Aastapäevajutlus VI

@ckrabat
Tänasega tähistab blogi oma kuuendat sünnipäeva. Varsti lähen kooli. Aasta hakkab lõppema ja kõiksugused arvamusliiderdajad ja muidu kuulsad ja kummalised ootavad suure põnevusega aurahade väljajagamist, sest vaata, kes meil kõik on sellega minevikus pärjatud – see on Eesti stultoloogiline eliit. See, kui sa saad Jaan Tatika või Saalomon Vesipruuli auraha õnnelikuks omanikuks, siis on tegemist samasuguse orgastilise efektiga nagu Kadrioru lossis perset näidata või keset Toompead end jääveega üle valada – omad tunnevad raudselt ära. Aurahad tuleb jälle kord välja jagada ja õhk oli sobivatest kandidaatidest tiine. Tuletame meelde, et möödunud aastal pälvis Jaan Tatika auraha EKRE noorfüürer, naiste, poliitika ja mobiiltelefonide asjatundja Jaak Madison, kes veel tänavuse aasta lõpus ennustas kadu Euroopa Liidule ja soovitas rahval sellega lihtsalt harjuda. Madison räägib: „Inimeste prioriteet on nende kodumaa suveräänsus ja nende rahvuse heaolu. Kõik muu, kaasa arvatud majandus ja selle kasv, on teisejärguline. Sestap pole oluline ka see, kui Euroopa Liidu lagunemisega jääb Eesti ilma sadadest miljonitest eurodest.“ Seda rääkis juba härra Maurus, et tooge kõik raha tema kätte hoiule. Kindlasti on selliseid, kelle elujärg läheb Euroopast lahkudes paremaks. Ja viimasel ajal on ju kombeks mõelda, et meie olemegi rahvas! Saalomon Vesipruuli auraha sai sotsiaalmeedia aktivist Kristiina Ojuland oma säravate Facebooki postituste eest, kuigi sel aastal on ta kuidagi varju jäänud. Tagasihoidlikkus muidugi kaunistab. Pälvides kõrge tunnustuse võibki laureaat tagasi tõmbuda ja teha ruumi uuematele ja noorematele mudelitele.

Tänavuse Jaan Tatika auraha anname igihaljale hr. Edgar Savisaarele ja ta võib seda soovi korral võtta kui elutöö preemiat, sest ta on jõudnud rikastada terveid stultoloogilisi põlvkondi. Edgar Savisaar on terve pesakonna Boroditšite isa ja Batrakovade ema, ei jõua üles lugeda neid noorema põlve poliitbroilereid, kes kõik on Keskerakonna numbritehase mürkrohelistel liinidel tema meistrikätega valmis tehtud. Viimaste silmapaistvate tootenäidistena on gladiaatorite areenile astunud hr. Peeter Ernits ja pr. Oudekki Loone. Jaan Tatika auraha saab olema meie austusavaldus minevikule, mis sel aastal on jõudsalt üritanud tagasi tulla ja kes võiks veel paremini minevikku esindada kui seda on hr. Edgar Savisaar, üksildane murumängur, kelle sel aastal hülgas tema oma tehas. Patt oleks vanameistrit teenitud aurahast ilma jätta. Suurmeister Edgar Savisaarele pakkusid konkurentsi peaministri troonilt lahkuma sunnitud hr. Taavi Rõivas, kes ei osutunud poliitilistes murumängudes piisavalt osavaks etturiks ning sattudes valesse kahingusse oli peaareenilt sunnitud taanduma kolikambrisse ning taas tähelepanu keerisesse sattunud pagulasaktivist, kuulus Londoni kõrtsikakleja, nuga, kahvel, pott ja pann – pr. Anna-Maria Galojan. Saalomon Vesipruuli auhind läheb jällegi kahasse särava ajakirjandusdebüüdi teinud pr. Evelin Ilvesele, midagi nii lolli kui tema autorisaade pole Lolli-TV ekraanidelt viimasel ajal ammu nähtud. Pr. Maire Aunaste kulunud naaritsakasukas pole pärast  kollase ajakirjanduse grand old lady lahkumist poliitikasse tühjaks jäänud. Auhind läheb jagamisele stultoloogilise fenomeni Lolli-TV näosaate (passis: Su nägu kõlab tuttavalt) meeskonnaga (produtsendid hr. Kaupo Karelson ja hr. Olavi Paide). See ei ole esmakordne, kui preemia läheb mitmele nominendile, mõned aastad tagasi pälvisid autasu kaks teatrikollektiivi: peavoolu teater NO99 ja rahvateater Rahvakogu. Õnnitleme õnnelikke võitjaid! Kui me ei saa iial suureks vaimult, siis saame seda rahvaarvult – paneme kõik lollitehased huugama!

Tavapäraselt veidi ka statistikast. Külastuste arv on püsinud aastaringi stabiilselt üle 2000 külastuse kuus, ulatudes novembris 4281-ni ja kõige madalam huvi oli augustis (2275) ning juulis (2316). Kogu aja jooksul on veebilehte külastatud 152 701 korral ja tehtud 8480 kommentaari. Blogis on tehtud kokku 579 postitust, tempo on viimaste aastatel veidi alla läinud, kui varasematel aastatel tuli üle saja aastas, siis 2015 oli neid 81 ja 2016 veidi rohkem ehk 88. Külastuste koguarv jäi veidi väiksemaks kui möödunud aastal 36 506 (15 206 külastajat). Varasematel aastatel see pidevalt tõusis. Kõige populaarsem postitus 2016 oli endiselt 2014. aasta lugu „Mida ennustas Vanga“ (2260), talle järgnesid „USA presidendivalimised 2016 – suur valimisteöö“ (517), „Brexit – remain or leave? Hääletustulemuste analüüs“ (479), tutvustav rubriik „Persona in fieri“ (479), „Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid VI“ (405), „Ivar nõukogude armeest meenutab: kuidas me olümpiamänge korraldasime“ (402) , „Presidendivalimiste pardiralli Eestis 2016“ (401), 2015 lugu „Punamütsike aastal 2015 – muinasjutt täiskasvanutele“ (381), „Hüvasti anonüümne kommentaarium – hüvasti, Novgorodi WC?“ (364) ja „Ivar nõukogude armeest meenutab: pokemonijaht korteriühistu territooriumil“ (353) . Blogini leiti tee kõige enam otsingumootorite kaudu (10 531), järgnesid militaar.net – põhiliselt Ivari lood (1664), Mihkel Kunnuse blogi „Kultuurieugeenika“ (1243), Facebook (1156) ja blog.tr.ee (1001). Blogist endast leiti kõige enam tee nihilist.fm juurde (111). Kümme riiki, kust meid rohkem külastati: Eesti (29687), Luksemburg (2645), Ameerika Ühendriigid (1712), Soome (668), Rootsi (295), Belgia (174), Suurbritannia (161), Saksamaa (139), Prantsusmaa (105) ja Hispaania (91). Järgnesid Iirimaa, Kanada, Jaapan, Austraalia, Norra, kokku tuli sel aastal 97 riiki. Last but not least tahaks tänada meie aktiivsemaid kommentaatoreid. Blogi asutajatele ckrabatile (552) ja huvilisele (112) järgnevad kommentaaride arvult juba teenekad kommentaatorid js (74), Jüri (68), Jolli (60), guybrush (58), KV (49) ja mitmed teisedki, kes on blogi oma mõtteavaldustega elavdanud ja muutnud selle mitmekesisemaks.

2016. aastat jäi ilmestama tõejärgse maailma kuvand, tohutu populism ja vastandumine. Eesti üritab kõigest väest muu maailmaga kaasa joosta, sest meid kannustavad tagant, nagu Memokraat päris tabavalt märkis, seitsesada aastat orjapõlve, hirm Venemaa ees ja alkoholism, meie tänase ühiskonna narratiivi toestavad kolm murdumatut sammast. Donald Trump valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks, Suurbritannia lahkus Euroopa Liidust, Itaalia lükkas tagasi põhiseaduslikud muudatused ja kukutas Matteo Renzi valitsuse, Kolumbia rahuplaan lükati rahvahääletusel tagasi, kodusõda Süürias jätkus vähimagi lootuseta rahuleppele, Türgis korraldati riigipööre, Benjamin Netanyahu asus peatama Palestiina rahuprotsessi, kriis Ukrainas jätkus, Lääne ja Venemaa vastasseis süvenes, mitmed poliitilised ja meediaringkonnad hakkasid Baltikumis sõda õhutama, Euroopa migratsioonikriis ja pagulashirm olid endiselt tähelepanu fookuses, totaalne meedia Kölni uusaastaöö massiahistamise müüdi toel rahvastevahelist vihaleeki suuremaks, islamofoobiat mütologiseerivad terroriaktid toimusid Brüsselis, Nices ja Berliinis ja nii edasi, ühes rütmis edasi … Selle peale võiks küsida, kas maailm on hullumas? Eelmise aastatuhande viimane kümme aastat möödus globaliseeruvat maailma vallutava süveneva rahuprotsessi egiidi all ja seda üürikest rahuaega ei saa ammugi lugeda läbikukkunuks. Arusaadav, et neile, kes olid harjunud kasumit lõikama konfliktist ja vägivallast, selline evolutsiooniline areng ei meeldinud.  Vana maailm pani vapralt  vastu.  Nad tulid võimule ja pöörasid jõed teistpidi voolama. 2001. aasta Ameerika Ühendriikides toime pandud terroristlikku akti ajendina kasutades hakkasid nad maailma tagasi minevikku pöörama. Tänasel päeval võib väita, et edukalt. Mõiste „liberaal“, mis on traditsiooniliselt seotud olnud mõistega „vabadus“ – mitte mõistega „võrdsus“ nagu noorhärra Jaak Madison seda oma pamfletis ekslikult väidab – „võrdsus“ on seotud ikka sotsialismusega, nii vana traditsioonilise 19. sajandi internatsionaalsotsialismusega kui ka tema 20.sajandi värdja natsionaalsotsialismusega, ainult et sellise võrdsuse iseloomulik tunnus kippus olema, et ühed on teistest alati võrdsemad. Modernset võrdsust esindab see, kui sead on riietunud ülikondadesse, kõnnivad kahel jalal ja juhivad riiki. Ülikonda riietunud siga, kes kõnnib kahel jalal iseloomustab uuskonservatiivseid ja uusnatslikke populistlikke jõude, kes on viimasel ajal mitmel pool laias maailmas edu saavutanud ning tõstnud pead ka Eestis. Konservatiivne revolutsioon võib olla ajutine, seda vedanud külma sõja lapsed surevad  millalgi välja, kuid see periood saab olema piisavalt  pikk, et üle terve planeedi veel hulgaliselt segadust külvata.

Mida toob järgmine aasta? Vägivalda on maailmas hakatud pidama normaalsuseks ja rahu kuvand enam ei müü. Võidurelvastumist eelistataskse maharelvastumisele, sest viimane ei too pappi sisse. Vägivalla vastu üritatakse võidelda veelgi suurema vägivallaga. Kes räägib tänapäeval rahust? Need pole lollid, vaid rumalad! Donald Trump astub ametisse ja peab sõnadelt üle minema tegudele. Presidendivalimised toimuvad Prantsusmaal, kus Francois Fillon üritab võita Marie Le Pen’i tema oma relva kasutades. Parlamendivalimised seisavad ees Saksamaal, kus Angela Merkel üritab neljandat korda järjest moodustada valitsust. Äärmusliku Saksamaa Alternatiivi populaarsus on aga tõusuteel. Parlamendivalimised toimuvad veel Hollandis ja Norras. Tõde on muutunud ostumüügitehingu objektiks, see peab olema laiade masside jaoks atraktiivne, mitte ratsionaalne. Tõejärgses maailmas võib igaüks endale tõe toanurgas valmis ehitada või odavmüügilt osta oma maailma ja sinna elama kolida. Novgorodi WC ruulib ja õigus on seal sellel, kes kõvemini karjub. Võib-olla on reptiilide koobaslinnades niiviisi otsustatud, aga praegune maailmakorraldus näib toimivat kindla plaani järgi. Lähis-Idas õhutab Netanyahu liidus Saudi Araabiaga konflikti Iraaniga. Näib nagu Iisrael ja Saudi Araabia on sõlminud vastastikuse mõistmise salakokkuleppe, toetades teineteist kestva rahu nurjamises piirkonnas, mis avaldus nüüd ka USA lahkuva välisministri John Kerry aastalõpukõne teravas kriitikas Iisraeli vastu. Vladimir Putin on kujunemas läänemaailma mugavusvaenlaseks, kellega on lihtne lolle ja lapsi hirmutada, kuid Läänel pole ühtegi toimivat ideed, kuidas temaga toime tulla. Temast on saanud true evil, suur koll nagu Osama bin Laden, Jokker, professor Moriarty või lord Voldemort. Eesti poliitilise eliidi lemmikud, USA senaatorid John McCain ja Lindsey Graham, saavad maailmast samamoodi aru nagu Putin, samasugused külma sõja lapsed nad kõik. Kui viimane kaoks, variseks nende maailm kokku. Hirmu Putini vastu kasutatakse mujal oskuslikult massiliseks võidurelvastumiseks. Siin astub mängu juba sõjatööstusliku kompleksi PR-tegevus, kes üritab kestvalt pildil olla. Mitte sõda ei ole see, mis tänapäeval müüb, vaid sõjaoht. Põhiline, et relvastutakse, kuigi see otse ei tähenda veel, et sõdima hakatakse. Mingi kasum tuleb selle pealt, kui vananenud relvastus mingi aja jooksul välja vahetatakse. Kui sõjaoht kasvab üle sõjaks, siis on see tööõnnetus. Sõdimiseks sobilikud gladiaatorite areenid paiknevad tavaliselt kolmanda maailma riikides, sh endistes neukkuvabariikides, kus vastavat toodangut ei valmistata, vaid üksnes tarbitakse. Kõigest sajandijagu aastaid tagasi koges planeet esimest korda maailmasõda. Kuid süvenevas sõjaootuses, mida totaalne meedia kõigest jõust ergutab ja sõjatrummi taob, hirmu ja viha külvab, võib ükskord pahvatada vimm, mis kogunenud salaja …

Leonard Coheni jaoks jäi mööduv aasta viimaseks, nagu ka Shimon Peresile, Boutros Boutros-Ghalile, Fidel Castrole, Nancy  Reaganile, Hans-Dietrich Genscherile, Gabriele Amorthile, Anton Yelchinile, Alexis Arquette’ile, David Bowiele, Keith Emersonile ja Greg Lake’le, Umberto Ecole, Harper Lee’le, Andrzej Waydale, Johan Cruyffile, Muhammad Alile, Viktor Kortšnoile, Gordie  Howele, paljudele teistele … Bob Dylan pälvis aga Nobeli kirjanduspreemia  ja Juan Manuel Santos rahupreemia.

Aastapäevajutlus V

@ckrabat
Tänasega tähistab blogi oma viiendat sünnipäeva. Käin juba lasteaias. Aastaring on täis saanud ja aurahad tuleb välja jagada. Tänane postitus on kokku 493. Seega on hoog veidi raugenud ja kokku on tehtud 80 postitust aastas, kui varem on see olnud saja piires. Kuid ikkagi päris tugev number. Küll on kasvanud külastuste arv ja seda üsna oluliselt, sest ei langenud kordagi alla 2000 lugeja kuus. Kõige väiksem külastuste arv oli mais (2157). Kõige rohkem külastati novembris (5525), mis on möödunud aastase detsembri (5584) järel üldse teine külastuste arv. Aktiivselt käidi blogi lugemas veel jaanuaris (5157). Kokku on blogi viie aasta jooksul külastatud 116 073 korda ning tehtud 5332 kommentaari. Aastate lõikes on külastatavus pidevalt tõusnud: 6 (2010, 2 päeva); 4550 (2011); 20107 (2012); 24410 (2013); 28063 (2014) ja 38 924 (2015). Kõige populaarsem külastusaeg on olnud pühapäeviti kl 21.00 paiku. Kuna WordPress muutis just enne aastavahetust statistika esitamise viisi, on sobivate võrdlusandmete leidmine tehtud keerulisemaks. Kui vaadata erinevate lugude populaarsust, siis kodulehte tervikuna on külastatud 50 849 korda (2015.aastal – 14 848). Kõige populaarsem postitus on ikka „Mida ennustas Vanga?“, mida on tänaseks kokku vaadatud 9889 korda. Ei oska selle loo fenomeni kuidagi seletada, kuid midagi see ilmselt näitab. Vanga loole järgnevad „Tõelise naise test“ (1612) ja saiti tutvustav „Persona in fieri“ (1258), teised jäävad alla tuhande.

Aasta jooksul olid populaarsemad postitused ikka tugevasti teistest ees „Mida ennustas Vanga?“ (8105); „Charlie Hebdo varjus – mis juhtus Pariisis tegelikult?“ (659); „Kust tulevad pagulased – Eritrea“ (643) ja „Stultoloogi märkmikust II – milleks tappa Kenderit?“ (572). Kõige kommenteeritum postitus oli “Kui Kreeka vastab EI?” (86). Aktiivsemad kommentaatorid olid ckrabat (707), jolli (342), K_V (113) ja huviline (180). Kuna tegemist on eestikeelse blogiga, siis on arusaadavalt kõige rohkem külastajaid 2015.a. olnud Eestist – 35 221. Muljalt käiakse usinamalt lugemas Soomest (1101) ja Ameerika Ühendriikkidest (883), mujalt vähem: Rootsist (158), Suurbritanniast (157), Saksamaalt (111), Norrast, Tšehhist, Austraaliast, Euroopa Liidust, Belgiast, Kanadast, Prantsusmaalt, Jordaaniast, Luksemburgist, Hispaaniast, Taist, Taanist, Hollandist, Iirimaalt, Lätist ja Itaaliast, neist kõigist 20 või enam korda, aga kokku 77 riigist ja territooriumilt. Viie aasta lõikes on kohad veidi erinevad: USA on teisel ja Soome kolmandal kohal, kuid suures osas on riigid samad. Sel aastal külastati lehekülge esimest korda Sloveeniast, mille järel on kaetud peaaegu kõik Euroopa riigid, ainsa silmatorkavama erandiga – Moldova. Kõige rohkem jõuti leheküljele otsingumootorite kaudu (13756), järgnesid Facebook (1895), blog.tr.ee (1242), militaar.net (362), elfikelder.eu (349), nihilist.fm (294), mihkelkunnus.blogspot.com.ee (252), Twitter (214), forum.automoto.ee (168), skeptik.ee (158).

2015. aasta möödus kõikehõlmava murjanipaanika tähe all ja aasta tegijad olid kohapeal valmistatud lollid, kelle mõju ühiskonnas märgatavalt tõusis. Neile on pühendatud ka tänane muusikapala, sest paljud neist pandi kokku Neukkuliidu numbritehastes poltide, mutrite ja seibide osalusel. Murjanipaanika tähelend mõjutas tugevasti ka aurahade laureaatide valikut, kus nominentide hulgas kujunesid välja selged liidrid, nii et täiendavaid kandidaate enam ei esitatudki. Aasta 2015 Jaan Tatika auraha laureaat on loomulikult noorfüürer hr. Jaak Madison, selle aasta uustulnuk poliitikamaastikul, kes näitas ennast tugeva tegijana nii mobiiliäris kui ka naiste sebimises. Võtta ennast riidest lahti ja hakata poliitikast rääkima – sellele ei suuda vastu seista ükski Maarjamaa matsakas neid. Konkurents oli sel aastal väga tugev ja nii mitmedki nominendid oleksid mõnel varasemal aastal aurahavõistluse pika puuga kinni pannud. Eesti esirassist, rahvavaenlaste nimekirja ema ning loodetavasti tulevane Keskerakonna noorliige pr. Kristiina Ojuland jäi küll Jaan Tatika aurahast napilt ilma, kuid säravate sotsiaalmeedia postituste eest kuulub talle ikkagi mainekas Saalomon Vesipruuli auraha. Kurb uudis on see pr. Iivi-Anna Massole, eestisõbralikule Soome kodanikule, kes jäi jälle teiseks nagu ta väidetavalt kaotas ka Kadrioru mõisaproua tiitli eestisõbralikule Läti kodanikule. Temale läheb lohutusauhinnana Ruja laul. Rahvusvaheliste auhindadeni pole me veel jõudnud, muidu pakuks tugevat konkrentsi hr. Donald Trump teiselpool Atlandi ookeani.

Rõõmustava kõrvalnähuna on uus teadusharu stultoloogia jõudsalt arenenud ning lollid on avastanud mitmeid uusi revolutsioonilisi meetodeid, kuidas üksteist ära tunda. Lisaks jääveega ülekallamisele, perse näitamisele ja kokakoola pudeli rindade vahele toppimisele on nad leiutanud condom challenge’i ehk kondoomiväljakutse. Progressiivsemad neist ostavad koguni kaks kondoomi, tõmbavad ühe endale otsa, et nendesuguseid rohkem juurde ei sünniks ja teise pähe, et teised neid ära tunneksid. Millega nad maailma eeloleval aastal üllatada suudavad, kuuleme varsti, kas lähevad Marsile kartuleid kasvatama või asustavad Kuu. Eesti arvukat lollkonda haaranud murjanipaanika kohta on huvitav märkida, et vastu ootusi ei taha paljukardetud murjanid Eestisse kuidagi tulla, nemad, kurivaimud, eelistavad Saksamaad või Rootsit. Pagulaskvoodi täitmisega näeb Eesti kurja vaeva, et mõnda kergeusklikku murjanit siia meelitada ning kui Itaalias ja Kreekas ei õnnestu kedagi ära rääkida, tuleb sobiv näidismurjan ilmselt mõnest Lähis-Ida pagulaslaagrist kohale tirida. Mina pean küll tunnistama, et mind lausa häirib see, et pean poolkohustuslikus korras mingeid pagulasi kartma, et lollidele meeldida. Ma lausa tunnetan teatavat ühiskondlikku survet või ootust, muidu sõimatakse sallivaks või topitakse kusagile rahvavaenlaste listi, samal ajal kui on terve rida palju tõsisemaid reaalseid päriselulisi probleeme, mis tõepoolest vajaksid lahendamist. Eesti ühiskonna areng 2015. aastal näis suunduvat radadele, mis on kirja pandud Ettekuulutuses, tõsi küll, mitte selles Vanga omas. Sellepärast rohkem ette kuulutama seekord igaks juhuks ei hakka, äkki hakkab jälle täide minema.

Aastapäevajutlus IV

@ckrabat
30. detsembril neljandat aastapäeva tähistav blogi Persona in fieri tunneb end veidi väsinuna, kuid pole uksi veel sulgenud. Käesolev postitus on järjekorras 412. Blogi 400. postitus oli “Allveelaevajaht Stockholmi skäärides”. Blogi produktiivsus on olnud veidi üle saja loo aastas, 2014. aastal 107 postitust. Blogi külastatavus pole olnud ühtlane, ulatudes suvekuude juuni juuli veidi üle 1100 külastusest kuni külastatavuse hüppelise kasvuni detsembris – 5584 külastust. Rekordeid püstitasid põhiliselt kaks lugu – “Tõelise naise test” (1454 külastust) ja “Mida ennustas Vanga?” (1784 külastust). Viimane lugu avaldati küll septembris, kuid populaarsuse saavutas mitu kuud hiljem. Võimalik, et omajagu mõju oli Kanal 2 poolt eetrisse lastud ukrainlaste ja venelaste Vanga-ainelisel teleseriaalil. Tavapärasest kõrgem oli külastatavus märtsis (3650 – see on ilmselt Ukraina kriisi eskaleerumise mõju) ja oktoobris (2997 – kui avastati Ivari lood nõukogude armeest). Suurenenud on blogi külastajate arv, mis jõudis detsembris 3467ni, kui oktoobris käis eelmise rekordina 1280 külastajat. Päevane külastuste arv jõudis 8. detsembril tõeliste naiste toel 1316-ni, mis ületab juuni ja juuli külastuste arvu. Sel päeval uudistas blogi 911 külastajat.

Valgeid laike maailma kaardil, kust pole blogi vaadatud, on jäänud vähemaks – Euroopas vaid Sloveenia, Moldova ning mõned kääbusriigid. Külastuste järjekorras järgnevad Eestile Ameerika Ühendriigid ja Soome, kus külastuste arv ületab tuhande piiri. Neljandal kohal on suure vahega Suurbritannia (üle 200), esikümnes on veel Saksamaa, Norra, Rootsi, Kanada, Tai (üle 100), Prantsusmaa. Teises kümnes on Itaalia, Belgia, Holland, Venemaa, Austraalia, Austria, Hispaania, Luksemburg, Taani ja Nigeeria. Blogini aitavad jõuda eelkõige otsingumootorid, millele järgnevad blog.tr.ee, Facebook, elfikelder.eu, militaar.net, skeptik.ee, forum.automoto.ee, WordPress Dashboard, infopartisan.blogspot.com, botd.wordpress.com, lotman.ee ja esitosina lõpetab Twitter. Kokku on nelja aasta jooksul blogi külastatud 77 138 korda ning tehtud 3590 kommentaari. Kui vaadata keskmist külastatavust aastate lõikes, siis on trend olnud progresseeruv: 2010 – 3; 2011 – 12; 2012 – 55; 2013 – 67; 2014 – 76.

Käesoleval aastal seisame silmitsi veidi teistsuguse maailmaga kui veel aasta tagasi ning mustad sõjapilved varjutavad helesinist taevast. Neile, kes usuvad ajaloo kordumist – täpselt sada aastat tagasi algas Esimene maailmasõda. Ka 2014. aasta jäädvustas end maailma ajalukku pingete tõusu järsu kasvuga. Rahvarahutused ida ja lääne vahel lõhestunud Ukrainas lõppesid sõjalise kriisiga Donbassis, Donetski ja Luganski oblastites, kus separatistlikud meeleolud viisid Venemaa toetusel relvastatud vastupanuni Ukraina võimudele. Märtsis annekteeris veretu sissetungiga Venemaa Krimmi. Venemaa rahvuslik eneseteadvus on tõusnud, ta on heitnud kinda postmodernsele rahvusvahelisele süsteemile, esinenud traditsiooniliste konservatiivsete väärtuste kaitsjana, püüdnud laiendada positsioone ning taastada mõju Ida-Euroopas, kuid tema tulevik ei tõota midagi head. 2014. aastal loodi konkureeriv Euraasia Majandusliit, kuid selle mõju maailmamajandusele on väike ning ta ei suuda pakkuda teistele majandusjõududele arvestatavat konkurentsi. Tooraineekspordist elatuvat Venemaa majandust on ahistanud alanenud naftahinnad ning rubla kursi oluline langus.

Lähis-Idas on Araabia kevadega algust saanud revolutsioonilised meeleolud põhjustanud sunniidi äärmuslaste aktiviseerumise. Fundamentalistlik rühmitus Islamiriik kuulutas välja kalifaadi Süürias ja Iraagis ning need kaks riiki kodusõja kütkeis. Teine äärmusislamistlik rühmitus Boko Haram kuulutas kalifaadi välja Põhja-Nigeerias. Pinged Lääne ja Venemaa vahel ning Ameerika Ühendriikide ja Iraani vahel ei ole võimaldanud aga laiapõhjalise rahvusvahelise koalitsiooni teket, kes suudaks kiiresti ja efektiivselt takistada islamistlikke äärmuslasi. Juudi rahvuslaste suurenev mõju Iisraeli poliitikale on takistanud Palestiina rahuprotsessi ning seisnud vastu Lääne suhete normaliseerumisele Iraaniga. Kehtiv maailmakord on sattunud tugeva löögi alla. Inimtsivilisatsioon näib olevat end ammendanud, teda on tabanud arengupeetus ja vajab hädasti välist sekkumist. Inimkond pole suutnud välja mõelda midagi uut ja nii pakutakse uute lahenduste pähe unustatud vana. Nibiru, kus sa oled?

Lahkuval aastal sattusid rünnaku alla Malaisia lennukid. Märtsis salapäraselt kaduma läinud Kuala Lumpurist Pekingisse suundunud ning teadmata põhjustel kurssi muutnud Malaysian Airlines liini MH370 reisilennukit Boeing777 239 inimesega pardal pole tänaseni leitud. Juulis tulistasid Malaysian Airlines teise MH17 Amsterdam – Kuala Lumpur liini reisilennuki Boeing777 298 inimesega pardal alla Donetski separatistid või nende kasakatest sõbrad Venemaalt. Kolmas õnnetus aasta lõpus tabas Malaisia odavlennufirma AirAsia lennukit Airbus A320 162 inimesega pardal, mis kadus teekonnal Surabajast Singapuri. Rängalt kannatanud Malaisiat tabasid lõppeval aastal veel ränkadest mussoonvihmadest tingitud üleujutused. Kas Jumal on Malaisia proovile pannud? Miks kaovad reisilennukid salapäraselt? Miks just Malaisia lennukid? Kas juhuslik kokkusattumus või osa Suuremast Plaanist? Kas võis see olla Maa sõbra Klaatu hoiatus inimkonnale – parandage meelt ja kahetsege pattu, sest te olete kahjustanud planeedi elukeskkonda?

Eesti elas lõppeval aastal Ukraina sündmuste mõjul sõjahirmus või sõjaootuses. Suhted Venemaaga, mis algasid piirilepingu järjekordse allkirjastamisega välisministrite poolt Moskvas, lõppesid luureskandaalidega. Eesti-Vene piiril püüdsid venelased kinni Kohvri, Eston Kohvri. Eestlased püüdsid Narva jõel kinni kaks KGB eruohvitseri, kelle kinnipidamise video võiks oma kvaliteedi ja informatiivsuse poolest pretendeerida aasta video tiitlile. Teenekas KGB minevikuga kaitsepolitsei töötaja, kuid puhaste paberitega Moskvasse kolinud Uno Puusepp paljastas end ise pikaaegse spioonina Venemaa telekanalis. Neile, kes otsivad ajaloolisi paralleele, siis ka esimene piirilepingu allkirjastamine tipnes vastu ootusi kahe riigi suhete järsu halvenemisega, Pronksiöö ja Venemaa-Gruusia sõjaga. Europarlamendi valimised kevadel ei toonud kaasa suuri üllatusi ning valiti need, kelle siirdumist Brüsseli meepottide manu võis eeldada. Teist korda järjest oli nende hulgas ka üks üksikkandidaat – Indrek Tarand. Lõppes Andrus Ansipi pikk teenistusaeg Eesti Vabariigi peaministrina ja ta siirdus samuti Brüsselisse, vahetades välja Siim Kallase eurovoliniku kohal. Lisaks Ansipile lahkusid valitsusest erinevatel põhjustel teenekad ministrid Rein Lang (juba 2013 lõpus), Urmas Paet ja Jürgen Ligi. Valitsuskabinetis vahetasid Reformierakonna ammuse partneri IRL-i välja sotsiaaldemokraadid. 2013. aasta Saalomon Vesipruuli auraha laureaat Rahvakogu kustus lõplikult. Viljandis toimus Eesti esimene koolitulistamine.

Persona in fieri on pühendanud süvendatud tähelepanu uue progressiivse teadusharu stultoloogia arendamisele ning propageerimisele. Loodetavasti saab uus teadusharu varsti Lollide kojas sertifitseeritud ning ülikoolides avatakse esimesed stultoloogia õppekavad. Lollid on salapärane võõrliik, mis toodi Nibirult Maale umbes 14 000 aastat tagasi ning levis siin vaibumatu hooga. Nibirult toodud alglollid asendati kohapeal valmistatud mudelitega. Eestis on tugevasti kanda kinnitanud kohapeal valmistatud lollid made in USSR ehk neukkud. Lollide ületoodangu arvelt on inimkonna arv ületanud 7 miljardi piiri. Meie aja kangelased on Kalevi poeg Aiku, Timo-Cevin, Cärlyn-Angelina, Maerut Mannjaana, Säsilyi Sofi ja Sander Remo, Ivar Nõukogude armeest, Anfissa Fjodorovna, Loreida Loo-Reha ning nende sõbrad ja tuttavad. Lollide võimu on tugevdanud kogu maa internetiseerumine ning totaalse meedia poolt püstitatud loosung “kogu võim burksiputkadele!” Tarbijaühiskonda esindav valmistõdedele toetuv mentaliteet on võitluses loomingulisusega peale jäänud. Enam pole tähtis osata midagi teha, vaid müüa. Vaimsus on lollidele lootusetult alla jäämas, kvaliteet on asendunud kvantiteediga ja lollide vali hääl kaigub rahva nimel otsuseid vastu võtvas Novgorodi WC-s. Sajanditagused Noor-Eesti loosungid, mis kutsusid eesti rahvast vaimult suureks saama, on totaalse meedia poolt asendatud burksiputka esise loosungiga “me ei saa kunagi suureks vaimult, kuid me võime saada suureks rahvaarvult – tootke rohkem lolle!”

Lahkuval aastal toimus sarja Aegumatud intervjuud lõpuintervjuu Rein Taageperaga, kelle loengutega sai 25 aastat tagasi alguse õppetöö Eesti Humanitaarinstituudis. Kokku toimus sarjas aastatel 1992-2014 kümme intervjuud järjekorras Tõnis Ritsoni, Hasso Krulli, Einar Laigna, Rein Raua (kõik 1992), Evald Saagi, Heiki Ahoneni, Igor Gräzini (kõik 2003), Vello Salo (2012), Ülar Ploomi (2013) ja Rein Taageperaga (2014). Nagu igal aastal jagame tänavugi aurahasid. Persona in fieri kuulutab välja Jaan Tatika auraha laureaadi ja auraha läheb kunagisele Sposato ja Angotti maaletoojale hr. Eerik-Niiles Krossile, kui ühele kõige kõrgemaid esoteerilisi kamuflaaže sooritavale poliitikule, kes vahetab erakondi nagu suurilmadaam tualette ning on sattunud nii Venemaa kui Ameerika Ühendriikide huvisfääri. Poodi hiljaks jäänud hr. Raul Oreškin peab leppima aasta lolli tiitliga. Saalomon Vesipruuli auraha läheb varemgi kandidaatide ridadesse jõudnud totaalse meedia promoveeritud arvamusliiderdajale hr. Priit Pulleritsule ja siin pole teist võimalustki, sest tema tõelise mehe testid andsid ka Persona in fierile detsembrikuuks kõva hoo sisse. Meenutades kahekroonist Karl Ernst von Baeri võib käesoleva postituse lisas igaüks testida, kuivõrd ta on tõeline eestlane. Pulleritsuga konkureerinud portaali skeptik.ee püsikommentaator O Cookievaba Kameelion peab leppima lohutusauhinna ehk Nibiru alglolli tiitliga, millega tunnustatakse tema looduskaitsealaseid teeneid lollide kaitsel. Maineka Umbluu auhinna omistamine Persona in fierile, kes on Eesti reptiilinduse lipulaev ja Nabala-Tuhala reptiilide koobaslinnade kaitseala häälekandja, võiks olla aga sobiv stardiplatvorm mõne auraha omandamiseks tulevikus. Welcome to my party!

Lõuna-Aafrika Vabariigi buuri päritolu laulja Nicholis Louw sai 30. detsembril 35-aastaseks. Palju õnne!

Aastapäevajutlus III

@ckrabat
Persona in fieri on jõudnud oma neljanda eluaasta lävepakule. Käesolev postitus on järjekorras 305. Kolmesajanda postituseni jõudis blogi detsembri alguses, kui avaldasime artikli lahkunud Nelson Mandela mälestuseks – “Ikooni lahkumine IV – sala kakuhle, tata Nelson Mandela”. Seega oleme möödunud aastapäevajutlusest saadik säilitanud produktiivsuse umbes 100 lugu aastas ja seda veidi isegi ületanud. See teeb 8-9 lugu kuus, mis on üsnagi suur number, umbes kaks lugu nädalas. Numbrit aitas kindlasti tõsta ka autorite mõnede vanemate lugude (Lehvike, vanaproua Gustafsson jt) tagantjärele avaldamine selles blogis. Pole kindel, kas suudame endise tempoga edasi minna. Blogi külastuste arv püsis aasta esimesel poolel kõrge, ulatudes aprillis rekordilisi 2749-ni. Märtsis ületas ka külastajate arv kuus tuhande piiri (1027). Alates maikuust on toimunud külastuste langus, mis ei ole ületanud enam 2000 külastust kuus ja on püsinud vahemikus 1400-2000 külastust kuus ainsa erandiga novembris, kui Sirbi kampaania laineharjal tõusime taas korraks 2403 külastuseni. Päevane külastuste arv jõudis rekordilise tähiseni 245 lahkuva aasta 5.märtsil (kui ilmusid kaks uut lugu – “Multikulti teoreem II – vietnamlased Viha vabariigis ja eesti talendid Austraalias” ning “Miks Korsakov Rootsi ei jõudnud?”).

Kokkuvõttes võib nentida, et Persona in fieri on üks väga sõltumatu blogi, millest ei sõltu suurt midagi. Tema mõju ühiskonnale on peaaegu olematu, seetõttu ei sünni ka tema sünnist või surmast kellelegi otseselt kasu ega kahju. Las ta siis olla. Kokku on blogi külastatud 48893 korda ja kirjutatud 2020 kommentaari. Seega on külastuste arv möödunud aastaga võrreldes peaaegu kahekordistunud, kuid suur osa sellest kasvust langeb aasta esimesse poolde. Ka oleme jätkanud traditsioonilises blogi formaadis ning moodsad suhtlusvõrgustikud Facebook ja Twitter on jäänud toetavasse funktsiooni. Kõikide formaatide arendamine käib lihtsalt üle jõu, sest ka väljaspool virtuaalmaailma on elu! Küll on Facebook tõusnud otsingumootorite ja blog.tr.ee järel kolmandale kohale, mille kaudu on blogi külastatud. Riigiti on blogi külastatud kõikidelt mandritelt üle terve planeedi. Valgetest laikudest võiks ära märkida Hiina, Uus-Meremaa. Peruu, Tšiili, Iraani, Mongoolia, Gröönimaa jt. Kõige rohkem avastamata maid on Aafrikas. Eestikeelse blogi puhul on maadest esikohal loomulikult Eesti, kuid Ameerika Ühendriikidest on üle 1000 külastuse, Soomest ligi 700 ning üle 100 korra on veel Suurbritannia, Norra, Kanada ja Saksamaa. Neile järgnevad Tai, Rootsi, Itaalia, Prantsusmaa, Holland, Venemaa, Austria ja Indoneesia.

Külastustest hõlmab pool jällegi kodulehte, lugudest on populaarsemad endiselt eelmise aasta lood “Sotsiaaldemokraatliku sajandi testament”, “Surmanuhtlus kui vägivallaühiskonna sümbol”, “Meie reliikvia on vabadus”, “Uue riigi sünd – Palestiina” ja selle aasta loona esile kerkinud “Kultuurirevolutsioon Sirbis”. Seekord avaldame Persona in fieri rubriigis esmakordselt ka lugude top-100. Saja külastuse piiri on tänaseks ületanud 64 lugu. Kolm aastat on selline paras murdeiga, kus tasuks otsustada, kas ja kuidas minna edasi. Kas meil ongi üldse kusagile minna? Selge on see, et põhivoolu meediaga me konkureerida ei suuda ning muude tööde ja tegemiste kõrvalt on blogi pidamine küllaltki keeruline. Keegi selle eest meile midagi ei maksa, tulusid meile ei laeku ning oleme hoidnud ka kulud miinimumis. Teisest küljest näitab elu, et alternatiivmeedial ühiskonnas teatav nišš olemas. Mõningate teemade puhul on blogi suutnud eluga kaasas käia. Viimase suhteliselt populaarse loo “Sõda liberastidega – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis II” leebemat versiooni pakkusin ka põhivoolu meediale, kuid loomulikult ei läinud see läbi, mis näitab, et nad kardavad ja loomulikult on see hea. Sõsarblogisse “Aegumatud intervjuud” lisandus lahkuval aastal intervjuu Ülar Ploomiga. Loodame tuleval aastal teha veel mõned intervjuud, et sellele sarjale saaks väärika punkti panna.

Päevakajaliste arvamuslugude kõrval on siia blogisse sattunud ka mõned ilukirjanduslikumat laadi üllitised ning isegi näidendid. Seiklusi ajas ja ruumis jätkab Ivar Nõukogude armeest. Lahkuval aastal on blogi teinud uurimistööd lollide vallas ning jõudnud arusaamisele, et tegemist on meile Nibirult saabunud omaette liigiga (alglollid), kelle arvukust on kohapeal mehhaaniliselt tõstetud ning ühtäkki on neid saanud palju. Lollide uuringud on saanud ka kõva kriitikat ning mingit osa lugejaskonnast kõvasti pahandanud, sest paljud on end peeglisse vaadates ära tundnud ning nõudnud kogunisti kõikide lollide ning neukkude (lollid made in USSR) ees vabandamist. Kinnitan üle, et pole tahtlikult ühtegi lolli üritanud paljastada, aga kui keegi on lugenud, heitnud pilgu peeglisse ning saavutanud äratundmise, siis selle vastu me muidugi ei saa. Kordan veelkord üle, et lollide pärimusega tegeledes ei pidanud me silmas kellegi konkreetse isiku nimetamist, mistõttu ei kehti meile ka reegel – kes teist lolliks nimetab, see on ise loll, sest kõik see loll on ennast ise ära tundnud, mitte meie poolt näpuga osutatud saanud. Teine osa lugejatest jälle muheleb mõnusasti kaasa, eeldades, et räägitakse teistest. Meie tegeleme siin lollide kui omaette liigi (homo stultus) uurimisega, mille alamliik on neukku ehk homo soveticus.

Eesti poliitiline elu kulmineerus kohalike omavalitsuste valimistega käesoleva aasta sügisel. Need valimised ei toonud veel kaasa meedia poolt õhutatud vasakpööret ning suures osas säilitasid erinevad jõud kohalike omavalitsuste tasandil oma positsioonid. Keskerakond valitseb jätkuvalt Tallinnat ja Kirde-Eestit. Eesti muudes piirkondades toimusid küll mõningad jõudude ümbergrupeerimised, kuid need ei toonud kaasa mitte uut poliitikat, vaid uusi poliitikuid. Kodanikuinitsiatiivile toetuv rahvuslik-konservatiivne liikumine Vaba Isamaaline Kodanik kukkus läbi Edgar Savisaarele ja tema tasuta ühistranspordile toetuvas Tallinnas, kuid koos samalaadse vasakpoolse klubi Vabakunnaga pääses Tartu volikokku. Harta 12 ja jääkeldri protsessidele järgnenud Rahvakogu initsiatiiv meenutas rohkem teater NO99 etendusi, sest protsessi algatajatel polnud kavaski midagi muuta, vaid juhtida rahva rahulolematus turvalistesse kanalitesse ning tagada sotside valimisvõit järgmistel Riigikogu valimistel.

Aasta lõpus elavdas soikunud agoonias unelevat kultuurielu häppening Sirbi toimetuses, mis ühendas kultuurieliiti võitluses ühise vaenlase vastu. Häppening Sirbi toimetuses aktiviseeris tugevasti ka Persona in fieri tegevust ning äratas ta sügisunest. Siingi kajastusid erinevad seisukohad, kuid sellele blogile siin pole eriti südamelähedane pärivoolu ujumine, mistõttu võib meid kirjeldad kui anti-mainstream ettevõtmist. Meie ja meinstriimlaste vahel valitseb juba aegade algusest vastastikune ebasümpaatia, mistõttu võisime ka alternatiivse rühmituse Zaum tegevusele vaadata mõnevõrra teise ja avarama pilguga, kui see üldiselt kombeks oli. Nagu üldiselt teada, on Persona in fieri tegijad elus läbi lugenud vaid ühe raamatu, mistõttu tuleks neid kultuurist võimalikult kaugel hoida. Persona in fieri on pööranud tähelepanu ka kodulävest kaugemal toimuvate sündmustele. Üks kõige plahvatusohtlikumaid tänapäeva pingekoldeid asub Lähis-Idas, kus pikaajaline kodusõda kestab Süürias ning pingeline õhkkond säilib Egiptuses. Iraani presidendivalimised tekitasid lootuse dialoogiks Ida ja Lääne vahel. Aasta tegijad olid reptiilid, Edward Snowden ja paavst Franciscus.

Persona in fieri kuulutab välja Jaan Tatika auraha laureaadi 2013 ja see saab olema ajalooline otsus, sest esmakordselt ei saa auraha sm. Mari-Liis Sepper, kes pälvis meie tunnustuse kahel eelneval aastal. Jaan Tatika auraha omistatakse surmanuhtluse eestvõitlejale pr. Larissa Kozõreva, Tallinna loomade hoiupaiga juhataja, kes kirjutas alla 1790 kassi surmaotsusele. Inimesi on maailmas üle seitsme miljardi. Võrdluseks koeri arvatakse maailmas olevat 223 miljonit, kasse 220 miljonit, jääkarusid 20-25 000, gepardeid 10 000, mägigorillasid 880. Arvukuselt suudavad inimestega konkureerida vaid rotid. Pr. Kozõreva tegevus väärib äramärkimist ka sel põhjusel, et tema juhitav asutus peaks tegelema kasside kaitsmisega, mitte nende hävitamisega. Arvukuse järgi vajaksid kassid kaitset inimeste eest, mitte vastupidi. Persona in fieri kutsub kõiki üles toetama nii kasse kui mägigorillasid mõõdutundetult paljunevate ja eluruumi laiendavate inimeste rünnakute vastu. Palju väärikaid kandidaate aurahale leiaks poliitikute seast, kuid poleks aus profisportlasi amatööridega võistlema lasta. Persona in fieri märgib ära Eesti poliitikud kui auraha kollektiivsed laureaadid.

Palju kõhklusi oli selle aasta Saalomon Vesipruuli auraha väljakuulutamisel. Varasemad aursahad on läinud Postimehe ajakirjanikele hr. Peep Pahvile ja pr. Anu Saagimile. Kindlasti oleks palju teisigi väärilisi laureaate, kelles paljud said ka seekord nominentide ringis välja hõigatud. Kahju on hr. Priit Pulleritsust, kes on seni aurahast alati ilma jäänud. Sirbi kampaania paiskas õhku palju väärilisi kandidaate. Tugevat konkurentsi laureaadile pakkusid Tiit Hennoste ja Jan Kaus Sirbi kampaania laineharjal. Suur kiusatus tekkis omistada auraha tundmatule luuletajale Andres Aulele, kes kukutas saatanliku Kenderi, millega tema rohkem tituleeritud kolleegid hakkama ei saanud. Talle omistatakse sümboolselt Arthur Hollidee taldrik lillkapsahautisega, et riik tundmatuid luuletajaid ei unustaks. Seekordne Saalomon Vesipruuli auraha laureaat 2013 on teater NO99 (hr. Tiit Ojasoo/pr. Ene-Liis Semper), kes jällegi sümboolselt jagavad preemiat rahvateater Rahvakoguga. Viimane meenutas vägagi NO99 etendust rahvateatri etteastes. Laureaadid pälvisid tunnustuse kodanikuühiskonna mahasurumise eest, sest sekkudes päevapoliitikasse, polnud neil kavaski muutusi esile kutsuda ja suurendades mitmekesise maailma mahtu, vähendasid nad ühtlasi selle sisu. Mõlemad teatrikollektiivid, nii NO99 kui ka Jääkeldri initsieeritud Rahvakogu, tegutsesid ühise eesmärgi nimel ehk siis kodanikuühiskonna kõrvalejuhtimisega ühiskondlike protsesside katalüseerimisest. Persona in fieri märgib auraha kollektiivse laureaadina ära Eesti kultuurinomenklatuuri kui Viha Vabariigi sihikindla ehitaja, mis eriti kindlalt avaldus Sirbi kampaanias. Soovime pr. Larissa Kozõrevale, Rahvakogule ja teatrikollektiivile NO99 palju jõudu ja jaksu aurahade kandmisel. Tuleval aastal võib Persona in fieri uusi lugusid siin kohata küll ehk harvemini, kuid kuuldused meie surmast on esialgu veel ennatlikud. See on elu.

This is the life. Lauljatar Amy Macdonald on pärit Dunbartonshire’ist Šotimaalt. Kas järgmisel aastal sillutatakse tee Šotimaa taasiseseisvumisele?

Aastapäevajutlus II

@ckrabat

Aasta on jälle kaduvikku kantud, äsja sai üle elatud järjekordne maailmalõpp ning Persona in fieri hingitseb tuha all vastu kõiki ootusi edasi. Mitmete asjaolude kokkusattumisel on tänane aastapäevajutlus blogi 200. postitus ning me kuulutame välja tänavused Jaan Tatika ning Saalomon Vesipruuli aurahade laureaadid. Mööduv aasta oli blogile mõnevõrra viljakam kui eelnenud 2011.aasta, sest ka 100. postituse sünni tunnistajateks olime lahkuval aastal, kui 9.jaanuaril ilmus „Neukku räpp“. Statistika poole pealt tõusis 2012. aastal märgatavalt blogi külastuste arv. Kui 2011.a. septembrini ulatus kuu rekordiline külastus 269-ni (veebruar 2011), siis detsembris 2011 ületas külastuste arv kuus esmakordselt 1000 piiri (1111 külastust) ning 2012.a. tõus jätkus, ulatudes märtsis 2220 külastuseni. 2000 külastuse piiri on blogi ületanud veel novembris (2182) ja detsembris (rekordilised 2281). Päevas on rekordiline külastuste arv tõusnud 203-ni  (6.detsember).

Kokku on blogi külastatud 24 665 korda ja lugudele on kirjutatud 959 kommentaari. Sellel aastal esines blogi autorite hulgas esmakordselt jolli.  Persona in fieri lood on praegu kättesaadavad ka tuntud sotsiaalvõrgustikes Facebookis ja Twitteris. Riikide järgi on blogi jälgitud kõikidelt mandritelt v.a. Antarktika. Euroopa riikidest on puudu vaid üksikud kääbus-, Balkani ja SRÜ riigid. Külastuste arvult juhib ülivõimsalt Eesti, kuid üle 100 külastuse on tehtud veel Ameerika Ühendriikidest ja Soomest.  Esitosinasse kuuluvad peale nimetatute Norra, Kanada, Saksamaa, Suurbritannia, Rootsi, Holland, Prantsusmaa, Itaalia ja Ukraina, neile järgnevad Luksemburg, Indoneesia ja Austria. Kõige rohkem külastusi on tulnud läbi erinevate otsingumootorite, millele järgneb blog.tr.ee. Kõige populaarsem postitus on olnud „Sotsiaaldemokraatliku sajandi testament“ (22.04.2012), millele järgnevad „Uue riigi sünd III – Palestiina“ (21.09.2011), „Meie reliikvia on vabadus“ (05.05.2012), „Detsember 2012 – Nibirust ja teaduslikust maailmavaatest“ (19.02.2012) ja „Surmanuhtlus kui vägivallaühiskonna sümbol“ (11.04.2012).

Sisulise poole pealt võiks esile tõsta, et varjusurmast on hakanud väljuma meie sõsarblogi „Aegumatud intervjuud“, kuhu augustis lisandus värske intervjuu teoloogiadoktori ja preestri Vello Saloga. Loodetavasti  lisandub järgmisel aastal sellele nii mõnigi uus intervjuu.  Eesti kodanikuühiskonnas domineerisid ka sel aastal kaks konkureerivat sotsiaalset kihistust. Vanem põlvkond ehk neukkud soovivad üles ehitada Eesti NSV sinimustvalge lipu all. Nende märgadesse unenägudesse paigutunud ideaalmaailmas kehtib 3K (kolme käsu) ühiskond, kus riik on paks, ordnung on majas ja ükski naabri-Juhan ei mölise. Sellises maailmas pole kohta mitmekesisusele, vaid domineerib üks ja õige arvamus. Noorem põlvkond, burksiputkade lapsed, võitleb 3B (beibed, bemmid ja burksid) ühiskonna eest. Selles ühiskonnas väärtustatakse kolmest bemmi ja tema põhjatulesid ning majandust turgutatakse SMS-laenude ja nooreperelaenude abil. Lahkuvasse aastasse jääb kirjanduslike kangelaste Ivari nõukogude armeest (neukkupõlvkond) ja Timo-Cevini (burksiputkade põlvkond) jõuline esiletõus. Ühiskonnas tervikuna kasvas rahulolematus parempoolse valitsusega, millele aitas kaasa Reformierakonda raputanud rahastamisskandaal ning IRL-i rünnanud elamislubade skandaal, samal ajal kui totaalse meedia lemmikud sotsid jäid skandaalidest suht puutumata.

Rahvusvahelisest elust kujunes aasta tähtsündmuseks oodatav maailmalõpp. Aasta mõistatus ehk miks Nibiru tulemata jäi, sai loogilise lahenduse. Nibiru ei tule siis, kui inimesed talle aja määravad, vaid ta tuleb siis, kui aeg tema ajaarvamise järgi kätte on jõudnud. Täpselt nii seab ka surm sammud tavaliselt oma tahte järgi, arvestamata, kas tema ohver on valmis sellest ilmas lahkuma. Nibiru tulemine ei pruugi tähendada surma, kui ta just ei tule planeeti inimeste käest päästma. Kui uurida erinevate rahvaste loomimismüüte, siis leiab sealt reeglipäraseid sarnasusi, mis võivad viidata maaväliste eluvormide külaskäikudele kauges minevikus ja me ei oska arvata, millal saabub järgmine võimalus. Nii nagu Nibiru, pettis meie lootusi ning ootusi järjekordselt Venemaa, kes vastupidiselt totaalse meedia ja Novgorodi WC ettekuulutustele ei ole ikka veel meie vastu sõda alustanud, kuigi selle poolt on olemas tugev sotsiaalne tellimus. Selle asemel toimib “vene kaart” rohkem trumpässana kohalikus sisepoliitilises mudamaadluses, mis töötab alati, kui on vaja lolle hirmutada. Paljude lemmik Sami Lotila kadus üldse võitlusareenilt, kuigi üllitas raamatu, milles andis hüva nõu lõunanaabritele, kes soovivad Soome sotsiaalabi peale saada. Suhtelisest ettevõtlusvabadusest hoolimata on Eestis vaid 3,8% neid, kes on ettevõtluses tegevad. Eestlane eelistab palgatööd ja sotsiaalabi ettevõtlusele, kas see on mõisatallide pärand?

Lõppeval aastal valiti liidreid paljudes suurriikides. Kui ameeriklased panustasid tuntud ja teatud hobusele ning Barack Obama jätkab presidendina veel neli aastat, siis Prantsusmaa valis parempoolse Nicolas Sarkozy asemel riiki juhtima sotsialist Francois Hollande’i. Troonide mängus Venemaal vahetasid senine president Dmitri Medvedjev ja peaminister Vladimir Putin omavahel troonid. Hiinas tõusis võimule uus põlvkond kommuniste. Senine Hiina kommunistide liider Hu Jintao jätkab riigipeana, kuid partei liidri ohjad haaras kümnendi võrra noorem mees 59-aastane Xi Jinping. Kodusõda jätkub Süürias, kuid uue konfliktikoldena on rahvusvahelisele areenile sisenemas Lääne-Aafrika riik Mali, kus tuareegid kuulutasid põhjas välja iseseisva Azawadi riigi, mis sattus aga omakorda kodusõja keeristesse mõõduka MNLA ja islami äärmuslaste vahel. Suutmatus riiki konsolideerida võib lõppeda rahvusvahelise sekkumise ning Mali võimu taaskehtestamisega Azawadi üle. Potentsiaalseks pingeallikaks Lähis-Idas võib nimetada Iraani-Iisraeli suhteid, kus Iisrael on ähvardanud rünnata Iraani tuumarajatisi, mis aga võib omakorda lõppeda suuremat sorti sõjalise konfliktiga regioonis.

Persona in fieril on erakordne au välja kuulutada 2011.a. Jaan Tatika auraha laureaat. Tihedast konkurentsisõelast väljus ka 2012.a. võitjana  võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse volinik sm. Mari-Liis Sepper, kes jätkas tulihingelist võitlust Tõe ja Õiguse nimel kodanike vabaduste piiramisel ja võrdsuse printsiibile rajatud sooneutraalse Eesti kontseptsiooni  kehtestamisel. Tahaks loota, et algaval aastal saab sm. Sepper uut inspiratsiooni võrdse kohtlemise rakendamisel riigikaitse valdkonnas ning naiskodanikke, keda on ülekohtuselt kohustuslikust ajateenistusest relvajõududes ilma jäetud, ootab ees sobiv asendusteenistus üleüldise sünnituskohustuse näol. Loomulikult võivad ka Eesti noormehed võrdsuse printsiibist lähtuvalt valida sünnitusteenistuse, kui nad sellega vaid hakkama saavad nagu ka neiud võivad sünnituskohustusele eelistada ajateenistust Kaitseväes. Edasi sooneutraalse Eesti eest! Persona in fieri märgib ühtlasi ära Eesti erakonnad kui Jaan Tatika auraha kollektiivse laureaadid, sest rahastamis-, elamislubade- ja kirjaspionaažiskandaalidega on nad pakkunud meediale jätkuvalt tsirkust ja leiba.

Persona in fieri omistab 2012.a. Saalomon Vesipruuli auraha Eesti põhivoolu meedia grand old lady pr. Anu Saagimile, kes on edendanud Viha Vabariiki, Novgorodi WC kultuuri totaalses meedias ja  rikastanud Eesti elu paljude uute ning lugupeetud arvamusliidritega. Ta on sünnitanud meile burksipõlvkonna staarid strippar Marco, Annamaria Galojani ja Nõia-Intsu, aga ka palju teisi rohkem või vähem tuntud säravaid tähti. Kui sind ei ole Postimehe Elu24-s, siis sind ei ole olemas! Persona in fieri märgib ära Eesti meedia kui sihikindla Viha Vabariigi ehitaja ja Saalomon Vesipruuli auraha kollektiivse laureaadi. Persona in fieri jätkab alternatiivmeedia valvekassina visa võitlust totaalse meedia poolt loodava 1984-stiilis vihaühiskonna vastu, kuni see võitlus saab ükskord pärjatud pressivaenlase auhinnaga.  16.novembril 2012 pööras põhivoolu meedia Persona in fierile esimest korda tähelepanu, kui Anto Veldre analüüsis „Sirbis“ avaldatud pikemates lugudes „Avalik, aga täiesti hajali veetše“ ja „Infoühiskonnast hereetiliselt“  Novgorodi WC-d ja eestlaste vägivallalembust. Persona in fieri tänab kõiki Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominente, kes on andnud panuse, et meie ühiskond oleks just selline nagu ta on. Aurahasid kõigile paraku ei jätku, aga järgmisel aastal uue hooga ja küllap siis aurahagi ühel ilusal päeval kaela ehib.

Mõnusat vihavaba saabuvat aastat kõigile ning küll millalgi tuleb ka Nibiru, kui aeg on käes!

Aastapäevajutlus

@ckrabat
Persona in fieri sündis 30.detsembril  2010.aastal. Tänasel päeval, mille Vaikse ookeani saared Lääne-Samoa ja Tokelau jätavad üldse vahele, saab ta aastaseks. 30.detsember on tähtpäevaks paljudele uutele ja vanadele asjadele – alates 20.sajandi ühe märkimisväärsema kurjuse impeeriumi Nõukogude Liidu sünnist ja lõpetades Rooside sõja Wakefieldi lahinguga, kus punased roosid Lancasterid võitsid hävitavalt valgeid roose Yorke. Aasta eelviimane päev on maailmale kinkinud Rudyard Kiplingi, Vladimir Bukovski, Tiger Woodsi ja LeBron Jamesi, kuid ära kutsunud Romain Rollandi, Saddam Husseini ja Bobby Farrelli. Juhtumisi on sellel kuupäeval minu vanaema sünniaastapäev. Persona in fieri on kollektiivne looming, mis  sündis tema loojate sisemistest vajadustest, kuigi ajendid loominguliseks väljendamiseks võisid olla erinevad. Ühe autorina saan ma siinkohal rääkida küll ainult enda nimel, kuid sel hetkel tundus blogi kohana, mille läbi oli võimalik ühiskonnakriitilist diskussiooni vabalt edendada ning sisuliselt null-eelarve juures väljendada sisemisi emotsioone erinevate elunähtuste kohta, ilma et peaks selle juures kellestki sõltuma.

Sõltumatus on väärtus, mis on tänapäeva ühetaolisust hindavas materialistlikus maailmas muutunud sama haruldaseks kui puhas loodus. Hasso Krull on ühes paarikümne aasta taguses intervjuus öelnud: „Siin on küsimus sellest, kas inimene jaatab maailma paljusust, kas ta tahab maailma näha kirjuna ja erisuguse teise ruumina või siis soovib maailma ühesena, et eri nähtused oleksid taandatavad ühele ja samale. Üks põhiasju on see, et ma igal juhul ei tahaks esineda kui ühe ideoloogia kandja. Ühesõnaga, ma eelistan mitmust, mitmuslikku maailma.“ Valdav enamus inimestest otsib siiski seda ühtset absoluutset tõde ja eitab maailmade paljusust. Eesti ühiskonnas, mis on loomult konservatiivne, korporatiivne ja suletud, on kollektiivne identiteet veelgi enam väärtustatud kui lääne tsivilisatsioonis tervikuna. Kui loomariigis sümboliseerib kass individuaalsust ning koer kollektiivsust, siis on Eesti ühiskond tüüpiline koeraühiskond, kes eelistab kuuletumist ühtlustatud tõele – nõuame ühtset Euroopa ajalugu – ning väärtustab kuulumist ühte või teise seltsingusse. Tähtis on see, mida meist arvatakse, mitte see, mida me ise arvame. Kassid on olnud Eesti ühiskonnas tavaliselt põlatud ja vaenatud.  Neist ei ole ju kellelegi kasu.

Loll räägib, mida teab – tark teab, mida räägib. Hirm mitmusliku maailma ees tegelikult süvendab kreatiivset lollust. Filosoof Enn Kasak on jõululaupäeva eel antud intervjuus tabavalt öelnud:  „Aga ma olen märganud, et kui keegi on kusagil vaba, siis alati aktiveeruvad igasugused bürokraadid ja hakkavad mõtlema, et midagi peab valesti olema: kuidas see tõbras saab nii vaba olla? Ta ju ei taipa, et tööd pole vähem, et tegelik tööaeg võib venida hommikul kuuest öösel üheni ja vahel koguni kuude kaupa. Ma kahtlustan, et ka kõrgharidusreform on muu hulgas rünnak allesjäänud akadeemilise vabaduse vastu. Et jumala pärast ei oleks kedagi, kes oleks vaba. Inimesi sunnitakse targad olema. Inimene on kohustatud ajama „tarka juttu”. Mis on „tark jutt”? „Tark jutt” on see, kui sa räägid seda, mida kõik arvavad, lisad juurde mõne fakti, ütled mõne prantsuskeelse fraasi, täpsustava arvu. Kui hakkad rääkima sisuliselt, mis ei lähe kokku tavaarvamusega, siis öeldakse, et see on nii loll jutt, et tahaks vastu pead anda.“ Kirjutan alla. Koeraühiskonnad kardavad kõige rohkem  äraarvamatust. Seda, et keegi tuleb välja mingi uudse lahenduse või arvamusega, mis pole tavaarusaamadega kooskõlas ning kõrgemalt poolt heakskiidetud. Miks vaenati Galileo Galileid ja põletati Giordano Bruno? Aga sellepärast, et nad ei leppinud käibetõdedega.

Internetiajastu on loomingulise eneseväljenduse vabadust soodustanud ning käesolev blogi on sellele tõestuseks. Tihtipeale on nii, et mingid teemad, mingid mõtted, mingid muusikapalad jäävad pikemaks ajaks kummitama. Loominguline eneseväljendus on võimalus neist kummitustest vabanemiseks. President Toomas Hendrik Ilves on öelnud: “Kui tagantjärele vaadata, mida olen mõelnud, siis tihtilugu on nii, et mingi asi kummitab kogu aeg ja  veedad palju aega, et sellest lahti saada. Siis [peale mõtte kirjapanemist]tuleb välja, et oledki lahti saanud, see enam ei kummita.”  Sahtlisse kirjutamine võib loomingulist natuuri rahuldada, kuid teisalt jääb loomingu juures oluliseks ka tagasiside, olgu see siis positiivne või negatiivne. Kui pool aastat ei olnud blogi külastatavus eriti kõrge, jäädes kuus 100-300 külastuse piiridesse, siis alates septembrist on toimunud märgatav liikluse elavnemine. Paar päeva tagasi, 28.detsembril, ületas ühe kuu külastuste arv esmakordselt 1000 piiri. Kindlasti on suur osa neist juhukülalised, kes tulevad, näevad ja lähevad, siis ometigi on see andnud mingisuguse positiivse tõuke ka tegijatele, et äkki on sellist mõttekoda kellelegi vaja.

Persona in fieri on säilitanud kirjutajate anonüümsuse. Anonüümsus ei ole ainult inimesele looduses ellujäämiseks vajalik kaitsevärvus, mis kaitseb teda kurjade ja tigedate liigikaaslaste ees. Iga loominguline inimene peab arvestama, et looduses kohtab väga palju isendeid, kes on valmis kõik selle heaks tegema, et hävitada, alandada, naeruvääristada, isegi tappa neid, kes ei tooda selliseid tõdesid nagu neile meeldiks. Paljud ei suuda kohaneda mitmusliku maailmaga ja on valmis oma tõdede prioriteeti tagama vägivalla abil. Inimestel, kes üritavad midagi teha, on enam võimalusi jääda elu hammasrataste vahele kui neil, kes kergesti müüvad turul oma usud ja tõed. Persona in fieri jaoks on anonüümsus siiski midagi enamat kui lihtsalt kaitsevärvus. Anonüümsuse läbi ei rõhutata mitte sõnumi toonud isikut, vaid edastatava sõnumi sisu. Materialistlik maailm keskendub tavaliselt sõnumi edastanud isikule, jättes sõnumi enese tähelepanuta. Millist sõnumit kannavad endaga kaasas tänased iidolid Nõia-Ints, Dressi-Toivo ja  Iglesiase-Anett?

Kaks aastatuhandet peale Jeesuse Kristuse ilmutust on saduseride ja variseride ühiskond tagasi tulnud ning maailma endale allutanud.  Kätte on saabunud müügimeeste ajastu – tähtis pole midagi teha, vaid rääkida enesekiituslikult oma tegudest, mille juures on oluline, kas see vastab ikka normatiivsetele käibetõdedele ning käsulaudadele ja on poliitiliselt korrektne. Manduvas materialistlikus tsivilisatsioonis saavad patukahetsuse indulgentsi need, kes täidavad formaalselt ühiskonna poolt sätestatud norme, kuid mida on sellistel kahetseda? Nende poolt kuulutatud taevariik piirdub sellesinatse materialistliku maailmaga, mis ühel päeval saab lihtsalt otsa.

Maailm elab maailmalõpu ootuses. Kõige enam vajab inimkond vaimset revolutsiooni, Jeesuse Kristuse, Muhamedi, Buddha, Klaatu, Quetzalcoatli  või Nibiru vahetut taastulekut, kes suudaks inimkonda enesehävitusliku materialismi käest päästa. Peavoolu kristluse poolt vaenatud katarid tegid vahed vaimsel heal ja materiaalsel kurjal. Materialistlik religioon avaldub läbi vihkamise, kus on jumalikustatud viha objekt – vihkaja on vihatavast sõltuvuses. Elysioni väljadele kolinud Novgorodi WC-d dirigeerib hall ja nimetu mass, keda kutsutakse rahvaks. Rahva tahe, rahva soov, rahva arvamus – kui lihtsalt libisevad need sõnad müügimeeste huulilt.  Kes on rahvas? Kas see, kes kõvemini karjub?

Ka meediaturul me müüme oma usud ja tõed. Kas te olete tähele pannud kui palju lihtlabast vihkamist esineb meedia ümber tekkinud netikommentaariumides? Meedia on muutunud materialistliku jumala kirikuks, kus läbi netikommentaaride saab iga lihtusklik otselingi oma jumalaga. Talle on antud võimalus karistamatult vihata ja ta on selle võimaluse eest piiritult tänulik, et on valmis oma viimased säästud meediajumala heaks ohverdama. Kergekäeliselt allutakse meedia poolsetele provokatsioonidele ja nõutakse hävitamist, tapmist, maasse tagumist. Sellest ajendatuna sündis artiklite sari „Viha vabariik“, kus kunagine esisuusataja Andrus Veerpalu lihtsalt sümboliseerib materialistlikku jumalat ja tema madalaid kirgi teeniva meedia taotlusi, kes on kasumijahi hulluses üles ehitanud Viha vabariigi.

Blogis karaktiseeritakse neukkusid. Neukkud on materialistliku jumala lapsed, keda on maast madalast õpetatud vihkama. Need inimloomad, kes on inimesena läbi kukkunud, on kergesti valmis heitma kivi ligimese vastu ning võimule pürgiv meedia kasutab neid kirgi kasumi nimel ära. „Maakonna lood“ esitavad teatud ühiskondlikke probleeme kindlasti võimendatult, kuid paiguti avalduv sotsiaalne tellimus palju kinnisema, kontrollituma ning totalitaarsema ühiskonna suhtes on tänapäevases Eestis selgesti tajutav. Hirm ning ebakindlus, mis on kohtuvõimu funktsiooni taotleva meedia – see toodab rohkem kasumit – poolt kanaliseeritud vihaks, toetavad taolise sotsiaalse tellimuse teket.

Eesti Vabariik on peale taasiseseisvumist vastu pidanud juba kaks aastakümmet, kuid tihtipeale jääb mulje, et vabaduse püsimisse ei usuta või ei suudeta/taheta mõista kaasaegset maailma ning sellesse lõimuda. Poliitiliselt on vabariik olnud edukas, meid on vastu võetud paljudesse elitaarsetesse klubidesse, kuid liiga palju ebakindlust, liiga palju hirmu võib kohata iseseisvas Eestis, mida on paiguti isegi rohkem kui „laulva revolutsiooni“ aegadel. Väljakutsete otsimine minevikust ja hirm tuleviku ees viitab ühiskonna sisemisele ebakindlusele ning haavatavusele, mida näitab pidev oma õiguse eest olemasolule tõestamise vajadus. Mineviku lummus on tugev, mis võimaldab põgenemist reaalsest maailmast ja reaalsete väljakutsete eest. Ebakindlust ja haavatavust ei saa kompenseerida suurema kaitse-eelarvega. Al-Qaeda, Breivik jt on vähese vaevaga suutnud muuta  narratiivi maailmast tema elanike jaoks ebaturvalisemaks, millega nad on oma eesmärgi saavutanud. Psühholoogilise kaitse ja infojulgeoleku tagamise peamised ülesanded lähitulevikus peaksid olema suunatud rohkem sisemise ebakindluse ületamisele kui donkihhotelikule võitlusele kõikjalt ründavate tuuleveskitega, lugematu arvu tontlike välis- ning sisevaenlastega.

Lõpuks võiks välja kuulutada ka 2011.a. aurahade laureaadid. Kuna teisi pakkumisi pole tulnud, siis läheb Jaan Tatika auraha pr. Mari-Liis Sepperile ning Saalomon Vesipruuli auraha hr. Peep Pahvile. See on blogi poolne hinnang ja tähelepanu juhtimine nende isikute tegevuse mõnedele eripäradele, mistõttu nende tegevus vääris ehk esiletõstmist. Võib olla tuleks selles tegevuses midagi korrigeerida? Kindlasti pole aurahade väljakuulutamise eesmärgiks ühe või teise isiku ristilöömine. Aga kui laureaadid tahavad oma aurahad pidulikult kätte saada, siis andku sellest teada, mõtleme midagi välja.