USA presidendivalimised 2016 – suur valimisteöö

@ckrabat
Täna toimub Ameerika Ühendriikides suur valimispäev, kui valitakse president järgmiseks neljaks aastaks, Kongressi Esindajatekoda ja kolmandik Senatist. Samaaegselt toimuvad mitmed kohalike omavalitsuste valimised ja rahvahääletused, kõik samal päeval. Persona in fieri teeb seekordsetest valimistest otseülekande, püsige eetris. Seaduse järgi peab valimispäev olema teisipäev novembri esimest esmaspäeva, seega ajavahemikus 2.-8. november. Kuigi USA järgmise presidendi nimi saab suure tõenäosusega selgeks täna või meie aja järgi homme varahommikul, toimub ametlik valimisprotseduur alles 19. detsembril, kui hääletavad valijamehed, kokku on 538 valijameest – kongressi mõlema koja liikmete arv + kolm delegaati pealinnast Washingtonist, District of Columbia (DC). Kahe valimispäeva vahele peab jääma vähemalt 34 päeva. President ja asepresident vannutatakse ametisse järgmise aasta 20. jaanuaril. Suuremas osas osariikides on valimistepäev tavaline tööpäev. Osariigid ja territooriumid, kus valimistepäev on kuulutatud puhkepäevaks on: Delaware, Hawaii, Kentucky, Montana, New Jersey, New York, Ohio, West Virginia ja Puerto Rico. Samas on valijatel võimalus osaleda eelvalimistel, kus tänavu anti üle 50 miljoni hääle. Eelvalimised on seadustatud 37 osariigis ja DC-s ja need toimuvad sõltuvalt osariigist 4-45 päeva jooksul enne valimispäeva. 47-s osariigis on lubatud eemalolija hääletus väljaspool valimisjaoskonda, enamasti kirja teel, kuid mõnes kohas ka vahetult – 27-s osariigis on see vaba ja 20-s nõutakse vabanduse olemasolu. Kuues osariigis (Florida, Louisiana, Maryland, Minnesota, Utah ja mõnedes Arizona ringkondades) saab hääletada elektrooniliselt, Detroitis ka mobiiltelefoniga (muidugi vastava äppi olemasolul). Kolmes osariigis (Oregon, Washington, Colorado) viiaksegi valimisprotseduur läbi kirja teel.

Kandidaatidest on tänu meediakampaaniale orbiidis olnud vaid kaks võimalikku valikut ja suur osa valijaid ja muidu huvilisi ilmselt ei teagi, et on ka muid valikuid. Enamus küsitlusi annab napi eelise Demokraatliku partei kandidaadile Hillary Diane Rodham Clinton‘ile (69), kellest saaks võidu korral Ameerika Ühendriikide ajaloo esimene naispresident, kuid vabariiklaste kandidaat Donald John Trump (70) on vastu ootusi püsinud konkurentsivõimelisena ja võib vabalt üllatada finišisirgel. Ameerika Ühendriikide valimissüsteemi kohaselt ei võida mitte see kandidaat, kes saab kõige rohkem hääli, vaid see, kes saab valimiskogus rohkem hääli ehk teisiti võetuna see kandidaat, kelle taha koguneb rohkem osariike. Võitja peab koguma 270 valijamehe toetuse valimiskogus. Aastal 2000 sai Al Gore rohkem hääli kui George W. Bush, kuid jäi alla valijameeste hääletusel. Mis saab siis, kui ükski kandidaat ei kogu nõutavad 270 häält 19. detsembril või hääletus jääb viiki 269:269? Sel juhul valin uue presidendi Kongress. Vastavalt USA Põhiseaduse 12. täiendusele valib Esindajatekoda presidendi, mille juures igal osariigil on üks hääl ning Senat asepresidendi, mille juures igal senaatoril on üks hääl. Ajaloos on niiviisi valitud president John Quincy Adams 1824 ja asepresident Richard Mentor Johnson 1836. Esindajatekoda valis ka Thomas Jeffersoni 1800, kuid see oli veel enne 12. täienduse vastuvõtmist ja põhjustaski süsteemi reformimise. Sel juhul valib riigipea ja asepresidendi Kongressi uus koosseis jaanuaris 2017. Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et mõni valijamees muudab meelt, kuigi seda ei peeta heaks tooniks ning 24-s osariigis võib ta selle eest isegi karistatud saada.

Mõlemad presidendikandidaadid kuuluvad USA ajaloo eakamate hulka. Trumpist saaks ajaloo kõige vanem esmakordselt ametisse vannutatav president ja Clintonil jääks mõned kuud Ronald Reaganist puudu. Asepresidendikandidaatidena astuvad üles samuti üsna samaealised poliitikud Virginia osariigi demokraatide senaator Timothy Michael Kaine (58) ja Indiana osariigi vabariiklasest kuberner Michael Richard Pence (57). Viimane on konservatiivsete ja religioossete ringkondade esindaja, kellel on suur mõju Vabariikliku partei viimaste aastakümnete traditsioonilisele valijale ning ta on mõnedes küsimustes olnud Trumpist erinevatel seisukohtadel, näiteks on ta toetanud karmi käe poliitika rakendamist Venemaa vastu kuni sõjaliste meetmeteni välja, samal ajal kui pole saladus, et karmi ja autoritaarse hoiakuga (tough guy) Trumpile Venemaa samasugust tüpaaži esindav president Putin meeldib ning nii mitmedki vaatlejad on ennustanud suhete soojenemist kahe riigi vahel. Paljud vabariiklaste liidrid on Trumpi väljaütlemisi kritiseerinud, kuid on iseloomulik, et suur osa neist, kaasa arvatud vabariiklaste liidrid Kongressis Mitch McConnell ja Paul Ryan on teda presidendikandidaadina jätkuvalt toetanud. Asepresidendikandidaatidest ongi „suure duelli“ varjus seni vähem juttu tehtud. Pence’i on nimetatuid viimasse 40 aasta kõige konservatiivsemaks asepresidendikandidaadiks ja ta ise on nimetanud oma suureks eeskujuks George Bushi sõjakat asepresidenti Dick Cheney’d. Demokraatide asepresidendikandidaati Tim Kaine’i on peetud mõõdukaks tsentristlikuks „peavoolu demokraadiks“. Katoliiklasena on ta võtnud omaks mõned konservatiivsed seisukohad, ta on pro-life, kuid ta ise on nimetanud end vana kooli liberaaliks. Tema mitmed vaated on sarnased praegusele katoliiklasest asepresidendile Joe Bidenile.

Kahele suurparteile orienteeritud valimissüsteem on teinud raskeks alternatiivsete kandidaatide esiletõusu, kuigi mõlema erakonna seekordsed valikud on kontroversiaalsed ja ebapopulaarsed. Poliitilistest ringkondadest väljaspool seisva ettevõtja ja meediapersooni Trumpi esiletõusu soodustas üldine anti-establishment move Ameerika Ühendriikides, mille najal avaldas eelvalimistel Clintonile tugevat vastupanu Vermonti vasakpoolsete vaadetega senaator Bernie Sanders. Kommunikatsioonirevolutsioon viimastel aastakümnetel ja valimiste kujunemine meelelahutusürituseks on süvendanud sisuliste küsimuste tagaplaanile jätmist ning keskendumist kandidaatide isikuomadustele, orbiidile tõusid Donald Trumpi värvikad väljaütlemised naiste ja vähemuiste aadressil, mis tema põhivalijaskonnale ehk madala haridustasemega valgele valijale, kes on viimastel aastatel sattunud majanduslikesse raskustesse, tugevat mõju avaldasid. Kogenud meediapersoonina, kes omas isiklikku suure vaadatavusega teleshow’d The Apprentice, Trump teab, kuidas metsikult vohava liigi stultus vulgaris südameid võita. Tema kõrval mõjub Hillary Clinton igava päevapoliitikuna. Juba aastakümneid poliitilise areeni keskpunktis viibinuna avanesid temagi ees mitmes skandaalid, esmajoones e-kirjade skandaal, kus teda süüdistati privaatse e-kirja kasutamisel riigiasjade ajamiseks, aga ka tema abikaasa armuafäärid. Mingil ajahetkel tõstatusid avalikkuse ees tema terviseprobleemid, mida peeti suuremaks ohuks kui Trumpi väidetav ebakompetentsus ja „bad temper“. Suur osa Ameerika valijaid ootab muutust ükskõik millises suunas ja on sellepärast valmis hääletama Donald Trumpi poolt, kes mõjub teistest kandidaatidest erinevalt. Skandaalide üleskütmine meedia poolt vaid suurendab Trumpi populaarsust tavalise meediatarbija nn „lihtsa inimese“ seas, keda maailmavaateliselt mõjutavad sarjad nagu „Tantsud tähtedega“ või „Näosaade“ ja kelle vaba aeg möödub suures osas ostukeskustes.

Ma pole saladust teinud, et nendel valimistel toetan ma Libertaarse partei kandidaati endist New Mexico vabariiklaste kuberneri Gary Earl Johnsonit (63), kelle vaated on minu omadele kõige lähedasemad ja hoolimata sellest, et tema võiduvõimalused on tänu kehtivale süsteemile pea olematud. Kui varem on libertaaride toetusprotsent jäänud 1% piiridesse, siis seekord on neil olnud lootust enamaks. Esiteks on koosneb nende kandidatuur juba nimekatest poliitikutest, varem vabariiklaste liberaalsesse tiiba kuulunud presidendikandidaat Johnson ja asepresidendikandidaadina endine Massachusettsi vabariiklaste kuberner William Floyd Weld (71). Mõlemad on teiseks ametiajaks tagasi valitud vabariiklikkud kubernerid valdavalt demokraatide poolt hääletatavates osariikides, mis on juba omaette näitaja. Küsitluste järgi võib Johnson sarnaselt Bernie Sandersile loota just ameeriklaste noorema põlvkonna (nn millennials, sündinud peale 1980 ) toetusele. Trumpi toetaja selgroo moodustab seevastu põlvkond, kes konservatiivse vasturevolutsiooni  ja kes meilgi ekretiine toidab, 60-70te külma sõja hirmukultuuris üles kasvanud põlvkond, see on üdini ärahirmutatud ja kardab muutusi nagu vanapagan välku. Huvitava nüansina on interventsionismivastasel Gary Johnsonil küsitluste järgi tavapärasest suurem toetus ka USA sõjaväelaste seas. Johnsoni toetusprotsendid lähenesid vahepeal 15-le, millega ta oleks taganud osaluse presidendikandidaatide teledebattidel ja aidanud teda laiemale auditooriumile tutvustada, kuid siis langes ta meediakampaania rünnakute alla, millega tema mõningaid ebaõnnestunud väljaütlemisi meedias mõõdutundetult võimendati. Selle meediakampaania taga olid just Hillary Clintonit toetavad väljaanded, kellega ta konkureerib inimeste häälte pärast. Seejärel on tema toetusprotsendid olnud langustrendis, kuid siiski on võimalus tal koguda 5% häältest, mis on oluline tähis. Kui Johnson kogub 5% häältest, omandavad libertaarid „major party“ staatuse, millega nad saavutavad privileege järgmisteks valimisteks, kaasa arvatud finantstoetus. Vahepeal spekuleeriti, et mõned vabariikliku establishmenti kuuluvad poliitikud nagu Mitt Romney või Jeb Bush võivad Trumpi vastu toetada Johnsonit, kuid vähemalt avalikult pole keegi neist oma toetust deklareerinud. Roheliste kandidaat Jill Ellen Stein (66) võis loota Bernie Sandersi toetajatele, kuid Sanders kutsus üles toetama Clintonit. Isegi vaatamata Hollywoodi kuulsuste Susan Sarandoni ja Viggo Mortenseni toetustele, on Steini jõudmine 5% künnise lähedalegi raskesti prognoositav. Endine vabariiklaste funktsionäär mormooni usku David Evan McMullin (40) võib aga teha tugeva tulemuse Utah’ osariigis ning omab selles osariigis reaalset šanssi, mis omakorda võib Trumpilt valijamehi ära viia.

Millal on oodata esimesi tulemusi? Reaalajas toimuvad valimised muidugi päeval, kuid ajavahe tõttu on esimesed tulemused parimal juhul teada homme hommikuks. Valimised toimuvad kuues ajatsoonis ning jaoskonnad suletakse üldiselt kell 19.00-20.00 (alates 2.00-3.00 meie aja järgi). Traditsiooniliselt avaldab esimesena tulemused väike New Hampshire’i osariigi asula Dixville Notch Kanada piiri vahetus läheduses, kus on kesköise valimise traditsioon. Need tulemused selgusid juba mõned tunnid tagasi ja olid järgmised: Hillary Clinton – 4; Donald Trump – 2; Gary Johnson – 1; Mitt Romney (write-in) – 1. Write-in tähendab, et USA süsteemis võib valija juhul, kui ükski kandidaatidest talle ei meeldi, ise sobiva kandidaadi hääletussedelile kirjutada. Valimised on toimunud veel kahes New Hampshire’i asumis: Hart’s Location’is võitis Clinton (17) Trumpi (14) ja Johnsoni (3) ees, 2 write-in häält Bernie Sandersile ja üks John Kasich’ile ning Millsfieldis Trump (16) Clintoni (4) ees, seega praegu juhib Trump kolme asumi kokkuvõttes Clintoni ees 32:25 + Gary Johnson 4 häält. Persona in fieri hakkab edastama jooksvat informatsiooni ja kommentaare valimiste käigu üle.

Pildiotsingu united states election 2016 parody tulemus

USA presidendivalimised 2016 lõppvoor: Clinton vs Trump vs Johnson

@ckrabat
Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel on selgunud suuremate erakondade kandidaadid, lõplikult pole kindel veel roheliste esindaja, kuid kõigi eelduste kohaselt saab sellel nädalavahetusel selleks dr. Jill Ellen Stein (66, reformistlik judaist), arst Lexingtonist (Massachusetts), kes kandideeris ka 2012.a. ja kogus siis 0,36% häältest. Steini asepresidendikandidaadiks saab eeldatavasti mustanahaline inimõiguste aktivist ja surmanuhtluse vastane Ajamu Sibeko Baraka (63, District of Columbia). Viimased küsitlused (peale 20.juulit) lubavad Steinile seekord 1-5% toetust. Veidi paremini on läinud Libertaarse partei kandidaadil, endisel New Mexico vabariiklikul kuberneril Gary Earl Johnsonil (63, luterlane), kelle asepresidendikandidaat on endine Massachusettsi vabariiklik kuberner William Floyd Weld (71, anglikaan). Kui 2012.a. kogu Johnson napilt alla 1% häältest, siis seekord on tal lootust koguda vähemalt 3-10% häältest. Meedia tähelepanu on koondunud siiski kahele favoriidile: Demokraatliku partei presidendikandidaat on endine New Yorgi senaator ja USA välisminister Hillary Diane Rodham Clinton (68, metodist), kes on Valges majas varem valitsenud 1992-2000 presidendi abikaasana ja demokraatide asepresidendikandidaat on Virginia senaator Timothy Michael Kaine (58, roomakatoliiklane). Vabariikliku partei presidendikandidaat on kinnisvaraärimees New Yorgi osariigist (seda osariiki esindab ka Clinton) Donald John Trump (70, presbüterlane) ja asepresidendikandidaat on Indiana kuberner Michael Richard Pence (57, evangeelne katoliiklane).

Neid valimisi iseloomustab terav vastasseis establismendi ja anti-establishmendi kandidaatide vahel. Demokraatide leeris osutas establishmendi kandidaadile Clintonile tugevat vastupanu vasakpoolne Vermonti senaator Bernie Sanders. Võib isegi öelda, et Clintonile tagas suurel määral võidu mustanahalise Ameerika toetus. Samuti toetas teda valdav osa nn superdelegaate ehk mittevalitavaid parteifunktsionääre. Vabariiklaste seas suutis aga anti-establishment imagele rõhuv Trump end aga kehtestada. Establishmendi soosik oli algul endine Florida kuberner Jeb Bush, hiljem Florida senaator Marco Rubio, kes aga sunniti üsna kiiresti taanduma. Kõige kaurem pidasid vastu establishmendiga samuti keerulistes suhetes olev Texase senaator ja religioosse Ameerika soosik Ted Cruz ja mõõdukas Ohio kuberner John Kasich, kelle šansse algul eriti kõrgelt ei hinnatud. Trumpi teravad väljaütlemised tekitasid vastasseisu vabariiklaste eliidiga, kuid suurendasid tema toetust „lihtsate ameeriklaste“ hulgas ning pikapeale ja tugevasti vastu punnides hakkas establishment lõpuks Trumpi leeri üle jooksma. Siiski on arvestatav osa vabariiklasi jäänud Never Trump leeri. Kui Bernie Sanders teatas demokraatide konvendil oma toetusest Hillary Clintonile, siis põhiline konkurent Ted Cruz ei ole siiani teatanud oma toetusest Trumpile. John Kasich ei osalenud isegi vabariiklaste konvendil, kuigi see toimus tema koduosariigis Clevelandis. Trumpi on keeldunud toetamast terve Bush’ide dünastia, kaasa arvatud endised presidendid George H.W.Bush Sr. ja George W. Bush Jr. Viimase noorim vend Marvin Bush ja onupoeg Jonathan Bush on toetanud libertaar Gary Johnsonit, kelle toetamist on kaalunud ka Jeb Bush. Johnson ootab pikisilmi samuti vabariiklaste 2012.a. presidendikandidaadi Mitt Romney toetust. Paljud neokonservatiivsed vabariiklased on toetanud Hillary Clintonit, kuid üks nende ideolooge Bill Kristol avaldas toetust Johnsonile.

Peale erakondade konvente on valdav osa küsitlusi andnud eelise Hillary Clintonile. Trump võttis parandas peale vabariiklaste konventi oma positsioone ning juhtis mitmetes küsitlustes, kuid demokraatide konvendi järel on Clinton oma positsioonid jälle taastanud. Clintonit toetab 39-46% küsitletutest, samal ajal kui Trumpi leeris on 31-44%. Erinevate saitide pollide kokkuvõtted annavad 41,4-47,5% Clintonile, 32,0-43,2% Trumpile, 6,0-8,4% Johnsonile ja 1,8-3,2% Steinile. Clinton juhib kõigis neis 2,6-11,7% ülekaaluga. Ameerika Ühendriikides valib presidenti siiski osariikide tulemuste põhjal kokku pandud valijatekogu, mistõttu palju olulisemad on küsitluste tulemused osariikides. Ühiskondlike gruppide järgi toetavad Clintonit afroameeriklased, hispaaniakeelsed, homoseksuaalid, naised, noored (kuni 40) ja kõrgema haridusega valijad. Trumpi toetavad aga valged ja meesvalijad, kes on vanemaealised (suurem ülekaal 65+ hulgas) ja vähem haritud. Sõnaosava meediapersoonina ja populistina suudab Trump rohkem võluda lolli valijat, samal ajal kui reptiloidid ja inimesed toetavad teisi kandidaate. Isegi tõik, et Trump on suutnud solvata väga paljusid erinevaid huvigruppe, on see talle rohkem feimi ja respekti juurde toonud, sest teatavasti on lollidele kui võõrliigile kõik inimlik võõras. Hiljuti suutis Trump mõnitada näiteks demokraatide konvendil osalenud islamiusulise sõjakangelase Khizr Khani vanemaid, kuid paljud võtavad seda kui establishmendi vastast võitlust poliitilise korrektsuse vastu – Trump räägib, mida mõtleb. Presidendiralli otsustavad umbes 15 battleground osariiki, kus ühe või teise kandidaadi ülekaal on olnud marginaalne. Vasakpoolne filmimees Michael Moore on kusjuures ennustanud Trumpi võitu, ennustades, et kesk-lääne osariigid Wisconsin, Michigan, Ohio ja Pennsylvania, kus on palju majandussurutise all kannatavaid vaeseid sinikraesid, hääletavad Trumpi poolt.

Ameerika Ühendriikide poliitiline süsteem ei soosi kolmandate jõudude ilmumist poliitilisele areenile, kuigi poliitiliselt on praegused valimised sobivad – nii Clinton kui Trump on paljude jaoks ebasobivad kandidaadid ja paljud hääletavad mitte hea ja halva valiku, vaid halva ja väga halva valiku vahel. Totaalse meedia ülemvõim ei taga teistele kandidaatidele Clintoni ja Trumpi kõrval võrdseid võimalusi ning valimised on väga sõltuvad rahast, mida üks või teine kandidaat suudab oma toetuseks koguda. Sisuliselt on presidendi ametikoht müüdav. Clintoni valimiskampaania käsutuses on 264 miljonit USD, Trumpi kampaanial 89 miljonit USD, Gary Johnsonil 1,3 miljonit USD ja Jill Steinil 859 000 USD. Gary Johnson on praeguseks üles seatud 38 osariigis ja Jill Stein 27 osariigis, kuigi augustis võib osariike lisanduda. Vähemalt Gary Johnson soovib peale minna täispaketiga. Selleks, et pääseda presidendikandidaatide debatile, peavad kandidaadid koguma 15% viiel valitud arvamusküsitlusel, kuid Johnsoni parim tulemus on siiani olnud 13% ja Steinil veelgi vähem. Aga kui sind pole debatil, siis oled sa automaatselt marginaal ja sind pole olemas, nii võimas on meedia. Ron Paul on väljendanud kartust, et suured erakonnad ja establishment teevad omalt poolt kõik, et ei tekiks kolmandat alternatiivi. Gary Johnson loodab kaasata nii Never Trump vabariiklasi kui ka Sandersi toetajaid. Sandersi toetajate arvel loodab roheliste potentsiaali kasvatada ka Stein. Eestis hakatakse kindlasti esitama küsimusi, kes neist oleks Eestile kasulikum ja tundub, et kui Keskerakond ja EKRE on Trumpi leeris, siis valitsuserakonnad ja muidu meinstriimlased panustavad seekord erakorraliselt Clintonile ja demokraatidele, kellelt loodetakse suhete halvenemist Venemaaga, samal ajal kui Trump on lubanud kokkuleppeid Putiniga. Clinton kui establishmenti esindaja on kindlasti paremini ette ennustatav ja vaevalt et suuri ning olulisi muutusi võrreldes Obama poliitikaga tuleb. Loodetakse, et ta on Obamaga võrreldes interventsionistlikum ja rohkem aldis rahvusvaheliselt kõikvõimalikesse kriisidega sõjaliselt sekkuma ning väldib rahumeelseid kriisilahendusi. Trump ja eriti Gary Johnson võivad olla isolatsionalistlikumad ning võivad eelistada rahumeelseid lahendusi sõjalistele, mida Eesti jaoks peab meinstriimlus valdavalt kahjulikuks. Kas Trump muudab seni kehtivat ja paljuski läbikukkunud maailmakorda? Kui ta seda teeb, siis mitte positiivses suunas. Trumpi kampaania on olemuslikult negatiivne, suunatud millegi vastu ja tal puudub positiivne programm. Tema edu põhineb oskuslikul manipuleerimisel tavakodanike hirmudega.

Kandidaatide seisukohtade lühikokkuvõte

Clinton Trump Johnson Stein
abort pro-choice pro-life pro-choice pro-choice
samasooliste abielu yes no yes yes
surmanuhtlus no yes no no
relvade omamine no yes yes no
ObamaCare laiendamine yes no no yes
majanduse riiklik stimuleerimine vs turumajandus stimulus market market stimulus
astmeline tulumaks yes no no yes
kodakondsus illegaalidele yes yes yes yes
vabakaubandus no no yes no
sõjaliste kulude suurendamine no yes no no
USA sekkumine välismaal yes no no no
marihuaana legaliseerimine yes yes yes yes
Keskkonnakaitse regulatsioonid on liiga ranged no yes yes no
Social security privatiseerimine no no yes no
American exceptionalism no yes yes no

Nagu ma olen siin juba mitmel korral maininud, toetan nendel valimistel libertaaride kandidaati Gary Johnsonit, kelle vaated on mulle kõige lähedasemad. Clinton ja Stein on liiga vasakpoolsed, Trump aga liiga negatiivne. Kas see oleks USA valijale hääle kaotsiminek nagu tihtipeale arvatakse? Kindlasti mitte. Põhikandidaatide poolt hääletamine või valikute kitsendamine kahele oleks allumine totaalse meedia diktaadile. Igal valijal on üks hääl ja ei pea hääletama mitte selle poolt, kellel on rohkem raha, vaid kelle vaated talle kõige paremini sobivad. Kui enamus valijaid hääletab Gary Johnsoni poolt, siis tema võidab!

Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – libertarian challenge possible

@ckrabat
Kui demokraatide ja vabariiklaste konvendid, kes peaksid erakondade presidendikandidaatideks kinnitama vastavalt Hillary Clintoni ja Donald Trumpi, seisavad veel ees, siis Libertaarne partei on oma valiku juba teinud mai lõpus. Seekord esindab libertaare novembris tuntud poliitikute paarisrakend – presidendikandidaadina endine New Mexico vabariiklik kuberner Gary Johnson (63) ja asepresidendikandidaadina endine Massachusettsi vabariiklik kuberner William Weld (70). Libertaarne partei asutati juba 1971. aastal poliitilise aktivisti David F. Nolani (1943-2010) eestvõttel. Presidendivalimistel on osaletud 1972. aastast , kuid suurema eduta, jäädes tavaliselt alla 0,5% häältest. Mitmed libertaarlaste kandidaadid on endale rohkem nime teinud hoopis Vabariiklikus parteis, sh Ron Paul, Johnson, Weld, Bob Barr. Libertaarlaste grand old man Ron Paul kogus oma ainsal mittevabariiklikul challenge‘il 1988. aastal vaid üle 431 000 (0,47%) hääle. Vaid kahel korral on libertaarid jõudnud 1% lähedale. 1980. aastal kogus tandem Ed Clark – David Koch üle 921 000 hääle ja 1,06%. 2012. aastal  kogus Gary Johnson koos Jim Grayga esmakordselt üle miljoni toetaja (ligi 1 276 000 häält, 0,99%). Gary Johnson, tuntud alpinist ja ekstreemsportlane, kelle vallutuste hulka kuuluvad seitsme maailmajao kõrgeimad tipud, sh maailma kõrgeim mäetipp Džomolungma , valiti kahel korral New Mexico kuberneriks, kuid Vabariiklikus parteis ei õnnestunud tal suuremat edu saavutada, misjärel liitus libertaarlastega. Johnsoni peetakse edukaks kuberneriks, kes vähendas oluliselt osariigi bürokraatiaaparaati ning viis osariigi kasumisse.

Gary Johnson on kindlasti palju värvikam kandidaat kui Hillary Clinton, kuid jätab tasakaalukama mulje kui Donald Trump ning ta loodab enda taha koondada eelkõige nii Bernie Sandersi toetajad demokraatide leerist kui ka Trumpi vastased vabariiklased. Innuka tervisesportlasena on ta osalenud paljudel triatloni, maratonijooksu ja jalgrattavõistlustel. Praeguse elukaaslase Kate Prusackiga tutvus ta jalgrattamatkal. 2005. aastal sai Johnson tugevasti  vigastada langevarjuõnnetusel ning valude vaigistamiseks  hakkas ta tarvitama marihuaanat, mida ta küll ei suitsetanud, vaid sõi. Johnson on ka marihuaana legaliseerimise aktiivne pooldaja, kuna see on meditsiiniliselt ohutum valuvaigisti, kui need, mis tapavad 100 000 ameeriklast aastas. Johnsoni poliitilisi vaateid võib iseloomustada kui majanduslikult konservatiivseid, kuid sotsiaalselt liberaalseid. Ta toetab riigivalitsemiskulude ja bürokraatiaaparatuuri vähendamist, maksude vähendamist, lihtsat ja ühetaolist maksusüsteemi ja sõjalise mittesekkumise poliitikat. Johnson on tugevasti oponeerinud kehtivat Föderaalreservi süsteemi ning toetab pankrotimenetluse kehtestamist osariikidele, et vähendada föderaalkulusid. Ta kavatseb vähendada valitsemiskulusid 23% ning tarbimismaksu 28%, kaotada üksikisiku ja ettevõtete tulumaksu ning palgafondi, Medicare ja Medicaid maksud. Johnson on inimõiguste ja isikuvabaduste, aga ka vabakaubanduse ja vabaturumajanduse veendunud toetaja. Johnson usub, et ameeriklaste sekkumine teiste riikide siseasjadesse kasvõi Lähis-Ida näitel ei tee maailma turvalisemaks, kuid ta ei pea end isolatsionistiks. Muuhulgas toetab ta naiste abordiõigust ja on vastu relvade omamise piirangutele ja surmanuhtlusele. Riik peaks sekkuma kodanike eraellu nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik, seepärast toetab ta homoseksuaalide õiguseid ning on vastu kodanike jälgimisele riigi poolt. Immigratsiooniküsimusi aitab tema arvates lahendada paljuski vajadus tööjõu järele, tururegulatsioonid ning legaalsete võimaluste tekitamine. Statistika ei kinnita Trumpi õhutatud hirme, et immigrandid panevad toime rohkem kuritegusid kui Ühendriikide kodanikud või võtavad ära ameeriklaste töökohti. Täna tekib rohkem uusi töökohti Mehhikos kui Ameerika Ühendriikides.

Praeguses väga vastanduvas kahe partei vastasseisus võib libertaaridel tekkida oma šanss, sest ühtegi teist mõjukamat „kolmanda võimaluse“ kandidaati pole nende kõrvale esile kerkinud ja hetkel näitavad mitmed küsitlused nende toetajate hulka koguni 10% ümber. Ligi 50% küsitletud ameeriklastest on lubanud kaaluda kolmanda kandidaadi poolt hääletamist, kui lõppvoorus seisavad vastamisi Clinton ja Trump. Praeguse seisuga on kavas Johnsoni kandidatuuri ülesseadmine kõigis 50 osariigis. Libertaarlaste kandidaadid on tuntud ja hinnatud poliitikud, kes eristuvad selgesti kahest suurest kandidaadist ning võivad loota senisest suuremale toetusele. Kui nende toetusmäär peaks tõusma 15%-ni (mida peavad näitama viis üleriiklikku küsitlust), siis kutsutakse neid kolmanda osapoolena suurte parteide debattidele. Intervjuus MSNBCle Ron Paul siiski ei usu, et neil õnnestub debattidele välja murda, mis võimaldaks häälte arvu oluliselt tõsta, sest Ühendriikides on selle tarvis liiga vähe demokraatiat. Siiski on libertaarlaste poolt hääletamist kaalunud Donald Trumpi häälekamad oponendid Vabariiklikust parteist, 2012. aasta presidendikandidaat Mitt Romney ja Nebraska senaator Ben Sasse. Ei tasu unustada, et William Weld toetas Romney’d nii 2008.a. kui ka 2012.a. valimistel. Donald Trump on nimetanud Johnsoni mitte tõsiseltvõetavaks kandidaadiks, kuid Johnson pareeris Trumpi rünnaku, viidates, et nii tema kui Weld on suutnud mitu korda järjest võita osariikides, kus demokraatidel on traditsiooniliselt olnud tugevad positsioonid, nende fiskaalpoliitikat võib nimetada konservatiivseks, kuid sotsiaalküsimustes on nad tolerantsetel positsioonidel, mis võib haarata nooremat põlvkonda. Kolmanda partei võimaluse juures ei tasu unustada, et isegi kui nad ei kogu palju hääli, võivad nad oluliselt mõjutada üldvalimiste tulemusi. 2000. aastal kogus roheliste kandidaat Ralph Nader 2,7% üldhäältest ja 1,6% Floridas, millest piisas, et tagada George W. Bushile võrdsete duellis napp võit Al Gore’i üle. Libertaarid võivad koguda palju hääli ning harvendada nii Trumpi kui Clintoni potentsiaalset valijaskonda.

 

 

Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – Bernie Sandersi tähetund

@ckrabat
Tänavustel Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel on kaks staari.  Väga  ebaõiglane oleks väita, et 2016.aasta presidendivalimised on vähem Bernie Sandersi valimised kui nad on Donald Trump’i valimised. Donald Trump’ist oleme siin juba pikalt ja laialt juttu teinud. 76-aastane Bernard Sanders on mingis mõttes olnud Donald Trumpi alter ego demokraatide  leeris, kuna neid mõlemaid ühendab alternatiivsus meinstriimpoliitikale. Kui Donald Trump on konservatiivse variserliku ja saduserliku Ameerika usk, lootus ja armastus, kes ümbritseb Ühendriigid läbitungimatu raudbetoonist müüriga, siis Bernie Sanders, kes soliidsest east hoolimata on populaarne just noorte ameeriklaste hulgas, kehastab just ameeriklastele suhteliselt võõrast vasakpoolset võimalust, nimetades end avalikult sotsialistiks, mis paljude ameeriklaste silmis on kui sidumine kurjuse kantsi Mordori enesega. Vasakpoolse Ameerika vaikne tõus poliitika pealavale muutus nähtavamaks Bill de Blasio valimisega New Yorgi linnapeaks kolm aastat tagasi. Sanders on juba teinud ajalugu, kui ta on osutunud tülikaks tõkkeks tulihingelise meinstriimlase Hillary Clintoni eeldatavalt kergel sörkjooksul demokraatide presidendikandidaadiks. Ta on võitnud eelvalimised 19 osariigis suurfavoriit Clintoni 26 osariigi vastu, võitis Clintonit Michiganis ja Indianas, kus küsitlused ennustasid talle kindlat kaotust,  ja  tal on 1419 valitava delegaadi toetus Clintoni 1706 vastu. Ta jääb Clintonile kõvasti alla superdelegaatide (mittevalitavad eliitparteilased) toetuse arvelt 41:503 vastu. Clinton on jätkuvalt populaarne mustanahaliste valijate seas. Sanders on oma valimiskampaania üles ehitanud väikeannetustele ning vältinud sõltuvusse sattumist suurkorporatsioonidest ja suurtest doonormehhanismidest (nagu PAC – Political Action Committee) ja on viimasel ajal kampaania finantseerimises olnud Clintonist isegi edukam.

Bernard Sanders sündis 8.septembril 1941 Brooklynis, New Yorgis, Poolast  emigreerunud juutide  perekonnas. Kuigi juudi päritolu ameeriklased moodustavad olulise osa mitte ainult Ühendriikide majanduseliidist, vaid ka poliitilisest eliidist, pole neist kellelgi veel õnnestunud tõusta juhtivate parteide presidendikandidaadiks üldvalimistel. Vaevalt, et see õnnestub ka Sandersil, kuigi ta on Hillary Clintonile esitanud tõsise väljakutse. Sanders ise on kirjeldanud, et tema vanemate seos judaismiga oli leige, piirdudes põhiliselt elementaarse kombetäitmisega ning sünagoogi külastati vaid Yom Kippuri ajal. Sellegipoolest õppis ta judaistlikku õhtukoolis ning läbis bar mitzvah’i (täisealiseks saamine) 1954. aastal. Keskkooli  ajal mängis Sanders korvpalli ja oli kooli kergejõustikutiimi kapten. Poliitikast huvitus ta varakult, kui ta kuulis kuidas Adolf Hitler võitis demokraatlikul teel valimised, mille tagajärjel hukkus 50 miljonit inimest II Maailmasõjas, sh kuus miljonit juuti. 1964. aastal omandas ta BA kraadi poliitikateadustes Chicago Ülikooli juures. Ülikooli ajal liitus ta USA Sotsialistliku Partei noorteorganisatsiooni Young People’s Socialist League’ga ning osales aktiivselt vasakpoolses üliõpilasliikumises.  Muuhulgas võttis ta 1963.a. osa protestiliikumisest  „March on Washington for Jobs and Freedom“ afroameeriklaste poliitiliste õiguste kaitseks, mille raames Martin Luther King pidas oma kuulsa  „I have a dream…“ kõne. Samal aastal veetis ta mitu kuud elades Sha’ar HaAmakim’i kibbutsis Põhja-Iisraelis.

Peale ülikooli lõpetamist töötas Sanders mõnda aega New Yorgis, kuni 1968 kolis Vermonti, mis on tema koduosariigiks tänaseni. Ta liitus väiksemate vasakpoolsete sõjavastaste erakondadega nagu Vermont Liberty Union Party (Vabaduseliidu partei)  ja Rahvapartei ning kandideeris nende nimekirjades mitmetele valitavatele ametikohtadele, nii Vermonti kuberneriks kui USA Senatisse. Rahvapartei kandidaadina osales 1972.a. presidendivalimistel tuntud lastearst dr. Benjamin Spock, kes kogus üle 78 000 hääle (0,1% häältest) ja nad toetasid tasuta arstiabi, abordi ja marihuaana legaliseerimist, miinimum- ja maksimumpalga kehtestamist, Ühendriikide vägede väljatoomist välisriikidest, samuti sallivust homoseksuaalide vastu. 1980.a. valiti Sanders sõltumatu kandidaadina Burlingtoni linnapeaks, kui ta võitis valimised kümne enamhäälega viis ametiaega võimul püsinud demokraat Gordon Paquette vastu. Pärast nelja ametiaega loobus Sanders uuesti kandideerimast ning kandideeris seevastu  Ühendriikide Kongressi Esindajatekotta, kuid sai napilt lüüa vabariiklaselt Peter Smithilt. Seejärel tegutses õppejõuna Harvardi ülikoolis ja Hamilton College’s. Kaks aastat hiljem 1990 võitis ta Smithi juba piisava vahega. V.a. 1994, kui edu vabariiklase John Carrolli eest oli vaid  kolm protsenti, võitis Sanders edaspidi ülekaalukalt kõik Esindajatekoja valimised kuni 2006. aastani, mil ta valiti Vermonti esindajana USA Senatisse. Demokraatliku Parteiga liitus Sanders alles 2015.aastal ning kogu tema edukas poliitikukarjäär toimus sõltumatu kandidaadina, mis on USA kontekstis märkimisväärne poliitiline fenomen. Kongressis hääletas Sanders enamasti  küll koos demokraatidega, olemata formaalselt partei liige.

Poliitilistelt vaadetelt on Sanders olnud noorest saadik truu sotsialismusele ja nimetab ennast demokraatlikuks sotsialistiks. Tema vaated on saanud mõjutusi Põhjamaade sotsiaaldemokraatiast ja Franklin Roosevelt’i New Deal poliitikast. Sanders on vabaturumajanduse ning  kõikvõimalike kaubanduskokkulepete (NAFTA, CAFTA, Trans-Pacific Partnership jne) põhimõtteline vastane nagu ta ei toeta ka enamsoodustusrežiimide kehtestamist teistele maadele. Ta toetab sissetulekute võrdsustamist, suuremat kontrolli pangandussektori üle, töötajate õigusi osaleda ametiühinguliikumistes, miinimumpalga tõstmist, Social Security vastutusalade laiendamist, tudengilaenude kustutamist, õppemaksuvaba haridust ning laiaulatuslikku tervisekindlustust kõigile kodanikele. Välispoliitiliselt seisis Sanders vastu nii Iraagi invasioonile kui ka üleilmsele terrorismivastasele sõjale, mõistes hukka nii kodanike massilise jälgimise süsteemid kui ka USA Patriot Act ’i tagajärjel selleks ametivõimudele antud õigused. Sanders on hoiatanud islamofoobia leviku eest ja ta on valmis lubama sõjapõgenikke Ameerika Ühendriikidesse. Sanders on kliima soojenemise ning muude globaalsete keskkonnaohtude vastu võitlemise veendunud pooldaja. Ta on vastu Keystone naftajuhtmete  süsteemile, mis peaks USA naftatöötlemistehased ühendama Lääne-Kanada naftaleiukohtadega. Sotsiaalsetelt vaadetelt toetab Sanders abordiõigust, feminismi, homoseksuaalide õiguseid ja marihuaana legaliseerimist. Samuti on Sanders surmanuhtluse veendunud vastane. Lühidalt võttes on ta vastu kõigele, mida nii innustunult jutlustab Donald Trump. Erinevalt  Trump’ist on Sanders üles ehitanud valdavalt positiivse valimiskampaania.

Sanders on selgitanud Trumpi populaarsust viha tõusuga lihtsate ameeriklaste seas, kellest on saabnud Trumpi veendunud toetajad. Paljud neist on töölisklassist ning nad on vihased, sest nad peavad madalama tasu eest tegema pikemaid tööpäevi. Töökohtade arv väheneb, tööstuskapital liigub odavamatesse maadesse ning ameerika proletaarlane ei saa enam lapsi kolledžisse saata ja lubada endale väärikaid vanaduspäevi. Trump suunab selle viha oskuslikult mehhiklaste ja moslemite vastu, selle asemel, et parandada nende olukorda, suunates protesti oskuslikult eemale  kapitali kasuahnuselt ja pakkudes neile odavaid süüdlasi. Siin kehtip vana hea reegel, kes laskis tõde seekord sedapidipaista ning see, kes haldab Novgorodi WC-d, valitseb maailma. Noam Chomsky on seletanud muutunud olukorda 1970-tel alanud finantsoligarhilise revolutsiooniga, kui tööstuskapitali võim asendus finantskapitali võimuga ning inimesed saavad teenitud palga eest endale vähem lubada, sest nad peavad pankasid üleval pidama. Veel 1950-tel ja 1960-tel aastatel kasvas töölisklassi heaolu, kes said siis endale  lubada keskklassiga võrreldavat heaolu, saata lapsi kooli, muretseda autosid ja kinnisvara. Evolutsiooniline areng peatus 1970-tel ja 1980-tel, mil rikkus koondus üha enam finantsoligarhide kätte ning inimeste heaolu võimalused vähenesid. Finantskapitali võimuletulek tähendas võlaorjuse võidukäiku, mille käigus devalveerusid vabadused. Paljuski leiavad need ideed järgimist Sandersi  valimisprogrammis, kuid paljude lihtsate ameeriklaste jaoks on see liiga intelligentne ja Trump pakub neile arusaadavamaid lahendusi, mis ei pane  pead valutama.

Viimasel ajal ei ole Sanders enam kõrvale tõrjunud võimalust saada demokraatide asepresidendikandidaadiks Hillary Clintoni kõrval. Arvestades Sandersi jätkuvat populaarsust, ei saa Clintoni kampaaniameistrid seda enam täiesti välistada, sest Sandersi toetajate hääled on talle vajalikud. Kui ta peaks osutuma valituks, on Sanders oma meeskonna võimalike kabinetiliikmetena nimetanud vasakpoolseid majandusprofessoreid Paul Krugman’i, Joseph Stiglitz’i ja Robert Reich’i. Kaksesimest neist on saanud Nobeli majanduspreemia, Reich aga oli 1993-97 Bill Clintoni administratsiooni tööminister. Demokraatide poliitilise eliidi seas on Sanders samasugune autsaider nagu Trump on seda vabariiklaste seas. Teda toetavad teiste hulgas Oregoni senaator Jeff Merkley, endised senaatorid Paul Kirk ja Don Riegle, kontroversiaalne endine profimaadleja ja Minnesota kuberner Jesse Ventura, navahode hõimupealik Russell Begaye, välismaa poliitikutest Yanis Varoufakis (Syriza), Nicolas Maduro (Venezuela), Evo Morales (Boliivia), Jeremy Corbyn (Briti leiboristid), Pablo Iglesias (Podemos), paljud tuntud teadlased, näitlejad, muusikud, aktivistid. Usulistelt veendumustelt peab Sanders end mittepraktiseerivaks judaistiks. Ta on teist korda abielus Mary Jane O’Meara Driscolliga (1950), kes on poliitikateaduste doktor ja oli aastaid Burlington College president (meie mõistes rektor). Esimest korda abiellus Sanders ülikooli ajal, kuid tal on väljaspool abielu Susan Mott’iga sündinud poeg  Levi Sanders (1969) ja  kolm kasulast Mary Jane’i esimesest abielust. Bernie vanem vend Larry Sanders (1934) emigreerus Suurbritanniasse, läks õppima Oxfordi Ülikooli, tegutses seal hiljem õppejõuna ja on poliitikuna tegev Suurbritannia Rohelises Parteis. Kuigi Sandersil on veel vähem šansse  tõusta poodiumi kõrgeimale astmele kui Donald Trumpil, ei ole ta maha saanud mitte vähem säravama valimiskampaaniaga ja  seetõttu väärib muidugi ka selle blogi tähelepanu, mille ta on igati välja teeninud, sõltumata  tema poliitilistest vaadetest.

 

 

USA presidendivalimised 2016 – peale superteisipäeva II

@ckrabat
Peale 1.märtsi superteisipäeva Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste demokraatide ja vabariiklaste eelvoorudes võib üsna suure kindlusega väita, et kui nüüd midagi ootamatut ei juhtu, siis kohtuvad lõppvoorus demokraatide poolelt kogenud poliitik Hillary Clinton ja vabariiklaste poolelt sisuliselt amatöörpoliitik ehk kinnisvaraärimees Donald Trump. Nii Clinton kui Trump võitsid seitsmes osariigis üheteistkümnes. 76-aastane sotsialistlike vaadetega Bernie Sanders, kellest võiks saada esimene juudi päritoluga president, on osutunud üllatavalt konkurentsivõimeliseks ja suutnud enda poole kaasa haarata just nooremat valijaskonda, kuid Clintonit on üksmeelselt toetanud mustanahalised demokraadid, mis on takistanud Sandersit lõunaosariikides tõsist vastupanu osutama. Sandersi agenda moodustavad majanduslik ja sotsiaalne ebaõiglus, keskkonnaküsimused ning world peace. Teisipäeval võitis Clinton ülekaalukalt lõunaosariikides Alabamas (protsentides 78:19), Georgias (71:28), Arkansases (66:30), Tennessees (66:32), Texases (65:33) ja Virginias (64:35) ning napilt Massachusettsis (50:49). Sanders võitis mäekõrguse ülekaaluga koduosariigis Vermontis (86:14) ja lisaks veel Minnesotas (62:38), Colorados (59:40) ja Oklahomas (52:42). Clinton võitis veel USA koosseisu kuuluval Ida-Samoal. Kokku on Clintonil nüüd 577 valijamehe toetus Sandersi 386 vastu vajalikust 2383st. Clinton lubas kaotada ideoloogilised lõhed ühiskonnas ja Ameerika taas terviklikuks teha, mis on vastuloosung Donald Trumpi „Make America Great again“’ile.

Vabariiklastest võitis Trump kindla ülekaaluga Massachusettsis (49,  Kasich ja Rubio 18, Cruz 10, Carson 3) ja Alabamas (43, Cruz 21, Rubio 19, Carson 10, Kasich 4), kuid tuntav ülekaal oli tal nii Georgias (39, Rubio 25, Cruz 24, Kasich ja Carson 6) kui Tennessees (39, Cruz 25, Rubio 21, Carson 8, Kasich 5). Vermontis avaldas talle vastupanu John Kasich (33:30, Rubio 19, Cruz 10, Carson 4), Virginias Marco Rubio (35:32, Cruz 17, Kasich 9, Carson 6) ja Arkansases Ted Cruz (33:31, Rubio 25, Carson 6, Kasich 4). Esimese osariigi võidu sai Marco Rubio Minnesotas (37, Cruz 29, Trump 21, Carson 7, Kasich 6). Cruz võitis koduosariigis Texases (44, Trump 27, Rubio 18, Kasich ja Carson 4), Oklahomas (34, Trump 28, Rubio 26, Carson 6, Kasich 4) ja Alaskal (36, Trump 34, Rubio 15, Carson 11, Kasich 4). Trumpi vastane koalitsioon pole ühtne. Ted Cruzi toetavad konservatiivsemad valijad, Marco Rubiost on saanud vabariikliku establishmenti soosik, John Kasichit toetavad mõõdukamad valijad ja Ben Carsoni sümpaatiad on seotud religioossemate ringkondadega. Kasich ongi osutunud konkurentsivõimeliseks liberaalsemal Uus-Inglismaal, kuid mujal on tema toetusprotsendid jäänud tagasihoidlikumaks. Cruz pole suutnud võluda Uus-Inglismaa valijaid, kuid on enda selja taha saanud Kesk-Lääne konservatiivsed valijad. Rubio kogub enamasti stabiilselt 20-25% hääli, kuid suurt läbimurret pole ta suutnud teha. Tema tõehetk saabub 15.märtsil koduosariigis Floridas, kus ta on kohustatud võitma, et pildil püsida.

Kokku toetab Trumpi 316 valijameest, Cruzi 226, Rubiot 106, Kasichit 25 ja Carsonit 8 ning võitja peab saama 1237 delegaadi toetuse. Kõrvale veel keegi ei ole astunud, kuigi ennustatakse, et järgmine taanduja on Ben Carson, kes asub püüdlema hoopis Marco Rubio poolt hüljatavat Florida osariigi senaatori kohta. Kui Trump suudab jätkuvalt koguda kolmandiku valijahääli osariigis, on teistel raske teda pidurdada. Ted Cruzi positsioon on hetkel kõige tugevam ja ta on kutsunud ühinema Donald Trumpi vastu. Teatud šansse võib olla Marco Rubiol, kui tal õnnestub enda taha koondada Cruzi ja Kasichi toetajad. Donald Trumpi eduloo taga on tema kui meediapersoon. Everybody knows the Donald. Paljude jaoks on ta eduloo American dream elav kehastus, kuigi oma miljardid on ta pärinud isalt, aga sellegipoolest on ta paljude jaoks muutunud eduka inimese sümboliks. Lisaks sellele imponeerib paljudele veel anti-establishment hoiak, mille pinnalt on ta edukalt kritiseerinud Marco Rubiot, kes Jeb Bushi taandumise järel on muutunud mainstream vabariiklaste põhikandidaadiks. Trump oskab isegi valetada nii, et teda jäädakse uskuma. Trumpi on asunud toetama ka mõned vabariiklaste liidrid. McCaini asepresidendikandidaat 2008, Alaska mootorratturmemm Sarah Palin oli esimene, kuid mõõdukaks peetav New Jersey kuberner Chris Christie, keda veel mõned aastad tagasi peeti vabariiklaste võimalikuks favoriidiks nendel valimistel ja Maine kuberner Paul Lepage on liitunud Trumpi toetajatega nagu ka Alabama senaator Jeff Sessions. Välismaalt on Trump saanud tuge paremäärmuslikelt rahvuslastelt: vene konservatiivne ideoloog Aleksandr Dugin, Prantsusmaa Rahvusrinde guru Jean-Marie LePen, Itaalia Põhjaliiga liider Matteo Salvini, Hollandi Vabaduspartei juht Geert Wilders ja Serbia natsionalist Vojislav Šešelj. Eestis on teda toetanud Martin Helme. Trumpil on vastastikune sümpaatia Vladimir Putiniga. Huvitav on muidugi ka fakt, et Trumpi kampaania on olnud odavam kui tema põhikonkurentidel: 25 miljonit USD, samal ajal kui Carsoni, Cruzi ja Rubio kampaaniad on kulutanud üle 60 miljoni USD. Odavamalt on läbi ajanud vaid John Kasich: 18 miljonit USD.

Demokraatlikus parteis kestab äge võitlus Vermonti senaatori Bernie Sandersi (vasakul) ja 1993-2001 first lady‘na juba Valges Majas elanud Hillary Clintoni (paremal) vahel. Aadress: http://i2.cdn.turner.com/cnnnext/dam/assets/160224092324-bernie-sanders-hillary-clinton-large-169.jpg

USA presidendivalimised 2016 – kutse tantsule Iowas I

@ckrabat
Aeg on jõudnud niikaugele, et eile käivitati Iowas järjekordsete Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste stardipauk. Traditsiooniliselt alustati erakondade eelvalimistega Kesk-Lääne osariigis Iowas, kus erakondade kandidaadid valiti valimiskoosolekul ehk caucus’el. Viimased küsitlused andsid vabariiklaste seas edumaa Donald Trumpile, kellele tugevat konkurentsi pakkus Texase senaator Ted Cruz. Demokraatide hulgas hakkas Hillary Clintoni algselt turvalisena tunduv edumaa Vermonti senaatori Bernie Sandersi ees viimaste küsitluste järgi jõudsalt vähenema. Teatud mõttes hakkavad juba esimeste eelvalimiste käigus terad sõkaldest eralduma ning pinnale jäävad tavaliselt need, kes dikteerivad valimiste käiku. Demokraatide duell jäigi sisuliselt viiki, Hillary Clinton kogus 49,9% häältest ja Bernie Sanders 49,5%. Kolmas allesjäänud kandidaat, endine Marylandi kuberner Martin O’Malley, kes panustas noortele ameeriklastele, kogus vaid 8 häält ja 0,6% häältest ja peatas valimiskampaania. Kokkuvõttes toetab 23 saadikut sügisesel konvendil Clintonit ja 21 Sandersit + veel 3 sõltumatut saadikut. Palju põnevam oli seis vabariiklaste hulgas, kus pikka aega juhtis Cruz, kuid just valimiste eel näitasid küsitlused Trumpi populaarsuse tõusu Iowas.

Valimiskoosolekud eeldavad siiski omaette protseduuri, et kandidaatide pooldajad võtavad jalad selga ning saabuvad üritusele kohale. Umbes tunniajase protseduuri käigus tehaksegi jõuvahekorrad selgeks. Küsitluste käigus võisid ju paljud Trumpi vastu sümpaatiat üles näidata, kuid kui oleks vaja olnud tegusid teha, siis jäi suur osa sellest kontingendist lihtsalt ükskõikseks. Pigem võib Trumpi suur populaarsus osalt tulla ka pettumisest establishmentis, kuivõrd soovist näha Donald Trumpi järgmise Ameerika Ühendriikide presidendina. Vabariiklaste koosolekutel võttis juhtpositsiooni sisse taas Ted Cruz, kes kogus tasavägises heitluses rohkem poolehoidjaid (27,6%), kui talle järgnenud Donald Trump (24,3%) ja Florida senaator Marco Rubio (23,1%). Just Rubio jõulist esiletõusu Iowas võib pidada nende eelvalimiste üheks üllatuseks, mis võib tuua talle edu järgmistes osariikides. Küsitluste järgi jäi ta kahele favoriidile tugevasti alla. Teised jäid juba kaugele maha, afroameeriklasest neurokirurg Ben Carson kogus 9,3%, libertaarsete hoiakutega paljukordse kandidaadi Ron Pauli poeg Rand Paul 4,5%, Bushide dünastia liige Jeb Bush 2,8% ja nemad olid ainsad, kes kogusid enda taha valijamehi – Cruz 8, Trump ja Rubio 7, Carson 3, Paul ja Bush 1. Neile järgnesid Carly Fiorina (1,9%), John Kasich (1,9%), Mike Huckabee (1,8%), Chris Christie (1,7%), ja Rick Santorum (0,9%). Endine Virginia kuberner Jim Gilmore kogus kokku üldse vaid 12 häält (0,01%). Endine Arkansase kuberner baptistivaimulik Mike Huckabee otsustas seepeale oma kampaania peatada.

Suure tõenäosusega leiame nende hulgast ka selle mehe või naise, kellele Barack Hussein Obama järgmise aasta jaanuaris Valge Maja loovutab. Tõenäoliste tulevaste presidentide  hulk on vähenenud viieni – demokraadid Clinton ja Sanders ning vabariiklased Cruz, Trump ja Rubio. Oodatust mõnevõrra rohkem tõusis esile Rand Paul ja „musta hobuse“ rolli võib arvata sügavalt uskliku Ben Carsoni, mingi udune, kuid aina ähmastuv lootus püsb veel Jeb Bushil. Endist presidendi abikaasat, New Yorgi osariigi senaatorit ja USA välisministrit Hillary Diane Rodham Clintonit (68) võib ikkagi veel pidada suurfavoriidiks. Teda toitab suurem osa parteieliidist ja paljud avaliku elu tegelased – alates Bill Clintonist kuni Hollywoodi kuulsusteni nagu Ben Affleck, Sean Astin, Drew Barrymore, George Clooney, Jamie Lee Curtis, Matt Damon, Robert De Niro, Michael Douglas, Richard Gere, Salma Hayek, Katie Holmes, Ron Jeremy, Reese Weatherspoon, John Travolta, Charlize Theron, Jack Nicholson, Eva Longoria, Mila Kunis ja paljud, väga paljud teised. Clintoni vastu on kapist välja toodud küll mitmed luukerd, alates islamistide rünnakutest USA esinduse vastu Benghazis siis, kui ta oli veel välisminister ja hilisemad süüdistused riigiasjade ajamisest eraviisilise e-maili konto kaudu, mis võis osutuda ebaturvaliseks. USA poliitika veteran juudi päritoluga Bernard (Bernie) Sanders (74) asub poliitilistelt vaadetelt Clintonist kahtlemata vasakul. Sanders liitus Demokraatliku parteiga alles 2015.a. ning on suurema osa oma pikast poliitikukarjäärist esinenud sõltumatuna. Oma poliitilisi vaateid on ta ise nimetanud sotsialistlikeks. Sanders esindab poliitilise alternatiivi trendi vasakult, mille najal tõusis New Yorgi linnapeaks Bill de Blasio. Üliõpilasena kuulus Sanders tõepoolest Youth People Socialist League koosseisu, mis on USA Sotsialistliku partei noorsooorganisatsioon. Edu tõi talle 1981.a., kui ta valiti Burlingtoni linnapeaks, 1991.a. sai temast Esindajatekoja ja 2007.a. Senati liige. Sandersit toetab väiksem osa poliitilisest eliidist, nt endine Minnesota kuberner ja elukutseline maadleja Jesse Ventura, praegusest Kongressist vaid Esindajatekoja islamiusuline liige Minnesotast Keith Ellison. Rohkem toetust on tal kohaliku tasandi poliitikute ja kultuurieliidi seas. Teda toetavad teiste hulgas Tommy Chong, Danny DeVito, Mia Farrow, Daryl Hannah, Alyssa Milano, Viggo Mortensen, Susan Sarandon ja Kareem Abdul Jabbar.

Vabariiklaste seas hakkab esile tõusma kuuba päritoluga Marcus (Marco) Antonio Rubio (44), kelle selja taha arvatakse kogunevat mõõdukamat establishmenti. Tema vanemad emigreerusid Ühendriikidesse 1956, veel Batista režiimi ajal, mistõttu on Miamis sündinud ja kasvanud Rubiot nimetatud ka majanduspõgenike järglaseks. Tema vanemad said USA kodakondsuse naturaliseerimise järgi alles 1975.a. Poliitilist karjääri alustas ta juba 28-aastasena Florida osariigi Esindajatekojas. 2010.a. valiti ta USA Senatisse. Algul peeti Rubiot lähedaseks konservatiivsele Teepartei liikumisele, kuid hiljem on nende teed mitmes küsimuses lahknenud, eelkõige Rubio toetuse pärast immigratsioonireformile. Samas on Rubiol ette näidata soliidne konservatiivne hääletusrekord Kongressis, mis avaldab vabariiklaste valijaskonnale muljet. Rubiost mõnevõrra konservatiivsemaks peetakse tema eakaaslast, isa poolt samuti kuuba päritoluga Rafael Edward (Ted) Cruz’i (45). Cruz on muuhulgas kiitnud näiteks Eesti maksusüsteemi. Cruzi isa saabus Ameerika Ühendriikidesse õppima 1957.a. 1973.a. sai ta Kanada ning 2005.a. Ameerika Ühendriikide kodakondsuse. Ted Cruz sündis 1970.a. Kanadas, Calgarys, 1974.a. koliti Texasesse. Tema ema on Delaware osariigist pärit ameeriklanna, kelle järgi on Cruzil siiski Ameerika Ühendriikide sünnijärgne kodakondsus. Kui ta peaks võitma, saaks temast esimene väljaspool Ameerika Ühendriikide territooriumi sündinud president. Üheksa esimesest kaheksast presidendist sündisid küll Briti kodanikena, kuid siiski Ameerika pinnal. Donald Trump’ist (69) oleme siin varem juba lähemalt juttu teinud. Meditsiinilise haridusega Kentucky senaator Randal Howard (Rand) Paul (53) on ennast ise kirjeldanud konstitutsioonilise konservatiivina ja ta on seotud Teepartei liikumisega. Kui tema isa sidus end avalikult libertaarsete vaadetega, siis Rand Paul on end sellest liikumisest distantseerinud, kuigi tema vaateid peetakse neile lähedasteks. John Ellis (Jeb) Bush (62) sobiks kindlasti kõige paremini vabariiklaste põhivoolu kandidaadiks, teda toetab suurem osa establishmenti, kuid tema venna pärand on talle raske kanda ja ameeriklased ei näi soovivat järjekordse Bushi dünastia esindaja pääsemist Valgesse Majja. Jeb Bushi peetakse vennast veidi mõõdukamaks, ta on abielus mehhiklannaga ja räägib vabalt hispaania keelt. 1995.a. võttis ta vastu katoliku usu. Benjamin Solomon Carson Sr. (64) on tuntust saavutanud eduka kirurgina ja esindab nagu Trump anti-establishment vabariiklasi.

Kandidaatide seisukohtadest jõuab rääkida ehk kunagi hiljem. Demokraatide valimiskampaania tundub kulgevat oodatust põnevamaks, sest Bernie Sanders on osutanud üle ootuste tugevamat vastupanu ja küsitlused ennustavad tema võitu järgmistel eelvalimistel Vermonti naaberosariigis New Hampshire’is. Põnev tõotab tulla ka vabariiklaste võitlus, sest kuigi see näib kujunevat oodatust tasavägisemaks ning Trumpi algedu sulab nagu kevadine lumi, on ta sellegipoolest konkurentsivõimeline. Cruzi toetavad endine Texase kuberner ja presidendikandidaat Rick Perry ja endised presidendikandidaadid Bob Smith (2000), Bob Barr (Libertaarne partei 2008) ja Tom Tancredo (2012). Donald Trumpi toetavad endine Alaska kuberner ja John McCaini valik asepresidendi kohale Sarah Palin, endine kongresmen Virgil Goode, rahvusvahelisest poliitikast Itaalia Põhjaliiga juht Matteo Salvini, Serbia rahvuslane Vojislav Šešelj ja tuntud Hollandi paremäärmuslane Geert Wilders, maadleja Hulk Hogan, korvpallur Dennis Rodman, poksija Mike Tyson ja majanduskirjanik Robert Kiyosaki. Marco Rubiot asus toetama valimisrallilt kõrvale astunud endine New Yorgi osariigi kuberner George Pataki, kuid veel mitmed endised ja praegused kubernerid, senaatorid ja kongresmenid. Näitlejatest näiteks endine pornotäht Jenna Jameson. Järgmised eelvalimised toimuvad 9. veebruaril New Hampshire’s. Viimased küsitlused ennustavad seal võitu Bernie Sandersile ja Donald Trumpile. Võrdselt positsioneeruvatele Cruzile ja Rubiole võivad seal konkurentsi pakkuda veel Jeb Bush ja Ohio kuberner John Kasich (63). Veebruaris viiakse valijameeste valimised läbi veel South Carolinas (20.02) ja Nevadas (23.02).Suur valimisteisipäev leiab aset 1. märtsil neljateistkümnes osariigis, mis peaks paljuski jõujooned selgeks tegema. Kui eelvalimiste karussellilt peaksid võitjatena väljuma Sanders ja Trump, võib see õlekõrre pakkuda kolmandale alternatiivile, sõltumatule kandidaadile, näiteks New Yorgi endisele linnapeale Michael Bloombergile (73) või endisele Virginia demokraatlikule senaatorile ja Ronald Reagani administratsiooni mereväeministrile Jim Webbile (69), kes on üles näidanud huvi sõltumatuna kandideerimiseks.

Ted Cruz

Ted Cruz võitis Iowas. Foto: http://cdn.redalertpolitics.com/files/2015/03/GOP-2016-Iowa-Cruz_Sant.jpg

Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – kes on Donald Trump?

@ckrabat
Järgmisel aastal toimuvad Ameerika Ühendriikides presidendivalimised ning viimaste küsitluste järgi on vabariiklaste populaarseimaks presidendikandidaadiks tõusnud mõnevõrra skandaalse image‘ga ärimees Donald Trump, kelle šansse veel mõni aeg tagasi ei hinnatud eriti kõrgelt. Trumpi valimiskampaania loosung on Ronald Reaganilt pihta pandud: “Make America Great Again!” – “Teeme Ameerika taas suureks.” Järgmisel aastal 70-ndat juubelit tähistav Donald John Trump Sr. sündis 14. juunil 1946 New Yorgis, Queensis. Tema isapoolne vanaisa Frederick (Friedrich) emigreeris ülemöödunud sajandi lõpus Ameerikasse Saksamaalt ning vahetas saksapärase perekonnanime Drumpf Uues Maailmas paremini kõlava Trump’i vastu. Donaldi ema Mary Anne MacLeod sündis Põhja-Šotimaal Hebriidide saarestikus Lewis’e saarel. Tema vanemate emakeel oli gaeli keel ja traditsiooniliselt ollakse sealkandis usutunnistuselt presbüterlased, kelle hulka loeb end kuuluvaks ka Donald Trump. 1930-tel aastatel saabus Mary Anne New Yorki ja kohtus seal oma tulevase abikaasa kinnisvaraärimehe Frederick Christ Trump’iga. 1936 nad abiellusid. Donald saadeti 13-aastaselt käitumisprobleemide tõttu õppima sõjaväelise korraga eraõppeasutusse New York Military Academy‘sse. Peale kahte aastat Fordhami ülikoolis, astus Donald Pennsylvania Ülikooli Whartoni harusse, et kitsamalt spetsialiseeruda kinnisvaraäri õpingutele, mille lõpetas 1968. aastal bakalaureusekraadiga majanduses ja antropoloogias.

Ülikooli lõpetamise järel tegutses Donald isa kinnisvarafirmas Elizabeth Trump & Son. 1971, kui ta sai endale omanikuõigused, nimetas ta selle ümber The Trump Organization, millise nime all see tegutseb tänapäevani. 1980-tel aastatel sukeldus Trump kasiinomajandusse ning 1995 asutas ta Atlantic Citys baseeruva hotelli- ja kasiinoettevõtte Trump Entertainment Resorts, kuid astus 2009 selle juhatusest tagasi, jäädes küll juhtivaks aktsionäriks. 2014. aastal läks see ettevõte juba neljandat korda pankrotti. Taustalt meenutab Trump vabariiklaste eelmist presidendikandidaati Mitt Romney’d, kuid erinevalt viimasest, ei ole Trump varem aktiivselt poliitikas osalenud. Tema varanduse väärtust hinnatakse erinevate hinnangute järgi 3,3-8,7 miljardi $ väärtuses. Üks olulisemaid müügiartikleid on Trump’il tema bränd (kaubamärk), mis ulatub arvutimängudest kuni vodka ning šokolaadini ja mille väärtust hinnatakse vähemalt 200 miljoni $-ga. Tema äritegevuse põhisissetulekuallikad on kinnisvara (sh 58-korruseline pilvelõhkuja Trump Tower Manhattanil) ja meelelahutus (televisioon, ameerika jalgpall, golf, iludusvõistlused, wrestling jm), lisaks kõigele oli tal NBC-s 2003-2015 oma saade – The Apprentice, kuid ta on investeerinud mitmetesse populaarsetesse ettevõtetesse ning brändidesse nagu Bank of America, Citigroup, Caterpillar, Intel, Johnson&Johnson, Procter&Gamble ja Facebook.

Trump on kahtlemata värvikas äri- ja meediapersoon, kelle poliitiline ajalugu on olnud väga kirju. Enne 1999. aastat oli ta registreeritud vabariiklane, siis liitus Ross Perot’ Reformiparteiga, kandideeris 2000. aasta presidendivalimistel nende eelvalimistel, kuid edutult. 2001. aastal hakkas toetama hoopis demokraate. Peale 2009. aastat, kui demokraadid olid taas võimule tulnud, naasis Trump vabariiklaste juurde, olles vahepeal 2011-2012 kirjas sõltumatuna. 2012. aasta valimistel toetas ta Mitt Romney’d. Sellised pöördkäigud lubavad eeldada, et ta otsis sobivat väljundit poliitiliseks karjääriks, mis jõudis nüüd lõpuks konkreetse väljundini – 16. juunil 2015, kaks päeva peale oma 69. sünnipäeva teatas Donald Trump New Yorgis, Trump Tower‘is, ametlikult oma pürgimisest Vabariikliku partei presidendikandidaadiks 2016. aasta valimistel. Tema meediakarjäär ja oskus massidega suhelda on kindlasti heaks hüppelauaks poliitikasse. Ta teab väga hästi millal potentsiaalsele valijale perset näidata ning millal tasub end jääveega üle kallata. Kindlasti on tal kampaaniameeskonnas tibisid, kes võivad kokakoolapudelit rindade vahel kanda. Trumpi kõne 16. juunil juhatas sisse rockistaar Neil Young’i laulRockin’ in the Free World“. Young ise on Kanada kodanik ja toetab valimistel ametlikult sotsialistist Demokraatliku partei kandidaati Bernie Sanders’it. Young’i 1989. aastal avaldatud laul muutus kommunistliku süsteemi kokkukukkumise mitteametlikuks hümniks, kuigi selle esialgne sõnum oli kritiseerida hoopis George H.W. Bush Sr. administratsiooni poliitikat.

Immigratsioonivastastele loosungitele toetuv Trump peaks meeldima meie EKRE fännklubile. Ta on nimetanud Mehhiko sisserändajaid narkosmugeldajateks ja vägistajateks ning on välja käinud lubaduse: “Ma ehitan meie lõunapiirile suure-suure müüri. Ja ma panen Mehhiko selle müüri eest maksma.” Koduparteis põhjustas Trump skandaali ,kui pani kahtluse alla meinstriimlastest vabariiklaste lemmiku senaator John McCaini sõjakangelase oreooli, öeldes, et talle meeldivad inimesed, kes vangi ei lange ning 5,5 aastat Vietnami sõjavangis veetnud McCain pole sõjasangari tiitlit saanud mitte lahinguliste teenete, vaid vangilangemise pärast. Samas on skandaalsed väljaütlemised tõstnud Trumpi populaarsust ning alates juulist ta on juhtinud üleriiklikku küsitlust vabariiklaste presidendikandidaatide kohta, peale 10. juulit juba märgatava ülekaaluga. RealClearPolitics keskmine annab Trumpile 18% toetust võrreldes Jeb Bushi 13,8% ja Scott Walkeri 10,8%, tihe grupp Marco Rubio, Rand Paul, Ted Cruz, Mike Huckabee, Ben Carson on neid piidlemas 5,5-6,3%-ga. Huffington Post Pollster lubab Trumpile 20,4%, Bushile 14,0%, Walkerile 8,3%, Paulile 7,4%, Rubiole 6,6%, Carsonile 6,5%, Huckabeele 5,5%. Teiste kandidaatide (Christie, Fiorina, Graham, Jindal, Kasich, Pataki, Perry, Santorum) toetus on jäänud marginaalseks. Bushide presidentide dünastiasse kuuluva John Ellis (Jeb) Bushi kõrval on vabariiklaste “mustaks hobuseks” tõusnud põhikandidaatidest noorim, 47-aastane Wisconsini kuberner Scott Kevin Walker. Üleriiklikest küsitlustest annavad peaaegu kõik eelise demokraat Hillary Clintonile ükskõik millise vabariiklase ees, kuid suurem osa küsitlustest on toimunud enne Trumpi juulikuist tõusu.

Meediastaar Donald Trumpi täht ehib juba Hollywoodi kuulsuste alleed. Ta on ka kümnekonna raamatu autor, mis põhiliselt annavad teada, mis elu on. Trumpi eraelu on olnud väga värvikas ja skandaalne nagu meediastaarile kohane. Tema kolmest naisest kõmulisem on olnud tšehhi päritolu modell Ivana Zelničkova (66), kellelt ta on pärinud oma hüüdmine The Donald. Ivanaga oli ta abielus 1977-92 ja neil sündis kolm last Donald Jr., Ivanka ja Eric, kes kõik on praegu The Trump Organization asepresidendid. Vahepeal abiellus Trump Hollywoodi näitleja Marla Ann Mapples’iga (51), kellega tal on tütar Tiffany. 2005 sündis kolmas ja tänaseni kehtiv abielu Sloveenia modelli Melania Knauss’iga (45), kellega tal on poeg Baron. Trump on ka seitsmekordne vanaisa. Tema tütar Ivanka võttis vastu judaismi ja Trump on öelnud, et ta on väga uhke, et tal on juudist tütar ja lapselapsed. 2015. sai ta Vabaduse auhinna USA ja Iisraeli suhete arendamise eest. Trumpi väljaütlemised on olnud sõnakad ja valdavalt on ta olnud konservatiivsetel seisukohtadel, kuigi tihtipeale on need olnud ka vastuolulised ja aja jooksul muutunud:ta on pannud kahtluse alla president Obama õiguse USA kodakondsusele; arvanud, et vaktsineerimine põhjustab autismi; eitanud kliima soojenemist ja nimetanud seda valeks, mille arvelt üritatakse makse tõsta; samas on ta oma Reformipartei kampaanias toetanud homoseksuaalide õigust teenida sõjaväes. 2013 algatas ta ebaõnnestunult Šotimaal kampaania tuuleenergia keelustamiseks, sest tuulikud varjavad tema poolt rajatavate golfiradade merevaadet.

Kümme aastat tagasi kuulutas Trump George W. Bushi Ühendriikide ajaloo halvimaks presidendiks. Aja jooksul on Trump loobunud mitmetest kunagistest mõõdukamatest seisukohtadest ning kaldunud sügavama konservatiivsuse suunas. Trumpi seisukohtadest: lisaks jäigale hoiuakule immigratsiooniküsimustes on ta lubanud tagada USA kodanikele sotsiaalse julgeoleku, süüdistanud OPEC-it naftahindade tõstmises, lubanud ümber vaadata USA kaubanduskokkulepped, seisnud vastu Ühendriikide ühtsetele haridusstandarditele ja rahvusvahelisele tuumakokkuleppele Iraaniga. Ta peab Iraagi valitsust korrumpeerunuks, kuid toetab tugevat sõjalist sekkumist IS vastu. Trump on abortide lubamise vastu, kuigi veel 15 aastat tagasi oli ta vastaspoolel. Ta pooldab traditsioonilist abielu, kuigi toetab osariikide õigust otsustada samasooliste abielu lubatavuse üle. Trump on vastu igasugustele relvade kasutamise piirangutele, toetab tugevat autoriteedipõhist välispoliitikat ja riigikaitset ning soovib taastada respekti Ameerika Ühendriikide ja tema sõjalise jõu vastu kogu maailmas. Ameerikal peab olema sulli, feimi ja respekti rohkem kui teistel. Ta on vastu riigipõhisele tervishoiuprogrammile Obamacare‘le ja soovib selle asendamist vabaturumajandusliku konkurentsi alusel töötava uue programmiga. Kuulsused ei ole siiski Trumpi selja taha koondunud ning avalikke toetajaid on tal vähem kui paljudel konkurentidel. Trumpi saamist vabariiklaste presidendikandidaadiks on toetanud tuntumatest isikutest tema tütar Ivanka (Yael), mõned osariikide kongresside liikmed, kunagine jalgpallistaar T.O.Owens ja konservatiivne raadiokommentaator Michael Savage. Washington Post‘is väidab Chris Cillizza, et Donald Trumpist ei saa kunagi Ameerika Ühendriikide presidenti. Tibusid loetakse siiski alles järgmisel sügisel ning vahepeal jõuab palju vett merre voolata. Kindlasti on Trumpi kampaania väga meediapõhine ning populistlikum kui tema konkurentidel, kuid see näitab meedia jõudu.

 

 

USA vahevalimised 2014

@ckrabat
Vähem kui kuu aja pärast, 4. novembril, toimuvad Ameerika Ühendriikides vahevalimised, mille käigus valitakse ümber 435-kohaline Kongressi Esindajatekoda, 33 kohta Senatis (100-st) ja 36 osariigi ning 2 territooriumi (USA Neitsisaared ja Põhja-Mariaanid) kubernerid. Ümber valitakse ka suur osa kohalikke seadusandlikke kogusid ja täitevvõimu organeid. Kokkuvõttes võib prognoosida, et vabariiklased tugevdavad mõnevõrra oma positsioone ning võivad saada enamuse Senatis.

Esindajatekoda
Esindajatekoda on vabariiklaste kontrolli all ning praegu kuulub neile seal 233 kohta demokraatide 199 koha vastu. Esindajatekotta uuesti ei kandideeri 16 demokraatide ja 25 vabariiklaste kongresmeni, kes lähevad erru või kandideerivad teistele valitavatele ametikohtadele ning  3 vabariiklast (sh vabariiklaste liider Esindajatekojas Eric Cantor) ja 1 demokraat kaotasid juba eelvalimistel. Kuigi ümber valitakse kõik 435 kohta, siis arvatakse, et 200 vabariiklast ning 159 demokraati on oma kohad samahästi kui kindlustanud ning tegelik võistlus toimub ainult 76 ringkonnas, kus pole selget liidrit välja kujunenud. Enamuse saavutamiseks tuleb koguda 218 kohta. 76-st võistluse alla käivast ringkonnast annavad prognoosid eelise vabariiklastele 31 ringkonnas ning neil on edu sees veel 3-s. Demokraatidel on eelis 29 ringkonnas ja nad võivad loota edule veel 4-s. See annaks vabariiklastele juba ülekaaluks piisava edu 234:192, kuid 8 kohta (7 DP kohta – Arizona 1.,2.; California 52.; Illinois 10., 12.; New Hampshire 1.; West Virginia 3. ja 1 VP koht – Iowa 3. ringkond) on täiesti lahtised, kus võit võib minna ühele või teisele poole. Küsitluste põhjal pakun, et demokraadid kaotavad Arizona 1. ja Illinois 12., kuid võidavad ülejäänutes, sh Iowas. Demokraadid on üle võtmas California 31. ringkonda, mille vabariiklasest esindaja Gary Miller läheb erru ja New Yorki 11. ringkonda, mille senist esindajat Michael Grimmi ootab detsembris kohus maksupettuste eest. Vabariiklased on üle võtmas erru minevate kongresmenide Bill Owensi (New Yorki 21. ringkond), Michael McIntyre (North Carolina 7. ringkond) ja Jim Mathesoni (Utah 4. ringkond) kohti. Kokkuvõttes jäävad vahekorrad Esindajatekojas tõenäoliselt endiseks, kuigi vabariiklased võivad mõned kohad juurde võita. Minu prognoos valimisteks on vabariiklased 237: demokraadid 198.

Senat
Senati vahekorrad on peale viimased valimisi olnud demokraatide kasuks 53:45 + 2 sõltumatut, kes tavaliselt hääletavad demokraatidega. Koos kolme erivalimisega läheb ümbervalimisele 36 kohta: 15 vabariiklast ja 21 demokraati. 10 kohta demokraatidele ja 15 kohta vabariiklastele peaksid olema kindlad ning 11 osariiki lähevad võistlusesse, kus 6 osariiki annavad edu vabariiklastele ning 3 demokraatidele. Colorados ei anta eelist ühelegi kandidaadile. Kindlasti kaotavad demokraadid Montana, South Dakota ja West Virginia osariikides, kus senised senaatorid ei kandideeri, tõenäoliselt lähevad kohad veel Alaskas (Mark Begich), Arkansases (Mark Pryor), Iowas (ei kandideeri) ja Louisianas (Mary Landrieu). Vabariiklastest on ohus vaid Kansase senaator Pat Roberts, kus prognooside järgi on edu sees sõltumatul Greg Ormanil (keda toetavad demokraadid). Kui ennustada, et ametisolev Colorado senaator Mark Udall võidab Cory Gardneri, siis saavad vabariiklased 21 ja demokraadid 14 kohta + 1 sõltumatu. Senati koosseis oleks 51 vabariiklast, 46 demokraati ning 3 sõltumatut ning ka senat läheks vabariiklaste kontrolli alla. Kuid demokraadid võivad võita mõne tasavägisema heitluse Alaskas, Arkansases, Iowas või Louisianas ning säilitada ikkagi enamuse.

Osariigid
Ümbervalimisele läheb 23 vabariiklaste ning 13 demokraatide valduses olevat osariikide kuberneride ametiposti. 20 vabariiklast ja 9 demokraati taotlevad ümbervalimist. Hawaii kuberner demokraat Neil Abercombie kaotas eelvalimistel osariigi senatisse kuuluvale David Yutaka Igele. Uueks perioodiks ei kandideeri vabariiklikud kubernerid Arizonas, Nebraskas ja Texases ning demokraadid Arkansases, Marylandis, Massachusettsis ja Rhode Islandil. Prognoosid ennustavad kindlat võitu demokraatidele 7 osariigis (California, Maryland, Minnesota, New Hampshire, New York, Oregon, Vermont) ja vabariiklastele 12 osariigis (Alabama, Idaho, Iowa, Nebraska, Nevada, New Mexico, Ohio, Oklahoma, South Dakota, Tennessee, Texas, Wyoming). Võitlusväljale jäänud osariikidest on vabariiklastel edu sees Alaskas, Arizonas, Arkansases, Georgias, Illinoisis, Michiganis, South Carolinas ja Wisconsinis. Demokraadid peaksid võitma Hawaiis, Maines, Massachusettsis, Pennsylvanias ja Rhode Islandil. Täiesti võrdsed võimalused on Colorados, Connecticutis, Floridas, Kansases. Küsitluste põhjal ennustan ametisoleva kuberneri John Hickenlooperi (DP) võitu vabariiklase Bob Beauprezi üle Colorados, kuberner Dannel Malloy (DP) võitu vabariiklase Thomas C. Foley üle Connecticutis ja kuberner Sam Brownbacki (VP) võitu demokraadi Paul Davise üle. Demokraatide eest kandideeriv endine vabariiklik kuberner Charlie Crist peaks aga jagu saama ametisolevast kubernerist Rick Scottist (VP). Kokku peaksid vabariiklased võitma 21 ja demokraadid 15 kohta. Teistest kuberneridest on Illinois’i kuberner Pat Quinn (DP) kaotamas Bruce Raunerile (VP), Maine kuberner Paul LePaige (VP) Mark Michaudile (DP) ja Pennsylvania kuberner Tom Corbett (VP) Tom Wolfile (DP). Praeguste prognooside järgi peaksid demokraadid vastupidiselt trendidele isegi paar osariiki juurde võitma.

Teemad
Seekordsetel valimistel on tulipunkti jõudnud keskkonnaküsimused ja energiaprobleemid. Keystone naftajuhtme rajamine Lääne-Kanada naftaväljadelt naftautmistehastesse Nebraska, Illinoisi ja Texase osariikides, mis on tagajalgadele ajanud keskkonnakaitsjad eesotsas miljardär Tom Steyeriga, kes muretsevad üleilmse kliimasoojenemise üle. Arvatakse, et naftajuhtme tulemusel tõuseb kasvuhoonegaaside emissioon 12-17%. Samuti nähakse ohtu maastikukaitsele, veevarude reservuaarile ja ökosüsteemide tasakaalule. Keystone naftajuhtme kaitsjad väidavad, et objekt on oluline energia julgeoleku seisukohast, kuna vähendab USA sõltuvust välisnaftast, sest vabakaubandusalasse kuuluvat Kanadat õigeks välismaaks ei peeta. Praegu impordivad Ameerika Ühendriigid 10 miljonit barrelit naftat päevas. Küsitlused näitavad, et 57-65% rahvast toetab naftajuhtme rajamist ning 28-30% on vastu. Kui valdav osa vabariiklasi on naftajuhtme poolt, siis demokraatidest on neid veidi üle poole.

Muude teemade hulgas on päevakorral sissetuleku lõhe, kus vabariiklased on blokeerinud president Obama plaane töötuskindlustuse ja föderaalse miinimumpalga suurendamiseks; nn “võrguneutraalsus” ehk kuivõrd peaks tegevust Internetis kontrollima; ja muidugi “Obamacare” ehk tervisekindlustusreform, mis on olnud Obama administratsiooni üks peamisi poliitilisi eesmärke, kuid pole saavutanud oodatud populaarsust. Kaudselt mõjutavad valimisi ka välispoliitilised teemad (Lähis-Ida, Ukraina, Venemaa jms), mis võivad valijate otsustusi kallutada vabariiklaste suunas, kuna Obama välispoliitikal puuduvad silmnähtavad saavutused, ta ei ole suutnud vabaneda oma eelkäija pärandist ning olukord maailmas on muutunud veelgi ebastabiilsemaks. Kui siia lisada pettumine Obama majanduspoliitikas ning üldine väsimus demokraatidest, siis peaks see looma vabariiklaste jaoks soodsa platvormi revanšiks, millega neile on tekkinud reaalne võimalus Senati kontrollimiseks peale 2007. aastat. Vabariiklaste suurim probleem seisneb aga võimetuses tulla välja uue poliitikaga ning nad püüavad taaselustada ammusurnud vana, pakkudes üksnes võimalust valida kedagi teist, mitte midagi uut. Kuigi demokraatide populaarsust hinnatakse Washington Posti ja ABC News küsitluste järgi viimase 30 aasta madalaimaks: 39% poolt ja 51% vastu, siis vabariiklaste reitingud on veelgi madalamad: 33% poolt ja 56% vastu.

Elevant on vabariiklaste ja eesel demokraatide sümbol. Eesel on oma positsioone elevandile kaotamas.

Pilt aadressilt: http://www.oppositionnews.org/files/cache/b411516a7d01f5cad35caa2d4fedf620_f69.jpg

Vasakpööre New Yorgis

@ckrabat
New Yorgi linnapea ametikoht Ameerika Ühendriikides on positsiooni tähtsuse riigi poolest poliitikamaastikul poolest täiesti võrreldav osariigi kuberneri või senaatori tiitliga. Üle kümne aasta, alates 2002.a.-st on linnapea residentsis Gracie mõisas Põrguvärava (Hell Gate – inglise k.) kanali ääres istunud isepäine Michael Bloomberg, keda on palju seostatud ka võimaliku kolmanda alternatiivse kandidaadina Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel. Kuigi New York on olnud üleriigilistel valimistel sageli üks Demokraatliku partei vallutamatuid kindlusi, on linna ajalukku jäädvustanud ka mitmed edukad vabariiklikud linnapead. Kui Ameerika Ühendriikide presidendiks oli 1933-1945 demokraat Franklin Delano Roosevelt, siis samaaegselt juhtis New Yorki vabariiklane Fiorello LaGuardia (1934-1945). LaGuardia oli Roosevelti ning kriisijärgse New Deal‘i majanduspoliitika toetaja, kuid astus vastu New Yorgi demokraatide korrumpeerunud poliitilise masinavärgi Tammany Hall‘i valitsemisele. 1954 tõusis linnapeaks demokraat Robert Wagner (1954-1965), kes tegi lõpu Tammany Hall‘i valitsemisele linna demokraatide võimuaparaadis, mis oli kontrollinud võimumehhanisme juba 1790.a.-st peale.

Wagneri järglaseks sai liberaalne vabariiklane John Lindsay (1966-1973), kes 1971.a. läks üle demokraatide ridadesse. Lindsay järel olid võimul demokraatlikud meerid Abraham Beame (1974-1977), Edward Koch (1977-1989) ja David Dinkins (1990-1993), neist viimane oli esimene mustanahaline sel ametipostil. Neist tuntuim, käesoleva aasta veebruaris 88-aastasena lahkunud Edward Koch kuulus küll Demokraatliku partei ridadesse, kuid tõi tugeva kärpepoliitikaga linna välja pankrotieelsest olukorrast, vähendades oluliselt munitsipaalkulutusi. Juudi päritoluga Koch oli tuntud Iisraeli vankumatu toetajana ja tema kriitika mustanahaliste liidri Jesse Jacksoni vastu, kus ta süüdistas viimast antisemitismis, viis talt mustanahaliste hääled, mistõttu ta kaotas 1989.a. eelvalimistel Dinkinsile. Hiljem on Koch mitmel korral ületanud partei liine ja toetanud vabariiklasi nii munitsipaal- kui riiklikel valimistel, sealhulgas George W. Bushi John Kerry vastu 2004.a.

David Dinkins omakorda kaotas 1993.a. valimised mõõdukale vabariiklasele Rudy Giulianile, kes oli prokurörina tuntust kogunud võitluses organiseeritud kuritegevuse vastu ja suutis hankida ka liberaalide toetuse. Giuliani ametiaega (1994-2001), mis tipnes 2001.a. terrorirünnakute järgsete segaduste eduka likvideerimisega, võib nimetada edukaks, kui tal õnnestus parandada elukvaliteeti ja vähendada kuritegevust, mistõttu tõusis ta hiljem vabariiklaste arvestatavaks presidendikandidaadiks. Kuid mõõduka vabariiklasena ei suutnud ta läbi lüüa peale George W.Bushi ajastuga saabunud tugevat konservatiivset pööret parteis. Giuliani järglaseks linnapeana (2002-2013) sai endine demokraat, kuid vabariiklasena kandideerinud ärimees Michael Bloomberg, kes kuulus ka USA rikaste TOP-kümnesse. 2007.a. lahkus mõõdukate vaadetega Bloomberg Vabariiklikust parteist ja toetas presidendivalimistel sõltumatuna Barack Obamat.

Kui hiljuti toimusid munitsipaalvalimised koduses Tallinnas, siis nüüd seisab samasuguse lahtise küna ees New York, mis pigem on valimas muutuste teed ning pööramas Tallinna eeskujul vasakule. Järjekordsed valimised toimuvad eeloleval teisipäeval, 5.novembril, ja tähendavad igal juhul Bloombergi ajastu lõppu. Valimiste selgeks favoriidiks on tõusnud saksa-itaalia juurtega demokraat Bill de Blasio (s.1961), senine New Yorgi avalik advokaat, kelle ülesanne on toimida ombudsmanina võimu ja linnakodanike vahel, mingis mõttes sarnane meie õiguskantsleri positsioonile. Vabariiklaste ja konservatiivide poolelt astub talle vastu tšehhi-itaalia-juudi juurtega endine New Yorgi transpordijuht Joe Lhota (s.1954), keda toetab endine linnapea Rudy Giuliani. Mõlemad kuuluvad Vabariikliku partei mõõdukamasse tiiba, olles sotsiaalküsimustes liberaalne ja fiskaalküsimustes konservatiivne. Enne demokraatide eelvalimisi ei peetud de Blasiot sugugi mitte favoriidiks, vaid tema konkurentideks olid märksa nimekamad munitsipaalpoliitikud: endine kontrolör ja DP 2009.a. linnapeakandidaat mustanahaline Bill Thompson, New Yorgi Linnanõukogu (volikogu) spiiker Christine Quinn, praegune kontrolör John Liu ja endine USA kongresmen Anthony Weiner. Vastu ootusi sai de Blasio ülekaaluka võidu, võitis kõigis viies linnajaos (Manhattan, Bronx, Brooklyn, Queens, Staaten Island) ja kogus 40,8% häälteks talle järgnenud Thompsoni 26,1% vastu. Lhota ainus tõsisem konkurent oli ärimees John Catsimatidis, keda ta võitis 52,7%:40,7% häältest.

De Blasio on teravalt kritiseerinud lahkuvat linnapead Michael Bloombergi, suunates kriitika teraviku võitlusele kodutute ja hariduspoliitika vallas. De Blasio on tauninud Bloombergi katseid kärpida kulutusi haridusele ja lastehoiule ning seisnud vastu õpilaste tasuta metrookaardi kaotamisele. Ta tahab suurendada kulutusi koolieelsele haridusele ja keskastme koolile, samuti toetust avalikule New Yorgi Linnaülikooli süsteemile, et vähendada õppemaksu ja reformida programme. Selleks, et kulutusi mitte kärpida näeb de Blasio ette maksutõusu jõukamatele kodanikele, kelle aastatulu on enam kui 500 000$. Ta on ka erikoolide vastane ja toetab avalikku haridust nagu ta on seisnud vastu ärikorporatsioonide poolsele valimiste rahastamisele ja seisnud elamiskulude toetuse eest majanduslikult vaesematele linlastele. Väärib tähelepanu, et 1988.a. tegutses de Blasio vabatahtlikuna sandinistide juhitud Nicaraguas ning oli sealse režiimi tulihingeline toetaja. 200.a. oli ta Hillary Clintoni kampaaniajuht USA Senati valimistel.

President Obamaga üheealine de Blasio on abielus temast seitse aastat vanema afroameeriklasest kirjaniku, ajakirjaniku ja feministliku ühiskonnategelase Chirlane McCrayga (s.1954) ja neil kaks last (15.a. poeg ja 18.a. tütar). McCray on olnud aktiivselt tegev de Blasio valimiskampaanias ning oma poliitilise aktiivsuse poolest meenutab ta Hillary Clintonit. McCray on tähelepanuväärne veel selle poolest, et 1979.a. kuulutas ta end avalikult lesbiks, avaldades essee “I am a Lesbian“. Nad tutvusid 1991.a., kui mõlemad töötasid linnapea Dinkinsi administratsioonis. McCray, kes kasvas mustanahalisena üles valges naabruskonnas Massachusettsis, on tunnistanud, et valge kogukonna negatiivne suhtumine ja viha tõukasid teda kirjutama protestiluuletusi. Huvitava kõrvalpõikena olgu mainitud, et de Blasio konkurent eelvalimistel juudi päritolu Anthony Weiner on abielus Saudi Araabias üles kasvanud Hillary Clintoni islamiusulise abi Huma Abediniga. New Yorgi võimulaevuke näib kalduvat vasakule kreeni. Valimiste eelõhtul näib de Blasio ülekaal mäekõrgusena. Talle ennustatakse 64-68% toetust Lhotta 23-26% vastu. Vabariiklastel ei õnnestunud leida usaldusväärset järglast Bloombergile, kes meeldiks valijatele. Katsed panustada mustanahalisele osariigi demokraatlikule senaatorile Malcolm Smithile viisid altkäemaksuskandaalini.

Bill de Blasio ja tema mitmerassiline perekond: abikaasa Chirlane ja lapsed Dante ning Chiara.

Foto: http://s.wsj.net/public/resources/images/NY-CC190_DEBLAS_G_20130101161430.jpg

USA presidendivalimised VII – kuu aega enne valimisi

@ckrabat

Kui vaadata, kuidas erinevad meediaväljaanded Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi kajastavad, siis väga palju opereeritakse küsitlustega, kui palju seal ühte või teist presidendikandidaati üleriigiliselt toetatakse, kuid see kipub olema rohkem selline odav meediatrikk, millega valimiste vastu üritatakse tõmmata tähelepanu. Arvestades Ühendriikide valimissüsteemi, kus presidenti valivad osariikides saavutatud tulemuste põhjal nimetatud valijamehed, siis tuleb tulemuste prognoosimiseks jälgida meeleolusid erinevates osariikides ning eriti neis, kus valijate eelistused on suhteliselt tasavägised. USA valimissüsteem annab osariigi kõik hääled valimiskogus osariigis võitnud kandidaadile. Näiteks 2000.a. valimistel võitis üleriigilise rahvahääletuse demokraatide presidendikandidaat Al Gore, kes kogus vastasest ligi pool miljonit häält rohkem (50 999 897 häält vs 50 456 002 häält; 48,4% vs 47,9%), kuid valijamehed valisid presidendiks vabariiklase George W. Bushi, kes sai enda taha 30 osariiki Gore’i 20 osariigi ja Columbia ringkonna vastu ning võitis valijameeste ülekaaluga 271:266. Tulemus selgus lõplikult peale häälte ülelugemist Florida osariigis, kus Gore’i jäi Bush’ist, kes pälvis Floridale antud 25 kohta, lahutama vaid 537 häält. Tookordsed valimised põhjustasid kontroversiaalseid seisukohti häälte ülelugemise korraldamise kohta.  Püsima jäid kahtlused, kas valimiste eest vastutanud tollane Florida vabariiklasest riigisekretär Katherine Harris, kes peatas mitmed häälte ülelugemised, mõjutas protsessi käiku ja ka tulemusi.

Presidendivalimised on kindlasti ka personaalsete kuvandite võistlus. Mitt Romney kui eduka majandusmehe kuvand peab astuma vastu kuvandile Obamast kui „paremast“ ja rahvale lähedasemast inimesest, keda paljud võtavad kui “oma poissi rahva seast“, samal ajal kui Romney päritolu on elitaarne, sest juba tema isa oli Michigani kuberner, kes kandideeris omal ajal ka presidendiks. Presidendikandidaatide teledebatt mööduval nädalal 3.oktoobril Denveris omas kindlasti teatavat meediaefekti, sest debati kaotamine oleks vabariiklasele Mitt Romneyle suur tõenäosusega tähendanud ka vältimatut kaotust eelseisvatel valimistel, kuid hea esinemine tagas vähemalt tema konkurentsivõime säilimise. Teisest küljest, kandidaatide esimene debatt käsitles ka majandusküsimusi, mis on kahtlemata Romney kõige tugevam külg. Küsitlused andsidki debati võidu Mitt Romney’le, kes mõjus värskemana ja energilisemana kui president Obama. Samas on töötuse määr Ühendriikides vähenenud 7,8% peale ja kui Obama suudab halva majandusliku seisu taustal leida progressiivsemaid märke asjade paranemisest, võib see kindlustada tema positsioone lõplikult. Ameerika Ühendriigid on tugevasti polariseerunud ühiskond, kus liberaalsema ilmavaatega inimesed vastanduvad ühiskonna konservatiivsemale osale ja edu saavutab tavaliselt selline kandidaat, kes suudab erinevad ilmavaated ühendada ühtse eesmärgi taha. Viimati õnnestus see möödunud sajandi eelviimasel aastakümnel Ronald Reaganil, kes paljuski teledebattide najal purustas müüdi endast kui padukonservatiivsest ideologiseeritud presidendist ning näitas ennast kogu Ameerika presidendina, kes suudab pakkuda laiadele rahvamassidele oodatud muutusi.

Reagani kampaaniale sarnaselt mõjus ka Barack Obama 2008.a. muutustele rõhuv kampaania, kui Obama mõjus ühiskonna eri pooli ühendava kandidaadina, keda asusid toetama isegi mõned konservatiivid, samal ajal kui John McCain üritas end müüa mitte kogu Ameerika, vaid religioossete konservatiivide kogukonna presidendikandidaadina, kes oleks ühiskonda veelgi  rohkem lõhestanud ning võidelnud “õigete” väärtuste kehtestamise nimel. Praeguse kampaania taustal mõjub Obama palju kulunumana ja väsinumana kui neli aastat tagasi. Romney ei ole väga palju rõhunud vabariiklaste ideologiseeritusele, vaid on püüdnud keskenduda praktilistele asjadele, kuid tema mainet kahjustas meediasse lekitatud video tema kohtumiselt sponsoritega, kus ta kandis maha 47% ameeriklastest kui Obama veendunud toetajad. Vabariiklaste eduvõimalused oleksid suuremad, kui nad leiaksid ühiskonda konsolideeriva presidendikandidaadi, kes suudaks traditsioonilisse vastasseisu pakkuda uut tuulepuhangut. Selleks võiks olla nt libertaarne Texase kongresmen Ron Paul, kuid sotsiaalsete konservatiivide suure mõju tõttu vabariiklaste seas on libertaarsete vaadetega kandidaadil eelvalimisi äärmiselt raske kui mitte võimatu võita.

Uue Ameerika Ühendriikide presidendi nimi otsustatakse tõenäoliselt nn „battleground“ osariikides,  kus liberaalselt ning konservatiivselt mõtlevaid ameeriklasi on enam-vähem võrdselt.  Selliseid osariike võib portaali praegu välja tuua kaheksa kuni kümme: Colorado, Florida, Iowa, Missouri, Nevada, North Carolina, Ohio, Virginia, ning mõned vaatlejad on paigutanud siia veel New Hampshire ja Wisconsini. Kui „battleground“ osariigid välja jätta, siis peaks Obama selja taha koonduma 251 valijameest ning Romney’d toetama 181 valijameest (kokku on 538 valijameest). Valimiste võitmiseks peaks Obama hankima veel 24  ja Romney 94 valijamehe toetuse. Pealtnäha ei tohiks see olla valitseva presidendi jaoks raske ülesanne, kuid  valimisi mõjutavaid protsesse tuleb analüüsida igas osariigis eraldi. Lääneosariikides Nevadas ja Colorados on peaaegu kõik küsitlused näidanud Obama kerget ülekaalu, kuid viimaste küsitluste järgi see ei ole olnud väga suur:  1-2% Nevadas ja 3-4% Colorados. Kesk-Lääne osariikidest Iowas näitab enamus küsitlusi Obama 3-4% ülekaalu, samal ajal kui Missouri joondub suure tõenäosusega Romney selja taha, kellel on seal 3-5% edumaa. Missoris põhjustab Romney’le probleeme pigem sealne vabariiklaste senaatorikandidaat Todd Akin (2012.a. Sarah Palin) oma äärmuslike väljaütlemistega. Kui Obama peaks võitma Nevadas, Colorados ja Iowas, saab ta endale aga 272 valijamehe toetuse, millest piisaks napilt valimiste võitmiseks 272:268. Aga kui ta kaotab ühes neist, muutub olukord tema jaoks palju keerulisemaks.

Ida poole minnes on võtmeosariikides palju segasemad olukorrad. Ohios oli Obamal pikka aega väike, aga kindel edumaa, kuid viimased küsitlused on andnud 1% edumaa nii ühe kui teise kandidaadi kasuks, seega täielik loterii-allegrii. Floridas püsis varem Obama marginaalne edumaa, kuid viimased küsitlused on andnud 2-3% võidu Romney’le. Segane seis püsib ka North Carolinas, mida võis lugeda vabariiklikuks osariigiks, kuid Obama perioodil on demokraatide positsioonid seal tugevnenud. Erinevad küsitlused annavad mõneprotsendilise (2-4%) ülekaaluga edu nii ühele kui teisele kandidaadile. Olukord Virginias on sarnane Floridale, kus Obamal oli pikka aega mõneprotsendine edumaa Romney ees, kuid viimaste küsitluste järgi on olukord pöördunud risti vastupidiseks. „Battleground“ osariikidest võibki Ohiot, Floridat, Virginiat ja North Carolinat pidada veel omakorda tõelisteks „toss-up“ osariikideks, kus marginaalne edu võib kalduda ühe või teise kandidaadi poole.

Vabariiklastel on kindlaid valijamehi vähem kui demokraatidel, kuid vabariiklasi toetavad osariigid on seevastu ka „kindlamad“.  Kui heita põgus pilk „kindlatele osariikidele“, siis demokraatid on praegu ülekaalus New Hampshires ja Michiganis, kuid Romneyl on suur toetus sealsete vabariiklaste seas ning Michigani osariigiga on tema suguvõsa tugevasti seotud. Asepresidendikandidaat Paul Ryan pärineb Wisconsinist ning vabariiklased võivad aktiivset kampaaniat arendada veel Minnesotas, Pennsylvanias, Oregonis ja New Mexicos. Demokraatide positsioonid vabariiklikes osariikides on veidi tugevamad vaid Arizonas, South Carolinas ja Indianas. Kokkuvõttes võib tänase seisuga veel prognoosida demokraatide nappi, aga kindlat võitu ja vabariiklastel tuleks üldvõidu saavutamiseks kinni panna kõik võtmeosariigid. Ees seisavad veel kaks debatti Obama ja Romney vahel: n.-ö. town-meeting tüüpi avalik debatt Hofstra ülikoolis New Yorgis ja välispoliitiline debatt Floridas, mis võiksid prognooside järgi kujuneda edukamaks Obamale. Romney ei ole suutnud välispoliitilises võtmes millegi originaalsega välja tulla ning ta on esinenud traditsioonilises konservatiivses, paiguti isegi „külma sõja“ vaimus, nähes peamise geopoliitilise vastasena Venemaad ning toetades Iisraeli karmikäelist tegevust Lähis-Idas. Asepresidentide teledebatil 11.oktoobril panustaksin mina praegu pigem Paul Ryanile, kes võib mõjuda noorema, värskema ning originaalsemana kui praegune asepresident, pikaajaliste kogemustega politikaan Joe Biden, kes on küll hea kõnemees, kuid püsinud nelja aasta jooksul kindlalt Obama varjus.

Rasmussen Reports teostab igapäevaseid uuringuid just “battleground” osariikides ja need näitavad, et oktoobris on Obama edumaa neis osariikides olnud stabiilselt 5-6%, kuid suuremad kõikumised on olnud osariigiti. Persona in fieri prognoosib Obama võitu Colorados, Nevadas, Iowas, Ohios, Virginias, Wisconsinis ja New Hampshires. Romney’le pakun praegu edu Missouris, North Carolinas ja Floridas, mis peaks lõppkokkuvõttes andma Barack Obamale ülekaalu valijameeste arvuga  303:235, mis kattub näiteks Arlingtonis paikneva meediainstitutsiooni Politico hetkeprognoosiga.


Presidendikandidaadid Obama ja Romney peavad kokku kolm valimisdebatti ning kuigi neist esimese võitjaks peetakse Mitt Romney’d, võib valimiste võitjasoosikuks endiselt pidada Barack Obamat.

Aadressilt: http://media.caglecartoons.com/media/cartoons/38/2012/10/02/119654_600.jpg

Previous Older Entries

juuli 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.