Ekretiinide kool – algõpetus algajale kommentaatorile

@I.K.&ckrabat
Viimasel ajal võib ajakirjandusest leida arvamuslugusid või juhtkirjasid, mis on paljusid lugejaid ühel või teisel kombel ärritanud.  Mis seal salata, oleks siis küsimus ainult arvamuslugudes või juhtkirjades, kuid üsna sageli leiad ka mõne uudise  või reportaaži, mis lugejaid ärritab ning tagajalgadele ajab ning vahe uudiste ja  reportaažide ehk sündmust kajastavate lugude ning arvamuslugude ja juhtkirjade ehk kellegi seisukohti väljendavate kirjatööde vahel muutub aina hämaramaks, sest ka uudiseid on võimalik toota vastavalt lugeja ootustele. Kui rahvas nõuab lugusid pagulasvägistajatest, siis tuleb talle neid pakkuda ja mitte arutleda, miks Eesti on Euroopas esirinnas näiteks tahtlike tapmiste suhtarvult. Arusaadav, muidugi on piinlik lugeda, kui ennast peegelpildis ära tunned, näiteks kui öeldakse “kuueklassilise haridusega õllesõbrad” või “käib raha eest ruumidest tonte välja ajamas ja kutsub üles tegutsema pagulaste vastu” või “nemad ihkavad norme ja ettekirjutusi igaks elujuhtumiks, janunevad dekreetide ja diktaatori järele”. Siis tahaks seisukoha võtjale kohe kannaga näkku lüüa. Kui ära ei tunne, siis on muidugi suht pohhui, aga sellest ei saa me mitte kunagi teada. „Rahva arvamuse“ moodustab ikka see vali hääl, mis mitmekordselt võimendatuna lugude all kommentaariumides kajama jääb – tekib Novgorodi WC efekt ning see võib omakorda hakata kujundama poliitikute poolt manipuleeritavaid otsuseid, sest nemad reageerivad hääle tugevusele, mitte vaikivale enamusele.

Kui sa oled lugenud sinu seisukohtadega mitte kokkulangevaid artikleid, näiteks Olev Remsu „Peatage äärmused“, Ivar Soopani „Kuidas EKRE mustad mehed murravad end rahva südamesse“ või Ahto Lobjakase „Euroopa maaltviimine“, mis “lihtsale lugejale” piinlikkust valmistavad, siis pead sa ju kuidagi reageerima ning näpud  sügelevad vastulauset esitama. See tõde, mida need ülemakstud arvamusliiderdajad seal, üleval ja kõrgel esitavad, ei lähe kokku nende tõdedega, mis on kujunenud burksiputka ees ja poe  taga, sest need seal, „üleval“ ei tea ju alamrahva muredest midagi ja ei lase meie halli ja igavat  argipäeva paista nii nagu „rahvale“ meeldiks. Kõige lihtsam otsedemokraatia vorm selleks on ajalehtede internetikommentaariumid, mis erinevalt lugudest endast on pealegi kasutaja jaoks veel täiesti tasuta – „lihtsa inimese“ igapäevane õnn ja rõõm, kes saab täiel rinnal oma arvamuse maailma vägevate kohta välja öelda. Kuidas aga kirjutada kommentaari nii, et see tunduks mõjusam ning peaasi, et „omad“ sind kindlasti ära tunneksid. Kommentaari kirjutamisel on oluline mingitest kindlatest reeglitest kinni pidada.

1. Alustada tuleks mingi suvalise personaalse rünnakuga!
N: Vaatan, et mõnel “kirjanikul” on hommikul jälle rohud võtmata jäänud.
Nii lood sa kolumnistiga kohe isikliku sideme. Näiteks Remsu puhul tasub tema väljaütlemised siduda joomisega, mis töötas kunagi väga hästi staarkommentaator Harri Kingo peal. Inimesed, kes on kunagi olnud suured viinaninad, aga siis on joomisega lõpparve teinud, neile on alati hea minevikku meelde tuletada, siis tekib kohe puhtam, kuivem ja muretum tunne.
2. Demonstreeri lojaalsust!
Sulle on ju oluline, et teised alamklassi liikmed, kellega sa tahad solidariseeruda, sind ära tunneksid, eks ole? Muidu võid sa neilt eksikombel kannaga näkku saada.
N: Hr. Mart Helme ja hr. Martin Helme on ainsad, kes oskavad ja suudavad Eesti kraavist välja vedada! Jaak Madison päästab meid Prokrustese sängist! Hitler tõi Saksamaa majanduse persest välja!
3. Järgneb sõim, kasuta siinkohal kanoonilist leksikat ja räägi rahva nimel!
N: Eesti inimestel on nendest autorollotajatest ja kilekotitajatest, kes mõistavad ainult jewrosid endale tasku ajada, ammu kõrini.
Väga oluline on kohustusliku sõnavara kasutamine, väga in on homoteema sissetoomine, jällegi põhiliselt selleks, et omad ära tunneksid: geiroopa, homomultikulti – väga armas, kõlab nagu Karlssonlik pluti-pluti-plutt 🙂, tolerast, liberast, salliv ja kõik muud võimalikud sõimusõnad, mida sa tead, kommentaaris kõik need ritta sea. Oponentide puhul kasuta deminutiivi (meie Taavikene, Laarikene jms), see loob üleoleva mulje – sina autoriteet vs  nemad, pehmod.
4. Ja nüüd tuleb võimas finaal. See koht, kus teatad, et sa põhimõtteliselt ei kommenteeri seda jama.
N: Mingeid nõmedaid paskville ei kommenteerita. 

Venemaa koha pealt on parem vait olla, Putinit narratiivi sisse tuua ei tohi. Tema on antikangelane tiigrinahas nagu lord Voldemort, kes peab jääma anonüümseks, sest iga ekretiin teab, et kuigi Venemaad ja venelasi me ei salli, siis nemad on tõelised mehed ja naised, kes teavad, mis  elu on. Ekretiin teab: meie ei ole putinistid ega natsid, aga omavahel öeldes kõik see, mis Venemaal toimub ja kogu see natsivärk on ikka väga hingelähedane küll – see on dilemma. Kõiges süüdista Brüsselit, ameeriklasi parem mitte või kui, siis juba personaalselt Obamat, kes on ju samuti pagulane. Üldse on kõiges halvas, mis maailmas sünnib, süüdi homod ja pagulased (islamiusulised ja neegrid), kõik need, kes on loodud teistsugusena kui sina (sosinal: siis veel need j…d ka, aga seda sõna ei julge isegi tõsirahvuslik ekretiin veel? välja öelda). Kui neid ei oleks, siis tuleks paradiis maa peale. Korra tagamiseks peaksime kiiresti taaskehtestama surmanuhtluse ja tõstma karistuste määrasid. Kui rahvas kardab, siis ta ka austab. Ohtudega võitlemiseks peame looma suure maleva: mehed peaksid relvastuma ja naised sünnitama, et täita oma kohus rahvuse ees. Me peame moslemid üle sünnitama ja kõik teised relv käes meie tahtele truudusvannet andma sundima. Siis tuleb Kalevi (Odini) poeg Aiku vangist koju ja  tulevase islamikalifaadi äärealal õilmitseb võimas moslemivaba Eesti rahvusriik. See on narratiiv, mis „rahvale“ meeldib ja mida ta oma „juhtidelt“ kuulda tahab. Rahvas, keda on seitsesada aastat mõisatallides pekstud, ei pruugi vabadust hinnata ja igatseb hoopis ise peksjaks saada, sest siis kutsutakse kalale, ees- ja isanime pidi ning ollakse valmis teenistuseks armees ja kodumaa kaitsel. Selline asjadest arusaamine ei erine mitte millegi poolest Oleg Gazmanovi  laulus pakutavast narratiivist.

Advertisements

Hüvasti anonüümne kommentaarium – hüvasti, Novgorodi WC?

@ckrabat
Kui ammustel aegadel meediaväljaanded avasid kommentaariumiruumi lugejate tarvis, siis räägiti muinasjutte „kollektiivsest ajust“ ja rahva arvamusest, et jõuda juba mõne aja pärast kurva tõdemuseni: “netikommentaarid sisaldavad üksikute pärlite ja sisukate arvamuste kõrval suurtes kogustes sõimu, foobiaid ning ehedat varjamatut lollust”. Ilmselt see kollektiivne aju pikapeale areneski välja, kuid siis selgus, et see aju on haige. Vanarahva seas räägitakse, et ammustel aegadel võis Delfi ja Mega kommentaariumiruumides kohata isegi asjalikku arutelu ja diskussioone, kuid tänasel päeval ei mäleta neid enam keegi. Tüüpiline Delfi ja Postimehe kommentaariume iseloomustav väljend tänapäeval on peldikusein. Odav meelelahutus, mille kaudu pööbel end välja elab, sai alguse siis, kui kommentaariumisse saabus esimene loll. Tema järel saabusid sinna teisedki lollid ning avastasid toreda koha, kus nad said üksteist ära tunda ning märgilise tähendusega sümboleid vahetada. Stultoloogina võin kinnitada, et lollikultuuris on üksteise äratundmine väga oluline identiteediallikas, umbes nagu ahvidele on üksteise karvastikust kirpude otsimine. Nii sündis fenomen, mida võime ajaloolistele paralleelidele tuginevalt kutsuda Novgorodi WC-ks – peldikusein sai pikapeale nii vägev, et isegi sita ära määris. Hiljem on lollid kasutusele võtnud teisigi märgisüsteeme, mis võimaldavad teisi lolle ära tunda – näitavad teineteisele perset, kallavad jääveega üle või viimasel ajal tõmbavad endale ka kondoomi pähe, ikka selleks, et neid ära tuntakse.

Novgorodi WC-s on ajalooliselt peale jäänud seisukoht, mis kõige valjuma häälega maha on öeldud: “Hääleõiguslikud kodanikud kogunesid veetšekella löömise peale kokku ning andsid karjumise teel vastuse veetše ette seatud küsimustele. Milline ettepanek või alternatiiv kõige kõvema kisa saatel heaks kiideti, see läks käiku.” Eesti meediaruumi anonüümse kommentaariumi kangelaseks tõusis anonüümne netikommentaator Robert – valjuhäälne ja printsipiaalne arvamusliider, kes vihkab kõike, mida ta nimetab riigikukutamiseks, rahva hävitamiseks või mõneks muuks puutinlikust kultuurist ülevõetud tolerastide ja liberastide, viimasel ajal ka sallivateks sõimatute, leiutatud pahadeks asjadeks: venelasi, mustanahalisi, sisserändajaid, homosid ja homofiile, blogijaid, lastekodu- ja vist ka joodikute perest tulnud lapsi. Robert :”Kõik tähed, mida ma tean, anonüümselt netis kirja ma sean.” Viimasel ajal on see seltskond saanud endale ka poliitilise väljundi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ehk EKRE näol. Poliitikud avastasid nimelt, et netikommentaarium meelitab lolle ligi nagu lehmakook kärbseid ning sealt nad saavad endale lollide valju häält valimistel antavateks häälteks konverteerida. Mõned Roberti ametivennad ja –õed võeti koguni mõne omavalitsuse palgale. Kirjanik Andrei Hvostov viis sotsiaalmeedia kanalis Facebook läbi sotsiaalse eksperimendi, milles kehastus õigeks eestlaseks, Roberti mõtteviisi kandjaks.

Peale jõule tegi elukutseline arvamusliider Ahto Lobjakas ettepaneku anonüümsed kommentaariumid sulgeda ja ennäe imet, üks Eesti kahest meediagigandist, Postimees, võttiski vastu otsuse anonüümne kommenteerimine alates 1. veebruarist sulgeda. Lobjakas nentis: „Ühel pool paikneb nn Twitteri avangard, teisel pool nähtus, mille nimi võiks olla «kommentariaat» (vrd proletariaat ) – sel aastal hoopis uue kvaliteedi saanud online-kommentaariumid. Need kaks jõudu määratlevad kaht vastandlikku vaadet Eestile ja maailmale. Esimene on avatud ja kosmopoliitne, teine suletud ja šovinistlik.“ Postimehe eeskujule anonüümsed kommentaariumid sulgeda järgnes peagi ka Eesti Rahvusringhääling. Äripäev on jõudnud sellise otsuseni juba varem. Novgorodi WC traditsiooni jääb üleval kandma nüüd põhiliselt Delfi, kellega on „peldikuseina“ aunimetust ka kõige rohkem seotud. Hans H. Luige Eesti Päevalehega seotud meediakontserni otsust eeskuju mitte järgida on jõudnud kritiseerida Delfi üks asutajaid Allan Martinson, kes kirjutas sotsiaalmeedias: “Tänaseks on kommentaariruumist saanud rahva vähemuse kloaak. Sel pole midagi ühist sõnavabadusega. See on sama, kui anda igaühele võimalus valimatult valjuhääldaja kaudu Raekoja platsil roppusi karjuda ja siis müüa sinna vahele reklaami. Olge ausad, enesekontroll kommentaariumis pole toiminud ja seal toimuv on loonud «uue normaalsuse», mis on teinud meist kehvema rahva kui me muidu oleks olnud. Kui aktsepteerida viha, kasvatamatust ja tagarääkimist kommentaariruumis, mõjutab see kogu rahva psyche‘t.“

Palju anonüümsete kommentaatorite meelepaha on tekitanud Tujurikkuja lõpulaul Eesti Televisiooni aastavahetusprogrammis. Tegelikult muidugi täitsa õige, kui loll võib inimestele mõeldud saadetest saada eluaegse psühhotrauma. Täpselt nagu lastele on mõeldud multikad ja lastesaated, loll peaks vaatama ikka Lolli-TV saateid: näosaade, tantsud tähtedega, sajandi armastus, visa hing, Grinchi jõulud, politseiakadeemia jms. Näited tüüpilistest anonüümsetest kommentaaridest, mis esindavad rahva valjuhäälsema osa psychet, kommentaator vaimuka nimega kordustsitaat kommenteerib (Delfi 03.01.2016 14:47): „Soroslaste organiseeritud vihakontsert “sõbralik eesti” jätkus jõulude ajal ja kulmineerus ideoloogiliste hävituspataljonlaste vaimsete laste ― eurohungveipingidest rahvakunstnike esinemisega etv vana-aasta saates ja seebiooperi-kuninga moraliseeriva kõnega eesti rahvale. Uute okupatsioonivõimude ― usa-eu juudivalitsuse, juudioligarhide ja nende kohalike käsilaste massiivne info-, propaganda ja psühholoogiline sõda oma esiisade maal elava põlisrahva vastu on saanud uueks normaalsuseks. Okupatsioonivõimud, nende kohalikud käsilased ja ajupesurid massimeedias on täielikult üle läinud orwelli uuskeele kasutusele, kus rahu (sh jõulurahu) tähistab infosõda, vihakõnet ja täiuslikku vihkamist iseseisva mõtlemise säilitanud põlisrahva ning iseseisvuslaste suhtes. Sallivus võrdub neil uuskeele kasutajatel äärmise sallimatusega kriitiliste netikommentaatorite, rahvuslaste ja teisitimõtlejate suhtes. Eesti palgasõdurid on neile juudaseekleid makstes kaasatud usa-iisraeli kõlvatutesse sõdadesse ning sõjakuritegude sooritamisse Afganistanis, Iraagis ja Lähis-Idas laiemalt, mille tagajärjel on vallandunud mitmemiljonilised sõjapõgenikelaviinid. Rassismist heledanahaliste põlisrahvaste suhtes on saanud okupeeritud eesti mitteametlik rahvuspoliitika. Uute võõrvõimude ja nende kohalike käsilaste eesmärk on põlisrahvasteta läänemere regiooni ja sealhulgas estenfrei eesti ülesehitamine paari põlvkonna jooksul. Uusi okupatsioonivõime ― usa-eu plutokraate ja ärastajate režiimi teenindavate “meelelahutajatest” prostituutide labast kontserti vana-aasta õhtul eesti meedias oli igal juhul väga piinlik vaadata.” Tüüpiline kommentaator muidugi nii pikka postitust ei täi kirjutada, tema piirdub vaid paarisõnalise hüüatusega. Kommentaator taevas tule appi peaminister Rõivasest: (Postimees 1 päev tagasi) „see homo pulmalise lalin tüütab juba ära, näppigu oma puust kella parem.“

Kommentaariumikultuur on oma jüngritele pakkunud ainest murumängude mängimiseks gladiaatorite areenil. Katseid kommentaariumi peatada on tehtud varemgi. 2013 ütles tolleaegne Postimehe peatoimetaja Anvar Samost: “Ma kardan, et kuskil 2000. või 2001. aastal tehti kuskil üks strateegiline viga, mille parandamiseks pole siiamaani leitud head võimalust. See oligi see, et inimestele harjutati teatud tüüpi kommenteerimine külge.” Novgorodi WC ideaale – õigus on sellel, kes valjemini karjub – esindav anonüümne kommentaarium ongi Eesti riigi ja ühiskonna viinud üsna lähedale Maakonna sünnile. Kas anonüümsete kommentaariumite lõpetamisega õnnestub aga valla paiskunud laviini peatada ning lollide valju häält summutada, selles ma enam nii kindel ei ole.

Novgorodi WC anatoomia

@ckrabat
Internetiajastu on kaasa toonud teatud muutused ühiskondliku arvamuse kujundamise protsessis ning võimsalt on orbiidile tõusnud fenomen, mida võiks ajaloolistele paralleelidele tuginedes tinglikult nimetada Novgorodi WC – foorum, kes apelleerib sellele, et nad esindavad rahva arvamust. See, lapsed, on demokraatia! Novgorodi WC efekt seisneb selles lihtsas tõsiasjas, et enamuses on need, kes kõvemini karjuvad. Kui Kõikvõimast Meediat ei toetaks tema võimupüüdlustes talle truualamlik Novgorodi WC, puruneks neljas võim kiiresti kildudeks. Nagu mitmed varasemadki näited ajaloos, pretendeerib Novgorodi WC esindama “rahva arvamust”, kuid nagu iga teisegi rahvavõimule pretendeeriva institutsiooni puhul, tuleb siingi kõigepealt defineerida rahvas. Sellepärast on oluline Meie-tunde tekitamine ning anda võimalikult paljudele võimalus “omad ära tunda” ehk siis identifitseerida ennast osana “rahvast”. Selleks tuleb kõigepealt omaks võtta üldrahvalikud seisukohad, sest siis oled sa osa “häälekast enamusest”, kogud respekti ja pretendeerid osalusele “rahva võimust”. Vähimagi omapoolse pingutuseta tunnetad sa “üldrahvaliku arvamuse” jõudu, kes astub julgelt vastu esindusdemokraatia abil valitsevale elitaarsele võimule. Need esindavad teadagi kelle “võõra” huve. Aga RAHVAS – see oleme meie!

Meediakesksetes ühiskondades kujundatakse Tõde ja Õigus plusside ja miinuste süsteemis online-väljaannete kommentaariumites. Kommentaariumites kujundatud üldrahvalik arvamus ei pruugi olla veel ühiskonnas domineeriv arvamus, sest need, kes on vait, ei lähe arvesse. “Häälekas enamus” loodab, et hääletu enamus on vait ka siis, kui “rahvas” võimu enda kätte võtab. Paradoksaalsel kombel, niikaua kuni otsedemokraatia tähendab lollide võimu, pakub esindusdemokraatia hääletule enamusele kaitset “hääleka enamuse” eest. Miks süüdistavad sallimatud sallijaid sallimatuses? Ikka sellepärast, et nad näitaksid sallimatuse puhul sallivust üles ja ei möliseks. Käsulauad räägivad, et “häälekas enamus” pooldab süsteemi, kus riik on paks, ordnung on majas ja Naabri-Juhan ei mölise, vaid püsib siivsalt vait. Peaasi, et “rahvas” st “meie” saaks rahmeldada ning korraldada murumänge gladiaatorite areenil, sest uhkete vaatemängudega tekitatakse Novgorodi WC-s mustkunsti meistriklassi kuuluv illusioon, et “meie” olemegi võimul. Üles jääb küsimus, kui “rahvas” on “meie”, siis kes on “meie”? Nimed ja aadressid jäävad targu teisele poole eesriiet.

Need vaated, mis on Eesti ühiskonnas vastasseisu põhjustanud ning mida kõige häälekamalt on meie poliitilises süsteemis viimasel ajal esindanud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), peegeldavad lihtsalt ühe selle sajandi alguses, kui laulev revolutsioon oli kattumas tolmuga, alanud meediaprojektsiooni lõppstaadiumit. Kui selle projektsiooni esimeses staadiumis haldas meedia Novgorodi WC-d, siis mingil hetkel tugevnedes võib Novgorodi WC end meedia üle ise kehtestada ning meedia ruuporist Novgorodi WC-st saab võimukeskus, mille ruuporiks on meedia. Ühiskonnasisest sallimatust põhjustanud meediaprojektsiooni ehitati üles kindla reeglistiku alusel. Arvamuslugu on meediakeskses ühiskonnas sekundaarne allikas, mis peab tootma emotsioone ning lollid õigele teele juhatama. Kõige rohkem klikke toodavad konfliktsed teemad ja seepärast on oluline, et totaalse meedia arvamusliiderdaja peab tõstma detsibellide taset Novgorodi WC-s. Ratsionaalsed ning kaalutlevad  poolt- ja vastuargumentidega arutelud on reeglina out, sest populaarses debatis pead sa olema märgatav, et lollid kohe ära tunneksid, kas sa oled nende mees või mitte. Märgisüsteemi üle viiduna kallad sa end jääveega üle või näitad perset. Seda nimetatakse eneseidentifitseerimiseks.

Muidugi võid sa end lollidele ka vastandada, mis annab “rahvale” võimaluse end välja elada, autorit lolliks ja reeturiks sõimata ning seletada, kuidas päriselt õige on. Siis saabub kõikvõimalike trollide ja lollide tähetund, mida võib samuti nimetada kaudseks arvamuse kujundamiseks. Huvitav on lihtsalt see, et mingil hetkel muutub kellegi sallimine või mittesallimine või paanika ühiskonnas normiks ning see, kes ei paanitse, muutub “rahva” (ehk Kõikvõimsa Meedia ja talle truualamliku Novgorodi WC) vaenlaseks. Kunstlike paanikate külvamine ja hirmupõhiste pseudoteemade esile lükkamine annab poliitikute jaoks suurepärase võimaluse rahva tähelepanu valusatelt igapäevaelu teemadelt kõrvalejuhtimiseks, sest kellel on aega mõelda rahandusele, keskkonnakaitsele, kultuurile, tervishoiule või haridusele, kui riiki on ründamas marutõbised moslemineegrite pagulashordid või tatar ja suhkur on kohe-kohe otsa lõppemas. Siinkohal ulatab meedia poliitikutele abistava käe, olgugi et “paranoiaks pole põhjust ja igasugune vihkamine tekitab viha ja vägivalda vaid juurde.”

Novgorodi WC võim püsib kollektiivsetel hirmudel, mille elushoidmine toimub perioodiliselt reprodutseeritavate ning absoluutse tõe pähe etendatavate müütide abil. 1991. aastal  avaldas ajakiri “Akadeemia”  oma 11. ja 12. numbris Georg Elwerti 1989. a. saksa keeles avaldatud artikli “Natsionalism ja etnilisus. Meie-rühmade moodustamisest.” Artikli eestikeelne tõlge ei ole ehk parim, kuid mitmed seal avaldatud tõed on täna 25 aastat hiljem kinnitust saanud. Elwert seletab natsionalismi tõusu tänapäeva maailmas mitte loogilise arenguna, vaid vastureaktsioonina kogu maailma hõlmavatele vastastikustele majanduslikele ja sotsiaalsetele sõltuvustele – vt tema neli paradoksi (lk. 2359-2361) . Elwert väidab, et rahvused on sotsiaalse struktuurina erakordsed noored nähtused, millel puudub laiem ajalooline taust ja ajalugu luuakse hirmuäratavalt produktiivsete ideoloogide poolt. Poliitikas lähtutakse sel viisil loodud ühisest “ajaloost” ning imperialistlike püüdluste seaduslikkuse tõendamiseks kasutatakse mütoloogilisi minevikuimpeeriume. Retooriliste kuvandite (nt sõbra-vaenlase retoorika), “ajalooliste tõendite” külluse ja looritatud väljendite abil kujundavad ideoloogid ajaloolist tõde, mis peaks postuleerima mõne “rahva” või muu “meie-rühma” sajanditepikkust ajalugu. Tekkivate mõistete taga võivad olla väga erinevad sotsiaalsed protsessid, reaktsioon kasvavale sotsiaalsele ja majanduslikule ebakindlusele, individuaalse identsuse kaotamise hirm ning võistlus uute tuluallikate pärast.

Uusrahvuslus on eriti jõudsalt sirutanud haarmeid Ida-Euroopas. Tees, et hermeetiliselt suletud meie-grupid kätkevad endas arengupotentsiaali, võib viimastel aastatel laienenud kommunikatsiooni valguses tunduda hullumeelsena, kuid praktika näitab, et taandarengut saab idealiseerida täpselt samuti nagu arengut. Plahvatuslik globaliseerumine tekitab jõude, kes ei suuda ajaga sammu käia ning üritavad meeleheitlikult jõgesid teistpidi voolama pöörata. Meediakeskne ühiskond pakub lugematuid võimalusi kõikvõimalike paanikate arendamiseks, sest tiblade ja murjanite kõrval ründavad meid juba seakatku eest põgenevad pagulassead. Novgorod WC võimalused totaalsele meediale leiva peale võid tekitada on piiramatud. Samal ajal kui don Quijote peab viimset võitlust tuuleveskitega, Rootsit ründavad “ujuvad tündrid” ja Eestit marutõbised pagulasmurjanid, seisab meie idanaaber vastamisi “tühjeneva Baltikumi totalitaarsete valitsejate sõjaliste provokatsioonidega”. Sellist maailma totaalne meedia ostaks ja nad palvetavad: meie igapäevast leiba anna meile Novgorodi WC.

Kommunikatsiooni evolutsioon. Aadressilt: https://personainfieri.files.wordpress.com/2015/08/a4da8-twitter-cartoon-1.jpg

Novgorodi WC kui totaalse meedia poliitiline instrument

@ckrabat

Kui võim on rahva käes, siis kelle käes on võim? See on igivana küsimus, millele absoluutset ja kõikehõlmavat vastust polegi võimalik leida. Rahvas on amorfne ning mitmeti mõistetav kogum, kellel tervikuna ilmselt ei saagi olla ühtset arvamust. Totaalse meedia poolt sageli ekspluateeritav  „rahva arvamus“ on poliitilise manipulatsiooni objekt. Üks „üldrahvalikule arvamusele“ rajatud kaudset poliitilist võimu teostav mehhanism on Novgorodi WC, mis on oma nime saanud eestlaste naabritelt. Ajavahemikul  1136-1478 laius Eesti kõrval Põhja-Venemaal Novgorodi vabariik, mille koosseisu kuulusid ka mitmed soome-ugri rahvad ja mille riiklik korraldus erines mõnevõrra teiste tolleaegsete vene vürstiriikide poliitilisest taristust.  Novgorodi vabariigis oli vürsti võim piiratud (vürst valiti ning see tiitel polnud päritav) ning poliitilist võimu teostasid rahva nimel bojaarid, kes 1136.aastal võtsid võimu enda kätte ning kihutasid tollase vürsti Vsevolodi minema. Üks olulisemaid Novgorodi poliitilise süsteemi osiseid oli kodanike assamblee veetše (WC), mis oli ülesehituselt sarnane vana-skandinaavia ting’idele ja seal otsustati sõja ja rahu, seaduste ning valitsejate kutsumise ning minema ajamise üle.  Seal valiti täidesaatva võimu esindajad possaadniku (linnapea), tõsjatniku (väeülema) ja peapiiskopi (usujuhi, kes mõnede teadlaste arvates teostas ka täidesaatvat võimu). Veetše seos rahva võimuga oli otsene. Selle võis kokku kutsuda iga kodanik, kes helistas veetšekella. Küsimused otsustati selle järgi, kes kõvemini karjus, mis muutis organi bojaaride käes manipuleeritavaks, sest nemad said palgata kisakõrid, kes otsustasid, et „õige“ otsus võidaks. Selline rahva arvamusega manipuleeriv võimumudel eksisteerib ka tänapäeva demokraatia tingimustes, mida „demokraatlikus otsusetegemisprotsessis“ ka ohtrasti kasutatakse.

Teatud mõttes on Novgorodi WC üle kandunud ka tänapäeva täielisse Eesti Vabariiki. Novgorodi WC Eesti moodi saab alguse poe taga (vanem põlvkond) või burksiputka ees (noorem põlvkond). Poe taga arutavad maailmaasju Väinu, Lemps ja Mäidu, elukogenud neukkuajastu mehed, kes on käinud läbi elu väärika kadalipu – üldharidusliku kooli, elukooli, teenistuse nõukogude armees ja pika töömehetee riigisõltlastena mõnes riigimajandis paksu riigi tingimustes, kust „laulev revolutsioon“ nad lääne demokraatia ja vabaturumajanduse lainetesse haaras, millega nad kohaneda ei suuda ning on varmad kõigis eluraskustes uut korda süüdistama. Keegi peab ju süüdi olema! Poetaguse poliitika väljund on sarnane sellega, mida väljastatakse WC-s ning kontseptuaalses osas kattub sinimustvalge Eesti NSV-ga (sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik). Vabas vormis ja sundimatus õhkkonnas võetakse poe taga läbi totaalse meedia poolt ette söödetud teemasid alates sellest, miks palk ei tõuse ning lõpetades konstanteeringuga, et korda ei ole. Nii tekivadki üldrahvalikud arusaamad – “Venemaa ründab meid homme”, “Euroopa Liit = Nõukogude Liit”, “Rohkem riiki ja vähem vabadust tagab turvalisema maailma”, “Meid on nii vähe ja homme sureme välja”, “Maailma lõpp tuleb 21.12.2012″, „Kui ei ole surmatõbi, surmanuhtlusest saab abi“ jne. Selliseid üldrahvalikke arusaamu ei pea põhjendama ning argumentidega toetama, need kehtivad a priori. Kes selliseid üldrahvalikke arusaamu omaks ei võta, on lihtsalt loll või raskemal juhul rahvavaenlane. Filosoof Enn Kasak on tabavalt märkinud, et „tark jutt“ põhinebki üldrahvalikel arusaamadel. Galileo Galilei ja Giordano Bruno, kes väitsid üldrahvalikule arusaamale vastupidiselt, et Maa tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi, olid üldrahvalike arusaamade järgi lihtsalt lollid, süsteemi jaoks aga rahvavaenlased.

Kaasaegne Novgorodi WC tekib meedia internetiseerumisega, mille raames  kujunevad välja kõikvõimalikud ajalehtede ja uudisteportaalide netikommentaariumid, totaalse meedia ripatsid, mis moodustavad virtuaalse poetaguse või burksiputkaesise ning kujundavad üldrahvalikke arusaamu. Sageli võimendavad netikommentaariumid äärmuslikke seisukohti, mis õhutavad kollektiivset viha ja ehitavad Viha vabariiki. Massikommunikatsioonivahendite kiire levik on meediale andnud senikogematu totaalse võimu ning ta on muutunud süsteemi osaks ning selle kaitseingliks. Üldrahvalikud arusaamad toidavad süsteemi.  Meedia võib osava suunatud propagandistliku tegevusega üldrahvalikke arusaamu võimendada, aga ka maha vaikida, kui need ei vasta süsteemi huvidele. Kui arvamust ei ole meedia poolt väärtustatud, siis ei ole seda olemas. Süsteemi poolt silmakirjalikult juurutatav poliitiline korrektsus võib äärmuslusele mõjuda katalüsaatorina ning ühiskonnas maha vaikitud seisukohad mingil neile sobival hetkel võimenduda. Seepärast on ühiskonna tervise jaoks palju tulemuslikum avalik diskussioon. Äärmuslaste tegelikud motiivid tuleb päevavalgele tuua ja  mitte püüda mustavaid leeke summutada, sest summutatud leekide najal koguvad nad endale purustava jõu, mis võib kaasa tuua uue ja palju repressiivsema süsteemi.

Äärmuslike meeleolude tekitamine kuulub teatavas mõttes samuti kaasaegse poliitilise süsteemi juurde, sest selliste meeleolude toel on kergem avaliku arvamusega manipuleerida. Hirm äärmusluse ees võib teatud tingimustel soodustada äärmusliku režiimi võimulepääsu (N: 1934 hirm vapside ees tõi võimule Päts-Laidoneri autoritaarse režiimi). Näiteks kui persona in fieri blogiski kõlanud ideed politseiriigist või surmanuhtluse massilisest kasutuselevõtust oleksid tõsiselt võetavad, siis annaks see süsteemile ajendi repressioonide rakendamiseks. Äärmuslus toob süsteemile kandikul tema eneseõigustuse. Palju raskem on süsteemil toime tulla ratsionaalsete ning pragmaatiliste ideedega, mis ei lähe kokku süsteemi poolt soositud arusaamadega, sest mõistuspäraste ideede vastu on raske otseseid repressiivmeetmeid rakendada. Nii on Silvergate’i puhul tegemist süsteemi vastu astunud avaliku elu tegelasega, mis teeb isiku neutraliseerimise keeruliseks, kuigi teatava isikuvastase meediakampaaniaga on juba algust tehtud. Süsteemi vastu astunud „lihtkodanikega“ on lihtsam hakkama saada. Võib-olla õnnestub leida kapist mõni luukere, mille saab vastalisele külge pookida. Kui sellist luukeret ei leidu, siis saab seda tekitada kunstlikult. Näiteks ehitada isiku kohta negatiivne kuvand, mis raskendab selle inimese osalust ühiskondlikus elus. Mõne aja pärast tekivad isikul raskused tööalases karjääris või isiklikus plaanis, millega saavutatakse tema tasalülitamine ühiskondlikust elust. Selline meetod on isegi töökindlam, kuna taolise kuvandi vastu on väga raske võidelda, sest see lahing ei ole avalik. Süsteem võitleb nende vastu, kes võivad talle ohtlikuks muutuda ja sageli juba preventiivselt. Äärmisel juhul võib süsteemiga vastuollu sattunud isik kummaliselt kaduda, kas siis otseses või kaudses mõttes, näiteks leitakse maanteekraavist tundmatu surnukeha või sooritatakse enesetapp (vt nt Artur Sirki juhtum).

Ühiskonnast välja arvamine võib pöörata erinevaid huvigruppe äärmuslike meetmete juurde ning kasutada  eesmärkide saavutamiseks näiteks terrorismi. Põhja-Iirimaal õnnestus saavutada Iiri Vabariikliku Armee (IRA) terroristliku tegevuse lõpetamine alles siis, kui nad lõimiti legaalsesse poliitilisse süsteemi. Alternatiivsete liikumiste äärmuslikkus võimaldab aga poliitilisel süsteemil häälestada ühiskondlikku arvamust alternatiivide vastu ja see võib omakorda tagada süsteemi kestlikkuse. Väinu, Lempsi ja Mäidu poe taga kujunenud arvamusel on suur kaal, seetõttu ei maksa Novgorodi WC-d ühiskondliku mõtte jõuna maha kanda. Erinevate üldrahvalike arvamustega manipuleerides saab süsteem totaalse meedia kaasabil panna ühiskonna „õiget moodi“ mõtlema. Näiteks: kuna rahvas poe taga teab, et Venemaa ründab meid homme, siis on võimalus rahva kaitseks osta üks tank, mis paigutatakse pealinna keskväljakule. Rahvas on õnnelik ja rahul, sest teab, et riik kaitseb (ta ei tea, kes kaitseb). Ostes tanki saab aga süsteem põhjendada, miks ei leitud riigieelarvest vahendeid koolide või päästekomandode ülalpidamiseks. Nii võivadki Väinu, Lemps ning Mäidu poe taga edasi arutada, miks palk ei tõuse. Kui nad vahepeal ära surnud pole, siis arutavad nad seal oma eksisentsiaalseid probleeme rõõmsasti edasi, aga kui süsteem arvestab üldrahvaliku arvamusega, siis toimib ta kõigest hoolimata muutumatul kujul edasi.

Arvamusliidrid poe taga aru pidamas, miks palk ei tõuse. Esiplaanil Väinu, Lemps ja Mäidu.

pilt: http://i.imgur.com/Warxl.jpg

september 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.