@huviline
Artiklis “Meeloslasi mäletades” väidab ekspresident Toomas Hendrik Ilves, et Eesti välispoliitika lätted on demokraatia juurestik ja väärtuspõhine poliitika. Kas midagi muud oleks veel võimalik öelda? Need on üldised tõdemused, võib-olla asjakohased, võib-olla mitte, mis pärinevad lääne ühisest ja traditsioonilisest katlast. Me tunneme ja teame seda katelt, oleme sellest sajandite jooksul söönud. Traditsioonilise lääne mõtlemisviisi üheks iseloomulikuks jooneks on dilemmade tekitamine ja lahendamine omakasupüüdlikult, kuivanud iidoleid endale kasulikult tõlgendades. Nii on alati tehtud poliitikat, kasutades võimu instrumendina, kuid tööriist, mis teeb poliitikat ja määrab elluviimist, ei määra välispoliitika lätteid. Eesti välispoliitika lätted saavad alguse soovist ühel või teisel viisil toimida erinevates olukordades.
Eestlaste mälu on piisavalt pikk, et jääda kohalikele arusaamadele kindlaks ja mitte otsida kreeka müütidest või ajaloost väitekinnitusi – meeloslased, danaoslased, spartalased, ahhialased, ateenlased ühest küljest, petlemlased, jeruusalemlased, kappadokialased teisest küljest, kokkuvõtlikult kreeka filosoofia ja kristlik religioon. Me teame neid, see mõjutab meie mõtlemist, aga ei mõjuta meie mõtlemise lätteid. Näitlik loetelu kohalikest sündmustest: pealiketapp Paides, Härgmäe lahing, Mahtra sõda, baaside leping, Sinimägede lahing. Igas neis valitses põhimõte “tugevad võtavad, mida nad suudavad ja nõrgad annavad, mida nad peavad”, kuid need sündmused on toonud meid siia, kus me täna oleme. Eesti välispoliitika rajaja Lennart Meri pikendas eestlaste mälu Uurali suunal, paljudel ekspeditsioonidel materjali korjates, mitte ainult hõbevalge kaubateid või tabusõna „kali“ levikut analüüsides. Eesti mälu kujuneb kohalikest maastikest ja tabudest.
Meenub kaader filmist 1944, kus sõdurid on teelahkmel, kas pöörata vasakule ja jääda kodumaale võõra võimu alla või pöörata paremale ja jõuda mere äärde, põgeneda läände. Need, kes jäid kodumaale, otsustasid võidelda, jalad maas ja mitte sammugi kuhugi. See otsus ei olnud eksistentsiaalne, nagu lahkujatel, kes kartsid oma elu ja vara pärast. Mitteeksistentsiaalsed otsused on eestlastele olemuslikud. Jäämise otsus erineb Eesti Vabariigi poolt langetatud otsusest, kes andis käsu relvad kokku korjata ja vastupanu pealetungivale Punaarmeele mitte osutada. Sellepärast on jutt hääletust alistumisest üksnes pahatahtlik riigiõiguslik dilemma, mille lahendamine sõltub kohustuslikust valikust. Eesti riik ja rahvas, tehkem neil vahet. Hääletult alistus Eesti riik, mitte rahvas, kes jäi. Kellel puudus valikuvõimalus. Olgem ausad, Eesti välispoliitika lätted peituvad nende inimeste peades, kelle võitlusviisiks oli jäämine kodumaale, ammutades võitlusvaimu kohalikest maastikest ja tabudest.
@ckrabat
Viimane telesaade „Foorum“ oli selles mõttes huvitav, et andis täieliku pildi Eesti välispoliitika hädast ja viletsusest, mille põhiline defitsiit on juba pikemat aega olnud häda mõistuse pärast. Kui ühiskond on orienteeritud ühele bioloogilisele liigile ehk lollidele, siis on selline final destination nähtavasti paratamatu. Võib-olla oligi saate eesmärk naeruvääristada pragmaatilist joont ja hoida elust ühiskonnas levivaid hüsteeriaid, sel juhul täitis saade oma eesmärgi eeskujulikult. Meedia sekkumisest poliitika kujundamisse annab mingi pildi ka saatekülaliste valik, sest pragmaatilist poolt esindas vaid välisminister Marina Kaljurand, kelle üleskutsed terrorirünnakud Brüsselis ja pagulaskriis teineteisest lahutada jäid hüüdjaks hääleks kõrbes. Nobody didn’t care. Millegipärast oli kutsumata jäetud sotside ja Vabaerakonna esindajad, kuid kuna neilt oleks oodata vaid igavat pragmaatilist arutelu, siis oli esindatud klounaad sedapuhku igati õigustatud, sest kõlama jäi igihaljas loosung – loll meie leib! IRL oli Foorumisse saatnud oma kõige ekretiinsema poliitiku Ken-Marti Vaheri, Keskerakond leidis üles Peeter Ernitsa, kelle asemel oleks nad võinud vabalt ka nuku laua taha saata. Jogentagana mehe sõnum oli lihtne – Euroopa Liidus valitseb bardakk! Mis viib mõtte kusagile mujale, kus oleks nagu kord majas. Parem oleks siis võinud esineda juba Viktor Vassiljev, kes on mõnevõrra kõrgema leveli koomik. Õhtu staari roll oli ilmselt trenditeadlikult antud Martin Helmele, kellel oli erinevalt Belgia valitsusest selge pilt ees, sest erinevalt viimasest tema sõjapõgenikel ja terroristidel vahet ei tee. See tõi meelde vana ja kulunud neukkuanekdoodi, kus sm. Brežnev räägib välisdelegatsiooni vastu võttes: „Ma näen, et see on Margaret Thatcher, kuid siia on kirjutatud Indira Gandhi.“ Kui on vaja näidata odavaid ja populaarseid eesmärke, siis ei oma enam mingit tähtsust, et viimaste pommirünnakute taga on olnud Euroopa riikide kodanikud, kes on sageli elanud siin mitmendat põlve ja terrorism pole Euroopasse viimaste põgenikelainetega imporditud, isegi mitte siis, kui nad teinekord kasutavad põgenikele viitavaid võltsdokumente. Iga Eestisse saabuv sõjapõgenik on automaatselt kaasa saanud süü presumptsiooni, isegi siis kui ta põgeneb nende samade jõudude eest, kellega teda seostatakse. Helme pakkus auditooriumile nende poolt oodatud lihtsaid lahendusi, murumänge gladiaatorite areenil, mis selgesti eristas Meie ja Nemad, hea ja halva. Publikule selline Hollywoodi stiilis stsenaarium kahtlemata meeldib, sest selline lihtsustatud skeem on nende sensoritele lihtsamini vastuvõetav. Kõigepealt kaevata selle üle, et lahendusena pakutakse politseiriiki ja siis pakkuda ise omapoolse efektse lahendusena välja ikka sedasama – politseiriiki, kus riik on paks, ordnung majas ja iga naabrijuhan ei mölise.
Mis siis Lähis-Idas tegelikult toimub? Miks seal ei õnnestu rahu saavutada? Kas keegi on sealsest rahust üldse huvitatud? Rahvast burksiputka ees ja poe taga, kes moodustavad äärmusliikumiste tänuliku valijaskonna, see eriti ei huvita, neile on tähtis vaid, et keegi osutaks süüdlasele. Ei huvitanud see „lihtsaid inimesi“ esimese ilmasõja järgsel Venemaal, ei huvitanud see majanduskriisi järgsel Saksamaal 1930-tel, ei huvita see primitiivse rahvusluse kütkeisse langenud Ida-Euroopa rahvaid täna, siin ja praegu. Nemad ise on piisavalt kõvad eksperdid isegi siis, kui nad on teist värvi või kultuuri inimest vaid telerist näinud. Neile ei lähe korda, et piirkonnas põhiliselt viis aktiivset kriisipiirkonda – Süüria, Iraak, Jeemen, Liibüa, Somaalia, kuigi ebastabiilseid alasid nagu Türgi, Liibanon, Iisrael/Palestiina, Egiptus ja mitmed teised kohad leiab sealt kandist rohkemgi. Süüria puhul on peamiseks probleemiks olnud, et maailma lai avalikkus ei tea, kelle vastu ta peab seal võitlema, sest sündmustik ei mahu Hollywoodi märulifilmi tüüpstsenaariumi raamidesse, kus on selgelt eraldatud mustad ja valged jõud. Kas Süüria peamine vaenlane on Islamiriik või on selleks ikkagi president Bashar al-Assad? Pikka aega peetigi suurimaks ohuks maailmarahule just Assadi, kuid ometi hingas maailm kergendatult, kui Assadi väed hõivasid märtsi lõpus Palmyra ja päästsid maailma kultuuripärandisse kuuluva iidse linna varemed islamistlike barbarite hävitustööst. Viis aastat tagasi, Araabia kevade haripunktis, tõusis Süüria rahvas Baath’i partei autoritaarse režiimi vastu üles, kuid viie aasta jooksul on sealsed jõujooned tugevasti muutunud. Täna esindab Assad, kes erinevalt oma isast on rohkem klanniühiskonna esindusfiguur kui verine diktaator, sama masti tegelane kui tuntud „demokraat“, Aserbaidžaani president Ilhan Alijev (äsja tuligi uudis sõjategevuse taaskäivitumisest Mägi-Karabahhi kriisis), oluliste huvigruppide huve – sh sekulaarsed sunniidid, šiiidid ja alaviidid, kristlased ja paljud muud vähemused, kelle jaoks opositsiooni võimuletulek võib kaasa tuua mitte vähem ulatuslikke repressioone, kui seda leidis aset kogu Assadi klanni valitsemiseaja jooksul. Nimelt on tänaseks päevaks opositsioonijõudude rahvusliku koalitsiooni eesotsast mõõdukamad ja sekulaarsed jõud kõrvale tõrjutud ning paljuski tegutseb see Saudi Araabia ja Katari mõjudega salafistlike islamipoliitikute taktikepi all. Kurdide liidrid on keeldunud nendega koostööd tegemast, pidades neid Türgi ja Katari käpiknukkudeks.
Er-Rijadi, Doha ja Teherani konkureerivad võimumängud mõju kasvatamise nimel regioonis teevad raskeks rahuprotsessi arendamise. Omaette mängur on veel Iisrael, kes on pikka aega pidanud oma põhiliseks vastaseks Iraani ja eiranud sunniidi äärmuslusest tulenevat ohtu, kuid Iisraelil on suur mõju Ameerika Ühendriikidele ja ka Lääne-Euroopa riikidele. Nii on näiteks Prantsusmaa olnud üks Süüria sunniitliku opositsiooni tugevamaid toetajaid Euroopas. Megarikaste Er-Rijadi ja Doha naftamagnaatide huvides on kindlasti sunniitliku islami toetamine ja peamise ohuna nende ambitsioonidele näevad nad Iisraeli kõrval šiiitlikku Iraani. Kuveidi poliitikavaatleja Abdullah Al-Nafisi rõhutab, et nii Iisrael kui Iraan kannatavad ülekaalu kompleksi all, mistõttu nende liidrid pole olnud suutelised vastu võtma „õigeid“ poliitilisi otsuseid. Tema meelest tagavad piirkonnas rahu ja stabiilsuse hoopis sunniidid kui suurim ja mõjukaim islami konfessioon. Saudi Araabia on nii mõnigi kord võtnud endale piirkonna „rahutegija“ rolli, päästes 2011 relvajõul Bahreini kuninga Araabia kevade tormituulte käest ning märtsis 2015 algatasid nad koos üheksa liitlasega operatsiooni „Otsustav torm“, sekkusid Jeemeni kodusõtta selle sunniidist presidendi Abd Rabbuh Mansur Hadi poolel ja seisid vastu Iraani toetatavale šiiitide Houthi mässuliikumisele. Jeemeni kodusõda kasutasid enda huvides oskuslikult ära mitmed äärmusliikumised, sh Islamiriik ja al-Qaeda Araabia poolsaare haru (AQAP), kes hõivasid seal mitmeid tugipunkte. Nafisi peab Teherani araabia maailmale võrdseks ohuks Jeruusalemmaga ja süüdistab Iraani Ahwazi piirkonna okupeerimises. Meenutame, et selle piirkonna pärast alustas 35 aastat tagasi sõda Iraaniga Saddam Husseini režiim. Ahvazi piirkond on asustatud küll araablastega, kuigi valdavalt on nad šiia araablased, sarnased šiiitlikele araablastele Lõuna-Iraagis, keda Husseini režiim taga kiusas.
Rahvusvaheliste jõudude suutmatus rahu nimel konsolideeruda on soodustanud ennast Islamiriigiks kutsuva nähtuse õilmitsemist inimkonna hälli südames, ajaloolistel Levanti aladel. Sõjaliselt arvestatavamat vastupanu Süürias on neile osutanud Assadi režiim ja kurdide enesekaitsejõud Rojava Rahvakaitseüksused (YPG), kuid viimased ei meeldi jällegi Türgile, kes on NATO liitlane ja oluline läbirääkimispartner Euroopa Liidule pagulaskriisile lahenduse leidmisel. Samuti on avalik saladus, et mitmed sunniitliku opositsiooni rühmitused teevad rohkem või vähem avalikku koostööd al-Qaeda haruorganisatsiooniga Süürias Jabhat al-Nusraga. Suletud süsteemis elaval Eesti inimesel on teinekord raske aru saada, et Süürias ei peeta üleilmset sõda Venemaaga ning suurema osa Vene üksuste taandumine Süürias ei toonud maailmarahu üldsegi mitte lähemale, sest need, kes sealt lahkusid, tulid ka kusagile tagasi. Paljud Lääne analüütikud on seevastu aru saanud, et rahu Süürias nõuab laiemat ja kõikehõlmavat rahuplaani, kui vaid sunniitliku opositsiooni toetamine, sest viimaste jõud pole piisavad selleks, et iseseisvalt võimu haarata. Ka võitlus pagulaskriisiga sõltub paljugi sellest, kuidas suudetakse stabiliseerida olukorda Lähis-Idas ning suunata sealsed arengud rahumeelsetele radadele, aga see pole võimalik ilma kultuuridevahelise dialoogita. Protsessid, mis vajaksid rahvusvahelist toetust, oleksid eelkõige Iisraeli ja Palestiina rahukõneluste taaskäivitamine ning Iraani taasliitumine rahvusvahelise kogukonnaga ning president Rouhani ja reformimeelsete jõudude toetamine Iraanis, sest need aitavad luua eelduseid rahumeelse keskkonna tekkimisele Lähis-Idas. Kuigi Saudi Araabia on vähehaaval omandamas progressiivsemaid vaateid, hiljuti leidis sealsete teadlaste poolt omaksvõttu seisukoht, et naised kuuluvad imetajate hulka, ei pruugi sunniitlikule kaardile panustamine (millel on prominentseid toetajaid, nt Michael Weiss) konflikti lõpetada, vaid võib vastasseisu veelgi laiendada ning soodustada äärmuslike vaadete levikut. Selles mõttes on lääneriikide strateegia olnud mõneti lühinägelik, millele on viidanud ka Columbia ülikooli õppejõud Jeffrey Sachs oma analüüsis. Iraagis on kurdide Peshmerga ja USA, Venemaa, Süüria ja Iraani poolt toetatavad valitsusväed olnud viimasel ajal edukad, suure osa aladest tagasi vallutanud, piiranud Daeshi võitlejad ümber Fallujahis ja Hitis ning alustanud operatsiooni Mosuli tagasivõitmiseks. Endise peaministri Nouri al-Maliki poliitika, kes tugines otseselt šiiitlikule enamusele, võimaldas Islamiriigil oma potentsiaali Iraagis oluliselt kasvatada.
Rahu Lähis-Itta saab tuua klassikalisi konfliktiohjamise meetodeid kasutades, sh dialoogi osapoolte vahel, üleminekuperioodi, osapoolte lepitamist ning äärmuslaste elimineerimist. Elu on näidanud, et äärmuslust toidab kõige efektiivsemalt just äärmuslus ise ning tema üks eesmärk ongi välja kutsuda äärmuslikke reaktsioone ka teiste hulgas. Islamiäärmuslaste jõud on väike, et sundida Euroopat tema liberaalsetest väärtustest taganema, kuid kohalike äärmuslaste abiga, kes külvavad sallimatust ja vihkamist, võivad nad oma eesmärgid ikkagi saavutada. Reaktsioone on juba näha juba nii siin kui seal, kui noorekretiinide liider etendusest nimega “Minu kamp” räägib: „Meil tuleb lõpetada liberaalsete väärtuste kaitsmine islami eest, sest need ei pea vett. Mitte islamit, vaid just nimelt neid väärtusi peame me nägema suurima ohuna traditsiooniliste, etnilisest eurooplusest kantud rahvuste ja kultuuride püsimisele, sest piiride avamiseni on viinud täpselt see unistus globaalsest kaubanduskeskusest, kus kõik tarbijad on võrdsed.“ Äärmuslaste eesmärk ongi euroopalike liberaalsete ja sallivate väärtuste mahasurumine, sest vabadustes näevad nad suurimat ohtu oma inimvihkajalike ideoloogiate jätkusuutlikkusele. Tegemist ongi teatavat liiki poliitilise kultuuriga ja sellepärast pole erilist vahet ekretiinide, islamiäärmuslaste, puutinlaste, neonatside, kommunistide ja muu taolise kamba poliitilistes ambitsioonides. Nende eesmärgid on suhteliselt sarnased, kuigi vahendid eesmärgile jõudmiseks võivad erineda. Kui pärast Anders Behring Breiviki terrorirünnakut 2011.a. küsiti tollase Norra peaministri ja tänase NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi käest, kas Norra hakkab nüüd ühiskonnas „kruvisid kinni keerama“, vastas viimane selge eitusega, sest see tähendaks terroristide võitu. Meedia poolt võimendatuna võib terroristide jõud välja paista hirmuäratavalt suur, kuid ei maksa unustada, et mitmekümne miljoni Euroopa islamiusulise seas on aktiivseid terroriste parimal juhul mitmesaja ümber. Muidugi võivad mitmed riigid seista vastamisi ohuga, mis juhtub siis, kui Daesh ühel ilusal päeval lüüa saab ning nende võitlejad koju tagasi saabuvad nagu see juhtus peale Afganistani sõja lõppu, mis tekitas al-Qaeda. Eelnev kogemus peaks olema siiski piisavalt suur, et võimalikke tagajärgi ennetada.
Eesti välispoliitika häda ja viletsus – häda mõistuse pärast.
@ckrabat
Stultoloogiline ehk lollikeskne maailm on põnev. Kui hipiajastu ning Vietnami sõja kõrgpunktis hakkasid ühiskondlikku teadvusesse jõudma rahuideed ning kõikjal räägiti relvastumise vähendamisest ja unistati kestvast rahust, siis vaid mõnikümmend aastat hiljem peibutatakse lolle (ja ma räägin siin lollidest kui eraldiseisvast liigist, eks ole, mitte segamini ajada inimeste ja reptiilidega) müüdiga kõikide sõjast kõikide vastu. Kõiksugused arvamusliiderdajad täidavad päevast päeva ja öös öösse totaalse meedia kommunikatsioonikanaleid ja räägivad, kui oluline on võidurelvastuda ning igale poole sõjaliselt sekkuda ning need, kes räägivad rahust, on tolerastid, liberastid ja integrastid ja üldse väga pahad. Loll elab oma ühemõõtmelises maailmas, kuulab ja usub, käib salaja peegli ees muskleid pingutamas ning unistab päevast kui ta võib täiesti seaduslikult täita oma ammuse unistuse ning naabri-Juhani maha lasta, sest käimas on püha sõda uskmatute vastu ning iga vaenlane tuleb hävitada. Totaalse meedia tellimusel esitavad kõiksugused mõttekojad iga natukese aja järel põhjalike uurimustega, mis genereerivad lollirahvale avalikku arvamust: sõda on hea ja rahu on paha, kuid kannatage veel natuke aega: kauaoodatud lõbus sõda Baltikumis coming soon, veel veidi ja hakkab kohe-kohe pihta. Totaalne meedia on aru saanud, et tema tarbijaskonna jaoks on oluline, kui inimene hammustab koera, mitte vastupidi ja sõda lihtsalt müüb paremini kui rahu. Kuid kaua sa kannatad kurbade naeru? Tiit Vähi imestab, et Eesti ajakirjandus ei saa aru – sõja õhutamine võib viia sõjani välja. Kuidas ei saa aru? Väga hästi saab ja sellepärast viskab hagu lõkkesse, sest loll on tema leib.
Totaalne meedia ei väsi ja teda kannustav kuri vaim kihutab takka: NATO peasekretär tunnistas, et Venemaa harjutas 2013. aastal tuumarünnakut Rootsi vastu; USA mõttekoda väitis oma mõtteharjutuses, et NATO pole võimeline Balti riike Venemaa rünnaku korral kaitsma; Venemaa harjutas Läänemere saarte vallutamist; Venemaa valmistub sõjaks Türgiga; USA plaanib suurendada märkimisväärselt oma sõjalist kohalolekut Ida-Euroopas; BBC lasi eetrisse mängufilmi Venemaa sissetungist Lätti. Ja nii edasi ja edasi … Selliseid uudiseid ketrab totaalne meedia 24 tundi päevas, tekitab lollkonnas hirmu ja paneb nad ebaratsionaalselt käituma. Niisuguses sihtmärgistatud hirmuõhkkonnas on kõiksugused paanikad tatrapaanikast murjanipaanikani kerged levima ning tekitama sotsiaalseid pingeid. Stultoloogina tunnen ma loomulikult muret oma hoolealuste vaimse tervise pärast, sest pingeolukorras võib lolli mehhanism kergesti üles öelda, ta hakkab kusagil nurgas ringiratast käima ja sinist suitsu välja ajama. Kaarel Tarand arutleb selliste mõttemängude põhjuste kohta: “On palju haritud vanemaid mehi, kes istuvad kas kuskil peastaapides, mõttekodades ja nii edasi ja mõtlevad endale mänge välja, millega nad maastikul enam ju tegelikult hakkama ei saa. Ma saan aru, et sõjameestel on vaja endale ka eelarveid tekitada ja sellepärast on vaja ka ju sõjaohtu näidata, aga iga mõtlev inimene nii siin- kui sealpool neid mõttelisi rindejooni saab ju aru, et kui ühel pool ehk meie pool või Lääne pool on viis korda rohkem elanikke ja 25 korda suurem majandus, siis see teine pool ei saa meid kuidagi ohustada.” Täiesti harju loogiline järeldus!
Ilmar Raag, kes nagu ameti järgi peaks ühiskonda psühholoogiliselt kaitsma, ei tohi samas oma mundriau unarusse jätta, sest tema on paraku mõttekodadega samas paadis. Seetõttu ei saa tema nimetatud uudiseid pidada sõjaõhutamiseks, kuna Läänel ega Idal pole tegelikku poliitilist tahet sõda alustada ja selliste uudiste kokkulangemist peab ta suuresti juhuslikuks. “Sõjaväelased peavad alati arvestama kõige mustema stsenaariumiga ja nad arvestavad seda sellises malemängule sarnanevas matemaatilises mudelis. Aga see, mis hetkest nende analüüs algab, ei pruugi tähendada, et poliitiline areng on sinna jõudnud. Toome näiteks külma sõja, kus sõjaväelised eksperdid jõudsid tulemuseni, et Nõukogude Liit ja NATO on võimelised üksteist tuumapommidega vastastikku hävitama, aga reaalselt me näeme, et seda sõda ei toimunud.” Ka Raagil on täiesti õigus, kuigi ta unustab lisada, et külma sõja ajal peeti taolisi mõttemänge tavaliselt suletud uste taga ning neid ei kandnud totaalne meedia otseülekandes üle. Milleks on vaja valjuhäälset lollkonda mõttemängudesse haarata, sellele teab vastust vaid tuul … või siis Teadagi Kes.
Mõni aeg tagasi paluti mul ühe projekti tarvis välja tuua, mis on minu arvates kolm olulisemat julgeolekuküsimust, -ohtu, või –väljakutset Eestile 10-30 aasta perspektiivis ja millised võiksid olla lahendid nende neutraliseerimiseks? Siinkohal olgu siis järeltulevatele põlvede tarvis, kes loodetavasti elavad juba postapokalüptilises maailmas, välja toodud minu arvamus. Kõige suurem julgeolekuoht Eestile, veel suurem kui Venemaa, Islamiriik või mistahes muu väline oht, on Eesti ühiskond ise. Eelkõige siis teatavate sotsiaalsete protsesside radikaliseerumine, mis võib nii sisemiste kui väljastpoolt mõjutatud tegevuse tulemusena muuta ühiskonda ebastabiilsemaks. Viimase kahekümne aasta jooksul on Eesti astunud samme edasi küll füüsilisel integreerumisel Läänega, ühiskond on valmis tegema pragmaatilist koostööd Lääneriikidega, eeskätt Ameerika Ühendriikidega (samadel põhimõtetel nagu Salazari Portugal kuulus NATOsse – hea on omada suuremat ja tugevamat sõpra), kuid ma ei ole kindel, et meie ühiskond on valmis vastu võtma läänelikke väärtussüsteeme. Need eksporditakse endiselt idast, mis kehtib tegelikult suurema osa Ida-Euroopa kohta. Ühiskonnas valitsevad negatiivsed hoiakud Venemaa kui riigi ja mõningal määral ehk vene rahva vastu, kuid need hoiakud ei kehti Venemaa poolt propageeritavate väärtuste kohta, mis teevad riigi haavatavaks ja kergesti provotseeritavaks. Praegu on sellised internatsionaalsotsialistlikke ja natsionaalsotsialistlikke meeleolusid kandvad jõud Eesti ühiskonnas olemas nii EKRE kui Keskerakonna näol. Viimane neist jagab EKREga tegelikult samasid väärtushinnanguid, kuigi kasutab vahetevahel teistsuguseid loosungeid. Need jõud on poliitiliselt organiseerunud, mis loob baasi nende poolt propageeritavate väärtuste laiemaks kandepinnaks ühiskonnas ja samalaadse ühiskonda destabiliseeriva ekstreempopulistliku liikumise tekkeks nagu seda oli vabadussõjalaste liikumine 1930-tel aastatel. Viimased küsitlused näitavad selliste vaadete populaarsuse tõusu, äärmusliikumisi toetab umbes 40% küsitletutest, mida on kindlasti soodustanud totaalse meedia poolt pakutav toetus. EKRE esimehe Mart Helme sõnul on Konservatiivse Rahvaerakonna toetus veelgi kasvamas ning võib juhtuda, et järgmise valitsuse moodustab EKRE. Ka Adolf Hitler tõusis võimule täiesti demokraatlikult.
2015. aasta näitas, et ühiskond on oskuslike meediakampaaniatega kergesti mõjutatav („murjanipaanika“), mistõttu võib teatud olukorras ekstremistlike jõudude populaarsus hüppeliselt tõusta ning riiki oluliselt destabiliseerida. Teatavas mõttes ohu märk on seegi, kui ühiskonda konsolideerib hirm kellegi või millegi vastu. Mingis lühemas perspektiivis võib see ju näida positiivsena, kuid pikemas perspektiivis võib see soodustada kaldumist ekstremismi. Ma ei ole kindel, et ühiskond tervikuna on valmis tajuma julgeolekut laiemalt kui üksnes sõjalist julgeolekut, mis on ühiskonnas laiemalt väärtustatud, võib-olla mingil määral suudetakse aru saada poliitilisest julgeolekust, kuid majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaküsimuste sidumine julgeolekuga pole suurema osa ühiskonna jaoks üheselt mõistetav. Julgeolekuohtudega toimetulemiseks tuleks riigi tasandil rohkem panustada sisejulgeolekule. Ukraina kriis näitas jällegi kogu maailmale kätte, et kõige suurem julgeolekuoht on ebastabiilne riik, mis on kergemini provokatsioonidele allutatav. Ukraina konflikti peamine allikas polnud mitte riigi sõjaline nõrkus, vaid ebastabiilne ning poliitiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt nõrk ja killustatud riik ning ühiskond. Tugev ja majanduslikult, sotsiaalselt ja poliitiliselt stabiilne riik on tegelikult suurem heidutusjõud kui mõnikümmend tanki, mis rohkem vaigistavad elanike isiklikke hirme kui et tagavad riigi kui terviku julgeolekut. Seetõttu ma arvan, et pole õige julgeoleku sidumine üksnes sõjaliste ressurssidega, vaid rohkem tuleb välja tuua teisi julgeolekuid mõjutavaid aspekte, paranda sidusust erinevate valdkondade vahel, rääkida julgeolekust kui tervikust.
Ma olen üsna kindel, et ükski välisriik, k.a. Venemaa, ei valmistu Eestit otseselt sõjaliselt ründama, kui teda just selleks ei provotseerita, saadav kasu oleks marginaalne võrreldes selle eest makstava hinnaga, see lapsed on turumajandus. Negatiivseid protsesse võib kaasa tuua üldise olukorra muutumine ebastabiilsemaks Euroopas ja/või selle vahetus naabruses. Venemaa huvides on pigem poliitiline ja majanduslik mõjutamine. Kindlasti on aga mitmed jõud huvitatud sellise olukorra tekitamisest, ühiskonna destabiliseerimisest, mis negatiivsete protsesside eskaleerumisel võivad mingil hetkel tõepoolest sõjalise konfliktiga ka lõppeda. Isolatsionism ei ole kaasaegses julgeolekukeskkonnas võimalik, globaliseerumine on paratamatus, ja seetõttu tuleb aktiivselt ning soovitavalt preventiivselt tegeleda julgeolekukeskkonna paremaks muutmisega. Kindlasti on üheks julgeolekut tugevdavaks meetmeks paljukirutud piirileping Venemaaga, mille lahtisidumine rahvusmüütidega mütologiseeritud Tartu rahust on julgeoleku mõttes esmatähtis. Vastastikku tunnustatud piirileping seob naaberriigi, kellega Eestil on probleemid, ikkagi teatavate lepinguliste kohustustega ja selliste lepinguliste kohustuste omamine on julgeoleku mõttes alati parem kui nende mitteomamine. Kui eesmärgiks on konflikti vältimine, siis on usaldust tõstvate meetmete laiendamine alati positiivne. Piirilepingu vastaste argumendid loovad paraku kuvandi lõdva riistaga lõbumajas ringi hüppavast impotendist, kes piinliku olukorra leevendamiseks meenutavad valju häälega noorusmälestusi aegadest, kuidas kunagi ammu, siis kui Ivar teenis nõukogude armees, nemad Põltsamaal naisi rabasid.
Venemaa sisepoliitilised pinged võivad varem või hiljem tuua kaasa režiimimuutuse, majanduslikud sanktsioonid avaldavad mõju just pikemas perspektiivis (vt Iraan), kuid palju raskem on ennustada, millises suunas see muutus võib kulgeda. Ühiskond ei arene evolutsiooniliselt ning demokratiseerumine ei pruugi olla režiimimuutuse ainuvõimalik tagajärg. Seda saame väita kasvõi Araabia kevade näitel, kui tahtsime paremat, aga läks nagu alati. Ma ei ole põhimõtteliselt nõus Eestis laialt levinud arvamusega, et mida halvemad on Lääne suhted Venemaaga, seda parem on see Eestile ja meie suur šanss on silma paista Ida-Lääne konfrontatsiooni eesliinil. Stabiilsed ja koostööle orienteeritud suhted Lääne ja Venemaa vahel on Eesti kui Lääne osa – ja nii käsitletakse seda ka Venemaal, võib-olla kui nõrka ja mõjutatavat, kuid siiski osa Läänest, kindlasti väärtuslikumad ja sellepärast ehk ei tasu nende suhete paranemises ilmtingimata näha julgeolekuohtu. Samuti ei ole ma kindel, et kui Venemaal peaks mingi ime läbi võimule tõusma Läänele orienteeritud opositsioon, siis kaovad sellega automaatselt ära Eesti ja Venemaa vahelised pinged, mida näitasid ka 1990-d aastad kui Venemaad valitses Jeltsin ja välisministriks oli tuntud liberaal Kozõrev.
Lähis-Ida jääb veel pikemaks ajaks konstantseks pingete allikaks, kuna rahust huvitatud jõud on seal tegelikult nõrgad. Iisraelis on tendents isegi rahvuslike meeleolude tugevnemisele, noorte hulgas on rohkem ortodoksseid juute ja paljuski on meelsust mõjutanud peale 1990 hoogustunud sisseränd Ida-Euroopast, sest sealsed sisserändajad on kaasa toonud ka oma väärtushinnangud. Iisraeli-Palestiina rahuprotsessi seiskumine võib aga omakorda viia Läänekalda radikaliseerumiseni ning võimaliku sõjalise lahenduseni Iisraeli poolt, mis võib omakorda esile kutsuda Süüria kodusõjale sarnase põgenikelaine. Kestev ebastabiilne olukord võib viia aga islamiäärmuslike mõjude kasvule piirkonnas, sest mõõdukad jõud kaotavad oma usalduskrediidi. Isegi kui olukord Süürias ja Iraagis õnnestub stabiliseerida, ei välista see olukorra teravnemist kusagil mujal. Samuti jääb kestma oht, et Lääneriigid kistakse sealsetesse regionaalsetesse võimumängudesse. Lähiminevik on näidanud, et need protsessid võivad ühel või teisel kujul ilmneda ka Eestis, kasvõi ootamatult puhkenud murjanpaanika näol, seetõttu ei ole võimalik neist protsessidest isoleeruda ja tuleb aktiivselt panustada rahu tagamisse ükskõik millises kriisipiirkonnas, sest globaliseerunud maailmas ei saa keegi tagada, et ignorantsuse korral see kriis ühel ilusal päeval sinu koduväravani ei jõua.
Ameerika Ühendriikide sõjalise kohaloleku vähenemine Euroopas on pikemas perspektiivis teatavas mõttes paratamatu protsess, sest tõsised kriisipiirkonnad on kusagil mujal ja olukorra võimalik pingestumine Ida-Aasias või Lähis-Idas ei jäta muuhulgas mõjutamata ka Euroopat. Jällegi ei tasu olukorda üle dramatiseerida, vaid muutunud olukorras tuleb leida sobivad lahendused. Seepärast võib prognoosida, et pikemas perspektiivis võivad Euroopa Liidu julgeolekugarantiid muutuda sama oluliseks kui NATO omad, kuna siin on täheldatav ühine julgeolekuruum. Eesti peab kindlasti jätkama osalust EL julgeoleku- ja kaitsedimensiooni arendamisel ja seisma Euroopa ühtsuse eest, sest nendega on meil ühine kultuuriruum, kui nüüd arvukad neukkud kõrvale heita. Euroopa orientatsiooni tugevdamine ei tähenda NATO kõrvaleheitmist, vaid julgeolekugarantiide laiendamist. Kõige olulisem on siiski julgeolekupoliitiliste arengutega maailmas kursis olla ja õppida neile preventiivselt, mitte proaktiivselt reageerima. Võimalikult lai diplomaatiline aktiivsus võib teatud määral tasakaalustada puudujääke sõjalises julgeolekus. Viiekümne aasta perspektiivis muutub aga julgeolekuseisund väga kiiresti, 1966 oli külma sõja haripunkt, käis Vietnami sõda ja Prantsusmaa lahkus NATO sõjalises organisatsioonist, veel 50 aastat tagasi käis Esimene maailmasõda ja oli koloniaalajastu haripunkt ning aastal 1916 vaevalt, et keegi suutis NATO tekkimist või Vietnami iseseisvumist isegi ette kujutada. Selline sai siis Eesti julgeolekumuinasjutt, vol. 2.
„Postimehes“ avaldatud artiklis kurdab Eerik-Niiles Kross, et „läänemeelsete jõudude kaotus Gruusia äsjastel parlamendivalimistel tõi ootamatult nähtavale ammu vindunud kriisi mitte Gruusia-lääne suhetes, vaid hoopis Eesti kiduravõitu välispoliitikas.“ Kross esindab Eesti elitaristlikku neokonservatiivset välispoliitilist koolkonda, keda võiks nimetada „saakašvilistideks“. Gruusia president Mihheil Saakašvili on kahtlemata Ida-Euroopa neokonservatiivide kõige tuntum esindaja ning saakašvilistide kreedo lähtub uskumusest, mida halvemad on lääneriikide suhted Venemaaga, seda parem on see Eestile, sest võimaldab meil „külma sõja“ eesliinil silma paista. Saakašvilistide kõrval võib siin täheldada mitmesuguseid erinevaid koolkondi: pragmaatikuid, liberaale, eurosotsialiste, rahvuslasi, isolatsionaliste ja teisi suuremaid või väiksemaid maailmavaatelisi rühmitusi. Ahto Lobjakas näeb, et Lennart Meri ühtsest välispoliitikast on hargnenud vähemalt viis omavahel konkureerivat haru. Saakašvilistid on neist ühed prominentsemad, omades palju poolehoidjaid nii poliitikute, ajakirjanike kui ametnike hulgas, kuid neid iseloomustab selgesti märgatav pürgimus Eesti välispoliitika ainuvalitseja aujärjele ning panustamine Venemaa kaardile. Neokonservativismi marksistlik struktuur on paljudele siinsetele analüütikutele paremini arusaadav ja seetõttu ka kergemini omastatav.
Neokonservatiivid on Ameerika Ühendriikides 1960-70-tel aastatel kujunenud sõjakas rühmitus, mis ühendab konservatiivseid, interventsionistlikke, natsionalistlikke ja marksistlikke väärtusi. Neokonservatiivide ideoloogilisele liikumisele panid aluse vasakpoolsed intellektuaalid, põhiliselt New Yorgi juudi päritolu haritlased, kes 1970-tel aastatel koondusid Washingtoni osariigi demokraatliku senaatori Henry Jacksoni ümber. Erinevalt oma mõttekaaslastest vastustasid nad Lääne pingelõdvendust Nõukogude Liiduga ja toetasid aktiivset võitlust nõukogude tüüpi kommunismiga, sh Ühendriikide sõjalist sekkumist Vietnamis. Neokonservatiivide vanemat põlvkonda esindasid Jeane Kirkpatrick, Norman Podhoretz, Irving Kristol, Daniel Bell, Daniel Patrick Moynihan, nooremast põlvkonnast tõusid esile William Kristol, John Podhoretz, Paul Wolfowitz ja Robert Kagan. Peale president Reagani võimuletulekut 1980-tel aastatel liitusid neokonservatiivid valdavalt Vabariikliku parteiga ja Jeane Kirkpatrick’ust sai Reagani administratsiooni ajal USA suursaadik ÜRO juures, mis on välisministri järel sisuliselt tähtsuselt teine välispoliitiline ametikoht. President George W. Bushi administratsioonis 2000-tel aastatel tõusid neokonservatiivid Ameerika Ühendriikide valitsusaparaadis juba juhtivatele kohtadele ning nende mõju kasvas jõudsasti peale Al Qaeda 11.septembri rünnakut ja Iraagi sõda. 2008.a. hõivasid nad juhtpositsioonid presidendikandidaat John McCaini välispoliitiliste ja julgeolekunõustajate hulgas.
Üks neokonservatismi juhtivaid ideolooge Irving Kristol on sedastanud nende välispoliitilised põhimõtted viide postulaati: patriotism on hädavajalik; maailmavalitsus (ÜRO) on kohutav idee; riigimees peab täpselt eristama sõpru vaenlastest; esmatähtis on rahvuslike huvide kaitsmine kodus ja välismaal; tugeva sõjaväe olemasolu on rahvuslikes huvides. Paljud neokonservatiivide põhimõtted ühtivad Lev Trotski permanentse revolutsiooni ideega, sest paljud neist pärinevadki Ühendriikide trotskistlikest ringkondadest, Max Schachtmani mõttekaaslaste hulgast. Kunagine neokonservatiivide mõttekaaslane Francis Fukuyama on portreteerinud neokonservatiivide seisukohti leninistlikena, sest nagu leninistidki, nii usuvad ka neokonservatiivid ajaloo ümberkujundamisse võimu ja tahte abil. Neokonservatiivid leiavad, et maailm sarnaneb Thomas Hobbesi „Leviathanile“, kus kehtib “kõikide sõda kõikide vastu“ ja läänelikku demokraatiat on nagu ükskõik millist teist ideoloogiat võimalik relva ja jõu abil levitada nagu seda uskusid Lenin, Trotski ja nende mõttekaaslased. Neokonservatiive on otseselt mõjutanud Chicago ülikooli poliitilise filosoofia professor Leo Strauss(1899-1973), kelle õpilaste hulka paljud neist kuulusid. Strauss pidas Lääne ühiskonna kriisi peamiseks põhjuseks, et ta on kaotanud eesmärgi ning uskus, et moraali ning õigluse taastamise nimel võib isegi kasutada valesid, kui nad toetavad „õigeid eesmärke“.
Saakašvilism on neokonservatiivse ideoloogia Ida-Euroopa versioon, mis usub maailmaparandusse läbi Lääne ja Venemaa konfrontatsiooni. Nende bipolaarne maailmapilt viib aga vastastikusesse sõltuvusse Venemaast, sest kõik, mis on seotud Venemaaga, on nende jaoks tähtis. Nii nagu Iisrael muutus lahinguväljaks Ühendriikide neokonservatiividele, kelle identiteedi kaitsmise õilsa idee nimel krutiti pingeid Lähis-Idas, niisamuti muudeti Gruusia president Saakašvili režiimi ajal nende Ida-Euroopa mõttekaaslaste analoogseks katsepolügooniks, millega testiti Venemaa pingetaluvust suhete pingestamisel naaberriikidega. Gruusia sõda 2008.a. omas otsese relvakonflikti kõrval kindlasti ka tugevat ideoloogilist mõõdet, millega erinevad huvigrupid siin- ja sealpool Curzoni liini üritasid külma sõda taasalustada. Ei tasu unustada, et saakašvilistlik ideoloogia vastab paljude Venemaa äärmuslike jõudude huvidele, kes ürituvad vastanduda Läänele ning taastada Venemaa kunagist mõju suurvõimuna kui mitte gobaalselt, siis vähemasti regionaalselt. Nad kõik võitlevad sama eesmärgi nimel, kuigi teine teiselpool rindejoont. Kui võrrelda president Putini välispoliitilist doktriini neokonservatiivide postulaatidega, siis on sarnasused hämmastavad.
Saakašvilistide postulaadid on kohalike huvide tingimusteta allutamine Ameerika Ühendriikidele, sest nende pakutavas julgeolekumuinasjutus esinevad ameeriklased printsina valgel hobusel, kes on omakasupüüdmatult alati valmis kurja vene lohe päid raiuma. Euroopa Liit ja Euroopa rahvad (eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa) esinevad saakašvilistide julgeolekumuinasjutus salakavalate reeturitena, kes on kolmekümne hõbeseekli eest valmis Eestit Venemaale toiduks müüma. Saakašviliste patriotismile rõhuvas välispoliitilises retoorikas kohtab sageli sõbra ja vaenlase kujundeid, räägitakse palju iseolemisest ja iseotsustamist ning külvatakse umbusku rahvusvaheliste organisatsioonide, eelkõige Euroopa Liidu vastu. Riiklikuks prioriteediks peetakse relvajõudude eelisarendamist võrreldes teiste valdkondadega, sest suurt sõjaväge (mitte poliitilist pragmatismi) peetakse peamiseks kaitseks hirmuäratava vaenlase vastu. Sõda Venemaaga kästletakse vältimatuna ning eelseisva sõja narratiivile (ükskord nad tulevad niikuinii!) on üles ehitatud hirmukultuur, mille abil üritatakse välispoliitilist mõtlemist ohjes hoida – kes pole meie poolt, see on vaenlane. Neokonservatiivseid postulaate toetab ajaloolise süü narratiiv hääletust alistumisest 1940.a., mis tuleb viimses võitluses lunastada.
Kross räägib tsunftikorraldusest välispoliitikas – „uurimist viivad läbi asjatundjad“, kes tõlgivad rahvale läbi „Välisilma“ või „Välismääraja“ rahvusvahelise suhtlemise põhitõdesid ja tekitavad „autoriteetset arvamust“. Mingil määral on see paratamatu, sest raske on ette kujutada, mis tekib siis, kui minnakse „tõlkes kaduma“ ja välispoliitikat hakatakse tegema burksiputkade ees. Ametliku välispoliitika kõrval tekivad „üldrahvalikud arusaamad“, mis viivad välispoliitika emotsionaalsele tasandile. Emotsionaalsel tasandil on juba raske aru saada, miks on vaja Euroopa Liitu, piirilepet Venemaaga, eurot, vabaturumajandust ja paljusid teisi tulevikku suunatud poliitilisi arvestusi, mille ümber on kerge lokku lüüa ja rääkida „rahvuslike huvide mahamüümisest“. Sõbra-vaenlase mustvalge retoorika on kõigile arusaadav ning selle najal on kerge valimisi võita. Kui mõned pudelit kanget õlut on burksiputka ees sisse kulistatud, siis tundub välispoliitika imelihtne, sest õigus on alati sellel, kellel on rohkem autoriteeti. Üldrahvalike arusaamadega manipuleerimine ja hirmukultuur edendavad populistlikku „rahva huvidele“ vastavat välispoliitikat. Teadmata jääb üksnes see, et kui välispoliitika toetub rahva tahtele, siis kelle tahtele see toetub?
Eesti puhul tuleb arvestada, et Venemaa on siin pigem sisepoliitiline kui välispoliitiline kaart, mille najal on kerge valimistel hääli saada, kui vaid emotsioonid õnnestub lakke ajada. Gruusiat võib nimetada Eesti välispoliitika neokonservatiivseks avantüüriks, lakmustestiks, kus panused asetati ühele kaardile. Neokonservatiivseid arusaamu esindab ka kaitseminister Reinsalu artikkel „Wall Street Journal’is“, mis ehitas sõbra ja vaenlasele tuginevat müüti opositsiooni venemeelsusest. Kuid neokonservatiivne valem „moraalsest valest“ ei ole osutunud igikestvaks ning peale sügiseseid parlamendivalimisi on paljud Saakašvili pooldajad asunud kohvreid pakkuma. Eesti välispoliitika „eepik feil“ Gruusias lähtus paljuski Venemaa kultuurile omasest mõjusfääride poliitikast, kus Gruusiat käsitleti kui Eesti mõjusfääri kuuluvat riiki, millele paljud meie välispoliitikud ehitasid isikliku rikastumise viisaastaku plaane. Nad ei arvestanud demokraatiast lähtuvate ohtudega, kus hoogsalt välja käidud müügiidee ei pruugi Gruusia valijale muutuda atraktiivseks, vaid arvati, et küll Miša korra maksma paneb ja rumalale rahvale selgeks teeb, mis on õige ja mis vale ning kes on head ja kes pahad nagu mõnes Hollywoodi märulis. Seekord valem ei töötanud, millele on tähelepanu juhtinud nii mõnedki vaatlejad (N: vt Meikar, Lobjakas).
Rolling Stones’ i laul neokonservatiivide kõrgajast 2005. The song became the focus of media scrutiny due to featured lyrics such as:” You call yourself a Christian; I think that you’re a hypocrite; You say you are a patriot; I think that you’re a crock of shit .”
Eesti julgeolekumuinasjutt on lihtne. Idas istub kuri koll nimega Venemaa, tont number 5 Robert Sheckley järgi, kes päevast-päeva mõtleb nagu kuri Kivinõid ühes lastemuinasjutus ainult sellele, kuidas tema naabruses asuvat väikest Eestit alla neelata ning sellele mütoloogilisele narratiivile on üles ehitatud kogu eestlaste rahvuslik identiteet. Julgeolekumuinasjutt on alati hea tagataskust võtta, kui rahva arvamust tahetakse ühes või teises suunas mõjutada, sest kui rahvas on hirmul, siis ta ei mõtle enam ratsionaalselt. Hirmupõhises mütoloogilises narratiivis pole midagi erakorralist, sest taolist julgeolekumuinasjuttu on lääne tsivilisatsiooniruumis üles ehitatud näiteks islami ohu suhtes, luues müüdi vaenulikust religioonist, kelle peamine eesmärk olevat maailmavalitsemine. Lihtsad inimesed New Yorgis ja Los Angeleses, Londonis ja Pariisis, Oslos ja Stockholmis on julgeolekumuinasjutu najal loonud endale vaenlase kujutise turbaniga ja habemikust moslemist, kellel on nuga alati taskus, mida ta on valmis heitma teiseusulise pihta. Sellised hirmu narratiivi õhutavad üldistused on vesi äärmuslaste veskile, keda on parimal juhul vaid mõni protsent kogu islamiusulisest elanikonnast.
Täpselt samuti teab iga põlvepikkune eesti laps, kes on kuulnud Eesti julgeolekumuinasjutust, et sõda Venemaaga on möödapääsematu ning iga laps peab olema valmis püss käes ja nuga hambus vastu astuma meid homme tankide ja rakettidega ründava Venemaa vastu. Kõige paremini saame sõjas valmistuda endale kuhjade viisi tanke, suurtükke ning sõjalaevu kogudes ning Venemaale pidevalt mõista andes, mida me neist arvame. Eesti julgeolekumuinasjutt on üles ehitatud ekslikule ning lausa ohtlikule teesile – mida halvemad on lääneriikide suhted Venemaaga, seda parem on see Eestile. Selle tarvis on riik ehitanud üles terve rea institutsioone, mis julgeolekumuinasjutule toetudes tegelevad meie ajaloolise mälu, õige ajalookäsitluse ning infojulgeoleku korraldamisega. Tulevad meelde ühe kurikuulsa poliitiku sõnad 1990.aastast: „Ma kordan, Toompead rünnatakse!“, mis on loonud siiani laiatarbekasutuses oleva hirmu narratiivi. Endine peaminister Tiit Vähi on öelnud: „Rahvusvahelistumine on Eesti rahvusriigile oluliselt suurem oht kui Vene tankid… Kui poliitikud räägivad tankidest, siis nad teevad seda mitte hirmu pärast, vaid seepärast, et hirmutamisega rohkem hääli koguda.“ Kuigi samas tegeleb Vähi uute tontide ehitamisega, sest just rahvusvahelistumine on meid Vene tankidest säästnud. Üleilmastuvas maailmas ei alustata sõdu kergekäeliselt nagu veel mõni sajand tagasi. Rene Toomse: “Tänapäeval ei saa sõda alustada ilma arvestatava põhjenduseta rahvusvahelise üldsuse ees, seda just eelmainitud poliitiliste ja majanduslike sanktsioonide vältimiseks. Iga sõda praeguses üleglobaliseerunud maailmas leiab vältimatut puutumust väljaspool vahetut konfliktipiirkonda.”
Kui igakülgne vastandumine Venemaale on julgeolekumuinasjutu üks pool, siis igas muinasjutus vastandub kurjale hea ning Eesti julgeolekumuinasjutu teine pool vannub igavest truudust õilsale rüütlile valgel hobusel, kes tuleb kogu oma sõjalist võimsust kaasa tarides lennates meid kaitsma kurja kolli vastu. Õilsat rüütlit kutsutakse Ameerika Ühendriikideks. Eestlase maailmapilt on kinni jäänud külma sõtta, kui kogu maailm keerles Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseisu ümber. Pole aga teada, kas kehtiv julgeolekumuinasjutt on ilmtingimata Eesti julgeoleku huvides või teenib see mõnede välismaiste poliitikute sisepoliitilisi huve. Pole saladus, et Eesti julgeolekumuinasjuttu on aidanud üles ehitada ning elus hoida mitmed sellised tegelased, kes on hiljem tabatud mõne välisriigi jaoks töötamast. Ametliku julgeolekudiskursuse peanarratiiv – mida halvemad on lääneriikide suhted Venemaaga, seda parem on see Eestile – peab silmas eelkõige seda, et külma sõja eesliinil asudes on võimalik saada mõne pika pai lääne poliitikute käest, kuid see narratiiv toetab ühtlasi Venemaa äärmuslikke jõude, kelle huvides on Venemaa mõjuvõimu ning läänevastase konfrontatsiooni taastamine. Teisisõnu on see mäng tulega.
Viimasel ajal on Eesti julgeolekumuinasjutu narratiiv jõudnud otsapidi majanduspoliitikasse. Samal ajal kui Eesti võimuringkonnad on Ameerika Ühendriikide sisepoliitikas traditsiooniliselt panustanud Vabariiklikule parteile ning eelmiste presidendivalimiste ajal toetasid avalikult vabariiklaste tolleaegset kandidaati John McCaini, lootes muidugi, et McCain käivitab taas külma sõja, siis vasakpoolsed kommentaatorid (nt Vahur Koorits) on kasutanud sama taktikat ja sidunud kuuletumise Paul Krugmani õpetussõnadele otseselt võimalike julgeolekuohtudega. Kui me ikka Krugmani manitsusi kuulda ei võta, siis äkki sarnast majanduspoliitilist liini toetav president Obama ei pakugi meile toetust eesootavas „pühas sõjas“ Venemaaga. Küll võib Kooritsaga nõustuda, et tugevasti julgeolekustatud suhted Ameerika Ühendriikidega ja Venemaaga ei ole Eesti jaoks mitte välispoliitilised, vaid sisepoliitilised küsimused. Me jälgime põlevate silmadega nii Ameerika Ühendriikide kui Venemaa sisepoliitikat ning valime seal pooli, justkui toimuks kõik see meie enda riigis. Palju vähem läheb meile korda see, mis toimub Euroopa Liidu riikides, sest kuulumine ühtsesse Euroopa Liitu ähvardab purustada julgeolekumuinasjutu narratiivi.
Suhete julgeolekustamine nii Venemaa kui Ameerika Ühendriikidega viib Eesti sise- kui välispoliitiliselt suuremasse sõltuvusse mõlemast riigist, sest ilma nendeta ei oleks julgeolekumuinasjuttu. Külma sõja narratiivi hambad ristis elushoidmine on nagu hirm, et laps saab kord teada, et jõuluvana on kõigest ümberriietatud naabri-Juhan, mitte ei tule ta saaniga Lapimaalt. Võib-olla on see osa müütilisest infojulgeolekust, kes tekitades virtuaalseid hirme, pürib tont nr.5 toel taotluslikult kinnisema, suletuma ning kontrollituma ühiskonna poole. Hirmu narratiivile toetuvast julgeolekumuinasjutust võidavad kõige rohkem kõiksugused äärmuslased, kelle jaoks normaalsed ja pragmaatilised suhted on vaid takistuseks totalitaarse ideoloogilise režiimi kehtestamisele.
Välisminister Urmas Paet pidas 21.veebruaril Riigikogus Eesti välispoliitika eesmärke tutvustava kõne. Eesti suurimate erakondade esindajad lahkasid välispoliitilisi küsimusi päev hiljem ETV saates „Foorum“, kus millegi põneva ja innovatiivsega paraku välja ei tuldud ning jäädi traditsioonilise hallivõitu diskussiooni piiridesse. Vaadates Eesti välispoliitilisi suundumusi üldiselt, siis on meie välispoliitika tugevasti julgeolekustatud. Hoolimata isegi sellest, et Euroopas valitseb juba pikemat aega, Jugoslaavia sõdadest saadik, sügav rahuaeg, millist pole tema sõdaderohke ajaloo kestel mitte kunagi varem kogetud. Eesti lähtub aga oma välispoliitikas endiselt külma sõja aegsest narratiivist, mis põhineb Ameerika Ühendriikide ja Venemaa globaalse vastasseisu jätkumisel ning seetõttu oleme tänapäeva rahvusvaheliste suhete lahti mõtestamisel kontseptuaalselt lähemal pigem Venemaale kui Euroopale.
Traditsiooniliselt pöörati välisministri kõnes väga olulist tähelepanu julgeoleku- ja kaitsepoliitilistele küsimustele. Murega räägitakse Venemaa relvajõudude suurendamisest Kaliningradi, Leningradi ja Pihkva oblastites, sh lühimaarakettide “Iskander” ja õhutõrjesüsteemi S-400 “Triumf” paigaldamine Eesti vahetusse lähedusse. Teine oluline välispoliitiline eesmärk on kaitse-eelarve suurendamine unelmate piirini 2% SKP-st, mis näitab riigikaitse valdkonna tähtsust riigis tervikuna. Kuigi kahepoolseid suhteid Venemaaga loeti üldiselt rahuldavaks, siis ähvardava varjuna kõlas diplomaatilisest retoorikast läbi Venemaa militariseerumine ja sellega kaasnev julgeolekudilemma – Venemaa relvajõudude moderniseerimine toob kaasa suurema ebakindluse tema naaberriikides.
Sellele kõigele lisas veelgi õli tulle järjekordne riigireetmise skandaal, sest riigi julgeoleku haavatavus, pealegi kui tegemist on korduvjuhtumiga, näitab vaid tema tavalisest suuremat sõltuvust taas suurvõimuks pürgivast naaberriigist. Selles, et Venemaa siin agentuuri omab, ei ole iseenesest midagi üllatavat. Juba 1930-tel aastatel müüs Eesti sõjaväe kapten Nikolai Trankmann Nõukogude Liidule Narva kindlustuste plaanid. Luureskandaalide juures on seni tähelepanu pööratud vaid agentuuri tegevuse ühele palgele ehk siis sensitiivse informatsiooni edastamisele potensiaalsele vaenlasele, kuid palju vähem on tähelepanu pööratud veelgi olulisemale riskifaktorile ehk siis võimalike mõjuagentide tegevusele, kelle eesmärk on mõjutada riiki tegema vastaspoole poliitiliste eesmärkide täitmiseks soodsaid otsuseid.
Eelnev sunnib küsima, mis on ikkagi vastaspoole jaoks soodsad otsused? Kas selleks on Eesti ja Venemaa suhete parandamine? Kui vaadelda Venemaa välispoliitilisi eesmärke laiemalt, siis vaevalt. Pigem on selleks siiski olukorra pingestamine, mis destabiliseerib siinset sisepoliitilist situatsiooni ja nõrgestab Eesti usaldusväärsust tema võimalike liitlaste seas ja siin toimib hästi „väikese vastiku natsiriigi“ kuvand, millele mitmed siinsed pseudorahvuslikud poliitilised ringkonnad on tugevasti kaasa aidanud. Eesti on Venemaa jaoks muutunud „mugavuspartneriks“, kellele võib alati kindel olla, sest ta reageerib kuulekalt alati igale Venemaalt lähtuvale provokatsioonile. Venemaa küsimuse laiatasemeline julgeolekustamine võimaldab aga siinmail hirmupatriotismi alal hoida, mistõttu võib suhete pingestamine toimuda ka mõlemapoolsetes huvides. Laialdaselt on levinud seisukoht, mida pingelisemad on suhted lääneriikide ja Venemaa vahel, siis seda kasulikum on see Eestile, sest see aitaks teda piiririigina Lääne tähelepanu eesliinil hoida.
Tuleb tunnistada, et Eesti välispoliitiline narratiiv on sarnane Venemaa rahvusmütoloogilisele narratiivile, kes kasutab külma sõja aegset müüti Nõukogude Liidust kui rahvusvahelisest supervõimust oma siseriiklike positsioonide tugevdamiseks. Pingestatud rahvusvahelise olukorra abil on võimalik rahva tähelepanu sisepoliitilistelt probleemidelt kõrvale juhtida ning suurendada riigisisest solidaarsust. Venemaa taotlused kunagiste välispoliitiliste positsioonide taastamiseks on tajutavad, mis avalduvad ka lääneriikidele vastandumises nende Süüria- ja Iraani-poliitikas. Tuumariikidel on nagunii suurem võime mõjutada rahvusvaheliste suhete julgeolekustamist. Seetõttu hoitakse Moskvas omakorda visalt kinni NATO raketitõrjesüsteemi Venemaa vastasest suunitlusest, sest see toetab populaarset müüti külma sõja jätkumisest.
Kui tõsine on Venemaalt lähtuv oht Eestile ja omariiklusele? Kui me taandame ohu kohe-kohe saabuvale Venemaa sõjalisele rünnakule, tuues ettekäändeks taolised imaginaarsed kujutised nagu Vene karu limpsab keelt Läänemere jäävabade sadamate järele, mida mõned 19.sajandis elavad „eksperdid“ armastavad oma väidete tõestuseks välja käia, siis tekib küsimus, kas nende sadamate ostmine ei tuleks nagu odavam? Naaberriigi välispoliitiline eesmärk võib olla ka sõjaline jõudemonstratsioon, mis sunnib teist riiki tegema ebapopulaarseid otsuseid ja pingestab tema sisepoliitilist olukorda. Polaarse maailma kontseptsioonile toetuva Venemaa jaoks on oluline eesmärk survestada NATOt ja Euroopa Liitu ning seetõttu on sarnast külma sõja aegset narratiivi järgiv Eesti selle eesmärgi täitmisel tema jaoks mugav strateegiline partner. Kahe riigi suhete arengut pidurdab siiani jant piirilepingu ümber, mida Venemaa on nimetanud kahe riigi vaheliste suhete parandamisel prioriteetseks, teades hästi preambula vangi jäänud Eesti võimetust olukorda diplomaatilisel teel lahendada.
Prioriteetsed suhted Ameerika Ühendriikidega jätkavad sõjaeelset orientatsioonipoliitikat, mis tugineb joondumisele ühe või teise suurema riigi välispoliitiliste huvide järgi ehk nn „bandwagoning“ (kohandumine). Kui Eesti Vabariigi algusaegadel seati välispoliitilist joont põhiliselt Suurbritannia ja Saksamaa järgi, siis nüüd nähakse Ameerika Ühendriikides ainsana potentsiaali, mis suudaks tasakaalustada Venemaalt lähtuvat sõjalist ohtu, mistõttu loetakse ka nendega huvide ühtlustamist kõikides vähegi olulistes välispoliitilistes küsimustes äärmiselt vajalikuks. Eesti puhul torkab silma veel märgatav ebakindlus institutsionaalse keskkonna ees. Rahvusvahelistes organisatsioonides ei osata või ei suudeta efektiivset poliitikat teostada, sest see ei vasta külma sõja aegsele narratiivile polaarsest maailmast. Torkab silma vähene paindlikkus ja hirm midagi “valesti” teha – mida nad meist ometi arvavad. Hoolimata liitumisest NATO ja Euroopa Liiduga ja avaliku arvamuse küsitlustest, võib eestlasi pidada üheks NATO- ja euroskeptilisemaks rahvaks Euroopas.
Euroopa Liidu ees seisavad tõsised majanduspoliitilised väljakutsed. Eesti otsus panustada EFSF abipaketis Kreeka laenude garanteerimisele 357 miljoni euro ulatuses on pälvinud palju tähelepanu. Teiste abistamisel on alati tegemist ebapopulaarse otsusega, mida populistlikud erakonnad nagu Keskerakond on varmad oma toetuse suurendamiseks ära kasutama. Sotsialistlik mõttelaad ei lase aru saada, et abistamine on kahepoolne protsess – õndsad ei ole ainult need, keda abistatakse, vaid ka need, kes peavad teisi abistama, sest niiviisi tagavad nad iseenda heaolu ja turvalisust. Muidugi võib olla kadedus silmis raske jälgida, kuidas kreeklasi üritatakse vee peal hoida, arvestades, et kreeklaste keskmine elatustase on kõrgem kui siinmail ja paljud neukkurahva esindajad tahaksid kangesti ise olla kreeklaste rollis, mille tarvis pole vaja teha muud kui üle võimete elada. Paraku on suletud süsteemide ajastu läbi ja me elame avatud maailmas, kus riikide heaolu on vastastikuses sõltuvuses. Me loodame Euroopa Liidu abile paljude meie oluliste projektide finantseerimisel, kuid selle kindlustamiseks on vajalik stabiilne ja toimiv süsteem, kuhu me peame vajadusel ka ise panustama.
Eesti välispoliitilised eesmärgid kajavad teatavast nostalgiast külma sõja järele, kui valitses lihtne ning polariseerinud maailmasüsteem, millest isegi meie tänased välispoliitika kujundajad aru saavad. Globaliseeruv ja multikultuurne maailm oma paljude varjundite ja nüanssidega on palju keerukam nähtus, selles orienteerumine on raskem ning võimalusi komistamiseks kasvõi siledal asfaldil jagub rohkem. Eesti välispoliitika peamine probleem on tema kaudne mentaalne sõltuvus suurvõimuks pürgivast, kuid siseprobleemide käes vaevlevast Venemaast, millest ei suudeta kuidagi lahti rebida ja nii kujundataksegi Venemaa-keskne maailmapilt, kus päike pöörleb ümber Venemaa ning meie poliitiline joon sõprade ja vaenlaste leidmisel jääb sõltuma Venemaa välispoliitilistest suundumustest.
Persona in fieri 
Värsked kommentaarid