C-236/09: ideoloogiline kohtuotsus ja lex injusta non obligat küsimused

@huviline

Kokkuvõte:  Euroopa Kohtu otsus 01.03.2011.a, Luksemburgis, kohtuasja number C-236/09, kaebajad Yann van Vugt ja Charles Basselier, kohtu president V.Skouris, lähtub võrdsuse põhimõttest Euroopa Liidu asutamislepingutes, mille juriidiliseks aluseks on universaalsed inimõigused, arvestamata  seejuures faktilisi asjaolusid ja filosoofilisi eristamisaluseid. Idee uuest organisatsioonist, maailma suurimast majandusvõimust, on samastumas eesmärgiga. Algusest peale ideoloogiline eesmärk vältida tulevikus sõda ja rajada heaolu ühiskond (EL) on väidetavalt rajamas uut unikaalset õiguskorda, mis erineb rahvusvahelisest õigusest. Seejuures on eitamisväärseks saamas tegelikkus, inimeste tõekspidamised ja väärtused, kui see mõne ideega ei sobi. Ideoloogiline kohtuotsus on filosoofiline valupunkt, mitte sotsiaalse korra rikkumine. Printsiip lex injusta non obligat /ebaõiglane seadus ei kohusta/ käib kõige otsesemalt ideoloogiliste kohtuotsuste kohta.

Antud kohtuotsuse C-236/09 põhiprobleem on võrdsuse põhimõtte filosoofiliselt ja sotsiaalselt vastuoluline sisustamine. Nimetatud vastuolu mõjub kahjulikult kogu ühenduse arengule, väga laiale kodanikkonnale ja seisneb ideelises lähenemises faktilistele asjaoludele. Kohtunikud annavad juriidiliselt konkreetsetele asjaoludele ühe määrava hinnangu, tuletades selle filosoofilisele üldistusele omasest määramatusest (idee). Õigusteoorias on filosoofiline määramatus omane seadusele, kuigi lähtekoht on hoopis sotsiaalne. Euroopa Kohus teeb väärtushinnangulise otsuse, eesmärgiga reguleerida põhiseaduslikult liikmesriikide käitumist ja läheb filosoofia põhitõdedega vastuollu.  Tekkivad küsimused võrdsuse idee, õiguse ja filosoofia kohta. Tähtsuse järjekorras:  filosoofia haarab õiguse kui ajalooliselt vanemat nähtust.

Küsimused filosoofia kohta. Demokraatlik situatsioon tsiviliseeritud riikides on sarnaselt ajaloolistega põhjustanud poliitikate ja teaduste paljususe ning vajab sellepärast filosoofilist vaatepunkti, mis suudaks paljusust haarata. Vaevalt on tänapäeval kedagi, kellel oleks ülevaade maailma poliitikates ja teadustes toimuvast. Tegelikult on filosoofia tänapäeval oma positsioone kaotamas, kuigi valitseb sisuliselt. Filosoofia on emateadus, kõikide teaduste teoreetiline üldosa, hõlmates nii loodusteadusi kui sotsiaalteadusi, sh õigusteadust.

Igasugusest ideoloogiast rääkides räägime paratamatult filosoofia põhimõistest, sest idee on filosoofia põhimõiste filosoofia kolmikjaotuse taustal. Idee on üks kõige laiemalt tarvitatav sõna meie igapäevases  keelekasutuses, viidates inimlikus mõttes ilma ideeta hakkama saamise vältimatule ja paratamatule võimatusele. Kusjuures kunstnikud kasutavad seda sõna teises tähenduses kui majandusteadlased. Mida sageli ei arvestata, et idee on lõpuni defineerimata filosoofiline termin. Idee mõistmisele on palju kahju tekitanud ajalooline kooskõlastamatus kahe õpetuse materialismi ja idealismi vahel. Siiski võib ilmselt nõus olla väitega, et idee ei ole ostsillograafiga mõõdetav nähtus, seega ei ole idee elektroni ega energia mõistega sisustatav. Pigem saab ideest rääkida ühiskondlikus tähenduses, sarnaselt õigusteaduses omaksvõetud õigushüve mõistele. Seega on idee mõtete haaramise vahend, teatud vorm, aga ka sisu, omandades avaldudes põhimõttelise kuju. Filosoofia õpetab, et idee ja eesmärk on erinevad, teatud mõttes omavahel konkureerides.

Küsimused õiguse kohta. Mingit ideed kui põhimõtet ellu rakendades on eriti oluline, et võetaks arvesse kogu sotsiaalset tegelikkust, mille haaramiseks põhimõte on ellu kutsutud. Igal seadusesättel on eesmärk, mis teatud kõrgemal tasandil (Riigikohus) konkureerib õiguse kui terviku ideega. Juriidilises mõttes on väga suur erinevus, kas mingeid suhteid reguleerib seadus (Põhiseadus) või leping (Põhiseaduse Leping). Kui põhiseaduses fikseeritakse antud rahva tõekspidamised, põhiväärtused ja identiteet, siis leping on privaatautonoomia vili, mis loob üksnes osapooltele kohustusi. Euroopa Liidu asutamislepingu kohaldamisala on sellepärast kitsalt määratletud, teatud ideoloogiliste isikute huvides, mis sellest, et hõlmatud on rahvusriigid.  Kui Euroopa Liidu lepinguga loodud Euroopa Kohus langetab ideoloogilisi kohtuotsuseid, ise seda teades, siis võib põhjuseks olla ka lihtsalt hämardunud filosoofiline vaatepunkt.

Veel mõned küsimused õiguse kohta: kas minu esindaja esindaja on minu esindaja; kas lepingulised suhted saavad üle kasvada põhiseaduslikeks, kui puudub ühekeelne ühekultuurne rahvas;  kas iga lepingulise organisatsiooni põhikirjas (lepingus) sätestatud põhimõtete aluselt tehtavad otsused, nt Euroopa Kohtu otsused, nagu ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused, võiksid olla vaidlustatavad suvalises arbitraažis. Ja üks küsimus filosoofia kohta:  millised on inimõiguste filosoofilised alused.

Niisiis on võrdsuse idee, võrdsuse juriidiline aspekt ja võrdsuse tegelikud asjaolud. Öeldakse, et kõik inimesed on võrdsed seaduse ees, jumala ees ja kuuli ees. Tähendab on mingi mõõt, millega mõõdetakse, kas keegi on kellegagi võrdne või ebavõrdne. Öeldakse ka, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Tähendab on mingid grupid, mille liikmete suhtes on võimalik leida võrdustavaid ja eristavaid aluseid. Faktiliselt ei eksisteeri võrdseid inimesi, sest kõik inimesed on erinevad nii oma keha kui mõtete poolest. Inimesed erinevad vanuse, soo, rassi, rahvuse, seksuaalse sättumuse, keele, nahavärvuse, kaalu, iseloomu, kiiruse, andekuse, töökuse ja paljude muude kriteeriumide alusel. Mõnede nende kriteeriumide alusel on ajalooliselt toimunud diskrimineerimine, need kriteeriumid on eraldi õigusaktides välja toodud ja keelustatud. Teised kriteeriumid pole diskrimineerimise aluseks olnud, seega pole neid ka keelatud. Küsimus on kas võrduse ideed saab määrata keelatud kriteeriumidega ja miks teisi kriteeriume arvesse pole võetud.

Empiiriline situatsioon näitab, et kõik inimesed võivad erinevalt käituda ka ühesugustes olukordades. Tegelikuses tähendab see, et iga üksiku isiku tööpanus on erinev, mida saab hinnata soost tulenevalt või mingist muust kriteeriumist tulenevalt, vahet ei ole, kuid reaalne panus jääb erinevaks. Inimeste käitumisaktid on tingitud nii sisemaailmast kui välismaailmast, võimetest (andekusest) ja võimalustest. Kui kõigi panus oleks ühesugune tähendaks see nõukoguliku nivelleerimise tegelikuks saamist.  Antud kohtuotsus puudutab elukindlustust, kohustades kindlustusepakkujaid kaotama sooerinevused, mis sellest, et empiiriline situatsioon räägib teist keelt. Kuigi kohtunikud ise ei ole seda ilmselt nii mõelnud, karistatakse kogu kollektiivi, käitudes sarnaselt sellele rühmaülemale, kes kogu rühma ühe vastuhakkaja tõttu kätekõverdusi pani tegema. Kollektiivne karistamine on teatavasti keelatud, nagu on keelatud ka objektiivne vastutus. See et kõik inimesed on võrdsed seaduse ees ei õigusta sugude võrdsustamist ega teenusepakkuja eksitamist reaalsusest.

pilt: https://personainfieri.files.wordpress.com/2011/03/scales-of-justice.gif?w=198

 

Advertisements

1 kommentaar (+add yours?)

  1. Trackback: Keelumajanduse negatiivsed viljad « Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

märts 2011
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: