Burksiputkade kultuuri manifest

@ckrabat
Saanud Ameerika Ühendriikide presidendiks, lubas Donald Trump võimu establishment’ilt rahvale tagasi anda. „Tänasel tseremoonial on aga väga eriline tähendus. Kuna täna me ei anna lihtsalt võimu üle ühelt administratsioonilt teisele või ühelt parteilt teisele – aga me anname võimu Washington, DC-lt üle ja anname selle tagasi teile, ameerika rahvas,“ ütles Trump. Ivo Rull kirjutab Delfis: „Trumpi retoorika on sama lihtsakoeline nagu tema sõnumidki – sõnakordused ja lühikesed loosunglikud laused. Neid toetamas kõvahäälne artikulatsioon ning jõuline kätega žestikuleerimine.“ Nii nagu Novgorodi WC reeglite järgi sõnumit edasi antakse. Tegemist oli stultoloogilises mõttes perfektse esitusega, suunatud konkreetselt valimisvõidu toonud sihtgrupile. Michael Gerson, kes kirjutas George W. Bushi ametisse astumise kõned 2001. ja 2005. aastal, säutsus Twitteris: “Ma olin täiesti šokeeritud, kui erinev oli see kõne eelnevatest ametisse vannutamistest. Kõne ainult punasele Ameerikale.” Siinkohal ei pidanud ta silmas küll punast kommunismuse mõttes, vaid punane värv sümboliseerib ka Vabariiklikku parteid. Mõlemat ideoloogilist suunda, nii ultravasakpoolset kommunismust, kui Vabariiklikus parteis võimule pääsenud konservatiivfundamentalistlikku paremäärmuslust ühendab orientatsioon „lihtsale inimesele“ ehk liigilise määratlusega stultusele, kelle traditsioonilist nimetust „loll“ on poliitkorrektses maailmas hakatud pidama ebasoovitavaks ning liigile endale solvavaks. Stultus kui liik on talitanud selle maailma reeglite järgi, kõigepealt saavutanud teiste liikidega võrdsed õigused ja siis hakanud end nende üle kehtestama. Muidugi, aastatuhandeid kestnud allasurutus on stultust kui liiki kõvasti muserdanud, tekitanud tugeva alaväärsuskompleksi võrreldes inimeste, reptiloidide ja reptiilidega, millest on stultustel tekkinud soov ennast esitleda inimesena ja eitada oma tegelikku päritolu. Kuid isegi Donald Trumpi stultusekeskne poliitika eeldab reptiloidset juhtimist.

Olgu mõistmatutele veelkord hästi aeglaselt üle korratud, et mina mõistan hukka kellegi lolliks sõimamise selle sõimavas tähenduses nagu on hukkamõistetav ka seaks, koeraks, eesliks, šaakaliks või ükskõik milliseks teiseks liigiks sõimamine ja loomulikult on taunitav teiste liikide halvustamine. Kuid sõimamine tähendabki otseselt halvustamist, liiginimede kasutamine objektide kirjeldamiseks (nt neeger mustanahalise kohta) ei ole automaatselt halvustamine. Koera nimetamine koeraks, sea nimetamine seaks, neegri nimetamine neegriks ja lolli nimetamine lolliks ei ole halvustamine. Poliitkorrektses maailmas on tekkinud aga tabumõistete kategooriad, keelatud sõnavara, mis on viinud loodusliku tasakaalu balansist välja. Selle tulemusena on tekkinud stultuslik vasturevolutsioon, mille käigus on liik asunud end teiste liikide üle kehtestama, kasutades ära viimase sajandi jooksul toimunud demograafilist plahvatust, millega on inimeste ja reptiloidide osakaal planeedi rahvastikust on märgatavalt vähenenud. Inimestelt ja reptiloididelt nõutakse stultusliku kultuuri aktsepteerimist. Kui jumalad lahkusid planeedilt, jätsid nad maha süsteemi, mida juhtisid reptiloidid ehk inimeste ja reptiilide segaverelised järglased. Inimesed on planeedil varem elanud teiste hominiidsete liikide (nt neandertaalid) järglased, kes olid allutatud küll reptiloidide juhtimise alla, kuid säilitanud isikuvabaduse. Stultus on aga tehislikult toodetud isepaljunev võõrliik, kelle ülesanne oli iidsetest aegadest saadik tööd teha, püramiide ehitada ja kulda kaevandada. Stultus funktsioneerib mitte mõistuse, vaid temasse programmeeritud käskluste toimel, nt obey, consume, reproduce, and conform. Kui ta enam käsklustele ei allu, siis on ta rikki läinud.

Stultuslik vasturevolutsioon on toonud esile ka kultuuri mõiste ümberhindamise vajaduse. ERR portaalis kirjutab Meelis Oidsalu: „Kultuur on paljude inimeste jaoks mugav asendustegevus, lapsepõlve pikendus, võimalus pälvida kergesti tähelepanu ja vältida vastutust. Kaasaja kunst tegeleb sageli roojaste ja halbade nähtuste ülistamisega ainuüksi seeläbi, et esitab neid kunstina, kujutamist väärivana. Ka on kunstiinimesed sageli alkoholi või narkootikumide kuritarvitajad.“ Õige suhtumine, Meelisel näib vähemalt oidu olevat, sest kultuuri mõiste defineerimine on läinud suhteliselt kitsa seltskonna ehk intelikentide kätte ja rahvas ehk enamus on kultuurist eemale tõrjutud. Kultuur on nõrkadele. Kui Donald Trump tõi poliitika burksiputkade juurde ehk sinna, kus on rahvas, siis lähimas perspektiivis peaks sinna liikuma ka kultuur. Kust need intelikendid üldse võtavad endale õiguse ja voli otsustada, mis on kultuur ja mis ei ole seda mitte? Kas rahva arvamust on üldse küsitud? Kas Novgorodi WC on kultuuri heaks kiitnud? Samuti peaks enamuspõhimõte kehtima ka teaduses, kus väike kildkond reptiloidse või inimliku päritoluga nn „teadlasi“ või siis nende teenistuses olevaid stultuseid on sulgenud teaduse kinnisesse elitaarsesse süsteemi, millest rahvas aru ei saa ja millega teda diskrimineeritakse ja halvustatakse. Siit kohe ka ettepanek, et kultuur peaks kuuluma rahvale ning kontroll teaduse üle peaks minema Lollide Kojale, kes jagab teadlastele vastavaid sertifikaate sõltuvalt sellest, kuivõrd neid on burksiputkade ees tsiteeritud.

Haridussüsteem tuleks ümber korraldada selliselt, et koolide asemel saadetakse lapsed burksiputkade juurde elukooli. Haridussüsteem on kolmeastmeline. Esimese astme läbib õpilane siis, kui omandab oma esimese burksi, teise astme aga siis, kui omandab oma esimese beibe ja kolmanda astme siis, kui omandab oma esimese bemmi. Hinnete asemel mõõdetakse tulemuslikkust vastavalt kogutud feimile, sullile ja respektile. Kolmeastmelise elukooli hariduse omandanud noor tunnistatakse autoriteediks ja ta saab õiguse kanda vastavaid tätoveeringuid ja kuldkette. Uurimistöö asemel peab noor hankima oma esimese nooreperelaenu. Edasi võib juba minna täiendkoolitusele armeesse või vanglasse, kus burksiputka ees omandatud teadmisi süvendatakse ja autoriteedi taset tõstetakse. Tütarlapsi, kes ei soovi sõjaväkke või vanglasse aega teenima minna, ootab alternatiivteenistusena ees kohustuslik sünnitusteenistus. Uue stultusliku maailma Eesti märk on, et kuna me ei saa kunagi suureks vaimult, siis saame seda rahvaarvult – marry and reproduce! Iga loll peab olema suuteline valmis tegema vähemalt viis uut lolli, vastasel korral ta utiliseeritakse kõlbmatuna. Intelikentide kultuuri asemel tõuseb fööniksina tuhast võimas burksiputkade kultuur!

Burksiputkade kultuuri manifest (burx longa, ars  brevis)
1. Igaühel on õigus olla loll! Iga burksiputkaline peab jõudma mittetäieliku kutsehariduse baasil “haljale oksale”!
2. Anname intelikentidele molli!
3. Taome koolid burksiputkadeks!
4. Kuna me ei saa kunagi suureks vaimult, siis peame seda saama rahvaarvult –paljunege nagu küülikud!
5. Bemme, beibesid ja burkse kõigile – 3B ruulib!
6. Autoriteedi saavutamiseks peab igaühel olema sulli, feimi ja respekti!
7. Õige mehe elu on kõht võimalikult täis süüa, vahendeid valimata raha kokku ajada, end võimalikult tihti mällarisse juua, keppi teha ning autoga kihutada!
8. Laenuraha ja toetused igasse peresse! Kas te üldse teate, mis kasutatud bemar maksab?
9. Tõeline mees peab korraga ära sööma vähemalt neli burksi!
10. Uus liik on tulemas ja võitmas – HOMO HAMBURGERIS!

Stultoloogi märkmikust V: mutionu pidu depressiivses Eesti väikelinnas

@ckrabat, featuring jolli
Käesolev lollivaatlus teostati juulis 2016 ühes depressiivses Eesti väikelinnas. Vaatluse eesmärk oli uurida riikliku programmi „Saame suureks mitte vaimult, vaid rahvaarvult“ esialgseid tulemusi. Lollivaatlusega alustati kella kümne paiku hommikul kaubanduskeskuse ees, kui stultoloog sattus peale kahe lolli (liik stultus primitivus) vestlusele. Hiljem suunduti linna ääres paikneva korterelamu juurde. NB! Raportis kasutatakse lollide keelt (lingua stulta), vabandame inimeste ja reptiilide ees.

Osalised: Maerut Mannjaana(Mära), Timo-Cevin(Timm), Liina-Mari, Maigi ja Tiux, Renku, Aiku ja Pets, Räbit-Umbrella-Andromedya ehk Räps ja Raibert, Rögabert, Marii-Minett ja Džipsi-Johannes, Roberto-Ronaldinjo, pr. Loreida Loo-Reha korterist nr. 2, Juhan Reha (Naabri-Juhan), Lonni korterist nr.5, Anfissa Fjodorovna.

ESIMENE STSEEN. EELMÄNG.
Kaubanduskeskuse ees kohtuvad kaks umbes kahekümneaastast meeskodanikku. Tüübid on teineteisele nii sarnased, et võiksid ka vennad olla. Tegelikult nad natuke ongi, kärgpere värk, perenimi on neil sama – Raibert Puuk ja Rögabert Puuk ning neil on kolm päeva vanusevahet, nende emad on õed ja isa on ühine.
RAIBERT: Jou, Rögabert. Mis teed?
RÖGABERT: Ei midagi. Niisama.
Raiberti telefon teeb häält. Raibert avab telefoni ja loeb sõnumit.
RÖGABERT: Mingi pokemon ve?
RAIBERT: Putsi … Tead, ostame alksi ja läheme Timmi juurde. Räps messis, et seal on pidu. Mära, Maerut Mannjaana, peab sünkarit.
Tüübid kaovad poodi.

TEINE STSEEN. MUTIONU PIDU.
Kortermaja kuuri ees istuvad Maerut-Mannjaana, Timo-Cevin, Liina-Mari, Maigi ja Tiux, Renku, Aiku ja Pets, Räbit-Umbrella-Andromedya ehk Räps, Marii-Minett ja Džipsi-Johannes, suitsetavad, joovad plekkpurkidest õlut ja siidrit, söövad krõpsu peale ning aeg-ajalt hõikavad midagi, eemal mängib Roberto-Ronaldinjo liivakastis. Muusikakeskusest kõlab valjul häälel DJ Tiësto muusika. Šarik ulub talle kaasa. Saabuvad Raibert ja Rögabert õlle- ja siidrisikspäkid näpu otsas.
RAIBERT: Jou, mis värk on? Tõime alksi juurde.
AIKU: Nahhui, burksi tõite ve? Kõht, raisk, tühi. Ainult krõpsu ja Loreida õunu on.
RAIBERT: Kuule, Räps ei messind seda. Ütles, et alks on otsas.
AIKU: Türa, sa munn ise ei taiband siis ve?
RÖGABERT: Jou, mees, mis sul viga on?
TIMO-CEVIN: Tšill, män, riläks nüüd. Jooki meil on ja pärast käime putka juurest läbi. Mina võtan kohe neli burksi.
Kortermaja uks avaneb ja Loreida pistab pea välja.
LOREIDA: Miks te lärmate ja häirite kodanike rahu?
RAIBERT: Möh?
LOREIDA: Kurt oled või? Ma küsin, miks te lärmate siin? Kas olete inimesed või ei ole?
DŽIPSI-JOHANNES (juba silmnähtavalt pilvestõmbab tugeva mahvi): Õäöü lalala … Tõmba nahhui, tädi.
MAERUT MANNJAANA (nipsakalt): Teeme oma majas ees seda, mida tahame.
LOREIDA: Kas teie olete üldse meie maja elanikud? Kas te korteriühistule makse maksate?
MAERUT MANNJAANA (näitab käega maja poole): Seal on meie korter.
LOREIDA: Mis ajast see sinu korter on?
MAERUT MANNJAANA: Türa, närvi ajab! Timm, kuule, filmi kõik üles. Sa näed, kuidas see värdjas mind mõnitab. (Timo-Cevin võtab telefoni ja filmib Loreidat).
LOREIDA: Noorsugu on täiesti hukka läinud. Hea elu on teil, vaata, mis ma teile ütlen. Mina sain omal ajal ainult kolm klassi koolis käia ja pidin tööle minema. Tänu sellele kasvas minust tubli eesti naine!
TIUX (erutub): Fakk juu! Mine putsi, kuradi värdjas! Mine koju magama!
LOREIDA: Kuidas sa räägid vanema inimesega? Kas sa üldse tead, et mina olen selle linna lugupeetud kodanik. Ma olen isegi raadios esinenud!
MAERUT MANNJAANA: Mina olen jälle kuulus blogija ja mind tunneb terve Eestimaa. Täna on minu sünna ja sina pole siia oodatud.
LOREIDA: Kes sinna sinu sünnale tahabki tulla. Samasugused litsid ja päevavargad nagu sa ise.
TIUX (vihaselt): Mine putsi, kuradi vanamutt. Ei tunne ära ve? Jalaga näkku sulle!
PETS (rahustavalt): Sa, muti, kuula parem inimest. Oma linna inimesed peaksid üksteist paremini ära tundma, ega me Põltsamaalt ei ole. Või siis mingid harimatud pagulased.
LOREIDA: Mis teie korter on?
MAERUT MANNJAANA (uhkelt): Korter number seitse!
MAIGI (sikutab Maerut Mannjaanat käisest): Ära ütle numbrit, ära ütle talle!
LOREIDA: Minge siis sinna!
AIKU (viskab koni maha ja kustutab selle demonstratiivselt jalaga): Siin on hea vilu olla.
LOREIDA (tähtsalt): Kuulge teie, see siin on korteriühistu territoorium, minu mees on ühistu esimees ja teil pole õigust siin olla.
MAERUT MANNJAANA: See on minu kuur … Okei, Cärlyn-Angelina oma, aga ma olen praegu tema asemel, lollakas. Timm kepib mind niikaua kuni Kärts Milanos on.
LOREIDA: Sina pole isegi korteriühistu liige!
TIUX (vihaselt): Sa ei tule ütlema. Putsi! Türa, sa tahad tappa saada? Tule siia, panen jalaga sulle! (üritab püsti tõusta ja Loreida juurde minna, kuid kukub maha).
LOREIDA: Ähvardad mind, jah?
DŽIPSI-JOHANNES (silmad suitsetamisest pahupidi peas): Õäöü lalala … Täitsa perses tädi, raisk!
MARII-MINETT (itsitab lollakalt): Vadafakk, ei ole võimalik! Selline tädi teie majas … Kamoon, Džipsi, näitame tädile, mis elu on. (Võtab Džipsi-Johannesel püksiluku lahti ja hakkab seal aktiivselt suuga tegutsema).
LOREIDA: Kui te kohe ära ei lõpeta, siis kutsun oma mehe Juhani välja ja siis te alles saate!
LIINA-MARI (naerab): Ha-ha-ha … Ära aja naerma, kes sinu Juhanit üldse kardab? Pole mees ega miski, isegi sõjaväes pole käinud. Ivar rääkis meile, et viilis kõrvale.
LOREIDA: Juhanil on lampjalad, sellepärast ei võetud.
RÄBIT-UMBRELLA-ANDROMEDYA (itsitades): Memmekas! Tahad, pakun Juhanile halastusseksi? Millal ta sihukest asja viimati üldse sai?
LOREIDA (hõikab): Juhan, tule välja! Tule anna neile kere peale!
NAABRI-JUHAN (hääl kostub majast): Midaaa?
TIMO-CEVIN (üritab Loreidat rahustada): Kuule Loreida, rahune nüüd maha. Näed ju ise, Märal on täna sünna, me siin oleme kenasti ja viisakalt, ikkagi meie oma inimesed. Kas me oleme sinu meelest mingid moslemid või neegrid? Me oleme täiesti kultuursed tüübid! Eestlased!
LOREIDA (hõikab uuesti): Juhan, kuhu sa jäid? Naabri-Ivar oleks juba ammu õues olnud nagu tõeline mees ja need rullnokad minema peksnud, aga sinust pole asja. Lasin su veel korteriühistu esimeheks valida. Mees või asi, ikka pean mina korra majja lööma!
MAERUT MANNJAANA (vihaselt): Me anname ise talle kere peale, kuradi värdjas! Kuule, meil on oma isiklik korter. Ära mölise! Käitun oma hoovis nagu ise tahan!
ROBERTO-RONALDINJO (loobib Loreidat krõpsudega): Õäöü lalala … Mine putsi, tädi.
LOREIDA (tõstab samuti häält): Kutsun politsei!
MAERUT MANNJAANA: Ma ei lähe ära, ma elan siin!
LOREIDA: Kutsun politsei. Nemad viivad su ära.
RENKU (esialgu viisakalt): Mina olen kriminaalselt karistatud ja hetkel alkoholijoobes. Kui te meile politsei kutsute, siis pannakse mind kuueks aastaks vangi! Saate aru ve? (tõstab häält) Ma ei tohiks alksi üldse tarbida! Politsei paneb mu kinni … (hüüab läbi pisarate) Teie jaoks on see hea, muidugi! Suured tänud teile! Tänks täiega!
LOREIDA (kohmetub hetkeks, kuid jätkab bravuurikalt): Aga kes sul käskis juua?
TIUX (nutab, loobib Loreidat õuntega): Mis sa mulised kuradi vanamutt! Tõmba nahhui!
LIINA-MARI (viskab Loreidale õunaga vastu pead): Õunaga pähe sulle, teeme sinust njuutoni! Ohmu seadusest oled kuulnud? Ainult see Ohmu seadus takistab mind praegu sulle lõuksi andmast. See, tädi, on füüsika! Nojah, sina pole ju koolis käinud.
MAERUT MANNJAANA (loobib samuti Loreidat õuntega ja tabab, uhkelt): Pihta sain! Timm, kas sa ikka filmisid kõik üles?
LOREIDA: Kuulge, need on ju üldse minu õunad.
RÄBIT-UMBRELLA-ANDROMEDYA (itsitades): Nojasiis? Saadki oma õunad tagasi.
KOLMANDA KORRUSE LONNI (tuleb kisa peale välja. Lonni on Liina-Mari ema, tahtis tütrele algul Viina-Mari nimeks panna, kuid perekonnaseisuametnik muutis ära, nii jäigi Liina-Mari): Täielikult täitsa haiged olete. Mõistust mitte raasugi peas ei ole. Ise olete noored emad, meie rahva tulevik ja teile tahetakse veel valimisõigus anda! Liina-Mari, kähku koju! Sinu laps nutab. Mähkud vaja vahetada.
LIINA-MARI (heidab ema suunas põlgliku pilgu): Kes sinul kommida lubas?
Aiavärav kriiksatab ja Anfissa jõuab kaks kilekotti käes hingeldades turult koju. Ta asetab pakid maha, käärib käised üles ja astub noorte ette.
ANFISSA (vihaselt): Mis kisa see on? Mis te kaarjute? A nuka, bõstro idiite nahhui otsjuuda!
TIMO-CEVIN (rahumeelselt, lõpetab filmimise ja paneb telefoni taskusse): Kuule, Anfissa, meie oleme siin täitsa viisakad, sööme krõpsu ja joome alksi, aga Loreida kiusab meid.
ANFISSA: Zamoltsii! Pane see pljarakaast kohe kiinni. Šarik kardab.
RENKU (keerab muusika kinni, Šarik lõpetab ulgumise): Vaata asi on selles, et Loreida tahab mendid välja kutsuda, aga mina kukun siis kinni.
ANFISSA: Mis kuuradi mendid? Ma teile njaitan, kes siin tjeline mjeess on! Kas sa sambovetet tahad njaha? A kak raz korjake kodinad kokku ja kaduge minema! Loen kolmeni – juks, kaaks, kolm … Pasatskid sellised, pole armeeski käinud, aga juba laiavad … (haarab esimesena ette juhtunud Rögabertil õlast, see karjatab valust).
TIMO-CEVIN: Okei, kohe läheme … Õu kutid, lähme hoopis putka ette, sealt saab burksi.
Seltskond hakkab aeglaselt asju kokku panema. Anfissa seisab ähvardavalt juures ja saadab neid pilguga väravast välja. Džipsi-Johannes ja Marii-Minett jäävad veel kohmitsema.
ANFISSA (pöördub ähvardavalt nende poole): Kas kiiremini ei saa?
DŽIPSI-JOHANNES (tõmbab püksilukku kinni): Piiss tädi, juba läheme.
ANFISSA: Mis piss? Ei hakka minu hoovis kusele, memmekas!
Noored kaovad aeglaselt loivates minema. Loreida ja Lonni arutavad, kuidas noorus on hukka läinud. Anfissa haarab kilekotid ja sammub uhkelt, naabrinaistele pilku heitmata, majja. Jälle kord oli ta Loreidale tõestanud, kellel neist siin linnas rohkem autoriteeti on.

LISA: Sündmuste kirjeldus staarblogija Maerut Mannjaana (56 000 lugejat päevas) blogist.
Jou, tibukesed. Ammu pole teiega enam tšättinud, sest käes on suvi ja ilusate tibide jaoks on see töörohke aeg – üks pidu järgneb teisele, vahepeal tuleb käia veel rannas, autoga sõitmas või kaubanduskeskuses poseerimas, sest ega ilu ei tohi ainult endale hoida, muidu läheb haisema. Vahepeal tähistasime meie depressiivse väikelinna noortega suurejooneliselt minu sünnipäeva. Teate küll, ma elan nüüd Timo-Cevini juures ühes linnalähedases kortermajas, korteris number 7. Mul on endal ühetoaline kesklinnas, aga selle üürisin Marii-Minetile ja Džipsi-Johannesele, kui nad Austraaliast tagasi tulid ning neil oli oma pleissi vaja. Timo-Cevini naine Cärlyn-Angelina kolis Milanosse ja tema juures jäi pool voodikohta vabaks, aga sellest olen ma teile juba kirjutanud. Igatahes kohe kui Timm Soome laeva pealt tuli, tassisime tema bemmi õlle- ja siidrikaste täis ning pidu võis alata. Mis peol juhtus, ei hakka ma teile üldse kirjeldama, no õieti ei mäletagi enam, sest jooki tarbiti ning suitsu tehti piisavalt. Pidu kestis mitu päeva, einoh minge munni, nalja nabani, nagu miski mutionu pidu … Kui mitu silma löödi siniseks, kui mitu ribi murti katki … Esimene päev oli raju, teisel päeval jätkasime juba pool tooni madalamalt, pidasime vaikselt sünkarit, aga siis mingi mutt lendas peale, kriiskas, ähvardas mentidega…. Naabrimutt Loreida, teate küll korterist number 2, igavene vastik õiendaja värdjas. Seletas, et meie lärmame ja rikume tema rahu. Kujutad sa ette, mutt oli nii närvis, et pidi kallale tulema. Pidu ka pidada ei lase, ebanormaalne! Istud, limpsid rahulikult oma õlut, kuulad mussi, räägid juttu ja mingi mutt lihtsalt tuleb podjebatsja ja hakkab lambist ennast kehtestama, WTF? Pidime jah kõva häälega rääkima, aga muusika ju mängis! Kuidas me muidu rääkida oleksime saanud, OMG! Täitsa idikas! Timm filmis tema etteaste oma nutikaga kõik üles. Panime fessarisse ja juutuubi ja vaadake nüüd ise ja laikige! Teate, inimesed on imelikud, mitte ei saa nendest aru, aga omade seas, kes üksteist ära tunnevad, on jälle lahe olla. YOLO, tibukesed! Vittu, see on elu!

Hoidke alt, neukku returns IV – hirmukultuuri koidikul

@ckrabat
Zbigniew Brzezinski on kirjutanud, et hirmukultuur pimestab mõistust, intensiivistab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele kergemaks avaliku arvamuse mobiliseerimise nende poolt läbiviidava poliitika toetamiseks. Hirmunud inimene ei ole võimeline sündmusi ratsionaalselt analüüsima, hirmunud loll aga võib ühiskonnale muutuda lausa ohtlikuks. Hermann Göring ütles Nürnbergi protsessil 1946.a. vastates Ameerika psühholoogi Gustave Gilberti küsimustele: „Loomulikult, tavalised inimesed sõda ei taha, olgu nad venelased, inglased, ameeriklased või isegi sakslased. See on arusaadav. Kuid eelkõige on need riigijuhid, kes otsustavad poliitika üle ja alati on väga lihtne tõmmata rahvast endaga kaasa, olgu see siis demokraatias, fašistlikus diktatuuris, parlamentarismis või siis kommunistlikus diktatuuris.“ Gilbert ütles selle peale, et on üks erinevus. Demokraatias saab rahvas kaasa rääkida läbi rahvaesindajate ja Ameerika Ühendriikides saab ainult Kongress sõdu välja kuulutada. Göring teatas, et see kõik on hea ja kena, kuid häälega või hääletult on võimalik rahvast alati tuua juhtide tahte alla. See on kerge. Kõik, mis sa pead tegema, on rääkima neile, et neid rünnatakse ja häbimärgistama patsifiste nende vähese patriotismi pärast, kuulutades, et riik on hädaohus. See mudel toimib ühteviisi iga riigi puhul (Gustave Gilbert. Nürnbergi päevikud). Göring seletas tegelikult päris tabavalt lahti natside võimuletõusu anatoomia 1933.a. Saksamaal.

Viimasel ajal on Eestit hullulehmatõvena tabanud natsiromantika. Erinevates sotsiaal- ja muudes foorumites levib kulutulena ekretiinide valjuhäälset hädakisa: appi, Eestit rünnatakse! Me vajame karmikäelist Juhti, kes korra majja lööb. Pole salata, et see hädakisa on leidnud endale ka hulgaliselt toetajaid ning EKRE populaarsuse tõus on otseses seoses hirmukultuuri tugevneva pealetungiga. Kui probleemi pole, siis tuleb see välja mõelda ja niiviisi on pööbli haige vaimusünnitusena tuhast tõusnud kõikvõimalikud paanikad, olgu see siis tatra- või murjanipaanika. Keegi sõber ütles: “Raske lapsepõlv ja kuri kasvatus, laias laastus paistab, et inimene, kes end usaldab, ei vaja karmi kätt. Kel aga eneseusaldust vajaka, üritab teiste elu korraldada ning tahab näha vastuvaidlematut allumist, et iseennast kuidagi olemas tunda.” Ekretiinide suur soov on ellu viia Maakonna sünd ja litsuda buldooseriga laiaks kõik, kes selle puhul midagi kosta julgevad. Hiljuti esines pikema sõnavõtuga tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, kes on juhtumisi veel Eesti sotsiaaldemokraatide liider. Pole mõtet rääkida Ossinovski päritolust või tema parteilisest kuuluvusest, mis on vahe relv kõva käe ihalejate käes, kest tahavad pelgalt silmad langetada lihtsa tõsiasja ees, et Juku pea on kandiline, vaid tema sõnavõtu sisust. Ossinovski kõne sisu oli lühidalt selline: jälgides üleskutseid isoleerida Eesti välismaailmast ning elimineerida sisevaenlased, näen, kuidas idiootse Eesti idee on tugevnemas. Võib-olla on viimaks üles leitud juba Lennart Meri poolt otsitud ulmeline Eesti Nokia – tõupuhas Eesti loll, keda kirjanduslikus žanris võime leida Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kilplaste saagast? Pole mõtet peita pilku kõrvale ja väita, et Juku pea ei ole kandiline, kui see silmnähtavalt nii on. Natsiretoorika varjus võib tähelepanelik vaatleja leida märke neukkude võimsast tagasitulekust.

Kuigi Nõukogude impeerium lendas oma täna kakskümmend viis aastat tagasi suure pauguga õhku, õnnestus ta vähemalt ühes asjas – nn. „nõukogude inimese“, lühidalt väljendades neukku, tootmisele võtus. Hirmukultuur on aga neukkudele emapiimaga sisse programmeeritud, mis aitas neid Juhile alati kuulekaks jääda. Berliini müüri langemisega hakkasid läänest ida suunas puhuma vabadusetuuled, kuid neukkud polnud nendega harjunud ja tundsid vabadusepuhangute ees loomupärast hirmu. Neukkud olid valmis läänest omandama küll elatustaset, tarbimiskultuuri ja sotsiaalabi, kuid mitte sealseid väärtushinnanguid. Need imporditi endiselt idast. Murjanipaanika valguses on suur osa eesti rahvast identifitseerinud end ida kultuuriruumi kuuluvana ja nii pole meil mingit asja Põhja-Euroopasse, kuhu tahtis kord jõuda Toomas Hendrik Ilves. Meist põhjapoool elavad hoopis teistsugused inimesed. Rahva ekretiinsema osa iidolid tulevad hoopis Narva jõe tagant. Vene ajakirjanik Leonid Ragozin seob hirmukultuuri leviku otseselt Venemaa tegevusega, kelle huvides äärmuslikud jõud tegutsevad. Kuna Ragozini intervjuu on paljude eest peidetud tasulise pilve taha, siis olgu mõningad mõtted sellest siin avalikustatud. Ragozin räägib: „Samasugused nn magavad agendid, kes mängisid rolli Ukrainas, on olemas ka Balti riikides. Agentide all ei pea ma silmas Venemaa spioone või luureteenistust, vaid organisatsioone, mis kriisisituatsioonis võivad potentsiaalselt muutuda tõsiseks jõuks, mis positsioneerib end riigi ja võimu vastu. Aga kui Balti riigid suudavad ise tekitada sellise kriisi nagu Ukrainas, siis võib Venemaal tekkida mitu võimalust sellest kasu lõigata. See kriis võib olla tekkinud Euroopa Liidu kokkukukkumisest või paremäärmuslike parteide võimulesaamisest.“

Moskva pisaraid ei usu ning Moskval ja EKREl on ühised tähed. Kui vaadata EKRE, Keskerakonna ja Ühtse Venemaa väärtushinnanguid, kas suudate välja tuua viis erinevust? Lihtsa inimese lihtsad unistused totalitaarsest riigist, kus tõeline mees teenib sõjaväes ja tõeline naine sünnitab nagu küülik, et lolle saaks palju ja nende hääl kõlaks valjemini, aga kes need üles kasvatab, see on paljude jaoks juba kõrgem matemaatika. Martin Helme väidab teda intervjueerinud ajakirjanikule Laura Mallenele, et tema kui 27aastane vallaline ja lastetu naine on üks osa Eesti iibeprobleemist, ühiskondlikult kahjulik element. Kas üleriiklik sünnituskohustus tuleb? Paljude ekretiinide märg unistus, kui meie, kes me ei saa kunagi suureks vaimult, saame ükskord suureks rahvaarvult? Natsiretoorika sulnis kõla on nii mitmedki varem arukana tundunud indiviidid pannud nurgas ringe tegema ja sinist suitsu välja ajama. Leonid Ragozin: „Väga oluline on jälgida poliitikuid, kelle eesmärkidel on suur kattuvus Venemaa omadega või kelle teod toetavad Venemaa plaane. Tavaliselt leiab neid organisatsioonidest, mis väidavad, et kannavad rahvusriigi väärtusi, on identifitseeritavad paremäärmuslikena ning seisavad Euroopa ühtsuse ja immigrantide vastu. Venemaa tahab lõhkuda Euroopa Liidu võimet arendada ühist välis- ja majanduspoliitikat. Tähtis on ka see, et paremäärmuslikud parteid käituvad Venemaa huvides, sest nad loovad pildi fašistlikest Balti riikidest, mida Venemaa hea meelega meedias jagab. See toimib nii kodumaise propagandana kui ka välisriikide lõhestajana. Äärmuslased ja Kreml elavad õnnelikus sümbioosis. Venemaa oht on toitev jõud rahvuslastele ja Venemaa jaoks annavad rahvuslikud erakonnad propagandaks suurepärast fašistlikku materjali. Venemaa on huvitatud etniliste gruppide vahelistest pingetest, eriti Balti riikides. Samuti on ta huvitatud immigrantide ja kohalike elanike vahelistest pingetest.“

Natsirahva huvides on leida süüdlane ja zombiliku süüdistava käeviipega temale osutada: pekske pagulasi, sest nemad on pahad, nemad on süüdi. Demagoogilistele poliitikutele on see hea moodus riigi tegelikelt probleemidelt kõrvalejuhtimiseks. Kui pagulased on süüdi, siis pole enam kellegi asi, et meil on tööpuudus, õpetajad ja kultuuritöötajad saavad vähe palka või et Eesti on esirinnas HIV viiruse levikult. Iga põlvepikkune ekretiin ju teab, et „põgenikud peaksid nagu ise ka nägema, et nad on pagulaskriisist tulenevaid probleeme põhjustanud. Mis tunne teil oleks, kui oleksite kuhugi hordidena sisse rännates põhjustanud tsivilisatsiooni allakäigu? Euroopa allakäigu, mille on põhjustanud illegaalsed immigrandid.“ Ja seda räägib neukku, kellel on Euroopa väärtustest, Euroopa kultuurist sügavalt pohhui? Ta süüdistab teisi meeleldi kuritegevuses ja Euroopa naiste vägistamises, kuigi tema meie aja kangelased purustavad samal ajal ligimeste lõualuid. Mitme araablasega sa elus vahetult suhelnud oled? Või mitut pagulast sa oled Eestis kuriteolt tabanud? Võib olla vabas jutustavas vormis. Leonid Ragozin: „On Ungari näide, kus peaminister Viktor Orbán tegi endale nime Vene-vastase retoorikaga, võideldes Vene vägede riigist välja viimise eest. 1990-ndatel purjetas ta russofoobiale tugineval laineharjal edasi. Kuni see lihtsalt kadus ära. Nüüd näeme sedasama Orbáni oma paremäärmuslike ideedega, aga järsku on ta Venemaa sõber. Tal on Putiniga rohkem ühist pinda kui Euroopa liberaalidega. See on praegu sümptomaatiline. See on tee, millel liiguvad ka näiteks Poola natsionalistid, ja see kehtib ka Balti riikide kohta. Paremäärmuslaste juhid võivad avalikkuse ees teeselda, et nad on Venemaa vastu, kuid kui me räägime asjadest, mis Venemaad tõesti huvitavad, siis mängivad nad Kremli kaarte. Näiteks Euroopa Liidu poliitika ja pagulaspoliitika.“

Jevgeni Ossinovski, hoolimata oma parteilisest taustast, näeb öös asju: „Tartu Ülikooli nõukogu tegi avalduse, milles tuntakse tõsist muret rassistliku vägivalla leviku pärast linnas ning kutsutakse siseministrit üles võtma tarvitusele vajalikud meetmed, et olukorda parandada. Avalduse ajendiks sai ühe mustanahalise ameerika välistudengi otsus Tartust lahkuda pärast seda, kui talle ööklubis kallale tuldi. Üht suveülikooli tulnud välistudengit loobiti Rüütli tänaval pudelitega. „Tõelised eesti mehed“ kohtlesid meie külalist ebainimlikult, hulk möödakäijaid vaatas lihtsalt pealt ega teinud midagi. OECD on mõõtnud erinevate riikide elanike suhtumist vähemustesse ja loonud selle põhjal tolerantsi indeksi. Eesti on selles viimasel kohal. Sarnaseid tulemusi annab ka maailma väärtusuuring. Võrrelgem Eesti ja Rootsi elanike väärtushinnanguid ühes lihtsas küsimuses „keda sa ei tahaks oma naabriks?“. Eesti vastajatest 47% nimetas homoseksuaale. Rootsis oli selliseid vastajaid ainult 4%. Eestis nimetas 38% sisserändajaid, Rootsis 3,5%. Ühiskonnateadlased on juba aastaid osundanud Eesti „idaeuroopalikule positsioonile“ maailma väärtuskaardil. Mati Heidmets on öelnud: „Mitmed lääneliku elu põhiväärtused juurduvad siinmail väga vaevaliselt. Eestlane on kätte saanud individuaalse vabaduse, selle positiivse ja edasiviiva sisuga täitmine võtab veel aega.“ Paraku ei piirdu see vaid EKRE vihaste avaldustega. Justiitsministeerium tahab hakata reguleerima, mida inimesed hommikul selga panevad. Prokuratuur on saanud ühiskondlikust konservatismipuhangust niivõrd tugevat inspiratsiooni, et on tassinud kirjaniku kohtu ette.“

Colonia Dignidadi tüüpi suletud kultuslikud ideaalühiskonnad on paraku reaalsus. Ossinovski paneb diagnoosi: „EKRE valijaskonnas domineerivad madala sissetulekuga ja madalama haridustasemega mehed. Nad on kriitilised mitte ainult valitsuse, vaid enamiku ühiskondlike arengute suhtes. Asja edasi analüüsides näeme, et nad ei suhtu tõrjuvalt mitte ainult sisserändajatesse, vaid ei usalda üleüldse teisi inimesi. Mingisugune kultuuriline pidur on maha võetud. See tähendab, et vägivald on tulnud lähemale. Õige mitmel korral on plahvatusest väga vähe puudu olnud. Me ühiskond loobib juba kaks aastat põlevaid tikke kütusepaaki. Kuidas see nii läks? Tabavaim diagnoos pärineb Friedrich Nietzschelt: „Hullumeelsus on haruldane üksikisikute puhul, aga inimrühmade, parteide, rahvaste ja ajastute puhul on see reegliks.“ Raudse eesriidega lõigati meid ära euroopalikust mõtteruumist, mistõttu kogu inimõiguste mõisteaparatuur on Eesti inimestele täiesti võõras ega juurdu nii pea. Kahtlemata on selline seletus mugav. Täna lihtsalt on nii ning jääb üle loota, et uus põlvkond on teistsugune.“ Kuid kas on, sest nemad kannavad oma vanemate pärandit? Sellest kõigest saame teha ainult ühe ja põhjapaneva järelduse – neukku returns, mühinal ja mänglevalt nagu merilõvi, kuid kas selleks, et jääda või on see kurjuse viimane meeleheitlik sööst enne lõplikku hävingut?

Timo-Cevinist saab Odini sõdalane III

@ckrabat
Läksin hommikul burksiputka eest läbi ja nägin seal Timo-Cevinit leti ees seismas. Minu teada oleks Timm pidanud olema Jyväskyläs ja paigaldama seal tänavakive, teate küll tal on see firma „Meeleheitel ehitajad OY“, aga ei midagi, tüüp seisab täies elujõus ja lahinguvalmiduses ning õgib aplalt neljandat burksi, nii et suu on soustine. Pärisin Timmilt, milles asi. Timo-Cevin rääkiski, mis mure teda taas koduse burksiputka ette tõi.

Minge vittu, praegu, kui isamaa on hädaohus ja meie armast Eestimaad ründavad marutõbiste moslemineegrite hordid, peab iga patrioot tulema oma kodanikukohust täitma. Meie kõigi koht on siin, sünnimaa paesel pinnal, relv käes seismas burksiputka ees! Mitte sammugi tagasi! Türa, sõitsime Aiku ja Petsiga parajasti laevaga Soomemaa poole ning võtsime kohe baaris õlled ette, siis veel ühed ja kohe järgmised. Aiku rääkis, et oli teel laeva peale Sadamamarketis Pekkaga kokku jooksnud ja nemad seal Soomes nalja ei mõista. Peksavad kõik kaltsupead ja mudakoonud Soomest välja. Odini abiga! Finnair on juba lennukid ette ajanud ja kaltsupeasid laaditakse pagasisse. Vittu, raisk, kus on mehed! Just nagu musketärid kunagi lapsepõlves loetud raamatust, sellest ainsast, mille olen jõudnud läbi lugeda. Tead see Odin kõigi, kõik Odini eest! Pekka rääkis, et nad on seal suomenpojad nakkikioski ees kärajad kokku kutsunud ja Odini sõdalaste maleva moodustanud. Pets kurtis, et raisk, see on jõle norm, lausa kodanikuühiskond või miskit, aga mis meil on. Talendid tuleb kohe koju  kutsuda! Kodumaa on hädaohus, terve Helsingi jaamaesine on neegreid täis, aga kõigil on pohhui, riik ei tee mitte munnigi. Igasuguseid toleraste ja liberaste on Eestimaale niipalju juurde tekkinud, et tahavad meie isamaa otse Brüsselile maha müüa. Aiku ütles seepeale, et ega midagi, ka meile peavad Odini sõdalased tekkima. Mõeldud-tehtud, nii kui Helsingisse jõudsime, ostsime kohe tagasisõidupiletid ja sõitsime isamaad päästma.

Tagasi laeval, võtsime kohe õlled ette ja kui laev õhtupimeduses taas Tallinna reidile jõudis, olime selleks ajaks Odini sõdalased valmis. Esimene mure oli, kuidas sõdalase moodi välja näha? Pets ütles, et tõelisel sõdalasel on pea paljaks aetud ning must jope peab olema. Miks just must jope, sellele eriti pihta ei saanudki, sest minu meelest peaks jope ikka valge olema, et nõgidest kuidagi eristuda ja kui on must, siis näita ust. Aga kui autoriteet ütleb, et must peab olema, siis on must. Esimene käik oli kohe Sadamamarketisse, ostsime sealt igaühele mustad joped ja kirjutasime sinna valge kriidiga suurelt peale – Odini sõdalased. Misjaoks? Ikka selleks, et ära tuntakse ja igaüks, kes Odini sõdalast ära ei tunne, saab kohe kannaga näkku. Küll siis õpib tundma, kui korralikult türnühvlisse saab, kes on selle maa tegelikud peremehed. Joped käes ja üks mure kaelast ära, võtsime paar viina kaasa ja läksime litsi Eve juurde, kes oli kunagi Küla juuksurina töötanud, kuid siis Linna meelahutustööstusesse sukeldunud, et ta meile korralikud sõjamehe soengud teeks. Eve juurde jõudnud, ajasime kõigepealt viinad sisse ja mängisime patriootilisuse tõstmiseks rahvuslikke mänge linnade põletamist ja potkitnoid. Kes kaotas, pääses Evega maadlema, sest tead, sellel, kel kaardimängus ei vea, pidavat jälle naistes vedama. Kui meist enam maadluses asja ei olnud, pügas Eve meil pead paljaks.

Viikingisoengud peas, ajasime joped selga ja padavai burksiputka ette, et sõjakäiguga algust teha. Võtsime igaüks neli burksi ja õlled ette ning hakkasime salka kokku panema. Igaüks, kes oli normaalne mees ja vähegi autoriteeti kaasa tõi, sai musta jope selga ja lasi pea paljaks pügada, siis võis ta Odini sõdalastega liituda. Lõpuks oli meil salk koos: Timo-Cevin, Renku, Aiku, Pets, Jarmo, Valdis, Dildomar, Pässa Rixx ja tema tuunitud bemu, Maksim Mõigust, Kalle Luunjast, offrõudi kunn Muda-Mati, Lemps, Mäidu, Väinu, Ants, Vellu, Kostja, Vasja, Slaava, Voova, Peipsi Koolja, Ivar nõukogude armeest, koer Sharik ja Ivari tungival nõudmisel tema abikaasa Anfissa Fjodorovna. Algul me mõtlesime, et eitesid ei võta, sest vastupidi, meie kui tõelised mehed, peame eitesid pagulaste eest kaitsma, aga Ivar seletas, et Anfissa joob viina nagu tõeline mees, peksab terve meie kamba ühe käega läbi ning omal ajal tuli Musta mere laevastiku sambomeistriks nii meeste kui naiste arvestuses. Selle peale läks minu sõps Mann ehk Maerut-Mannjaana aga kurjaks, äksi täis, miks teda diskrimineeritakse ja lubas mu halastusseksist ilma jätta. Nii pidime temagi lõpuks salka munsterdama, et meil naisi rohkem oleks.

Üsna mitut burksiputka püsiklientuuri liiget ei õnnestunud tabada, kes oli Soomes tööl, kes Norras ja nii mõnigi meist oli Austraaliasse välja jõudnud. Kamraad burksiputka eest Džipsi-Johannes, kellega olime koos kunagi lasteaias käinud ja hiljem arestimajas kinni istunud, pandi seal isegi vangi, kui ta ühel sealsel kaltsupeal ninaluu oli paigast välja löönud, sest see ei olnud nõus Marii-Minetti oma kebabiputkasse tööle palkama. Türa, nad võiksid valge inimese vastu vähe respekti üles näidata, sest meie tõime neile kultuuri. Burksiputka omad on alati tõe ja õiguse eest väljas olnud, seda ütles Šeikspiir … või oli see nüüd Tammsaare. Salga juhiks sai Renku, sest temal oli kõige rohkem autoriteeti. Oli ta ju teistest kauem vangis istunud, temal oli kõige rohkem tättuusid, kõige jämedam kuldkett ja uhked viie triibuga Adidase dressid. Meile jagas ta kohe rahvusliku mustriga tii-šörtid välja, millel oli sõdalase pilt peal. Maksim küsis, kas see on Kalevipoeg? Renku seletas, et see on Breivik. Salk ümises tunnustavalt, kõik olid kuulnud vahvast rätsepast, kes tappis mitusada pagulast ühe hoobiga. Renku asetäitjaks sai Ivar, sest tema oli Nõukogude armees teeninud ja omas teistest rohkem sõjalist väljaõpet. Kui me olime salga kokku saanud, ilmus ka esimene pagulane. Tahtsime talle kohe molli anda, aga tüüp kukkus selges eesti keeles kisama, ärge pekske, ärge pekske, ma olen oma. No mida vittu sa oma oled, kui sa oled neeger? Klemm seletab vastu, et tema nimi on Jaak ja hoolimata kahtlasest välimusest, on ta tegelikult tõupuhas eesti mees. Pagulasi ta tegelikult üldse ei salli nagu ka pedesid ja kui saaks, siis virutaks ta neile kohe raudlatiga. Tegime talle kohe katse, aga ta raisk läbis selle vaevata, tegi vahet saku ja alekoki õlledel ning sõi ära neli sealihaburksi ühtejärgi. No selge siis, et eestlane ja võtsime ta sõdalaste hulka vastu. Nigross, raisk! Musta jopet tal polnud, aga tüüp ajas ülakeha paljaks ja kirjutasime kriidiga talle siis musta selja peale – Odini sõdalased. Kombes!

Kui salk oli koos, võisime kohe tegutsema asuda, aga kõigepealt tuli avamispidu. Anfissa pakkus rahvale kõhutäidet, tegi oma firmarooga makaroonõ po-flotski – keetis potitäie makarone ning ajas mõned konservid ja sibulad ka sinna sisse. Seda nad sõid Musta mere laevastikus teenides. Meie võtsime tõrvikud kätte ja kõndisime kolm ringi ümber burksiputka. Pässa Rixx ajas oma tuunitud bemule hääled sisse ja demonstreeris burksiputka beibedele driftimisekunsti. Taustaks mängis rahvuslik muusika. Tead, sihuke kultuurne värk, Under, Adson, Jaan Kross … See, lapsed, on klassika nagu Ivar armastab öelda. Tema on klassikaline mees, sest nii kui ta kolmkümmend aastat tagasi Nõukogude armeesse aega teenima läks, teenib seal siiamaani, pole kuidagi enam välja saanud. Kuule, need rahvuslikud aated on mulle lapsest saadik tähtsad olnud. Minu mutt sünnitas kokku üksteist last ja panustas niiviisi tohutult eesti kultuuri arengusse ning eesti keele ja meele püsimajäämisse. Kujuta nüüd ette, milline kaotus oleks see eesti rahvale, kui meist keegi oleks  jäänud sünnitamata? Kust siis riik oleks endale sõdalasi saanud? Terve jalgpallimeeskonna saaks kokku, raisk. Mis teil on sellele vastu panna, ah? Kui meil oleks rohkem patriootlikke naisi, siis sünnitaksime need moslemid üle, saaksime suureks rahvaarvult ja mitte ükski neeger ei julgeks siia tulla. Läheksime hoopis ise Aafrikat vallutama. Ma ise alustasin ka hoogsalt ja tegin Cärlyn-Angelinale tite taha, kui too veel põhikooli viimases klassis käis. Einoh, kõik oli seaduslik, tsikk oli kuusteist täis. Nooreperelaenu eest ostsin bemarile vinged põhjatuled. Sellel eidel polnud muidugi patriotismiraasugi, põrutas esimesel võimalusel kellegi Marco nimelise moosiriiuliga Milanosse. Lubati modelliks teha. Nüüd on hädas, Timm saada raha, tahab koju! Fakk, sellised need naised on. Pealegi, kutid teadsid rääkida, et see Marco olevat hoopis pagulane ning passis seisab tal hoopis Ibrahim.

Meie laps Roberto-Ronaldinjo on aga vinge kutt, täitsa minu moodi. Oleks selliseid rohkem, siis ei sureks meie rahvas mitte kunagi välja. Praegu minu mutt kasvatab teda, mul pole ju aega, pean Soomes raha teenima, aga kui ta suuremaks kasvab, toon ta burksiputka ette ja õpetan driftima. Vittu küll, see on elu! Aga mis nüüd minust, räägime parem Odini sõdalastest. Kui pidu läbi, tuli teenistusse asuda, sest isamaa kutsus. Kõigepealt ootasime mitu tundi burksiputka ees, aga mitte ühtegi moslemit, neegrit ega muud pagulast ei tulnud burksi ostma. Ei tea, kuhu nad peitu olid pugenud. Pets teadis rääkida, et lennukitega olevat neid mitu tuhat salaja Eestisse toodud. Keegi olevat Saaremaal pagulast näinud ringi liikumas ja Jõgeval olevat kellelegi pagulased öösel aknast sisse tulnud ja ära vägistanud, nüüd olevat sitane pederast. Viinis vägistas Iraagist tulnud pagulane pidulikult kümneaastase poisi. Kui ajakirjanikud temalt peale sündmust korraldatud pressikonverentsil küsisid, miks ta vägistas, vastas pagulane, et seksinälg oli nii suur, ta olevat pidanud juba neli kuud ilma seksita elama. Türa, me neile pagulastele näitame! Kui mõne kätte saame, kütame kohe molli! Vitupead! Mida teha? Liikusime edasi Linna kaubanduskeskusesse, kuid sama lugu, ühtegi pagulast ei hakanud silma. Kas keegi oli neid hoiatanud?

Kaubanduskeskuses kohtusime oma küla poiste Raiberti ja Rögabertiga ning nad liitusid kohe meie võitlussalgaga. Nad tõid kaasa veel terve hulga nooremat rahvast: Carolina, Crisli, Celine, Carin, Crislyn, Crislin, Regon, Karinee, Phil-Benjamin, Nico, Geir-Melany, Keteli, Mairon-Daniel, Marto-Demar, Helery, Egerti, Liset-Marlen, Fredy-Andri, Kleer, Emily-Stella, Maikren, Saimon, Grishnakh, Maikren, Käroliis, Alice, Danita, Tarren, Triine-Beate, Kevin, Helily, Trond-Bjarte, Aisling, Brayen, Käthy, Mailete, Helys-Anette, Laura Lucia Maria, Sälly, Geidy, Hegeli ja Ismo. Tundsime, kuidas meie jõud kasvab, ainus probleem oli pagulaste puudumine. Sõitsime siis lihtsalt paarile mööduvale tüübile pasunasse. Lihtsalt niisama, preventiivselt, et meist märku anda. Nagunii olid tegelikult tolerastid, võib-olla isegi pederastid. Üks vilavate silmadega mehike astus juurde, surus kätt, patsutas tunnustavalt õlale ning kiitis: vot gorjatshie estonski parni, tovaristsh Putin ljuubit vas. Andis meile sada rubla ja oma telefoninumbri. Kui juurde vaja on, siis helistage ja küsige Joožikut. Marto-Demar pani ette minna tehnikaülikooli juurde passima, seal on alati mõni nõginina või rätipea ringi luusimas. Ma selliseid kohti natuke kardan, mingid kahtlased brillidega tüübid patseerivad seal, aga miks ka mitte! Lõpuks, kas sind ei aja vihale, kui sinul, põlisrahva seaduslikul esindajal, jäi omal ajal seitsmes klass pooleli, aga näed, mingi nõgi õpib siin prohvessoriks? Ja meie naised viivad nad ka ära!

Stultoloogi märkmikust IV – kuidas lollid üksteist ära tunnevad II

@ckrabat, featuring jolli, ut
Vanad rahvad, haldjad ja päkapikud, on Maa pealt lahkunud teistesse dimensioonidesse. Lahkunud on ka aastatuhandeid tagasi Nibirult saabunud reptiilid, kelle viimased riismed on peitunud maa-alustesse koobaslinnadesse. Maal elavad veel reptiloidid (segaverelised inimeste ja reptiilide järeltulijad), inimesed (neandertaalide, Denissovo inimeste,  ja kromanjoonide järeltulijad) ja lollid. Viimased on reptiilide poolt Nibirult lendavate taldrikute lastiruumis kaasa toodud alglollide järeltulijad, kellest suurem osa on juba Maa tehastes kokku klopsitud tehislikud organismid – geneetiliselt muundatud mutantrobotid, kes olid algselt loodud Maal kulda kaevandama ja püramiide ehitama. Paraku osutus see võõrliik erakordselt sigimisvõimeliseks ja tänapäeval on nad levinud üle terve planeedi, seda aga elukeskkonda hävitades ja teisi liike välja tõrjudes. Võõrliigina on kõik inimlik nende jaoks võõras ja vastuvõetamatu. Lollide jaoks on ülimalt oluline üksteist ära tunda, sest siis nad tajuvad, et neid on palju ja suudavad planeedi alistada. Lollide kombestikku uurides on stultoloogid täheldanud, et lollidel on tavaks teatavad riitused nagu jääveega ülevalamine või perse näitamine, mille järel võib kindlasti identifitseerida, et tegemist on lolliga. Loomulikult on lollidel välja kujunenud teatav miimika, pilgud, käemärgid, žestid, mille alusel võib liigilist kuuluvust üsna suure tõenäosusega määratleda.

Viimasel ajal on mitmed stultoloogid aga tähele pannud, et lollide kombestik on täienenud uue riitusega, mille kaudu nad üksteist ära tunnevad. Eriti lollide noorem põlvkond on vastu võtnud kondoomi väljakutse – tuleb täita üks kondoom veega ja see teisele lollile pähe kukutada. Kui väljakutse vastu võetakse, siis järelikult on tegemist omaga ehk lolliga. Tegemist on siiski juba vana kasvatusmeetodiga Elu ülikoolist. Kunagi üks pedagoog ütles ühele korda rikkuvale kaagile, et osta kaks kondoomi – üks tõmba endale otsa, et sinusuguseid juurde ei tuleks, teine aga omale pähe, sest siis saad teada, kes sa ise oled. Väga lihtne ja praktiline meetod lollide eneseidentifikatsiooniks. Lollide seas on täheldatavad mitmed erinevad põlvkonnad: me kõik teame 3B (beibed, bemmid, burksid) põlvkonda, kuid omaette nähtus on Nõukogude Liidu numbritehastes või sealse tehnoloogia järgi isevalmistatud lollid ehk neukkud – 3K (käsud, keelud, kord) põlvkond. Veelgi varasemast ajast pärineb alg3K (Kinder, Kirche, Küche) põlvkond. Uuemal ajal räägime 3PC (Personal Computing, Political Correctness, PopCorn) põlvkonnast. Popkorn ehk plaksmais on teatavasti lollide rahvustoit . Kui Nibiru lollid maale tõi, pani ta neile ka popkorni kaasa, külvake maha ja sööge. Nii sündis terve maisilaste põlvkond. Lollidel on välja kujunenud imeline komme kogu filmi jooksul popkorni õgida ja kaks liitrit kokakoolat peale juua, millega kaasneb kõva naer ja nihelemine, aga seeläbi suudavad nad lõhna ja häälitsuste järgi teisi lolle identifitseerida. Lollid on ju leidlikud.

 

 

 

Stultoloogi märkmikust III – täna Selveris

@ckrabat August Kitzbergi “Libahunt” ainetel, featuring caff
Käisin täna Selveris ja kujutage ette, kui palju lolle on liikvel! Kas tõesti on kurjad moslempagulased pärast pikka ootust lõpuks meie õuele saabunud ja tšillivad nüüd rõõmsasti meie kaubanduskeskustes? Aga mitte ei ole, kõik puha puhtanahalised, üksteisele sarnased nagu kaks tilka vett, kas siis otse tehasest või saadeti Nibirult uus partii, aga neid oli tõesti palju, tegid käemärke ja tundsid üksteist ära. Võis märgata isegi terveid lolliperekondi, isa-loll, ema-loll ja terve pesakond lolle lapsi, mokk töllakil ja ostlemas. Tuleb välja, et nad on võimelised omavahel ka järglasi saama. Stultoloogi jaoks oluline tähelepanek. Rüselemas, sebimas või siis pea õieli ostukäruga liiklemas, nautimas vabadust osta, saada asjade omanikuks, vähest rõõmu, mis neile selles kurjas ja sallimatus maailmas on veel jäetud. Näha kaubanduskeskustes palju teisi lolle ja tunda ennast turvaliselt omade keskel.  Läksin kassasse ja sealgi istus mehhaniseeritud loll, küll mingi vanem toode kusagilt Stalini ajast, aga ikkagi loll! Vägev värk, täisautomaatika, inimtööjõudu praktiliselt enam ei kasutata, kogu töö teevad masinad ära. Selline tore päev oli täna, iga stultoloogi unistus. Tuled tagasi oma turvalisse koju ja saad teada, et Estonian Air on oma lennud lõpetanud, kuid Rootsi vetest leiti üles admiral Starohujevi kaduma läinud puskariaparaat.

Samal ajal 6000-hingelise depressiivse väikelinna Säästumarketis. Kõik oli valge. Market oli valge, järjekorras kõik olid valged… no veidi küll väsinud, nagu minagi, aga ikkagi valged… Vahtisin kassalindi (tudish-piip, TM) juures tavalisi inimesi, nii kui teeks mingit statistikat Linna(ri) Ülikoolile. Minu taha jäi minust way noorem, aga ikkagi juba kergemal viisil lupjuma hakkava meigiga keskeale lähenev daam. Nägu oli nutifonis ja kraam veel ostukorvis. Minu ja tema vahele jäi üsna kohe päris pikk jupp tühja kassalinti. Ma läksingi ära ja ei näinud, millal konveier jälle liikuma hakkas. Kassas oli ka valge (inimene? loll? reptiil? aga ikkagi inimene …), ilmselt Hrustshovi-aegne. But I was sure I wanna live like common people, I wanna see whatever common people see, I wanna sleep with common people, I wanna sleep with common people like me. Aeg läheb, kuid rõõmud jäävad, tavalised inimesed elamas oma tavalist elu lõppematus päevade jadas, kui nad ise ei oska aimatagi, millal ostulint kord katkeb ja nad jõuavad kassasse, kus nende elatud elu mõõdetakse eurodes ja sentides või hoopis dollarites, aga äkki rublades ja kopikates või siis seeklites ja agorotides. Erinevates suurustes ja toonides, aga ikkagi ühesugused, varmalt reageerimas meedia kaudu vahendatavatele signaalidele, mille abil teadagi kes nende teadvust juhib. Igapäevased mured ja rõõmud: et tal on tema igapäevane töökoht kassalindi taga, mees/naine ja mitu last, kes näevad välja täpselt nagu tema ise, korter Linna magalarajoonis ja naabrist suurem auto. Nad rõõmustavad nende üle, kes on neile sarnased ja vihkavad neid, kes on neist erinevad.

Liigkasuvõtja Gren Astrid Lindgreni raamatust “Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlikust elust”: Jajah, lapsepõlve muretud mängud! Lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah. Grenil läks halvasti, aga mitte liigkasuvõtjatel. Tänaseks päevaks on liigkasuvõtjad jäänud, kuid lapsepõlve süütud muretud mängud on jäädavalt kadunud. Selleks, et tänapäeva maailmas ellu jääda, on vaja raha ja selleks, et saada raha, vajame liigkasuvõtjaid. See, lapsed, on majandus. Lähme ajas veelgi kaugemale tagasi. August Kitzbergi “Libahunt” eile ja täna, sada aastat hiljem: Must ja nõgine rehetare. Ahjus hõõgub tuli ja punetab sealt seinte peale. Ahju ees savik (müüritud iste), kolde kohal ahela otsas pada. Ahju kõrval pink, kartsas ja vanaema voodi. Teisel pool vastasnurgas uhmripakk, leivalabidas ja muud koli, seinas soone peal kinni- ja lahtilükatav uks, pulk sees, ja all nurga sees kassiauk. Ukse peal lahtine laud, mille kaudu valgust sisse ja suitsu välja võib lasta; ukse kõrval sulase voodi. Tagaseinas väike sagarate peal käiv uks, lingi asemel köieots. Ahjusuu ees iste, selle ees vokk, saviku lähedal pihijalg põleva peeruga. Hiline talveõhtu, õues torm ja aeg-ajalt huntide ulumine.

Tegelased: PERENAINE, 40-aastane, vaevatud näoga, lühikeseks lõigatud juuste peal valge (Halliste) pearätt, mille kolm nurka selja peale alla ripuvad, kasukpihik, must körtsik, linane põll, jalanartsud ja parkimata nahast pastlad, – istub saviku lähedal ja ketrab. MANN (MARI), valgetverd tüdrukuke, linalakk, lühikesed juuksed, värviline villane lõng juuste peal, takune hame, rindade alt kirju vööga mässitud, kaela all väike vaskprees, – kükitab, paljad jalad hame all, savikul ja veerib suurest vanast lauluraamatust. MARGUS, valgetverd poiss, paklane hame, kaela alt vaskpreesiga koos, kitsad (Halliste) keerdkaltsad, paljad jalad, – kepsleb niisama. Temal on ametiks alati peergu kohendada ja vaadata, et see hästi põleks. VANAEMA, 60-70 aastane poolpime eideke, vana paljas kasukas seljas, kobab kõndides enese ette. PEREMEES, 50-aastane tugev mees, temal on juba tublisti halle karvu juustes ja habemes; sulane JAANUS, 35-aastane. Mõlemad tugevates talveriietes, riideta kasukad vammuste all, lakaga mütsid; alusriieteks peremehel hall, sulasel must lühike pihik ja mõlemal valged keerdkaltsad, pikad mustad sukad ja parkimata nahast pastlad. Like common people, like Us.

Muutuse saabumine: PEREMEES (kargab üles, toob püssi ja tõmbab ukse lahti. Torm ja tuisk tungivad tuppa ja üle läve kargab mustaverd LAPS; huntide kirglik ulumine kõlab tema kannul): Mis see siis on? (Nagu tahtmata tõmbab ta ukse lapse järel paugutades kinni; huntide kisa kajab kaugemale ära.) MANN (jookseb karjudes tagakambrisse): Hunt! Hunt! (Kõikide ehmunud silmad on lapse peal kinni, see ise on ka kohkunult, tulevalgusest pimestatud silmadega keset tuba seisma jäänud.) Pagulane oli saabunud! Teistsugune, võõras, ohtlik? Lollide koja teadlased tulid järeldusele, et sealiha söömine veini kõrvale vähendab riski muutuda islamiterroristiks 100%. JAANUS (kõigepealt toibudes): See on tema laps! PERENAINE: Püha jumal! See ka inimeseloom! Sel ka hingekene sees! Kaasatundjad? Pagulaste sõbrad? Eesti rahva vaenlased? (Laps vaatab temale korra tänulikult otsa, võtab siis ahnelt leivatüki ja lusika ja hakkab suure isuga sööma, ainult vahetevahel hiilgavate silmadega ringi vaadates.) PERENAINE (murelikult): Mis sest siis nüüd peab saama, Jaan? PEREMEES (kõrvale vaadates): Jah, mis peab saama! Või minagi tean! Mis südamega teda homme jälle tuisu ja külma kätte välja saadad! PERENAINE (vähe aja pärast): Kui leiba oleks! Meil on isegi sööjaid küllalt! PEREMEES: Jah, eks neid ole omajagu! Kui kisuks kevadel kütist ja teeks tüki uut maad juurde?… PERENAINE: Jah, kui teeks – ei tea, mis mõis ütleb! PEREMEES: Mis see mõis! Orjahingekene tuleb juurde. Aga – eks selle üle või nõu pidada, kui uni maetud. Võib-olla paneme kevadel Manni seltsi karja? Margus kuluks mulle juba äkke taha ja kergema töö juurde põllule ära. PERENAINE (õhates): Kuidas me võtame nõia lapse oma laste hulka!

Mõni aeg hiljem. VANAEMA: Jäägu see! Muudkui – mis me teame Tiinast? Mis me teame sellest, kes ta on ja kust ta tuleb? Margus! Siuru ja sirjelind, ei need sünni paari. Ja Tammaru sugu ja tõug? Margus, kui sa tahad ja kannatad kuulatada, ma jutustan sulle neist? MARGUS (õlgasid kehitades, rahutult): Ja – mis see?… Mis sellel siis nüüd?… Mis minul siis sellega?… VANAEMA: Mis sinul sellega tegu? Ei tea, Margus, ehk ometi? Meie tõug, Margus, see elab siin Tammarul juba kümme põlve, viis viimast, mis ma ise näinud ja oma vanaema ja ema käest kuulnud olen… MARGUS (on kärsitu, aga ei vasta midagi). VANAEMA: Kas sa kuuled ka? MARGUS: Kuulen küll. Kõnele peale! VANAEMA: Ma mõtlesin, et sa ei kuule… Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas! MARGUS: Võõras veri! Kust siin see võõras? Ta on ju ometi teie eneste silma all üles kasvanud ja inimeseks saanud! VANAEMA (ei lase ennast eksitada, on nagu oma mälestustesse ära vajunud, jutustab edasi): Meie tütred ja noorikud ei olnud ilusad, neid ei nõutud mõisa… Neli põlve tagasi, kui ühte nõuti (on sügavasti liigutatud ja lööb silmad maha) – see uputas enese jõkke. Surnuaia müüri taga, kui mina veel nägin ja mäletan, seisis ikka veel tema ristikene – karjalapsed ka hoidsid ristikest ja ei tallanud maha… MARGUS (ka liigutatud, teeb sellekohase liigutuse, aga ei vasta midagi). VANAEMA (nagu kaugele tagasi vaadates ja siis jälle alates): Me olime pikaldased ja aeglased; meil oli alati kõigest kaks last, kui palju, siis kolm; kui jumal sigidusele varakult taba ette pani – üksainus! Meie teenisime jumalat ja orjasime mõisa kartuse ja värisemisega; elu lust ja rõõm oli meie eest lukku pandud asi. Kui me laulsime, olid meie laulud rasked ja kurvad. Helgeid aegu meil ei olnud, kirge meie ei tundnud, – uute orjahingekeste eest oli meil hirm...

Moraal: VANAEMA: Ainult, et… kuidas meie sugu ja võsa enne on elanud, elu ja kannatamiste peale vaadanud. Põlvest põlve, nii halvad kui me olime… me oleme oma päritud pruukisid pühaks pidanud, oleme vaiksed ja vagusad olnud ja… püüdnud iseennast ära võita. Kui sa seda tead, eks sa siis… Kui sul mõnikord süda raske on ja murduda tahab, eks sa siis mõtle ka vanaema peale, oma isa ja oma ema peale, kes ju kõik ka kord noored olid, nagu sina nüüd ja… võibolla vahel ka kõike kätte ei saanud, millest süda sonis!.. … Meie versus Nemad, Head versus Halvad, Ilmsüüta Inglid uhkelt Breiviku lõustaga särki kandes versus Mõrtsukad ja Vägistajad. Meie seast tõusevad esile meie aja kangelased, kes võib-olla ei kehasta meie parimaid omadusi, kuid nad on nagu meie, sõidavad bemmiga trolliliini postid maha ja kaklevad burksiputka ees. Nad on siiski omad, puhtanahalised, kohapeal toodetud lollide järglased. Nad teevad meile arusaadavaid käemärke ja me tunneme neid ära … Kõik oleme loodud kannatama, üks nõnda, teine nõnda. Aga – aeg paneb iga haava peale rohtu! Noor veri on kerge armastama ja kerge – unustama! (Paitab.) Ei midagi, vanaema püüab korra jälle targem olla kui teie, noored. Temal aeg käes mõtelda! Ja siis tulevad kõik need – (vahib, nagu näeks ta nägemust), kes meie suguvõsast enne meid elasid ja eluraskust kannatasid, ja need, kes pärast meid tulevad ja jällegi kannatavad ja… seisavad reas seal… (sirutab käe välja), kus… ah! ju muud midagi ei ole kui vanaema mured! Mitu põlve edasi, mitu ja mitu! Ja mitu põlve tagasi! (Väljasirutatud käsi väriseb)… Ma ei näe seal võõrast verd, kõik on kollaste peade ja siniste silmadega! Kollaste peade ja siniste silmadega!

Saja aasta pärast mais. VANAEMA: Sina vist rääkisid, et muhamedid on ilusad ja head ja ei vägista kedagi? Kõik muhamedid, viimne kui üks, on koledad ja pahad ja muudkui tapavad ning vägistavad, nende unistuste maa on Eesti, midagi sarnast nagu lollidele on Axel Heibergi saar ja kõik nad tulevad siia ning teevad meie ilusale linnulaululisele õnneajale lõpu. Nad panevad Selverid kinni nagu Estonian Airi ja keelavad meie käemärgid, ei luba meil enam vanaisade kombel jääveega üle valada ja perset näidata. Kuidas me siis üksteist ära tunneme? Kuid seitsme maa ja mere tagant tuleb mees, kes on ilus ja hea, silitab laste pead ning ütleb, et see ei ole üldse mitte lapik ega kandiline, vaid hoopis kerakujuline. See Terasmees ei joo ega suitseta, vaid ratsutab palja ülakehaga tiigri seljas ja päästab maailma. MINA: Rääkisin hoopis seda, et liigiliselt jagunetakse mitte koledateks ja pahadeks muhamedideks  ja headeks puhtanahalisteks murumütsideks, kes kunagi ei varasta, tapa ega vägista. Jagunetakse hoopis reptiilideks ja reptiloidideks, kuid ka inimesteks: kromanjoonideks, neandertaallasteks ja denissovi inimesteks ning alglollideks ja kohapeal toodetud lollideks. I wanna live like common people. Täna Selveris …

Burksiputkade kultuuri sünd

@jolli (kirjutas algteksti), toimetanud ja täiendanud ckrabat
Kaugel, kaugel keset Metsa oli Küla. Ammustel aegadel elasid Külas metsikud barbarid, aga Linnas elasid seevastu kultuursed roomlased, kes olid juba Nibiru invasioonist saadik reptiilide poolt ära kodustatud, kultuurseteks muudetud ning beibede, bemmide ja burkside saladustesse pühendatud. Roomlaste keiser Kassiussi (keda peenemas kirjapruugis hakati hiljem kirjutama Cassius) valitsemise ajal rajati küladesse esimesed burksiputkad ja kroonikates on kirjutatud, et nii tekkiski Maale esimene burksiputkade kultuur. Algul ei tahtnud barbarid burksiputkasid oma maadele Metsa lasta, sõid musta leiba ja jõid mõdu või kalja peale nagu juba nende esiisad olid teinud, aga topeltjuustuburgerist ja coca-colast ei osanud nad unistadagi. Selline maalähedane eluviis oli aga lõppematute kultuuriliste konfliktide taimelavaks, sest istuti oma mätta otsas sauna taga tiigi ääres ning oldi täiesti kindel, et ülejäänud Maa pöörleb ümber istuja isikliku naba. Keiser Kassiussil tekkis aga mõte, et kui ta barbarid kultuurseks teeb ja neile burksiputkad ehitab, siis saab Rooma riik edaspidi rahus elada ja kurjad barbarid ei rüüsta enam Rooma keisri valduseid. Seda, lapsed, nimetatakse tsiviliseerimiseks.

Kui Kassiuss lõpuks leegionäridega Külla jõudis, saabusid sinna ka esimesed burksiputkad ja barbarid leidsid, et see hea oli, sest siis, kui vili ikaldus või metsast enam jänest kätte ei saanud, sai burksiputkast alati süüa ja juua. Nooremale rahvale burksiputkade kultuur meeldis. Külakiigel kokkusaamise asemel hakkas noorsugu hoopiski burksiputkade ees vankritega tiirutama ning selgus, kellel neist oli teistest rohkem feimi ja respekti. Ilma sõrmekooku või vägikaigast vedamata sai kohe selgeks, kes on Külas kõige kõvem noormees, kelle järgi kõik neiud õhkasivad. Oli mehi, kes tulid burksiputka ette heinavankriga, aga oli ka selliseid, kes vahepeal vankrile vedrud alla saanud ja sõitsid burksi ostma juba kaarikuga. Need mehed olid Külas väga lugupeetud, sest kohe oli näha, et nemad oskasid elada.

Burksiputkade kõrvale tekkisid kasutatud vedruvankrite turud, rikkamad “võllid” – nüüd kutsuti paljusid tegijaid mehi isekeskis mõne masinaosa nimega nagu klemm, võll või kardaan, müüsid seal oma Linnast toodud ja ära kasutatud vankrid vaesematele meestele, kes tahtsid samamoodi burksiputkade ees edvistada. Kui kaalika- või hernesaak oli ikaldunud ja raha kohe üldse ei olnud, sai raha kasutatud kaariku ostmiseks rahavahetaja käest laenuks võtta. Rahavahetaja elas hästi ja laskis algse rahavahetajalauakese asemele suure ja uhke sammastega pangahoone ehitada, sest ühel hetkel oli kogu Külarahvas, alates külalitsist kuni auhinnaga pärjatud aasta kaalikakasvatajani välja, rahavahetajale võlgu ja võlakirjad ei mahtunud enam rahavahetaja jänesenahkse kasuka põuetaskutesse ära.

Niimoodi sai alguse linnastumine, sest vankrituru kõrvale kerkisid ka vankripesula, sepikoda, pank, kõrts ja litsimaja, kõik väga vajalikud asutused, mis tahtsid burksiputkade kultuurist osa saada. Koolimaja aga ei ehitatud, sest kooliprogrammi jaoks raha ei olnud, samuti peeti koolist saadavat haridust isegi ohtlikuks, sest niinimetatud haritud inimesele oli palju keerulisem burksiputkade kultuuri poolt toodetud kaupu ja teenuseid pähe määrida. Vahel hakkas mõni selline ühe matemaatikaraamatu läbi lugenud reaalharitlane rahavahetaja maksegraafikutes parandusi tegema või mõni humanitaarhariduse omandanu piipu tehes elu mõtte üle targutama, jõudes ohtliku järelduseni, et elu on sitt. Sestap omandatigi haridust Külas endiselt talutares peeru valgel vana ajalehte lugedes. Ajaleht oli tegelikult postimüügikataloog, mis kunagi valel aadressil Külla saadeti ja nüüd käest kätte ja perest peresse käis, sest seal oli palju ilusaid pilte ning pildi kõrval seisis kirjas, mis pildil on ja palju maksab.

Burksiputka vahetusse lähedusse ehitati uus turg, sest vana laadatüüpi turg turuosalisi enam ei rahuldanud. Kõik pidi nüüdsest olema uus ja super. Nii tehtigi vana turu ehk marketi asemele hoopiski uus ja palju suurem turg ehk supermarket.
Supermarketisse enam vana laadakola nagu ristpistes tikitud kapukaid ja kitsenahast pastlaid või vöökirjatud õllekanne enam ei võetud, vaid seal müüdi nüüd kaugelt Hiinamaalt toodud nailoniussi niidist kootud sokke ja naftast tehtud tenniseid. Õlut pakuti aga kuue kaupa plekkpurkides. Plekkpurgid sai tegija mees ise kodus lahti lammutada ja nendest vankriratastele uued vitsad peale lüüa. Alguses kogutigi õllepurke reheahju serva peale naabritele jõukuse näitamiseks, aga lõpuks läks plekkpurgikogumine moest ära, sest supermarketist sai huviline värvilisi purke iga päev juurde osta ja nende ülelugemiseks ei jätkunud enam numbreid. Õllepurkidega hakkasid võistlema suured plastpudelid, kuhu mahtus palju rohkem õlut sisse.

Ühel hetkel leiti, et midagi oleks Külas nagu puudu. Nõukojas pandi pead kokku, arutati ja vaieldi ning leitigi, et puudu on poliitikast, täpsemalt regionaalpoliitikast. Lisaks kõigele tundus külaelanikele, et demokraatiat oli vähevõitu. Mis demokraatia oli, seda ei külaelanikud väga täpselt ei teadnud, kuid küla nõid teadis rääkida, et kui hallidel Nibiru aegadel lollid reptiilidelt võimu üle võtsid, siis saabuski demokraatia. Varem oli külavanem see, kes ütles, mis poliitika hetkel Külas kehtib ja inimestele hea on. Külavanemaks sai tavaliselt aga kõige autoritaa… autoriteetsem mees, see, kellel oli kõige rohkem sulli ja sellest tulenevalt feimi ja respekti ja sellest tulenevalt ka kõige rohkem sõpru. Nüüd korraldati esimesed vabad valimised. Vabade valimiste korral sai aga iga mees oma kandidatuuri üles seada, ennast valimistepäeval külarahvale püüne peal näidata ja loota, just tema valitakse Küla poliitikat korraldama.

Selgus muidugi, et enamik ise ennast ülesse sättinud kandidaate olid valijatele täiesti tundmatud. Enamus neist kandidaatidest olid lisaks ka nii ihned, et polnud kunagi teistele külameestele ehk nüüdsest valijatele Küla kõrtsis õlut välja teinud ja nii neil ei olnudki sõpru, kes oleksid nende poolt valimistel hääle andnud, küll aga oli nii mõnigi mees naabri koera jalaga löönud, litsimajas käinud või naabrinaist vale pilguga vaadanud. Külas peeti seda hästi meeles. Kõik sellised lood poliitikasse astunud kandidaatide kohta toodi nüüd avalikkuse ette ja niimoodi tekkis vaba ajakirjandus, sest sellised mehed, kes kõrtsis lahtiste kõrvadega istusid ja sageli rääkijate kulul juua said, läksid hinda ja võeti nüüd Küla Kella toimetusse ajakirjanikena tööle. Kui varem sai kaevul või saunas külamuttide käest kõigest, mis Külas toimus täiesti tasuta teada, tuli ainult ise veel uhkem lugu rääkijale vastu jutustada, siis nüüd sai külauudiseid teada ainult raha eest, siis kui Küla Kella uue numbri ostsid. Seal olid kõik külamuttide räägitud lood must-valgel kirjas. Valimistel valiti aga nüüd täiesti vabalt ja ausalt vana külavanem tagasi küla juhtima, sest selgus, et temal oli ikkagi kõige rohkem sulli ja feimi ja respekti ja sellest tulenevalt kõige rohkem sõpru ning lisaks kutsus Küla Kell tema poolt hääletama.

Burksiputkade kultuur sünnitas omad kangelased, kelle nimed kirjutati kuldsete tähtedega külafolkloori, rahvalauludesse ja legendidesse. Uus aeg nõudis uusi kangelasi. Kes ei teaks inimesi rahva hulgast, tüüpe nagu Renku, Aiku ja Pets, Raibert, Rögabert ja Dildomar, Onelise, Maerut Mannjaana ja Säsiliy Sofi, Pirgit ja Tagmar, Jarmo ja Valdis, Pässa Rixx ja tema tuunitud bemu, Marii-Minett ja Džipsi-Johannes, Cärlyn-Angelina, Timo-Cevin ning pisike Roberto-Ronaldinjo, offrõudi kunn Muda-Mati, Maksim Mõigust, Kalle Luunjast, Liina-Mari, Maigi, Rivo ja Tiux, Sirts, Sander Remo, Fleur-Anlourdees ja Räbit-Umbrella-Andromedya, Lemps, Mäidu, Väinu, Ants ja Vellu, Kostja ja Vasja, Slaava ja Voova, Peipsi Koolja, naabri-Juhan ja naabri-Juku, aktiivne kodanik ja raadiosse helistaja Loreida Loo-Reha, tema sõbrannad Leida, Salme, Tilde ja Mann, Carolina, Crisli, Celine, Carin, Crislyn, Crislin, Regon, Karinee, Phil-Benjamin, Nico, Geir-Melany, Keteli, Mairon-Daniel, Marto-Demar, Helery, Egerti, Liset-Marlen, Fredy-Andri, Kleer, Emily-Stella, Maikren, Saimon, Grishnakh, Maikren, Käroliis, Alice, Danita, Tarren, Triine-Beate, Kevin, Helily, Trond-Bjarte, Aisling, Brayen, Käthy, Mailete, Helys-Anette, Laura Lucia Maria, Sälly, Geidy, Hegeli, Ismo, naabri-Kirsti ja tema rootslasest mees Håkan Lundist, maadeavastaja Kaspar Karvajalg Amazonase džunglist, pagulasneeger Jakalu Mbata Botsulu ehk sõpradele lihtsalt Jaak ja tema õde Jeanne, Liis, Lauri ja Liisi koer Hussein, turunduskunn Böbbels, Stalin Mayakutti, proua Anna Nigeeriast ja tema kodulaen, Marco (passis Ibrahim), Marco vend Hassan, Matti ja Sirkka-Liisa, Ivar nõukogude armeest, Liisi ja Laena, Haldur ja Täitur, koer Sharik ja Anfissa Fjodorovna. Kõik nad söövad tavaliselt neli burksi korraga ja sikspäkk või kaheliitrine plastpudel kange õllega teeb neil meele heaks. Vedruvankrid on vahepeal arenenud bemmideks ja külalitsid beibedeks. Burksiputkade ümber tekkis uus liik – homo hamburgeris. Iga homo hamburgeris teadis, et õige mehe elu on “kõht võimalikult täis süüa, raha kokku ajada vahendeid valimata, end võimalikult tihti mällarisse juua, keppi teha ning autoga kihutada”. See lapsed, on elu! Sissejuhatusega burksiputkade kultuuri tekkelukku me tänase ajalootunni selleks korraks lõpetamegi.

 

Suur universaalne aastahoroskoop – kehtib tervele sodiaagile!

@jolli
Sinu tähemärk tagab ka selleks aastaks küllaltki laialdasi võimalusi enesepettuseks, et midagi on paremini kui eelmisel aastal. Töötamine oravarattas pakub ka sellel aastal meeldivat vaheldust, kuid sissetulekute suurenemisele ära looda, sest sa ei ole lihtsalt seda tüüpi inimene, kellele juhataja hakkaks palka juurde panema. Võid muidugi proovida vastava sooviga esineda, sest hetkel on ju suvi ja kütte väljalülitamine sind koondamise korral ei ehmata. Vähemalt mõnda aega.

Romantilised suhted: armurindel on nagu viimasedki aastad – kui mõtled, et ööklubid on just sinu keskkond, siis vaata peeglisse! Las noored lustivad. Mine parem raamatukokku, äkki kohtad mõnes tolmusemas nurgas oma tulevast. Võid ka ise olla oma õnne sepp, jookse tulevane koos raamatutega “kogemata” pikali ja aita mahapudenenud asju üles korjata – Hollywoodi filmides algab tavaliselt kümnendal minutil niiviisi suur armastus, mis jääb kestma ka peale filmi lõppu. Ehk on isegi järjefilmi oodata? Võib muidugi ka juhtuda, et saad sõimata, sest sa oled seda väärt!

Reisimine: hoidu sellel aastal reisimisest, sest pappi sul ju nagunii ei ole, et elamusterikast seiklust korraldada, hamburgeriputkad ja odavad õllekad on aga ka meil olemas. Milleks rikkuda illusiooni ilusast välisreisist?

Raha: mis see veel on? Võid muidugi lotot mängida ja loota, et õnn naeratab. Aga kui tugev oled sa tõenäosusteoorias?

Muutused elus: ole vana, paks ja laisk edasi, siis lähevad need ehk sinust kaarega mööda. Kellele neid sekeldusi vaja on? Või äkki lõpetad horoskoopidest vihjete otsimise? Lähed uksest välja ja saad teada, mis elu on.

“Dokumentaalfilm Klass” ehk elu neukkukoolis

@jolli
Ilmselt oleme me kõik korduvalt näinud Oskar Lutsu raamatute põhjal ning stsenaristide Kaljo Kiisa ja Voldemar Panso ja režissöör Arvo Kruusementi geniaalse puudutuse tulemusel sündinud samanimelisi mängufilme “Kevade” ja “Suvi” . Küllap on meile sealt meelde jäänud nii köster Julk-Jüri kui ka kooliõpetaja Lauri vastandlikud tegelaskujud. Kui esimene esindas printsipiaalset inimest, kes mingisuguse saatusetuju tahtel oli sattunud tööle Paunvere kihelkonnakooli hinge eest hoolt kandma, siis teine koondas oma tegelaskujusse kooliõpetaja parimad omadused. Küllap oleme ehk ka oma senisel kooliteel kohatud õpetajaid, vähemalt koloriitsemaid nendest, raamatust ja filmist etteantud etalonidega kõrvutanud. On nad meile meelde jäänud õpetajana või Õpetajana suure algustähega?

Meenutades oma põhikooli klassijuhatajat, tuleb tunnistada, et minu ajuarhiivi kirje sellel teemal on üsnagi ähmane. Kuna minu sünniaasta langes ühe tänaseks ajaloo prügikasti kadunud riigi valitsemiseperioodi, siis on ka tegelased sellest absurdimaigulisest tragikomöödiast, mida nimetati nõukogude kooliks, kaetud ajaloo ämblikuvõrkude ja tolmuga. Nagu teada, üritab aju kustutada ebameeldiva ja säilitada meeldiva. Ilmselt nii ongi juhtunud ja mälujälg klassijuhatajast on pöördvõrdeline vahepeal möödunud ajaga – möödunud on hulk aastaid ja mida aasta edasi, seda vähem on sealt meenutada. Süsteem taastootis lööktöö korras viisaastakute rütmis ühenäolisi tegelasi ja ilmselt vaataks kunagise pioneerijuhi asemel mulle arhiivisügavusest vastu üks nimeta ja näota nõukogude inimene, kes tänases Eesti Vabariigis mõjuks anakronismina, kui ta just ei töötaks eksponaadina mõnes punatähelises nostalgiamuuseumis, mis on sisuliselt sama asi. Nõukogude aega iseloomustas jäik ülalt alla suunatud juhtimiskultuur ja sellisteks olid vormitud ka tolleaegsed tegelased, kes küll ise oma memuaarides meenutavad ennast kui karme, samas aga õiglasi inimesi. Paraku on masinavärgi kontekstis, mis oli üles ehitatud ebaõiglusele, võimatu defineerida mõistet “õiglus” kui süsteemivälist komponenti. Niisiis ei hakka me sellel skaalal hinnanguid andma ja tõmbame sellele ajaloo kolikambrile eesriide ette tagasi. Tänases narratiivis on eilsed muljed lükatud mälu äärealadele perifeeriasse ja vajutatud kustutamisnuppu. Majas, kus tube on palju, ei ole nendest mõnede jõudeseismine probleemiks.
***
Golemani/Hay/McBeri kuue juhtimisstiili käsitluse põhjal võiks nõukaaegse klassijuhataja liigitada sundiva stiili kasutaja alla. Kuna üritati koolitada mõtlemisvõimetuid massiinimesi, ei olnud oma peaga mõtlemine tolereeritud, sest inimene võis mõelda valedest asjadest või koguni hakata tegelema süsteemikriitikaga. Ohutum oli igasugune initsiatiiv eos summutada. Seda tüüpi juht tajub iga eriarvamust, isegi varateismelistelt tulenevat, kui mässu laeval, mida tuleb ametiga kaasneva võimuga maha suruma asuda. “Tee nagu kästud!” Iga uus idee tundub ohtlik, sest süsteem saab püsida ainult stagnatsioonil. Teha nii, nagu on kogu aeg tehtud, peaasi et ei tuleks pahandusi nn. “kõrgemalt poolt”. Selline templielevantide armee kokkuvõttes süsteemi kokku jooksutaski, sest nad ei tunnetanud muutuste paratamatust, rääkimata nendega kaasa minemisest. Andekamad kohastujad suutsid kiiresti maske vahetada ja jälle “rahva tahet” esindada, hallidele aparaaditöötajatele ei olnud aga isemõtlemise lisatarkvara sisestatud ning süsteemi krahhi järel ilmnes, et kui telefon vaikis, käske “kõrgemalt poolt” ehk Moskvast ei tulnud, oli tegu täiesti mõtlemisvõimetute eksemplaridega, kellega uues maailmas palju peale polnud hakata. Nende kuritegu ei seisne tegelikult süsteemi mutrikeseks olemises, vaid palju hullemas – süsteemi taastootmise eest hoolitsemises. Õpitud abituse genereerimises, nii et nende õpilasedki ei ole enam valmis muutuma. Inerts, rajasõltuvus, on väga tugev. Terved rikutud aastakäigud Stockholmi sündroomiga vilistlasi, kelle sügavalt sisseprogrammeeritud seaded ei luba samuti muutuda, sest muutused olid süsteemi eksistentsile ohtlikud.

Ei taha kuidagi uskuda, et sellist tüüpi inimene nagu vana klassijuhataja istub täna raugelt lilleaias õunapuu all pingikesel ja julgeb  tunnistada, et õpilased, ma valetasin teile või et nii suur hirm oli, et ei julgenud tõtt rääkida. Paraku arvan, et ka tänases Eestis elades võitleksid sellised aktiivselt nooruses omandatud vaadete eest ja õhkaksid taga aega, kui riik oli paks, kord oli majas ja igaüks juba oma arvamust avaldada ei tohtinud ning kõik käiks edasi vanaviisi – iseparanduvat robotit ei ole seni veel leiutatud.
***
Milline siis oli klass, mida iseloomustas elu nõukogudelikus paralleelreaalsuses, ajal kui televiisor oli enamikes peredes mustvalge pildiga ja edastas ka sisult mustvalgeid uudiseid, kui  elu nõukogudemaal valetati valgeks ning elu väljaspool maaliti mustaks? Aega, kui mina põhikoolis käisin, iseloomustasid mitmed järjestikused riiklikud matused. Kõigepealt läks Brežnev, keda kummalisel kombel Eestis isegi vist veidi armastati. Rahva kollektiivsesse mällu jälgi jätnud maniakaalsete diktaatorite valguses oli ju tegu peaaegu et “rahvamehega”, oma jopega. Mees armastanud ordeneid nagu ka autodega kihutada ja pikki segase diktsiooniga kõnesid pidada. Koolilastele anti leinamiseks vaba päev. Neukkuriik oli oma elukaare tipus ja eelseisvat maoli maandumist ei ennustanud veel miski. Ometi käis taustal juba Nõukogude-Afganistani sõda, osa suurest ja lõputust külmast sõjast Varssavi pakti ehk kommunistide ja NATO ehk kapitalistide vahel, mille tuumasõjaks ülekasvamise hirmus käisime radioaktiivse kiirguse vastu kodusvalmistatud vati-marli maske kandes aegajalt toimuvate tsiviilkaitseõppuste raames koolikella plärina peale klassiruumidest riidehoidu evakueerumas. Kõik see kokku nägi välja täiesti absurdne, sest juba lapsena oli teada, et kurjade Ameerika imperialistide tuumariisikate eest vatimarlimask ei päästa. Kodus varuti sellel ajal kuivikuid ja soola-suhkrut ning kuulati salaja läbi raadiolaine segajate ulgumise Ameerika Häält, et oleks teada, millal siis “andmiseks” läheb. Telekast ja raadiost ju midagi adekvaatset ei tulnud, isegi hilisem Tšernobõli tuumaelektrijaama katastroof vaikiti maha. Vahel aga oli ka vaikus tähendusrikas. Siis loeti ridade vahelt, näiteks, kui telekas kahtlaselt kaua balletti näidati, et midagi kuskil jälle toimus.

Järgmised riigijuhid, Andropov ja Tšernenko, surid samuti lühikeste vahedega. Meie aga käisime koolis, vaatasime telekast poolakate pseudoajaloolist seiklusfilmi “Neli tankisti ja koer” või neukkuseriaali “Seitseteist kevadist hetke” ja lugesime kohustuslikku kirjandust nagu “Kuidas karastus teras” ja mis nad kõik siis olid. Seda möga ei võtnud loomulikult keegi peale õpetajate tõsiselt, sest uus põlvkond, indigolapsed, oli mürinal peale kasvamas! Maisilapsed tegid aga parasjagu karjääri, teadmata, et Balti keti ja N. Liidu kokkuvarisemiseni jäävad loetud aastad ja sundteenistust Nõukogude armees, kus poisikestest mehi tehti, hakkab asendama teenistus NATOsse kuuluvas Eesti kaitseväes.

Meenuvad kaks naljakat mälupilti. Ühel järjekordsel mõttetul kooliaktusel keset suurt võltspidulikkust, ülevõimendusega vinüülplaadilt esitatud Nõukogude Liidu hümni saatel, kukkus ilmselt vibratsioonist lava kõrvalt seinalt valju pauguga alla raske mitmeruutmeetriline vineerist N. Liidu vapp. Õpetajaskond seisis kaamete nägudega, silme ees kangastumas ülekuulamised KGB-s ja Siberi söekaevandused, samal ajal kui indigolapsed naeru pidada ei suutnud. Iga nagagi sai aru, et selles oli midagi sümboolset ja varsti sai seda kõike ka laivis näha, kui idasakslased Berliini müüri maha võtsid.

Teine naljakas sündmus oli Riigiõiguse tund, kus vana kommarist naisdire ühe terase õpilase ründava arutelu peale närvi läks. Ilmselt räägiti parasjagu sotsialistliku süsteemi eelistest roiskuva kapitalismi ees, aga õpilane tõstatas esimese Eesti vabariigi temaatika. Meenub vana kommunisti ahastavalt kõrgenenud hääl, kes oma väitele kaalu andmiseks käsi murdes peaaegu kriiskas: “Kuhu me jõuaksime, kui siin nurgal… seisaks…”, siinkohal oli ta infarktieeliku näoga, hapnik lõppemas… viimast jõudu kokku võttes kähistades: “ERAKINO!!!”. Selle sõna hääldas ta välja, kui midagi eriti vulgaarset ja jäledat, et kõik hästi aru saaks, millega tegu on. Ei kulunud aga palju aega, kui taastatud vabariigi algaastatel sinna tehtigi… seesamune… erakino. Täitsa huvitav, kas see episood sellele pensioneerunud endisele koolidirektorile meenub või on mälu nagu ikka ja alati valikuline? Võib-olla on aga inimesest saanud hoopis tõeline eestlane, patrioot, kes räägib nüüd, kuidas ta omal ajal komparteisse puges, et seda seestpoolt õõnestada ja aidata juba siis, kui veel ei tohtinud, niiviisi kaasa vaba Eesti tulekule? Võibolla tähistas pereringis, suletud kardinate taga, isegi jõulupühasid?
***
Meie klassis puudus selgelt väljakujunenud liider. Tüdrukute jaoks oli see keegi tüdrukutest, sageli oli neid mitu, poiste jaoks aga keegi poistest. Autoriteeti anti altpoolt ja vastavalt vajadusele. Kui oli spordipäev või võistlused paralleelklassidega, olid hinnas trennis käinud poisid, sest nemad olid ainukesed, kes suutsid meie õppimiskallakuga klassist kaklemiskallakuga klasside kõurikutele sporditulemustes vastu astuda. Sageli astusid vastu isegi paremini, sest kõurikud tegid koolimaja nurga taga suitsu ja neil olid juba kopsud läbi, sellel ajal kui spordipoisid trennis tõket jooksid ja pärast spordipäeva kinni panid. Väiksemaid võimutaotlemise või koolivägivalla episoode tuli ikka ette, isegi loo autor on kooli peldikute, paremini ei paindu keel neid haledaid asutusi nimetama, ees ja sees “kallite” koolivendade ülekaalukate jõududega kakelnud. Noriti välimust, kadestati õpitulemusi…

Tegemist oli hariliku nõukogudeliku koolikiusamisega, mille puhul õpetajad kõrvale vaatasid, sest muidu tulnuks ju sekkuda, aga see võis kooli mainet kahjustada. Pole näinud, pole probleemi. Kogemuslikult aga sain teada, kuidas koolivägivallaga toime tulla. Taludes, ära kannatades, teist põske ette keerates? Kindlasti soovitaksid sellist strateegiat tänapäeva pehmoühiskonna koolitajad. Või siis märkamist ja sekkumist, mis tähendab lõpuituid arutelusid ja istungeid kasvatustöö spetsialistidega samal ajal kui pätipoisid nõrgemate kallal rahulikult edasi vägivallatsevad. Ei, parim kaitse oli rünnak ja seda sai teada ka see paar aastat vanem poiss, kes mind juba nädalaid verbaalselt mõnitanud oli ja mul koridoris tundi oodatava klassi nähes rinnust kinni rabas ning “peldikusse” kutsus… Siis mingi vedru minus järsku tiksatas. Kas tõesti võib mingisugune türapea mind minu klassikaaslaste, eriti aga tüdrukute ees, niimoodi ruineerida? Neli sirget otse vastu koonu, ise pidevalt peale astudes, lahendas olukorra. “Kõva mees” hakkas nutma ja tatti pritsides ähvardama, lubades seda asja veel vaadata … ja jooksis minema. Võit oli täielik ja nii teeniti välja autoriteet ehk feim ja respekt. Kõik see nõukogude kool  karastas ja valmistas õpilasi ette teenistuseks Nõukogude armees, kus pidavat teada saama, mis elu on. Kokkuvõtteks võib need meenutused aga lõpetada õpetaja Lauri sõnadega: “Arno, ära unusta viiulit!”

Neukkukool sõidab ajalukku. Foto: http://cs625324.vk.me/v625324341/a9b4/CIcwm4tKLig.jpg

Burksiputkade lapsed III: Onelise imeline teekond Lollidemaale

@ckrabat
Tšau, tibukesed. Te ei kujuta ette, mis minuga juhtus, kui ma ükskord Sirtsu ja Marii-Minetiga Solarise keskuses hängisin. Vaatasime ilusaid riideid poodide vaateakendelt ja hindasime mööduvaid mehi. Unistasin parajasti imekaunist vumens siikriti pesust, mida ma oma garderoobis oleksin näha tahtnud, kui minu peika Aiku Soomest rahalaevaga koju jõuab, aga siis põrkasime elevaatoril kokku nägusa paariga, kes oleks kusagile kiirustades meid peaaegu jalust maha jooksnud. Vanem soliidne härrasmees, kellest oli kohe kaugelt ära tunda, et tegemist on välismaalasega, teate, need välismaa mehed juba lõhnavad teistmoodi, ja tema kaunis noor kaasa, kes oli nähtavasti kohalik ülesmukitud odav mõrd. Välismaalane kukkus kohe vabandama ette ja taha, et sorri ja ikskjuus mii ning siis veel mõned komplimendid takkaotsa nagu see välismaa härradel kombeks on. Sõitsime koos elevaatoriga teisele korrusele ja härrasmees kutsus meid teise korruse burksikasse ning lubas meile topeltburksid välja teha, sest temal on nii kahju, et ta nii kenasid neide kohe ei märganud. Me alguses ütlesime küll viisakalt, et mis te nüüd ja pole midagi, sest tahtsime näidata, et meil on siin ka kombed ja kultuur, eriti sellele odavale mõrrale, aga härra, kelle nimi oli Basilio, käis peale, nii et lasksime tšikkidega end ümber veenda ja läksimegi ootamatut kohtumist tähistama. See kohtumine pööras minu elule uue lehekülje, sest te ei kujuta ette, kellega me olime kaubanduskeskuses peaaegu et kokku põrganud. Selgus, et Basilio oli maailmakuulus teadlane, psühholoogiaprofessor, hingeteaduste magister ja rahvusvaheliselt tuntud psühhoneuroimmunoloog, hüpnoanalüütilise koolkonna rajaja, kes oli Inglismaal cum laude lõpetanud kuulsa Sigatüüka Akadeemia. Teate küll, selle sama kooli, kus kuulus võlurpoiss Harry Potter õppis.

Basilio on international man, nagu ta end tagasihoidlikult tituleeris, kes põhiliselt sõidab mööda maailma ringi ja õpetab erinevatele rahvastele, mis elu on. Oma kauni kaasa Alice’ga oli ta tutvunud Inglismaal, kui too hoidis seal Basilio lapsi eelmisest abielust. Nad tundsid teineteise vastu kohe tugevat vaimset sidet, mille tõttu Basilio vana perekonna maha jättis ja kolis koos Alice’ga Eestisse, et siin uut ja palju vaimsemat elu alustada, sest see koht tundus neile see õige, kus on võimalik ennast teostada. Siinne rahvas lausa januneb uute teadmiste järele. Nad olid siin äsja avanud kooli, milles Sigatüüka meetodi järgi õpetati kõrgel välismaisel tasemel mitmesuguseid teadusi ning mille kõik lõpetajad saavad endale välismaa diplomi. See diplom avab kõik teed eneseteostuseks ka väljaspool Eestit. Kui Basilio ja Alice kuulsid, et meie kooliteed olid keskkooli järel katkenud ning õiget haridust meil polegi, siis tegid nad ettepaneku nende kooli, Maailma Transendentaalse Meditatsiooni Instituuti, õppima asuda. Maailma tähendab, et selle diplomit hinnatakse üle terve maailma. Nende koolis õppis palju tuntud arvamusliidreid, modelle, lauljaid, ärimehi ja isegi poliitikuid. Basilio näitas meile tahvelarvutilt nende kooli kodulehekülge, kus pakuti paljusid väga põnevaid erialasid. Mina tahtsin kohe minna vampiirindust õppima, kuid Sirtsule meeldis telepaatiline anestesioloogia. Marii-Minetil oli keskkool pooleli jäänud, kui ta oli Viru keskuses ühe kutiga tutvunud ja sellest rasedaks jäänud, kuid Basilio ütles selle peale, et ärgu ta üldse muretsegu, sest nende kooli astumiseks pole vaja mingeid pabereid esitada. Õppurite nimekirja pääsevad ainult tõeliselt andekad ja edasipüüdlikud sõltumata diplomi olemasolust ja meist on kohe näha, et meie sobime. Sellepärast teeb ta meile õppemaksu osas suurt allahindlust, muidu võtab ta 1000 euri tunnist, aga meile teeb viiesajaga. Kirjutasin kohe Aikule fessarisse, et saatku raha, lähen oma poolelijäänud haridusteed täiendama.

Nädala pärast saimegi tšikkidega rahad kokku laenatud ja maandusime uhke äärelinna eramu ees, mida kaunistas särav neoonsilt “World Institute of Trancendental Meditation”, kõik puha välismaa keeles. Basilio tuli laia naeratusega meile uksele ise vastu ja küsis kohe raha. Ta seletas, et nende koolis on väga humaanne õppemaksusüsteem. Makstakse ühe loengu eest korraga, sest niiviisi saavad kõik teadmisi omandada, kui neil parajasti raha on ja kedagi ei ähvarda koolist väljalangemine, kui nad vahepeal raha juurde teenivad. Ta ütles, et meile on parem kogu meie raha tema kooli investeerida, selleks et vabaneda selle laastavatest mõjudest ning anda oma elule uus kvaliteet. Basilio oli nagu härra Maurus kohe, kui meenutada ammu koolis loetud kirjandusklassikat. Veel rääkis Basilio salamisi meile silma pilgutades, et tegelikult lahkume me siit mitte ainult välismaise diplomiga, vaid ka palju rikkamana kui kooli astudes, sest nende juures õpetatakse muuhulgas raha tegemise kõrget kunsti ja sellest me täna alustamegi. Kuni meid oli klassi kogunenud umbes sadakond, siis suundusime esimese asjana kooli aeda, kuhu iga vastuvõetud õpilane kaevas maa sisse oma krediitkaardi PIN-koodidega, kõik ikka selleks, et vabaneda materiaalse maailma mõjudest ja vaimselt puhastuda. Basilio rääkis, et kooli lõpuks kasvavad meie maasse kaevatud krediitkaartidest rahapuud, mille lehed ehk rahatähed kuuluvad meile. Istutamise ajal helistas keegi Basiliole. Pärast ütles ta meile, et see olevat olnud president ise ja väga paljud tuntud inimesed olevat külastanud Basilio kooli ning ta ise on andnud hulgaliselt intervjuusid mainekatele meediaväljaannetele. Seda olevat vaja riigilt raha saamiseks, kõik ikka selleks, et haridust edendada ja eestlasi targaks teha.

Pärast läksime majja tagasi ning Basilio pidas meile esimese loengu sarjast, mis elu on. Ta rääkis, kuidas vabaneda liigsetest pingetest ning muutuda täiuslikumaks ning vaimsemaks inimeseks. See, lapsed, on psühholoogia nagu armastab pajatada üks minu tuttav Ivar nõukogude armeest, kes on kuulsa akadeemik Starohujevi järeltulija õpilane. Kõigepealt rääkis Basilio endast. Kõik tema teadmised pärinevad suhtlemisest maaväliste olenditega Proxima Centaurilt ning selliseid teadmisi, mida saame tema koolist, ei saa me mitte kusagilt mujalt. Ta oli sündinud ühes Ida-Euroopa riigis, üles kasvanud Pühal Maal Iisraelis, õppinud Inglismaal Sigatüüka Akadeemias ja pärast elanud veel mitmel pool maailmas. Veel Inglismaal elades asutas ta hamburgeriputka, mille ette tulnukad lendavate taldrikutega driftima tulid. Tulnukatele meeldisid Basilio hamburgerid väga, eriti tšiisburgerid topeltjuustuga. Basiliol tekkis tulnukatega telepaatiline kontakt, kuigi algul nad vestlesid omavahel viipekeeles, sest Basilio ei tundnud tulnukat kohe ära. Proxima Centauri asukatelt õppis Basilio palju kõrgeid kunste, mida ta pidi inimestele edasi õpetama, kuid mitte kõik tulnukad ei olnud head. Ühel öösel tulid tulnukad aknast sisse ja ahistasid tema last, aga keegi ei uskunud seda ja süüdistama hakati hoopis Basiliot. Teda taheti isegi vangi panna, aga õnneks kohtas ta siis Alice’t, kes ta Eestisse kutsus. Siin Basiliole meeldis, sest ta sai kohe aru, et siinsetele inimestele oli teda ja tema õpetust väga vaja ja nad kõik olid valmis kogu oma raha Basiliole andma, et see neid targaks teeks. Temast sai maailmakuulus teadlane, kes õpetas Eesti inimestele, mis elu on.

Kui Basilio ja Alice Eestisse jõudsid, siis olid nad väga vaesed ja noor pere pidi algul vanas kolmeses bemmis ööbima, sest elamispinna muretsemiseks raha ei jätkunud, aga ta hakkas selle maa rahvale õpetusi jagama ning nende elujärg muutus tasapisi paremaks. Eestlastele on haridus alati tähtis olnud ja selle nimel nad raha kokku ei hoia. Basilio ütles, et kui kellelgi on vaja õppimiseks laenu võtta, siis on see kasulik investeering ja ta võib mitut usaldusväärset kiirlaenufirmat soovitada, kust kergesti raha kätte saab. Basilio puhul meeldis mulle veel see, et ta ei rääkinud mingit keerulist teoreetilist juttu, vaid seletas väga lihtsate sõnadega nii nagu asjad on, mis muutis tema jutu väga usutavaks. Kohe oli näha, et tegu ei olnud mingi omakasupüüdliku šarlataniga, vaid tõelise guruga, haritud inimesega, kelle kätte oli usaldusväärne raha hoiule jätta. Tal olid nii ausad silmad. Ma taipasin, et me mõtlesime ühel lainel ja ma sain tema jutust emotsionaalse kognitiivse orgasmi ilma, et ta oleks mind näpuotsagagi puudutanud. Basilio oli tõeline meister! Elu ülikoolis õppides, ööklubides, baarides, kaubanduskeskustes ja burksiputkade juures olen kohanud väga palju kõrgelt haritud psühholooge, kuid nende targutamised on muidu targutamised või varjatud üleolevus, mis pole aidanud leida häid praktilisi meetodeid reaalseks suhete parandamiseks ega arusaadavate vastuste leidmisele. Basilio seletab teile, miks asjad on nagu nad on, kuid inimesed pole sellega rahul, sest ikka tahaks ju kedagi teist oma probleemides süüdistada, ainult mitte ennast. Basilio räägib vaid, et andke oma raha talle, sest niiviisi vabanete kõikidest probleemidest, ta võtab teie maailmavalu enda kanda, ning teie elu saab hoopis uue kvaliteedi.

Peale Basilio kooliga liitumist on minu elu saanud uue sisu, ainuke probleem on, kuidas õppemaksuks raha saada, sest Aiku ei taha saata, kuigi teenib Soomes tänavakivide paigaldamisega megapappi. Tema räägib, et haridust pole üldse vaja ja vaadaku ma parem teda, sest kuigi ta pole põhikooligi lõpetanud, teenib ta rohkem kui mõni professor. Üks töötuks jäänud professor tahtis nende firmasse tööle tulla, kuid Aiku boss Timo-Cevin ei võtnud sellist, sest too olevat ülekvalifitseeritud. Õige kah, sest mine neid intelikente tea, muutuvad ülbeks ja nõuavad rohkem pappi, kui nende töö väärt on. Aga mind lausa tõmbab teadmiste poole. Marii-Mineti kutt Džipsi-Johannes seevastu tuli ise Basilio kooli õppima. Neil muidugi rahaprobleemi pole, sest käisid aasta otsa Austraalias mandariine korjamas ning midagi sellest on veel alles. Mõnedel lihtsalt veab elus. Ma olen püüdnud Aikule selgeks teha, et kui ma kooli lõpetan, siis kasvab mulle rahapuu ja ta saab kogu minu õpingutesse investeeritud raha tagasi, aga mõnel on kole kõva pea ja ei võta mitte kuidagi uusi teadmisi vastu. Basilioga tekkis mul kohe telepaatiline kontakt, peale kahte kuud õpinguid lugesin tema huultelt välja sõnumi mii-juu-fakk-fakk ja peale seda meie transendentaalne side tugevnes veelgi. Nüüd me mõistame teineteist juba ühest silmapilgust. Sirts väidab küll, et temal tekkis see transendentaalne side märksa varem, aga ma ei usu teda, sest põhikoolis olid minul alati paremad hinded kui temal. Üldiselt läheb mul hästi ja eriti Cärlyn-Angelinal ei maksa feissbukis enam ülbata, et tema on nüüd Milanos modell ja kiidelda, kuidas tema Marco tema eest hoolitseb. Varsti saab minust diplomeeritud vampiir ja siis ma löön selle Alice’i Basilio juurest minema ning hakkame koos Basilioga Eesti elu uueks looma, sest ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormat tuleb tarkust tunnistada ja tark on see, kes avastab Lollidemaa ja lollidelt raha ära võtab. Nii räägib meile Basilio, kes on imelise teekonna Lollidemaale juba läbinud, kuid ma loodan ühel ilusal päeval talle järele jõuda.

Basilio Maailma Transendentaalse Meditatsiooni Instituudis telepaatilise anestesioloogia loengut pidamas.

Pilt aadressilt:  http://static.comicvine.com/uploads/original/11116/111162130/3902914-loveguru_wide-074fa86b61c466b45718b430ddfe2d3d7691a92b-s6-c30.jpg

Previous Older Entries

veebruar 2017
M T W T F S S
« Jan    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.