Ikooni lahkumine VIII – hasta siempre, Fidel!

@ckrabat
Fidel Alejandro Castro Ruz lahkus möödunud  nädalal 90-aastasena ja teda võib nimetada viimaseks 20. sajandi suureks riigimeheks, kes püsis rahvusvahelise poliitikalava keskmes ligikaudu pool sajandit. 25. novembril 1956, samal päeval kui Fidel 60 aastat hiljem meie seast lahkus,  alustasid 82 Kuuba revolutsionääri Fidel Castro juhtimisel jahtlaeval Granma 1900 kilomeetrist teekonda Tuxpani sadamast Mehhikos ja jõudsid täna 60 aastat tagasi, 2. detsembril 1956, Kuuba rannikule, et alustada Sierra Maestre mägedes võitlust Fulgencio Batista režiimi vastu. 31. juulil 2006 andis tollal 80-aastane Fidel halveneva tervise tõttu presidendi volitused üle  oma nooremale vennale ja võitluskaaslasele Raul Castrole, et kaks aastat hiljem lõplikult kõrvale  astuda. Fidel Castrol oli nii tulihingelisi toetajaid kui ka surmavaenlasi. Ta jättis harva kedagi külmaks või ükskõikseks, mida võib nimetada hinnatavaks omaduseks. Eesti poliitiline establishment jäi Castro surma puhul tavapäraselt siivsalt vait, kuigi oleks võinud mitmed Fideli vanad seltsimehed matustele lähetada. Eesti kollase meedia lipulaeva „Postimehe“ järelehüüdes kirjutab ajakirjanik Taavi Minnik: „Ma olen inimene (need on tema enda sõnad, mis ei pruugi kajastada objektiivset reaalsust), kes usub jumalat, kuid mõnesid nekrolooge loen sellegipoolest rõõmuga. Laupäeval võis pärast Fidel Castro surma olla aga tunnistajaks vasakpoolsete, mh lääne omade jauramisele teemal, millise suurepärase inimese on maailm taas kaotanud. Suurte lääne meediaväljaannete, näiteks Guardiani ja New York Timesi puhul tuleb arvesse võtta nende vasakliberaalset kallet, mistõttu kipub neis mõnigi kord tervet mõistust nappima.“ Värskelt mähkmetest vabanenud verisulis ajakirjanikul puuduvad sügavamad teadmised nii religioonist  kui ajaloost, mistõttu võime talle tema mõistuse nappuse kristlikult andeks anda, kuigi rõõm kellegi surma üle kõlab iseenesest õõvastavana vähemalt inimliigi vaatepunktist võetuna. Stultoloogia seda siiski ei välista. Siit ilmast lahkus vana ja haige mees, kes oli seda maailma muutnud küll mitte paremuse poole, kuid ka tema lahkumine ei muutnud seda maailma paremaks. Paraku on empaatiavõime ja leheneegri amet teineteist välistavad. Mina soovitan Minnikul Jumala nime suhuvõtmisega ettevaatlik olla, sest edasipüüdlikku leheneegrina teenib tema hoopis ühte teist maailma valitsemisele pretendeerivat üleloomulikku olendit, kellele liiga soojad  suhted Jumalaga  teps ei pruugi meeldida.

Fidel Castro oli vastuoluline isiksus. Paavst Franciscus, Eesti neukku- ja natsirahva verivaenlane,  avaldas Fidel Castro lahkumise puhul kaastunnet Kuuba rahvale. Hoolimata pöördumisest kommunismusesse, säilitas nooruses jesuiitliku kasvatuse saanud Castro erinevalt paljudest tema maailmavaatelistest kolleegidest lugupidava suhtumise kristliku religiooni suhtes. Kogu Castro diktatuuri kestel peeti Kuubas jõulupühi, kuigi neid nimetati „sotsialistlikeks jõuludeks“(a-ni 1998) ja nad säilitasid diplomaatilised  suhted Vatikaniga. Castro kohtus kolme paavstiga – Johannes Paulus II (1998), Benedictus XVI (2012) ja viimati Franciscus I-ga (2015), kellega ta kohtus vaid aasta tagasi paavsti visiidi ajal Kuubale.  1980. aastal kohtus Castro sandinistlikus Managuas Ladina-Ameerika vasakpoolse vabastusteoloogia esindaja, Brasiilia dominikaani munga Frei Bettoga ning nad vestlesid pikalt usuvabadusest Kuubas. Frei Betto avaldas hiljem nende vestluse põhjal kirjutatud raamatu Fidel y la Religión (Fidel ja religioon). Castro tunnistas Bettole , et ta pole 16 aastajooksul kohtunud ühegi katoliku piiskopiga ja on end selle aja jooksul ametlikult nimetanud ateistiks, samal ajal on lapsepõlves saadud jesuiitlik kasvatus teda tugevasti mõjutanud. Jesuiitidelt õpitud organisatsioon, distsipliin ja väärtused aitasid  tal organiseerida  vastupanu  Sierra Maestra  mägedes. Vastupanuliikumise juures tegutses ordineeritud  kaplan Guillermo Sardiña, kes ristis revolutsionääride lapsi ja mattis kristliku kombe järgi nende hukkunuid. Castro väitel muutis jesuiitlik kasvatus ta tundlikuks sotsiaalse ebaõigluse suhtes. Kui Castro pöördus kommunismusesse, siis kiriku tegevust piirati ja palju vaimulikke saadeti maalt välja, sh jesuiidid. 1980-tel aastatel Castro, kelle ema oli sügavalt usklik, poliitika muutus, ta algatas kirikuga dialoogi ning nende vaenamine riiklikul tasandil lõpetati. 1992. aasta põhiseadus ei käsitlenud Kuubat enam ateistliku riigina. Fideli laste sõnul leidis  Fidel elu lõpul taas tee usu juurde.  Viimases artiklis, mis avaldati 9. oktoobril kommunistlikus päevalehes Granma, tunnistas Fidel religiooni positiivset mõju inimkonnale.

Fidel Castrot võib nimetada omamoodi kommunistliku liikumise Donald Trumpiks, kes  Moskva tsentraalselt juhitud süsteemis  jäi sageli isepäiseks ning kellel vahetevahel tekkisid vastuolud Kremli juhtkonnaga. Räägitakse, et Fideli pöördumine  kommunismusesse oli pragmaatiline otsus, sest ta vajas Nõukogude Liidu abi ja  toetust seismaks vastu Ameerika Ühendriikidele, kellel kuni 1959. aasta revolutsioonini oli tohutu mõju Kuuba üle. Fideli nooremat venda, Kuuba  tänast presidenti 85-aastast Raul Modesto Castro Ruzi, peeti seevastu tõsiusklikuks marksistiks, kes mõjutas omal ajal Fideli Moskvaga liitlassuhet otsima. Castro vennaste vanim, 91-aastasena tänavu talvel lahkunud inseneriharidusega Ramon, jäi revolutsioonisündmustes tagaplaanile ja oli rohkem tegev põllumajanduses. Raul seevastu liitus Kommunistliku partei noorteorganisatsiooniga ja tal tekkisid juba 1950-te aastate esimesel poolel regulaarsed suhted KGB residentuuriga Ladina-Ameerikas. Fideli vaateid enne revolutsiooni võib nimetada pigem imperialismivastasteks, ka praeguse aja moesõna anti-establishment võiks teda iseloomustada. Ta kasvas üles Hispaaniast, Galiciast, pärit jõuka istanduseomaniku perekonnas Oriente provintsis, õppis Havanna ülikoolis õigusteadust, abiellus Mirta Diaz-Balartiga, tolleaegse Kuuba  eliiti kuulunud jõuka perekonna esindajaga, liitus vasakpopulistliku Ortodoksse parteiga ja tundus, et teda ootab ees tavapärane poliitiline karjäär. Märtsis 1952 viis kindral Fulgencio Batista läbi sõjaväelise riigipöörde ja kehtestas autoritaarse režiimi. 26. juulil 1953 ründas relvastatud grupp Fideli juhtimisel Moncada kasarmuid Santiago de Cubas, rünnak ebaõnnestus, kuid sellest päevast peale sai temast revolutsionäär. Umbes aasta veetis ta vanglas, kuid vabanes  amnestiaga ja lahkus maalt, et peagi Granma pardal tagasi pöörduda.  1959. aasta esimestel päevadel sisenesid  revolutsionäärid  Havannasse ja Fidel nimetati veebruaris uueks peaministriks. Kuigi esialgu kaasati valitsusse ka mõõdukat opositsiooni, siis peagi läksid juhtohjad marksistide kätte ning nendega  liitus ka Fidel. Suhted Ameerika Ühendriikidega pingestusid, mitmeid katseid tehti uue võimu kukutamiseks, kuid Fideli režiim jäi püsima ja ta võttis kursi nõukogude tüüpi repressiivse režiimi  kehtestamisele.

Sageli muutuvad noorpõlve vabadusaated veriseks diktatuuriks ja ei saa me Fidel Castrot siingi erandiks nimetada. Anti-establishment loosungite all kukutas ta kindral Batista sõjaväelise diktatuuri, kuid paraku establiseerus ise ja asendas sõjaväelise diktatuuri  hoopis marksistliku diktatuuriga. Kui tema kaasvõitleja, Argentiina päritolu arst Ernesto Che Guevara, oli ilmselt  põhimõttelisem vabadusvõitleja, kes hülgas  turvalise rahandusministri kabineti, et hukkuda revolutsiooniliste ideaalide nimel Boliivia džunglites, siis Fidel rahuldus võimuga, mille saatus oli talle kätte mänginud. Mõnedes valdkondades saavutas uus režiim ka edu, kirjaoskuse likvideerimisel või siis riikliku tervishoiusüsteemi ülesehitamisel, mis on pälvinud ka rahvusvahelist tunnustust. Kokkuvõttes oli tegemist  siiski tüüpilise marksistliku totalitaarse režiimiga, kus inimõigused olid asendatud inimkohustustega. Sellegipoolest ei saa eitada Fideli isiklikku fluidumit  karismaatilise revolutsioonijuhi ja oraatorina. Kuuba oli pikka aega Ameerika Ühendriikide põhiline vastane läänepoolkeral, kes valmistas läänemaailma liidrile tublisti valu ja piina ning eksportis  revolutsioonilist meelsust mitmetesse maailma piirkondadesse, tegutsedes Ladina-Ameerika kõrval eriti aktiivselt just Aafrikas. Fideli on lugenud oma suureks õpetajaks ja eeskujuks mitmed uuema põlvkonna Ladina-Ameerika liidrid nagu Hugo Chavez, Francisco Maduro, Daniel Ortega ja Evo Morales. Paljud neist osalesid tema mälestustseremoonial 29. novembril. Fidel kremeeritijuba järgmisel päeval peale surma, tema jaoks väga sümboolsel 26. kuupäeval. Euroopast lendasid kohale teiste hulgas Kreeka peaminister Alexis Tsipras, endine Hispaania kuningas Juan Carlos, Prantsusmaa keskkonnaminister ja kunagine presidendikandidaat  Segolene  Royal, Venemaa Riigiduuma esimees Vjatšeslav Volodin ja paljud teised kuulsad ja kummalised. Ameerika Ühendriike esindas president Obama rahvusliku julgeoleku nõuniku asetäitja Ben Rhodes. Fidel Castrot ei ole enam, kuid mina ei oska selle üle rõõmustada. See  ei ole kaasa toonud olulisi muutusi Kuuba poliitilises süsteemis, mille pikk teekond  reformideni on alles väga alguses. Kuubat valitseb seesama režiim, mille  Fidel 56 aastat tagasi kehtestas. Rõõmustada Fideli surma üle  tundub sama võigas kui näha Hillary Clintonit Muammar al-Gaddafi tapmise üle rõõmsalt kilkamas – we  came, we saw, he died. Miks väärib poliitiline kameeleon Arnold Rüütel rohkem tunnustust kui elu lõpuni aadetele truuks jäänud Fidel Castro? Mind on väga raske poliitilisi vaateid objektiivselt hinnates nimetada kultuurmarksistiks või vasakliberaaliks, kuid ma ei ole oska kellegi lahkumise üle rõõmustada nagu ma ei  saa aru neist, kes armastavad surmanuhtlust.  Samuti ei või kindel olla, kui palju eksalteeritud rahvahulki on aastate pärast rõõmustamas Taavi Minniku surma üle.

Fidel Castro ja paavst Franciscus Havannas 20. septembril 2015. Foto: https://cruxnow.com/wp-content/uploads/2015/01/491a1eee629ddd0ce5239fafee382d3b-690×450.jpeg

Kolumbia rahuplaan

@ckrabat
Tänavuse Nobeli rahupreemia pälvis mõneti ootamatult Kolumbia president Juan Manuel Santos Calderon. Käesoleva aasta 26. septembril toimus maakeelse nimetusega Kolumbia ajaloolises pealinnas Cartagenas (peenemalt tavatsetakse riigi nime viimasel ajal Colombia kirjutada), rahukokkuleppe pidulik allakirjutamistseremoonia, millega Kolumbia president Juan Manuel Santos ja Kolumbia peamise guerillarühmituse Kolumbia Revolutsioonilised Relvajõud – Rahvaarmee eht lihtsustatult FARC liider Rodrigo Londoño panid punkti riigis möllavale pikaajalisele kodusõjale. President Santos nimetas seda viimaseks säilinud külma sõja aegseks ideoloogiliseks konfliktiks, millele anti stardipauk juba 1948. aasta aprillis, kui mõrvati populaarne poliitik ja Kolumbia Liberaalse partei presidendikandidaat Jorge Eliécer Gaitán. Sellest ajast peale on riigis, põhiliselt riigi maapiirkondades, käinud lakkamatu relvavõitlus, mille osalisteks olid esialgu riigi kaks juhtivat parteid, valitsev Konservatiivne partei ja opositsiooniline Liberaalne partei. Peagi liitusid kodusõjaga erinevad marksistlikud rühmitused, kes vahetevahel tegid koostööd liberaalidega, siis aga võitlesid mõlema osapoole vastu. Kodusõja esimest dekaadi 1948-1958 nimetatakse La Violencia (hispaania k. vägivald) ja selle käigus hukkus vähemalt 200 000 inimest, neist 4700 sõdurit ja politseinikku, 20 000 poliitiliste rühmituste paramilitaarsete üksuste võitlejat ja 170 000 tsiviilelanikku. 1953. aastal tuli veretu sõjalise riigipöördega võimule kindral Gustavo Rojas Pinilla, kes üritas kodusõda lõpetada ning andis osalistele amnestia, kuid mitte kõik ei võtnud seda vastu. Nende hulgas, kes jätkasid võitlust, tõusis esile Pedro Antonio Marín Marín, sõjanimega Manuel Marulanda Vélez (1930-2008) ehk Tirofijo (hispaania k. “kindel lask”), endine liberaal, kes kodusõja käigus pöördus marksismi. Pärast Rojas Pinilla kukutamist sõlmisid mõõdukad konservatiivid ja liberaalid poliitilise kokkuleppe – Frente Nacional (hispaania k. Rahvusrinne), mille järgi võim roteerus kahe juhtiva erakonna vahel.

Guerillaliikumiste hallatavatel aladel tekkisid nn iseseisvad vabariigid, neist tuntuim oli Tirofijo juhitav Marquetalia. 1964. aastal ründasid Konservatiivse partei relvaüksused Marquetaliat ja kodusõda intensiivistus taas. Samal ajal loodi kaks juhtivat marksistlikku vastupanuliikumist, kes hakkasid Kolumbia konfliktis juhtivat rolli mängima, kõigepealt revolutsiooniline FARC, mille liidriteks kujunesid Manuel Marulanda ja Jacobo Arenas (1924-1990) ning teine samalaadne rühmitus, Che Guevarast ja vabastusteoloogiast innustust saanud ELN ehk Rahvuslik Vabastusarmee, mida juhtis Fabio Vásquez Castaño, tema surma järel aga mitmed nn „punased preestrid“ (vasakpoolsed katoliku vaimulikud). Kui FARCi sotsiaalne baas asus maapiirkondades ja see mõjutas oluliselt  tema seisukohti, siis ELN oli rohkem ideoloogilisem ja toetus talle oli märgatavam linnades. Ajavahemikul 1958-2013 hukkus kodusõjas umbes 220 000 inimest, 177 000 eraisikut ja 40 000 võitlejat, seega sama palju kui eelneva kümne aasta jooksul. Koguni viis miljonit kolumblast olid sunnitud oma elupaigad hülgama ja riigi piires ümber dislotseeruma. 1970-tel aastatel sekkus kodusõtta Kolumbia maffia, sest aladel, mida valitsus ei kontrollinud, tekkis ulatuslik kokaiinitootmine ja narkokaubanduse võrgustik, millest ülestõusnud finantseerisid oma vastupanu. Vastukaaluks FARC-ile ja ELN-le tekkisid ka parempoolsed paramilitaarsed organisatsioonid, kus mängisid juhtrolli kriminaalse maailma autoriteedid, narkokuningad eesotsas Medellini kartelli juhi Pablo Escobariga (1949-1993) ning vennad Fidel (1951-1994) ja Carlos Castaño Gil (1965-2004). Viimase eestvõttel tekkis 1996. aastal relvastatud katteorganisatsioon Kolumbia Ühendatud Enesekaitsejõud (AUC), kes pidas relvavõitlust marksistlike guerilladega. 2002 valiti presidendiks sõltumatu liberaal Álvaro Uribe Vélez. Eelmise presidendi, konservatiivi Andrés Pastrana ajal üritati pidada rahuläbirääkimised FARCiga, mis aga jooksid liiva. FARC kontrollis kümnendikku territooriumist, teised osad olid jälle ELNi või AUCi kontrolli all, kes oli laiendamas mõjujõudu. Inimröövid ja mõrvad olid muutunud tavaliseks. Uribel õnnestus aga võitluses relvarühmitustega edu saavutada, mistõttu oli ta riigis erakordselt populaarne ja see võis mõjutada ka hiljutise referendumi tulemusi. Tema „demokraatliku julgeoleku poliitika“ nõrgestas FARCi oluliselt. AUC lõpetas 2008 üldse tegevuse. Uribe järglasena valiti 2010 presidendiks tema valitsuse kaitseminister Juan Manuel Santos, kes muuseas edestas valimistel teiseks jäänud leedu päritolu endist Bogota linnapead Antanas Mockust.

Kui president Uribe eesmärgiks oli võidu saavutamine ülestõusnute üle ja nende väljatõrjumine, siis president Santos kujunes rahuprotsessi arhitektiks. 2011 hukkus Marulanda järglane FARC juhina Guillermo León Sáenz Vargas ehk Alfonso Cano (1948-2011), kes oli tuntud kui tõsiusklik ja paindumatu marksist. Tema järglane Rodrigo Londoño Echeverri (sõjanimega Timoleón Jiménez ehk Timochenko, II MS aegse nõukogude väejuhi järgi) oli 30 aastat hinnatud ja populaarne välikomandör. Santosel õnnestus parandada suhteid Venezuela ja Kuubaga, samal ajal kui president Uribe ajal jõudis Kolumbia Venezuelaga sõjalise konflikti lävele. Venezuela ja Kuuba toetus oli rahuleppe saavutamiseks väga oluline, sest nad olid olnud FARCi põhilised toetajad välisriikidest. 27. augustil 2012 algasid rahuläbirääkimised, algul Oslos, hiljem Havannas, kuhu vahendajatena olid kaasatud Kuuba, Norra, Tšiili ja Venezuela. Pingeliste läbirääkimiste järel jõuti relvarahu kehtestamiseni alles 23. juunil 2016. Rahuprotsess sarnanes eesmärkide poolest eduka Põhja-Iirimaa rahuprotsessiga, millega iiri katoliiklaste vastupanuliikumise Iiri Vabariikliku Armee – IRA poliitiline organisatsioon Sinn Fein erakonnastus ja endised mässajad integreeriti riigi poliitilisse süsteemi. Lõplik rahukokkulepe sündis Havannas 25. augustil, kuu aega hiljem  kirjutati see pidulikult alla ning järgnevalt pidi selle heaks kiitma rahvahääletus. Avaliku arvamuse küsitlused näitasid järjepidevalt rahupooldajate soliidset ülekaalu 54-72% poolt ja 28-38% vastu. Santose selja taha kogunesid kokkuleppe toetuseks toetuseks suur osa kuulsaid kolumblasi nagu lauljad Shakira ja Carlos Vives, jalgpallurid Falcao ja Carlos Valderrama, jalgrattur Nairo Quintana, skulptor Fernando Botero, Hollywoodi näitleja John Leguizamo ja paljud teised. Rahukokkuleppe kriitikuid juhtisid endised presidendid Alvaro Uribe ja Andres Pastrana, kuulsustest ütlesid Ei! kirjanik Fernando Vallejo, jalgpallur Daniel Torres ja kriminaalse maailma autoriteet, Pablo Escobari kaasvõitleja John Jairo Velasquez alias Popeye.

Referendumile suunatud kokkulepe hõlmas maapiirkondade reformi, kus oli mässuliste peamine toetusbaas, mässurühmituste lõimumist riigi poliitilise süsteemiga, vaenutegevuse lõpetamist ja kestvat relvarahu, narkokaubanduse lõpetamist ja rehabiliteerimisprogramme mässulistele, mis sisaldasid kahjude korvamist nii rahaliste ressurssidega kui ka ühiskondliku tööga. FARC kohustus hävitama kokaistandusi ja puhastama maa maamiinidest, mida konflikti käigus laialdaselt kasutati ning oli külvanud surma riigi maapiirkondades. FARC pidi muutuma legaalseks poliitiliseks parteiks, kellele eraldati viis kohta Senatis ja viis kohta Esindajatekojas. Kokkuleppe tulemusema koostati mahukas ja pikaajaline tegevusplaan, millega oleks saanud tagada kokkuleppe elluviimise. Küsimus, mis esitati rahvahääletusele 2. oktoobril oli järgmine: „¿Apoya el acuerdo final para terminación del conflicto y construcción de una paz estable y duradera?“ – „Kas te toetate saavutatud kokkulepet konflikti lõpetamiseks ja püsiva ning stabiilse rahu kehtestamiseks?“. Kui hääled kokku loeti, selgus aga kõikide suureks üllatuseks, et napp ülekaal oli lepingu vastastel – Ei! ütles 6 431 376 (50,2%) kolumblast ja rahuleppe poolt oli 6 377 482 (49,8%) hääletajat. Pettunud Santos teatas, et ühe sammuga astuti ajas neli aastat tagasi, kuid ta jätkab jõupingutusi rahuks. Hoolimata rahukokkuleppe ebaõnnestumisest, otsustas Nobeli auhinna komitee väärtustada head tahet ja määrata auhind president Santosele, seda enam, et viimase aasta jooksul ei ole suuremas osas maailma kriisipiirkondadest läinud olukord sugugi paremaks, vaid vastupidi, nii mitmegi kriisi puhul on see oluliselt halvenenud. Kui USA mõttekoda Council of Foreign Relations hindas arenguid 28 maailma erinevas kriisipiirkonnas, siis jõudis ta järeldusele, et 12 juhtumil on olukord aasta jooksul läinud halvemaks, 16 juhul on püsinud stabiilsena, kuid paranenud ei ole see mitte ühegi juhtumi puhul.

Murelikuks võib teha seegi, et väga harva sünnivad viimasel ajal erinevaid osapooli hõlmavad kompromisskokkulepped, mille eesmärk on lepitamine – reconciliation. Valdavalt üritavad osapooled ja neid toetavad jõud viia konfliktid võiduka lõpuni ning saavutada vähemalt maksimaalseid kasusid, mis teeb nende lahendamise erakordselt keeruliseks. Kuna konflikti raskuskese on kandunud “kolmanda maailma riikidesse”, siis suur osa maailmast, kes vaatab neid sündmusi eemalt, just don’t care. Populaarsele arvamusele tuginevad meediakampaaniad kruvivad aga pingeid juurde ning poliitikud on nendest otseses sõltuvuses. Novgorodi WC-l tajub rahvas uimastavat vere hurma, kui ta saab murumängudel gladiaatorite areenil pöidlaliigutusega otsustada elu ja surma üle. Kolumbias rahvas ütles populistlikel kaalutlustel ei rahule nagu Suurbritannias öeldi varem ei Euroopa Liidule ja ma ei olekski enam väga üllatunud, kui hoolimata sellest, mida väidavad küsitlused, võidab Ühendriikide järgmised presidendivalimised suure ülekaaluga Donald Trump. Hääletatakse ju pimedas, salaja ja teki all ja seal kipub inimese(?) pimedam pool üsna tihti varjust välja tulema, varjates selle, mida ta ehk avalikult väljendada ei julge. Kolumbias on FARC lubanud vähemalt esialgu relvarahust kinni pidada, kuid on tulnud teateid väiksematest kokkupõrgetest nende sõsarrühmituse ELN-iga. Tõsi küll, viimased ei osalenud käesolevas rahukokkuleppes, kuid olid varem teatanud valmisolekust „suurema venna“ eeskujule järgneda (kui FARCis arvatakse olevat 7000-10 000 võitlejat, siis ELN tugevust hinnatakse vahemikus 1380-3000 võitlejat). Hiljuti tulid teated kõneluste alustamisest ELN-ga Ecuadori pealinnas Quitos. President Santos otsustas annetada preemia kodusõja ohvritele.

Juan Manuel Santos (vasakul) ja Rodrigo Londoño Cartagenas kokkulepet allkirjastamas. Foto aadressilt: https://static01.nyt.com/images/2016/09/27/world/SUB-27COLOMBIA-1/SUB-27COLOMBIA-1-master768.jpg

Inkade impeeriumi pärandi mõju tänapäeva Ladina-Ameerika riikide poliitilisele ja kultuurilisele eneseteadvusele

Kui selle aastatuhande alguses toimus Ladina-Ameerikas vasakpööre, nn. “roosa laine”, ja vasakpoolsed valitsused tulid järgemööda võimule Venezuelas – Hugo Chavez (1999-2013), Brasiilias – Luiz Inacio Lula da Silva (2003-2011), Uruguais – Tabare Vasquez (2005), Boliivias – Evo Morales (2006), Ecuadoris – Rafael Correa (2007), Nicaraguas – Daniel Ortega (2007), Paraguais – Fernando Lugo (2008-2012), Salvadoris – Mauricio Funes (2009-2014), Peruus – Ollanta Humala (2011-2016) ja mitmed teised, sh perekond Kirchner Argentiinas ja Tšiili president Michelle Bachelet. Sinna nimekirja kuuluvad ka nende ametijärglased, teiste hulgas Nicolas Maduro (Venezuela, 2013), Dilma Rousseff (Brasiilia, 2011-2016), Jose Mujica (Uruguai, 2010-15). Kümme aastat hiljem on aga mitmed roosa lainega võimule tulnud vasakpoolsed sattunud ägedate rünnakute alla. Alles hiljaaegu tagandas Brasiilia Senat president Rousseffi, Venezuela protestib sügavas majanduskriisis eksleva president Maduro vastu. Ulatuslikud protestid toimusid möödunud aastal Nicaraguas ja Ecuadoris. Küll on “roosa laine” mõjunud ergutavalt kontinendi põliselanike poliitilisele eneseteadvusele. Käesoleva loo toimetatud variant (minimaalsete muudatustega) ilmus ERR teadusportaalis Novaator.
@H.M.
Sageli kasutatakse Uue Maailma põliselanikest rääkides koondnimetust „indiaanlane“, unustades, et tegemist on erinevate rahvastega, kellel on individuaalne ajalugu ja kultuuripärand. Koloniseerimisprotsess ja ümberrahvustumine Ladina-Ameerikas on olnud sedavõrd edukas, et paljud põlisrahvad on kaotanud või kaotamas oma identiteeti ning vaid mõned üksikud neist on olnud rahvana kestlikud. Nende üksikute hulgast tõusevad esile ketšuad, kunagise Inkade impeeriumi, Tawantisuyu,  järjepidevuse kandjad ja nende lähedane sugulasrahvas aimarad. Ketšuatel ja aimaradel on tugev mõju eeskätt Boliivia, Peruu ja Ecuadori ühiskondadele ning viimasel ajal on tõusuteel nende mitte ainult kultuuriline, vaid ka poliitiline eneseteadvus. Põlisameeriklased moodustavad neis Andide mäestiku riikides vastavalt 62%, 45% ja 25% elanikkonnast. Ketšuad elavad Peruus (3,3 miljonit), Ecuadoris (2,5 miljonit) ning Boliivias (2,3 miljonit), vähemal määral veel Kolumbias, Argentiinas ja Tšiilis. Aimarad elavad põhiliselt Boliivias (1,5 miljonit), Peruus ja Tšiilis. Lisaks ketšuatele ja aimaradele on Lõuna-Ameerikas säilinud veel kõrge identiteeditunnetusega guarani kultuur. Paraguais on guarani keel üheks ametlikuks keeleks, mille õpe on Paraguai koolides kohustuslik.

Kui maiade ja asteekide kultuuripärand sai eurooplaste sissetungiga tugeva hoobi ning tänaste päevadeni on nende kunagisest hiilgusest säilinud väga vähe, siis inkade traditsioon on osutunud elujõulisemaks. Vastupidiselt laialt levinud arusaamadele, toimus Inkade impeeriumi üleminek Hispaania krooni valdustesse järkjärguliselt ning paljud ülikud sulandusid kokku vallutajate eliidiga. Segaabielude sõlmimist hispaanlaste ja põlisameeriklaste vahel soodustas ka tõik, et niimoodi oli võimalik pääseda töö ja tribuudikohustustest (encomienda), mis kestis põlisameeriklastele 1720. aastani. Inka impeeriumi inkorporeerimine Hispaania Kuningriigi koosseisu kestis ligi pool sajandit. Peale Sapa Inca (inkade  valitseja) Atahualpa mõrvamist 1533. aastal, seadsid hispaanlased ametisse oma vasalli Tùpac Huallpa, kelle järglane Manco Inca Yupanqui põgenes Cuzcost, alustas ülestõusu ja rajas Vilcabamba Uus-Inka riigi, mis kestis 1572. aastani, kui hispaanlased selle vallutasid ja hukkasid viimase valitseja Tùpac Amaru I. Samal ajal valitses Cuzcos hispaanlaste vasallina  tema vend Paullu Inca, kelle surma järel 1549 enam uut valitsejat ametisse ei seatud. 1609. aastal  ilmus Lissabonis Inca Garcilaso de la Vega kroonika Comentarios Reales de los Incas (Inkade kuninglikud kommentaarid), mis andis hea ülevaate Inka impeeriumi ajaloost, kultuurist, ühiskonnast ja tavadest ning käsitles kriitiliselt hispaanlaste vallutusi. Inca Garcilaso de la Vega (1539-1616) oli hispaania üliku ja  Sapa Inca Tùpac Huallpa tütre järeltulija, kes kasvas üles Cuzco õukonnas, kui Inka impeerium hispaanlaste vasallina veel reaalselt eksisteeris ning sõitis 21-aastasena Euroopasse, kus pani oma tähelepanekud kirja.

Inka impeeriumi pärandile  apelleerides on selle kunagistel aladel toimunud mitmeid ülestõuse, kuulsaim neist Tùpac Amaru II vastuhakk 1780-1782. Markii de Oropesa tiitlit kandnud aadlisoost mestiits José Gabriel Condorcanqui võttis endale viimase Sapa Inca järgi nimeks Tùpac Amaru II ja alustas Cuzcos ülestõusu hispaanlaste ülemvõimu vastu, mille ajendiks võis küll olla kaotatud kohtuvaidlus.  Tema eeskujul puhkes lõuna pool aimarade ülestõus Tùpac Katari (Juliàn Apasa Nina) juhtimisel. Mõlemad ülestõusud suruti maha  ja nende juhid hukati, kuid nende pärand kandus edasi Ladina-Ameerika vastupanuliikumistesse. Inkade pärandist oli mõjutatud Simon Bolivari kaasvõitleja Andrés de Santa Cruz (1792-1865), kes ema poolt pärines ise ketšua ülikutest ja luges end inkade dünastia järeltulijaks. Saanud 1829 Boliivia presidendiks, ühendas ta 1836 Boliivia ja Peruu konföderatsiooniks, mis vallandas kolm aastat kestnud Peruu kodusõja, kus Santa Cruz sai lõpuks lüüa ja emigreerus. 19. ja 20. sajandil toimusid Peruus ja Boliivias mitmed ketšuade ja aimarade ülestõusud. Nii alustas endine Peruu armee allohvitser Teodomiro Gutiérrez Cuevas 1915. aastal Rumi Maqui ülestõusu eesmärgiga taastada Inka impeerium.

1950-tel aastatel muutus paljudes Ladina-Ameerika riikides väga oluliseks maareformi küsimus, mis mõjutas ka põlisameeriklaste identiteeditunnet, kes pöördusid sotsiaalse ebaõigluse vastu võideldes sageli ajalooliste sümbolite juurde. Boliivias tekkis Katarista liikumine, kes võttis endale nime Tùpac Katari järgi, kuid lisaks majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse küsimustele pöörasid kataristid tähelepanu aimara rahvuslikule identiteedile ja hispaania kultuuriliste mõjude vähendamisele. Indiaanlaste poliitilist identiteeti ja eneseteadvust mõjutas oluliselt  ketšua päritolu Boliivia kirjanik ja ühiskonnategelane Fausto Reinaga (1906-1994), kelle kauge esivanem oli Tùpac Katari ülestõusus osalenud ketšuate pealik Tomas Katari ja kelle vanemad osalesid 19. sajandi lõpus Pablo Zarate Willka indiaanlaste ülestõusus. Reinaga elas inkade kindluslinna Machu Picchut külastades üle vaimse uuestisünni, loobus oma varasemast marksistlikust orientatsioonist ning asus üles ehitama põlisameeriklaste traditsioonile toetuvat ideoloogiat. Reinaga kirjutas 1969. aastal raamatus „Indiaani revolutsioon“ (La revolución india): „Kristus ja Marx tuleb eemaldada indiaanlaste peadest. Inka filosoofia missioon on õilistada elu, rõõmu, armastust ja rahu – sotsiaalset naudingut.“

Chavismo mõju
Etnilisele identiteedile toetuv indiaani  rahvuslus Ladina-Ameerikas sai tugeva tõuke peale seda, kui 1999. aastal tuli võimule Venezuela president Hugo Rafael Chàvez Frias (1954-2013), kindlasti väga ambitsioonikas ja vastuoluline poliitik, kes on Ladina-Ameerika sotsiaalseid ja poliitilisi protsesse viimase 15 aasta jooksul tugevasti mõjutanud. Saanud võimule, alustas Chàvez ühiskondlike ümberkorraldustega ja kuulutas välja Revolucion Bolivariana, mis tugines Venezuela päritoluga Ladina-Ameerika 19. sajandi suure vabadusvõitleja Simon Bolivari traditsioonile. Chàvezi algatatud revolutsioon pidi kaasa tooma Lõuna-Ameerika majandusliku ja poliitilise suveräänsuse, rohujuure tasandi poliitika ja otsedemokraatia vormide rakendamise, majandusliku isevarustamise, loodusvarade õiglase jaotuse, korruptsiooni kõrvaldamise ja eetikale rajatud patriotismi. Osaliselt indiaani juurtega Chàvez pööras tähelepanu põlisameeriklaste huvidele, kes Venezuela elanikkonnast moodustavad küll väikese osa (2%). Esmakordselt nimetati valitsusse nende esindaja – keskkonnaministriks sai Atala Uriana. Chàvezi vasakpoolne ideoloogia, Chavismo, on küll tuntud eelkõige oma tugeva antiamerikanismi poolest välispoliitikas, kuid Chàvez toetas ühtlasi riigi suuremat  osalust majanduses ning Ladina-Ameerikas väga tundlikku sotsiaalse õigluse ja tulude ümberjagamise ideed. Teatavas mõttes võib Hugo Chàvezi pidada Ladina-Ameerika Gamal Abdel Nasseriks, kes üritas ladina-ameeriklaste piirkondlikku rahvuslust ühendada sotsialistlike ideedega.  Muuhulgas on Chavismo ideoloogiliselt mõjutanud ka vasakpoolseid liikumisi Lõuna-Euroopas, sh SYRIZA Kreekas ja Podemos Hispaanias.

Kui aimara päritoluga kokafarmer ja ametiühinguliider Chaparé piirkonnast Juan Evo Morales Ayma valiti 2005. aastal Boliivia presidendiks, sai temast peagi Lõuna-Ameerika indiaanlaste õiguste eestvõitleja. Päev enne ametisse astumise tseremooniat 21. jaanuaril 2006. aastal võttis Evo Morales osa pidulikust tseremooniast La Pazi lähedal Tiwanakus Kalasasaya templi varemetel, kus ta krooniti aimarade  Apu Mallku’ks (kuningaks või ülempealikuks). 2010. aastal, kui ta valiti teiseks perioodiks ametisse, kõneles Morales kõigepealt aimara, siis ketšua ning lõpuks hispaania keeles ja lubas järgida inkade seaduseid ama sua, ama quella ja ama llulla (ära varasta, ära ole laisk ja ära valeta). Ta kuulutas vana koloniaalriigi lõppenuks ning teatas, et sündinud on uus Boliivia – paljurahvuseline, autonoomne ja kogukondlik riik. 2012. aastal avaldas Morales „Päikese saare manifesti“, kus ta muuhulgas lubas üles ehitada kogukondliku sotsialismi, mille majandusliku arengu nurgakiviks peaksid saama kapitali akumulatsiooni, kasumi ja turumajanduse asemel rahva õnn ja harmoonia „emakese  Maaga“.

Ecuadoris rajati 1986. aastal Ecuadori Põlisrahvaste Konföderatsioon (CONAIE), mis järgnevate aastate jooksul muutus oluliseks survegrupiks ühiskondlike reformide läbiviimisel riigis. CONAIE eestvõttel toimusid ulatuslikud rahvaülestõusud 1990., 1994., 1997., 2000. 2002. ja 2005. aastal. 1997. aasta ülestõusu järel õnnestus neil algatada põhiseaduslikud reformid, mis laiendasid põlisameeriklaste õiguseid. 2007. aastal valiti põlisameeriklaste toetusel Ecuadori presidendiks Rafael Correa, kellest sai Hugo Chàveze ja Evo Moralese kõrval üks Chavismo ideoloogilisi liidreid Ladina-Ameerikas.  Boliivia ja Ecuador on arendanud paljurahvuselise demokraatia (plurinacionalismo) kontseptsiooni, mis peaks tagama erinevate kogukondade osaluse riigi poliitikas ning poliitilisele ja administratiivsele detsentraliseerimisele rajatud põhiseadusliku asümmeetria.

Inkade pärand Peruus
Peruu areng on toimunud Boliiviast ja Ecuadorist erinevalt, Chavismo pole kunagi seal erilist mõju omandanud ning põlisameeriklaste poliitiline aktiivsus on jäänud madalamaks kui Ecuadoris või Boliivias, kuid Inka impeeriumi pärandi sümboolne mõju on sealgi viimastel aastatel nähtavamaks muutunud. Peale diktaatorlike maneeridega presidendi Alberto Fujimori võimult kõrvaldamist valiti tema järglaseks 2001. aastal esimene ketšua rahvusest president Alejandro Toledo. Fujimori viis muuhulgas läbi ka ulatusliku põlisameeriklaste  steriliseerimisprogrammi, steriliseeriti 200-400 000 indiaani naist.  Toledo oli pärit vaestest oludest, kuid tal õnnestus pääseda õppima Ameerika Ühendriikidesse, kust ta naasis Peruusse doktorikraadiga Stanfordi ülikoolist.  Erinevalt Moralesest ja Correast oli ta liberaalne poliitik, kes toetas häid suhteid Ameerika Ühendriikidega ning oli kriitiline Hugo Chàveze poliitilise joone suhtes. Sellegipoolest heiskas Toledo presidendipalee kohale ajaloolise Cuzco linna vikerkaarelipu, mis on muutunud Tawantisuyu mitteametlikuks sümboliks ning viis ametisse astumise tseremoonia läbi ajaloolises Machu Picchus, kus ta kirjutas alla „Machu Picchu Deklaratsiooni“, millega lubades arendada põlisameeriklaste õiguseid kogu regioonis ning võidelda uue Andide identiteedi nimel. 2011. aastal valiti presidendiks ketšua juurtega mässulisest Humala suguvõsast põlvnev vasakpoolne rahvuslane Ollanta Moisés Humala Tasso, kes on varasemalt toetanud Peruu-Boliivia konföderatsiooni loomist. Humala poliitiline joon on lähedasem Correa ja Moralese omale, kuigi ta on  hoidnud Chavismo’ga teatavat distantsi ja toetanud mõõdukamaid  reforme.

Üha enam on kolmes Inka impeeriumi pärandit kandvas riigis pööratud tähelepanu põlisrahvaste emakeelsele haridusele ja kultuurilisele eneseväljendusele. Moralese valitsuse haridusminister Felix Patzi on olnud üks indiaani kultuuri eestvõitlejatest Boliivia koolisüsteemis. 2010. aastal võeti tema initsiatiivil vastu seadus, millega indiaani keelte õpetamine muutus Boliivia koolidele kohustuslikuks ning sellest sõltub valitsuse poolne toetus koolidele. Kuid tähelepanu ei pöörata ainult aimara ja ketšua keelele. 2009. aastal avati Boliivias Chucuisaca provintsis Kuruyukis esimene guaranikeelne ülikool. Esimese  ketšua keele grammatika koostas juba 16. sajandil  hispaanlasest vaimulik Fray Domingo de Santo Tomás. Ketšua keel sai Peruus ametliku keele staatuse 1975. aastal, kui seal valitses kindral Juan Velasco Alvarado vasakpoolne sõjaväeline režiim, kuid neli aastat hiljem sätestas Peruu põhiseadus ainsa ametliku keelena hispaania keele. 2006. aastal andsid kaks Cuzcost valitud parlamendisaadikut Hilaria Supa Huamàn ja Maria Sumire esmakordselt oma ametivande ketšua keeles, mille eest neid teravalt kritiseeriti ka Peruu  parlamendi juhtkonna poolt. Sellegipoolest  tunnistas parlament saadikute õigust kasutada ametlikel istungitel nende emakeelt. Mitmetes Peruu kõrgkoolides, nt Cuzco ja Cajamarca ülikoolides, on kõrgharidust võimalik omandada ketšua keeles.
Allikaid: Pre-Inca History.

Seal kus toimuvad olümpiamängud – Brasiilia poliitiline sambakarneval spordivõistluste taustal

@ckrabat
Täna öösel avatakse Brasiilias, Rio de Janeiros, XXXI suveolümpiamängud. Ladina-Ameerika suurimasse riiki ja maailma suuruselt kaheksanda majandusega Brasiiliasse sattusid olümpiamängud keerulisel ajal, kui riik maadleb oma viimase aja suurima majanduskriisiga ning kogu riiki halvavate korruptsiooniskandaalidega. Kuigi iidse traditsiooni järgi peaksid olümpiamängude ajaks kahurid vaikima ning valitsema aus võistlus sportlaste vahel, ei ole olümpiamängud ammu enam poliitikavabad. Dopingunõiajahi haripunktil on päevakorda kerkinud Venemaa sportlaste osalemine olümpiamängudel, kuna avalikkuse ette on ilmunud tõendid riikliku dopingupoliitika toimimisest Venemaal, seda eriti Sotši olümpiamängude valguses. Kõik oleks väga tore, kui keelatud ainete tarvitamisega jääksid vahele ainult Venemaa sportlased, kuid dopingutarvitamise geograafiline diapasoon lubab oletada, et dopingupoliitika toimib suuremal ja vähemal määral igal pool ning hoolimata totaalsest nõiajahipoliitikast tegeldakse suurel määral jäämäe veepealse osaga. Ma olen harva nõus Saalomon Vesipruuli auraha laureaadi Peep Pahviga, kuid Pahv kirjutab õigesti: „Riiklik dopinguprogramm ja sellega kaasnenud manipulatsioonid tulid tõendatuna päevavalgele Venemaal, kuid dopinguvastase võitlusega hästi kursis olevad inimesed peavad üsna tõenäoliseks, et samamoodi käivad asjad ka mitmes teises riigis. Mõnes riigis on dopingu tarvitamine igapäevane ja kuulub treeningute ja võistlusteks valmistumise juurde. Riiklikud antidopinguagentuurid on kohalikes oludes aga liialt mõjutatavad ja ebausaldusväärsed.“ Vilepuhujad avalikustasid Venemaal toimuva, kuid vaevalt usutav on riikliku dopingupoliitika puudumine mitmes rohkem või vähem totalitaarses riigis, mille sportlased on näidanud väga häid tulemusi.

Rahvusvahelise Antidopinguagentuuri (WADA) poolt aetav nõiajahipoliitika võitleb pealtnäha karmide meetmetega, kuid ebaefektiivselt. Riiklikud dopinguprogrammid on alati sammu võrra ees ja nende eesmärk on välja töötada kriteeriumeid, mis ei mahu keelatud protseduuride raamidesse ja võimaldaksid dopingukontrollis puhtaks jääda. Sport ja meditsiin on lahutamatud. Kui hiljutise Norra suusataja Martin Johnsrud Sundby skandaali valguses selgus, et 69% Norra suusatajaid on astmaatikud, kellel on eriõigus hingamist parandavate astmarohtude tarvitamiseks, siis tekib põhjendatud küsimus, kas nad ei peaks võistlema hoopis paraolümpial? Kui dopingutarvitaja sümboliks on meedia poolse kiviheiterahega tehtud Lance Armstrong, kes ametlikult ei ole dopingu tarvitamisega üheski proovis põrunud, siis ei maksa unustada, et on üldse raske leida omaaegset tippjalgratturit, kes poleks kunagi dopingu tarvitamisega vahele jäänud. Armstrong ei ole suur erand, vaid oma ajastu laps, seepärast täidab Armstrongi näidispoomine üksnes maailma valitseda üritava totaalse meedia sensatsioonijanust kukrut. Tippspordis valitseb aga saduserlik-variserlik silmakirjalikkus, kus puhas on see, kes pole vahele jäänud. WADA praktika dopinguvastases võitluses sarnaneb rohkem sportlastevastase terroriorganisatsiooni meetoditele, sest tal puudub efektiivne poliitika nähtuse likvideerimiseks. ROKi presidenti Thomas Bachi on kritiseeritud dopingupuhaste Venemaa sportlaste lubamise eest Rio mängudele ning teda on nimetatud Putini käepikenduseks. Poliitilise võitluse laineharjal otsustas ROK jätta olümpialt kõrvale kõik need Venemaa sportlased, kes on kunagi dopinguga patustanud, ent nüüdseks oma karistuse kandnud, kuid mille poolest on tänavu Tour de France’il etapi võitnud tipprattur Ilnur Zakarin halvem kui 2006.a. dopinguga vahele jäänud USA sprinter Justin Gatlin, kes on nüüdseks oma karistuse kandnud? Hoolimata sellest, et Ameerika Ühendriikide poliitiline süsteem on vaieldamatult demokraatlikum kui Venemaa oma? Kui selline kriteerium toimiks, siis peaksid mängudelt eemale jääma aga väga paljude riikide sportlased.

Brasiilia sisepoliitiline elu pole vähem värvikas, kui olümpiamängudega seonduv. Nende rahvusspordiala jalgpalli kõrval on korruptsioon. Käesolevad olümpiamängud avab Brasiilia ajutine president Michel Temer, kes on tegelikult selle riigi asepresident ja kelle staatus on sarnane Taavi Aasale Tallinna linnavalitsuses. 12. mail peatas Brasiilia parlamendi ülemkoda Senat ametis oleva presidendi Dilma Rousseff’i volitused. Kuigi Rousseff jääb edasi presidendipaleesse, Palácio da Alvoradasse, toimub 180 päeva jooksul uurimine, mille tulemusena Rousseff kas tagandatakse või astub taas ametisse. Olümpiamängude avatseremooniast otsustasid nii Rousseff kui tema eelkäija Luis Inacio Lula da Silva siiski eemale jääda. Presidendi tagasikutsumine ei ole Brasiilia jaoks esmakordne juhus alates 1985. aastast kui 21 aastat kestnud riigi sõjaväelaste poolt kontrollitud juhtimine asendus taas tsiviilvõimuga. 1992. aastal tagandati korruptsioonisüüdistustega ametist president Fernando Collor de Mello ning riigi presidendiks sai asepresident Itamar Franco. Seekordne korruptsiooniskandaal sai alguse 2014. aastal, kui hakati uurima rahapesuskandaali „Autopesu“ (Lava Jato), millesse on segatud Brasiilia riiklik naftakompanii Petrobras, üheksa Brasiilia suurimat ehitusfirmat ning neli Brasiilia juhtivat kriminaalset autoriteeti: Carlos Habib Chater, Alberto Youssef, Nelma Mitsue Penasso Kodama ja Raul Henrique Srour. Skeem toimib tavaliselt nii, et tehingud hinnatakse mõnevõrra kulukamateks, kui nad tegelikult on ja mingi osa rahast läheb lihtsalt „vasakule ära“, „heategevaks otstarbeks“ kui Karlssoni parafraseerida. Dilma Rousseff on küll märkinud, et Brasiilias on alati nii tehtud ja nimetas käesolevat süüdistust konstitutsiooniliseks riigipöördekatseks. Lava Jato skeemitamisega läks heategevaks otstarbeks umbes 2,8 miljardit USD. Märtsis algatas Brasiilia ülemkohus uurimise 48 erinevasse erakonda kuuluva poliitiku vastu, teiste seas Luis Inacio Lula da Silva, kes vahendas Brasiilia ehitusfirmasid Kuubasse ja Angoolasse. Teiste seas on skandaali segatud nimetatud ekspresident Collor de Mello, kes vabanes 2002.a. 10-aastasest poliitikas tegutsemise keelust ja valiti 2014 Senatisse. Peatati parlamendi alamkoja Esindajatekoja esimehe Eduardo Cunha volitused. President Lula kunagine kabinetiülem (sisuliselt peaminister) Jose Dirceu on vahistatud.

Kuigi Dilma Rousseff oli seitse aastat (2003-2010) Petrobrasi nõukogu esimees, siis tema seotust Lava Jato rahapesuskeemiga ei ole siiani suudetud tõestada, kuid detsembris otsustas tookordne Esindajatekoja esimees, eelnimetatud Eduardo Cunha lõpuks, 37. katsel, algatada Rousseffi vastu tagasikutsumisprotsessi (impeachment). Tagasikutsumisprotsessi kandev osa hõlmab siiski presidendi poolt allkirjastatud seadusi, mis on tekitanud puudujääki Brasiilia riigieelarvesse. Aastatel 2014 ja 2015 allkirjastas Rousseff kuus seadust sotsiaalprogrammide toetuseks, mida ta parlamendiga ei kooskõlastanud. Tema suhted parlamendiga ongi olnud pingelised. Brasiilia poliitiline süsteem on keeruline. 81-kohalises Brasiilia Senatis on esindatud 17 erakonda, 513-kohalises Esindajatekojas aga 26 erakonda. Brasiilia suurim erakond Brasiilia Demokraatliku Liikumise Partei (18 kohta Senatis, 68 Esindajatekojas) on tüüpiline võimuerakond, kellel pole kindlat ideoloogilist agendat ja kes on vastavalt vajadusele koaleerunud nii vasakule kui paremale. Eesti poliitilises süsteemis on sellele kõige lähemal Reformierakond. BDLP esindavad ajutine president Michel Temer, Eduardo Cunha, Senati esimees Renan Calheiros, endised presidendid Jose Sarney ja Itamar Franco. Kuni käesoleva aasta märtsini valitsesid nad koalitsioonis Rousseffi-Lula vasakpoolse Töölisparteiga (11 kohta Senatis, 57 Esindajatekojas), kuid siis tekkisid seniste partnerite vahele vastuolud. Osalt olid need majanduspoliitilised, sest Töölispartei soovis majanduskriisiga võitlemiseks arendada stimuleerimispoliitikat, siis enamus parlamendierakondi toetas kärpeid riiklikes kultustes. Brasiilia kolmas oluline poliitiline jõud on olnud sotsiaalliberaalne Brasiilia Sotsiaaldemokraatlik Partei (11 kohta Senatis, 51 Esindajatekojas), mis oli kuni maikuuni peamine opositsioonierakond – tema liidrite hulka kuuluvad 1985.a. valitud presidendi Tancredo Nevesi (suri enne ametisse astumist) lapselaps Aecio Neves, välisminister Jose Serra, aga ka riigi endine president (1995-2003) ja rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalteadlane Fernando Henrique Cardoso.

Mais astus ametisse Temeri valitsus, mida toetab 13 erakonda ja opositsioonis on Töölispartei koos Brasiilia Kommunistliku Parteiga. Töölispartei ideoloogiat on tema kauaaegse liidri järgi nimetatud ka lulismiks. Luiz Inácio Lula da Silva (1945) pärines vaesest perekonnast ja õppis lugema alles 10-aastaselt. Kooli pidi ta pooleli jätma peale teist klassi ning alustas 12-aastaselt tööelu saapapuhastaja ja tänavamüüjana. Suurde poliitikasse jõudis ta ametiühinguliikumise kaudu. Kuigi lulismil on ühiseid jooni Venetsueela chavismoga ja Argentiina kirchnerismiga, jätkas Lula da Silva oma ametiperioodil (2003-2011) eelkäija Fernando Henrique Cardoso pragmaatilist majanduspoliitikat, mis tagas riigile pikaajalise stabiilse arengu. 2010. aastal valiti Lula järglasena ametisse tema endine energeetikaminister ja hilisem kabinetiülem Dilma Vana Rousseff (1947), kuid peagi võis märgata juba esimesi tundemärke majanduskriisist. Tõsisem majanduskriis sai alguse 2014. aastal, kui Rousseff oli napilt võitnud opositsiooni kandidaati Aecio Nevest ja värskelt teiseks perioodiks ametisse valitud. Kahe aasta jooksul tõusis riigieelarve puudujääk rekordilise 1,7 miljardi USD, inflatsioon tõusis üle 10% ning lisandus 1,5 miljonit töötut ning seda ajal kui mitmed piirkonna riigid nagu Tšiili, Uruguai või ka Argentiina on olnud majanduslikult märksa edukamad. Mitte vähem värvikamad ei ole ka tänastesse skandaalidesse segatud poliitikud. Dilma Rousseffi isa oli endine Bulgaaria kommunist Petar Rusev, kes põgenes 1930-tel aastatel Ladina-Ameerikasse, seadis end lõpuks sisse Sao Paolos ja kujunes seal lõpuks edukaks ettevõtjaks. Jõukas perekonnas üles kasvanud ja hea hariduse saanud Dilmat mõjutas nooruses prantsuse vasakpoolne intellektuaal Regis Debray, kelle mõjul liikus ta marksistliku geriljarühmitusega COLINA, kust suundus hiljem edasi sarnastesse liikumistesse VPR ja VAR-Palmares.Tema mõlemad abikaasad, Claudio Galeno ja Carlos Araujo, olid tol ajal seotud geriljaliikumistega. Aastad 1970-1972 veetis Dilma vanglas. Hiljem lõpetas ta Rio Grande do Suli ülikooli ja liitus sotsiaaldemokraatliku Demokraatliku Tööparteiga, kust lahkus 2000 ja liitus Lula juhitud Töölisparteiga, oli 2005-2010 tema kabinetiülem ja valiti siis Lula järglasena presidendiks. 2016. aasta märtsis, kui Lula vastu esitati korruptsioonisüüdistus, soovis Rousseff teha viimasest oma kabinetiülem, et saavutada oma mentorile teatavat immuniteeti, kuid Brasiilia Ülemkohus lükkas taotluse tagasi.

Brasiilia poliitilise samba mitte vähem värvikas tantsukeerutaja on ajutine president Michel Elias Temer (1940), jurist ja endine prokurör, kelle vanemad on pärit Põhja-Liibanonist. 75-aastane Temer on abielus 43 aastat noorema modelli Marcela Tedeschiga, kellega ta abiellus 2003.a., kui peigmees oli 63 ja pruut 20. Situatsiooni teeb huvitavaks tõik, et ka varem mitmel korral korruptsioonikahtlustuste osaliseks saanud Temeri vastu on algatatud tagasikutsumisprotsess, mis on praegu küll alles uurimisjärgus. Kui ka Temer ametist tagasi kutsutakse, siis peaksid toimuma ennetähtaegsed presidendivalimised. Ajutiselt saab presidendiks Esindajatekoja esimees, kelleks hiljuti valiti valitsuskoalitsiooni kuuluva parempoolse Demokraatliku Partei esindaja Rodrigo Maia (1970), asendamaks korruptsioonikahtlustuse saanud Eduardo Cunhat. Igal juhul ei jää poliitiline sambatants Brasiilias, mis natuke meenutab eestimaiseid murumänge gladiaatorite areenil pingelt suurt maha spordivõistlustest ning tantsuvõistluse võitjaid me hetkel ei tea. Aprillis hääletas Esindajatekoda impeachmenti algatamise poolt häältevahekorraga 367:167 ja senatis 55:22, kuid isegi suurem osa erakondi polnud üksmeelsed. Rahva toetus Rousseffile püsinb erakordselt madalana – kui 2013.a. enne  majanduskriisi, toetas teda 79%, siis nüüdseks on tema toetus langenud 9%-ni. Märtsis ja aprillis toimusid ulatuslikud protestid Rousseffi vastu. Kui 180-päevane Senati uurimise tähtaeg kätte jõuab, peab tagandamisotsust toerama 2/3 saadikutest. Kui seda kõike segada veel tondina virtuaalmaailma vallutava zica-viirusega, siis võib nõustuda Metsa autoriteedi Hundiga Punamütsikese maailmast – “Vittu, on elu!” mõtleb Hunt uut pläru keerates…

Ikooni lahkumine III – mees, kes pani jalga Simon Bolivari kingad

@ckrabat

Hugo Rafael Chávez Frías lahkus täpselt 60 aastat peale Jossif Stalinit, 5.märtsil 2013.a. Erinevalt Stalinist lahkus ta veel parimates aastates, 58-aastasena. Sarnaselt Liibüa liidri Muammar al-Gaddafiga, oli ta piisavalt vastuoluline isiksus, kes jättis väheseid ükskõikseks. Paljude seas vihatud ning paljude seas armastatud Chàvez suutis tõsta provintsliku Venezuela, kes varem rohkem silma paistnud rahvusvahelistel missivõistlustel Venezuela naiste iluga,  maailma poliitilise kaardi rambivalgusesse. Raske vähihaigus murdis raudse tahtega mehe, kes pani endale jalga suuremad kingad, kui seda oleks keegi söandanud temalt eeldada. Chavez sündis Venezuela lääneosas Barinase osariigis külakooliõpetajate perekonnas, suhteliselt vaestes oludes. Tema esivanemate hulgas oli valgeid, indiaanlasi kui ka mustanahalisi. Segarahvastikuga Ladina-Ameerika ei mängi rassilised barjäärid tänapäeval enam väga olulist rolli, mistõttu rassiline mitmekesisus on seal muutumas tavaliseks ning rohkem valupunkte on koondunud sotsiaalsesse ebavõrdsusesse.

Chavez oli kahtlemata tugev ja karismaatiline poliitiline liider, kelle saatus ei kujunenud niivõrd traagiliseks kui aasta varem lahkunud Liibüa liidril, kuigi hoolimata erinevast kultuurilisest taustast, olid mõlemad liidrid isikuomadustelt ja ambitsioonidelt sarnased. Kui  kolonel Gaddafi  pürgis vahelduvate ambitsioonidega Araabia ja Aafrika riikide liidriks, siis kolonel Chavez soovis mängida esimest viiulit Ladina-Ameerikas. Chavez nimetas Gaddafit oma sõbraks. Kui Gaddafi 2011.a. oktoobris tapeti, ütles Chavez: “Me jääme Gaddafit mäletama kui suurt võitlejat, revolutsionääri ja märtrit.”  Mõlema teekond poliitikasse kulges läbi relvajõudude. Ladina-Ameerikas on sõjaväeline karjäär madalamatest sotsiaalsetest klassidest pärit noortele üks võimalusi murda välja parema elu juurde ning saada ühtlasi korralikku haridust. 17-aastane Chavez asus õppima Venezuela Sõjaväeakadeemiasse, mille ta edukalt lõpetas. Sõjaväeakadeemias õppimise ajal omandas Chavez vasakpoolse maailmavaate ning huvitus sotsiaalsest õiglusest. Teda mõjutas tolleaegne Peruu vasakpoolne sõjaväelasest president kindral Juan Velasco Alvarado (1910-1977), kuid sel ajal tutvus ta ka Simon Bolivari ja Che Guevara ideedega.

Peale sõjaväeakadeemia lõpetamist sai Chavezist vastuluureohvitser, kes puutus kokku Venezuela valitsusvastaste vasakpoolsete liikumistega. 1982.a. moodustas Chavez koos mõttekaaslastega armees salajase vasakpoolse rühmituse Bolivari Revolutsiooniline Armee 200 (MBR-200). 1992.a. korraldas MBR-200 ebaõnnestunud riigipöördekatse president Carlos Andres Perez (1922-2010) vastu, kes järgmisel aastal korruptsioonisüüdistuste tõttu Ülemkohtu poolt ametist tagandati. 1994.a. presidendiks valitud Rafael Caldera (1916-2009) vabastas Chavezi vanglast. 1997.a. loodi Chavezi eestvõttel vasakpoolne poliitiline ühendus Viienda Vabariigi Liikumine, mille esindajana valiti ta 1998.a. presidendiks ning vannutati ametisse veebruaris 1999. Chavezi valimisest riigipeast sai alguse vasakpoolsete poliitikute võidumarss Ladina-Ameerika valimistel. Vasakpoolsed triumfeerisid Brasiilia, Ecuadori, Argentiina, Uruguai, Boliivia ja Nicaragua valimistel. Boliivia presidendist Evo Moralesest, Ecuadori presidendist Rafael Correast ja Nicaragua presidendist Daniel Ortegast said Chavezi lähimad mõttekaaslased regioonis.

Chavezi poliitilist liini iseloomustab vasakpoolne populism ning tugev antiamerikanism.  Tema poliitilised eeskujud olid Ladina-Ameerika iseseisvusliikumise juht 19.sajandist Simon Bolivar (1783-1830), kes aastatel 1813-1830 jõudis erinevatel aegadel olla Venezuela, Suur-Kolumbia, Boliivia ja Peruu president, eelmise õpetaja filosoof Simon Rodriguez (1769-1854) ja föderalistide juht Venezuela kodusõjas 1859-1863 Ezequiel Zamora (1817-1860). Chavezi poliitiline kumiir 20.sajandist oli aga Kuuba kauaaegne liider Fidel Castro, kellega teda ühendas vasakpoolne maailmavaade ning antiamerikanism. Tänu Chavezi headele suhetele perekond Castroga kujunesid Venezuela ja Kuuba vahel välja erisuhted ning naftarikas Venezuela oli Kuuba peamine kütusetarnija. Kuigi Chavezil oli kalduvus autoritaarsusele, ei ehitanud ta Venezuelas üles Kuubale sarnast marksistlikku diktatuuri ning kuigi opositsiooni vastu rakendati vahetevahel jõulist tegevust, suleti opositsiooni telejaamu ning riigistati ettevõtteid, ei takistatud nende poliitilist aktiivsust. Stalini asemel nimetas ta oma eeskujude seas hoopis Lev Trotskit ja tema permanentset revolutsiooni. 2012.a. valiti Chavez neljandat korda presidendiks. Kuigi vastaskandidaati, Miranda osariigi kuberneri, vasaktsentristi Henrique Caprilest (1972) toetas veidi vähem kui pool valijaskonnast ehk 45%,  andis 54% valijaid hääle lõppvoorus Chavezile.

Chavez nimetas oma poliitilist agendat bolivarismiks (tema järgi on nimetatud seda ka chavismo) ja 21.sajandi sotsialismiks ning ta astus samme sotsiaalse õigluse kehtestamiseks. Euroopa ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy kiitis oma järelehüüdes Venezuela sotsiaalarengu programmi. Siiski on riigis säilinud suur kuritegevus ja sotsiaalne ebavõrdsus. 2007.a. loodi bolivarismi toetuseks Venezuela Ühendatud Sotsialistlik Partei. Rohujuuredemokraatia pooldajana initsieeris Chavez nn Bolivari ringe, mille läbi üritas töölisklassi riigi juhtimisse haarata. Põhimõttelise populistina oli tal pühapäeviti isegi omaette raadiosaade. Bolivarismi iseloomustab marksistlik võrdsust taotlev majandussüsteem, mis tugineb neile, kes loovad väärtusi ja eitab turumajanduse põhimõtted, aga samuti npopulistidele iseloomulik rahvahääletustele tuginev enamusdemokraatia.  Chavez oli aktiivne rahvusvaheliselt. Bolivari Alternatiiv Ameerikale (ALBA) asutati 2004.a. Venezuela ja Kuuba kokkuleppega kui alternatiiv Ladina-Ameerika vabakaubandusalale (ALCA). Hiljem liitusid  initsiatiiviga Boliivia, Nicaragua, Dominica, Ecuador, Antigua ja Barbuda, St.Vincent ja Grenadiinid. 2008.a. loodi ALBA juurde ka rahaliit, mis asus juurutama ühisvaluutat SUCRE‘t. Chavezi järgselt on nüüd aga raske prognoosida, kuivõrd Venezuela uued juhid suudavad säilitada riigi juhtpositsiooni Ladina-Ameerika lõimumise alastes initsiatiivides.

Esialgu asub Chavezi Bolivarilt laenatud saabastesse asepresident Nicolas Maduro (1962), endine bussijuht, kes tõusis poliitilisse eliiti läbi ametiühingutega. Sai Baba austaja Maduro on abielus Chavezit riigipöördekatse protsessil kaitsnud advokaadi Cilia Floresega (1953). Madurot peetakse võimekaks administraatoriks ja lojaalseks Chavezile, kuid tal puudub eelmise presidendi karisma. Tema tugevaimaks parteisiseseks konkurendiks peetakse Rahvusassamblee presidenti inseneriharidusega endist sõjaväelast Diosdado Cabellot (1963), kes mängis juhtivat rolli Chavezi tagasipöördumisel võimule peale 2002.a. riigipöördekatset. Uued presidendivalimised on kavas korraldada 30 päeva jooksul. Praegu tundub siiski, et liisk on langenud Maduro kasuks ja ka küsitlused annavad talle paraja edumaa opositsiooni liidri Caprilese ees. Vaevalt, et praeguste võimude juhtimisel Venezuela poliitilises joones tuleb suuri muutusi, sest nad on jätkuvalt sõltuvad Chavezi karismast. Chavezi populaarsus vaesema rahva seas oli vaieldamatu, mistõttu opositsiooni võidušansid ei pruugi olla leinameeleolu taustal suured, aga kuna Venezuela ühiskond on lõhestunud, siis võib ikooni lahkumine hoopis aktiviseerida lahkunud presidendi vastaseid.

Nicolas Maduro (paremal) ja tema iidol Hugo Chavez (1954-2013)

Foto: http://static.guim.co.uk/sys-images/Guardian/Pix/pictures/2013/2/14/1360803224006/Hugo-Chavez-Venezuela-can-009.jpg