Milleks on vaja venekeelset telekanalit?

@ckrabat
Seitse aastat peale pronksiöö sündmusi on Vabariigi valitsus viimaks jõudnud arusaamisele, et Eestile on vaja venekeelset telekanalit. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis peaks uus kanal käivituma aasta pärast, 2015. aasta septembris. Eesti elanikest moodustavad venelased umbes veerandi. Suurem osa neist on tänaseks päevaks Eesti Vabariigi kodanikud, kuigi palju on mittekodanikke ning Venemaa Föderatsiooni kodanikke. Meie valimissüsteem lubab mittekodanikel osaleda kohalike omavalitsuste valimistel. Täiesti kummalisel kombel ei ole Eestis aga venekeelset telekanalit, vaid venekeelse elanikkonna informeerimisel loodetakse põhiliselt idanaabri vennalikule abile. 2007. aastal loodi selle eesmärgiga Eesti TV teine programm, kuid venekeelsed saated on sealt pikkamisi üldse ära kadunud. Kultuuriministeeriumi juures töötanud komisjon soovitab lisaks uuele telekanalile rahvusringhäälingul laiendada Raadio 4, ERRi venekeelse portaali ja venekeelse Aktuaalse Kaamera tegevust. Loodetavasti ei lähe nüüd samamoodi plaanitava kolmanda kanaliga ning sellest ei tehta näiteks valijaskonna häälekaima osaga arvestavat Lollide TV-d.

Mina väidan, et venekeelse elanikkonna jätmine Venemaa telekanalite ning teiste massikommunikatsioonivahendite mõju alla on julgeolekuoht, mida on riigi juhtkonna poolt teadlikult võimendatud. Seda ohtu ei saa kompenseerida ühe tanki ostmisega, mis maksaks umbes samapalju kui uue telekanali aastakulud (u 2,5 miljonit eurot). Totaalne meedia paiskab ruuporitest avalikkusesse, et teised Eestimaa rahvusgrupid peavad omandama eesti keele, kuid palju vähem tähelepanu pööratakse eesti meele tutvustamisele. Siin lööb välja jällegi põhimõte, et poliitikud pööravad tähelepanu oma lemmikvalijategrupile ehk lollidele ja unustavad ära alternatiivsed grupid, näiteks mõtlevad inimesed. Täiesti selge, et kohalik telekanal ei suuda konkureerida suurriigi meediaväljaannetega, kuid omakeelse telekanali võimaldamisest loobumine arvukale rahvusgrupile tähendab nende ilmajätmist võimalusest Eesti seisukohtadega tutvuda ning teadlikku suunamist Venemaa kanalite mõjuvälja. Küsimus ei ole konkurentsis, vaid Eestit tutvustava venekeelse infovälja loomises. Teisiti sõnastatuna on venekeelse kanali puudumine vastutustundetu poliitika ilming. Ja sellised tahavad valitseda venekeelset Petserit ja Ivangorodi? Teatavasti meeldivad lollidele lollid ideed. Lase loll poliitikat tegema ja varsti võime tõdeda, et tahtsime parimat, aga läks nagu alati.

Millegipärast jäävad ellu viimata kõik riikliku tähtsusega projektid alates neljarealisest Tallinn-Tartu maanteest ja lõpetades Saaremaa sillaga, rääkimata veel Rail Balticast, sest need pole kooskõlas valitseva ühepäevaliblika poliitikaga, mida tehakse loosungi all palju pappi ja kohe. Ühepäevaliblikapoliitikat toetab lollide vali hääl. Mõtlevat kodanikku ähvardatakse – kui sa ei ole meiega, siis toome Nibirult uue partii lolle juurde ja sinusugused surevad peagi välja. Samasugune nokk lahti saba kinni tants aurukatla ümber käib ka venekeelse telekanali ümber. Ma ei pea silmas, et venekeelne kanal peaks olema propagandakanal. Meediaekspert Raul Rebane ütleb, et venekeelne kanal peaks kujundama siinse venekeelse inimese identiteeti. Identiteediotsingul mõtleval inimesel peab olema võimalus õppida Eestimaad tundma tema oma emakeeles. Vastasel korral toodame me võib-olla isegi eestikeelset, kuid siinset olustikku mittemõistvat ning selles ennast võõrana tundvat võõrtööliste põlvkonda. Hoiatavaid näiteid võime kohata ka meist lääne pool, kus lääne ühiskonda väliselt lõimunud, kuid seal end võõrana tundvad noored on kerge saak äärmuslikele rühmitustele nagu Islamiriik või al-Qaeda.

Venekeelse eurokanali võib teha, kui sellele leitakse rahastaja, kuid sellise kanali eesmärk saaks olema hoopis teine – tutvustada eelkõige Euroopa Liitu ja tema rahvaid. Mis on kohaliku venekeelse telekanali eesmärk? See peaks olema tutvustada veerandile elanikkonnast tema oma emakeeles mis elu on ning just sellel maal, mille ta on oma elupaigaks valinud, õpetades teda Eestimaad mõistma. See on mõeldud mõtlevale inimesele, sest lolli ei saa õpetada midagi mõistma. Lollidele võib teha kommertskanaleid ja ajuvabasid meelelahutussaateid ning mitte raiskama rahvusringhäälingu väärtuslikku aega nende tarvis. Ma arvan, et rahvusringhääling võikski olla konservatiivsem ning erinevaid elanike gruppe hõlmav, kus ei pea ilmtingimata perset näitama ja end jäävee ämbriga üle kallama, et teised lollid sind ära tunneksid. Tihtipeale tundub, et puhtalt lollide huvidest lähtuv võim püüab vaimu maha surudes viia riiki viie vaesema Euroopa riigi hulka, viie vaimuvaesema riigi hulka, kus pole kohta ajudele, julgusele, ega südamele, vaid seal valitsevad lollus, hirm ja kitsarinnalisus. Loodetavasti on see ekslik tunne.

 

 

Transparentne meedia

@huviline

Ühe demokraatliku vabariigi meedia tähtsust on raske alahinnata, küsimus on millisest vaatenurgast ja milliste kriteeriumide järgi hindamine toimub. Mõned räägivad meediast kui klaaskuul-meediumist, mõned kui triikrauast (press), ja ehk tuleks sellepärast valutehasesse saata, et meedia erinevad koostisosad erinevatesse valuvormidesse saaks valatud. Meedia subjektid: infoallikad, ajakirjanikud, ettevõtjad, lühidalt kokku võttes füüsilised ja  juriidilised subjektid, võivad reaalselt ka kõik ühel ajal ühes isikus, või erinevate subjektidena, esineda, olles ise samas ka kui meedia objekt. Viimane omadus, subjekti ja objekti sulandumine, on meedia relevantne tunnus, vrdl nt aktsiate emiteerimisega, kus aktsiaselts ise ei ole aktsiate allikas, kuna emiteerimine riigi kontrolli all tähendab allika voolamist riigi kontrolli all. Meedia ei ole riigiorgan, kuid siiski avalik asi res publica, kuna paistab läbi igast küljest ja sellepärast pole transparentsele meediale võimalik tõsiseid lootusi panna. Sama mõtet on teiste sõnadega väljendanud poeet: suured sündmused sünnivad varjus, mis varjus ei valmi on tühine.

Transparentse meedia eesmärgid on sõnastatud paljusõnaliselt, selle sisu on selgelt läbinähtav.  Vaatame nt nelja ainujuhtiva meediasubjekti eesmärke erasektoris ja ühe meediasubjekti eesmärki avalikus sektoris:

I. Ekspress Grupp on turundus- ja informatsioonifirma, mis loob omanikele väärtust, tekitades informatsiooni ja meelelahutusteenuste tootmise, töötlemise ja (edasi)müügi abil oma klientide jaoks laia eritüübiliste tarbijate ringiga turunduskeskkonna. Ekspress Grupi lipulaev on sõltumatu nädalaleht – Eesti Ekspress. Ekspress Grupi eesmärk on olla Baltimaade juhtiv meediafirma.

II. Eesti Meedia on Eesti suurim meediakontsern, mis ainsana ühendab endas nii trüki- kui elektroonilist meediat. Kontserni lipulaevaks on Eesti vanim ajaleht – Postimees. Eesti Meedia omab poolt Eesti suurimast ajalehest Õhtuleht ning samuti poolt suurimast ajakirjade kirjastajast Ajakirjade Kirjastus. Kontserni kuuluvad ka kohalikud lehed Pärnu Postimees, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalane. Elektroonilistest kanalitest kuuluvad kontserni Kanal 2 ja Trio Grupp. Eesti suurim trükikoda Kroonpress on samuti kontserni osa. Eesti Meedia omanikuks on 100% Põhjamaade meediakontsern Schibsted.

III. AS Trio LSL alustas tegevust 1992. aastal Raadio Kuku loomisega. Kuku oli esimene täielikult erakapitalile kuuluv sõltumatu raadiojaam Eestis. Täna on Triost saanud suurim raadiogrupp Eestis, mis annab 31 sagedusel eetrisse 6 raadiojaama ning haldab Internetiportaali u-pop.ee. Kuuest raadiojaamast neli (Kuku, Elmar, Uuno ja Spin FM) on eestikeelsed ning kaks (Raadio 100FM ja Dinamit FM) venekeelsed. Trio LSL Raadiogrupi omanikud on Communicorp Group Ltd, AS Eesti Meedia ja eraisik.

IV. BNS grupp: infotöötleja, infoallikas. BNS Eesti OÜ Registrikood: 10510191. BNS omanik on Soome meediakontser Alma Media. www.bns.ee

V. Avalikus sektoris meediasubjekti eesmärk: Avalikkuse teavitamine hädaolukorras, vt Koostöömemorandum avalikkuse teavitamisest hädaolukorras. Koostatud Tallinnas, 3. aprillil 2006.a. Eesti Raadio, registrikood 74000010, keda põhikirja alusel esindab juhatuse esimees, Eesti Televisioon, registrikood 74000062, keda põhikirja alusel esindab juhatuse esimees, Aktsiaselts Kanal 2, registrikood 10366713, keda põhikirja alusel esindab direktor, juhatuse liige põhikirja alusel, Aktsiaselts TV 3, registrikood 10014747, keda põhikirja alusel esindab juhatuse esimees, OÜ BNS Eesti, registrikood 10510191, keda põhikirja alusel esindab juhatuse liige ja Riigikantselei, registrikood 70004809, keda põhimääruse alusel esindab riigisekretär.

VI. Kokkuvõtteks: teeme lihtsad arvestused transparentse meediaga, mille juriidilised subjektid on suured tööandjad ja maksumaksjad: erasektori valdkonnas on transparentse meedia kõigi juriidiliste subjektide eesmärk saada kasumit. Kommertssubjektina on meedia ainuke võimalus olla transparentne, pürgides monopoliks.

Ajalooliselt ei olnud meedia transparentne, pigem uudisväärtuslik, pedagoogiline ja informeeriv, kuna iga üksiku meediasubjekti teadmiste ja kogemuste sisemine konkurents oli samal ajal konkurentsis nii teise meediasubjektiga kui ka teise meediasubjekti teadmiste ja kogemuste sisemise konkurentsiga.  Eesmärgiks oli sisemise konkurentsi tagajärg ehk eneseteostus, Maslow vajaduste hierarhia viimane aste, sageli ka hierarhiavälise enesetransedentse vajaduse rahuldamine, aga mitte „eritüübiliste tarbijate ringiga turunduskeskkonna“ loomine hierarhia kõige madalamate astmete, söök, jook, seks ja turva vajaduste omakasupüüdlikuks eneserahuldamiseks, nagu see on tänapäeval.

Subjekti ja objekti sulandumine on ka humanitaarse reaalsuse oluline tunnus, seega võiks meedia olla üks osa humanitaarsest reaalsusest. Ühe demokraatliku vabariigi poliitiline areng parlamentaarse korralduse tingimustes lõpeb üldjuhul fiaskoga, kui jäetakse arvesse võtmata humanitaarne reaalsus, so üksikisik ja tema mõte. See on juba valmis keskkond, kui see on, aga seda pole. Muidugi peab isik seda ise tahtma, kuivõrd suured sündmused sünnivad varjus. Oma olulisest rollist teadlik meedia soosib järelikult separatistlikke mõtteid ega rakenda fordiliku suurkombinaadi mudelit, kus kõik kirjutajad väljendavad ennast sarnases raamis, isegi kui selleks raamiks on Juhan Peegli kool. Humanitaarse reaalsuse kujunemise eelduseks on alati juhtide julgus usaldada üksikisikut distsipliinidevahelise konkurentsi tingimustes, sest usaldus ei ole ühesuunaline ja ükski demokraatlik vabariik ei ole tüüpiline.

Võimu küsimus transparentse meedia puhul on omaette teema, sest humanitaarne reaalsus võib avalikustamist kasutada võimuinstrumendina, nt pidasid mitmed ärksamad teatritegelased nõukogude aja tingimustes avalikustamist arreteerimiste korral tõsiseltvõetavaks võitlusvahendiks, nii Mati Undi teatel. Kuid demokraatliku vabaduse ja nõukogude aja tingimused olid avalikustamise osas väga erinevad. Krimiuudiseid ja avalikustamist ei saa panna ühte patta, kuivõrd krimiuudised toovad hästi sisse, apelleerides vaatajate madalale uudishimule, tegelikult midagi avalikustamata, sest avalikustamine on kriminaalmenetluses uurimise huvides piiratud. Seega siin mingit tegelikku võimu meedial ei ole. Kui pidada silmas Pealtnägija Keila haigla kaasust, siis võib öelda, et siin esines meedia jah võimuesindaja rollis, kelle volitus ulatub väljapoole oma organisatsiooni, tema õiguspädevuseks oli avalikustamine. Seega transparentse meedia võim on harva esinev nähtus.

Üldjuhul on meedial täpselt sama palju võimu kui on kommertspankadel, kes ise raha ei emiteeri, vaid saab selle hoiustajate ja riigi käest. Samuti ei maksa meedia info andjale, ta saab selle tasuta, makstes üksnes töödeldud info eest infoallikale. Klassikaline võimuorgan võib meediast kujuneda ühel juhul, hakates toimima niiditõmbajate ja omanike isiklikes huvides, mida ei saa kindlasti kunagi täielikult välistada. Sellist olukorda võib esindada Berlusconi näide demokraatlikus Itaalia Vabariigis. Transparentse meedia transformeerumine Saulusest Pauluseks ühes demokraatlikus vabariigis tähendab üha suuremat läbi nähtavust ja üha vähem avalikustamist, olles õhukese riigi hädavajalik koostisosa, brave new world. Ka sahinad tunduvad siis igavad, kui erinevad osatäitjad täidavad samades skeemides samu rolle, mida me oleme juba  näinud.