Sotsiaaldemokraatliku sajandi testament

@ckrabat

Mõned aastad tagasi lahkunud Saksa-Briti liberaalne sotsioloog, politoloog ja filosoof Ralf Dahrendorf on kuulutanud peale Esimest maailmasõda, 1920-tel aastatel, tekkinud sotsiaaldemokraatliku sajandi lõppu, millele Postimehe arvamusartiklis on tähelepanu juhtinud majandusteadlane Hardo Pajula. Vastuoluline 20.sajand tõi kaasa sotsiaalsete vastuolude tasandumise ning ühiskondliku mõtte ideologiseerumise, mis on paljuski sotsialistliku maailmavaate leviku kaasnähtused. Viimasel ajal on sotsiaaldemokraatlikud ideed leidnud ka Eestis suuremat kandepinda ning viimaste avaliku arvamuse küsitluste järgi on Sotsiaaldemokraatlik erakond tõusnud riigi populaarseimaks. Pajula artiklit kommenteeris Eesti Päevalehes Olari Taal, valgustades sotsiaaldemokraatliku sajandi mõju Eesti ühiskonnale. Tatra-, suhkru- ja munanäljas neukkurahvas näeb märgi unenägusid põhjamaisest sotsiaalriigist, kus rahvas magab sulgpatjadel ja sööb sularasva ehk siis elab sotsiaalabist ning kõrgetest maksudest. Käesolev Euroopa majanduskriis kätkeb endas sotsiaaldemokraatliku ajastu lõppu, kus nõukogude tüüpi äärmusliku vormi kokkukukkumine möödunud sajandi lõpus oli vaid eelmänguks üle jõu ja võimete elava sotsialistliku süsteemi hävingule.

Sotsiaaldemokraatlikul sajandil  olid au sisse tõstetud materialistlikud väärtused ning jumalakartlikkus asendati usuga inimese kõikvõimsusesse.  Sotsialistlik loosung „igaühelt tema võimete järgi, igaühele tema vajaduste järgi“ ruulis, seades eesmärgiks mõtlemisvõimetute kodanike klassi loomise, mille juures oli totaalne meedia ulatanud oma abistava käe. Meedia on loonud Novgorodi WC, rahva kollektiivse teadvuse kuvandi, millega manipuleerides õiged valedest eraldatakse, tekitades rahva teadvuses illusoorse võimu- ja vägivallamonopoli. Totaalne meedia pidas  infosõda vaimsete väärtuste vastu ning ergutas inimesi rohkem tarbima ning tarbimise suurendamiseks laenama, mis kattus sotsiaaldemokraatia eesmärkidega.

Riik on kujunenud sotsiaaldemokraatliku ideoloogia väärtuslikuks instrumendiks, etendades kollektiivse sunnimehhanismi osa, millega valitsev klass toodetud väärtusi ümber jagab.  Sotsiaaldemokraatia rõhub kollektiivsele süüle, mille tõttu jõukamad peavad vaesemaid üleval pidama, sõltumata sellest, mis on vaesuse põhjuseks ja sotsialistide toetatud paksu riigi mudel peab õigeks protektsionistlikku majandusmudelit inimeste sotsiaalse turvalisuse nimel. Dahrendorf nägi sotsiaaldemokraatia sajandi häda ja viletsuse põhjuseid muuhulgas liidrite ebakompetentsuses, sotsioloogilistes trendides (N: rahvastiku arvu järsk kasv ja seda vähearenenud riikides, migratsioon, elanikonna vananemine – ülalpeetavaid tekib juurde), töölisklassi kadumises (valdavaks muutub teenindav sektor), inimeste sotsiaalse stabiilsuse vähenemises (vaesus ei tulene enam sotsiaalsest kontekstist ), kommunikatsioonivahendite muutumises (Internet!) ja ideoloogilise pluralismi kadumises. Riigiülesed protsessid nagu globaliseerumine ning Euroopa ühinemisprotsessid aga ei toeta traditsioonilist sotsiaaldemokraatlikku paksu riigi mudelit.

Inimene vajab ilusaid müüte, mis õigustavad tema materialistlikke kiusatusi Saatana poolt valitsetavas maises hädaorus, sest ikka on teised tema õnnetustes süüdi. Mitte kunagi ei ole vaesuse põhjuseks arvatud valesid otsuseid, ahnust, ignorantsust, rumalust, laiskust või joomarlust. Kergelt saavutatud edu on tavaliselt kerge kaduma, sest ta on tulnud ootamatult, mistõttu teda ei osata hoida. Laenuleib ja õletuli pakuvad vaid üürikest leevandust maailma hädadele, mistõttu kergekäeliselt võetud sms-laen ei pruugi kedagi veel paremale elujärjele aidata.  Sotsiaaldemokraatlikku sajandit iseloomustab kord isahane poolt jutustatud ilus lugu, mis juhtus siis, kui üks valitseja võttis endale just mitte kõige targemad nõunikud, kes nägid asju omamoodi ning hakkas loodusseadusi eiravalt üle jõu elama.

Püüe põhjamaise heaoluriigi poole tugineb neukupõlvkonna mälestustele omaegsetest Soome TV reklaamidest, mis ehitasid nende alateadvusesse müüdi imedemaast, kus saab piiramatult tarbida, tundmata üldse muret, kas selle tarbimise jaoks on ka vajalikud vahendid olemas. Mitu uut töökohta tekib kõrgetest maksudest nagu küsitakse Eesti Päevalehe artiklis ja miks puhkes puhkes 1789. aastal Prantsuse revolutsioon ? Eks ikka sellepärast, et riik elas üle jõu. Sotsiaaldemokraatlik valem heaoluriigist aga ei ole nii lihtne nagu esialgu näib – tõsta makse ja võta laenu. Põhjamaad pidid heaoluriigi nimel aastakümneid vaeva nägema, enne kui tekkis mingisugune tulubaas, millelt sai küpsevate viljapeadena makse lõigata. Maksude tõstmisega on aga oht kaotada ära soodus investeerimiskliima, mis põhjustab stagneerunud riigi, kus on küll eeskujulikult üles ehitatud riiklik sotsiaalabisüsteem, kuid need mehhanismid, mis peaksid sotsiaalabisüsteemi üleval pidama, on pärsitud. Eesti majanduskeskkond on hoopis teine kui Põhjalas. Siin tuleb heaoluriiki võimaldavad tingimused alles luua: stimuleerida tootlikkust ning maksustada tarbimist. Seetõttu pole vaja ka demagoogiliselt halvustada kui Eesti maksusüsteem sarnaneb enam Venemaaga kui Põhjala riikidega, sest majandusarengu poolest oleme arenevate riikidena samal tasandil pigem venelastega kui põhjamaalastega.

Totaalse meedia poolt loodud müüt Eestist kui väikese maksukoormaga riigist ei vasta tõele nagu ka see, Eesti riik on õhuke. Riiklike kohustuste määr ainult kasvab ning isegi masu ajal vähenesid riigisektori kulud erasektoriga võrreldes minimaalselt. Briti investor James Oates kiitis Eesti maksusüsteemi, kuna see on läbipaistev, kuid tema arvates pole aga riik tuludega optimaalselt ringi käinud. Raha oleks võidud kulutada  vajalike taristute üles ehitamiseks, näiteks teedeehitusele sh raudteedele, kuid teadaolevalt sulas riigi rahakott heategevaks otstarbeks nagu Karlssoni iirisekott. Meie sotsiaaldemokraatide unelmariigiks on Kreeka, kus riigisektori võimest riiki lüpsta võis kunagine meisterlüpsja Leida Peips vaid und näha. Kreeka ehitas üles riiki ja riigisektorit, jättes tavakodanikud kaitseta, isegi hoolimata sellest, et viidi läbi suuri relvahankeid. Kui riik oleks kulutanud relvastusele raha sarnaselt teiste EL riikidega, oleks Kreeka säästnud 150 miljardit eurot, mis on suurem summa kui Kreekale ettenähtud laenupakett.

Sotsiaaldemokraatia sajand vaevleb lõpu eel majanduskriiside agoonias, kuid nende ületamiseks ei  saa enam endist viisi mõelda, kergekäeliselt laenu võtta  ja üle jõu elada. Laenuleib ja õletuli ei too õnne meie õuele. James Oates näeb ühe takistusena Eesti eduloos ka psühholoogilist ebakindlust: kas Eesti riik on ikka kestlik, millest ülesaamine vajab põlvkonnavahetust, kes on rohkem seotud euroopaliku kultuuriga ja vähem kammitsetud neukkuideoloogiast.

Sotsiaaldemokraatliku sajandi lõpp võib kaasa tuua sotsiaalse heaoluriigi mudeli lõpu

Pilt: http://www.realclearworld.com/blog/welfare%20state.jpg

Sotsialismi kriis Euroopas ja kogu maailmas

@ckrabat

19.sajandi keskel, 1848.aastal, kirjutas Karl Marx „Kommunistliku partei manifestis“, et üks tont käib mööda Euroopat – kommunismitont. 19.sajandi keskpaiga ühiskondlik  kriis ja sellest välja kasvanud rahutused Lääne- ja Kesk-Euroopas sillutasid jõudsalt teed uuele agressiivsele ideoloogiale, sotsialismile, mis jutlustas sotsiaalsete klasside võrdsusest proletariaadi diktatuuri kaubamärgi all. Sellest ajast peale on see ideoloogiline vähkkasvaja ajanud sügavad juuri Lääne tsivilisatsiooni erinevatesse valdkondadesse. Kuigi tont on vahepeal vanemaks ja jõuetumaks jäänud ning tema aktiivne tegevusperiood jääb pigem möödunud sajandisse, on ta veel piisavalt vitaalne, et meid aeg-ajalt kummitamas käia.

Sotsialismi võidukäik langes samasse ajajärku teise ajastule iseloomuliku ideoloogilise liikumise, rahvuste ülimuslikkusest jutlustava natsionalismi tõusuga. Need kaks suurt ideoloogiat on domineerinud 19. ja 20. sajandi Lääne ning hiljem ka kogu maailma mõttelugu, mõnikord teineteisele vastandudes, kuid sageli ka üheks saades, mille tagajärjel on nad moodustanud veelgi suurema hävitusjõuga fenomeni, mis avaldus nii Mussolini fašismis kui Hitleri natsionaalsotsialismis. Nende mõlema usin õpilane oli Jossif Stalin, kes kujundas universaalse kommunismi ning vene natsionalismi põhjal nõukogude tüüpi kommunistliku ideoloogia ning asus selle ideoloogia najal konveieril tootma sotsialismi ja natsionalismi kollektiivseid ideoloogilisi produkte – neukkusid. Kui Nõukogude Liidus, Hiinas ja paljudes teistes eeskätt veel arenevates  riikides kehtestati sotsialism vägivaldsel moel, siis paljudes lääneriikides jõuti sotsialismini vägivallatult, sotsiaalsete reformide üledoseerimisega.

Läänes arenes sotsialism palju mõõdukamas, kuid efektiivsemas tempos. Sotsiaaldemokraatia arenes töötajate õiguste eest võitlevatest ametiühingutest välja poliitiliseks liikumiseks, mis hakkas tervet ühiskonda ümber kujundama, ehitama sotsialistlikku ühiskonnamudelit, suurendama riigipoolset ühiskondlikku kontrolli kodanike üle ning piirama individualismi. Sotsialistlike ümberkujunduste najal tekkis arvukas riigisõltlaste klass, kes suutmata ühiskonna arengusse kvalitatiivselt panustada, elatus riigi kulul ja pidas seda normaalseks. Riik muutus riigisõltlaste ülalpidamise peamiseks vahendiks, mistõttu terve ühiskond hakkas elama üle jõu, arenguvõimeline kapitalistlik individualism hääbus ning esiplaanile tõsteti sotsialistlikud kollektiivi huvid. Selle ideoloogia põhiline järelm väljendus teesis, et kõik kodanikud on riigile võlgu, mis on ülesehituselt kahtlaselt sarnane keskaegsele pärispatu põhisele inimesekontseptsioonile – inimesed on sünnist saati patused, mistõttu nad peavad oma patud lunastama ehk siis edukad kodanikud vähemedukaid ülal pidama.

Igasuguse ideoloogia probleem avaldub siis, kui ta kaldub äärmuslusse. Mõõdukas sotsialism ja mõõdukas natsionalism on kindlasti pigem progressiivsed nähtused, healoomulised kasvajad, mis hoiavad sotsiaalset tasakaalu. Kui sotsialism jääb mõõdukuse piiridesse, siis võib ta  ühiskonda ka tervendada, kuid nagu kõikide ravimite puhul, siis üledoseerimine viib tavaliselt katastroofini. Kõik see kehtib igasuguse ideoloogilise fenomeni puhul – nt kuni naisõiguslus tegeleb naiste õiguste kaitsega, siis on ta positiivne ja ühiskonda edasiviiv nähtus, aga kui ta suubub agressiivsesse feminismi, mis võrdsete õiguste nõudmise sildi all pürgib domineerivaks ideoloogiaks ja poliitilise korrektsuse sildi all taotleb endale käsuõpetuslikke funktsioone kogu ühiskonnas, siis on tegemist juba pahaloomulise kasvajaga. Lääne ühiskonnas toimis teatud määral ka poliitikas tasakaalustav printsiip, kus majanduskriisi olukorras valiti võimule parempoolseid, kes oskasid kriisidega võidelda ja kriisi lõppedes usaldati juhtohjad taas vasakpoolsetele, et siis suuremaid sotsiaalseid hüvesid nautida.

Viimasel ajal räägitakse palju kapitalismi kriisist (nt UBS majandusnõuniku George Magnuse uurimistöö), kuigi kapitalism on Läänes juba unustatud nähtus. Kui aga vaatame lähemalt, milliseid sümptomeid on välja toodud – inimesed ja valitsused on võlgu, finantsüsteem ei toimi ja tööjõuturg on nõrk, siis kriisi põhjustena nähakse tavaliselt sotsialistlikke liialdusi ning kõrvalekaldeid vabaturumajanduse põhimõtetest.  Kokkuvõttes võib pigem väita, et Euroopa majanduskriisi näol on tegemist sügava sotsialismi kriisiga, mis jõudis Euroopasse ja Lääne ühiskonda mõnikümmend aastat hiljem kui Nõukogude Liitu ja nõukogude bloki riikidesse. Inimesed ehitasid oma elud üles võlgadele, arvestamata elulise tõsiasjaga, et võlad tuleb kunagi ka tagasi maksta ning majanduslik tasakaal taastada. Laenud on võimalikud investeerimiseks, kuid mitte elatustaseme võimendamiseks. Kapitalismi kriisist ei saa rääkida olukorras, kus kapitalism on sotsialismi tugeva  frontaalrünnaku all. Imerohtu sotsialismiga võitlemiseks ei ole ning eeskätt sõltub see kõikide osapoolte tahtest kriisiga võidelda ning haiguse kulgu kontrolli all hoida. Me ei saa kõrgemast tahtest sõltuvate klientidena loota välispidisele päästjale, ei järgmise aasta detsembris saabuvale Nibirule ega ka mitte  maapealsete suurvõimude patronaažile lootes – Jumal aitab vaid neid, kes end ise aitavad. Kuigi Ameerika Ühendriike on peetud kapitalistliku süsteemi alustalaks, siis on raske uskuda, et nad suudavad maailma majandussüsteemi kokkukukkumisest päästa, sest nemadki on juba harjunud üle jõu elama. Ameerika Ühendriikide eelmist administratsiooni mõjutanud marksistlike neokonservatiivide sotsialistlikud unelmad, kus ehitati üles maailmavalitsejalikest ideedest tekitatud õhulosse unipolaarsest maailmast (loe: maailmavalitsemisest), kahjustasid oluliselt Lääne tsivilisatsiooni edule aluse loonud vabaturumajanduse vastupanuvõimet sotsialismi kiusatustele.

Sotsialismi tüsistused on rängemini tabanud antiikkultuuri hälli Kreekat, kus kunagi sündis demokraatia. Sotsialistist peaministri Georgios Papandreou vahepealne otsus, millega ta pani Euroopa Liidu abipaketi rahvahääletusele, andis rahvusvahelisele üldsusele selge sõnumi, et Euroopa abi küll oodatakse, kuid see abi peab tagama sotsialismi jätkumise Kreekas. Kuigi rahvusvahelise surve tõttu kreeklased esialgsest plaanist loobusid, siis näitas see ilmekalt sotsialistliku vähkasvaja haarmete elujõulisust, kui  tegelikult soovitakse jätkata üle jõu elamist ning kriisi haldamise asemel seda hoopis ära peita. Kapitalismi üks sügavamaid kriitikuid, sloveenist filosoof Slavoj Žižek  märgib täpselt, et kreeklased on oma probleemides ise süüdi, kuna nad suhestusid Euroopasse vastavalt sotsialismi printsiipidele rõhutava alamklassina, keda ülemklass peab pattude lunastuseks ülal pidama. Tekkis klientelism – kliendi ja patrooni suhe Brüsseli ja Ateena vahel. Žižek, nähes küll õigeid sümptomeid, eksib vaid diagnoosis – need sümptomid ei tulene neoliberalismi ega ka mitte kapitalismi kollidest, vaid mööda Euroopat ringi kondavast sotsialismitondist.

Kreeka rahutuste üks silmapaistvamaid figuure on olnud koer Kanellos, sealsete protestiaktsioonide aktiivne osaline. Mõneti on koer siin sümbolilise väärtusega, sest nagu kass on loomariigis individualistliku suuna esindaja ehk kapitalist, siis koer karjaloomana on sotsialist. Tema jaoks on oluline kuulumine teatud kollektiivi, kellel lasub ühtlasi ka tema ülalpidamiskohustus. Sotsialismist puretud Kreeka, kes ladus kord vundamendi Lääne tsivilisatsioonile, võib nüüd lüüa esimese hoobi selle tsivilisatsiooni kestlikkusele. Kindlasti on ka praeguse kriitilise olukorra jaoks kusagil olemas õige ravim, kuid kõigepealt tuleb haigusele panna õige diagnoos. Me ei saa ravida kopse, kui valutab maks nagu ei saa me ka ravida kapitalismi kui valutab sotsialism.

 

Sümbolkoer Kanellos. Sümbolkoeri on Kreekas vähemalt kolm, lisaks Kanellosele tema seltsimehed Thodoris ja Loukanikos.