Ei surmanuhtlusele!

@ckrabat

10. oktoober on rahvusvaheline surmanuhtluse vastane päev! Eesti ühines Euroopa Nõukogu välisministrite ühisdeklaratsiooniga surmanuhtluse kaotamiseks, millega on tänase seisuga otsustanud ühineda Albaania, Andorra, Austria (algataja), Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Holland, Horvaatia, Iirimaa, Island, Itaalia (algataja), Kreeka, Küpros, Leedu, Liechtenstein (algataja), Luksemburg, Läti, Makedoonia, Malta, Moldova, Monaco, Montenegro, Norra, Portugal, Prantsusmaa (algataja), Rootsi, Rumeenia, Saksamaa (algataja), San Marino, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Suurbritannia, Šveits (algataja), Taani, Türgi, Tšehhi, Ukraina ja Ungari. 47-st Euroopa Nõukogu liikmesriigist ei ole deklaratsiooniga ühinenud vaid viis – Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Venemaa ja Poola mis seab surmanuhtluse pooldajate ning vastaste vahele kultuurilised, kui mitte tsivilisatsioonilised piirid. Kuid ka need viis riiki on loobunud surmanuhtlusest, mida Euroopas reaalselt rakendab veel vaid Valgevene.

Surmanuhtlusel on veendunud poolehoidjaid Eestiski, kes näevad selles lahendust paljudele sotsiaalsetele probleemidele. Anonüümne netikommentaator Robert peab surmanuhtluse puudumist ühiskonna peamiseks valupunktiks. Surmanuhtluse kehtestamine on eriti populaarne neukkude seas, kes nagunii vihkavad kõike, mis tuleb neile vaenulikust Euroopast. Neukkud tahaksid küll Euroopa elatustaset, kuid nad jälestavad Euroopa kultuuri ja väärtussüsteemi. Surmanuhtluse pooldajate väärtussüsteemid pärinevad Nõukogude Liidust, millist elustiili nad tahaksid jätkata ka Euroopa Liidus. Samal ajal ei ole neukkud suutnud püstitada surmanuhtluse taastamisega kaasnevat positiivset argumentatsiooni. Mis läheks ühiskonnas paremaks? Mida Eesti võidaks surmanuhtluse taaskehtestamisest? See nõuaks neilt mõttetööd ja paneks pea valutama. Põhiline argumentatsioon surmanuhtluse sisseviimiseks lähtub instinktidest nagu tapahimu. Kuna neukkude ideaalmaailmad Nõukogude Liit, Hiina, Põhja-Korea, Pol Pothi Kampuchea jt on olnud väga repressiivsed, siis toetavad ka neukkud murumängude jätkumist gladiaatorite areenil, kus nad saaksid ülespoole või allapoole suunatud pöidlaga otsustada ligimeste elu ja surma üle. Nende jaoks on hukkamine vaatemäng, milleta näidend ei oleks täiuslik.

Üks neukkude põhiargumente surmanuhtluse taastamise toetamiseks on ka selle väidetav odavus, sest inimelu on nende meelest väärtusetu. Tõepoolest, kui nii vaadata, siis mis elu neil neukkudel niiväga olla saabki, nende käitumine ongi suuresti instinktidele üles ehitatud ja võib-olla on elust vabanemine nende jaoks mingi lahendus. Teine surmanuhtlusest vaimustumist soodustav asjaolu tuleneb inimeste kaugenemisest kristlikust õpetusest. Kui inimene on Jumalast ära lõigatud, siis üritab ta end ise asetada Jumala rolli. Jumalast ära lõigatud inimene meenutab neid lapsi, keda Philip Pullmani “Kuldses Kompassis” üritati proua Coulteri laboratooriumis vabastada nende daemonitest. Proua Coulter nimetaski inimese ja daemoni (hinge) lahtiühendamist giljotiiniks. Nii toodeti konveieriliinil hingetuid zombisid. Kristlik õpetus on olemuselt lunastusideoloogia on paljudele instinktide najal eksisteerivatele olenditele arusaamatu, sest lihtsam on inimesest vabaneda, kui teda kasvatada.

Neukkude põhiargument surmanuhtluse restaureerimisel on, et kord oleks majas – iga naabri-Juhan, kes julgeb üldrahvalikule arvamusele vastu kobiseda, püsigu vait ja hirmul. Rangelt kontrollitud ühiskond, sarnane George Orwelli Okeaaniale või Aldous Huxley heale uuele ilmale, oleks neukkude jaoks paradiis. See on neukkude jaoks olulisem, kui laiatarbekaubana leviv väärarusaam nagu vähendaks surmanuhtluse kehtestamine kuritegevust, millele pole lisada statistilist toetust. Pigem on isegi vastupidi, kus massirepressioone rakendav hirmuühiskond võib olla palju vägivaldsem, sest inimesed on seal vabastatud moraalsetest kannatustest. Totalitaarsed ühiskonnad ei usu hinge olemasolusse. Kuriteo sooritanu lunastatakse tasuta piletiga teispoolsusesse, kuid tema hing jääb kandma eelmises elus tema hingele asetatud taaka.

Surmanuhtluse rakendamist jätkatakse umbes 50 riigis, teiste hulgas ennast demokraatia kantsiks pidavas Ameerika Ühendriikides. Ameerika Ühendriikide näite kasutamist surmanuhtluse toetuseks võib siiski pidada poliitilise demagoogia meistriklassiks, sest sealgi on paljud edumeelsed osariigid loobunud surmanuhtluse rakendamisest. Tervelt 18 osariiki on kaotanud surmanuhtluse, neist Michigan, Wisconsin, Maine juba 19. sajandil. Hiljem on surmanuhtlusest loobunud Minnesota, Alaska, Hawai, Vermont, Iowa, West Virginia, North Dakota, Massachusetts, Rhode Island, New Jersey, New York, New Mexico, Illinois, Connecticut ja Maryland, aga samuti Columbia föderaalringkond ja Puerto Rico. Möödunud aastal lükkas surmanuhtluse kaotamise rahvahääletusel tagasi küll California osariik. Oregon kaotas surmanuhtluse 1964, kuid taastas selle kakskümmend aastat hiljem. Surmanuhtluse pooldajad elavad põhiliselt Metsiku Lääne traditsioonidest lugupidavates lõuna- ja lääneosariikides, kuid üldine toetus surmanuhtlusele on küsitluste põhjal siiski vähenenud. Kui veel 1994 toetas surmanuhtlust 80% ameeriklastest, siis aastaks 2012 on toetus langenud 63%-ni.

Kõige massilisemalt rakendatakse surmanuhtlust Hiinas, Iraanis, Saudi Araabias, Iraagis, Ameerika Ühendriikides ja Põhja-Koreas, kus aastas mõistetakse surma kümneid, sadu (Iraan) või tuhandeid (Hiina) inimesi. Ameerika Ühendriikide surmanuhtluse täideviimise protsess erineb tavapärasest praktikast, sest see võib kesta aastakümneid. Hiljuti hukati Arizona osariigis 71-aastane vang Edward Schad peale 34-aastast vangistust 1978.a. toime pandud mõrva eest. California osariigis ootab juba üle kahekümne aasta surmanuhtlust omal ajal Eestist põgenenud Tauno Waidla, kes mõisteti surma 1991.a. väliseestlase Viivi Piirisilla tapmise eest. Viimasel ajal on surmanuhtluse taaskehtestamise üle arutletud Leedus seoses ühe alaealise mõrva- ja vägistamisjuhtumiga, kuid sealgi võib tegemist olla pigem tugevate neukkumõjudega, missugune väärtussüsteem eelistab kättemaksu karistusele. Kuritegevuse nagu mitmete muude eluga kaasnevate väärnähtuste vastu tuleb võidelda preventiivselt, sest tagajärgedega võitlemine ei muuda ühiskonda turvalisemaks, vaid see on tulekahju põhjustest teadlik möödavaatamine.

Hukkamine kividega surnuks pildumise läbi filmist “The stoning of Soraya M.”

Foto: http://livingincinema.com/wp-content/uploads/2009/06/SorayaM-002.jpg

Timuka roll

@huviline
Võrdse kohtlemise põhimõte (taliooni printsiip) näeb ette võimaluse mõrvar hukata. Kehtiv hoiak ühiskonnas seda võimalust ei kasuta, kohaldades võrdse kohtlemise põhimõtet valikuliselt, riskides nõnda mõistmatuse ja silmakirjaliku mao mainega elanike hulgas. Miks võetakse selliseid sotsiaalseid riske, miks otsustatakse silmakirjalikkuse kasuks? Valitsejad, kelle roll on ühiskondlike hoiakute kehtestamine ratsionaalsetele järeldustele tuginedes, veeretavad vastutust nagu kuuma kartulit peos. See on riigivalitsemise üldine trend, säilitada võim kuid loobuda vastutusest, mis poliitilises mõttes tähendab stagnatsiooni ja kõlvatut konkurentsi. Ma näeb siin ohtu demokraatiale. Võimude omavaheline lahutatus ei tähenda vastutuse lahutamist võimust. Kui seda siiski tehakse, siis ei ole demokraatlikel valimistel enam mingit tähtsust. Valikuvõimalus küll säilib, aga see on kallutatud, mida näiteks võis näha artide streigi puhul. Minister ei vastuta, vastutab haiglate liit, haiglate liit ei vastuta, vastutab arstide liit jne. Mõned ajakirjanikud väidavad (Andrei Hvostov), et surmanuhtlus kaotati sellepärast, et keegi ühiskonnas ei soovinud timukaks hakata. Tegelikult on tegemist valitsejate teadliku tahtmatusega, mille eesmärk on vältida uut ümberjagamist, selgema ja parema maailma tekkimist.

Valitsejate jaoks on kuuma kartuli veeretamisest saanud omamoodi mäng, mida mängitakse samasuguse innuga nagu nooruspõlves jalgpalli, teades samal ajal, et silmakirjalikus on suurim patt. Ebaadekvaatne käitumine, tegelikuse ilustamine, valetamine ja muud silmakirjalikuse avaldused on suurim patt sellepärast, et sellega muudetakse inimene asjaks, kellega polegi vaja ausalt rääkida, unustades, et ka asjastatud inimesega saab ausalt rääkida. Ausus aga on kõige tähtsam voorus, inimeseks olemise alus, mõtlemisvõime tekkimise eelduslik omadus, mis on vormistatud mõtlemisteaduse (loogika) esimese reeglina (A võrdub A). Tänapäeval, infoühiskonnas, kui teadmised ei ole enam kapital (kapital on üksnes riigisaladuseks kuulutatud info, reeturid müüvad seda), on aususel eriline tähendus. Keegi inimene ei ole ennast ise teinud, kandes materiaalse suguakti kõrval oma loomise saladust, mida lahendada ei ole suudetud (Dostojevski järgselt), kuid mille lahendamisele on suunatud inimkonna parimate peade jõupingutused. Selle saladuse lahendamise edulugu on saatnud tõusud ja mõõnad, saavutades apogee tõenäoliselt antiikajal, kuna viimane terviklik usuõpetus (kristlus) sündis sel ajal. Sealt alates näeme olemasolevate terviklike usuõpetuste klikistumist ja sektistumist, kui lugeda muhameedlus kristluse eriliigiks teatud erisustega, mille kõrvale pole uut tekkinud.

Demokraatlikus infoühiskonnas on tekkinud sama seis, mis kahekümnenda sajandi alguses enne maailmasõdu, mida on peetud valgustusfilosoofia resultaadiks ja parimaks perioodiks Euroopa ajaloos, kuid mis tegelikult sisaldas sügavaid probleeme, nt eksistentsialism. Veel varem oli laotud alus inimõiguste teooria tekkimiseks, mis praegusel ajal on poliitilise retoorika lahutamatu osa. See kummaline vastuolu, eksistentsialism ja inimõigused, puudutas mõtlejaid, kes pakkusid erinevaid kunstilisi lahendusi, nt absurdis (Albert Camus). Olukorras, kus elu mõtte üle oli lakanud juurdlemine, vaidles A.Camuse vastu: „Sellest ma järeldan, et elu mõte on olulisem kõigist muudest küsimustest“. Teatris jõudis Antonin Artaud julmuse teatri mõisteni, mis tähendas tema jaoks viidatud vastuolu lahendamist puhastumise läbi. Siis saabusid maailmasõjad, üks hullem kui teine. Eksistentsialismi ja inimõiguste vahelise vastuolu kummalisus on jäänud, elu on kuulutatud ülimaks õigushüveks, aga üksikisik tunneb ennast hüljatuna. Sama seis on tänapäeval kui avalikuses tirazeeritakse Andrus Vaariku seisukohta: „Elul ei olegi mõtet“. Ring ei tohiks siiski taaskord sulguda.

Käesolevas blogis avaldatud arvamus “Giljotineerimise põhjendamine“, kus on arutletud surmanuhtluse taaskehtestamise võimaluse põhjendatuse üle, ja mida on saatnud kommentaatorite pidev läbilõikav seatapukisa, teeb vahet julmusel ja julmuse teatril (puhastumise sümbol), giljotineerimisel ja giljotineerimise põhjendusel (surmanuhtluse sümbol), vägivallal ja vägivalla mõistel. Seejuures on vägivald defineeritud nähtusena, mis on omane üksnes inimesele, kuna eeldab toimepanija psüühilist seost oma teoga. Nimetatud psüühilise seose (tunnetuse) miinimumnõue on teadmine, kuid sellega on sõlmitud üksnes üks osa suhtest. Veel on vaja midagi, sinilindu, usku ja lootust. Vägivalda ei saa toime panna ettevaatamatusest, kogemata, hooletusest või soostudes, vägivald eeldab alati vähemalt möönmist, nõustumist. Kui vaadata ohvri poolt, siis esineb küllalt palju vägivalda ja sellega nõusolekut seksuaalse enesemääramise valdkonnas. Võimalik, et sellest valdkonnast tulebki sinilindu otsida. Sellised mainitud nähtused (soostumine, möönmine jne), mis muudavad maailma oma tegevuse kaudu, mille ühisnimetaja on vägivald, on tundmatud loomariigis või taimeriigis. Kuid inimene pärineb loomariigist, viimane omakorda taimeriigist, mis võib tähendada, et nimetatud müütiline sinilind on selleks ühisosaks, mis meid sidudes ulatub aega, mil üks osa anorgaanilisest (süsinik) muutus loovast pingest tulenevalt orgaaniliseks. Vägivald on selle pingelise valu tekitava olukorra jätk. Vägivald on sündmus, kui teha vahet sündmustel ja juhtumitel. Ohvri seisukohalt on oluline valust vabaneda. Timukas vabastab giljotiini päästiku. Tema roll on olla narr, kes ainsana näeb läbi, kui alasti see rahvas tegelikult on, kelle hulgast keegi endale timuka rolli võtta ei taha.

 

 

Giljotineerimise põhjendamine III – täideviimine ja tagajärjed

@huviline
Alustades kolmandat lugu vägivallakultuse ja vihakõne teemal, mille haarmed ulatuvad otsapidi karistuse täideviimiseni (giljotineerimine kui surmanuhtluse sümbol), tuleb kõigepealt tõdeda, et ühiskonnas levivad epistlivendade loengud eetikast on selleks tegelikuks mootoriks, mis vägivalda levikut ühiskonnas soosivad. Selline tõdemus põhineb vanal arusaamisel: kuuldes kedagi rahust rääkimas, valmistu sõjaks. Teiseks tuleb vägivallast rääkides tõdeda selle inimlikkust, omandi ja eksimise kõrval, sest loomariigis ega taimeriigis vägivalda ei esine, täpselt samuti nagu ei esine eksimusi ja omandit ega konkurentsi (Vt Rein Maran). Eksimuseks ja vägivallaks on võimeline vaid inimene. Omandivaba ühiskonda püüdsid NLis realiseerida kommunistid, kuid nad unustasid konkurentsi, millisest eksimusest said kõik aru alles impeeriumi kollapsiga paarkümmend aastat tagasi. Sellepärast tuleb esimese asjana lahata vägivalda spordis, kus on parimal kujul realiseeritud võistlevuse (konkurentsi) põhimõte.

Selle lihtsa pildilise materjali vaataja peaks arusaama vägivalla kompromissitusest, mis on üks põhjustest, miks vägivald epistlivendade sogase jutuvada kaugele maha jätab. Just vägivald on see liikumapanev mootor, mille tõttu õigus (reeglid) kunagi ühiskondlikku elu korraldama hakkas, sest vägivald on reguleeritav. Spordis on reeglid kehtestatud ja samuti on reeglid kehtestatud ka sõjas. Ilma vajaduseta regulatsiooniks vaevalt õigus ühiskondlikus mõttes kunagi tekkinud oleks. Sama vajadus eksisteerib ka tänapäeval, sest kui poleks ohtu, siis poleks vaja ka õiguskaitset. Kelle vastu üldse õigus kaitseb inimesi? Vale oleks arvata, et õigus kaitseb meid looduõnnetuste puhul. Õigus kaitseb meid teiste inimeste eest.

Seega on õige, et ühiskond, mida soovitakse ülesehitada omandita, ilma vägivallata ja eksimata, puudutab midagi kommunistide helesinisest unistusest, mille realiseerimisel kaotasid elu tuhanded Gulagi arhipelaagis (soomõiste ja sümbol samaaegselt). Võib kindel olla, et sama juhtub kaasaegse lääne tsivilisatsiooniga, mis vägivalla ja viha põlu alla soovib panna. Vägivallakultus kuulub praeguse parketipoliitika juurde, kelle sõnad on täis kiidulaulu eetika teemal ükskõik kuhu sa vaatad või millise kanali lahti keerad, igalpool vahib vastu närtsinud edevus, et mina tean kõige paremini, kuidas on siinmail seitsesada aastat kedagi mõisatallis pekstud, kuulutades vingus näoga, sõrme tähtsalt püsti hoides: vägivald tekitab vägivalda. Selline on tegelik vägivallakultus, sest nagu ütles Faust: see on jõud mis kõikjal tõstab pead, mis soovib head, kuid korda saadab halba. Kui keegi hakkab sulle rahust rääkima, siis valmistu sõjaks. Vägivald ei tekita vägivalda sellel lihtsal põhjusel, et see on konkurentsi (võistlevuse) kõrvalnähtus. Kompromissitu selgusena on vägivald ka väga hea kasvatusvahend. Vanaema antud vits mööda kintse poisikesele, kes pääsukeste pesa ridvaga räästa alt alla lõi, pani poisi mõtlema, rübliku nõrgemaid kaitsma ja mehe naiste eest välja astuma, kui need abi vajasid. Nännipunnidest, kelle küüned alati lõigatud, soeng korras ja viigi pükstel, kasvas praktilise filosoofia (eetika) ühendkoor, kellele kiidulaul “vägivald tekitab vägivalda” kunagi kurku ei jää.

Inimkond koosneb isikutest, keda on arvuliselt ligikaudu 7 miljardit ja keda saab mitmesuguste tunnuste aluselt erinevatesse rühmadesse liigitada, kas siis nahavärvuse alusel nelja erinevasse rassi (valged, mustad, punased, kollased), sootunnuste alusel kaheks (meheks ja naiseks), vanuseliste tunnuste alusel on võimalik moodustada palju erinevaid gruppe (põlvkonnad, valimisealised, süüvõimetud, alaealised, noored, vanad jne), aga tööalaselt liigituvad inimesed veelgi väiksematesse ringidesse, vastavalt oma huvidele. Üks eriline tunnus on riik. Mõned peavad riiki täiuslikuks moodustiseks, mis annab isikutele parima kaitse. Tänapäeval, kui Euroopas on kujunemas riikideülene impeerium  (EU) riikidest, kes on igipõlised rivaalid, arvavad mõned, et inimõigused on riikideülesed ja võimaldavad nende rikkumiste puhul sekkuda rahvusvahelisel kogukonnal riikide siseasjadesse ning nõnda vältida sõda. Seni ei ole riikideülesed inimõigused vältinud ühtegi sõda. Tegelikult ei saa ükski inimõigus ühtegi sõda kunagi vältida, kui just ühiskond ei peaks vägivallavabaks saama. See tähendaks, et me oleme jõudnud kommunismi. Inimõigus ei saa olla riikideülene sellel lihtsal põhjusel, et inimõigus on õiguse alaliik. Iga õigus tähendab mingit tegevust/tegevusetust (luba, keeldu või käsku teatud viisil käituda), kus määrav on käituja psüühiline seos (tunnetus) oma tegevuse/tegevusetusega. Kui organisatsioon (riik) omaks tunnetust, siis võiks valitseja tunnetus seda ületada või isegi kõikide riikide ülene olla, aga see oleks juba avastus psühholoogia valdkonnas.

Siiski leidub poliitiliselt motiveeritud inimeste hulgas ja mitte ainult nende hulgas isikuid, ,keda ei huvita millistesse tingimustesse me sünnime ja millistes tingimustes me sureme. Võib olla polegi vaja huvi tunda, millistesse tingimustesse me sünnime, kuid igatahes peaks iga inimene mõtlema surma peale. Teaduslikku lahendust siin pole, sest surm ei ole teaduse objekt. Sarnaselt poliitikutele, kes on sisulistest kohustustest vabastatud (idemniteet), pole ka teadlastel mingeid sisulisi kohustusi. Sellepärast peavad inimesed ise mõtlema tuleviku peale. Juhtusin sirvima kuuenda klassi eesti keele ja kirjanduse õpikut (üheks autoriks vist see mees, kes kirjutas Buratino etendusele teksti), kus liigitatakse kirjandus kolmeks: luuletus, proosa ja draama. Noore kultuuritegelase eksimus, mida õpilased koolides tiražeeritult õpivad, seisneb selles, et selles pole nimetatud õiguskirjandust (seadus). Õigustekst on eriline. Lisaks suurele hulgale definitsioonidele käib iga seadusega kõrvuti karistuse hoiatus oma nähtamatut rada. Hoiatus, kui see sisaldub seaduses, ei ole väärtushinnang, faktiväide ega fiktsioon. Karistuse hoiatusest on räägitud „Giljotineerimise põhjendus“ eelmistes tekstides. Kui giljotiin langeb, siis on hoiatus täide viidud. Millised on surmanuhtluse tagajärjed ühiskonna jaoks? Karistus on üks vägivalla liike. See on seda tüüpi vägivald, mille võistlevus seisneb valikuvabaduses. Võrdsustamine on alati vägivald ja võrdsed võistlustingimused on just seda tüüpi vägivald, millest üks väljub võitjana ja teine on kaotaja. Karistus võrdsustab ka tagajärjed ja peaks riikliku vägivallana olema kõigile võrdne. See ongi lihtsustatult giljotineerimise põhjendus, kui see lõpuks on täideviidud.

Velikije Luki: “Üle-eestiline vägivald”

Eutanaasia ja vägivald

@ckrabat

Viimasel ajal on kirjaniku ja ajakirjaniku Andrei Hvostovi eestvõttel Eesti avalikkuse tähelepanu alla sattunud eutanaasia lubamise küsimus. Tegelikult on probleem laiem – mida peale hakata inimestega, kes ise ei suuda enesega hakkama saada ning vajavad abi. Kas ehitada üles inimväärne sotsiaalhooldussüsteem või rakendada radikaalsemaid vahendeid? Varem või hiljem võib igaüks meist seista probleemi ees, kui tal tekib vajadus pühendada end ligimese hooldamisele, mis võib aga mõjutada selle sama inimese elukvaliteeti. Ta peab tegema survestatud valiku, kas ta suudab jätkata valitud erialal või on sunnitud tegema mõne muu valiku. Esmapilgul võib eutanaasia lubamine lahendada paljusid probleeme, kus inimene realiseerib elust lahkumisega oma vaba tahet, kuid eutanaasia lubamist võib vaadelda ka samas kontekstis surmanuhtluse rakendamisega – kui suur on ühiskondlik empaatiavõime?

Arst Indrek Oro võrdles eutanaasia lubamist relvade paiskamisega vabamüügile. Ühiskonda toimevõimet mõjutavate otsuste rakendamisel on ohtlik pimesi ahvida Belgiat või Šveitsi, vaid tuleb arvestada konkreetses ühiskonnas valitseva mentaliteediga. Massitarbimisele orienteeritud müügiühiskonnas on inimelu kaotamas väärtust. Ühiskond, kes ei näe probleemi “kasutute loomade” massilises hukkamises, ei tähtsusta inimelu andmise ja võtmisega kaasnevat vastutust. Äraaetud hobused lastaksegi maha. Kui juba sünnitamist propageeritakse kampaania korras, mis ei arvesta uue ilmakodaniku muretsemisega kaasnevat vastutust, siis pole midagi imestada, et rahvaarvu mõõdutundetut  juurdekasvu propageeriva Andrei Hvostovi jaoks pole elu piisavalt suur väärtus, millest on võimalik “kõrgemate ideede” nimel kergesti loobuda. Ma ei taha Hvostovi aga üldsegi mitte maha teha, sest tähelepanu juhtimine fundamentaalsetele sotsiaalsetele probleemidele, mis vajavad kiiret ning efektiivset  lahendamist, on tema poolt kindlasti väga tänuväärne. Küsimus tekib selle olulise probleemi lahendamiseks pakutavate lahenduste kohta. Diskussioon, nii eutanaasia poolt kui vastu, on kindlasti edasiviiv nähtus.

Eutanaasia kõige suurem oht on selle lubamisega kaasneda võiv sotsiaalne surve – noortele orienteeritud ühiskond hakkab survestama best before ületanud kodanikke, et nad loobuksid vabatahtlikult elust.  Kõrgemate väärtuste nimel võib vabalt tekitada eutanaasiat propageeriva meediakampaania – kui sa ei suuda iseendaga toime tulla, ühiskonnale kasu tuua, siis kiirusta, meie kliinikus eutanaasia enne jõule 15% odavam. See tundub võimatu? Kindlasti mitte. Võib-olla esmapilgul tõesti õõvastav kampaania, kuid ajapikku inimene harjub ja võtab seda loomulikuna. Lõpuks hakkab inimene kalkuleerima – kui ma pöördun täna arstide poole palvega lõpetada minu elu, siis võidan nii ja nii palju. Ise küsimus, kas selline on unistuste ühiskond, mille toimevõimet saab pidada loomulikuks. Siinkohal võib nõustuda sotsiaalminister Taavi Rõivasega, et ennem jäägu pärandvara saamata kui vanainimene hooldamata. Ministri seisukoht on saanud juba kriitikat, sest kindlasti pole see ainuvõimalik lahendus probleemile, kuid vähemalt on see samm mingisugusegi lahenduse suunas. Kui see pärandvara on perekonnale ikkagi nii väärtuslik, siis peab ta tagama ka selle omaniku hoolduse. See ongi vastutus.

Eutanaasia teine külg puudutabki just seda sama inimese vaba tahet, kui eutanaasiat hakatakse rakendama pärandvara omandamise eesmärgil – korteri saamiseks Lasnamäel või kasutatud bemari omandamiseks ja kus testamendi tegemise kõrval antakse ka nõusolek eutanaasiaks. Arvestades ühiskonnas vohavat neukkumentaliteeti, ei tundu see mõte meie varakapitalistlikus ühiskonnas üldsegi mitte ilmvõimatu. Sageli kuuleme vanuritest, kes on langenud petturite ohvriks ning oma varast ilma jäänud. Eutanaasia seadustamisega võib kaasneda huvitatud osapoolte so. pärijate ja tohtrite, seaduseväliseid kokkuleppeid, kus kutse-eetikat vaigistab sobiv kupüür ja hetkel kontaktivõimetu elutalitlusmasinatest sõltuv patsient aidatakse kõrge komisjoni “otsusega” teispoolsusse, saamaks kätte tema vara. Võib ka ette kujutada erinevaid meetodeid patsiendilt “omal soovil” allkirja saamiseks. Kui vaadata tänaseid silmade põledes kuldvasikat kummardavaid moraalipuudelisi, ei oleks tulevikus sellised tellimusotsused kindlasti haruldased, kuriteokoosseisu tõestamine aga ei pruugi olla lihtne.

Ühiskondliku edukultuse surve on suur, kuid samal ajal puuduvad toimivad lahendused paljudele sotsiaalsetele probleemidele. Inimesed, kes sattuvad edukultuse ja sotsiaalsete probleemide surve alla, kannatavad depressioonide all, mistõttu sallimatuse ja viha levikul ühiskonnas võivad olla sotsiaalsed põhjused. Enesetappude arv on suur, sest üha suuremate nõudmistega ühiskonnas paljud dilemmade kätte sattunud inimesed murduvad.  Vaidleksin vastu Rait Marustele, et eutanaasiat võib seostada inimese vaba tahtega. Eutanaasia pole suitsiid, vaid surmaotsuse langetamine lükatakse teiste kaela. Elust vabatahtlikult lahkuva inimese puhul võtab see inimene ka võimaliku vastutuse enese kanda. Eutanaasia korral peavad surmaotsuse täide viima arstid, kes võivad omakorda sattuda ühiskondliku surve alla nagu mainib Eiki Nestor. Eutanaasiat läbi viiva arsti funktsioon ühiskonnas sarnaneb keskaegse timuka omaga.

Riigi julgeolek ei sõltu kindlasti ainult tema sõjaväest. Millist väärtust omab üks riik, mida säilitatakse tankide toel tema kodanike heaolu arvelt (N: Põhja-Korea)? Siit jõuamegi algküsimuse juurde, kas riik on inimeste jaoks või inimesed riigi jaoks? Kas riik kannab vastutust oma kodanike heaolu eest või on tema eesmärk tagada tema valitsejate heaolu? Aga kes siis riiki valitsevad, rahvas või poliitiline eliit? Üks esmasemaid julgeoleku valdkondi riigi ja ühiskonna jaoks on sotsiaalne julgeolek, mis peab tagama ühiskonna ja tema liikmetetoimetulekuvõime. Seetõttu seisab riik valikute ees, kas üles ehitada toimiv sotsiaalhooldussüsteem, kus kodanikel, kes ei suuda endaga enam toime tulla, on õigus saada kvalifitseeritud spetsialistide abi, täpselt samuti nagu lastel on õigus saada kooliharidust, või jätta need inimesed iseenda ja nende omaste hooleks. Inimelu väärtustamine nõuab riigilt investeerimist sotsiaalhooldussüsteemi, täpselt samadel alustel nagu ta investeerib riigikaitsesse või haridusse. Täiesti võimalik on saavutada ühiskondlik kokkulepe, kus mingi osa SKP-st suunatakse sotsiaalhooldussüsteemi nagu 2% on määratud kaitseeelarvesse.

Eutanaasia on radikaalne lahendus, mis ei väärtusta elu. Seda võib mõista kui surmanuhtluse rakendamist kodanike vastu, kes ei suuda enda eest hoolt kanda. Üksikisiku elu pole sellises ühiskonnas väärtus.  Kindlasti võib tekkida erandlikke olukordi, kui eutanaasia võib osutuda möödapääsematuks ning sellepärast peab selle võimaluse üle kindlasti diskuteerima, kuid igal juhul saab tegemist olla väga erandlike juhtumitega, kus protsessi läbiviimine on nii meditsiiniliselt kui legaalselt igakülgselt kontrollitud, mitte konstitutsioonilise õigusena eutanaasia rakendamiseks või veel enam, odava lahendusena sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Tänases Eesti ühiskonnas valitseva sotsiaalse tellimuse juures võib eutanaasia lubamine võrduda surmanuhtluse varjatud taastamisega.

Elu ja surm – Bernt Notke “Surmatants”

Pilt: http://www.kunstikeskus.ee/new/ktk/info/uudis_pilt/2009/08_2009/bernt_notke_surmatants.jpg

Giljotineerimise põhjendamine II – kelle oma on surmanuhtlus?

@huviline
Tänapäeval on surmanuhtlus  Euroopa Liidu tingimustest välistatud ideoloogilistel põhjustel. Euroopa on õiguste ja vabaduste osas kõige rohkem reguleeritud ja kaitstud piirkond kogu maailmas. Siin on kõige rohkem keelde ja käske. Amorfne poliitiline eliit on loomas korda, mille põhiväärtuste huka kuulub rahu, kuid mitte filosoofiline selgus. Loodava korra tasakaal on oletatavasti tagatud vajaduseta surmanuhtluse järele. Võib öelda, et surmanuhtluse järgi puudub sotsiaalne tellimus. Seadustatud surmanuhtlusel on lisaks külg, mis ei puutu ideoloogiasse ega protsessi. Seda väljendab lihtne küsimus, kelle oma on surm? Teisiti öeldes, kelle oma on surmanuhtlus (karistus), mis on määrtud keelu rikkujale? Selge, et seadusi teevad poliitikud ja surmanuhtlus peaks seega kuuluma poliitikutele. Tegelikult on iga karistus usuakt, sh surmanuhtlus, sest puudutab midagi tulevikku kuuluvat. Sellepärast pole võimalik jätta surmanuhtluse üle otsustamist üksnes seadusandja valdusesse, kelle motiivid ei pruugi kattuda rahva motiividega. Poliitikute motiivid on tavaliselt väiklased, mida ei saa öelda rahva motiivide kohta. Tulenevalt Maslowi vajaduste hierahiast on iga inimese, sh poliitiku esmased vajadused seotud söögi ja sigimisega, hankides selleks vajalikke vahendeid. Kaheldamatult on igal poliitikul alati vähem vara kui tema kolleegil, milleks hankeid tehaksegi. Võrreldes Lääne-Euroopa kolleegidega on kohalikel poliitikutel kaheldamatult oluliselt vähem vara. Vahel võib juhtuda,  et endale vahendeid hankides sooritatakse rahva seisukohast ka mõni kasulik toiming, nt kuulutatakse välja Vabariik, liitutakse EL või euroalaga, kulutatakse riigikaitsele 2% eelarvest.

Võib ju vaielda selle üle, et rahva motiivid on määratlemata mõiste, sest tegelikult on mõistlik jätta rahvas ja tema motiivid defineerimata. Poliitikute väiklastes motiivides võib siiski kindel olla. Rahva motiividel ei ole ka Maslow vajaduste hierarhias kohta. Hoopis teine olukord kujuneb kui väiklaste motiividega poliitikud hakkavad otsustama karistuste üle, omamata selleks vajalikku filosoofilist selgust. Vaatleme karistust, surmanuhtlust, kui ettekirjutust, mis on tekst, positiivses vormis hoiatus, mille eesmärk on sotsiaalne tasakaalustamine. Karistus on omand, mis kuulub omajale ja  millega tuleb arvestada. Vägivald on nähtus, mis toimib valdusena. Nähtusena on karistus vastassuunaline meedias tuntud terminiga uudis, sest seaduslik hoiatus välistab ootamatuse.  Tõsi, täideviimisel on  karistusel vägivallaga palju ühiseid jooni, kuid see ei ole käesoleva loo teema. Siinkohal võikski väita, et tekstina kuulub karistus poliitikutele. Tegelikult on igas seaduses hulk teksti, mis ei kuulu ka tekstina poliitikutele. Elu äravõtmine on keelatud olenemata sellest, kas tapmise paragrahv on seadusesse kirja pandud või mitte. Elu ei saa olla poliitikute oma ka selles mõttes, et elu kuulutatakse absoluutseks õigushüveks. Igasugune absolutiseerimine viib paratamatult usu sfääri, kuhu poliitikutel ei tohiks asja olla. See nõue tuleneb iidsest lepingust, mis sõlmiti kunagi Euroopa ususõdade ajal, kuid mis ei ole tänapäevalgi tähtsust kaotanud.

Privaatsfääri tungimine on selle mõttes poliitikast või teadusest erinev, et seda pole võimalik rikkuda millegi jaatamisega, vaid ainult eitamisega. Ükskõik, mida keegi jaatab, see on tema asi ja kuulub talle. Poliitikas on vastupidi: keegi ütleb avalikult, et tema midagi usub või ei usu. Eitades avalikult  surmanuhtlust või Jumalat, on teoks saanud privaatsfääri tungimine. Seaduseandja võib privaatsfääri tungimist mõnda aega õigustada, kuid ta ei saa seda õigustada kogu aeg, sest eitusega on ta omandanud kellelegi kuulva jaatuse.  Kestlik rahvas ei saa tolereerida ebaseaduslikku tapmist, minnes vastasel korral iseendaga vastuollu, nii nagu Hukkunud Alpinisti hotellis, kus Hinkus tuli Hinkusele vastu. Kõik, kes sünnivad maailma ja kasvavad suureks, küsivad kunagi omandi kohta ega ole nõus, kui poliitikud midagi igavesest ajast igavesti enda omaks peavad, olgu see siis positsioon või karistus või Hukkunud Alpinisti hotell. Omandi ümberjagamine ei toimu paraku kunagi evolutsioonilisel teel. Küsimus on teadvustamises. Iga karistus on kurjategija oma ja talle tuleb omistada, mis on selleks ette nähtud. Sellistel puhkudel küsitakse sageli,  kellele lüüakse hingekella (E.Hemingway). Täideviimine ja protsess on aga juba järgmise loo teema.

 

Giljotineerimise põhjendamine

@huviline

Poliitika tähendab muu hulgas ideoloogiate korraldamist. Seoses lahvatanud skandaaliga, mis ajaloos jääb ilmselt Silvergate nime kandma, on kuulda olnud uute erakondade võimalikust tulemisest, mis võib viidata ka mingitele uutele poliitikatele. EL tingimustes on väidetavalt surmanuhtluse taaskehtestamine poliitiliselt välistatud. Inimestena ühiskonnas elades tuleb hoolt kanda, et tavapärane lahkukasvamine keskkonda kujundavatest seaduspärasustest jääks võrdsuhtelistesse (proportsionaalsus) piiridesse. Kõik keskkonda kujundavad seaduspärasused on võrdsuhtelised. Nendest piiridest väljumine võib osutuda tegelikult võimatuks, sest seni on keskkond kõik soovid seda muuta või hävitada talunud. Sellele vaatamata pole välistatud inimtegevuse tagajärjel keskkonda kujundavate seaduspärasuste tasakaalust välja viimine ühel hetke, hoiatavad rohelised erakonnad. Ühiskondlikus mõttes on inimtegevus korraldatud seadustega, mis teadaolevalt avaldab mõju keskkonda kujundavatele seaduspärasustele. Sellepärast on ühiskondliku loomana defineerimisest täpsem inimese defineerimine keskkonnas toimiva kõiksusolendina.

Elu on selline üksildane mõiste, mida diskussioonides suhteliselt harva kasutatakse. Näiteks kogumikus Humanitaarteaduste Metodoloogia  elust praktiliselt ei räägita, küll räägitakse keelest, kehast, kultuurist, soost, subjektist jt uutest uurimisobjektidest, kuid elust räägib ainult biosemiootik kui bioloogilisest nähtusest. Elu on ka kosmilistes avarustes üksildane. Nii mõiste kui nähtusena on elu inimeseks olemistest ometi lahutamatu, peamiselt sellepärast, et haarab kõik inimesega seoses. Elu mõistega on haaratud ka tuleviku erinevad aspektid, nt saabumisel isik (persona in fieri), surm ja surmajärgne. Puudub igasugune õigustus väita, et elu lõppeb surmaga, kuivõrd usud ongi tuvastamatud tõendite puudumise tõttu. Tegelikult annab surm elu mõistele ühismõõtme, leevendades üksildust ja riivates argpükslikust.

Ajalooliselt on inimese elu ülalmärgitud erinevad küljed seotud õigluse mõistega. Justiitsministeeriumi kodulehel leidub kohtunike- ja prokuröride koolitamise materjal, kus on toodud tsitaat Immanuel Kanti sulest, kes on õiglust põhjendanud järgmiselt: „Isegi siis, kui tsiviilühiskond kõikide oma liikmete nõusolekul tegevuse lõpetaks (näiteks saarel elav rahvas otsustaks üle maailma laiali minna), peaks viimane vangis hoitav mõrvar enne hukatama, et igaühele saaks osaks see, mida tema teod väärt on ja etei jääks veresüüd rahvale, kes sellist karistamist ei nõudnud, sest teda võidakse käsitada sellise avaliku õigluserikkumise osalisena.» Siit sõnum meile, et talioon ja kättemaks ei pea iseenesest midagi halba tähendama.

Lisaks ühiskondlikule elule on õiglusel täita oma roll ka inimese kui kõiksusolendi isiklikus elus. Eesti eelmise sajandi kõige kuulsam õigusteadlane Ilmar Tammelo, kes pühendas kogu elu õigluse mõiste ja nähtuse uurimisele, nägi isikliku elu õiglust järgmises seaduspärasuses: kui inimene tunneb liiga suurt valu siis ta kaotab teadvuse. See on seaduspärasus, mis kujundab keskkonda, olles aluseks ühiskondlikule õiglusele. Tänapäeval on surmanuhtlus EL riikides kaotatud. Samas teavad kõik EL kohtunikud Kanti saare näidet ja mõistavad õigust absoluutse teooria järgi, kuid nad hoiduvad teadlikult astumast diskussiooni õigluse teemadel, sest teavad hästi, et elu ilma kvaliteedita pole väärt elamist. Ebakvaliteetseks kisub elu kui võrdsustamine on vägivaldne (nõukogulik nivelleerimine) ja õiglus on tasalülitatud.

Kõik EL kohtunikud sh Eesti kohtunikud on õppinud sama õppematerjali järgi, sellepärast harmoniseeritakse Euroopas ka poliitilisi põhimõteid, lisaks seadustele, kuid poliitiliste põhimõtete harmoniseerimine võib olla ebaotstarbekas. Kõik kohtunikud teavad teist Kanti tsitaati: «Kohtulik karistus… ei või kunagi olla pelgalt vahend teise hüve edendamiseks, kas kurjategija enda või sellesama tsiviilühiskonna huvides, vaid teda tuleb alati kohaldada kurjategija suhtes ainult seepärast, et see on kurja teinud, sest inimest ei või kunagi kohelda pelgalt vahendina kellegi teise kavatsuste teostamiseks ja segada asjaõiguse objektide hulka – selle eest kaitseb teda tema kaasasündinud inimeseksolemine … Enne tuleb tuvastada tema karistatavus kui tohib üldse mõelda sellest karistusest tema või kaaskodanike jaoks mingi kasu lõikamisest. Kriminaalseadus on kategooriline imperatiiv ja hoidku ennast see, kes roomab maona läbi õnnelikkuse teooria keerdkäikude, leidmaks midagi, mis loodetava kasu tõttu teda karistusest või ka ainult osast sellest vabastaks – vastavalt variseride lipukirjale «parem surgu üks inimene, kui et hukkub terve rahvas» – sest kui õiglus hävib, siis ei ole sellel, et maa peal inimesed elavad, enam mingit väärtust.»

Poliitiliste põhimõtete harmoniseerimine on ebaotstarbekas kui eesmärgiks on õnnelikkuse teooriate keerdkäikudest läbi libisemine nt euroalal. Seoses vägivalla kasvuga ühiskonnas, mis seisneb riigi käes olnud vägivallamonopoli privatiseerimises erasektori poolt (Lockerbie, WTC, koolitulistamised, Breivik jne), tuleks mõelda surmanuhtluse taaskehtestamisele. Ilma emotsioonideta. Et iga kurjategija oleks vähemalt informeeritud. Ebaloogiline on kunagi ETV saates “Kahekõne” nähtud lõikes Harju Maakohtu esinaise Helve Särgava poolt avaldatud arvamus, et inimene ei ole ise endale elu andnud, seega ei tohi ka elu võtta. Selles puudub loogika, sest inimene võib ise endalt elu võtta, tapmise eest aga karistatakse, kuna elu on kõigekülgselt kaitstud. Paragrahv enesetapu toimepanija karistamiseks karistusseadustikus küll puudub, aga kindlustus jätab  enesetapja perele hüvitise maksmata. Seega on riik antud küsimuses silmakirjalik, tema leebus on teisest küljest asendunud hoopis karmimate meetmetega. Kuna õnnelikuseteooria keerdkäigud tunduvad mõne jaoks liiga keerulised, siis langetatakse sageli otsus omakohtu kasuks ja riik saavutab soovitule vastupidise effekti.

Elu on kõiksusolendile antud ja kes antud ressurssi pillab või teiste sama ressurssi ebaproportsionaalselt kohtleb, see peab teatud juhtudel antu ka tegelikult tagastama. Poliitilisel stagnatsioonil tuleks pea maha raiuda. Poliitikas valitseva stagnatsiooni tõttu võiks surmanuhtluse taaskehtestamisel olla kogu ühiskonnale positiivne mõju. Demobiliseerumise asendumine mobiliseerumisega võiks isegi EL lepingus nelja vabaduse elluviimisele positiivselt mõjuda.

 

1789.a. toetas prantsuse arst Joseph-Ignace Guillotin Prantsuse revolutsiooni ettepanekuga uue ja humaansema hukkamisriista kasutuselevõtmiseks, mis sai tema järgi nime. Guillotin: “Mehhanism langeb nagu välk; pea lendab otsast, verd purskab, inimest ei ole enam.” 25.aprillil 1792 hukati giljotiinil röövel Nicolas Jacques Pelletier. Viimast korda lendas pea giljotiinil 1981.a.

Surmanuhtlus kui vägivallaühiskonna sümbol

@ckrabat

Kuigi Eesti on surmanuhtlusest loobunud juba 1998.a. ja viimane seaduslik hukkamine viidi läbi 1991.a., valitseb ühiskonnas selle järele  sotsiaalne tellimus. Kui vaadata kasvõi surmanuhtluse teemalisi arutelusid, siis jäävad kostuma surmanuhtluse pooldajate hingestatud sõnavõtud, milles ligimese surmamises nähakse absoluutset ravimit kõikidele ühiskonna valupunktidele alates taskuvargustest ja lõpetades mõrvadega. Neukkurahvas järgib vaimustusega oma suurte juhtide ja õpetajate Adolf Hitleri ning Jossif Stalini põhimõtteid – kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad ja kui pole inimest, siis pole ka probleemi. Miks on lääne kultuuris surmanuhtluse rakendamisest loobutud? Lääne ühiskonnas peetakse inimelu väärtuseks, mille äravõtmine ei saa toimuda kergekäeliselt. Küsitav on surmanuhtluse karistuslik iseloom, pigem on tegemist iidse veritasu seadustatud vormiga, mille otsene eesmärk on kättemaks.

Hiljuti peeti diskussiooni surmanuhtluse poolt ja vastu ajalehes Postimees, kus kirjanik Berk Vaher kaitses riiklike mõrvade vajalikkust ning talle oponeeris Inimõiguste instituudi nõunik Silver Meikar. Õigusteadlane Jüri Saar ei pidanud arutelu surmanuhtluse taaskehtestamiseks põhjendatuks niikaua, kuni Euroopa Liidus ja õhtumaa kultuuriruumis kehtib inimelu väärtustamise põhimõte. Euroskeptilises Eestis, kus hinnatakse küll Euroopa elatustaset ja sotsiaalsüsteemi, kuid mitte tema kultuurilisi väärtusi, tuleb tunnistada, et inimelu väärtustamise rajajoon läbib tervet ühiskonda, kus see on jagunenud nende vahel, kes suhtuvad inimelusse lugupidavalt ja elu võtmisesse taunivalt ning nende vahel, kelle jaoks inimelul pole mingit väärtust ning kes vähemalt sisimas tolereerivad vägivalda. See on neukkuajastu pärand, kus õpetati, et inimene on looduse kroon, kes võib jõgesid ümber pöörata ning tema hoolde usaldatud planeediga Maa oma suva järgi ringi käia.

Surmanuhtluse on kõrgeima karistusmäärane säilitanud umbes pooled maailma riikidest, kuid seda praktiseerivad vähesed. Euroopa riikidest rakendab surmanuhtlust karistusena üksnes Valgevene. Käesoleva aasta märtsis hukati Minskis kaks meest, kes mõisteti süüdi Minski metroojaamas korraldatud pommiplahvatustes, kus hukkus 15 inimest. Kui 2010.a. viisid 23 riiki täide surmanuhtluse, siis 2011.a. oli selliseid riike 20. Kõige usinam surmanuhtleja on Hiina, kus 2011.a. viidi läbi üle 2000 riikliku hukkamise. Usinad surmanuhtluse kasutajad olid Amnesty Internationali andmetel möödunud aastal veel  Iraan (üle 360 hukkamise), Saudi Araabia (üle 82), Iraak (üle 68), Ameerika Ühendriigid (43), Jeemen (41), Põhja-Korea (üle 30), Sudaan (7), Somaalia (6), Bangladesh, Lõuna-Sudaan ja Taiwan (5), Palestiina (3), Afganistan, Valgevene (2), Egiptus, Malaisia, Süüria, Araabia Ühendemiraadid, Vietnam. 2010.a. viisid hukkamisi läbi veel  Bahrein, Botsvaana, Ekvatoriaal-Ginea, Jaapan, Liibüa ja Singapur.

Nagu näha, on surmanuhtluse mõne erandiga säilitanud põhiliselt totalitaarsed ning mittedemokraatlikud riigid. Kui surmanuhtluse fanaatikud armastavad kasutada Ameerika Ühendriikide näidet, siis 16 osariiki on sealgi otsustanud surmanuhtlusest loobuda , mõned neist juba 19.sajandil: Michigan (1846), Wisconsin (1853), Maine (1887), Minnesota (1911), Hawaii (1948), Alaska (1957), Vermont (1964), Iowa (1965), West Virginia (1965), North Dakota (1973), Rhode Island (1979), Massachusetts (1984), New York (2004), New Jersey (2007), New Mexico (2009), Illinois (2011). Ku vaadata Ameerika Ühendriikides toimepandud mõrvu, siis on eespool nimetatud osariikidest ainult New Mexico esirinnas. Kõige vähem mõrvu pannakse aga toime Vermontis, Iowas, Minnesotas, N.Dakotas, Hawail ja Maines, kus on surmanuhtlus kaotatud ning New Hampshire’is, kus pole surmaotsuseid juba pikemat aega täide viidud. Seega võib sügavasti kahelda surmanuhtluse fanaatiliste pooldajate argumentides, et hirm surmanuhtluse rakendamise ees hoiab ära kuritegusid. Surmanuhtluse rakendamine pole kusagil mõrvu ära hoidnud, pigem on need muutunud veelgi julmemaks, sest kord eksinul pole ju enam kaotada midagi. Tapjad üldiselt ei mõtle selle peale, mis temast hiljem saab (v.a. võib-olla palgamõrvarid).

Kui võrrelda statistiliselt mõrvade toimepanemist ja surmanuhtluse rakendamist, siis pole hirm surmanuhtluse rakendamise ees suutnud ränki kuritegusid vältida, vaid ühiskond tervikuna on muutunud veelgi vägivaldsemaks. Kurjategijal on lihtsam elu anda, kui oma ülejäänud eluaastad vanglas veeta. Eluaegne vanglakaristus on oma igavikulisuses palju rängem karistus, kui surmanuhtlus, sest inimene peab selles maailmas oma süü ja rikutud eluga edasi elama ning talle ei anta kergekäeliselt võimalust läbi vereohvri oma tegevust mõnes teises dimensioonis jätkata. Läbi kättemaksu avaneb süüdlasele võimalus  lunastuseks. Meenub telefilm „Valge kääbus“, kus kurjategijaid karistati surematusega.

Teine „argument“, millega surmanuhtluse tulihingelised pooldajad armastavad välja tulla, on viitamine lugematutele juhtumitele, kus pikaajalise karistuse saanud retsidiivne mõrvar on „hea käitumise“ eest vanglast välja lastud ning jätkanud kuritegude toimepanemist. Kui neil palutakse aga esitada konkreetseid näiteid, siis on nad tavaliselt hätta jäänud. Ma ei taha sugugi väita, et selliseid näiteid ei võiks olla, kuid mitte ühtegi vangi ei vabastata enne tähtaega kergekäeliselt, kui pole kindel, et ta võib ohustada ühiskonna turvalisust ning süütult surmamõistetute arv ületab kindlasti kordades taoliste retsidivistide arvu. Võtame Charles Hudpethi juhtumi või alles hiljuti tähelepanu äratanud Troy Davise surmaotsuse täideviimise, kus vigade parandus pole enam võimalik. Veelgi räigemalt mõjuvad viited surmanuhtluse kui karistusviisi „odavusele“, mis aitavad majanduslikke kulutusi vangide ülalpidamise pealt kokku hoida.

Kui me seadustame mõrvu, siis tekitame ka seaduslikke mõrvareid, isikuid, kes mõistavad surmaotsuseid ja isikuid, kes peavad neid surmaotsuseid ellu viima. Kes peaks nende hinge eest hoolt kandma? Seaduslikud mõrvad annavad inimestele võimaluse oma tapjalike instinkte kellegi teise käe läbi ellu viia. Millest tuleneb surmanuhtluse suur pooldajate arv neukkurahva seas? Nõukogude Liidus muudeti tapmine väärtuseks, kus nn „rahvavaenlaste“ hävitamist hinnati kõrgelt ning inimelul puudus väärtus. Ateistlik ja materialistlik väärtussüsteem soodustab vägivalda, sest inimene tundis end karistamatu kõrgeima võimuna, kes võis „kõrgete ideaalide“ nimel ligimesi tappa. Siit ka postsovetistlikes ühiskondades leviv vägivallajanu. Paljudele meeldiks lihtsalt endale väga tappa ja tekkib teatud joobumus võimalusest võtta kellegi teise elu. Inimelul pole neukku jaoks väärtust, sest ta ise on inimesena läbi kukkunud.

Vägivallamehhanism ei muuda ühiskonda turvalisemaks. Uute kuritegude vältimisel tuleks tegeleda ennetustöö ja karistusejärgse rehabilitatsiooniga. Väga sageli on probleem lihtsalt selles, et peale karistuse kandmist ei saada ühiskonnas kuidagi hakkama ja lihtsam on pöörduda vana ärimudeli juurde. Kui vägivallale vastata vägivallaga, siis muudab see terve ühiskonna vägivaldsemaks. Surmanuhtluse fanaatilised poolehoidjad olid Lenin, Stalin, Hitler, Mao Zedong, Pol Poth jpt äärmuslikud poliitikud, kes õhutasid vägivalda poliitiliste kasude nimel. Hiljuti tegi ettepaneku surmanuhtluse taastamiseks prantsuse paremäärmuslaste liider Marine Le Pen. Seetõttu on surmanuhtluse pooldajaid rohkem äärmuslikke vaateid omavate inimeste seas, mis kinnitab veelgi kartusi, et sellised inimesed on ka ise valmis teistelt kergesti elu võtma, ükskõik milliste kõrgete ideaalide nimel. Nii võib kunagi juhtuda ühes maailma unustatud nurgas, kus lokkab vägivalla järele janunev machokultuur :

Jaan-Saalomon hüüdis:
– „Mis on vaenlaste palk?”
– „Surm! Surm! Surm!”
– „Surm rahvavaenlastele!”
– „Jaa! Jaa! Jaa!”
Tribüüni ette kogunenud rahvamass toetas oma juhte valjude kiiduavaldustega. Nad võtsid üksteisel kätest kinni ja moodustasid ringmängu, ise lauldes:
– „Kes aias, kes aias? Lilleke on aias!”

Kui vaadata mõrvade toimepanemisi Euroopa Liidu riikides, siis kuulub liidriroll vaieldamatult Eestile (7,1 100 000 elaniku kohta 2009.a.), kellele järgnevad Leedu (5,6) ja Läti (4,8). Neljandal kohal on Soome (2,3), kellele järgnevad Küpros, Bulgaaria ja Rumeenia (juba vähem kui 2,0). Maailma keskmine on seejuures 7,6. Kui siia liita veel ihalus surmanuhtluse taastamise järele, siis tuleb tunnistada teatavaid muret tegevaid märke ühiskonda läbivast vägivallakultusest. Surmanuhtlus on vägivallaühiskonna sümbol, mida võidakse kergesti rakendada äärmuslike poliitiliste põhimõtete nimel, selleks, et ellu viia kellegi poliitilisi ambitsioone. Kui sa kuradile juba sõrme annad, siis võtab ta terve käe.

Surmanuhtluse kehtestamine on väga populaarne äärmuslike poliitikute hulgas. See Eddie Adamsi foto, millel kunagine Lõuna-Vietnami salapolitsei ülem kindral Nguyen Ngoc Loan hukkab Vietkongi mässulise, võitis Pulitzeri auhinna.

Foto aadressilt http://justineelkhazen.files.wordpress.com/2013/09/vcexecute.jpg?w=788