Suurbritannia valimistest

@ckrabat
Eile toimunud Suurbritannia parlamendivalimised lõppesid valitseva Konservatiivse partei triumfiga, kes erinevalt kõikidest valimiseelsetest küsitlustest saavutas absoluutse enamuse ning 650-kohalises alamkojas 331 kohta varasema 306 asemel. Nende senine koalitsioonipartner Liberaaldemokraatlik partei sai aga hävitavalt lüüa, kaotas koguni 49 kohta ja säilitas vaid 8 esindajat parlamendis. Nende liider Nicholas Clegg, kes ise küll säilitas koha parlamendis, teatas tagasiastumisest. Tagasi astub ka peamise opositsioonierakonna, sotsiaaldemokraatliku Tööerakonna (leiboristid), liider Ed Miliband, kes küsitluste järgi võis loota isegi valimisvõitu, kuid tegelikult jäi varasemast 258st kohast alles 232. Suur tagasilöök langes leiboristide peale Šotimaal, kus kõik kolm klassikalist erakonda säilitas igaüks ühekoha, kuid 59st Šotimaad esindavast parlamendiesindajast tervel 56 esindavad Šotimaa Rahvusparteid (SNP), mis on 50 võrra rohkem kui eelmistel valimistel. Kas selline valimisedu toob kaasa uue iseseisvusreferendumi? Tagasi astub kauaaegne Suurbritannia Iseseisvuspartei (UKIP) liider Nigel Farage, sest tema erakond võitis valimistel vaid ühe koha, kuigi nende üldine häältearv tugevasti tõusis. Põhja-Iirimaalt võitsid mandaate unionistlik Demokraatlik Unionistlik Partei 8 (8), katoliiklik Sinn Fein 4 (5), Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei 3 ja Ulsteri Unionistlik partei kaks kohta. Walesis teenis 3 (3) kohta kõmri rahvuslaste Plaid Cymru ning Brightonis võitis ühe koha roheliste esindaja Caroline Lucas nagu ka viis aastat tagasi.

Suurbritannia valimissüsteem on majoritaarne, mistõttu pole valimistulemus päris representatiivne ja erakondadele antud üldine häältearv ei kajastu valimistulemustes. Hääli võitsid juurdetegelikult nii Tööerakond (1,5%) kui ka konservatiivid(0,8%). Samuti on Briti valimissüsteem regionaalne ning mitmed erakonnad taotlesidki mandaate üksnes Šotimaal, Walesis või Põhja-Iirimaal, mis mõjutab nende üldriiklikku häältearvu. Šoti Rahvuspartei seadis kandidaadid üles vaid Šotimaa 59 ringkonnas ja Plaid Cymru Walesi 40-s ringkonnas. Põhja-Iirimaal (18 kohta) osalesid üleriiklikest parteidest vaid konservatiivid. Üleriiklikest parteidest seadsid konservatiivid kandidatuuri üles 647-s ringkonnas 650-st, leiboristid ja liberaaldemokraadid 631-s ringkonnas, UKIP 624-s ringkonnas, rohelised (tegelikult küll Suurbritannia ja Šotimaa roheliste erakondade koalitsioon) 568-s ringkonnas. Häältearvult järgnes konservatiividele (36,9%) ja leiboristidele (30,4%) kolmandana UKIP (12,6%), kes edestas liberaaldemokraate (7,9%). Rohelised said 3,8% ja šoti rahvuslased 1,7%. Kõige rohkem hääli võrreldes eelmiste valimistega sai juurde UKIP, koguni 9,5%, mis ei kajastunud aga mandaatide arvus, SNP häältearv tõusis 3,1% võrra ja rohelistel 2,8% võrra.

Uue parlamendi noorim liige on kõigest 20-aastane SNP esindaja Mhairi Black, kes võitis Paisley ja Reinfrewshire South ringkonnas Šoti leiboristide ühte liidrit ja varikabineti välisministrit Douglas Alexanderit. Parlamendi vanim liige on 84-aastane Manchester Gortoni ringkonda esindav tööerakondlane Gerald Kaufman, kes kuulub parlamenti 1970-st aastast ja kuulus kuni 1980-1992 Michael Foot’i ja Neal Kinnocki varikabinettidesse. Tema eakaaslane konservatiiv Peter Tapsell, kes kuulus parlamenti 1959-64 ja 1966-2015, neil valimistel enam ei kandideerinud. Valimistel sai lüüa liberaaldemokraatidest ministrid Vince Cable, Ed Davey, Danny Alexander ja koguni viis leiboristide varikabineti liiget, neist olulisem kaotaja ehk varirahandusminister Ed Balls, kes kaotas 422 häälega konservatiivile Andrea Jenkynsile. UKIP-i liider Nigel Farage kaotas South Thanetis konservatiiv Craig Mackinlay’le ligi 3000 häälega. UKIP võitis vaid ühe koha, kuid kõvasti hääli juurde, mistõttu Farage astus tagasi, kuid võib uuesti liidriks kandideerida. Nad olid edukad europarlamendi valimistel, kuid eelmises Alamkojas esindasid neid vaid kaks konservatiivide seast ülejooksnud saadikut. UKIP pooldajate arv kasvas eeskätt noorte valijate seas. Konservatiivide suurim valimiskaotus oli tööhõiveministri Esther McVey lüüasaamine.

Leiboristide uue liidri valimistel on tõusnud varikabineti katoliiklasest tervishoiuministri Andy Burnhami aktsiad. Teised võimalikud kandidaadid on Šotimaalt pärit endine tööminister ja varikabineti siseminister Yvette Cooper (Ed Ballsi abikaasa), varikabineti ettevõtlusminister mustanahaline isa poolt Nigeeria päritolu Chuka Ummuna, 2013.a. poliitikast taandunud Ed Milibandi vend David Miliband, endine Briti armee langevarjur, varikabineti justiitsminister Dan Jarvis ja varikabineti haridusminister Tristram Hunt. Võimalikuks peetakse veel varikabineti tööministri Rachel Reevesi esiletõusu. Favoriidid on Burnham ja Cooper, kuid nende miinuseks peetakse liigset seotust leiboristide establishmentiga ning kardetakse, et nad ei too kaasa uusi tuuli. Valimised võitnud peaminister David Cameron on teada andnud, et kohtus kuninganna Elizabeth II-ga ja moodustab enamusvalitsuse. Ministritest jätkavad kindlasti rahandusminister George Osborne, siseminister Theresa May, välisminister Philip Hammond ja kaitseminister Michael Fallon. Cameron on lubanud korraldada Euroopa Liidust lahkumise referendumi hiljemalt 2017. aastal. Valimistel edukas olnud Šotimaa Rahvuspartei on referendumi vastu.

Valimiskampaania briti moodi. David Cameron söömas šoti rahvustoitu haggis-t. Aadressilt: http://i.huffpost.com/gen/2808674/thumbs/h-DAVID-CAMERON-640×640.jpg

Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda II – SYRIZA rõõmus syrtaki aastal 2015

@ckrabat
Pühapäeval 26. jaanuaril lahkus igaveseks legendaarne Kreeka laulja Demis Roussos. Samal päeval toimusid Kreekas parlamendivalimised, mis lõppesid vasakradikaalse SYRIZA bloki ülekaaluka võiduga. 300-kohalises parlamendis võitsid nad esialgsetel andmetel 149 kohta (36,3% häältest), jäädes ainult kahe koha kaugusele absoluutsest enamusest. Peaminister Antonis Samarase Uus Demokraatia kogus 76 kohta (27,8% häältest) ning kaotas 53 kohta. Kolmandaks tõusis Nikolaos Michaloliakose paremäärmuslik Kuldne Koidik 17 kohaga (6,3%), saades samapalju kohti kui Stavros Theodorakise sotsiaalliberaalne Jõgi (6,1%). Kreeka kommunistid said 15 kohta (5,5%) ja euroskeptilised konservatiivid ANEL (Sõltumatud Kreeklased) 13 kohta (4,7%) nagu ka sotsialistlik PASOK (13 kohta, 4,7%, kaotas 20 kohta). Suureks kaotajaks oli vasakpoolne Roheliste ja DIMARi koalitsioon, mida peeti SYRIZA potentsiaalseks partneriks, kuid kaotas 17 kohta ega saanud ainsatki esindajat uude parlamenti. Kommunistid on teatanud, et nemad valitsuskoalitsiooni minna ei soovi. SYRIZA võimalikeks valikuteks partnerite osas võiksid olla sotsiaalliberaalne Jõgi, mis viitaks kompromisside valmidusele rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega (Troika ehk Eurotsoon, Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Keskpank) ning jätkamist eurokursil või siis moodustada uus koalitsioon ANELiga, mis võiks viidata lahkumisele eurotsoonist või vähemalt euroskeptilisele hoiakule.

Globaliseerumisvastane SYRIZA liikumine (Radikaalsete Vasakpoolsete Koalitsioon) on Kreeka kasinuspoliitikale vastupanuliikumise sümbol, mis on kogunud populaarsust rahva heaolu säilitamise populistlike loosungite all. Liikumine loodi koalitsioonina 2004.a. ning 2012.a. formeerus sellest kolmeteistkümne vasakpoolse, populistliku, rohelise, euroskeptilise ja antiklerikaalse grupi ühinemisel partei. Partei populaarne liider on 40-aastane Alexis Tsipras, kellest võib suure tõenäosusega saada Kreeka järgmine peaminister. Tsiprase võit teeb lõpu kahepooluselisele Kreeka valimistraditsioonile, mida vaheldumisi juhtisid konservatiivne Uus Demokraatia ja sotsialistlik PASOK. Ehitusinseneri ja linnaplaneerija haridusega Tsipras ühines varases nooruses Kreeka kommunistidega ja oli aktiivselt tegev õpilas- ja üliõpilasliikumises. 1991.a. ühinesid Kreeka kommunistid ja vasakpoolsed sotsialistid Synaspismose liikumisse, mille etteotsa Tsipras tõusis 2008.a. Aasta hiljem valiti ta Kreeka parlamenti ning 2012.a. tõusis ta SYRIZA liidriks ja ühtlasi parlamendi opositsiooni juhiks. Partei siseringkondades peetakse Tsiprast siiski mõõdukamaks tsentristiks, kes on valmis poliitilisteks kompromissideks. Tsiprasele meeldib jalgpall, ta on Panathinaikose poolehoidja ja ta nimetab end usutunnistuselt ateistiks. Tal on kaks poega, neist noorem sai nime Ladina-Ameerika revolutsionäärilt Ernesto Che Guevaralt.

SYRIZA kerkis esile kui anti-establishment organisatsioon, mis vastandus teravalt neoliberaalsele maailmakorrale. Kuigi teda peetakse euroskeptiliseks liikumiseks, on mitmed tema liidrid väljendanud toetust Euroopa Liidule ja eurotsoonile. Kreeka jätkamine eurotsoonis võib kujuneda uue valitsuse põhiküsimuseks ning sellega hirmutati Kreeka valijaskonda aktiivselt, kuid tulemusteta. Saksamaa liidukantsler Angela Merkeli suhu on pandud sõnad, et Kreeka lahkumine ei mõjuks eurotsoonile üldsegi halvasti, Saksamaa valitsuspartei üks liidreid Michael Fuchs on koguni teada andnud, et see aeg, mil Euroopa pidi Kreekat päästma, on otsa saanud, kuid sellegipoolest näib EL olevat sügavas mures ühe liikme võimaliku lahkumise üle, kes ei taha lõpetada võlgu elamist ning soovib loobuda kreeklastele peale sunnitud kasinuspoliitikast. Kindlalt on eurotsoonist lahkumist toetanud paremäärmuslik Kuldne Koidik ja Kommunistlik Partei. SYRIZA positsioon on olnud ebakindel. Seetõttu võidakse jõuda kokkuleppele laenutingimuste leevendamises, millega võlgade tagasimaksed lükkuvad kaugemasse tulevikku.

Kreeka võimalikku lahkumist eurotsoonist ja vabalt konverteeritava devalveeritud rahvusliku valuuta drahmi kasutuselevõttu analüüsides on eksperdid leidnud, et see võib tõsta Kreeka ekspordi ja laevanduse konkurentsivõimet rahvusvaheliselt turul, kuid import võib minna kallimaks. Impordipiirangud võivad kokkuvõttes arendada kodumaist tööstust, kuid keskmise kreeklase ostujõud väheneb. Kreeka võlasumma võib aga rahvusliku valuuta kasutuselevõtul hoopis kasvada ning inflatsiooni kasvu prognoositakse 30-50%, tööpuuduse kasvu 34% ja SKP langust 55%. Kreeka ebastabiilsusest tulenev surve Euroopa maksumaksjale on Eurotsooni liidreid eriti Saksamaal sundinud karmimale hoiakule Kreeka vastu. Saksamaa majandusminister Sigmar Gabriel ja rahandusminister Wolfgang Schäuble on Kreekat hoiatanud võimalike tagajärgede eest, kui see peaks senisest poliitikast loobuma ning mitte kinni pidama kokkulepetest. Kreeka lahkumise korral võivad Euroopa maksumaksjatest Kreeka võlausaldajad oma võlad suure tõenäosusega korstnasse kirjutada, kuid eurotsoon ise Kreeka lahkumise järel ilmselt tugevneks. Samarase valitsuse karmi kokkuhoiupoliitikat on peetud edukaks ja see on talle toonud rohkesti tunnustust Euroopas, kuid Kreeka valija tahab paraku hästi elada ja toetas seetõttu valimistel Alexis Tsiprast, kes lubas neile taastada rõõmsa syrtaki. Tsipras ei taha Euroopa Liidust ja eurotsoonist lahkuda, kuid ta ei taha ka võlgu tagasi maksta ning see on probleem, mille Euroopa Liit peab lahendama. Saksamaa on juba vihjanud, et tagasimaksete graafikut võidakse ümber vaadata, kuid võib-olla ongi mõistlik võlad korstnasse kirjutada, kuid loobuda ka tülikast võlgnikust?

Mehed, meie võit – alcohol is free 🙂

Lõuna-Aafrika jätkab endisel kursil – valimised 2014

@ckrabat
Paar nädalat tagasi näitas Eesti televisioon dokumentaalfilmi Lõuna-Aafrika Vabariigi seni viimasest valgest presidendist Frederik Willem de Klerkist (1936), kes sai koos Nelson Mandelaga 1993.a. Nobeli rahupreemia Lõuna-Aafrika Vabariigi rahumeelse ümberkujundamise eest multietniliseks ühiskonnaks. Kuigi tegemist on Aafrika kontinendi kõike jõukama ning arenenuma ühiskonnaga, kes kuulub maailma suurimate majandusjõudude klubisse G-20 ning alates 2010.a. ka tõusvate majanduste BRICS klubisse koos Brasiilia, Venemaa, India ja Hiinaga, ei ole Eesti põhivoolu meedia käsitlenud seal 7.mail toimunud parlamendivalimisi. Valimised ei toonud kaasa olulisi muutusi, sest endiselt jäi suurimaks ning valitsevaks jõuks võimupartei suulu päritolu president Jacob Zuma (1942) juhitud Aafrika Rahvuskongress (ANC), kes sai küll oma valimisajaloo nõrgima tulemuse ja kaotas 15 kohta Rahvusassamblees (kokku 249), kuid kogus siiski 62,15% häältest ning säilitas absoluutse enamuse. Peamine opositsiooni erakond, Demokraatlik Allianss (DA) Lääne-Kapimaa valge peaministri Helen Zille (1951) juhtimisel sai 22,23% häältest ning võitis juurde 22 kohta (kokku 89). Uue tulijana kogus kolmanda tulemuse Majanduslikud Vabadusvõitlejad (EFF) endise ANC noortejuhi Julius Malema (1981) juhtimisel, kes esindab äärmusvasakpoolseid marksistlikke jõude. EFF kogus 6,35% häältest ja 25 kohta parlamendis. Väikesest tagasilöögist hoolimata võib eeldada, et Lõuna-Aafrika Vabariik jätkab endisel kursil.

Aafrika Rahvuskongress loodi tegelikult juba sajand tagasi 8.jaanuaril 1912, kui Bloemfonteinis rajati Lõuna-Aafrika Pärismaalaste Rahvuslik Kongress, mis alates 1923.a.-st kannab nime Aafrika Rahvuskongress. Põliselanike poliitilise liikumise sünni juures olid suulu õpetlane John Dube (1871-1946), tswana intellektuaal Solomon Plaatje (1876-1932) ja suulu jurist Pixley ka Isaka Seme (1881-1951). Kui valitsev Rahvuslik Partei hakkas alates 1948.a.-st protestantliku vaimuliku Daniel Francois Malani (1874-1959) eestvõttel ellu viima apartheidipoliitikat, muutus Aafrika Rahvuskongress massiliikumiseks ning alustas relvastatud võitlust valitseva režiimi vastu. Peale rassilist eraldamist toetavarange passirežiimi kehtestamist järgnenud rahutustele ning võimude poolt toime pandud Sharpeville veresaunale, asutati ANC sõjaline organisatsioon Umkhotwo we Sizwe. Rahvuskongressi liidrite hulka kuulusid tol ajal mustade vabadusvõitluse ikoonid Albert Lutuli (1898-1967), Walter Sisulu (1912-2003), Oliver Tambo (1917-1993), Nelson Mandela (1918-2013), Duma Nokwe (1927-1978), Alfred Nzo (1925-2000). Rahvuskongress tegi tihedat koostööd Lõuna-Aafrika Kommunistliku parteiga ning selle Leedus sündinud juudi päritolu liider Joe Slovo (1926-1995) kuulus ANC juhtkonda. Valimistel osaleb ANC traditsioonilises liidus Kommunistliku Partei ja Lõuna-Aafrika Ametiühingute Kongressiga. Alates 2004.a. nimetab ANC end ametlikult sotsiaaldemokraatlikuks erakonnaks ning nad kuuluvad ka Sotsialistlikusse Internatsionaali. Huvitava arenguna on Rahvuskongressiga ühinenud ka osa kunagise valgete Rahvusliku Partei liikmetest eesotsas de Klerki järglasega opositsiooni liidrina Marthinus van Schalwykiga (1959), kes on praegu LAV turismiminister.

Peale buuri rahvuslasi esindava Rahvusliku Partei lagunemist on peamiseks opositsioonierakonnaks kujunenud liberaalne Demokraatlik Allianss, kelle liider on alates 1999.a.-st olnud ka suurima valitsusvälise erakonnana opositsiooni liidri rollis. DA kujunes välja apartheidirežiimile opositsiooniliste põhiliselt valgeid ühendavate erakondade baasil, kes moodustasid 1989.a. DA eelkäijana Demokraatliku Partei, millest kujunes kümme aastat hiljem Demokraatlik Allianss. Erakonna sünni juures oli teiste hulgas endine liberaalne parlamendiliige Helen Suzman (1917-2009), kes oli pikka aega valgete parlamendis ainsaks aktiivseks apartheidipoliitika kriitikuks. 1994-2007 juhtis erakonda Tony Leon. Viimasel ajal on partei juhtkonda kerkinud uute tulijatena mustanahalised poliitikud, eeskätt senine parlamendifraktsiooni juht Lindiwe Mazibuko (1980), kes on küll siirdumas Ameerika Ühendriikidesse õppima Harvardi ülikoolis ning nende liider Gautengis Mmusi Maimane (1980). Helen Zille on viidanud ühe edu põhjusena, et nende populaarsus mustanahaliste seas on tõusuteel, kuna 20% nende häältest tulevad mustanahaliselt kogukonnalt. Nende poolt hääletab ka suur enamus india päritolu kodanikke. Samal ajal on 95% ANC toetajaid mustanahalised. Hoolimata Nelson Mandela poolt välja kuulutatud vikerkaarepoliitikast multietnilise ühiskonna suunas, on valijagruppide poliitiline taust tugevasti seotud nende ajaloolise päritoluga.

Muudest erakondadest sai suure kaotuse osaliseks suulude rahvuslik Inkataha Vabaduspartei legendaarse hõimupealiku Mangosutho Buthelezi (1928) juhtimisel, mis kaotas koguni 8 kohta Rahvusassamblees, kuhu neil alles jäi vaid 10 kohta. Neist eraldunud Rahvuslik Vabaduspartei kogus uue tulijana 6 kohta. Vasaktsentristlik Ühinenud Demokraatlik Liikumine, mis toetab individualistlikku Lõuna-Aafrikat, endise Transkei bantustani juhi kindral Bantu Holomisa juhtimisel kogus 4 kohta nagu ka buuride rahvuslik Vabadusrinne Pluss Pieter Mulderiga eesotsas. Veel kuus erakonda said kokku 1-3 kohta. ANC võitis kõikides provintsides välja arvatud Lääne-Kapimaa, mis on traditsiooniliselt olnud Demokraatliku Alliansi võimukantsiks. Hoolimata Lõuna-Aafrika tugevast esiletõusust rahvusvahelisel areenil, maadleb riik paljude sotsiaalprobleemidega. Multietnilise ühiskonna valupunktideks on kuritegevus, korruptsioon, vaesus ja tööpuudus. Tegemist on paljukihilise ühiskonnaga, kust ei puudu mustanahalised rikkurid ja vaesed valged. Nelson Mandela juhtimisel valis LAV palju tasakaalukama tee oma põhjanaabrist Zimbabwest ega hakanud kergekäeliselt ümber jaotama rikkusi, mida oli loonud valge Lõuna-Aafrika. Praeguseks ajaks on Lõuna-Aafrika majandusime raugemas, 2013.a. kasvas majandus vaid 1,9%. Suurim probleem lõuna-aafriklaste, eriti noorte, jaoks on tööpuudus, mis ulatub rekordilise 24%ni. Noorte tööpuuduselt kuulub LAV-ile auväärne kolmas koht Kreeka ja Hispaania järel. Teised olulised teemad on haridus, põhiteenused (vesi, elekter, eluase), aga ka kõrge kuritegevuse määr, mille poolest LAV on kuulus. Elutingimused, mida me nägime Johannesburgis maandunud tulnukatefilmis “District 9“, on igapäevane reaalsus paljudele vaesematele lõuna-aafriklastele.

Veidi lahti kirjutamist vajaks ka omaaegse Lõuna-Aafrika Vabariigi vapiikooniks kujunenud apartheidipoliitika, mis põhjustas ka nende eemaldumise rahvusvahelisest ühiskonnast pikkadeks aastateks . Uus generatsioon, kes on sündinud 1994 ja hiljem, moodustab täna 40% Lõuna-Aafrika Vabariigi elanikkonnast ning teavad apartheidist samapalju kui nende eakaaslased Eestis neukkuajast. Apartheidipoliitika tugines arusaamisele, et Lõuna-Aafrika rahvusgrupid on erinevatel arengutasemetel ja seetõttu peavad toimima eraldi kooslustena. Apartheidipoliitika tuline toetaja oli näiteks 20.saj. Lõuna-Aafrika üks suurimaid riigimehi, Buuri sõja kangelane, Jan Smuts (1870-1950), kelle arvates pidid valged aitama mustanahalisi nende tsiviliseerumisprotsessis. Vastavalt seadusele loodi neli rassilisel alusel formatsiooni: valged, indialased, värvilised ja mustad. Põhimõtteliselt polnud alamatele rassidele keelatud samad hüved nagu valgetelegi, kaasa arvatud ülikooliharidus, kuid see toimis eraldi süsteemis. 1949.a. keelati rassidevahelised abielud ja veel aasta hiljem isegi seksuaalsuhted. 1970-l piirati oluliselt mustanahaliste võimalusi poliitiliseks esindatuseks, nende kodanikeõigusi vähendati, neid püüti eraldada Lõuna-Aafrika Vabariigist ning kinnistada nn bantustanide külge. Neli bantustani kuulutati vormiliselt iseseisvateks riikideks – Transkei (1976), Bophuthatswana (1977), Venda (1979), Ciskei (1981). Kuus bantustani olid piiratud omavalitsusüksused. 1985.a. tunnustas LAV tollane riigipea P.W.Botha (1916-2006) bantustanide elanike õigust Lõuna-Aafrika kodakondsusele ja 1994.a. saadeti nad laiali.

Lõuna-Aafrika põliselanike hulka kuuluvad buurid, kelle esivanemad saabusid Hollandist Kapimaale 17.sajandil. Sajandi lõpus saabus Lõuna-Aafrikasse veel tuhandeid Prantsusmaa protestante, hugenotte. 19.sajandi keskel tekkisid tänase LAV territooriumile buuride riigid Transvaal ja Oranje. 1880-1881 ja 1899-1902 toimusid kaks Inglise-Buuri sõda, mille tulemusena allutati Lõuna-Aafrika Briti kroonile. 1910.a. sai Lõuna-Aafrika dominiooni staatuse ning 1961.a. kuulutati välja vabariik. Buuri laulja Bok van Blerk esitab laulu “De La Rey”, mis on pühendatud Buuri sõja kangelasele Koos de la Rey‘le, keda tunti hüüdnime Lääne-Transvaali lõvi all.

Iraani presidendivalimised – kellest saab Ahmadinejadi järglane?

@ckrabat

Täpselt kuu aja pärast, 14.juunil, toimuvad Iraanis samaaegselt kohalike omavalitsuste valimistega presidendivalimised. Äärmuslasest Mahmoud Ahmadinejadist sai kaheksa aastat tagasi populaarne järglane tasakaalukale reformistile Mohammad Khatamile. Teherani linnapea Ahmadinejad oli 2005.a. taganud usufundamentalistide toetuse eesotsas usuliider Khameneiga ning ta võitis lõppvoorus kunagist presidenti Akbar Hashemi Rafsanjanit. Pärast kahte järjestikust perioodi ei saa Ahmadinejad aga kolmandat korda järjest kandideerida ning nii valibki Iraan juunikuus endale uue presidendi. Uute valimiste kolm favoriiti on taas üks islamirevolutsiooni legende Rafsanjani, Iraani Rahvusliku Julgeolekunõukogu sekretär Saeed Jalili ning Ahmadinejadi kabinetiülem Esfandiar Rahim Mashaei. Valimiste mustadeks hobusteks võib pidada Ahmedinejadi järglast Teherani linnapeana, karismaatilist Mohammad Bagher Ghalibaghit, endist kauaaegset välisministrit Ali Akbar Velayetit ning Revolutsioonilise kaardiväe endist komandöri, konservatiivset majandusteadlast Mohsen Rezaid.

Mõned analüütikud näevad sõltumatu kandidaadina šansse veel mitmeid ministriportfelle kandnud 67-aastasel tehnokraadil Mohammad Saeedikial. Korruptsioonisüüdistustega maadleva kurdi päritolu asepresidendi Mohammad Reza Rahimi šansse ei peetud suureks ning ta loobus.  Reformistidel puuduvad sel korral sellised väljapaistvad kandidaadid nagu 2009.a. olid Mir Hossein Moussavi ja Mehdi Karroubi ning seetõttu võib eeldada, et vähemalt mingi osa neist koondub Rafsanjani selja taha. Ülejäänud reformistide hulgas omab suurimaid šansse Khatamile lähedane mõõdukas ja pragmaatiline islamivaimulik Hassan Rowhani, kes oli 1989-2005 Rahvusliku Julgeolekunõukogu sekretär ning Iraani eestkõneleja tuumaläbirääkimistel (millist kohta praegu täidab Jalili). Rowhani põhitähelepanu on pööratud Iraani majandusele, kuid ta soovib ka suhete parandamist Läänega. Kandidatuuri valimistele esitas ka reformistist ekspresident Khatami 62-aastane asepresident Mohammad Reza Aref.

Iraani poliitilises süsteemis omab olulist positsiooni kuuest vaimulikust ja kuuest juristist koosnev Konstitutsiooni Kaitsenõukogu (hora-ye Negahban-e Qanun-e Assassi), kes teostab põhiseaduslikku järelevalvet ning korraldab valimisi. Muuhulgas otsustab Kaitsenõukogu, millised kandidaadid kantakse valimisnimekirja. Möödunud presidendivalimiste aegu pälvisid nende heakskiidu vaid neli kandidaati kandidatuuri esitanud 476-st. Valimised võitis ametlikult ülekaalukalt Ahmadinejad (62,34% häältest).  Endine peaminister Mir Hosseini Moussavi kogus 33,75%. Teiste Kaitsenõukogu poolt valimisnimekirja lubatud kandidaatide häälte arv jäi napiks – Mohsen Rezaid toetas 1,73% ning endist Parlamendi (Majlis) esimeest, mõõdukat vaimulikku Mehdi Karroubit 0,85% valijaid. Valimiste järgselt süüdistas Moussavi võime valimistulemuste võltsimises ning nõudis häälte ülelugemist. Üle maa toimusid opositsiooni meeleavaldused, mis kestsid 2011.a-ni. Iraani usuliider Ali Khamenei kuulutas opositsiooni meeleavaldused ebaseaduslikeks ning reformistlike erakondade tegevus keelati.

Seekordsetele valimistele registreerus üle 680 kandidaadi, kellest umbes 40 on tõsiseltvõetavad. Kaitsenõukogu peab neist kvalifikatsiooninõuete põhjal tegema valiku ja 7.mai seisuga oli ta heaks kiitnud vaid 54-aastase elektroenergeetika professori ja Ahmadinejadi endise teadusnõuniku Sadeq Vaeez Zadehi kandidatuuri. Konservatiive esindav Zadeh soovib läbi viia muutusi, peatada inflatsiooni ja tugevdada Iraani majandust, mis on kannatanud rahvusvaheliste majandussanktsioonide käes. Presidendi suhted islamistlike traditsionalistidega, kes soovivad veelgi jäigemat hoiakut suhetes Läänega ning presidendi institutsiooni kaotamist, on viimasel ajal pingestunud. Fundamentalistid süüdistavad presidenti korruptsiooni, nõrgas juhtimises ja ketserluses.  Iraani usujuhi Ali Hosseini Khamenei esimeseks eelistuseks võib pidada 48-aastast konservatiivset Saeed Jalilit, kes on mitte kuigi edukalt juhtinud tuumaläbirääkimisi Lääneriikidega. Usuringkondadele vastuvõetavateks kandidaatideks peetakse veel  67-aastast lastearsti haridusega Velayatit, 52-aastast Ghalibaghit ja 68-aastast filosoofi, kunagist Parlamendi esimeest Gholam Ali Haddad Adeli, kes on lubanud omavahel koostööd teha.  Oma kandidatuuri on esitanud ka lahkuva presidendi vanem vend Davoud Ahmadinejad, kuid kahe venna suhetes on viimasel ajal esinenud pingeid.

Ahmadinejadi pooldajate taga on konservatiivne Iraani Islamiehitajate Allianss, mis on pigem rahvuslik kui islamistlik ja poliitilistelt vaadetelt neokonservatiivne erakond. Nende eesmärk on suurendada Iraani mõju piirkondliku liidrina, kellel on mõju teiste riikide poliitikasse. Antiikse Pärsia impeeriumi minevikupärand on koorem, millest ei soovi kergesti loobuda ka tänapäeva Iraan. Lahkuva presidendi soosik, 52-aastane Esfandiar Rahim Mashaei, ei oma aga vaimulike ringkondade täit usaldust. 2009.a. nõudis usuliider Khamenei tema taandumist asepresidendi kohalt. Elektriinseneri haridusega tehnokraat Mashaei peab ennast pigem Iraani rahvuslaseks kui usufundamentalistiks ning ta võib kultuurilistes ja sotsiaalsetes küsimustes olla üsnagi  liberaalsete vaadetega. Usufundamentalistid on teda nimetanud isegi teisitimõtlejaks, ketseriks, vabamüürlaseks ja spiooniks. Mashaeile heidetakse muuhulgas ette ka habemeajamist.

Väljaspool Iraani ongi kõige tuntum kandidaatidest endine president 1989-1997, 78-aastane vaimuliku haridusega Akbar Hashemi Rafsanjani, kes Iraani Parlamendi esimehena 1980-tel aastatel paistis silma fundamentalistlike positsioonidega. Tänaseks on ta taandunud mõõdukaks reformistiks, kes viimaste presidendivalimiste aegu 2009.a. toetas opositsiooni väljaastumisi. Ekspresident Khatami, keda peetakse reformistide vaieldamatuks liidriks, ongi teada andnud oma toetusest Rafsanjanile, keda iseloomustab 1979.a. islamirevolutsiooni ühe tähtsaima juhi ja ajatolla Homeini lähedase kaastöölise  taust. 1980-1988 Iraani-Iraagi sõjas oli ta Iraani sõjaline juht ning tal on pooldajaid vaimulikkonna hulgas, mistõttu ta võib ühendada nii teatavat osa reformiste kui ka konservatiive. Rafsanjanit on koos usuliider Khamenei ja kaaskandidaat Velayatiga süüdistatud Iraani opositsiooniliidrite tapmiste organiseerimises välismaal. Presidendina hoidis Rafsanjani mõõdukat joont ja panustas Iraani majanduse arengusse. Kuigi ta on toetanud Iraani tuumaprogrammi, on ta ühtlasi väitnud, et tuumarelva väljaarendamine on vastuolus islami traditsioonidega. Viimastel aastatel on Rafsanjani olnud valitseva režiimi suhtes mõõdukalt kriitiline.

Presidendivalimistele annab lõpliku näo Konstitutsiooni Kaitsenõukogu, kes peab registreerunud kandidaatide seast valitud lõpuks välja valima. Kui möödunud valimistel konkureerisid kaks poliitilist kogukonda – konservatiivid (Ahmadinejad, Rezai) seisid vastamisi reformistidega (Moussavi, Karroubi), siis tänavused valimised ennustavad konkurentsi kolme ideoloogilise suundumuse vahel – Khamenei-meelsed usufundamentalistid (Jalili), Ahmadinejadi meeskonna natsionalistid (Mashaei) ja reformistid (Rafsanjani). Kõik kolm põhikandidaati registreerisid end selleks ette nähtud perioodi viimasel päeval, 11.mail. Vastavalt Iraani 1979.a. põhiseadusele on Iraani riigipea usuliider Khamenei ning president täidab täidesaatva võimu juhi rolli. Kas uus president suudab tugevdada Iraani rahvusvahelist positsiooni ja parandada suhteid lääneriikidega? Vaevalt, et Jalili ja Mashaei toovad kaasa suuri välispoliitilisi muutusi. Rafsanjani tahe ja võimalused midagi muuta jäävad esialgu ebaselgeks.

Usuliider Ali Hosseini Khamenei (vasakul) ja Ali Akbar Rafsanjani suhted halvenesid 2005.a., kui Khamenei toetas presidendivalimistel Ahmadinejadi.

Foto: http://static.guim.co.uk/sys-images/Guardian/About/General/2013/4/17/1366193872215/Ayatollah-Ali-Khamenei-an-010.jpg

Iisraeli mõistatus IV – Knesseti valimised 2013

@ckrabat

Käesoleval nädalal toimusid Iisraelis järjekordsed riigi parlamendi Knesseti valimised, mis lõppesid küll oodatult kahe valitsuserakonna baasil tekkinud revisionistlike sionistide koalitsiooni  Likud Yisrael Beiteinu võiduga, kuid see võit tuli oodatust väiksema ülekaaluga. Esialgsete tulemuste järgi võitis peaminister Benjamin Netanyahu juhtimisel toimiv koalitsioon vaid 31 kohta 120st senise 42 asemel. Teise tulemuse tegi aga uustulnuk Yesh Atid (Seal on tulevik) populaarse ajakirjaniku Yair Lapidi juhtimisel. Yesh Atid on 19 parlamendikohaga tõusnud kõige tugevamaks liberaalset sionismi esindavaks erakonnaks. Vasakpoolne töösionistide Tööpartei Shelly Yahimovichiga võitis juurde kaks kohta ning neil on uues Knessetis 15 kohta.

Religioosse sionismi esindajate pooldajaskond kasvas. Rahvusäärmuslaste erakond HaBayit HaYehudi (Juudi kodu) Naftali Bennetti  juhtimisel, kellele prognoositi suurt valimisedu, kogus 12 kohta (+9), siseminister Eli Yishai ortodoksne Shas 11 kohta ning Ühendatud Toora Judaismi koalitsioon Yaakov Litzmani juhtimisel 7 kohta. Uus tulija, endise Kadima liidri ja välisministri Tzipi Livni liberaalne Hatnuah (Liikumine) ja vasakpoolne sotsialistlik Meretz  (liider Leedus sündinud Zahava Gal-On) said 6 kohta. Iisraeli araablaste rahvuslaste koalitsioon Ra’am (Ühinenud Araablaste Nimekiri)–Ta’al  Ibrahim Sharsuriga eesotsas kogus 4 kohta, nagu ka äärmusvasakpoolne juute ja araablasi ühendav Hadash (liider Mohammad Barakah). Veel üks araablaste erakond, liberaalne Balad Jamal Zahalka juhtimisel sai 3 kohta ning valimiste suurim kaotaja on Ariel Sharoni ja Shimon Peresi loodud  liberaalne Kadima  Shaul Mofazi juhtimisel, keda esindab uues Knessetis vaid 2 saadikut.

Analüüsides Knesseti valimiste tulemusi erinevate sionismi voolude (vt Iisraeli mõistatus III) raames ning 120 koha jagunemist, kogusid konservatiivsed revisionistlikud sionistid kokku 31 kohta (varem 42), liberaalsed põhivoolu sionistid 27 (28) kohta, sotsialistlikud töösionistid 21 (16 kohta), religioossed sionistid 30 (23) kohta ning muud (põhiliselt araablased) 11 (11) kohta. Kohti said juurde sionismi kaks äärmust, religioossed sionistid ja töösionistid, neid kaotasid aga konservatiivsed revisionistlikud sionistid. Liberaalsete sionistide hääled läksid Kadima asemel uutele tulijatele Yesh Atidile ja Hatnuahile. Kokku annab see parlamendis patiseisu lähedase olukorra, kus revisionistlikud ning religioossed sionistid said kokku 61 kohta ning mõõdukamad erakonnad (liberaalsed ja töösionistid ning araablased) võitsid 59 kohta. Viimane koht parlamendis läks välisesinduste, vangide ning sõjaväelaste häälte ülelugemisel “Juudi kodu“ esindajale Shuli Moalemile, kes lükkas parlamendist välja araablasest veteranpoliitiku Taleb el-Sana Ra’am–Ta’al  nimekirjast ning tagas valitsevale koalitsioonile uues parlamendis ülinapi ülekaalu.

Suurim nimekiri Knessetis on endiselt  Likud Yisrael Beiteinu, mis koosneb parempoolsest Likudist ja Iisraeli tugevat venekeelset kogukonda esindavast Yisrael Beiteinust, mille liider, Moldovast pärit Avigdor Lieberman, pidi korruptsioonisüüdistuste tõttu detsembris välisministri portfelli loovutama. Revisionistlikele sionistidele ei piisa religioossete sionistide toetusest, vaid tugevama koalitsiooni tarvis peavad nad kaasama mõne liberaalse või vasakpoolse erakonna. Netanyahu eelmises valitsuses osales Tööpartei kunagise peaministri Ehud Baraki juhtimisel, kes aga lõhenesid ning valitsuskoalitsiooni toetavatest sotsialistidest moodustas Barak uue tsentristliku erakonna Sõltumatus. Eelmise aasta lõpus teatas Netanyahu valitsuses kaitseministri portfelli omanud Barak aga poliitikast loobumisest, mis kuulutas lõppu ka tema erakonnale, kes loobus valimistel osalemisest. Hoolimata valimiskaotusest säilitas peaminister Benjamin Netanyahu suure tõenäosusega peaministri portfelli ning ta on juba kutsunud teise koha saanud Yesh Atidi uude valitsuskoalitsiooni.

Yesh Atid osales valimistel populistlike loosungitega võitlusest korruptsiooni vastu ning nad välistasid seniste Knesseti liikmete lülitamise oma nimekirja. Mõneti meenutab  see kunagist Res Publica esile kerkimist Eestis ja seetõttu võib nüüd jälgida, kas nad lahustuvad samamoodi Iisraeli poliitilises süsteemis ning võtavad Netanyahu kutse valitsuskoalitsiooni astumiseks vastu. Lapid on pidanud koostööd valitseva koalitsiooniga võimalikuks, kuigi valimiste ajal tegid nad koostööd opositsioonilise Tööparteiga. Iisraeli-Palestiina suhetes toetavad nad kahe riigi poliitikat ning Yair Lapid on väitnud, et kahe riigi vahele tuleb ehitada tugev müür. Peaminister Netanyahu pidas uue valitsuse kolmeks põhiliseks prioriteediks traditsioonilise riigi julgeoleku tagamise kõrval koormuse võrdsemat jaotust ühiskonnas (sh ajateenistuse reform), elamuehitusprogrammi ja valitsussüsteemi reformi, mis olid olulised küsimused Yesh Atidi valimisprogrammis. Teine uustulnuk, Hatnuah, ühendab paljusid endiseid Kadima prominentseid liikmeid, kuid nendega ühinesid ka kunagised Tööpartei liidrid Amram Mitzna ja Amir Peretz. Tzipi Livni on esitanud kolmeetapilise Palestiina küsimuse reguleerimise programmi Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu kaasamisega erinevatel etappidel.

Yesh Atid kasutas valimistel võrdsustavat loosungit „ajateenistus kõigile Iisraeli kodanikele“, mis on viimasel aastal olnud Iisraeli sisepoliitika üks enam debateeritud sõlmpunkte. Käesolevate parlamendivalimisteni oleks äärepealt jõutud juba möödunud aastal, kui Iisraelis toimusid pingelised debatid Tali seaduse üle, mis käsitleb ortodokssete judaistide yeshiva üliõpilaste ajateenistuskohustust.  Yeshiva on spetsiaalne õppeasutus judaistliku religiooni, Talmudi ja Toora omandamiseks. Varem ei olnud yeshiva üliõpilased ajateenistuse kohustusest küll vabastatud, kuid neil võimaldati õpingute eesmärgil saada pikendust, kuni nad vabanesid teenistuskohustusest eluea või laste tõttu. 1999.a. kutsus tollane peaminister Ehud Barak kokku spetsiaalse toimkonna endise Iisraeli Ülemkohtu kohtuniku Tzvi Tali juhtimisel küsimust lahendama. 2002. aastal võttis Knesset  vastu Tali seaduse, mida 2007.a. pikendati veel viieks aastaks. Seadusega peavad yeshiva üliõpilased 22-aastaselt aasta jooksul otsustama, kas nad läbivad 12-kuulise tsiviilteenistuse või lühendatud 16-kuulise sõjalise väljaõppe. Kui 1974.aastal moodustasid yeshiva üliõpilased kõigest 2,4% ajateenistuse kohuslastest, siis 1999.a. oli nende osakaal tõusnud juba 9,2%-ni ning 2012.a. u.15%-ni.

21.veebruaril 2012.a. tunnistas Iisraeli Ülemkohus Tali seaduse Iisraeli põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna eirab kodanike võrdse kohtlemise põhimõtet.  Otsust toetas vasakpoolne Meretz, kuid ka mitmed sekulaarsed poliitikud erinevatest erakondadest, sh Kadima liidrid Tzipi Livni ja Shaul Mofaz, aga ka seadust menetlenud parlamendikomitee esimees, Kadima poliitik Yohanan Plesner ning valitseva Likudi värvikas parlamendiliige, feministist ortodoksne judaist Tzipi Hotovely. Peaminister Netanyahu võttis diplomaatilisema positsiooni ja rääkis  vajadusest uue seaduse järele, mis arvestaks enam Iisraeli ühiskonna liikmete võrdõiguslikkust. Kaks ortodokssete juutide poliitilist parteid, Shas ja Ühendatud Toora Judaismi koalitsioon, kes mõlemad osalesid peaminister Netanyahu valitsuskoalitsioonis, protesteerisid ägedalt Ülemkohtu otsuse vastu. Valimiste järel religioossete sionistide positsioonid pigem tugevnesid. Kuigi Netanyahu jätkab paljude ekspertide arvates valitsuse eesotsas, ei viita tulemused stabiilsele koalitsioonile ning peaminister jääb tugevasti sõltuma religioossete sionistide toetusest.

 

Prantsusmaa presidendivalimised – pööre vasakule?

@ckrabat

Järgmisel nädalavahetusel aset leidev Prantsusmaa presidendivalimiste esimene voor  käivitab protsessi, mis ei oma maailmakorralduslikus perspektiivis sugugi väiksemat tähendust kui Ameerika Ühendriikide või Venemaa presidendivalimised. Prantsusmaa on juba traditsiooniliselt olnud oluline toimija rahvusvahelistes suhetes. 18.-19.sajandi alguse rahvusvahelist süsteemi ilmestas Prantsusmaa ja Suurbritannia vaheline võistlus. Hiljem, 19.sajandi teisest poolest asendus see Prantsusmaa ja Saksamaa vastasseisuga. Peale Teist Maailmasõda on Prantsusmaa president Charles de Gaulle’i juhtimisel  püüdnud esineda iseseisva jõuna ning esitada alternatiivi suurvõimude poolt juhitavale maailmale ja ühtlasi suurendada Prantsusmaa mõju rahvusvahelisel areenil.  Prantsusmaa välispoliitika on püüdnud olla iseseisev ja suurvõimudest sõltumatu. Eriti tugevad positsioonid on prantslastel  olnud Aafrikas, kus on palju nende endiseid koloniaalterritooriume, kellest suur osas iseseisvus Aafrika aastal 1960, kuid nad säilitasid emamaaga tihedad sidemed. Prantsusmaa on mänginud olulist rolli Aafrika konfliktide lahendamisel. Koos kunagise rivaali Saksamaaga on Prantsusmaa kujunenud Euroopa lõimumisprotsessi üheks veduriks, mis kulmineerus Euroopa Liidu loomisega 1993.a.

President Nicolas Sarkozy (57), gollistliku parempoolse Populaarse Liikumise Ühenduse kandidaat, on vastuoluline isiksus.  Ta tuli viis aastat tagasi võimule kui uuendusmeelne reformipresident ning temas nähti de Gaulle’i järglast ning Prantsusmaa pikaajalist juhti, kes viib Prantsusmaa vastu uuele õitsengule, kuid aja jooksul on ta paljuski oma renomees kaotanud.  Loodeti, et Sarkozy leevendab Iraagi sõja ajal teravdunud suhteid Ameerika Ühendriikidega ja tema presidentuuri ajal liitus Prantsusmaa taas NATO sõjalise organisatsiooniga, kust lahkuti 1966.a. Kuid Sarkozy ajastusse jäi üleilmne majanduskriis, mis ei jätnud Prantsusmaad väisamata Riigis tugevnevad sotsiaalsed pinged ja etnilised vastuolud, mis kulmineerusid tänavarahutustega 2005. ja 2007.a., kuid 2012.a. märtsis vapustasid riiki islamiterroristide rünnakud Lõuna-Prantsusmaal, nsh juudi kooli õpilaste tulistamine 23-aastase islamiusulise Mohammed Merah poolt. Ajuti on Sarkozy näidanud end otsusekindla juhina. Ta tegutses otsustavalt Vene-Gruusia kriisi lahendamisel, näidanud üles otsustavust Kreeka võlakriisi lahendamisel ning Liibüa konfliktis. Kui ta peaks uuesti ametisse valitama, lubab Sarkozy vähendada immigratsiooni ja tõsta kasumimaksu suurtele kompaniidele. Samas on tema positsioonid olnud vastuolulised. Hiljuti toetas ta protektsionistlike meetodite laiendamist Euroopas. Küsitluste järgi peaks ta esimeses voorus saama 26-30% häältest.

Sotsialistide kandidaat Francois Hollande (57) on kujunenud valimiste favoriidiks.  Esimeses voorus ennustatakse talle samuti 26-30% häältest, kuid teises voorus peaks ta Sarkozy’d kindlalt lööma. Hollande astus sisenes valimisrallile peale endise Rahvusvahelise Valuutafondi juhi Dominique Strauss-Kahni segasevõitu intsidenti ühes New Yorgi hotellis Guineast pärit hotelliteenija Nafissatou Dialloga, mille tagajärjel Prantsusmaa presidendivalimiste favoriit vahistati ning teda süüdistati vägistamises, mis hiljem kinnitust ei leidnud. Hollande valimislubadused hõlmavad vasakpoolsete tüüpilisi lubadusi, muuhulgas maksude tõusu pankadele ja suurkorporatsioonidele, uute töökohtade loomist, riikliku panga loomist ettevõtluse ergutamiseks, EL eelarvekokkuleppe revideerimist, samasooliste paaride õiguste suurendamist, pensioniea langetamist (mille Sarkozy tõstis 60lt 62le) ja vägede väljatoomist Afganistanist. Huvitav saab olema, kuidas sujub tema koostöö Saksamaa parempoolse kantsleri Angela Merkeliga, sest poliitiline duett „Merkozy“ mängis Euroopa võlakriisi lahendamisel otsustavat rolli.

Paremäärmusliku Rahvusrinde kandidaat on Euroopa Parlamendi liige Marine LePen (44). Tema isa Jean-Marie LePen oli Rahvusrinde rajaja ja paljukordne presidendikandidaat, kes ühel korral (2002.a.) jõudis ka valimiste finaali. Kui 2007.a. sai tema isa 10,4%, siis viis aastat hiljem  ennustatakse Marine LePen’ile esimeses voorus 13-16% häältest. LePen on vabakaubanduse veendunud vastane ja toetab protektsionistlikku majandussüsteemi. Ta on toetanud ka rahvusvahelise kaubandussüsteemi reorganiseerimist ning rahvusvahelise valuutasüsteemi (bancor) sisseseadmist. Euroskeptikuna vastustab LePen eurotsooni ja Euroopa föderalismi, tahab taas üle minna rahvusvaluutadelening näeb Euroopa Liidu tulevikku omavahel lõdvalt seotud rahvusriikide konföderatsioonis. Ta on vastu Lissaboni lepingusele ja Türgi liitumisele Euroopa Liiduga. Samuti peab ta õigeks Prantsusmaa lahkumist NATOst. Tuntud on paremäärmuslaste seisukohad immigratsiooni piiramisel. LePen toetab kiriku lahutamist riigist ja surmanuhtluse taastamist.

Vasakäärmuslasi esinadava Vasakrinde (tekkis kommunistide ja vasakpoolsete sotsialistide ühinemisel) kandidaat on Euroopa Parlamendi liige Jean-Luc Mélenchon (60), kellele küsitlused pakuvad 13-17% hääli. Eelmistel valimistel sai kommunist Marie-George Buffet vaid 2% hääli. Mélenchon esindab Vasakrindes vasakpoolseid sotsialiste. Varasematest Euroopa föderalismi toetavatest seisukohtadest on ta loobunud ja suhtub kriitiliselt Lissaboni lepingusse. Vasakpoolsed toevad sotsiaalset revolutsiooni Ladina-Ameerika (Hugo Chavez, Evo Morales) eeskujul. Mélenchon toetab presidendivõimu vähendamist, ulatuslikku riigistamist, NATOst ning Afganistani operatsioonist väljaastumist ning iseseisva Palestiina riigi loomist. Erinevalt LePen’ist toetab ta eurotsooni, kuid ka suuremat kontrolli Euroopa Keskpanga üle.

Tsentristlikku  Demokraatliku liikumist esindab gaskoonlane (nagu d’Artagnan),  ajaloolane ning kunagine haridusminister Francois Bayrou (60). Kui eelmistel valimistel 2007 kogus Bayrou 18,5% hääli, siis tänavu peaks ta ennustuste kohaselt koguma 9-11% häältest.  Bayrou on Euroopa Liidu veendunud toetaja ning soovib, et Prantsusmaa omaks seal suuremat rolli. Ta toetab uute töökohade loomist, haridusreforme, valitsuskulude vähendamist, tasakaalustatud riigieelarvet ja probleemsete eeslinnade arendamist. Bayrou on veendunud katoliiklane, kuid toetab kiriku ja riigi lahushoidmist. Bayrou on tuntud inimõiguste toetaja, kes 2008.a. tegi ettepaneku Pekingi olümpiamängude boikoteerimiseks, kuna Hiina oli vastu sanktsioonide rakendamisele Sudaanile Darfuri pärast.

Kümnest kandidaadist omavad arvestatavat toetust pooled.  Ülejäänud viis kandidaati  jäävad eeldatavasti statistideks. Roheliste kandidaat, norra päritoluga Euroopa Parlamend liige Eva Joly (69) peaks saama 1,5-3% häältest, teiste – antikapitalist Philippe Poutou (45), trotskist Nathalie Arthaud (42), konspiratsiooniteoreetik  Jacques Cheminade (70), euroskeptiline gollist Nicolas Dupont-Aignan (51) – tulemus jääb ilmselt alla 1%. Endine peaminister Dominique de Villepin, kes on president Sarkozy üks teravamaid kriitikuid poliitilise spektri paremal tiival, valimistel siiski ei osale, kuna ta ei kogunud vajalikku 500 valitud isiku toetust nagu ka  tuntud keskkonnakaitsja Corinne Lepage. De Villepin’i toetusprotsendid jäid avalike arvamuste küsitlustel siiski väga madalaks, 1-4% vahele.

Kireva eraeluga ning järskude väljaütlemistega Nicolas Sarkozy (kelle kohta esmaspäeva õhtul näitas ETV dokumentaalfilmi “Nicolas Sarkozy välisajakirjanike pilgu läbi” on totaalse meedia reeglitele vastav meediapersoon, kes abiellus Itaalia filmitähe Carla Bruniga. Sarkozy on vägagi värvikas kandidaat, vääriline järglane tervele värvikate presidentide plejaadile: de Gaulle, Pompidou, Giscard d’Estaing, Mitterrand, Chirac.  Nii kasvult kui profiililt on tal palju sarnasusi Venemaa endise ja tulevase presidendi Putiniga. Kuid teda on ka peetud „väikeste asjade presidendiks“, kes naudib oma liidrirolli ja meedia tähelepanu. Dominique Strauss-Kahn oleks kindlasti olnud Sarkozy jaoks vääriline partner.

Ametisoleva presidendi eakaaslane Francois Hollande ei ole isiksusena väga palju silma paistnud ning teda peetakse mõõdukaks ja Sarkozyst palju diplomaatilisemaks isiksuseks, kuid heaks organisaatoriks. Ta on prantsuse sotsialistide teenekas veteran, kes oli üle kümne aasta Sotsialistliku partei peasekretär. Rohkem oli ta tuntud sotsialistide eelmise presidendikandidaadi Marie-Ségolène Royal’i elukaaslasena, kellega on neil neli ühist last. 2007.a., peale Royal’i kaotust presidendivalimistel, nende kooselu katkes, täpselt samuti nagu president Sarkozy lahutas oma teisest abikaasast Céciliast peale valimisi.  Hollande’i praegune elukaaslane on tuntud ajakirjanik Valérie Trierweiler. Sotsialistliku partei eelvalimistel lõi Hollande oma järglast partei peasekretärina endist sotsiaalministrit Martine Aubry’d.

Käesolevate valimiste iseärasuseks ongi äärmuslike jõudude, nii parem- kui vasakäärmuslaste populaarsuse tõus ning vähem hääli mõõdukale pragmaatikule Francois Bayrou’le. Kui tutvuda äärmuslaste põhikandidaatide LePeni  ja Mélenchoni seisukohti, siis võib leida sealt mitmeid sarnasusi, mis viitab, et veelahe ei pruugi esineda mitte parem- ja vasakpoolsete vahel, vaid mõõdukate pragmaatikute ja äärmuslaste vahel.

Francois Hollande, Prantsusmaa tulevane president?

Foto: http://i.telegraph.co.uk/multimedia/archive/02120/fra_2120624b.jpg