Islamiriik (Da’ish) III – kust nad tulevad, kuhu lähevad?

@ckrabat
Veel mõningaid huvitavaid fakte Islamiriigi tegevusest. Välisvõitlejaid Süüriasse ja Iraaki Islamiriigi lipu alla võitlema on saabunud üle terve maailma, kõige rohkem Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidest: Tuneesiast (üle 3000), Saudi Araabiast (üle 2500), Jordaaniast ja Marokost (üle 1500), Türgist (üle 1000), Liibanonist (üle 900), Liibüast (üle 600), Pakistanist ja Usbekistanist (üle 500). Tuneesia päritoluga islamivõitlejate suur arv seletab tõenäoliselt ka hiljutist rünnakut Bardo muuseumile Tunises, kus hukkus 23 inimest ja mille Islamiriik enda peale võttis. Nende kõrval võitlevad islamivõitlejad Venemaalt (üle 1700; põhiliselt Põhja-Kaukaasiast) ja Lääne-Euroopast: Prantsusmaalt (üle 1200), Saksamaalt (üle 650), Suurbritanniast (üle 600) ja Belgiast (üle 440). Põhjamaadest on saabunud islami tõdede eest võitlema Rootsist (üle 300), Norrast ja Taanist (üle 150) ning Soomest (üle 70). ÜRO Julgeolekunõukogu raport 2014. aasta lõpust loendab üle 15 000 islamivõitleja rohkem kui 80-st riigist. Lisaks neile veel kohalikud võitlejad Iraagist ja Süüriast. Mõnedel andmetel on Islamiriigi kui kõige tugevama ning paremini rahastatud organisatsiooniga liitunud hulgaliselt võitlejaid Vaba Süüria ja Vaba Iraagi ridadest. Mõnede analüütikute arvates on Vaba Süüria armee muutunud piiratud või isegi olematu võitlusvõimega variorganisatsiooniks, mille kaudu Lääne abi jõuab islamiäärmuslasteni.

Tuntumatest Läänest saabunud Islamiriigi võitlejatest võib mainida Pariisi juudi koššeripoe ründaja Amedy Coulibaly tüdruksõpra Hayat Boumeddiene‘t, kes lahkus enne terroriakte 2. jaanuaril Madridi kaudu Türgisse ja sealt edasi juba peale Pariisi terroriakte läbi Urfa (kunagise Edessa) linna Lõuna-Türgis Süüriasse. Hiljem on ta väidetavalt välja ilmunud Islamiriigi prantsusekeelses propagandaajakirjas Dar al-Islam, millele ta andis intervjuu, kus kutsus nimetas Islamiriigiga ühinemist kohustuseks, kiitis lahkunud abikaasa pühendumust Islamiriigile ja kutsus üles toetama abikaasasid, vendi, isasid ja poegi muutmaks nende võitlust kergemaks. Eestist on teada vaid üks Islamiriigi ridadega liitunud võitleja Ivan Sazanakov (Abdurrahman Azan), Lasnamäelt pärit taekwondo harrastaja, kes võttis vastu islami usu ja siirdus arvatavasti koos perega Süüriasse, andes sotsiaalvõrgustikus oma praeguse elu kohta teada: „Küsisin tütre käest, kas ta teab, mis on „камбала” (lestakala). Tütar vastas, et ta teab, mis on „комбула” (granaat).”

Väljaspool Iraaki ja Süüriat on Islamiriigiga ühinenud Barqa (Küreneika) vilajett Liibüas (endine Islaminooruse Shura Nõukogu), Alžeeria vilajett (endine Jund al-Khilafah, mis tekkis 2014 Islami Maghrebi Al-Qaedast lahkulöönud fraktsioonist) ja Siinai vilajett Egiptuses ja Gazas (endine Ansar Bait al-Maqdis). Kaliif Ibrahim nimetas Saudui Araabia päritoluga islamivõitleja Mohammed Abdullahi (Abu al-Baraa el-Azdi) Barqa emiiriks asukohaga Dernas Benghazist idas, mille Islamiriik vallutas 2014. a. oktoobris. . Islamiriigile on truudust vandunud Jama’at Ansar al-Shari’a Jeemenis, mis lõi lahku Araabia Poolsaare Al-Qaedast, Pakistani islamirühmitused Jundallah, Tehreek-e-Khilafat, and Jamaat al-Ahrar, morode äärmusrühmitus Abu Sayyaf Filipiinidel ja Malaisias, veel mõned rühmitused Jordaanias, Liibanonis, Pakistanis, Afganistanis, Jeemenis ja Saudi Araabias, Boko Haram Nigeerias ja Kaukaasia emiraat Tšetšeenias ja Dagestanis. Võrdlusena, et konkureeriva kaubamärgi al-Qaeda alla on koondunud rühmitused Maghrebis (AQIM), Somaalias (al-Shabaab), Süürias (Jabhat al-Nusra), Araabia poolsaarel (AQAP) ja Indias.

Patrick Cockburn annab äsja ilmunud raamatus “The Rise of Islamic State” ülevaate islamiäärmusluse tõusust 21. sajandil . Ta kirjeldab 11.septembri rünnakutega alanud terroristliku vägivalla tsükli tipuna 2005. aastat. Tsükkel lõppes Osama bin Ladeni tapmisega 2011. a., mille järel algasid Araabia kevade sündmused ja islamivõitlejate tähelepanu ja põhitegevus on taas koondunud Lähis-Itta. Islamiäärmuslaste võitluses võitlevad juhtpositsiooni eest kaks juhtivat kaubamärki – vana tuntud al-Qaeda ning uus tulija Islamiriik, mille alla erinevad rühmitused koonduvad. Nende kõrval on liikvel rohkem või vähem iseseisvaid tegutsejaid ja vabakutselisi, kes pole end sidunud mitte ühegi tuntud kaubamärgiga. Cockburni arvates on Lääne analüütikud Lähis-Ida konflikti analüüsides langenud soovmõtlemisse, mis põhjustas Islamiriigi tõusu mahamagamisse. Arvati, et president Assad on kerge saak ülestõusnutele, kes langeb peagi nagu tema kolleegid Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas. Tegelikult on Assad osutunud tugevamaks kui arvati ja ta on kaotanud ainult ühe provintsi pealinna neljateistkümnest – Raqqa. USA, Iraan, Venemaa ja Saudi Araabia omavad kõik erinevaid nägemusi Süüria tulevikust. Mis teeb Islamiriigi teistsuguseks kõikidest teistest valitsusvastastest grupeeringutest Süürias ja Iraagis – nad ehitavad riiki, mitte ei võitle võimu eest riigis. Cockburn nendib, et Islamiriigi käsitlemine riigivälise organisatsioonina on samuti üks soovmõtlemise ilming.

Ameerika Ühendriikide eestvõttel on käivitunud tahtekoalitsioon õhurünnakute läbiviimiseks Islamiriigi positsioonidele ning militaarabi osutamisseks opositsioonilistele rühmitustele, sealhulgas kurdide sõjalisele organisatsioonile Peshmergale, mis on osutunud kõige võitlusvõimelisemaks jõuks võitluses Islamiriigiga. 2015 jaanuari lõpus võtsid nad tagasi strateegiliselt tähtsa Kobani linna Türgi ja Süüria piiril. Operatsioonil Inherent Resolve osalevad NATO, Euroopa Liidu ja Pärsia Lahe Koostöönõukogu liikmesriigid. Pärsia lahe Koostöönõukogu liikmed Bahrein, Katar, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid osalevad rünnakutes sihtmärkidele Süürias, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Jordaania ja Maroko nii Süürias kui Iraagis, suur osa Euroopa riike, Austraalia, Kanada ja Uus-Meremaa ainult Iraagis. 3. jaanuaril hukkasid Islamiriigi äärmuslased vangilangenud Jordaania hävituslenduri Muath Safi Yousef al-Kasasbehi tuleriidal. Õhurünnakute toetusel on Iraagi valitsusväed sisenenud Saddam Husseini kodulinna Tikritisse ning kurdide Peshmerga on alustanud operatsiooni Mosuli tagasivõtmiseks. Süüria olukorra muudab keeruliseks president Assadi vastuseis õhurünnakutele, sest ta kardab, et välissekkumist võidakse kasutada tema kukutamiseks. Ameerika Ühendriikide välisminister John Kerry on siiski teatanud valmisolekust pidada läbirääkimisdi Süüria valitsusega, mille tema ametkond küll peagi ümber lükkas.

Islamiriigist on saanud müüt, mis vajab murdmist. Totaalne meedia olnud varmas looma müüte, mis pakuvad tegelikkuse asemele mustvalget Hollywoodi stiilis märulit, mis rahuldab pööbellikku lihtsameelsust. Müüdi tulevik sõltub paljuski erinevate jõudude võimest ja soovist teha koostööd sellega võitlemisel. Islamiriigi edu tugineb paljuski tema vastu võitlevate jõudude lõhestatusele ja omavahelisele sallimatusele. Ameeriklased kardavad Assadi võimulpüsimist, Türklased kardavad Kurdistani riiki, Iraan kardab sunniitide mõju tõusu, Iisrael kardab Iraani mõju tõusu, Venemaa kardab Assadi kukutamist, sunniidid kardavad šiiite, šiiidid kardavad sunniite, kurdid kardavad araablasi ja türklasi ja nii edasi ja nii edasi, mis muudab piirkonnas mängitava strateegilise malemängu  lahendamatuks patiseisuks, mille arvel Islamiriik ainult tugevneb. Nad on olnud edukad Lääne ühiskonnas pettunud noorte kaasamisel, pakkudes neile alternatiivset revolutsioonilist ideoloogiat. Ilmselt ei peitu oht niivõrd Islamiriigi eest sõdima läinud sõdalaste tagasitulekul, sest nemad on oma valiku teinud, vaid ideoloogilise rahutuse levimisele edasi Lääne tsivilisatsiooni aladele.  Islamiriik ei ole religioosne liikumine, vaid religioosseid sümboleid kasutav poliitiline organisatsioon. Islamiriik on vägivaldne, kuid nende vägivald on ratsionaalne, mis esindab kindlat eesmärki. Nad ei esinda islamiusuliste enamust, vaid selle motiveeritud vähemust, kelle hääl kõlab Novgorodi WC-l lihtsalt kõvemini kui teistel.

Islamiriigi naisbrigaad al-Khansaa. Foto: http://i1.mirror.co.uk/incoming/article4890668.ece/alternates/s615/Al-Khansaa-brigade.jpg

Islamiriik (Da’ish) II- Islamiriigi juhid, võitlejad ja ohvrid

@ckrabat
Islamiriigi juhist kaliif Ibrahimist oli juttu selle sarja esimeses osas, kuid käesolevas osas püüan anda ülevaate laiemast taustsüsteemist. Nende juhtimisstruktuur on salajane, aga üht-teist on siiski välja imbunud. Tähelepanuväärne, et suur osa tänase Islamiriigi juhtidest on endised Iraagi armee ohvitserid Saddam Husseini baathistlikest relvajõududest. Ibrahimi asetäitja on sõjaväelane Abu Ali al-Anbari, kes vastutab operatsioonide eest Süürias. Ta pärineb kuuldavasti Põhja-Iraagist Mosuli lähedalt ning teenis Saddam Husseini ajal Iraagi armees välja kindralmajori pagunid. Teda ei peeta islami suureks asjatundjaks ning Islamiriigis tegeleb põhiliselt maiste asjadega, sh sõjaliste operatsioonide juhtimisega. Al-Anbari kuulus varem teise äärmusorganisatsiooni Ansar al-Islami ridadesse, kuid löödi sealt väidetavalt korruptsioonisüüdistustega minema. Eelmise aasta lõpus hukkus Mosuli lähedal tema eelkäija Abu Muslim al-Turkmani (Fadel Ahmed Abdullah al-Hiyali), kes vastutas sõjaliste operatsioonide eest Iraagis. Al-Turkmani oli endine Iraagi armee eliitüksuse Vabariikliku Kaardiväe kolonelleitnant. Islamiriigi sõjaline juht on praegu arvatavasti endine Saddam Husseini Iraagi armee õhukaitse kolonel Abu Ayman al-Iraqi, kes 2014. aastal asendas taas endist Iraagi armee ohvitseri, Mosuli vallutamisel hukkunud Abu Abdulrahman al-Bilawit. Islamiriigi kõneisik on Süüria päritoluga Abu Mohammad al-Adnani al-Shami (Taha Subhi Falaha), keda on peetud ka Süüria emiiriks. Al-Adnani kuulus al-Zarqawi kõrval nende esimeste välisvõitlejate hulka, kes organiseerisid islamistide vastupanu Iraagis peale Saddam Husseini kukutamist 2003. a.

Kõige kuulsam Islamiriigi välikomandör on kahtlemata punase habemega Abu Omar al-Shishani (sündinud Tarkhan Batirashvili), endine Gruusia armee seersant, kes osales 2008. a. Venemaa-Gruusia sõjas. Al-Shishani juhtis varem Jabhat al-Nusra lipu all võitlevat tšetšeenidest ja teistest venekeelsetest džihaadivõitlejatest koosnevat eliitüksust Jaish al-Muhajireen wal-Ansar (Muhajireeni brigaad), kuid 2013. aasta suvel liitus Islamiriigiga. Tarkhan Batirashvili sündis tšetšeenidega asustatud, kuid Gruusiale kuuluvas Pankisi orus, tema isa oli kas grusiin või ristiusu vastuvõtnud tšetšeen, islamiusuline ema kuulus aga kisti (Pankisi oru tšetšeenid) etnilisse gruppi. 2010. a. diagnoositud tuberkuloosi tõttu ei õnnestunud tal ohvitseriks saada ning oli sunnitud Gruusia relvajõududest erru minema. Sama aasta sügisel vahistati ta illegaalse relvakaubanduse süüdistusega. Peale vabanemist 2012. aastal lahkus ta riigist ning jõudis Türgi ja Egiptuse kaudu mässavasse Süüriasse. Kui palju sõdalasi Islamiriigi lipu all tegelikult võitleb, siin on raske midagi kindlat väita, sest andmed varieeruvad üsna tugevasti. CIA hinnangul võib tegemist olla u 30 000 võitlejaga, teised allikad pakuvad 70 000, Süüria Inimõiguste Keskus 80 – 100 000 ning kurdide juhid on rääkinud isegi kuni 200 000 pealisest armeest. Kuna paljud džihaadirühmitused on üsna iseseisvad, kes võivad vabalt võidelda erinevate lippude all ning patroone vahetada, siis jääbki selgusetuks, kui palju neist on tegelikult Islamiriigi musta lipu alla koondunud.

Kaliif on nii Süürias kui Iraagis ametisse seadnud kohalikke omavalitsusi juhtivad 12 kuberneri. Islamiriigi sõjalist ja ideoloogilist tegevust koordineerib kolmeliikmeline sõjanõukogu (Shura nõukogu), millele on antud laialdased volitused. Neil on õigus vallandada ja karistada ametiisikuid, kui need leitakse süüdi eksimustes islami seaduste vastu, samuti on nemad otsustanud vangide näidishukkamiste korraldamise. Tsiviilküsimuste eest vastutab kaliifi seitsmest nõunikust koosnev valitsuskabinet. Näiteks Abu Salah (Muafaq Mustafa Mohammed al-Karmoush) vastutab rahandusküsimuste eest, Abu Abdul Kadr (Shawkat Hazem al-Farhat) majandusküsimuste eest ning Abu Louay (Abdul Wahid Khutnayer Ahmad) julgeolekuküsimuste eest. Islamiriigi rahalaekad on lisaks efektiivsele maksustamispoliitikale täienenud eraannetustest põhiliselt Pärsia lahe naftariikidest , aga päris olulisel määral ka nafta ja elektrienergia müügist. Islamiriik kontrollib Süüria naftaleiukohti Deir al-Zouri provintsis ning on toodangut läbi vahendajate suutnud müüa isegi Süüria valitsusele, kuigi liitlaste õhurünnakud on naftatoodangut viimasel ajal pärssinud. Hangeldatud on kultuuriväärtustega ja praktiseeritud on elundikaubandust. Mitmed analüütikud peavad seda kõige rikkamaks vastupanurühmituseks Süürias ja Iraagis, mistõttu tema read on kiiresti täienenud ning nad on isegi rääkinud kavatsustest võtta kasutusele omaenese kuld-, hõbe- ja vaskmündid. Islamiriigi aladel kehtiv vali kord on mõneti isegi soodustanud kaubavahetust, sest erinevalt teiste opositsiooniliste rühmituste kontrollitavatest aladest ei võeta seal altkäemaksu. Relvastust on hõivatud Süüria ja Iraagi vägedelt, kuid muretsetud ka mustalt turult. Uustulnukatele antakse kõrgetasemelist väljaõpet mobiilsetes väljaõppelaagrites, mida on õhust ja satelliitide abil raske avastada.

Segaseks on jäänud Islamiriigi suhted teiste sunniitlike vastupanujõududega Iraagis. Saddam Husseini lähikonda kuulunud 72-aastane Izzat Ibrahim al-Douri on seni kõrgeim baathistliku Iraagi võimukandja, keda pole suudetud tabada. Alates 2007. a.-st on ta ka keelustatud BAATH partei juht Iraagis. Iraagi armee feldmarssal al-Douri on liitunud sufistliku Naqshbandi orduga ning väidetavalt osales koos Islamiriigiga Mosuli hõivamisel. Hiljem on tulnud teateid, et kaks rühmitust on omavahel tülli pööranud. Islamiriik on tülis ka konkureerivat al-Qaeda kaubamärki esindavate islami äärmusrühmitustega, sh Süürias võitleva Jabhat al-Nusraga, aga ka pushtude Talibaniga Afganistanis. Kui Jabhat al-Nusra põhieesmärk on Assadi kukutamine Süürias, siis Islamiriigi moto on “jäämine ja laienemine” ja nad ehitavad konkreetselt üles oma riiki. Mõlema rühmituse vastuolud said alguse soovist mängida juhtivat rolli islamistide vastupanuliikumises Süürias. Kui Osama bin Laden õppis inseneriks, Ayman al-Zawahiri oli tunnustatud kirurg ja Abu Musab al-Zarqawi hariduslik taust oli üldse puudulik, siis erinevalt paljudest islami äärmusrühmituste liidritest on kaliif Ibrahimil vaimulik haridus. Ta seadis kahtluse alla al-Zawahiri kompetentsi islami seaduste alal ja üritas Jabhat al-Nusrat liita Islamiriigiga, mille seisis vastu selle rühmituse juht ja al-Zawahiri soosik Abu Muhammad al-Julani. Veebruaris 2014 katkestas al-Qaeda kõik suhted Islamiriigiga. Novembris üritati veelkord luua islamistlike jõudude koalitsiooni Süürias, kuid läbirääkimised ei jõudnud kokkulepeteni.

Islamiriigi kaubamärgiks on saanud juba al-Zarqawi poolt juurutatud võikad rituaalmõrvad, mis tekitasid legendi “Džihaadi Johnist”, perfektse briti inglise keelega timukast, kes on läbi viinud mitmeid pantvangistatud lääne pantvangide hukkamisi. 26-aastane Mohammed Emwazi (Muhammad Jassim Abdulkarim Olayan al-Dhafiri) sündis Kuveidis ja elas alates kuuendast eluaastast Suurbritannias. Emwazi lõpetas bakalaureusekraadiga Westminsteri ülikooli IT ja ärijuhtimise alal. Väidetavalt kuulub ta neljaliikmelisse timukate üksusesse “the Beatles”, mille liikmed on saanud endale hüüdnimed kuulsa ansambli nelja liikme järgi. 19. augustil 2014 hukati pea mahalöömisega USA vabakutseline ajakirjanik James Foley. 2. septembril järgnes teise USA ajakirjaniku Steven Sotloffi hukkamine. 13. septembril hukati Briti humanitaarabitöötaja David Haines ning 3. oktoobril tema kolleeg Alan Henning. 16. novembril läkitati video USA humanitaarabitöötaja Peter Kassigi hukkamisest. 2015. a. jaanuaris tapeti Jaapani kodanikud Haruna Yukawa ja Kenji Goto. Pea maharaiumise läbi on hukatud veel 21 Süüria sõdurit, Liibanoni armee seersant sunniit Ali al-Sayyed ja sõdur Abbas Medlej, 10 kurdi võitlejat Kobanes. 7. septembril 2014 hukati pea maharaiumisega Iraagi teleoperaator Raad al-Azzawi, 2015 jaanuaris aga kurdi Peshmerga ohvitser Hujam Surchi. Septembris 2014 hukati Alžeerias Islamiriigi sõprusrühmituse poolt Prantsusmaa alpinist Hervé Gourdel ja 2015 veebruaris Liibüas 21 kopti kristlast. Tihti on Islamiriigi propagandavideotes timukate rolli asetatud lapsed.

Islamiriik on tekitanud korvamatut kahju kultuurimälestiste hävitamisega Iraagis, Süürias ja Liibüas. Selle tarvis on loodud isegi eriüksus Kata’ib Taswiyya. Arvatakse, et ainuüksi Mosuli piirkonnas on hävitatud vähemalt 28 kultuuripärandisse kuuluvat muistist. 2014. a. suvel hävitati Al-Qubba Husseiniya šiiidi mošee Mosulis, Jawad Husseiniya mošee and ning Saad bin Aqeel Husseiniya pühamu Tal Afaris, prohvet Joona hauamošee (Nabi Yunus) ja prohvet Danieli ning Püha Jüri hauad Mosulis, Neitsi Maarja kirik ja Püha Ahadoamah roheline kirik (7.sajandist) Mosulis, samuti palju teisi pühamuid. Kultuurivara hävitati buldooserite ja lõhkeainetega. 2015 jaanuaris laskis Islamiriik õhku suure osa Ninive müürist Iraagis. Raqqas lükati buldooseritega ümber Assüüria aegast pärit värav lõvi skulptuuriga. Paljud Mosuli muuseumis hoitavad kultuurivarad on lõhutud ja rüüstatud. Süstemaatiliselt on hävitatud 3.-2. saj. eKr asutatud Hatra kindluslinna ning 13. saj. eKr kuningas Shalmaneser I poolt asutatud muistset Nimrudi linna Ninive tasandikul, mis oli sajandeid Assüüria pealinnaks. Märtsis on hävitatud kultuuripärandi nimekirja lisandunud Püha Jüri Assüüria klooster 10. sajandist ja kaldea katoliiklik seminar Mosuli lähedal. Nimekiri Islamiriigi kultuurigenotsiidi tagajärgedest ei ole mõistagi täielik.

Jihadi John ja Steven Sotloff

Foto: http://pamelageller.com/wp-content/uploads/2014/09/sotloff2.jpg

Islamiriik (Da’ish) I

@ckrabat
Islamiriigist võiks rääkida pikemalt, seepärast teen algust sarja avalooga, püüdes seda kaasaegset nähtust lahti mõtestada, mis on fenomeni tekke põhjused ja kuhu võib see areneda. 29. juunil 2014 Iraagi ja Süüria territooriumil välja kuulutatud Islamiriik (ad-Dawlat al-Islāmiyah) loeb end 632. aastal prohvet Muhammadi järglaste poolt rajatud islami kalifaadi õigusjärglaseks, kuigi teda ei tunnusta sellisena ükski riik ega ka mitte valdav osa islami vaimulikkonnast. 1433. aastal peale Konstantinoopoli vallutamist kuulutas end kaliifiks Türgi Otomani sultan Mehmed II. Alates 1261. aastast, kui kalifaadi senine pealinn Bagdad langes mongolite kätte, omandasid kaliifi tiitli mamelukkide sultanid Kairos. 1517. aastal purustas Türgi sultan Selim I mamelukkide sultanaadi ning viimane sultan al-Muttawakil III vangistati. Ta pidi loobuma kaliifi tiitlist ning andma türklastele üle tema valduses asuvad reliikviad – prohvet Muhammadi rüü ja mõõga. 1922. aastal oli viimane sultan Mehmed VI sunnitud loobuma troonist, kuid kaliifi tiitel pärandus kroonprints Abdulmecid II-le, kes kandis tiitlit kuni 1924. aastani, kui Mustafa Kemal Atatürki reformid jätsid ta ilma ka sellest tiitlist. Kaliifiks kuulutas end Araabia poolsaare lääneosas asuva Hedžase kuningas Hussein bin Ali, suur araablaste ühendaja 20. sajandi alguses, kuid 1924-25 vallutasid Hedžase Saudide dünastia valitsetava naaberriigi Nedži kuningriigi väed. Hiljem tekkis kahe kuningriigi ühendusest riik, mida me tunneme tänapäeva Saudi Araabiana. Hussein põgenes oma keskmise poja Abdullahi valitsetavasse Jordaaniasse ja suri seal 1931. aastal, kuid tema pojad kaliifi tiitlit enam ei kasutanud.

Islamiusuliste jagunemine sunniitideks ja šiiitideks toimus erinevate vaadete tõttu prohveti järglusele. Sunni kogukond pidas õigeks, et kaliifi valitakse islami kogukonna (ummah) nõupidamiste (shura) käigus. Šiia kogukond tunnistas kaliifina Muhammadi otseste järglaste seast valitud imaami. Seepärast tunnistas šiia kogukond prohveti järglasena neljandat kaliifi Alit, kes oli Muhammadi onupoeg ja väimees. Sunniidid tunnistavad aga prohveti järglasena Muhammadi surma järel kogukonna poolt valitud kaliifi Abu Bakri, kes oli prohveti äi. Kuna sunni traditsiooni järgi valib kaliifi kogukond, siis apelleerib sellisele varajase islami demokraatia ilmingule ka 2014. aasta juunis Islamiriigi – tuntud ka inglisekeelsete lühendite ISIS, ISIL, IS järgi – kaliifiks valitud Ibrahim (Abu Bakr al-Baghdadi). Ibrahim Awad Ibrahim al-Badri sündis 1971. aastal Kesk-Iraagi linnas Samarras. Vaimulike perekonda sündinud tulevane kaliif paistis nooruses silma talendika jalgpallurina. Ta õppis Bagdadi Islami Ülikoolis, kus väidetavalt omandas doktorikraadi šariaadi alal. Peale õpingute lõpule viimist asust ta teenima vaimulikuna Bagdadi eeslinnas Tobchis. Veidi enne lääneriikide interventsiooni Ibrahim abiellus ning tal sündis poeg, kes peaks praegu olema teismeliseeas, 11-12 aastane. Peale Saddam Husseini kukutamist liitus ta mingil hetkel islamistliku vastupanuliikumisega ning tegeles seal põhiliselt šariaadi küsimuste ning vaimuliku nõustamisega. Ameeriklased vangistasid ta millalgi ning teda hoiti mõnda aega Camp Bucca kinnipidamiskeskuses, kuid kuna teda ei peetud ohtlikuks, siis lasti ta vabaks.

2006. aastal hukkus ameeriklaste õhurünnakus 40-aastane Palestiina-Jordaania päritolu Abu Musab al-Zarqawi (Ahmed al-Khalayleh), kriminaalse noorusega džihadist, kellest sai sunni islamiäärmusluse maaletooja Iraagis. Al-Zarqawi ilmus Iraagis välja peale koalitsiooni sissetungi 2003. a. Tema rühmituse Jama’at al-Tawhid wal-Jihad, millest hiljem kasvas välja Islamiriigi eelkäija al-Qaeda Iraagis, väljaõppelaager asus Afganistanis Herati lähistel, kuid peale lääneriikide sissetungi põgenes ta Iraani kaudu Iraagi loodeossa, piirkonda, mida kontrollis islamistlik kurdi rühmitus Ansar al-Islam. Al-Zarqawi oli tuntud jõhkrate meetodite poolest, sest just tema eestvõttel juurutati pantvangide demonstratiivseid hukkamisi, mis on kujunenud Islamiriigi kaubamärgiks. 2004. a. allutas ta oma rühmituse al-Qaeda‘le, kuigi neil olid viimase juhi Osama bin Ladeniga mitmed lahkhelid. Al-Zarqawi pidas oluliseks võitlust “ketserlike šiiitide” vastu, kuid bin Laden soovis sõda pidada lääneriikidega. Hukkusid ka kaks al-Zarqawi järglast, egiptlane Abu Ayyub al-Masri ja iraaklane Abu Omar al-Baghdadi, kuni 2010. a. kerkis vaikselt rühmituse etteotsa Abu Bakr al-Baghdadi, kelle hüüdnimi on “nähtamatu šeik”. Kaliif on vältinud avalikkuse tähelepanu, kuigi teda peetakse erinevalt al-Qaeda juhtidest “mänedžer” Osama bin-Ladenist ja “õpetlane” Ayman al-Zawahirist “sõdalase” tüüpi juhiks, kes on valmis oma jüngreid isikliku eeskujuga lahinguväljal innustama.

2011. a. puhkes Süürias kodusõda ning rühmitus laiendas oma tegevust Iraagist Süüriasse. Märtsis 2013 langes Süüria idaosas paiknev Raqqa linn opositsiooni, põhiliselt sunniitlike islamirühmituste Jabhat al-Nusra ja Ahrar al-Sham, võimu alla, kuid need ei sekkunud igapäevasesse elukorraldusse ning keskendusid võitlusele Assadi režiimi vastu. 2013. aasta juunis ilmusid Raqqasse aga Islamiriigi võitlejad ning tõrjusid augustiks teised rühmitused linnast välja. Nüüdseks on Raqqast saanud kalifaadi keskus. Islamiriigi kontroll tema kontrollitava territooriumi üle on siiski pisteline ja hõre ning nad on koondunud strateegilistesse tugipunktidesse. Sellegipoolest on ta üles ehitanud tsiviil- ja militaarstruktuurid, mis vastutavad territooriumi haldamise eest. Nad on rajanud kohtud ja politseijõud, arendanud majandustegevust, kehtestanud kontrolli hariduse, tervishoiu, kommunikatsiooni- ja elektrivõrkude üle, rajanud teid jne. Kohalike allikate järgi maksab Islamiriik võitlejatele palka $400 kuus ning reguleerib esmatarbekaupade hindu.

Islamiriigis valitseb vali kord, millepärast võib siinsetele kõva käe ihalejatele siiralt soovitada sinna kolimist, et ükskord teada saada, mis elu on. Kliima on seal ka parem ja rahvusvaheline imperialism ei näri hinge. Korra üle valvavad Islamiriigis naisrühmitus al-Khansa ja meesüksus Hisbeh. Surmanuhtlus on moes. Süüria inimõiguslaste andmetel on kalifaadi loomisest saadik islamikohtu otsusega hukatud vähemalt 1880 inimest, sh 120 lahkuda soovinud võitlejat. Islamiriik on kehtestanud oma maksusüsteemi, tuludelt peab elanik maksma 2,5% zakati, islami toetamise maksu, ja lisaks veel kuutasu $ 8.30 heategevaks otstarbeks. Teiseusulised (kristlased, jeziidid jt) võivad osta endale usuvabaduse, kuid ketserid (šiiidid jt islami sektid) peavad tunnistama õiget usku või kaotavad elu. Islamiriigi haldusalas kehtib range šariaadi õigus, naised peavad kandma niqabi, mehed ei tohi poseerida t-särkides, suitsetamine on keelatud, poed peavad olema viie palvekorra ajal päevas suletud ja naiste poodides tohivad töötada ainult naised. Naised tohivad väljas käia ainult koos meessaatjaga. Kaliif Ibrahimi kohta on räägitud, et teda oli sügavasti pahandanud, kui ta oli kord näinud, kuidas mehed ja naised olid pulmas ühes ruumis omavahel tantsinud.

Islamiriik on enda jaoks kujundanud juba tulevase maailma kaardi, kuid esialgu puudub neil laiem toetajaskond kui just sarnased äärmusrühmitused välja arvata. 2014. a. algul üritas Islamiriik kehtestada kontrolli teise Süürias võitleva islamistliku organisatsiooni Jabhat al-Nusra üle, kuid see ei õnnestunud ning kahe rühmituse konfliktis hakkas patroonorganisatsioon al-Qaeda toetama hoopis Jabhat al-Nusrat. Sellest hetkest peale on kahe äärmusrühmituse teed lahku läinud ja Islamiriigi bränd konkureerinud al-Qaeda brändiga. Mitmed äärmuslikud islamirühmitused on end allutanud Islamiriigile, teiste seas kurikuulus Nigeeria islamiliikumine Boko Haram, mis kuulutas 2014 hilissuvel välja oma kalifaadi ning 7. märtsil 2015 vandus truudust Islamiriigile nagu on seda varem teinud morode islamirühmitus Abu Sayyaf Filipiinidel, Jind al-Khilafah Alžeerias ja Egiptuse islamistid Ansar Bait al-Maqdis Siinai poolsaarel. Ka suurem osa Kaukaasia emiraadi juhtidest on vandunud Islamiriigile truudust. Islamiriigi lipu alla koondunud rühmitus on hõivanud osa Liibüa territooriumist Sirtha linnaga ning saabunud Jeemenisse ja Afganistani.

Iraagis algas Islamiriigi ofensiiv Fallujah linna vallutamisega 2014. a. jaanuari esimestel päevadel. Juunis 2014 vallutasid Islamiriigi üksused koostöös baathistide ja mitmete teiste opositsiooniliste sunniitlike rühmitustega Iraagis suure ja olulise keskuse Mosuli linna Põhja-Iraagis. Pole siiski teada, kui suurt osa Mosulist kontrollib Islamiriik ja milline on tema vahekord teiste sunniitlike relvastatud gruppidega. Eelmisel aastal külastas Islamiriiki, Raqqat ja Mosulit, Saksamaa poliitik ja ajakirjanik, endine KDL parlamendisaadik Jürgen Toderhöfer, kes tegi Mosulis intervjuu Islamiriigi võitleja Christian Emdega. Todenhöferi sõnul alahindab Lääs Islamiriiki, kelle mõju suureneb progressiivses joones ning nad on üles ehitamas totalitaarset riiki, kus inimelul pole väärtust. Samas rõhutas 2003. a. Iraagi interventsiooni äge vastane Todenhöfer, et seda võitlust ei saa võita pommide ja rakettide abil ning pidas USA endist presidenti Bushi otseselt vastutavaks selle fenomeni sünni eest.

Kaliif Ibrahim (Ibrahim Awad Ibrahim al-Badri)
Foto: http://economictimes.indiatimes.com/photo/38119372.cms

Islamistide pealetung Iraagis

@ckrabat
Peale ameeriklaste lahkumist 2011.a. on Iraagi valitsus üritanud riigi haldamisega põhiliselt omade jõudude abil toime tulla. Iraak on riik, mida on riigi sünnist saadik 1932.a. juhtinud sunniitlik vähemus, kuigi riigis on enamuses šiiidid ning riigi põhjaosas asub arvukas kurdi rahvusvähemus. Paljud tulevase Iraagi hädad kaasnesid juba tema sünniga. Ameeriklaste initsieeritud interventsioon tõi kaasa demokraatliku riigikorralduse, mis lähtub võimujagamise printsiibist põhiliste identiteedigruppide vahel ja nii on valitsuse eesotsas šiiit Nouri al-Maliki, riigi president on kogenud kurdi poliitik Jalal Talabani ning parlamendi esimees sunniit Usama al-Nuyafi. Kui Saddam Husseini vastu sõdinud šiiidid (u65% rahvastikust) ja omavalitsuse saanud kurdid (u10-15% rahvastikust) on riigikorralduse suhtes olnud rohkem või vähem lojaalsed, siis relvastatud opositsiooni keskmesse on tõusnud riigi keskosas elavad sunniidi araablased (u35% rahvastikust, sh enamus kurdidest), kus on peale 2003.a. nähtaval kohal olnud äärmuslikud salafistlikud rühmitused. 2014.a. on salafistlik opositsioon jõude koondanud ning hõivanud suured territooriumid sunniitidega asustatud aladel Kesk-Iraagis, sealhulgas võtnud kontrolli oma alla riigi suurusel teise linna Mosuli (v.a. kurdide poolt kontrollitav Põhja-Mosul). Islami fundamentalistlike sunniitide ofensiiv on ärevusse ajanud mitte ainult Iraagi valitsuse, vaid ka rahvusvahelise üldsuse, kes Ukraina ja Süüria sündmuste mõjul oli Iraagi juba unustanud.

Islamistide põhijõu moodustab Süüria kodusõjaski silma paistnud endisest al-Qaeda Iraagi harust välja kasvanud ISIS (Islamic State in Iraq and al-Sham, araabia k. ad-dawla ʾal-islāmiyya fīl-’irāq waš-šām ). Al-Sham on araabiakeelne termin Levandi kohta. Organisatsioon tekkis peale Ameerika Ühendriikide juhitud koalitsiooni interventsiooni Iraaki 2003.a. ja ühendas salafistlikke jõude, sh võitlejaid teistest araabia ja islamiriikidest. Organisatsiooni asutajaks võib lugeda jordaania päritolu džihadisti Abu Musab al-Zarqawit, kes hukkus 2006.a.. Kuni 2013.a.-ni sidus organisatsioon end al-Qaedaga, kuid kuna viimase liider Ayman al-Zawahiri asus konfliktis teise Süüria salafisliku liikumise Jabhat al-Nusraga toetama konkurente, siis löödi al-Qaedast lahku. Rühmituse praegune liider tuleb Iraagist, Bagdadi ülikooli doktorikraadi islamiteadustes omav Abu Bakr al-Baghdadi, kes sai ISIS juhiks peale tema eelkäija Abu Omar al-Quarashi al-Baghdadi (kodanikunimega Hamid Dawud Mohamed Khalil al Zawi) hukkumist lahingus Iraagi ja USA vägedega 2010.a. Praegune liider (kodanikunimega Ibrahim Awwad Ibrahim Ali al-Badri) on sündinud Samarras ja tegutses 2003.a. selles linnas vaimulikuna. Ta vangistati 2005.a., kuid lasti 2009.a. vabaks, sest teda ei peetud sel ajal islamistide oluliseks liidriks. ISIS lipu all Iraagis arvatakse olevat u6000 võitlejat.

Süürias ongi ISIS silma paistnud sellega, et tegutseb teistest liikumistest omaette ja sõdib peaaegu kõigiga, kuid on sellegipoolest enda kontrolli alla saanud ulatuslikud alad Ida-Süürias, Raqqahi kubermangus. Iraagis vallutas rühmitus 2014.a. algul Fallujah linna Bagdadist 70km läänes ning on peale seda oma mõjuala vaikselt suurendanud. 9.juunil saavutasid nad seni tähtsaima võidu, lüües Iraagi julgeolekujõud välja Iraagi suuruselt teisest linnast Mosulist. Mosuli enamuse moodustavad sunniidi araablased, kuid seal on juba sajandeid traditsiooniliselt elanud kurdi, assüüria, turkomani, armeenia ja shabaki kogukonnad. Ofensiivi käigus võeti kinni Mosulis töötanud kuni 95 türklast, k.a. Türgi konsulaadi personal, ja 40 India kodanikku. Sõjapõgenikke hinnatakse poole miljoni kanti. Hiljem on salafistid vallutanud Saddam Husseini kodulinna Tikriti, rünnanud Samarra linna Bagdadist 80 km põhjas ja lubanud seejärel minna edasi Bagdadi peale. Sunniitide ofensiivi kasutasid oma huvides ära kurdid ja nende võitlusgrupid (Peshmerga), kes kehtestasid kontrolli araablaste ja kurdide vaidlusaluse Kirkuki üle, mis on ka üheks oluliseks naftakeskuseks Iraagis.

Kuigi ISIS, kes seab eesmärgiks islami kalifaadi kehtestamise Iraagis ja Süürias, on kõige nimekam, kardetum ja äärmuslikum organisatsioon sunniitide vastupanuliikumises Iraagis, pole lõplikult selge, kui keskset rolli nad keskvõimult vallutatud territooriumil ikkagi kannavad. Mitmed sunnitlikud liidrid (nt endine asepresident Tariq al-Hashemi) on nimetanud ISIS juhtrolli sunniitide vastupanus ülevõimendatuks. Paljud kohalikud sunniitlikud võitlejad on vastu Iraagi keskvalitsusele, kuid ka ISISele. ISIS liitlased Iraagi kodusõjas on sufistlik Naqshbandi Ordu (u5000 võitlejat) ning viimasega seotud Džihaadi ja Vabastuse Ülemnõukogu Husseini-aegse asepresidendi Izzat Ibrahim al-Douri juhtimisel, aga ka endiste baathistide Iraagi Revolutsionääride Sõjaväeline Peanõukogu (MCIR, u10 000 võitlejat), mille eesotsas on endised Husseini armee ohvitserid. MCIR on seotud Hanbali koolkonna sunniitide konservatiivse poliitilise organisatsiooniga Islamiõpetlaste Assotsiatsioon. Kuigi ISIS ja MCIR teevad omavahel sõjalist koostööd, on rühmituste vahel puhkenud juba esimesed lahkhelid. MCIR põhiline toetuspiirkond asub Mosulis, kus nad on sõlminud relvarahu kurdi võitlejatega ning nimetanud oma esindaja Hashem al-Jammasi Mosuli kuberneriks.

Konflikt Iraagis võib areneda ususõjaks šiiitide ning sunniitide vahel. See võib omakorda kehutada kurde omariiklusele, mis aga ei pruugi meeldida naaberriik Türgile. Soodsate tuulte mõjul võib tekkida doomino-efekt, kodusõda Iraagis omandada laiaulatuslikud mõõtmed ja kanduda edasi naaberriikidesse. Iraagi šiitide usujuht suurajatolla Ali Sistani on rahvast kutsunud üles vastupanule salafistide vastu. Peaminister al-Maliki ei ole sunniidi ja kurdi saadikute vastuseisu tõttu suutnud riigis kehtestada erakorralist seisukorda ning Iraagi keskvõim on kriisi lahendamisel olnud samavõrra jõuetud kui nende kolleegid Ukrainas. Oma abi on pakkunud naaberriik Iraan, kes on saatnud Iraaki kolm pataljoni Qudsi jõudude eriüksuseid. Ameerika Ühendriigid on avaldanud toetust Iraagi seaduslikule valitsusele ning president Obama ei ole välistanud, et Iraagi armee toetuseks korraldatakse õhurünnakuid salafistide positsioonidele. Viimastel päevadel on sunniitlike mässajate pealetung mõnevõrra raugenud ja Iraagi julgeolekujõud on mõned väiksemad keskused tagasi võitnud, kuid 18.juunil ründasid islamistid Iraagi suurimat naftatöötluskeskust Baijis Ninive provintsis ning mõningatel andmetel kontrollivad suuremat osa sellest. Igal juhul tasub Iraagi sündmustel silma peal hoida.

ISIS võitlejad naftatöötluskeskuses Baijis

Foto: http://news.bbcimg.co.uk/media/images/75609000/jpg/_75609119_022750308-2.jpg

Salafismi mõju Süürias: Jabhat al-Nusra, ISIS ja teised

@ckrabat
Jabhat al-Nusra või Nusra rinne kuulutati välja Süüria kodusõja käigus 2012.a. jaanuaris ning organisatsioon ühendab Süüria ja Liibanoni sunniitlikke äärmuslasi, kes lähtuvad salafistliku džihaadi põhimõtetest. Rühmituse liider on Abu Mohammed al-Jawlani ja neil arvatakse olevat 15 000-20 000 võitlejat. Al-Jawlani isikust on teada vähe ning arvatakse, et ta võib pärit olla Iisraeli poolt hõivatud Golani kõrgustiku aladelt ning võidelnud Iraagis. Jabhat al-Nusrat tuleb eristada teisest salafistlikust äärmusrühmitusest “Islamiriik Iraagis ja Levantis” (ISIS ehk ad-Dawla al-Islāmiyya fi al-‘Irāq wa-sh-Shām), mis asutati peale lääneriikide koalitsiooni invasiooni Iraaki 2003.a. jordaanlase Abu Musad al-Zarqawi (1966-2006) poolt. Mõlemad organisatsioonid on end sidunud kurikuulsa al-Qaedaga, kuid samal on sattunud mitmetesse omavahelistesse konfliktidesse, sest ISIS on üritanud Jabhat al-Nusrat endale allutada. Tähelepanuväärselt on al-Qaeda juht Ayman al-Zawahiri Jabhat al-Nusra ja ISIS konfliktis asunud esimese poolele. Hoolimata panislamistlikest loosungitest, ka nemasd näevad lõppeesmärgina kaugemas tulevikus islamistliku kalifaadi kehtestamise, on Jabhat al-Nusra valdavalt Süüria-keskne, kuigi tal on ka Liibanoni-haru. ISIS eesmärgid on palju laialdasemad ning nad on püstitanud eesmärgiks islamistliku kalifaadi rajamise, mis hõlmaks vähemalt Suur-Süüria (sh Liibanon ja Palestiina, aga ka Jordaania) ning Iraagi alasid. International Crisis Group prognoosib siiski, et välisvõitlejad on jäämäe nähtav osa, kelle osakaal islamistlikus opositsioonis ei ole siiski väga suur. Viimasel ajal on levinud signaale Jabhat al-Nusra ning ISIS omavahelistest kokkupõrgetest. ISIS on hukanud mitmeid Jabhat al-Nusra funktsionääre.

Jabhat al-Nusra esmane eesmärk on president Assadi režiimi kukutamine ning šariaadil põhineva teokraatliku riigi kehtestamine Süürias, kus oleksid muuhulgas keelatud nii alkohol kui tubakas, aga ka kino ning televisioon alluks rangele moraalsele kontrollile. See ei tähendaks küll mitte sisulist, vaid kõigest vaimset tagasipöördumist keskaega, kus ühiskond alluks šariaadi seaduste rangele kontrollile. Samas ei eita äärmuslased tehnoloogilist progressi ning kasutavad selle saadusi nagu Interneti, Skype’i jms oma tõekspidamiste levitamisel. Infosõjas kasutab Jabhat al-Nusra kaubamärki “valge minaret” (al-Manarah al-Bayda), ning nad esinevast selle märgi all džihadistlikus veebifoorumis Shamoukh al-Islam. Sunniitide konservatiivne vool salafism seab eesmärgiks tagasipöördumise algislami juurde (salafi – araabia k. esivanemad), on eriti mõjuvõimas Saudi Araabias, Kataris ning Araabia Ühendemiraatides ning selles võib eristada kolme voolu fundamentalistid (vägivallatu, madkhalistid), aktivistid (poliitiline, põhivoolu salafism) ja džihadistid (võitlev, qutbistid). Salafism kui ideoloogia pakub identiteedikriisis islamimaades teatavat selgepiirilist alternatiivi Lääne mõjudele, mida võib kergesti siduda sekulaarse Assadi režiimiga. Saudi Araabias asuv süüria päritolu salafistlik vaimulik Adnan al-Aroor, kellel on teleshow Saudi Araabia satelliidikanalil al-Safa, on kindlasti arvamusliider, kellel on oluline mõju sunniitlikule auditooriumile (74% elanikkonnast) Süürias. Teleesinemistes on Al-Aroor sageli õhutanud vaenu šiiitide, alaviitide ja kristlaste vastu. Samal ajal on ta end distantseerinud Jabhat al-Nusra poolt kasutavast terroritaktikast ning seisnud vastu välisvõitlejate kasutamisele Süüria kodusõjas. Al-Aroori kõrval võib esile tõsta kahte salafistlikku arvamusliidrit kuveitlast Nabil al-Audit ja saudiaraablast Muhammad al-Arifi, kes on aktiivsed sotsiaalmeedias ning on kujundanud sunniitide Iraani- ja šiiitide vastaseid hoiakuid.

Kuigi Jabhat al-Nusra on eitanud kurje kavatsusi vähemuste vastu, kasutavad nad poliitilises retoorikas vastaste kohta tihtipeale vaenu õhutavaid mõisteid nagu “alaviitlik vaenlane” või “šiiitide agent”. 2012.a. suvel röövisid ja hukkasid nad Süüria TV tuntud uudisteankru Mohammed al-Saeedi. Gassaniehis tapsid nad kohaliku süüria katoliku konfessiooni preestri Francois Muradi. Mõned äärmuslikud grupeeringud on kasutanud võikaid meetodeid nagu vangi langenud vastaste hukkamine pea maharaiumise läbi. Youtube keskkonnas levis klipp vastase südant söövast sõjapealikust. Üks Jabhat al-Nusra liidritest põhjendas kodusõja julmusi Allahi kättemaksuga inimkonnale tema pattude pärast. Paljud mõõdukamad sunniididki kardavad al-Nusra võimuletulekut, rääkimata etnilistest ja usulistest vähemustest nagu kurdid, alaviidid, druusid ja kristlased, mis viitab kindlasti kodusõja jätkumisele, isegi kui fundamentalistid peaksid võimu haarama. Rahaliselt toetab äärmusrühmitusi džihadistidele sümpatiseeriv kapital ning arvatakse, et nende põhilised rahastajad paiknevad regioonis, s.o. Lähis-Idas. Organisatsioon ei tee koostööd opositsiooni poliitiliselt ühendava ja Araabia Liiga poolt Süüria rahva legitiimse esindajana tunnustatud Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvusliku Koalitsiooniga, kuid samal ajal on nad läbi viinud ühisoperatsioone koostöös sekulaarse Vaba Süüria Armeega, eriti just Aleppo piirkonnas, mis on üks tugevamaid vastupanukeskusi Põhja-Süürias. Džihadistide relvastus on moodne ja hõlmab ka rasketehnikat nagu tanke või õhutõrjekahureid, mis on hangitud kas sõjasaagina või ostetud mustalt turult. Paljudel võitlejatel on varasem Afganistani või Iraagi sõdade kogemus.

Jabhat al-Nusra sõjaline vastupanu on keskendunud Süüria põhjaossa, Aleppo ja Raqqah kubermangudesse. Juulist 2013 kontrollivad nad Ash-Shaddadehi linna Süüria idaosas. Taktikaliselt kasutavad nad palju ning edukalt suitsiiditerrorismi ning autopomme valitsuse ja sõjaväe keskuste hävitamiseks, kuid ka tsiviilelanikkonna vastu. Näiteks viisid nad 2012.a. märtsis läbi eduka terrorirünnaku Süüria õhujõudude luure peakorteri vastu kristlaste linnaosas, mille käigus hukkus 44 inimest. Jabhat al-Nusrat on süüdistatud ka keemiarelvade kasutamises. Võimalik, et mõned Assadi režiimi varud on sattunud nende valdusesse. Ideoloogiliselt pole erinevatel salafistlikel gruppidel Süürias suurt vahet, kuid sageli on nad omavahel vaenujalal. Jabhat al-Nusra sõjalist võimet, distsipliini ning võitlustahet on teiste gruppide poolt siiski kõrgelt hinnatud. Paljud Jabhat al-Nusra võitlejad on varem kuulunud al-Zarqawi juhitud rühmitustesse Afganistanis (Heratis) ja Iraagis. Organisatsiooni struktuur on üles ehitatud hierarhiliselt ning kõrgeim võim on vaimulikul Konsultatiivnõukogul (Majlis-ash-Shura). Rühmitusega liitujad peavad läbi tegema nii usulise kui ka sõjalise väljaõppe.

Jabhat al-Nusra mõju on suurem maapiirkondades, kuid neil on toetusbaasid linnades, kus nad teostavad geriljarünnakuid. Kui Damaskuses tegutseb organisatsioon põhiliselt põranda all, siis nende ühes tugikantsis Aleppos on üles ehitatud ka sõjaline juhtimisstruktuur. Regionaalselt on organisatsioonil igas piirkonnas nii usujuht (šeik) kui ka tollele allutatud sõjaline juht. Organisatsioon on pühendunud Assadi režiimi sõjalisele kukutamisele, kuid lisaks sellele viivad nad läbi veel usulist misjonit (al-Da’wa) ja osutavad humanitaarabi (Qism al-Ighatha), varustades kontrollitavaid piirkondi gaasi, kütuse, jahu ning tekkidega, kuid hoides seal ka hindu kontrolli all – kord on majas. Jabhat al-Nusra on püstitanud viis üksteisele järgnevat astmelist lõppeesmärki: 1) ühendada džihadistide jõud Süürias; 2) tugevdada islamistlikku teadlikkust ühiskonnas konflikti olemuse kohta; 3) üles ehitada grupi arvestatav sõjaline võime nii läbi relvahangete kui sõjalise väljaõppe ning kehtestada kontroll väiksemate piirkondade üle; 4) kehtestada islamistlik võim Süürias; 5) rajada islami kalifaat Levantis (Bilad al Sham).

Süürias tegutsevad Jabhat al-Nusra kõrval veel mitmed väiksemad islami fundamentalistlikud grupeeringud nagu Asala wa-al-Tanmiya, tšetšeenide Jaish al-Muhajireen wal-Ansar või palestiinlaste Fattah al-Islam. Kuni 60 000 võitlejat on koondunud veidi mõõdukamasse, kuid ikkagi salafistlikusse Islamirindesse (al-Tawhidi brigaad, Ahrar al-Sham, Liwa al-Islam, Katibat al-Ansar, Suquour al-Sham, Jaysh al-Islam jt), mida on toetanud Saudi Araabia ja Katar. Panislamistlik ISIS on Jabhat al-Nusra kõrval kõige võimekam salafistlik grupeering Süürias. ISIS arendab vastupanu nii Iraagis kui Süürias, kuigi viimasel ajal on nende tegevus enam kandumas Süüriasse, kus nende tugialad asuvad al-Raqqah kubermangus Põhja-Süürias ning nad kontrollivad mitmeid linnu Süüria ja Türgi piirialadel, kus nad on kehtestanud šariaadi võimu. Kui Jabhat al-Nusra põhijõud moodustavad kohalikud võitlejad siis ISIS lipu alla on kogunenud palju rahvusvahelisem seltskond. Nende praegune liider (emiir) on Kesk-Iraagist Samarrast pärit Abu Bakr al-Baghdadi. 13.oktoobril 2006 kuulutasid nad välja Iraagi Islamiriigi. Praegu on ISIS vastupanu Iraagis keskendunud Anbari provintsile Kesk-Iraagis, kus nad kontrollivad Fallujah linna ning teatud osasid provintsi pealinnast Ramadist. ISIS koosseisus arvatakse olevat kuni 7500 (5500 välisvõitlejat ning 2000 kohalikku) võitlejat ning veel vähemalt 15 000 toetajat, kes võivad mõne operatsiooni käigus rühmitusega liituda. ISIS eliitüksuse moodustab 250-liikmeline Jeish Mujakirin va Ansar Gruusiast pärit tšetšeeni Abu Umar al-Shishani (hukkus mais 2014) juhtimisel, kuhu kuuluvad põhiliselt Põhja-Kaukaasia päritolu džihadistid.

Kuigi salafistide mõju kasv Süürias on hetkel veel tõusev trend, siis võib olukord muutuda, kui opositsioon leiab endale mõne tunnustatud liidri, kes suudab ühiskonda laiemalt mõjutada. Üldtunnustatud mõõduka liidri puudumine ning grupeeringute vahelised vastuolud on iseloomustanud Süüria opositsiooni tulutuks jäänud ponnistusi hankimaks endale laialdasemaid volitusi. Kuigi Araabia Liiga lühiajaliselt tunnistas neid Süüria seadusliku esindajana, siis eeskätt Iraagi, Liibanoni ja Alžeeria vastuseisu tõttu viidi nende staatus taas vaatleja tasandile ning Süüria osalus Liigas on juba 2011.a.-st saadik peatatud. Opositsiooni vahelised vastuolud on aga aidanud Bashar al-Assadil, kes valiti hiljuti 87% toetusega uuesti Süüria presidendiks, oma positsioone riigis mõneti kindlustada. Süüria ühiskond pole lõhestunud mitte ainult etnilisel ja usulisel pinnal. Mõned Süüria sunniitide usujuhid nagu Muhammad al-Bouti ja Mufti Ahmad Hassoun on jäänud Assadi režiimile lojaalseteks või hoidunud poliitilise sisuga avaldustest. Opositsioonilised kõrgemad vaimulikud on maalt lahkunud. Araabia kevade algfaasis vastupanuliikumises aktiivne olnud sufi koolkonna Damaskuse Rifa’i mošee imaam Usama al-Rifa’i sai Assadi toetajate rünnakus mošeele 2011.a. suvel haavata ning emigreerus Istanbuli. Moslemi Vennaskonna Süüria haru osaleb küll opositsioonilises Rahvuslikus Koalitsioonis, kuid hoiab seal madalat profiili. Mõõduka opositsiooni killustatus ning rivaalitsemine võib aga salafistidele trumbid kätte mängida, kui neil peaks ka õnnestuma Assadist jagu saada.

Ikooni lahkumine

@ckrabat

Maailma esiterrorist Osama bin Laden on lahkunud. Pärast kümme aastat kestnud otsinguid lasti bin Laden lühikese tulevahetuse järel maha tema uhkes residentsis,mis ei asunud raskesti kontrollitavates mägistes hõimupiirkondades Pakistani ja Afganistani piiril nagu kaua aega eeldati, vaid Islamabadist 50 km kirdes Orashi orus asuvas  Viljandist veidi suuremas Abbottabadi linnas.

Osama oli terrorirühmituse Al-Qaeda juht, keda seostatakse rünnaku kavandamisega World Trade Centerile ja Pentagonile mälestusväärsel 11.septembril 2001.a. Originaalne, lausa Hollywoodi mallide järgi konstrueeritud, stsenaarium viis Osama bin Ladeni pöördumatult maailma ajalukku. Mõned režissöörid jäädvustuvadki maailma filmikunsti ajalukku ainult ühe filmiga, millest elatuvad kogu edaspidise elu. Midagi sarnast juhtus ka Osamaga, sest peale 2001.a. rünnakut ilmus ta aeg-aegalt laiema avalikkuse ette Al-Jazeera telekanalis etendunud videoüleskutsete kaudu. Enamus tema poolt välja käidud ähvardustest jäidki ähvardusteks, ilma tõsisemate tagajärgedeta.

Osama kasvas üles Saudi Araabia ärieliiti kuluvas perekonnas, kellel olid tihedad sidemed Saudi kuningakojaga. Ta õppis elitaarses Al-Thageri keskkoolis ning kuningas Abdulazizi Ülikoolis Jeddas. Läänelik elulaad polnud talle võõras ning mõnede allikate järgi ei möödunud tema noorpõlv sugugi mitte religioosseid tõdesid rangelt jälgides. Al-Qaeda tegevust analüüsides võib selle organisatsiooni juures märgata lääneliku kultuuri mõjusid, eeskätt avalikes suhete, meedia ning reklaami oskuslikus kasutamises eesmärkide nimel. Hoolimata fundamentalistlikest sunni vahhabiitlikest loosungitest ei kõlanud need Al-Qaeda esituses sugugi mitte sügavreligioossete  põhimõtete esitusena, vaid üpris tavapärase islami ideologiseerimisena poliitilise kasu huvides.

Missugused tagajärjed võivad bin Ladeni kõrvaldamise operatsioonil olla? Al-Qaeda tegelik mõju islamiterrorismile ongi jäänud müsteeriumiks. Kuigi meedia on teinust temast keskse ja vaieldamatult kõige tuntuma terroriorganisatsiooni, on tema rahvusvahelise haarde tegelik ulatus jäänud raskesti määratletavaks.  Kui suur on Al-Qaeda tegelik roll isegi sunniitlike terroriorganisatsioonide tegevuse koordineerimisel ja kuivõrd on tegemist oskusliku meediakampaaniaga,  selle täpne mõju on identifitseerimata. Võib päris julgelt väita, et bin-Ladeni näol polnud tegemist olulise poliitilise liidriga ega ammugi mitte islami vaimse juhiga, vaid pigem meedia poolt toodetud ikooniga, kelle kohalikud vasted oleksid Anu Saagim, Sami Lotila, Dressi-Toivo, Iglesiase-Anett ja Nõia-Ints, rahvusvahelisel areenil Paris Hilton, Lindsay Lohan või Justin Bieber. Osama oli oma meediaikooni staatusest kahtlemata teadlik ja pärast 11.septembri rünnakut etendaski põhiliselt meediastaari osa. Huvitava asjaoluna, kas nüüd kogemata või mitte, õnnestus ühel  kohalikul IT-spetsialistil teha operatsioonist Twitteris otseülekanne. Sotsiaalmeedia näitas taaskord oma jõudu.

Isegi kui Al-Qaedat kui organisatsiooni õnnestus oluliselt kahjustada, on al-Qaeda vaid üks osa terrorismist kui võitlusvahendist, sh islamiterrorismist. Kuid ideoloogiline terrorism on nagu mitmepealine lohe, kelle maha raiutud pea asemele võib kasvada mitu uut. Al-Qaeda on kaubamärk, mis on mitmetest teistest samalaadsetest kaubamärkidest paremini müünud, kuid see ei tähenda, et vähem tuntud kaubamärkide all välja lastavad tooted on nõrgemad. Osama bin Ladeni koha võttis üle tema asetäitja, samalaadse sotsiaalse taustaga egiptlasest arst Ayman al-Zawahri. Al-Zawahrit on peetud organisatsiooni ajuks, ideoloogiks ja struktuuri tegelikuks väljatöötajaks, kuid tal on puudunud bin Ladeni karisma.

Vaevalt tähistab bin Ladeni tabamine Afganistani saaga lõppu, sest Osama oli Afganistanis vaid külaline, kellel olid Talibani ja mulla Omariga erinevad eesmärgid.  Kui Osama ideed olid suunatud islami ideoloogia pealetungile üle maailma, siis Taliban on pigem rahvusliku taustaga kohalikule turule orienteeritud organisatsioon, kelle tegevus Pakistanist ja Afganistanist palju väljapoole ei küündi. Puštude seas kuulub autoriteet pigem mulla Omarile, kelle teokraatlik režiim pakkus alternatiivi lääne kultuuri pealetungile ning suuremat iseolemist.

Meediakampaania on teinud al-Qaedast ja Osamast kaubamärgi, mis müüb. Pole välistatud, et mõned rühmitused võivad hakata seda kaubamärki enda huvides ära kasutada. Bin Laden ise võib tõusta Che Guevara suguseks „bad boy“ imidžiga kangelase oreooliga kaubaartikliks, kelle näopilte hakkab kohtama t-särkidest sigarikarpideni. Milline on bin Ladeni tegelik mõju rahvusvahestele suhetele, selgub lähiajal. Praegu panustaksin küll selle peale, et tegemist oli oma ajastu vananeva staariga, kelle tipphetked poliitilise režissöörina jäidki 2001.a. 11.septembrisse ja selle eelloona 1998. rünnakutesse USA saatkondade vastu Nairobis ja Dar Es Salaamis, kuigi alati jääb leiduma neid, kes üritavad kadunud staare taaselustada. Nagu kohtame tänapäevalgi Hitleri, Stalini ja Che Guevara fänne, siis kardetavasti tekivad ka Osama fännid.

Foto: http://www.longwarjournal.org/images/osama-bin-laden-1998-thumb.jpg