Araabia kevadest suvesse IV – Mis on Aleppo? Süüria kriisist ja selle lahendusest

@ckrabat
Täna 15 aastat tagasi rünnati Ameerika Ühendriikides tsiviillennukeid, mis islamiterroristide poolt hõivatutena suunati sihtmärkidele New Yorgis ja Washingtonis. Kas maailm on 15 aasta jooksul muutunud turvalisemaks? Kaugel sellest. Mis on Aleppo? See Mike Barnicle küsimus MNBC telejaama saates Morning Joe tõi Libertaarse partei presidendikandidaadi, varem kaks korda New Mexico osariigi kuberneriks valitud Gary Johnsoni põhivoolu meedia esikülgedele, kes oli varem tema platvormi ignoreerinud ja näidanud USA presidendivalimisi kõigest kahe kandidaadi – Hillary Clintoni ja Donald Trumpi meelelahutusliku vastasseisuna. Meedia on laulnud suureks kompetentse presidendikandidaadi ühe faktilise eksimuse, jättes tähelepanuta, et peale selgitust andis Johnson probleemile igati korrektse ja adekvaatse selgituse: „Well, with regard to Syria, I do think that it’s a mess. I think that the only way that we deal with Syria is to join hands with Russia to diplomatically bring that at an end. But when we’ve aligned ourselves with — when we’ve supported the opposition of the Free Syrian Army — the Free Syrian Army is also coupled with the Islamists. And then the fact that we’re also supporting the Kurds and this is — it’s just — it’s just a mess. And that this is the result of regime change that we end up supporting. And, inevitably, these regime changes have led a less-safe world.“ Lühidalt kokkuvõetuna, Johnsoni arvates valitseb Süüria osas USA poliitikamaastikul täielik segadus. Tema arvates on ainus võimalus lahenduse leidmiseks teha koostööd Venemaaga, mis võimaldaks kriisi lahendada diplomaatiliste vahenditega. Ameeriklased näevad Süüria kodusõda siiani režiimimuutusena, nad on toetanud Vaba Süüria Armeed, kes on teinud koostööd islamistidega ja samal ajal on nad toetanud kurde, kes on omakorda konfliktis islamistidega. Sellisel moel toetatud režiimimuutused on toonud kaasa ebaturvalise maailma.

Välisriikide sekkumine ühe või teise poole toetuseks pole rahu Süürias kuidagi lähemale toonud. Venemaa, Iraan ja Hiina toetavad Süüria konfliktis Assadi valitsust ja võitlevad islamistliku opositsiooni vastu, lääneriigid toetavad islamistlikku opositsiooni ja kurde ning võitlevad Assadi ja Islamiriigi vastu, Saudi Araabia, Katar ja Türgi toetavad islamistlikku opositsiooni ja võitlevad Assadi vastu. Kuigi meie põhivoolu meedia huilgas veel hiljaaegu, lootuses lollidele ideed Kolmandast maailmasõjast odavalt maha müüa, et ameeriklased ja venelased ei suuda Süüria rahuleppe osas kokku leppida, siis vaid mõned päevad tagasi tuli teade, et järjekordne Süüria rahulepe on välisministrite John Kerry ja Sergei Lavrovi kohtumisel sündinud, kus Lavrov jagas vahepeal tulemusi ootavatele ajakirjanikele pizzat ja vodkat. Mida oligi arvata. Need, kes on ehitanud endale oma maailma, kolinud sinna elama ja ei saa aru suurriikide strateegilistest mängudest, muidugi ei mõista seda. Reedel saavutatud kokkulepete kohaselt peatuvad homsel päikeseloojakul kõigi konflikti osapoolte maismaa- ja õhurünnakud, kaasa arvatud Süüria valitsuse poolsed rünnakud ning islamistliku opositsiooni omad. Kui relvarahu on kestnud seitse päeva, alustatakse humanitaarabi saatmisega kriisialadele. Ameerika Ühendriigid ja Venemaa loovad ühise keskuse, mis hakkab koordineerima rünnakuid terroristlikele sihtmärkidele, sinna kuuluvad Jabhat Fatah al-Sham (endine al-Nusra rinne) ja Islamiriik. ÜRO eriesindaja Staffan de Mistura nimetas kokkulepet läbimurdeks. Vastuseisu uuele leppele kohtas kõige rohkem siiski Ameerika Ühendriikide erinevates poliitilistes ja sõjalistes ringkondades, kes pidasid kokkuleppe saavutamist Venemaaga nõrkuseavalduseks ja lootes, et Hillary Clinton võtab Venemaa suhtes jäigema hoiaku kui Obama. Mõned on kritiseerinud ka otsust rünnata Jabhat Fatah al-Shami, kes teeb teiste opositsioonirühmitustega koostööd. Veebruaris saavutatud relvarahu kokkulepe kestis vaid veidi enam kui kuu. Kuidas läheb nüüd?

Mis on Aleppo? Riigi suurim linn Põhja-Süürias on olnud kestvate lahingute tallermaa alates 19. juulist 2012 ning seda on nimetatud Süüria Stalingradiks. Sõjategevuse käigus on saanud kannatada Aleppo vanalinn ja hävinud mitmed kultuuripärandi varamusse kuulunud mälestusmärgid. Linna lääneosa kontrollivad valitsusväed, idaosa opositsioonijõud ning põhjakvartalid on kurdide kontrolli all. Islamiriik kontrollib alasid Aleppo lähistel linnast kirdes, kuid linnas pole nad suutnud end kehtestada. Juunis 2016 alustasid valitsusväed Venemaa õhujõudude toel rünnakut loode suunas ja neil õnnestus juulis kontrolli alla saada Türgist lähtuvad ühendusteed põhjas, millega sealt opositsiooni varustati. Millele opositsioon vastas omakorda vasturünnakuga lõuna suunas, millega võeti kontrolli alla valitsusjõudude peamine ühendustee. Septembri algul võtsid valitsusväed Ramusehi ala taas enda kontrolli alla. Nagu kaardilt näha, on opositsiooni stronghold Aleppos sisuliselt ümber piiratud. Opositsiooni tegevust piirkonnas koordineerivad Jabhat al-Nusra juhtimisel tegutsev Jaish al-Fatah (sh Ahrar ash-Sham) ning teisi islamistlikke jõude ühendav Fatah Halab, mis tegutseb Vaba Süüria Armee lipu all. Mitmed liikmed on mõlemal organisatsioonil ühised. Kõige tugevam sõjaline jõud piirkonnas on neist Katari toetatav Al-Tawhidi Brigaad, mis on Vaba Süüria armee osa, kuid teeb koostööd Jaish al-Fatahiga. Brigaadi asutaja oli Aleppo põhjaosast pärit kaupmees Abdul Qader Saleh, kelle hukkumise järel juhib seda Abdelaziz Salameh. 2012 lõpus suurenes märgatavalt välisvõitlejate osakaal eeskätt Liibüast, Prantsusmaalt ja Tšetšeeniast tulnud võitlejate arvel, kellel olid juba selgelt islamistlikud eesmärgid. Valitsust toetasid linna kristlased, kuid ka näiteks mõjukas al-Berri hõim, kelle juhi opositsiooni sõdalased hukkasid. Linna kurdide enesekaitsejõud olid esialgu neutraalsed, kuid siis ühinesid opositsiooniga. Viimasel ajal on tuuled jälle pöördunud ja piirkonnas on esinenud relvakonflikte kurdide ja islamistliku opositsiooni vahel.

Selleks, et mingit haigust edukalt ravida, tuleb kõigepealt panna õige diagnoos ja alles siis on võimalik alustada raviga. Skisofreenia ravimine pimesoole eemaldamisega, mida totaalse meedia võimuperioodil massiliselt kasutatakse, ei aita paraku kaasa patsiendi tervenemisele. Süüria kriisi mõistmiseks tuleb sealsete arengutega jooksvalt kursis olla ning olla võimeline vajadusel ka olukorda ümber hindama. Alati võivad ilmneda mingid uued asjaolud. Tõepoolest, 2011. aasta talvel, „Araabia kevade“ kulminatsiooniharjal, tõusis Süüria rahvas opositsiooni juhtimisel autoritaarse Bashar al-Assadi režiimi vastu üles ja seda võib tõesti nimetada režiimimuutuse katseks. Samamoodi tõusti üles Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Jeemenis, Bahreinis ning vastuhakke oli mitmel pool mujal, kuid täna võib neist ainult režiimimuutust Tuneesias nimetada edukaks. Egiptuses toimus sõjaväeline riigipööre ning võimule tulid kukutatud režiimi kasvandikud, Bahreinis suruti ülestõus maha välisel jõul – Pärsia lahe riikide sõjalise interventsiooniga, Süürias, Liibüas ja Jeemenis puhkesid verised kodusõjad, millele pole lahendust suudetud siiani leida. Täpsemalt öeldes, keegi pole seni olnud eriti huvitatudki nende kriiside lahendamisest, kriisi ennast on käsitletud režiimimuutusena, pandud sellega vale diagnoos ning kõige selle tulemusena on haigusnähud ainult süvenenud – seisame vastamisi nii äärmusliku islamismi avaldustega kui ka Euroopat halvava põgenikelainega. Kui aga keegi esitab küsimuse, kes vastutab, siis pööratakse pilk häbelikult kõrvale. Süüria kriisi arengukäigus kasvas režiimimuutus üle mitme osapoolega kodusõjaks, milles valitsev autoritaarne režiim esindab valdavalt alaviitide, šiiitide, suure osa kristlaste ja sekulaarsete sunniitide huve, mida ei saa ignoreerida. Valitsev režiim on muutunud konflikti üheks osapooleks, kellega tuleb stabiilse rahu kehtestamise huvides kokku leppida, muidu jäävad selle režiimi poolt esindatud grupid uue režiimi poolt tagakiusatavateks ning kõik jätkub.

Vaba Süüria Armee ja selle poliitiline tiib – Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvuslik Koalitsioon, on aga suures osas üle võetud islamistlike jõudude poolt ning on islamistlike riikide, Saudi Araabia, Katari ja Türgi mõju all. Koalitsiooni toetavad Süüria ainsa legitiimse esindajana 18 araabia riiki (v.a. Iraak, Alžeeria, Liibanon ja Palestiina), Araabia Liiga, Euroopa Liit, Türgi, Austraalia ja Ameerika Ühendriigid. Koalitsioon juhib Gaziantepis (Türgi) asuvat Süüria ajutist valitsust – ajutine peaminister on Jawad Abu Hatab. 2014. aasta algul lahkus Koalitsioonist aga Süüria Rahvuslik Nõukogu, Istanbulis asuv Moslemi Vennaskonna mõju all olev opositsiooniline grupeering, mida juhib kristlasest endine kommunist George Sabra, seda protestiks Koalitsiooni otsuse vastu osaleda Genfis alanud rahuläbirääkimistel. Nõukogu arvates saavad rahuläbirääkimised toimuda alles peale Assadi võimult kõrvaldamist, kuid hiljem on nad nähtavasti taas liitunud, sest 2015. aastal peeti Astanas liitumisläbirääkimisi ja alates 2016. aasta märtsist on Koalitsiooni president Rahvusliku Nõukogu 40-aastane esindaja Anas al-Abdah. Koalitsiooni peasekretär on Homsist pärit 44-aastane ärimees Abdul Ilah Fahad. Vaba Süüria armee staatus on aga olnud diskuteeritav, sest tema nähtavus Süüria konfliktis pole olnud suur. Lähis-Ida ekspert Marc Lynch peab Vaba Süüria armeed meedia poolt tekitatud müüdiks. Võimalik, et see ongi omavahel nõrgalt seotud valdavalt islamistlike grupeeringute katteorganisatsioon, mis koordineerib raha ja varustuse jagamist Assadi vastastele ja opositsiooni tegelik juhtiv sõjaline jõud on Süüria rahvusliku Nõukoguga koostööd tegev Islamirinne. 2014. aastal ühinesidki Vaba Süüria Armee ja Islamirinne Süüria Revolutsiooniliseks Juhtnõukoguks, kus juhtivat rolli mängivad erinevad sunniitlikud islamirühmitused. Ahrar ash-Sham liitus organisatsiooniga hiljem. Al-Qaedaga seotud Jabhat al-Nusra uue organisatsiooniga ei liitunud. Juuli lõpus katkestas Jabhat al-Nusra ametlikud sidemed al-Qaedaga ja nimetas end ümber Jabhat Fateh al-Sham – Levanti Vallutamise Rinne. See võib arvatavasti olla sõjakavalus, mis võimaldab kergendada koostööd teiste opositsiooniliste islamistlike rühmitustega.

Valdav osa kurdi rühmitusi islamistliku opositsiooniga siiski koostööd ei tee ja on koos sekulaarsete araablaste, assüürlaste, türklaste, armeenlaste ja tšerkessidega koondunud Süüria Demokraatlike Jõudude lipu alla, mis on suures osas kurdide Rojava juhtimisel tegutsev sekulaarne sõjaline rühmitus, mille poliitilise tiiva moodustab sekulaarse kirjaniku ja inimõiguste aktivisti Haytham Manna juhitav Süüria Demokraatlik Nõukogu. 2016. aasta märtsis kuulutasid nad välja de facto eksisteeriva autonoomse üksuse Põhja-Süüria Föderatsiooni – Rojava, mis on moodustunud al-Hasakah kubermangus ning al-Raqqa ja Aleppo kubermangude põhjaosas. Nemad loevad oma peamisteks vastasteks Islamiriiki ja teisi islamistlikke rühmitusi ning on valmis kokkulepeteks Assadi režiimiga. Nende vastu tegutseb vähem või rohkem avalikult Türgi, kuid mõningat toetust on nad saanud lääneriikidelt ja ka Venemaalt. Islamiriik on oma kunagi kättevõidetud positsioone kaotanud, kuid nad on jätkuvalt võitlusvõimelised. Hiljuti hukkus õhurünnakus Aleppo provintsi põhjaosas nende üks liidreid ja peamine kõneisik Abu Mohammad al-Adnani (Taha Subhi Falaha), üks väheseid Süüria päritoluga Islamiriigi juhte. Islamiriigil on lubanud aga õilmitseda segadus, mis on Süürias tekkinud ja mille likvideerimisega ei ole osapooled eriti pühendunult tegutsenud. Kriiside lahendamine tänapäevastes tingimustes algab siiski poliitilisest lahendusest ja osapoolte kokkuleppest, mida võiksid senised kriisikogemused mitmelt poolt maailmast siiski juba õpetanud olla. Sõja abil pole enam ammu kusagile õnne ja jõukust suudetud tekitada, kui me sõjatööstuslikud kompleksid ehk korraks ära unustame. Euroopat halvav põgenikekriis on vähemalt osalt selle poliitika tagajärg, mida edutult püütud Lähis-Idas ellu viia ehk siis poliitika puudumise tagajärg. 11. septembril 2001 hukkus Ameerika Ühendriikide terrorirünnakutes ligi 3000 ohvrit. Täna hukkus Süüria õhurünnakutes 90 ohvrit. Kui kaua veel? Maailma aastal 2016 ei saa mõista külma sõja või 19. sajandi geopoliitilise maailmajagamise võtmes. Kui Kerry ja Lavrovi kokkulepe peab, võidab sellest kogu maailm.

 

 

Araabia kevadest suvesse III – Liibüa tragöödia

@ckrabat
Me oleme siin rääkinud Muammar al-Gaddafist, kes oli üheaegselt nii verine diktaator kui väljapaistev riigitegelane. Mõnes teises riigis või ühiskonnas oleks temast vormitud ajaloo suurkuju, kuid Gaddafi õnn ja õnnetus oli sündida Põhja-Aafrika nafta poolest jõukas, kuid ajalooliselt marginaalses Liibüas. Mõnikord võivad riigijuhtide mõnevõrra arrogantsed ambitsioonid nende riiki tõsta sellele mitte väga loomupärasele aujärjele, nii tõstis Hugo Chavez Venezuela rahvusvahelist prestiiži ning Muammar al-Gaddafi tegi sama Liibüaga. 2011. aastal kukutas Araabia kevadest innustust saanud rahva relvastatud vastupanu rahvusvaheliste jõudude toel al-Gaddafi troonilt, Liibüas toimusid demokraatlikud valimised, kuid 2016. aasta künnisel on Liibüa tragöödia üksnes süvenenud. Tundub, et araabia riigid pole olnud küpsed läänelikuks demokraatiaks ning autokraatliku diktaatori kukutamine on paljud neist viinud kodusõja lävele. 20. sajandi lõpus on jõudsalt esile kerkinud panislamistlik identiteet, mis on kõrvale tõrjunud sekulaarse rahvusluse. Mõõduka religioosse ärkamise kõrval on Araabia kevadest saanud tuule tiibadesse äärmusliikumised, eelkõige Islamiriik (ISIS). Araabia kevade tulemusena seisame silmitsi pikaajaliste konfliktidega Süürias, Jeemenis ja Liibüas ja seda mitte enam erinevate poliitiliste jõudude, vaid ka etniliste ja usuliste gruppide vahel. Egiptus langes taas sõjaväelise režiimi kontrolli alla, kuid riik on endiselt ebastabiilne. Tuneesia on säilitanud demokraatliku riigikorra, kuid sealgi on täheldatav islamistlike meeleolude kasv.

Liibüa Kuningriik tekkis 1951. a. kolme territooriumi – varasemate Itaalia asumaade: läänepoolse Tripolitaania, idapoolse Küreneika ning lõunas Sahara kõrbes paikneva Fezzani põhjal. Kuningaks kuulutati Küreneikas resideeruva sufistliku Senussi ordu juht Muhammad Idris bin Muhammad al-Mahdi as-Senussi, kellest sai kuningas Idris I kuni veretu sõjaväeline riigipööre Muammar al-Gaddafi juhtimisel ta 1969. a. kukutas. Praegu juhib dünastiat Suurbritannias resideeriv Idrisi pojapoeg Mohammed. Sennussi dünastia liige Ahmed Zubair al-Senussi sai 2012. a. Küreneika ajutise valitsuse juhiks. Nagu Süüria ja Iraak , nii on ka Liibüa riiklik identiteet 20. sajandi sünnitis. Traditsiooniliselt on tänasel Liibüa alal valitsenud hõimuühiskond, kus keskvõimul pole kunagi suurt mõju olnud. Hõimuühiskond säilis ka Gaddafi režiimi ajal, kui riigi liider mängis oskuslikult eri hõimude vahelistel vastuoludel ning üritas selle pinnalt ehitada omanäolist süsteemi, jamahiriyat, otsedemokraatia vormi ilma poliitiliste erakondadeta, kuid säilitades ühiskonnas tugevaid hõimusidemeid. Gaddafi poolt välja töötatud ideoloogia järgi valitses Liibüa riiki rahvas ning tal endal oli üksnes rahvajuhi (Qā’id) austav tiitel väljaspool süsteemi ennast. Araabia kevade sündmuste keerises väitis Gaddafi, et tema ei saa kusagilt tagasi astuda, kuna teda pole kusagile valitud ega määratud. Mitmed Ladina-Ameerika ja Aafrika riigid (Venezuela, Ecuador, Boliivia, Nicaragua, Kuuba, Namiibia, Zimbabwe jt) tunnustavad jätkuvalt Gaddafit Liibüa seadusliku võimuna.

Peale Gaddafi režiimi kukutamist 2011.a. võimule tõusnud Rahvusliku Üleminekunõukogu eesotsas olid endised Gaddafi režiimi ametiisikud, kuid revolutsioonikeerises vastaspoolele üle hüpanud endine justiitsminister Mustafa Abdul Jalil ning endine Rahvusliku Planeerimisnõukogu juht Mahmoud Jibril, liberaalsed ja sekulaarsed poliitikud. 2012. aasta juulis viidi läbi esimesed parlamendivalimised. 200-liikmelises parlamendis oli parteidele eraldatud 80 kohta, millest ligi pooled (39) võitis Jibrili juhitud Rahvuslike Jõudude Allianss. Moslemi Vennaskonnaga seotud Õigluse ja Konstruktsioonierakond sai 17 kohta, kuid hõimupõhise ülesehituse, sõltumatute kandidaatide domineerimise ja jõudude üldise killustatuse tõttu osutus uus parlament raskesti juhitavaks koguks. Saabuv kodusõda kogus hoogu. Septembris 2012 ründasid islamistid Ameerika Ühendriikide konsulaati Benghazis, mille käigus sai surma seal viibinud USA suursaadik Christopher Stevens. Sõltumatute kandidaatide toel domineerisid parlamendis mõõdukamad islamistlikud jõud ning 2013. a. valiti selle esimeheks Moslemi Vennaskonnale lähedane berberi päritoluga Nouri Abusahmain. Islamistid saavutasid juhtiva positsiooni Liibüa valitsusasutustes peale seaduse vastuvõtmist, millega keelustati Gaddafi režiimi teeninud ametiisikute osalus valitsusstruktuurides. 2013. aasta lõpus otsustas parlament oma volitusi pikendada. Sellele vastukaaluks nõudis 1969. aasta riigipöördes osalenud armeejuht kindral Khalifa Haftar 2014. aasta märtsis parlamendi laialisaatmist ja alustas mais islamistide vastu sõjalist operatsiooni „Väärikus“. 2014. aasta juunis toimusid valimised uude Liibüa Saadikute Nõukogusse, mis toimusid parteideväliselt. Kuigi kriisiolukorra tõttu oli valimistest osavõtt vaid 18%, saavutasid edu liberaalsed ja sekulaarsed jõud ning islamistlikult meelestatud saadikud võitsid umbes 30 kohta. Peale valimisi viisid islamistlikud jõud Liibüa Koidiku eestvõttel Tripolis läbi riigipöörde ning jätkasid valitsemist vana parlamendi nimel. Valimistel kaotanud jõude esindanud parlamendiliikmete nõudel tunnistas Liibüa Ülemkohus valimised ebaseaduslikuks, kuid suurem osa valituid saadikuid kogunes Ida-Liibüas Tobrukis ning riigis tekkis kaksikvõim. Riigi lääneosas domineerisid vana parlamendi poolehoidjad ja mitmed idaosa piirkonnad, aga ka Zintani ümbrus Lääne-Liibüas, olid uue parlamendi võimupiirkonnas.

Käimasoleva Liibüa kodusõja põhilised osapooled on rahvusvaheliselt tunnustatud Saadikute Nõukogu asukohaga Tobrukis, mida juhib al-Qubbahist pärit jurist Aguila Saleh Issa ja mis legitiimsuses tugineb 2014. a. valimistele ning seda toetavad muuhulgas Egiptus, Araabia Ühendemiraadid, Jordaania, Alžeeria, Venemaa, Tšaad, Ameerika Ühendriigid ja Saudi Araabia. Valdavalt mõõdukate islamistide juhtimisel tegutsevat Uut Rahvuslikku Ülemkongressi asukohaga Tripolis toetavad välisriikidest Katar, Sudaan ja Türgi. Selles koosluses kuulub juhtpositsioon Moslemi Vennaskonnale ja tema juhitavale islamistlikule koalitsioonile Liibüa Koidik. Benghazi Revolutsioonilist Shura Nõukogu ühendab džihadistlikke rühmitusi Ansar al-Sharia (mida seotakse 2012.a. rünnakuga USA konsulaadile), Liibüa Kilp 1 (Gaddafi vastase ülestõusu käigus tekkinud sõjaline rühmitus) ja mitmeid teisi islamistlikke gruppe. Mitmed piirkonnad on iseseisvate kohalike jõudude kontrolli all ning riigis tegutsevad veel al-Gaddafile ustavad Rohelised Jõud. Islamiriigi fenomenist oleme harjunud rääkima Süüria ja Iraagi kontekstis, kuid see rühmitus haldab suurt territooriumi ka lõhestatud Liibüas, keskusega Sirtes, linnas, mille lähedal sündis ja hukkus Muammar al-Gaddafi. Paljud islamistlikud võitlejad, kes aitasid kukutada Gaddafi režiimi, siirdusid Liibüast edasi Süüriasse, kus nad moodustasid Battari brigaadi ning ühinesid ISISega. 2014. a. kevadel pöördusid Battari brigaadi võitlejad Liibüasse tagasi ning kehtestasid võimu Derna linnas Küreneikas. 13. novembril 2014 kuulutas kaliif Ibrahim välja kolm Liibüas asuvat provintsi (vilajetti) – Küreneika, Tripolitaania (Tarabulus) ja Fezzani. Islamiriigi kontrolli all on suurem ala Tripoli ja Benghazi vahel Sirte linnaga ning Derna linna ümbrus Küreneikas.

2015. aastal on ÜRO vahendusel tehtud mitmeid jõupingutusi vaenupoolte lepitamiseks ja kompromissi saavutamiseks. 2015. aasta detsembris kohtusid Tripoli ja Tobruki valitsuste esindajad Maltal ning kirjutasid 17.detsembril Marokos alla vaenutegevuse peatamise leppele, kuid sellest hoolimata on relvad edasi tärisenud. Sarnaselt Süüriaga on algselt autokraatliku režiimi vastu suunatud ülestõus üle kasvanud kodusõjaks, milles islamistlikud jõud võitlevad sekulaarsete jõudude vastu. Tripoli valitsus süüdistab Tobruki valitsust interventsionismi toetamises. Egiptuses eksiilis viibiv Muammar al-Gaddafi nõbu Ahmed Gaddaf al-Dam on teatanud, et Gaddafi pooldajad on valmis sekkuma rahu jaluleseadmiseks riigis ning toetama seadusliku valitsuse (Tobruki valitsuse) tegevust. Ei maksa unustada, et Tobruki valitsuse sõjaline juht Khalifa Haftar oli kunagine Gaddafi lähedane liitlane, kes langes Liibüa sekkumisel toimunud 1986-87 Tšaadi kodusõjas vangi, hüljati seejärel Gaddafi poolt ning suundus eksiili Ameerika Ühendriikidesse. Londoni School of Economics’is õppinud Muammar Gaddafi poeg Saif al-Islam, keda peeti isa järglaseks revolutsiooni juhina, kuid ühtlasi reformimeelseks ning Liibüa majanduse liberaliseerimise ja privatiseerimise eestvõitlejaks, langes riigist põgenemisel vangi ja mõisteti 28.juulil 2015 Tripolis peetud kohtuistungil surma. Teda hoiavad vangis aga Tobruki valitsuse pooldajad Zintanis, mistõttu ei peeta kohtuotsuse täideviimist vähemalt lähiajal tõenäoliseks. Tema venda al-Saadit, kellele Niigeri valitsus algul asüüli andis, kuid hiljem 2014. aastal Liibüale välja andis, hoitakse koos Gaddafi viimase peaministri Baghdadi Ali Mahmoudiga al-Hadba vanglas Tripolis islamistide kontrolli all ning riigist välja on jõudnud videod tema piinamisest. Õnnelikumalt läks Gaddafi abikaasal Safia Farkashil, vanimal pojal esimesest abielust Muhammadil, viiendal pojal Hannibalil ja tütrel Ayeshal, kel õnnestus Alžeeriasse põgeneda ning lõpuks Omaanis asüüli saada. Konflikti jätkudes võib nostalgia Gaddafi režiimi stabiilsuse järele perekonna Liibüa poliitilisele areenile veel tagasi tuua.

Araabia kevade laineharjal 2011 Liibüas. Foto:  https://img.washingtonpost.com/rw/2010-2019/WashingtonPost/2011/10/20/Foreign/Images/Sirte_2.jpg

Houthi ülestõusu võidukas lõpp saladuslikus Jeemenis

@ckrabat
Ukraina ja Islamiriigi sündmuste varjus toimus 2015.a. jaanuaris-veebruaris laiemale avalikkusele peaaegu et märkamatult võimuvahetus Jeemenis. 1971. aastal ilmus eesti keeles sarjas “Maailm ja mõnda” Eva Gerlachi raamat “Araabia templid liivas”, mis rääkis unustatud riigist Araabia poolsaare lõunaosas. Tollal paiknes seal tegelikult kaks Jeemeni riiki. Peale kuueaastast kodusõda zaidiitliku Mutwakkili kuningadünastia ja vabariiklaste vahel kuulutati Põhja-Jeemenis välja Jeemeni Araabia Vabariik. 1978. aastal sai selle presidendiks nasseristlike araabia diktaatorite põlvkonda kuuluv Ali Abdullah Saleh. Lõuna-Jeemenisse rajas Briti impeerium 1838.a. Adeni mereväebaasi, mis oli nende üks olulisemaid sõjalisi tugipunkte India ookeani lääneosas 19. ja 20. sajandil. Ümberkaudsed alad muudeti aga Briti protektoraadiks kohalike šeikide võimu all. 1967.a. britid lahkusid ning välja kuulutati Lõuna-Jeemeni Rahvavabariik. 1970. aastal tulid seal võimule aga marksistid, kes kuulutasid välja Jeemeni Rahvademokraatliku Vabariigi, võtsid vastu sotsialistliku orientatsiooni ning sõlmisid tihedad sidemed Nõukogude Liidu, Hiina Rahvavabariigi, Saksa DV ja Palestiina Vabastusorganisatsiooniga. Lõuna-Jeemenis tekkis üks nõukogudesõbralikumaid režiime ning brittidest maha jäänud Adeni mereväebaasi hakkasid kasutama N.Liidu mereväelased.

1986.a. puhkes Lõuna-Jeemenis kodusõda valitsevate marksistide Jeemeni Sotsialistliku Partei kahe fraktsiooni vahel, mida juhtisid vastavalt 1980.a. eksiili minema sunnitud endine president Ali Fattah Ismail ja tema ametijärglane Ali Nassir Muhammad ning mnille võitis neist esimene. 1990.a. mais kaks Jeemenit ühinesid ning Ali Abdullah Saleh sai Jeemeni Ühinenud Vabariigi presidendiks. Kahe Jeemeni ühinemine ei toonud kaasa aga stabiilsust. Juba 1992 algasid riigis massilised rahutused. Ali Fattah Ismaili liitlane Ali Salim al-Beidh sai Lõuna-Jeemeni riigipeaks 1986 peale Ismaili surma ja Ali Nassir Muhammadi põgenemist Põhja-Jeemenisse. Kahe Jeemeni ühinemisel sai temast riigi asepresident. 1993.a. taandus ta võimult ning süüdistas Põhja-Jeemenit vägivallas lõunapoolsete jeemenlaste vastu ning nende majanduslikus marginaliseerimises ning peagi puhkes taas kodusõda, kus Saudi Araabia toetas opositsioonilist Lõuna-Jeemenit, kuid vastuhakk suruti maha. Ka Jeemen on usuliselt lõhestunud riik. Kui Põhja-Jeemenis domineerivad šiiidid (u 40% jeemenlasi), üks šiia vanemaid sekte zaidiidid, siis Lõuna-Jeemenis on enamuses sunniidid (u 60%). 1999.a. toimusid Jeemenis esmakordselt presidendivalimised ja Saleh valiti 96,2% toetusega presidendiks. Vaikselt hakkasid pead tõstma islamiäärmuslastest terroristid. 2000.a. oktoobris korraldasid nad suitsiidirünnaku Adeni sadamas paiknevale Ameerika Ühendriikide sõjalaevale USS Cole, mille võttis omaks al-Qaeda. Osama bin Ladeni suguvõsa juured ulatuvad Lõuna-Jeemenisse, Tarimi orgu Hadramouti regioonis. Osama isa Mohammed bin Laden (1909-67) emigreerus Esimese maailmasõja eel lapsena Saudi Araabiasse ja pani seal hiljem püsti ehitusfirma.

Ali Abdullah Salehi režiim seisis vastamisi mitmete mässuliikumistega. Tema vastru astusid šiidid Põhja-Jeemenis ja sunniitlikud hõimud Lõuna-Jeemenis. 2004.a. sai Põhja-Jeemenis šiia (zaidiidi) vaimuliku Hussein Badreddin al-Houthi (1956-2004) eestvõttel alguse Houthi ülestõus, mis jõudis veebruaris 2015 võiduka lõpuni. Al-Houthi kuulus 1993-1997 zaidiidide islamistliku partei al-Haqq (Tõde) esindajana Jeemeni parlamenti ning tal oli ulatuslik toetus Põhja-Jeemeni mägirajoonide šiiitide hulgas, eriti Saada distriktis. Nooruses oli ta perekonnaga elanud Iraani tähtsas religioosses keskuses Qumis ja kohtunud seal Iraani tänase usujuhi Ali Khameneiga. Al-Houthi süüdistas Salehi valitsust ameerikameelsuses, kuulutas end imaamiks ning asutas 2002 relvastatud grupi Ansar Allah (Jumala toetajad, kutsutud imaami järgi ka houthistideks). Septembris 2004 Hussein Badreddin al-Houthi tapeti ning uueks liidriks tõusis tema noorem vend Abdulmalik Badreddin al-Houthi (1982) ning juhtkonda kuuluvad veel teised al-Houthi vennad Yahya Badreddin (1965) ja Abdulkarim Badreddin. Vendade isa vaimulik Badreddin al-Houthit peetakse liikumise religioosseks juhiks.

Kuni Araabia kevade puhkemiseni valitses Jeemenit kolmevalitsus: president Ali Abdullah Saleh, kes kontrollis riiki, kindral Ali Mohsen Saleh al-Ahmar, kes kontrollis sõjaväge ja hõimujuht Abdullah bin Husayn bin Nasser al-Ahmar, islamistliku al-Islahi partei liider, keda toetas Saudi Araabia. Jeemeni valitsemisstiili võis nimetada kleptokraatiaks, kus au sees oli varastada kõike, mis võimalik. Kui prohvet Muhammedi ajal oli Jeemen Araabia poolsaare üks jõukamaid alasid, siis tänane Jeemen kuulub maailma vaesemate riikide hulka, sest erinevalt naabritest puuduvad neil märkimisväärsed naftavarud ning riik on tihti hõivatud kodusõdadest ning hõimude ja ususektide vahelistest vastuoludest. Lõuna-Jeemenis tekkis 2007.a. separatislik Lõuna Liikumine (Herak), mille eesotsas on endine asepresident al-Beidh ja Hassan al-Ba’aum. 2009.a. rajati al-Qaeda Jeemeni ja Saudi Araabia harude baasil Araabia Poolsaare al-Qaeda (AQAP), mis on võtnud endale muuhulgas vastutuse tänavu jaanuaris korraldatud rünnaku eest satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetusele Pariisis. Rühmitusega oli seotud Ameerika Ühendriikides sündinud ja Jeemeni-USA topeltkodakondsust omav Anwar al-Awlaki, kelle isa oli Sana Ülikooli rektor ning kuulus Jeemeni poliitilisse eliiti. Al-Qaeda üks kurikuulsamaid ideolooge ja meediastrateege al-Awlaki hukkus 2011.a. Jeemeni põhjaosas USA korraldatud droonirünnakus.

Araabia kevade ajal kujunes Jeemen üheks vastupanuliikumise keskuseks. Jaanuaris 2011 algasid massirahutused, mis protestisid tööpuuduse, majandusliku olukorra ja korruptsiooni, aga ka plaanitud konstitutsioonimuudatuste vastu, mis plaanisid Salehi režiimi muuta päritavaks. Protestijad kandsid vägivallatuse märgina roosat. Revolutsiooni juhtfiguuriks tõusis sunniitlik naisajakirjanik Tawakkol Abdel-Salam Karman, Moslemi Vennaskonnaga seotud mõjukast al-Islahi parteist, kes pälvis 2011.a. ka koos kahe teise naisaktivistiga Nobeli rahupreemia. Karman on kritiseerinud šiiitliku Houthi liikumise ja sunniidi äärmuslaste (AQAP) tegevust. Rohkem kui aasta kestnud protestid lõppesid Pärsia Lahe Koostöönõukogu vahendusel sõlmitud rahuleppega Salehi ja opositsiooni vahel, millega Saleh loobus võimust asepresident Abdu-Rabbo Mansour al-Hadi kasuks, kes valiti veebruaris 2012 99,8% toetusega Jeemeni presidendiks. Diktaatorlik president Saleh loobus presidendivõimust, kuid tema sõbrad ja toetajad jäid edasi võimule ning ta säilitas endiselt märkimisväärse poliitilise mõju riigis. Uus president Al-Hadi on pärit Lõuna-Jeemenist ja lõpetanud sõjakooli Saudi Araabias. Ta kuulus president Ali Nasser Mohammedi lähikonda ja lahkus temaga peale kaotatud kodusõda Lõuna-Jeemenist. 1994 sai ta Ali Salem al-Beidhi asemel asepresidendiks.

Kodusõda Jeemenis jätkus ning septembris 2014 langes pealinn Sana Houthi mässuliste kätte, kes okupeerisid mitme kuu vältel suurt osa Põhja-Jeemenist, kuid ei võtnud üle võimuorganeid. Kuni 22.jaanuaril 2015 vallutasid nad presidendipalee ja sundisid president al-Hadi ja peaminister Khaled Bahahi ametist lahkuma ning saatsid laiali ka parlamendi. Võimu võttis üle Revolutsiooniline Komitee, mille juhiks nimetati Abdulmalik al-Houthi onupoeg Mohammed Ali al-Houthi. Revolutsiooniline Komitee jääb võimule kuni uue parlamendi kokkukutsumiseni, mille järel nimetatakse viieliikmeline presidendinõukogu. ÜRO, Ameerika Ühendriigid ja Pärsia Lahe Koostöönõukogu pole võimu üleminekut houthistide kätte tunnustanud. Endine president al-Hadi oli USA oluline liitlane, kes toetas ameeriklaste droonirünnakuid AQAPi vastu. Ühendriigid sulgesid ka oma saatkonna Sanas, nende järel veel mitmed lääneriigid ja sunniitlikud araabia riigid. Houthistid on aga avaldanud valmisolekut koostööks teiste poliitiliste jõududega, mida ÜRO on üritanud vahendada. Houthistid on teinud koostööd kukutatud presidendi Salehi, kes on usutunnistuselt samuti šiiit-zaidiit, ja tema nasseristliku endise võimuerakonna Üldise Rahvakongressiga. Lääneriigid on mures, et Jeemenis võivad mõjule pääseda Iraani-meelsed jõud, kes saavad hästi läbi ka president Assadi režiimiga Süürias. Houthistid kontrollivad suurt osa Põhja-Jeemenist, kuid raske uskuda, et nad suudavad kontrollida sunniitlikku Lõuna-Jeemenit, mis võib viia riigi taaslõhenemiseni. Vastukaaluna houthistide riigipöördele võtsid Lõuna-Jeemeni separatistid üle valitsushooned Adenis ja mitmes provintsis. Mitmel pool Lõunas moodustati rahvakomiteed seismaks vastu houthistide võimule. Mitmed linnad Lõuna-Jeemeni Abya provintsis on aga islamistide kontrolli all, kes on seal välja kuulutanud islami emiraadi. Džihadistlik rühmitus Ansar al-Sharia võttis üle Shabwani sõjaväebaasi Lõuna-Jeemenis. Houthistide liidrid on väitnud, et nende eesmärk on võimujagamine, kus peaksid peale nende osalema ka separatistliku Lõuna Liikumise esindajad, mis rei välista võimalust, et 25 aasta järel jaguneb Jeemen taas kaheks riigiks.

 

 

Araabia kevadest suvesse II – lõhestunud Egiptus

@ckrabat

Araabia kevadega hõõgvele löönud mässukatel Lähis-Idas on vaikselt edasi podisenud ning Süüria kodusõjalt on tähelepanu fookus taas nihkunud Egiptusesse. Egiptuse revolutsiooni teine voor tõi kaasa sõjaväelise riigipöörde. Umbes aasta peale presidendivalimisi, käesoleva aasta 3.juulil, kukutas sõjavägi kindral Abdul Fatah al-Sisi juhtimisel esimese demokraatlikult valitud Egiptuse presidendi Mohamed Morsi ning peatas Egiptuse põhiseaduse kehtivuse. Egiptuse parlamendi ülemkoda Shura nõukogu saadeti laiali. Moslemi Vennaskonna ja tema poliitilise tiiva – Vabaduse ja Õigluse partei kümme liidrit eesotsas Mohammed Badie ja Khairat El-Sateriga kuulutati vahistatavateks. Paradoksaalsel kombel nimetati riigipöörde korraldanud kindral el-Sisi relvajõudude juhatajaks ja kaitseministriks tema poolt kukutatud president Mohamed Morsi poolt alles 2012.a. augustis. Sõjaväelased ei võtnud võimu siiski enda kätte, vaid nimetasid ajutiseks presidendiks konstitutsioonikohtu esimehe Adly Mahmoud Mansouri, asepresidendiks rahvusvahelise taustaga poliitiku ja diplomaadi, Nobeli rahupreemia laureaadi Mohamed El-Baradei ja ajutiseks peaministriks majandusteadlase Hazem al-Beblawi. Uue põhiseaduse rahvahääletus peaks toimuma nelja kuu jooksul ning järgmisel aastal korraldatakse uued parlamendivalimised.

Läänelike hindamiskriteeriumite järgi pole Egiptuse sündmustele kerge anda objektiivseid hinnanguid. Rahva tahe andis võimu islamistidele, kuid selline tulemus ei vastanud Lääne ootustele Araabia kevadega kaasnenud protsesside arengute kohta. Loodeti, et Egiptuses tulevad võimule läänemeelsed jõud. Egiptuse sündmused iseloomustavad hästi peale 11.septembri 2001.a. terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikidele emaailmas tugevnenud trende. Samuel Huntingtoni demokratiseerimise lainete teooria sai jällegi kinnitust, kuna sotsiaalne tellimus liigub konservatiivsema, kontrollituma ja suletuma maailma poole. Demokratiseerumise kolmas laine on lõppenud ja maailm on sattunud uue vastulaine mõju alla. Vastulaine käivitajateks võib võrdselt lugeda nii al-Qaeda liidrit Osama bin Ladenit, kui ka Ameerika Ühendriikide endist presidenti George W. Bushi, kes laskis end mõjutada terroristlikust rünnakust ning järgneva 2003.a. Iraagi invasiooniga muutis külma sõja järgse postmodernse rahvusvahelise süsteemi ebastabiilsemaks.

Egiptuses saavutasid valimiste järel kõige tugevamad positsioonid islamistid, kuigi Iraani tüüpi teokraatliku režiimi kehtestamisest oldi kaugel ning Moslemi Vennaskonnas domineerisid sekulaarsed tehnokraadid. Välispoliitiliselt jätkas president Morsi küll laias plaanis kukutatud nasseristliku presidendi Hosni Mubaraki pragmaatilist liini ega muutnud oluliselt riigi välispoliitilist kurssi, sealhulgas suhetes Iisraeliga, kuid ta toetas araabia riikide sõjalist sekkumist Süüriasse opositsiooni poolel, mis pingestas tema suhteid relvajõudude juhtkonnaga ja võis saada oluliseks ajendiks tema võimult kõrvaldamisele lisaks Tamarodi organiseeritud protestiliikumisele. Siseriiklikult süüdistas opositsioon aga presidenti hiilivate islamistlike reformide läbiviimises, mis tipnesid Egiptuse uue põhiseaduse vastuvõtmisega möödunud sügisel. Tagakiusamise alla sattusid Egiptuse kopti kristlased, mis on Lähis-Ida suurim kristlik kirik.

60 aastat autoritaarset režiimi on ruineerinud Egiptuse majanduse, mille lahendamata probleemid hõlmavad vaesuse, töötuse, korruptsiooni, elukalliduse tõusu ja kõrge kriminaalsuse ja lõhestanud Egiptuse ühiskonna, kus võimulepääsu nimel võistlevad omavahel islamistlikud, nasseristlikud ja liberaalsed ideoloogiad. Kuigi Mubarak kukutati, säilitas sõjavägi tugeva positsiooni Egiptuse ühiskonna tasakaalustajana, nagu see on olnud Türgi relvajõududel Atatürki järgses Türgis, kes on sageli sekkunud poliitikasse, et hoida Türgi läänemeelsel kursil ning tagada tema siseriiklik stabiilsus. Islamiste toetab 85-miljonilise elanikkonnaga riigis (maailmas 15.riik rahvaarvult) vähemalt pool elanikkonnast, mis teeb neist võimsa jõu, mida pole lihtne vaikima sundida. Nasseristlikud režiimid on islamiste traditsiooniliselt taga kiusanud, mis on tekitanud neile opositsiooni eestvõitleja maine ja see võib suure osa rahulolematust Egiptuse ühiskonnast nende selja taha tuua. Nad saavad apelleerida oma valitsuse legitiimsusele, sest rahvas on nad demokraatlikel valimistel riigi etteotsa valinud. Uus valitsus on teinud üleskutseid Moslemi Vennaskonna kaasamiseks uude valitsusse, kuid viimaste soostumine ettepanekutega viitaks riigipöörde tunnustamisele ja loomulikult on need kutsed tagasi lükatud.

Morsi kukutamise algatas opositsiooniline rahvaliikumine Tamarod (araabia k. ülestõus), mis rajati 28.aprillil viie aktivisti poolt eesotsas 28-aastase ajakirjaniku Mahmoud Badriga Moslemi Vennaskonna juhitava valitsuse võimult kukutamiseks. Liikumine seadis eesmärgiks koguda 15 miljoni egiptlase allkirjad (et ületada president Morsi toetajate arv 2012.a. presidendivalimistel) toetusavaldusele president Morsi tagasiastumiseks. 29.juunil teatas Tamarod, et nad on kogunud üle 22 miljoni allkirja. Tamarodi aktsiooni taustal toimus ka Egiptuse läänemeelse opositsiooni poliitiline aktiviseerumine. 22.novembril 2012 esitas president Morsi deklaratsiooni, millega suurendas presidendi volitusi kuni uue põhiseaduse kehtima hakkamisena, mis sattus opositsiooni tugeva kriitika alla ja põhjustas opositsiooni koondava laiapõhjalise Rahvusliku Päästerinde moodustamise tuntud opositsiooniliidrite El-Baradei, Amr Moussa ja Hamdeen Sabahi juhtimisel. Mõni nädal hiljem, 8.detsembril, tühistas Morsi 22.novembri deklaratsiooni. Nädal hiljem toimunud referendumil toetas Egiptuse uut põhiseadust 64% hääletanutest. Sõjaväelist riigipööret on toetanud Egiptuse suurimate kirikute usujuhid, al-Azhari suurimaam Ahmed el-Tayeb ja koptide Aleksandria paavst Tawadros II, kes asus möödunud aastal lahkunud Shenouda III asemele. El-Tayeb oli ametisse nimetatud president Mubaraki poolt, ta oli nasseristlikule režiimile lojaalne valitseva Rahvusliku-Demokraatliku partei liige, kelle suhted Moslemi Vennaskonnaga on olnud pingelised. Esialgu toetas riigipööret ka parlamendi suuruselt teine jõud salafistlik al-Nouri partei, kuigi pärast inimohvritega lõppenud relvastatud kokkupõrkeid sõjaväe ja islamistide vahel 8.juuli Rahvuskaardi peakorteri juures, on nad nõudnud president Morsi võimule naasmist.

Araabia riikidest toetasid sõjaväelist riigipööret kohe Pärsia lahe naftamonarhiad Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid ning Kuveit ja nad on jõudnud Egiptusele pakkuda juba ka rahalist abi. Adly Mansouri nimetamist presidendiks tervitas ka Katar, kuigi Katari kuningakoda on olnud naftamonarhiatest kõige islamistlikum, toetades ja rahastades Moslemi Vennaskonda, Hamasi ja Süüria islamistlikku opositsiooni. Peale Moslemi Vennaskonna võimule tõusmist on paranenud Egiptuse suhted Iraaniga, kuid nad toetavad erinevaid pooli Süüria kodusõjas ning Iraani avaldused riigipöörde osas on olnud diplomaatilised ja vaoshoitud nagu ka Iisraelist ja läänberiikidest kommentaarid. Riigipöörde Egiptuses mõistsid hukka mõõdukate islamistide valitsused Araabia kevade käivitanud Tuneesias ja Türgis. Aafrika Liit peatas Egiptuse liikmesuse organisatsioonis, seda küll viidates normatiivsetele põhjustele, sest Egiptuse põhiseaduse peatamine on vastuolus Aafrika Liidu põhikirjaga.

Egiptuse saatus võib Lähis-Ida arengutele olla isegi olulisem sõlmpunkt kui seda on Süüria kodusõda. Kodusõja puhkemine Egiptuses on reaalne. Mõned meedias kõlanud teated viitavad islami võitlejatele tagasipöördumisele Süüria kodusõjast. Analüütikud peavad kodusõja puhkemise ohtu Egiptuses kõrgeks. Inimohvrid sõjaväelaste ja kukutatud presidendi poolehoidjate kokkupõrgetes Egiptuse Rahvuskaardi peakorteri juures pingestavad olukorda veelgi. Moslemi Vennaskond on kutsunud egiptlasi üles rahumeelsele vastupanule president Morsi võimu taastamiseks, kuid kriisi süvenedes võivad islamistlikku opositsiooni etteotsa tõusta palju äärmuslikumad tegelased. Morsi pooldajad on kogunenud Kairo Rabaah al-Adawija mošee ette Rahvuskaardi peakorteri lähedal, kus 8. juulil tapeti 54 protestijat, samal ajal kui Tamarodi pooldajad on hõivanud Araabia kevadest tuntud Tahriri väljaku. Võimujagamine lõhestunud ühiskonnas ilma laiapõhjalise ühiskondliku kokkuleppeta pole võimalik. Võimalus konflikti rahumeelseks lahendamiseks peaks ühe osana hõlmama kukutatud president Morsi võimule ennistamist koos uute valimiste ja põhiseaduse referendumiga, kuid vaevalt et ka uued võimud on valmis kätte võidetud positsioonidelt taanduma.

 

 

Bahreinis säilivad pinged …

@ckrabat

Pärsia lahe naftarikas saareriik Bahrein meenutab sotsiaalselt ülesehituselt Iraaki enne 2003.a. Valdav osa elanikkonnast on usutunnistuselt shiiidid, kuid võim on sunniitliku Al Khalifa kuningadünastia käes. Bahrein asub 33 saarel Pärsia lahe lääneosas ning teda peetakse inimkonna ühe vanema tsivilisatsiooni Dilmuni asupaigaks. Dilmuni tsivilisatsioonist pärinevad varasemad teated umbes 3000.a. e.Kr. sumeri savitahvlitelt, mis viitavad, et Sumeri ja Dilmuni tsivilisatsioonide vahel toimisid suhted. Bahreini peetakse üheks esimeseks piirkonnaks, mis veel prohvet Muhamedi eluajal, 628.a., võttis vastu islami. 1521.a. vallutasid Bahreini portugallased ning 1602-1783 kuulus saarestik Pärsia Safaviidide impeeriumi koosseisu, kuni Araabia poolsaarelt tulnud Bani Utbahi hõim kihutas pärslased minema. Araabia poolsaarelt sisserännanud panid aluse sunniitide juhtivale positsioonile Bahreini ühiskonnas ja sestsaadik on Bahreini valitsenud Al Khalifa kuningadünastia. Põliselanikkond on valdavalt shiiidid, sarnaselt etniliselt lähedastele Lõuna-Iraagi ja Iraani Khuzestani provintsi araablastele.

Vastavalt 19.sajandi lõpul sõlmitud lepingutele Bahreini emiiri ja Briti impeeriumi vahel sai Bahreinist kuni iseseisvumiseni 1971.a.  Suurbritannia protektoraat. Naftat leiti saarestikust 1932.a. ja see on viinud ühiskonna kiire moderniseerumiseni, mis on sattunud vastuollu keskaegse riigikorraldusega. Bahreinil on aeg-ajalt naaberriikidega tekkinud territoriaalseid probleeme, eriti Iraaniga. Šahhirežiimi ajal, 1957.a., kuulutas Iraani parlament ühepoolselt Bahreini oma provintsiks, kuid tänu ÜRO vahelesekkumisele nõustus Iraan rahvusvahelise arbitraaži otsusega ning Bahreini iseseisvumisega. Kuigi 1973.a. toimusid riigi esimesed parlamendivalimised, kehtestas emiir Issa bin Salman Al Khalifa kaks aastat hiljem absoluutse monarhia, tühistas põhiseaduse ja saatis parlamendi laiali. Siitpeale on Bahreini ühiskonnas kasvanud pinged, kus valitsev režiim on üritanud opositsiooni väljaastumisi jõuga maha suruda. Riigi julgeolekujõudude tegevust koordineeris 1966-1998 kurikuulus šotlane Ian Henderson, kes paistis 1950-tel aastatel silma  Mau-Mau ülestõusu mahasurumisel Keenias.

Iraani islamirevolutsiooni jälgedes üritati 1981.a. kohalike Shia vaimulike eestvõttel läbi viia riigipööret ning kehtestada Iraani-laadne teokraatlik režiim, kuid see ebaõnnestus. 1994-2001 toimusid Bahreinis laialdased massirahutused Al Khalifa režiimi vastu, mis ühendasid erinevaid opositsioonijõude vasakpoolsetest ja liberaalidest kuni islamistideni ja nõudsid emiiri poolt tühistatud 1973.a. konśtitutsiooni jõustamist ning parlamentaarset demokraatiat. 1999.a. võimule tulnud uus emiir (a-st 2002 kuningas) Hamad bin Issa Al Khalifa taaskehtestas konstitutsioonilise monarhia, 2002.a. võeti vastu uus põhiseadus, millega seadustati kahekojaline parlament. 2006.a. ja 2010.a. parlamendivalimised võitis opositsioon shiiitliku Al Wefaqi partei juhtimisel, kuid riigis kehtib endiselt tugev kuningavõim ning opositsiooni võimalused reforme läbi viia on konstitutsiooniliste kitsenduste tõttu piiratud.

Konstitutsioonilise monarhia taastamine ei võtnud maha pingeid Bahreini kuningakoja ja opositsiooni vahel ning 2011.a. „Araabia kevade“ valguses puhkesid taas rahutused, mida on võimude poolt üritatud maha suruda, kuid hõõgvele aetud söed pole kustunud tänase päevani. 17.veebruaril 2011.a. ründasid pisargaasi ja kummikuulidega relvastatud julgeolekujõud pealinna Manama kesklinnas Pärliväljakul protesteerivaid rahvahulki, mis sai tuntuks „verise neljapäeva“ nime all. Neli inimest tapeti ja u. 300 sai vigastada. 16.märtsil 2011.a. toimunud väljaastumiste järgselt kehtestas kuningas riigis erakorralise seisukorra ning mitmed opositsioonijuhid, sh Abduljalil al-Singace, Abdulwahab Hussain, Ibrahim Sharif ja Hassan Mushaima, vahistati. Rahutuste käigus on  erinevatel andmetel hukkunud 35-90 inimest. Hoolimata võimude aktiivsusest rahutuste mahasurumisel, osales 9.märtsil 2012 seni suurimal opositsiooni väljaastumisel umbes 100 000 inimest. Pärsia Lahe Nõukogu saatis Bahreini kuningale appi kuue liikmesriigi relvajõud ning võimudele tuli appi ka Jordaania sandarmeeria kontingent. Riigid, kes toetasid opositsioonijõude Liibüas ja Süürias, surusid maha vastupanu Bahreinis.

Pärsia lahe rikkad naftamonarhiad on olnud Ameerika Ühendriikide ja läänemaailma liitlased regioonis. Näiteks teine Pärsia lahe äärne naftamonarhia Katar on aktiivselt, nii majanduslikult kui poliitiliselt, toetanud opositsiooniliikumisi nii Gaddafi-aegses Liibüas kui ka praegu Süürias. Bahreini majandust hinnatakse majandusvabaduse indeksi järgi kõige vabamaks majanduseks Lähis-Idas ja Põhja-Aafrika regioonis ning the Heritage Foundation paigutab selle 12. kohale maailmas. Liibanoni keeruline sisepoliitilise olukorra tõttu toodi araabia riikide majanduskeskus  Beirutist paljuski üle  Bahreini pealinna Manamasse (Al-Manāmah).  Julgeoleku seisukohast on Bahrein Ameerika Ühendriikide oluline tugibaas regioonis, sest esimese Lahesõja järgselt asub Manama eeslinnas Juffairis Ühendriikide mereväebaas, kus asub COMUSNAVCENTI ja USA 5. laevastiku peakorter ning seal paiknevad Ühendriikide ja tema liitlaste relvajõudude 1500 sõjaväelast. Lõpuks ei saa ära unustada ka naftat, sest nafta ja naftasaaduste ekspordist teenitud kasum moodustab umbes kolmandiku Bahreini SKP-st ja 60% riigi tuludest. Bahrein toodab umbes 40 000 barrelit naftat päevas ja varusid arvatakse kestvat veel umbes 10-15 aastaks.

Bahreini rahvusvaheliselt tuntuimale inimõiguslasele ja ühele nimekamale opositsiooniliidrile Nabeel Rajabile nagu ka Venemaa punkansamblile Pussy Riotile avaldas Londonis Ekuadori saatkonna rõdul 19.augustil k.a. toimunud ülesastumisel toetust totaalse meedia poolt kurikuulsaks lauldud Wikileaksi asutaja Julian Assange. Assange on varem kajastanud Araabia kevade liidrite egiptlase Alaa Abd El-Fattahi ja Rajabi võitluseid ka oma  teleshows Venemaa televisioonis. Nabeel Rajab võeti Bahreini võimude poolt käesoleva aasta juulis vahi alla ning 16.augustil mõistis kohus talle kokku kolmeaastase vangistuse „sotsiaalmeedias levinud üleskutsete ebaseaduslike rahvakogunemiste korraldamiseks, ebaseaduslikel kogunemistel osalemise ja nendest võimude mitteteavitamise“ eest. Igapäevast leiba kaubanduslepingute vahendamisega teeniv ärimees Nabeel Rajab sündis 1964.a., ta on usutunnistuselt shiiit ja lõpetanud Pune ülikooli Indias politoloogias ja ajaloos. Inimõiguslastega liitus ta 1990.a.-te rahutuste ajal. Nabeel Rajab on inimõiguste tagamiseeest peetava võitluse tarvis Bahreinis aktiivselt kasutanud sotsiaalmeediat, Facebooki ja Twitterit.  Ta on olnud kriitiline Ameerika Ühendriikide tegevuse suhtes, keda ta süüdistab kahepalgelisuses, märkides, et kuigi viimane on toetanud võitlust autoritaarsete režiimide vastu Liibüas ja Süürias, jätkab ta ebademokraatlike autoritaarsete režiimide toetamist Pärsia lahe naftariikides ning relvade müümist Bahreini valitsusele.

Nagu Araabia kevadele omane, kätkeb ka Bahreini opositsioon eripalgelisi jõude liberaalidest islamistideni, keda ühendab vasstasseis valitseva režiimiga.  Opositsioonis olles võivad sellised jõud edukalt koostööd teha, kuid nagu elu õpetab, siis võimule tõustes heidetakse liberaalid kõrvale ning võim läheb palju populistlikumate jõudude kätte, kes suudavad kohalikule Novgorodi WC-le pakkuda konsolideerivat ideoloogiat. Võimupööre Bahreinis võib kaasa tuua Iraanile sarnase Shia teokraatliku režiimi kehtestamise, mida kardavad võrdselt palju nii lääneriigid kui teised Pärsia lahe naftamonarhiad eesotsas Saudi Araabiaga. Al Khalifa dünastia ajab küll jäika sisepoliitikat, kuid ta ei põhjusta probleeme rahvusvahelisel areenil ning soosib liberaalset majanduspoliitikat. See tundub paljudele asjast huvitatud pooltele kindlama valikuna, kui võimu üleminek segase konsistentsiga opositsioonile, kelle võimalikud edasised sammud on paljuski mitte ette aimatavad. Kuningas Hamad on rakendanud „piitsa ja prääniku“ taktikat, viinud läbi mõõdukaid reforme, mis on andnud parlamendile suuremaid volituse ja maksnud toetusi rahutustes hukkunute perekondadele, kuid samal ajal on ta vastuhakud otsustavalt maha surunud ja opositsiooniliidrid vangistanud. Täna on lääneriikide põhitähelepanu on koondunud Assadi režiimi kõigutavasse Süüriasse, kuid ka Bahreinis hõõgub unustatud revolutsioon tuha all edasi.

 

Araabia kevadest suvesse

@ckrabat

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, algas kevade. Kevade jättis uksed muutustele valla, sest kõik osalised olid veel noored ja oma elutee alguses. Suveks olid kevade viljad juba küpseda jõudnud, Toots oli Venemaal mõisavalitsejaks käinud ning tuli kodumaale tagasi talu pidama. Koolilapsed olid vahepeal saanud täiskasvanuteks ja paljudest Kevade koolipoistest oli tulnud Paunvere valla lugupeetud ettevõtjad. Kevadest oli saanud suvi. Kui 2010.a. detsembris puhkes Vahemere lõunakaldal õide poliitiline protsess, mida hakati kutsuma Araabia kevadeks, siis tekitas see palju lootusi nii araabia riikides kui kaugemalgi. Selles nähti uut algust, mis toob lääneliku demokraatia ja arvamuste pluralismi araabia ühiskonda. Palju on räägitud sotsiaalvõrgustike ja interneti juhtivast rollist rahutuste organiseerimisel. Rahutustelaine haaras üksteise järel sekulaarsete rahvuslaste poolt juhitavad Tuneesia, Egiptuse, Jeemeni, Liibüa ja lõpuks Süüria, kuid ka usulisel pinnal lõhestunud feodaalse Bahreini. Väiksemaid muutusi tõi kevad kaasa Alžeerias (lõpetati sõjaseisukord), Jordaanias, Omaanis, Sudaanis, Iraagis, Kuveidis ja Marokos (vahetati välja valitsusi ning suurendati kodanikuõiguseid ja -vabadusi). Protsess sai alguse Tuneesiast, mis on araabia riikidest üks läänelikumaid.  2011.a. oktoobris toimusid seal valimised, millega tõusid võimule mõõdukad islamistid Ennahda liikumisest.

Praegu jätkub Araabia kevad eelkõige Süürias, aga see pole lõppenud veel Bahreinis ja Liibanonis. Võitlus autoritaarsete valitsejate vastu konsolideeris araabia ühiskondi, kuid protestijate eesmärgid olid erinevad. Vabaneti mitmest autoritaarsest liidrist Zine El Abidine Ben Alist Tuneesias, Muhammad Hosni El-Sayed Mubarakist Egiptuses, Ali Abdullah Salehist Jeemenis ja Muammar al-Gaddafist Liibüas, kuid põhjalikke muutusi sealsetes ühiskondades võimuvahetus kaasa ei toonud. Kuigi Jeemeni president Ali Abdullah Saleh sunniti lahkuma, valiti tema asemele Salehi asepresident marssal Abdo Rabbuh Mansur Al-Hadi, mis ei viita eriti suurtele ühiskondlikele muudatustele. Bahreinis, mis on sunniitliku kuningakoja poolt valitsetav shiiitliku enamusega riik, surus valitsev kuningas Hamad bin Isa bin Salman Al Khalifa välisabile toetudes opositsiooni maha, kuid olukord püsib pingeline. Araabia kevad ei toonud võimule läänemeelseid liberaalseid demokraate ning lääneriikidel ei õnnestunud araablasi õpetada nende moodi  „jätt“ tähte kirjutama, vaid alternatiive otsitakse islamist. Islamistide positsioonid on tugevad Gaddafi-järgses Liibüas ja Süüria opositsiooni seas, kus sunniitlik enamus on olnud poliitiliselt alla surutud shiiitlike alaviitide poolt, keda esindab Assadite klann.

Otsustavasse etappi on Araabia kevad jõudnud ühes mõjuvõimsamas araabia riigis Egiptuses, kui riigi presidendiks valiti Moslemi Vennaskonna  parlamentaarse tiiva Vabaduse ja Õigluse partei esindaja tehnikadoktor Mohamed Morsi. Napilt kaotas talle kukutatud Mubaraki režiimi peaminister õhuväekindral Ahmed Shafik. Valimistulemused näitasid, et Egiptuse ühiskond on lõhestunud islamistide ja sekulaarsete natsionalistide vahel. Nasseristide positsioonid on Egiptuses endiselt küllaltki tugevad ja Shafiki hea tulemus näitab, et armeel on riigis endiselt arvestatav poliitiline toetus. Valimiste esimeses voorus jäi kolmandaks võimude suhtes opositsioonilise nasseristliku Väärikusepartei liider Hamdeen Sabahi, kes on teinud koostööd Moslemi Vennaskonnaga  ja kuulub nende juhitavasse valimisliitu. Neljandaks jäi endine „Moslemi Vennaskonna“ liider, kuid sealt lahkunud mõõdukas islamist Abdel Moneim Aboul Fotouh. Rahvusvaheliselt kõige tuntum kandidaat, endine Araabia Liiga peasekretär ja välisminister Amr Moussa, kelle võitu lootsid lääneriigid, kogus vaid 11% häältest ja jäi kõigest viiendaks.

Panislamistlik Moslemi Vennaskond loodi 1928.a. Egiptuses Ismailias Suessi Kanali Kompanii töötajate poolt. 1948-2011 oli organisatsioon ametlikult keelatud. Nende poliitilised põhimõtted väljendavad avalduses: „Jumal on meie eesmärk; Koraan on meie õigus; Prohvet on meie juht; Džihaad on meie tee; ja surm Jumala eest on meie ülim taotlus.“  Vennaskonna rajaja Hassan al-Banna taotles islami impeeriumi rajamist Hispaaniast Indoneesiani. Moslemi Vennaskond on liikumine, mitte erakond ja tema parlamentaarne tiib Egiptuses on Vabaduse ja Õigluse Partei, kuid Moslemi Vennaskonnast on välja kasvanud nt palestiinlaste islamiliikumine Hamas ja neil on osakonnad või sõsarparteid paljudes araabia riikides. Mitmed eksperdid on pidanud tänast Moslemi Vennaskonda siiski pigem rahvuslikuks ja sotsiaalseks liikumiseks kui fundamentalistlikuks usuliikumiseks. Vasakpoolne Iisraeli autor ja inimõiguste aktivist  Uri Avnery on Vennaskonda nimetanud pigem pragmaatiliseks kui fanaatiliseks liikumiseks, kellega Iisraelil tuleb õppida rahumeelselt kooseksisteerida, mis on Avnery arvates tema julgeolekule kindlam garantii kui toetuda ameeriklaste poolt finantseeritud sõjaväelaste režiimidele. Vastvalitud president Mohamed Morsi Isa al-Ayyat pole Moslemi Vennaskonnas kunagi mänginud esimest viiulit, kuid teda toetati presidendikandidaadina peale seda kui Vennaskonna aseesimehe ning paljude arvates tegeliku liidri ja strateegi Khairat El-Shateri kandidatuur lükati sõjaväevõimude poolt tagasi, sest ta vabanes vanglast alles möödunud aastal, aga seadus nõuab vähemalt kuueaastast perioodi.

Kuigi Mubarak on poliitiliselt areenilt lahkunud ning talle mõisteti eluaegne vanglakaristus, säilitavad sõjaväelased mõju Egiptuse poliitikale. Pärast seda, kui Egiptuse Kõrgem Konstitutsioonikohus tunnistas Egiptuse valimisseaduse ebaseaduslikuks, saatis Egiptuse sõjaväeline juhtkond aastavahetusel valitud parlamendi alamkoja Rahvusassamblee laiali.  Uuele presidendile jääb võimalus püüda sõjaväelaste mõju vähendada või ajada nendega kokkuleppepoliitikat. Vähemalt esialgu on uus president asunud Egiptuse ühiskonna ühendamise teele. Moslemi Vennaskonna üks juhte Khairat El-Shater on teatanud, et president üritab luua koalitsioonivalitsust sõltumatu peaministriga. Morsi on lubanud riigi  valitsusse kaasata läänemeelseid jõude, teiste hulgas näiteks endise Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) juhi Mohamed El-Baradei, samuti pakkuda asepresidendi kohti naisele ja kristlasele. Praegused poliitilised suundumused lubavad eeldada, et Moslemi Vennaskonna poolt juhitav Egiptus tuleb mõõdukam, kui kardeti. Tuleb meelde, kuidas samamoodi oldi Läänes hirmul shiiitide võimuletulekust Iraagis ja kardeti nende kontakte usukaaslastest teokraatliku režiimiga Iraanis, kuid ka peale okupatsioonivägede lahkumist on Iraak jäänud võrdlemisi mõõdukaks. Muidugi, Iraagi shiiitlik usujuhtkond on alati olnud mõnevõrra liberaalsem kui nende usukaaslased Iraanis.

Moslemi Vennaskonna võimuletulekut on lääneriikides kardetud, sest arvatakse, et nad võivad võtta suuna Iraanile sarnase teokraatliku riigi loomisele ja šariaadi seaduste kehtestamisele Egiptuses, kuid Morsi on püüdnud neid kahtlusi leevendada. Vennaskonna sotsiaalse baasi moodustab vaesem elanikkond ning liikumise eesotsas on lääneliku haridusega tehnokraadid. Vennaskonna suhted läänemaailma staarvaenlase, terroristliku al-Qaedaga, ei ole olnud head ja Osama bin Laden on kritiseerinud Moslemi Vennaskonna tegevust, pidades seda islami solidaarsust lõhestavaks. Kindlasti ei ole Moslemi Vennaskond ühtne poliitiline liikumine, vaid neil on oma äärmuslased ja oma mõõdukad. Vennaskonna tänane liider 69-aastane veterinaariaprofessor Mohammed Badie on püüdnud ajada mõõdukat joont ja leida sõjaväevõimudega kokkuleppeid  võimu rahumeelseks üleminekuks. Iraani teed ei saa pikemas perspektiivis lõplikult välistada, sest Iraaniski kõrvaldati mõõdukamad liidrid eesotsas president Abolhassan Banisadriga aja jooksul võimult. Egiptuses ei ole siiski praegu esile tõusnud usujuhti, kelle mõju oleks samaväärne ajatolla Homeiniga ning islamistide taga on vaid umbes pool Egiptuse ühiskonnast.

Raske on prognoosida, milliseks kujunevad Egiptuse uue juhtkonna suhted Iisraeliga. Egiptus ja Jordaania on araabia riigid, kes on sõlminud Iisraeliga rahulepingu ja seadnud sisse diplomaatilised suhted. Kohtumisel Vladimir Putiniga lubas Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu Egiptusega koostööd jätkata. Morsi on jõudnud teatada, et ta austab Egiptuse poolt sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid. Egiptuse ja Iisraeli suhteid võib hakata pingestama Gaza probleem. Egiptusel on tihedad suhted islamistliku Hamasi poolt valitsetava Palestiina Gaza piirkonnaga. Väidetavas intervjuus Iraani teadeteagentuurile Fars lubas valitud president Morsi arendada koostööd Iraaniga, mida ta pidas oluliseks regionaalse tasakaalu säilitamiseks, kuid hiljem on Egiptus eitanud intervjuu toimumise fakti. Kindlasti on Egiptuses olemas äärmuslikud ja fundamentalistlikud jõud, kes soovivad ehitada ideoloogiliselt kontrollitud islamiriiki ja eitavad vähemuste õigusi. Viimasel ajal on sagenenud islamistide rünnakud egiptlaste kristliku vähemuse koptide vastu. Egiptuse kopti õigeusu kirik on araabiamaade suurim kristlik kirik, kuhu kulub umbes 10% Egiptuse elanikonnast. Kopte peetakse vanade egiptlaste otsesteks järeltulijateks ja nende  rahvusvaheliselt kõige tuntum esindaja on endine ÜRO peasekretär Boutros Boutros Ghali.

Käesoleva aasta märtsis lahkus 89-l eluaastal koptide usujuht, Aleksandria paavst ja kogu Aafrika patriarh Shenouda III.

Ikooni lahkumine II – Lähis-Ida Picasso elu ja surm

@ckrabat

Kõikidest nasserismi vooludest välja kasvanud araabia diktaatoritest oli Gaddafi kindlasti üks huvitavamaid ning omapärasemaid isiksusi. Kui Muammar Muhammad Abu Minyar al-Gaddafi oleks sündinud Euroopas, siis oleks temast võinud saada väljapaistev filosoof.  Paraku sündis ta Teise Maailmasõja  haripunktis 1942. aastal beduiinitelgis Sirti linna lähedal Itaaliale kuuluvas Tripolitaanias, samas lähedal, kus 69 aastat hiljem tema maine teekond lõppes.  1942.a. möllas sealkandis kindralfeldmarssal Erwin Rommel ja tema Aafrika korpus kuulsas vastasseisus Bernard Law Montgomery ja tema Briti 8.armeega. Kehvapoolsetest oludest pärit Gaddafi haridustee piirdus paljudele “kolmanda maailma” esimese põlvkonna intelligentidele sarnaselt sõjakooliga ja ta lõpetas Oxfordi või Cambridge asemel  1966.a. hoopis Benghazis Liibüa Sõjaväeakadeemia. Kuri geenius võib olla ikkagi geenius ja Gaddafi ei olnud  ainult jõu abil võimu säilitamisele pühendunud tavapärane hirmuvalitseja, vaid ta püüdis võimu toetuseks luua vastavat ideoloogiat. Välimuselt ja ekstsentrilisuselt natuke Che Guevarat meenutav Liibüa revolutsiooni liider, keda on nimetatud ka Lähis-Ida poliitika Picassoks, püüdis vältida poliitilise käitumise traditsioonilisi praktikaid. Nagu Pablo Picasso otsis avangardseid lahendusi kunstis, siis otsis Gaddafi väsimatult oma teed poliitikas, mis viis teda tihtipeale reegleid eiravate originaalsete lahendusteni, mis annab alust pidada teda ka Lähis-Ida poliitika professor Moriartyks.

1952. aastal tuli naaberriigis Egiptuses võimule rahvuslikult meelestatud Vabade Ohvitseride Liikumine, kes kukutas kuningas Faruki. Peagi tõusis Egiptuse riigipeaks kolonel Gamal Abdel Nasser Hussein, kellest sai vasakpoolsete sekulaarsete araabia natsionalistide vaieldamatu liider. Pan-arabismist vaimustunud Muammar al-Gaddafist sai Nasseri veendunud pooldaja, kes püüdis oma suurt eeskuju paljuski järgida nii elus kui õpetustes. 1969.a. kukutas Liibüa Vabade Ohvitseride Liikumine kõigest  27-aastase kapteni Muammar al-Gaddafi juhtimisel  veretu riigipöördega kuningas Idris I ja kuulutas välja Liibüa Araabia Vabariigi. Noorest Muammarist sai temast 24 aastat vanema Nasseri kolleeg. Nasserist mõjutatuna meeldis talle nimetada end kolonel Gaddafiks, kuigi ta ise sellist sõjaväelise auastet välja ei teeninud.  Aasta hiljem  Nasser suri, kuid tema Liibüa kolleeg üritas astuda oma iidoli jalajälgedesse. Võib-olla ei olnud Gaddafi, kes oli erinevatel aegadel mõjutatud pan-arabismist, pan-islamismist ja pan-afrikanismist, järjekindel nasserist, kuid ta püüdles alati millegi suure poole. 1970-tel üritas ta luua Suurt Saheli Islamiriiki, mis oleks ühendanud kõiki Põhja-Aafrika araabia riike. Ka hiljem püüdis ta ühendada Liibüat paljude araabia ja ka Aafrika riikidega, kuid edutult.  Erimeelsused Nasseri järglase Anwar Sadatiga viisid ühinemise asemel hoopis Liibüa-Egiptuse sõjani 1977.a.

1975.a. avaldas Gaddafi „Rohelise raamatu“ esimese osa  demokraatia probleemi lahendusest ja rahva võimust, millele järgnesid 1977.a. teine osa majanduse probleemi lahendusest sotsialismi abil ja 1981.a. kolmas osa, mis esitas monarhiale ja vabariigile alternatiivi pakkuva nn kolmanda rahvusvahelise teooria.  Raamat on 1990-tel aastatel ka eesti keeles avaldatud. Gaddafi poliitiline filosoofia oli segu islamist, sotsialismist ning araabia natsionalismist ja põhines masside riigil, jamāhīriyyah’il, omamoodi rahva poolt juhitud anti-parlamentaarsel otsedemokraatlikul riigijuhtimise süsteemil, kus puudusid parteid ja poliitiline võistlus. Ta nimetas end „revolutsiooni juhiks“, mis oli puhtformaalselt aunimetus, mistõttu ta režiimi loojangu künnisel ka väitis, et tal puudub võimalus tagasi astuda (sealt, kuhu Allah oli ta pannud). Külma sõja aegses vastanduvas rahvusvahelises süsteemis toetus Gaddafi Nõukogude bloki soosingule, sest Liibüa liidri anti-imperialistlik võitlusvaim vastas nende huvidele. Kui tema poliitiline iidol Nasser võitles Suessi kanali kontrolliõiguste eest, siis Gaddafi alustas Liibüa uuendamist lääne naftakompaniide natsionaliseerimisprogrammiga. Naftatulud muutusid Gaddafi ideoloogiliseks abimeheks ja kuningavõimu ajal suhteliselt vaesest ja mahajäänud Liibüast sai Gaddafi võimul olles heaoluriik. Naftatulude abil muutus Liibüa rahvusvahelise terrorismi taimelavaks, kus erinevatele “lääne imperialismiga” võitlevatele terroristlikele grupeeringutele pakuti varjupaika ja väljaõpet. Liibüa toetatud terrorismiaktidest on kurikuulsaim kahtlemata nn PanAm Flight 103 Lockerbie intsident, mis lõppes 270 inimese surmaga.

Kuid erinevalt oma ideoloogilisest kaasvõitlejast Saddam Husseinist suutis Gaddafi rahvusvahelisest isolatsioonist välja tulla, maksis Lockerbie ohvrite ligimestele kompensatsiooni ja loobus terrorismi toetamisest. Kogu oma ideoloogilise ekstravagantsuse juures oskas Gaddafi tajuda Lääne heaoluühiskonna võlusid, paljud tema lapsed said hea lääne hariduse ning tal tekkisid suhted mitme Lääne liidriga. Võib-olla oleks tal õnnestunud peale pikaajalist “paha poisi” perioodi taas rahvusvahelisse ühiskonda sulanduda ja surra oma rahva väärika liidrina, kuid Liibüa rahvas arvas teisiti. Araabia kevad lõpetas paljude nasseristide poliitilise karjääri ning ei olnud siinkohal erandiks ka Muammar Gaddafi. Tal õnnestus vältida küll kolleeg Saddam Husseini saatust ja legitiimset kohtuotsust, kui hukkus küll segastel asjaoludel, kuid mõneti sümboolselt vana kooli nasseristide raudkaardiväe viimase mohikaanlasena. Vähemalt pidas ta sõna ja hukkus väärika märtrina nagu oli lubanud ning Liibüa rahvas saab Gaddafi tee asemele valida nüüd oma tee, olgu see siis lõppkokkuvõttes milline tahes, kas valitakse tõesti lääne tüüpi demokraatia, suubutakse islami fundamentalismi või leitakse hoopis kolmas võimalus.

Ikoon ja tema iidol: vastsed kolleegid. Gaddafi ja Nasser 1969.a.

Pilt aadressilt: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/c1/Nasser_Gaddafi_1969.jpg

Nasserismi allakäik

@ckrabat

Peale Teist Maailmasõda algas araabia natsionalismi võidukäik, mida iseloomustavad sellised liidrid nagu Gamal Abdel Nasser Egiptuses, Muammar al-Gaddafi Liibüas, Habib Bourguiba Tuneesias, Houari Boumedienne Alžeerias, Gaafar el-Nimeiri Sudaanis, Hafiz al-Assad Süürias jpt. Sellest põlvkonnast pärinesid ka Iraagi kauaaegne valitseja Saddam Hussein ja Palestiina liider Yassir Arafat.  Araabia natsionalism oli sekulaarne liikumine, mis üritas ühendada natsionalismi sotsialismiga ning rahvuslik identiteet oli tähtsam kui islami usul põhinev religioosne identiteet. Pan-arabismi ideoloogiliste liidrite seas oli palju araabia kristlasi (Jurji Zaidan, Michel Aflaq, Constantin Zureiq, aga ka poliitikutena tuntud George Habash ja Tariq Aziz). Islami identiteet, eriti just vastukaaluna Lääne ideoloogilisele survele, tugevnes eelkõige möödunud sajandi kahel viimasel aastakümnel, mõjutatuna kahest olulisest sündmusest – Iraani islamirevolutsioonist ja Nõukogude invasioonist Afganistani, mis mõlemad said alguse 1979.a. Liidrid, kes on täna sattunud rahva meelepaha alla, põlvnevad aga just veel vanast heast araabia natsionalismist – Zine El Abidine Ben Ali Tuneesias, Hosni Mubarak Egiptuses, Ali Abdullah Saleh Jeemenis, Abdelaziz Bouteflika Alžeerias jt, kuigi nad on aja jooksul minetanud sidemed teise iseloomuliku araabia ühtsust kujundanud ideoloogia ehk siis sotsialismiga.

Kas araabia natsionalism on asendumas islami identiteediga? See on üks võimalik sündmuste areng, mida dikteerib rahvusvaheliste suhete kultuurilist identiteeti väärtustav arenguloogika. Islamistliku Hamasi võit Palestiina valimistel andis juba tugeva eelhoiatuse tendentsi süvenemisele. Islamiliikumiste positsioonid on tugevnenud Liibanonis, mis on küll sisemiselt lõhestunud ning ebastabiilne, kuid kus lääne demokraatia positsioonid on olnud siiski niivõrd tugevad, et peale II MS loodud konsotsiatsionalistlik mudel on osutunud kestlikuks. Samuel Huntingtoni tunneme peamiselt tema tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria järgi, kuid tähelepanu väärib ka tema demokratiseerimise lainete teooria. Araabia maailmas on araabia natsionalismi laine tänaseks päevaks asendunud islami identiteedi tõusulainega, millel on ühiseid jooni lääne demokraatiaga veelgi raskem leida. Kindlasti järgneb sellegi laine puhul tõusule kord mõõn, mis võib soodustada uue ideoloogilise liikumise esiletõusu ja võib-olla see ongi mingi lääne demokraatia analoog, kuid selle ajahetkeni võib kuluda veel aastakümneid. Paljud nasseristid on täna meeleavaldustes ühinenud islamistidega nagu paljud Iraani demokraadid ühinesid 1979.a. islamistidega šahhi vastu …

Gamal Abdel Nasser kõnelemas Homsis Süürias 1961.a.

pilt: http://weekly.ahram.org.eg/gallery/nasser/nasser15.htm

august 2020
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.