Riiklik tarbijakaitseamet ja demokraatia võimalik areng käesoleval sajandil

@huviline
Poliitika teoreetilises osas, mille üheks põhimõisteks on demokraatia, on käibel vähemalt kaks demokraatia kontseptsiooni. Demokraatia kui üldine hüve ja rahva tahte väljendus ning demokraatia kui konkurents poliitilise juhtpositsiooni pärast. Põhimõtteliselt on võimalik teisigi kontseptsioone välja mõtelda, samuti need kaks tänapäeval kehtivat ei välista teineteist. Me teame, loeme ja näeme, kuidas demokraatia toimib Venemaal, Ameerika Ühendriikides, Euroopa Liidus ja Eestis. Rikkalik arsenal valijate mõjutamiseks ja erinevad struktuursed kombed annavad tulemuseks naljakaid lahendusi demokraatia kontseptsioonide täitmisel. Näiteks Venemaal vahetavad president ja peaminister mitu valimiskorda järjest lihtsalt kohad. USA valimised võidetakse napilt, häälte ülelugemisega, mis tähendab, et pelgalt pisike eksimus võib määrata kogu riigi tegevussuuna. Euroopa Liit on tõeline monstrum, bürokraatiatoode läbi struktuursete tasandite ja paljude institutsioonide, mida hoomatakse veebis ja teles, kus meile räägitakse kõuehäälselt subsidiaarsuse põhimõttest. Eestis seisneb demokraatia sisu juba palju aastaid ühe partei võimus, mille läbi on määratud koalitsioonid. Seda põhjustab kasutatav valimissüsteem ja konkurentsi puudumine vastutuse mõõtmisel. Demokraatia mõiste võimaldab kõik ülaltoodud näited hõlpsasti mahutada ühisesse raami: rahva rahulolu mõõdetakse igas riigis ning igas riigis leitakse, et rahva rahulolu on kõrge.

Tehnoloogia (nt mobiilsidetehnoloogia) arenguga on ilmne, et selle arengu kõrvalnähtuseks on ühiskondlike protsesside muutumine, sh võimaliku uue demokraatia kontseptsiooni genereerimine. Tehnoloogilist arengut ei saa peatada, kuigi paljud seda sooviksid. See areng käib paralleelselt globaliseerumisega, mis võib ühel hetkel ammenduda ja jäädagi tasandile, kus on tehnoloogia areneb parasjagu. Sellisel juhul tehnoloogiline areng ja globaliseerumine samastuvad. Takistused tehnoloogilises arengus takistavad ka globaliseerumist. Näiteks pahavara mõjus levik võib globaliseerumise täiesti lõpetada või säilitada selle üksnes kaubanduses, nii nagu see on ajaloos alati olnud.

Tehnoloogilise arengu loos on Eesti isikut tõendava dokumendi edulugu olnud kõige silmapaistvam maailmas, mida riik püüab ka teistele müüa. ID-kaart võimaldab tarbida nii avalikke kui erateenuseid. Teenuste tarbimisega tekkib küsimus, millised on tehnoloogia arengu kõrvalnähtused ja millised neist hakkavad mõjutama ühiskondlikke protsesse. Geograafiline asukoha määramine, raha ülekanded ja sularahata maksed mõjutavad juba praegu meie kõigi elu igapäevaselt poes, ühistranspordis, pangas, raamatukogus. Veelgi enam, tehnoloogia võimaldab tarbida avalike teenuseid, mille juhtimiseks peetakse praegu maksumaksja rahaga üleval suurt arvu ministeeriumeid ja seal töötavaid kõrgeid ametnikke. MKM infoühiskonna teenuste arendamise osakonna nõuniku Risto Hinno sõnade kohaselt: „Avalikud teenused on oma olemuselt bürokraatlikud – avalduste esitamine, aegade broneerimine jne. Samas ei ole avaliku sektori eesmärk tegelikult bürokraatiat toota, vaid selle abil väärtust luua. Näide – selleks, et arsti juurde minna, on vaja aeg ette broneerida. Bürokraatia abil loob avalik sektor väärtust ka riigikaitses, sotsiaalhoolekandes, turvalisuses.“ Tegelikult peaks avalik sektor suutma pakkuda kliendikeskseid lahendusi, mis summas võib tähendada, et jätkusuutlik ja avatud riik ei pea enam pidama üleval samal arvul ministeeriumeid ja seal töötavaid kõrgeid ametnikke. Piisab tarbijakaitseametist, et teostada järelvalvet kõikide teenuste kvaliteedi üle. Kõik kaitseteenused (õiguskaitse, riigikaitse, looduskaitse, tarbijakaitse jne) peavad lähtuma tarbija rahulolust teenusega. Teenust saab küsitlustega mõõta ja vastavalt parendada.

Poliitilises võtmes tähendab mobiilsidetehnoloogia rakenduste populaarsuse kasv ja kättesaadavus igas vanuses ning rahalist rikkust omavale kodanikule valikuvõimaluste avardumist mitte ainult hääletuste läbiviimisel, vaid ka digitaalsete ühiskonnateenuste reguleerimist riigi huvides. Muude huvide hulgas on riigi peamiseks vajaduseks ressursihuvi. Ilma maksude kogumiseta ükski avalik teenus ega erateenus ei eksisteeri. Selle teadvustamine tarbijale võib viia mentaliteedi muutumiseni. Maksude aus maksmine on meie kõigi huvides, maksumaksmine on avalik teenus, mida riik kõigile võimaldab. Tegelikult, mida võimekam on riik maksude kättesaamises tarbijalt, seda demokraatlikum on antud riigi poliitiliselt, sest seda rohkem on võimalik osaleda rahvusvaheliste klubide töös ja vajalikke osalustasusid tasuda.

Käesoleval sajandil on kujunemas uus demokraatia kontseptsioon, mis muidugi ei tõrju kõrvale kahte seni kehtivat. Erasektori näitel on tehnoloogia ettevõte Uber valmis deklareerima kõik tulud riiklikus maksusüsteemis, olles seega „hõlpsasti integreeritav riigi majandusliku vereringega“. Rakenduste kasutajatele on rakendustes loodud võimalus anda oma hääl. Hääletades tarbijana, andes hinnangu tarbijana, kas teenuse osutajale või kliendile, delegeerib riik osa järelvalvest ja vastutusest korraldajatele. Korraldajad on kas vahendajad või omanikud. Tehnoloogiaettevõtted on reeglina vahendajad, riistvara või tööjõu kasutajad aga reeglina omanikud, kokkuvõtlikult aga tarbijad. Ilma tööjõuta ükski teenus ei sünni. Kui tehnoloogiaettevõte hakkab töötajatele maksma miinimumpalka ja pidama kinni puhkeaja nõuetest, nagi Briti kohus on Uberile soovitanud, siis sellega on lahendatud ka maksude efektiivse kogumise ülesanne. Uus demokraatia kontseptsioon tugineb seega otseselt tehnoloogiaettevõtete programmiarendajate arusaamisele avatud ja suletud ühiskondadest. Vastutust mõõdetakse erinevalt igas kontseptsioonis, aga just konkurentsi kontseptsioonide vahel on meil vaja.

Kõikenägev silm

@huviline
Palju kordi, tehes tööd arvutis, kus jookseb Windows, samal ajal tõstes pilgu ja vaadates aknast välja, kus õõtsuvad rahulikus tuules vaarikatutid ja kasehiiglane, olen tabanud end tujukalt mõttelt kahele vaatele. Ekraanil toob minule meeldiv Windowsi taustapilt, mida aegajalt vahetan, kätte tundmatu looduse, sageli kentsakad ja põnevad vaated.  Seevastu õues näen igapäevast rohelist või sinist pilti, mida olen kogu elu näinud, aasta jooksul sinna lisaks ka valget lund. Aknast välja vaadates on minu käsutuses kogu maailm, mida vajan. Päeval maastikud või meretagune horisont, öösel tähistaevas ja kogu suur universum tähtede mõõtmatu kupli all. Ekraanil, veebis või teles on teistsugused vaated, kitsamad ja raamistatud, kellegi poolt jagatud, mõistetud ja taasesitatavad. Panen oma silmad hetkeks kinni.

Silm on silmakoopa sisu ja nägemiselund. Vanimad fossiilsed silmad on umbes 540 miljonit aastat vanad. Silma teke võis põhjustada eluvormide kiire mitmekesistumise. Enne seda toimis elusaine valgustundlike rakkude abil, kuid alles silma teke võimaldas kiiret liikumist ja orienteerumist. Evolutsioonilises mõttes ei võta silma arenemine palju aega. Väikeste mutatsioonide looduslikule valikule allutamise modelleerimine näitab, et tõhusale fotopigmendile tuginev lihtne optiline meeleelund võib areneda keerukaks inimsilma sarnaseks elundiks umbes 400 000 aastaga.

Silmal on ühiskonnas ülitähtis tõde kinnitav roll. Poliitikad ja riigikorrad, orjanduslik demokraatia, sotsialistlik demokraatia, liberaalne demokraatia, mis kaotavad nähtavaga vahetu sideme, kobavad pimeduses, kuni koltuvad. Silma läbi nähtavat olutervikut peetakse üldiselt tegelikkuseks. Kui tegelikkusele antakse tähendus, siis see on reaalsus või tõde. Teaduses hinnatakse silmaga testi tulemusi. Religioosses mõttes on silm seevastu jumala sümbol. Kõikenägev silm, mille kujutisi võib märgata ikonostaasidel ja ikoonidel, kirikutes ja muuseumides, sümboliseerib jumalat. Jumalat pole ju võimalik näha või märgata või tähele panna. Need on silma kolm põhifunktsiooni, mis aitavad edasi meie kujutlusvõimet. Kõik näevad, mõni märkab, vähesed panevad tähele ja annavad tähenduse. Kujutised, kiri, jutt või muud jäljed on nähtava piir. Aga keda meie ei näe, võib siiski meid näha. Vaadeldav ei pruugi tajuda kui teda vaadatakse.

Mind kummitab aga hoopis teine mõttekäik. Silm annab aistinguid ümbritseva kohta. Aistingutest kujunevad tajuelamused, mida mõtlemine korraldab ajus. Neurofüsioloogilises mõttes koosneb silm sensoorsetest rakkudest.  Kõik sensoorsed rakud on kohandunud elektriliste signaalide ja impulsside vastuvõtuks või edastamiseks, millest tekkivad elektriahelad. Elektrivool moodustub elektronidest, mis tiirlevad elutu aatomituuma ümber. Aatomid ja elektronid on nii elusa aine kui eluta aine koostisosad. Reaalajas, jättes kõrvale ajaloo ja evolutsiooni, tekkib olukord, kus elektronid silmas vaatlevad elektrone, kas teises silmas või väljaspool. Kui selle peale mõelda, siis see tundub rusuv, ilma mõtteta, kohutav! Asi vaatleb iseennast, lisaks on liikumatu ja liigutamatu. See on lõputult taaskorratav ja taasesitatav olukord! Tõendi tunnustele vastav ese, millele tuginedes kohus mõistab või jagab õigust! See on reaalselt kõike nägev silm, mida näeme veebis või teles. See on ka virtuaalne silm, sest virtuaalne maailm saab oma aine reaalsest.

Võimalik, et sarnast tugevat emotsiooni tundis noor Luis Bunuel, kes koos Salvador Daliga tootis filmi Andaluusia koer (1929), kus näidatakse vaatajale habenoaga lõhestatavat silma. Meie näeme maailma teistmoodi, mitte nii nagu teie, vana maailma vanakesed! Paraku mingeid fundamentaalseid muutusi ühiskonnas, riigis või tsivilisatsioonis, mis on alati sürrealistide või müüdipurustajate laiem eesmärk, pole need elamuslikud kaadrid kaasa toonud. Võitlus loogika vastu loogiliselt, see on ettekaotatud võitlus, kuivõrd looming on alati loogiline ja kosmos on kärjekujuline (Jaan Einasto). Kunstnikud, kes tootsid filmi Andaluusia koer, on ammu manala teedele läinud. Nende toodetud film aga jookseb muutumatul kujul globaalse maailma kõikidel ekraanidel, kus seda näidatakse. Müüdipurustajatest on saanud müüt. Silma habemenoaga lõhestamise filmimine, mis oli mõeldud protestiks valitsevate tsiviilsuhete vastu ühiskonnas, on ühiskondlikus mõttes muutunud ajaloo sümboliks, arhivaarseks, alati taasesitatavaks infoks. Salvestatud liikuvate piltide stagnatsioon.

Järelikult tuleb poliitikas ühiskonna paremaks muutmiseks rõhuda mitte inimloomuse teraapiale või salvestatud liikuvate piltide stagnatsiooni mobiliseerimisele, vaid pigem püüda mõista inimest mõjutavat välist loodust, keskkonda, mida näeme aknast või tajume õues. Aastasadu on loodust peetud suurimaks õnnetuste põhjustajaks, mille nähtused tekitasid inimestele kahju ja põhjustasid surma, mida kardeti ja mille kohta räägiti müüte. Elu oli looduselt laenuks saadud ja võlg tuli tasuda. Kuid moodustati ka kindlustusettevõtteid, idee alusel, et looduse vastu me ei saa, aga tekkinud kahju saame hüvitada. Nüüdseks on maailm jõudnud ebatavalisse situatsiooni, kus võla intressimäärad ehk võla hind on paljudes riikides, sh Euroopa Liidus, langenud miinusesse. Laenuandja peab laenajale peale maksma. See võib tähendada paradigma muutust. Loodus ei ole enam inimese esimene vaenlane, inimesed ei taha enam elada vana humanismi tingimustes, vaid oleme jõudnud hetke, mil tuleb hakata keskkonda mõistma, et säästa. Vaid säästes saame võla kustutatud. Me ei pea enam sotsiaalselt sidusa ühiskonna tarbeks müüte looma ega müüte purustama, müüdid võivad rahulikult jääda meelelahutuse valdkonda. Poliitikas pole vaja uut poliitikat välja mõelda.Paradigma muutus tähendab poliitika rajamist teistele alustele. Aeg on näha kõike läbi kõikenägeva silma.

Kui tõesti ebanormaalne olukord väärtuste (finantside) turul viitab paradigma muutusele, siis peaks see sundima ka ettevaatlikkusele, sest endiselt kehtib poliitika teine postulaat: inimese teine vaenlane on alati teine inimene või ta ise. Inimesed hammustavad inimesi. Sellepärast on väär võtta poliitika aluseks inimene ja tema arvatavaid õigusi. Vanad humanistid ei saa sageli aru looduse olemusest, rääkides meile, et käituda tuleb nii, nagu tahaks, et teine sinuga käitub. Kõike nägeva silma seisukohalt tuleks aga käituda nii, et loodus ei saaks kahjustatud, sh teine inimene. Kes teeb seaduses kindlaksmääratud tegevuse teise tahte vastaselt, see on süüdimõistetu, kui kohus ta süüdi mõistab. Sellega on eelduslikult mõnede inimeste käitumine kuritegelikuks peetav, kui mahub sätte formaati. Lisaks tuleks nüüd küsida, kas ta rikkus ka keskkonda ja kuidas, kas ta rikkus loodusõigusi ja miks. Looduses eksisteerivat tahet säästes vähendame oma võlga.

Avan silmad ja vaatan aknast välja. Vahepeal on vihma sadama hakanud, kasehiiglane õõtsub ähvardavalt piksetuulte käes. Poliitiline ühiskond on midagi sama loomulikku, nagu vihm, mis paneb seened kasvama, võib-olla pakub tormi ja äikest, et õhku puhastada. Poliitikute jaoks on poliitika inimtekkeline konstruktsioon, mille vedamisel on kasutusel erinevad suhtlustehnoloogiad ja sotsioloogilised uuringud. Allar Jõks ja Igor Rõtov räägivad kadunud kümnendist. Me oleme midagi rohkem kaotanud kui üks kümnend.

Vaatepunkt: kas alati nihkuv?

@huviline
Võttes kokku nelikümmend aastat (1946-87) väldanud uuringud, väidab Peter Brook, et tema töö lähtekohaks on alati olnud ebamäärane sisetunne. „Ma ei ole kunagi uskunud ühtainust tõde. Ma usun, et kõik koolkonnad, kõik teooriad võivad teatud kohas, teatud ajal kasulikud olla. Kuid ma olen avastanud, et elada on võimalik üksnes kirglikult, täielikult mingi vaatepunktiga samastudes,“ (Nihkuv vaatepunkt, P.Brook, Eesti Raamat, 1993). Tähendab, vaatepunkt maailma asjadele on kindlalt paigas, ebamäärasest sisetundest täieliku samastumiseni. See on saabuv statement, mida saab alati tõendina kasutada.

Reaalselt pole ligemale kahekümne aasta jooksul minu jaoks midagi muutunud. Loen endiselt sama statementi, igavesti saabumisel ja kohal olev. Raamat on omal kohal, minu raamatukogu ülevalt lugedes neljandal riiulil ja mulle tundub, et ka minuga pole vahepeal midagi muutunud. Nagu ma aastaid tagasi kunagi sündisin, millega kaasnes teadvuse süttimine ja keele omandamine, samasugusena ma ka hauda lähen. Kui palju oleks rääkida lugusid, nii elukogemust kui luiskelugusid, aga ma ise ei lähe mulle korda ja  ei huvita enam. Teisi võivad minu lood huvitada, kindlasti huvitavad, sest nad ei tea neid, aga mina tean. Niisiis on ebamäärane sisetunne, kindlalt paigas vaatepunkt maailma asjadele, millest alati lähtun, mulle hauakaevaja.

Mingi nihkumine on ometi tajutav. Eile tuli järeltulija ja võttis ülevalt lugedes neljandalt riiulilt raamatu “Nihkuv vaatepunkt”, Peter Brook,  Eesti Raamat 1993, ja hakkas lugema. Küsisin hiljem, et kas oli huvitav. Ei olnud, aga koolis kästi. Tähendab, samamoodi nagu Nõukogude Eesti ajal, nii on ka Eesti Vabariigi ajal kirjandus kohustuslik. Kohustuslik kirjandus on riigi tunnus ja sellega kujundab karjane kodanikkonda. Aga kuidas sisu meeldis? Tema sai raamatust hoopis teisiti aru, sest ebamäärane sisetunne on alati ja iga isiku jaoks erinev. Vaatepunkt maailma asjadele on nihkuv, mis aitab elada kirglikult ja avastada maailma. Erinevate vaatepunktide vahel tekkib debativõimalus ja see on demokraatia üdi.

Poliitilise vaatepunkti küsimus on tasemelt kõrgem tasemest, mida meelelahutuse valdkonnas  käsitlevad lavastaja uuringud üksikisiku tasandil. Rahva ja rahvaste tasemel on selge, et üldine hüve ei saabu, kui lähtekohaks võetakse ebamäärane sisetunne. Sellisele ebamäärasele sisetundele on tänapäeva poliitikas rajatud näiteks rahu ja rahvaste sõprus või võitlus monopolismiga majanduses, kuid mitte siseriiklikult poliitikas, kedagi kohustustega koormamata, näiteks inimõiguste kohaldamine inimestele või kultuuri lahutamine tema kandjatest, pidades sunniite ja šiiite pelgalt usuliseks vastasseisuks. Kellegi ebamäärane sisetunne põhjustab poliitikas tüsistusi, kui tüsistus on teostatav ja teostub.

Ometi on ka poliitilise vaatepunkti nihkumine tajutav. Teatavasti ei olnud raudse eesriide tagune Nõukogude Liit vaatamata karmile piirivalvele poliitilises mõttes globaalselt sõltumatu, vaid järgis  mujal maailmas käibivaid moevoole. Kino kui propagandamasin on olnud tõhus üle maailma (Hiina, USA, Saksamaa jt). Uut IT tehnoloogiat arendati mitte ainult Läänes, vaid ka Idas, kes võidujooksus paraku kaotajaks jäi. Internetivõrgustike tekkimine andis kõikidele riikidele idee kasutada seda luures. Kui Orwelli „1984“ tundus omal ajal paraja koomiksina, siis James Bond 2015 „Spectre“põhisisu on just võitlus ülemaailmse ühendluure tekkimisega. Alles hiljuti, järjekordsete terrorünnakute valguses, arutasid spetsialistid tõsiselt  ühendluure loomise vajalikkust üleeuroopalise meetmena terrorismivastases võitluses. Veebi kasutamine riiklike eesmärkide saavutamiseks on tänapäeval väga moes. Kuigi mingid poliitilised vaatepunktid nihkuvad, tuleks kaaluda ka hauast kaevamist (resurrection), et tuvastada surma põhjus.

Poliitikasse tõmbamine

@huviline
Aristoteles, kes elas 62 aasta vanuseks, ligilähedaselt sama palju kui keskmine eestlane tänapäeval, annab poliitika definitsiooni: hüvede saamisele suunatud oskus toimida tulemuslikult eesmärkide paljususe tingimustes. Ajaloos on taolisest toimimisest tulenevalt esinenud kahte liiki poliitikasse tõmbamist: ühtedele on selleks võimalus toimida, teiste puhul aga toimimise tulemus (Nikomachose eetika, I raamat). Tänapäeval võib öelda, et demokraatia puhul esineb võimalus toimida tulemuslikult poliitikas, aga teiste poliitikate puhul jõutakse tulemusele. Kui igal kunstil, igal uurimistööl, igal praktilisel tegutsemisel ja valikul on suundumus hüvede poole, nagu kirjutab Aristoteles, ehk teise sõnadega öeldes, kõik poliitikud soovivad rahvale head, siis tuleb nõustuda, et ühteviisi demokraatlikud on nii orjanduslik demokraatia, absoluutne monarhia, valgustatud monarhia, kapitalistlik demokraatia kui ka kommunistlik demokraatia. Kindlasti on demokraatlik Eestis tehtav poliitika, kuid ka teised poliitikad ei pruugi ebademokraatlikud olla.

Millised on need teised poliitikad, mis tõmbavad poliitikasse tulemuse pärast ja kuidas hinnata poliitika tulemust või seisu? Hinnang poliitikale, uurimistulemuste analüüs (sh valimissüsteemide analüüs), jääb pigem sellesse poolde, kus esineb võimalus tulemuslikult poliitikas toimida. Nüansierinevus teistest poliitikatest: laval istudes püüan kooliealistele poegadele selgitada elektrikerise ja puuküttega kerise leili erinevust. Mõlemad annavad kuumale kerisele vett visates leili, OK. Davai, davai! Elektrikerises põhjustab kuuma elekter, puuküttega kerises leek. Jõuame põhjuste erinevuseni, elektronide suunatud voog ja keemiliselt tekkiv leek, lõpuks füüsika ja keemia erinevusteni. Füüsika juures erinevused lõppevad. Näen, et poisid saavad leili erinevustest aru füüsika pinnalt, aga mitte vihtlejate vaatevinklist. Ütlen, et leil pole erinev kerisest, vaid selle mõjust vihtlejale.

Need teised poliitikad mõjutavad kodanikke või laiemalt elanikke eesmärgiga jõuda tulemusele, sõltumata eesmärkide paljususest või erinevusest. Sellist poliitikat tänapäeva läänemaailmas ei tehta, sh ka meie vabariigis . Mõju vihtlejale pole tähtis. Integrity taandub võimalusele teha tulemuslikku poliitikat ja sellest tulenevalt järgitakse valitsevaid moevoole. Oluline on moodus, mitte viis, mis tõmbaks. Aga mina käin saunas viha pärast, sest pärast vihtlemist on mõnus olla. Tõenäoliselt käis Aristoteles  samadel põhjusel termides.

Poliitikasse jõudmine

@huviline
Platon, kes elas ligi 80 aastat vanaks, rohkem kui tänapäeval ka heaoluriikides keskmiselt, ei alustanud oma teoseid kirja pannes poliitika teemaga. Platoni teosed „Riik“ ja „Seadused“ on kirjutatud tema elu viimase kolmandiku jooksul, kui ta ilmselt tundis, et tal on poliitika teemasse midagi lisada. Kuidas ja miks tänapäeval poliitika teemal midagi kirjutatakse? Võib märgata, et üldjuhul valitsemisviise analüüsivalt või kritiseerides. Tegelikult pole politoloogidel erinevaid elemente eriti palju(sotsioloogilised uurimused, parem-vasak telg, ajaloolised teadmised), mida kombineerides toodetakse tekstide kommentaare. Platon seevastu nägi maailma algfilosoofina, traditsioonilise ühiskonnakorralduse muutjana, kellele müüdid meeldisid, aga ei rahuldanud.

Paraku ei suutnud tema uued ideed kutsuda esile murrangut ühiskonnas, kuid seda suutis ca 250 aastat hiljem kristliku usundi levik, mille vilju me tänapäevalgi veel maitseme. Midagi pidi tolleaegseid inimesi algkristluse juures vapustama, sest on teada, et kristlus levis plahvatuslikult ja institutsionaliseerus. Kristlusest mõjutatuna kehtis ca 1500 aasta jooksul, kuni valgustusajani üldine põhimõte, et kõik inimesed on patused. Kriminaalmenetluses oli isiku süüd kerge tõendada. Ühiskondade stagnatsiooni käigus kujunesid sotsiaalsed mässuliikumised ja revolutsioonid, mis viisid ühiskondade sekulariseerumiseni. Valgustusaja filosoofide mõtestatud uute ideede kohaselt oli isik kuni kohtuotsuseni süütu. Kriminaalmenetluses tuli isiku süüdimõistmiseks lisaks seaduses kirjapandud teo tunnustele välistada isiku süü ja õigusvastasus.

Uusajal põhjustasid sekulariseerunud ühiskonnad ja tervikpildi jagamine kriminaalmenetluses rahvaste tekkimise, kellel soov pidada vabariiki nii nagu valgustusaja uued ideed ette nägid: monopoolse õigusriigina. Kaasajal on selline riik ja üldse vajadus riigi järele eestlaste jaoks kahtluse alla seatav. Liidu tingimustes jõuab kätte aeg, mil riigist saab vähem kasu isikuid kui võiks saada. Majanduslik reaalsus põhjustab olukorra, kus impeerium ei suuda isegi hiigelserverite abil monopoolse õigusriigina toimida. Filosoofiast pole olukordade mõtestajana mingit tolku ei poliitikas ega isegi akadeemilistes ringides.

Meediafoorumid „Vabariigi kodanikud“, „Foorum“, „Räägivad“, „Rahvaadvokaat“, „Vaba mõtte klubi“ jt peavad kinni vaikivast kokkuleppest, et endiselt kehtib Juhan Liivi rahvusromantiline: „Kui kord on Eesti riik“. Pumba juures on olukord teine. Mõistlike inimeste vaikivat kokkulepet kasutavad poliitikud omakasu huvides kunstlikult ära, sest pumba juures teatakse täpselt, kui palju riiklikust suveräänsust on liidule jagatud. Lihtsad sõnad ja sõnastajad, kellele poliitika tegemise eest ei maksta, on ummikus. Neil pole aega ega raha, et hinnata andmeid, kui palju oleme võlgu, nii raha kui aega. Ainult meedial on aega ja raha Uberi ja MTA teemadega tegeleda. Muidu oleks see auk päris must, kuid nüüd saame infot vähemalt läbi klaaskuuli. IT-põhine elu muutub üha läbipaistmatumaks, sest informatsiooni igale tasandile on ligipääsuks ette nähtud õigused ja volitused. Kellel õigused puuduvad, see informatsioonile ligi ei pääse.

Kaaluda tuleks, kas monopolistlik õigusriik tegutseb ikka oma kodanike huvides. Eestlastel on ajaloos kaks korda olnud oma riik. Võib-olla oleks aeg nüüdki riigi institutsioonid laiali saata, põhiseadus kehtetuks kuulutada ja alustada sotsiaalset elu Euroopa Liidu põhiseaduse katuse all, valides Euroopa Parlamenti ja panustades Euroopa relvajõududesse. Põhimõtteliselt oleks elu nagu endise NSVL aegadel, ainult selle erinevusega, et puuduks ühe partei diktatuur, omandisuhted oleksid elujõulised ja liikumine on vaba nii piiride sees kui piiridest välja. Jutt Euroopa väärtustest oleks siis asjakohane. Marek Helm sobiks hästi Euroopa Liidu Maksu ja Tolliameti peadirektoriks, Juhan Parts aga Euroopa Liidu Kontrollikoja Peadirektoraadi direktoriks. It´s a Long Way to Tipperary…

Siiski võiks kõne alla tulla võimalus, et filosoofia lõpetab vegeteerimise, lõppematu olukordade mõtestamise. Poliitikasse jõudmisel peaks seal koht jääma müütidele, sh utoopiatele, sest see aine ei ole filosoofia väline. Lõpuks ei ole filosoofial muud otstarvet kui saabumisel isikule (persona in fieri) keskkonda ettevalmistada, kes siis rahvana, kasutades valikute tegemisel äppe, jõuab lõpuks poliitikasse.

Poliitika kolmikpunkt: sotsiaalne alarõhk

@huviline
Eksursioon keemiasse: vee molekul koosneb kahest vesiniku ja ühest hapniku aatomist, olles kõige levinum aine nii Maal kui ka Universumis. Vesi muutub tahkeks umbes 0 °C juures ja keeb umbes 100 °C juures. Kui normaalset atmosfäärirõhku vähendada, siis hakkab jää sulamistemperatuur aeglaselt kasvama ja keemistemperatuur langema. Kolmikpunktiks nimetatakse vee olekudiagrammil punkti, kui teatud rõhul on sulamistemperatuur ja keemistemperatuur võrdsed. Poliitika on sotsiaalne nähtus, millel puuduvad füüsikalised agregaatolekud. Vee metafoori kasutades võib väita, et reaalsuses saab poliitika olla ühiskondlikult vastuvõetav üksnes siis, kui on leitud sotsiaalne surve (rõhk), mis tasakaalustab avalikud huvid (sulamistemperatuur) ja revolutsioonilised ajendid (keemistemperatuur) – nii, et jää on jää ja aur on aur. Teiste sõnadega öeldes on poliitika kolmikpunkt ühiskonnas valitsevate meeleolude mõjul kujunenud ühtsustunde puudumine. Alarõhk aga toimib siis, kui ebavõrdsus on põlu all ja valitseb võrdsustamine. Seejuures jätkem siinsest mõttekonstruktsioonist kõrvale võrdsuse seaduse ees, mis on abstraktne mõiste – ühiskondliku toimimise eeldus ja kooselu vältimatu abinõu. Normaalses olukorras valitseb ühiskonnas ebavõrdsus, mitmekesisus ja ühtsustunne.

Harva võib juhtuda, et rahvas on sama ühtne, kui olid eestlased eelmise sajandi ühekskümnendatel aastatel. Sotsiaalne surve võib ühtsustunnet mõjutada, luua või hävitada, sageli on nii pärast suuri konflikte nagu vabadussõda või maailmasõda. Alarõhu toime ühiskonnas on vastastikune: ametnikud mõjutavad ebakindla sissetulekuga elanikke, kes omakorda otsijatena mõjutavad kindla sissetulekuga ametnikke. Praeguseks ajaks on ühiskond lõhenenud, toimib lepingulistel pingetel põhinev sotsiaalne surve, kus initsiaator võtab kasumi ja ellu püütakse viia abstraktset võrdsust. Poliitika on jõudnud kolmikpunkti, ilmselt selle juba ületanud ja taasliikumas normaalsuse suunas.

Sotsiaalsete nähtuste erinevus füüsikalistest nähtustest seisneb selles, et kvantiteet pole ühiskonna jaoks üldse tähtis. Kui füüsikas võib kvantiteedi suurenemine põhjustada hüppe kvaliteedis, siis ühiskonnas on enamuse ja vähemuse mõistetel marginaalne politoloogiline või sotsioloogiline tähendus. Täisväärtuslik poliitika sõltub ühiskondlikust ühtsustundest ja avaldub avalikus huvis. See ei ole midagi ideaalset, aga see on harva esinev ja sellepärast taga igatsetav. Ühtsustunde minetamine väljendub eeskätt ajakirjanduses ja teatris, mõlemates avalduvad avalikud huvid, mis on keskendunud meelelahutusele. Meedia üldiselt on meelelahutuslik, aga ühtsustunde aegadel moodustab ajakirjandus meedia tõsiseltvõetav osa. Sellistel aegadel koonduvad ajakirjandusse suurt sisemist valmisolekut endaga kandvad isikud (Juhan Peegel). Sama märkuse võib teha teatri kohta, sest kui veel eelmise sajandi kuuekümnendatel võeti ühiskonnas teatrit tõsiselt (Voldemar Panso), siis tänapäeval ütleb aasta lavastaja tiitli laureaat (Madis Kalmet) kahetsusega, et Eesti teater vajaks tugevat liidrit. Teater üldiselt on meelelahutuslik, aga ühtsustunde aegadel moodustavad teatritegijad (Mikk Mikiver) ühiskonna tõsiseltvõetava osise. Kui on näha, et ajakirjandust ja teatrit võtavad tõsiselt üksnes üksikud ajakirjanikud ja näitlejad, siis on selge, et sulamistemperatuur ja keemistemperatuur on võrdsustumas.

Revolutsioonilised ajendid, eeskätt mässud (Pronksiöö, Maidan, Krimm), tähendavad ka sotsiaalse kriitika tasalülitamist. See on olukord, kus isegi kõige teravamad kritiseerijad kohanduvad ametliku doktriiniga. Teiselt poolt imeb ametlik doktriin endasse kõik, mis tundub imemisväärne. Ametnikud pööravad riigi ja rahva igipõlise vastasseisu näilisesse mugavustsooni, uinutades vähem uniseid isikuid elatustaseme tõstmise ideega. Õige oleks otsida rahva ja rahvaesindajate (Riigikogu) suhetes ühtsustunnet, mitte pidada oma riiki vaeslapse kombel absoluutseks väärtuseks. Riik pole sotsiaalselt midagi head, pigem hulk piiranguid, mis rahva revolutsioonilisi ajendeid kammitsevad, kuigi kaheldamatult pole julgeoleku tagamiseks ajaloos riigist paremat vahendit seni leitud. Vanad roomlased ütlesid rahvas ja senat. Samas on rahuajal riigi sümbolitega liialdamine, riigi tähtsuse rõhutamine, tseremoniaalsuse ülistamine ja kõrgetesse üliametnikesse harras uskumine puhas potentsi raiskamine, mis viib lõpuks tasalülitatud poliitikani, kus kõik poliitikud mõtlevad ühtemoodi ja mängivad samade mängureeglite järgi, rahva rolliks jääb aga vastata lõputule hulgale sotsioloogilistele küsitlustele ja usaldusuuringutele. Tagasiside ei tohiks revolutsioonilisi ajendeid lihtsalt endasse imeda, paigutades rahulolematuse graafikutesse valimiskompassides. Lahendus saab olla mõttekonstruktsioon pärandatavast elukeskkonnast saabumisel isikule, keda kunagi pole tulnud.

Mässude mass

@huviline
Ukraina sündmuste valguses, kus järjest viiakse läbi ebaseaduslikeks peetavaid rahvahääletusi (Krimm, Lugansk, Donetsk), tuleb toimunud referendumeid pidada vastuhakuks valitseva võimu vastu. Selline vastuhakk, mäss ja kaos, kuulub demokraatliku võimukorralduse juurde, mida demokraatlik valitsuskorraldus ei taha sageli tunnistada. Euroopa aga tajub seda päris hästi ja on oma reageeringutes vaoshoitud. Sotsiaalsete nähtuste värskendamine, allalaadimine ja installeerimine toimub läbi mässu, mis võib ka revolutsiooni kuju võtta. Tajudes mässude massi küll ohuna ühiskondlikule korrale, on Euroopal võimatu eitada, et mäss on kõikide revolutsioonide keskmes. Mäss viib meid demokraatia lülisambani, kus voolab tema üdi. Võimalik, et üksnes tänu massilistele mässudele tunneme euroopa kultuuri täna Euroopana. Näiteks Madalmaade, Inglise, Prantsuse ja Vene revolutsioonid, kus lõõmavates ääsikolletes kuumutatud sulametalli valatai uutesse vormidesse. Euroopa on jõudnud uude massiliste mässude sajandisse.

Valitsuskorraldusele on see sageli arusaamatu, et mäss võib olla küll ebalegitiimne ja ebalegaalne, kuid pole võimalik eitada mässajate poolt levitavat sõnumit. Tahteavaldus, mille soovid ei kattu laua taga oma nime kiituseks tööd vorpivate ajakirjanike soovidega, veelgi vähem aga kabinettides või koosolekutel protokolle, manifeste ning deklaratsioone vorpivate poliitikute soovidega. Lahinguväljal ja lauluväljakul massi hulgas toimivad teistsugused reeglid, mida ekraani vahtiv punaste silmadega televiisori vaataja vaevalt suudab ette kujutada, vaadates Aktuaalse Kaamera saatejuhtide edastatud sõnu ning videoklippe, mille taga on halvasti varjatud soov mõjutada vaatajaid ühes kindlas suunas. Euroopa Liidus ollakse tasakaalukamad. Võimukorraldusele on arusaadav, et mässajate sõnum kannab endas midagi suurt ka demokraatliku impeeriumi jaoks.

Jose Ortega y Gasset on oma kuulsas „Masside mässus“ piirdunud massi definitsiooniga: mass on eriliste kvalifikatsioonideta isikute kogu. Samas on mass ka füüsika mõõtühik nagu ka üks peamisi näitajaid, omadus, mis muudab tajuja jaoks üldse võimalikuks tajuda maailma. Mässu on põgusalt puudutatud “Masside mässu” 8. peatükis, kus arutatakse, miks sekkuvad massid kõigesse ja miks nad sekkuvad üksnes vägivaldselt. Autorit pole huvitanud vägivald kui kuritegu ja see ei huvita tegelikult ka masse. Vägivalla ja võitluse kaudu avaldavad opositsionäärid oma teadmisi maailma asjadest ja asjaajamisest. Mäss on mässajate jaoks omamoodi seksuaalne enesemääramine, mis annab materjali kestlikkuseks. Referendumid, mis toimusid Ukrainas, need on kui barbaarsuse Magna Charta, nagu tabavalt väljendab ennast Ortega y Gasset.

Pole võimatu, et tänu mässudele Ukrainas saame parema Euroopa Liidu. See demokraatlik impeerium vaevleb juba ammu bürokraatia ülikülluse käes, kelle pingutused pole suunatud mitte kaubanduse arendamisele suunatud suhtlemisele partneritega kogu maailmas, vaid võitlemisele vale mõtlemist propageerivate sise- ja välisvaenlastega nagu holokaust, fašism, kommunismi kuriteod. Vastuhakk võimudele Ukraina idapoolsetes piirkondades näitab Euroopale tulevikku, kuhu ka meie võime asjaolude kokkusattumisel sattuda. Pronksiöö lahendus on heaks näiteks, kui oskuslikult on võimalik mässav vägivald kanaliseerida varade lõhkumisse, mille kindlustus hiljem kinni maksab. Euroopal on oskused mässuga toimetulekuks. Tänu Ukrainale võidakse jõuda ka põhjustesse süüvimiseni. Kaasaegne demokraatia vajab filosoofilist mõtestamist, mis pole teaduslik ega kuulu lugudesse ja millist rolli etendab saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud.

Mässajad Donetskis, esiplaanil end “rahvavabariigi” juhiks kuulutanud ärimees Deniss Pušilin, kes sai kogus varandust MMM petuskeemis osaledes.

Foto aadressilt: http://static01.nyt.com/images/2014/04/19/world/19UKRAINE/19UKRAINE-videoSixteenByNine540-v2.jpg

Vabaduse väärtus Eesti Vabariigis

@huviline
Kõik maailma vabariigid võitlevad poliitika nimel, et vabaduse väärtus oleks stabiilne ega vajaks devalveerimist. Vabaduse väärtuse langus võib poliitilises mõttes tähendada vabariigi enda langust. Võitlus vabaduse puhtuse nimel on võrreldav konkurentsiga ettevõtluses ja sõdadega rahvusvahelisel areenil. Seejuures ei tähenda eelmiste perioodide vabadus mingit lubadust ega viidet järgmiste perioodide vabaduse garantiina puhtamaks poliitikaks. Vabadus tähendab sõltumatust, aga mitte ainult, vaid ka vabaduse omaks saamist. Eesti Vabariik ei oma vabadust maailmakaardil, millele on diskreetselt viidanud naaberriigi presidendi nõunik Vladislav Surkov, ehkki oma kiidukõnes viitab Kaur Kender naiivselt tõsiasjale, et Eesti kuulub Euroopa Liitu. „Kui ma vaatan sinu ja minu kodumaad maailma kaardilt, siis mulle tundub, et meie rahvastel on kaunis erinevad nägemused edust. Ja ka vabadusest.“ Seni kuni siinmaal kehtivad üksnes praktilised võimalused, vabaduse valdus ja soov oma naabreid heidutada või moosida, pole meil lootuski, vaadates maailmakaardile, omada vabadust puhtamaks poliitikaks.

Kahe kunagise sõbra kirjavahetus viitab kontrastselt erinevale arusaamisele kaasaegse maailma poliitikast. Kui sul on sõber, siis milleks teda heidutada või moosida. Isiklikult pole ühtegi sõpra püüdnud kunagi heidutada või moosida. Sõpradega seovad mind nähtamatud sõprussidemed, millel on isepärane sisu, mis seisneb aususes lasta sõbral olla selline, milline ta soovib. Ma ei uhkelda tema ees oma edusammudega mingis valdkonnas. Sõber on tükikene minust endast, isa ja emal poolt päritu kõrval, mis annab mulle kindlustunde, et maailmakaardil võib leida vabadust. Mul on sõpru, kellega ma pole suhelnud alates 1982 aastast. Isegi vanglatrellide taha sattunud või okupeeriva võõrriigi armees hangitud sõbrad jäävad minu sõpradeks, meid liidab lihtne liitmistehe. See on vabadus, mida oleme kogenud ja mis meid liidab.

Vabadust omada saab vankumatult sõltumatu rahvas, kollektiivne ise, kes on kestlikuseks avaldanud soovi kas riigina või ka ilma riigita, kui tal on midagi, mis teda liidab. Laskumata sõnavahetusse, mis see midagi siis on, mis liidab, võib kindlalt öelda, et see pole märk, nii nagu semiootikud seda mõistavad. Semiootiliselt maailma näha, vahet pole millise koolkonna kaleidoskoobi läbi, see tähendab lahutada maailma terviknähtused märkideks. Väga tore, lahutamine ja vahe tegemine on arengu eelduseks. Algosakese otsimine on viinud elektronide suunatud liikumise juhtimise ja haldamiseni, mis võrke võimaldab ehitada. Abakusest on saanud arvuti. Lahutamisel on ka oma empiiriline emotsioon, enda tajumine, iseteadvus. Siinkohal poliitiline ekspertiis kahjuks katkeb, sest poliitika on üldiste valikute teadus, mis tegeleb liitmistehetega.

Mida pidas Vladislav Surkov silmas, kui kirjutab, et vaadates maailma kaardilt nähtub venelaste ja eestlaste erinev arusaamine edust ja vabadusest. Eelarvamustega inimesed märkavad tekstis üksnes suurvene šovinismi, kuigi välistada seda täielikult pole võimalik. Teadmata, mida naaberriigi presidendi nõunik silmas pidas, jäi mulje, et tema teksti on kirjutatud suuremeelsus sisse, mida peipsiäärse vabariigi kirjaniku pöördumises polnud. See ei ole kahjuks üksiknähtus ega ühe kirjaniku probleem. Rahuajal Euroopa Liidu liikmesriigi ja Põhja lepingu osalisriigina oleme rahul kui meie SKP on tõusuteel ja tsensorite puudumine lubab sõnavabadust. Ikka oleme teiste lubada, keelata, kasvõi autoparkla inspektori poolt. Vaevalt põhineb Surkovi suuremeelsus pärimusel suurimast liidust maailma ajaloos. Pigem tunneb nõunik ennast oma kodumaal koduselt ja tema suuremeelsus lähtub ümbrusest, selle ühtsuse suurusest. Miks mitte teda selle eest kiita, miks mitte kiita Venemaad.

Suuremeelsus tugineb üleoleku tundel. Oma naabrit tuleb kohelda tarkuse, üleoleku ja väärikusega, mida vaid naabri vägivalla all kannatanu võib tunda. Eestlaste jaoks, kuhu pärapõrgusse neid saatus ka paiskab, on vägivald olnud üllaks jäämise kullaproov, kuna vaesed mehed ei saa üleolekut tunda. Poliitikas tähendab suuremeelsus tihedat suhtlemist, vastase heade omaduste kiitmist, oma vigade ausat tunnistamist ja oma nõudmistele kindlaks jäämist. Eesti tänaste poliitikute hulgas on suuremeelsus tundmatu nähtus, sest see nõuab teadmisi, parajal määral doseeritud irooniat, elukogemust ja ausust. Kui me Venemaad kiidame, mitte ei halvusta, kas muutume selletõttu väiksemaks? Ei muutu!  Vastupidi, saabumisel isik võib maailma kaardilt vaadata täis kindlat teadmist, meid liidab maa ja ajalugu sellel maalapil, mille säästlikusse kasutamisesse oleme alati tõsiselt suhtunud. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, omab vabadust puhtamaks poliitikaks, pannes gloobuse pöörlema, kus meie maalapp on suurem kui Euroopa Liit ja Venemaa kokku, sest omame midagi, mida teistele pole.

Mitmekesine poliitika – hoomamatu taristu ja mõtteviis

@huviline

Päevikulises mõttes on hetkel hoogsalt arenev infot töötlev tehnika jõudmas lääne tsivilisatsioonis täielikult ratsionaalsete lahendusteni (infosüsteemideni) kõikides valdkondades, kus vastavatele arengutasemetele on jõutud. Madalamal tasemel tsivilisatsioonide jaoks on infot töötleva tehnika areng eesmärgiks, mis hõlmab kõiki valdkondi ja kuhu tõrgete puudumisel kunagi kindlasti jõutakse. Päeviku pidamise kõrval mõeldakse ka üleajalisi mõtteid. Mõlemad tegevused on põhiolemuselt ratsionaalsed.

Üleajalises mõttes annab üks kehtiv lahendus inimkonna suurte probleemide lahendamisel  protsessile vähe juurde. Selguse tuvastamiseks on sellepärast ainult üks võimalus: näha maailma mitmeksesisena. Mitmekesisus on nähtus, mille piirid on loodusteaduslikud, kuid arvesse võetakse ka teadaolevate piiride tagust. Vastasel korral kitseneb maailmanägemine valdkondadeks, nt halduse või müütide, õppimise või töö tegemise, riigi või mängu. Filosoofilise selguseni jõudmiseks on mõistlik võtta arvesse kõik valdkonnad, kus ajaloo jooksul on probleemid kerkinud. Nõnda kirjeldatuna annavad suured probleemid sisu ja haarde mitmekesisuse nähtusele.

Mitmekesisel poliitikal on nii päevikuline kui üleajaline tähendus. Päevikulises mõttes avanes Vabariigi teise tulemisega infovõrk ja levis arvamus, et tegemist on tiigrihüppega inimkonna arengus. Tänaseks on selgunud, et tegemist on avaliku taristu ja mõtteviisiga. RIA infoturbe asjatundja Anto Veldre on kirjutanud sellel teemal huvitava artiklitesarja „Infoühiskonnast hereetiliselt“, milles viidatakse võimalusele, et poliitikute (sotsiaalteadlaste ) jaoks on infovõrk ja võrgu avanemine endiselt hoomamatu.

Lame riik, mis seisneb IDkaardi kasutamise võimalusega loodavas identiteedis, avaldub teenuseid pakkuva riigina. Erasektoris saab IDkaardi alusel isegi pitsasoodustuse.  Riik kinnitab küll omandi ja tõendi, mis on tema põhiteenus, kuid mitte kui autoriteet, vaid kui infovõrgu valdaja. Riigi suveräänsus tugineb tema identiteedil. Mida lamedam on riik, seda vähem omab tähtsust mingi teenindaja tegevus või kellegi vastutus ja seda rohkem saab iga isik ise midagi ära teha. Mõned riigi kõrgemad ametnikud Valitsuses, Riigikogus ja Euroopa Liidu institutsioonides on seda aimamas, millele viitab üha kõrgem mäng teenustega (Ken-Marti Vaher, Hanno Pevkur, Taavi Rõivas). Pole teada, kas aimajate hulgas esineb ka teadlikult tegutsejaid, sest avalikult peetakse ennast teenuseosutajaks rahva hüvanguks. Headus õigustab teenusepakkujat igavesest ajast.

Kuid üldjuhul poliitikud ja poliitikast kirjutajad ei hooma lameda riigi võimalusi. Endiselt käib jutt parempoolsetest ja vasakpoolsetest, valimissüsteemidest ja poliittehnoloogiatest, paksust ja õhukesest riigist, jääkeldrist ja rahvakogust. Mitmekesise poliitika mõttes on need jutud moest väljas, otsides endale õigustust utoopilistest kontseptsioonidest, nt naiivne inimõiguste kontseptsioon, vägivallata ühiskonna kontseptsioon või omandita kommunismi kontseptsioon.

Alternatiivne poliitika

@huviline

Tavaliselt mõistetakse poliitika all tegutsemist avalikes huvides ja hüvanguks, millest tulenevalt on poliitika midagi protsessilaadset, kuid kuna avalikud huvid võivad olla vastandlikud, siis see protsess toimib ühiskondlikest vastasseisudest tõugatuna ja võib selletõttu ka seiskuda. Poliitika avaldub rahva poliitilises juhtimises ja seisneb eeskätt seaduste või muude õigusaktide välja töötamises. Poliitika raudvarasse kuuluvad võimude lahususe põhimõte ja protsessiprintsiip, mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. Samas on ohud, mis kunagi tingisid mainitud maksiimide sätestamise, muutunud või muutumas. Näiteks on võimude vägivaldse koondumise oht, mis kunagi tingis võimude lahutamise põhimõtte sätestamise, tänapäeva demokraatia tingimustes võimatu ja suvaotsuste oht, mis kunagi tingis menetlusmaksiimi sätestamise, on tänapäeva õigusriigis mõeldamatu. Põhjus, miks mingi oht on võimatu või mõeldamatu tuleneb avalikustamisest.  Meedia kisub kõik despoodid ja suvaotsused varem või hiljem päevavalgele. Just koos avalikustamisega ongi muutumas avalikkuse mõiste.

Alternatiivne võimalus on poliitikat käsitleda menetlusena, mis on sotsiaalses mõttes protsess ja reaktsioon, mille tingivad üksikprobleemid. Konkreetne reageerimine konkreetsetele muredele ja konkreetsetele vajadustele on midagi muud kui vastanduvast esindusest tõukumine.  Avalikes huvides ja hüvanguks tegutsemine oleks sellisel juhul meedia ülesanne, mitte poliitika probleem. Vastandlikud huvid ei ole nagunii ühildatavad. Rahva poliitiline juhtimine õigusaktidega tekitab küsitavusi, sest ühiskonnas esineb alati rohkem probleeme kui hierarhiline õigus suudab läbi hammustada. Seega, mida rohkem õigusakte, seda rohkem küsitavusi. Milleks meile niipalju õigusakte, halduslikus mõttes volitusi, käske ja keelde, mille järelvalve ja kontroll maksab palju? Mingit lisandväärtust järelevalve ja täitmine ei tooda. Ajakirjanduslik eesmärk töötab paremini seaduste arvu pidevast kasvatamisest.

Reageerides üksikprobleemile, võiks menetluse käigus lubada võimude koondumist peremehe staatuses. Näiteks on KOV taseme võrra madalamal külavanemal on külas peremehe staatus ja tal võiks olla volitus lahendada külasisese talu elektrivõrgugaga ühendamise küsimus ainuisikuliselt, andes selleks välja korralduse (seadusandlik võim), mille aluselt kohustab EE (täitevvõim) selle täitma  ja kui EE kohustust ei täida, siis on külavanemal õigus EE trahvida (karistav võim).  Teiseks: menetluses on teatud tõenditel ette kindlaks määratud jõud, nt sündmuskoha vaatlusprotokollis sisalduv tõde ei selgu võistlevas kohtumenetluses. Paber kajastab tegelikkust objektiivselt, kui just ei ole tegemist vormistamisnõuete rikkumisega. Sarnaselt saab külavanem külaelu korraldades tugineda talude tegelikele muredele. Näiteks, kui on näha, et talus elab vaene paljulapseline pere, siis vormistab külavanem tõendi, millel on piisav ja täielik õiguslik jõud, et selle alusel anda välja korraldus ühendada talu elektrivõrguga ilma ampritasuta.

Alternatiivne poliitika on minimaalsemal kujul teoreetiliselt igal juhul võimalik. See sõltub üksnes episteemiliselt huvitatud isikute soovist muuta kehtivat poliitikat.  Samuti ei pea poliitilise süsteemi muutmise katse tähendama põlvkondade vastasseisu, sõda, revolutsiooni, reforme või mõnel muul moel  hinge kinni nöörimist.  Alternatiivset poliitikat on võimalik ajada õigusriigi raames ja demokraatia tingimustes. Kindlasti aga on vaja mõista, mis ühiskonnas toimub. Avalikustamine ja kaasaegne suhtlemine tingib üha enam muutusi  avalikkuse mõistes.  Avalikkuses toimub lihtsakoeline feodaalne killustumine, üsna sarnane varakeskaegsele feodaalsele killustumisele. See on mäng. Mäng killustab mängijad vastavalt mängitavale mängule, mille juures igaühel oma mäng. Tekkimas on väikesed vürstiriigid, kus riigi rolli täidab külastatav postiaadress või mänguportaal ja vürsti rolli originaalset teksti või mängu tootev autor. Samas kloontekst, selle teksti retseptsioon või refereering ei innusta kedagi. Mida rohkem vabadust mõttelõnga kedrata, seda suurem lõngakera ja seda rohkem  mängurõõmu kassidele. Seega tähendab objektiivselt toimuv killustumine avalikkuses ühtlasi ka vajadust leida alternatiivseid lahendusi.

Puntra vallavanem Hannes Ploomipuu võiks oma vallas olla peremehe staatuses