World War Three: Inside the War Room – lõbus sõda Baltikumis coming soon II

@ckrabat
29.veebruaril etendus Eesti TV-s BBC dokumentaalfilm „World War Three: Inside the War Room“, mis peaks läbi mängima paljude poolt oodatud ja loodetud stsenaariumi: Kolmas maailmasõda algab Baltikumis ja toimub Lääne ning Venemaa vahel. Midagi ligilähedast düstoopiale Maakonna sünd, mille paikapidavus reaaleluliste sündmustega tundub olevat suurem kui Vanga ennustustel või siis Kivisildniku luuletuse taustal ette kantav “lõbus sõda Baltikumis coming soon” järjekordne vaatus. Tegelikult mängiti filmis läbi Briti kriisigrupi otsusetegemisprotsessi kriisi eskaleerumisel, millesse Suurbritannia antud juhul kollektiivkaitse kohustusega NATO liikmesriigina oli segatud. Iga grupi liige pidi kriisi erinevates staadiumites tegema isikliku põhjendatud otsuse. Tõepoolest, taolisi simulatsioonimänge viiakse ikka läbi ja kriisiennetusprotsessi läbitöötamiseks on need kahtlemata vajalikud. Nüüd toodi protsess „lihtsa inimese“ silme alla. Balti riikide valik sündmuspaigana on loogiline, sest jälgiti Ukraina kriisi võimalikku arenguloogikat NATO riikides ja Balti riigid sobisid soodumuslikult sellesse rolli lihtsalt kõige paremini. Ukraina paralleelid olid selgelt märgatavad, etniliste pingete kasv põlisrahva ja venekeelse kogukonna vahel Eestis, mis levisid edasi Lätisse, Latgale piirkonda, kus lisandusid veel sotsiaalmajanduslikud probleemid. Nii nagu Donbassiski, tipnes see valitsushoonete ülevõtmisega autonoomiat nõudvate separatistide poolt, mida Venemaa igakülgselt toetas. Kohalikke separatiste saabusid toetama kõiksugused mehikesed Venemaalt.

Balti stsenaariumi puhul järgnes NATO vägede sekkumine artikkel viie kohaselt ja Daugavpilsi tagasivallutamine, millele Venemaa vastas piiratud tuumalöögiga, ametlikult küll eksitusega, Läänemerel kurseerivate NATO laevade vastu, millele ameeriklased otsustasid vastata omakordse piiratud tuumalöögiga. Kui seni olid britid NATO sekkumisse üsna positiivselt suhtunud, olgugi et läbi raskete hääletustega, siis tõrge tekkis tuumasõja alustamisega, kus Tridentite kasutuselevõtule hääletati vastu. Sellega film lõppes ja tuumasõda jäi vähemalt selles staadiumis ära. Sisuliselt oli tegemist mängufilmiga, kus näitlejate osas esinesid mitmed endised poliitikud, riigiametnikud ja sõjaväelased ning filmi süžee rõhk oligi asetatud otsusetegemisprotsessile, kuidas ja milliseid otsuseid kriisi ühes või teises faasis tehakse, kriisile endale ja selle arengutele, samuti teiste riikide sh Ameerika Ühendriikide ja Venemaa otsusetegemisprotsessidele pöörati palju vähem tähelepanu. Kusagilt ei jäänud muljet, et NATO või Balti riigid pole kriisiks valmis, mida totaalne meedia on Mart Kadastiku vaimu juhitaval spiritualistlikul seansil trummi tagudes ning lolle üles kihutades püüdnud jätta. Vastupidi, kriisigrupi liikmed tegid kaalutletud otsuseid, olid nad siis millised tahes, ning odavast populismist oli asi kaugel.

BBC filmi ei saa kindlasti panna ühte patta sõjahüsteeria ilmingutega, mille vilju oleme meedia vahendusel nii mitmelgi korral pidanud lõikama. Sõjaootus on Eestis nii mõnelgi juhul omandamas posttraumaatilise stressi ilminguid. Alles hiljaaegu planeeris leheneeger Vahur Koorits oma blogipostituses sõja alguse 2016. aasta suvesse, lootes ilmselt ajalukku minna sõjapaanika maaletoojana. Murjanipaanika näol on silmipimestav eeskuju meil juba olemas, kus hoolimata sellest, et meile pole saabunud ühtegi kauaoodatud kvoodipagulast ning isegi silmapiiril pole võimalik neid kiikriga silmata, peab rahvas seda hetkel riigi kõige suuremaks probleemiks, suuremaks kui tööpuudust või HIV viiruse levikut. Sõltumata Kooritsa kavatsustest, on oluline eelkõige see, mida auditoorium tema visioonist välja nopib ja mida ta suureks rääkima hakkab, sest silma jääb ikkagi ühtlane trummipõrin: “Mitte kunagi viimase 25 aasta jooksul pole sõjaoht Balti riikides olnud nii suur” ja “on täiesti realistlik oht, et Venemaa otsustab konflikti läänega veelgi eskaleerida ja alustada otsest rünnakut Balti riikide vastu” ja “selle artikli kõige mustemad eeldused põhinevadki sellel, et Venemaa võib üritada sellist rünnakut.” „Sõda tuleb!“ loeb tänulik lollkond sealt kauaoodatud sõnumit, sest kestev sõjaootus, mille itaalia kirjanik Dino Buzzati on meistrikäega kirja pannud romaanis „Tatarlaste kõrb“, on nii mõnegi mehepoja närvid pingule viinud nii burksiputka ees kui poe taga.

Teine sõnum, mida „lihtne inimene“ sellest loost välja loeb, on jällegi üldrahvalikule ootusele vastav uskumus, et lääneriigid, president Obama ja loomulikult meie enda valitsus pole piisavalt machod, et riiki võidukasse sõtta viia. Keegi kommentaarides on küll loo pointi ilusasti ära tabanud: „Koorits sa oled jälle hullumajast ära jooksnud we?“ Brittide dokumentaalsest mängufilmist erinevalt ei tegeleta selles loos mitte kaalutletud, vaid populaarsete otsustega, mis on tehtud eelkõige selleks, et publikule meeldida. Sellist publitsistikat võib otseselt klassifitseerida sõjaõhutamiseks, sest ta võib viia hoopis kolmanda ja sugugi mitte vähetõenäolise stsenaariumi tekkimiseni. Soovmõtlemise tagajärjel tekkiv virtuaalsõda, mis toimub inimeste? peades ja mille loogika oleks midagi sarnast murjanipaanikaga. Hakatakse ette kujutama, et käib sõda, kuigi vene tanke, rohelisi mehikesi või kollaseid kuradikesi endid ei pruugi üldse välja ilmuda. Sellegipoolest rahvas ise usub, et sõda käib ning Venemaa ründab. Lõpptulemusena hakkabki rahvas käituma sellele vastavalt, sest talle kõiksuguste ametlike ja mitteametlike kanalite kaudu sisendatakse seda järjepidevalt, kuni hakatakse uskuma. See võib olla nii plaanipärane, kellegi poolt kuritahtlikult initsieeritud infooperatsioon või ka isetekkeline, kuid sellegipoolest huvitatud jõudude poolt kergesti mõjutatav paanika. Hea näida sellisest virtuaalsest sõjaohust on Põhja-Korea ühiskond, mis kasutab sellist taktikat oma poliitilise ja sõjalise võimu legitimiseerimiseks juba pikemat aega. Ma pean virtuaalsõda Baltikumis palju tõenäolisemaks kui päris sõda, kuid protsessi edasi arenedes võib see mingil hetkel kasvada üle päris sõjaks.

Koorits räägib midagi seal enda suureks rääkimise vajadusest. Mina väidan, et suureks saab rääkida ka sõjaohu narratiivi ning kõiksuguste paanikate anatoomiale tuginedes võib taoliste avalduste põhjal jõuda augustiks niikaugele, et suur osa rahvast on veendunud, et ollakse Venemaaga sõjas, naised saunas hakkavad rääkima, kuidas neile viirastuvad  vene tankid ja allveelaevad nagu Ivarile nõukogude armees ilmutasid end peale suuremat joomingut NATO tankid keset Musta merd.  Edasi, kellelegi tundub, et ta oli raudteejaama puhvetis rohelist mehikest näinud … ja nii ta hakkabki käituma usule vastavalt, ilma et venelased ise oleksid pidanud selle tarvis üldse midagi ette võtma. Mis veel tulevikku silmas pidades on olulisem, kui sellise uskumise pinnalt hakatakse survestama poliitikuid, sest siis on Venemaa saavutanud oma poliitilise eesmärgi, Eesti rahvusvahelise usalduskrediidi auti mänginud ning meie kaitsevõime kaotab vastupidiselt soovitule igasuguse usutavuse. Nii suur on sõna jõud ja küllap leheneeger seda teab. Romantiline sõda on ohtlik. Väga populaarne on külvata usaldamatust meie potentsiaalsete liitlaste, NATO ja Euroopa Liidu vastu. Mis tuleb siis, kui Euroopa Liit peaks lagunema? Ilmselt paljude unistus ehk siinsed riigid ja rahvad hakkavad lõpuks ometi taas omavahel sõdima. Kui hästi läheb, vabaneb planeet miljarditest “lihtsatest inimestest” (poliitkorrektne väljend võõrliik lollide kohta) ja peale suuri katastroofe me saabume rõõmsalt postapokalüptilisse maailma, aga see on ideaalstsenaarium. Tavaliselt läheb ikka nii, et tahtsime parimat, aga läheb nagu alati ehk tekib midagi lõputu Dante põrgu taolist.

Unistus sõjast. Pilt: http://www.thedailysheeple.com/wp-content/uploads/2014/07/world-war-3.jpg

 

 

Mida ennustas Vanga?

@ckrabat
Fatalism, usk saatuse kõikemääravasse jõusse, on inimeste seas sageli leviv usulise iseloomuga maailmavaade, mis viitab üsna selgelt inimeste robotlikule päritolule, kes on harjunud toimima vastavalt väljastpoolt edastatud signaalidele nagu me näeme kultusfilmis “They live“. Inimese alateadlik soov tulevikku teada saada on kestvaks tuluallikaks kõiksuguste tulevikku nägijate käes ning ennustused ja horoskoobid koguvad tööstuslikult toodetud tarbijaskonna seas populaarsust hoolimata sellest, et nende kvalitatiivne vastavus tegelikkusele on enam kui kahtlane. Totaalse meedia poolt promoveeritud arvamusliidrite sekka on sattunud palju selliseid, kes on üritanud tulevikku lahti seletada, kuid nende edulugu tuleb suuresti sellest, et vaid vähesed võtavad nende ennustused ka hiljem lahti ning võrdlevad ennustust tegelikkusega. Siis pöördutakse juba uute ettekuulutuste poole unustades vanad ennustused sootuks. Eriti populaarseks muutuvad ennustused olukorras, kui tekivad ulatuslikud kriisid. Fatalistide maailmapilt on deterministlik, mis eitab vaba tahte olemasolu. Roboti elu on hall ja üksluine ning ta peab alistuma ettemääratud saatusele.

Kui ennustus on edasi antud segaselt ja mitmetimõistetavalt, siis on võimalik sealt midaiganes seoses tulevikuga välja lugeda vastavalt tellija maitsele. Võtke kätte kasvõi mõned Ennustaja-Edgari ettekuulutused ja vaadake kui palju sündmusi tagantjärele tegelikult aset leidis. Aja möödudes aga sündmused hajuvad, nende piirid pole enam selgelt määratletud, mis võimaldab ettekuulutuse ja tegelikkuse vahel luua kunstlikke kokkupuutepunkte. Ettekuulutuse hilisemal tõlgendamisel põhineb suurel määral Michel de Nostredame, 16. sajandi prantsuse arsti ja õpetlase Nostradamuse, ennustuste maagia, kuid 21. sajandi kohta on avaldanud oma nägemuse kuulus serblasest füüsik Nikola Tesla. 1964. aastal tegid mitmed tuntud ulmeklassikud ennustusi 50 aasta taha, tänasesse päeva. Veel üsna hiljuti tekitas tugevaid võnkeid fatalistide maailmas Bulgaaria pime ning kirjaoskamatu selgeltnägija Vanga (Vangelija Gušterova), kes olevat paika pannud Nõukogude Liidu lagunemise, allveelaev “Kursk” hukkumise Põhja-Jäämerel ja terroriste rünnaku New Yorgis ja Washingtonis 2001. aastal nagu palju teisigi asju. Suures osas on tegemist tema ütluste suunatud tõlgendamisega: “Õudus! Õudus! Ameerika vennad langevad, kui teraslinnud neid ründavad. Hundid uluvad põõsas ja süütute veri voolab.”

Kui vaadata aga Vanga ennustusi edasi, siis peaks varsti lõppema 2010. aastal alanud Kolmas maailmasõda ning me oleksime õnnelikult maandunud postapokalüptilisse maailma, kus põhjapoolkera on muutunud elamiskõlbmatuks ning seal on hävinenud kõik taimed ja loomad (aga mitte inimesed?). 2010 novembris algab Kolmas maailmasõda tavalise sõjana, muutudes tuuma- ja keemiasõjaks. Sõda lõpeb 2014. aasta oktoobris. 2011 kaovad põhjapoolkeralt radioaktiivsete sademete tõttu taimed ja loomad. Moslemid ründavad ellujäänud eurooplasi keemiarelvaga. 2014 on enamikul inimestest keemiarelva tõttu nahavähk või teised nahahaigused. 2016 on Euroopa peaaegu „üksinda“ (tühi). Ega sündmuste selline areng pole üldse mitte võimatu ning ebaloogiline, kuid ajalised tähised muudavad ennustuse tühiseks. Täpselt samuti, ega see, et Nibiru külalised meile 2012 detsembris ei saabunud, ei muuda võimalust kosmilisest sekkumisest veel olematuks. Suhete pingestumine lääneriikide ja Venemaa vahel võib sündmuste edasise eskaleerumise korral viia Vanga ennustuse täitumiseni, kuigi ajalise nihkega.

Lääneriikide suhted islamimaailmaga on keerulised, sest islamiäärmuslased on end kindlustanud Süürias ja Iraagis, kus džihadistlik rühmitus Islamiriik kuulutas 29. juunil välja islami kalifaadi. Keemiarelvade kasutamises on süüdistatud Bashar al-Assadi režiimi Süürias, kuid pole välistatud, et osa varusid on langenud hoopis islamistliku opositsiooni valdusesse. Ameerika Ühendriikide, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraatide ja Prantsusmaa rünnakud Islamiriigi positsioonidele Süürias ja Iraagis võivad esile kutsuda vastuaktsiooni. Stsenaariumit edasi uurides on Hiina tugevnemine asjade üsna loomulik arengukäik. Kui võrrelda Hiina SKT tõusu (7,5%) põhiliste konkurentide Ameerika Ühendriikide (2,5%), Euroopa Liidu (1,2%, sh eurotsooni riigid 0,7%) ja Jaapaniga (-0,1%), siis on vahe märgatav. Euroopa riikidest on sama kiire tõus vaid Iirimaal (7,7%), kellele järgnevad Luksemburg (3,8%), Ungari (3,7%) ja Läti (3,5%), mis näitab, et tegemist on areneva majandusega. Maa orbiidi muutusele ning selle seostele kliimamuutustega on teadlasedki tähelepanu juhtinud. Kui suudetakse maailma rahvastikku olulisel määral vähendada, siis muutub maailmamajandus kindlasti jätkusuutlikumaks. Siis on võimalik isegi nälga alistada. Praegu tuleb kõige suurem oht rahvastiku kasvust ning ressursside vähenemisest. Postapokalüptilise visioonina on Vangale omistatud ennustused huvipakkuvad, kuid fatalistlik alistumine neile kui millelegi ettemääratud paratamatusele on siiski ennatlik. Kindlasti ei teostu nad etteantud kujul.

Vanga tulevikuennustused kronoloogiliselt:
2010 – Kolmas Maailmasõda algab tavalise sõjana novembris, muutudes tuuma- ja keemiasõjaks. Sõda lõpeb 2014. aasta oktoobris.
2011 – Põhjapoolkeralt kaovad radioaktiivsete sademete tõttu taimed ja loomad. Moslemid ründavad ellujäänud eurooplasi keemiarelvaga.
2014 – Enamikul inimestest on keemiarelva tõttu nahavähk või teised nahahaigused.
2016 – Euroopa on peaaegu „üksinda“ (tühi)
2018 – Hiina muutub maailma esijõuks.
2023 – Maakera orbiit muutub veidi.
2025 – Euroopa on endiselt peaaegu asustamata.
2028 – Uue energiaallika kasutuselevõtt. Nälg alistatakse. Veenusele saadetakse mehitatud kosmoselaev.
2033 – Jäämassiivid sulavad, ookeani tase tõuseb.
2043 – Maailma majandus õitseb. Moslemid valitsevad Euroopat.
2046 – kehasid (organeid?) saab toota (kloonida?). Kehade asendamisest saab parim ravimeetod.
2066 – Ameeriklased kasutavad moslemite võimu all olevat Roomat rünnates uut tüüpi relva, mis on seotud kliima (ilma) muutmisega – silmapilkne jäätamine.
2076 – klassideta ühiskond (kommunism?) klassideta ühiskond on tegelikult juba saabunud, kuigi vaevalt, et seda võiks kommunismiks nimetada, raha võim on tegelikult süvenenud
2084 – looduse taastamine
2088 – uue haiguse puhang – inimesed vananevad sekunditega uued viirused võivad olla ka planeedi enesekaitsemehhanismid
2097 – haigusest saadakse jagu
2100 – kunstpäike valgustab Maakera varjus olevat poolt
2111 – inimesed muutuvad elavateks robotiteks see protsess on lollide masstootmisega juba saavutatud
2123 – väikerahvaste vaheline sõda. Suured ei sekku.
2125 – Ungaris võetakse vastu signaalid maailmaruumist
2130 – Veealuse koloonia asutamine
2164 – Loomad muutuvad pool-inimesteks
2167 – uus religioon
2170 – Suur põud
2183 – Inimeste Marsi-koloonia saab tuumarelva ja nõuab iseseisvust Maast (nagu USA Inglismaast)
2187 – Hoitakse ära kaks suurt vulkaanipurset
2195 – Inimeste veealune koloonia on täiuslik
2196 – asiaatide ja europiidide segunemise lõpp
2201 – Päikese termotuumareaktsioonid aeglustuvad. Temperatuur langeb
2221 – Maavälise elu otsinguil kohtuvad inimesed millegi kohutavaga
2256 – Kosmoselaevaga tuuakse Maale õudne haigus
2262 – Planeetide orbiit on aeglaselt muutunud. Marssi ähvardavad komeedid.
2271 – Füüsikalised konstandid arvutatakse ümber, sest need on muutunud.
2273 – Kollase, valge ja musta rassi segunemise lõpp, uus rass.
2279 – Energia eikusagilt
2288 – Ajas tagasi rändamine. Uued kontaktid maavälise eluga.
2291 – Päike jahtub. Tehakse katse see uuesti „käima panna“.
2296 – Võimas plahvatus Päikesel. Gravitatsioonijõudude muutus. Vanad kosmosejaamad ja satelliidid kukuvad Maale.
2299 – Prantsusmaal islamivastane partisanivõitlus
2302 – Uued universumi toimimise seadused ja saladused saavad avalikuks
2304 – Kuu saladused saavad avalikuks
2341 – Midagi kohutavat ähvardab Maad maailmaruumist
2354 – Õnnetus tehispäikesega tekitab põua Maal.
2371 – Suur näljahäda.
2378 – Uus kiirestiarenev rass.
2480 – Kaks tehispäikest põrkavad kokku. Maa jääb pimedusse.
3005 – Sõda Marsil. Planeetide orbiit muutub.
3010 – Komeet tabab Kuud, Maa ümber tekib tolmu ja kivimite pilv.
3797 – Elu Maa peal hävib, kuid inimkond suudab mujal uut elu alustada.
3803 – Asustatakse uut planeeti. Inimestevahelised kontaktid vähenevad. Uue planeedi kliima mõjutab inimesi ja nad muteeruvad.
3805 – Inimestevaheline sõda ressursside pärast. Pool inimkonnast sureb.
3815 – Sõda lõpeb.
3854 – Tsivilisatsiooni areng praktiliselt peatub. Inimesed elavad karjas nagu loomad.
3871 – Uus prohvet kuulutab moraali ja religiooni.
3874 – Uus prohvet saab toetust kõigi inimrühmade seast. Uus kirik.
4302 – Uued linnad kasvavad. Uus kirik ärgitab tehnoloogia ja teaduse arengut. Avastatakse mingi võti haiguste mõjust organismile.
4304 – Leitakse ravi kõigi haiguste vastu.
4308 – Muteerumise tõttu saavad inimesed lõpuks kasutada rohkem kui 34% oma ajust. Kurjuse ja vihkamise mõiste kaob.
4509 – Jumala tundmaõppimine. Inimene on lõpuks jõudnud sellisele arengutasemele, et ta saab Jumalaga suhelda.
4599 – Inimesed saavutavad surematuse.
4674 – Tsivilisatsiooni arengu haripunkt. Erinevatel planeetidel elab umbes 340 miljardit inimest. Segunemine maavälise tsivilisatsiooniga.
5076 – Universumi piiride avastamine.
5078 – Tehakse otsus minna piiride taha, 40% on selle vastu.
5079 – Maailma lõpp.

Vangelija Gušterova (1911-1996)

Pilt: http://www.mysteria.sk/images/articles/!2010/vanga/vanga2.jpg

Oodates saabumisel isikut

@ckrabat
Juba aegade algusest saadik on püsinud kena tava kedagi oodata. Võib-olla pärineb see aegadest, kui jumalad lahkusid Maalt ning jätsid siinse rahva oma muredega üksi. Kaks aastatuhandet tagasi ootas juudi rahvas taevast saabuvat messiat. Yeshua Nazarethist saabumisel isiku kriteeriumitele juutide arvates ei vastanud ja nad lasid Rooma koloniaalvõimudel ta risti lüüa, kuid suur osa läänepoolsetest tsivilisatsioonidest võttis ta omaks. Kaks aastatuhandet hiljem ei ole suurt midagi muutunud ja Messiat, Nibirut või uut maailmakorda oodatakse rõõmsalt või vähemrõõmsalt edasi. Huviline kirjutab: “Saabumisel isik võib maailma kaardilt vaadata täis kindlat teadmist, meid liidab maa ja ajalugu sellel maalapil, mille säästlikusse kasutamisesse oleme alati tõsiselt suhtunud. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, omab vabadust puhtamaks poliitikaks, pannes gloobuse pöörlema, kus meie maalapp on suurem kui Euroopa Liit ja Venemaa kokku, sest omame midagi, mida teistel pole.” Loomulikult on tore oodata kedagi, kes toob kaasa puhtama poliitika, sest niikaua saame kerge südamega musta poliitikat edasi teha.

Ootus kõrgemale sekkumisele etendab mingil määral fatalistlikku maailmavaadet, mis toetub plaanimajanduslikule ettemääratusele. Lootus ideaalse maailma järele tekitab utoopiaid, kuid need utoopiad realiseeruvad päriselus antiutoopiatena. Ideaalne maailmakord tekib samasuguse tõenäosusega nagu lotovõit, kuid võib-olla tasub sellegipoolest sinna püüelda. Enamasti tekkib olukord, kui küll selgelt tajutakse, et vana maailmakord on end ammendunud, kuid kehtiva olukorra muutmiseks ei osata midagi ette võtta ning oodatakse välispidist sekkumist, et äkki tuleb keegi, kes päästab – Jehoova, Venemaa, Nibiru või keegi neljas, vastavalt igaühe maitsemeelele. Loomad, sealhulgas inimloomad, on olemuselt väga konservatiivsed ning sellepärast nõudis tsivilisatsioonide teke kindlasti välispidist tõuget. Ei maksa mööda vaadata, et tsivilisatsioonid tekkisid plahvatuslikult, mitte pikaajalise arengu tulemusena. Välispidiselt mõjutatud arenguhüpet toetab küll erinevate rahvaste mütoloogia, aga mitte dokumenteeritud allikad, mistõttu konservatiivne inimkond kipub seda eitama. Mida ei taheta näha, seda ei näha. Nii on see alati olnud.

Messianistlikud ootused pole kadunud ka tänapäeval, kui inimtsivilisatsioon on lähenamas vältimatule lõpule, sest võõrtekkelise tsivilisatsiooni areng on saanud suurema kiirenduse, kui Maale paigutatud ressursid seda võimaldaksid. Kui ise enam hakkama ei saada, siis oodatakse päästjat ning prohvetiks loetakse seda, kes tema tulekut ette kuulutab. Keda kõike ei oodata! Iiri päritolu prantsuse kirjanik Samuel Beckett pani näitemängus mehed külatee äärde Godot’d ootama. Saabumisel isikut oodates möödus aeg kiiresti ja nii ei saanudki tänulik publik kunagi teada, kes oli salapärane Godot, keda kunagi ei ilmunudki. Me ei tea kunagi, kes me oleme, miks me oleme ning kui me ei oleks, siis mis oleks sellega muutunud. Nende kõrval, kes ootavad Godot’d või saabumisel isikut, keda kunagi ei tulnudki, on teisigi ootajaid, kes on end külateele puude alla üles rivistanud. Sinna on kogunenud ka need, kes ootavad koos ukraina-vene kirjaniku Nikolai Gogoliga Pealinnast saabuvat revidenti, kes pakub ootajatele paksu riiki, ordnungit ja vaikima sunnitud naabrijuhanit. Saabumisel revident külvab linna või ka riiki paanikat, sest kutsub ootajates esile ahnust, rumalust, silmakirjalikkust, väiklust, kadedust ja teisi seitsmest surmapatust lähtuvaid tundeid. Kui Godot oli rahulik möödakäija, kelle saabumisest või mittesaabumisest ei sõltunud suurt midagi, siis revidenti oodati kui kõrgeimat võimu, kes patustele viimsepäevakohtuna õigust mõistab.

Eesti rahvas on aastasadade jooksul olnud kibe ootaja, oodates juba Kalevi kojutulekut: “Aga ükskord algab aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel’ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.” Kalev jõudis aastate pärast küll kingitustega koju, aga kas tema lastel jätkub piisavalt tarkust, et neid kingitusi targalt kasutada? Suurte traditsioonidega on valge laeva ootamine ja seda juba prohvet Maltsveti aegadest. Raivo J. Raave loob paralleele hereetikutest manilastega, kelle pärimuse järgi jõuab hing taevasesse sadamasse valguse laeval, viidates kristlikule traditsioonile, kus valge laeva motiiv on üsnagi alternatiivne, kuigi maltsvetlased oli kahtlemata kristlik usulahk. Valge laeva motiivid võivad olla siiski kaugemad. Raave: “Sumeritel sümboliseeris paat oma kuju tõttu kuud ning laev oli Paabeli kaitsejumal Marduki sõiduk, mida kasutati ka riitustel.” Kas jumalad Nibirult tulid valge õhulaevaga? Väga palju kristlikke kujundeid on kujunenud ootuste allikateks, alates tuhandeaastasest rahuriigist kuni viimsepäevakohtuni. Veel hiljaaegu oodati ühel kuuendikul planeedist põlevil silmil kommunismi, mille tulek aasta aastalt edasi lükkus. Aastal 2012 pidi saabuma Nibiru, kes jällegi tulemata jäi.

Rohkem jalgadega või siis vähemalt rehvidega maisel pinnal ollakse burksiputka ees, kus oodati Anfissa Fjodorovnat, kes erinevalt paljudest teistest saabumisel isikutest ka tegelikult kohale saabus. Kas selle isiku saabumisest said murumängud burksiputka ees päikeselisema väljanägemise, teavad vaid asjaosalised. Messianistlikke ootusi on võimalik näha Vändra-Aveli ilmumises Solarise toidupoodi. Paljud Krimmi ja Ida-Ukraina elanikud ootavad messiana jumalaks kuulutatud Venemaad, kes juhib nad tagasi nende poolt õndsaks kuulutatud Nõukogude Liitu. Ilmselt peab ka Venemaa president Vladimir Putin ise end saabumisel isikuks, keda tõepoolest paljud nii siin kui sealpool ootavad, lootuses, et ta suudab olemasolevat maailmakorda reformida, kuid kas saabumisel isik tähendab tagasipöördumist minevikku? Kas saab ajaratast tagurpidi pöörama panna? Paljud ootavad sõda, et surra jumalikustatud Tõe nimel kangelassurma, teised aga lihtsalt sellepärast, et keerulises olukorras oma taskuid täita. Eesmärgid on sarnased, aga siiski nii erinevad. Probleem saabumisel isikuga on võib olla selles, et ta ei tule mitte siis, kui teda oodatakse, vaid siis kui ta tuleb. Ja oodatav isik ei pruugi olla üldsegi mitte see, keda oodatakse. Ratsionaalse lähenemise pinnalt on palju lihtsam vait olla ja edasi elada.

Pilt aadressilt: http://www.cartoonstock.com/lowres/literature-god-waiting_for_godot-samuel_beckett-play-wait-wpr0091l.jpg

Kas me sellist Euroopat tahtsime? – Euroopa Liit aastal 2021

@ckrabat

Kas eurotsooni kriis on ühinenud Euroopa kriis või palju polüfunktsionaalsem sotsialistliku elustiiliga mitteühilduva turumajanduse kriis, see on paljuski diskussiooni küsimus. 20.sajandi teisel poolel jõudsalt arenenud liberaalne majandusüsteem on soodustanud riikideüleste ühishuvide tekkimist, mis on omakorda vähendanud sõjaohtu vähemalt Euroopa kultuuriruumis miinimumini.  Sõjaohu vähenemine on siiski jätnud arenemisruumi kõikvõimalike väiksemate konfliktide sagenemisele, kuid need on suures osas asümmeetrilised ja siseriiklikud ning pigem eelnevate süsteemide järelnähud kui uue süsteemi tekitatud, samal ajal kui veel 19.sajandil päris tavaline riikidevaheline sõda on tänapäeval juba suur haruldus. Osalt on see põhjendatav märgatavalt progresseerunud sõjapidamise hinnaga, mis teeb relva jõul peetava vallutuspoliitika vägagi kulukaks ettevõtmiseks, nii poliitiliselt kui majanduslikult, ning riikidel ja teistel rahvusvahelistel objektidel on oma huvide realiseerimiseks palju kokkuhoidlikumaid ning efektiivsemaid meetodeid. Riiklike huvidega konkureerivad kaasajal edukalt transnatsionaalsete kompaniide huvid, kes on väljunud riikliku kontrolli alt ning nemad loevad juba raha vägagi hoolikalt.

Taoline konkurentsi laienemine nõuab aga juba paradigmaatilisi nihkeid rahvusvahelises korralduses, kus võib-olla pole enam õige mõelda kategooriates, missugune riik on oma mõju suurendamas ning missugune liikumas languse trendis, kas 21.sajandi tegija on Hiina, India, Venemaa või Ameerika Ühendriigid, vaid tuleb õppida aktsepteerima 21.sajandit nagu ta on – transnatsionaalsete kompaniide sajand, mitte rahvusriikide “kuldne“  19.sajand, kus paljude ühiskondlik mõtlemine siiani kinni on. Riigid ei ole osutunud 21.sajandi maailmas konkurentsivõimelisteks riigiüleste ühendustega ja seetõttu pole õige vaadelda maailma  läbi silmaklappide ning keskenduda üksikutele valupunktidele. Kriis ei ole mitte ainult Euroopas, vaid tänaseks üle maailma levinud nakkus sai alguse Ameerika Ühendriikidest, kus 20.sajandi teisel poolel jõudsalt arenenud virtuaalne majandussüsteem sattus kõige esimesena silmitsi praktiliste tagajärgedega. Kaasaegne majandussüsteem on suuresti üles ehitatud läbi liigkasuvõtmise hangitavatele tuludele. Nii tekivad kunstlikud majandusbuumid, mis ergutavad inimesi rohkem tarbima ning eduka tarbimise nimel võlgu elama. Selline virtuaalne elamisstiil pole kuigi jätkusuutlik, vaid peab varem või hiljem lõppema krahhiga, kui võlgade osakaal majandussüsteemis on muutunud ebareaalselt suureks ning võlgadele lihtsalt puudub reaalne kate.

Rääkida ainult eurotsooni kriisist on kitsarinnaline ja totaalse meedia poolt võimendatud. Ameerika Ühendriigid oma 15-triljonilise riigivõlaga istuvad tegelikult veelgi võimsama viitsütikuga pommi otsas kui hääbuvad Euroopa rahvusriigid, kellele sotsialistlik elustiil on osutunud üle jõu käivaks. Kui “kuldsel” 19.sajandil aitas kolonialism riikide üle jõu elamist üleval pidada, siis kolonialismi kadumisega jäi priiskav eluviis alasti. Selleks, et suurendada raharinglust, sattus kolonialismist vabanenud haarmete alla palgatööst või väikeettevõtlusest elatuv kodanik, kellest liigkasuvõtmisele üles ehitatud majandussüsteem toitus ning keda õpetati sotsialistlikult elama, kuid kapitalistlikult tarbima. Ehk siis 99% inimkonnast. Occupy-liikumisel on siin oma point täiesti olemas. Kasum ei tulene enam innovatiivsusest, vaid liigkasuvõtmise põhimõtetel toimivast majandussüsteemist, mis tekitab pangasõltlasi. Ellu on astunud kõiksugused “vahendajad” ja “müügimehed”, kes suurendavad tarbimist, kuid kes süsteemi arengule ei panusta. Kuid seda haigust ei saa ravida suurema maksustamisega ning riikide suurema sekkumisega majandusellu, sest siis asub liigkasuvõtja rolli panga asemel riik ning pangasõltlaste asemel tekivad hoopis riigisõltlased. Majandusmehhanismid tuleb lihtsalt virtuaalmaailmast viia tagasi reaalsesse ellu, kus kõigil on täpselt niipalju raha, kui palju neil seda ka tegelikult on.

Enneaegne oleks rääkida liberaalse vabaturumajanduse kokkukukkumisest, vaid pigem peaks mõtlema seda ahistavate sotsialistlike tõkkemehhanismide kaotamisele. Eeskätt puudutab see  vabaturumajanduse arenguks sobivat rahvusvahelist süsteemi, sest 19.sajandi poliitiline kultuur ei saagi sobituda 21.sajandi majandussüsteemiga. Kuid minevikunostalgia mõju on tugev, mistõttu oli huvitav lugeda kahte tulevikustsenaariumi, kuidas inimesed Euroopa Liitu 2021.aastal ette kujutavad. Briti kirjanik ja kolumnist Dominic Sandbrook pakkus paljudele 19.sajandi-usku inimestele hõrgutavat maiust – sõjaootust, unelmaid sellest, kuidas sakslased Kreekat, prantslased Itaaliat ning kes muu kui vana Putin ise keda ikka kui Balti riike sõjaliselt vallutab. Reaalajas on raske aru saada, et rahvusriikide ajastu on pöördumatult kadunud ning see on asendunud transnatsionaalsete kompaniide ajastuga. Sõda ei ole lihtsalt tänapäeva maailmas kasumlik, mitte et inimesed on vahepeal paremaks saanud. Relvatööstuse lobby poliitikas on muidugi jätkuvalt olemas ning riigid on relvatööstuse jaoks parimad kliendid, kuid relvatööstus teenib pigem sõjahirmust kui reaalsest sõjapidamisest.  Majanduslik loogika on samasugune kui mujal – soodustatakse tarbimist ja tarbimise nimel pole vaja keskkonda muuta. 21.sajandi konfliktid on asümmeetrilised ning riigiülesed, kuid nende põhjused ulatuvad tagasi eelnevatesse süsteemidesse.

Realistlikum on Harvardi ülikooli ajalooprofessori Niall Fergusoni nägemus. Euroopa Ühendriigid on käimasoleva protsessi loogiline tagajärg, sest see vastab enam transnatsionaalsete kompaniide loogikale kui mõjusfääride ümberjagamine rahvusriikide vahel. Küll võib vaielda nüüd selle üle, missuguseks kujuneb Euroopa Liit aastal 2021. Massilist väljaastumist on raske prognoosida ning kui mõni riik peaks misiganes kaalulustel lahkumise kasuks otsutama, siis ei taga see veel talle oodatud majandusedu. Küsimus jääb ikkagi tasandile, kas suudetakse reformida majandussüsteemi tervikuna ning viia seda uutele realistlikumatele alustele. Eurotsooni lagunemine (pigem siiski ümberkujundamine) võib toimuda, kuid riigid, kes eurtsoonist lahkuvad, jäävad sellest majanduslikult sõltuvaks, mis ei too kaasa loodetud kasusid. Liigkasuvõtmisest elatuv majandussüsteem on oma aja ära elanud ja vajab reformimist. Euroopa ise peab liikuma edasi 21.sajandisse, mitte pöörduma tagasi 19.sajandisse, sest kriisi põhjus on haiguses, mitte tema sümptomites.

Kokkuvõtteks siis, loogilise arengu toimimisel, meenutab tuleviku Euroopa Liit suurt firmat, mis hoolitseb selle eest, et tema raamatupidamine oleks korras. Tuleviku Euroopa on transnatsionaalne, kus riik on pigem administratiivüksus suures mehhanismis kui sunnimehhanism. See ei too ilmtingimata kaasa tsentraalset juhtimist, vaid korrastatud süsteemi, mis on liberaalne, innovatiivne ning koostöövõimeline. Suurtes firmades võib harufirmadel olla piisavalt otsustusvõimet ja initsiatiivi, sest sellest võidavad kõik. Administratiivselt võib föderatiivne Euroopa olla isegi veelgi killustatum, sest Kataloonia, Baskimaa, Walesi, Šotimaa, Flandria, Valloonia, Kosovo jpt eraldumist võetakse kui normaalset arengut, mitte kaotust. Muutused saavad olla paradigmaatilised, mitte strukturaalsed, sest ainult nii on inimkonnal võimalik ellu jääda. Kindlasti on olemas ka post-apokalüptilised stsenaariumid, kus selginemine toimub alles pärast senise süsteemi kokkuvarisemist, kuid ka need ei too tagasi vana kadunud süsteemi, vaid midagi uut ja senikogematut.

 

 

Üks demokraatlik vabariik aastal 2030

@huviline
BNS koduleheküljel E.Bahovski essees torkas positiivses mõttes silma väide, et kui kirjutada tulevikust, siis tuleb esmalt paika panna nähtused, mis ei muutu. See väärib üldistuseks laiemat käsitlust. Miks mõned nähtused ei muutu või tõenäoliselt muutuvad väga vähe? Millistest nähtustest on jutt? Nimetatud essees on selliste nähtustena mainitud perekondlikke ja põlvkondade vahelisi suhteid, kuid samuti võimu ja vaimu suheteid. Kas sarnaseid jooni võib märgata ka riikide vahelistes suhetes? Millisele ajaloolisele kogemusele toetudes põhineb sama autori väide, et riikidevahelised sõjad on Euroopas aastal 2030 out?

Tegelikult ilmneb, et autor on puudutanud ühte kõige teravamat valupunkti teadmiste arengus. Filosoofia emateadusena ei ole selgelt suutnud tõestada inimese sisemaailma olemasolu. Kõik nähtused (omadused ja väärtused) on muutumatud või muutuvad väga vähe, nii kaua kui eksisteerivad nende kandjad. Põlvkonnad tõdevad nagu ühest suust: nähtused kuuluvad välismaailma ja välismaailm viitab tegelikkusele. Tekkiv olukord on võimalik uute nähtuste ilmnedes. Igaüks otsib kohta maailmas, kusjuures maailm ei suuda igale otsijale pakkuda rahuldavaid väljakutseid. Tekkinud olukorras puudub võimalus mingi nähtuse kadumiseks areenilt, kuigi uued nähtused on kõigi poolt objektiivselt, täielikult ja igakülgselt tunnetatavad. Tegelikult ei ole ükski ajalooliseks arvatud nähtus areenilt kadunud. Nt orjandusel põhinev majandus eksisteerib edasi, sest eksisteerivad antud nähtuse kandjad – isikud, kes teenivad raha orje tööle sundides. Vaatamata inimõigustele käsitlevad need isikud inimesi asjana. Seega ei ole puhastumine ühiskonnas võimalik, kuid see on võimalik personaalselt. Järeldus: maailmas aastal 2030 on aktuaalsed nähtused, mida me teame tänapäeval nagu ka need, mida teame ajalooliselt. Edasi võiks prognoosida uute nähtuste ilmnemist, tehnoloogilisi muutusi, kuid kakskümmend aastat on tõsiseltvõetavaks prognoosiks liiga pikk. Isiklikule elukogemusele toetudes on nimetatud määraga ajavahemik uute nähtuse ilmnemise ettenägemiseks prognoosimatu v.a. puhastuse seisukohast.

Meie teadmised välismaailmast jaotuvad tavapäraselt kaheks, sotsiaalteadusteks ja loodusteadusteks ja neil kummalgi oma objekt. Ühe demokraatliku vabariigi uurimine teiste demokraatlike vabariikide seas – kas nüüd ja praegu või siis tulevikus – ei saa ilmselgelt olla loodusteaduste objekt, sest riik on mahukam ja sisukam kui nt keemilise elemendi või kvargi mõiste.  Riik on sotsiaalteaduslik mõiste – objektiivse reaalsuse nähtus, millel puudub aine. Kõik sotsiaalteaduslikud mõisted on objektiivse reaalsuse nähtused dokumentaalses mõttes ja teksti kujul, mitte loodusteadusliku mateeria mõttes. Sisuliselt on riik dokumentide kogum arhiivis ja mahuliselt kogu sotsiaalne tegelikus, hõlmates mh personaalse puhastumise. Teiste sõnadega öeldes on igal isikul oma roll täita selles, milline on üks või teine riik.

Ühe demokraatliku vabariigi koht maailmas aastal 2030 sõltub sellest, milline on see maailm, mille omadusi ja väärtusi me teame, kuid kus iga üksikisiku tegelik roll riigi korralduses on seni selgusetu (esindamine, valimine). Sotsiaalteadustes mõõdetakse antud rolli mõõdupuuga, millena on juba ammusest ajast kasutusel teatud maksiimid: printsiibid ja põhimõtted. Tõenäoliselt kehtib ka aastal 2030 ühes demokraatlikus vabariigis võimude jaotuse põhimõte. Võttes arvesse, et tänapäeval on kõik protsessid, mh intellektuaalsed protsessid oluliselt kiiremad kui premodernsel ajal, võiks juba lähiajal  loota muutusi võimude jaotuse põhimõttes. Selgitamaks üksikisiku rolli riigikorralduses on tõenäoline, et demokraatia püüab ka nimetatud võimude põhimõttelises jaotuses selguse poole. Nagu poliitiline vastutus või poliitiline esindus, nii on ka teised poliitilised nähtused isiku poolt tunnetatavad teadmistena. Kui vaadata valimisi, mille käigus isik valib enda esindaja Riigikokku, siis on see tunnetatav. Kui Riigikokku valitud esindajad valivad enda seast esindaja rahvusvahelises organisatsioonis, siis ei ole see Riigikogu valijale tunnetatav. Keskaegne põhimõte: minu vasalli vasall ei ole minu vasall, on maailmas kehtiv omadus: minu esindaja esindaja ei ole minu esindaja. Seega tuleks võimude jaotust korrigeerida täidesaatva võimu osas, milles üksikisikud täidavad selgelt erinevat rolli (esindusvõim, kehtivust tagav võim, avalikkuse võim) ja nad peaksid  sellele vastavalt olema ka hinnatud. Esindusvõim tuleb mängu vahendliku esinduse korral, kehtivust tagav võim tuleb mängu sõjaajal (diktaatori pädevusega isik), avalikkuse võim on alati mängus meediasuhete korral. Maailm aastal 2030.a on kirjeldatud protsessi lõpule viinud, nimetatud põhimõte on saavutanud kehtivuse ja sellega on kuigivõrd saanud selgemaks üksikisiku roll riigis.

Sõdade puudumist 2030.a. Euroopas võib põhjendada järgmiselt. Maailmas esinevad nii autokraatlikud kui demokraatlikud nähtused, nii konföderatiivsed kui föderatiivsed nähtused. Esmakordselt maailma ajaloos võib EL kujul näha demokraatliku korraldusega impeeriumi, mis on rajatud lepingulistele suhetele. Impeeriumile kui keerulisele riigikorralduslikule nähtusele on tavaliselt omane sotsiaalne stabiilsus. Seega ei ole käesolev olukord ega meie perspektiiv sugugi halb. Sõda võib toimuda impeeriumi ja riigi vahel, kuid mitte impeeriumi sees. Impeerium läheb vastumeelselt sõtta. Kuna impeeriumid ei ole rahvusriigid, siis ei ole impeeriumile oluline rahvuse, vaid struktuuri säilimine. Impeeriumid on alati sõda pidanud ekspertidest kutseliste sõjaväelastega, kes saavad oma töö eest tasu.   Rahva puudumise tõttu, sest EL kodakondsus on keeruliselt tunnetatav sulepeast välja imetud mõiste, ei vaja impeerium teenistuskohustusele rajatud kaitseväge. Kuigi on üsna tõenäoline, et EL eksisteerib ka aastal 2030, jääb siiski püsima küsimus ühe demokraatliku vabariigi esmasest iseseisvast kaitsevõimest. Rahvusriik kaotab oma tõsiseltvõetavuse, kui ta ei täida esmast funktsiooni, milleks on tema kodanike kaitse sõja ajal. Seejuures pole mingit tähtsust, kas sõda parasjagu käib või mitte. Prioriteet on riigi julgeolek, millele vastab rahva prioriteet – üldine turvalisus ja mille kaitseks on riik ette valmistanud kaitseväelased. Riigi ja rahva prioriteedid peavad olema vastavuses.

Kõige suuremaks ohuks ühele demokraatlikule vabariigile, EL liikmesriigile, ei ole mitte impeeriumi lagunemine, vaid võimu võõrandumine. Selle vältimine on võimalik riigi konkurentsivõime tõstmise kaudu, võimu ülesannete täpsustamise teel, selgitades isiku rolli riigis, kus võim on jaotatud tegelikkusele vastavalt. Demokraatias on võõrandumise probleem tihedalt seotud esindamise probleemiga, mis praktikas tähendab, et kaaluda võiks esindusõiguse andmise tähtaja lühendamist, samuti korduva esindamise kordade piiramist. Võimalik lahendus on esindusõiguse andmine üheks aastaringiks, seda nii EL, Riigikogu kui kohaliku omavalitsuse tasandil. Valija valib meelsasti ja e-hääletus ei tekita suurt ressursikadu. Kindlasti aitaks sagedasem hääletamine kaasa isiku rolli selgitamisele riigis. Kui üks demokraatlik vabariik on selgeks mõtelnud kõik riskistsenaariumid, siis võib ta sügavalt igale aastale silma vaadata ja julgesti aastale 2030 vastu minna. Siis kunagi kirjutatakse üles filosoofia üldosa, tabades lihtsate sõnadega inimese sisemaailmas tõe olemust.

Maailm aastal 2030 – kas tulevikku on võimalik prognoosida?

@ckrabat

Maailma arengu prognoosimine, eriti veel küllalt pika ajavahemiku taha, on väga riskantne ja tänamatu  tegevus, sest ennustuste täituvuse protsent pole tõenäoliselt kuigi kõrge. Mida pikem ajavahemik, seda keerulisem on sündmuste arengut objektiivse arenguloogika järgi ette näha.

Kui keegi võtaks ette  Igor Mangi, ennustaja-Edgari ja teiste tublide tulevikku vaatajate ennustusi analüüsida, võttes arvesse kui palju nendest ennustustest pikema ajavahemiku jooksul täitusid ja kui palju täiesti mööda pandi, siis kaotaksid lugupeetavad ennustajad oma leiva. Ennustused omavad kaalu käesolevas hetkes, kui nad rahuldavad inimeste janu tuleviku järele. Projitseeritavas hetkes võivad sellised ennustused kaduda unustuse hõlma, välja arvatud juhul kui nad suutsid ette ennustada midagi prognoosimatut, aga selline prognoos asub samal tasandil lotovõiduga.

Tulevikuvisioonid esindavad tavaliselt kahte äärmust – kas seal esitatud fantaasia ületab inimvõimete piirid või, mis on veelgi tõenäolisem,  jäädakse käesolevasse aega kinni. Inimene koostab tavaliselt prognoose tema käesoleva hetke teadmiste pinnal, kuid tsivilisatsiooni areng võtab aina kiiremaid tuure. Samuti kipub inimene pigem vaatama minevikku ning ootama selle kordumist kui tegema julgeid tulevikuprognoose hoopis teistsuguses maailmas. Minevik on reaalne ja kombatav, tulevik vaid kujuteldav.

Milline võiks olla Eesti arengu loogika liikudes aastasse 2030? Kuivõrd see erineb Euroopa arengust? Ida- ja Lääne-Euroopa lõimumise probleemide ja kitsaskohtade taustal on Eestit harjutud kujutama pea et küberrahvana, tulevikku sööstva innovaatilise tiigrina. Kuid vähemalt ühiskondliku mõtte osas on kindlasti tegemist Euroopa ühe konservatiivsema, alalhoidlikuma ja mõneti  isegi tagurlikuma rahvaga, kes kramplikult hoiab kinni 19.sajandi mõttemallidest ning sulgeb silmaklappe üleilmastuva maailma paratamatuse ees.  Eestlase hirm tuleviku ees oli juba 20.sajandi alguses August Kitzbergi meistrikäega sisse kirjutatud vanaema tegelaskujusse „Libahundis.“  Elamine minevikus vähendab konkurentsivõimet jääda ellu tulevikus. Võib loota, et aastaks 2030 on lõhe euroopalike ja eestilike väärtushinnangute vahel väiksem, võib-olla isegi olematu, sest vastastikune kommunikatsioon süveneb.

Suured asjad võivad sõltuda väikestest asjadest. 11.september 2001 näitas oma ette prognoosimatuses, et väikesed grupid võivad mõjutada inimkonna ajalugu ning rahvusvahelised suhted ei ole kindlasti ainult riikidevahelised suhted, vaid midagi hoomamatumat ja laiali valguvamat. Liikudes aastasse 2030, on raske ette kujutada, kuidas mõjutavad arengu kulgu objektiivsed reaalsused nagu keskkonna saastatus, inimkonna arvu järsk kasv, liikide väljasuremine, loodusvarade ammendumine ja paljud teised inimest ja tema elukeskkonda siduvad protsessid. Milliseid uusi revolutsioonilisi tehnoloogiaid on suudetud välja arendada? Kas inimkond tungib Maa pealt kosmosesse või olelusvõitlus koduplaneedil süveneb?

Muutused hõlmavad ka maailma tervikuna. Tänaste tsivilisatsioonidevaheliste kokkupõrgete kõrghetkel võib prognoosida, et mingil hetkel saabub langus ning maailm ligub jälle kultuurilise ühtlustumise suunas, seda juba liberaalse majandussüsteemi loogikast tulenevalt.  See ei pruugi tähendada veel konfliktiohu vähenemist, kuigi tavasõjad kui ressursimahukad jõuvahekordade lahendused vähehaaval hääbuvad. Riikidevahelised kokkupõrked asenduvad erinevate huvigruppide kokkupõrgetega. Probleem number üks lähitulevikus on ja jääb, kuidas inimene suudab oma elukeskkonnaga harmoneeruda, sest just sellelt pinnalt on konflikti prognoosida palju objektiivsem kui ette ennustada kolmandat või neljandat maailmasõda.

‘World Of Warcraft’ in the year 2030!

Demokraatliku vabariigi võimaluste täielikum kasutamine

@huviline

Meedia eetriaeg  ETV valimidebattide sarja üksikkandidaate tutvustanud saates, nähes piiratud ressursi ebatõhusat kulutamist  juhuslikele küsimustele vastamisel, viib  mõtted demokraatliku vabariigi potentsiaali täielikuma kasutamise võimalikele lahendustele. Üks võimalus on kirjutada ettepoole vaatav essee demokraatlikust poliitikast 2030.a., millega persona in fieri järgib  küll ainult osaliselt initsiaatori (BNS) eeskuju ja tegevuspõhimõtteid. Autor peab seni kirjutatud esseedest  üksnes Erki Bahovski teksti hoiakut ja vaatepunkti  reaalseks, kuna tema näeb kogemust. Kuigi ajaloolise kogemuse materiaalsuse üle võib vaielda, siis on ka kogemuse teksti sissetoomine  juba märksõnana selge viide essee potentsiaali tõsiseltvõetavusest.

Kõik demokraatlikud vabariigid on seda ka 2030.a , sest demokraatia on  riigivalitsemise vormidest kõige sitkem, kuna rahva kannatusi mõõdetakse sadade, mitte kümnete aastatega. Rahva kannatust proovile pannes pakub demokraatia alati vastuteenet: palletitäis võimalusi kõikidele. Ohvrikiviks on seejuures rahva võim, mille altaril lõpuks kõik võimalused stagneeruvad. Ajalooline kogemus ei anna selle vältimiseks meile piisavalt teadmisi, sellepärast tuleb pöörduda sellise isiku elukogemuse poole, kellel on piisavalt teadmisi. Vähemalt ühes demokraatlikus vabariigis peaksid 2030.a poliitikat tegema isikud, kelle teadmised ja kogemused on vastavuses.

Selliste isikute leidmisel on ka 2030.a kasutusel valimised, mis erinevad 2011.a valimistest kahes põhipunktis: esiteks taanduvad keerulised valimissüsteemid, asendudes lihtsa hääletamisega, ja teiseks on hääletamine muutunud kvaliteetseks. Mõlemad muutused tulenevad IT arengust. Tehnika pakub võimalusi hõlmata tegevusega pidevalt turule ilmuvaid uusi valijagruppe, kuna see on noortele huvitav. Hääletamise kvaliteet avaldub selja pööramises valitsejatele, mida IT abil on 2030.a sama lihtne teha kui 2011.a pista valimisurni puhas valimissedel.

Demokraatia pakub vormiliste muutumatuste kõrval ka sisulisi muudatusi: rahvusvaheliste suhete sfääris on 2030.a läbi töötatud võimalused, mida pakub Martensi klausel sõjaõiguses ja töö käib inimõiguste filosoofiliste aluste kallal, mida tänapäeval keegi veel ei tea; selgelt eristatakse loodusteadusi ja sotsiaalteadusi, kus juures sotsiaalteadustes tunnustatakse erilise objekti, inimese, olemasolu; riikide suhetes on kasutusel vahetegu tsiviliseeritud riikide ja tsiviliseerimata riikide vahel, samuti mõeldakse lepingutele ja võimalusele asendada need seadustega; raske on midagi öelda sündikaatlaenude ja kontsernide arengu kohta, kuid ilmselt on 2030.a pangad endiselt suurimad rahastajad, seega maailma mõjutajad, kelle pankrott tekitab kriisilaineid; ühe demokraatliku vabariigi paljud valdkonnad libisevad 2030.a riigi totaalsest mõjuringist välja, osaliselt kindlasti haridus, meditsiini, sisejulgeolek; kokkuvõttes võib öelda, et totaalne numbrite kultus on asendumas keeles peituva müütides väljenduva elukogemust väärtustava vabadusega, moraali langusega tegelevad aga inimesed ise, mitte mõni riiklikus mõttes totaalne Eetikakeskus.

Tõepoolest, miks kirjutab riik mulle ette, mida ma tohin teha ja mida ma ei tohi teha? Küsimus on alati vastastikuses usalduses.  Riigi valitud või nimetatud ametnike teadmised ja kogemused ei ole lihtsalt vastavuses. Ametnikul on alati kõige lihtsam pöörduda koolis õpitu poole, kuid koolis õpetatakse kõiki ühesuguse malli järgi ega küsita õpilase isikupärase tahtmise kohta. Ühesugune mall, võrdne kohtlemine, nõukogulik nivelleerimine, kollektiivne karistamine – selles jadas on mingi loogiline järgnevus. Järelikult on riigi ülesanne tegeleda prioriteetidega ja mitte kohelda kõiki võrdselt, sest nii avaldub demokraatia potentsiaal täielikumalt – kui inimesed, perekonnad,  ettevõtted on võrdsed seaduse mitte kohtlemise ees ja saavad tegutseda vastavalt oma soovile.

mai 2017
E T K N R L P
« veebr.    
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.