Jalgpalli Euroopa meistrivõistlused 2016

@ckrabat
Tahtsin jalgpallilugu kirjutada juba peale alagrupiturniiri, kuid siis tuli Brexit peale. Tänavune suvi peaks spordisõbra jaoks tulema tihe, alustuseks kuningas jalgpall, sest eurojalgpalliga samal ajal toimus teiselpool Atlandi ookeani Copa América Centenario, mis lõppes seekord Tšiili võiduga ja finaaliks Rio de Janeiro olümpiamängud, mida varjutavad zika viiruse kõrval skandaalid eeskätt dopingulembeliste Venemaa sportlastega. Prantsusmaal alanud jalgpalli EM-l tekitasid meediatähelepanu seevastu Venemaa jalgpallihuligaanid, kes said tuge ka mõnedelt koduriigi poliitikutelt. Kontinendi meistrivõistlused ei paku vähem pinget kui MM, sest meeskondade tasemed võivad siin olla isegi ühtlasemad. Seekord suurendati osalejate arvu isegi 24-ni ja praegu võib öelda, et meeskondade arvu suurendamine ei muutnud turniiri vähem huvitavaks. Kvalifikatsiooniturniiril langesid sellegipoolest välja mitmed tippriigid eesotsas Hollandiga (2014 MM 3. koht), kes peale 2002.a. MM jäi esmakordselt suurturniiril finaalist välja. EM lõppturniirilt jäid nad viimati välja 1984.a. Lisaks hollandlastele langesid suurematest jalgpalliriikidest alagrupiturniiril välja Serbia ja Šotimaa. Šotlased olid lõpuks Briti saarte meeskondadest ainus, kes lõppturniirilt välja jäi. Täielik läbikukkumine tabas 2004.a. Euroopa meistrit Kreekat, kes jäi alagrupis peale Soomet ja Fääri saari viimaseks. Balti riikidest läks paremini Eestil, kes jäi alagrupis neljandaks ja edestas paremate väravate vahega samas grupis viiendaks jäänud Leedut, kuid meie tegelikust tasemest andis üsna selge pildi vahetult enne EM peetud sõprusmäng Portugaliga, mis kaotati 0:7. Läti jäi omas grupis viimaseks.

Alagruppides kolmandaks jäänud meeskonnad jagasid veel viis piletit. Türgi pääses otse edasi, üleminekumängudes sai Ukraina jagu Sloveeniast, Rootsi Taanist, Iirimaa Bosniast ja Hertsegoviinast ning Ungari Norrast. Põhjamaadest pääses otse edasi ainult Island, üleminekumängudega lisandus veel Rootsi. Esmakordselt jõudsid lõppturniirile Albaania, Island, Põhja-Iirimaa, Slovakkia ja Wales, neist kolm viimast on siiski varem mänginud MM finaalturniiril. Austria ja Ukraina olid varem lõppturniirile pääsenud vaid korraldajamaana. Alagrupiturniiridel jätsid kõige kehvema mulje Ukraina ja Venemaa. Ukraina kaotas kindlalt kõik kolm mängu Saksamaale, Põhja-Iirimaale ja Poolale, löömata ise ühtegi väravat. Venemaa saabus turniirile üle hulga aja kohaliku treeneriga ning toetus ainult koduliiga mängijatele v.a. kodustatud volgasaksa juurtega Schalke poolkaitsja Roman Neustädter, kuid edu see neile ei toonud. Mänguliselt kaotasid nad kõik kolm mängu, kuigi viimase minuti väravaga õnnestus hooletuks muutunud inglaste vastu siiski viik kindlustada. Rumeenia jäi küll alagrupis viimaseks ning lõi Bogdan lõi kaks penaltit kindlalt väravaks, mistõttu kaotati napilt Prantsusmaale, kuid viigistati Šveitsiga, kuid viimases mängus penaltit enam ei teenitud, mistõttu tuli valus kaotus Albaaniale. Debütant Albaania jättis üldiselt hea mulje. Šveitsi päästsid väravavaht Yann Sommeri imetõrjed, Prantsusmaa lõi nende vastu väravad alles lõpuminutitel. Huvitava faktina mängis Šveitsi rivistuses kuus albaanlast, neist viis põhirivistuses ja albaanlastel mängis seitse Šveitsis sündinud või kasvanud mängijat, neile lisaks veel Saksamaa ja Itaalia taustaga mängijad. Suhteliselt kahvatu mulje jättis ka Tšehhi Vabariik, kellel õnnestus Horvaatia vastu juba kaotatud mäng lõpus penaltiga päästa. Türgi suutis viimase mängu heas stiilis võitmisega tšehhide vastu oma renomeed päästa, kuid jäid väravate vahega edasipääsust välja. Rootsi jäi oma grupis kindlalt viimaseks ning neid ei päästnud isegi koondisekarjäärile punkti panev Zlatan Ibrahimovič. Ainsa värava said nad iirlaste omaväravast. Kahvatult mängis Austria, kellelt loodeti oma grupis kindlat edasipääsu, kuid nad kaotasid nii ungarlastele kui islandlastele.

Kaheksandikfinaalidest alustasid Šveits ja Poola ning see oli lõpuks ainus mäng, mis lõppes penaltitega. Ida-Euroopa meeskonnad jätsid turniiril mitte just väga entusiastliku mulje ning Poola ooli neist lõpuks ainus, kes edasi pääses, kuigi mängust oli Šveitsil momente rohkem. Poola domineeris esimesel poolajal ja ühe võimaluse Blaszczykowski ka realiseeris, kuid teisel poolajal kandus initsiatiiv Šveitsi kätte, mis lõppes Shaqiri iluväravaga käärlöögist. Penaltiseerias oli ainus eksija Šveitsi täht Granit Xhaka, kes pettis ära küll vastase väravavahi, kuid ka iseenda ja lõi väravast mööda. Šveits jättis parema mulje, kuid Poola sai edasi. Portugal lõi lisaaja lõpus 117. minutil värava Horvaatia vastu ning jõudis veerandfinaali. Eesti hävitanud Portugali mäng on kulgenud üle kivide ja kändude, alagrupist pääseti kolme viigiga kolmandana edasi grupist, kus neid peeti kindlaks favoriidiks. Eriti tuliseks kujunes Portugali ja Ungari mäng, kus ungarlased kolm korda juhtima läksid, kuid portugallased viigistasid. Horvaatia võitis alagrupi, lüües viimases mängus ka Hispaania 2:1, kuigi väravavaht Šubašič eksis hispaanlaste penaltit tõrjudes reeglite vastu ning liikus varem kohalt. Kahe Briti meeskonna kohtumises tõi veteran Gareth McAuley omavärav üsna teenimatu võidu Walesile, kuigi nõrgemaks peetud põhjaiirlased panid kõvasti vastu. Alagrupis esines Wales aga väga sümpaatselt ning Gareth Bale ja Aaron Ramsey on kindlasti selle turniiri tähed. Sümpaatse mulje jättis Iiri Vabariigi meeskond, kes kaotas 0:3 põhiliselt teise poolajaga Belgiale, kuid teistes mängudes pani kõvasti vastu, veidi jäi puudu ka õnnest. Prantsusmaa jäi juba 2. minutil penaltist kaotusseisu, kuid Antoine Griezmanni kaks järjestikust väravat tõid neile oodatud võidu. Iirlastest tuleks esile tõsta eelkõige Inglismaa tugevuselt teises liigas Championshipi meeskondades mängivad Robbie Brady ja Jeff Hendrick. Meeskonda kaunistasid legendid. 40-aastane Shay Given Iirimaa väravat ei kaitsnud, kui 35-aastane Robbie Keane tuli vahetusest mängu.

Kaheksandikfinaalis pandi idaeurooplased üldiselt lõplikult paika. Saksamaa käis üle Slovakkiast 3:0 ja Belgia lõi Ungarit koguni 4:0. Sakslaste kindel edu lubas vahetusest mängu sekkuda möödunud turniiride tähtedel, 31-aastastel Lukas Podolskil ja Bastian Schweinsteigeril. Viimase tähetund saabus siiski kohtumises Ukrainaga, kus ta lõpu eel sisse vahetati ja tal õnnestus esimesest puutest koguni värav lüüa. Tundub, et viimaks on peatreener Joachim Löw leidnud ka võitva meeskonna retsepti ning Mario Gomeze kasutamine ründes Mario Götze asemel on end õigustanud. Itaalia mängis avamängus Belgia kindlalt üle, kuid hiljem on turniiri ühtedeks võimalikeks üllatajateks peetavad belglased oma mängu käima saanud. Nad on asetunud ka turniiri nõrgemaks peetavale poolele, samal ajal kui tituleeritud jalgpalliriikide raskekahurvägi ründab finaalikohta teiselt tabelipoolelt. Ungarlastele, kellel Portugali vastu oli tänu rikošetiväravatele ka parasjagu õnne, eriti sõnaõigust ei antud, kuigi 40-aastane hallides dressipükstes Gabor Kiraly ungarlaste väravas tegi mitu head tõrjet. Nii pididki Itaalia ja Hispaania vastamisi minema juba kaheksandikfinaalis, Itaalia oli parem ja võitis teenitult 2:0. Noorem Antonio Conte mängis kuulsa Vincente del Bosque treenerite duellis üle. Hispaanlaste esinemise võib samuti kanda turniiri pettumuste nimekirja. Viimases mängus lõhkes pomm – pisike Island võitis jalgpalli emalaeva Inglismaa 2:1, mis oli inglastele peale Brexiti tulemusi teine löök allapoole vööd. Loodetavasti pole need kaks tulemust omavahel seoses. Inglaste tänavusest noorenenud koosseisust loodeti palju, kuid läks nagu alati. Peale 1966 tiitlivõitu on suurvõistlustel veerandfinaalist edasi pääsetud vaid kahel korral 1990 MM-l ja 1996 EM-l. Kui välja arvata 2:1 võit Walesi vastu ja võib-olla esimene poolaeg venelaste vastu, jättis meeskonna mäng halva mulje, eriti hambutult tegutsetigi Islandi vastu, kus mindi Wayne Rooney penaltist juhtima, millele tuli kiire vastuvärav ning kaotusseisu jäädes ei suudetud vajalikke muutusi mängu tuua. Millegipärast usaldas treener Roy Hodgson koosseisu, kellega turniiri alustati, kuigi oli näha, et nii Harry Kane kui Wayne Rooney ootusi ei täitnud. Walesi vastu tõi murrangu Leicester City uue tähe Jamie Vardy ja Daniel Sturridge mängutulek teisel poolajal, kuid see jäi Hodgsonil ainsaks õnnelikuks sähvatuseks ning ta teataski koheametist tagasiastumisest. Killumehed on soovitanud tal minna David Cameroni Euroopast lahkumist nõustama.

Mida oodata veerandfinaalidest ja mis juhtub edasi? Poola ja Portugali kohtumiselt loodan, et nüüd saadetakse ka Poola torumehed koju tagasi ning Ida-Euroopa jalgpalli lend siinkohal lõpeb. Mõlemad meeskonnad tuginevad ühele staarile ja teda toetavale meeskonnale. Portugal mängib huvitavamalt ning Cristiano Ronaldo on ikkagi mitmekülgsem mängija kui Robert Lewandowski. Poola mäng on olnud seni küll meeskondlikum ja kaitses pole eksimusi lubatud. Shaqiri imevärav on jäänud ainsaks, mida nad on oma väravasse lubanud. Ma siiski loodan, et Portugal sai Horvaatia alistamisest tiivad ning see kannab nad vähemalt poolfinaali. Loodan ja ootan Portugali võitu. Peale inglaste lahkumist on saanud Wales lemmikmeeskonna au endale, nende omavahelises kohtumises eriti ei osanudki määrata, kelle poole jääda. Chris Coleman on peale Gary Speedi enesetappu teinud treeneripingil head tööd ja nende meestega seostub Walesi tagasitulek Euroopa tippu, kui viimati mängiti MM-l 1958.a. kui jõuti isegi veerandfinaali. Belgiaga saab neil raske olema, kuid kui nad suudavad taastada alagrupiturniiril näidatud taseme, suudavad Belgia mängu keskväljakul ära lõhkuda ja Gareth Bale oma ära lööb, ei saa see belglastele kerge jalutuskäik olema, pealegi jääb kaartide tõttu mängust eemale nende kaitse tugisammas Thomas Vermaelen. Loodan Walesi võitu, kuigi loogika ütleb, et Belgia pääseb edasi. Saksamaa ja Itaalia mängus panustan Itaaliale, kuigi loogika nõuab Saksamaa võitu. Itaallastel jääb kaartide tõttu eemale Thiago Motta, kes pole siiski põhikoosseisu mängija. Löwi ja Conte duell treeneripingil saab olema huvitav, sest tegemist on turniiri taktikaliselt ehk tugevamate meeskondadega. Prantsusmaa ja Islandi kohtumisel tuleb eelistus anda kodumeeskonnale, neil mängivad turniiri tähed Griezmann, Dimitri Payet, Olivier Giroud, Paul Pogba, kuigi neil jäävad mängukeeluga eemale N’Golo Kanté ja Adil Rami. Kanté asendamine on kergem, Yohan Cabaye näitas Šveitsi vastu head mängu, aga seda rolli võivad täita mitmed teisedki. Keskkaitse on olnud suurem probleem, saab näha millise lahenduse treener Didier Dechamps leiab. Kui kõik lõpeb soovide järgi, kohtuvad poolfinaalis Portugal ja Wales ning Itaalia ja Prantsusmaa (Islandi võit oleks ikkagi ime), kuid loogika järgi võivad 10.juulil Stade de France’il finaalis kohtuda hoopis Belgia ja Saksamaa.

Korvpalli Euroopa meistrivõistluste eel

@ckrabat
Peale taasiseseisvumist jõudis Eesti korvpallimeeskond kolmandat korda Euroopa meistrivõistlustele ning juba nädala pärast on mängud täies hoos. Samasuguse saavutusega on hakkama saanud meie meesvõrkpallurid, kes astuvad lahingusse oktoobris, kuid kui nende tõus Euroopa tippu on olnud viimaste aastate tulemus, siis korvpalluritel on finaalturniir olnud seotud erinevate põlvkondadega. See meeskond, kes Jaak Salumetsa juhendamisel 1993.a. saavutas hinnalise kuuenda koha, esindas paar aastat varem Nõukogude Liidu viimaseks meistriks tulnud generatsiooni – Kuusmaa, Metstak, Babenko, Karavajev, Pehka, Nagel, Kullamäe ja teised. Kaheksa aastat hiljem, 2001.a. viis meeskonna finaalturniirile Üllar Kerde ja siis kuulusid meeskonda 1993.a. osalenud Metstaki, Pehka, Noormetsa ja Kandimaa kõrval juba järgmise generatsiooni tippmängijad: Müürsepp, Tein, Kriisa, Kikerpill, Pärn. Kaksteist aastat hiljem saabus järgmise generatsiooni tähetund, kui finaalturniirile jõudsid 1980.-te alguses sündinute põlvkond: Kangur, Arbet, Talts, T.Sokk, G.Dorbek, Hallik, Toome. Pääsemist finaalturniirile võibki pidada nende 1982-85 sündinud meeste tippsaavutuseks Eesti koondises ning suur osa neist järgmistel aastatel vaevalt enam Eesti koondise dressi selga tõmbab. Vanus ja tervis teevad oma töö.

Kui 2001.a. koondis leppis kolme soliidse kaotusega alagrupiturniiril, siis tänavust koondist ootavad ees kõigepealt viis alagrupimängu Lätis ning vähemalt teoreetiliselt on neli vastast viiest (v.a. võib-olla Leedu) võidetavad. Lätlasi õnnestus kontrollmängus Tbilisis küll napilt võita, kuid Riias kodupubliku ees on neid alistada palju raskem, pealegi polnud neil mõned põhimehed Tbilisis kaasas. Kontrollmängudel on head mängu näidanud ameeriklase Matt Lojeskiga täiendatud tugev ja ühtlane Belgia koondis, kes on teoreetiliselt küll võidetav, kuid raske saab nendega olema. Turniiril Prantsusmaal kaotasid belglased napilt nii Prantsusmaale kui Gruusiale, kuid Poola turniiri alustati võiduga Liibanoni üle. Ukraina koondist täiendab kodustatud ameeriklasest mängujuht Jerome Randle, tipptreener Mike Fratello asemel juhendab seda nüüd kohalik mees Jevgeni Murzin ja meeskonda kuulub ka Kalev/Cramo värske täiendus Pavlo Krutous, kes arvatavasti väga suurt rolli siiski ei mängi. Ukrainlastega on Eesti tavaliselt osanud mängida ning vähemalt teoreetiliselt on see meeskond murtav. Kontrollmängudes on Ukraina esinenud ebastabiilselt, viimases kontrollmängus Helsinkis häviti soomlaste vastu, kuid turniiril Sloveenias võideti peale soomlaste tugevat Itaalia koondist. Eesti jaoks sõltub palju, kuidas korvi all Fessenkoga hakkama saadakse. Ka Tšehhi koondis on Eesti jaoks olnud tavaliselt mugav vastane, kelle vastu avamängus võib ehk teistest enam võitu loota, kuid ega nemadki papist poisid ei ole, koosseis on ühtlaselt tugev ning meeskonnaga liitus tšehhitariga abiellunud ameeriklasest ründaja Blake Schilb. Viimati võideti Bosniat ja kaotati napilt Venemaale ning paraja vahega Kreekale.

Seega võib Eesti parimal juhul välja murda alagrupi nelja parema hulka, kuid samahästi võidakse kaotada ka kõik viis mängu. Kontrollmängudes suudeti napilt võita Lätit ja Hollandit, paraja vahega võideti Islandit ja Filipiine, kuid kaotati kahel korral Venemaale, siis veel Gruusiale, Itaaliale, Horvaatiale, Iisraelile ja Bosniale ja vaid Horvaatiaga suudeti enam-vähem tasavägiselt mängida. Kontrollmängude põhjal lõplikke hinnanguid ei saa anda, täiskoosseisuga ei mindud kordagi peale ja keegi oluline lüli oli alati puudu. Meeste individuaalne vorm aga jätab küsimärke õhku ning Zagrebi turniiril hakkas silma, et väga palju tuleb sisse lihtsaid eksimusi, pallikaotusi, vastasele kergesti läbinähtavaid pehmeid sööte ning mänguolukordade valesti hindamist, mis võimaldab vastastel kergeid korve saada. Mõnikord suudetakse näidata efektiivset kaitset, mis on ka edu toonud, kuid see toob kaasa palju vigu ja vastased saavad tavaliselt tunduvalt rohkem vabaviskeid. Eesti mäng sõltub väga palju sellest, kas kolmesed kaugvisked visatakse sisse, aga vähemalt viimastes mängudes on hädas oldud visketabavusega. Selliseid mehi, kes julgeksid korvi alla välja murda ning seal olukorra ka ära realiseerida, just palju ei leidu. Vaadates lähemalt allesjäänud 13 koondislast, kellest Riiga sõidab 12 , siis joonistub välja selline pilt:

Rain Veideman (SG, 23, Kalev/Cramo) – tasub loota, et hiljutine vigastus tema mänguvormi tuksi ei keera, sest Veideman on üks väheseid, kes julgeb individuaalse meisterlikkuse pealt midagi ette võtta ja teravust teha. Samuti koondislastest üks väheseid, kes veel ei lange, vaid kelle korvpallurikarjääri parimad aastad on loodetavasti veel ees.
Tanel Sokk (PG, 30, TÜ/Rock) – on tippvormist kaugel, kuid tema asemele pole lihtsalt kedagi võtta.
Gert Dorbek (SG/SF, 30, TÜ/Rock) – tema best before mänguaeg hakkab läbi saama, kuid arvestades tema rolli kvalifikatsiooniturniiril, siis arvatavasti teda välja ei jäeta, kuid tema koht mängijate rotatsioonis võib olla harjumuspärasest tagapool.
Sten Timmu Sokk (PG, 26, Moskva Dünamo/RUS) – praegu ainus PG, kes oma koha välja mängib, kuid temagi on vaid selline keskpärane mängujuht, kes pole suurtesse klubidesse välja murdnud.
Janar Talts (PF/C, 32, TÜ/Rock) – kunagisest ühest meeskonna liidrist on saanud tavamängija. Tema parimad ajad on möödas, tema kogu see mäng on kuidagi säratu, aga päris hea ja kindla viskajana on ta kindlasti kasulik.
Gregor Arbet (SG/SF, 32, Kalev/Cramo) – tegi Kalev/Cramos hea hooaja, kuid praegu ei ole enam kõige paremat vormi näidanud. Kuidagi ei õnnestu tal eriti midagi.
Erik Keedus (F, 25, Kalev/Cramo) – on viimastes mängudes end positiivsest küljest näidanud. Hooaja alguses uskusid vähesed, et ta suudab lõppkoosseisu välja murda, kuid praegu tundub, et kui mitte varem, siis Horvaatia turniiriga mängis end meeskonda. Tema eelis on kindlasti mitmekülgsus, aga rünnakul on ta ikkagi nõrk.
Siim-Sander Vene (F, 24, Kaunas Žalgiris/LIT) – on nüüdseks kujunenud juba meeskonna liidriks, kes julgeb ja oskab mängu enda peale võtta. Praegusest koosseisust väheseid, kes on teeninud lepingu tippklubis (Kaunase Žalgiris) ja erinevalt suurest osast koondislastest pole ta veel langev täht.
Joosep Toome (PF/C, 30, TÜ/Rock) – on pidevalt hädas olnud tervisega ja kuuldavasti siirdub peale turniiri operatsioonile. Tema üldine seisund on noatera peal. Arvestades, et tegemist pole klassikalise keskmängijaga, on ta enda kohta teinud päris häid esitusi, kuid stabiilsust ei ole ning võib ka ära kukkuda.
Kristjan Kangur (PF, 32, Varese Openjobmetis/ITA) – on olnud selle põlvkonna vaieldamatu liider, kes on end välja mänginud Euroopa tippklubidesse (Villeurbanne ASVEL, Siena Montepaschi, Milano Armani), kuid viimane hooaeg läks vigastuste nahka ja ei ole paraku ei ole ta sealt veel välja tulnud. Eks tema täht hakkab ka pigem juba kustuma, kuid võistkonnale on ta kindlasti kasulik, kasvõi kaitses.
Reinar Hallik (PF/C, 31, Rakvere Tarvas) – Tallinna turniiri põhjal võiks öelda, et on praegu päris heas vormis. Tema head ja vead on kõigile teada, kuid tema rolli muudab keeruliseks, et erinevalt teistest pole temal legendaarse shooterina lubatud mööda visata ja seda vaid mõneminutise mänguaja jooksul. Vaevalt, et ta turniiril palju mänguaega saab, kui üldse, kuid vanade teenete eest arvatavasti välja ei jäeta.
Tanel Kurbas (SG/SF, 27, TÜ/Rock) – temalt võiks oodata enamat, võimed lubaksid palju, aga platsil on jäänud kuidagi silmapaistmatuks. Teeb üksikuid häid liigutusi, kuid valdavalt on statist. Rünnakul võiks kindlasti rohkem ette võtta, tal on nii läbiminekut kui viset, kuid erineval Veidemanist pole tal viimasele omast nahaalsust. Pingiotsale vast siiski mahub.
Martin Dorbek (PG, 24, Kalev/Cramo) – varasematel turniiridel sai palju mänguaega, kuid viimastel istub pingil ja see näitab juba midagi. Kindlasti on ta edasi arenenud, nüüd suudab enam-vähem juba palli üle tuua, aga ta ei juhi absoluutselt mängu. PG-ga on meil praegu seis nagunii kehv ja ega ta suurt midagi kvaliteedis juurde ei anna. Tanel Sokk on isegi praeguse olematu vormi juures temast kindlam variant. Arvatavasti on tema see kolmeteistkümnes, kes lõpuks välja, kui just keegi viimasel hetkel rängalt vigastada ei saa, sest mitmed mehed (eelkõige T.Sokk, Toome, Kangur, Veideman, Kurbas) on vigastustega hädas olnud.

Mõned positsioonid (eelkõige PG ja C) on alamehitatud ja sellist puhast keskmängijat Eestil ei ole enam ammu olnud. Võib-olla Rain Raadik on sellele kõige lähemal, kuid peale Guadeloupe hooaega pole ta suutnud head vormi näidata. Eesti topeltkodakondsust välistav kodakondsusseadus välistab nõrkade lülide täitmise välisjõududega, mida paljud teised meeskonnad on kasutanud. Eelpool nimetatud 1980.-te alguse põlvkonnale järgneb tükk tühja maad, kust vaid vähesed on suutnud kõrgemale tasemele välja murda, kuid tunneli põhjas on näha ka valgust, sest Eesti U-16 koondis suutis ülekaalukalt võita oma aastakäigu EM B-turniiri ja kindlustas järgmisele aastakäigule koha Euroopa tipus, mida on varem suutnud vaid üksikud aastakäigud, viimati 1991/92 aastakäigu U-20 koondis Andres Sõberi käe all. Eesti koondise häda ja viletsus on ka selles, et vaid vähesed on suutnud jõuda Euroopa tippklubidesse. Tänase koondise tipud (Kangur, Talts, Arbet) pääsesid päris noorena Saksamaa liigasse ning jõudsid tippliigadesse ka hiljem – Kangur Prantsusmaal ja Itaalias, Talts Venemaal ja Itaalias, Arbet Kreekas. Suurem osa koondislastest on aga kogu karjääri veetnud Maarjamaa pinnal. Võrkpallurite edule pani aluse paljuski see, et väga paljud mängijad leidsid endale välisklubid, mis võimaldas samas kodumaist kandepinda laiendada. Eesti korvpalluritest on välisklubides mänginud vaid üksikud. Tippkorvpallurite taimelavaks saanud USA ülikoolides mängib eestlastest nüüdseks vaid Rauno Nurger. Janari Jõesaar pöördus peale kahte NCAA hooaega kodumaale tagasi, sest õppetöö käis üle jõu. Suletus ning orienteerumine koduse konnatiigi vajadustele aga edasi ei vii.

Eesti koondis kuulub käesoleval turniiril autsaiderite hulka ning 1-2 võitu võib nimetada juba kordaminekuks. Alagrupist edasipääsu kandidaatidena pakun välja Prantsusmaa, Soome, Iisraeli, Venemaa (grupp A), Hispaania, Serbia, Itaalia, Türgi (grupp B), Kreeka, Horvaatia, Sloveenia, Gruusia (grupp C), Leedu, Läti, Belgia, Ukraina (grupp D), kuid eelkõige Poola, Saksamaa ja Tšehhi peaksid olema võimelised edasipääsu eest võitlema. Bosnia, Island, Makedoonia, Holland ja Eesti peaksid eelduste kohaselt finaali teleekraanilt vaatama, kuid pall on ümmargune ja kõik on võimalik. D-grupis Ukrainat ja Tšehhit ollakse hea mänguga kindlasti võimelised üllatama.

Eelmise aasta MM ametlik laul

Korvpallihooaja künnisel – teekond Euroopa meistrivõistlustele

@ckrabat
2015. aastal toimuvad järjekordsed Euroopa meeste korvpallimeistrivõistlused, kuhu 14-aastase vaheaja järel jõudis ka Eesti, seda küll peale üle kivide ja kändude kulgenud algust ja tänu tublile portsule õnnele, kuna hollandlased eksisid reeglite vastu ning kasutasid mitut naturaliseerunud mängijat, mistõttu nende võidud tühistati. Kuid tõsiasi on see, et järgmisel aasta septembris alustab Eesti meeskond mänge Lätis Euroopa meistrivõistluste alagrupiturniiril, mille vastased loositakse 8. detsembril. Eesti koondise võimalusi võib hinnata päris lootustandvateks, sest peatreener Tiit Soku käsutuses on kogenud koosseis, kes on mitmeid puudujääke korvanud võitluslikkuse ning targa mänguga. Raske on loota 1990-te aastate alguse taset, kui tuldi Tallinna Kalevi nime all viimaseks Nõukogude Liidu meistriks ja 1993. aasta EM-l platseeruti kuuendaks, kuid 2001. aasta võiduta jäämise ning viimase koha jagamise võiks see meeskond võimete poolest kindlasti ületada.

Vaid vähesed Eesti korvpallurid mängivad välisklubides. Eesti koondise liider on 32-aastane Kristjan Kangur, kes on teinud eduka karjääri Itaalia liigas. Peale vahepealset põiget Euroliigas mänginud tippklubidesse Siena Montepaschi ja Milano Armani, on jõudnud tagasi Varese Openjobmetisesse (varem Cimberio), kus ta mängis aastatel 2010-12 ning selles klubis kannab ta koos prantslase Yakhouba Diawaraga varem rohkem rollimängijana tuntust kogunud Kangur liidrirolli. Atraktiivse treeneri Gianmarco Pozzecco juhendamisel on kohalikku liigat alustatud päris hästi, kuigi on saadud ka kaks valusat kaotust, üks neist kolmandal lisaajal. Viimasel ajal vigastustega kimpus olnud 24-aastane Siim-Sander Vene kolis juba keskkooli ajal Leedusse ning on nüüd jõudnud tippklubisse Kaunase Žalgirisse, kus on saanud sel hooajal ka mänguminuteid. Peale nende kahe mängivad arvestataval tasemel tippkorvpalli USA üliõpilasliigas NCAA-s mängivad Rauno Nurger (Wichita State) ja Janari Jõesaar (Texas Pan-American) ning koondise vaatevälja alumise ääre peal olevad Kaido Saks, kellest on saanud Taani meisterklubi Bakken Bearsi üks juhtmängijaid ja Sven Kaldre, kes mängib Hispaania esiliiga klubis Forca Lleida, kuigi põhiviisikusse pole murdnud. Eksootilises Guadeloupe liigas mängib koondise mees Rain Raadik.

Eesti klubide hooaeg on paljudele klubidele alanud paljutõotavalt, kui välja arvata Tartu Rock ja Tallinna Ülikool/Kalev. Peale rekordilist kaotust Kubani Lokomotiivile on koondise abitreeneri Alar Varraku juhendatav Tallinna Kalev/Cramo kogunud Venemaa veetavas rahvusvahelises VTB liigas, kus eestlased on olnud traditsiooniliselt kõige viimased, kahe kaotuse kõrvale kolm võitu, neist kaks võõrsil. Balti Korvpalliliigas BBL on Cramo seni esinenud täiseduga, kuigi põhimeestele on tiheda graafiku juures neis mängudes puhkust antud. Tihe mängugraafik ja osalemine kolmes liigas on andnud kõigile mängijatele piisavalt mänguaega ning isegi noor Sten Olmre on oma mänguminutid saanud. Kui enne käesoleva hooaja algust jäi klubi Maksu- ja Tolliameti surve alla, sest palkade asemel maksti tulumaksuvabasid stipendiume, ning kaaluti isegi klubi sulgemist, on suudetud kokku ajada võrdlemisi korralik koosseis kuue leegionäri ning mitme Eesti koondise mängijaga.

Kalev/Cramo mänguline liider on 208cm pikk meeskonnas kolmandat hooaega palliv Frank Elegar USA Neitsisaartelt. Võimsa hüppega ameeriklase mängust sõltub väga palju, kui ta mängus Samaara Kr.Krõljaga viis minutit enne mängu lõppu vigadega välja kukkus, tabas meeskonda justkui halvatus, kui vastased viskasid 21 punkti järjest ning kaotusest päästis vaid varem kättevõidetud suur eduseis. Elegari koostöö USA-Brasiilia päritolu mängujuhi Scott Machadoga on klappinud ja neid kahte võib pidada meeskonna võtmemängijateks. Meeskonna raudvara on tema kogenud 31-aastane kapten Gregor Arbet, kes on tugev kaitsemängija, kuid õnnistatud ka hea viskekäega. Koondise mängijatest kuuluvad Cramosse veel Rain Veideman ja Reinar Hallik, kelle hooaeg on seni kulgenud tõusude ja mõõnadega, mida on seganud vigastused ja terviseprobleemid. Küll on sel hooajal avanenud senine B-koondise mees Erik Keedus. Leegionäridest kannavad klubis põhirolli veel lätlased: värske täiendus Rolands Freimanis ja kogenud Armands Škele. Leedulane Mindaugas Kupšas ja ameeriklane E.J.Singler on vähemalt seni jäänud tagaplaanile.

Teine Eesti eliitklubi Tartu Rock panustab kohalikele mängijatele, keda peaksid tugevdama kaks leedulast Augustas Pečiukevičius ja Karolas Petrukonis, kuid kokkumänginud meeskonna hooaja algus on kulgenud suurte tagasilöökidega. Vigastustega maadelnud Pečiukevičius on kaugel möödunud aastate vormist. Pika ja aeglase Petrukonise kasutegur on enam kui küsitav võrreldes eelmise hooaja liikuva leedulasest tsentri  Vilmantas Dilysega. Kahvatuks on jäänud Eesti koondise mängijate Janar Taltsi ja Gert Dorbeki panus. Vigastustega on hädas olnud Joosep Toome ja varem Cramos mänginud Tanel Sokk. Vaid Tanel Kurbas ja Timo Eichfuss on koondislastest enam-vähem oma taseme välja mänginud. Endiselt on rivis 40-aastane Valmo Kriisa. Kui Cramo mängugraafik on olnud tihe, siis Rock on eelmise aasta kolmanda kohaga vabastatud BBL alagrupimängudest. Lisaks kodusele liigale osaletakse ainsa Eesti klubina eurosarjas, tugevuselt kolmanda liiga EuroChallenge alagrupiturniiril, mida alustati 18-punktise kaotusega Rumeenia keskmike hulka kuuluvale Rovinarile (möödunud hooajal mängis seal eestlastest Rait Keerles). Gert Kullamäe treeneritool hõõgub tuliselt.

Selleks hooajaks on aastaid Cramos mänginud 33-aastane Keerles jõudnud Rapla Tyco ridadesse, kus Aivar Kuusmaa juhendamisel ning Eesti koondise vaatevälja jõudnud Rait-Riivo Laane ja Martin Paasoja, kunagise koondise mängija Andre Pärna ja kolme leegionäri toel üritatakse kõrgeid sihte seada. Leegionärides on enam silma paistnud lätlane Kristers Zeidaks ning lätlaste invasioon Eesti klubidesse on sel hooajal olnud tähelepanuväärne, mida on kindlasti soodustanud Läti klubide kehv majanduslik seis. Rapla hooaja algus on olnud tähelepanuväärne, alistatud on kodused konkurendid Tartu Rock ja Rakvere Tarvas ning päris hästi on alustatud ka Balti liiga alagrupiturniiri. Rakvere Tarvas on Andres Sõbra juhendamisel alati lisanud vürtsi kohalikku korvpalliellu. Sagedasti koosseisu muutev Tarvas on sellekski hooajaks kokku saanud huvitava koosseisu: Eesti koondise põhimängujuht Sten Sokk, lätlased Kaspars Cipruss, Roberts Stumbris ja Juris Umbraško, võimsa hüppega ameeriklane David Haughton ning viimasena taas Rakverre saabunud viimati Kreekas pallinud Haughtoni kaasmaalane Brandis Raley-Ross, kes on Tarvase mängu toonud uut kvaliteeti. Mänguminutid on kätte saanud noored Martin Jurtom ja Sander Saare. Koos tagamängija Mario Paistega moodustavad nad Tarvase mängumeeste esinduse. Rakvere viimane võit BBL alagrupi ühe favoriidi Liepaja üle oli veenev.

Kui eelnimetatud nelja võistkonda võib pidada meistriliiga medalipretendentideks, on mitmed teisedki võistkonnad üllatusvõimelised. Tallinna Tehnikaülikool Heino Lille juhtimisel panustab üliõpilastele, seal puuduvad väga nimekad mängijad, kui sellegipoolest on meeskond üllatusvõimeline. Tuntumad mängijad on viskekahur Joonas Järvelainen, varem Cramos ning Pärnus mänginud Toomas Raadik ja kodustatud ameeriklasest keskmängija Andrew Arnold. Meeskonnaga liitus ka Soome noortekoondisteski mänginud Kilian Cato, kuid ta murdis juba avamängu järel jalaluu. Pärnu jätkab sel hooajal endise mängija Heiko Rannula juhendamisel ning nii mitmeski mängus on õnnestunult tegutsetud. Tugevat vastupanu avaldati BBL-s Kalev/Cramole ja Tampere Pyrintöle. Meeskonna liidrid on varem Rockis ja Tarvases pallinud Silver Leppik, USA-s üles kasvanud Renato Lindmets, lätlane Sandis Silavs ja leedulane Ronaldas Rutkauskas. Arenguhüppe on teinud Varis Kruminši juhendatav Valga meeskond, mis on panustanud lätlastele. Viie lätlase kõrval saavad platsile ka kolm eestlast: Viljar Veski, Kristjan Evart ning koondise mängija Kristo Saage. TLÜ/Kalev on õnnestunud möödunud hooaja järel taandunud turniiritabeli lõppu. Meeskonna mäng sõltub palju ameeriklasest leegionäri Thomas Droney esitusest, kelle poliitikust treener Kalle Klandorf on juba mitu korda lubanud ära saata. Droney kõrval on meeskonna liidrid veel Reimo Tamm ja USA üliõpilasliigast tulnud leedulane Robertas Grabauskas. Kaks ringi mängib meistrivõistlustel Audentes/Noortekoondis, kelle jaoks oleks mõne võidu lisandumine on juba võrreldav eneseületusega.

Sel hooajal on Eesti klubid esinenud edukalt Balti korvpalliliigas, seda eriti võrreldes möödunud hooajaga, kus Rocki kõrval pääses alagrupist edasi tänu loosiõnnele vaid Tarvas, kuid temagi selja taha jäid vaid Eesti klubid. Sel hooajal on võiduta vaid Pärnu, kuid edasipääsulootused on säilinud veel kõigil. Saldo on positiivne peale Cramo veel Raplal ja Rakverel. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et mängijate tasustamise ümberkorraldamine ei ole taset õnneks väga palju mõjutanud. Tagasilöök on tabanud möödunud hooaja õnnestujaid  Tartu Ülikool/Rocki (EuroChallenge veerandfinaal ja BBL pronks) ja  Keskerakonna korvpalliklubi TLÜ/Kalevit (KML neljas). See kõik loob eelduse huvitavaks hooajaks, kus tasavägiseid mänge võib rohkem kohata ning loodetavasti avaldab see positiivset mõju koondiselegi. Teinekord on kurdetud., et klubides on palju välismängijaid, kuid nad tihendavad konkurentsi. “Rahvuskeskne” poliitika – katsume oma mängijatega läbi ajada, ärme toome välismaalasi sisse – on väga lühinägelik, sest meeskonnas puudub sisemine konkurents, keegi ei pea koha eest päikese all võitlema, mängijatel puuduvad ambitsioonid, tekivad mugavustsoonid, seisev vesi ja tulemus ongi näha – vt. Tartu Rock, kes on olnud rahvuskeskse korvpallipoliitika eestvõitleja. Läbi kukkus ka nende kolmeaastane noorteprojekt. Korvpalli kandepinna laiendamiseks peaks rohkem Eesti mängijaid pürgima välisklubidesse mis võimaldaks avaneda neil, kes on seni jäänud teiste varju.

Olümpiamõtteid II – Sotši 2014

@ckrabat
2014.a. taliolümpiamängud toimuvad Venemaal Sotšis, aga Venemaaga on ühel tõsisel eestlasel alati maid jagada ja seepärast on need mängud sattunud Novgorodi WC kõrgendatud huviorbiiti. Nimelt on Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip otsustanud Sotši sõita ja mis sest, et ta teeb seda oma kulu ja kirjadega, nii mõnelegi poliitiliste ambitsioonidega kaasmaalasele lihtsalt ei meeldi see. Ajakirjanik Anvar Samost on oma professioonist tüdinud, otsustanud poliitikas kätt harjutada ning valinud oma teeks Olümposele Sotši olümpiamängude boikoteerimise. Ta algatas allkirjade kogumise kampaania Ansipi Sotši sõitmise vastu, millesse mitmed tuntud meinstriimlased suure hurraaga kaasusid, sest Venemaa pakub meie wannabe poliitikutele ikka lugematuid võimalusi odava populaarsuse hankimiseks. Ma olen ka päris veendunud, et kui Ansip oleks telekaamerate all teatanud, et tema protestiks Putini poliitika vastu Sotši ei sõidaks, oleks paljud tänased eesrindlikud meinstriimlastest silmakirjateenrid saanud õigustuse peaministri süüdistamiseks russofoobias. Meenutagem kasvõi seda, kuidas veel mõni aeg tagasi kutsusid tänased aktiivsed Putini vastased üles Eesti presidenti Moskvasse Suure Isamaasõja lõppu tähistama. O tempore, o mores, sest lollidel on tavaliselt haugi mälu.

Venemaad on süüdistatud olümpiamängude politiseerimises, aga see on üsna tavapärane lugu, mis ei ole sugugi ainuomane Putini Venemaale. Meenutagem kasvõi Berliini olümpiamänge 1936 või siis Moskvat 1980, aga miks ka mitte Pekingit 2008. Londoni 2012.a. olümpiamängude eest võitles vahvasti Suurbritannia omaaegne peaminister Tony Blair. Salt Lake City 2002.a. olümpiamängude organiseerimiskomitee esimees oli hilisem vabariiklaste presidendikandidaat Mitt Romney. Kui antiik-Kreeka klassikalisi olümpiamänge iseloomustas apoliitilisus ning olümpiamängude ajaks peatati isegi sõjad, siis tänapäeval on olümpiamängud omandanud poliitilise taustsüsteemi, mis aitab korraldajariigil talle vajalikku sulli, feimi ja respekti hankida. Ei ole Sotši olümpiamängude puhul kuidagi teisiti. Aeg-ajalt on riigid liitunud ka boikotikampaaniatega, eriti silmapaistvad juhtumid olid siin Moskva 1980 ja Los Angeles 1984, kuid poliitikute asemel kaotavad seal tavaliselt sportlased. Näiteks boikoteeris Kuuba nii 1984.a. Los Angelese kui ka 1988.a. Söuli olümpiamänge, mistõttu tema sportlastel polnud 12 aasta jooksul võimalik kõrgeimate autasude poole püüelda.

Poliitiline vastutus realiseerub olümpialinnade valimisel. Kui valik on tehtud, siis tuleb selle eest ka vastutada. Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Thomas Bach avaldas Sotši olümpia künnisel protesti olümpiamängude politiseerumise vastu: “Me oleme tänulikud neile, kes austavad seda, et sporti saab kasutada vaid uuenduste ja rahu tagamiseks. Sporti ei tohi kasutada poliitilise sõjatandrina, kus kogutakse punkte nii sise- kui välispoliitilistes küsimustes.” Mitmed tipppoliitikud on otsustanud Sotši üritusest kõrvale jääda, teiste hulgas USA president Barack Obama, Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Francois Hollande. Paljusid neist võisid kallutada sellist otsust vastu võtma Venemaa võimude homopropaganda vastased avaldused. Poola peaminister Donald Tusk teatas, et temal pole kombeks olümpiamängudel käia. Ka Angela Merkel teatas, et ta mitte ei boikoteeri mänge, vaid tal pole lihtsalt ei külasta neid. Teised on jälle on otsustanud tulla sportlastele kaasa elama, sh ÜRO peasekretär, Soome president ja peaminister, Läti president ja Leedu peaminister. Eesti meinstriimlastest arvamusliidrid ja poliitikud toetavad olümpiamänge politiseerides pigem Vladimir Putinit, sest riigi poliitilist juhtkonda kutsutakse üles poliitilistele aktsioonidele.

Ajakirjanikuna on Anvar Samostil kindlasti õigus oma seisukohti avaldada ning peaministri ühte või teist tegevust mitte toetada, kuid kampaania algatamisega sai ajakirjanik Samostist poliitik Samost, kelle tegevus ei kattu hea ajakirjandustavaga, millele vihjas ka Tarmu Tammerk: “Hea ajakirjandustava järgi on rollikonfliktist hoidumise nimel ajakirjanikel (ennekõike uudiste- ja arvamusajakirjanikel) mõttekas hoiduda sellistest tegevustest nagu meeleavalduste korraldamine, poliitiliste kampaaniate algatamine jms.” Novgorodi WC murumängud gladiaatorite areenil poleks ära jäänud, kui peaminister oleks teinud “õige otsuse”, siis oleksid süüdistused olnud lihtsalt teistsugused. Point on hoopis siin: “Peaministri büroo kinnitusel on Ansip neil alati osalenud puhkuse ajast ning katnud sõiduga seotud kulud ise.” Kus sa oma puhkuse ajal oma raha eest käid, see pole kellegi asi. Kui tegemist oleks maksumaksja rahaga, siis oleks teine asi. Õige käitumine oleks see, kui Venemaa mängudega seotud poliitilisi ambitsioone ignoreeritakse ning keskendutakse spordivõistlustele. Igasuguste poliitiliste avaldustega vaid visatakse hagu president Putini süüdatud lõkkesse. Olümpiamängud on sportlaste pidu, kuhu poliitikud on saabunud kontvõõrana, kuigi nad harjumuspäraselt üritavad igas pulmas vastavalt pruuti või peigmeest mängida. Paraku ei tea meie kodukootud poliitaktivistid sedagi, et peaminister ei viibi Sotšis mitte Venemaa valitsuse, vaid Rahvusvahelise Olümpiakomitee külalisena.

Kuna peaminister ei kasuta Sotši sõiduks maksumaksja raha, siis pole tegelikult kellelgi õigust Andrus Ansipile midagi ette heita. Arvestades Sotši olümpiamängudega seostuvat terrorismiohtu ja rangeid turvameetmeid, siis on mõneti ka loomulik, et peaminister ei saa seal viibida nagu tavaturist. Põhiline kogu selle külastuse juures on sõidu eesmärk – kas peaminister viibib seal poliitilistel põhjustel või läheb toetama Eesti sportlasi? Kui esimene eesmärk oleks taunitav, siis Eesti sportlaste toetamise halvustamine nüüd patriotismiga küll kuidagi kokku ei käi. Toetuse vajadus on seda suurem, sest kui veel eelmistel taliolümpiamängudel kuulus Eesti medaliriikide hulka, siis nendel mängudel võib mõne Eesti sportlase jõudmist esikümnesse lugeda suureks saavutuseks. Venemaa teema on odav populaarsuse teenimise allikas, millega on võimalik odava hinnaga suurt hulka lolle meelitada enda poolt hääletama, ilma et peaks kellelegi lubama palju pappi ja kohe. Paraku ei meenuta Sotši-teemaline diskussioon tõsist poliitilist debatti, vaid poliitikute kemplemist 5b klassi tasemel, kui klassikaaslast süüdistatakse võõras liivakastis mängimises. Järgmise paari nädala jooksul täidab spordisõprade meeli inimvõimete proovilepanek jää ja lume mängudel. Samosti taolised wannabe poliitikud võivad samal ajal kommertskanalitest “Sajandi armastuslugu” nautida.

 

Vladimir Putin külas pärsia leopardidel Sotši lähedal. Ajakirjanikud said aga leopardi käest hammustada ja küünistada, mis oli õige reaktsioon, sest näiteks Kanal 2 uudistesaade Reporter ei tee vahet pärsia leopardil ja lumeleopardil. Mõlemad liigid on esindatud Tallinna loomaaias. Millal Reporteri reporter viimati loomaaias käis?

 

Olümpiamõtteid

@ckrabat

Juuli lõpp ja augusti algus mööduvad paljudel 30. kaasaegsete suveolümpiamängude tähe all, mis seekord toimuvad juba kolmandat korda Londonis, kuigi 64 aastase vahemiku järel. Mõneti meenutavad tänased olümpiamängud aga 1936.a. olümpiamänge Berliinis ning 1980.a. mänge Moskvas, sest ideoloogiline kontroll sportlaste üle on tugevnenud ning määravaks ei saa enam mitte nende sportlikud saavutused ja isegi dopingutarvitamine, vaid nende ankeedi puhtus. Tundub uskumatu, et 2012.a. on tavapärane, et „valed mõtted“ või „valed sõbrad“ võivad otsustavalt mõjuda mõne demokraatliku riigi sportlase karjäärile. Suur Vend jälgib sind. Ideoloogiliste skandaalide rohkus on üks Londoni olümpiamängude silmatorkavamaid kaasnähtusi.

Kui eestlased on uhked oma presidendile, kes julgeb Twitteris USA nimeka majandusguru Paul Krugmani vastu säutsuda, siis paljudele sportlastele on Twitteris säutsumine saanud saatuslikuks. 23-aastane Kreeka kaugus- ja kolmikhüppaja Paraskevi Papachristou (sünd. 17.04.1989) on võitnud kaks kuldmedalit Euroopa kuni 23-aastaste noorte meistrivõistlustelt. Suurvõistlustel tal suuremad saavutused seni puuduvad: 2011.a. MM jäi ta 16.-ks ja lõppvõistlusele ei pääsenud, 2011.a. EM-l vahetult enne olümpiamänge jõudis küll lõppvõistlusele kaheteistkümne tugevama hulka, kuid jäi seal 11.-ks. Tema isiklik rekord kolmikhüppes on 14.72 (võrdluseks Kaire Leibaku Eesti rekord, millega ta tulli 2006.a. Pekingis noorte maailmameistriks on 14.43), mis oleks temast teinud reaalse finaalikandidaadi. Londoni olümpiamängudel Paraskevi Papachristou aga ei võistle, sest talle sai saatuslikuks Twitterisse tehtud postitus: “Kreekas on nii palju aafriklasi, et Niiluse äärest pärit sääskedel on Kreekas võimalus kodumaist toitu süüa,” mille järel ta Kreeka olümpiavõistkonnast eemaldati. Olgugi et Papachristou vabandas ja nimetas oma teguviisi ebaõnnestunud naljaks, sai ta kaela rassismisüüdistuse.

Papachristou ei jäänud ainsaks Londoni olümpiale pääseda üritanud rassistiks. Šveitsi jalgpallikoondisse kuulunud samuti 23-aastane Michel Morganella (Papachristoust täpselt kuu aega noorem, sündinud 17.05.1989), kirjutas peale Lõuna-Korealt saadud 1:2 kaotust frustreerunult Twitterisse “Lähen peksan kõik korealased läbi, pange end põlema,  pekske „kilisid“,” millega ta Šveitsi olümpiakomitee juhi Gian Gilli arvates „diskrimineeris ja solvas korealasi“ ning pidi koheselt olümpialt lahkuma. Praegu Itaalia Seria A klubisse U.S Palermo kuuluv FC Sioni kasvandik paremkaitsja Morganella, kes on ühel korral kuulunud ka Šveitsi rahvusmeeskonna koosseisu, jõudis olümpial siiski kaks mängu mängida, enne kui ta minema saadeti. Ka Morganella vabandas oma käitumise eest, kuid vabandused ja patukahetsus ei maksa verejanulise pööbli ees enam krossigi.

23-aastane Rostockist pärit Saksamaa koondise sõudja Nadja Drygalla (sünd. 31.03.1989) jõudis aga oma võistluse koguni lõpetada ning kuulus olümpial seitsmenda koha saanud Saksamaa kaheksapaadi koosseisu, enne kui tuli välja, et tal on suhe paremäärmusliku Saksamaa Natsionaaldemokraatliku partei liikme Michael Fischeriga, kes kandideeris NDP ridades Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa valimistel. See ei ole Drygalla puhul esimene kokkupuude paremäärmuslastega, sest ka tema varasem boyfriend kuulus natsionaaldemokraatide ridadesse, millepärast ta pidi 2011.a. lahkuma politseiteenistusest. Kuigi nii Rahvusvahelise Olümpiakomitee kui ka Saksamaa Olümpiakomitee kinnitusel ei suudetud tuvastada, et Drygalla oleks teinud midagi valesti või et tal  endal oleksid paremäärmuslikud vaated, lahkus ta peale 30-minutilist vestlust Saksamaa koondise ideoloogiatöötajaga olümpialt.

29-aastane Ameerika Ühendriikide tõkkejooksja Lori (Lolo) Jones (sünd. 5.08.1982) on eelmistega võrreldes juba nimekas sportlane, kahekordne sisemaailmameister ja eelmiste olümpiamängude finalist, kuid temalgi tekkisid probleemid Twitteris, kuhu ta kirjutas kommentaari “USA vibulaskjad kaotasid kuldmedali Itaaliale, kuid ok… me oleme ikkagi ameeriklased. Kuna tulirelvast laskmiseks läheb?” Jones’i postitus sai palju kurje reageeringuid, sest kommentaatorid üritasid seda siduda Denveris „Batmani“ filmi esilinastusel 12 inimest maha kõmmutanud James Holmes’iga. Lolo Jones vastas kriitikale: “Vabandust sõbrad, kuid te mõtlete vaid vägivallale.” Loodetavasti on Jones homme siiski stardis, kui toimuvad 100m tõkkejooksu eeljooksud.

Kui eelnevad sportlased said karistada oma sõnade eest, siis 36-aastane St.Kitts ja Nevise esisprinter ja 2003.a. maailmameister Kim Collins (5.04.1976) saadeti koju tegude eest, kuna ta veetis öö oma seadusliku abikaasaga ühes Londoni hotellis, kuigi olümpiakülas on seksimiseks loodud suurepärased tingimused. Collins teatas Twitteris, et ta ei võistle enam kunagi oma sünnimaa, Kariibi mere saarte väikeriigi lipu all, kellele ta tõi esimese ja ainsa maailmameistri tiitli ja lisaks veel neli pronksmedalit erinevatelt MM-võistlustelt. Olümpiamängudel jäid Collins’i parimateks kaks kuuendat kohta 2004.a. (100m) ja 2008.a. (200m) ja 7. koht 2000.a. (100m).

Ajastule iseloomulik normatiivsus näib aina süvenevat ning nõukogude aegsest käsumajandusest oleme edukalt jõudnud sotsiaaldemokraatliku sajandi keelumajandusse, mis on tegelikult palju laiem kogu kaasaegset ühiskonda haarav probleem. Nüüd on Suur Vend jõudnud juba olümpiamängudele ning jõuliselt sekkunud spordivõistlustesse, kus ei selgitata ainult parimaid, vaid ka õigemaid sportlasi. Kindlasti ei taha ma õigustada keelatud ainete tarvitamist, kuid see on omandanud juba keskaegse nõiajahi tunnusjooni, kus sportlasi püütakse nagu eksinud koeri, kes peavad olema iga hetk valmis tõestama, et nad ei ole „joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead!“  ja see pigem diskrediteerib kui õilistab sporti.

Õiged ained ja keelatud ained tekitavad aga dopingu mitmetimõistetavust. Täiesti võimalik, et vahetus võistluses selgunud paremusjärjestus aja jooksul muutub, sest vahepeal on tabatud mõni keelatud ainete tarvitamise üles tunnistanud eksinud hing ning olümpiaraamatud tuleb jälle Tõe ja Õiguse nimel ringi kirjutada nagu George Orwelli „1984-s,“ kuid keegi ei revideeri enam 1970-tel ja 1980-tel aastatel tehtud tulemusi, mis on saavutatud “õigete ainete” najal. Londoni OM-l ujus Hiina naiskompleksujuja Ye Shiwen 50m vabadistantsi kiiremini, kui meeste sama distantsi võitnud Ryan Lochte, kuid ilmselt tarvitas ta “õigeid aineid”. Nüüd aga ei ole oluline mitte ainult keelatud ainetest hoidumine, vaid ka sportlaste ideoloogiline puhtus. Kui see ei ole poliitika otsene sekkumine sporti, siis mis see on?

Üks kaasaegse spordi kaasnähtusi on kindlasti ka andekate sportlaste ülesostmine, kui mõnel rikkal riigil tasemel sportlasi ei jagu, siis tuuakse nad sisse mõnest vähemarenenud riigist. Paljud Aafrika mandri sportlased on võtnud rikaste Pärsia lahe naftariikide kodakondsuse, kuid sportlasi on sisse ostnud ka näiteks Türgi ja Aserbaidžaan. Olümpiavõistlejate nimekirjas kohtame brasiilia päritolu Ukraina ratsutajat ja Valgevene jalgpallurit. Patust puhtaks ei ole jäänud siin ka Kreeka, kuigi nemad on naturaliseerinud põhiliselt sportlasi Balkanilt ja Ida-Euroopast. Kindlasti ei saa siin kõiki ühe mütsiga lüüa, sest kui sportlane otsustab esindada riiki, kust pärinevad tema juured või siis vastupidi, maad, kuhu ta on asunud elama, siis võib seda mõista. Maailm ongi muutunud multikultuurseks ning tihtipeale ongi sportlastel sidemed paljude maadega. Lihtsamaks teeb siin asjad ka topeltkodakondsuse võimaldamine, kus Eesti on ühe viimse mohikaanlasena hoidnud järjekindlalt ortodoksset joont, lõpetades iluuisutajate Caitlin Mallory ja Kristian Ranna ning kõrgushüppaja Tatjana Kivimäe olümpiaunistused.

Paraskevi Papachristoul oli probleeme Kreekasse asunud Aafrika immigrantidega.

Foto: http://i2.cdn.turner.com/cnn/dam/assets/120725034302-paraskevi-papachristou-25-07-story-top.jpg

Eesti korvpall rahvusliku identiteedi kandjana

@ckrabat

Eesti meeste korvpallimeistrivõistluste poolfinaalide lävepakul tundub sobiv olevat heita pilk selle pallimängu tähendusele meie rahva ajaloolises mälus. Korvpall on läbi ajaloo olnud Balti riikide, nii Eesti, Läti kui Leedu esindusalasid ning ka Eesti korvpallil on minevikust ette näidata hiilgavad traditsioonid, mis on tugevamad kui ühelgi teisel konkureerival pallimängul.  Korvpalli teekond olümpiamängudele sai 1936.a. Berliini olümpiamängudel alguse Eesti mängust Prantsusmaaga, mille Eesti võitis 34:29 ja kus palli viskas lahti  korvpalli leiutaja kanadalane James Naismith, kes oli selleks ajaks saanud juba USA kodanikuks. Olümpiamängude esimeste korvpallivõistluste finaalis kohtusidki naaberriigid Ameerika Ühendriigid ja Kanada, kellele medalid riputas kaela Naismith. Teise maailmasõja eelsetel Euroopa meistrivõistlustel domineerisid Läti ja Leedu. Eesti kontosse jäid kaks viiendat kohta 1937. ja 1939.a., kuigi mõlemal korral võideti esimest Euroopa meistrit Lätit. Nõukogudeliidu koosseisu inkorporeerituna kuulus Eesti selle riigi paremikku ning kahel korral jõuti N.Liidu meistritiitlini 1949.a.(kui sündis Jaak Salumets) ja 1991.a. (kui sündis Rain Veideman).

Ennesõjaaegset edu kordas Eesti Jaak Salumetsa juhendamisel kuuenda kohaga 1993.a. Euroopa meistrivõistlustel, kuid see on jäänud rahvusmeeskonna peaaegu ainsaks tähelennuks enne pikka, kuid järjekindlat allakäiku. Finaalturniirile jõuti veel 2001.a., kuid sellel turniiril oldi juba vaieldamatuks peksupoisiks. Samal ajal kui Eesti võrkpall suutis 1990.-te aastate madalseisust välja rabeleda ning on jõudnud viimastel aastatel Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile, tõusulainel elab ka Eesti käsipall, kes on näidanud üles potentsiaali kõrgemale tasemele jõudmiseks ning maha ei saa kanda Eesti jalgpalli, kes jõudis Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri lävepakuni, sumbub korvpallimeeskond keskpärasusse, kaotades oma nõukogudeaegse rolli rahvusliku identiteedi kandjana.

Eesti korvpalli allakäigu põhjuseid võib kokku võtta ühe sõnaga ja see on konnatiigistumine. Rahvusvahelisi kontakte peljatakse ning seda eriti klubikorvpalli tasandil. Tasapisi on rahapuudusele viidates loobutud osalemisest Euroopa karikasarjades. Ainsa erandina on Tallinna Kalev/Cramo võtnud osa VTB Ühendliigast – Ida-Euroopa korvpalliliigast, kuid sealne tase on käinud üle jõu ning oń oldud kindlateks peksupoisteks, kus kolme aastat osalust kaunistavad vaid kolm võitu. Tartu Ülikool loobus rahapuudusele ja perspektiivitusele viidates EuroChallenge sarjast. Isegi nõrgenenud Balti liigas ei paistnud Eesti meeskonnad millegagi silma. Tartu Ülikool jäi põhiturniiril koguni üheksandaks, jäädes play-offist kaugele, Kalev/Cramo pääses küll edasi, kuid kaotas tasavägises heitluses Riia VEFile.

Positiivse poole peale võib kanda rahvusmeeskonna alagrupivõidu Hollandi ja Austria ees Euroopa MV B-liigas ning U20 meeskonna (mida eelmisel aastal ei peetud otstarbekaks üldse moodustadagi – seegi näitab midagi) jõudmise eliitdivisjoni. Andres Sõbra taktikepi all paistis kasvult alamõõduline U20 silma just ebaeestlasliku võitluslikkusega, mis aitas katta mitmeid puudujääke. Klubikorvpallis võib plusspoolele Rakvere BC Tarvase jõudmine Baltic Challenge sarja finaali, aga perspektiivikatele noormängijatele toetuv Rapla Piimameister/Otto kukkus samas sarjas läbi. Klubide põhieesmärk tundub olevat saavutada võimalikult hea koht kodustel meistrivõistlustel. Edusse rahvusvahelistes liigades ei usuta ning seetõttu puudub meeskondadel sageli ka motivatsioon.  Hätta on jäädud meeskondade komplekteerimisega, mida ei ole suudetud täita sobiva taseme ja positsioonidega mängijatega. Meeskondade sees ei ole suudetud tekitada sisemist konkurentsi, mistõttu on harvad juhud, kui mõni kohalik mängija on teinud tõsise arenguhüppe. Kui meeskonna liidritel mäng ei õnnestu, mõjub see kogu meeskonnale.

Kui paljud Läti ja Leedu mängijad on otsinud mänguvõimalusi välismaal, põlgamata ära isegi Eesti klubisid, Rakvere BC Tarvase edu on viimastel aastatel sõltunud Läti leegionäridest, siis Eesti leegionäre välisklubides võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel.  Ainus silmapaistvam erand on Kristjan Kangur, kes on tõusnud Itaalia meistriliiga keskmike hulka kuuluva Varese Cimberio üheks liidriks ning teeninud tippklubi Siena Montepaschi lepingu. Pärast lühikeseks jäänud ning ebaõnnestunud proovilepanekut Venemaal Samaara meeskonnas on Cimberiosse jõudnud teinegi Eesti rahvusmeeskonna tugitala Janar Talts, kuid tema panus Itaalia liigas on jäänud keskpäraseks ning ebastabiilseks. Hooaja lõpus jõudis Leedus korvpalliharidust omandav Siim-Sander Vene  Riia VEFi ridadesse, nagu ka  Eesti üheks perspektiivikamaks noormängijaks peetav Rain Veideman sai mõõtu võtta Saksamaa meistriliigas Bayreuthi klubis. Need neli mängijat on jõudnud ka Eesti koondisesse. Teistest jõudis kogenud Rait Keerles oma kolmekümnendal eluaastal lõpuks välisklubisse, teenides lepingu Saksamaa esiliiga Düsseldorfi klubis. Portugali ning Islandi meistriliigades on stabiilselt mänguaega saanud väliseestlane Renato Lindmets. Prantsusmaa tugevuselt neljandas liigas mängib Heiko Rannula. Võrdluseks, lätlasi ja leedulasi, aga ka rootslasi mängib välisklubides mitme meeskonna jagu. Palju rohkem kohtab välisklubides taanlasi, soomlasi ja islandlasi.

Võrkpallurite tõusule aitas kaasa fakt, et paljud mängijad teenisid lepingud tugevates välisliigades. Positiivselt on välisklubid mõjunud käsi- ja jalgpalluritele. Korvpall on aga suuresti toetunud kohalikule liigale, milles traditsiooniliselt domineerivad kaks klubi Tallinna Kalev/Cramo ja Tartu Ülikool. Paari hooaja tagust imehooaega pole kvalitatiivseks tõusuks suutnud vormida Rakvere BC Tarvas, kelle põhiliseks probleemiks on lühike pink, kus viiele põhimängijale ei jätku sobival tasemel asendusmehi. Vähene rahvusvaheline konkurentsivõime maksab aga kogu Eesti korvpallile tugevasti kätte. Korvpall on kaotanud oma kunagise sümbolilise väärtuse, mis tekkis eelmise sajandi 60-70-tel aastel, kui Eesti esindusmeeskonda juhendas Ilmar Kullam ning põhiviisiku moodustasid legendaarsed Jaak Lipso, Jaak Salumets, Priit Tomson, Aleksei Tammiste ja Anatoli Krikun ning mis tõusis korraks fööniksina tuhast 1990-te aastate alguses. Vähene konkurents pole stimuleerinud ka tippmängijate pealekasvamist ning NBA profiliigaski ära käinud Martin Müürsepp on seni jäänud viimaseks eesti rahvusest tippmängijaks (kuigi tõsi – nüüd on Kristjan Kangur sinna lähedale jõudmas). Paljud noorteklassis silma paistnud mängijad on aga jäänud „ühe õhtu tähtedeks“, kes on rahuldunud vaikse tiksumisega koduses konnatiigis.

Pessimistlik jutt ei tähenda veel, et Eesti korvpalli võiks lõplikult maha kanda. Teha ei ole vaja muud, kui tõsta meie rahvusvahelist konkurentsivõimet. Noored ei kasva peale mitte tippklubide pinkidel aega surnuks lüües, vaid nad peavad saama ka piisavalt mänguaega kogemuste omandamiseks, mistõttu peab nende karjäär olema planeeritud selliselt, et nad oleksid meeskondades konkurentsivõimelised. Kui tase Kalev/Cramot veel välja ei kannata, siis on mõistlik mängida tase madalamal. Välismängijate suuremat osalust Eesti klubides tuleb vaid tervitada, sest nad ei pea olema vaieldamatud liidrid, kes mänge ära teevad, vaid ka mängijad, kes suurendavad meeskonnasisest konkurentsi ja kelle tõttu „kohalikud staarid“ peavad jalad kõhu alt välja tooma ning oma koha eest meeskonnas võitlema. Eesti mängijad peaksid leidma võimalusi siirdumiseks välisklubidesse, kus nad peavad oma eluõigust tõestama. Need välisklubid ei saa kindlasti veel olema Euroliiga klubid, kuid Hollandi, Belgia või Saksamaa liigad oleksid kindlasti heaks platvormiks edasisele tõusule. Vaid vähesed Eesti noored korvpallurid (viimase aja erandiks siin Janari Jõesaar) on läinud õpinguid jätkama Ameerika Ühendriikidesse, mis tõstaks samuti nende üldist mänguoskust ja mis veel olulisem – mängu mõistmist.

juuli 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.