Puuri needus

@ckrabat

Maa peal oli külm ja kole. Noh, sõda oli … ja nälg ….ja pimedus … Ja siis kõndis veel katk ilmamööda ringi. Päevad läbi sadas vihma ja lund vaheldumisi. Aeg-ajalt oli maavärin. Inimesed olid külmunud, näljas ja hirmul. Ühel heal koledal päeval nad leidsid, et maa peal pole enam hea elada ning nad otsustasid, et lähevad ära. Jäi ju lootus, et kusagil asub PÄIKESEMAA, kus hädasid pole ning kõik on õnnelikud. Nad kõndisid juba mitu päeva, kuid ikka tulemusteta. Samasuguseid õnnetusehingi oli kõik see maailm täis ning kusagile polnud peitu pugeda.

Ühel päeval avastasid nad kummalise ehitise. See oli PUUR. Puur paistis soe ja turvaline koht olevat, katus oli pea kohal ning keset puuri ootas lõkkease. Puuri uks oli kutsuvalt lahti. Läheme puuri ja paneme ukse enda järel kinni, siis ei pääse hädad meile järele, otsustasid inimesed. Süütame lõkke ja kujutame ette, et see on päike, tekkis järgmine idee. Nõnda me olemegi Päikesemaal, kujutasid nad ette. Ja et välismaailma kurjus inimestele järele ei tuleks ning et nad end turvaliselt tunneksid, panid nad endale näokatted pähe, kus ainult silma – ja hingamiseavad olid. Seda selleks, et olla välismaailmast piisavalt eraldatud.

Kuid ikkagi käis tuul puurist läbi ning vahel harva jõudsid  külmad vihmapiisad läbi puurivarbade sisemusse. Vihmapiisad tuletasid meelde välismaailma, kus kõik oli nii külm ja halb. Kaitsmaks end maailma kurjuse eest, võtsid inimesed endale NIMED. Sest kui sul on uus nimi, siis eraldab see sind kõigest sellest halvast, mis väljaspool kogetud. Mõnda aega lõbustasid nad end uue ja puhta identiteediga, kuid inimesed jäid ikka inimesteks. Puuri pindala oli piiratud ja raske oli leida seda õiget ning oma nurgakest puuris. Inimesed läksid kurjaks ning hakkasid üksteist hammustama ja küünistama. Kuid hammustamine oli hea ainult siis, kui sina ise hammustad ja küünistamine kah ainult siis, kui sina küünistad ning vastasel korral, kui keegi hammustab või küünistab sind, oli see täitsa ebameeldiv.

Ühel heal päeval tundus inimestele, et puuris ei ole KORDA. Kuid ise ei suutnud nad korda tagada, nii valisid nad enda seast KORRAVALVURI. Peagi selgus, et korravalvurist jäi väheks korra tagamiseks, siis valis Korravalvur endale abipolitseinikud, kes korravalvurile ette kandsid, kui keegi käitus selliselt, mis korravalvurile ei meeldinud. Vastutasuks lubas korravalvur neil natuke korda rikkuda. Kuid ikkagi ei olnud see piisav rahu ning õigluse jaluleseadmiseks ning rahval tekkis mõte, et puur vajab SEADUSI. Millegipärast tundus, et mida rohkem seadusi, seda rohkem korda ning seda turvalisem on. Mõnda aega elasidki inimesed siis õndsas teadmises, et nemad elavadki Päikesemaal ning väljaspool puuri on tühjus ja kaos. Õndsus tekitas rahulolu. Rahulolu omakorda igavust. Uudishimulikumad hakkasid piiluma väljaspoole puurivarbasid. Tagatipuks hakkasid levima kuulujutud, et Päikesemaa on hoopis väljaspool puuri. Mõned inimesed kaevasid käigud puuri põrandasse ning põgenesid välismaailma.

Korralikele puurielanikele see ei meeldinud, kuid nemadki leidsid, et midagi on lahti. Hakkas tunduma, et puuri on sattunud valed inimesed ning need tuleks asendada uute ja paremate inimestega. Et puur tühjaks ei jookseks ning täituks korralike inimestega, saatsid nad välismaailma välja KUULUTAJAD. Kuulutajatel olid silmaklapid peas, et nad välismaailma võludest kiusatusse ei satuks ning nad kõndisid külast külla ja rääkisid puurikujulisest Päikesemaast, kus inimesed õndsaks saavad. Päikesemaale tuligi palju uusi elanikke. Kuid peagi selgus, et ka uued inimesed olid täpselt samasugused kui vanad – kaks pead, kolm jalga ja saba ning midagi ei muutunud ja rahulolematus säilis. Siis arvati, et põhjus on näokatetes ning puurielanikke tuleks vahel välja jalutama viia.

Hakati korraldama VÄLJASÕITE loodusesse ehk siis väljapoole puuri, kus inimesed võisid näokatted maha võtta ja kõik võisid neid näha. See tegi asja veel hullemaks, sest selgus, et teinekord oli näokatte taga hoopis teine inimene kui arvati. Ikkagi tundsid inimesed end puuris ebamugavalt ja levisid kuulujutud, et väljaspool puuri on hoopis palju parem kui puuris. Vahetati välja ka mitu Korravalvurit, sest ajuti tundus, et põhjus on selles, et Korravalvur ei suuda Korda hoida, kuid ikkagi midagi ei muutunud. Pinge tõusis, mõned puurielanikud ei suutnud seda enam välja kannatada, rebisid katted maha ja kiskusid riided seljast ja liikusid ringi alasti, kuid seegi ei aidanud puurist välja. Mõned põgenesid välismaailma, kuid avastasid, et nad ei suuda seal elada ning pöördusid puuri tagasi. Sest nad olid harjunud puurivarbade ning lõkketulega ja usuga Päikesemaasse. Mõned ei tulnud küll enam tagasi ja nad unustati.

Puur elas oma elu edasi, kuid üha rohkem hammustati ja küünistati, kuni puhkes marutaud ning inimesed zombistusid. Zombistunud inimesed ei osanud enam leida TEADMIST. Teadmist sellest, miks nad sinna puuri olid sattunud. Sest ka puur oli olnud kaval. Kui algul inimesed arvasid, et nemad valitsevad puuri, siis ajapikku oli hoopis puur inimesi paremini tundma õppinud, end kehtestanud ja valitses inimeste üle. Kuigi inimesed puuri vihkasid, olid nad hakanud seda ka armastama, sest midagi paremat ei osanud nad välja mõelda. Puurivarbad ja kindel katus tundusid turvalisena. Enam ei korraldanud mitte nemad puuri elu-olu, vaid puur juhtis neid. Kuid väljaspool oli lahtine taevas ja piiritu silmapiir …

A.D. 2003