Totaalne meedia VI – Ilmar Raagi juhtumi õppetund

@ckrabat
Teatavasti võib sellest ajast peale, kui jumalad lahkusid Maalt, igaüks meist toanurgas lolli valmis teha ning varustada seda vabavaralise lollvaraga, ilma et toode läbiks mingitki kvaliteedikontrolli ning kandmata teo eest vähimatki vastutust. See pole veel kõik, igaüks võib meist arvuti abil talle sobiva virtuaalmaailma valmis konstrueerida ja kolida sinna elama ja sellel maailmal pole vaja siduda ennast tüütute päriseluliste faktidega. Elust põgenemine on muutunud reaalsuseks ja totaalne meedia on siinjuures ulatanud oma abistava käe, sest igaüks võib oma maailma kinnitamiseks leida talle sobiva uudise ning asendada faktid spekulatsioonidega. Spekulatsioonide kinnistumisel muutub oluliseks usk, mitte teadmine. Kui kellelgi on olemas siiras usk, et kõik pagulased on islamiterroristid, siis pakuvad meedia põhjatud avarused talle kindlasti hulgaliselt sobivaid materjale, mis tema usku kinnitavad. Kui kellelgi on väga vaja uskuda, et maakera on lapik, siis ka seda usku on võimalik sobivate meediatoodetega katta. Selles peitubki totaalse meedia kõikvõimsus. Samuti, kui on vaja kinnistada teadmist Venemaa peatsest rünnakust Eestisse, siis tulebki toota materjale, mis seda usku kinnitavad. Seda eesmärki täitis näiteks hiljutine BBC õppefilmi asetamine reaalelulisse situatsiooni. Astrid Kannel: „Ma ei usu peaaegu midagi. Võib-olla see ongi üks probleem, et meie inimesed on kaotanud ühest küljest justkui kriitilise mõtlemisvõime – nad usuvad kõike, ja teisest küljest on muutunud paranoiliseks – nad ei usu midagi.”Näiteks tasub mõelda, miks ei võtnud Persona in fieri tingimusteta vastu Kölni uusaastasündmuste kohta pakutavat sobivasse kastmesse asetatud valmistõdesid, vaid üritas erinevad fakte analüüsida, mitte alludes totaalse meedia tellimusele. Kui minna infomüra taha ja vaadata mingit  sündmust kriitiliselt, siis  võib ilmneda, et juustul on augud sees ning algfakt on hakanud valguma mingis kindlas kellelegi soovitud suunas. Sageli ajakirjanikel puudub oskus kriitiliselt mõelda ning allikaid kontrollida, vaid nad huvituvad, kuidas oleks võimalik paremini müüa. See, lapsed, on puhas stultoloogia. Seda tõestab mingil määral ka hiljutine kommunikatsiooniskandaal riigiametnik Ilmar Raagi ja  Eesti Päevalehe ajakirjaniku vahel.

Norras tegutseb ennast julgeolekuportaaliks tituleeriv AldriMer, kellest üldse vähesed Eestis varem kuulnud olid. Portaali peab Norra ajakirjanik Kjetil Stormark ja seda rahastavad Norra kaitsekulutuste suurendamise pooldajad ehk siis Norra sõjardid. 30. aprillil edastas portaal uudise Venemaa väidetavatest erioperatsioonidest Eestis. Nii olevat Vene eriüksuslased lennutanud Ämari lennuväebaasi kohal droone ning Vene allveelaevalt olevat kuulatud Eesti rannikuvetes pealt Eesti ja NATO riikide sõjaväelaste sidet. Vene diplomaadid käivad pildistamas Lõuna-Eesti sildu, sest kust nad muidu inffi saavad. Nad pole kuulnudki GPS-seadmetest ja Google Maps-ist ja elavad endistviisi möödunud sajandi alguse spioonifilmides. Kui sellele leida sobivaid pooltõdesid lisaks, näiteks „neile lekitatud NATO dokumentidest“, kõlab ju autoriteetselt, annab see Eesti olukorrast pea, et samasuguse lootusetu pildi nagu Ida-Ukrainast enne sõjategevuse puhkemist. Sellest on kirjutanud ka Ilmar Raag. Tänulik leheneeger, kelle ülesanne on uudist müüa ja mis võib veel olla parem müügistrateegia, kui sobiva paanika tekitamine, korjas talle tänuväärse materjali innukalt üles ja kukkus levitama, sest see vastas maailmapildile, millisena leheneeger soovis tema poolt loodavat maailma näha. Mõneti meenutab see mängumaailmade konstrueerimine kindralite soove võita juba ammu kaotatud sõdu, sest massiteadvusesse kandunud informatsioon sõjast pärineb suures osas nõukogude sõjafilmidest ja Hollywoodi märulitest. Siis pole midagi imestada, kui Itaaliast Skt. Peterburgi suunduv helikopter omandab sõjalise provokatsiooni mõõtme, sest sul on vaja sinu maailma sobivate faktideks muudetud spekulatsioonidega kinnistada.

Kui sellele konstrueeritud maailmapildile saab lisada ärevusse aetud psühholoogilise kaitse nõuniku Ilmar Raagi kuvandi, siis kinnistab see norrakate maalitud hüsteerilist situatsiooni veelgi. Efekt on samasugune nagu perioodiliselt korduval Rootsi allveelaevaskandaalil, mille abil rootslased oma kaitsekulutusi tõstavad. Sellelgi on pigem hirmu suurendav mõju ilma reaalsete tunnusmärkide esitamiseta, sest viimasest kinnipüütud allveelaevast Rootsi vetes on möödunud enam kui 30 aastat. Pikemas perspektiivis suurendab see aga ebastabiilsust Eestis ja loomulikult toetab nende huvisid, kes sooviksidki siin hüsteeria- ja paanikahoogusid tekitada, et võidukalt piimalt koore riisuda. Murjanipaanika tekitamine Eestis on seni üks õnnestunumaid psühholoogilisi operatsioone Eestis, mille mõju ühiskonnale on olnud isegi suurem kui allveelaevapaanikal Rootsile. „Postimehe“ intervjuust kellegi FSB eruohvitseriga loeme: „Ma arvan, et see, mis toimub, on provokatsioon ning Venemaa soov hirmu ja hüsteeriat levitada. Venemaa siseauditooriumi jaoks üritatakse samas demonstreerida, et eestlased-lätlased-leedulased on ebaadekvaatsed ja pehmelt öeldes rumalad – ise mõtlesid midagi välja ja nüüd kardavad. Vähemalt samas toonis kajastati hiljuti Venemaal Leedu meedias ilmunud uudiseid seal tegutsevatest rohelistest mehikestest“. Selles valguses tundub Ilmar Raagi poolne ajakirjaniku võrdlemine Vene luurega täiesti adekvaatne, mille juures ajakirjanik etendab „kasuliku lolli“ rolli, sest ta kasutab “sensatsioonilise” uudise formuleerimisel kontrollimata allikaid. Raag lihtsalt unustas ära, et ta suhtleb leheneegriga, kes käivitab tema ebaõnnestunud sekkumise peale terve Novgorodi WC.

 

Ekretiinide kool – algõpetus algajale kommentaatorile

@I.K.&ckrabat
Viimasel ajal võib ajakirjandusest leida arvamuslugusid või juhtkirjasid, mis on paljusid lugejaid ühel või teisel kombel ärritanud.  Mis seal salata, oleks siis küsimus ainult arvamuslugudes või juhtkirjades, kuid üsna sageli leiad ka mõne uudise  või reportaaži, mis lugejaid ärritab ning tagajalgadele ajab ning vahe uudiste ja  reportaažide ehk sündmust kajastavate lugude ning arvamuslugude ja juhtkirjade ehk kellegi seisukohti väljendavate kirjatööde vahel muutub aina hämaramaks, sest ka uudiseid on võimalik toota vastavalt lugeja ootustele. Kui rahvas nõuab lugusid pagulasvägistajatest, siis tuleb talle neid pakkuda ja mitte arutleda, miks Eesti on Euroopas esirinnas näiteks tahtlike tapmiste suhtarvult. Arusaadav, muidugi on piinlik lugeda, kui ennast peegelpildis ära tunned, näiteks kui öeldakse “kuueklassilise haridusega õllesõbrad” või “käib raha eest ruumidest tonte välja ajamas ja kutsub üles tegutsema pagulaste vastu” või “nemad ihkavad norme ja ettekirjutusi igaks elujuhtumiks, janunevad dekreetide ja diktaatori järele”. Siis tahaks seisukoha võtjale kohe kannaga näkku lüüa. Kui ära ei tunne, siis on muidugi suht pohhui, aga sellest ei saa me mitte kunagi teada. „Rahva arvamuse“ moodustab ikka see vali hääl, mis mitmekordselt võimendatuna lugude all kommentaariumides kajama jääb – tekib Novgorodi WC efekt ning see võib omakorda hakata kujundama poliitikute poolt manipuleeritavaid otsuseid, sest nemad reageerivad hääle tugevusele, mitte vaikivale enamusele.

Kui sa oled lugenud sinu seisukohtadega mitte kokkulangevaid artikleid, näiteks Olev Remsu „Peatage äärmused“, Ivar Soopani „Kuidas EKRE mustad mehed murravad end rahva südamesse“ või Ahto Lobjakase „Euroopa maaltviimine“, mis “lihtsale lugejale” piinlikkust valmistavad, siis pead sa ju kuidagi reageerima ning näpud  sügelevad vastulauset esitama. See tõde, mida need ülemakstud arvamusliiderdajad seal, üleval ja kõrgel esitavad, ei lähe kokku nende tõdedega, mis on kujunenud burksiputka ees ja poe  taga, sest need seal, „üleval“ ei tea ju alamrahva muredest midagi ja ei lase meie halli ja igavat  argipäeva paista nii nagu „rahvale“ meeldiks. Kõige lihtsam otsedemokraatia vorm selleks on ajalehtede internetikommentaariumid, mis erinevalt lugudest endast on pealegi kasutaja jaoks veel täiesti tasuta – „lihtsa inimese“ igapäevane õnn ja rõõm, kes saab täiel rinnal oma arvamuse maailma vägevate kohta välja öelda. Kuidas aga kirjutada kommentaari nii, et see tunduks mõjusam ning peaasi, et „omad“ sind kindlasti ära tunneksid. Kommentaari kirjutamisel on oluline mingitest kindlatest reeglitest kinni pidada.

1. Alustada tuleks mingi suvalise personaalse rünnakuga!
N: Vaatan, et mõnel “kirjanikul” on hommikul jälle rohud võtmata jäänud.
Nii lood sa kolumnistiga kohe isikliku sideme. Näiteks Remsu puhul tasub tema väljaütlemised siduda joomisega, mis töötas kunagi väga hästi staarkommentaator Harri Kingo peal. Inimesed, kes on kunagi olnud suured viinaninad, aga siis on joomisega lõpparve teinud, neile on alati hea minevikku meelde tuletada, siis tekib kohe puhtam, kuivem ja muretum tunne.
2. Demonstreeri lojaalsust!
Sulle on ju oluline, et teised alamklassi liikmed, kellega sa tahad solidariseeruda, sind ära tunneksid, eks ole? Muidu võid sa neilt eksikombel kannaga näkku saada.
N: Hr. Mart Helme ja hr. Martin Helme on ainsad, kes oskavad ja suudavad Eesti kraavist välja vedada! Jaak Madison päästab meid Prokrustese sängist! Hitler tõi Saksamaa majanduse persest välja!
3. Järgneb sõim, kasuta siinkohal kanoonilist leksikat ja räägi rahva nimel!
N: Eesti inimestel on nendest autorollotajatest ja kilekotitajatest, kes mõistavad ainult jewrosid endale tasku ajada, ammu kõrini.
Väga oluline on kohustusliku sõnavara kasutamine, väga in on homoteema sissetoomine, jällegi põhiliselt selleks, et omad ära tunneksid: geiroopa, homomultikulti – väga armas, kõlab nagu Karlssonlik pluti-pluti-plutt 🙂, tolerast, liberast, salliv ja kõik muud võimalikud sõimusõnad, mida sa tead, kommentaaris kõik need ritta sea. Oponentide puhul kasuta deminutiivi (meie Taavikene, Laarikene jms), see loob üleoleva mulje – sina autoriteet vs  nemad, pehmod.
4. Ja nüüd tuleb võimas finaal. See koht, kus teatad, et sa põhimõtteliselt ei kommenteeri seda jama.
N: Mingeid nõmedaid paskville ei kommenteerita. 

Venemaa koha pealt on parem vait olla, Putinit narratiivi sisse tuua ei tohi. Tema on antikangelane tiigrinahas nagu lord Voldemort, kes peab jääma anonüümseks, sest iga ekretiin teab, et kuigi Venemaad ja venelasi me ei salli, siis nemad on tõelised mehed ja naised, kes teavad, mis  elu on. Ekretiin teab: meie ei ole putinistid ega natsid, aga omavahel öeldes kõik see, mis Venemaal toimub ja kogu see natsivärk on ikka väga hingelähedane küll – see on dilemma. Kõiges süüdista Brüsselit, ameeriklasi parem mitte või kui, siis juba personaalselt Obamat, kes on ju samuti pagulane. Üldse on kõiges halvas, mis maailmas sünnib, süüdi homod ja pagulased (islamiusulised ja neegrid), kõik need, kes on loodud teistsugusena kui sina (sosinal: siis veel need j…d ka, aga seda sõna ei julge isegi tõsirahvuslik ekretiin veel? välja öelda). Kui neid ei oleks, siis tuleks paradiis maa peale. Korra tagamiseks peaksime kiiresti taaskehtestama surmanuhtluse ja tõstma karistuste määrasid. Kui rahvas kardab, siis ta ka austab. Ohtudega võitlemiseks peame looma suure maleva: mehed peaksid relvastuma ja naised sünnitama, et täita oma kohus rahvuse ees. Me peame moslemid üle sünnitama ja kõik teised relv käes meie tahtele truudusvannet andma sundima. Siis tuleb Kalevi (Odini) poeg Aiku vangist koju ja  tulevase islamikalifaadi äärealal õilmitseb võimas moslemivaba Eesti rahvusriik. See on narratiiv, mis „rahvale“ meeldib ja mida ta oma „juhtidelt“ kuulda tahab. Rahvas, keda on seitsesada aastat mõisatallides pekstud, ei pruugi vabadust hinnata ja igatseb hoopis ise peksjaks saada, sest siis kutsutakse kalale, ees- ja isanime pidi ning ollakse valmis teenistuseks armees ja kodumaa kaitsel. Selline asjadest arusaamine ei erine mitte millegi poolest Oleg Gazmanovi  laulus pakutavast narratiivist.

Hüvasti anonüümne kommentaarium – hüvasti, Novgorodi WC?

@ckrabat
Kui ammustel aegadel meediaväljaanded avasid kommentaariumiruumi lugejate tarvis, siis räägiti muinasjutte „kollektiivsest ajust“ ja rahva arvamusest, et jõuda juba mõne aja pärast kurva tõdemuseni: “netikommentaarid sisaldavad üksikute pärlite ja sisukate arvamuste kõrval suurtes kogustes sõimu, foobiaid ning ehedat varjamatut lollust”. Ilmselt see kollektiivne aju pikapeale areneski välja, kuid siis selgus, et see aju on haige. Vanarahva seas räägitakse, et ammustel aegadel võis Delfi ja Mega kommentaariumiruumides kohata isegi asjalikku arutelu ja diskussioone, kuid tänasel päeval ei mäleta neid enam keegi. Tüüpiline Delfi ja Postimehe kommentaariume iseloomustav väljend tänapäeval on peldikusein. Odav meelelahutus, mille kaudu pööbel end välja elab, sai alguse siis, kui kommentaariumisse saabus esimene loll. Tema järel saabusid sinna teisedki lollid ning avastasid toreda koha, kus nad said üksteist ära tunda ning märgilise tähendusega sümboleid vahetada. Stultoloogina võin kinnitada, et lollikultuuris on üksteise äratundmine väga oluline identiteediallikas, umbes nagu ahvidele on üksteise karvastikust kirpude otsimine. Nii sündis fenomen, mida võime ajaloolistele paralleelidele tuginevalt kutsuda Novgorodi WC-ks – peldikusein sai pikapeale nii vägev, et isegi sita ära määris. Hiljem on lollid kasutusele võtnud teisigi märgisüsteeme, mis võimaldavad teisi lolle ära tunda – näitavad teineteisele perset, kallavad jääveega üle või viimasel ajal tõmbavad endale ka kondoomi pähe, ikka selleks, et neid ära tuntakse.

Novgorodi WC-s on ajalooliselt peale jäänud seisukoht, mis kõige valjuma häälega maha on öeldud: “Hääleõiguslikud kodanikud kogunesid veetšekella löömise peale kokku ning andsid karjumise teel vastuse veetše ette seatud küsimustele. Milline ettepanek või alternatiiv kõige kõvema kisa saatel heaks kiideti, see läks käiku.” Eesti meediaruumi anonüümse kommentaariumi kangelaseks tõusis anonüümne netikommentaator Robert – valjuhäälne ja printsipiaalne arvamusliider, kes vihkab kõike, mida ta nimetab riigikukutamiseks, rahva hävitamiseks või mõneks muuks puutinlikust kultuurist ülevõetud tolerastide ja liberastide, viimasel ajal ka sallivateks sõimatute, leiutatud pahadeks asjadeks: venelasi, mustanahalisi, sisserändajaid, homosid ja homofiile, blogijaid, lastekodu- ja vist ka joodikute perest tulnud lapsi. Robert :”Kõik tähed, mida ma tean, anonüümselt netis kirja ma sean.” Viimasel ajal on see seltskond saanud endale ka poliitilise väljundi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ehk EKRE näol. Poliitikud avastasid nimelt, et netikommentaarium meelitab lolle ligi nagu lehmakook kärbseid ning sealt nad saavad endale lollide valju häält valimistel antavateks häälteks konverteerida. Mõned Roberti ametivennad ja –õed võeti koguni mõne omavalitsuse palgale. Kirjanik Andrei Hvostov viis sotsiaalmeedia kanalis Facebook läbi sotsiaalse eksperimendi, milles kehastus õigeks eestlaseks, Roberti mõtteviisi kandjaks.

Peale jõule tegi elukutseline arvamusliider Ahto Lobjakas ettepaneku anonüümsed kommentaariumid sulgeda ja ennäe imet, üks Eesti kahest meediagigandist, Postimees, võttiski vastu otsuse anonüümne kommenteerimine alates 1. veebruarist sulgeda. Lobjakas nentis: „Ühel pool paikneb nn Twitteri avangard, teisel pool nähtus, mille nimi võiks olla «kommentariaat» (vrd proletariaat ) – sel aastal hoopis uue kvaliteedi saanud online-kommentaariumid. Need kaks jõudu määratlevad kaht vastandlikku vaadet Eestile ja maailmale. Esimene on avatud ja kosmopoliitne, teine suletud ja šovinistlik.“ Postimehe eeskujule anonüümsed kommentaariumid sulgeda järgnes peagi ka Eesti Rahvusringhääling. Äripäev on jõudnud sellise otsuseni juba varem. Novgorodi WC traditsiooni jääb üleval kandma nüüd põhiliselt Delfi, kellega on „peldikuseina“ aunimetust ka kõige rohkem seotud. Hans H. Luige Eesti Päevalehega seotud meediakontserni otsust eeskuju mitte järgida on jõudnud kritiseerida Delfi üks asutajaid Allan Martinson, kes kirjutas sotsiaalmeedias: “Tänaseks on kommentaariruumist saanud rahva vähemuse kloaak. Sel pole midagi ühist sõnavabadusega. See on sama, kui anda igaühele võimalus valimatult valjuhääldaja kaudu Raekoja platsil roppusi karjuda ja siis müüa sinna vahele reklaami. Olge ausad, enesekontroll kommentaariumis pole toiminud ja seal toimuv on loonud «uue normaalsuse», mis on teinud meist kehvema rahva kui me muidu oleks olnud. Kui aktsepteerida viha, kasvatamatust ja tagarääkimist kommentaariruumis, mõjutab see kogu rahva psyche‘t.“

Palju anonüümsete kommentaatorite meelepaha on tekitanud Tujurikkuja lõpulaul Eesti Televisiooni aastavahetusprogrammis. Tegelikult muidugi täitsa õige, kui loll võib inimestele mõeldud saadetest saada eluaegse psühhotrauma. Täpselt nagu lastele on mõeldud multikad ja lastesaated, loll peaks vaatama ikka Lolli-TV saateid: näosaade, tantsud tähtedega, sajandi armastus, visa hing, Grinchi jõulud, politseiakadeemia jms. Näited tüüpilistest anonüümsetest kommentaaridest, mis esindavad rahva valjuhäälsema osa psychet, kommentaator vaimuka nimega kordustsitaat kommenteerib (Delfi 03.01.2016 14:47): „Soroslaste organiseeritud vihakontsert “sõbralik eesti” jätkus jõulude ajal ja kulmineerus ideoloogiliste hävituspataljonlaste vaimsete laste ― eurohungveipingidest rahvakunstnike esinemisega etv vana-aasta saates ja seebiooperi-kuninga moraliseeriva kõnega eesti rahvale. Uute okupatsioonivõimude ― usa-eu juudivalitsuse, juudioligarhide ja nende kohalike käsilaste massiivne info-, propaganda ja psühholoogiline sõda oma esiisade maal elava põlisrahva vastu on saanud uueks normaalsuseks. Okupatsioonivõimud, nende kohalikud käsilased ja ajupesurid massimeedias on täielikult üle läinud orwelli uuskeele kasutusele, kus rahu (sh jõulurahu) tähistab infosõda, vihakõnet ja täiuslikku vihkamist iseseisva mõtlemise säilitanud põlisrahva ning iseseisvuslaste suhtes. Sallivus võrdub neil uuskeele kasutajatel äärmise sallimatusega kriitiliste netikommentaatorite, rahvuslaste ja teisitimõtlejate suhtes. Eesti palgasõdurid on neile juudaseekleid makstes kaasatud usa-iisraeli kõlvatutesse sõdadesse ning sõjakuritegude sooritamisse Afganistanis, Iraagis ja Lähis-Idas laiemalt, mille tagajärjel on vallandunud mitmemiljonilised sõjapõgenikelaviinid. Rassismist heledanahaliste põlisrahvaste suhtes on saanud okupeeritud eesti mitteametlik rahvuspoliitika. Uute võõrvõimude ja nende kohalike käsilaste eesmärk on põlisrahvasteta läänemere regiooni ja sealhulgas estenfrei eesti ülesehitamine paari põlvkonna jooksul. Uusi okupatsioonivõime ― usa-eu plutokraate ja ärastajate režiimi teenindavate “meelelahutajatest” prostituutide labast kontserti vana-aasta õhtul eesti meedias oli igal juhul väga piinlik vaadata.” Tüüpiline kommentaator muidugi nii pikka postitust ei täi kirjutada, tema piirdub vaid paarisõnalise hüüatusega. Kommentaator taevas tule appi peaminister Rõivasest: (Postimees 1 päev tagasi) „see homo pulmalise lalin tüütab juba ära, näppigu oma puust kella parem.“

Kommentaariumikultuur on oma jüngritele pakkunud ainest murumängude mängimiseks gladiaatorite areenil. Katseid kommentaariumi peatada on tehtud varemgi. 2013 ütles tolleaegne Postimehe peatoimetaja Anvar Samost: “Ma kardan, et kuskil 2000. või 2001. aastal tehti kuskil üks strateegiline viga, mille parandamiseks pole siiamaani leitud head võimalust. See oligi see, et inimestele harjutati teatud tüüpi kommenteerimine külge.” Novgorodi WC ideaale – õigus on sellel, kes valjemini karjub – esindav anonüümne kommentaarium ongi Eesti riigi ja ühiskonna viinud üsna lähedale Maakonna sünnile. Kas anonüümsete kommentaariumite lõpetamisega õnnestub aga valla paiskunud laviini peatada ning lollide valju häält summutada, selles ma enam nii kindel ei ole.

Novgorodi WC anatoomia

@ckrabat
Internetiajastu on kaasa toonud teatud muutused ühiskondliku arvamuse kujundamise protsessis ning võimsalt on orbiidile tõusnud fenomen, mida võiks ajaloolistele paralleelidele tuginedes tinglikult nimetada Novgorodi WC – foorum, kes apelleerib sellele, et nad esindavad rahva arvamust. See, lapsed, on demokraatia! Novgorodi WC efekt seisneb selles lihtsas tõsiasjas, et enamuses on need, kes kõvemini karjuvad. Kui Kõikvõimast Meediat ei toetaks tema võimupüüdlustes talle truualamlik Novgorodi WC, puruneks neljas võim kiiresti kildudeks. Nagu mitmed varasemadki näited ajaloos, pretendeerib Novgorodi WC esindama “rahva arvamust”, kuid nagu iga teisegi rahvavõimule pretendeeriva institutsiooni puhul, tuleb siingi kõigepealt defineerida rahvas. Sellepärast on oluline Meie-tunde tekitamine ning anda võimalikult paljudele võimalus “omad ära tunda” ehk siis identifitseerida ennast osana “rahvast”. Selleks tuleb kõigepealt omaks võtta üldrahvalikud seisukohad, sest siis oled sa osa “häälekast enamusest”, kogud respekti ja pretendeerid osalusele “rahva võimust”. Vähimagi omapoolse pingutuseta tunnetad sa “üldrahvaliku arvamuse” jõudu, kes astub julgelt vastu esindusdemokraatia abil valitsevale elitaarsele võimule. Need esindavad teadagi kelle “võõra” huve. Aga RAHVAS – see oleme meie!

Meediakesksetes ühiskondades kujundatakse Tõde ja Õigus plusside ja miinuste süsteemis online-väljaannete kommentaariumites. Kommentaariumites kujundatud üldrahvalik arvamus ei pruugi olla veel ühiskonnas domineeriv arvamus, sest need, kes on vait, ei lähe arvesse. “Häälekas enamus” loodab, et hääletu enamus on vait ka siis, kui “rahvas” võimu enda kätte võtab. Paradoksaalsel kombel, niikaua kuni otsedemokraatia tähendab lollide võimu, pakub esindusdemokraatia hääletule enamusele kaitset “hääleka enamuse” eest. Miks süüdistavad sallimatud sallijaid sallimatuses? Ikka sellepärast, et nad näitaksid sallimatuse puhul sallivust üles ja ei möliseks. Käsulauad räägivad, et “häälekas enamus” pooldab süsteemi, kus riik on paks, ordnung on majas ja Naabri-Juhan ei mölise, vaid püsib siivsalt vait. Peaasi, et “rahvas” st “meie” saaks rahmeldada ning korraldada murumänge gladiaatorite areenil, sest uhkete vaatemängudega tekitatakse Novgorodi WC-s mustkunsti meistriklassi kuuluv illusioon, et “meie” olemegi võimul. Üles jääb küsimus, kui “rahvas” on “meie”, siis kes on “meie”? Nimed ja aadressid jäävad targu teisele poole eesriiet.

Need vaated, mis on Eesti ühiskonnas vastasseisu põhjustanud ning mida kõige häälekamalt on meie poliitilises süsteemis viimasel ajal esindanud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), peegeldavad lihtsalt ühe selle sajandi alguses, kui laulev revolutsioon oli kattumas tolmuga, alanud meediaprojektsiooni lõppstaadiumit. Kui selle projektsiooni esimeses staadiumis haldas meedia Novgorodi WC-d, siis mingil hetkel tugevnedes võib Novgorodi WC end meedia üle ise kehtestada ning meedia ruuporist Novgorodi WC-st saab võimukeskus, mille ruuporiks on meedia. Ühiskonnasisest sallimatust põhjustanud meediaprojektsiooni ehitati üles kindla reeglistiku alusel. Arvamuslugu on meediakeskses ühiskonnas sekundaarne allikas, mis peab tootma emotsioone ning lollid õigele teele juhatama. Kõige rohkem klikke toodavad konfliktsed teemad ja seepärast on oluline, et totaalse meedia arvamusliiderdaja peab tõstma detsibellide taset Novgorodi WC-s. Ratsionaalsed ning kaalutlevad  poolt- ja vastuargumentidega arutelud on reeglina out, sest populaarses debatis pead sa olema märgatav, et lollid kohe ära tunneksid, kas sa oled nende mees või mitte. Märgisüsteemi üle viiduna kallad sa end jääveega üle või näitad perset. Seda nimetatakse eneseidentifitseerimiseks.

Muidugi võid sa end lollidele ka vastandada, mis annab “rahvale” võimaluse end välja elada, autorit lolliks ja reeturiks sõimata ning seletada, kuidas päriselt õige on. Siis saabub kõikvõimalike trollide ja lollide tähetund, mida võib samuti nimetada kaudseks arvamuse kujundamiseks. Huvitav on lihtsalt see, et mingil hetkel muutub kellegi sallimine või mittesallimine või paanika ühiskonnas normiks ning see, kes ei paanitse, muutub “rahva” (ehk Kõikvõimsa Meedia ja talle truualamliku Novgorodi WC) vaenlaseks. Kunstlike paanikate külvamine ja hirmupõhiste pseudoteemade esile lükkamine annab poliitikute jaoks suurepärase võimaluse rahva tähelepanu valusatelt igapäevaelu teemadelt kõrvalejuhtimiseks, sest kellel on aega mõelda rahandusele, keskkonnakaitsele, kultuurile, tervishoiule või haridusele, kui riiki on ründamas marutõbised moslemineegrite pagulashordid või tatar ja suhkur on kohe-kohe otsa lõppemas. Siinkohal ulatab meedia poliitikutele abistava käe, olgugi et “paranoiaks pole põhjust ja igasugune vihkamine tekitab viha ja vägivalda vaid juurde.”

Novgorodi WC võim püsib kollektiivsetel hirmudel, mille elushoidmine toimub perioodiliselt reprodutseeritavate ning absoluutse tõe pähe etendatavate müütide abil. 1991. aastal  avaldas ajakiri “Akadeemia”  oma 11. ja 12. numbris Georg Elwerti 1989. a. saksa keeles avaldatud artikli “Natsionalism ja etnilisus. Meie-rühmade moodustamisest.” Artikli eestikeelne tõlge ei ole ehk parim, kuid mitmed seal avaldatud tõed on täna 25 aastat hiljem kinnitust saanud. Elwert seletab natsionalismi tõusu tänapäeva maailmas mitte loogilise arenguna, vaid vastureaktsioonina kogu maailma hõlmavatele vastastikustele majanduslikele ja sotsiaalsetele sõltuvustele – vt tema neli paradoksi (lk. 2359-2361) . Elwert väidab, et rahvused on sotsiaalse struktuurina erakordsed noored nähtused, millel puudub laiem ajalooline taust ja ajalugu luuakse hirmuäratavalt produktiivsete ideoloogide poolt. Poliitikas lähtutakse sel viisil loodud ühisest “ajaloost” ning imperialistlike püüdluste seaduslikkuse tõendamiseks kasutatakse mütoloogilisi minevikuimpeeriume. Retooriliste kuvandite (nt sõbra-vaenlase retoorika), “ajalooliste tõendite” külluse ja looritatud väljendite abil kujundavad ideoloogid ajaloolist tõde, mis peaks postuleerima mõne “rahva” või muu “meie-rühma” sajanditepikkust ajalugu. Tekkivate mõistete taga võivad olla väga erinevad sotsiaalsed protsessid, reaktsioon kasvavale sotsiaalsele ja majanduslikule ebakindlusele, individuaalse identsuse kaotamise hirm ning võistlus uute tuluallikate pärast.

Uusrahvuslus on eriti jõudsalt sirutanud haarmeid Ida-Euroopas. Tees, et hermeetiliselt suletud meie-grupid kätkevad endas arengupotentsiaali, võib viimastel aastatel laienenud kommunikatsiooni valguses tunduda hullumeelsena, kuid praktika näitab, et taandarengut saab idealiseerida täpselt samuti nagu arengut. Plahvatuslik globaliseerumine tekitab jõude, kes ei suuda ajaga sammu käia ning üritavad meeleheitlikult jõgesid teistpidi voolama pöörata. Meediakeskne ühiskond pakub lugematuid võimalusi kõikvõimalike paanikate arendamiseks, sest tiblade ja murjanite kõrval ründavad meid juba seakatku eest põgenevad pagulassead. Novgorod WC võimalused totaalsele meediale leiva peale võid tekitada on piiramatud. Samal ajal kui don Quijote peab viimset võitlust tuuleveskitega, Rootsit ründavad “ujuvad tündrid” ja Eestit marutõbised pagulasmurjanid, seisab meie idanaaber vastamisi “tühjeneva Baltikumi totalitaarsete valitsejate sõjaliste provokatsioonidega”. Sellist maailma totaalne meedia ostaks ja nad palvetavad: meie igapäevast leiba anna meile Novgorodi WC.

Kommunikatsiooni evolutsioon. Aadressilt: https://personainfieri.files.wordpress.com/2015/08/a4da8-twitter-cartoon-1.jpg

Milleks on vaja venekeelset telekanalit?

@ckrabat
Seitse aastat peale pronksiöö sündmusi on Vabariigi valitsus viimaks jõudnud arusaamisele, et Eestile on vaja venekeelset telekanalit. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis peaks uus kanal käivituma aasta pärast, 2015. aasta septembris. Eesti elanikest moodustavad venelased umbes veerandi. Suurem osa neist on tänaseks päevaks Eesti Vabariigi kodanikud, kuigi palju on mittekodanikke ning Venemaa Föderatsiooni kodanikke. Meie valimissüsteem lubab mittekodanikel osaleda kohalike omavalitsuste valimistel. Täiesti kummalisel kombel ei ole Eestis aga venekeelset telekanalit, vaid venekeelse elanikkonna informeerimisel loodetakse põhiliselt idanaabri vennalikule abile. 2007. aastal loodi selle eesmärgiga Eesti TV teine programm, kuid venekeelsed saated on sealt pikkamisi üldse ära kadunud. Kultuuriministeeriumi juures töötanud komisjon soovitab lisaks uuele telekanalile rahvusringhäälingul laiendada Raadio 4, ERRi venekeelse portaali ja venekeelse Aktuaalse Kaamera tegevust. Loodetavasti ei lähe nüüd samamoodi plaanitava kolmanda kanaliga ning sellest ei tehta näiteks valijaskonna häälekaima osaga arvestavat Lollide TV-d.

Mina väidan, et venekeelse elanikkonna jätmine Venemaa telekanalite ning teiste massikommunikatsioonivahendite mõju alla on julgeolekuoht, mida on riigi juhtkonna poolt teadlikult võimendatud. Seda ohtu ei saa kompenseerida ühe tanki ostmisega, mis maksaks umbes samapalju kui uue telekanali aastakulud (u 2,5 miljonit eurot). Totaalne meedia paiskab ruuporitest avalikkusesse, et teised Eestimaa rahvusgrupid peavad omandama eesti keele, kuid palju vähem tähelepanu pööratakse eesti meele tutvustamisele. Siin lööb välja jällegi põhimõte, et poliitikud pööravad tähelepanu oma lemmikvalijategrupile ehk lollidele ja unustavad ära alternatiivsed grupid, näiteks mõtlevad inimesed. Täiesti selge, et kohalik telekanal ei suuda konkureerida suurriigi meediaväljaannetega, kuid omakeelse telekanali võimaldamisest loobumine arvukale rahvusgrupile tähendab nende ilmajätmist võimalusest Eesti seisukohtadega tutvuda ning teadlikku suunamist Venemaa kanalite mõjuvälja. Küsimus ei ole konkurentsis, vaid Eestit tutvustava venekeelse infovälja loomises. Teisiti sõnastatuna on venekeelse kanali puudumine vastutustundetu poliitika ilming. Ja sellised tahavad valitseda venekeelset Petserit ja Ivangorodi? Teatavasti meeldivad lollidele lollid ideed. Lase loll poliitikat tegema ja varsti võime tõdeda, et tahtsime parimat, aga läks nagu alati.

Millegipärast jäävad ellu viimata kõik riikliku tähtsusega projektid alates neljarealisest Tallinn-Tartu maanteest ja lõpetades Saaremaa sillaga, rääkimata veel Rail Balticast, sest need pole kooskõlas valitseva ühepäevaliblika poliitikaga, mida tehakse loosungi all palju pappi ja kohe. Ühepäevaliblikapoliitikat toetab lollide vali hääl. Mõtlevat kodanikku ähvardatakse – kui sa ei ole meiega, siis toome Nibirult uue partii lolle juurde ja sinusugused surevad peagi välja. Samasugune nokk lahti saba kinni tants aurukatla ümber käib ka venekeelse telekanali ümber. Ma ei pea silmas, et venekeelne kanal peaks olema propagandakanal. Meediaekspert Raul Rebane ütleb, et venekeelne kanal peaks kujundama siinse venekeelse inimese identiteeti. Identiteediotsingul mõtleval inimesel peab olema võimalus õppida Eestimaad tundma tema oma emakeeles. Vastasel korral toodame me võib-olla isegi eestikeelset, kuid siinset olustikku mittemõistvat ning selles ennast võõrana tundvat võõrtööliste põlvkonda. Hoiatavaid näiteid võime kohata ka meist lääne pool, kus lääne ühiskonda väliselt lõimunud, kuid seal end võõrana tundvad noored on kerge saak äärmuslikele rühmitustele nagu Islamiriik või al-Qaeda.

Venekeelse eurokanali võib teha, kui sellele leitakse rahastaja, kuid sellise kanali eesmärk saaks olema hoopis teine – tutvustada eelkõige Euroopa Liitu ja tema rahvaid. Mis on kohaliku venekeelse telekanali eesmärk? See peaks olema tutvustada veerandile elanikkonnast tema oma emakeeles mis elu on ning just sellel maal, mille ta on oma elupaigaks valinud, õpetades teda Eestimaad mõistma. See on mõeldud mõtlevale inimesele, sest lolli ei saa õpetada midagi mõistma. Lollidele võib teha kommertskanaleid ja ajuvabasid meelelahutussaateid ning mitte raiskama rahvusringhäälingu väärtuslikku aega nende tarvis. Ma arvan, et rahvusringhääling võikski olla konservatiivsem ning erinevaid elanike gruppe hõlmav, kus ei pea ilmtingimata perset näitama ja end jäävee ämbriga üle kallama, et teised lollid sind ära tunneksid. Tihtipeale tundub, et puhtalt lollide huvidest lähtuv võim püüab vaimu maha surudes viia riiki viie vaesema Euroopa riigi hulka, viie vaimuvaesema riigi hulka, kus pole kohta ajudele, julgusele, ega südamele, vaid seal valitsevad lollus, hirm ja kitsarinnalisus. Loodetavasti on see ekslik tunne.

 

 

Totaalne meedia V – arvamusliiderdajad ja preestrite klassi sünd

@ckrabat
Kultusfilmis “They live” leiab töötu mees John prillid, millega on võimalik vaadata kaadri taha. Ta näeb, et paljude kaaskodanike tegelik välimus on hoopis teistsugune ning ühiskonna eliidi moodustavad tulnukad, kes sarnanevad inimestega üksnes läbi nende loodud illusiooni. Telekanalite ja reklaamide kaudu edastatakse inimestele varjatud sõnumeid, signaale, mille abil vabastatakse nad mõtlemisest ning allutatakse Maa vallutanud tulnukrassi korraldustele – obey (allu); consume (tarbi); conform (mugandu); marry and reproduce (abiellu ja paljune); buy (osta); watch TV (vaata televisiooni); no thought(ära mõtle); do not question authority (ära kahtle võimudes); submit (alistu) jne. Nii võimaldasid inimesed tulnukrassil valitseda maailma, sest signaalidele alistuda oli mugavam. Veelgi enam, paljud neist aitasid kaasa, et signaalid leviksid ning need üksikud, kes eraldusid massist ja signaalidele ei allunud, saaksid karistatud ning hävitatud. Võib-olla lootsid nad ise ühel ilusal päeval saada tulnukatega võrdseteks. Tulnukate eesmärgiks oli tekitada olukord, kus nemad elavad, aga inimesed magavad – they live, we sleep. Kui me vaatame maapealset süsteemi, siis võib leida palju sarnasusi: ka inimühiskond on üles ehitatud kuuletumisele totaalse meedia poolt levitatavatele signaalidele ning oluliseks on muutunud just see, kellele on usaldatud koht puldi taga, mille kaudu edastatakse signaale, kuid signaalid ise on alati samad. Viimasel ajal on totaalne meedia oma pürgimustes võimule hakanud üles ehitama talle kuuletuvat arvamusliiderdajate klassi, kes õpetab rahvast õiget moodi mõtlema. Täna, kui jumalad on lahkunud Maalt, edastab Olümpose tipus asuv saatja aga endistviisi neid samu signaale nagu siis kui jumalad olid meiega ning kirikute asemel vahendab signaale jääkeldrites ning ümarlaudades pesitsev uue ajastu preesterkond, arvamusliiderdajad.

Hiljuti toimusid Paides isegi arvamusliiderdajate päevad, kuhu aeti üle Eesti kokku inimesi, kui nad ikka olid inimesed, kes võtsid heaks midagi arvata. Andrus Kivirähk toob välja huvitava paralleeli profisportlastega: “See sarnaneb spordi professionaliseerumisega: ürgjõuga maamehest, kes vahel harva adra käest laskis, et minna külatanumale maadlema, ja siis jälle oma põldu edasi kündis, kujunes sponsorite logosid kandev tegelane, kelle jaoks sport oligi põhitöö. Nii kipub olema ka kodanikuaktivistidega.” Niimoodi võib täheldada uue preestrite klassi sündi – totaalse meedia poolt sertifitseeritud arvamusliiderdajaid, kes vahendavad inimestele jumalate käske – obey, conform, marry and reproduce. Nagu teada, on tee lihtrahvast Olümposeni pikk ning seetõttu vajatakse vahemehi, kes jumalate sõnumit mäe jalamile edastaksid. Kunagi aegade hämaruses tekkis preesterkond, kes pidi zigurati tipust jumalate sõnumit alamatele klassidele, inimestele ja lollidele, vahendama. Kui jumalad lahkusid Maalt, jäi preesterkond alles ning hoidis ülal müüti, sest sellest sõltus nende leivapaluke. Jumalad lahkusid, kuid inimesed ja lollid kuuletusid nüüd juba müüdile ja võtavad endistviisi vastu Olümposelt tulevaid signaale, mida nüüd juba vahendavad arvamusliiderdajad: obey, conform, marry and reproduce! Arvamusliiderdajad näevad välja peaaegu nagu meie, tavalised inimesed, ja see tekitab usaldust, kuid nad on alati käepärast võtta kui on vaja likvideerida lõhe võimu ja vaimu vahel ning kehtestada võimu primaarsus vaimu üle – neli jalga hea, kaks jalga parem! Totaalse meedia poolt toodetud arvamusliiderdaja oluline tunnusjoon on tema müüdavus, et väikese papi eest oleks ta valmis müüma oma usud ja tõed.

Totaalse meedia üks võimuinstrumenti on Novgorodi WC – võimu kindlustamiseks peavad nad hoolitsema selle eest, et kõige valjemini, üle mägede ja orgude, kõlab geneetiliselt muundatud robotite ehk lollide hääl. Totaalse meedia poolt kontrollitav süsteem toimib kindlal võimujaotusel: sortsid (kontrollijad), libainimesed (arvamusliiderdajad), leheneegrid (meediabürokraatia), lollid ehk tarbijad (meedia abil toodetud ühemõõtmelised inimesed). Paradoksaalselt on isehakanud eliit ehk sortsid huvitatud mitte rahvaarvu vähenemisest, vaid selle mõõdutundetust kasvust – sest see annab lollide häälele mitu detsibelli juurde. Marry and reproduce: nii toodetakse kuulekat massi, kes lisab Olümpose isehakanud jumalate võimule autoriteeti. Kui noor-eestlased soovisid väikeset rahvaarvu tasakaalustada sellega, et see rahvas saab kord suureks vaimult, siis sajand hiljem on see loosung väärtusetuna kõrvale heidetud ning Novgorodi WC-l kõlab valjuhäälselt lollide hääl: “Me ei saa kunagi suureks vaimult, sellepärast peame saama suureks rahvaarvult!” Massis peitub jõud, mis hävitab helged mõtted. Aastal 1927 oli inimkonda planeedil vaid kaks miljardit. Kõigest kaheksakümmend viis aastat hiljem on neid juba seitse miljardit ning paljunemine jätkub kiirenevas tempos. Rahvaarvu kasvu on meediasignaalide abil üritatud põhjendada eluea tõusu ja kvaliteetsema arstiabiga, kuid huvitaval kombel kasvab rahvaarv just seal, kus kvaliteetne meditsiiniabi on raskesti kättesaadav, aga laste suremus püsib kõrge. Kust tuleb rahvastiku ülejääk? Oleme siin ringkonnaülemaga juba rääkinud lollide valmistamisest. Võib-olla tuleb rahvaarvu järsk tõus kohapeal valmistatud lollide tööstuslikust tootmisest? Pole võimatu, et salamahti tollivaba kaubana on Nibirult toodud ka mitmed uued partiid alglolle, kuid loomuliku sündivuse kasvu ning eluea pikenemisega on rahvaarvu massilist kasvu seletada raske.

On tähelepandav, et rahvaarvu järsk kvantitatiivne kasv pole kaasa toonud kvalitatiivset murrangut. Suureneb hoopis tarbijamentaliteeti ühemõõtmeliste inimeste armee. Ühemõõtmeliste inimeste mõiste võttis kasutusele möödunud sajandi uusvasakpoolne saksa-ameerika filosoof ning 1968. aasta üliõpilasrahutuste vaimne isa Herbert Marcuse: “Ta iseloomustab 1960.-ndate Lääne ühiskonda kui äärmuseni tehniseeritud ning bürokraatlikku, mis toodab ühemõõtmelisi inimesi. Ühemõõtmeline inimene pole aga seesmiselt vaba: ta on vaimselt kurnatud ja allutatud väljastpoolt tulevatele käskudele ja keeldudele. Kuid ise ta ei märkagi, et tegutseb välissunduse mõjul. Samal ajal peab ta end õnnelikuks ja on oma eluga rahul.” Ühemõõtmelised inimesed ongi uue aja tööstuslikult toodetud lollid – robotid, keda samastatakse inimestega, kuid kõik inimlik on neile võõras. Ühemõõtmeliste inimeste elu on allutatud käsklustele: obey; consume; conform ; marry and reproduce; buy; watch TV; no thought; do not question authority; submit; stay asleep; eat; work eight hours … Marcuse, kes oli kriitiline nii lääne ühiskonna, kuid ka nõukogude tüüpi kommunistlike režiimide suhtes, eelistab anarhistlikku organiseerumatut vastupanu kollektiivsetele aktsioonile, piiramatut individualismi: “Ärge organiseeruge!”, sest ühiskond peaks liikuma suurema vabaduse poole ning kollektiivides kujundatud sotsiaalsed väärtused on sellele takistuseks. Ühemõõtmelisus on mitmusliku maailma surm. Huvitaval kombel edastab televisioon tundide kaupa Hollywoodis toodetud ajuvabasid komöödia- ja märulifilme, kuid ühiskonnakriitilised teosed “They live” leiavad harva tee massideni jõudvatele teleekraanidele …  sest nad ei edasta õigeid käsklusi. Seegi on poliitika!

Uus maailm, uued käsud …

Pilt aadressilt: http://i.imgur.com/RsrSFr3.jpg

Alternatiivmeedia tulevik V – Telegram.ee üürike tähelend

@ckrabat
Väga lühiajaliseks jäi alternatiivmeedia portaali Telegram.ee (29.01.2013-06.05.2014) tähelend, mis alustas suurte lootustega 2013.aasta jaanuaris. Veidi rohkem kui aasta hiljem teatas rahalistesse raskustesse sattunud portaal tegevuse peatamisest. Portaali lõpuloo põhjal oli tegemist populaarse ettevõtmisega, mida külastas päevas keskmiselt 24 000 lugejat (võrdluseks Persona in fieri päevane rekord on isegi tubli 267, tavaliselt jääb nii 30-60 külastuse kanti; 3,5 aasta jooksul on külastusi üldse kokku olnud 60 000) ning 29 000 Facebooki fänni. Kuid ainuüksi tegutsemistahtest jääb väheks, kui seda ei toeta relevantne majandustegevus. Telegram.ee ajakirjanduslikuks tipphetkeks jääb MTÜ Eesti Skeptiku poolt väljaantava maineka Umbluu preemia pälvimine juba esimesel tegevusaastal, millest Persona in fieri taoline väikeettevõtja võib vaid und näha, olgugi et tegemist on Eesti reptiilinduse lipulaevaga ja reptiloidide võrdsete õiguste eestvõitlejaga.

29.jaanuaril 2013.a. näeb Telegram.ee peatoimetaja Mariann Joonas perspektiivis mitmetahulise pildi pakkumist välisilma kohta, mis siis nähtavasti hõlmas alternatiivseid teadmisi, kuid ka vandenõuteooriaid, New Age’i, nn tõrjutute mälestusi ja kõike seda millesse põhivoolu meedia on erinevatel põhjustel tõrjuvalt suhtunud. Kokkuvõttes võib nentida, et vormilt tegemist oli tõepoolest teistsuguse profiiliga väljaandega kui põhivoolu meedia tüüpesindaja, kuid sisuliselt oli tegemist samasuguse äärest ääreni laiatarbekaubaga, kus pakuti lihtsalt teistsuguste firmade kaupa ja kust taiplik lugeja pidi ise terad sõkalde seest välja otsima. Lennukad plaanid võivad sind kosmosesse kanda, aga elu karm reaalsus lööb välja siis, kui kosmosest burksiputka ette jõutakse ning selgub karm tõde, mis elu on ja sa näed, kuidas põhivoolu meedia bemmid sinu sapakast lihtsalt üle sõidavad. See tähendab, et sinu toredaid plaane peab toetama edukas majandustegevus ja siin jäi alternatiivmeedia lipulaeva ambitsioonidega portaal hätta. Kuigi üritati pakkuda teistsugust kaupa, hakati kauba turustamiseks üles ehitama samasugust supermarketit nagu põhivoolul.

Telegram.ee alternatiivmeedia portaalina oleks ju võinud üritada asju ajada alternatiivselt ning üritada teha võimalikult rahavaba väljaannet. On nad ju ise oma portaalis kirjutanud kodanikest, kes ilma rahata väga hästi hakkama saavad. Kõik saab alguse sellest, mille tarvis seda raha neil kulub? Kas nad palkavad inimesi, üürivad kontoripinda, maksavad honorare? Aga kui ürituse eesmärgiks ei ole kasumit teenida, vaid teha seda puhtalt rahvavalgustuslikel eesmärkidel, siis on võimalik kulusid kõvasti kokku hoida. Põhivoolu meedia majandamismudeleid kasutades ei suudeta loomulikult pikaaegselt konkurentsi pakkuda, sest sisse nad ei too eriti midagi ja nad sõltuvad täiel määral ainult neile laekuvatest toetustest, kui neil just Nibiru kullale pole juurdepääsu tekkinud. Portaali tegijate taust näitab, et mingi varasem meediakogemus on neil nähtavasti olemas, aga mitte managemendist. Võib ette kujutada, et kõik need plaadi- ja filmiettevõtted eriti midagi sisse ei toonud. Nad oleksid pidanud leidma ettevõtluskogemusega inimese, sisse ostma raamatupidamisteenust, aga suur osa võimalikest toetusest oleks läinud juba selle alla. 🙂

Altruismist on asju võimalik teha siis, kui sul on piisavalt sissetulekuid, mis võimaldavad seda teha. Üks võimalus on arendada mingit ettevõtlust ja selle tuludest pidada ka portaali üleval. See peaks vähemalt teoreetiliselt vist ka mingeid maksusoodustusi andma. 4. juulil 2013 on peatoimetaja võtnud vaevaks selgitada mõningaid tegevuse põhimõtteid. Kulusid aitaks kokku hoida vabatahtlik töö. Mariann Joonas väidab, et “vabatahtlikul on nende kogemuse järgi aega teha maksimaalselt 1 artikkel nädalas. Sõltuvalt allikate arvust ja raskusastmest võib ühele artiklile kuluda 2-8 tundi.” Kui arvestada, et nädalas tahavad nad 60-70 originaalartiklit, siis väikese meeskonnaga läheb neil muidugi raskeks. Rohkem kui kolm aastase kogemuse põhjal võib siin nõustuda, enam-vähem nii see ongi. Samas tuleb tunnistada, et artiklite kirjutamine aitab mingis mõttes “vormis hoida” ning teinekord mõnele sind huvitavale teemale pühenduda, s.t sa viid kirjutamise kaudu end asjadega kurssi.

Samal ajal toetub nende planeeritav kasum kahele vaalale – reklaamirahale ja lugejate annetustele. Portaali majandamises tehti mõned olulised strateegilised vead: peatoimetaja deklareerib, et nad “ei tee kunagi kompromisse raha pärast. Neile ei sobi kasiinode, pankade, apteekide, limonaadide, alkoholi jne reklaamid.” Reklaam hakkab sisse tooma siis, kui sellel portaalil on piisavalt lugejaid, aga sa pead seda kõigepealt tõestama ning näitama seda lugejaskonda ka usaldusväärse tarbijana, mis peaks olema vastukarva portaali ideoloogiaga. Lugejate annetustest sõltumine ei ole samuti kestlik äristrateegia. Lugejate toetusi võib kasutata arendustegevuseks, kuid vaevalt on võimalik sellise majandusmudeliga portaali üleval pidada. Annetuste põhjal pole võimalik jätkusuutlikke asju teha, sa pead leidma vähemalt püsisponsoreid. Samal ajal näevad nad oma tulevikku äriühinguna, loobudes mittetulundusühingu formaadist. Äriühing eeldab aga ka äritegevust. Mitte midagi halba ei oleks olnud, kui nad näiteks oleks arendanud ettevõtlust, teeninud kasumit ja pidanud ettevõtlusest saadud tuludega üleval ka alternatiivmeedia portaali. Postimehest aga võib lugeda, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus määras neile 5000 euro suuruse starditoetuse internetiraadio ja -televisiooni asutamiseks, kuid ettevõte ei suutnud neid projekte käivitada ega kulu- ja väljamaksedokumente esitada. See annab juba märku ettevõtte nõrgast potentsiaalist, sest vähemalt raamatupidamine peab olema korras, muidu on kurb lõpp ette planeeritud.

Kasumit sellised ettevõtmised reeglina ei tooda, nii et vähemalt unistuse rikkaks saada võib maha matta, v.a. ehk juhul kui sa käivitad mingi rahvusvahelise võrgustiku nagu Facebook vms, aga sellise võrgustiku sissetöötamine pole lihtne, eriti veel Maarjamaa paesel pinnal. Võrdluseks võin jällegi tuua, et blogi peame me täiesti nulleelarvega, ei tee selle tarvis mingeid kulutusi ja loomulikult ei saa sellelt ka mingeid tulusid, aga see on võimalik ainult seetõttu, et on olemas mingid muud sissetulekud, mis võimaldavad seda hobi korras teha – sa ei pea tegema midagi selleks, et elatist teenida. Positiivne on kogu asja juures on just sõltumatus, et sa võid kirjutada millest tahes, ega ole sõltuv kellegi tellimustest või hinnangutest. Kõige suurem probleem ongi ajas. Näiteks hiljutise Lõuna-Aafrika loo valimiste tegemine võttis kokku umbes 3-4 tundi aega koos algmaterjalide otsimisega, aga kui sul on mingid eelteadmised olemas, siis on võimalik aega jälle kõvasti kokku hoida ning  kõik on teostatav, kui asi ise huvi pakub. Kui huvi enam pole või pole võimalik enam tasuta teha, siis löödki ukse kinni ning elu läheb edasi.

Telegram.ee ambitsioonid olid vist vähe suuremad. Neil ilmus ka päris palju tõlkelugusid. Tõlkelugude tegemiseks kulub muidugi aega ja oleks vaja sellist tõlkijat, kes vastavast teemast midagi taipab ka. Tõlkimine on omaette kunst ja kvaliteetse tõlke tegemine võib olla palju aja- ja töömahukam, kui arvamusloo kirjutamine. Põhivoolu meedia treib ka pigem uudisnupukesi, mis pole otsesed tõlked (vt kasvõi Elu24), sest nende tegemine on lihtsam. Milline peaks olema alternatiivmeedia? Kvaliteetne võiks olla. Tegelikult peitubki siin kasutamata nišš. Teha vähem, aga paremini, umbes nagu mingi väikese toote turule toomine. Pealegi ja see on oluline, põhivoolu meedia oma masstoodangulise laiatarbekaubaga on lati piisavalt madalale asetanud. Alternatiivmeedia saab teha vähem, aga paremini, kindlasti sõltumatumalt kellegi tellimusest.

Kas alternatiivmeedia peaks olema professionaalne, on juba tõsisem dilemma mõtislemiseks, sest kvaliteetne ja professionaalne ei pea olema ilmtingimata kattuvad mõisted. Teatud mõttes ajavad mõisted professionaalne kirjanik, professionaalne kunstnik ja professionaalne helilooja hirmu peale, sest nad ei kirjuta mitte loomingulisest vabadusest, vaid selleks et end ära elatada ja kuna äraelatamine kaasaegses mõttes ei pruugi olla otseses sõltuvuses, kui palju sinu tootele ehk siis loomingule on turgu, vaid hoopis sellest, kuivõrd sa suudad oma loomingu ilmutamiseks toetusi küsida, siis võib see tekitada umbusku ka sinu loomingu suhtes, sest see peab vastama mingitele institutsionaalsetele ettekirjutustele, mille läbi sinu loomingut rahastav institutsioon seda hindab. Tugevasti normeeritud ühiskonnas ei pruugi enam olla kohta Pipi Pikksukale või Karlssonile, sest nende lugude stsenaariumid pole kooskõlas institutsioonide poolt rakendatavate maailmavaateliste piirangutega. Eestis on headeks illustreerivateks näideteks siinkohal Kadri Kõusaare rahvusvaheliselt akrediteeritud mängufilmi “Magnus” keelustamist või siis hiljutine skandaal briti ajakirjaniku Toby Harndeni Afganistani missiooni kirjeldava raamatu “Surnuist tõusnud mehed” eestikeelse tõlke avaldamisega kirjastuse “Kunst” poolt. Loomingu professionaliseerumine, nimekirjade koostamine, kellel on õigus loometegevuseks ja kellel mitte, võib ühiskondlikku kontrolli loometegevuse üle suurendada.

Peale surma on nad tervelt kaks artiklit ilmutanud, mille näol võib tegemist olla ka mingite varasemate lepingute alusel tehtud tõlketöödega, aga paremal nurgas kastikeses on toodud ka nende eelarve. Selle järgi elavad nad puhtalt lugejate toetustest, millega on nad suutnud likvideerida 1198.09 eurose võla maksuametile. Perioodil 6.-st 13.maini tuli annetustena 1761 eurot, mis pole üldse ole paha, aga võlgu on ikka veel üle 10 000 euro, mida ei aitaks katta isegi EAS 5000-eurone toetus. Palgavõlgnevused on 7658 eurot ja maksmata arved 4115 eurot.  Kui neid summasid vaadata, siis nad plaanisid ikka tõsist meediaettevõtet. 4115 eurot ülalpidamiskulusid kolme kuu peale tähendab korralikku office’t, kus käiakse tööl. Kokkuvõttes tundub, et nad tegid majandusliku valearvestuse, millegipärast arvasid, et pappi hakkab laialt voolama, aga enne seda pead sa ettevõtte sisse töötama ja konkurentsivõimeliseks muutma. Robotite mäss planeedil Maa on hävitamas reptiilset rahusõnumit – armastage ligimesi nagu iseennast. Telegram.ee katseid alternatiivsete teooriate tutvustamisel ning eriti reptiilse maailma tegevuse lahtimõtestamisel tuleb sellegipoolest vääriliselt hinnata. Ellujäämiseks on neil siiski vaid kaks võimalust. 1) leida püsisponsorid või arendada ettevõtlust, millest laekuvate tuludega portaali üleval pidada; 2) üles ehitada portaal vabatahtlikule tööle, mis aga eeldaks tegevuse põhjalikku ümberkujundamist ja see ei pruugi olla jätkusuutlik.

Robotite mäss.

Aadressilt: http://content6.flixster.com/question/52/12/34/5212348_std.jpg

Totaalne meedia IV – Vändra-Aveli käis shoppamas!

@ckrabat
26.aprillil 2014 kell 14.41 avaldas portaal delfi.ee sensatsioonilise uudise, mis võib mõjutada uut maailmakorda ning avada inimkonnale tee helgesse tulevikku. Nimelt andis portaal rahvale teada, et kuulus Vändra-Aveli shoppas toidupoes! Mida me uudisest teada saime? Kujutage pilti, et inimene käis Solarise toidupoes shoppamas. Kus ta, narr, oleks siis veel pidanud käima, kui mitte poes? Miks just Solarise toidupoes? Kas pole tegemist varjatud reklaamiga, sest nüüd hakkavad kõik seda külastama, lootuses staariga kohtuda. Meenub minu elu tipphetk, kui nägin Arnold Rüütlit Järve Selveris juustuleti taga. Või teine meenutus aastate tagant, kui kusagile kiirustav Lennart Meri oleks mu Viru keskuses peaaegu et pikali jooksnud. Võib-olla olen ma kunagi kusagil Statoili tanklas kohtunud ka eelnimetatutest mitte vähem kuulsa Vändra-Aveliga, kui minu harimatus oleks lubanud teda ära tunda. Mõned uued faktid siiski on. Selgub, et ilmakuulsa arvamusliidriga oli kaasas ka tema vähemkuulus ja seetõttu anonüümseks jääv sõbranna! Totaalne meedia andis rahvale teada, et Eesti avalikkusele eest pole staarstaar ilmutanud ennast juba 2008.-st aastast saadik ning on millegipärast meedia peale pahane. Siiski oleks võinud meedia publikule teada anda, mida sisaldas kuulsuse ostukorv.

Kui mõni eluvõõras inimene ei mäleta, millega sai kuulsaks Vändra-Aveli (nagu mina), siis teeme väikese ekskursiooni minevikku. Selgub, et kuulsuse sööst taevasse sai alguse 2007.a., kui ta võitis mingisuguse ajakirja võistluse “FHMi kaanestaar 2007”. Faktide kontrollimisel õnnestus tuvastada, et nimetatud ajakiri eksisteeris eestikeelsena aastatel 2004-2009, mida keegi leinav fänn nimetab “Eesti läbi aegade intelligentseimaks ja sisukaimaks meesteajakirjaks”. Totaalse meedia lipulaev ajaleht “Eesti Ekspress” teeb staariga staarintervjuu, kus heidetakse pilk tema väidetava elu tipphetke sirmi taha. Positiivsena tuleks esile tõsta, et staar käib koolis ja omandab Pärnu kutsehariduskeskuses pagar-kondiitri eriala. Hiljem annab meedia teada, et peale pagar-kondiitri kutse omandamist asus ta Tartu ülikooli Pärnu kolledžisse ettevõtlust ja projektijuhtimist õppima. Totaalse meedia palgaline klaköör Barbi Pilvre annab lugejale värskelt valminud staari psühholoogilise portree, üritades seletada tema tähelennu põhjuseid – “nii nagu linnamees hingab maale jõudes kopsud sõnnikulehka täis ja iniseb mõnust – nii on sadades umbsetes pealinna kontorites juhtivadki meestöötajad liibunud vastu ekraani, et läbi töötada iga infokild, mis puudutab kastevärsket ja piimalõhnalist Avelit.”

Totaalne meedia on tõstnud pjedestaalile lihtsa inimese, kellest kirjutas ajakirja “Ogonjok” geniaalse loo Viktor Jerofejev ja mis hiljuti Sirbis eestikeelses tõlkes avaldati. Murumänge gladiaatorite areenil jälgiv “lihtne inimene” tahab areenil näha oma peegelpilti – kohapeal kokkumonteeritud lolli, kes näeb välja nagu tema, käitub nagu tema, isegi mõtleb nagu tema, kuid ainsa erinevusena on ta palju edukam nagu tema. Lihtne inimene saab hõlpsasti end kujutada samasuguse staarina, ilma et ta peaks minema vahepeal kooli või omandama mõne erilise oskuse. Nii sünnivadki burksiputka staarid, valemiga lihtne inimene + autoriteet.  Jerofejev meenutab Gustave Flaubert’i jutustust „Lihtne hing”, kus teenijanna piinles kogu elu lihtsameelsuse küüsis, aga kui ära suri, siis ilmus tema juurde taevastest kõrgustest hiiglasuur papagoi. Tänapäeval ei tule lihtsameelsete inimeste manu mitte papagoi, vaid totaalne meedia, võimsad telekanalid, kus papagoide asemel töötavad ajakirjanikud, endised keerulised inimesed, kes “haaravad kinni lihtsast inimesest, ehmatavad teda, hirmutavad, keerutavad-pööritavad, alguses lasevad piinelda nagu kriminaalromaanis, kuid leiavad alati uue õnnesadama, näitavad alati, kuhu poole inimesel ujuda tuleb.” Selles peegeldub totaalse meedia võim, luua lihtsale inimesele lihtne mustvalgetes toonides maailm.

Totaalse meedia jõupingutuste abil sünnibki meedia poolt manipuleeritav lihtne inimene. Lihtne inimene – “tema on meie inimene, meie maailmapildiga, Nõukogude aja ankeetides kirjutati tema kohta: argielus tagasihoidlik, ehkki tegelikult võib ta argielus igasugune olla, ehkki mitte mõtetes, mõtete valik on tal tagasihoidlik. Tema erijooneks on, et tal puudub analüütiline mõtlemine. Ta mõtleb pigem emotsionaalselt, lisades mõtlemisprotsessile oma tormilise, terveid alttõmbamiste ja vandenõude ahelaid sünnitava rahvaliku kujutlusvõime.” See ei iseloomusta ainuüksi olukorda Venemaal, vaid ka Maarjamaal kokkumonteeritud lolle made in Estonia, sest liigile omane mentaalsus on ju äravahetamiseni sarnane. Lihtne inimene ootab lihtsaid lahendusi, sest keerulised lahendused panevad tal pea valutama. Ta tahab teada, kes on oma ja kes on vaenlane, keda ülistada ja keda peksta. Teda ei huvita süvapõhjaline analüüs vastandlike protsesside toimemehhanismidest, millele ehitatakse mitmekesist maailma. Kuningate ja rüütlite ajad on möödas ning meie aja kangelane on lihtne inimene! Neljanda võimu, meedia, sõnum rahvale on: ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormat, tuleb lollust tunnistada!

Kust sünnivad staarid? Tihtipeale tulevad nad depressiivsetest Eesti väikelinnadest ning lasevad end pimestada suurlinna tuledest: Aveli tuli Vändrast, Iglesiase-Anetil oli eriline side Kolga-Jaaniga, kui mainida vaid mõningaid. Nurga taga neoonvalguse vihkudes ahvatleb totaalne meedia lihtsameelseid oma hinge ja keha meediale müüma, saades kolmekümne hõbeseekli eest piiramatult eetriaega. Sulle tundub, et sinu piiratud elu läheb kõigile korda, ükskõik, mida sa oma eluga pihta ei hakka. Niimoodi lükati gladiaatorite areenile baari-Paavo, bussi-Birjo (kes tantsis end püksata surematuks), farmi-Gabriel, bemmi-Kristjan, lihtsa elu-Triin, nõia-Ints, dressi-Toivo, füürer-Rutt, lihtsalt Galojan ning palju teisi tähistaevas helendavaid tähti, lihtsaid inimesi, kelle elu tähetundi jälgisid helesinise ekraani taga tuhanded silmapaarid. Keegi rääkis loo tuntud ja rahva poolt armastatud näitlejast, kes kuulnud, kuidas seentena kerkivate staaride kiuste hakkab eesti rahvas välja surema, ütles surematud sõnad: “Surgu!”

“Noor-Eesti” aegadel unistas eesti rahvas vaimult suureks saamisest, kuid nüüd on läbikukkumisele määratud idee kolikambrisse heidetud ning totaalse meedia pasunakoori saatel levib üle maa nutulaul, kus kurdetakse, miks eesti naised nii vähe sünnitavad ja lohutatakse: “kuna me ei saa kunagi suureks vaimult, siis võiksime saada suureks rahvaarvult.” Ei ole sinu pea kandiline, pojake, ei ole. Kulutulena levib üle kogu maa burksiputka esine autoriteedimääratlus, kus tähtis pole, et sind austatakse, vaid et sind kardetakse. Peeglike, peeglike seina peal, ütle, kellel on üle valla uhkeim kasutatud bemar? Evolutsiooniprotsess on jõudnud oma loomulikku lõppfaasi, kus vaimsed väärtused on asendunud materiaalsete väärtustega. Siingi ootavad mõned saabumisel isikut, võib-olla Nibirut, kes kogu kremplile Ülemiste vanakese kombel vee peale tõmbab, sest ainult niiviisi on võimalik teha viirusega nakatunud keskkonnale restart. Käesoleva jutu lõpetuseks tuleb tunnusta inimeste võimet muutuda ning loodetavasti jääb mälestus Vändra-Avelist kolletuvate meedialehtede kuhilasse, äkki ta surigi kui aasta oli siis 2008 ning meediastaari asemel rikastub Eesti hoopis, kuigi anonüümse, aga sellegipoolest ettevõtliku, haritud ja tubli inimese võrra.

Vändra-Aveli jõudis totaalset meediat teenida vaid aastakese. Loodetavasti kohtuti Solarise toidupoes tema vaimuga.

Foto aadressilt: http://g1.nh.ee/images/pix/file27778503_aveli_3778.jpg

Totaalne meedia III – suusatamine, sortsid ja nõiajaht

@jolli, featuring ckrabat

Kuigi Andrus Veerpalu mõisteti Rahvusvahelise Spordiarbitraaži Kohtus (CAS) õigeks, sest tema süüdimõistmiseks kasutatud test ei osutunud kohtunike arvates piisavalt usaldusväärseks, ei ole  kired Maarjamaal vaibunud ja meedias on kostunud üleskutseid revanšiks ning võidule kaasa aidanud Veerpalu kaitsetiimi vastu. Sihtasutuse Eesti Antidoping kõneisik Kristjan Port on üles näidanud hämmastavat aktiivsust kohtuotsuse kahtluse alla panemisel, esineb meedias kolm korda päevas ning ähvardab Veerpalu varasemaid dopinguproove analüüsima hakata. Küsimus ei ole siin praegu Veerpalu varasemate testide avamises, sest selle tarvis vastavad protseduurid on olemas, kuigi kõigi muude asjaolude juures tekib küsimus, missuguse testi abil neid proove uuritakse? Kasutades sama testi, mille usaldusväärsuse seadis CAS kahtluse alla? Olgu mainitud, et kohus ei saanudki võtta seisukohta, kas Andrus Veerpalu manustas kehavälist kasvuhormooni või mitte, sest selle määramiseks polnud ühtegi valiidset protseduuri. WADA ei suutnud ligi kaks aastat kestnud protsessi kestel täiendavaid argumente esitada, mis kokkuvõttes tingiski õigeksmõistva otsuse. Akadeemik Endel Lippmaa väitel ei oma kasvuhormooni manustamine loodetud efekti, seda kasutavad lollid ja mõõdavad petised.

Ise küsimus on meedias algatatud Veerpalu vastase negatiivse kampaania ajendid, mis uusi tõendeid ja argumente esitamata seab kahtluse alla CAS kohtu otsuse. Nii teatas Priit Pullerits oma Postimehe kuukommentaaris, et kuna kohtus soovitud tulemust ei saavutatud, siis tuleb see suunata avaliku arvamuse areenile, mis kõlab umbes nagu Jogentagana mehe hüüe kultusfilmis “Malev”: “Vennad, kutsume lollid appi!” Kuna Andrus Veerpalu on kohtus õigeks mõistetud ja tema vastu pole esitatud uusi põhjendatud süüdistusi, siis esineb siin tahtliku laimamise ilminguid. Võib-olla peaksid õiguskaitseorganid kutsuma mõned aktiivsemad kodanikud vestlusele ja selgitama välja, mis on sellise emotsioone ja kirgi õhutava intensiivse vihakampaania tekitanud ja kuidas on need kooskõlas nii rahvusvaheliste inimõiguste kui ka Eesti Vabariigi poolt tunnustatud seadusandlike aktidega? Võib-olla on kõik korras, aga kui ei ole, siis kes kaitseb kodanikke selliste kampaania korras esitatud süüdistuste vastu? Kuidas suhtub inimõiguste väidetavasse eiramisse  Eesti Ajalehtede Liit ja kas see on kooskõlas nende eetikakoodeksiga? Seal on nüüd vaks vahet, kas kellelegi üks või teine kohtuotsus ei meeldi või on tal olemas pädevad argumendid, mis kohtuotsuse ümber lükkavad. Kui anda kohtuvõim kohtutelt üle meediale, siis kes vastutab tagajärgede eest?

Meediale meeldib ennast hellitlevalt kutsuda neljandaks võimuks või ühiskonna valvekoeraks. Alati, kui keegi võtab enesele võimu või kontrolli funktsioonid, tekib küsimus sellise tegevuse legitiimsuses. Kui seaduslik on üks isehakanud kontroll, kes näiteks peatab teie auto, kamandab teid teeserva ja hakkab teie autot läbi otsima? Te ei peaks sellist tegevust õiguspäraseks, kui sellele ei ole selget õiguslikku alust ja ilmselt pöörduksite omavoli vastu abi saamiseks ja oma õiguste kaitseks politseisse.  Midagi sellist toimub meie meedias igapäevaselt. Inimene surutakse ootamatus olukorras mikrofoniga vastu seina, pannakse eelnevalt ette valmistatud ristküsitluse all vastama teda, tema sõpru ja lähedasi või ka kolmandaid isikuid puudutavatele küsimustele ning hästi kasvatatud inimene võtab  vestluse vastu, isegi kui ta ise ei ole selle algataja. Tegelikult on selline tegevus ebaseaduslik, sest keegi ei pea andma tunnistusi iseenese vastu selleks seaduses mittevolitatud isikutele. Inimene ei pruugi omada piisavat kogemust meediaga suhtlemisel ja ta võib teadmatusest isegi oma mainet pöördumatult kahjustada, kui ajakirjandus on temast tahtmatult või tahtlikult valesti aru saanud, avaldab küsitletava mõtteid valikuliselt ja kontekstist välja rebitult või interpreteerib vastuseid, lisades sinna enesepoolseid kommentaare, mis annab väljaöeldule hoopis teise mõtte.

Me teame, et ühest ja samast “mustast materjalist” on näiteks filmistuudios võimalik kokku monteerida erinevaid filmikunsti žanreid – dokumentaali, kunstilist filmi või lausa ulmet. Kõik sõltub rõhkude asetusest, peale loetud vahekommentaaridest, osavalt kokku lõigatud kordustest, lisatud dramaatilisest helitaustast ja paljudest muudest nüanssidest, mis annavad soovitud vaatenurga. Jälgige ennast kõrvalt, kui manipuleeritav te olete? Kas te vihastate, kui seda soovitakse? Kas astute pereliikmetega arutusse diskussiooni ekraanil nähtava üle ja korraldate koduseid Vihkamise Veerandtunde? Muidugi, sest selline ju ongi plaan! Teie aju uputatakse üle teatava suunitlusega informatsiooniga, mille arukal töötlusel te hätta jääte ja hakkate ärritajale reageerime primitiivimpulsside tasandil. Te olete omandanud Suure Tõe ja need detailid, mille abil Tõde kokku monteeriti, ei oma enam tähtsust. Teie meeli valdavad emotsioonid, mis välistavad ratsionaalse arutelu. Vaadake teletöö kaadri taha ja te hammustate need teie psüühikaga mängivad professionaalsed nõksud läbi. Kehtib kuldne reegel: vale peab olema suur, sõnum peab olema lihtne,  ja selleks, et neljanda võimu kõige tänuväärsem tarbija, viies võim ehk lollid, aru saaksid – korda sõnumit!

Meedia teostab võimu läbi kindla hierarhilise struktuuri. Kõige all on leheneegrid, kes töötavad põllul (igasugused rubriigitoimetajad ja püstolreporterid). Nende kohal on libainimesed, kes on juba tase kõrgemal, sellised, kes vorbivad juhtkirju ning arvamuslugusid, kuni peatoimetaja tasemeni välja. Ja siis tulevad sortsid – need, kes meediast kasu saavad, aktsionärid, omanikud. Libainimesed on sortside paremad käed. Kui PR on läinud rappa, lollid ei ole konsolideerunud ja avalik arvamus ei ole manipuleeritud, siis hüppavad ka libainimesed ja sortsid dzotile, sest leheneegrid on selleks liiga rumalad. Neile pole mõtlemine ette nähtud, nad järgivad programmi, ajavad niisama verist vahtu välja ning karjuvad umbluu-umbluu…  Eks iga ajakirjanik teab, millisele hierarhilise struktuuri astmele on ta parajasti jõudnud. Tublimad leheneegrid arenevad libainimesteks, mis on iga leheneegri unistus. Libainimesed aga võivad sulli, feimi ja respekti lisandudes areneda sortsideks. Juhan Jaiki juttudest teame, et sortsid on kaarnakivi abil läbinähtavad ja äratuntavad.

Võibolla aitaks gandhilik vastupanu meediale – jätta ajaleht ostmata. Kui miljon tarbijat ära kukub, siis varsti söövad leheneegrid, libainimesed ja sortsid peost.  Mida teha Eesti spordi päästmiseks? Sportlasena lõpetada suhtlemine meediaga ja rääkida ainult läbi kõneisiku. Muidu Eesti spordil elulootust ei ole – täna Veerpalu, homme mõni Tagaküla Mikk, kes arvab, et võib läbi spordi saavutada feimi, respekti ja sulli, aga kui meedia on mehe välja väänanud, siis visatakse ta ära nagu lapsepõlve katkine mängukaru. Sportlasel tuleks keskenduda tulemustele, mitte tasuta intervjuudele, sest muidu tekib neid juba ette süüdistav foon. Võib-olla on see taotluslik, sest konkurendid rõõmustavad?

Gary Moore (1952-2011) oli pärit Põhja-Iirimaalt, Belfastist. “Over the Hills and Far Away” on inglise traditsiooniline laul 17.sajandist, millist motiivi on paljud muusikud hiljem kasutanud, teiste hulgas Led Zeppelin. Gary Moore’i versioon pärineb tema 1987.a. plaadilt “Wild Frontier” ning seda on hiljem kaverdanud põhjameised metalbändid, soomlaste Nightwish ja rootslaste Thyrfing.

sõnad: http://www.lyrics007.com/Gary%20Moore%20Lyrics/Over%20The%20Hills%20And%20Far%20Away%20Lyrics.html

Andrus Veerpalust ja Eesti ajakirjandusvaba(n)dusest

@jolli, meediatarbija

Kaua oodatud otsus

26. märtsil rahuldas Rahvusvaheline Spordiarbitraaži Kohus (CAS) hr. Andrus Veerpalu ja Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) vahelises vaidluses apellatsiooni ja tühistas FIS-i 2011. aasta 22. augustil langetatud süüdimõistva otsuse, millega Veerpalule määrati kolmeaastane võistluskeeld. Lühidalt: hr. Andrus Veerpalu mõisteti õigeks. Punkt. Eesti rahvas sai sellel päikeselisel ja tõeliselt kaunil lumisel kevadpäeval lõpuks vabaks aastatega ladestunud ängist: meie mees oli saanud priiks süüdistusest.  Selle loo autorile, nagu igale eestlasele, oli teade rõõmusõnumiks. Inimesed said lõpuks ometi ühes pikale veninud jantlikus spektaaklis tahtmatult osalemise asemel keskenduda oma igapäevastele tegemistele. On ju selline süüdistus meile, kui väikerahvale väga isiklik.

Jama jätkub?

Peale õigeksmõistva otsuse teatavaks tegemist on seda kummalisem, arusaamatum ja ärritavam taibata, mida üritavad saavutada isikud, kelle ootused õigeksmõistvale otsusele olid vastupidised. Miks peame me ka täna, peale õigeksmõistvat otsust, meediast lugema sarnaseid spekulatsioone ja retoorikat nagu aastaid tagasi? Taaskord loobitakse pori, visatakse üles kahtlusi ja tõlgendatakse andmeid enesele sobival moel. On kõlanud ka halvasti varjatud ähvardused asjaga “edasi tegeleda.” Mis kummaline psühholoogiline eitusfaas see on? Või milline äraspidine enesekaitsetaktika peitub selliste kestvate rünnakute taga? Kas meedia on aru kaotanud? Kui massidele pakutakse emotsiooni, labast meelelahutust – “verd, higi ja pisaraid”, murumänge gladiaatorite areenil, kus, vabandan sõnakasutuse eest ette, märatsev lumpen saab raevutsedes kohtuväliselt süüdi mõista, siis ei ole selline ajakirjandus professionaalne.
Tuletan meelde süütuse presumptsiooni, tuletan meelde teie enese poolt kehtestatud Eesti ajakirjanduseetika koodeksit. Kordamine on tarkuse ema, ka siis kui ollakse üles kasvanud tarkuseema hoolitsuseta. Võtke ja tutvuge, kui aega saate.

Mul on kahju ja ma vabandan!

Tänaseks on selgunud, et kohtuotsus oli: “Ei ole süüdi.”  Kõik ajakirjanduseetika vastu eksinud võiksid nüüdki, hilinenult, võtta ette sisekaemusliku, enesesse vaatava pooltunni peegli ees ja küsida oma paremalt minalt otse ja ausalt – kas minu tegevus (või tegevusetus) on põhjustanud teistele kannatusi? Olen ma täna parem inimene, kui ma olin eile? Kas ma õppisin sellest loost midagi? Kas suudan talitseda oma verejanu, kui puhkeb järgmine kriis ja tuleb olla selle kajastamise eesliinil? Suudan ma jääda inimeseks?

Vabandada, eriti kui vabandamine tuleb tõesti südamest, ei ole ju keeruline! Vabandamine on inimhinge vabastav seisund, millega tunnistatakse tehtud viga nii enese (see on ju kõige raskem!!) kui ka teiste ees ja püütakse selle akti läbi oma halba käitumist kannatanule heastada, nii palju, kui tehtud kurja on üldse võimalik heastada. Millal ja kelle sulest ilmub Eesti ajakirjanduses vabandus hr. Andrus Veerpalu, tema meeskonna ja perekonna ees? Kas selliseid elementaarseid asju peab tõesti meelde tuletama? Või on (ajakirjanikele) Au arusaamatult abstraktne ja nendele mitte kohalduv mõiste, mälestused millest on jäänud aegade hämarusse. Annan suleseppadele vihjeks ette vabanduse kasvõi formaallause kujul, abiks seegi: “Mul on kahju ja ma vabandan!” Kas teis, lugupeetavad, on selleks piisavalt sisu, aumeest ja -naist?

sõnad: http://www.lyrics007.com/Hammerfall%20Lyrics/Last%20Man%20Standing%20Lyrics.html