Sookuivatamise iidol Eesti ajakirjanduses

@huviline
Õhtulehe 30.11.2016 artiklis „Viis pilti Eesti elust ehk kas sookoll ikka on nii hirmus“ antakse meile võlts arusaamine erinevate sugude rollist ühiskonnas: nagu poleks füüsilistel erinevustel olulist tähendust ja relevantseteks peetakse hoiakuid ja suunamist. Õhtulehe 03.12.2016 artiklis „Sooteadlikkus: tõde ja tõlgendus“ antakse meile möödunud millenniumi aegne arusaamine karjuvast feminismist. Kõva häälega selge jutt meeste ja naiste võrdõiguslikusest valitses ühiskonnas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu perioodil, mil praktiliselt kõik naised käisid tööl. See on teadmine, mis pole iseenesestmõistetav. Eriti tänapäeval, mil paljud isikud on roosade Salvo kelkudega kihutamas nooruspõlve halvustamise mäest alla. Unustatakse ära, et teoreetiliselt on proletaarne kommunism ja feminism sugulased. Miks üldse on sookuivatamisest saanud iidol, mida meedia väsimatult ekspluateerib?

Sookuivatamisest on saanud iidol sellepärast, et meedia ekspluateerib põnevat nähtust väsimatult, silmad pärani kinni („Eyes Wide Shut“; Stanley Kubrick). Sookuivatamise käsiraamat („Tõde ja õigus“; Anton Hansen Tammsaare) pole meedia arvates piisav, saates sama asja lahkama ajakirjanduse. Paraku rüütab ajakirjandus ennast võõraste sulgedega. Lisaks on ajakirjandus alamaastme kirjandus lugude jutustamise alal, küündimata lugudes sisalduva tõsikindluseni, mida kannab endaga kunstiline pateetika ja eepika. Lood, kus mehe ja naise saatus kujunevad erinevalt, liigitab ajakirjandus müüdiks. See on õige, lood ongi müüdid. Lugude kummutamine teaduslike uuringutega aga tundub jabur. Võib-olla tõesti on statistika ja teaduslike uuringutega võimalik tõestada, et Aphrodite ei sündinudki tegelikult merevahust. Vaevalt aga õnnestub Praxise teadlastel tõestada, et merevahus, millest sündis Aphrodite, ulpis titaan Kronose (Chronos; aeg) isa Uranose sirbiga äralõigatud suguti. Iga lugu või müüt on tõsikindel uurimisaine („Võrdlev mütoloogia“; Jaan Puhvel). Igas loos sisaldub annus tõde tegelikust elust.

Küsimus ei ole saatuses, müütides või teaduses. Probleemina on tunnetatav uute sotsiaalsete iidolite teke, mille taust on ebaobjektiivne. Probleem seisneb erapoolikus uurimises, mis ei võta reaalselt antud sündmuskohta arvesse. Sugu on isikule antud looduse või keskkonna poolt. See on anne, mille saamisel ja sündmisel pole võimalik kaasa rääkida või valikuid teha. Samuti nagu on kaasasündinud mõtlemisvõime, loogiline järeldusvõime ja välismaailma tunnetus. Keegi meist pole sündides vaba tegemaks valikuid. Veelgi vähem vaba valiku tulemus on isiku laiem seisund looduslikes raamides. Nendes raamides on kehtestatud antropotsentristlikud reeglid, mille rikkumisel või täitmisel on isik täiesti vaba või vähemalt peaks olema. Seega on looduse poolt antud tunnuste mittearvestamine sündmuskoha vaatlusreeglite rikkumine.

Väliste sootunnuste põhjal saab ja peabki tegema järeldusi sookuivatamise kõlvatuse kohta. Kui anatoomia on erinev, skelett erineb, käed erinevad, hääl erineb, siis on ka sooritusvõime on erinev. Kui sooritusvõime erineb, siis on õigustatud, et mees ja naine saavad sama töö eest erinevat palka. Palgalõhe ühiskonnas peaks olema sotsiaalne prioriteet (mehed, naised), nagu ka töötuse olemasolu (laisad, töökad), ilma milleta pole vaba turumajandust ega konkurentsi. Tööandja jaoks on lõpuks oluline töö tegemise efektiivsus, isegi mitte sooritusvõime, sest see on üksnes võimalus. Palgalõhe kaotamine oleks reaalsust moonutav. Meeste ja naiste sooritusvõime erineb väliste sootunnuste põhjal. Mehed jooksevad kiiremini, hüppavad kõrgemale ja viskavad kaugemale. Üks on tugevam sugu, teine on ilusam sugu. Ilu- ja armastuse jumalaks on Aphrodite, mitte Zeus, ja ühte teisest viletsamaks pidada on minule arusaamatu, kuna mõlemad on Olümpose jumalad.

Repliik inimõiguste päeva puhul – kas lollide jaoks peaksid kehtima inimõigused?

@ckrabat
ÜRO Peaassamblee kiitis 1948. aasta 10. detsembril heaks rahvusvahelise inimõiguste ülddeklaratsiooni. 10. detsembril tähistab maailm rahvusvahelist inimõiguste päeva. Eesti Inimõiguste Instituut korraldas sel puhul Tallinnas esindusliku konverentsi, mille juhatas sisse Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves ja kus osalesid mitmed oma eriala eksperdid, teadlased ja poliitikud. Õiguskantsleri koduleheküljel meenutatakse inimõiguste ülddeklaratsiooni esimest artiklit, mille järgi sünnivad kõik inimesed oma väärikuselt ja õigustelt võrdsete ja vabadena. Küsimused sellest, mida tähendab olla inimene ja mis on meie väärikus, olid aktuaalsed ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmise ajal ja on seda ka praegu. Mitmed riigid (Uus-Meremaa, Hispaania,  USA New Yorgi osariik) on tõstatanud inimahvidele inimõiguste andmise. Kuid ikkagi tuleks kõigepealt defineerida, kes on inimene ja seda seoses lollide massilise lõimumisega inimeste sekka. Kas inimõigused kehtivad ka lollidele ja kui jah, siis miks? Kas lollidel peaksid olema inimõigused, kuigi on teada, et nende arvukus ja mõju planeedil kasvab progressiivselt, mis ohustab hukule määratud inimkonna eksistentsi? See toob fookusesse ka tehisintellektidele inimõiguste andmise, sest teatavasti on ka lollid geneetiliselt muundatud robotid, kelle kontseptsioon töötati välja ammustel aegadel Nibirul ning kes sealsete reptiilide poolt kunagi Maale asustati tõrjumaks välja inimesi ja teisi looduslikke organisme, planeedi põliselanikke.

Paola Cavalieri ja Peter Singer alustasid 1993. aastal “Inimahvi projekti”, et kiskuda maha barjäärid inimeste ja mitteinimeste – loomade vahel. Peter Singer kirjutab: “Kuidas saame keelduda tagamast samasuguseid õigusi inimahvidele, kes ületavad selgelt teatud osa inimesi nii ratsionaalsuselt, eneseteadvuselt kui ka emotsionaalsetelt sidemetelt teistega?” Inimõiguste omistamine tehisintellektidele, robotitele ja lollidele, on aga hoopis teisest ooperist.  Hästi palju jama on tulnud sellest, et liikidevaheliste erinevustega ei arvestata. Inimõigused võiksid olla ainult inimeste jaoks ja lollidele võiksid jääda lolliõigused – lõuad pidada ja edasi teenida. Lollide inimõigused tõstatuvad eriti teravalt tänasel päeval, kui praktiliselt igaüks võib toanurgas lolli valmis teha ja temalt ei nõuta isegi minimaalsete kvalifikatsiooninõuete täitmist. Autojuhtimiseks või töökohale kandideerimiseks tuleb eelnevalt läbida koolitus, sooritada eksam ja esitada vastav tõend. Lolli võib aga igaüks omal käel poolte kokkuleppel toanurgas valmis teha ja ühiskonnale üleskasvatamiseks esitada. Miks ei ole see tegevus litsenseeritud? Kõigepealt sooritad eksami ja alles siis lubatakse linade vahele … Praegu liigub protsess kuidagi vastupidises suunas – lollid omandavad üha rohkem inimõiguseid ja inimestele jäävad lolliõigused, sest nad ei suuda Novgorodi WC-s lollidega võidu joosta. Karda lolli, aktiivne loll on ju ühiskonnale ohtlik.

Femmar fatale ehk saatuslik femmar

@jolli
Üks tont käib ringi mööda Euroopat ja see ei ole mitte kommunismitont, vaid nimetatu noorem vend, feminismitont. Nimetet tont sobib suurepäraselt asendama ka igaühe isiklikku Tonti nr. 5, sest kohustuslikus korras enesetsensuuri kehtestamine tähendab ühtlasi ka tondihirmu. Inimene võib vales kohas valel ajal poetatud mõttepojukese eest saada karistatud või isegi represseeritud, sest talle tehakse selgeks, et sõnavabadus ei tähenda sõna vabadust, vaid kohustust mõelda etteantud kasti piires. “Out of box” mõtlemine ei ole Tont nr. 5-te puhul tolereeritud, sest kes raisk sinul, paks-valge-tööl-käiv-keskklassi-mees, lubas mõtlemisega tegeleda? Mida, kuidas ja kuipalju mõelda, seda otsustame Meie! See “meie” on muidugi igal konkreetsel juhul erinev survegrupp, aga kunagiste neukkulehtede päises oleva slõugani uuendamisel oleks teema piires püsides selleks “kõigi maade ühinenud feminism”.

Ma ei tea, kui suurt eeskuju avaldab tulevase feministi kasvamisele lapsena loetud ilukirjandus. Kas maailma tugevaim tüdruk Pipi Pikksukk, kes tõstab oma tugevatel kätel õhku ja seljatab maadlusringis mängleva kergusega “maailma tugevaima mehe”, tsirkuseartist Kange-Adolfi, tekitab feminist-lugejas rollimudeli? Kas sotsiaalseid norme põlgav, (pane nüüd tähele!) meespolitseinike eest mööda katuseid põgenev, ilmselt steroide tarvitav (sõi kõik apteegist ostetud arstimid korraga ära) ja koristamist vihkav (elas Segasumma suvilas) naisatleet, kes muskleid kasvatades hobust verandale ja tagasi tõstab, ikka sobib korraliku tütarlapse öökapiraamatuks? Kuid see ei ole hetkel teema nagu ka naeruväärsed, aga täiesti tõsised katsed Pipi-raamatut tänapäevases poliitkorrektses roosamannavõtmes ümber kirjutada. Kirjaniku tekst on püha, käed eemale originaalloomingust! Kui keelustada, siis täiega, kui lubada, siis reservatsioonideta. Pealekirjutaja on loomulikult on selle viimase poolt!

Poliitiliste nõudmiste kattevarjus avalikku korda rikkuvast retsidiivsest käitumisest välja kasvanud feministlik liikumine, mis tegevuse algaastatel kehtestas ennast kaaskodanike vara hävitades, ei saa ju ometi olla aluseks ühiskonna paremaks, õiglasemaks ja sallivamaks muutmisel? Läbi kriiside areneb ühiskond mõistma, et homne on tänasest parem, kuna me teadvustame, mis teeb selle homse inimväärtuslikumaks, aga kui sulle, maskuliinile, feminiinse jõuga “pasunasse antakse”, võib see küll sõnumi paremini adressaadini toimetada, aga paneb selle sisusse kriitilimalt suhtuma. Vaimne vägivald ei lahenda probleemi, vaid tõstatab kohe mitu uut.

Pealekirjutanu on kaugel sellest, et nõuda naistele sama tööpanuse eest väiksemat tasu või võtta naistelt ära valimisõigus. Sellisena ümbersõnastatult kõlaksid väited ju absurdselt? Kõik õigused, mis ühiskonna toimimiseks vaja, on ju ometigi viimase kahesaja aasta jooksul kehtestunud. Nende õiguste nimeks on inimõigused, jagamata neid eraldi mees- või naissoo õigusteks. Koos ühiskonna arenguga on inimõigused edasi arenenud. Ei ole enam kauged Nibiru valitsemise ajad, kui lollkond pidi reptiilidele püramiide ehitama ja nende ainukeseks õiguseks oli suu pidada ja edasi teenida. Rääkides naisõigustest, komistamegi kavalalt peidetud lõksude otsa. Kas feministid seisavad naiste õiguste eest või esindavad nad pigem oma isiklikke ärihuve, just nagu mingi ameti- või äriühing oma liikmeid esindades juhtkonna omi? Paraku on jäänud mulje, et häälekas vähemus on järjekordselt võtnud enesele õiguse esindada vaikivat enamust, kuigi viimane ei ole seda neilt kuidagi palunud või neid selleks delegeerinud, volitanud.

Seda näeme kasvõi meie valimistulemustest. “Miks on võimu ligi lubatud nii vähe naisi?” küsivad feministid, näpp süüdistavalt mehele suunatud nagu oleks see kuidagipidi meeste süü! Oh ei, meil ei ole ju valimiskastide juures mehi ega naisi, meil on valijad! Valija aga tundub oma valikutes olema täiesti viisakalt soopime, sest kuidas muidu seletada, et ka naised valivad mehi ja mehed naisi, mitte ei avalda oma poliitilisi eelistusi soopõhiselt? Kui valik toimuks soopõhiselt, oleks ehk pealtnäha kõik korras: naised valivad naisi ja mehed valivad mehi. Kas me sellist Eestit tahaksimegi? Valimisi, kus “rindejoon” valitavate vahel kulgeks soopõhiselt? Kus tippu ei pääse inimene oma isikuomaduste ja võimete alusel, vaid teda upitavad üles mingisugused sookvoodid? Nii, et me ei saaks poliitikut vaadata, kui oma valijaid esindavat professionaali, vaid kui kvoodimeest või kvoodinaist, kes tõusis tippu soodsa pärituule – sookvoodi paitusel? Tule soovolinik appi! Just selline mõtlemine olekski tipppoliitikas tegutsevaid naisi rämedalt alavääristav! Nemad on ju saavutanud oma positsiooni ilma abivahenditeta, sest valija on neid usaldanud, mitte sellepärast, et ta on “õigest soost” või mõnest teisest survegrupist.

Süüvides feministide enimkõlanud eesmärki saavutada naiste võrdsus meestega Euroopas, aastal 2015, mis oleks nagu a priori ka veel tänapäeval ebavõrdne ja vajaks kohest ja häälekat muutmist, siis kas siin on tuua vettpidavaid (miite propagandistlikke) näiteid sugudevahelisest ebavõrdsusest? Ikka see sooline palgalõhe? Palun näidata selle väite tõestuseks ette seadus, kus on kirjas, et naisele tulebki sama töö eest mehest vähem palka maksta? Pole sellist, seadus keelab sellise tegevuse vägagi üheseltmõistetavalt! Pigem ongi just nimelt naissoost töövõtja kaitseks kehtestatud mitmeid naisi kaitsvaid töökaitsealaseid lisaseadusepügalaid. Aga siin ei ole võrdõiguslikkusega midagi pistmist, eesmärgiks on kaitsta bioloogilisest baasist tulenevalt nõrgemat, sest on ju ütlematagi selge, et keskmise naise organism ei pruugi taluda keskmise mehega omaga võrreldavaid koormusi mõnel füüsiliselt raskel tööpostil, mistõttu vajame siin naisi kaitsvaid regulatsioone.

Lepime kokku, et naine ja mees on erinevad. OK? Ja sellest tulenevalt on loodus ette näinud ka erinevad soorollid. Võtta ja taguda kõik need erinevused ühe laia lauaga siledaks, ei ole mõistlik ega ratsionaalne soov, küll aga annab võimaluse isiklikel motiividel Novgorodi WC-l teostatavateks manipulatsioonideks. Kuidas saab naine teada, kuidas peaks üks naine välja nägema, käituma ja mõtlema? Eks ta uurib erinevaid allikaid – moe- ja sisustusajakirju, etiketti, käitumisnõuandeid, stiiliabi, seltskonnakajastusi, popkultuuri nähtusi, kokaraamatuid ja mida iganes, et olla harmooniline inimene. Kui ta aga peaks kuskil internetiavarustes komistama femmar fatalede otsa, kes sarnaselt neukkudele, ei salli individualismi ja kogunevad hulgiti, näeb ta järsku, et kõik see, mida ta on senini heaks pidanud, ei olegi õige. Ta ei ole enam ainus ja eriline naine, vaid osa massist. Ei ole õige ennast ehtida, sest kas sa tõesti tahad meestele meeldida? Oi kui patriarhaalne, seksistlik, sinu olemust allasuruv ja soorolle põlistav mõte! Kust sa sellise idee said, sina, moodne naine? Õppisid häid kombeid? Aga kes ütles sulle, mis on head kombed? Sa ei tea jah? Mehed ütlesid! Needsamad mehed, kes kasvatasid sinust naise…

Sa ei lase sellel ju ometi juhtuda? Tagane, saatan, tagane mees! Miks on meestele rohkem lubatud, kui naistele? Miks ei tohi naised ennast kooma juua, ropendada ja rõvedalt käituda? Kes keelab? Teadagi kes – meeste poolt peale surutud patriarhaalsete šovinistisigade juhitud maailm! Tahavad kõik hea enesele hoida, aga sinule, naine, jätta vaid head kombed ja vagura käitumise. Sa ei märganudki varem, et nii sind orjastatigi, jah? Mehed on kavalad, seda nad oskavad! Pidas meeles sinu sünnipäeva, tõi sulle lilli? Oi kui vana ja läbinähtav trikk! Tegelikult tahtis ta sind orjastada, sinu üle domineerida, sest lilli toovad ju orjapidajad! Pista need lilled talle sinnasamusesse! Sinu eest võideldes oleme meie, feministid, sulle välja toonud õiguse käia tööl. Nüüd on sul omal raha, et endale ise lilli osta. Aga sa ei lange ju ometi sellisele väikekodanlikule tasemele, et sulle meeldiksid, seda sõna on rõve isegi välja öelda, lilled? Ära ole nõrk, talla oma tanksaabastega mehe roosipeenras ja näita, mis on üks tõeline naine, kes enesega manipuleerida ei lase! Kulista alla pudel õlut, lase häälekalt oma parim peer ja näita mehele, kes, türa, on majas peremees! Näedsa, isegi keele on nad ära rikkunud! Peremees, meremees, reamees, esimees, postimees, remondimees, torumees, seltsimees… Nagu naine ei saakski selle kõigega ise hakkama? Orjapidajad!

Ah et tuli üks, kes väitis, et sa oled kauneim kõigist? Et tema on Shrek, aga sina oled Fiona? Tema on sookoll, sina aga printsess? Et ta toob sulle taevast tähetolmu, laotusest kätte kuldse kuu? Asetab Päikese sinu jalgade ette? Kas sa ei vaadanud täpsemalt, kes seda kõike lubas? Mees! Mees lubas seda! Haaa! Sinule, naisele, ei ole vaja, et sind pjedestaalile tõstetakse ja jumalannana austatakse, sest sina oled ju võrdne, võrdsem, kõige võrdsem! Hurraaa, edasi barrikaadidele, uued amatsoonid! Tampigem tagasi porri sookoll, sinna kust ta tuli, vastik haisev ebard! Ja nii saabki arglikust Tiiu Talutütrekesest julge hunt, feminist nagu sina, kes sa täiendad feministide faalanksi okkalisi ridu võitluses ülemaailmse meeslusega. Ideed ei sure! Edasi, naised! Mõni murdus, lahkus mehele… Aga siin me seisame, võimsalt kui müür, sinu eest, naine!

Mees ohkas, räntsatas diivanile, avas õllepudeli ja võttis telekapuldi kätte. Kas naine on mehega võrdne? Oh ei, kaugel sellest. Naine on mehest parem, palju parem! Ja iga normaalne mees teab seda niigi. Teleka peegelpildilt aga vaatas talle vastu sookoll Shrek, paks mees oma parimates aastates.

Stseen Federico Felllini filmist “Amacord” – “Voglio una donna!” (“Tahan naist!”)

Eesti mees

@ckrabat
Kui burksiputka ette peaks saabuma selline keskmine tõupuhas Eesti mees, siis milline see oleks? Ta võib olla 181 cm pikk, ülekaalus või isegi rasvunud, kuid kehva tervise üle ta ei kurda ega tervisest suurt ka ei hooli. Stereotüüpide järgi on eesti mees materialistlik ja töökas, aga ei hoolitse enda eest ning on oma positsiooni pärast pidevalt pinges. Ta teenib päris head palka ning väärtustab traditsioonilisi pereväärtusi, perekonda, lapsi ja kodu. Keskmine eesti mees tunneb muret kindla töö, elukoha ja majandusliku toimetuleku pärast. Viiendik meestest kannatab stressi all, kolmandik suitsetab igapäevaselt ja alkoholi tarbib keskmine mees vähemalt paar korda nädalas. Riskikäitumise sagedasemateks tagajärgedeks on joomine, suitsetamine ja joobes autojuhtimine. Püsipartnerit otsib ta kaua ja leiab selle kolmekümne neljandaks eluaastaks ja tema unistuseks on omada palju lapsi, vähemalt 2-3, kuigi praktikas piirdub 1-2 lapsega. Naisele on ta põhiliselt truu mees, kuigi mõni kõrvalehüpe võib küpsemas eas ikka ette tulla, umbes pooltel juhtudel ilma kondoomita. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli Eestis 600 352 meest ja 693 884 naist, seega oli naisi peaaegu 100 000 võrra rohkem, kuid see on seletatav meeste lühema elueaga. Ülekaal muutub naiste kasuks alates 40-st eluaastast. 75-aastaseid mehi on juba poole vähem kui samaealisi naisi. Keskmine eesti naine on kuus aastat vanem kui keskmine eesti mees.

Kolm aastat tagasi tehtud uuringu järgi oli keskmine eesti mees 38-aastane 179 cm pikk ja 83 kg raske. Tema kuupalk on 900 euro ringis brutos ja suure tõenäosusega töötab ta ehituse, transpordi või töötleva tööstuse alal põhiliselt oskustöölise, operaatori või ka juhtivtöötajana. Keskmine mees töötab üheksa tundi päevas, pool tundi rohkem kui tema naine, aga saab naisest ka 200 eurot rohkem palka. Poolteist tundi päevas tegeleb mees lastega, 2,5 tundi pühendab sportimisele, kaks tundi istub arvutis ja veidi üle kahe tunni vaatab telekat. Tervelt seitse tundi jääb üle muudeks tegevusteks, sh magamiseks. Keskmine vanus abiellumisel on 30 eluaastat. Selleks ajaks on abiellu astunud 60% meestest ja 50% naistest. 34-ks eluaastaks on perre sündinud üks või mitu last ja kõige populaarsem aeg abielu lahutamiseks on 35-39 eluaasta vahel. Tervelt 62% eesti meestest töötab ja 13% otsib tööd. Kui veel eelmise sajandi lõpus ulatusid keskmise eesti mehe eluaastad 64-ni, mis oli üks madalamaid näitajaid Euroopas ja ta elas keskmiselt 12 aastat vähem kui tema naine, siis tänaseks on keskmine meeste eluiga tõusnud 71,2 eluaastani. Sellegipoolest elab keskmine naine mehest kümme aastat kauem.

Keegi blogija on pannud kokku koondportree keskmistest eestlastest Laurist ja Liisist. Lauri on hilistes kolmekümnendates väikeettevõtjast Audi-omanik, samal ajal kui kõrgharitud Liis töötab Swedbankis. Lauri on naiseomanik ja tal on kaks last, samal ajal kui Liis on vallaline ning käib sõbranna Gerdaga trennis. See on ilmselt selline keskmise eestlase iluideaal, missugused paljud tahaksid olla kui tiivad kannaksid. Laialtlevinud kuvand näeb eesti meest mühakliku ja foobsena. Kui tiivad ei kanna, tuleb lennata madalamalt ja halvemal juhul või juhtuda nii nagu keskmise eesti mehe Andres Tammega, kes otsustas eluga lõpparve teha. Tavaline eesti mees. Keskharidusega. Lahutatud. Abiellus kolmekümneselt, kuid viis aastat hiljem lahutas. Üks laps, kellega ta peale perekonna lagunemist enam ei kohtunud. Töötanud ehitajana ning taksojuhina Eestis ja Soomes. Jõi, aga narkotsi ei pannud. Lahkumise hetkel töötu. Elust lahkumise hetkel oli ta neljakümne aastane. Tal oleks elada jäänud veel 31 aastat. Kuigi feministlikes ringkondades on moes pidada tuliseid diskussioone soolise palgalõhe üle, on probleemid kardetavasti kusagil mujal. Mina ei suuda uskuda, et Euroopa Liidus on võimalik saada võrdse töö eest ebavõrdset palka. Probleemi juured on mujal, kui naised töötavad vähem tasustatud ametikohtadel haridus-, sotsiaal- ja teenindussfääris. Mehed ei saa endale lubada madalapalgalistel ametikohtadel töötamist, sest traditsiooniliselt vastutavad nemad perekonna majandusliku heaolu eest ja neile on asetatud suurem sotsiaalne vastutus.

Soolise võrdõiguslikkuse ekspert Liina Järviste jutustab Marist ja Mardist: “Kohtuvad kahekümnendates eluaastates naine ja mees. Ütleme, et nende nimed on Mari ja Mart. Maril on magistri- ja Mardil bakalaureusekraad. Pärast kooli lõppu alustab Mari teenistust riigiametis ja Mart arenevas eraettevõttes. Nende sissetulekud on üsna samaväärsed. Vahest on Mari lootused töökohta vahetades saada isegi kõrgemat tasu kui vastsel abikaasal.” Jamad hakkavad pihta siis, kui Mari ja Mart loovad perekonna. Meeste töökindlus ei pruugi pingele vastu pidada ja nad kipuvad kiiremini läbi põlema. “Pärast töötuna veedetud poolt aastat otsustab Mart minna Soome tööle. Elatisraha ta enam ei maksa ja laste sünnipäevadel ei helista. Kolm aastat hiljem kuuleb Mari, et Mardiga juhtus õnnetus. Kaks koolilast jäävad Mari kasvatada ja korterilaen vajab tasumist. Tütrel tuleb peotantsutrennist loobuda ja poeg ei lähe välismaale klassiekskursioonile.” Kuid stereotüüpne Novgorodi WC poolt totaalse meedia abil kujundatud avalik arvamus peab lõhki läinud perekonda tabanud olukorras süüdlaseks Marti, kes ei suutnud talle esitatud sotsiaalset tellimust täita ja ebaõnnestus, mis viitab meeste suuremale sotsiaalsele vastutusele. Marti peetakse süüdlaseks, et Mari ei saanud ametikõrgendust ning pere majanduslik olukord halvenes.

Vassimisest ja valetamisest

@huviline
Riigikogu on lugemas kooselu seaduse eelnõu ja sihtasutuse “Perekonna ja traditsiooni kaitseks” juhataja Varro Vooglaid süüdistab kooselu seadustamise ettepaneku tegijaid vassimises ja valetamises. Üks ettepaneku tegijaid, Riigikogu esimees Eiki Nestor väidab raadios, et ta ei saa sellisest kitsarinnalisusest aru. Normaalne demokraatlik ideede võitlus. Inimõigustest on saanud valitsemise vältimatu vahend. Sama on korralduslikus mõttes ette nähtud saabumisel isiku jaoks, kellele samuti peaks riigi kaitse laienema, kui mõni sama- või erisooline paar lapse oma perekonda juhtub adopteerima. Suutmata paari sammu kaugemale mõelda, mis saab siis, kui mõni väike peaks sündima, on veel sündimata lapsed sellega paigutatud õiguslikku raamistikku. Iga laps tahab oma ema ja isaga koos elada. Isegi kui kooselu ei õnnestu, siis laste soovid kogu maailmas jäävad alati loomulikuks.

Paar, kes mängib isa ja ema, on lapse jaoks õudusunenägude allikas, mis pisaraist tekkinud. See on lihtne matt paari käiguga, mis meid ees ootab, kui jätame kaasmängijaga arvestamata ja unustame pärast käiku kellanupule vajutada. Pole ju teada, mida need lapsed suureks saades arvavad vanematest, kes lapsi saamata lapsi soovisid ja adopteerimise teoks tegid. Tagasiadopteerimine on keeruline. Adopteerimist kaaluvad spetsialistid pikalt ja põhjalikult, enne kui mõnele paarile ettepaneku teevad. Mitte iga pere ei sobi lapsi adopteerima. Tavapärane praktika on laps sünnitada. Adopteerimine on hälve sünnitamise suhtes. Olen kuulnud paaridest, mehest ja naisest, kes on lapse tagasi andnud. Nad said aru, et ei suuda lapsele pakkuda tõelist kodu, kus isa ja ema ei mängita. Samasooliste puhul käib mäng veel palju kõrgemate panuste peale. Panusteks saabumata isik ja inimõigused, millest on saanud valitsemise vältimatu vahend. Tõsiasi on see, et adopteerimine pole isegi igale erisoolisele paarile jõukohane, kes vastutustundlikult oma kasvandike tuleviku peale mõtlevad. Sobivas kodus peab leiduma jõudu võtta vastu lööke. Lapsed ei valeta ega vassi. Nende meeled on avatud ja vastuvõtlikud heale ja halvale, mida nad meie ümber näevad, eelkõige aga loomulikele soovidele. Kuid saabumisel isik ei saa aru õigusriigis ettenähtud korralduslikest ettekirjutustest, mis kõigile kaitset pakuvad, aga tuleviku tähelepanuta jätavad.

Olevik on formaalne, isegi ettekirjutusena, nagu kiri üldse. Formaalsed on need argumendid kitsarinnalisusest ja vassimisest, mille toetuspunktid sätetest, statistikast või sotsioloogilistest uurimustest hangitud, sest need on ettekirjutatud reeglite järgi koostatud, mis vabaduse tedretähnilist nägu arvesse ei võta ega saagi võtta. Mida rohkem piiranguid, seda rohkem kaitset, kuid mida rohkem kaitset, seda vähem vabadust. Nii on see riigi puhul, mida Eestis peavad paljud absoluutseks väärtuseks. Perekonnas, tõelises kodus, on vastupidi. Seal elavad lapsed vabalt ja saavad karistada, kui reeglite vastu eksivad. Inimene on ju ekslik. Kuid kuidas karistada reeglite vastu eksinud last, kes on adopteeritud eri- või samasoolise paari poolt, kes ise reegleid rikub? Selline laps läheb käest ära, kui spetsialistid peaksid adoptiivperet valides eksima. Selleks, et nad ei eksiks, on kehtestatud ranged reeglid, mida tuleb raudselt järgida. Tants käib pika peenikese nööri peal, kus samm sammu haaval astub saabumisel isik.

Perekond kasvatab väärtushinnanguid. Samasooline perekond adopteeritud? lastega gay-paraadil.

Foto: http://i.livescience.com/images/i/000/023/490/i02/gay-parents-120112.jpg?1326493667

Õõvastav pööre

@huviline

Üleriigilised ajalehed kajastavad 27.11.2012 artiklites 21.12.2012 aset leidvat sündmust kindlustusturul, mille kohaselt meeste ja naiste kindlustusmaksed võrdsustuvad. Käesolev alternatiivfoorum on selle kohta varemgi mureliku suuga sõna võtnud, kuid siiski tundub sama asja avalikus pressis lugeda nii jube. Lisaks tekkis ka uusi isiklikke vaateid, et kogumuljet pole võimalik teisiti nimetada kui õõvastavaks. Küsimus ei ole majanduslik, vaid meid kõiki puudutavas poliitilistes valikutes. Kuskil on mingi viga tehtud  ja viimase maailmasõja kogemusest pole mingeid järeldusi tehtud. Ees ootab läbini märkide näilisesse udusse mattunud maailm, mis headuse egiidi all kaugeneb reaalsusest.

Pöördeks saab toimuvaid protsesse nimetada ainult tinglikult, sest iseenese naba vahtimine on pigem seisak, mis sai alguse mõnda aega tagasi. Probleem on poliitikas ja seda toetavatest sätetest arusaamises. Sätted on olemuselt ühiskonna naba, ettekirjutus, mis peaks mingit kindlust pakkuma, kui veel olematu oht mingil hetkel realiseerub. Potensiaalselt on kogu aeg võimalik, et risk realiseerub kahjuks. Kindlustus seevastu maksab kinni juba tegelikult tekkinud kahju. Poliitilised valikud Euroopas tunduvad ekslikud, et mingi harta või muu ettekirjutust sisaldav dokument on tähtsam tegelikkusest. Kindlustus sunnitakse tegema ebanormaalseid asju, mille olemasolu on statistiliselt ja teaduslikult tõestatud, põhjendades seda ettekirjutustega, nt kokkulepetega, hartatega või ükskõik mis muus vormis ettekirjutustega. Ettekirjutus ei tohiks olla kunagi tähtsam kui inimeste tegelik elu ega sekkuda nende ellu. See oleks sama hea kui me hakkaksime elama ilmaprognoosi järgi. Head ja halba ilma pole tegelikult olemas, on ainult vilets varustus. Või nagu ütleb Gregor Kesk-Aasia raketivägedest, pole olemas inetuid naisi, on ainult vähe viina. Teiste sõnadega öeldes, omavahel suhtlevad inimesed ei saa olla ühesugused.

Eriti ühesuguseks muudetakse isikud Haagis või Strasbourgis tehtavate kohtuotsustega, sest kohtuotsused on kogu headuse impeeriumis (EL) kohaldatavad ühtemoodi. Võrdsus ongi ettekirjutuste omadus, sest kõik inimesed on võrdsed seaduse ees, mitte omavahel. Ettekirjutusena, mingi tulevikus ettenähtava eraviisilise rahulolematusena võis seni vaikimisi nõus olla, isegi kui keegi reaalselt kaebas komisjoni, et teda pole sellepärast tööle võetud, et ta on naine, sest nii meeskirjanikud kui naiskirjanikud on ekslikud. Eksimine on inimlik. Impeeriumiülene kohtulahend seab aga mitte ainult kindlustusseltsid hoopis teise olukorda. Oleme sattunud kõrgemalt poolt antavate käsulaudade õõvastavasse maailma, millesse on loogiline vastuolu sisse kirjutatud. Kõik isad ja emad teavad, et nende sugu on erinev ning mehed ongi riskialtimad ja emad alalhoidlikumad. Tähtis on see, et me teame seda. Kellelegi pole vaja öelda või õpetada seda mis niigi on selge. Oluline ei ole üldse see, et see on ka statistiliselt tõendatud ja tavadega kinnistunud, mida kindlustusseltsid seni on arvesse võtnud. Soolisus on iga inimese au ja uhkus, selle riivamine kohtuotsuse poolt kaugenemine tegelikkusest.

Üldjuhul ei saa inimesed aru õigusnormide toimimisest, kes just ei ole õigusteadusliku haridusega. Õigusnormid on ettekirjutused. Õigust mõistetakse selle mõttes mingi tervikuna, mida on ebaõige lahutada mõisteteks, ehkki ka õigus ise on mõiste. Sarnases mõttes on mõiste ka sugu. Mõistetepõhine maailm liigub selles tähenduses vales suunas, et tegelikuses me näeme terviknähtusi, mille mõisteteks lahutamine annab pöördvõrdeliselt vale arusaamise. Just proportsionaalsus (pöördvõrdelisus) on siin oluline mõiste. Inimeste maailmas on kõik omavahel seotud, mitte nii nagu füüsikas, kus ühel esemel pole mingit kokkupuudet teise esemega: nende suhted on üksnes tõenäosuslikud. Inimeste suhted seevastu on absoluutse iseloomuga. Pöördvõrdelisust on ka Riigikohus tunnistanud meie riigi katuspõhimõttena. Pöördvõrdelisus sugude puhul tähendab nende erinevust ja erinevuse tunnistamist. Pole teada kas soolise võrdõiguslikuse volinik, käeoleva alternatiivfoorumi tühikargajate auhinna nominent, tunneb rõõmu oma tegevuse või tegevusetuse eest,  et peab nüüd elukindlustuse eest rohkem maksma hakkama või paneb see teda mõtlema. Seadused peaksid olema inimeste jaoks, mitte vastupidi, kus inimesed  on tühipilguline drillitud katseaine poliitiliste testijate käes, kes head teha soovides kirjutavad ettekirjutusi, mida tuleb mõistetega täitma hakata. Võib vaid loota, et ka õigusteadusliku haridusega juristid lõpevad lõpuks omaenese naba vahtimise, selgitades rahvale naba rolli ja terviku tähendust.

C-236/09: ideoloogiline kohtuotsus ja lex injusta non obligat küsimused

@huviline

Kokkuvõte:  Euroopa Kohtu otsus 01.03.2011.a, Luksemburgis, kohtuasja number C-236/09, kaebajad Yann van Vugt ja Charles Basselier, kohtu president V.Skouris, lähtub võrdsuse põhimõttest Euroopa Liidu asutamislepingutes, mille juriidiliseks aluseks on universaalsed inimõigused, arvestamata  seejuures faktilisi asjaolusid ja filosoofilisi eristamisaluseid. Idee uuest organisatsioonist, maailma suurimast majandusvõimust, on samastumas eesmärgiga. Algusest peale ideoloogiline eesmärk vältida tulevikus sõda ja rajada heaolu ühiskond (EL) on väidetavalt rajamas uut unikaalset õiguskorda, mis erineb rahvusvahelisest õigusest. Seejuures on eitamisväärseks saamas tegelikkus, inimeste tõekspidamised ja väärtused, kui see mõne ideega ei sobi. Ideoloogiline kohtuotsus on filosoofiline valupunkt, mitte sotsiaalse korra rikkumine. Printsiip lex injusta non obligat /ebaõiglane seadus ei kohusta/ käib kõige otsesemalt ideoloogiliste kohtuotsuste kohta.

Antud kohtuotsuse C-236/09 põhiprobleem on võrdsuse põhimõtte filosoofiliselt ja sotsiaalselt vastuoluline sisustamine. Nimetatud vastuolu mõjub kahjulikult kogu ühenduse arengule, väga laiale kodanikkonnale ja seisneb ideelises lähenemises faktilistele asjaoludele. Kohtunikud annavad juriidiliselt konkreetsetele asjaoludele ühe määrava hinnangu, tuletades selle filosoofilisele üldistusele omasest määramatusest (idee). Õigusteoorias on filosoofiline määramatus omane seadusele, kuigi lähtekoht on hoopis sotsiaalne. Euroopa Kohus teeb väärtushinnangulise otsuse, eesmärgiga reguleerida põhiseaduslikult liikmesriikide käitumist ja läheb filosoofia põhitõdedega vastuollu.  Tekkivad küsimused võrdsuse idee, õiguse ja filosoofia kohta. Tähtsuse järjekorras:  filosoofia haarab õiguse kui ajalooliselt vanemat nähtust.

Küsimused filosoofia kohta. Demokraatlik situatsioon tsiviliseeritud riikides on sarnaselt ajaloolistega põhjustanud poliitikate ja teaduste paljususe ning vajab sellepärast filosoofilist vaatepunkti, mis suudaks paljusust haarata. Vaevalt on tänapäeval kedagi, kellel oleks ülevaade maailma poliitikates ja teadustes toimuvast. Tegelikult on filosoofia tänapäeval oma positsioone kaotamas, kuigi valitseb sisuliselt. Filosoofia on emateadus, kõikide teaduste teoreetiline üldosa, hõlmates nii loodusteadusi kui sotsiaalteadusi, sh õigusteadust.

Igasugusest ideoloogiast rääkides räägime paratamatult filosoofia põhimõistest, sest idee on filosoofia põhimõiste filosoofia kolmikjaotuse taustal. Idee on üks kõige laiemalt tarvitatav sõna meie igapäevases  keelekasutuses, viidates inimlikus mõttes ilma ideeta hakkama saamise vältimatule ja paratamatule võimatusele. Kusjuures kunstnikud kasutavad seda sõna teises tähenduses kui majandusteadlased. Mida sageli ei arvestata, et idee on lõpuni defineerimata filosoofiline termin. Idee mõistmisele on palju kahju tekitanud ajalooline kooskõlastamatus kahe õpetuse materialismi ja idealismi vahel. Siiski võib ilmselt nõus olla väitega, et idee ei ole ostsillograafiga mõõdetav nähtus, seega ei ole idee elektroni ega energia mõistega sisustatav. Pigem saab ideest rääkida ühiskondlikus tähenduses, sarnaselt õigusteaduses omaksvõetud õigushüve mõistele. Seega on idee mõtete haaramise vahend, teatud vorm, aga ka sisu, omandades avaldudes põhimõttelise kuju. Filosoofia õpetab, et idee ja eesmärk on erinevad, teatud mõttes omavahel konkureerides.

Küsimused õiguse kohta. Mingit ideed kui põhimõtet ellu rakendades on eriti oluline, et võetaks arvesse kogu sotsiaalset tegelikkust, mille haaramiseks põhimõte on ellu kutsutud. Igal seadusesättel on eesmärk, mis teatud kõrgemal tasandil (Riigikohus) konkureerib õiguse kui terviku ideega. Juriidilises mõttes on väga suur erinevus, kas mingeid suhteid reguleerib seadus (Põhiseadus) või leping (Põhiseaduse Leping). Kui põhiseaduses fikseeritakse antud rahva tõekspidamised, põhiväärtused ja identiteet, siis leping on privaatautonoomia vili, mis loob üksnes osapooltele kohustusi. Euroopa Liidu asutamislepingu kohaldamisala on sellepärast kitsalt määratletud, teatud ideoloogiliste isikute huvides, mis sellest, et hõlmatud on rahvusriigid.  Kui Euroopa Liidu lepinguga loodud Euroopa Kohus langetab ideoloogilisi kohtuotsuseid, ise seda teades, siis võib põhjuseks olla ka lihtsalt hämardunud filosoofiline vaatepunkt.

Veel mõned küsimused õiguse kohta: kas minu esindaja esindaja on minu esindaja; kas lepingulised suhted saavad üle kasvada põhiseaduslikeks, kui puudub ühekeelne ühekultuurne rahvas;  kas iga lepingulise organisatsiooni põhikirjas (lepingus) sätestatud põhimõtete aluselt tehtavad otsused, nt Euroopa Kohtu otsused, nagu ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused, võiksid olla vaidlustatavad suvalises arbitraažis. Ja üks küsimus filosoofia kohta:  millised on inimõiguste filosoofilised alused.

Niisiis on võrdsuse idee, võrdsuse juriidiline aspekt ja võrdsuse tegelikud asjaolud. Öeldakse, et kõik inimesed on võrdsed seaduse ees, jumala ees ja kuuli ees. Tähendab on mingi mõõt, millega mõõdetakse, kas keegi on kellegagi võrdne või ebavõrdne. Öeldakse ka, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Tähendab on mingid grupid, mille liikmete suhtes on võimalik leida võrdustavaid ja eristavaid aluseid. Faktiliselt ei eksisteeri võrdseid inimesi, sest kõik inimesed on erinevad nii oma keha kui mõtete poolest. Inimesed erinevad vanuse, soo, rassi, rahvuse, seksuaalse sättumuse, keele, nahavärvuse, kaalu, iseloomu, kiiruse, andekuse, töökuse ja paljude muude kriteeriumide alusel. Mõnede nende kriteeriumide alusel on ajalooliselt toimunud diskrimineerimine, need kriteeriumid on eraldi õigusaktides välja toodud ja keelustatud. Teised kriteeriumid pole diskrimineerimise aluseks olnud, seega pole neid ka keelatud. Küsimus on kas võrduse ideed saab määrata keelatud kriteeriumidega ja miks teisi kriteeriume arvesse pole võetud.

Empiiriline situatsioon näitab, et kõik inimesed võivad erinevalt käituda ka ühesugustes olukordades. Tegelikuses tähendab see, et iga üksiku isiku tööpanus on erinev, mida saab hinnata soost tulenevalt või mingist muust kriteeriumist tulenevalt, vahet ei ole, kuid reaalne panus jääb erinevaks. Inimeste käitumisaktid on tingitud nii sisemaailmast kui välismaailmast, võimetest (andekusest) ja võimalustest. Kui kõigi panus oleks ühesugune tähendaks see nõukoguliku nivelleerimise tegelikuks saamist.  Antud kohtuotsus puudutab elukindlustust, kohustades kindlustusepakkujaid kaotama sooerinevused, mis sellest, et empiiriline situatsioon räägib teist keelt. Kuigi kohtunikud ise ei ole seda ilmselt nii mõelnud, karistatakse kogu kollektiivi, käitudes sarnaselt sellele rühmaülemale, kes kogu rühma ühe vastuhakkaja tõttu kätekõverdusi pani tegema. Kollektiivne karistamine on teatavasti keelatud, nagu on keelatud ka objektiivne vastutus. See et kõik inimesed on võrdsed seaduse ees ei õigusta sugude võrdsustamist ega teenusepakkuja eksitamist reaalsusest.

pilt: https://personainfieri.files.wordpress.com/2011/03/scales-of-justice.gif?w=198

 

august 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.