Hinnang Ukrainas toimuvale läbi isiklike huvide prisma

@huviline
Kui me ei taha asja keeruliseks ajada, siis võib riiki defineerida ühe organisatsioonina, mis teostab suveräänset võimu piiritletud territooriumil asuva rahva üle. Selles lauses on võtmeroll rahval, rahva soovil. See tähendab, et rahvas peab soovima alluda ja on selleks valmis, kui tema üle teostatav võim on legitiimne. Legitiimne võim on rahva huvides. Legitiimsust saab kõige paremini kontrollida läbi seaduste, nõudes nende ühetaolist kohandamist.

Ukraina sündmuste taustal näeme, et paljurahvuselise riigina piisas Ukrainas sõja tekkimiseks väga vähesest. Veel paar aastat tagasi oli ÜRO liikmesriigis Ukrainas kõik korras, siis hakkasid mõned Kiievis mässama ja avaldasid Maidanil rahulolematust valitseja(te) vastu. Osa rahvast polnud enam nõus võimuga, mida nende üle sooviti teostada ja avaldasid tahet muutuste järele, poliitika pööramist Brüsseli suunas. Kuigi Kiievi vastuseis maidanlastele oli ebalev, polnud ka mässajatel piisavalt tegelikku tahet. Ukraina pehme valge liha (pekk) läks imurite alla, viidi läbi kohalikud valimised ja Krimm imeti Ukraina küljest ära. Kui veel aasta tagasi oli tegemist väikese mässuga, siis täna seistakse silmitsi juba suure sõjaga, mille põhiküsimus on, kas ka Ida-Ukraina võib olla pekk, mis imetakse küljest.

Nagu enamik riike maailmas, on Eesti samuti paljurahvuseline riik ning rahvaloenduse andmetel on teada, et ca 30% siin elavatest elanikest pole etnilised eestlased. Enamik mitte-eestlastest on koondunud pealinna ja Ida-Virumaale. Kuigi ma pole Ukraina rahvaloenduse andmeid lugenud, on ilmne, et erinevus Ida-Ukraina ja Ida-Virumaa vahel on kvantitatiivne ja kvalitatiivne. Muulaste arvu Ida-Virumaal võib arvestada kümnete tuhandetega, Ida-Ukrainas aga miljonitega. Samuti on meie elatustase kõrgem kui Ukrainas. See tähendab, et Ukraina stsenaarium pole sobiv Eesti jaoks, küll aga võib olla sobiv Läti jaoks, kus hälbed rahvastiku homogeensuses on suuremad kui Eestis.

Ma olen teisel seisukohal Mart Nuti Eesti Päevalehes ilmunud sõnumist, kelle jaoks on oluline valimiste seaduslikkus või ebaseaduslikkus. Tüüpilise positiivse teadlase/poliitikuna unustab Nutt legitiimsuse, aga õigus ei pruugi olla isegi kirja pandud. Seadus on üksnes õiguse kehtestamise vahend. Lisaks kvantitatiivsetele ja kvalitatiivsetele teguritele on rahva soovi selgeks määramisel oluline rahvusvahelise üldsuse tunnustus. Erinevalt jällegi valitsevast seisukohast arvan, et rahvusvaheline õigus ei pruugi olla kõikide jaoks ühesugune. Tuginedes Lauri Mälksoo arvamusele võib väita, et Venemaa on kehtestamas oma arusaamist rahvusvahelisest õigusest. Igatahes võib rahvusvaheline õigus olla kahe- või enama tuumaline, minemata iseendaga vastuollu, kui rahvaste hulgas esineb erinevaid arusaamu õigusest ja erinevaid soove ennast võimule allutada.

Ukraina sündmuste valguses näeme uue maailmakorra sündi, mille juured on küll minevikus, aga millel puudub analoogia. Kahetuumaline vastasseis külma sõja ajal kahe suurriigi vahel oli stabiilsem (sõdu oli vähem) kui ühe maailmapolitseiniku juhitud maailmakord, kes siiski rahvaste soove ei kontrolli ja sellepärast ei suuda ka sõdadele piiri panna. Igasugused sõjad on isiklike huvide vastased, sh sõjad Iraagis, Afganistanis ja mujalgi, olgu nad siis läbi viidud ÜRO mandaadi alusel või ilma.

Advertisements

oktoober 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.