 16. Borat 0,4, 17. Jura 0,2.
    Meeskondlikult kokku: 1. Laevastik 34 p. (11,8,6), 2. Delfiinipolk 3,2 p. (1,0,1), 3. Tankipolk 9,8 p. (0,4,5).

    Vasta

  5. personainfieri
    aug. 21, 2016 @ 11:37:51

    AREENI ARHIIVIST: Milline on eestlane vene netinaljades?
    http://ekspress.delfi.ee/lisalood/areeni-arhiivist-milline-on-eestlane-vene-netinaljades?id=69093649
    Reeglina üliaeglane, üsna ohmu ja seksivõõras olend, kinnitab rahvaluuleteadlane Arvo Krikmann.

    “Vastuseks eestlase küsimusele, kaua aega venelasel kulub asjade kokkupanekuks, vastab too, et ei tea, kuid Kalašnikovi automaadi kokkupanekuks kulub 45 sekundit.”
    1984. aastal jäi see spordiala programmist välja, kuid mitteametlik maailmarekord kuulub vanemabi Puškinile, sooritatud triatloni (hundijooks, purjusujumine, automaadi kokkupanek) käigus ja on 17 sekundit.

    Vasta

  6. personainfieri
    aug. 23, 2016 @ 10:09:14

    Skandaal: Vene maadluse juht andis pronksimatši kaotanud venelannale peksa
    http://rio2016.postimees.ee/v2/3807411/skandaal-vene-maadluse-juht-andis-pronksimatsi-kaotanud-venelannale-peksa?_ga=1.194980909.1080883084.1457339902
    Ivar NA-st: Anfissa ja Olimpiada oleksid ise treenerile peksa andnud, rääkimata delfiin Mašast.

    Vasta

  7. personainfieri
    aug. 23, 2016 @ 11:32:32

    Vasta

  8. Jolli
    aug. 23, 2016 @ 12:25:09

    Need on vist mingid kapitalistide võistlused, ajavad sovjettide tanke taga 🙂

    Vasta

  9. Ivar NA-st
    aug. 23, 2016 @ 13:26:49

    Nõukogude sportlastel oli midagi sarnast spordivõistluste programmis, midagi rusikavõitluse, sambo ja hundijooksu segu, kutsuti defitsiidijahiks, tavaliselt pani Anfissa kõik need võistlused kinni ja tuli mitmekordseks Musta mere laevastiku meistriks defitsiidijahis, sest ta oli üksikalades tugev, eriti rusikavõitluses ja sambos, millega kompenseeris mõningase allajäämise hundijooksus..
    Pilt enne defitsiidijahi stardikäsklust:

    Vasta

  10. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

august 2016
E T K N R L P
« juuli   sept. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: