Mis toimub Türgis?

@ckrabat
Ööl vastu 16.juulit, kui suur osa Eestimaast magas õiglast und keset sumedat suvepuhkuselõhnalist juulikuud, pandi Türgis toime sõjaväelise riigipöörde katse. Kui Türgi poliitikamaastikul elu keeruliseks läheb, siis on sõjaväelased mitmel korral võimu üle võtnud ning üritanud korda majja luua. Sõjaväe mõju riigi poliitilisele kultuurile võib Türgis võrrelda Ladina-Ameerika riikidega ja seda juba sõjaväelise taustaga ilmaliku Türgi rajaja Mustafa Kemal Atatürgi aegadest peale. Viimasest edukast riigipöördekatsest oli küll juba palju vett merre voolanud, kui sõjaväelased 36 aastat tagasi taas võimu haarasid. Aasta tagasi suri Ankaras kõrges eas, 97-aastasena, erukindral Ahmet Kenan Evren (1917-2015), kes juhtis 1980. aasta edukat riigipööret ja tegutses üheksa aastast 1980-1989 Türgi presidendina ja laskis ennast 1982. aastal ka presidendiks valida, seejuures 90% toetusega. Evreni mõttemaailma iseloomustab tema reaktsioon 17-aastase Erdal Ereni hukkamisele: „Kas me peaksime teda toitma selle asemel, et üles puua?“ Enne sõjaväelist riigipööret valitses Türgi poliitikas segaduste aeg, kui riiki valitsesid peaministrina vaheldumisi kaks ajastu prominentset poliitikut, parempoolse Õiglusepartei (moodustati 1961 Adnan Menderesi pooldajate baasil) juht Süleyman Demirel (1924-2015) ja vasakpoolse Vabariikliku Rahvapartei (loodi 1919 Mustafa Kemal Atatürgi poolt) juht Bülent Ecevit (1925-2006). Kohus 1980.a. riigipöörde juhtide Kenan Evreni ja tolleaegse Türgi õhuväe ülema Tahsin Şahinkaya (1925-2015) üle algas alles 2012. aastal ning veidi aega enne mõlema surma mõisteti nad eluks ajaks vangi ning alandati sõjaväelises auastmes reameheks. Varem, 1960. Aastal, olid sõjaväelased kindral Cemal Gürseli ja Küproselt pärit kolonel Alparslan Türkeşi (hiljem Türgi asepeaminister) juhtimisel kukutanud peaminister Adnan Menderesi valitsuse. Menderes ja kaks tema ministrit mõisteti kohtus süüdi kreeklaste vastase pogrommi organiseerimises 1955. aastal ja hukati. Nad rehabiliteeriti 1990. aastal.

Viimati sekkusid sõjaväelased oluliselt riigi poliitilisse ellu 1997. aastal, nn “postmodernne  riigipööre“, kui sõjaväe juhtkonna poolt esitatud memorandum nõudis 1996. aastal valimised võitnud ja valitsuse moodustanud islamistliku Heaolupartei liidri Necmettin Erbakani tagasiastumist. Sõjaväelased süüdistasid teda Atatürki poolt kehtestatud sekulaarse riigi põhimõtete eiramises. Erbakan sunniti tagasi astuma ning Türgi Konstitutsioonikohtu otsusega keelati tal edaspidi poliitikas osaleda ning tema Heaolupartei saadeti laiali. Erbakani poolehoidja Istanbuli linnapea Recep Tayyip Erdoğan mõisteti kohtus süüdi ja tal keelati viieks aastaks osalus poliitikas, kui ta luges avalikul üritusel ette islamistlikke tekste. Keelustatud Heaolupartei asemel rajati Voorusepartei, mis omakorda keelati 2001. aastal. Peale seda rajasid mõõdukamad ja reformistlikumad Voorusepartei juhid eesotsas Recep Tayyip Erdoğaniga Õigluse ja Arengupartei, samal ajal kui fundamentalistid eesotsas Erbakani ja tema lähimate mõttekaaslastega kogunesid konservatiivsemasse Õnnelikkuseparteisse. Türgi islamistlike erakondade kreedo põhineb poliitilisel manifestil Millî Görüş’il (Rahvuslik vaade), mille 1969.a. esitas Necmettin Erbakan. Manifest rõhutas islami moraali ja hariduse tähtsust, hoiatas Lääne tsivilisatsiooni ja sekulaarse ilmavaate laastava mõju eest, kuid pööras tähelepanu ka majanduslikule ja tehnoloogilisele moderniseerimisele, industrialiseerimisele, arengule ja majanduslikule sõltumatusele. Euroopa ühinemist nimetas Erbakan juutide ja katoliiklaste salaplaaniks islamimaailma vastu.

Õigluse ja Arengupartei võitis valimised 2002. aastal, kuid Erdoğan ise valiti parlamenti alles täiendavatel valimistel aasta hiljem, kui tema poliitikas osalemise keeld oli lõppenud. Sinnamaani tegutses riigi peaministrina tema lähim mõttekaaslane Abdullah Gül, kes oli 2007-2014 Türgi president. 2014. aastal presidendiks valitud kauaaegne peaminister (2003-2014) Recep Tayyip Erdoğan on riiki üritanud juhtida autoritaarsete meetoditega, mis on võrreldavad Venemaa presidendi Vladimir Putini võimuga. Tema diktaatorlikud maneerid riigi juhtimisel on põhjustanud mitmeid rahutusi, kuid siiamaani on tal õnnestunud võimupositsioone säilitada. Erdoğani suguvõsa on pärit Adžaariast, islamiusuliste grusiinide seast, kes emigreerusid Batumist Rize piirkonda Musta mere lõunarannikul. Recep mängis nooruses heal tasemel jalgpalli ning vaid perekonna vastuseisu tõttu jäi ära tema liitumine kuulsa Istanbuli Fenerbachega. Erdoğan on sufistliku Naqshbandi ordu liige. Õigluse ja Arengupartei võimuletulek tõi kaasa ideoloogilise murrangu Türgi välispoliitilises strateegias, kus traditsiooniline Euroopaga lõimumisele orienteerunud sekulaarne kemalism asendus uue strateegia neo-ottomanismiga, mis on lähedalt seotud pan-islamistliku ideoloogiaga. Neo-ottomanismi peamiseks ideoloogiks peetakse endist välisministrit (2009-2014) ja peaministrit (2014-2016) Ahmet Davutoğlut, kes hiljuti asendati valitsusjuhi kohal Binali Yıldırımiga. Neo-ottomanism nägi strateegiliste sihtpunktidena ette suhete arendamist Lähis-Ida, Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikidega ning kahes viimases põrkusid Türgi huvid kindlasti ka Venemaa sooviga neid riike oma mõjusfääris hoida. Türgi toetus palestiinlastele Gaza kriiside ajal 2008-2010 pingestas suhteid Iisraeliga. Türgi kodusõjas on Türgi toetanud sunniitliku opositsiooni ning on olnud teravalt president Assadi vastu, mis on omakorda lisanud õli tulle suhetes Venemaaga, eriti pärast Venemaa sõjalennuki allatulistamist Süüria piiri lähedal 2015.a. novembris. Tasub äramärkimist, et hiljuti, 27.juunil 2016, saatis president Erdoğan vabanduskirja president Putinile ning samal päeval otsustasid Türgi ja Iisrael normaliseerida kahe riigi vahelised suhted.

Käesoleva riigipöördekatse kohta on teada niipalju, et seda on seostatud praegu Ameerika Ühendriikides vabatahtlikus eksiilis elava opositsioonilise vaimuliku 75-aastase Fethullah Güleniga, kes on ise oma seotust eitanud ning riigipöördekatse hukka mõistnud. Güleni liikumine on tekkinud Said Nuri loodud Nuri liikumise baasil, kes nimetas Koraani elavaks dokumendiks, mille põhimõtted võivad aja jooksul muutuda. Samal ajal erinevad Güleni liikumise ja Nuri liikumise põhimõtted mõnevõrra teineteisest. Gülen on suurem Türgi rahvuslane kui Nursi , mõneti rohkem riigikeskne ja toetab vabaturumajandust ning neoliberaalset majanduspoliitikat. Samal ajal nõuab ta riigibürokraatia vähendamist ning korruptsiooni piiramist. Güleni liikumist (Hizmet) on peetud mõõdukaks islamiliikumiseks, mis toetab islami kohandumist kaasaegsete arengutega, seda eriti tehnoloogia ja kommunikatsiooni valdkonnas. Gülen toetab teadust, kultuuridevahelist dialoogi ja mitmeparteilist demokraatiat. Ta on rajanud ainuüksi Ameerika Ühendriikides üle 160 kooli. Güleni ja Erdoğani suhted olid varem väga head, kuuid must kass jooksis nende vahelt läbi 2013.a., kui Gülen toetas korruptsioonijuhtumite uurimist, mis Erdoğani ja tema valitsuse liikmete vastu tõstatusid. Reaktsioonina pani Erdoğan Güleni tagaotsitavate terroristide nimekirja ja nõudis Ühendriikidelt tema väljaandmist. Riigipöörajate seotus Güleniga pole siiski kinnitust leidnud, kuigi Güleni vaated võisid neid inspireerida. Riigipöördekatse tulemusena on vahistatud 2839 sõjaväelast, kuigi esialgsed teated rääkisid sajakonnast riigipöördes osalenust. Kõrgematest vahistatud sõjaväelastest on nimetatud kontradmiral Nejat Atilla Demirhani ja Egeuse piirkonna staabiülema kindral Memduh Hakbileni nimesid. Türgi relvajõudude juhataja kindral Hulusi Akar langes riigipöörajate kätte vangi, kuid vabastati. Kreeka luure andmetel langes pantvangi ka Türgi mereväe ülem, kui mässulised vallutasid fregati Gölcüki mereväebaasis. Tema asemele nimetati brigaadikindral Umit Dundar, kes teatas 104 tapetud riigipöörajast. Lisaks on saanud surma veel 90, neist 47 tsiviilisikut. Teatatud on 1184 vigastatust. Riigipöörajad üritasid vallutada presidendipaleed Ankaras, sõjaväepolitsei peakorterit ja pommitatud on parlamendihoonet. Üle võtta üritati ka riiklikku uudistekanalit TRT. Olukord Istanbulis on valitsuse kontrolli all. Siin-seal Ankaras jätkuvad veel relvastatud kokkupõrked.

Türgi on vastuoluline maa, mis on viimasel ajal olnud majanduslikult edukas ja see on tõstnud Erdoğani populaarsust. Samal ajal on ta käitunud karmilt opositsiooniga, mistõttu on palju selliseid, kellele riigi rohkem islami identiteedi tugevdamisele suunatud kurss ei ole vastuvõetav. Erdoğaniga on rahulolematud liberaalsed ja sekulaarsed ringkonnad, aga ka mõõdukamad islamistid eesotsas Güleniga. Sõjavägi on Türgis traditsiooniliselt olnud kemalismi kants ning läänele orienteeritud sekulaarsete traditsioonide hoidja. Näiteks naiste pearättide kandmist lubati Türgi ülikoolides alles mõned aastad tagasi. Tänaval võib kohata niqaabe ja hidžaabe kõrvuti miniseelikutega, eriti Lääne-Türgis. Suurem  osa islamistliku  radikaliseerumise juhtumeid Euroopas on seotud Põhja-Aafrikast pärit kontingendiga. Türgi noorsoo radikaliseerumisest Läänes pole märke olnud. Sõjaväe poliitikasse sekkumise traditsioon on Türgis tugev ja tsiviilkontroll sõjaväe üle minimaalne. Süüria kodusõda koos kasvanud pagulasrändega, riigis on 2,7 miljonit Süüria põgenikku, ja Islamiriigi tegevusega Türgi lõunapiiri vahetus läheduses ning nende sagenenud terrorirünnakutega, millest viimane toimus alles hiljuti Istanbuli rahvusvahelises lennujaamas, on muutnud riigi ebastabiilsemaks. Lisaks jätkuvad vastuolud kurdide etnilise vähemusega eriti riigi kaguosas. Erdoğanil on õnnestunud normaliseerida suhteid Kreekaga, kuid Küprose jagunemine on siiani lahendamata ning Türgi toetab jätkuvalt Põhja-Küprose Türgi Vabariiki. Persona in fieri hoiab sõrme Türgis toimuva pulsil ning informatsiooni täiendatakse jooksvalt. Prantsusmaal toimunud terrorirünnaku kohta saab lugeda siit.

Siin on kõrvuti istuma sattunud süüdistatav Fethullah Gülen (vasakul) ja süüdistaja Recep Tayyip Erdoğan (paremal). Foto: http://erkansaka.net/wp-content/uploads/2013/12/Fethullah-Erdogan1.jpg

Troonide mäng Afganistanis

@ckrabat
Täna toimub Afganistani presidendivalimiste esimene voor koos kohalike omavalitsuste valimisega. Kindlasti peidab see endas erinevaid teid riigi edasise arengu suunamiseks, mille sisepoliitilist olukorda viimase neljakümne aasta jooksul on sobiv võrrelda George Martini kultusteosega “Troonide mäng”. Kui 1973.a. kukutati kuningas Mohammad Zahir Shah (1914-2007) tema oma õemehe Mohammad Daoud Khani poolt ja riigis kuulutati välja vabariik, oli riik vaikne mahajäänud nurgake teel Lähis-Idast Indiasse. Kunagi kauges ajaloos olid siit läbi läinud Indiasse suunduvad Aleksander Suure väed, kes kulutasid piirkonna alistamiseks neli aastat 330-327.BC. Alates 1978.a.-st kui toimus Sauri revolutsioon kommunistliku orientatsiooniga Afganistani Rahvademokraatliku Partei (ARDP) eestvõttel, on riik olnud pidevas kodusõjas. Väärib märkimist, et ARDP osales riigi juhtimises Daoudi väiksema partnerina ja tema mõju oli tugev Afganistani armees. 1979.a. sekkus kodusõtta Nõukogude Liit, kes kukutas võimult ARDP radikaalse Khalqi fraktsiooni Nur Muhammad Taraki ja Hafisullah Amini juhtimisel ning aitas võimule veidi mõõdukama Parchami fraktsiooni, mille eesotsas olid Babrak Karmal ja Mohammad Najibullah. Kodusõtta sekkumist olid oma ideoloogiliselt sõbralt palunud mõlemad fraktsioonid.

Maailma ja kogu piirkonna ajaloos on aga Afganistani kodusõda hoopis märgilisema tähendusega, kui selle piirkonna geograafiline asupaik ja vaesus lubaksid eeldada. Nimelt sai Afganistani kodusõjast alguse islamiusuliste poliitiline ärkamine. Kui varem, peale lääne koloniaalimpeeriumite lagunemist, tulid ka islamimaades võimule enamasti sekulaarsed rahvuslikud ja ka sotsialistliku orientatsiooniga poliitilised jõud, siis 1979. a.-st võib leida märke islamistlike poliitiliste jõudude aktiviseerumisest. Kõigepealt toimus aasta alguses Iraani islamirevolutsioon, mis tõi poliitikasse shia vaimulikkonna. 1979.a. novembris vallutasid sunniidi vahhabiitlikud äärmuslased Juhayman al-Otaybi juhtimisel Mekka suure mošee ja hoidsid seda oma valduses üle kahe nädala. Sunniidi islamiste aitas aga poliitiliselt konsolideerida Afganistani kodusõda, kuhu 1979.a. siirdus Palestiina õpetlane Abdullah Yusum Azzami (1941-89) ja tema varjus tollal 22-aastane saudiaraablane Osama bin Laden. Nad seadsid end sisse Pakistanis ning tegeles Afganistani vastupanuvõitlejate (mujahideenid) varustamisega.

Lisaks sotsiaalsete probleemidele, kus ligi 70% elanikkonnast on kirjaoskamatu ja riigis on tõsiseid probleeme nii hariduse kui arstiabi kättesaadavusega, on Afganistan paljude kontrastide näitelava. Afganistanis pole kunagi eksisteerinud tugevat riigivõimu ning ta on olnud erinevate hõimude suhteliselt lõdvalt seotud ühendus, kus suur osa võimutäiusest lasub kohalikel hõimupealikel. Alates kodusõjast on hõimupealike kõrvale tõusnud kohalike autoriteetidena sõjapealikud. Umbes 42% elanikkonnast moodustavad pushtud, iraani hõimud, kellest 2/3 elab Pakistanis, kus nad kontrollivad keskvõimuga lõdvalt seotud nn hõimuterritooriume riigi lääneosas. Afganistanis paiknevad nad põhiliselt Kabulist idas (ghilzai pushtud) ja lõunas (durrani pushtud). Kabulist põhjas, aga samuti mitmetest teistes Põhja-Afganistani piirkondades (Herat, Mazari-e-Sharif) on enamuses tadžikid (27%). Suurematest rahvusgruppidest asuvad Põhja-Afganistanis veel usbekid (9%) ning Kesk-Afganistanis shiiausulised hasaraad. Peale nende on riigis veel mitmeid väiksemaid rahvusgruppe – belutšid, turkmeenid, aimakid jt. Kõige idapoolsemas pannisabas, kõrgmäestikus vvastu hiina piiri elavad kirgiisid.

Nõukogude väed lahkusid Afganistanist alles glasnosti ja perestroika saabudes 1989.a., kuid kodusõda jätkus. Vahepeal presidendiks saanud Moskva-meelne Mohammad Najibullah kukutati võimult 1992.a., kuid isegi see ei teinud lõppu kodusõjale, sest kommunistid kukutanud sõjapealikud hakkasid võitlema omavahel. 1994.a. tekkis riigi lõunaosas pushtude fundamentalistlik islamiliikumine Taliban mulla Mohammad Omari juhtimisel, mis kogus jõudu, juba kahe aasta pärast kukutas võimult vahepeal presidendiks saanud tadžikist islamiõpetlase Burhanuddin Rabbani valitsuse ning kehtestas riigis teokraatliku šariaadivõimu. Kodusõja järgmises faasis seisid omavahel vastamisi Taliban ning põhiliselt tadžikkidele, usbekkidele ja hasaraadele toetuv Põhjaliiga, millega ühinesid ka mõned pushtu sõjapealikud. Põhjaliiga sõjaliseks juhiks kujunes tadžiki sõjapealik Ahmad Shah Massoud (1953-2001), kes hukkus kaks päeva enne rünnakut kaksiktornidele New Yorgis, 9. septembril 2001.

Al-Qaeda rajati Azzami ning bin Ladeni poolt 1988.a. Peshawaris, Pakistanis. Kui Taliban oli huvitatud islamiriigi rajamisest Afganistanis ning tal puudusid globaalsed ambitsioonid, siis al-Qaeda ühendas jõude, kes huvitusid islami pealetungist kogu maailmas ja džihaadist väärusuliste vastu. Al-Qaeda ideoloogiline baas põhineb egiptlase Sayyd Qutbi (1906-66) fundamentalistlkel ideedel. President Gamal Abdel Nasser lasi Qutbi hukata, kuid tema vend Muhammad (1919-2014) läks Saudi Araabiasse ja õpetas islamiteaduseid Mekkas ning Jeddas, kus tema õpilaste hulka sattusid hilisemad al-Qaeda juhid Osama bin Laden ja Ayman al-Zawahiri. Kui Al-Qaeda 1996.a. Sudaanist lääneriikide survel välja saadeti, siis kolisid nad Afganistani, kus nad nautisid Talibani võimude külalislahkust ning rajasid oma baaslaagrid džihaadi läbiviimiseks. Talibani ja al-Qaeda juhid olid koos võidelnud Afganistani kodusõjas ja sealt pärinevad nende tugevad isiklikud sidemed, kuigi võib öelda, et mõlemad ajasid Afganistanis oma asja ning Taliban ei olnud al-Qaeda tegevusega vähemalt otseselt seotud.

Al-Qaeda rünnak Ameerika Ühendriikide vastu põhjustas rahvusvahelise kättemaksuaktsiooni 2001.a. ning nad kukutati võimult, kuid kodusõda jätkus. Alates 2001.a. detsembrist on Afganistani presidendiks olnud – sh 2004 ja 2009 valitud – Popalzai hõimust pärinev pushtu hõimupealike järglane Hamid Karzai, kelle volitused selle aastaga lõppevad. Aasta 2014 peaks olema viimane kohaolekuaasta NATO poolt juhitud Rahvusvahelistele Julgeolekujõududele (ISAF), kes annavad volitused riigi julgeoleku tagamiseks üle Afganistani Rahvuslikele Julgeolekujõududele. 13 aastat kestnud rahvusvaheline operatsioon ei ole aga toonud rahu Afganistani ning kodusõda erinevate jõudude vahel jätkub. Relvastatud opositsiooni juhtiv jõud on endiselt Taliban, kellega ühisel nõul tegutsevad veel endiste sõjapealike Jalaluddin Haqqani ning Gulbuddin Hekmatyari (Rabbani aegne peaminister, kes vastuolude tõttu teiste sõjapealikega ei asunud kunagi ametisse ning 2004.a. alustas koostööd Talibaniga) juhtimisel tegutsevad Haqqani võrgustik ja Hezb-e-Islami Gulbuddin. Neist viimane on olnud valmis valimiste tulemusi tunnistama ja alustama koostööd, kuid see on ka liikumistest väikseim. Talibanis endas on mitmeid liikumisi. Arvatakse, et mulla Omar on neist mõõdukamatel positsioonidel, kuid äärmuslikke taliibe juhivad mulla Najibullah ja mulla Zakir, kes soovivad jätkata võitlust võiduka lõpuni.

Afganistani presidendivalimistel on võitlusesse jäänud kaheksa kandidaati, kellest arvestavaid šansse võib prognoosida neljale. Endine välisministrit, pushtu-tadzhiki segaperekonnast dr. Abdullah Abdullah’it toetab Põhjaliiga järglane Rahvusrinne ja 2011.a. tapetud ekspresident Rabbani Jamiat e-Islami. Teine valimiste favoriit on endine rahandusminister ja Maailmapanga ametnik Ashraf Ghani Ahmadzai, keda võib pidada kandidaatidest kõige sekulaarsemaks ning reformistlikumaks. Endise välisministri ning kukutatud kuninga lähikondlase Zalmai Rassouli (kuninglikust Barakzai hõimust)  šansid ei tundunud esialgu suured, kuid teda asus toetama ametist lahkuva presidendi vanem vend Quayum Karzai. Neljas oluline kandidaat on legendaarne sõjapealik Abdul Rasul Sayyaf, keda on peetud ka Osama bin Ladeni maaletoojaks. Sayyafi vaated on olnud vahhabiitlikud, tal on head sidemed Saudi Araabiaga, kuid ta on olnud opositsiooniline Talibani suhtes ning võitles kodusõjas Põhjaliiga poolel. Nende nelja seast leiame suure tõenäosusega Afganistani järgmise presidendi. Märkimisväärne, et nende asepresidendikandidaatide hulgas on kolm hasaraad, neist üks naine (Habiba Sorabi – Rassoulil) ja olulisemad Põhjaliiga liidrid, kes on aga tegelikult jagunenud erinevate kandidaatide vahel: usbekkide liider kindral Abdul Rashid Dostum on paaris Ghaniga, Põhjaliiga kunagise juhi vend Ahmad Zia Massoud omakorda Rassouliga ja hasaraade tuntuim liider Mohammad Mohaqiq on liidus Abdullahiga. Herati tadžikkide sõjapealik Mohammad Ismail Khan on Sayyafi paariline.

Valimistejärgse Afganistani üks olulisi küsimusi on Talibani integreerimine tulevase Afganistani ühiskonda ning liikumise legaliseerimine. Lahkuv president Karzai on pidanud seda üheks võtmeküsimuseks. Ta kutsus Talibaniga läbirääkimisteks 2010.a. ellu Afganistani Kõrgema Rahunõukogu ekspresident Burhanuddin Rabbani (1940-2011) juhtimisel. Pärast tema hukkumist atentaadi läbi 2011.a. septembris juhib nõukogu tööd tema poeg Salahuddin Rabbani. Viimastel aastatel on Karzai distantseerunud Ameerika Ühendriikidest ning ajanud iseseisvat poliitikat. Afganistan on ka üks vähestest riikidest, kes on tunnustanud Krimmi lahkulöömist Ukrainast. Karzai ei ole toetanud sõjalise koostöö jätkulepet Ameerika Ühendriikidega, mis võimaldaks teatud osal Ühendriikide kontingendist jätkata teenistust Afganistanis kahepoolsete kokkulepetega. Ameerika Ühendriigid on avaldanud lootust, et kokkulepe õnnestub sõlmida Karzai järglasega.

Afganistan on olnud oluline partner Eesti jaoks, kelle kaitseväelased osalevad operatsioonil a.-st 2002. Alates 2006. a.-st on Eesti üksused osalenud koostöös Suurbritanniaga ühes kõige Talibani-meelsemas Lõuna-Afganistani provintsis Helmandis. Sellepärast on Afganistani tulevik tähtis ka Eesti jaoks, arvestades veel seda, et Afganistan on ühtlasi Eesti arenguabi üks prioriteetseid sihtriike. Tänasel päeval on rahvusvaheline abi üks Afganistani põhilisi sissetulekuallikaid oopiumikaubanduse kõrval, mille kõrvale on raske midagi sama tulutoovat välja mõelda. Afganistan on küll rikas mitmete maavarade poolest, kuid nende kaevandamine sõjatingimustes pole võimalik. Veel üks riigi valus probleem on laialdaselt vohav korruptsioon. Kui rahvusvahelised jõud 2001.a. sisse tulid, läks võim regioonides paljuski kohalike sõjapealike kätte, kes rakendasid oma piirkondades jaga ja valitse taktikat. Afganistani olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et rahuehitamist tuleb rakendada paralleelselt riigiehitamisega. Järjekordselt on kinnitust leidnud tõde, et sõjalistest lahendustest kriiside ohjamiseks ei piisa.

Talibani liider mulla Mohammad Omar kaotas 1987.a. Nõukogude vägedega võideldes silma. Pärast seda omandas ta Pakistanis Quettas vaimuliku hariduse ning tegutses vaimulikuna ühes külas Kandahari lähedal.

Foto: http://p2.img.cctvpic.com/program/newsupdate/20110523/images/1306139211129_1306139211129_r.jpg

Iraani presidendivalimised – kellest saab Ahmadinejadi järglane?

@ckrabat

Täpselt kuu aja pärast, 14.juunil, toimuvad Iraanis samaaegselt kohalike omavalitsuste valimistega presidendivalimised. Äärmuslasest Mahmoud Ahmadinejadist sai kaheksa aastat tagasi populaarne järglane tasakaalukale reformistile Mohammad Khatamile. Teherani linnapea Ahmadinejad oli 2005.a. taganud usufundamentalistide toetuse eesotsas usuliider Khameneiga ning ta võitis lõppvoorus kunagist presidenti Akbar Hashemi Rafsanjanit. Pärast kahte järjestikust perioodi ei saa Ahmadinejad aga kolmandat korda järjest kandideerida ning nii valibki Iraan juunikuus endale uue presidendi. Uute valimiste kolm favoriiti on taas üks islamirevolutsiooni legende Rafsanjani, Iraani Rahvusliku Julgeolekunõukogu sekretär Saeed Jalili ning Ahmadinejadi kabinetiülem Esfandiar Rahim Mashaei. Valimiste mustadeks hobusteks võib pidada Ahmedinejadi järglast Teherani linnapeana, karismaatilist Mohammad Bagher Ghalibaghit, endist kauaaegset välisministrit Ali Akbar Velayetit ning Revolutsioonilise kaardiväe endist komandöri, konservatiivset majandusteadlast Mohsen Rezaid.

Mõned analüütikud näevad sõltumatu kandidaadina šansse veel mitmeid ministriportfelle kandnud 67-aastasel tehnokraadil Mohammad Saeedikial. Korruptsioonisüüdistustega maadleva kurdi päritolu asepresidendi Mohammad Reza Rahimi šansse ei peetud suureks ning ta loobus.  Reformistidel puuduvad sel korral sellised väljapaistvad kandidaadid nagu 2009.a. olid Mir Hossein Moussavi ja Mehdi Karroubi ning seetõttu võib eeldada, et vähemalt mingi osa neist koondub Rafsanjani selja taha. Ülejäänud reformistide hulgas omab suurimaid šansse Khatamile lähedane mõõdukas ja pragmaatiline islamivaimulik Hassan Rowhani, kes oli 1989-2005 Rahvusliku Julgeolekunõukogu sekretär ning Iraani eestkõneleja tuumaläbirääkimistel (millist kohta praegu täidab Jalili). Rowhani põhitähelepanu on pööratud Iraani majandusele, kuid ta soovib ka suhete parandamist Läänega. Kandidatuuri valimistele esitas ka reformistist ekspresident Khatami 62-aastane asepresident Mohammad Reza Aref.

Iraani poliitilises süsteemis omab olulist positsiooni kuuest vaimulikust ja kuuest juristist koosnev Konstitutsiooni Kaitsenõukogu (hora-ye Negahban-e Qanun-e Assassi), kes teostab põhiseaduslikku järelevalvet ning korraldab valimisi. Muuhulgas otsustab Kaitsenõukogu, millised kandidaadid kantakse valimisnimekirja. Möödunud presidendivalimiste aegu pälvisid nende heakskiidu vaid neli kandidaati kandidatuuri esitanud 476-st. Valimised võitis ametlikult ülekaalukalt Ahmadinejad (62,34% häältest).  Endine peaminister Mir Hosseini Moussavi kogus 33,75%. Teiste Kaitsenõukogu poolt valimisnimekirja lubatud kandidaatide häälte arv jäi napiks – Mohsen Rezaid toetas 1,73% ning endist Parlamendi (Majlis) esimeest, mõõdukat vaimulikku Mehdi Karroubit 0,85% valijaid. Valimiste järgselt süüdistas Moussavi võime valimistulemuste võltsimises ning nõudis häälte ülelugemist. Üle maa toimusid opositsiooni meeleavaldused, mis kestsid 2011.a-ni. Iraani usuliider Ali Khamenei kuulutas opositsiooni meeleavaldused ebaseaduslikeks ning reformistlike erakondade tegevus keelati.

Seekordsetele valimistele registreerus üle 680 kandidaadi, kellest umbes 40 on tõsiseltvõetavad. Kaitsenõukogu peab neist kvalifikatsiooninõuete põhjal tegema valiku ja 7.mai seisuga oli ta heaks kiitnud vaid 54-aastase elektroenergeetika professori ja Ahmadinejadi endise teadusnõuniku Sadeq Vaeez Zadehi kandidatuuri. Konservatiive esindav Zadeh soovib läbi viia muutusi, peatada inflatsiooni ja tugevdada Iraani majandust, mis on kannatanud rahvusvaheliste majandussanktsioonide käes. Presidendi suhted islamistlike traditsionalistidega, kes soovivad veelgi jäigemat hoiakut suhetes Läänega ning presidendi institutsiooni kaotamist, on viimasel ajal pingestunud. Fundamentalistid süüdistavad presidenti korruptsiooni, nõrgas juhtimises ja ketserluses.  Iraani usujuhi Ali Hosseini Khamenei esimeseks eelistuseks võib pidada 48-aastast konservatiivset Saeed Jalilit, kes on mitte kuigi edukalt juhtinud tuumaläbirääkimisi Lääneriikidega. Usuringkondadele vastuvõetavateks kandidaatideks peetakse veel  67-aastast lastearsti haridusega Velayatit, 52-aastast Ghalibaghit ja 68-aastast filosoofi, kunagist Parlamendi esimeest Gholam Ali Haddad Adeli, kes on lubanud omavahel koostööd teha.  Oma kandidatuuri on esitanud ka lahkuva presidendi vanem vend Davoud Ahmadinejad, kuid kahe venna suhetes on viimasel ajal esinenud pingeid.

Ahmadinejadi pooldajate taga on konservatiivne Iraani Islamiehitajate Allianss, mis on pigem rahvuslik kui islamistlik ja poliitilistelt vaadetelt neokonservatiivne erakond. Nende eesmärk on suurendada Iraani mõju piirkondliku liidrina, kellel on mõju teiste riikide poliitikasse. Antiikse Pärsia impeeriumi minevikupärand on koorem, millest ei soovi kergesti loobuda ka tänapäeva Iraan. Lahkuva presidendi soosik, 52-aastane Esfandiar Rahim Mashaei, ei oma aga vaimulike ringkondade täit usaldust. 2009.a. nõudis usuliider Khamenei tema taandumist asepresidendi kohalt. Elektriinseneri haridusega tehnokraat Mashaei peab ennast pigem Iraani rahvuslaseks kui usufundamentalistiks ning ta võib kultuurilistes ja sotsiaalsetes küsimustes olla üsnagi  liberaalsete vaadetega. Usufundamentalistid on teda nimetanud isegi teisitimõtlejaks, ketseriks, vabamüürlaseks ja spiooniks. Mashaeile heidetakse muuhulgas ette ka habemeajamist.

Väljaspool Iraani ongi kõige tuntum kandidaatidest endine president 1989-1997, 78-aastane vaimuliku haridusega Akbar Hashemi Rafsanjani, kes Iraani Parlamendi esimehena 1980-tel aastatel paistis silma fundamentalistlike positsioonidega. Tänaseks on ta taandunud mõõdukaks reformistiks, kes viimaste presidendivalimiste aegu 2009.a. toetas opositsiooni väljaastumisi. Ekspresident Khatami, keda peetakse reformistide vaieldamatuks liidriks, ongi teada andnud oma toetusest Rafsanjanile, keda iseloomustab 1979.a. islamirevolutsiooni ühe tähtsaima juhi ja ajatolla Homeini lähedase kaastöölise  taust. 1980-1988 Iraani-Iraagi sõjas oli ta Iraani sõjaline juht ning tal on pooldajaid vaimulikkonna hulgas, mistõttu ta võib ühendada nii teatavat osa reformiste kui ka konservatiive. Rafsanjanit on koos usuliider Khamenei ja kaaskandidaat Velayatiga süüdistatud Iraani opositsiooniliidrite tapmiste organiseerimises välismaal. Presidendina hoidis Rafsanjani mõõdukat joont ja panustas Iraani majanduse arengusse. Kuigi ta on toetanud Iraani tuumaprogrammi, on ta ühtlasi väitnud, et tuumarelva väljaarendamine on vastuolus islami traditsioonidega. Viimastel aastatel on Rafsanjani olnud valitseva režiimi suhtes mõõdukalt kriitiline.

Presidendivalimistele annab lõpliku näo Konstitutsiooni Kaitsenõukogu, kes peab registreerunud kandidaatide seast valitud lõpuks välja valima. Kui möödunud valimistel konkureerisid kaks poliitilist kogukonda – konservatiivid (Ahmadinejad, Rezai) seisid vastamisi reformistidega (Moussavi, Karroubi), siis tänavused valimised ennustavad konkurentsi kolme ideoloogilise suundumuse vahel – Khamenei-meelsed usufundamentalistid (Jalili), Ahmadinejadi meeskonna natsionalistid (Mashaei) ja reformistid (Rafsanjani). Kõik kolm põhikandidaati registreerisid end selleks ette nähtud perioodi viimasel päeval, 11.mail. Vastavalt Iraani 1979.a. põhiseadusele on Iraani riigipea usuliider Khamenei ning president täidab täidesaatva võimu juhi rolli. Kas uus president suudab tugevdada Iraani rahvusvahelist positsiooni ja parandada suhteid lääneriikidega? Vaevalt, et Jalili ja Mashaei toovad kaasa suuri välispoliitilisi muutusi. Rafsanjani tahe ja võimalused midagi muuta jäävad esialgu ebaselgeks.

Usuliider Ali Hosseini Khamenei (vasakul) ja Ali Akbar Rafsanjani suhted halvenesid 2005.a., kui Khamenei toetas presidendivalimistel Ahmadinejadi.

Foto: http://static.guim.co.uk/sys-images/Guardian/About/General/2013/4/17/1366193872215/Ayatollah-Ali-Khamenei-an-010.jpg

Iraani tuumaprogramm ja selle võimalikud järelmid Lähis-Idas

@ckrabat

Viimasel ajal on taas aktiviseerunud mure Iraani võimaliku tuumarelvastumise ning Iisraeli võimaliku reaktsiooni pärast sellele.  Iisraelis on käivitunud diskussioonid ennetava õhulöögi andmiseks Iraani tuumarajatistele. Arvatakse et peaminister Benjamin Netanyahu ja kaitseminister Ehud Barak kalduvad toetama ennetavat lööki, kuid mitmed Iisraeli eksperdid hindavad Iraanist lähtuvat ohtu lähitulevikus vähetõenäolisena. Ennetava õhurünnaku efektiivsus jääb küsitavaks, kui ei saa kindel olla, et see tooks kaasa tuumaprogrammi pidurdumise, rääkimata selle peatamisest, ning selline rünnak võib põhjustada hoopis Iraani vasturünnaku. Kui lähtuda rahvusvaheliste suhete praktikast, siis ennetava õhurünnakuga kaasnevad õiguslikud küsimused ei määra kuigi palju, sest rahvusvahelise õiguse eripära nõuab kehtestatud reeglite aktsepteerimist mõlema poole poolt ja loomulikult ka piisava jõu ning tahte seda jõudu kasutada olemasolu eksija korralekutsumiseks.

Iisrael on sageli isepäiselt talitanud ning tema otsuseid rahvusvaheliselt mõjutada ei ole just kerge. Oluliseks muutub siinjuures Ameerika Ühendriikide seisukoht, sest kui ühelgi rahvusvahelisel jõul on üldse võime Iisraeli otsuseid mõjutada, siis on see Ameerika Ühendriikidel, kuigi isegi selle peale ei või alati kindel olla. Ameerika Ühendriikide geopoliitilised ambitsioonid on siiski märksa laiemad kui Iisraelil. President Obama on kinnitanud intervjuus NBC-le, et Ameerika Ühendriikidel on väga hea ülevaade Iraani tuumaprogrammi käigust ning ta kinnitas, et konflikti on võimalik lahendada diplomaatilisel teel.  Obamast võib aru saada, sest Iraagi sõja terava kriitikuna ei ole tal kerge minna sama teed kui tema eelkäija. Ajal, mil Ameerika Ühendriikide majanduslik seis näitab esimesi vaevumärgatavaid paranemismärke ning seal seisavad parajasti ees presidendivalimised, siis president Obama huvides oleks tekkivat kriisi vältida. Kunagi tuli omaaegne asepresident Dick Cheney välja ideega, et Ühendriigid peaksid olema suutelised sekkuma kahte suuremasse rahvusvahelisse kriisi. Cheney soovunelmad teostusid Iraagis ja Afganistanis, kuid ilma suurema eduta. Kui Ühendriigid tõid möödunud aastal oma väed välja Iraagist, siis täna räägitakse juba missiooni lõpetamisest Afganistanis. Konflikt Iraanis muudaks olukorra Kesk- ja Lähis-Idas keerulisemaks ning plahvatusohtlikumaks koos võimalusega laieneda naaberriikidesse Iraaki ja Afganistani. Ebaselgeks jääb Iraani siseriiklik reaktsioon võimalikule rahvusvahelisele sekkumisele. Kuigi suur osa Iraani elanikonnast võib sisimas olla kriitiline oma riigi fundamentalistliku režiimi suhtes, siis võib see olukord muutuda, kui nad seisavad silmitsi suveräniteeti ähvardava välisvaenlasega.

Iraani tuumaprogrammi juures on paljugi jäänud veel ebaselgeks, sh kui tõsised on nende kavatsused massihävitusrelvade arendamisel ning kui kaugel on nad tuumapommist. Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) eksperdid avastasid Iraani tuumarajatisi inspekteerides, et Iraan on tugevasti edasi arenenud uraani rikastamisel, mis teeb võimalikuks  tuumapommi valmistamise. Mõned eksperdid arvavad, et Iraan võib tuumarelvaks valmis olla umbes aasta pärast. Samas on Iraan kinnitanud, et nende tuumaprogramm  on rahumeelse iseloomuga. Iraani kavatsustest on toodetud väga palju spekulatsioone , kuid need pole faktide läbi kinnitust saanud. Maailmakuulus Iisraeli sõjaajaloolane Martin van Creveld on öelnud, et kui Iraan ei üritaks luua tuumarelva, siis oleksid nad hullud. Van Creveld hoiatas, et maailm peab õppima elama koos tuumariik Iraaniga ja tuumaobjektide ründamine, nagu Iisrael tegi seda Iraagi ja Süüria tuumarajatiste vastu 1981.a., ei pruugi anda soovitud tagajärgi, sest tegemist ei oleks enam üllatusrünnakuga nagu kolmkümmend aastat tagasi. Van Creveld ei usu, et Iraani tuumarelv ergutaks neid Iisraeli ründama, sest Iisraelil on selleks olemas piisav heidutusvõime.

Iraani tuumaprogrammi ümber tekkinud rahvusvahelisel käral on palju sarnast sündmustega Iraagi võimalike massihävitusrelvade ümber aastatuhande vahetusel. Iraagi kogemus on hoiatav, sest kuigi Saddam Hussein lõpetas massihävitusrelvade toomise programmid peale Lahesõda, siis kasutas ta narratiivi Iraagi võimalikust tuumapotentsiaalist heidutusena rünnaku vastu, mida ta kartis nii läänest kui Iraanist. Paralleele Iraani ja Iraagi vahel tekitab eelkõige mõlema riigi rahvusvaheline usaldusväärsus, õigemini selle puudumine. Sarnaselt Saddami Iraagiga on Iraanilgi probleeme valmisolekuga arvestada kehtiva rahvusvahelise süsteemi nõuetega ning rahvusvahelise kogukonna murega uue tuumariigi ilmumise pärast rahvusvahelisele areenile.  Iraan on lubanud Iisraeli riigi eksistentsi lõpetada ja ta ei ole suhtunud soosivalt rahvusvahelise kontrolli kehtestamisele nende tuumaprogrammi üle, tehes takistusi IAEA ekspertide järelevalvele. Iraani üldine seisund Lähis-Idas ei ole kerge, sest usuliste vastuolude tõttu puudub neil arvestatav toetuspind araabia riikides.  Head suhted on neil praeguse Iraagi juhtkonnaga, kellega ühendab sarnane usuline kuuluvus islami šiiitide harusse. Iraani lähedane liitlane ja oluline tugi regioonis on Süüria, mida kontrollib šiiitide ühte haru, alaviite, esindav Assadi perekond. Araabia kevade järel on Süüria mõju teistele araabia riikidele siiski peaaegu et kadunud. Iraani mõju on tunda veel Liibanonis, kus šiiidid on tõusnud kõige arvukamaks etniliseks grupiks, keda esindavad esindavad Iraani-meelne äärmuslik  fundamentaalne usuliikumine Hezbollah ja veidi mõõdukam Amal.

Kui Iisrael peaks otsustama ikkagi ennetava rünnaku kasuks, siis missugused võiksid olla aktsiooni rahvusvahelised tagajärjed? Nii nagu on näidanud erimeelsused Süüria režiimi hukkamõistmise küsimuses, kus ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed Venemaa ja Hiina on jäänud eriarvamusele ning blokeerinud rahvusvahelisi karistusaktsioone Süüria vastu, siis on nad olnud vastu ka täiendavate sanktsioonide kehtestamisele Iraanile. Iraani vastaste aktiivmeetmete kasutamine võib kaasa tuua erinevate jõudude polariseerumise ning lõppkokkuvõttes pinge tõusu rahvusvahelistes suhetes tervikuna. Kõige muu kõrval hirmutab maailma naftahinna tõus, mis võib põhjustada niigi majanduskriisiga võitlevatele lääneriikidele täiendavaid probleeme. Iraan on ähvardanud naftaekspordi peatamisega Euroopale, kui need alustavad tema vastaste sanktsioonidega. Iraan katab 18% Euroopa Liidu naftaekspordist ja seetõttu ei ole täit üksmeelt kerge saavutada. Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa loodavad sanktsioonidega, mis hõlmavad nii naftaembargot kui finantssidemete piiramist, alustada kolme kuu jooksul, kuid mõned Iraani naftast rohkem sõltuvad riigid (nagu Kreeka) ei soovi kiirustada. Kaardipakk on avatud, kuid kaartide paiknemise järjekorra saab bluffimisega (nagu ennetav õhurünnak) segamini lüüa.

Iraani president Mahmoud Ahmadinejad on teatanud, et Iraan ei vaja tuumapommi. Kas teda usutakse?

Foto: http://news.bbcimg.co.uk/media/images/49411000/jpg/_49411539_49411538.jpg

Raudse parandžaa taha peidetud Turkmenistan

@ckrabat

Peaminister Andrus Ansipi  hiljutise visiidiga Turkmenistani  tasuks heita pilk 1991.a. iseseisvunud endisele Nõukogude Liidu liiduvabariigile, kes on maailmas tuntud peamiselt 2006.a. surnud endise presidendi Turkmenbashi Saparmurat Nijazovi järgi, kelle autoritaarne võimutäius on võrreldav Põhja-Korea kommunistlike juhtite Kim Il-Sungi ja Kim Jong-Il’iga ning hiljuti võimu ja elu kaotanud Liibüa liidri Muammar al-Gaddafiga. Turkmenistani ühendab Põhja-Koreaga ka sügav isolatsioon muust maailmast, mistõttu nende tegemistest ei ole just palju teada. Pikaaegse Liibüa liidri Muammar al-Gaddafiga ühendab Nijazovit soov  originaalse rahvusideoloogia väljakujundamiseks. Kui Gaddafi pärandas maailmale „Rohelise raamatu“, siis Nijazov initseeris turkmeeni natsionalistliku piibli „Ruhnama“. Erinevalt Kim Il-Sungist ja Gaddafist, aga ka näiteks Aserbaidžaani liidrist Geidar Alijevist või Süüria valitsejast Hafiz Assadist, ei jäänud Nijazovi lahkudes võim perekonda. Nijazovi lesk on vene-juudi päritoluga ning teadaolevalt valis nende ärimehest poeg Murad hoopis Venemaa kodakondsuse ning on juba 10 aastat elanud väljaspool Turkmenistani. Nijazovi tütar elab kuuldavasti Moskvas või Prantsusmaal.

Loodusvaradelt on Turkmenistan rikas riik, kes omab maailma suuruselt neljandaid gaasivarusid ja päris kopsakaid naftavarusid. Ekspordiks kasvatatakse ka puuvilla, kus Turkmenistan on maailma kümnes eksportöör. Naaberriikidesse eksporditakse märkimisväärselt veel elektrienergiat.  Kui uskuda ametlikke andmeid, oli Turkmenistan keset üleilmsest majanduskriisist halvatud maailma 11%-lise SKP kasvuga neljas riik maailmas ka selles arvestuses. Nagu paljud diktaatorid, pakkus Nijazov oma rahvale tsirkuse kõrvale ka leiba. Riik on lubanud oma kodanikele subsideerida elektrit gaasi, vett ja soola kuni 2030.a.-ni. Riigi kodanikud saavad teatud limiidi ulatuses (40-200 liitrit kuus sõltuvalt sõiduki tüübist) tasuta bensiini.

Turkmenistan oli mõneti isoleeritud metsik maa juba Nõukogude Liidu tingimustes. Seepärast ei tabanud teda ka migratsioonilaine vennasvabariikidest ning põlisrahva turkmeenide protsent rahvastikust tõusis 59% -lt 1939.a. koguni 72%-ni 1989.a. Hiljem on vene päritolu elanikkonna väljaranne progresseerunud ning põlisrahva osakaal tõusnud kõrge 85% lähistele. Venelased on 4%-ga usbekkide järel suuruselt alles kolmas rahvusrühm riigis. Erinevalt teistest Kesk-Aasia riikidest, on Venemaa mõju seal tunda oluliselt vähem. Venemaa relvajõud lahkusid Turkmenistanist 1999.a. Aeg-ajalt on kahe riigi vahel puhkenud pinged  Venemaale eksporditava gaasi hinna üle. Turkmenistan on välja kuulutanud alalise neutraliteedi, mistõttu ta ei osale julgeoleku- ja kaitseiseloomulistes liitudes. Nagu Ukraina, ei ratifitseerinud ka Turkmenistan SRÜ põhikirja ning on organisatsiooni mitteametlik assotsieerunud liige.

Kadunud Saparmurat Nijazoviga ei õnnestunud Andrus Ansipil enam kohtuda, Nijazovi pöörlev kuldne kuju on Ashabadi kesklinnast kadunud (eemaldati 2010.a. augustis) ning teda võttis vastu Turkmenbashi järglane hambaarsti haridusega president Gurbangulõ Berdõmuhhamedov. Turkmenbashi nimetas 1997.a. Berdõmuhhamedovi tervishoiuministriks ning 2001.a. juba asepeaministriks. Tervishoiuministrina viis ta 2005.a. läbi reformi, millega kaotati riigis haiglad väljaspool pealinna ja suuremaid piirkondlikke keskusi. Aasta varem jättis Turkmenbashi ta kolmeks kuuks palgata, sest riigi tervishoiutöötajatele oli mitmeid kuid palk välja maksmata. Berdõmuhhamedovi perekonnaelu on segane. Tal on kaks tütart ja poeg, kuid tema naine elab Londonis. Tal on väljaspool abielu sündinud tütar venelannast armukesega.

Berdõmuhhamedov on lubanud Turkmenistanile suuremat majandusvabadust, samuti ollakse huvitatud e-riigi ideest. Turkmenistan on üritanud vähendada majanduslikku sõltuvust Venemaast. Riigi nafta ja naftatoodete eksport on kasvanud jõudsasti ja riik otsib võimalusi transiidivõimaluste laiendamiseks.  Kui praegu läheb valdav enamus Turkmenistani gaasist välisriikidesse läbi Venemaa, siis peagi võib olukord muutuda. Kõige suuremaks Turkmenistani gaasi tarbijaks võib saada Hiina, kui läbi Usbekistani ja Kasahstani Hiina suunduv gaasijuhe saavutab täisvõimsuse. Aastatel 2014-15 peaks Hiinasse liikuma 65 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas ning Hiina investeerib omakorda maailma suuruselt teise gaasimaardla Lõuna-Jolotani väljaarendamiseks. Peale Nijazovi surma on Turkmenistan on näidanud üles huvi  suhete arendamiseks Euroopa Liiduga, mis peaksid elavduma Trans-Kaspia ja Nabucco gaasijuhtmete programmidega. Eesti peaministri ja äridelegatsiooni visiit ning sõlmitud kahepoolne topeltmaksustamise vältimise leping ongi üks väike samm selles suunas.

Kuigi Berdõmuhhamedov on Nijazovi pärandit veidi revideerinud, eeskätt läbi aktiivsema välispoliitika ning majandussuhete, on Turkmenistan endiselt üks kõige mahasurutumaid ja piiratud vabadustega riike maailmas. Valitseva Demokraatliku partei kõrval olid opositsiooniparteid pikalt keelatud, kuid 2010.a. konstitutsiooniparandusega lubati opositsiooniparteide seadustamist. 2008-2009.a. parlamendivalimistel olid 90% kandidaatidest valitseva partei liikmed. 2010.a. Demokraatia Indeks paigutab riigi 167 riigi hulgas 165. kohale enne Tshaadi ja Põhja-Koread, aga Myanmari ja Usbekistani järel. Turkmenistan on muust maailmast tugevasti isoleeritud, neil on viisavabadus vaid Türgi, Aserbaidžaani, Malaisia, Mongoolia ja veel mõne riigiga. Ainult 1,6% elanikonnast omab juurdepääsu internetile ja ainus teenusepakkuja on siin riiklik firma „Turkmentelekom“.

Berdõmuhhamedovi võimuletulekuga on mõningad poliitvangid vabastatud, inimeste reisimisvõimalusi suurendatud, pensionid, mida Nijazovi ajal vähendati, taastatud, nagu ka 10-aastane hariduskohustus. Suurel määral on tegemist siiski režiimi liberaliseerimisega ning põhjalikest muutustest on Turkmenistan veel kaugel. Iseseisev välis- ja majanduspoliitika ei taga automaatselt veel läänes aktsepteeritud inimõigusi, mida me peame lennukalt itta suundudes arvestama. Turkmenistan on ikka veel peidetud raudse parandžaa taha, kuigi silmaklappe on hakatud tasapisi avama.

aadressilt: http://farm9.staticflickr.com/8005/7466191058_5ea5356c15.jpg

Nijazovi pöörlev kuldmonument on tänaseks juba maha võetud