Joome Leida nugiseks – totalitarismi vari Eesti ajaloo kohal

@ckrabat
Käesoleva aasta 21. oktoobril avati Järvamaal Laupa põhikoolis kujur Mare Mikoffi poolt loodud Harald Nugiseksi kuldne ausammas. Eesti Vabariigi võimudele on tehtud palju etteheiteid, et nad jätsid nimetatud kodaniku, kes suri kõrges vanuses 2014. aasta alguses, ilma riikliku teenetemärgita. 2008. aastal kirjutab Ilmar Palli „Maalehes“: „Klõpsasin veel Vabariigi Presidendi Kantselei lehele, et tõdeda: mida pole, seda pole; keda pole, seda pole. Eesti tuntumaid vabadusvõitlejaid Harald Nugiseks pole Eesti Vabariigilt pälvinud ainsatki autasu!“ Kes oli Harald Nugiseks  ja milles seisnevad tema teened Eesti Vabariigi ees? Selgub, et tegemist on endise 20. Eesti Relva-SS Diviisi allohvitseriga, kellele Adolf Hitleri juhitav Suur-Saksamaa omistas Raudristi  Rüütliristi (Ritterkreuz des Eisernen Kreuzes) ja temasuguseid oli kokku üldse neli – peale Nugiseksi veel Alfons Rebane, Harald Riipalu ja Paul Maitla. See fakt, et suur juht Adolf Hitler ise teda tunnustamise väärseks arvas, peaks olema mõnede natsiromantikute meelest olema piisav  argument, et ka Eesti Vabariik peaks selliseid kodanikke meeles pidama. Mul ei ole midagi Harald Nugiseksi kui inimese vastu, kindlasti oli tegemist elu jooksul palju kannatanud isikuga, kes jäi õnnetult ajaloo hammasrataste vahele ja kindlasti ei peaks teda sellepärast hukka mõistma, kuid autasustamise ettekääne – Raudristi Rüütliristi omistamine hitlerliku Suur-Saksamaa poolt, tundub enam kui kummaline. Natsirežiimi või ükskõik millise teise totalitaristliku režiimi ülistamine minu väärtushinnangute skaalas paraku kohta ei leia. Tagantjärele tuleb tunnustada Eesti Vabariigi võimuinstitutsioonide reaalsusetaju, et nad ei andnud järele Eesti meedias ja mõnedes poliitilistes ringkondades kohati õhutatavale natsiromantikale, mida kahjuks ei kohta vähem kui samamoodi taunitavat neukkunostalgiat.

Kui mitmele Vabadussõja veteranile  oleks meedias nii visalt nõutud riiklikku tunnustust? Meie taasiseseisvusperioodi alguses oli  selliseid veel elus. Ei meenu  eriti ühtegi sarnast juhtumit. Mina ei sea kahtluse alla Harald Nugiseksi lahingulisi teeneid, mis leidsid väärilise hinnangu selle riigi poolt, kelle lipu all ta sõdis, kuid ma kahtlen, kas Eesti Vabariik peaks hakkama üle kuldama  teiste riikide poolt omistatud autasusid. Ma  saaksin veel aru, kui Harald Nugiseks oleks väärinud esiletõstmist mingite teiste erakordsete saavutuste poolest, näiteks oleks ta edendanud  kultuuri- või spordielu, kuid temasuguseid ajaloo keerdkäikudesse kinni jooksnud kaasmaalasi, kes sõdisid teiste poiste suurtes sõdades erinevatel rinnetel, leidub sadu ja tuhandeid, ilma et kellelgi tuleks üldse pähegi neile selle eest tunnustust avaldada. Kuidas oleks siis näiteks kunagise meisterlüpsja Leida Peipsiga, kellele anti Nõukogude Liidu poolt sotsialistliku töö kangelase aunimetus ja autasustati mitmete ordenitega, mille väärtus ei olnud omas ajas sugugi mitte väiksem kui Nugiseksi Raudristi Rüütlirist? Võib-olla sooviksid paljud kõrge autasu postuumset omistamist Alfred Rosenbergile, ikkagi Tallinna poiss? Ma pole veel kuulnud, et keegi oleks nõudnud nende meelespidamist, kes Saksamaa okupatsiooni ajal varjasid eluga riskides juute.  Paljud meist üldse teavad, et Iisraeli holokaustimuuseum Yad Vashem   annetas Uku Masingule ja tema abikaasale Eha Masingule aunimetuse “Õiglane maailma rahvaste seas”, sest nad varjasid Saksa okupatsiooni ajal hilisemat tuntud folkloristikaprofessorit Isidor Levinit? Kas sellist käitumist saab pidada vähem kangelaslikuks kui Harald Nugiseksi käitumist Vaasa-Siivertsi-Vepsküla sillapea hoidmisel?

Väga sageli loodetakse meil ajaloo kordumise peale ja üritatakse möödunud sõdu uuesti sõdida, eriti veel nüüd, kui igaüks saab kaasaegsete kommunikatsioonivahendite toel endale isikliku maailma valmis ehitada ja  sinna  elama kolida. Selle nimel üritatakse mineviku varje taas elustada ning musti ajaloolehekülgi valgeteks kirjutada. Ma tuletan meelde, et Eesti Vabariik jäi Teises maailmasõjas neutraalseks, mitte ei olnud hitlerliku Saksamaa liitlane nagu meediakanalid kirgi üles küttes ja  ajalugu võltsides meid teinekord veenda üritavad. Hitleri ülistajatele tuletan meelde, et nende iidol müüs augustis 1939 salatehinguga, nn Molotov-Ribbentrop paktiga, Eesti Vabariigi iseseisvuse Nõukogude Liidule, mistõttu Eestil puudub igasugune põhjus tänutundeks füürerliku minevikuiidoli suhtes. Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni andmetel tapeti Saksa okupatsioonivõimude pooltEestis  või suri vangistuses ligi 20 000 eraisikut, nende seas 8000 – 9000 Eesti Vabariigi kodanikku, lisaks veel ligi 15 000 sõjavangi. Probleem on ka selles, et natsirežiimi rehabiliteerimine vastab täiel määral kuvandile, mida meie idanaaber on püüdlikult üles ehitanud Eesti taasiseseisvumisest saadik. Siis pole midagi imestada, et sarnased meeleolud ja nõukogude okupatsiooniarmee ülistamine leiavad aset Eesti venekeelse kogukonna üritustel. Eesti taasiseseisvumise algusaastatel tõi kuningriiklane Kalle Kulbok kord Riigikokku nugise topise, sellega ärritades tolleaegset parlamendi esimeest Ülo Nugist. Tänases Eesti Vabariigis tuleks siiski vältida nugiste topiseid ja mineviku muumiate elluäratamist, olgu need siis natsiromantika või neukkunostalgia sündroomid, sest kui nad on kord juba vaimudena välja kutsutud, siis sageli ei taha nad enam ära minna. Kindlasti on katsed ajaloo musti lehekülgi valgeks kirjutada osa tänase päeva informatsioonisõjast, mis vastab meie riiki võib-olla mitte väga positiivselt suhtuvate riikide poliitilistele eesmärkidele, kus tuleks väga hoolikalt järele mõelda ja säilitada kainet mõistust, enne kui hakata Leidat nugiseks jooma.

Pildiotsingu nugise topis tulemus

Nugis aadressilt http://blog.maaleht.ee/leilimetsalood/wp-content/uploads/2015/02/IMG_5670.jpg

Advertisements

Holokausti meenutades – kas müüt või tegelikkus?

@ckrabat
Täna on Holokausti ja teiste inimsusevastaste kuritegude ohvrite mälestuspäev. Seda ajal, mil üks osa ühiskonnast põeb murjanipaanika ja kooseluseaduse alase debati laineharjal natsinostalgiat ning teist osa ühiskonnast on haaranud neukkunostalgia. Äärmuslus on jälle moes. Holokausti nimetus pärineb kreeka keelest, sõnadest hólos (kogu) ja kaustós (põlenud). Juudid ise tähistavad sündmust nimetusega Shoah (sõnast HaShoah, katastroof). Kahekümnenda sajandi keskel Saksamaal puhkenud juudivastasus ja 21. sajandi Euroopa katk murjanipaanika evivad suurt ühisosa, mille ühisnimetaja on rassistlike eelarvamuste vohamine. Inimesed pööbli hulgast, kellest paljud on inimesena läbi kukkunud, keelduvad peeglisse vaatama ja tunnistama, et nende pea ongi kandiline ning üritavad oma ebaõnnestumiste eest vastutuse teistele asetada. Mõtlemisvõimetu mass, kelle põhilised funktsioonid on juba iidsetest aegadest olnud kulla kaevandamine ja püramiidide ehitamine neile, kes on neist päritolu poolest ülemad, keelduvad seda tunnistamast ja loobuvad neile pakutud võimalusest inimeseks areneda. Selle asemel hakkavad nad  Viha Vabariiki üles ehitama. Adolf Hitler nimetas oma bestselleris Mein Kampf juute maailma katkuks. Tema jünger, Nürnbergi kohtu otsusel inimsusevastaste kuritegude eest üles poodud Julius Steicher kutsus juba 1923. aastal ajalehes Der Stürmer avalikult üles juute hukkama. Kümme aastat hiljem, märtsis 1933, valis Saksamaa Hitleri ja tema Natsionaalsotsialistliku Töölispartei riiki valitsema, lootuses näha paksu riiki, ordnungit ja vaikivat olekut, kus naabri-Johann ikka ei mölise. Juba 9. märtsil avati esimese pääsukesena uuele korrale Dachau koonduslaager. Samal aastal vastu võetud avaliku teenistuse seadus välistas juutide vastuvõtmise riigiteenistusse. Juulis vastuvõetud pärilike haiguste ennetamise seadus viis pärilikkuse kohtute asutamiseni ja “värdjakandjate” kohustusliku steriliseerimiseni.

1935. aastal algatas Hitler Nürnbergi seadused, millega aarialastele keelati seksuaalsuhted ja abielu juutidega. Hiljem lisandusid nimekirja veel mustlased, neegrid ja teised värdjate kategooriasse arvatud liigid vastavalt saksa vere ja saksa au kaitse seadusele. Juutidelt võeti kodakondsus ja kodanikuõigused, nende õiguslik staatus vastas loomadele. Eraldi seadused kehtisid segaverelistele (Mischling). Kui juudi  verd oli üle 50%, usutunnistuselt oli judaist või abielus juudiga, siis loeti juudiks.  1940. aastal valmis propagandafilm „Igavene juut“ (Der ewige Jude), mis kutsus üles juute Euroopast välja saatma. 7.novembril 1938 mõrvas juudi nooruk Herschel Grynszpan Pariisis kättemaksuks repressioonidele  Saksamaa diplomaadi Ernst von Rathi, mis käivitas Kristalliöö – vastureaktsiooni Saksamaal, mille käigus tapeti 91 juuti ja 30 000 saadeti koonduslaagritesse, hävitati 700 juutide omanduses olevat kauplust ja 1200 sünagoogi. Auschwitz (1,1 miljonit tapetut), Dachau (32 000 tapetut), Buchenwald (56 000 tapetut), Ravensbrück (kuni 117 000 tapetut), Sachsenhausen (30 000 tapetut) ja Natzweiler (22 000 tapetut) olid koonduslaagrid, kus juutide kallal viidi läbi mitmeid ebainimlikke eksperimente. Lisaks neile omandasid kurikuulsa surmamärgi Belzeci (600 000 tapetut), Chełmno (320 000 tapetut), Jasenovaci (kuni 97 000 tapetut), Majdaneki (360 000 tapetut), Maly Trostenetsi (65 000 tapetut), Sobibóri (250 000 tapetut) ja Treblinka (870 000 tapetut) koonduslaagrid. Kokku tekkis umbes 15 000 koonduslaagrit. Auschwitzis sai alguse dr. Josef Mengele tähelend. Esialgu oli Hitleril plaanis juudid Saksamaalt välja saata. Kuni Teise maailmasõja puhkemiseni õnnestus 60 000 juuti saata Palestiinasse. Neid üritati asustada veel Siberisse ja mitmetele Aafrika aladele, kuid ebaõnnestunult. Teise maailmasõja puhkemine viis aga taktika muutuseni ning 1941.-st aastast alates muutus juutide hävitamine juba prioriteetseks. Juudiküsimuse lõpliku lahendamise programm (Endlösung) kinnitati natsijuhtkonna Wannsee konverentsil jaanuaris 1942. Holokaustiohvrite koguarv võib ulatuda 17 miljoni hukkununi. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei olnud holokaust ainult sakslaste ja juutide siseasi. Lisaks 5,93 miljonile juudile hukati teiste hulgas 2-3 miljonit nõukogude sõjavangi, 1,8-2 miljonit poolakat, 300-500 000 serblast, 20-25 000 sloveeni, 270 000 puudega isikut, 90-220 000 mustlast, 80-200 000 vabamüürlast, 5-15 000 homoseksuaali, 2500-5000 jehoovatunnistajat, 7000 Hispaania vabariiklast ja teisi mitteaarialasteks kvalifitseeruvaid vähemuste esindajaid. Eesti võib uhke olla, et Iisraeli holokaustimuuseum Yad Vashem on andnud Uku Masingule ja tema abikaasale aunimetuse “Õiglane maailma rahvaste seas”, sest nad varjasid Saksa okupatsiooni ajal hilisemat tuntud folkloristikaprofessorit Isidor Levinit. Jeruusalemmas asuva Yad Vashemi Õiglaste alleel on Uku Masingu nimeline puu ja plaat numbriga 1561.

Holokaust on lähiajaloo sündmus, mille toimumist on raske eitada. Holokaustisse kriitiliselt suhtuvate isikute seas tuleb vahet teha revisionistidel, kes sündmust eitamata seavad kahtluse alla mitmete üksikasjade interpreteerimise tõepärasuse ja neil, kes eitavad sündmuse toimumist ning natside süüd laiaulatusliku genotsiidi läbiviimisel. Holokausti eitamine on tihedalt seotud kõiksuguste vandenõuteooriatega, mis näevad ajalooliste sündmuste interpreteerimise taga „hämarate jõudude karvast kätt“, olgu need siis juudid, vabamüürlased, templirüütlid, roosiristlased, ameerika imperialism ja neli aastaaega või siis mõni teine kummituslikel eesmärkidel tegutsev purustav jõud. Holokausti eitajate põhiline argument peab natside korraldatud massimõrvu pigem propagandaefektiks, mida on sihipäraselt kasutatud Saksamaa vastu läbi viidud agressiooni õigustamiseks, kui et päriselus toimunud sündmuseks (nt Harry Elmer Barnes, David Hoggan, Paul Rassinier jt). Paljud holokausti eitajad ei eita küll otseselt juutidest ohvreid Teises maailmasõjas, kuid nad ei nõustu, et nende tapmine oli organiseeritud ja programmiline. 1978. aastal rajas tuntud USA paremäärmuslik aktivist ja antisemitist Willis Allison Carto Ajaloolise Ülevaate Instituudi (Institute for Historical Review), et luua holokausti eitamisele rohkem teaduslikku baasi ja sinna üritati kaasata ka uurijaid, kelle vaated ei olnud natsionaalsotsialistlikud. Näiteks Harry Elmer Barnes oli sõjavastane aktivist ning Paul Rassinier vaadetelt hoopis sotsialist, James J. Martin ja Samuel Edward Konkin aga libertaarsed anarhistid. Mitmete riikide (Prantsusmaa, Belgia, Šveits, Saksamaa, Austria, Rumeenia, Slovakkia, Tšehhi, Leedu, Poola, Iisrael) seadusandluse järgi on Holokausti eitamine kriminaalkorras karistatav. 1984. a. mõisteti Kanada kooliõpetaja James Keegstra süüdi vihakõne õhutamises, kui ta õpilaste ees süüdistas juute Holokausti väljamõtlemises ning  selle kasu saamise eesmärgil ärakasutamises. 2006. a. mõisteti Briti kirjanik David Irving Austrias süüdi Holokausti eitamises, kui ta 1989. a. seadis ühes kõnes kahtluse alla gaasikambrite eksisteerimise Auschwitzis. Talle mõisteti kolmeaastane vanglakaristus, millest ta pidi ära kandma 13 kuud. 1982. a. seadis Holokausti toimumise oma doktoritöösThe Secret Connection between the Nazis and the Leaders of the Zionist Movement” kahtluse alla praegune Palestiina omavalitsuse president Mahmoud Abbas, kes pidas ohvrite tegelikuks arvuks tunduvalt väiksemat numbrit, 890 000 juuti. Holokausti eitajate hulka kuulusid juudi päritoluga prantsuse filosoof Roger Garaudy ja male eksmaailmameister ameeriklane Robert Fischer.

Aktuaalsel murjanipaanikal ning tõusval äärmuslusel Euroopas on palju ühist sarnaste ideoloogiliste suundumustega 1920-tel ja 1930-tel aastatel, mis tõid natsionaalsotsialistid Saksamaal võimule ning juhatasid teed Holokaustini ja Teise maailmasõjani. Tekstid murjanite ja pagulastevastastel loosungid on tihtipeale nagu üksüheselt kopeeritud juutidevastastelt loosungitelt Teise maailmasõja eelõhtul. Loosungikandjate mõttemaailm on samuti tihtipeale kui peegelpilt teineteisest. Ka juute süüdistati põliselanike heaolu ahistamises ja seksuaalsuhetes aarialastega, millest ei sünni täisväärtuslikud kodanikud, vaid värdjad. Tänapäeva populaarne meediakuvand tüüppagulasest esitab viimast kui sotsiaalabist elatuvat patoloogilist vägistajat. Kas uusaastaöö Kölnis jõuab loogilise lõpuni mõnes järjekordses Kristalliöös nagu seda juutidega juhtus 1938. aastal, näitab aeg, kuid Euroopa poliitiline juhtkond on üles näidanud hämmastavat saamatust äärmuslastega toimetulekul, eelkõige soovimatust seda näha ja tunnistada, mis võib lõppkokkuvõttes murendada lääne tsivilisatsiooni alustalasid. Simon Wiesenthali keskus võiks lõpuks üles ärgata, lõpetada mineviku varjude otsimise ning keskenduda kasvavale natsismi uuestisünnile mitmel pool Euroopas, sest muidu oleme tunnistajateks peatsele Holokausti järelmängule. Eksinud ligimestele võib ju halastada, kuid natsionaalsotsialistliku ideoloogia nagu iga teisegi antihumanistliku ideoloogia vastu ei saa sallivust üles näidata, sest sellega astume me Holokausti eitajate ridadesse. Kui ekretiinid ja teised uusnatslikud liikumised soovivad surmanuhtluse taaskehtestamist, siis peaks see ennekõike kehtima nende endi suhtes. See, kes on valmis ligimesi gaasikambrites kasvatama ning keeldub Holokausti hukka mõistma, ei vääri paremat saatust kui ta oma märgades unenägudes teistele soovib. Holokausti toimumine ei õigusta küll mitmeid Iisraeli poliitikute agressiivseid samme, mis viivad kaugemale kestvast rahust Lähis-Idas ning Oslo rahuprotsessist, kuid samal ajal ei õigusta viimane ka Holokaustist möödavaatamist, sest selle vari kummitab Euroopat veel aastate järel ning omandab aina ähvardavamad mõõtmed.

Värav holokaustimaailma Auschwitzis. Suurem osa neist, kes selle värava kaudu “uude maailma” sisenesid, ei väljunud sealt enam kunagi. Foto: http://www.theholocaustexplained.org/public/cms/70/92/204/268/yN7eKq_web.jpg

Sõjandus Eesti ajaloos

@huviline
Inimtegevus ümbritsevas keskkonnas, mille ajaliselt ja territoriaalset piiritletud kulgemist võib nimetada ajaloo valdkonnaks, on alati kantud tegevuse sisemistest suundadest. Eesmärgid võivad tegijatel olla samasuunalised või konfliktsed. Esineb erinevaid teemasid, mille ajalugu kulgeb sõltumatult inimtegevuse mõjust, näiteks aastaaegade vaheldumine. Aastaaegade vaheldumine paistab vaatlejale antud juhtumite ja nähtuste jadana, tegelikkuse korduva kulgemise ajaloona. Samaaegselt võib täheldada teemasid, mille ajalugu kulgeb inimtegevusest tingituna ja mõjutatuna, näiteks asustuse tekkimine piirkonnas. See on inimtegevusest mõjutatud tegelikkuse kulgemise ajalugu, sündmuste jada, kus iga sündmus on unikaalne. Kuigi nende jadade kõrvuti kulgemine pole reaalselt lahutatav, sest nad kulgevad samaaegselt, tuleb selguse ja tõe huvides siiski teha vahet sündmustel, mille toimumises osaleb inimene, ja antud juhtumitel. Lahutatud menetluse põhimõte, võrreldes antud asjaoludega, on kasutusel ka teistes valdkondades, näiteks kriminaalmenetluses, mis tegeleb lähiajalooga.

Eesti ajalugu saab teatavasti alguse kiviajal (10 000 – 1500 aastat eKr) maa asustamisega nende inimeste poolt, kes järgnesid taanduvale mandrijääle umbes 12 000 aastat tagasi, kui taastus taimestik ja loomastik, moodustades kogukondi ja asulaid, millest mõned on arheoloogide poolt väljakaevamiste käigus tuvastatud, näiteks Pärnu jõe kaldal Pulli asula (8900 eKr). Nende inimeste päritolu ja keele kohta tehtavad oletused jäävad seni tõendamise objektiks, kuni puuduvad kindlad asitõendid, millega ühte või teist oletust kinnitada või ümber lükata. Vaatamata teadlaste tunnetustegevusele, mis tugineb sageli puudulikele tõenditele, eriti mida kaugemale ajaloos minna, võib siiski teha tõenäoliselt üsna tõsikindlaid järeldusi üldiste inimomaduste põhjal. Sellisteks üldiste inimomaduste põhjal kujunenud nähtusteks on näiteks õigus, meelelahutus, kodakondsus, õpetus, võitlus.

Tõenäoliselt elasid inimesed kogukondades tol ajal üsna identselt eluga tänapäeval kogukondades, kujundades oma elu õiguses, meelelahutuses, poliitikas, õpetuses ja võitluses. Igapäevaselt tegeleti noorte kasvatamisega ja õpetamisega ning selleks vajalike ressursside hankimisega, samuti enese ja oma ressursside kaitsmisega, kui naabril tekkis soov võõra vara järele. Võitlusele viitavad arheoloogide poolt leitud kivikirved, mida on võimalik kasutada nii tööriista kui relvana. Seega ka kiviaegsete kodade jaoks oli oluline julgeolek, seda nii sisepoliitilises kui välispoliitilises tähenduses. Tõenäoliselt just õpetamis- ja kasvatamistegevuse käigus tekkinud kogukonnatunne liitis inimesi ja sai aluseks tugevamale seosele identiteedi kujunemise käigus, mis liitis laiemalt, kui konfliktolukorrad naaberkogukondadega ja nende lahendamine vajas võitlusvaimu. Kuigi andmeid tollest ajast on vähe, võiks olla usutav, et sõjandus oli ka tol ajal aktuaalne. Sõjanduse kui inimetegevuse eesmärgiks on kehtiva tegelikkuse ümberkujundamine sõja teel, kuna sõjandus on relvastatud võitluse väljendus. Selline eesmärk on stagneeruvasse ühiskonda alati sisse programmeeritud. Konfliktide intensiivsus seevastu oli tõenäoliselt üsna madal, seda tulenevalt nii võitlejate arvukusest kui relvastuse arengutasemest. Kunda kultuuri perioodil elas Eesti aladel oletatavasti 1500 inimest. Sõda tähendas tol ajal, nagu ka tänapäeval, reformide reeglitepärast ja repressiivset elluviimist. Oma tahte pealesurumine vaenlasele põhjustab alati suuri kannatusi ja hävingut. Sõda on ja oli poliitiline võitlus elu ja surma peale.

Kiviajale järgnenud pronksiaeg (1500 – 500 eKr) on Eesti alale toonud pronkskirved ja pronksist odaotsad (pronks on vase ja tina sula), rauaaeg (500 eKr – 13.saj pKr) juba rauast relvad. Nooremast rauaajast (800 – 13.saj pKr) on arheoloogilise aine kõrval ka kirjalikke ajalooallikaid, näiteks skandinaavia saagad (u500 pKr Gutasaaga), Bremeni Adama (enne 1050 – u1085) kroonika või vene leetopissid, nt Nestori kroonika (1113).  Eesti keskaeg (1227 pKr – 1558) algab maa vallutamisega ristisõdijate poolt ja lõppeb Liivi sõja algusega. Keskaegsed kirjalikud ajalooallikad on näiteks piiskopimeelne Läti Henrik (u1187-u1259) “Chronicon Livoniae” või ordumeelsed ”Liivima vanem riimkroonika” (anonüümne autor), mis käsitleb aega 1143-1290, Hermann von Wartberge (ordumeistri kaplan 1364-1380) “Chronicon Livoniae”, mis käsitleb aastaid 1180-1378, Bartholomäus Hoenecke ”Liivimaa noorem riimkroonika”, mis käsitleb aastaid 1315-1348, või selle alamsaksa keeles säilinud J. Renneri proosavormiline ümberjutustus (selle avastas vist Sulev Vahtre), kajastab muuhulgas Jüriöö ülestõusu.

Ainelistele ja kirjalikele ajalooallikatele tuginedes võib väita, et Eesti alal esines pidevalt konfliktolukordi, mis vajasid lahendamist ja milles osalesid ka kohalikud, kuid vaevalt enne Vabadussõda saab ühtegi sündmust pidada eesti rahva sõjandustegevuseks. Muistse vabadusvõitluse ajal eestlasi kui rahvust lihtsalt veel ei eksisteerinud, sest puudus identiteet, konsolideeriv tunnetus. Muistne vabadusvõitlus oli lihtsalt võitlus kogukondade säilimise, perekondade ja vara kaitse nimel. Eestlased eksisteerisid tõenäoliselt keelekogukonnana, sest Läti Henriku järgi käidi kord aastas kooskäimistel, keräjäistel, nõu pidamas Lääne-Virumaal Tõrmas. See tähendab, et pidi olema ühine arusaamine ja suhtlemisvõimalus hõimude vahel. Neid kogunemisi võib pidada ka maakondade liidu otsuseid tegevaks organiks. Arvatakse, et 13.saj alguses oli Eesti alal umbes 45 kihelkonda, elanike arvuga ca 150 000 – 180 000 inimest. Identiteedi kujunemine pole siiski üksnes keelele tuginevalt võimalik.

Kõik konfliktolukorrad, mis on Eesti alal nõudnud sõjalist lahendust enne Vabadussõda, tuleb sellepärast liigitada hübriidsõdade alla, mis on räpased, kuna toimub oma tahte vägivaldne pealesurumine madalatel motiividel. Hübriidsõja räpane initsiaator ei vali vahendeid, et saavutada võit, millise tegevuse eesmärk on ideoloogiline või lihtlabane vara saamine. Ennast kaitsev pool on hübriidsõjas kõhklev, poliitiline võitlus nõrgalt või kitsalt siduva identiteedi nimel ei konsolideeri võitlejaid piisavalt. Ajalugu tunneb ka teist liiki sõdu, enesekaitsesõdade alla liigituvad konfliktolukordade lahendused, mille puhul identiteet on olulisem kui ideoloogia või vara saamine. Identiteet, mis seob võitlejaid tugevalt ja piisavalt laiaulatuslikult, lisab võitlusele õilsa varjundi. Muistne vabadusvõitlus identiteeti siiski ei loonud. Ennast kaitsva poole jaoks jäi arusaamatuks vaenlase ideoloogiline tugevus, kes kasutas ideoloogiat hübriidsõja räpasuse varjamiseks. Samuti jäädi professionaalsete oskuste ja relvastuse osas vaenlasele alla, need tegurid viisid lõpuks kogu maa vallutamiseni.

Muistse vabadusvõitluse (1206 – 1227 pKr) olulisemad sündmused olid Taani kuninga Valdemar II sõjaretk Saaremaale (1206), suutmata seda siiski vallutada; Ümera lahing (1210), kus Sakala ja Ugandi malev saavutasid võidu Mõõgavendade Ordu ja tema liitlaste vastu; Madisepäeva lahing (1217), kus Mõõgavendade Ordu ja tema liitlaste vägi saavutas võidu eestlaste malevate vastu; 1227 vallutas Mõõgavendade Ordu viimase eestlaste tugipunkti Muhu linnuse, mida loetakse muistse vabadusvõitluse sümboolseks lõpuks. Muistsele vabadusvõitlusele järgnevalt purustatakse eesti rahva identiteedi loomuliku kujunemise protsess. Maakonnad, kihelkonnad, linnusepiirkonnad asendatakse ristisõdijate riikidega. Keskaja lõppedes algavad Eesti alal Liivi sõda (1558–1583), Rootsi-Poola sõjad (1600–1629), Vene-Rootsi sõda (1656–1661) ja Põhjasõda (1700–1721). Põhjasõja järel oli Eesti enam kui 200 aasta vältel (1710–1917) Vene impeeriumi koosseisus.

Rahvuse kujunemist soodustavad alged, kultuuriline ja varaline eneseteadlik sõltumatus, on neil aegadel põluall. Maal toimetab valdavalt võõramaine eliit, kohalikud on sageli sunnismaised. Kohalike eneseteostus sai avalduda peamiselt läbi majanduse või sõjanduse, osaledes erinevate võõramaiste sõjavägede tegevuses. Iseenesest andis sõjavägi vabaduse, sest sõdurid üldjuhul olid relvakandjad. 19.saj Euroopas rahvusliku eneseteadvuse tõusuga koos levis ka Eesti aladel liikumine, mida on hakatud nimetama rahvuslikuks ärkamiseks. Identiteedi kujunemine sai uusi impulsse. Eestimaal kaotati pärisorjus 1816, Liivimaal 1819, kogu Vene Impeeriumis 1861. Algas talude päriseksostmine.

Määrav roll eestlaste identiteedi kujunemisel on siiski Vabadussõjal (1918 – 1920), mis lõppes eestlaste võiduga ja Tartu rahulepingu sõlmimisega 02.02.1920 Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel. Vabadussõda oli klassikaline enesekaitsesõda, ainuke juriidiliselt aktsepteeritav sõja liik, mille eesmärgiks maa vabastamine vaenlastest. Just Vabadussõja näitel võib öelda, et sõjanduse tähendus Eesti ajaloos on põhjapanev. Vabadussõda liitis poliitiliselt sageli vastandlikel või määratlemata maailmavaatelistel alustel elanikkonna, kes rääkis küll ühte keelt, aga kelle vaesus piiras ja eneseteadlikkus oli madal. Võrdselt ühte moodi ohuga silmitsi olid Vabadussõjas nii talupojad, kooliõpetajad, teatritegelased, insenerid, finantsistid kui tsaariarmees teeninud sõdurid. Vaevalt jättis sõda puutmata ühtegi perekonda kogu maal. Rahvuslik ärkamine oli andnud küll hoogu omamaise identiteeti kujunemise protsessile. Rahva hulgast võrsus nii teadlasi kui kultuuritegelasi, kelle mõtteid võis avalikult lugeda ajakirjanduses kogu maal. Ometi päädis identiteedi kujunemise protsess ühise vastuhakkamisega selgelt piirtletud vaenlasele. Taas, nagu muistse vabadusvõitluse aegadel, läksid relvastatud  lahingusse sõdurid oma ideoloogiliste tõekspidamiste ja varade kaitse nimel, kuid lõhestatus, mis tol ajal üksikuid võite võimaldas saavutada, sai Vabadussõjaga ületatud. Sümboolselt jõudis Vabadussõja võiduga lõpule eestaste identiteedi kujunemise protsess, mis suutis taluda kõik tagasilöögid, mida järgnenud vabariigi häving ja okupatsioon endas kätkesid.

 

Eesti taasiseseisvumine ja tema rahvusvaheline taustsüsteem

@ckrabat
Eesti taasiseseisvumine 1991.a. toimus paralleelselt külma sõja aegse rahvusvahelise süsteemi kokkuvarisemisega. Külma sõja aegne rahvusvaheline süsteem oli väga lihtne süsteem, mis vastas igati Hollywoodi standardile ning oli vastuvõetav laiadele massidele, kus head eristusid selgesti pahadest. Ka poliitikateadlastele, eeskätt realistliku koolkonna esindajatele, oli süsteem kergesti põhjendatav ning vastas ootustele. Kõik etnilise ja kultuurilise taustaga konfliktid, sealhulgas koloniaalsüsteemi lagunemine, mis tõi kaasa uue maailmakorralduse, valati ühtlaselt üle ideoloogilise kastmega, mis jättis konfliktide tegelikud põhjused varju. Uus postmodernne rahvusvaheline süsteem oli eelmisest totaalselt erinev ja palju mitmetahulisem süsteem, mis orienteerus vastandumise asemel konsolideerumisele, mistõttu võib seda nimetadaka esimeseks stabiilseks liberaalseks süsteemiks. Maailm oli liberaalset süsteemi püüdnud ehitada juba peale Esimest maailmasõda (nn Versailles’ süsteem), kuid see süsteem oli täis vastuolusid ning lagunes suurriikide ambitsioonide mõjul.

Postmodernne süsteem toimis üsnagi edukalt tosinkond aastaid Lahesõjast Iraagi interventsioonini, kui suur osa maailmast oli kapitaalsemate arengute ja stabiilse rahu kehtestamise vajadustes suhtes üsnagi ühel meelel ning toimus rahvusvaheliste institutsioonide kiire areng. Selle perioodide tippsaavutusteks oli Euroopa muutumine konfliktivabaks peale Slobodan Milosevici režiimi langemist Serbias 2000.a., Iisraeli-Palestiina rahuprotsessi käivitamine, Euroopa Liidu tekkimine ja areng ning NATO ümberkujundamine kollektiivse julgeoleku organisatsiooniks ühes rahupartnerlusprogrammide arendamisega. Süsteemi destabiliseerumine algas peale islami terroristide rünnakut Ameerika Ühendriikidele 2001.a. septembris, kui USA hakkas taganema süsteemi huvidest ning üleilmse terrorismivastase sõja varjus rohkem tähelepanu pöörama rahvuslikele huvidele, millele järgnes lääneriike lõhestanud Iraagi interventsioon 2003.a. Tugevneva vastandumise tulemusena hakkasid Venemaa ja Hiina USA eeskujul üha rohkem tuginema jõu- ning konfrontatsioonipoliitikale, mis selgesti avaldus Venemaa-Gruusia sõjas 2008.a.

Maailm astus küll külma sõja aegsest süsteemist uude postmodernsesse süsteemi, kuid uuesti Euroopa ja maailma kaardile tekkinud Eesti Vabariik ühines mentaalselt eelmise bipolaarse rahvusvahelise süsteemiga, kus Ameerika Ühendriikide juhitav lääneriikide koalitsioon vastandus selgesti Nõukogude Liidu juhitud kommunistliku blokiga. Eesti üldrahvalik poliitiline narratiiv käsitles taasiseseisvumist “ärahüppamisena Läände” ja uue süsteemi toimimise põhimõtted jäid talle arusaamatuks. Viiskümmend aastat “raudse eesriide” taga olid oma töö teinud ning kujundanud uue inimkvaliteedi. Nüüd oleks Eesti eelistanud koos lääneriikidega võidelda kommunistliku süsteemiga, kuid oli lootusetult hiljaks jäänud. Eesti lähiajaloolise diskursuse mentaalne side Nõukogude Liiduga on selgesti märgatav, sest suhteid Venemaaga ei liigitata niivõrd välispoliitiliseks kuivõrd sisepoliitiliseks küsimuseks. Väliselt toimus Eesti lõimumine muu maailmaga edukalt. Eesti rahvusvaheline tunnustamine kulmineerus 17.septembril 1991, kui liituti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga, mis on kaasaegses rahvusvahelises süsteemis muutunud suveräänsuse peamiseks komponendiks, märkides enesemääramisõiguse tunnustamist süsteemi poolt. Muude organisatsioonide hulgas on Eesti on liitunud OSCE (1991), CBSS (1992), Euroopa Nõukogu (1993), WTO (1999), NATO (2004), Euroopa Liit (2004), OECD (2010). Euroopa Liidus on Eesti ühinenud Schengeni viisarežiimiga (2004) ja eurotsooniga (2011).

Millised olid pakutavad valikud? Rohkem kui kahekümne aasta jooksul on Eesti, erinevalt teistest endistest liiduvabariikidest, olnud edukas lahtihaakimises Nõukogude Liidu majandussüsteemist ja selle aluseks oli oma raha kiire introdutseerimine, mis seoti esialgu Saksa margaga, hiljem euroga. Teine märkimisväärne saavutus oli liitumine kõikide olulisemate Lääne institutsioonidega. Alternatiivne tee oleks olnud sulandumine post-sovetistliku süsteemiga ja Sõltumatute Riikide Ühendusega nagu tegid seda varem või hiljem 12 liiduvabariiki 15-st. Võimalus sulguda iseolemisse on samuti mõnede marurahvuslike ning euroskeptiliste organisatsioonide poolt idealiseeritud, kui Eesti võinuks jääda ida ja lääne vaheliste suhete tõmbetuultesse laveerima nagu varasemal iseseisvuse perioodil 1918-1940, mis oleks kindlasti kaasa toonud korruptiivsema ja autoritaarsema riigikorralduse sarnaselt paljudele endistele vennasvabariikidele. Integreerumine Läänega ning sealse poliitilis-majandusliku struktuuriga kujunes uues olukorras esimeseks ning õigeks valikuks ja selline areng vastas laias laastus ka rahva ootustele “läände ärahüppamisest”, ainult see Lääs oli hoopis teistsugune, kui seda kollektiivses ootuses ette kujutati ning hiljem tõi see paljude jaoks kaasa pettumist ning eelmise süsteemi nostalgiat. Suur osa rahvast oli valmis küll poliitiliseks suunavahetuseks, kuid mitte lääneliku väärtussüsteemiga ühinema.

Teisest küljest iseloomustab Eesti taasiseseisvumisjärgset mentaalset enesemääratlust suur sisemine ebakindlus, kus ühiskonda konsolideerivaks faktoriks on olnud hirm. Hirmu rõhutamine ning selle sidumine “ajaloolise mäluga” on tekitanud teatava religioosse suunitlusega maailmapildi, mis on otseses sõltuvuses Venemaast ja viimase poolt kergesti mõjutatav ning manipuleeritav. Hirmu üheks väljendusvormiks on Vargamäe-poliitika Eesti poliitilises mõtlemises, mis toetub üldrahvalikule narratiivile, et Eesti pole täiesti suveräänne riik ning kui ta eksib millegi vastu, siis võidakse temalt iseseisvus “ära võtta”. Selline juriidiline fundamentalism on avaldunud Vene vägede lahkumises, piirilepingus, liitumises Euroopa Liiduga – see kõik on sageli muutunud ajenditeks süüdistustele nagu oleks Eestil võimalik suveräänsusest loobuda. Seos varasema Eesti Vabariigiga oli oluline taasiseseisvumisel augustis 1991.a., kuid peale rahvusvahelise tunnustuse saamist on Eestil õigus oma saatust ise kujundada. Eitades riiklikku suveräniteedi pädevust ja sidudes seda juriidilise fundamentalismiga, väljendab see pigem hirmu ja ebakindlust iseolemise suhtes.

Eesti-Venemaa suhete areng taasiseseisvumise perioodil väärib kindlasti põhjalikumaid uuringuid, kuna 1990-te aastate algul, vahetult peale taasiseseisvumist, toimus suhete järsk halvenemine, kuivõrd veel 1991.a. jaanuaris Vilniuse sündmuste järel avaldas president Boriss Jeltsin toetust Balti riikidele ja nende iseseisvuspüüdlustele. Vene Föderatsioon tunnustas Eesti Vabariiki 24.08.1991, varem kui Nõukogude Liit (6.09.1991). Isegi Ameerika Ühendriigid teatasid alles 2.septembril 1991, et ollakse valmis taastama täieulatuslikke suhteid Eesti Vabariigiga (diplomaatilised suhted ei katkenud peale anneksiooni). Vene vägede lahkumine Eestist oli esimene tõsisem suhete proovikivi. Juulilepped vägede väljaviimise kohta, mida Venemaa sidus garantiidega sõjaväepensionäridele, tõid kaasa arvestatava siseriikliku opositsiooni, kui mitmed “rahvuslikud ringkonnad” olid vastu president Meri eestvõttel Moskvas sõlmitud kokkulepetele. Piirilepingu läbirääkimised tegid läbi üsnagi sarnase arengu. Põhjalikumaid uuringuid vajaks Arnold Rüütli visiit Moskvasse 2005.a. jaanuaris, mille järel toimus järsk pööre pingete tõusule riikidevahelistes suhetes. Eitav hoiak riikidevahelisele piirilepingule tugevnes Eesti ühiskonnas järsult, Tartu rahu dilemmale viidates lisati kokkulepitud piirilepingule preambula ning tagatipuks loobus president Rüütel osalusest Teise maailmasõja lõpu tähistamisest Moskvas, asetades Eesti sõjas kaotajate poolele. Sündmuste kronoloogia võib viidata kellegi poolt introdutseeritud kindlale strateegiale.

Tartu rahu dilemma on teine kahe riigi suhetes pingeid tekitav mehhanism. Äärmiselt populaarseks diskursuseks on muutunud Eesti Vabariigi sünni seostamine Nõukogude Liidu poolse tunnustamisega 2.veebruaril 1920.a. ja Tartu rahulepinguga, millega üritatakse tekitada narratiivi, et Eesti Vabariik sündis Nõukogude Liidu armust. Üldrahvalikus narratiivis on Tartu rahu võrdsustatud ka piirilepinguga, mis ei vasta tõele. Riikidevahelise piiri määratlemine (v.a. merepiir) oli üksnes üks Tartu rahulepingu paljudest koostisosadest, mis fikseeriti rahulepingu 3. artikliga ja see kanti sisse ka 1922.a. põhiseadusesse. 1938.a. põhiseaduses viitest loobuti, sest riiklust peeti juba iseenesestmõistetavaks, kuid see lülitati taas uude 1992.a. põhiseadusesse lootuses “kaotatud maid tagasi saada”. Eesti lähiajalises diskursuses on restitutsiooni küsimus tihedalt seotud maa erastamisega ja see on üle kandunud poliitilisse sfääri. 1940.a. piiride taastamise nõue oleks Eesti viinud sarnasesse tupikseisu Gruusiaga, kes kaotas 1992.a. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, kuid pole suutnud seda küsimust siiani lahendada ega ole ka ühtegi töötavat tulevikuvisiooni päevakorral.

Kindlasti on erinevad jõud üritanud Eesti poliitilisi arenguid suunata neile soodsas suunas. Venemaa huvides tegutsevate mõjuagentide tegevus eesmärgiga kujundada Eesti julgeolekupoliitiline diskursus Venemaale soodsaks ning kasutada Eestit etturina külma sõja aegse poliitilise kaardi tootmises oleks suurendanud Venemaa mõju rahvusvahelises süsteemis tervikuna. Konkreetselt väljendus see: 1) tekitada hirmu Venemaa vastu; 2) tekitada usaldamatust NATO ja lääneriikide institutsioonide vastu; 3) takistada Eesti lahkumist Venemaa mõjusfäärist ning Eesti liitumist Lääne institutsioonidega; 4) tekitada kehtivale süsteemile ja rahvusvahelisele reaalsusele vastanduvaid narratiive nagu Teise maailmasõja eelsete piiride taastamine ning ajaloolise diskursuse muutmine, kus võitlemine saksa mundris Teises maailmasõjas võrdsustati muistse vabadusvõitlusega; 4) pingete tekitamine ja revanšismi õhutamine suhetes venekeelse vähemusega, kus keelelist identifitseerimist eelistati lojaalsuse tekitamisele. Tulemuseks oli kingitus Keskerakonnale ja talle lojaalse elektoraadi tekitamine, keda hoiti omakorda kontrolli all vastupidise hirmupoliitikaga. Erakonnal puudus arvukas valijaskond eestikeelsete valijate seas, kuid muukeelse elektoraadi haldamisega muutus ta sellega arvestatavaks poliitiliseks jõuks kogu riigis, eelkõige Tallinnas ja Ida-Virumaal.

Põhjalikumat analüüsi vajab ka Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitiline areng taasiseseisvumise järel. Riigikaitse ülesehitamist alustasid Balti riigid nullist, millega erinesid tunduvalt teistest liiduvabariikidest, kes ehitasid süsteemi üles vanale nõukogude süsteemile. Paljuski mõjutas arengut põhiseaduslik vastuolu, millega riigikaitseline osa inkorporeeriti Põhiseadusesse 1938.a. põhiseadusest ja kaitsevägi paigutati presidendi otsealluvusse, aga peale taasiseseisvumist kehtestati Eestis parlamentaarne vabariik, milles riigipeal oli pigem tseremoniaalne roll ning tal puudusid mehhanismid täidesaatva võimu teostamiseks. Tulemuseks oli pingete kasv ja konkurents kahe riigikaitset korraldava institutsiooni – kaitseväe ja kaitseministeeriumi vahel. Kui veel 90-tel aastatel domineeris ühiskonnas sarnaselt Lätiga suhteliselt patsifistlik maailmavaade, siis aastakümme hiljem on Eesti riigikaitseline mõtlemine teinud läbi metamorfoosi ning viinud usu ajateenistuse ja reservarmee päästvasse jõusse religioosse mõtteviisi tasandile, milles pole lubatud kahelda. Siin võib märgata Soome mõjusid, sest kuigi põhjanaabrite välispoliitilist kurssi on küll tihtipeale naeruvääristatud liigselt leebe ja koostööle orienteeritud suhtumise tõttu Venemaasse, siis riigikaitselistes küsimustes on eelkõige oma jõule tuginev Soome militaarkultuur omandanud valitseva seisundi ka teisel pool Soome lahte. Eelseisev vältimatu sõda Venemaaga on muutunud üldrahvaliku arusaama mõjul kohustuslikuks poliitiliseks narratiiviks, mis on ühest küljest tugevdanud riigikaitselist mõtlemist, kuid samaaegselt süvendanud hirmukultuuri.

Eesti riigikaitselist arengut võib retrospektiivselt periodiseerida järgmiselt.
1. 1991-1995 oli kaootiline, kui kontseptuaalne lähenemine valdkonna arendamiseks tegelikult puudus. Seda perioodi iseloomustavad jäägrikriis 1993.a. ja Venemaa vägede lahkumine 1994.a. Rahvusvahelises plaanis iseloomustab ajajärku Iisraeli relvaost, sest Iisrael ja Lõuna-Aafrika Vabariik olid kuni Venemaa vägede lahkumiseni väheste riikide hulgas, kes olid valmis taasiseseisvunud Eesti Vabariigile ametlikus korras relvi müüma.

2. 1995-1999 oli Andrus Ööveli periood. Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse võimuletulek 1995.a. tõi kaasa poliitilise murrangu, millega võimule tulnud koalitsioon üritas läbi viia ametkondlikku pööret. Uus minister saabus ministeeriumi oma meeskonnaga ning üritas kontrollida ministeeriumi juhitavaid valdkondi v.a. rahvusvaheline koostöö, mille tarvis puudus sellel meeskonnal vajalik kompetents. Ametkonnas tugevnes nõukogude militaarkultuuri mõju, kuna mitmed uue meeskonna liikmed olid varasemast seotud N.Liidu jõustruktuuridega. Valdav enamus meeskonnast lahkus peale valimiskaotust 1999.a. v.a. hiljem riigireetmises süüdi mõistetud Herman Simm, kes kutsuti ministri poolt juhtima analüüsibürood ning hiljem ühena vähestest “vana kooli” spetsialistidest infiltreerus edukalt ametkonda, juhtides ministeeriumi hallatavaid julgeolekustruktuure. Kaitsepoliitiliselt imponeerisid uut juhtkonda Soome ja Šveitsi eeskujud, kuigi samal ajal toimus ka tihe koostöö NATOga. Süvenes rahvusvaheline koostöö eriti rahvusvaheliste Balti projektide toel, mis panid aluse mitmete võimete (sh rahuoperatsioonid, miinitõrje, õhuseire, haridus ja väljaõpe) ülesehitamiseks. Relvastumine toetus sellel perioodil suuresti teiste riikide väljavahetamisele mineva tehnika taaskasutamisele.

3. 1999- algas kaasaegne periood, mida iseloomustab poliitilise strateegia haldamine ametkonna poolt, kus poliitikute sekkumine riigikaitse kontseptuaalsetesse küsimustesse oli minimaalne. Poliitilised ringkonnad kasutasid pigem riigikaitse populaarsust ning jätsid valdkonna juhtimise suures osas ametkonnale. Tugevamat poliitilist sekkumist võib märgata mingil määral alles minister Jaak Aaviksoo perioodil. Alates 1999.a.-st ning Liikmesuse Tegevusplaani (MAP) ellukutsumisest NATO poolt tõusis NATOga liitumine esiplaanile juba reaalse eesmärgina ja mõjutas riigikaitse kontseptuaalset arengut märgatavalt. Tugeva arenguhüppe tegi riigikaitseline planeerimine. Kaitseväes esines aga samaaegselt tugev Soome mõju, kuna paljud juhtivad kaitseväelased olid oma sõjalise hariduse saanud Soomes. See on lisanud aga toonust ühiskonnas levivale teatavale NATO-skeptitsismile, millega NATO soov rakendada konflikti korral Venemaaga kollektiivse kaitse kohustust ning valmidus Eestile appi tulla on seatud kahtluse alla. Skeptitsismi levitamine meediakanalites ning NATO ja Euroopa Liidu heidutusvõime alahindamine võivad viidata jällegi ühiskonna poliitilisele mõjutamisele ning hirmukultuuri süvendamisele.

Ajalooline süü ja kaitsetahe

@ckrabat
Eesti ajaloolise mälu keerdkäigud on imelised – Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kes 1940.a. loovutasid riigi, mida nad olid aidanud üles ehitada, on meie ajaloolises narratiivis tehtud rahvuskangelasteks, kes 1940.a. mõtlesid eelkõige eesti rahva säilimise peale ja kelle otsuste õigsuses ei tohi kahelda. Meie hääletu alistumise läbi viinud poliitikute kuvand käsitleb neid stalinistliku terrori ohvritena, kelle käitumine meenutab idanaabri “suure juhi” võitluskaaslasi, kes 1936-38 võtsid kohusetundlikult omaks kõik neile esitatud süüdistused. Eesti Vabariigi iseseisev kaitsevõime ei olnud 1940.a. sõjaliselt halvemas seisus kui praegu – kaitsevõime ülesehitamiseks oli tehtud palju, kogutud rahva raha, et ehitada Suurbritannias allveelaevad “Kalev” ja “Lembitu”, kuid see kõik muutus butafoorseks, sest riik ei kasutanud reaalses ohuolukorras õigust end kaitsta. Välise surve all tehtud poliitiline otsus tühistas iseseisva riigi kaitsmiseks tehtud kulutused, kuid selle poliitilise otsuse tagajärjed olid sügavamad, muutes oluliselt ühe rahva mentaalset keskkonda. Hääletu alistumine tekitas ajaloolise süü narratiivi, millele on üles ehitatud eestlaste tänane rahvuslik identiteet. Meie identiteedi lahutamatuks koostisosaks on muudetud sajandeid väldanud kannatused ja ajalooline ebaõiglus, mida ühendab tugev negatiivne emotsioon – hirm.

Kannatanu rolliga ja ohvrimentaliteedi idealiseerimisega ei maksa aga üle pingutada. Esimene samm hääletuks alistamiseks tehti demokraatliku riigikorralduse asendamisega autoritaarse režiimiga. Demokraatia puudumine ning autoritaarne režiim, mille 1934.a. kehtestasid need samad poliitikud – Päts ja Laidoner (sõjavägede ülemjuhataja positsioon autoritaarses Eestis oli poliitiline, sisuliselt oli tegemist teise isikuga riigis presidendi järel) – aitasid kaasa ajaloolise vastutustunde puudumisele saatuslikul hetkel, sest poliitikud ei vastutanud rahva ees. Poliitilisi otsuseid tehti küll rahva nimel, kuid klannihuvidest lähtuvalt. Demokraatlik Soome avaldas vastupanu ja säilitas iseseisvuse. Hääletu alistumise protsessi poliitilisi tagamaid on juba üpris põhjalikult käsitlenud ajaloolane Magnus Ilmjärv. Ärgem unustagem, et hääletu alistumine sisaldas kõigi annekteerija poolt esitatud dokumentide kohusetundlikku allkirjastamist ja kui ühes või teises küsimuses eksitigi kehtiva seadusandluse protseduuri vastu, siis küllap oleks alla kirjutatud ka kirjutamata paberitele, kui okupandil oleks tulnud pähe neid esitada.

1940.a. kriisiolukorras tehti poliitiline otsus – mitte osutada vastupanu Nõukogude Liidule – pesti paljude arvates maha 1944.a. Sinimägedes, kuid jääb küsitavaks, kas vastupanu osutamine  Saksa mundris aitab vabaneda vastupanust loobumise häbist Eesti mundris. Kuhu ma tahan jõuda, et 1940.a. tehtud poliitiline otsus muutis mõttetuks ka 1944.a. tehtud valikud. Ajaloos on nii, et üks tegemata otsus võib muuta kogu rahva ajaloolist narratiivi. Kui oleks 1940.a. vastupanu osutatud, siis oleks meie ajalooline narratiiv praegu hoopis teine ja ka meie mitmed valikud muule maailmale paremini mõistetavad. Praegu võib mõista ajaloo rataste alla sattunud inimeste personaalset traagikat, kuid see ei heasta varem Eesti riigi võimukoridorides tehtud ränki poliitilisi vigu, ükskõik kui õilsate eesmärkidega neid ei ka õigustata.

Poliitilise vastutuse küsimus on suveräänses riigis täiesti aktuaalne. Kui sul on oma riik, siis sa ka vastutad selle eest, sest valitsemine tähendab ka vastutamist. Poliitikute süüd pole vaja maha pesta, pead jaanalinnu kombel liiva alla peites, ja näidata kangelastena, üksnes sellepärast, et nad on “omad”. Need poliitikud, kes valitsesid riiki 1939/1940 küll valitsesid, kuid ei vastutanud. Vastuhakk 1939/40 Eesti mundris oleks olnud moraalsem kui vastuhakk 1944.a. Saksamaa mundris. Kõige suurem probleem, mille 1939/1940 poliitiline otsus kaasa tõi, on rahva ajaloolisse mällu istutatud “ajaloolise süü” kompleks, millest näiteks vastupanu osutanud soomlased on vabad. Mulle vahel isegi tundub, et mingi osa rahvast unistab sõjast Venemaaga kui “vigade parandusest”, kus oleks võimalik “ajalooline süü” väärikalt maha pesta, sest suhtumine kõike sellesse, mis toimub ida pool piiri, on väga valulik ja selles osas me erineme ka oma põhjanaabritest.

Ilmar Raag on oma blogis tõstatanud taas Sinimägede teema, mida on poliitikute poolt poliitiliselt ekspluateeritud 1940.a. tehtud otsuste õigustamiseks. Raag ütleb: “Siinkohal aga leiamegi oma ajaloomäletamise tegeliku tragöödia. Ei ole ju sugugi raske môista eesti meeste vôitlust kodumaa eest, aga tänaste teadmiste kôrguselt ei tohi me unustada ka natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiivi.” Meie ajalooline narratiiv väidab, et kuna me võitlesime vapralt 1944.a., siis on 1940.a. toimunud hääletu alistumine enam ei loe. Sellest järgmine samm on rahva seas laialt levinud arusaam, kuna kommunistid olid pahad, siis natsid järelikult olid head. Me tajume seda kasvõi raamatupoes viibides, nähes kui palju natsiteemalist ajalookirjandust on koha leidnud raamaturiiulitele – järelikult läheb see rahvale korda. Mustvalged hollywoodlikud ajalooskeemid on “väikesele inimesele” selgemini arusaadavad, kui ajaloos kätkev saatuste traagika. Individuaalselt võisid sõdurid Sinimägedes võidelda Eesti vabaduse eest, see on narratiiv, mida igaüks endale loob, kuid laiemas plaanis võideldi Suur-Saksamaa eest. See on situatsiooni traagika, mida paljud ei pruugi mõista.

Mis toimus 1940.a.? Arusaadav, et kahe riigi sõjalised võimed ongi erinevad ning võiduvõimalused ei oleks olnud suured kui mitte olematud, kuid vastupanu mitteosutamine muutis tühiseks kahekümne aasta jooksul riigi kaitsmiseks kulutatud ressursid. Suure tõenäosusega ei oleks see relvakonflikt lõppenud Eesti võiduga, kuid meie ajaloolis-poliitiline situatsioon oleks täna teine ning rahvuslik identiteet ehk vähem sõltuvam hirmust. Eestlaste traagika seisneb ka selles, et alistuti sõja võitjale, kui lääne demokraatiad ühinesid Nõukogude impeeriumiga, et Peltsebuli Peltsebuliga välja ajada. Taanlased tegid hääletu alistumise kaotaja poolele ja tulid sõjast võitjatena välja. Praegu kulgeb meie ajalooline narratiiv mingis mõttes vastuvoolu Euroopas üldiselt omaks võetud narratiivile, kui meid püütakse  näidata rahvana, kes võitles Saksa mundris kodumaa vabaduse eest, mis on kunstlikult loodud ideoloogiline konstruktsioon ja sugugi mitte tõene.

Me tunneme suurt uhkust iga uue vidina üle, mis tugevdab meie kaitsevõimet. Kui Teise maailmasõja eelõhtul olid moesõnaks saanud allveelaevad, siis täna unistatakse tankidest. Ajalooline paradoks seisneb ka selles, et ükski kalli hinna eest muretsetud tank või allveelaev ei heasta valesid poliitilisi otsuseid, sellepärast on Eesti suguse väikeriigi kaitse esmalt poliitiline, mida sõjaline kaitsevõime saab üksnes toetada. Sõjalise vastupanu rõhutamisega võivad poliitikud soovida vastutust poliitiliste otsuste eest teiste kaela veeretada, nii nagu Pätsi ja Laidoneri vastutuse puudumine jäeti 1944.a. Wehrmachtis teeninud eestlaste kanda, justkui kompenseeriks võõras mundris kodumaa kaitsmine omas mundris kaitsmata jätmist. Ise tehtud vastutustundetuid poliitilisi otsuseid ei saa õigustada teiste poolt tehtud ajaloolise ülekohtuga, sest kõigepealt tulebki peeglisse heita ning muret tunda, kas sa ikka ise oled õigesti toiminud.

Tänapäeval on tavaks rõhutada vastuhaku ja kaitsetahte narratiivi, mida korratakse päevast päeva kui mantrat ja mis on muudetud üheks rahvusliku identiteedi alustaladest – kui kujutletavas viimses võitluses “põrguvägedega” heastatakse ajaloo kestel talutud kannatused ja ebaõiglus. See kõik on väga tugevasti seotud mittevastuhakuga 1940. Soov ajalugu ümber mängida ning elamine minevikus, mineviku konstruktsioonide pidev uuesti esitamine domineerib täna eestlaste mentaliteedis selle asemel, et leppida reaalsusega, et meil on täna, siin ja praegu iseseisev riik ja elada tulevikule.

 

Miks ilmselged ajaloofaktid põhjustavad vastukäivaid tõlgendusi?

@huviline

Vabariigi aastapäeva puhul on paslik küsida, mille poolest erineb ajaloo uurimine näiteks kriminaalmenetluses kasutatavast uurimisest. Ajaloolane uurib sündmusi, mis toimusid minevikus kas pool aastat, pool sajandit või sajandeid tagasi. Politseiuurija uurib sündmust minevikus, mis toimus pool tundi, pool päeva, pool aastat või rohkem aega tagasi. Antidopingu organisatsiooni WADA liige võtab proovi, et laboritöötaja saaks uurida keelu rikkumist (sündmust) ühe võistluse või trenni piires, tund aega, pool tundi või rohkem aega tagasi. Esmapilgul on nende töö üsna sarnane. Nende eesmärgiks on selgitada välja tõde, kogudes selleks mingisugusele järelduseni viivaid tõendeid.  Ajalootüli, (vt Anti Selart, Lauri Vahtre, Mart Laar, Marika Mägi, Kalle Kroon, Linda Kaljundi, Marek Tamm, Eva Piirimäe, Andrei Hvostov, Egge Kulbok), mis lahvatas mõni aeg tagasi, ei ole paraku mingilgi määral selgitanud välja tegelikke asjaolusid ja motiive, mis võisid rahvuse poliitilisel kujunemisel kunagi olulist rolli mängida. Vahest on ajaloolased, nt Lauri Vahtre, Mart Laar, Anti Selart, Marek Tamm lihtsalt pimedusega löödud ega oska oma töödes tuua välja vajalikku filosoofilist selgust.

Eeldame, et kriminaalmenetlus on alati objektiivne, sest selle käigus kogutud tõendite alusel mõistetakse isiku tegevus õigeks või süüliseks. Antud loo teemaks ei ole tõsiasi, et ka kohtu tegevuses esineb vigu, mistõttu pole mainitud eeldus kindlasti absoluutne. Sündmuse faktilised asjaolud määravad, kas tegemist on süüteoga või õnnetusega, kas üksiku kurjategijaga või segasüüga, kas tegevuse või tegevusetusega, katse või eksimusega. Kõiki neid asjaolusid tuleb sündmuse lahendamisel arvesse võtta, et kogutud tõendid oleksid võimelised läbima tuleproovi kohtus, kus kaitsja ja süüdistaja kahekesi võisteldes selgitavad välja initsiatiivi. Tõendite pinnalt annab kohtunik teole sotsiaalse hinnangu. Selline näeb välja kriminaalmenetluse üldine käik. Taktikaliselt on oluline näha mitte üksnes sündmuse faktilisi asjaolusid, vaid võtta arvesse ka neid, mis viisid juhtumist teatamiseni. Sellega seoses selgitatakse välja juhtunuga puutumuses olevate isikute vanus, sugu, varanduslik seis, kodakondsus, perekondsus, päritolu, haridus, töökoht, iseloom, tervis, harjumused; lisaks arvatava toimepanija soovid, motiivid, eesmärgid, samuti tema kaaslased. Üks tõend toetab teist, tekkib tõendite kogum, mille kujunemine peab olema usaldusväärne, mille pinnalt on võimalik teha järeldusi sündmuse lahendamiseks.

Ajaloolase tegevusväli on mõistetavalt ahtam tõendite kogumise osas, kuid ka siin on kesksel kohal selgusele jõudmine järeldamise teel. Miks ikkagi ilmselged ajaloofaktid põhjustavad vastukäivaid tõlgendusi? Erineva identiteedi, initsiatiivi, adressaadi, rolli, käibemoe ja tõlgendusviiside kõrval tuleneb üks võimalikke vastuseid antud küsimusele tunnetusteooriast. Tegelik (tõele vastav) teadmine ajaloo kohta eeldab, et vastav ajaloofakt on usutav, õigustatav ja tõendatav. Praktiliselt tuleb ajaloolasel siin kasutada samu menetlusi, mis politseiuurijal või laboritöötajal. Kuna fakti edastaja enda käest pole võimalik küsida, mida ta tahtis meile öelda, siis tuleb erilist tähelepanu pöörata faktile endale. Üks Eesti aladelt matmispaigast leitud Bütsantsi münt võimaldab teha  järeldusi tarbijate kui kaupmeeste kohta. Neid tunnistajate ütlustega seostades võib tekkida usaldusväärne ajalugu. Läti Hendrik, Bartholomäus Hoeneke jt on meie jaoks tunnistajad. Nende juttu saab tõe pähe võtta üksnes juhul kui see on kooskõlas teiste jutuga ja usaldusväärne, tuginedes seostele arheoloogiliste väljakaevamistega. Sellepärast põhjustavadki ajaloofaktid vastukäivaid tõlgendusi, sest teadlased (koolkonnad, põlvkonnad) annavad seostele vastandlikke hinnanguid. Vastandlikud hinnangud aga ei tähenda sugugi seda, et usaldusväärset ajalugu polegi olemas.

Ainuke võimalus hinnata isegi kauge ajaloo sündmusi adekvaatselt on nende nägemine läbi filosoofilise selguse prisma. Filosoofilist selgust kasutab politseiuurija kuritegude lahendamisel, nt kiriku vastu suunatud süütamise avastamisel, kui puuduvad videosalvestused, telefonisalvestused, kõne edastamise fakti tuvastamise võimalused ja on üksnes tunnistaja ütlused, kes nägi ööhämaruses kahte kogu nurgataha kadumas. Filosoofilist selgust peaks kasutama Spordiarbitraaži kohus, lahendades Andrus Veerpalu juhtumit mitte üksnes laboriandmetele toetudes. Järeldused kirikusüütaja ja dopingutarvitaja suhtes on samasuunalised ja kontekstilised, nt kui on kirik, siis on tegemist religiooni ja kogudusega; kui on religioon, siis on see kohalik või mujalt eksporditud; kui on ristiusuvastane kirikusüütamine, siis on süütaja lugenud Mait Metsanurga “Ümera jõel” vms teoni viinud ajendit. Filosoofiline selgus lähtub filosoofia kolmikjaotusest ontoloogiaks, epistemoloogiaks ja aksioloogiaks.  Võiks küsida, millisi väärtusi uskus see kaupmees, kes Bütsantsiga kauples või millised olid Läti Hendriku teadmised ajaloost, et jõuda lõpuks õigete järeldusteni. Pole olemas vabadust (sh muistset vabadust), mille eest poleks vaja võidelda. Kui on vabadus ja perekond, siis ollakse õigusvõimeline, sest vabadus on õiguse esimene staatus ja perekond teine. Kui on õigusvõime, siis on ka rahvus ja keel, olenemata õiguskorrast (kirjalik õigus). Filosoofia emateadusena saab anda meile selguse ajalooliste sündmuste hindamisel.

Eesti maakonnad muistse vabadusvõitluse ajal kärajatel nõu pidamas – kas ajalooline tõde või hilisem mõttekonstruktsioon?

Saaremaa Lätile tagasi!

@ckrabat

Eesti ajalooteaduses on puhkenud torm veeklaasis, kui avaldati Eesti ajaloo teine köide, mis on väidetavalt muistse vabadusvõitluse ja Jüriöö ülestõusu tänapäeva eestlaste ajaloolisest mälust sootuks kustutanud. Rahvuste tekkimine on poliitiliste arengute tagajärg. Ka prantsuse rahvus kujunes välja seoses riikluse tekkimisega, mille tulemusena soodustas poliitiline surve erinevate etniliste gruppide koondumist ühtse rahvuse lipu alla. Täiesti võimalik, et 13.sajandil elas tänase Eesti territooriumil vähemalt kolm läänemeresoome rahvast: eestlased (põhjaeestlased), liivlased (lõunaeestlased)  ja kurelased (saarlased) ning Kaupo ja Lembitu kuulusid ühe ja sama rahva sekka. Enam-vähem võib kindel olla, et tänapäevases territoriaalses ja etnilises mõistes Eestit ja eestlasi 13.sajandil ei eksisteerinud ning muinaseestlaste ühtsus on 19.sajandist pärineva rahvusmütoloogilise käsitluse ning eestlaste rahvusliku müüdiehituse tagajärg. See ei tähenda loomulikult, et muistsed rahvad omavahel ei suhelnud ning vajadusel ei koondunud ühise eesmärgi nimel.

Mõned väljavõtted ajalooalaselt diskussioonilt Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones 5.veebruaril:
*Läti Henrik ei näe saarlasi sama rahvana kui muud eestlased.
*Tuhat aastat tagasi, Henriku ajal, ei saanud põhja- ja lõuna-eestlased üksteisest aru.
*”Maakond” on esimest korda kirjasõnas registreeritud alles aastal 1841.
*meie ajalooteadvus tugineb narratiivsele mustrile, et Eesti ajaloo tuum on sajanditepikkune vabadusvõitlus.
*Kui kanname keskaega tagasi uusaegse ideeliselt konsolideeritud rahvuse, on lihtne vastata, et niisugust keskaegset rahvust ei ole olemas.
*Varauusajal räägitakse aadlirahvusest, mis piirdus vaid osaga ühiskonnast – aadel ja haritlaskond. See osa, kes olid omavahel tihedalt seotud ning seotud ka kirjakultuuri, raamatute ja ajalehtede lugemisega.
*Tallinna rae 1621. aasta protokoll arutleb, kas lubada üht eestlast rätsepatsunfti liikmeks, ja leiab, et sõna eestlane all ei saa mõelda linlast, vaid seda, kes maalt, esmajoones pärisorje.
*Kungla rahva jutt läheb 1684. aasta reduktsiooni, olime det kungliga folket. Sealt see unistus vabaks saamisest. Mis puutub orjusse, sakslusse-mittesakslusse, siis oli see 1506 või 1507, mil keelati ära eesti talupoegadel mõõgakandmine. See, kes kandis mõõka, ei olnud ori, nii et lõpetage ära need orjajutud.
*Henriku kroonika kirjutab, et Tarapitha ei ole mitte eestlaste, vaid saarlaste jumal.

Liivlaste asuala hõlmas praeguse Vidzeme, kuid ka tänase Pärnu maakonna kuni Pärnu jõeni välja, tollase Metsapoole (Metsepole) kihelkonna. Võib-olla tuleks liivlasi ja lõunaeestlasi käsitleda ühtse rahvusena, seda enam, et põhjaeesti ja lõunaeesti keel on küll omavahel suguluses, kuid täiesti erinevad keeled ning ajalooliselt on Lõuna-Eesti moodustanud ühtse etnilis-kultuurilise territooriumi – Liivimaa, pealinnaga Riias. Eestlaste asuala lõunapoolseim punkt oli Soontagana linnus tänapäeva Põhja-Pärnumaal. Eduard Vääri on viidanud Paul Aristele, kes väidab, et “varemini moodustasid põhjaeestlased ja lõunaeestlased eri hõimu ja rääkisid eri keelt, milledest on väga vanad erinevused säilinud meie päevini, kuigi kirjakeeled on suure vaevaga ühendatud (Ariste  “Läänemere keelte kujunemine ja vanem arenemisjärk. – H. Moora (toim.), Eesti rahva etnilisest ajaloost.  1956: 13–15). Liivimaa liivlased ja lõunaeestlased ei tarvitsenudki kuulumist eri hõimu tunnetada, vähesed säilinud Liivimaa liivi kirjapanekud võimaldavad oletada, et lõunaeesti ja Liivimaa liivi keel olid väga lähedased (Vääri 1996 “Liivinmaan liivin kielestä – Congressus Octavus Internationalis Fenno-ugristarum, Jyväskylä 10.–15.8.1995. Pars IV. Sessiones sectorium. Syntaxis et semantica & Contactus linguistici et status hodiernus linguarum & Cetera linguistica. Jyväskylä: 252).” Ajaloo käigus sulasid Liivimaa põhjaosa liivlased eestlaste ja lõunaosa liivlased lätlaste hulka.

Kuramaal ja Saaremaal elas läänemeresoome hõim kurelased, kelle põhjapoolne haru asus Saaremaal. Kurelased ehk kuršid kujunesid välja balti ja läänemeresoome hõimude ühinemisel. Nende põhjapoolne haru säilitas läänemeresoome identiteedi, samal ajal kui lõunapoolsed kurelased baltistusid. Sellegipoolest säilisid kurelaste ja saarlaste tihedad sidemed, kes 11.-13.sajandina olid tuntud kartmatute mereröövlitena Läänemerel, kes korraldasid sageli ka ühised röövretki naaberrahvaste asualadele. Kindlasti võib eeldada, et 13.sajandil oli saarlaste näol tegemist omaette rahvaga, kes ennast ei identifitseerinud eestlastena, kuigi võisid sõlmida nendega ajutisi liidulepinguid, näiteks võitluses saksa ristirüütlitega. Saarlaste mütoloogia on erinev eestlaste omast  ja seal esineb rohkem ühiseid jooni skandinaavlastega (Tarapitha/Thor) ja kurelastega (Kuramaa – kuradi maa; Perkun ehk Põrgu või Pärgel, ratsutas üle taeva, kaasas abiline sepp Kalvi/Kalev ja pildus välgunooli; Kuressaare – kurelaste saar jne). Müüt räägib, et kunagi elasid Saaremaal kurelased ja seal valitsesid läti keel ja läti meel. Kõik saarlased olid õnnelikud, sõdisid naabritega, röövisid merd ja naisi ning Saaremaa õitses. Saaremaa kurelaste kuningas oli Ingunis, keda kutsuti suure kasvu ja hirmsa väljanägemise pärast Suureks Tölluks. Kurjad eestlased ja muhulased aga olid kurelaste peale kadedad. Nad ujusid salaja üle Väikse väina, tapsid Ingunise, allutasid Saaremaa enda alla, rahvustasid saarlased ümber ja üritasid neid eestlastega liita. Aga lätlastele iseloomulikult ei oska saarlased siiamaani eestipärast õ-tähte ütelda. Nüüd on aeg ajalooline ülekohus heastada ja Saaremaa ajaloolistele peremeestele tagasi anda. Saaremaa Lätile tagasi!

Tuntud eestilätlasi: Kristians Jaks Petersons, Ernsts Jaksons,  Kristians Lible, Konstantins Päts, Ivars Ivasks, Augusts Gailits , Karlis Tennissons (vend Vahindra), Gunars Graps jt. Eesti luuletaja Kristjan Jaak Peterson (Kristiāns Jāks Pētersons, saksa k. Christian Jacob Petersohn 1801-1822) sündis Riias, tema ema Anna Elisabeth oli läti-leedu päritolu. Kristiānsi isa Jacob (Jaak) oli ilmselt eestlane, Virumaalt, Karula mõisast pärit talupoeg Jacob Petersohn, kes sattus 1791.a. Riiga ja kaks aastat hiljem abiellus seal Anna Elisabethiga, kellega tal oli kokku seitse last.  Jacob Petersohnist sai Riia Jakobi kiriku kellamees ja köster. Kristiānsi ema suri varakult, 1807.a. venna Danielsi sünnitamisel, kui tulevane poeet oli kuue aastane. Kindel on see, et Kristiāns Jāks Pētersonsi emakeel oli läti keel, kuigi kodune keel võis olla hoopiski saksa keel. Ta sai hea hariduse, õppis 1815-1818 Riia Kubermangugümnaasiumis ja 1819-1820 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Elu lõpuaastatel elas ta taas Riias ja tegutses keeleõpetajana ning suri 21-aastasena tiisikusse. Tema väheseid teadaolevaid sõpru oli läti haritlane Kaspars Biezbārdis, kellega nad võisid suhelda läti keeles.

Nii nagu eesti rahvus tekkis eestlaste, liivlaste ning kurelaste sulandumisel, sai läti rahvus alguse liivlastest ja kurelastest ning balti päritolu semgalitest, seelidest ja latgalitest. Latgaleid võib lugeda omaette rahvaks, kes elasid tänapäeva Läti idaaladel. Samal ajal kui liivlased, kurelased ning semgalid jäid valdavalt paganateks, võtsid paljud latgalid vastu õigeusu ning Latgale aladele tekkisid Polotskist sõltuvad Jersika ning Koknese vürstiriigid. Lõunaeestlaste tihedatest sidemetest liivlaste ja latgalitega annab tunnistust, et Koknese vürst latgal Vetseke (peale ristimist Vjatšeslav ehk Vjatško) osales Tartu kaitsmisel 1224.a. Jersika vürst Visvaldis oli tõenäoliselt vene vürstist isa ja latgalist ema poeg. Võimalik, et Valgatabalve kihelkonda Lõuna-Eestis asustasid 13.sajandil latgalid või oli seal segaasustus. Kui me lähtume ajaloolisest järjepidevusest, siis võiks Eesti piirduda kunagise Eestimaa kubermangu alasdega Põhja-Eestis. Lõuna-Eesti  (Põhja-Liivimaa) ja Saaremaa võiksid aga taasühineda Liivimaa ja Kuramaa föderatsiooniga pealinnaga Riias, sest geneetiliselt, ajalooliselt ning kultuuriliselt on nad lähemal lätlastele kui eestlastele. Lõunaeestlased on ajalooliselt rohkem liivlased kui eestlased.

Pirates of the Sea – kui saarlased ja kurelased olid ühtsed.

Kurzeme kuulub merele! Saaremaa kuulub Lätile!

Eesti Vabariik Teises maailmasõjas

@ckrabat

Eesti viimase aja ajaloolis-poliitilises diskursuses avaldub siiamaani aeg-ajalt soov revanši saamiseks kujuteldava  „kaotuse“ eest Teises maailmasõjas, mida nähakse endale sobivas kastmes kitsendatult läbi Ida-Lääne vahelise võitluse vaateprisma, kus külma sõja aegne kahepooluseline maailmapilt on sobitatud Teise maailmasõja aegsesse rahvusvahelisse situatsiooni. Mustvalges kostüümidraamas etendab Hitleri-Saksamaa „head kangelast“, kes võitleb „kurjuse jõudude“ Nõukogude Liidu ja tema nähtamatute liitlastega. Sellises lihtsustatud kangelasmuinasjutus ei võeta omaks, et Nõukogude Liit sõdis seal võitja poolel koos Lääne demokraatiate – Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi ning Prantsusmaaga. Teine maailmasõda ei olnud siiski ainult ideoloogiline võitlus hea ja kurja vahel, vaid võib-olla koloniaalajastu viimane klassikaline mõõduvõtt maailma jagamiseks suurvõimude vahel ja vaid juhuse tahtel olid mitmed sõjas osalenud suurriigid ühtlasi ka ideoloogilised subjektid ning kurjuse ideoloogiat jagus mõlemale poolele.

Teatavat sotsiaalset tellimust natsismi rehabiliteerimiseks võib mitte märgata ainult pime. Millegipärast on kellelegi väga tähtis kujutada Eesti Vabariiki Teises maailmasõjas kui Saksamaa liitlast ja Saksamaa mundris sõdinuid eestlasi kui vabadusvõitlejaid. Piisab Venemaal vaid eestlasi natsimeelsuses süüdistada, kui aktiviseeruvad kohapeal jõud, kes püüavad tõestada, et nii see ongi ja Saksamaa võitles sõjas õige asja eest. Jant Alfred Rosenbergi eksponeerinud näituse kohta on vaid üks väike osa laiemast diskursusest. Võib-olla mäletate veel kellegi naiskaitseliitlase svastilisi kõrvarõngaid, mida püüti igati välja vabandada  nii sumeri, india kui budistliku sümboolikaga, kuigi rinnalapselegi oli selge, et tõenäoliselt polnud tädi haakristi kui sümboli ajaloolisest taustast kunagi midagi kuulnud. Minge suvalisse raamatupoodi ja vaadake kui palju kirjandust võite poelettidel leida erinevate Teise maailmasõja aegse Saksamaa natsionaalsotsialistlike riigitegelaste ja väejuhtide kohta.

Eesti Vabariik kuulutas Teises maailmasõjas välja neutraliteedi, milline staatus ei muutunud ka 1940.aastal, sest ükski asjaomane institutsioon ei muutnud Eesti staatust sõjas. Pealegi ajal, mil Nõukogude Liit annekteeris Eesti, oli ta Saksamaaga mittekallaletungilepinguga seotud de facto liitlane. Rein Raud küsib tänases „Eesti Päevalehes“: „Riigiõiguslikult, nagu ma asjast praegu aru saan, oli Eesti Vabariik Teises maailmasõjas neutraalne, ehkki sõdivate poolte poolt okupeeritud riik (nagu Poola), mitte aga Saksamaa liitlane (nagu Ungari, Soome või Rumeenia). Kas ei tähendaks selline otsus ikkagi tagantjärele Eesti neutraliteedi tühistamist, hoolimata natsismi hukkamõistmisest riiklikul tasandil?“ Ta on õigesti aru saanud, sest täpselt seda selline samm tähendaks ja just juriidilisest seisukohast lähtudes. Tundub, et Eesti on Teise Maailmasõtta kinni jäänud nagu pudelisse pandud vaim  ja üritab sõja kulgu kuidagiviisi ringi mängida ning muudetud tähenduste abil välja võluda  teistsuguseid talle meeldivaid tulemusi.

Erki Bahovski on samas lehes (tänases „Eesti Päevalehes“) maininud: „Oluline on mõista, et hirmu ja reetmise narratiivi kultiveerimine mõlemal poolel jätab nii eestlased kui ka Eesti venelased perifeeriasse. Juba sõna reetmine iseenesest viitaks justkui sellele, et ollakse sõjas. Aga tegelikult sõda ei ole. Või peaksime nentima, et sõda on mõne inimese peas.“ Riiklikus narratiivis tuleb ebakindlus ja hirm tugevasti esile. Näib, et riikluse püsimises ei olda kindel ja sellepärast otsitakse enesekindlust ajaloost, püstitatakse võiduriste Vabaduse väljakule, et need toetaksid rahvuslikke müüte minevikukangelaste vägitegudest. Identiteediotsingute poolest sarnaneme Venemaale, kes on samuti pöördunud näoga minevikku ja üritab rahvuskeskset mütoloogiat üles ehitada võidule Teises Maailmasõjas ning Nõukogude Liidu võimsusele külma sõja aegses rahvusvahelises süsteemis.

Kui Eesti tunnistab saksa mundris sõdinud vabadusvõitlejateks, siis ligi 70 aastat peale sõja lõppu on Eesti Vabariik määratlenud poole Teises maailmasõjas, kus liitlastena nähakse natsistlikku Saksamaad, fašistlikku Itaaliat ja imperialistlikku Jaapanit ning vaenlastena kommunistliku Nõukogude Liidu kõrval Ameerika Ühendriike, Suurbritanniat, Prantsusmaad ja Hiinat, aga sisuliselt ka Iisraeli, kus vaevalt, et sellist sammu tervitatakse. Jah, võib-olla tõesti õnnestub ärritada Venemaad ning ta pöörab oma palge lääne poole, osutab meile tähelepanu, kuid poliitiline lühinägelikkus ei luba vaadata jumalikustatud Moskvast kaugemale. Kas keegi on mõelnud, mida arvatakse tagantjärele sõjakuulutamisest Washingtonis, Londonis, Pariisis ja Jeruusalemmas? Vaevalt, et vastleitud liitlaste üle ollakse rõõmsad Berliinis, Roomas, Tokyos ja Helsinkis, kus Teise maailmasõja sündmustele on antud hoopis vastupidine hinnang. Kas Peltsebuliga saab Peltsebuli hävitada ning kommunismi natsismiga välja tõrjuda?

Kuna palju rohkem eestlasi võitles võõrastes mundrites, siis emotsionaalselt on täna raske tunnistada, et Eesti Vabariigi kangelased pole need, kes osalesid Teises maailmasõjas Nõukogude, Saksamaa ega isegi Soome mundris – kangelaste koguarv väheneks märgatavalt. Nad võivad olla head inimesed, tublid kodanikud, kes tõmbasid võõra mundri selga mingitel neile teadaolevatel üllastel motiividel, kuid võõras munder ei tee kellestki iseenesest veel kangelast. See on nende inimeste isiklik traagika nagu ka nende, kes sattusid ajaloo keerdkäikudes Eesti laskurkorpusesse. Riigi seisukohalt on kangelased hoopis need, kes admiral Johan Pitka kutsel tulid 1944.a. sügisel kaitsma Eesti Vabariiki. Sellest kontingendist räägitakse aga märksa vähem kui Sinimägede all või Waffen-SSis võidelnutest.

vabadusvõitleja Aleksander Mägiraud

Võitlus Rosenbergi hinge pärast

Baltisaksa kaupmeeste suguvõsast pärit  omaaegne Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei kõrge tegelane ja idaalade territooriumi riigiminister Alfred Rosenberg sündis 12.jaanuaril 1893.a. Tallinnas, kust ta lahkus  1910.a. 17-aastasena õppima Riia Tehnoloogiainstituuti arhitektuuri. Sõja ajal evakueeriti kool Moskvasse ning Rosenberg lõpetas 1918.a. juba Moskva Kõrgema Tehnikakooli. Sama aasta sügisel emigreerus ta Saksamaale. Tema esimene abikaasa (1915-1923) Hilda Leesmann oli tõenäoliselt rahvuselt eestlanna. Huvitava paralleelina võis olla eestlane ka mõnda aega Tallinnas elanud hilisema Nõukogude Liidu riigipea Mihhail Kalinini abikaasa Katariina Loorberg. Rosenbergi näol on tegemist vaieldamatult Eestis sündinud ja üles kasvanud inimesega, kes on veetnud Eestimaa pinnal umbes seitseteist aastat ja kelle sidemed Eestiga on tugevamad kui siin vaid ajutiselt resideerunud Mihhail Kalininil, kuid milline on tema side Eesti aja- ja kultuurilooga, kasvõi Eesti poliitikaga, välja arvatud tema päritolu?

Ometi on ka Alfred Rosenberg suutnud põhjustada tormi veeklaasis – Tallinna Linnamuuseum pidas vajalikuks austada tema mälestust omaette väljapanekuga, kuid siis väidetavalt „kõrgemate võimude sekkumise tõttu“ (siinjuures pole oluline kas sekkujaks oli välisminister Paet või kultuuriminister Lang, kelle nimedega on spekuleeritud) on ekspositsioon maha võetud, mis omakorda on ajanud tagajalgadele poliitikuid, ajaloolasi kui ka totaalse meedia jüngreid.Mõlemad faktid, nii ekspositsiooni ülespanek kui ka selle mahavõtmine, on küsitava väärtusega. Veelgi enam paneb imestama, et sellisele teise- või kolmandajärgulisele sündmusele avalikus ruumis niivõrd palju tähelepanu osutatakse. Rosenberg on siiski Nürnbergi tribunali poolt kuritegudes inimsuse vastu süüdi mõistetud kurjategija, kelle surmaotsusele kirjutasid alla meie tänased liitlased Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa.

Muretsema paneb aga pigem teatav dualistlik hoiak, mida Eesti ühiskonnas siiski üsnagi palju esineb. Selline dualistlik hoiak muudab võimatuks ka Eestis elavate erinevate rahvusgruppide ühtse ajalootunnetuse. Eestlaste seas kultiveeritakse müüti, et kuna kommunistid vaenasid eesti rahvast ja natsid võitlesid kommunistide vastu, siis järelikult olid nad head. Natsisümboolika esineb paljude eestikeelsete neukkude märgades unenägudes. Teisalt räägib venekeelsete eestimaalaste narratiiv nõukogude armee kangelaslikkusest ja natsiarmee kuritegelikkusest. Sellist diskursust, kus mõlemaid pooli käsitletakse negatiivsena, kohtab haruharva ja eelkõige poliitkorrektsetes ametlikes tekstides, sest see ei mahu totaalse meedia reeglite alla.

Minge vaadake kasvõi suvalise raamatupoe riiuleid, kui palju on välja antud kirjandust kõiksuguste natsi-Saksamaa tegelaste, riigi- ja väejuhtide kohta, mida kohati tasakaalustab vaid samasuguses masstiraažis kirjandus nõukogude partei- ja riigitegelaste kohta. Objektiivne tõda ajalooperioodi kohta on oluline, kuid sellega ei saa maskeerida natsi- või neukkunostalgiat. Tegemist on iga indiviidi seisukohast väga keeruka perioodiga, kus inimesed pidid sageli tegema valikuid ja mitte just alati vaba tahte alusel. Selline on indiviidi traagika, mida ei ole võimalik tagantjärele maha pesta. Nii kurb, kui see ka indiviidi isiklikust seisukohast võetuna võib tunduda, siis pole kangelased need, kes sõdisid Teises maailmasõjas SS-leegionis ega ka Eesti nõukogude laskurkorpuses. Ka mitte need kes võitlesid Soome lipu all, sest nemadki teenisid võõraid jumalaid. Võõraste jumalate teenimine ei tee veel kellestki kurjategijaid, kuid Kangelased on need, kes admiral Johan Pitka kutsel astusid lootusetusse võitlusesse ja üritasid taastada Eesti Vabariiki ja heiskasid Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu.

Kui Venemaa armastab eestlasi süüdistada natsimeelsuses, siis millegipärast leidub alati „grupp seltsimehi“, kes üritavad alati kohusetundlikult nendele süüdistustele kinnitusi anda, kas siis sihiteadlikult või lihtsalt rumalusest, ja veenda maailma eestlaste natsimeelsuses. Ilmselt on neukkudele instinktiivselt omane totalitaarsuse ja autoritaarse korra lembus – et riik oleks paks, kord oleks majas ja naabri-Juhan ei möliseks ja siin pole enam vahet, kas neukkuideoloogiat viiakse ellu punalippude või haakristilippude all. Võitlus Rosenbergi hinge pärast, kas see on võitlus, mis väärib pidamist?

Alfred Rosenberg ja Adolf Hitler

Foto: http://images.nationalgeographic.com/wpf/media-live/photos/000/683/overrides/diaries-nazi-alfred-rosenberg_68381_600x450.jpg

Vabandused ei muuda ajalugu

@ckrabat

1940. aastal oli Rootsi üks esimesi lääneriike, kes tunnustas Eesti, Läti ja Leedu inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu. Kindlasti võivad rootslased selle sammu õigustamiseks leida reaalpoliitilisi argumente ja vaevalt et mittetunnustamispoliitika oleks Läänemere idakaldal tekkinud situatsiooni kuidagi muutnud. Nüüd on siis rootslased Balti riikide ees ajaloolise ülekohtu eest vabandanud ja üritanud musta plekki ajaloos heledamaks muuta. Mida see näitab? Eelkõige teatavat emotsionaalset seisu, kuhu kahe riigi suhted on käesolevaks ajaks jõudnud. See võttis aega kokku üle 70 aasta ja 20 aastat peale taasiseseisvumist. Ajalugu on täis ülekohut ning tee leppimiseni pole kunagi kerge.

Rootsi näitest võiksime õppida, et vabandused ei ole heade suhete eeltingimus, vaid tagajärg. Mineviku ülekohtu heastamise ootusele ei saa tulevikku üles ehitada , vaid päriselus on edu võimeline saavutama see, kes elab tänases päevas. Eestil oleks kindlasti paljudelt riikidelt õigus sajandite kestel tehtud ülekohtu pärast vabandusi nõuda, alustades Saksamaalt, Taanilt, Rootsilt, Poolalt ning lõpetades Venemaaga. Mina küsiksin pigem, kas on  neid vabandusi meile vaja või on vabandused olulised eelkõige enesepuhastuseks neile, kes vabandavad? Kui 2008.a. Austraalia peaminister Kevin Rudd vabandas põliselanike aborigeenide ees, siis väljendas see pigem tõdemust, et Austraalia ühiskond oli jõudnud sellise küpsusastmeni, et oli valmis aborigeene oma ühiskonda võrdväärsete liikmetena vastu võtma.  Austraalia koloniseerimine algas 220 aasta varem, kui kapten Arthur Phillip rajas Botany Bays Briti koloonia ja täpselt nii pikk oli tee leppimiseni.

Kindlasti küsivad paljud, miks mõni teine Eesti naaberriik, näiteks paljude poolt müstifitseeritud Venemaa, ei vaevu nende poolt tehtud ajaloolist ühekohust tunnistama ning ei vabanda. Normaalne vabandamine väljendab enesehinnangulist seisundit, kus vabandaja kahetseb tehtut siiralt ning on loomulik, et ta astub sellise sammu ise, ilma et keegi talle seda pidevalt nina alla hõõruks. Kõige rumalam on kelleltki vabandamist nõudma hakata, sest sellised väljapressitud vabandused pole kunagi siirad. Nõustuksin pigem kunagi Andrus Kivirähu ühes kolumnis öelduga ja muutuksin väga ärevaks, kui Venemaa ühtäkki Eesti ees mesimagusalt vabandaks, sest see pole kooskõlas kahe riigi vaheliste suhete arengu praeguse seisuga. Siduda oma tulevik naaberriigi vabandustega on samaaegselt enda sellest naaberriigist mentaalsesse sõltuvusse viimine. Õppetunde võib võtta elust enesest. Peale abielulahutust peavad endised abikaasad oma eluga edasi minema, mitte lugema üle potte ja panne, mida endine abikaasa on ebaõiglaselt kooselu jooksul endale ahnitsenud ning kadedalt kiibitsema ega eksabikaasa uus kallim äkki rikkam ja ilusam pole. Seesama printsiip kehtib ka riikide lahutuse korral: kui on kord juba lahku mindud, siis tuleb iseseisvalt edasi elada ja mitte mõelda selle peale, kes sellest lahutusest võitjana välja tuli.

Eestis mõeldakse liiga palju Venemaa peale, palju rohkem kui see ühele sõltumatule riigile sobilik oleks ja see ei ole riigi tuleviku seisukohalt üldsegi mitte hea. Dalai-laama ütles õigesti, et Eesti saab Venemaad paremaks muuta läbi positiivse eeskuju ja heatahtlikkuse, mitte läbi rusikas käe ning näpuga osatamise. Dalai-laama on tark mees ja seetõttu hiinlased teda ei salligi, sest targaga on palju raskem vägikaigast vedada kui lolliga, kes käitub just nii, nagu temalt oodatakse. Hiinlased on tark rahvas ja teavad, et kunagi peavad nad järele andma. Venemaa on siinkandis emotsionaalne teema, millega on kirgi õhutades võimalik endale väga kergesti sisepoliitilist profiiti koguda, kuid taoline emotsionaalsus ei viita veel poliitilisele küpsusele, vaid tõsiasjale, et riik on veel väga noor ning ei oska rahvusvahelise poliitika voogudes alati seda kõige ratsionaalsemat teed üles leida. Ma ei taha kaugeltki väita, et Venemaa ohtu pole olemas, kuid see oht ei ole ajalooline, vaid tuleb eelkõige tänasest päevast ja seda ohtu ei saa vähendada ise samal ajal leeki suuremaks puhudes.

XIV Dalai-laama Tenzin Gyatso

foto: http://www.dorjeshugden.com/wp-content/uploads/2012/09/Dalai-Lama-there-for-his-people2.jpg

november 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.