Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda IV – Tsiprase taandumine

@ckrabat
Samal ajal kui teised Euroopa Liidu liikmed arutasid kolmanda Kreeka abipaketi käivitamise üle, otsustas vahepeal vastupanu sümboli staatuse omandanud, kuid lõpuks siiski valitseva majandussüsteemi diktaadile alistunud Kreeka peaminister Alexis Tsipras tagasi astuda ja kui opositsioonil ei õnnestu uut koalitsiooni kokku panna, mis on tõenäoline, kuulutatakse 20. septembriks välja uued parlamendivalimised. Lepingut kritiseerinud SYRIZA vasakpoolse tiiva Vasak Platvorm 25 parlamendisaadikut eesotsas 17. juulil vallandatud valitsuskabineti liikmete, energeetikaministri Panagiotis Lafazanisega, Dimitris Stratoulisega ja Costas Ischylosega astusid erakonnast välja ja moodustasid uue erakonna Rahva Ühtsus (kreeka k. Laiki Enotita), mis võttis nime kunagise Salvador Allende juhitud Tšiili vasakpoolse koalitsiooni järgi. Rahva Ühtsus toetab Kreeka väljumist eurotsoonist ning drahmi taastamist rahvusliku valuutana. 5. juulil läbiviidud referendumil hääletas 61% kreeklastest Euroopa Liidu poolt esitatud abiprogrammi vastu. Arvatakse, et Vasakule platvormile on lähedane Kreeka parlamendi esinaine Zoi Konstantopoulou, kes ei ole siiski veel SYRIZAst lahkunud. Endine rahandusminister Yannis Varoufakis, kes on Tsiprase viimaseid samme teravalt kritiseerinud ja nimetanud, et Tsiprase ego on pannud teda sarnanema de Gaulle või Mitterrand’iga, esialgu uue erakonnaga siiski ei liitunud, küll astus sinna parlamendis SYRIZAt esindanud Londoni ülikooli majandusprofessor Costas Lapavitsas.

Märgid peagi puhkeda võivast kriisist ilmnesid juba 14. augusti varahommikul, kui Kreeka parlament kiitis pärast terve öö väldanud debatti 86 miljardi suuruse abipaketi heaks ülinapilt, 151 häälega 300-st. Kolmanda abipaketi toel suudab riik teha võlamakse Euroopa Keskpangale. Pakett toob kaasa eelarvekärpeid, kuid võimaldab riiki jätkuvalt hoida euroalas, mida soovivad nii peaminister Tsipras kui ka tema võlausaldajad. 20. augustil astus Tsipras tagasi. Päev varem oli Kreeka saanud esimese, 13 miljardi euro suuruse osa abipaketist, millega Euroopa Keskpangale maksti tagasi 3,2 miljardit eurot. Juuli lõpus toimunud küsitluses toetas SYRIZAt 33,6% (eelmistel valimistel jaanuaris 36,3%), Uut Demokraatiat 17,8% (27,8%), To Potamit 6,1% (6,1%), Kuldset Koidikut 5,3% (6,3%), kommuniste 4,2% (5,5%), sotsialiste (PASOK) 3,6% (4,7%), Tsentristide Liitu 3,3% (1,8%), alla 3% künnise jääks valitsuskoalitsiooni väiksem partner parempoolne euroskeptiline ANEL 2,8% (4,8%). Tsiprase toetus oli 61%, kokkuleppeid võlausaldajatega toetas 63% ja jäämist eurotsooni 78% küsitletutest, kuid uued tulijad võivad siin kõvasti vett segada. Teine samal ajal läbi viidud küsitluses leidis 83% küsitletutest SYRIZA on taganenud oma valimisprogrammist ja 76% arvas, et Kreeka kapituleerus võlausaldajate ees. Valdav enamus pidas seda halvaks arenguks. 41% toetas eurotsooni jäämist, kuid 58% arvas samal ajal, et Grexit’it (Kreeka lahkumist eurotsoonist ei õnnestu vältida. Parteide toetusnumbrid olid sarnased teise küsitlusega, vaid ANELile lubati künnise ületamist – 4,1%.

Teatud mõttes iseloomustab siseriiklik kriis Kreekas hoopis maailmavaatelist lõhet ja vastuseisu “suurte diktaadile”, mitte kreeklaste soovi teiste kulul elada nagu meil tihtipeale kiputakse arvama. Suur osa kreeklastest tegelikult ei taha Euroopa Liidu abiprogrammile, millega Kreekale laenatakse raha, et ta saaks uute laenudega vanu võlgu tagasi maksta. Intervjuus ajalehele Kathimerini nimetas Lafazanis eurotsooni diktatuuriks. Paraku jääb uuel erakonnal kõigest vaid üks kuu kreeklaste südamete võitmiseks ning viimased küsitlused ennustavad suurimat toetust hoopis Tsiprase juhitavale SYRIZAle. Eurotsooni rahandusministrite Eurogruppi juhatav Hollandi rahandusminister Jeroen Dijsselbloem toetab Kreeka jäämist eurotsooni ning abiprogrammi jätkumist. Rahva Ühtsus ei sea oma lipukirjaks niivõrd vasakpoolse ilmavaate kui vastuseisu kasinusmeetmetele ja Euroopa Liidu diktaadile, seepärast on tegemist eelkõige eurovastase liikumisega, kuid sellegipoolest on nad riigikesksed, seisavad vastu majanduse erastamisele ning vastupidi, toetavad strateegilise sektori, eelkõige panganduse riigistamist, et viia see ühiskondliku kontrolli alla. Tuttav, kas pole? Paks riik, vali kord ja …

Rahva Ühtsus seisab suurema osa Kreeka võlast kustutamise eest ning soovib koheselt lõpetada laenude tagasimaksed. Võimule tulles tahavad nad ümber korraldada riigi majandussüsteemi, suurendada riigi osalust selles, suurendada tööhõivet ning tagada vaesemale elanikkonnale sotsiaalsed garantiid. Tähelepanu väärivad ka nende radikaalsed välispoliitilised seisukohad, mis toetavad väljumist NATOst, Kreeka ja Iisraeli vaheliste lepete annulleerimist ning sõja ja sõjaliste interventsioonide vastasust. 25 mandaadiga on erakond juba praegu suuruselt kolmas jõud parlamendis ning kui suuruselt teise esindusega konservatiivse Uue Demokraatia liider Evangelos Meimarakis ei peaks kolme päeva jooksul uue valitsuse moodustamisega hakkama saama, saab ka Lafazanis võimaluse valitsuskabinet kokku panna. Aga nagu öeldud, tõenäoliselt ootavad Kreekat peagi ees uued valimised, mis võivad aga vastu kõiki loogilisi konstruktsioone anda valitsevale SYRIZAle veelgi tugevama mandaadi. See, lapsed, on poliitika. Kreeka valitsuskabineti liige Nikos Pappas kritiseeris tugevasti Rahva Ühtsust ning süüdistas neid koostöös Euroopa “äärmuslike jõududega”, kes soovivad Kreeka lahkumist eurotsoonist. Pappas nägi SYRIZA ainsa võimaliku koostööpartnerina peale valimisi ANELi. Tsipras teatas aga, et “revolutsioon ei tähenda põgenemist reaalsest maailmast enda loodud virtuaalmaailma, vaid teede avamist isegi siis, kui neid ei eksisteeri,” viidates, et erinevalt lahkunud opositsionääridest püsib SYRIZA kahe jalaga maa peal. Kas Tsiprase taandumine on poliitiline sõjakavalus või Pyrrhose võit, selgub umbes kuu aja pärast.

SYRIZA pooldajad jaanuaris 2015 valimisvõitu tähistamas

Kreeka võlakriis ja 3B süsteemi agoonia

@ckrabat
Täna pidid 28 Euroopa Liidu liikmesriigi juhid kogunema Brüsselisse, et otsustada – mida teha Kreekaga? Viimasel hetkel asendati see siiski euroala (19 riiki) liidrite tippkohtumisega. Tõenäoline skeem on selline, et Kreekale antakse uut laenu, et ta saaks vanade laenude osamakseid tasuda. Vastutasuks lubab Kreeka oma majandussüsteemi reformida. Kas ta seda teeb, on muidugi iseasi, kuid selline skeem võimaldab vähemalt mingi aja vana süsteemi säilitada, millest Euroopa riigid on alahoidlikult huvitatud. Eesmärk ei ole Kreeka majanduse turgutamine, vaid tema võõrutamine vanadest harjumustest. Kärpeprogrammid ei ole kunagi ühegi riigi majandust elavdanud, kuid see ei ole praegu oluline, vaid see, et Kreeka võlgu tagasi maksaks, isegi kui ta teeb seda Euroopa rahade eest. Mõned euroala riigid (meedia teatel Saksamaa, Soome, Holland, Belgia, Sloveenia, Slovakkia, Eesti, Läti ja Leedu) kalduvad ajutise Grexiti poole – milleks võib olla Kreeka väljumine euroalast esialgu näiteks viieks aastaks, sest 1) Kreeka võlg on liiga suur; 2) Kreeka reformiettepanekud pole piisavad; 3) kreeklasi ei saa usaldada. Soome, mille valitsuskoalitsiooni kuulub euroskeptiline Põlissoomlaste partei, on teatanud, et nemad ei toeta Kreekale uute laenude andmist. Eesti on toetanud siiski läbirääkimiste alustamist Kreekaga.

Kreeka kriis võib aga olla kõigest üks järjekordne tunnusmärk kogu majandussüsteemi agooniast. Viimased kolm-nelikümmend aastat on maailm rõõmsasti nautinud lääneliku 3B (beibed, bemmid, burksid) tarbijakeskse väärtussüsteemi hüvesid, mis konkureerib riigikeskse, kuid tarbijavaenuliku 3K (kolme käsu) süsteemiga (riik olgu paks, kord olgu majas, naabrijuhan ärgu mölisegu) väärtussüsteemiga, mille krahhi nägime 1980-te lõpus Nõukogude Liidus. Teatud mõttes on Eesti olnud 3B süsteemi musterriik. Riigi laenukoormus on püsinud väike, kuid see-eest on Eesti inimesed usinalt kasutanud 3B süsteemi eeliseid ja koormanud end kõikvõimalike laenudega. Mälestused heast buumiajast on sügavasti rahva ajaloolisse mällu sööbinud nagu kunagi räägiti heast “rootsi ajast”. Buumiaegne majandustõus oli aga suuresti rajatud edukale õhumüügile, kui et jätkusuutliku majanduse ülesehitamiseks. Peaaegu iga burksiputka klient muretses endale nooreperelaenuga kasutatud bemari ja hiljem võttis kõvasti SMS-laenu juurde, et nooreperelaenu osamakseid tasuda. Kõik põlluveered ehitati küprokmaju täis, et noored pered ei peaks autos elama. Kreekas oli vastupidi. Riik võttis laenu ning kreeka inimesed üritasid pigem neist osa saada, kui et siis end eestlase kombel isikliku laenuga koormata. Iga vähegi endast lugupidav suguvõsa püüdis saata oma esindaja riigiametisse tööle, sest nii kindlustati kõigile muretu elu ja osadus rasvasest riigipirukast. Patust puhtad ei ole siin aega need, kes Kreekale laenu andsid, sest nemad teenisid sellest hiigelkasumit ja õhutasid kreeklasi vastutustundetule käitumisele. Laenu võtsid rõõmsasti nii sotsialistliku PASOK-i kui ka konservatiivse Uus Demokraatia juhitud valitsused.

3B süsteemi turuloogika on lihtne, mida rohkem laenad, seda parem. Võlakohustustega seotud klient on vabaturumajanduses sama edukalt orjastatud kui riigiori 3K süsteemi puhul, kus riik oma alamalt üleliigse raha lihtsalt ära võtab. Paljud Eestis, isegi need, kes Kreeka peale näpuga näitavad ja ehteestlaslikult tänitavad, on tegelikult kadedad ja tahaksid ise elada samade reeglite järgi kui Kreekas. Võtta laenu, eladsa üle oma võimaluste ning tagasi mitte maksta. Samas, ega keskmise Eesti burksiputka kliendi ja Kreeka riigi seis teineteisest väga ei erinegi. Kreeklastest kliendid on lihtsalt riigi alltöövõtjad, kes elatusid riigi poolt võetud laenust ning kelle arvelt riik peab hakkama võlgu tagasi maksma. Meediast võis lugeda kogenud laenuvõtja on tähelepanekut, et ega laenuandja ei olegi tagasimaksmisest eriti huvitatud, sest inkassoteenuse pealt teenib rohkem. “Laenufirmasid ei huvitagi kliendi tagasimaksed. Nende jaoks oled hea ja vajalik klient vaid juhul, kui jääd võlgadesse ja ei suuda tagasimakseid teostada. Inkassofirma toob sisse rohkem kui tagasimaksete intressid.” Riikide puhul kehtib samasugune loogika. Edukas laen on selline, mida laenuvõtja tagasi maksta ei suuda, sest niiviisi on võimalik talle poliitilisi otsuseid dikteerida ja vähendada tema otsuste suveräänsust.

Tsivilisatsioonide tekkimisel on väärtussüsteemide arengut mõjutanud enim kuld ja mitmed muud metallid, mida on kasutatud väärtuste ekvivalendina. Kuld võeti väärtussüsteemina kasutusele juba Nibiru aegadel, sest nibirulastel olid kulda vaja ja nad olid valmis selle eest maksma. Kui maakad nägid, et kuld nibirulastele hea on, siis võtsid nad selle ka ise kasutusele. Kõige varajasemad kullaleiud pärinevad Iisraelist viiendast aastatuhandest eKr. Kuldmündid võeti kasutusele kasutatusele Väike-Aasias, Lüüdias, u. 500 eKr. Kui eurooplased jõudsid Ameerikasse, siis avastasid nad, et kulda kasutasid väärtussüsteemina mitmed sealsed tsivilisatsioonid, eeskätt asteegid ja inkad. Kullastandard arveldusühikuna võeti rahvusvaheliselt kasutusele 19. sajandil, kõigepealt Briti impeeriumis ja Ameerika Ühendriikides. Esimese maailmasõja ajal asendus kuldmüntidel põhinev süsteem kullakangide süsteemiga. Teise maailmasõja ajal rajatud rahvusvaheline Bretton Woodsi rahanduskokkulepe jätkas kullastandardi kasutamist, kuid viis sisse ka kohalike valuutade konverteeritavuse USA dollari suhtes. Vietnami sõja aegses raskes majanduslikus olukorras 15. augustil 1971 lõpetas president Richard Nixon USA dollari kulla põhise rahvusvahelise konverteeritavuse ning edaspidi dikteeris valuutade väärtuse turg.

1986 võeti kasutusele Big Mac‘i indeks, millega määrati riikide ostujõudu ja maailm võttis suuna tarbijaühiskonnale. Mida üks eesrindlik tarbija ikka igapäevaselt ostab, kui mitte burksi? Kulla asemele tulid beibed, bemmid ja burksid ning nii sündis 3B majandussüsteem. Mida rohkem burkse keegi osta jõuab, seda tugevam on tema ostujõud. Kui tarbija jõuab osta mitu burksi, siis jõuab ta endale muretseda ka korraliku bemmi ja selle üles tuunida. Kui mehel on aga korralik tuunitud bemm istumise all, küll ilmub peagi tema omandisse ka ilus tuunitud beibe. Tarbimisühiskonnas valitseb pärisorjuse erivorm, kus senjöörideks on muutunud isandate asemel muutunud pangad. Heaoluühiskonna määrang on selline: kõige ilusamad beibed on meil, kõige suuremad bemmid on meil ja me sööme teistest rohkem burkse. Selline padumaterialistlik maailm aga ei näi olevat eriti jätkusuutlik. Mitmed tarbimisühiskonna ülalpidamiseks vajalikud ressursid on pöördumatult kadunud. Inimkonna arv on vähem kui sajandiga kasvanud kahelt miljardilt seitsmele ja kasvab veelgi. Praeguse tarbimise korral jätkub planeedil sütt 160 aastaks ning naftat ja gaasi keskeltläbi veel 60 aastaks, kuid majandussüsteem soodustab tarbimise suurendamist. Lisaks taastumatute või pikaajaliselt taastuvate ressursside kokkukuivamisele, ülerahvastatusele ja looduskatastroofide jadale, seisame silmitsi aga looduskeskkonna muutumisega ning paljude looma- ja taimeliikide hävimisega. Pingete kasv ning tihenev konkurents allesjäänud ressurssidele pingestab aga julgeolekukeskkonda, kus paljud eelistavad jõudu mõistusele.

Jaan Kaplinski kirjutab, et tootmine, müümine ja ostmine tõusnud tänapäeval tõeliseks religiooniks, nii nagu keskajal missal käimine, pihtimine ja palveränd. 1970-test aastatest peale on kvantiteet turul asendanud kvaliteedi. Toota tuleb võimalikult palju, odavalt ja lühiajaliseks tarbimiseks. Need ajad, kus külmkapp teenis mitmeid inimpõlvi ja pesumasin kestis kauem, kui garantiiaja lõpp, hakkavad läbi saama. Täpselt nii nagu tööturul on muutunud oluliseks mitte ametioskused, vaid müügioskused. Sa ei pea oskama midagi teha, kuid sa pead olema suuteline veenvalt seletama, et sa teed midagi. Kreeklased olid sellise kunsti hästi ära õppinud, mis võimaldas neile kümmekond aastat jõudeelu. Käesoleva sajandi esimese aastakümne teisel poolel alguse saanud üleilmne majanduskriis ei näita vaibumise märke. Isegi seni eeskujulikult majandamisega hakkama saanud Hiina on üle elamas aktsiaturu langust. Tõde on paraku selles, et 3B süsteemi on kõvasti õhku sisse pumbatud, müüdud rohkem, kui see on ostetavate toodetega kaetud ja suur osa maailma riike on end lõhki laenanud. Laenuleib ja laastutuli ei kesta aga kaua ning millalgi tuleb laenuraha tagasi maksma hakata. Kui siis aga peaks selguma, et laenuleib on lihtsalt ära söödud ning uue leiva ostmiseks tuleb veel rohkem laenu võtta, seisamegi silmitsi nende probleemidega, mille ees on Kreeka täna.

Kui Kreeka vastab EI?

@ckrabat
Pühapäeval, 5. juulil, kogunes Kreeka rahvas hääletuskastide juurde, et vastata küsimusele: “Kas peaksime võtma vastu Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Rahafondi eurogrupi kohtumisel 25.06.2015 esitatud leppeplaani, mis koosneb kahest osast: “Reformid praeguse ja edasiste programmide täideviimiseks” ja “Eelneva võla jätkusuutlikkuse analüüs”?” Olgu mainitud, et plaani esitajad on kinnitanud, et kui referendum lükkab ettepanekud tagasi, need enam arutlusele ei tule. Viimased küsitlused ennustavad tasavägist hääletust, kus kasinusmeetmete pooldajad ja vastased on enam-vähem viigis, kuigi alguses oli suurem osa rahvast meetmete vastu. Hirm tuleviku ees võib aga kreeklasi kallutada kompromisside otsingutele. Eestlaste ja kreeklaste vahel on üks põhimõtteline erinevus, kuigi meilgi paljud sooviksid elada nagu Kreekas. Kreekas võttis võlgu riik ja kreeklased elasid riigi laenudest, koormamata end personaalsete laenudega. Harvad polnud juhtumid, kui kogu suguvõsa elas vanaisa pensionist. Iga suguvõsa pidas oluliseks saata mõni esindaja riigiteenistusse, mida loeti heaks investeeringuks. Seda võib nimetada hajutatud riskiks. Eestis on valitsus hoidnud konservatiivset laenupoliitikat, kuid buumiajal võtsid kodanikud julgelt isiklikke laene, iga burksiputka klient muretses nooreperelaenuga kasutatud bemari, kuid siin kehtib – ise võtsid, ise vastutad. Riigi poolt võetud laenud peab kinni maksma maksumaksja, sest riigil endal raha pole.

Tunnistan ausalt, et mina ise küll sooviksin, et kreeklased hääletaksid vastu, kuid mitte sellepärast, et kreeklased jätkaksid oma jõudeelu, vaid pigem sellepärast, et see muudaks olukorra selgemaks. Kui kreeklased peaksidki euroalast lahkuma, ei juhtuks sellest euroalale endale midagi halba ning euro usaldusväärsus pigem tõuseks. Kreeka aga saab võimaluse minna seda teed, mida nad on soovinud, kui valisid SYRIZA riiki tüürima. Kui Kreeka vastab “jah”, siis muudab see tuleviku veelgi ähmasemaks. Peaminister Alexis Tsipras ja kreeklaste uue majanduspoliitika arhitekt rahandusminister Yannis Varoufakis on lubanud jaatava vastuse korral tagasi astuda, kuid see võib segadusi hoopis suurendada. Mis saab edasi? Kas asemele tulevad teised SYRIZA poliitikud? Ametisse astub ebakindlal alusel püsiv tehnokraatlik valitsus, kes ikkagi püsib poliitikute armust? Tulevad uued erakorralised parlamendivalimised? Aga kui need kinnitavad SYRIZA mandaati? Kriisi jätkudes võib halvimal juhul kõik lõppeda sõjaväelise riigipöördega nagu see juhtus 21.aprillil 1967, mis tõi võimule “mustade kolonelide” režiimi eesotsas Georgios Papadopoulosega. Vennasvabariikides Kreekas ja Türgis ei ole sõjaväelaste sekkumine poliitikasse sugugi haruldane nähtus, viimati viis selle 1980.a. läbi Türgi kindral Kenan Evren (suri 97-aastasena tänavu 9.mail).

EI annaks SYRIZA valitsusele võimaluse ellu viia nende enda poliitikat, isegi kui see on ekslik, aga siis nad vastutaksid ka tulemuste eest. Loogiliselt peaks see viima Kreeka lahkumiseni euroalast. Kui Kreeka võtab kasutusele vana rahvusliku valuuta drahmi, läheb selle kurss kohe vabalangusesse, mis muudab olemasolevate lepingute täideviimise keeruliseks, sest seal toimivad arveldused on tehtud eurodes. Kreeka on võlgu Rahvusvahelisele Valuutafondile (IMF) 1,55 miljardit eurot ja Euroopa Keskpangale 2,1 miljardit eurot. Esimese tagasimaksetähtaeg on 30. juunil ja teisel 20. juulil, kuid on tõenäoline, et Kreeka ei taha võlgu tagasi maksta. Kõige suurem oht, mida kardetakse, on ka see, et Kreekast leviv nakkus võib edasi kanduda teistesse majanduslikesse raskustesse sattunud Lõuna-Euroopa riikidesse, eeskätt Itaaliasse ja Hispaaniasse, mille mõju eurotsoonile on märgatavalt suurem. Kui vaid Kreeka peaks eurotsoonist lahkuma, siis ei juhtuks sellest suurt midagi. Tõenäoliselt tuleks suur osa Kreeka võlgu lihtsalt korstnasse kirjutada. Nõrk drahm aga võib Kreeka majandust hoopis elavdada, tulla kasuks turismisektorile ja ekspordile, sest Kreeka ja tema kaubad oleksid teistele palju odavamad. Eurotsooni majanduslikud näitajad isegi paraneksid, tema SKP ühe elaniku kohta tõuseks 1,5%, riikliku sektori võlg väheneks 3,4% ja erasektori võlg 0,9%.

Samas tuleb tunnistada, et hoolimata referendumi tulemustest, pole Eestis väga suureks paanikaks erilist põhjust. Riigikontrolör Ülle Madise sõnul on kaks põhilist laenuandjat. Luksemburgi eraõiguslik juriidiline isik EFSF on Kreekale laenanud ja Eesti üks laenu käendajatest, kuid kõik see, mis saab edasi, nõuab ilmselt jällegi poliitilist otsust. EFSF on kõige suurem laenuandja Kreekale üldse. Välja on laenatud alates 21.veebruarist 2012 kokku 141,8 miljardit eurot, millest 10,9 miljardit ei kasutatud ära ja saadi tagasi. Võla kogusuurus on sellega 130,9 miljardit eurot. Programm lõpetas tegevuse 30. juunil, millega Kreeka jäi ilma kokku 12,7 miljardi euro suurusest laenust, mida neil oli EFSF kaudu võimalik veel saada. Asjatundjad peavad pigem ebatõenäoliseks, et võlausaldajalt tuleb Eestile mingi nõue, sest süsteem on üles ehitatud selliselt, et nii ei peaks juhtuma. Tõenäoliselt läheb Euroopa siin siiski kompromissidele, sest ei soovita eurotsooni ja selle solidaarsust nõrgestada ning leitakse mõni neutraalsem väljund. Teine on Euroopa Stabiilsusmehhanism ESM, kuid sealt ei ole Kreekale veel midagi antud. Kuidas liigub Kreeka edasi peale referendumit, selle kohta on püstitatud mitmeid stsenaariume. Olgu Kreeka hääletuse tulemus milline tahes, kindlasti saab see mõjutama Euroopa arenguid lähitulevikus. Kuuldused Euroopa surmast on Kreeka laenudraama taustal sellegipoolest liialdatud.

SYRIZA valitsuse rahanduspoliitika arhitekt Yannis Varoufakis. Varoufakis on olnud 11 aastat Sydney ülikooli majandusõppejõud ja tal on Kreeka-Austraalia topeltkodakonsus. Pilt aadressilt: http://s1.ibtimes.com/sites/www.ibtimes.com/files/styles/v2_article_large/public/2015/05/10/greece-fiannce-minister-motorcycle.jpg

Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda III – siiras sirtaki ehk Kreeka päästmine

@jolli

Kunagi nähtud sõjafilmis, Steven Spielbergi “Saving Private Ryan“, päästsid kamraadid lahingust reamees Ryanit. Ühes neljalapselises peres oli kolm venda sõjas surma saanud ja õilsad sõjapealikud saatsid rühma sõdureid lahingumöllu, et neljas vend sealt eluga välja tuua.  Loomulikult juhtub nii tavaliselt vaid muinasjutus ja päästetud saamisest palju põnevam oli sellega kaasnev pidev möll ja action, mis tagavad filmile oodatud kassatulud. Reamees Ryan ise ei olnud päästmisest eriti huvitatud, kuid paljud tublid noored mehed said reamees Ryanit päästes surma. Aga keda need statistid peategelase ümber loodud kangelase oreooli taustal ikka niiväga huvitavad, sest stsenaariumisse kirjutatud laibad lisavad filmile dramaatilist põnevust, kuni saabub kulminatsioon ja kõik peale edukalt päästetud reamees Ryani on neile määratud lõpu leidnud. Vaatasin äsja üle ka Mikael Håfströmi suurepärase vanglapõneviku “Escape Plan” märulisuurmeistrite Stallone ja Schwarzeneggeri osalusel. Selles filmis teadvustati vaatajale just hea päästeplaani olulisust, kui oma ala geenius Ray Breslin (Stallone) väljus ka kõige lootusetumatest olukordadest võitjana. Filmis antud mõttetera – sa pead teadma rutiine ja sul peab olema abilisi, kehtib ka muudes olukordades. Peab olema aus väljakujunenud olukorra hindamisel, tuleb püstitada eesmärk – kuhu tahetakse välja jõuda ja välja selgitada vajalikud tegevused eesmärgile jõudmiseks, aga samuti neid takistavad asjaolud. Nii lihtne see ongi!

Kreeka võlakriis on eurooplaste meeli erutanud juba aastaid, vahel meediauudiste esinumbriks paisudes, olenevalt sellest, kas mõni järjekordne abipakett on hellenite poole teele saadetud või vajab see laenu käendajate poolt alles allakirjutamist, ja siis jälle taustale nihkudes. Vastavalt tuulte pöördumnistele räägitakse siis, kas kalli sugulase EMO-sse sattumisest ja eeldatavast peatsest lahkumisest parematele jahimaadele kui sugulased minejale kohe verd loovutama ei kogune või püsib harras rahu ja vaikus ning parafraseerides Mark Twaini: kuuldused Kreeka surmast on tugevasti liialdatud. Taaskord tuleb tegeleda reamees Ryani päästmisega, teha päästeplaane ja valvata hoiustajate raha järgi, et pangad “lõhki” ei läheks. Mark Twainilt pärineb ka kindlasti üks geniaalsemaid pangandussektori kirjeldusi, kui raamatus “Huckleberry Finni seiklused” sealsed kodanikuõigusteta põllumajandustöölised panga asutasid, kõik oma säästud sellele hoiulaenuühistu ühe jalaga pangapidajale viisid, kes seejärel teatas, et pank läks “lõhki” ja hoiustajad kaotasid oma säästud. C’est la vie, selline on elu. Vähemalt finantsilise kirjaoskuse vajalikkus saab lugejale selgemaks. Kreeka puhul ei ole ka pankrot, ehk rahavahetaja ümberpööratud pink, banca rotta, midagi ennenägematut, sest Kreeka ajalugu pakub finantshädade rivi ja Kreeka linnriikide pankrotistumine on ajaloo kestel juba korduvalt juhtunud.

Kreeka tragöödiate etendamisel ei unusta peavoolu meedia esile toomast ka paljude kreeklaste isiklikku traagikat, kes on epopöas nagu reamees Ryani päästjad asetatud statistide rolli. Ärilehest loeme: “Kuus aastat tagasi oli E.B. Ateenas kolme raamatupoe omanik. Neist suurim oli 250 ruutmeetri suuruse müügisaaliga. Nüüd on mehele alles jäänud vaid üks väike, maast laenu täis kuhjatud riiulitega poeke, mis koos oma omanikuga vaevu hingitseb. Raamatukaupmees seisab silmitsi faktiga, et ta ei suuda enam maksta oma kahe maja laenu, mille ta headel aegadel investeeringuna soetas. B. on jõudnud olukorda, kus elektriarved jäävad tihti maksmata, sest raha jätkub vaid elus püsimiseks.” Esitatud kurbmäng on nagu iga teinegi lugu, milles inimesel nii hästi ei lähe nagu sooviks. Millegipärast hakkab aga põhjamaine aju loodetud emotsioonide asemel hoopis faktidega tööle ja tahab hüüda: “Halloo! Nutke mulle jõgi!” Kas kahte buumi ajal soetatud maja ikka saab kutsuda investeeringuks, eriti kui need veel panga omanduses on? Selliseid “investeeringuid” kinnisvarasse on ka Eesti näitel piisavalt. Masu ajal kaotasid sellised veerandi kuni poole oma väärtusest. Ehk võiks enne taolisi investeeringuid avada Robert Kyosaki populaarse rikkakssaamise õpiku “Rikas isa, vaene isa” ja lugeda, mida autori arvates kujutab endast näiteks maja. Kas tegemist on tulude või kuludega? Muidugi, hinnad võivad tõusta ja tähtede hea seisu korral on heas kohas asuvat kinnisvara võimalik kasudega majandada, aga E.B. näitel on maja siiski kulude real, sest tema kanda jäävad laenu osamaksed ja kommunaalid.

Juku-Kalle Raid soovitas 2011. aastal Riigikogus ESM-i eellase, EFSF-iga liitumise arutelul Kreekale raha asemel raamatupidajaid saata. See soovitus tundub olema aktuaalne ka täna. Tõesti, kuhu on kadunud kreeklaste kui osavate kaupmeeste oskus rahaga säästvalt ümber käia? Vanade kreeklaste finantsvõimekusest räägitakse: “See tähendas, et 3000 talenti olid oma väärtuselt 4,5 miljonit tetradrahmi. Selline mündikogus kaalus umbes 78 tonni, olles seega raskem kui näiteks tänapäeva M1 Abrams tank.” Miks võeti vastu otsus Kreekale abikäsi ulatada? Miks me toetame Kreeka võlguelamist, samal ajal kui omal lapsed “puulehti” söövad? Varasemates blogipostitustes oleme juba piisavalt materdanud meilgi laialt levinud neukkumentaliteeti, mis soovitab ka meie riigil piiramatult laene võtta, sest “nii tegevat tõelised riigid” (vt. tõeline mees). On kuulda ka hääli, et milleks meile üldse see eurotsoon koos oma eurorahaga või isegi terve Euroopa liit, paugutame ustega ja astume mõlemast välja! Enne siiski, kui riigina välja astuda, võiks soovitaja väljaastumist treenida eraisikuna, näiteks Eesti-Vene ajutise kontrolljoone taha elama kolides, kus saab puhata nii eurorahast kui ka Euroopa liidust ja tema kaupadest, millele on seatud sisseveokeelud. Arveldada võib aga hoopistükkis aegajalt kampaania korras devalveeritavates rublades või ka paralleelvaluutas dollaris (Baks – släng vene k.), olenevalt siis, kas “feimi, respekti ja sulli” veel pole või on juba kogunenud.

Paraku netikommentaatorlikku elustiili riigile siiski ei tahaks soovitada, sest arutult laenu võttes on ühel päeval meie krediidilimiit läbi, -reiting mudas ja pangad laenuraha enam ei väljasta. Tulenevalt laenaja juba võetud kohustustest on laenamine muutunud väga kalliks, sest pangad küsivad riski eest raha välja laenata ka krõbedat intressi. Otsus Kreeka päästa tehti siiski pragmaatilistel kaalutlustel – lootes, et Kreeka viib läbi reformid, mis riigi majanduse taas käima tõmbaksid. Kulusid (nt. riigiteenistujate palgad ja vanaduspensionid) vähendades ja tulusid (võitlus maksupettuste, nt. deklareerimata ärituludega) suurendades ning riigile kuuluvate varade müügist saadud vahenditega oma majandust ümber kujundades oli Kreeka jõudmas olukorda, kus ta suudab võetud kohustused laenuandjate ees täita. Selleks kulub aega ja riigil peavad ümberkujundamisperioodil siiski vahendid olemas olema, et riik saaks toimida riigina. Peale vasakpoolse SYRIZA valitsuse võimuletulekut, kelle peamine loosung oli, et kasinusmeetmetest loobutakse, oleme olnud tunnistajaks Kreeka valitsuse soovimatusele nn. “troika” ehk sisuliselt riigi saneerija ettekirjutusi täita. Kreeklased ei ole nõus efektiivsemaks muutuma. “Me oleme uhke rahvas”, “võlausaldajad soovivad Kreeka inimesi häbistada” jms kõlab võimule pääsenud poliitikute populaarne retoorika. Erinevate trikkidega, omapoolse plaani puudumisest tipptasemel kokkusaamistel kuni referendumi korraldamiseni, on Kreeka lihtsalt kummi venitanud ja laenuandjate närve testinud, kuni on jõutud tänase olukorrani, kus Kreekale antav abipakett lõppeb 30 juunil ning uue kohaldamist pole ette näha. Kas lõputa õudus või õudne lõpp, kõlab kulunud küsimus? “Praeguseks on selge, et Kreekale lisapikendust, isegi nädalaks, ei antud ning Kreeka delegatsioon on teel koju. Seega on Kreeka pankrot üpris kindel,” kirjutab Maris Lauri.

Kas tuleb Kreeka pankrot? Mis sellega kaasneb? Kes kahjud kannab? Mis juhtub euroga? Uudistest võisime kuulda, kuidas esimesena tehti tühjaks parlamendi juures asuvad pangaautomaadid, sest hääletanud referendumi poolt, lidusid rahvasaadikud kiiresti sularaha välja võtma. Ettevõtte pankrotistumise korral müüb ettevõtte likvideerija ettevõttest järele jäänud vara turul maha ning teatud järjekorra alusel rahuldatakse ettevõtte vastu esitatud nõuded pankrotivara müügist saadud tuludega, niipalju kui see on võimalik. Kui Kreeka oleks ettevõte, võiksime ehk meiegi antud laenugarantiide katteks pretendeerida mõnele Egeuse mere saarele? Põhjamaise Eesti koosseisu lisanduvate uute vahemereliste valduste majandamisest tõuseks kindlasti meie riigile korralikku turismitulu. Kas Kreekast järele jäänud asjade garaažimüügil tõmbab Eesti kübarast ka mõne hinnalise jänese? Ehk oleme ka meie, peale väsitavat võitlust Masu, Täpe ja Pupu-ga teeninud ära puhkuse oliivisalude all, varbad soojas merevees, sest: “Hommik on kaugel, joogem ja laulgem!”? Kreeka tulevik terendub erinevates tulevikustsenaariumites: 1) Kreeka on Euroopa tühjaks tõmmanud, kergitab kaabut ja läheb oma teed, võib-olla astub Putini Euraasia Liitu; 2) Kreeka käest tahetakse igal juhul raha tagasi saada ja tehakse pehmem maksegraafik, Kreeka jääb EL-i;  3) Kreeka saadab kõik pikalt, keegi  raha ei saa, kuid Kreeka jääb ühepoolselt eurotsooni; 4) Kreeka jagatakse võla katteks EL liikmete vahel ära;  5) Kreeka pannakse eBaysse müüki.

Kui ka Kreeka raamatupidamislik pankrot lõpuks saabubki, siis ei tohiks see siiski tähendada Kreeka riigi kohustustest taganemist ja nulliga välja jalutamist, sest see võib paljusid teisigi rahvaid kihutada jõudeelule. Kreeka riik ei lakka olemast, riigi atribuudid säilivad nagu ka raharinglus, kas siis eurotsoonis või väljaspool seda. Milline ka ei saaks olema Kreeka tee, tuleb nõuda oma võlgade maksmist, ükskõik milline saab olema valuuta, kas eurodes, drahmides, dollarites või porgandites. Võlg on võõra oma ja Kreeka ei tohi kujuneda teistele võlguelavatele riikide eeskujuks, kes kindlasti tahaksid külma arve õnnestumise korral ka ise Kreekat teha. Varsti saame näha, kui siiras on järjekordne kreeklaste laenu-sirtaki ning kes selles tantsus osalevad. Nagu vanarahvas on teada andnud, siis kuradiga tantsu lüües tasub karta, mis juhtub siis, kui muusika lõppeb. Reamees Ryani päästmine on küll õilis tegu, kuid kui selle õilsa teo nimel kõik tema kaaslased hukkuvad, siis kas ühe päästmine palju rohkemate elude hinnaga on selle teo õilsust väärt.

“ja kui homme siit ma läen, su süda rõõmustama jääb…” 🙂

Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda?

@ckrabat

Osalemine Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis on Euroopa Liidu perekonnas tõstatanud järjekordse diskussiooni – mida peale hakata pankroti lävele sattunud Kreekaga, aga samuti tõsises finantskriisis rabelevate Portugali ja Iirimaaga. Kas visata neile päästerõngas või lasta neil põhja vajuda? Selliseid situatsioone võib ette tulla igas perekonnas, kus SMS-laenudega või mõne muu hõlptuluallika ebaotstarbeka kasutamise tõttu eluga puntrasse jooksnud pereliige seisab vastamisi eksistentsiaalsete probleemidega. Ülejäänud perekonnal on võimalus hädasolija hüljata ning suunata ta kodutute varjupaika või siis anda talle uus võimalus, võttes ühtlasi eksinud pereliikme võlakoorma enda kanda.

Emotsionaalsel pinnal võib siin paljude seisukohast aru saada, milleks me toetame üle jõu elavat pereliiget, kes kruiisib mõne burksiputka ees noorepere laenu eest muretsetud uhkete põhjatuledega seitsmese bemariga, kui ülejäänud pere sõidab turu ja poe vahet 15-aastase Honda Civicuga. Siit tekibki olla või mitte olla küsimus – kas ulatada päästerõngas või mitte. Toome siia kõrvale hüpoteetilise situatsiooni, milline narratiiv elanikkonna laiades kihtides on vägagi elus ning mida totaalne meedia ka usinalt kultiveerib. Mis saab siis, kui näiteks Venemaa meid ründab, kas meie liitlased tulevad meile appi või mitte. Kes annab meile vettpidavad garantiid? Kuid ärge unustage, kui me jätame Kreeka saatuse hoolde, võib meie NATO-liitlane Kreeka täie õigusega öelda – kuulge, see on teie probleem, sõbrad. Teil on Venemaaga kana kitkuda, aga meil, näete, on siin omad mured. Ka Kreeka päästmine on kollektiivne kaitse avaldus, kuigi see pole antud juhul sõjaline, vaid majanduslik kaitse.

Ma kahtlustan, et Keskerakonna kui Kreeka abipaketi vihaseima vastase motiivid on siin selgelt omakasupüüdlikud. Nad ei taha mitte Eesti majandust „Kreeka viirusest“ päästa, vaid tahaksid ise sellesse nakatuda ning olla Kreeka asemel, keda päästetakse. Küsimus pole siin mitte selles, kas just Kreekat pankrotist päästa, vaid sellega me päästame ka iseennast, sest naturaalmajanduse ajad on ammu möödas ning ühe eurotsooni liikme krahh mõjutab tahes tahtmata ülejäänuid, kes ei saa enam  majandusüsteemide vahele Berliini müüri ehitada. Küsimus on pigem selles, kuidas kreeklasi päästetakse. Neile ei ole vaja mitte kala vaid õnge, ning siinkohal nõustun täielikult Juku-Kalle Raidiga, et Kreekale tuleks saata mitte raha, vaid raamatupidajaid. Kui päästmiseks on raha vaja, siis tulebki see anda raamatupidajale, täpselt samuti nagu võlgadesse sattunud pereliikme rahapoliitikat hakkab perekond ka kontrollima, mitte ei toideta teda niisama saja euroga. Raamatupidajaks tuleb sinna saata loomulikult majapidamises kogenud preili Hildur Sokk, mitte burksiputka ees majandushariduse saanud Cärlyn-Angelina.

Seetõttu ma soovitan enne emotsionaalsete otsuste langetamist alati sügavalt järele mõelda, mis on meile rohkem kasulik. Lihtne on saata eksinud pereliige assotsiaalsele teele, kuid kas ei või ta meile seeläbi hoopis rohkem peavalu valmistada, sest tema probleemid aina suurenevad ja kellelegi ei meeldi ehk näha prügikastides sobravaid kodutuid, kelle käitumine võib olla ette äraarvamatu, või allutada ta rangele kontrollile. Mida Kreeka aga loomulikult teha ei saa, on jätkata endist majanduspoliitikat. Ta peab oma seitsmese bemari vahetama 15-aastase Honda Civicu vastu, midagi ei jää üle. Rahvusvahelise Valuutafondi kogemus laenude jagamisel võiks olla eeskujuks ka eurotsooni riikidele. Siinkohal on eeskujuks toodud ka Läti näidet, kus  majanduse kriisist väljatoomisel kehtestatud range režiim on olukorda tegelikult parandanud.

märts 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.