Miks Korsakov Rootsi ei jõudnud?

@ckrabat

Nädalavahetusel toimus Eesti Eurovisiooni eelvoor, mida ka “Eesti Lauluks” kutsutakse. Eks juba siingi peitub väike annus silmakirjalikkust, mille abil püütakse Vanapaganat kaduneljapäeva öösel ristteel kitsevere abil ära petta. Sõltuvalt olukorrast, kuidas valitud laulul Eurovisiooni lõppkontserdil parajasti läheb, lohutatakse end väitega, et ega me ju eurolaulu ei valinud, vaid meie valisime hoopis Eesti laulu ja see ei peagi eurooplastele, mille piirid on nagunii väga laialt tõlgendatavad, peale minema. See annab õigustuse valida välja teeneline rahvakunstnik, kes laulab ilusa heleda häelega nagu Vargamäe Krõõt, kuid seisab laval käed kõrval liikumatult nagu puunukk. Rändaja ning Leplandi valikute puhul vedas veidi ka lauludega, kus sobiv meloodia tasakaalustas lavalise väljundi puudumist.

Milleks siis tegeleda enesepettusega ja saata Aarne Oidi nimelise laulukonkursi võitja Eurovisioonile, kui talle leiduks võib-olla sobivamaid väljundeid. Peale mõneaastast pausi alustas möödunud hooajal uuesti Sopoti rahvusvaheline laulufestival (mille muide võitis Rootsi täht, Eurovisioonilgi esinenud Eric Saade). Eurovisiooni jaoks võiks korraldada hoopis eraldi lauluvõistluse, kuna seal ei pöörata tähelepanu mitte ainult laulule, vaid oluline on ka visuaalne element – esitusega sama oluline, kui mitte veelgi olulisem, on esitust saatev lavashow. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kõik Eesti osalejad (välja arvatud mõni üksik – kurikuulus Letosvet ning ehk ka Eesti ainus võidulugu) on rõhunud pea alati lauluvõistlusele ning esituslik pool on jäänud tagaplaanile.

Eurovisioonil läbilöömiseks on visuaalne pool väga oluline. Nagunii on praegune formaat politiseeritud, kus esmajoones hääletatakse  riike ning alles teises järjekorras esitusi. Erinevate riikide eelistusi saab juba suures osas ette planeerida sõltuvalt diasporaast ja kultuurilisest lähedusest. Kuna lauluvõistlusel esineb eraldi riikidena kaks kreeka kogukonda, on ju ette teada, kellele sealt 12 punkti lähevad, samuti nagu Türgi kõrged punktid Saksamaalt ning Hollandilt on prognoositavad ja Venemaa saab Eestilt alati 12 või 10 punkti ning 8 oleks nende jaoks juba suur läbikukkumine. Edu saadab esitust, mis on mingis mõttes originaalne ja suudab hallist massist eristuda, kuidagi meelde jääda. Seega suudab ta koguda punkte võimalikult suurelt arvult riikidelt. Paljuski tänu teistest erinemisega pani möödunud lauluvõistluse kinni Maroko juurtega Loreen Rootsist ja tema “Euphoria”. Tema meloodias oli midagi teistmoodi võrreldes tavalise euroestraadiga, mis torkas kõrva ning lugu toetas sobiv koreograafia.

Kui tulla tagasi tänase Eesti võidulaulu juurde, siis tuleb tunnistada, et puunukkude paraad jätkub. Kindlasti ei saa midagi ette heita Birgit Õigemeelele, kes suutis keskpärase loo hea esitusega võidule viia, kuid Eestil oli seekord võimalus end ka esituse poole pealt pildile mängida, kui “teiste” etendusele kaklema tulnud punkansambel  “Winny Puhh” andis võimsa etenduse, mis oleks kindlasti sobinud ka lõppvõistlusele. Kahjuks ei suutnud ansambel läbi murda Eesti Laulu kadalipust ning jäi žürii ja rahvahääletuse kokkuvõttes napilt finaalist välja, kuigi rahvahääletuse järgi oli ta eespool hilisemast võidulaulust. Eesti žürii ning teatav osa valijaskonnast – just see, kes armastab rääkida, kuidas see või teine laul Eestile häbi teeb –  valis mittemidagiütleva loo, mis mitte millegagi teistest ei eristu.  Peaasi, et Eestile tõeliste eurooplaste – ukrainlaste, bulgaarlaste, armeenlaste, makedoonlaste ja aserbaidžaanlaste ees häbi ei tee ja näeksime välja nagu nemad :P. Professionaalidest koosneva žürii esimene eelistus, kaalukate muusikute trio Kõrsikud oli tüüpiline Eesti laulu turvaline valik, mis toetas tublisid eesti mehi, kuid Eurovisioonil oleks see kardetavasti mõjunud Letosveti paroodiana.

Täpselt nii nagu Juku kurtis emale, et teised lapsed naeravad tema kandilise pea üle ja ema teda siis pisarsilmil  lohutas. Neukkuvalija tunneb muret pigem selle üle, et kõigil on pea ühteviisi kandiline ning keegi hallist massist Jumala eest ei eristu. Kõik originaalsed ning teistest erinevad ideed tuleb selle nimel maha tappa. See on põhjus, miks meiecundimees üks Korsakov ei jõudnud sedakorda jälle Malmösse, vaid peab sammud Kristiāns Jāks Pētersonsi jälgedes Riia suunas seadma.