@huviline
Kaheksateist printsiipi, mis seletavad filosoofia kadumist haridusasutuste õppekavadest:
1. Müüt on filosoofia eelkäija ja filosoofia kõikide teaduste ema. See nägemus ja sõnum eeldab ettekujutust ajaloost.
2. Ajaloo uurimine on alati spekulatiivne, tegelikkuse seisukohast hinnanguline, v.a. lähiajalugu, mida uuritakse kriminaalmenetluse meetodil. Tõde on väärtusneutraalne, sageli pigem kellelegi kahjulik.
3. Ajalooliste nähtuste jäävuse printsiibi kohaselt ei saa ühtki ajaloolist nähtust lugeda kitsas tähenduses (sensu stricto) ajalooliseks seni, kuni esineb selle kandjaid.
4. Sellest tulenevalt jaotuvad teadused loodusteadusteks ja sotsiaalteadusteks.
5. Loodusteaduste aineks on kõik antud esemed.
6. Sotsiaalteaduste aineks on ajalooliste nähtuste kandjate vahelised suhted ja sündmused. Toimivaks seaduspärasuseks on teadmiste kohanemine kogemusega, mille kohta kehtib Kurt Gödeli teoreem mittetäielikkusest loogika ja matemaatika vahel.
7. Võim on sotsiaalteaduste aine. Eristatakse seadusandlikku võimu (omand), täidesaatvat võimu (valdus) ja õiguslikku võimu (kohus), mis tuleb omavahel lahus hoida.
8. Riiki iseloomustab õiguslik võim (omandisuhted) kõikide sündmuste üle tema haldusalas, v.a. tema alamate perekondlikud intiimsed sündmused ja teiste riikide vahelised suhted.
9. Teadused on riigi omandis (haridus), nagu ka hoolekanne (meditsiin) ja eestkoste (õigusemõistmine).
10. Riigi valdus avaldub täitemenetluses.
11. Riigi omandi julgeoleku tagamine jaotub sisejulgeolekuks ja välisjulgeolekuks, vastavalt sellele, keda riik kaitseb ja millal vajab ise kaitset.
12. Riigi eestkoste ja kodanike kaitse (sisejulgeolek) tagatakse karistustega, mis viiakse ellu riikliku sunniaparaadiga (õigus).
13. Välisjulgeolekut ei saa karistustega tagada, sest puudub vastav sunniaparaat, kuid saab mõjutada, näiteks rahvusvaheliste santsioonidega. Rahvusvahelised sanktsioonid on alati ebaõiglased, näiteks majanduslik embargo, kuna kannatavad ka süütud isikud.
14. Välisjulgeolek ja intiimsed suhted perekonnas või perekonna väliselt on müütilised, seega on filosoofia aineks emadus.
15. Emadus ei ole ühiskonna otsustada. Filosoofia aine on maailm ema peas, seega ei kuulu filosoofia sotsiaalteaduste hulka.
16. Inimesed on erinevad, sest maailm neis erineb, kuna emaduse kogemused on erinevad.
17. Filosoofia aineks on uued sündivad kogemused, elamused ja müüdi eelne antus (talent).
18. Vastavalt liigitatakse filosoofia väärtusõpetuseks, tunnetusõpetuseks ja olemisõpetuseks.
Kuna demokraatlikel alustel üles ehitatud riigis on omand tähtsam kui valdus, teadused olulisemad kui initsiatiiv, kuulsus tähtsam kui ausus, ühiskond tähtsam kui perekond, kogukond tähtsam kui isik, siis pole filosoofia õppimise peale mõtet aega raisata ja kergem on keskkonda või pärilikkusainet reformida kui midagi uut sünnitada. Sellepärast ei sobi filosoofia meie ühiskondlikusse korraldusse ja kaob õppekavadest paratamatult.
@huviline Võtan sõna ametlikus meedias avaldatud Tõnu Viiki artikli „Kas meie ülikoolid täidavad ülikooli eesmärki?“ teemal, kuna teema ise on ajatu, aga kõnealuses artiklis avalduvad parimal moel kõik koolifilosoofia puudujäägid. Artikli autor ongi filosoofiaprofessor, Tallinna Ülikooli õppejõud, kelle mõtisklustes põrkuvad reaalne ja ideaalne. Ühest küljest otsib ja leiab autor argumente ajaloost, teisest küljest aga kohustatakse lugejat: „Nad / kodanikud / peavad suutma olla poliitilisse dialoogi kaasatud partner“, mis on üksikisiku äärmine idealism. Kaasaja koolifilosoofia on sofistlik ja historitsistlik. Sellisena aga jääb filosoofia tervikuna vaesemaks sellest, mis on mõistesse kätketud ja mis on tegelikkusega hõlmatud.
Inimene õpib kogu elu, tahes või tahtmata, kui ta muudab elukohta või saab vanemaks. Kujutage ette olukorda, kus meie elus puuduvad institutsioonid nagu ülikoolid. Soov midagi teada saada ei kaoks kuhugi. Erinevad olukorrad õpetavad ja kasvatavad, millesse õppija sattub, sest igal inimesel on vajadus möödunut meenutada. Vananemise ja kasvamisega kaasnev elukogemus annab võimaluse võrrelda salvestunud materjali varasemaga, seda mõtestada ja defineerida. Nii tekkivad teadmised, millel on isiklikud alused, mõnikord valusad, mõnikord rõõmsad, mis erineb ülikoolis õpetatavast teooriast, kuigi teadmiste ülddefinitsiooni alla subsummeeruvad mõlemad.
Antud teema üle mõtiskledes asun isiklikule positsioonile, soovimata olla antud artikli suhtes kriitiline. Meedia erineb teadusest, teatud määral oma sõnade eest vastutades, kuna teadus aga ei vastuta kunagi. Sellepärast eeldab teaduse areng kriitilisi märkusi. See midagi, millepärast ülikooli minnakse, on lihtsalt öeldes tutvusringkond, sõbrad, kellega koos elatakse läbi üks rutiin, 5a või rohkem kestev olukord, millesse on ennast vabatahtlikult paigutatud. Professorite ettekujutus, et ülikoolis käiakse teadmiste pärast, või nagu Tõnu Viik ilusasti ütleb, „hea elu ettevalmistuse“ pärast, on pelgalt koolifilosoofa. Ülikool institutsioonina võimaldab noorel ennast koguda, ta märkab hämmastusega, et polegi nii võimekas kui gümnaasiumis paistis, et tema kõrval istuvad teistsugused pead, milles peituvad põnevad maailmad. Kes suudab oma elavusega hakkama saada, see hangib sõpru kogu eluks, kuna vanemas põlves sõpru enam nii kergesti juurde ei tekki. Nii on ülikool omalaadne sõprade tootmise tehas.
Ülikooli kui institutsiooni eesmärk on kasvatada riigi jaoks vajalikke seaduskuulekaid ja haritud kodanikke, sest institutsioonina on selline ülesanne talle riigi poolt pandud. Riiklik õppekava näeb täpselt ette, kuidas ja millistele juriidilistele alustele tuginedes peab üliõpilaste kasvatamine toimuma. Veelgi enam, ette on nähtud ka metoodika ja didaktika, sest riik oma olemuselt on ratsionaalne. Iga institutsiooniga kaasneb alati instituut, iga ainega protsess. Siin võib lugejal tekkida õigustatud küsimus. Mille nimel keegi soovib astuda ülikooli, et omandada seal teadmisi ja distsipliini. See on filosoofiline küsimus. Noorel inimesel on soov õppida, ta teeb eksameid, aga mille nimel. Filosoofia üldosa järgi on kvaliteedist tähtsam kviditeet.
Ülikooli olemuse peale mõeldes on mõistlik unustada hetkeks eesmärgid, mida kasutatakse reaalsuses sündmuste eristamisalusena, sest entiteedid ei liigitu psühhofüüsiliste nähtuste hulka. Enamik inimesi tunnetab oma kasvamises ja kahanemises mingit mõtet, kuna mõtetu lahkumine parematele jahimaadele oleks jabur. Elu olemus pole muidugi elu ise, mis viiks idealismi (asi iseeneses; ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et teine sulle teeb), sellepärast pole ka ülikooli olemus ülikoolielu. Ülikooli olemus võiks seisneda eelduses mingile filosoofilisel selgusele. Lõpuks on ülikool viimane aste enne tööellu astumist, kus lihvitakse teemanti viimased küljed. Postmodernistlik kaasaeg tunneb vajadust isiku järele, keda kunagi pole tulnud. See on saabumisel isik, kellele pärandame kõik, mida oleme teinud, sh ausama maailma puhtamas keskkonnas, kui seda soovime. See on üsna mõttekas, pärandada järeltulijatele ülikool, kus filosoofia taas au see, kasvõi peripateetilisena.
Ülikooli olemuse peale mõeldes on mõistlik unustada hetkeks eesmärgid, mida kasutatakse reaalsuses sündmuste eristamisalusena, sest entiteedid ei liigitu psühhofüüsiliste nähtuste hulka – või nagu Toots ütles üks on teooria ja teine praktika 🙂
@ost ia sueeb Tuginedes Mario Rosentau töödele, on väidetud, et teadmiste standardkäsitluse ehk bikonditsionaali kohaselt peab see, mida nimetatakse teadmiseks, olema ka tegelikult teadmine ja vastama piiratud hulgale tarvilikele tingimustele. Kui need tarvilikud tingimused on olemas, siis võib kokkuvõttes öelda, et see ongi teadmine ja kõnealused tarvilikud tingimused moodustavad ühtlasi vaadeldava asja olemasoluks küllaldase tingimuse. Bikonditsionaali kohaselt moodustavad teadmise olemasoluks küllaldase tingimuse järgmised tarvilikud tingimused: esiteks peab isik uskuma seda, mida ta arvab teadvat; teiseks peab see, mida isik usub, olema reeglipärasel viisil õigustatud; kolmandaks peab see, mida isik usub, olema tõene. Neile kolmele lisandub üks lisatingimus: õigustamine tingib selle, et usutav ja tõene ei ole pelk kokkusattumus ning see viimane määrab finaalsel viisil kogu bikonditsionaali. Seega on teadmise sisuks usutav, õigustatud ja tõene väide. Bikonditsionaali kohaselt on võimalik tunnistada teadmiseks antud infot. Ilma bikonditsionaalita antud info või geniaalne lahendus võib moodustada filosoofilise artefakti.
Antud info nähtuste kohta maailmas leiab põhjenduse aine, vormi, eesmärgi ja tagajärje omaduse kaudu. Neljakordse kausaalsuse õpetuse juured ulatuvad Aristoteleseni. Causa materialis on põhjus, mis annab esemetele materiaalse põhjenduse. Causa formalis on põhjus, mis annab mateeriale vormilise põhjenduse. Causa finalis on põhjus, mis annab mateeriale ja vormile põhjenduse eesmärgi kaudu. Causa efficiens on põhjus, mille alusel saab põhjendada eesmärgi transformatsiooni tagajärjeks, tulemuseks ja mõjuks. See viimane määrab finaalsel viisil kogu kausaalsuse, liigitudes inimesse puutuvaks olemiseks.
Informatsioonile füüsika poolt antud üldistatud mõõtmistulemused lubavad rääkida neljast objektiivsest interaktsioonist ehk omadusest. Need on gravitatsioonijõud, elektromagnetjõud, nõrk ja tugev jõud. Teadusliku maailmapildi kohaselt kujunevad keemilised omadused aatomi füüsikaliste omaduste mõjul, näiteks kaal ja tugevus. Inimliku tajuvõime omadused, näiteks maitse, lõhn ja värv, kujunevad aga keemiliste omaduste mõjul. Omadused, mis liigituvad inimesse puutuvaks olemiseks, võimaldavad inimesel toimida maailmas, rakendades neid omadusi mõtlemisvõime teenistuses teatud efekti saavutamiseks. Filosoofia tegeleb nähtuste ja teadmiste põhjendamisega teatud tulemuse nimel.
Filosoofia opereerib suurustega, mida nimetatakse mõisteteks. Teatavasti nimetas Kant mõisteid mõistuse faktideks. Erinevalt matemaatikast või loogikast tegeleb filosoofia mõistete olemusega, mitte tähendustega. Mõiste on mõtlemise loogiline vorm, mis peegeldab eseme olulisi tunnuseid. Mõisted on oma psühholoogiliselt koosseisult väga lähedased kujutlustele, sellepärast öeldakse ka, et mõiste on kujutluse kõrgeim aste. Filosoofia seisukohalt pole tähtis, kas mõiste on kujutluse kõrgeim aste, oluline on vaid mõiste võime haarata nähtusi.
Oluline on tuvastada, millise hulga nähtusi mõiste haarab. Tähelepanu tuleb pöörata mõiste sisule ja mahule. Mõiste sisu määrab need tunnused, mis on nähtusele või ühte liiki nähtustele ühised ja iseloomulikud. Iga mõiste sisu on alati üldistus. Mõiste sisu on määratud tunnuste poolt, mis on omased vastavale nähtusele. Kuid selgitada tuleb ka seda, kui palju nähtusi teatav mõiste haarab. Seda tehakse mõiste mahu kaudu. Mõiste maht on nende esemete või nähtuste kogu ehk klass, mõiste sisude summa. Mõistena mõistetakse tavaliselt üksiksõna, terminit või arvu, aga mõiste võib tähistada ka sõnade kogumit, näiteks lauset, või isegi teksti, näiteks haiku või muu pildi seletus. Samuti võib mõne seaduse üldosa omandada mõiste tähenduse, näiteks karistusseadustiku üldosa, millest võib rääkida kui mõistest.
Samasuse seadus loogikas nõuab, et mõiste peab olema adekvaatne, see tähendab, et temast tuletatavad järeldused peavad vastama neile nähtustele, mida mingi mõistega haarata soovitakse. Ebaadekvaatsetest mõistetest on võimalik vabaneda, kasutades üldtunnuste ja eritunnuste spetsifikatsiooni. Mõiste, mis haarab rohkem esemeid ja omab vaesema sisu, on soomõiste ehk mõiste genus-tunnus. Seda iseloomustatakse soo üldtunnuse kaudu. Kõrgeim soomõiste, millele subsumeeritakse teised mõisted, on summum genus. Mõiste, mis haarab vähem esemeid ja omab rikkama sisu, on liigimõiste ehk mõiste species-tunnus. Seda iseloomustatakse liigi eritunnuse kaudu kui diferentia specifica. Kõige madalam liigimõiste, millele saab subsumeerida veel ainult individuaaltunnuseid, on infima species. Näiteks mõisted olemine ja mitte-olemine on soomõisted, sest olemine on viimane, mille järgi saab küsida. Olemine on summum genus filosoofilises mõttes. Seega saab mõistetavaks filosoofia nimetamine emateaduseks, millest kõik teadused on sündinud.
Emateadusena on filosoofia sotsiaalne uurimisprogramm, mille mõisted kujutavad endast heuristilisi printsiipe. Heuristika on teoreetiline uurimistöö ehk avastamiskunst. Mõistele kui heuristilisele printsiibile vastavat väidet nimetatakse hüpoteesiks. Hüpoteesi võime defineerida kui induktsiooni kaudu saadud problemaatilise iseloomuga deduktiivset lauset. Toodud võtted, mõistete mahu, sisu, heuristika ja hüpoteetikaga arvestamine, aitavad meil kontrollida mõistete adekvaatsust ehk vastavust tegelikkusele. Tuleb tunnistada, et vaevalt oleme võimelised kontrollima kõiki mõisteid, isegi arvutusvõimsuse kasvades. Teatud osa mõistetest osutuvad paratamatult puudulikeks, sest infotehnoloogias kehtivad seaduspärasused opereerivad toimunud sündmustega. Üldiselt kehtib reegel, et mõisteid tuleb pidada seni adekvaatseteks, kuni puudub alus väita, et mõiste on ebaadekvaatne.
Tänapäeval väidetakse, et mõistetel puuduvad tõelised olemused, sest mõistete adekvaatsust pole võimalik kontrollida. Filosoofia käibesse tuleku ajast tänapäevani on teiste mõistesüsteemide üldistustase jäänud filosoofia omast madalamale tasemele. Inimene kohaneb reaalsusega seda paremini mida üldisemaid ja ühtsemaid eristamisvõimalusi omab mõtlemine. Kuigi infotehnoloogia arenguga võib kaasneda mingi uue eristamisaluse avastamine, oleks selle jõudmine mõtlemise üldistusvõimeni ebaadekvaatne. Tehnoloogia ja kunsti eristamisaluste üldistustase jääb filosoofia omast madalamale tasemele, sest filosoofia on ajaliselt hilisema tekkega, ega saa seega viia paljude inimeste mõtlemist kõrgemale üldisemale astmele.
Filosoofia üldistustase on finaalne ehk eesmärgist määratud, kuna võimatu on välistada saabumisel isiku tulekut, kes on seni jäänud tulemata. Saabumisel isik, olles teatud olutervikuna ka filosoofia esemeks, kehastab lahkujatest maha jäävat keskkonda. Võimalik on teha kõik selle nimel, et meist jääks maha pärimisväärne keskkond. Meie tegevuse puutemoondest siginenud sotsiaalne aine, mis jääb lahkudes pärijatele, keskkond, milles neil tuleb elada, võib olla puhta vee ja õhuga ning väärikate inimsuhetega. Antud info saab nõnda lisandväärtuse: mitte lihtsalt saadud või avastatud info, vaid kehtivaks hetkeks märgitu info. Meie jaoks pärijatena on nende müütide teleoloogiline kausaalsus kadumatu.
@ost ia sueeb
Tuginedes olemise süstematiseerimisel Ilmar Tammelo konspektile, kus on väidetud: olemise põhiliikideks on reaalne ja ideaalne olemine, siis ühest küljest on reaalsed individuaalsed üksiknähtused määratletavad ainult üldiste struktuuride olemasolul. Teisest küljest on üldistamine mõeldav ainult olemise terviktunnetuse struktuuri alusel. Filosoofia seisukohast on olemise põhiliigid inimesse puutuva olemise põhiliikideks. Jaan Puhvel on teinud terase tähelepaneku, et üldistamine on võimalik ainult oleviku keelevormis. Vello Salo olevat väitnud, et liigne üldistamine on süldistamine. Kui öeldakse, et üldine on ontoloogiliselt ebatäiuslik, siis on see süldi keetmine. Ideaalsest olemisviisist ei ole võimalik tuletada reaalse olemisviisi muutlikku ja kirevat maailma. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, saab eksisteerida vaid mitmekesises maailmas.
Filosoofilises mõttes räägitakse filosoofia esemest kui entiteedist ja filosoofia aine erinevate kihtide järjestusest kui olemise entiteetide hierarhiast. Aine sisemisest arenguloogikast tulenevalt koondub aine erinevatesse kihtidesse. Aine erinevad kihid moodustavad hierarhia järjestatuse mõttes, mis tähendab, et igal ainekihil on eeldus. Filosoofia ese on absoluutne, mis tähendab reaalsuse lahutamist ja jagamist kihtidesse. Entiteet on mõiste tõeline olemus. Sõnaraamatus on inglisekeelne entity tõlgitud kui olemus, iseseisev olemusvorm. Madis Kõiv on analüütilise filosoofia seminaridel Tartu Ülikoolis kasutanud mõiste entiteet asemel sõna olem. Olemit ehk olutervikut iseloomustavad korrelatiivsed mõistepaarid nagu reaalsus ja ideaalsus, muutumine ja kestmine, tegelikkus ja võimalikkus, nähtumus ja olemus. Inimesse puutuva olemise erinevad entiteedid liigitatakse seega ontilisteks ja eideetilisteks.
Ontilist olemise valdkonda iseloomustavad sellised mõisted nagu reaalsus, muutumine, tegelikkus, nähtumus. Reaalsusele on tervikuna iseloomulik aeg kui põhitunnus ja ruum kui eritunnus. Reaalsuses eristuvad hüleetilised ja noeetilised entiteedid. Hüleetilises ehk ainelises olemises eristuvad füüsilised, orgaanilised ja psüühilised entiteedid. Noeetilise olemise entiteedid on vaimsed. Füüsilised ja orgaanilised entiteedid võtavad osa ajalisest sündmusest ja on ruumiliselt lokaliseeritud. Psüühilised ja vaimsed entiteedid võtavad osa üksnes ajalistest sündmustest, olles ruumiliselt lokaliseerimata.
Eideetilise olemise valdkonda iseloomustavad sellised mõisted nagu ideaalsus, kestmine, võimalikkus, olemus. Eideetilise olemise esemed ei võta osa ajalisest sündmusest ja on ruumiliselt lokaliseerimata. Kuidas neid siis üldse tunnetada? See on võimalik, kui võtta vaatluse alla reaalse olemise avaldusvormid, näiteks üksiknähtused või üksikasjad, ja nende kaudu avastada üldisi kujundeid. Idealiteeti saab tunnetada üksnes teadmiste kaudu. Eideetilise olemise avaldusvormideks on inherentsed, ekstraherentsed ja adherentsed esemed. Näiteks on inherentse ehk sisalduva olemise ese õigusnormi loogiline struktuur. Ekstraherentse ehk välise olemise ese on idée, igavik, püha ja muud sellised noumenid. Adherentse ehk liituva olemise ese on ilus, hea, õige ja muud sellised väärtused.
Mõtlemise kolm põhifunktsiooni on tunnetamine, väljendamine ja suhtlemine, mis on ka keele põhifunktsioonid. Mõtlemisel ja keelel, negatiivsel ja positiivsel, immateriaalsel ja kehtival, keeletusel ja tahtel võib olla ühiseid probleeme, nende kattuvus on siiski üksnes osaline.
Tunnetusakt: Tunnetusaktis mistahes olemise liigi avaldusvormi ehk eset tunnetades, tekkib tunnetussubjekti teadvuses kogemusesemele ehk tunnetatavale vastav tunnetusese ehk tunnetatu. Intuitiivselt tunnetatule mõistelise kuju andmist nimetatakse ratsionaalseks järelkonstruktsiooniks. Tunnetusakti ese ehk tunnetusese võib kuuluda mistahes olemise liiki. Näiteks psüühilised protsessid kuuluvad reaalse olemise sfääri, mõistete entiteedid aga ideaalse olemise sfääri. Arhailiste tunnetusesemetena on käsiteldavad näiteks norm või mäng. Millal osutub tunnetusakti teooria teadmine meile vajalikuks? Teooria teadmine on alati kasulik kui tuleb teostada analüüsi. Näiteks kui tuleb analüüsida teatud subjekti tahte avaldusteadvust.
Väljendusakt: Tunnetusese, asjad, nähtused ja õigused, ei pea jääma üksnes selle tunnetussubjekti teadvuses tunnetatuks, kus leidis aset vastav tunnetusakt. Võimalik on tunnetuseseme teadvustamine teistele tunnetussubjektidele, nii et ka teised tunnetussubjektid võivad jõuda samale tunnetuskogemusele. Selleks tuleb teiste tunnetussubjektide teadvuses tekitada samalaadne tunnetusese väljendusakti kaudu. Väljendusakt koosneb väljendist, tähendusest, kaemusest ja väljendusakti esemest. Väljend on väljendusakti meeleliselt haaratav külg, näiteks häälitsus, tähtede kompleks, miimika. Tähendus on väljendi poolt vahendatud terviktunnus, kui tunnetuseseme poolt ratsionaalselt haaratud koostisosade kompleksi tervik. Väljendusakti ese on seega sama mis tunnetusakti ese ehk tunnetusese. Kaemus on väljendusakti eseme seos reaalsusega ehk tõele vastavus. Kui väljend ei vahenda mingit tähendust, siis on väljend mõttetu. Näiteks väljend abracadabra. Kui väljendi poolt vahendatud tähendusele ei vasta reaalsuses mingit väljendusakti eset ehk tunnetuseset, siis on väljend ja tähendus sisutu. Kui väljendis puudub kaemus, siis on väljendus, tähendus ja väljendusakti ese pinnatu.
Inimsuhtlemise puhul räägime informatsiooni, tunnete, haiguste, energia jm kommunikatsioonist. Selline laias mõttes kommunikatsiooniakt toimub sõnade, signaalide, märkide, entiteetide, raadiolainete, postiteenuste ja muude füüsiliste kontaktide ehk väljendusaktide kaudu.
Kommunikatsiooniakt: Kuidas inimesed sõnu ühel või teisel viisil kasutavad, see saab selgeks suheldes, väljenduse kaudu tähendusi täpsustades, laiendades ja kitsendades, üldistades ja ahendades. Kommunikatsiooniakt ehk kommunikatsioon koosneb järgmistest põhielementidest: kommunikandid, kommunikaat, kommunikatsiooniside, kommunikatsioonivahendid ja kommunikatsioonisituatsioon. Kommunikandid (communicants) on isikud kes osalevad inimsuhtlemises, kas kommunikaatorina või retsipiendina. Kommunikaator (communicator) on isik, kes pöördub teise kommunikandi poole, retsipient (communicatee) on isik, kelle poole pöördutakse. Kommunikaat (communicatum) on teade, mis edastatakse või vastuvõetakse. Kommunikatsiooniside (communication linkage) on kommunikatsioonisuhe kommunikaatori ja retsipiendi vahel. Kommunikatsioonivahendid (communication means) on meetodid ja seadmed , mille abil toimub kommunikaadi edastamine või vastuvõtmine. Kommunikatsioonisituatsioon (communication situation) on faktide ja faktorite kogusumma, mis on oluline kommunikaadi edastamiseks ja vastuvõtmiseks.
Toodud inimsuhtlemise liigendus kaardistab erinevate kultuurivormide piirkonnad, kust võib leida põhjusi, miks suhtlemine on mõnikord edukas, aga mõnikord nurjub. Mõned inimesed arvavad seejuures, et kultuurivorm on absoluutne, lõplik ja ainus tegur, mis määrab indiviidi. Need inimesed arvavad, et kultuurivorm ei määra üksnes inimese käitumist, vaid ka seda, mida inimene usub, mida ta taotleb ja kuidas taotleb. Seda on nende arvates tõestanud assotsiatsioonitestid, Sapir-Whorfi koolkond ja Jungi kollektiivse alateadvuse teooria.
Filosoofilises mõttes ei tohi ületähtsustada fakti, et inimene on ühiskonna produkt. Inimsuhtlemise edu või nurjumine oleneb siiski kõigepealt kommunikantidest, see tähendab üksikisikutest ja nende individuaalsetest omadustest. Kui inimsuhtlemine toimub keele kaudu, on tegemist järgmiste suhtlemisprotsessi põhielementidega: signum, signifikaat significatum, designaat designatum. Signum on väljendus, lausung või sümbol. Significatum on signumiga edasiantav mõte. Designatum on objekt, tunnetusese, väljendusese, kommunikaat, millele signifikaat viitab. Faktiliselt ei toimu kommunikatsiooni enne, kui üks või teine suhtleja väljendab mingisuguse signumi kaudu ühist mentaalset sisu, kas mõistest ühtemoodi arusaamise või tavapärases praktikas kujunevate kokkulepete kaudu. Faktiliselt ei toimu kommunikatsiooni signumita, kuid võib esineda midagi kommunikatsiooni taolist, nö kvaasikommunikatsioon.
Mõtlemise põhifunktsioonid erinevad keele põhifunktsioonidest, mis ilmneb kui ilmneb probleemide osaline kattuvus. Tuginedes Artur Taskale on väidetud, et filosoofiline mõtlemine lähtub vastandmõistetest, mis koonduvad kahte gruppi. Esimesse kuuluvad kolm vastandmõistete paari. Nad omavad staatilist iseloomu, avaldavad end objektidena ja määravad tendentsidena. Üldine ja eriline mõtlemises: tüüpiline mõtlemine on üldise ja erilise vahel asuv keskmõiste. Suurema arvu erilisuste kokku viimisel kõrgemasse üldisesse saavutatakse tüüpiline mõtlemine, seega vaadeldakse tüüpi erilisuse üldistusena või erandnähtuste koondmõistena. Abstraktne ja konkreetne mõtlemises: kord ehk selgus mõtlemises on nendevaheliseks keskmõisteks. Olemine ja pidamine mõtlemises: otsustus ehk loogiline mõtlemine on nendevaheliseks keskmõisteks.
Teise grupi kolm vastandmõistete paari omavad dünaamilist iseloomu, avaldavad end menetlusviisidena ja on seotud esimese grupi vastandmõistete paaridega. Induktiivne ja deduktiivne menetlus: dünaamilise iseloomuga menetlusmõisted on sügavalt seotud staatilise iseloomuga mõistetepaariga üldine ja eriline. Nendevaheliseks keskmõisteks on sotsialiseerumine. Analüütiline ja sünteetiline menetlus: see mõistete paar on seotud mõistetega abstrakt ja konkreet. Keskmõistena asub nende vahel loogiline subsumeerimine ehk loogiline liigitamine. Dogmaatiline ja funktsionaalne menetlus: see dünaamilise iseloomuga ja kriitilise suhtumisega menetlusmõistete paar on seotud mõistepaariga olemine ja pidamine. Keskmõisteks on siin väärtussuurendamine.
Filosoofia keskmõisteks on saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, kuid kelle saabumist ei saa välistada. Persona in fieri, “saabumisel isik“, mängib mõistena rolli pärimisõiguses, tema juured asuvad Rooma eraõiguses. Testaator ehk pärandaja, teeb testamendiga surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Ta võib oma vara jätta veel mitte sündinud pärijale, “saabumisel isikule“, kellel veel ei ole pärimisvõimet. Filosoofilises tähenduses on meie pärandiks ideed, mõtted, arvamused, seisukohad, tähelepanekud, kuid mitte asi iseenesest, asi ilma finaalita. Saabumisel isik, teatud olutervikuna olles filosoofia esemeks, teeb kõik selle nimel, et jätta endast maha pärimisväärne keskkond. Oluline on meie tegevuse puutemoondest loodud aine, mis jääb lahkudes pärijatele, eeldades selle piisavat kvaliteeti pärijate jaoks. Hinnangu annab lõppude lõpuks saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud.
@ost ia sueeb
Iga teaduse aluseks on tema meetod. Alates 18.-19. sajandist põhinevad teadused meetodil, kuid see ei ole alati nii olnud. Filosoofia olemusest lähtudes on teadlased varasemal ajal tegelenud ühe universaalse meetodi otsimisega. Eelduseks siin, et üldistamine, abstarheerimine ja normeerimine kuuluvad iga teaduse juurde. Faktilise materjali kirevus tekitab esmapilgul vajaduse erimeetodite järele. Teadus on emantsipeerunud filosoofiast ja spetsialiseerumise tagajärjel keskendub oma spetsiifilisele ainele. Tänapäeval on siiski hakatud tunnistama, et loodus on keerulisem kui seni arvatud, kultuur tehnilisem kui seni peetud ja pärilikkust kandvad vanemasuhted ei kao emantsipeerumisega.
Mõtlemise dünaamilise iseloomuga lähtealustest kujunevad teatud mõtlemise viisid. Meetod on menetlus, mis on suunatud tervikule. Menetlus on reaktsioon ehk teguviis, selle teoviisi tarvitamine ehk tegutsemine. Filosoofia valdkonnas tuleb meetodi all mõista menetlust, mis on suunatud oluterviku kui inimesse puutuva olemise tunnetamisele. Filosoofiline meetod on nende seaduspärasuste summa, mida järgib saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, oma tunnetusprotsessi käigus ehk mõtlemise kui üldistava tegevuse jooksul. Kõik inimesed on sündinud lapsed, kellele on mõtlemise pidamine kaasa antud. Luuletaja ütleb seda veelgi selgemini: „Kõik inimesed on sündinud Genuas“ (J.Kross)
Platon nimetab Sokratese suu läbi kahte filosoofilist meetodit. Üks on iroonia ja teine on maieutika ehk ämmaemandakunst. Maieutikat iseloomustab induktiivne liikumine üksikult üldisele kindla mõistemäärangu raamides. See on kunst tuua ilmale loogiliselt õigesti determineeritud mõisteid. Irooniat iseloomustab deduktiivne liikumine üldiselt üksikule, tuuma poolt pinna poole, et paljastada harjumuslikke kujutlusi, tardunud traditsioone, edevat originaalitsemist jne. Näiteks on deduktiivsed oma olemuselt nii semiootika kui juura, nende filosoofiline kviditeet jääb siiski kiduraks. Kunstis on iroonia rakendamisel laiad võimalused, tüüpnäideteks Eesti kirjandusest noor Mihkel Mutt ja maailmakirjandusest Oscar Wilde. Maieutikal ja iroonial on seljataga aukartust äratav ajalugu dialoogipõhiste meetodite reas, millele uusaeg ega kaasaeg ei ole lisanud midagi võrreldavat.
Ilmar Tammelole tuginedes võib väita järgmist. Deduktiivne mõtlemine eeldab, et üldine väide haarab endas palju üksikfakte, mida üldise väite kaudu on võimalik tunnetada. Sellepärast toimub siin liikumine üldiselt üksikule. Filosoofias, nagu üldiselt humanitaarteadustes, üksnes ligineme adekvaatsetele ja üldkehtivatele mõistetele. Filosoofia saavutab relatiivseid, mitte absoluutse väärtusega väiteid. Millest see tuleb? See tuleb sellest, et iga mõiste sisaldab endas latentsel kujul suurel hulgal järeldusi, millest ükski ei suuda haara olemist tervikuna. Kui tegemist on üksiknähtustega, siis on deduktsiooni kasutamine piiratud. Selleks, et tekiks üldkehtiv tõde, on vaja katsete tulemusi seletada ja tõestada. Seletamine ei ole oma loomult mitte midagi muud kui deduktiivse mõtlemise rakendamine. Peale selle haarab deduktsioon väiteid, mis on evidentsed tõed ja kehtivad ilma kogemuseta. Näiteks saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud.
Üks asi on vähemalt kindel – evidentselt ja deduktiivselt tuleb tunnistada suve jätkumist 🙂
@ost ia sueeb Filosoofia teema moodustub probleemidest, mida filosoofia kolmikjaotuse kohaselt lahatakse metafüüsika, epistemoloogia ja aksioloogia valdkondade lähtekohalt. Lahkajaks on saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud. Probleemid tekivad terviknähtuste absolutiseerimisel, st nende jagamisel üksiknähtusteks ja/või tagasiliitmisel tervikuks. Üksiknähtuste tervikuks liitmise käigus võib ka mitte säilida kooskõla igas olukorras osa ja terviku suhtes. Sotsiaalsete ja looduslike üksiknähtuste vaheteost tuleneb, et sotsiaalsed üksiknähtused ajendavad sotsiaalseid probleeme. Ühiskonna tüüpilised probleemid on kahju tekkimine, ohu tekitamine ja kuritegevus. Filosoofia teemaks on ebaselged vahekorrad, suhted ja kontaktid kogu inimtegevuse laial diapasoonil, üksikisiku ja ühiskonna probleemid, mis võivad tekkida keele, kirjanduse, matemaatika, loogika, esteetika, eestika, ajaloo, teaduse või muul üldisel eristamisalusel ebakõla selgitades.
Jättes selgitamata füüsika ja metafüüsika vahekorra, mida ajalooliselt tuntakse idealismi ja realismi vastasseisuna, pole võimalik filosoofiast aru saada. Me ei saa sulgeda silmi tõsiasja ees, et teaduste süsteemi erinevad harud tegelevad erineval moel olemasoleva reaalsuse avastamisega, sealhulgas sotsiaalteadused. Sotsiaalteadused tegelevad pidamise sotsiaalse maailmaga ehk õigusega. Filosoofia on emateadusena haaranud endasse ka idealismi. Idealism on sotsiaalne ja tegeleb teooriate tõestamise, õigustamise ning ideede tegelikkusele vastavuse põhjendamisega. Teaduslik maailmapilt, mille sünonüümina kasutatakse sageli füüsika mõistet, analüüsib universumit ja keskkonda. Uurimisalaks on siin loodusseaduste süsteem ja mateeria. Teadust iseloomustab vastutamatus avastatud seaduspärasuste nimel, sest universumi uurimisel tuvastatud faktid ei olene vaatleja isikust ega tema tõekspidamistest. Need faktid on antud.
Teadus on objektiivne ja tegelikkusele vastav. Loodusseaduste avastamise ajalugu veenab, et kõik positiivsed väited, mida võib teha maailma kohta, on allutatud universaalsetele seaduspärasustele. Universaalsed loodusseadused on aluseks loogika reeglitele ja matemaatika teoreemidele, millede vaheline põhjuslik seos on ebaselge. Keegi ei pea hakkama ise endale tõestama, et ta on olemas. Tegelikult on just teoorias võimalikud positiivsed väited, mille seaduspärasuste reaalsuses ei saa olla kahtlust. Teadusliku maailmapildi kohaselt tekkis reaalsus ehk universum umbes 15 miljardit aastat tagasi Suure Pauguga. Jakov Zeldovits kirjeldab Suure Paugu teoreetilist mudelit ja mateeria erinevaid evolutsioonifaase selles paisuvas universumis järgnevalt: esimese sekundi jooksul paiskab universum laiali kõik fundamentaalosakesed, paisumise jätkudes järgneb sellele evolutsioonifaas, mida kutsutakse kiirgusdominantse plasma ajastuks ja ee kestab umbes kolm minutit. Järgneb galaktikate, kvasarite, planeedisüsteemide ja planeetide tekkimine. Ruumi osas on füüsika tõestanud mateeria koosseisu. Ruumi koosseisu kirjeldatakse aatomi standardmudeli abil. Aatomi standardmudel esitab seega seisukoha, et stabiilne aatom koosneb liikuvate ja ebastabiilsete kvantide poolt kantavatest fundamentaalosakestest.
Ruumi struktuur on kärjekujuline, st korrapärane. See on selgunud tänu Jaan Einasto ja tema meeskonna tööle. Ühtlasi tõstatab see avastus taas metafüüsikas olulise struktuuride vormi küsimuse, sest mateeria korrapärane asetus saab olla teatud vormis. Olen kunagi lugenud ühte Gustav Naani seletust universumi vormi kohta, mida seletati Möbiuse lehe kujundi abil. Üldiselt siiski teadlased hoiduvad sõna võtmast universumi vormi kohta, sest füüsika antroopsusprintsiip väidab, et mateeria keeruline evolutsiooniprotsesside ahel viib kokkuvõttes inimese ja ühiskonna tekkeni. Selget lahendust antroopsusprintsiibiga seotud üldistele probleemidele füüsika praegu anda ei suuda, ning võib arvata, et ei suuda seda kunagi. Filosoofia on ainuke teadus, mis neis küsimustes võib selgust tuua, seda peamiselt selletõttu, et saabumisel isik käsitleb aega füüsikast erinevalt.
Kaasaegne füüsika käsitleb aega ühesuguse ja universaalsena, kuigi tuntakse nii minevikku kui tulevikku, st aja pidevust. Avastuse fikseerimiseks on vaja ainult üht aja dimensiooni, andmete sunniviisilist uuendamist. Aeg kui pidevus on jagatud ajavahemikeks, mille täpsuse uuendamine on kohustuslik. See, et midagi peab tehtud saama teatud tähtajaks, sunnib ajapuudusesse, kõigil on kiire, kellelgi ei ole aega, andmeid tuleb uuendada. Me teame kui oluliselt on õiguslikud tagajärjed seotud tähtaegadega. Isikud loetakse täisealiseks 18-aastaseks saamisega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi on tähtaja ületamine materiaalõigusnormi rikkumine.
Filosoofia seevastu näeb aega mittetraditsiooniliselt, pidevana. Väidetavalt on inimese suurimaks andeks võime liikuda ajas, olla hetkel minevikus, teisel näha ette tulevikku, toimida nüüd ja praegu. Platoni arvates seisneb mõtlemise ja kogemuse erinevus selles, et mõtlemistoimingute kaudu uurime vormide maailma ehk ideede maailma, mis meelte maailmas on kaardistatud ainult osaliselt. Saabumisel isiku jaoks, keda kunagi pole tulnud, on oluline metafüüsiline aja pidevus. Meenutame, et kultuur on loodusega võrreldes kunstlik/tehislik, kunst, ld.k ars, kr.k techne, seega kahevalentne. Filosoofia on kultuuri mittetraditsiooniline nähtus, erinedes müütilisest ehk traditsioonilisest maailmavaatest.
Nii nagu müüt, nõnda ka kunst ja tehnika on põhimõtteliselt traditsioonilised. Martin Heidegger väidab, et tehnika olemus avaldub kunsti valdkonna kaudu. Kunst ja tehnika avardavad maailma erinevalt. Sarnaselt filosoofiaga on tehnika tänapäeval tunginud maailma, mis ei ole meeleliselt kogetav, nt nanotehnoloogia, ja kus iga liigutus maksab hiigelsuurt raha. Samal ajal on infotehnoloogia jõudnud esimeste sammudeni abstraktse mõtlemise valdkonnas. Kuid üldistusvõime puudumisest tuleneb tehnika lõplik võimetus aidata filosoofia valdkonnas kaasa uute julgete ideede väljatöötamisele. Tehnika on konkreetne ja avaldab olulist positiivset mõju. Üksikisiku tasandil on filosoofia teemaks jätkuvalt metafüüsikast lähtuvad humaansed küsimused inimese kohta. Ühiskondlikul tasandil on peamiseks probleemiks looduskeskkonna ja kultuurkeskkonna vahekord. Selle teema raames üles kerkivaid probleeme lahendab saabumisel isik orienteerituna filosoofia põhiülesandest.
Kui kasutada Tartu semiootika koolkonna ühe tuntuma esindaja Juri Lotmani kujundit, siis võib filosoofia tekkimist võrrelda kultuurilise plahvatusega. Sotsiaalsetes struktuurides on reformide aluseks muutused tööjaotuses; ühiskond kohaneb uutes tingimustes värske materjaliga; kohanemisest keelduv inimlik geniaalsus toob uutes tingimustes esile plahvatusliku hüppe kvaliteedis. Tekkivad küsimused kviditeedi kohta. Selleks korraks on õhulend lõppenud ja kvantiteet taas kindlalt jalgupidi maas. Filosoofia saab alguse antiikajal, ca 2500 aastat tagasi, praeguse Kreeka ja Türgi territooriumil, kreeka keelt kõnelenud inimeste hulgas, kelle hulgas levib mõtlemises eriline laad, teatud mõtlemise viis. Uutmoodi mõtlemislaadi jaoks on oluline tõendite kogumine ja tõendamine, uuriv lähenemine maailma asjadele ja sotsiaalsetele nähtustele, mõtlemise enda sisu. Operatiivselt, mõnesaja aasta jooksul, töödeldakse olemasolev müütiline materjal ümber ja paigutatakse struktuuriliselt uude vormi: alguse saab filosoofia kolmikjaotus.
Seega filosoofia ajalugu ei alga tühjast kohast, vaid mõtlemisviisist, mille väljenduslaadina tuntakse müüti. Müütide loojad on tavaliselt täisealised, aga ebaküpsed isikud, kes armastavad vabadust. Lugude jutustajad seevastu aga ametliku retoorikaga kaasajooksjad. Omal viisil on iga müüt isikliku vabaduse tulem. Müüdi loomine on katkematu protsess, mida kõrvaltvaataja võis näha omal ajal ja mida võib näha tänapäeval, sest ühiskonnas on alati isikuid, keda ametlikult heakskiidetud lood jätavad külmaks. Maailma mütoloogia üks tunnustatud nimesi Jaan Puhvel väidab, et iga müüt on põhimõtteliselt eripärane ja iseloomulik oma algümbrusele. Mütoloogia uurimine tähendab aga piirangute seadmist saabumisel isikule, keda kunagi pole tulnud.
Uku Masing on müüdi ja filosoofia tekkimist seletanud järgnevalt. On midagi paeluvat ja tõrjuvat maailmas, midagi salapärast, mis ei jäta rahule. Inimese ehitusest oleneb, mis laadi küsimusi ta esitab. Esimesed küsimused on alati kausaalset laadi ja taoliste küsimuste arv võrreldes teistsugustega määrab tänapäevalgi inimese vaimse arengu astme. Eelkausaalsel faasil inimesi ei huvitanud asjade ja nähtuste seos, sest seda eeldati alateadlikult. Enne müüti võib rääkida analüüsieelsest faasist. Alles selginemine ja arengutegurid tingivad kvaliteedi ja kviditeedi küsimused. Esimesed analüüsivad inimesed püüdsid vastavalt oma võimeile eraldada tervikust osi, leida igale nähtusele põhjuse, kuid põhjuste ahelik on väga harva väga pikk.
Filosoofia ajaloo seisukohast olulise müütilise materjali tekkimise selgitamiseks on erinevaid versioone. Euhemerism väidab, Sitsiilia filosoof Euhemerose järgi ca 300 aastat eKr, et müüdid kirjeldavad ebatavaliste inimeste saatust, mida luuletajad on omal soovil vabalt ümber luuletanud. Stoikud esitasid versiooni, muutes jumalused elementideks ja psüühilisteks võimeteks, et müüt on sümboli eksegees. Mingeid tõendeid müütide kehtivuse kohta pole olemas. Kirjanduse algusega saab müüt positiivseks ja kaotab automaatselt talle omase vabaduse käia filosoofia ees, olla olevikus. Kreeka ajalugu alates II aastatuhandest kuni I aastatuhandeni eKr nimetatakse Ahhaia ajajärguks, kuni doorlaste sissetungimiseni. Doorlaste invasiooniperioodi nimetatakse Homerose ajajärguks ehk tumedaks ajajärguks. Egeuse mere regioonis eksisteeris kolme aastatuhande jooksul kolm kultuuri: Kreeta ehk Minose kultuur, mis on tuntud ka paleede kultuurina; Küklaadide kultuur, mis on oma nimetuse saanud ringsaarestikust Egeuse mere lõuna osas; Hellase ehk mükeene kultuur; Mükeene oli algul linnus ja hiljem suur linn Peloponessose poolsaarel.
Lingvistika ehk keeleteadus eristab ajalooliselt nelja kirjasüsteemi: mõttelis-mõisteline ehk ideograafiline kiri, nt piktograafia ehk piltkiri; sõnalis-silbiline ehk logograafilis-süllaabiline kiri, nt lineaarkiri A ja kiilkiri; silpkiri ehk süllaabiline kiri, nt lineaarkiri B; häälikut tähtmärkiv kiri ehk alfabeediline kiri, nt kreeka ja ladina tähestikuline kiri. Kreeka kiri on laenatud arvatavasti 11 – 9 sajandil eKr foiniiklastelt. Semiidi rahvad lõid juba varakult alfabeetilise tähestiku. Foiniikia kaashäälikkirja oma keelega kohandades hakkasid kreeklased tähistama täishäälikuid. Algul kirjutasid kreeklased paremalt vasakule nagu semiidid, hiljem vaheldumisi ühe rea paremalt vasakule ja teise vasakult paremale, nn bustrofedoni ehk künnihärja pöördumise viisi, kuni lõpuks, 5 – 4 sajandil eKr, jäi püsima vasakult paremale kirjutamine. Kreeka keel moodustab indoeuroopa keelkonna iseseisva rühma. Mitme lainena Kreekasse rännanud hõimude keelena tõrjus ta aja jooksul välja seal enne neid elanud rahvastiku keele.
Me näeme, et kultuuri sisemiste tehiolude rolli ei saa alahinnata juba sellel põhjusel, et tänapäeval oleme silmitsi millegi sarnasega. Võib arvata, et kaasaegne filosoofiline maailmavaade kui teaduslike saavutuste keskne põhjendaja, olles saavutanud oma arengus apogee, loovutab valitseva positsiooni uut avaramat sünteesi võimaldavale eristamisalusele. Abstraktsete teadmiste hulk kasvab, informatsiooniline tehnoloogia kopeerib inimese tserebraalset aparatuuri, mis endiselt on sisustatud tunnetatud emotsioonidega. Kui inimkonna kasv jätkub, siis määrab see ära üldised tendentsid. Säilivad ühtlasi negatiivsed ja positiivsed nähtused. Kvantiteedi kasv võib põhjustada hüppe kvaliteedis. Üksikisik avastab reaalsuses uusi omadusi, uusi üldisemaid eristamisaluseid.
Filosoofia ajaloo historitsistlik maailmavaade jääb positiivseks ametliku ideoloogia käsitluseks, eeldades allikatele tuginemist, viitamist vikipeediale vms, tunnustades viimase piisana karikas suulist traditsiooni. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, ei tunnusta traditsioone ega tseremooniaid. Filosoofia ajalugu on müütide ajalugu, kuni eksisteerib isikuid, kes kannavad endaga müütilist maailmavaadet. Neid võib kohata nii meedias kui poliitikas, olles täisealised ja küpsed. Õhtumaine filosoofia teab väidetavalt üksnes kahte mõtlejat, kes on filosoofiat ennast mõistnud ajalooliselt. Need on Hegel ja Heidegger, kogedes ajalugu vastavalt kas vaimu või olemise ajaloona, väites vastavalt, et süstemaatilise filosoofia mõtte arenguetapid samastuvad filosoofiliste süsteemide järgnevuse korraga filosoofia ajaloos, Heidegger aga esitleb filosoofia ajalugu olemise ajaloona.
Sisuliselt on filosoofia ajalugu jagatav kaheks: ühelt poolt filosoofia ajalugu kui maailmavaateviiside ajalugu ehk kultuurinähtuste või vaimu ajalugu, teiselt poolt filosoofia ajalugu kui probleemide ajalugu. Saabumisel isik tajub maailma ja tajuvad isikud on oma olekust alati mingisugusel viisil teadlikud, isegi väga purjus mees oma purjusolekust või jäätumas polaaruurija Robert Falcon Scott oma külmundolekust, kuni teadvus kaob. Tõnu Luik on väitnud, et näiteks lill paneb oma kroonlehed kinni enne, kui vihma hakkab sadama, aga mitte pärast seda. Järelikult peab tal olema väga peen ajataju. Tundub, et lill tajub tulevikku teadvuseta. Ratsionaalselt ei ole tulevik ega minevik tajutavad, saades tajutavaks positiivse ajaloona, mis on kirja pandud. Aristoteles arvab, et nii tekkib aja pidevus. Pidevuse jagamisest ja tähistamisest võib olla alguse saanud matemaatika. Võib märgata, et olevikus elamist peetakse üldiselt otstarbekaks raskuste või murede korral oma elus. Siis öeldakse, et elada tuleb step by step. Saabumisel isik peab samuti saama hakkama teadvuseta, sest ta pole veel saabunud, ja sammumata.
@ost ia sueeb
Filosoofia aineks on mõtlemine. Kultuurilises tähenduses mõistetakse mõtlemisena valdkonda, mille sisu muudab kogemuse piire ja märkide tähendusvälju. Osa sellest sisust on Platoni järgi nimetatud idealiteediks ehk ideede valdkonnaks. Ideed on meile vajalikud selleks, et aidata analüüsida tegelikkust. Idee on ajalooline tõsiasi ja ettekujutatav ühtse muutumatu taustsüsteemina, mille pinnale projekteerub või projekteeritakse mõisteline analüüs. Filosoofia jaoks emateadusena, olles sünnitanud nii füüsika kui keemia, on mõte elektronide liikumine ajus (empiiriline aine) ja mõtlemine ajus toimuv elektrolüüs (keemiline protsess). Kultuurinähtusena lisab filosoofia mateeriale sotsiaalse mõõtme. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, saab olla üksnes mõtleja. Kuna ükski tõend pole ette kindlaks määratud jõuga, siis on idealiteet omistatav üksnes inimtsivilisatsioonile, seni kuni vastupidine saab tõestatud.
Sotsiaalsete üksiknähtuste objektiivsus kasvab välja valdkonna tervikust. Üldiselt mõistetakse sõnade tähendusi kui keelelisi kokkuleppeid, kuid esineb sõnu, mille tähendus pole kindlaks määratud keeleliste kokkulepete kaudu. Näiteks sõna ´õiglus´. Ka vastavat objekti, millele sõna õiglus oma mõiste läbi osutab, pole olemas. Õigluse objektiivsust kehtestab saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, positiivselt. Lisaks valdkonna tervikust kasvanud kokkulepetele eksisteerib sotsiaalsete nähtuste objektiivus kindlates tõlgendusskeemides ja arutlusstandardites. Näiteks saavad sotsiaalsuse tõttu objektiivseks reaalsuseks õigushüved ja juriidilised vahendid. Selletõttu saab positiivne esineda üksnes kirjalikult taasesitataval kujul. Positiivsus iseenesest tähendab filosoofia aine ühekülgset käsitelu.
Teine reaalsuse kirjeldamise viis on numbrid. Arvude tähendustega on määratud kindlaks diskreetne järgnevus, mida saab mõista ka ajana. Aeg lisab filosoofilise aine käsitelule mitmekülgsust, tõsikindlust ja sotsiaalsust. Matemaatika kui kõige abstraktsema teaduse seaduspärasused on võrreldavad sõnaliste kokkulepetega ja loogika üldiste reeglitega. Negatiivne abstraktsioon annab filosoofiale vajaliku teise külje. Aegruumiliselt terviklik mõtlemine võimaldab olevikulist kohalolu, mis on filosoofilise aine käsiteluks tingimus ilma milleta mitte. Filosoofias annab ajalugu mõtlemisele ainelise mõõtme, saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, üldistuseks vajaliku kohalolu. Aine iseeneses on katse muuta numbriline abstraktsioon keeleliseks konkreetsuseks. Aine iseeneses ja metaandmed, samuti filosoofia ajalugu iseenesest annab vähe filosoofia kui kultuurinähtuse arengule juurde. Kultuurinähtusena saab filosoofia areneda üksnes saabumisel isikuna, keda kunagi pole tulnud. Olevikuta jääks ka filosoofia piiriks algosakeste idee, mis piirab tema järelkäijaid.
Filosoofia on kultuurinähtus, eristudes ümbritsevast universumist ja keskkonnast, mille areng on saabumisel isiku kätes. Eksida ja näha üldisi seoseid sündmuste vahel on omane üksnes inimesele, mitte loomale või taimele. Mõtlemisvõime, andmete töötlemise võimekus, puutub üksnes inimesse seni kuni andmete valdamise kaudu saavad mõisted reaalseks, kuni otsitakse tõtt ja tuginetakse tõele. Filosoofia omandab teooria kultiveerimise tulemusel kunstlik/tehnilisi tähendusi, kujundades ise samal ajal valitsevaid kultuurikihte ja tehiolusid. Teooria on mateeriaga võrreldes kunstlik/tehniline eeskätt sellepärast, et kultuur ja mõisted on inimesse puutuvad, kes toodab iseennast. Sündmuste ja nähtuste vaheliste üldiste seoste nägemise oskus on ajaloo käigu jooksul jõudnud mõistelise kvaliteedini, rajades aluse filosoofia tekkimisele. Teoreetiline tegevus, mille sisuks on küsimuste esitamine ja lausete moodustamine, tähendab antud mõtlemisvõime efektiivset kasutamist.
Aine väärtustamisel on olulised nii antud olemine kui pidamine, jäädes mõlemad inimesse puutuvaks. Mida vähem mõtteid mõtlemisest, seda loomulikum tegevus, mida rohkem mõtteid mõtlemisest, seda teaduslikum teadvus. Oma kohustuste piiritlemine nõuab sättimist. Kuigi kultuur on mateeriaga võrreldes kunstlik ja teooria mõisteline, ei pea mateeria erinevus mõistelisest valdkonnast tähendama nende vastasseisu. Kunst on reaalsuse loomuliku arengu tulemus ja kultuur omandab kultiveerimise käigus kunstilisi/tehnilisi viise ja erinevaid laade vastavalt sellele kuidas areneb faktilistest asjaoludest arusaamine. Mõlemad on looduslikku päritolu sotsiaalsed nähtused. Kui poleks inimest, siis poleks kultuuri, sh kohustusi ja pidamist, elu ja surma. Ilma inimeseta oleks surm lihtsalt energia üleminek ühest olekust teise, vastavalt energia jäävuse seadusele. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, jääb siin tõenäoliselt nõutuks. Ta lahendab olukorra energia igavese jäämisega ühte olekusse, üldistavasse tänapäeva, kunstilise kultuurinähtusena, mida mõned tahavad näha jagatuna. Jagamine on tõenäoliselt võimalik.
@ost ia sueeb
Filosoofia on valitsev maailmavaade, emateadus, mis produtseerib jätkuvalt teaduslik/tehnilisi saavutusi. Haaramata inimese tahet või emotsioone nagu näiteks rituaalid ja kultus, on filosoofia teoreetiline. Kuid ometi see puudus haarab täielikult. Mõte viib saabumisel isikuni, keda kunagi pole tulnud. Oluline pole tema tulek, mida siiski ei saa välistada, vaid pärand, mille nimel elame ja teeme. See on maailmavaade, mis haarab kõik ideed, ideoloogiad ja ideaalid. Filosoofia erinevus ideoloogiast, mille eesmärgiks on omistada suvalistele ideaalidele vastuseid, seisneb selles, et filosoofia jätab idealiseerimata üksiku väärtuse, pidades mõnda neist vääraks või valeks. Aksioloogilises mõttes on ideaalide sidumine filosoofiaga õigustatud. Kuid metafüüsilises või epistemoloogilises mõttes toitub filosoofia olemisest ja ideede tervikust, nagu väitsid juba esimesed filosoofid.
Kreeka filosoofia saab oma lähtekoha maailmanähtusest, vesi, õhk, tuli, maa, millele omistatakse ajaline järgnevus. Thales mõtestab saabumisel isiku tuleku põhimõttega, et alati leidub samasugune, muutumatu põhjus. Toodud põhimõttest on kasvanud aine algosakese teaduslik teooria. Georg Simmel väidab, et meie tunnetuse ja tegutsemise sisu koosneb muutumatust osisest ja muutlikust osisest. Muutumatu osise moodustavad kogemuse tajutavad üksiktõsiasjad ja tahte viimased eesmärgid, muutliku osise aga põhjuslikud seosed, mis seostavad ning vabastavad inimese ühtlasi, ja vahendid eesmärgi saavutamiseks. Tõnu Luik presenteerib filosoofiat kui maailmavaate teoreetilist vormi, mis pretendeerib põhjendatusele. Uku Masing kirjutab uue mõtlemise võimalusest, psühholüüsist, nimetades seda uinunud võime äratamiseks, võrreldes seda histolüüsiga, sarnaselt nagu tõugust saab liblikas.
Elu mõte maailmavaatena saab olla maailma jätmine paremana maha kui me ta saabudes eest leidsime. See pärand, mille jätame saabumisel isikule, haarab looduskeskkonda ja noosfääri. Eeskätt järeltulevale põlvele mõeldud tegutsemine võib anda tulemuseks parema maailma. Küsimus on eeldustes ja eesmärgis. Nende vaheteost tuleneb võimalus, et kogupaketti kuuluv hingestus avaldab mõju ka teostatavatele projektidele. Võimalik psühholüüs on eraldi küsimus, mille pelk esitamine juba viib vastuse passiivse ootamiseni. Igavese Orpheuse igavene saabumine annab sisu filosoofilisele eneseteostusele. Selle tähenduseks võib olla Platoni väide, et filosoofia on suurim muusika, kui muusika on suur. Muusika parimates palades on täielikult haaratud nii eeldused kui eesmärgid. Nii ei ole elu mõtestamine elu ainuke mõte, nagu halvasti haritud või vähe moraalsed isikud sageli on arvamust avaldanud. Surm ei tapa, vaid halvab, arvatakse, millise arvamusega saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, kindlasti ei nõustu.
Filosoofia kui maailmavaate eesmärk on hoida mõte liikumises, samuti korrapärastes kommentaarides ainele ja pärandile. Kui eesmärgiks on jätta saabumisel isikule parem maailm, isikliku vabanemise kaudu, siis on oht ajada segi pärandi muinsuskaitseline ja pärimuslik osa. Pärand, mille jätame maailmale lahkudes saabumisel isiku jaoks, saab olla maailmavaateline, kooskõlas filosoofia kolmikjaotusega. Kaalugem, kas toimetused, mida teeme, võiks finišis päädida parema maailmaga saabumisel isiku jaoks. Kui mitte, siis on tegemist muinsuskaitselise maksiimiga, ära tee teisele seda, mida ise ei soovi endale tehtavat. See on väikseim möödunud mikrohetk, millele riik tugineb, et oma eetilistes nõudmistes ülenduda, soovides nõnda avaldada muljet saabumisel isikule, keda kunagi pole tulnud. Aga pärimuslik osa, muusika või Jakob Hurda algatatud rahvaluule kogumise näitel, millele tugineb kultuur, erineb filosoofia maailmavaatelisest eesmärgist ühetaolisuse poolest. Kultuuriline pärimus ei soosi mitmekesisust, kuigi võib sellele kaasa aidata liigilise pluralismiga. Muusika tähendus on sotsiaalselt liiga kitsas, piirdudes musikaalsusega. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna kitsastes raamides, piirdudes raamidega. Poliitilised maailmavaated eksisteerivad niivõrd kuivõrd saab valida vastandite vahel, mis on väga ühetaoline. Filosoofia seevastu annab ühetaolisusele lisamõõdu finišis, olles eesmärgist määratud. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, näeb mitmekesisust selles, et maailm on parem olnust, mille jätame lahkudes.
@ost ia sueeb
Filosoofia üldosa pole veel kirjutatud. Esineb palju sissejuhatusi filosoofiasse ja ülevaateid filosoofiast, samuti spetsiifilisi oskussõnu eeldavaid filosoofiaid ning teaduslikke või kunstilisi lähenemisi filosoofilisele ainele. Nende kõigi ühiseks omaduseks on ebaselgus ja avarus üksnes pühendunud isikute jaoks – seega ebatäielikkus. Need ajendid, mõjud ja toimed on viinud selleni, et eemaldusin koolkondades tehtavast koolifilosoofiast ja küpses arusaamine vajadusest filosoofia üldosa järele. Kas aga filosoofias üldse on selgus võimalik ja kuidas selleni jõuda? Filosoofia üldosa tähendab juurdumist filosoofia lätete juurde, anonüümsete mõtlejate poole, ilma nimeta, tituleerimata, tagasihoidlike filosoofide manu, kelle autorlusest ei teata midagi, sest nende tekstid puuduvad.
Algus on nimetatamata. Need on lätted, suuline suhtlemine, elamine ja armastamine, mis on alati eksisteerinud. Neist on alati ammutatud ja ammutatakse tänapäeval. See on reaalne copy left, mitte copy right mõtlemine. Nende mõtted küll kajavad eelsokraatilistes ja klassikalise filosoofia tekstides, mille autorid on teada, kuid neid pole siiski põhjust pidada algallikaks. Kindlasti said Thales või Herakleitos inspiratsiooni ühiskonnast, mis neid ümbritsesid. Iga sotsiaalne elukorraldus, mis on jõudnud riigiks kujuneda, vajab nimesid ja aadresse. Riik vihkab tituleerimatust, anonüümsust, registreerimatust, adressaaditust. Pigem on filosoofia üldosa õigustuseks infotehnoloogia arenguga kaasnev infoküllus, informatsiooni pinnapealsus ja märkide näilisus. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, võiks loota teatud selgust.
Filosoofia üldosa on õppeaine, juurest kasvav tüvi ja võra, kuna filosoofia on õppeprotsess. See on menetlus, mis seisneb ettevaatamises neist, kes liiguvad ees. Samuti nagu liikluses, kus eesmärgiks on turvalisus, saab vältida avariilisi olukordi kui vaadata ette kaugemale. Näha silmapiiri laiemalt ees liikuvast kolonnist. Filosoofia üldosa eesmärgiks on näha uut arusaamist, mis võib õppides saabuda. Ajaloolises mõttes sai filosoofia alguse ca 2500 aastat tagasi ja neid filosoofia algelemente näeme tänapäevalgi. Nendeks elementideks on märgid: sõnad ja numbrid; keel: müüdi ja kirjana; õigus: seaduspärasuste ja seadustena. Need on vahetult nähtavad elemendid, millest moodustuvad objektiivsed tunnused. Alati on kehtinud põhimõte, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu. Objektiivne tõendamine ilma tunnetuseta, mida saab anda saabumisel isik, peaks olema lubamatu. Ometi valitseb teaduses range tuginemine allikatele. Inimesse puutuvad elemendid on avaramad, kui tehniliste abivahendite abil nähtav, so mikro- ja teleskoobi vaatlusega tuvastatud elemendid. Filosoofia üldosa arvestab saabumisel isikuga. Seega on filosoofia üldosa teoreetiline distsipliin.
Kaasaegne filosoofia haarab kõik eriosad ja kogu ajaloo. Sellepärast on filosoofia emateadus. Teadmiste paigutamiseks on erinevaid võimalusi. Kuigi igale autorile kuulub püha võimalus struktureerida informatsiooni selguse huvides vastavalt oma nägemusele, peavad kõik teadmised elik kogu informatsioon vastavalt teemale, olema filosoofilises nägemuses haaratud. Isiklik lahutav üldistusvõime, mingi nähtuse lauseteks kodeerimine, pole mõeldav üksikisiku tegevusse suletuna. Inimene on õppiv olend, kandes seda kõike endaga kaasas, mida kunagi kuskilt loetud ja moodustades õpitu põhjal oma isiklikke lauseid. Igaüks lahutab nähtusi erinevalt. Teadmised saab struktureeritada valdkondadesse, eeldades faktilise tegelikkuse olemasolu või pidamist. Selguse huvides tuleb vahet teha tegelikkusel ja vormistamisel. Tegelikkus ja tõde on nähtused, mille vormiliseks väljenduseks on loogika esimene reegel (A=A).
Loogika esimene reegel on nö aususe reegel: räägi seda, mida oled näinud ja tead. Mõni teab, aga pole näinud, mõni on näinud, aga ei oska sellest adekvaatselt rääkida. Teadmistest üksi on vähe ja nägemisest üksi on vähe, nad peavad käima koos. Miinusmärkide liitmisel saame plussi. Matemaatikaga pole mõtet vastuollu minna isegi teadusel. Saabumisel isikuga, keda kunagi pole tulnud, on teine asi. Saabumisel isikut pole olemas olnud, aga kuna ta võib tulla, siis me ei saa seda välistada. Siis tehkem täna midagi, mida talle pärandada. Pidamine annab filosoofia üldosale usaldusväärsuse. Teiste sõnadega öeldes peab väljend olema sisendiga vastavuses, kuid mitte identses suhtes. Pidamise kohaselt vastanduvad tõde ja vorm tekstis. Nende samastamine tähendaks ebaselgust. Üksnes selged suhted võimaldavad kindlustunnet. Filosoofilistes tekstides räägitakse sõnadest, mõistetest, terminitest jms. Mõned religioossed tekstid räägivad samuti sellest, et alguses oli sõna. Selguse huvides tuleb neil vahet teha, eristada sõnu ja lahutada mõisteid.
Filosoofia üldosa kirjeldused on sõnalised, kuigi sõnaga koos on alati kehtinud numbrid. Erinevad viisid kannavad erinevaid tähendusi. Üldosa initsiatiiv tuleb siiski keelest. Filosoofia üldosa eesmärgiks on kujundada filosoofia mõistmiseks, filosoofiast arusaamiseks ja filosofeerimiseks vajalikud alused. Tähtsust omavad siin loogika reeglid, argumenteerimisoskus ja oskus mitte kalduda kõrvale teemast. Filosoofias on igakordse käibesüsteemi tõhusus arendatav üksnes isiklikult, koolkonnaväliselt, ilma tiitliteta. Kõik, mida me teeme, omandab mõtte saabumisel isiku jaoks, keda kunagi pole tulnud, kui see on tehtud hästi ja omab pärimisväärsust. Tõe selgitamine annab filosoofiale liitva (ühiskondliku) ja lahutava (isikliku) üldistusvõime, mille kasutamise eest mõtleja vastutab või sureb.
Persona in fieri 
Värsked kommentaarid