Totaalne meedia VI – Ilmar Raagi juhtumi õppetund

@ckrabat
Teatavasti võib sellest ajast peale, kui jumalad lahkusid Maalt, igaüks meist toanurgas lolli valmis teha ning varustada seda vabavaralise lollvaraga, ilma et toode läbiks mingitki kvaliteedikontrolli ning kandmata teo eest vähimatki vastutust. See pole veel kõik, igaüks võib meist arvuti abil talle sobiva virtuaalmaailma valmis konstrueerida ja kolida sinna elama ja sellel maailmal pole vaja siduda ennast tüütute päriseluliste faktidega. Elust põgenemine on muutunud reaalsuseks ja totaalne meedia on siinjuures ulatanud oma abistava käe, sest igaüks võib oma maailma kinnitamiseks leida talle sobiva uudise ning asendada faktid spekulatsioonidega. Spekulatsioonide kinnistumisel muutub oluliseks usk, mitte teadmine. Kui kellelgi on olemas siiras usk, et kõik pagulased on islamiterroristid, siis pakuvad meedia põhjatud avarused talle kindlasti hulgaliselt sobivaid materjale, mis tema usku kinnitavad. Kui kellelgi on väga vaja uskuda, et maakera on lapik, siis ka seda usku on võimalik sobivate meediatoodetega katta. Selles peitubki totaalse meedia kõikvõimsus. Samuti, kui on vaja kinnistada teadmist Venemaa peatsest rünnakust Eestisse, siis tulebki toota materjale, mis seda usku kinnitavad. Seda eesmärki täitis näiteks hiljutine BBC õppefilmi asetamine reaalelulisse situatsiooni. Astrid Kannel: „Ma ei usu peaaegu midagi. Võib-olla see ongi üks probleem, et meie inimesed on kaotanud ühest küljest justkui kriitilise mõtlemisvõime – nad usuvad kõike, ja teisest küljest on muutunud paranoiliseks – nad ei usu midagi.”Näiteks tasub mõelda, miks ei võtnud Persona in fieri tingimusteta vastu Kölni uusaastasündmuste kohta pakutavat sobivasse kastmesse asetatud valmistõdesid, vaid üritas erinevad fakte analüüsida, mitte alludes totaalse meedia tellimusele. Kui minna infomüra taha ja vaadata mingit  sündmust kriitiliselt, siis  võib ilmneda, et juustul on augud sees ning algfakt on hakanud valguma mingis kindlas kellelegi soovitud suunas. Sageli ajakirjanikel puudub oskus kriitiliselt mõelda ning allikaid kontrollida, vaid nad huvituvad, kuidas oleks võimalik paremini müüa. See, lapsed, on puhas stultoloogia. Seda tõestab mingil määral ka hiljutine kommunikatsiooniskandaal riigiametnik Ilmar Raagi ja  Eesti Päevalehe ajakirjaniku vahel.

Norras tegutseb ennast julgeolekuportaaliks tituleeriv AldriMer, kellest üldse vähesed Eestis varem kuulnud olid. Portaali peab Norra ajakirjanik Kjetil Stormark ja seda rahastavad Norra kaitsekulutuste suurendamise pooldajad ehk siis Norra sõjardid. 30. aprillil edastas portaal uudise Venemaa väidetavatest erioperatsioonidest Eestis. Nii olevat Vene eriüksuslased lennutanud Ämari lennuväebaasi kohal droone ning Vene allveelaevalt olevat kuulatud Eesti rannikuvetes pealt Eesti ja NATO riikide sõjaväelaste sidet. Vene diplomaadid käivad pildistamas Lõuna-Eesti sildu, sest kust nad muidu inffi saavad. Nad pole kuulnudki GPS-seadmetest ja Google Maps-ist ja elavad endistviisi möödunud sajandi alguse spioonifilmides. Kui sellele leida sobivaid pooltõdesid lisaks, näiteks „neile lekitatud NATO dokumentidest“, kõlab ju autoriteetselt, annab see Eesti olukorrast pea, et samasuguse lootusetu pildi nagu Ida-Ukrainast enne sõjategevuse puhkemist. Sellest on kirjutanud ka Ilmar Raag. Tänulik leheneeger, kelle ülesanne on uudist müüa ja mis võib veel olla parem müügistrateegia, kui sobiva paanika tekitamine, korjas talle tänuväärse materjali innukalt üles ja kukkus levitama, sest see vastas maailmapildile, millisena leheneeger soovis tema poolt loodavat maailma näha. Mõneti meenutab see mängumaailmade konstrueerimine kindralite soove võita juba ammu kaotatud sõdu, sest massiteadvusesse kandunud informatsioon sõjast pärineb suures osas nõukogude sõjafilmidest ja Hollywoodi märulitest. Siis pole midagi imestada, kui Itaaliast Skt. Peterburgi suunduv helikopter omandab sõjalise provokatsiooni mõõtme, sest sul on vaja sinu maailma sobivate faktideks muudetud spekulatsioonidega kinnistada.

Kui sellele konstrueeritud maailmapildile saab lisada ärevusse aetud psühholoogilise kaitse nõuniku Ilmar Raagi kuvandi, siis kinnistab see norrakate maalitud hüsteerilist situatsiooni veelgi. Efekt on samasugune nagu perioodiliselt korduval Rootsi allveelaevaskandaalil, mille abil rootslased oma kaitsekulutusi tõstavad. Sellelgi on pigem hirmu suurendav mõju ilma reaalsete tunnusmärkide esitamiseta, sest viimasest kinnipüütud allveelaevast Rootsi vetes on möödunud enam kui 30 aastat. Pikemas perspektiivis suurendab see aga ebastabiilsust Eestis ja loomulikult toetab nende huvisid, kes sooviksidki siin hüsteeria- ja paanikahoogusid tekitada, et võidukalt piimalt koore riisuda. Murjanipaanika tekitamine Eestis on seni üks õnnestunumaid psühholoogilisi operatsioone Eestis, mille mõju ühiskonnale on olnud isegi suurem kui allveelaevapaanikal Rootsile. „Postimehe“ intervjuust kellegi FSB eruohvitseriga loeme: „Ma arvan, et see, mis toimub, on provokatsioon ning Venemaa soov hirmu ja hüsteeriat levitada. Venemaa siseauditooriumi jaoks üritatakse samas demonstreerida, et eestlased-lätlased-leedulased on ebaadekvaatsed ja pehmelt öeldes rumalad – ise mõtlesid midagi välja ja nüüd kardavad. Vähemalt samas toonis kajastati hiljuti Venemaal Leedu meedias ilmunud uudiseid seal tegutsevatest rohelistest mehikestest“. Selles valguses tundub Ilmar Raagi poolne ajakirjaniku võrdlemine Vene luurega täiesti adekvaatne, mille juures ajakirjanik etendab „kasuliku lolli“ rolli, sest ta kasutab “sensatsioonilise” uudise formuleerimisel kontrollimata allikaid. Raag lihtsalt unustas ära, et ta suhtleb leheneegriga, kes käivitab tema ebaõnnestunud sekkumise peale terve Novgorodi WC.

 

Advertisements

Totaalne meedia V – arvamusliiderdajad ja preestrite klassi sünd

@ckrabat
Kultusfilmis “They live” leiab töötu mees John prillid, millega on võimalik vaadata kaadri taha. Ta näeb, et paljude kaaskodanike tegelik välimus on hoopis teistsugune ning ühiskonna eliidi moodustavad tulnukad, kes sarnanevad inimestega üksnes läbi nende loodud illusiooni. Telekanalite ja reklaamide kaudu edastatakse inimestele varjatud sõnumeid, signaale, mille abil vabastatakse nad mõtlemisest ning allutatakse Maa vallutanud tulnukrassi korraldustele – obey (allu); consume (tarbi); conform (mugandu); marry and reproduce (abiellu ja paljune); buy (osta); watch TV (vaata televisiooni); no thought(ära mõtle); do not question authority (ära kahtle võimudes); submit (alistu) jne. Nii võimaldasid inimesed tulnukrassil valitseda maailma, sest signaalidele alistuda oli mugavam. Veelgi enam, paljud neist aitasid kaasa, et signaalid leviksid ning need üksikud, kes eraldusid massist ja signaalidele ei allunud, saaksid karistatud ning hävitatud. Võib-olla lootsid nad ise ühel ilusal päeval saada tulnukatega võrdseteks. Tulnukate eesmärgiks oli tekitada olukord, kus nemad elavad, aga inimesed magavad – they live, we sleep. Kui me vaatame maapealset süsteemi, siis võib leida palju sarnasusi: ka inimühiskond on üles ehitatud kuuletumisele totaalse meedia poolt levitatavatele signaalidele ning oluliseks on muutunud just see, kellele on usaldatud koht puldi taga, mille kaudu edastatakse signaale, kuid signaalid ise on alati samad. Viimasel ajal on totaalne meedia oma pürgimustes võimule hakanud üles ehitama talle kuuletuvat arvamusliiderdajate klassi, kes õpetab rahvast õiget moodi mõtlema. Täna, kui jumalad on lahkunud Maalt, edastab Olümpose tipus asuv saatja aga endistviisi neid samu signaale nagu siis kui jumalad olid meiega ning kirikute asemel vahendab signaale jääkeldrites ning ümarlaudades pesitsev uue ajastu preesterkond, arvamusliiderdajad.

Hiljuti toimusid Paides isegi arvamusliiderdajate päevad, kuhu aeti üle Eesti kokku inimesi, kui nad ikka olid inimesed, kes võtsid heaks midagi arvata. Andrus Kivirähk toob välja huvitava paralleeli profisportlastega: “See sarnaneb spordi professionaliseerumisega: ürgjõuga maamehest, kes vahel harva adra käest laskis, et minna külatanumale maadlema, ja siis jälle oma põldu edasi kündis, kujunes sponsorite logosid kandev tegelane, kelle jaoks sport oligi põhitöö. Nii kipub olema ka kodanikuaktivistidega.” Niimoodi võib täheldada uue preestrite klassi sündi – totaalse meedia poolt sertifitseeritud arvamusliiderdajaid, kes vahendavad inimestele jumalate käske – obey, conform, marry and reproduce. Nagu teada, on tee lihtrahvast Olümposeni pikk ning seetõttu vajatakse vahemehi, kes jumalate sõnumit mäe jalamile edastaksid. Kunagi aegade hämaruses tekkis preesterkond, kes pidi zigurati tipust jumalate sõnumit alamatele klassidele, inimestele ja lollidele, vahendama. Kui jumalad lahkusid Maalt, jäi preesterkond alles ning hoidis ülal müüti, sest sellest sõltus nende leivapaluke. Jumalad lahkusid, kuid inimesed ja lollid kuuletusid nüüd juba müüdile ja võtavad endistviisi vastu Olümposelt tulevaid signaale, mida nüüd juba vahendavad arvamusliiderdajad: obey, conform, marry and reproduce! Arvamusliiderdajad näevad välja peaaegu nagu meie, tavalised inimesed, ja see tekitab usaldust, kuid nad on alati käepärast võtta kui on vaja likvideerida lõhe võimu ja vaimu vahel ning kehtestada võimu primaarsus vaimu üle – neli jalga hea, kaks jalga parem! Totaalse meedia poolt toodetud arvamusliiderdaja oluline tunnusjoon on tema müüdavus, et väikese papi eest oleks ta valmis müüma oma usud ja tõed.

Totaalse meedia üks võimuinstrumenti on Novgorodi WC – võimu kindlustamiseks peavad nad hoolitsema selle eest, et kõige valjemini, üle mägede ja orgude, kõlab geneetiliselt muundatud robotite ehk lollide hääl. Totaalse meedia poolt kontrollitav süsteem toimib kindlal võimujaotusel: sortsid (kontrollijad), libainimesed (arvamusliiderdajad), leheneegrid (meediabürokraatia), lollid ehk tarbijad (meedia abil toodetud ühemõõtmelised inimesed). Paradoksaalselt on isehakanud eliit ehk sortsid huvitatud mitte rahvaarvu vähenemisest, vaid selle mõõdutundetust kasvust – sest see annab lollide häälele mitu detsibelli juurde. Marry and reproduce: nii toodetakse kuulekat massi, kes lisab Olümpose isehakanud jumalate võimule autoriteeti. Kui noor-eestlased soovisid väikeset rahvaarvu tasakaalustada sellega, et see rahvas saab kord suureks vaimult, siis sajand hiljem on see loosung väärtusetuna kõrvale heidetud ning Novgorodi WC-l kõlab valjuhäälselt lollide hääl: “Me ei saa kunagi suureks vaimult, sellepärast peame saama suureks rahvaarvult!” Massis peitub jõud, mis hävitab helged mõtted. Aastal 1927 oli inimkonda planeedil vaid kaks miljardit. Kõigest kaheksakümmend viis aastat hiljem on neid juba seitse miljardit ning paljunemine jätkub kiirenevas tempos. Rahvaarvu kasvu on meediasignaalide abil üritatud põhjendada eluea tõusu ja kvaliteetsema arstiabiga, kuid huvitaval kombel kasvab rahvaarv just seal, kus kvaliteetne meditsiiniabi on raskesti kättesaadav, aga laste suremus püsib kõrge. Kust tuleb rahvastiku ülejääk? Oleme siin ringkonnaülemaga juba rääkinud lollide valmistamisest. Võib-olla tuleb rahvaarvu järsk tõus kohapeal valmistatud lollide tööstuslikust tootmisest? Pole võimatu, et salamahti tollivaba kaubana on Nibirult toodud ka mitmed uued partiid alglolle, kuid loomuliku sündivuse kasvu ning eluea pikenemisega on rahvaarvu massilist kasvu seletada raske.

On tähelepandav, et rahvaarvu järsk kvantitatiivne kasv pole kaasa toonud kvalitatiivset murrangut. Suureneb hoopis tarbijamentaliteeti ühemõõtmeliste inimeste armee. Ühemõõtmeliste inimeste mõiste võttis kasutusele möödunud sajandi uusvasakpoolne saksa-ameerika filosoof ning 1968. aasta üliõpilasrahutuste vaimne isa Herbert Marcuse: “Ta iseloomustab 1960.-ndate Lääne ühiskonda kui äärmuseni tehniseeritud ning bürokraatlikku, mis toodab ühemõõtmelisi inimesi. Ühemõõtmeline inimene pole aga seesmiselt vaba: ta on vaimselt kurnatud ja allutatud väljastpoolt tulevatele käskudele ja keeldudele. Kuid ise ta ei märkagi, et tegutseb välissunduse mõjul. Samal ajal peab ta end õnnelikuks ja on oma eluga rahul.” Ühemõõtmelised inimesed ongi uue aja tööstuslikult toodetud lollid – robotid, keda samastatakse inimestega, kuid kõik inimlik on neile võõras. Ühemõõtmeliste inimeste elu on allutatud käsklustele: obey; consume; conform ; marry and reproduce; buy; watch TV; no thought; do not question authority; submit; stay asleep; eat; work eight hours … Marcuse, kes oli kriitiline nii lääne ühiskonna, kuid ka nõukogude tüüpi kommunistlike režiimide suhtes, eelistab anarhistlikku organiseerumatut vastupanu kollektiivsetele aktsioonile, piiramatut individualismi: “Ärge organiseeruge!”, sest ühiskond peaks liikuma suurema vabaduse poole ning kollektiivides kujundatud sotsiaalsed väärtused on sellele takistuseks. Ühemõõtmelisus on mitmusliku maailma surm. Huvitaval kombel edastab televisioon tundide kaupa Hollywoodis toodetud ajuvabasid komöödia- ja märulifilme, kuid ühiskonnakriitilised teosed “They live” leiavad harva tee massideni jõudvatele teleekraanidele …  sest nad ei edasta õigeid käsklusi. Seegi on poliitika!

Uus maailm, uued käsud …

Pilt aadressilt: http://i.imgur.com/RsrSFr3.jpg

Totaalne meedia IV – Vändra-Aveli käis shoppamas!

@ckrabat
26.aprillil 2014 kell 14.41 avaldas portaal delfi.ee sensatsioonilise uudise, mis võib mõjutada uut maailmakorda ning avada inimkonnale tee helgesse tulevikku. Nimelt andis portaal rahvale teada, et kuulus Vändra-Aveli shoppas toidupoes! Mida me uudisest teada saime? Kujutage pilti, et inimene käis Solarise toidupoes shoppamas. Kus ta, narr, oleks siis veel pidanud käima, kui mitte poes? Miks just Solarise toidupoes? Kas pole tegemist varjatud reklaamiga, sest nüüd hakkavad kõik seda külastama, lootuses staariga kohtuda. Meenub minu elu tipphetk, kui nägin Arnold Rüütlit Järve Selveris juustuleti taga. Või teine meenutus aastate tagant, kui kusagile kiirustav Lennart Meri oleks mu Viru keskuses peaaegu et pikali jooksnud. Võib-olla olen ma kunagi kusagil Statoili tanklas kohtunud ka eelnimetatutest mitte vähem kuulsa Vändra-Aveliga, kui minu harimatus oleks lubanud teda ära tunda. Mõned uued faktid siiski on. Selgub, et ilmakuulsa arvamusliidriga oli kaasas ka tema vähemkuulus ja seetõttu anonüümseks jääv sõbranna! Totaalne meedia andis rahvale teada, et Eesti avalikkusele eest pole staarstaar ilmutanud ennast juba 2008.-st aastast saadik ning on millegipärast meedia peale pahane. Siiski oleks võinud meedia publikule teada anda, mida sisaldas kuulsuse ostukorv.

Kui mõni eluvõõras inimene ei mäleta, millega sai kuulsaks Vändra-Aveli (nagu mina), siis teeme väikese ekskursiooni minevikku. Selgub, et kuulsuse sööst taevasse sai alguse 2007.a., kui ta võitis mingisuguse ajakirja võistluse “FHMi kaanestaar 2007”. Faktide kontrollimisel õnnestus tuvastada, et nimetatud ajakiri eksisteeris eestikeelsena aastatel 2004-2009, mida keegi leinav fänn nimetab “Eesti läbi aegade intelligentseimaks ja sisukaimaks meesteajakirjaks”. Totaalse meedia lipulaev ajaleht “Eesti Ekspress” teeb staariga staarintervjuu, kus heidetakse pilk tema väidetava elu tipphetke sirmi taha. Positiivsena tuleks esile tõsta, et staar käib koolis ja omandab Pärnu kutsehariduskeskuses pagar-kondiitri eriala. Hiljem annab meedia teada, et peale pagar-kondiitri kutse omandamist asus ta Tartu ülikooli Pärnu kolledžisse ettevõtlust ja projektijuhtimist õppima. Totaalse meedia palgaline klaköör Barbi Pilvre annab lugejale värskelt valminud staari psühholoogilise portree, üritades seletada tema tähelennu põhjuseid – “nii nagu linnamees hingab maale jõudes kopsud sõnnikulehka täis ja iniseb mõnust – nii on sadades umbsetes pealinna kontorites juhtivadki meestöötajad liibunud vastu ekraani, et läbi töötada iga infokild, mis puudutab kastevärsket ja piimalõhnalist Avelit.”

Totaalne meedia on tõstnud pjedestaalile lihtsa inimese, kellest kirjutas ajakirja “Ogonjok” geniaalse loo Viktor Jerofejev ja mis hiljuti Sirbis eestikeelses tõlkes avaldati. Murumänge gladiaatorite areenil jälgiv “lihtne inimene” tahab areenil näha oma peegelpilti – kohapeal kokkumonteeritud lolli, kes näeb välja nagu tema, käitub nagu tema, isegi mõtleb nagu tema, kuid ainsa erinevusena on ta palju edukam nagu tema. Lihtne inimene saab hõlpsasti end kujutada samasuguse staarina, ilma et ta peaks minema vahepeal kooli või omandama mõne erilise oskuse. Nii sünnivadki burksiputka staarid, valemiga lihtne inimene + autoriteet.  Jerofejev meenutab Gustave Flaubert’i jutustust „Lihtne hing”, kus teenijanna piinles kogu elu lihtsameelsuse küüsis, aga kui ära suri, siis ilmus tema juurde taevastest kõrgustest hiiglasuur papagoi. Tänapäeval ei tule lihtsameelsete inimeste manu mitte papagoi, vaid totaalne meedia, võimsad telekanalid, kus papagoide asemel töötavad ajakirjanikud, endised keerulised inimesed, kes “haaravad kinni lihtsast inimesest, ehmatavad teda, hirmutavad, keerutavad-pööritavad, alguses lasevad piinelda nagu kriminaalromaanis, kuid leiavad alati uue õnnesadama, näitavad alati, kuhu poole inimesel ujuda tuleb.” Selles peegeldub totaalse meedia võim, luua lihtsale inimesele lihtne mustvalgetes toonides maailm.

Totaalse meedia jõupingutuste abil sünnibki meedia poolt manipuleeritav lihtne inimene. Lihtne inimene – “tema on meie inimene, meie maailmapildiga, Nõukogude aja ankeetides kirjutati tema kohta: argielus tagasihoidlik, ehkki tegelikult võib ta argielus igasugune olla, ehkki mitte mõtetes, mõtete valik on tal tagasihoidlik. Tema erijooneks on, et tal puudub analüütiline mõtlemine. Ta mõtleb pigem emotsionaalselt, lisades mõtlemisprotsessile oma tormilise, terveid alttõmbamiste ja vandenõude ahelaid sünnitava rahvaliku kujutlusvõime.” See ei iseloomusta ainuüksi olukorda Venemaal, vaid ka Maarjamaal kokkumonteeritud lolle made in Estonia, sest liigile omane mentaalsus on ju äravahetamiseni sarnane. Lihtne inimene ootab lihtsaid lahendusi, sest keerulised lahendused panevad tal pea valutama. Ta tahab teada, kes on oma ja kes on vaenlane, keda ülistada ja keda peksta. Teda ei huvita süvapõhjaline analüüs vastandlike protsesside toimemehhanismidest, millele ehitatakse mitmekesist maailma. Kuningate ja rüütlite ajad on möödas ning meie aja kangelane on lihtne inimene! Neljanda võimu, meedia, sõnum rahvale on: ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormat, tuleb lollust tunnistada!

Kust sünnivad staarid? Tihtipeale tulevad nad depressiivsetest Eesti väikelinnadest ning lasevad end pimestada suurlinna tuledest: Aveli tuli Vändrast, Iglesiase-Anetil oli eriline side Kolga-Jaaniga, kui mainida vaid mõningaid. Nurga taga neoonvalguse vihkudes ahvatleb totaalne meedia lihtsameelseid oma hinge ja keha meediale müüma, saades kolmekümne hõbeseekli eest piiramatult eetriaega. Sulle tundub, et sinu piiratud elu läheb kõigile korda, ükskõik, mida sa oma eluga pihta ei hakka. Niimoodi lükati gladiaatorite areenile baari-Paavo, bussi-Birjo (kes tantsis end püksata surematuks), farmi-Gabriel, bemmi-Kristjan, lihtsa elu-Triin, nõia-Ints, dressi-Toivo, füürer-Rutt, lihtsalt Galojan ning palju teisi tähistaevas helendavaid tähti, lihtsaid inimesi, kelle elu tähetundi jälgisid helesinise ekraani taga tuhanded silmapaarid. Keegi rääkis loo tuntud ja rahva poolt armastatud näitlejast, kes kuulnud, kuidas seentena kerkivate staaride kiuste hakkab eesti rahvas välja surema, ütles surematud sõnad: “Surgu!”

“Noor-Eesti” aegadel unistas eesti rahvas vaimult suureks saamisest, kuid nüüd on läbikukkumisele määratud idee kolikambrisse heidetud ning totaalse meedia pasunakoori saatel levib üle maa nutulaul, kus kurdetakse, miks eesti naised nii vähe sünnitavad ja lohutatakse: “kuna me ei saa kunagi suureks vaimult, siis võiksime saada suureks rahvaarvult.” Ei ole sinu pea kandiline, pojake, ei ole. Kulutulena levib üle kogu maa burksiputka esine autoriteedimääratlus, kus tähtis pole, et sind austatakse, vaid et sind kardetakse. Peeglike, peeglike seina peal, ütle, kellel on üle valla uhkeim kasutatud bemar? Evolutsiooniprotsess on jõudnud oma loomulikku lõppfaasi, kus vaimsed väärtused on asendunud materiaalsete väärtustega. Siingi ootavad mõned saabumisel isikut, võib-olla Nibirut, kes kogu kremplile Ülemiste vanakese kombel vee peale tõmbab, sest ainult niiviisi on võimalik teha viirusega nakatunud keskkonnale restart. Käesoleva jutu lõpetuseks tuleb tunnusta inimeste võimet muutuda ning loodetavasti jääb mälestus Vändra-Avelist kolletuvate meedialehtede kuhilasse, äkki ta surigi kui aasta oli siis 2008 ning meediastaari asemel rikastub Eesti hoopis, kuigi anonüümse, aga sellegipoolest ettevõtliku, haritud ja tubli inimese võrra.

Vändra-Aveli jõudis totaalset meediat teenida vaid aastakese. Loodetavasti kohtuti Solarise toidupoes tema vaimuga.

Foto aadressilt: http://g1.nh.ee/images/pix/file27778503_aveli_3778.jpg

Totaalne meedia III – suusatamine, sortsid ja nõiajaht

@jolli, featuring ckrabat

Kuigi Andrus Veerpalu mõisteti Rahvusvahelise Spordiarbitraaži Kohtus (CAS) õigeks, sest tema süüdimõistmiseks kasutatud test ei osutunud kohtunike arvates piisavalt usaldusväärseks, ei ole  kired Maarjamaal vaibunud ja meedias on kostunud üleskutseid revanšiks ning võidule kaasa aidanud Veerpalu kaitsetiimi vastu. Sihtasutuse Eesti Antidoping kõneisik Kristjan Port on üles näidanud hämmastavat aktiivsust kohtuotsuse kahtluse alla panemisel, esineb meedias kolm korda päevas ning ähvardab Veerpalu varasemaid dopinguproove analüüsima hakata. Küsimus ei ole siin praegu Veerpalu varasemate testide avamises, sest selle tarvis vastavad protseduurid on olemas, kuigi kõigi muude asjaolude juures tekib küsimus, missuguse testi abil neid proove uuritakse? Kasutades sama testi, mille usaldusväärsuse seadis CAS kahtluse alla? Olgu mainitud, et kohus ei saanudki võtta seisukohta, kas Andrus Veerpalu manustas kehavälist kasvuhormooni või mitte, sest selle määramiseks polnud ühtegi valiidset protseduuri. WADA ei suutnud ligi kaks aastat kestnud protsessi kestel täiendavaid argumente esitada, mis kokkuvõttes tingiski õigeksmõistva otsuse. Akadeemik Endel Lippmaa väitel ei oma kasvuhormooni manustamine loodetud efekti, seda kasutavad lollid ja mõõdavad petised.

Ise küsimus on meedias algatatud Veerpalu vastase negatiivse kampaania ajendid, mis uusi tõendeid ja argumente esitamata seab kahtluse alla CAS kohtu otsuse. Nii teatas Priit Pullerits oma Postimehe kuukommentaaris, et kuna kohtus soovitud tulemust ei saavutatud, siis tuleb see suunata avaliku arvamuse areenile, mis kõlab umbes nagu Jogentagana mehe hüüe kultusfilmis “Malev”: “Vennad, kutsume lollid appi!” Kuna Andrus Veerpalu on kohtus õigeks mõistetud ja tema vastu pole esitatud uusi põhjendatud süüdistusi, siis esineb siin tahtliku laimamise ilminguid. Võib-olla peaksid õiguskaitseorganid kutsuma mõned aktiivsemad kodanikud vestlusele ja selgitama välja, mis on sellise emotsioone ja kirgi õhutava intensiivse vihakampaania tekitanud ja kuidas on need kooskõlas nii rahvusvaheliste inimõiguste kui ka Eesti Vabariigi poolt tunnustatud seadusandlike aktidega? Võib-olla on kõik korras, aga kui ei ole, siis kes kaitseb kodanikke selliste kampaania korras esitatud süüdistuste vastu? Kuidas suhtub inimõiguste väidetavasse eiramisse  Eesti Ajalehtede Liit ja kas see on kooskõlas nende eetikakoodeksiga? Seal on nüüd vaks vahet, kas kellelegi üks või teine kohtuotsus ei meeldi või on tal olemas pädevad argumendid, mis kohtuotsuse ümber lükkavad. Kui anda kohtuvõim kohtutelt üle meediale, siis kes vastutab tagajärgede eest?

Meediale meeldib ennast hellitlevalt kutsuda neljandaks võimuks või ühiskonna valvekoeraks. Alati, kui keegi võtab enesele võimu või kontrolli funktsioonid, tekib küsimus sellise tegevuse legitiimsuses. Kui seaduslik on üks isehakanud kontroll, kes näiteks peatab teie auto, kamandab teid teeserva ja hakkab teie autot läbi otsima? Te ei peaks sellist tegevust õiguspäraseks, kui sellele ei ole selget õiguslikku alust ja ilmselt pöörduksite omavoli vastu abi saamiseks ja oma õiguste kaitseks politseisse.  Midagi sellist toimub meie meedias igapäevaselt. Inimene surutakse ootamatus olukorras mikrofoniga vastu seina, pannakse eelnevalt ette valmistatud ristküsitluse all vastama teda, tema sõpru ja lähedasi või ka kolmandaid isikuid puudutavatele küsimustele ning hästi kasvatatud inimene võtab  vestluse vastu, isegi kui ta ise ei ole selle algataja. Tegelikult on selline tegevus ebaseaduslik, sest keegi ei pea andma tunnistusi iseenese vastu selleks seaduses mittevolitatud isikutele. Inimene ei pruugi omada piisavat kogemust meediaga suhtlemisel ja ta võib teadmatusest isegi oma mainet pöördumatult kahjustada, kui ajakirjandus on temast tahtmatult või tahtlikult valesti aru saanud, avaldab küsitletava mõtteid valikuliselt ja kontekstist välja rebitult või interpreteerib vastuseid, lisades sinna enesepoolseid kommentaare, mis annab väljaöeldule hoopis teise mõtte.

Me teame, et ühest ja samast “mustast materjalist” on näiteks filmistuudios võimalik kokku monteerida erinevaid filmikunsti žanreid – dokumentaali, kunstilist filmi või lausa ulmet. Kõik sõltub rõhkude asetusest, peale loetud vahekommentaaridest, osavalt kokku lõigatud kordustest, lisatud dramaatilisest helitaustast ja paljudest muudest nüanssidest, mis annavad soovitud vaatenurga. Jälgige ennast kõrvalt, kui manipuleeritav te olete? Kas te vihastate, kui seda soovitakse? Kas astute pereliikmetega arutusse diskussiooni ekraanil nähtava üle ja korraldate koduseid Vihkamise Veerandtunde? Muidugi, sest selline ju ongi plaan! Teie aju uputatakse üle teatava suunitlusega informatsiooniga, mille arukal töötlusel te hätta jääte ja hakkate ärritajale reageerime primitiivimpulsside tasandil. Te olete omandanud Suure Tõe ja need detailid, mille abil Tõde kokku monteeriti, ei oma enam tähtsust. Teie meeli valdavad emotsioonid, mis välistavad ratsionaalse arutelu. Vaadake teletöö kaadri taha ja te hammustate need teie psüühikaga mängivad professionaalsed nõksud läbi. Kehtib kuldne reegel: vale peab olema suur, sõnum peab olema lihtne,  ja selleks, et neljanda võimu kõige tänuväärsem tarbija, viies võim ehk lollid, aru saaksid – korda sõnumit!

Meedia teostab võimu läbi kindla hierarhilise struktuuri. Kõige all on leheneegrid, kes töötavad põllul (igasugused rubriigitoimetajad ja püstolreporterid). Nende kohal on libainimesed, kes on juba tase kõrgemal, sellised, kes vorbivad juhtkirju ning arvamuslugusid, kuni peatoimetaja tasemeni välja. Ja siis tulevad sortsid – need, kes meediast kasu saavad, aktsionärid, omanikud. Libainimesed on sortside paremad käed. Kui PR on läinud rappa, lollid ei ole konsolideerunud ja avalik arvamus ei ole manipuleeritud, siis hüppavad ka libainimesed ja sortsid dzotile, sest leheneegrid on selleks liiga rumalad. Neile pole mõtlemine ette nähtud, nad järgivad programmi, ajavad niisama verist vahtu välja ning karjuvad umbluu-umbluu…  Eks iga ajakirjanik teab, millisele hierarhilise struktuuri astmele on ta parajasti jõudnud. Tublimad leheneegrid arenevad libainimesteks, mis on iga leheneegri unistus. Libainimesed aga võivad sulli, feimi ja respekti lisandudes areneda sortsideks. Juhan Jaiki juttudest teame, et sortsid on kaarnakivi abil läbinähtavad ja äratuntavad.

Võibolla aitaks gandhilik vastupanu meediale – jätta ajaleht ostmata. Kui miljon tarbijat ära kukub, siis varsti söövad leheneegrid, libainimesed ja sortsid peost.  Mida teha Eesti spordi päästmiseks? Sportlasena lõpetada suhtlemine meediaga ja rääkida ainult läbi kõneisiku. Muidu Eesti spordil elulootust ei ole – täna Veerpalu, homme mõni Tagaküla Mikk, kes arvab, et võib läbi spordi saavutada feimi, respekti ja sulli, aga kui meedia on mehe välja väänanud, siis visatakse ta ära nagu lapsepõlve katkine mängukaru. Sportlasel tuleks keskenduda tulemustele, mitte tasuta intervjuudele, sest muidu tekib neid juba ette süüdistav foon. Võib-olla on see taotluslik, sest konkurendid rõõmustavad?

Gary Moore (1952-2011) oli pärit Põhja-Iirimaalt, Belfastist. “Over the Hills and Far Away” on inglise traditsiooniline laul 17.sajandist, millist motiivi on paljud muusikud hiljem kasutanud, teiste hulgas Led Zeppelin. Gary Moore’i versioon pärineb tema 1987.a. plaadilt “Wild Frontier” ning seda on hiljem kaverdanud põhjameised metalbändid, soomlaste Nightwish ja rootslaste Thyrfing.

sõnad: http://www.lyrics007.com/Gary%20Moore%20Lyrics/Over%20The%20Hills%20And%20Far%20Away%20Lyrics.html

Totaalne meedia II

@ckrabat

Meedia võimumonopoli tekkimine on üks kaasaegse ühiskonnakorralduse poleemilisemaid kaasnähtusi.  21.sajandi meediaimpeeriumid on üha enam omandamas totaalse meedia tunnusjooni, kes omab totaalset kontrolli ühiskonnas käibivate hoiakute suhtes. Kommunikatsioonivahendite revolutsiooniline areng on suurendanud meedia võimalusi sekkuda võimumängudesse ning kujundada ühiskondlikku arvamust neile soovitavas suunas. Samas ei lähe meedia vastuollu demokraatia põhimõtetega, sest ta pakub rahvale seda, mida rahvas tahab – murumänge gladiaatorite areenil, verd, higi ja pisaraid. Ühiskonna liberaliseerumist on meedia ära kasutanud tema käsutuses olevate võimumehhanismide laiendamiseks, mis on riikliku kontrolli mõttevabaduse üle asendanud meedia kontrolliga. Seal, kus enne võimutses riik, on tema jalajälgedesse astunud meedia. Meedia mõistab õigust ja karistab, kirjutab ette, missuguseid tooteid peavad inimesed tarbima ning kuidas oma piiratud elupäevi selles sinatses maailmas korraldama. Kui juba nõukogudelik ühiskonnakorraldus vabastas inimese mõtlemisest, usaldades selle raske töö partei hooleks, siis meedia rakendab samalaadseid strateegilisi võtteid nähtamatu totalitaarse impeeriumi kehtestamise eesmärgiga.

Rain Kooli nimetab meediat ühiskondlike muutuste vahendajaks, mitte allikaks, kuid see hinnang on 21.sajandil juba vananenud. Viimasel ajal on meedia üha tugevamini hakanud tegelema ühiskondlike hoiakute kujundajana. Ta mitte ei vahenda uudiseid, vaid toodab neid, ei kohku tagasi isegi konfliktipiirkonnas üles ostma lapsi, kes sõdureid kividega pilluvad, ainult selleks, et saada müügiväärtuslikke kaadreid.  Meedia loob väärtushinnanguid ning kujundab arvamusliidreid, kes tema loodud väärtushinnanguid laiema avalikkuse ette viivad, olles loobunud tasakaalustavast rollist ühiskonnas ning olles saavutanud ühiskonna üle suurema kontrolli kui seda oli keskaegsel kirikul, kujundades poliitilist teatrit, kinnitades rolli talle sobivad näitlejad – kangelasi ja tuleriidal hukkumisele määratud ketsereid – ning kustutades inimkonna ajaloost maha need hoiakud, mis kujunevad talle ohtlikuks ning ei suuda avalikku arvamust meedia lõa otsas hoida. Wikileaksi juhtum on üks tõsisemaid väljakutseid totaalse meedia võimule, kuna ta väljub nendest stsenaariumitest, mille poliitilise teatri lavastajad on heaks kiitnud. Wikileaksi faktipõhine meediastrateegia ei olnud kooskõlas totaalse meedia spekulatsioonidele rajatud strateegiale ning kitsendas tema tegevussfääri.

Meedia kuulekas tööriist on neukkude Novgorodi WC, minevikku kinni jäänud vähese uuendusmeelsusega mõtlemisvõimetu mass, kes annavad totaalse meedia väärtushinnangutele tema raevuka sisu. Meedia võib tekitada nii rahvuskangelasi – Anna-Maria Galojan, Nõia-Ints, Farmi-Gaabriel, Dressi-Toivo, Iglesiase-Anett jt. (huvitaval kombel on paljudel neist tume kui mitte öelda kriminaalne taustsüsteem) kui rahvavaenlasi: inimesi, kes ei käitu meedia poolt ette mängitud stsenaariumite kohaselt. Kolgata teel rahvuskangelasest rahvavaenlaseks on märgilise tähendusega  Andrus Veerpalu elu ja tegevus. Eesti Ajalehtede Liit jagab pressisõprade ja pressivaenlase tiitleid, kuid neist kõrgemalt võib hinnata pressivaenlase tiitlit, sest pressivaenlane pole ilmselt valmis olnud meediaturul müüma oma usud ja tõed. Totaalse meedia poolt juhitavas maailmas ei ole kerge jääda kindlaks, sest kui paljud inimesed on valmis järgima Jeesust, keda Saatan nelikümmend päeva kõrbes kiusas, mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Anders Behring Breiviki juhtum laiast maailmast on veelgi enam tõstatanud küsimusi meedia kohast ühiskonnas – kas meedia on ühiskondlike hoiakute vahendaja või kujundaja? Meedia loodud virtuaalmaailmas elavate inimeste mõtlemist juhivad  seitse surmapattu: alpus (superbia), omandihimu (avaritia), kiim (luxuria), kadedus (invidia), õgardlus (gula), vihapidamine (ira), tujutus (acedia). Meedia on justkui Saatana tööriist nende piiratud elupäevade juures, kes juhib inimesi nende kiusatuses ning meelitab neid surmapattudega. Ameerika Ühendriikides tegutseb kahekümne esimest hooaega populaarne teleshow „Jerry Springer show“, mille eesmärk oli inimese madalamate instinktide esilekutsumine ning konflikti tekitamine telekaamerate ees. Väga palju ei erine sellest meie oma reality-show’de kontseptsioonid. Siis pole midagi imestada ühiskonnas laialdaselt vohavast vägivallakultusest – Eesti on Euroopa Liidus esikohal vägivallakuritegute sooritamise poolest, ühiskonnas on tugev nostalgia surmanuhtluse järele ning ühiskondlikku arvamust dikteerivad internetiportaalide vihakommentaarid.

Anders Behring Breivik on totaalse meedia poolt tekitatud surmaingel, kes on muutumas samasuguseks viha esile kutsuvaks meediaikooniks nagu Osama bin Laden, Muammar al-Gaddafi või Saddam Hussein. Kuid samal ajal kui meedia pöörab tähelepanu Breiviki kuldsele lipsule, pisaratele või käežestidele ning arutlenud tema võimaliku karistuse üle, siis kui palju on meedia lahanud Breiviku ideoloogilisi tagamaid? Totaalne meedia tegeleb talle omaselt tagajärgedega, mis pakuvad kasumit tootvaid murumänge gladiaatorite areenil, kuid väldib ennetavat tegevust uute breivikute pealekasvamise ärahoidmisel. Vastupidi, ta pakub neile võimaliku kangelase, meediaikooni, kellest nad võivad oma tegevuses juhinduda. Breiviku isiku (mitte tema vaadete) eksponeerimist on põhjendatud avaliku huviga. Mis on avalik huvi? Avaliku huvi küsimus tõusis hiljuti päevavalgele seoses Erika Salumäe ja Ene Veiksaare ning nende laste eraeluliste suhete käsitlemisega totaalse meedia lipulaeva ajakirja „Kroonika“ poolt. Reegel kuidas käituda, peaks olema lihtne: tungimine inimeste privaatsfääri on lubatav vaid inimeste enda loal. Suurema kasumi nimel on totaalne meedia valmis esitama faktide pähe spekulatsioone, manipuleerides nn avaliku huviga.

Eesti ühiskondliku mõtte arengut iseloomustab tsitaat Oskar Lutsu Kevadest: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“  Sotsiaalne mahajäämus ning kaasaegse maailma mittemõistmine tuleneb aga paljuski meedia poolt kujundatud väärtushinnangutest. Eestis on totaalne meedia teinud oma südameasjaks nõukogulike väärtushoiakute alalhoidmise. Viha vabariigi ülesehitamine on suuresti kohaliku meedia teene, mis ärgitab huvi konfliktsete ideoloogiate vastu nagu natsionalism (rahvuslus) ja sotsialism, mis saavad üheks natsionaalsotsialismis. Meie internetikommentaariumites ei kohta mitte vähe pisikesi tigedaid potentsiaalseid breivikuid. Konflikt toodab kasumit ning mida enam verd, higi ja pisaraid voolab ühiskonnas, seda rohkem kasumit meedia teenib. Totaalse meedia strateegiaga seotud nähtused ilmnevad viimases kaitsepolitsei aastaraamatus, kus seadusorgan tegeleb neljandale võimule iseloomulike manipulatsioonidele ehk täpsemalt väljendades sildistamisega. Seaduse ja korra tagajana peab kaitsepolitsei oma tegevuses lähtuma rangelt seadusest tulenevatest hinnangutest. Tuleb vahet teha konkreetsetel ideoloogiatel ning inimestel, keda võib-olla tundub mugav nende ideoloogiatega siduda, kuid niiviisi võib korrakaitseorgan ise muutuda ideoloogiliseks tööriistaks.  Nagu KaPo peadirektor Raivo Aeg on maininud: „Tänasel päeval kasutab Kõlvart selgelt oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi ning ei ole nende kasutamisel läinud üle piiri.“ Mitte jagades Mihhail Kõlvarti vaateid ning olemata ammugi mitte Keskerakonna poolehoidja, on inimeste arvamuste vabadus minu jaoks püha niikaua kui see ei kutsu üles põhiseadusliku korra vägivaldsele kukutamisele  ja seda mitte sellepärast, et kusagil käsulaudades on niiviisi kirjas, vaid juba maailmavaatest tulenevalt.

Meedia on tähtis

foto: http://www.politifake.org/image/political/1202/media-matters-media-matters-scumbags-politics-1329310731.jpg

Totaalne meedia

@ckrabat

Kui modernse aja võimude lahususe printsiip, mille esitas valgustusaja prantsuse filosoof Charles de Montesquieu, sätestab seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu, siis tänapäeval ei saa me tihtipeale enam mööda vaadata „neljandast võimust“ – ajakirjandusest.  Postmodernse ajastu ajakirjandus on omandamas totaalse meedia tunnusjooni ning vähemalt oma soovunelmates on ta üle võtmas kolme traditsioonilise võimu funktsioone. Kindlasti võib sellega  kaasneda negatiivse kõrval nii mõndagi positiivset, kuid tervikuna võib siin näha varjatud ohtu Aldous Huxley või George Orwelli poolt kirjeldatud totalitaarsete  ühiskondade realiseerumiseks. Selliste ühiskondade järele on alati olemas sotsiaalne tellimus. Tavaliselt kipuvad need ühiskonnad tekkima „meie kõigi huvides“ ja soovitava informatsioonivälja kujundamine on selliste ühiskondade juures üks peamisi edukust määravaid tunnusjooni.

Meedia ühiskonnaellu sekkumise võime sõltub paljudest faktoritest. Totaalne meedia üritab enda peale võtta seadusandliku, täidesaatva ja eriti kohtuvõimu prerogatiive, teostades võimu avaliku arvamuse kujundamise läbi.  See võib toimuda paralleelselt traditsiooniliste võimude tegevusega, isegi nende huvides, luues normaalse võimumehhanismi kõrvale seda toetava paralleelmaailma. Kuid selline paralleelmaailm saab tekkida ka täiesti iseseisvalt ning olla traditsiooniliste võimude tegevustest sõltumatu. Tegemist võib olla mitmeosalise protsessiga, mille juures toimub avaliku arvamuse kujundamine läbi teatava kuvandi loomise, kus nähtustele omistatakse subjektiivseid hinnanguid ning kui sellise hinnangu esitamine muutub totaalseks, siis suudetakse selle abil kaudselt mõjutada kolme traditsioonilise võimu tegevust. Meedia võib kujuneda omamoodi Novgorodi WC-ks, kes dikteerib ühiskonnale tema väärtushinnangud.  Meedia poolt esitatav hinnang toimibki Novgorodi WC printsiibil – õigus on sellel, kes kõvemini karjub. See ei pruugi väljendada veel ühiskonna tegelikku arvamust mingi nähtuse kohta, vaid teatud kuvandid võivad olla võimendatud või siis alla surutud, sõltuvalt meedia huvidest.

Subjektiivsus ongi peamine faktor, mis eristab ajakirjandust teadusest. Teadus peab enda poolt püstitatud küsimusi, argumente ja hüpoteese tõestama. Meedia toetub arvamusele ja see muudab tema vastutuse määra palju mitmepalgelisemaks ja raskesti kontrollitavaks. Kui kolm traditsioonilist võimumehhanismi peavad otsuse kujundamise protsessis arvestama teatud vastutusega oma tegevuse eest, mille tarvis ongi püstitatud võimude lahususe printsiip, siis meedia, mis tegeleb ühiskondliku arvamusega, võib klannihuvidest lähtuvalt virtuaalselt tappa, peksta, vägistada, ilma et ta selle eest otsest vastutust kannaks. Isegi kui kusagil on püstitatud ajakirjanduse eetikakoodeksid ja neljanda võimu käitumist reguleerivad normid, siis nende võime meedia tegevust mõjutada on tegelikult minimaalne, sest vastasel korral oleks meedia suitsidaalne.

Neljanda võimu elluviimine toimub läbi meedia teenistuses olevate „arvamusliidrite“, kes toodavad meedia poolt neile ette kirjutatud kuvandit. Arvamusliidrid võivad olla professionaalsed ajakirjanikud, kuid nad võivad kasutada valdkonnast sõltuvalt eksperte või nn „meediapersoone“ – meedia poolt promoveeritud müügimehi. Arvamusliidrid, kellele väga korporatiivsetes ühiskondades on meedia andnud ühes või teises küsimuses ühiskondliku arvamuse monopoli, muutuvad ühiskonnaelu suunajatena võimsaks jõuks massimeedia kätes. Väikeseid ühiskondi nagu Eesti kummitab korporatiivsuse oht eriti tugevasti, sest neljanda võimu tasakaalustamine on juba ressursside vähesusest tingituna tunduvalt keerulisem. Korporatiivses ühiskonnas kaovad alternatiivid ning üheks võimalikuks tagajärjeks on sumbumine ja konnatiigistumine. Meedia on loonud kohalikud „staarid“, kes teenivad korporatiivse meedia huve – „bravuuritar“ Anu Saagim, „staarpolitoloog“ Anna-Maria Galojan, Nõia-Ints, Dressi-Toivo, Iglesiase-Anett, Farmi-Gabriel, Ennustaja-Edgar, Igor Mang jpt.  Lisaks mainitud „meediapersoonidele“ kujunevad välja „gurud“, kellele meedia on andnud täielised volitused avaliku arvamuse kujundamisel – näitena olgu siin välja toodud Kadri Liik välispoliitikas, Leo Kunnas riigikaitses, Eerik-Niiles Kross ja Andres Anvelt julgeolekuküsimustes, Linnar Viik IT-valdkonnas, Hardo Pajula majanduses, Aleksei Turovski zoologias, David Vseviov ajaloos, Fred Jüssi looduskaitses, Roy Strider ja Hardo Aasmäe globaalprobleemides jne jne. Paljud neist ongi väärikad inimesed, kelle juhtpositsioon on aastatega välja teenitud. Kindlasti on selliste meediagurude kvalitatiivne tase kõrgem kui eespool mainitud meediapersoonidel, kuigi teisest küljest on mõlema arvamusliidrite grupi teadlik või mitteteadlik eesmärk kujundada meedia poolt tolereeritud spekulatiivset ja subjektiivset tõemonopoli. Arvamusliidri roll ei pea ilmtingimata olema negatiivne, nad võivad persoonidena olla tasakaalukad ja objektiivsed ühiskonnaelu probleemide hindajad, kuid samahästi võivad nad olla meedia poolt mõjutatud, moodustades olulise aparaadi neljanda võimu monopoli kehtestamisel. Niimoodi kujuneb näiteks Kadri Liigist välis- ja julgeolekupoliitika Nõia-Ints, sest mõlemad esindavad neljanda võimu varjatud või varjamata eesmärke.  Alternatiivina arvamusliidritele võib välja tuua isikute ringi, kes on avalikkuse huviorbiiti sattunud meediast sõltumatult, näiteks kunstiliste, sportlike või teaduslike saavutuste pärast.  Kindlasti üritab meedia neid rakendada neljanda võimu teenistusse, kuid alati kaasneb sellega oht sattuda meedia hammasrataste vahele (Veerpalu juhtum) – kui meedia näeb neis ohtu oma võimumonopolile.

Kas totaalne meedia võib olla vaheaste teel totaalsele riigile, tugevasti kontrollitud ühiskonnale, kus objektiivne tõde on asendatud arvamusliidrite poolt kujundatud „ühiskondliku arvamusega“? Orwelli kirjeldatud ühiskond ei lähe vastuollu meedia absoluutse võimu printsiibiga, sest ka totaalse riigi kontseptsioon põhineb suuresti subjektiivsuse faktoril, kes laseb tõde talle sobivas valguses paista. Meedia huvides pole välja selgitada objektiivset tõde, vaid tekitada raskesti kontrollitavaid spekulatsioone ja mida rohkem, seda uhkem, sest kasumit toodavad spekulatsioonid, mitte tõed. Meedia poolt kujundatud tõde on nagu valmis toodang poe riiulitel, mida tasub vaid ostukorvi panna ning pole tarvidust seda ise valmistama hakata. Paljud ongi valmis haarama pigem odavat valmistoodangut poeriiulilt kui kujundama oma isiklikku käsitöölist tõde, sest näiliselt on tee “püha tõe” järele niiviisi lihtsam. Praegu käib meediajaht Liibanonis pantvangi sattunud seitsmele eesti jalgratturile.  Meedia teenistusse rakendatud kõikvõimalikud eksperdid toodavad üksteise võidu spekulatsioone, kuid objektiivsest tõest – miks see juhtus? – oleme sama kaugel kui kuu aega tagasi.

Meedia juhatamas ohvrit igavese tõe poole. Pilt aadressilt: http://alfin2100.blogspot.com/2010/09/most-fatal-addiction-for-society.html

november 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.