USA presidendivalimised VII – kuu aega enne valimisi

@ckrabat

Kui vaadata, kuidas erinevad meediaväljaanded Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi kajastavad, siis väga palju opereeritakse küsitlustega, kui palju seal ühte või teist presidendikandidaati üleriigiliselt toetatakse, kuid see kipub olema rohkem selline odav meediatrikk, millega valimiste vastu üritatakse tõmmata tähelepanu. Arvestades Ühendriikide valimissüsteemi, kus presidenti valivad osariikides saavutatud tulemuste põhjal nimetatud valijamehed, siis tuleb tulemuste prognoosimiseks jälgida meeleolusid erinevates osariikides ning eriti neis, kus valijate eelistused on suhteliselt tasavägised. USA valimissüsteem annab osariigi kõik hääled valimiskogus osariigis võitnud kandidaadile. Näiteks 2000.a. valimistel võitis üleriigilise rahvahääletuse demokraatide presidendikandidaat Al Gore, kes kogus vastasest ligi pool miljonit häält rohkem (50 999 897 häält vs 50 456 002 häält; 48,4% vs 47,9%), kuid valijamehed valisid presidendiks vabariiklase George W. Bushi, kes sai enda taha 30 osariiki Gore’i 20 osariigi ja Columbia ringkonna vastu ning võitis valijameeste ülekaaluga 271:266. Tulemus selgus lõplikult peale häälte ülelugemist Florida osariigis, kus Gore’i jäi Bush’ist, kes pälvis Floridale antud 25 kohta, lahutama vaid 537 häält. Tookordsed valimised põhjustasid kontroversiaalseid seisukohti häälte ülelugemise korraldamise kohta.  Püsima jäid kahtlused, kas valimiste eest vastutanud tollane Florida vabariiklasest riigisekretär Katherine Harris, kes peatas mitmed häälte ülelugemised, mõjutas protsessi käiku ja ka tulemusi.

Presidendivalimised on kindlasti ka personaalsete kuvandite võistlus. Mitt Romney kui eduka majandusmehe kuvand peab astuma vastu kuvandile Obamast kui „paremast“ ja rahvale lähedasemast inimesest, keda paljud võtavad kui “oma poissi rahva seast“, samal ajal kui Romney päritolu on elitaarne, sest juba tema isa oli Michigani kuberner, kes kandideeris omal ajal ka presidendiks. Presidendikandidaatide teledebatt mööduval nädalal 3.oktoobril Denveris omas kindlasti teatavat meediaefekti, sest debati kaotamine oleks vabariiklasele Mitt Romneyle suur tõenäosusega tähendanud ka vältimatut kaotust eelseisvatel valimistel, kuid hea esinemine tagas vähemalt tema konkurentsivõime säilimise. Teisest küljest, kandidaatide esimene debatt käsitles ka majandusküsimusi, mis on kahtlemata Romney kõige tugevam külg. Küsitlused andsidki debati võidu Mitt Romney’le, kes mõjus värskemana ja energilisemana kui president Obama. Samas on töötuse määr Ühendriikides vähenenud 7,8% peale ja kui Obama suudab halva majandusliku seisu taustal leida progressiivsemaid märke asjade paranemisest, võib see kindlustada tema positsioone lõplikult. Ameerika Ühendriigid on tugevasti polariseerunud ühiskond, kus liberaalsema ilmavaatega inimesed vastanduvad ühiskonna konservatiivsemale osale ja edu saavutab tavaliselt selline kandidaat, kes suudab erinevad ilmavaated ühendada ühtse eesmärgi taha. Viimati õnnestus see möödunud sajandi eelviimasel aastakümnel Ronald Reaganil, kes paljuski teledebattide najal purustas müüdi endast kui padukonservatiivsest ideologiseeritud presidendist ning näitas ennast kogu Ameerika presidendina, kes suudab pakkuda laiadele rahvamassidele oodatud muutusi.

Reagani kampaaniale sarnaselt mõjus ka Barack Obama 2008.a. muutustele rõhuv kampaania, kui Obama mõjus ühiskonna eri pooli ühendava kandidaadina, keda asusid toetama isegi mõned konservatiivid, samal ajal kui John McCain üritas end müüa mitte kogu Ameerika, vaid religioossete konservatiivide kogukonna presidendikandidaadina, kes oleks ühiskonda veelgi  rohkem lõhestanud ning võidelnud “õigete” väärtuste kehtestamise nimel. Praeguse kampaania taustal mõjub Obama palju kulunumana ja väsinumana kui neli aastat tagasi. Romney ei ole väga palju rõhunud vabariiklaste ideologiseeritusele, vaid on püüdnud keskenduda praktilistele asjadele, kuid tema mainet kahjustas meediasse lekitatud video tema kohtumiselt sponsoritega, kus ta kandis maha 47% ameeriklastest kui Obama veendunud toetajad. Vabariiklaste eduvõimalused oleksid suuremad, kui nad leiaksid ühiskonda konsolideeriva presidendikandidaadi, kes suudaks traditsioonilisse vastasseisu pakkuda uut tuulepuhangut. Selleks võiks olla nt libertaarne Texase kongresmen Ron Paul, kuid sotsiaalsete konservatiivide suure mõju tõttu vabariiklaste seas on libertaarsete vaadetega kandidaadil eelvalimisi äärmiselt raske kui mitte võimatu võita.

Uue Ameerika Ühendriikide presidendi nimi otsustatakse tõenäoliselt nn „battleground“ osariikides,  kus liberaalselt ning konservatiivselt mõtlevaid ameeriklasi on enam-vähem võrdselt.  Selliseid osariike võib portaali praegu välja tuua kaheksa kuni kümme: Colorado, Florida, Iowa, Missouri, Nevada, North Carolina, Ohio, Virginia, ning mõned vaatlejad on paigutanud siia veel New Hampshire ja Wisconsini. Kui „battleground“ osariigid välja jätta, siis peaks Obama selja taha koonduma 251 valijameest ning Romney’d toetama 181 valijameest (kokku on 538 valijameest). Valimiste võitmiseks peaks Obama hankima veel 24  ja Romney 94 valijamehe toetuse. Pealtnäha ei tohiks see olla valitseva presidendi jaoks raske ülesanne, kuid  valimisi mõjutavaid protsesse tuleb analüüsida igas osariigis eraldi. Lääneosariikides Nevadas ja Colorados on peaaegu kõik küsitlused näidanud Obama kerget ülekaalu, kuid viimaste küsitluste järgi see ei ole olnud väga suur:  1-2% Nevadas ja 3-4% Colorados. Kesk-Lääne osariikidest Iowas näitab enamus küsitlusi Obama 3-4% ülekaalu, samal ajal kui Missouri joondub suure tõenäosusega Romney selja taha, kellel on seal 3-5% edumaa. Missoris põhjustab Romney’le probleeme pigem sealne vabariiklaste senaatorikandidaat Todd Akin (2012.a. Sarah Palin) oma äärmuslike väljaütlemistega. Kui Obama peaks võitma Nevadas, Colorados ja Iowas, saab ta endale aga 272 valijamehe toetuse, millest piisaks napilt valimiste võitmiseks 272:268. Aga kui ta kaotab ühes neist, muutub olukord tema jaoks palju keerulisemaks.

Ida poole minnes on võtmeosariikides palju segasemad olukorrad. Ohios oli Obamal pikka aega väike, aga kindel edumaa, kuid viimased küsitlused on andnud 1% edumaa nii ühe kui teise kandidaadi kasuks, seega täielik loterii-allegrii. Floridas püsis varem Obama marginaalne edumaa, kuid viimased küsitlused on andnud 2-3% võidu Romney’le. Segane seis püsib ka North Carolinas, mida võis lugeda vabariiklikuks osariigiks, kuid Obama perioodil on demokraatide positsioonid seal tugevnenud. Erinevad küsitlused annavad mõneprotsendilise (2-4%) ülekaaluga edu nii ühele kui teisele kandidaadile. Olukord Virginias on sarnane Floridale, kus Obamal oli pikka aega mõneprotsendine edumaa Romney ees, kuid viimaste küsitluste järgi on olukord pöördunud risti vastupidiseks. „Battleground“ osariikidest võibki Ohiot, Floridat, Virginiat ja North Carolinat pidada veel omakorda tõelisteks „toss-up“ osariikideks, kus marginaalne edu võib kalduda ühe või teise kandidaadi poole.

Vabariiklastel on kindlaid valijamehi vähem kui demokraatidel, kuid vabariiklasi toetavad osariigid on seevastu ka „kindlamad“.  Kui heita põgus pilk „kindlatele osariikidele“, siis demokraatid on praegu ülekaalus New Hampshires ja Michiganis, kuid Romneyl on suur toetus sealsete vabariiklaste seas ning Michigani osariigiga on tema suguvõsa tugevasti seotud. Asepresidendikandidaat Paul Ryan pärineb Wisconsinist ning vabariiklased võivad aktiivset kampaaniat arendada veel Minnesotas, Pennsylvanias, Oregonis ja New Mexicos. Demokraatide positsioonid vabariiklikes osariikides on veidi tugevamad vaid Arizonas, South Carolinas ja Indianas. Kokkuvõttes võib tänase seisuga veel prognoosida demokraatide nappi, aga kindlat võitu ja vabariiklastel tuleks üldvõidu saavutamiseks kinni panna kõik võtmeosariigid. Ees seisavad veel kaks debatti Obama ja Romney vahel: n.-ö. town-meeting tüüpi avalik debatt Hofstra ülikoolis New Yorgis ja välispoliitiline debatt Floridas, mis võiksid prognooside järgi kujuneda edukamaks Obamale. Romney ei ole suutnud välispoliitilises võtmes millegi originaalsega välja tulla ning ta on esinenud traditsioonilises konservatiivses, paiguti isegi „külma sõja“ vaimus, nähes peamise geopoliitilise vastasena Venemaad ning toetades Iisraeli karmikäelist tegevust Lähis-Idas. Asepresidentide teledebatil 11.oktoobril panustaksin mina praegu pigem Paul Ryanile, kes võib mõjuda noorema, värskema ning originaalsemana kui praegune asepresident, pikaajaliste kogemustega politikaan Joe Biden, kes on küll hea kõnemees, kuid püsinud nelja aasta jooksul kindlalt Obama varjus.

Rasmussen Reports teostab igapäevaseid uuringuid just “battleground” osariikides ja need näitavad, et oktoobris on Obama edumaa neis osariikides olnud stabiilselt 5-6%, kuid suuremad kõikumised on olnud osariigiti. Persona in fieri prognoosib Obama võitu Colorados, Nevadas, Iowas, Ohios, Virginias, Wisconsinis ja New Hampshires. Romney’le pakun praegu edu Missouris, North Carolinas ja Floridas, mis peaks lõppkokkuvõttes andma Barack Obamale ülekaalu valijameeste arvuga  303:235, mis kattub näiteks Arlingtonis paikneva meediainstitutsiooni Politico hetkeprognoosiga.

Presidendikandidaadid Obama ja Romney peavad kokku kolm valimisdebatti ning kuigi neist esimese võitjaks peetakse Mitt Romney’d, võib valimiste võitjasoosikuks endiselt pidada Barack Obamat.

Aadressilt: http://media.caglecartoons.com/media/cartoons/38/2012/10/02/119654_600.jpg

USA presidendivalimised VI – kes on Paul Ryan?

@ckrabat

Viimati on siin Ameerika Ühendriikide presidendivalimistest pikemalt räägitud märtsis, kuid vahepeal pole ka midagi põrutavat sündinud ja asjad on vaikselt loksunud vahefiniši ehk siis augusti lõpus ja septembri alguses toimuvate suurerakondade konventide suunas. Eelvalimised lõppesid favoriitide, demokraat Barack Obama ja vabariiklase Mitt Romney võiduga ning Romney’le tugevasti hambaid näidanud äärmuskonservatiiv Rick Santorum loobus aprillis perekondlikele põhjustele viidates kandideerimisest, peale  kaotusi Wisconsinis ning Marylandis ja just vahetult enne valimiste jõudmist tema koduosariiki Pennsylvaniasse, kus küsitlused ennustasid talle kaotust. Pisut kauem pidasid vastu Newt Gingrich ja Ron Paul, neist viimane küll vaid peatas rahapuudusele  viidates kampaania, kuid ei loobunud kandideerimisest. Sellest peale on eelvalimised olnud vaid vormistamise küsimused ning valijate põhitähelepanu on koondunud novembris aset leidvale suurele finaalile, kus lõplik valik tehakse  praeguse presidendi Barack Obama ja endise Massachusetsi kuberneri Mitt Romney vahel.

Meeldiva arenguna ei ole käesolevad valimised muutunud niivõrd ideoloogiliseks piigiheitmiseks nagu olid seda 2008.a. valimised Obama ja John McCaini vahel, vaid debati tulipunkti on tõusnud majandus, mis peegeldub ka asepresidendikandidaatide valikus, sest kui John McCain valis oma partneriks mootorratturmemme Sarah Palini, üritades sedaviisi rahuldada arvukat lollide valijaterühma, kes pidasid kandidaatide moraalseid väärtusi ja usulisi sättumusi olulisemaks majandusprogrammist, siis Mitt Romney ei hakanud äärmuskonservatiividega kokku mängima ja temas valik langes Esindajatekoja liikmele Wisconsini osariigist 42-aastasele Paul Davis Ryanile, kes on tuntud säästuprogrammide eestvõitlejana majanduses. Esindajatekoja eelarvekomitee esimehena on Ryan tegelenud palju sotsiaalprogrammidega, ta toetab riikliku sotsiaalabiprogrammi Social Security erastamist, tervisekindlustusprogrammi Medicare üleviimist vautšerisüsteemile ning meditsiiniabiprogrammi Medicaidi ja toiduabiprogrammi Supplemental Nutrition Assistance Program suunamist osariikide pädevuse alla. Ryan on praegust presidenti kritiseerides öelnud: „President Obama ja need paljud temasugused Washingtonis on keeldunud tegemast raskeid otsuseid, sest nad on rohkem huvitatud järgmistest valimistest kui järgmisest põlvkonnast.”

Paul Ryan on vabariiklaste  alternatiivse Medicare’i programmide The Path to Prosperity: Restoring America’s Promise ja The Path to Prosperity: A Blueprint for American Renewal üks põhiautoreid, millega kavandatakse aastaks 2021 vähendada kulutusi programmile  praeguselt 12% GDP-st  6%-le . Ryan omandas bakalaureusekraadi majanduses ja politoloogias Miami ülikoolis Ohios, kusjuures peale isa surma sai ta oma õpinguid finantseerida Social Security programmist saadud säästude abil. Nooruses oli ta mõjutatud libertaarlusest, Miami ülikooli libertaarse professori Richard Harti suunamisel tutvus ta Friedrich Hayeki, Ludwig von Miesese ja Milton Friedmani, aga ka Ayn Randi töödega. Harti soovitusel praktiseeris Ryan Wisconsini osariigi vabariikliku senaatori Robert Kasteni juures  ja sattus hiljem 1996.a. valimiste asepresidendikandidaadi Jack Kempi kõnedekirjutajaks, mis ladus põhja tema poliitilisele karjäärile. Kaks aastat hiljem valiti ta 28-aastasena esimest korda Esindajatekotta, kus ta on veetnud juba neliteist järjestikust aastat. Usutunnistuselt on Ryan roomakatoliiklane nagu ka praegune asepresident Joe Biden. Kuigi veel 2005.a. pidas Ryan Ayn Rand’i oluliseks mõjutajaks debatis individualism (mida propageeris Rand) vs kollektivism, siis nüüd, valimiskampaania künnisel, on Ryan seda mõju eitanud ning nimetanud oma vaimseks mentoriks hoopis katoliiklikku usutunnistuse reformaatorit Tomasso d’Aquinot.

Kuigi Romney tundub olevat praeguses majanduskriisis vaevlevatele ameeriklastele mõistlik valik, ei ole tema võit sugugi  kindel ning vähemalt praegused prognoosid ennustavad president Obamale nappi, aga kindlat võitu. Romney põhiline probleem tuleb sellest, et paljudele ameeriklastele ta lihtsalt ei meeldi.  Demokraatide vähene armastus Romney vastu on arusaadav, aga ta ei meeldi ka vabariiklastele. President Obama sõnas 13.juulil Virginia osariigis oma kampaaniat lõpetades: „Kui sa oled edukas, siis keegi on sind sellel teel aidanud,“  (If you are successful, somebody along the line gave you some help), mis rõhutab kollektiivseid  väärtusi. Mitt Romney väitis oma vastulauses, et kui edukas laps sõitis kooli koolibussiga, siis ei tule väärtustada mitte bussijuhti, vaid last ennast, märkides, et sellised paralleelid tekitavad „sõltuvusekultuuri“ (a “culture of dependence”), kuid paljude ameeriklaste jaoks tundub tema seisukoht aga arrogantne. Romney on rõhutanud eelkõige indiviidi enda tähtsust, mis tema paljudele vähemedukatele kaasmaalastele ei meeldi ja nad võtavad seda isikliku solvanguna. Inimene ei taha tavaliselt endale tunnistada, et ta on võib-olla teinud valesid valikuid, sest nende valikute muutmine võib hilisemas elus osutuda väga raskeks.

Kui varem spekuleeriti võimalike vabariiklaste asepresidendikandidaatina eelkõige Florida senaatori Marco Rubio, Ohio senaatori Rob Portmani ja endise Minnesota kuberneri Tim Pawlenty nimedega, siis nüüd peab Esindajatekoja vabariiklaste intellektuaalne liider Paul Ryan muutma Romney keskmise ameeriklase jaoks rohkem söödavamaks. Paljud vaatlejad on olnud arvamusel, et valik Ryani kasuks on toonud Romney valimiskampaaniasse ideoloogilise dimensiooni, millest paljud valijad puudust tundsid. Igikestev võitlus liberaalide ja konservatiivide vahel on paljudele ameeriklastele sama oluline kui võitlus 3B (beibed, bemmid ja burksid) ning 3K (paks riik, ordnung ja vaikiv ajastu) süsteemide vahel Eestis. Küsitlused ennustavad tasavägist võitlust ning võib ennustada, et põhiline lahing antakse võtmeosariikides Colorados, Floridas, Iowas, Nevadas, New Hampshire’is, North Carolinas, Ohios, Virginias ja Wisconsinis, mis annavad kokku 110 valijameest. Praeguste küsitluste järgi on Obamal võtmeosariikides kerge ülekaal ning Romney jaoks pakuvad rohkem perspektiivi North Carolina, Colorado ja Iowa, kuid vahed on väikesed ja jõuvahekorrad võivad seal otsustavate kuude jooksul veel muutuda.

Paul Davis Ryan ja vabariiklaste alternatiivne Medicare – The Path to Prosperity

Foto: http://www.csmonitor.com/var/ezflow_site/storage/images/media/images/0405-paul-ryan-budget.jpg/9924472-1-eng-US/0405-Paul-Ryan-BUDGET.JPG_full_600.jpg

USA presidendivalimised V – paar sõna Venemaast, Prantsusmaast ja mormoonidest superteisipäeva hommikul

@ckrabat

Käesolev aasta on mitmete oluliste valimiste aasta. Pühapäeval toimusid valimised Venemaal, mis lõppesid nii nagu oodatud favoriidi võiduga, mistõttu ei pea isegi vajalikuks neil pikemalt peatuda, sest tõenäoliselt jätkab see riik endisel kursil. Ma ei oskagi öelda, kas see on hea või halb, sest kui valimised oleks võitnud näiteks Gennadi Zjuganov, muutuks Venemaa veelgi ettearvamatumaks. Mihhail Prohhorovi ligi 8% häältest ja kolmandat kohta Žirinovski ees tuleb hinnata pigem positiiivselt, sest tema sai ilmselt demokraatlikuma hoiakuga venelaste hääled ja arvestades, et tegemist on „väikeste inimeste“ poolt vihatud oligarhiga ja uustulnukaga märksa kogenumate konkurentide hulgas. Aprillis-mais toimuvad presidendivalimised Prantsusmaal, kus ennustatakse sotsialist Francois Hollande võitu valitseva presidendi Nicolas Sarkozy üle, kuid ehk jõuab Prantsusmaast millalgi põhjalikumalt rääkida.

Vabariiklaste eelvalimised Ühendriikides on ainsad „suurtest valimistest“, kus veel väike pinge õhus püsib. Kas ühel põhikandidaatidest, Mitt Romneyl või talle tõsise väljakutse pakkunud Rick Santorumil, õnnestub otsustavalt ette rebida, peaks  selguma juba hommikuks. Teiselpool Atlandi ookeani päev alles algab.  Valimistekarussell on jõudnud omapärase pööripäevani ehk superteisipäevani, kui eelvalimised viiakse läbi kümnes osariigis ning valitakse 17% vabariiklaste konvendi delegaatidest Alaska, Georgia, Idaho, Massachusettsi, Põhja-Dakota, Ohio, Oklahoma, Tennessee, Vermonti ja Virginia osariikidest. Konkurentsi on jäänud veel neli kandidaati. Texase libertaarlasest kongresmenil Ron Paulil suuremad eduväljavaated puuduvad, kuid ta on lubanud kampaaniat jätkata. Superteisipäev on ka tema jaoks oluline, sest siiamaani pole tal õnnestunud ainsana veel võistlusesse jäänud kandidaatidest võita ühtegi osariiki, kuid ta loodab heale tulemusele mittetraditsiooniliselt hääletavates Idahos, Põhja-Dakotas ja Alaskas. Viimases neist oli ta ainus isiklikult kampaaniat läbi viinud kandidaat.

Praegused prognoosid ennustavad vahepeal viis osariiki – Maine, Arizona, Michigani, Wyomingi ja Washingtoni – järjest võitnud endise Massachusettsi kuberneri Mitt Romney kindlat ülekaalu tema koduosariigis ja selle naabruses asuvas Vermontis. Endisel Esindajatekoja spiikril Newt Gingrichil on seni kehvasti läinud, tema lootused on seotud lõunaosariikide ja eelkõige koduosariik Georgiaga, kuid ta loodab sotsiaalsete konservatiivide liidriks tõusnud Santorumile konkurentsi pakkuda „piiblivöö“ osariikides Tennessees ja Oklahomas. Endise Pennsylvania senaatori Rick  Santorumi edu põhjustel peatusime sarja eelmises osas. Kahevõitluses Romney’ga võib otsustavaks saada tulemus olulises sinikraede osariigis Ohios, kus viimaste küsitluste järgi on tema suur edu Romney ees sulama hakanud ja praegu on jõutud prognoosimatu „dead heat’ini“. Konvendile 63 delegaati saatvas Ohios on tugevat kampaaniat teinud ka Gingrich. Virginias kogusid vajaliku hulga toetusallkirju ainult Romney ja Paul, mistõttu on sealgi oodata Romney kindlat võitu.

Romney’l on õnnestunud valimiskampaania teraviku juhtida majandusküsimustele, mis on kahtlemata tema kõige tugevam külg. Sotsiaalsetele konservatiivide renomeele tegi karuteene populaarne fundamentalistlik kommentaator Rush Limbaugh, kes sõimas oma talk-show’s valimatute sõnadega läbi Esindajatekojas rasestusvastaste vahendite tervisekindlustusega katmise toetuseks tunnistusi andnud Georgetowni ülikooli juuratudengi Sandra Fluke’i, nimetades viimast muuhulgas „litsiks“ ja „prostituudiks“. Romney on oma mormooni usu ja mitmete minevikus esitatud liberaalsete seisukohtadega sotsiaalsete konservatiivide hulgas jätkuvalt väga ebapopulaarne, kuigi ta on püüdnud neid veenda oma konservatiivsuses. Tundub, et viimastel valimistel vabariiklaste seas mõjuvõimsale positsioonile tõusnud evangeelsed kristlased on siiski oma positsioone vähehaaval loovutamas.

Evangeelsete kristlaste viha mormoonide vastu on põhimõtteline. Mormoonid on omapärane usulahk, mis tekkis Ameerika Ühendriikides Joseph Smithi eestvõttel 1820-tel aastatel. Joseph Smith oli ühtlasi nende püha raamatu „Book of Mormon“ autor, mis on võrdsustatud Piibliga. Prohvet Smithi jüngrid üritasid mitmete usulahkude kombel rajada endale „püha maad“ erinevates Ühendriikide osariikides. 1844.a., peale Smithi ja tema venna tapmist mormoonivastaste poolt Illinois’ osariigis, kolisid nad Brigham Young’i juhtimisel tänase Utah’ osariigi territooriumile riigi lääneosas, mis on siiani jäänud mormoonide peamiseks kantsiks. Kuigi mormoonid peavad end kristlasteks, on nende mitmed tavad ja seisukohad põhivoolu kristlusega vastuolus. Kõige tuntum mormoonidega seotud eripära on polügaamia, mida nad praktiseerisid avalikult veel  19.sajandi lõpus. Kuigi tänapäevaks on nad sellest loobunud, püsivad legendid visalt inimeste teadvuses. Mormoonide traditsioonide hulka kuulub noorte aktiivne misjonitegevus välisriikides, mida võib tänapäeval kohata ka Eesti tänavatel. Mitt Romney veetis omal ajal 30 kuud misjonärina Prantsusmaal.

Mormoonid, ametliku nimega Viimsepäeva Pühakute Jeesuse Kristuse kirik, tunnistavad hingede rändamist ja reinkarnatsiooni (inimeseks olemine on vaid üks vaheetapp liikumisel Jumala poole) ning nad peavad lugu kõrgendatud moraalinõuetest. Nad eitavad seksi väljaspool abielu (siit võib otsida polügaamia juuri!) ja on väga ranged sõltuvuslike ainete tarvitamise koha pealt, olles peale alkoholi, narkootikumide ja tubaka ka kohvi ja tee tarvitamise vastased. Mormoonid usuvad, et inimesed on Jumala vaimsed lapsed, kellele Jeesus näitas teed, kuidas jõuda Isa juurde. Nad peavad ennast algkristlikuks liikumiseks, sest põhivoolu kristlus on rikutud kreeka filosoofiast. Inimesi juhivad elavad apostlid ja prohvetid ning Jumalaga toimub vahetu suhtlemine. Kokku arvatakse mormoone olevat umbes 14 miljonit, neist umbes 6 miljonit Ameerika Ühendriikides. Suured mormooni kogukonnad on Mehhikos ja Brasiilias. Tuntud isikutest on mormoonid näiteks korvpallurid Danny Ainge ja Kresimir Čosič, lauluperekond Osmondid, kuus Ühendriikide senaatorit k.a. Senati enamuse liider Harry Reid, mitmed poliitilise ja ärieliidi perekonnad Marriott’id, Romney’d ja Udall’id jpt.

Mormoonide prohvet Joseph Smith (1805-1844)

Foto: http://www.pbs.org/americanprophet/images/joseph-smith.jpg

USA presidendivalimised IV – Rick Santorum kui turvaline valik keskmisele ameeriklasele?

@ckrabat

Minnes edasi vabariiklaste eelvalimiste karusselli analüüsiga, siis 7.veebruar andis mõneti ootamatuid tulemusi, mis muutis jõudude vahekordi jälle kord raskesti prognoositavas suunas. Endina Pennsylvania senaator Rick Santorum oli kord juba varjust välja hüpanud, finišeeris Iowas rinnutsi favoriit Mitt Romney’ga  ning sai peale häälte ülelugemist isegi formaalse võidu, kuid järgmistel eelvalimistel New Hampshire’is, Lõuna-Carolinas, Floridas ja Nevadas esines ta suhteliselt tagasihoidlikult, jäädes tugevasti maha põhikandidaatidest Romney’st ja Newt Gingrichist ning konkureeris pronksmedali peale Ron Pauliga, mistõttu Gingrich jõudis juba soovitada neile mõlemale loobumist. Allesjäänud kandidaatide seas on selgelt välja kujunenud kaks poolust.  Gingrich ja Santorum esindavad vabariiklaste konservatiivsemat ja ideoloogilisemat suunda, samal ajal kui Romney ja Paul toetavad nende mõõdukamale ja pragmaatilisemale osale.

Kui eelvalimised Nevadas lõppesid veel Romney kindla võiduga Gingrichi ees, siis teisipäeval saabus Santorumi tähetund – ta võitis ülekaalukalt Missouris (need valimised olid küll mittesiduvad ja partei konvendile saadetavad delegaadid valitakse märtsis) ja Minnesotas ning edestas Romney’d veel ka Colorados. Romney kaotus oli eriti muljetavaldav Minnesotas, kus ta võitis eelvalimised neli aastat tagasi (samuti nagu Colorados). Seekord jäi ta seal Ron Pauli järel koguni kolmandaks, kuigi teda asus varakult toetama üks vabariiklaste uue põlvkonna liidreid ja osariigi endine kuberner Tim Pawlenty, keda peeti  veel hiljuti üheks võimalikuks vabariiklaste presidendikandidaadiks. Ron Pauli hea tulemus Minnesotas ei üllata, sest see osariik on varemgi teinud sõltumatuid valikuid. Teda toetab näiteks endine elukutseline maadleja ja vastuoluline poliitik Jesse Ventura, kes valiti  1998.a. sõltumatuna osariigi kuberneriks. 7.veebruari  eelvalimised kujunesid pettumuseks Newt Gingrichile, kellest võis loota Romney peamist konkurenti, kuid Colorados tõusis ta napilt Pauli ees kolmandaks ja Minnesotas jäi koguni neljandaks. See võib mõjutada partei konservatiivsemat tiiba edaspidi Santorumi kasuks otsustama.

Santorumi esiletõus võib tunduda üllatav, sest tema poliitiline karjäär on olnud vähem säravam kui tema konkurentidel. 53-aastane itaalia juurtega Santorum pärineb katoliiklikust perekonnast. Tema isapoolse suguvõsa juured on Põhja-Itaalias, Garda järve ääres. Ta ilmus poliitilisele areenile 32-aastasena 1990.a., kui ta võitis Esindajatekoja valimised ringkonnas, mis oli varem traditsiooniliselt toetatud demokraate. 1994.a. kandideeris ta Senatisse ning võitis napilt oma demokraadist eelkäijat Harris Wofford’it. Peale kahte perioodi Senatis sai ta suurelt lüüa (41%-59%) demokraat Bob Casey  Jr.-lt, mis oli ametisoleva senaatori jaoks suurim kaotus 1980.-st aastast peale. Santorumil pole olnud palju üleriigiliselt tuntud toetajaid (tuntumatest võib siin nimetada meediamagnaat Rupert Murdoch’it), kuid ta on olnud edukas toetuse hankimisel kohalikul tasandil.

Santorum pole küll evangeelne kristlane, kuid ta on tõsiusklik sotsiaalne konservatiiv, kes on nimetanud ennast antilibertaarlaseks ning lubanud võidelda libertaarlike mõjudega Vabariiklikus parteis ja konservatiivide hulgas, sest oma kõikelubatavuses  jätavad libertaarlased tema meelest inimesed üksi ja kaitseta. Santorum kaitseb traditsioonilisi perekondlikke väärtusi  ja moraali. Sotsiaalsete konservatiivide jaoks on perekond monogaamne mehest ja naisest koosnev väärtussüsteem, kus abort on lubamatu. Majandusküsimustes on ta esinenud palju vastuolulisemate seisukohtadega, toetades riiklike programme hariduses ja transpordis. Välispoliitiliselt on Santorumi seisukohtadest vähem teada, kuid ta on  toetanud Iraani tuumaobjektide pommitamist, kui viimane ei tee koostööd rahvusvaheliste inspektoritega. Ta on olnud väga terav ka globaalse keskkonnapoliitika suhtes, nimetades teaduslikke argumente kliima soojenemisest Maal võltsteaduseks ning vandenõuteooriaks.

Miks toetavad vabariiklased Santorumit? Ta on olnud edukas osariikides, kus delegaadid valitakse caucus’tel – partei toetajate kohtumistel. Ameerika ühiskonna konservatiivne osa, mida sageli kasutatakse keskmise ameeriklase võrdluskujuna, meenutab siinseid neukkusid – nad on piiratud maailmapildiga, kinni oma Tões ja Õiguses, mitte just väga avatud, ebatolerantsed ja pisut ohmud. Lev Trotskist räägitakse, et kui ta kuulis sõna intelligent, siis haaras tema käsi mausri järele. Keskmine ameeriklane erineb Trotskist vaid niipalju, et tema käsi haarab sellist sõna kuuldes koldi järele. Santorum mõjub koduselt ja turvaliselt keskmisele ameeriklasele, kes elab lihtsat ja igavat raamidesse surutud elu: sööb burksi, sõidab džiibiga, naudib sisutühje Hollywoodi komöödiad ja pesapalli ning käib iga pühapäev kirikus. Nende maailm piirdub vaid nende oma kogukonnaga ning kõik, mis sellest välja jääb, tundub hirmuäratav ja vaenulik.  Neile on tähtis kollektiiv, kord ja isikuvabaduste piiramine. Keskmisele vabariiklasest valijale kujutab Santorum turvalist valikut ning toetades Santorumit avaldab ta rahulolematust põhikandidaatide valikuga – pragmaatilise mormoonist ärimehe Romney’ga, Washingtoni võimukoridorides karastunud kireva eraeluga ajalooprofessori Gingrichiga ning libertaarlasest idealisti Pauliga.

Kui vabariiklased tahavad president Obama vastu välja käia tõsise alternatiivi, siis peavad nad loobuma ühiskonda lõhestavatest initsiatiividest ning leidma midagi, mis suudaks ühiskonda konsolideerida ja köita sõltumatuid valijaid. 2008.a. eelvalimistel koopereerus John McCain sotsiaalse konservatiivi Sarah Paliniga, kellest sai tema asepresidendikandidaat, minnes tavapärase vastasseisu peale, kuid edu see ei toonud. Seekord on piirid vabariiklike kandidaatide vahel teravamini välja joonistunud ja koalitsiooni pragmaatiku(nagu Romney)  ning  mõne sotsiaalse konservatiivi vahel on raske ette kujutada. Pigem võiks siin avalduda perspektiiv Ron Paulile, kellest võiks saada Romney asepresidendikandidaat. Selline tandem omaks laiemat kandepinda, oleks ühiskonna liberaalsemale osale vastuvõetavam ning suudaks  vabariiklastele hääli juurde võita. Romney’l on tema administratiivsed ja majanduslikud kogemused, mis muudavad ta valitseva presidendiga konkurentsivõimeliseks. Ron Paul võiks aga tuua vabariiklaste kampaaniasse kaasa samasugust värskust, millega Obama lõi möödunud valimistel McCaini. Traditsiooniline ideoloogiline vastasseis – Obama vs Santorum või Obama vs Gingrich, ehk siis  panustamine vanadele ning ajast maha jäänud hobustele, teeb Obamale ja demokraatidele tiitlikaitsmise lihtsamaks, sest Ameerika Ühendriikidele tervikuna oleks Gingrichi või Santorumi võit katastroof.

http://media.salon.com/2012/01/Rick-Santorum3-460×307.jpg

Usk ja perekond = Rick Santorum

USA presidendivalimised III – esimesed võitjad ja kaotajad on selgunud

@ckrabat

Ameerika Ühendriikide presidendi eelvalimiste ralli on edenemas ja esimesed kaks osariiki on oma valikud teinud. Huvi pakub see just vabariiklaste poole pealt, kus võiduvõimalused on säilinud veel mitmel kandidaadil. Ameerika Ühendriigid on lõhestatud ühiskond, mis on jagatud liberaalide ning evangeelsete kristlaste vahel ning tegelik valimisvõitlus toimub umbes kümnekonnas osariigis, kus osapooled on enam-vähem võrdsetel positsioonidel. Viimaste hulka kuuluvad ka Iowa ja New Hampshire, mis ei ole traditsioonilised vabariiklaste tugikantsid, kuigi vabariiklaste positsioonid on mõlemas osariigis päris tugevad. Viimastel valimistel võitis neis osariikides siisi Barack Obama. Endise Massachusettsi kuberneri Mitt Romney’i  valimiskampaaniat iseloomustab ameerikakesksus ja majanduspoliitiline pragmatism. Ta on süüdistanud Obamat, et too on püüdnud Ameerikasse sisse tuua euroopalikku sotsiaalriiki ning on mõjutatud kriisis siplevast eurosotsialismist. Pragmaatiline Romney pole Vabariiklikku parteid üle võtta püüdvate variserlike ja saduserlike evangeelsete kristlaste seas, kes peavad moraalseid väärtusi tähtsamaks ühiskondlikust sidususest, just populaarne. Selleks, et Mitt Romneyl oleks võimalus tõusta Ameerika Ühendriikide presidendiks, pidi Barack Obama lööma eelmistel valimistel John McCaini. Romney positsioonid on tugevad liberaalsel Uus-Inglismaal, mormooniusulises Utah’is ja Michiganis, kus tema isa oli kunagi kuberner. Valimiskarussell pole jõudnud aga traditsiooniliselt vabariiklasi toetavatesse lõuna- ja keskosariikidesse, mis võivad esiplaanile tõsta mõne vähem pragmaatilisema kandidaadi.

Iowas võitis napilt Romney (24,55%), kuid temaga rinnutsi finišeerisid endine Pennsylvania senaator Rick Santorum (24,54%) ning Texase libertaarlik kongresmen Ron Paul (21,45%). Kõik nad tagasid endale seitse valijameest vabariiklaste konvendil. Neile järgnesid endine esindajatekoja spiiker Newt Gingrich (13,29%) ja Texase kuberner Rick Perry (10,31%). Iowas sündinud esindajatekojaliige naaberosariigist Minnesotast ja Teepartei üks liidreid Michele Bachmann sai vaid 4,97% häältest ja taandus. Endine Utah’ kuberner ja suursaadik Hiinas  Jon Huntsman (mormooniusku nagu Romney) Iowa kampaaniast loobus. New Hampshire on tuntud kui isepäine osariik, mistõttu on seal oma toetajaskond isepäisel Ron Paulil, kuid Mitt Romney on seal peaaegu, et oma mees. Ta esindab naaberosariiki ja tal on New Hampshire’is kinnisvara. Eelvalimistel olidki edukamad mõõdukad kandidaadid – Romney, Paul ja Huntsman. Kui loetud oli 95% häältest, oli Romney kogunud 39,41% ja seitse valijameest.  Talle järgnes Ron Paul (22,79%; 3) ja üllatuslikult samuti mõõdukate leeri kuuluv Jon Huntsman (16,89%; 2). Gingrich ja Santorum kogusid vastavalt 9,41% ja 9,32%. Rick Perry selles osariigis kampaaniat ei teinud ja lõpetas fiaskoga (0,7%).

Seniste eelvalimistulemuste pinnal on üllatav just madalalt hinnatud Santorumi ja Huntsmani konkurentsivõimelisus vähemalt mõnedes osariikides. Pigem on nende konkurentsivõime johtunud tõsiasjast, et paljudele põhikandidaadid lihtsalt ei meeldi. Romney’d on toetanud kõige rohkem vabariiklastest poliitikuid ja avaliku elu tegelasi, teiste hulgas eelmine presidendikandidaat John McCain. McCaini asepresidendikandidaat ja evangeelsete kristlaste iidol, mootorratturmemm Alaskalt Sarah Palin pole oma eelistustest veel teada andnud, kuid tema abikaasa Todd Palin on astunud Newt Gingrichi toetajate sekka. Evangeelsete kristlaste favoriit on seekord Newt Gingrich, kuid omad toetajad on Rick Perryl. Kolmandal evangeelsete kristlaste soosikul Rick Santorumil on avaliku elu tegelaste seas ehk kõige väiksem toetajaskond, kuid mitmete kohaliku tähtsusega vabariiklastest arvamusliidrite siirdumine tema toetajate leeri tagas talle hea tulemuse Iowas, kus ta kaotas Romney’le vaid kaheksa hääkega. Valimistel jätkab veel kunagine demokraat ja Louisiana endine kuberner Buddy Roemer, kuid tema šansse on peetud olematuteks. Küll on Roemeri nähtud USA Reformipartei võimaliku kandidaadina sügisestel valimistel. Konservatiivse ja populistliku Reformipartei egiidi all on varem kandideerinud Ross Perot, Pat Buchanan ja Ralph Nader.

Nüüd siirdub valimiskampaania lõunaosariikidesse, kus saabub tõe hetk kolmele evangeelsete kristlaste kandidaadile – Gingrichile, Santorumile ja Perryle. Kui keegi neist ei suuda sealt oluliselt toetushääli jurde saada, siis arvatavasti väljub ta valimisrallilt. Võib-olla juba peale Florida eelvalimisi, aga tõenäoliselt peale super-teisipäeva 6.märtsil, kui eelvalimised toimuvad kümnes osariigis, jääb neist parimal juhul järele vaid üks kandidaat. Hetkel on tugevaimad positsioonid Newt Gingrichil, kelle tugevus peaks avalduma just lõunaosariikides. Kandidaatidest kõige konservatiivsem, väga endist presidenti George W. Bush Jr.-i  meenutav Rick Perry on jäänud teiste kandidaatide varju, valimisdebattides on ta esinenud kahvatult ja sageli ebakompetentselt, meenutades Dan („Ladina-Ameerikas räägitakse ladina keelt“) Quayle’i ja Sarah Palini prohmakaid, kuid on enam rõhunud moraalsetele väärtustele. Perry on paistnud silma sõjakate väljaütlemiste poolest, mis peaks meeldima marginaalsetele, kuid mõjukatele sionistlikele-marksistlikele neokonservatiividele, kes kureerisid Bush-noorema välispoliitikat. Nii on lubanud ta USA väed Iraaki tagasi viia.

Tugevamale välis- ja julgeolekupoliitikale ning ameeriklaste aktiivsemale välissekkumise vajadusele on rõhunud ka Newt Gingrich, kes ei välista Iraani sõjalist ründamist, kuid kelle nõrgaks kohaks on fakt, et ta hoidis Vietnami sõja ajal eemale sõjaväeteenistusest, mille eest sõjavastane Ron Paul, kes teenis viis aastat arstina Ühendriikide lennuväes, on teda tugevasti kritiseerinud. Paul on öelnud, et vaid inimene, kes on ise teenistuses olnud, suudab sõda ja tema koledusi objektiivselt hinnata ning ei saada noori ameeriklasi kergekäeliselt sõdima. Tõsi ta on, et sõjakate vabariiklaste seas on palju neid, kellel endal sõjaväeline kogemus puudub. Ron Pauli võib endiselt nimetada valimiste mustaks hobuseks, kelle populaarsus on võrreldes möödunud valimistega tõusuteel. Eelvalimiste edenedes on huvitav jälgida, missuguseks kujuneb tema valimistulemus ja millisteks võiksid kujuneda tema ja tema pooldajate edasised sammud. Paulil, keda toetab palju noori,  oleks perspektiivi ka iseseisva kandidaadina. Ta võtaks hääli nii demokraatidelt kui vabariiklastelt ning mobiliseeriks sõltumatuid valijaid, kes muidu jääksid valimiskarussellilt kõrvale, kuid see muudaks lõpptulemuse ennustamise aga veelgi raskemaks.

Praegused küsitlused näitavad, et Romney võib võita eelvalimsed nii Lõuna-Carolinas, Floridas kui 4.veebruaril Nevadas. Sel juhul on vabariiklaste presidendikandidaat 90% tõenäosusega juba selgunud. Edumaa Gingrichi  ja Santorumi ees pole aga väga suur ning Nevadas pakub konkurentsi kindlasti ka Paul.

Ron Paul

Foto: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/f/f4/Ronpaul1.jpg/250px-Ronpaul1.jpg

USA presidendivalimised II – stardipauk kõlab Iowas

@ckrabat

Ameerika Ühendriikide põllumajandusliku taustaga kesk-lääne osariik Iowa on 1972.aastast alates võtnud New Hampshire’ilt üle sümboolse stardipaugu juhtivate parteide eelvalimiste korraldamises. 3.jaanuaril 2012.a. valivad Demokraatliku partei (DP) ja Vabariikliku partei (VP) osariiklikud kogud oma delegaadid augustis-septembris toimuvatele konventidele, kus kinnitatakse mõlema partei ametlikud presidendikandidaadid. Nädal hiljem toimuvad eelvalimised New Hampshire’is. 2010.a. rahvaloenduse tulemused soosivad vabariiklasi. Vabariiklikud osariigid võitsid juurde kuus valijamehe kohta ning demokraadid kaotasid samapalju. Tasavägiste valimiste puhul võib see isegi määravaks saada.

Iowas algas  2008. aastal praeguse presidendi Barack Obama tähetund, kes edestas DP establishmenti kandidaati ja suursoosikut Hillary Clintonit. Clinton jäi tookord kunagise John Kerry asepresidendikandidaadi John Edwardsi järel alles kolmandaks. Vabariiklastest võitis endine Arkansase kuberner Mick Huckabee praeguse VP establishmenti soosiku Mitt Romney ees, kuid eelvalimised võitnud tookordne establishmenti soosik John McCain jäi Iowas jagama kõigest 3.-4. kohta. Praegused küsitlused näitavad Iowa osariiki järjekordselt (nagu ka möödunud valimistel) DP poole kalduvat, kus kõige visamat vastupanu president Obamale võib osutada libertaarlasest Texase veteranpoliitik Ron Paul. Üleriiklikes küsitlustes on Obama jaoks kõige tõsisem konkurent siiski endine Massachusettsi kuberner Romney, kes on küsitluste järgi Obamale konkurentsi pakkumas palju rohkemas arvus osariikides kui teised kandidaadid. Ainult et vabariiklased peavad kõigepealt Romney ka ametlikuks kandidaadiks valima. Rudy Giuliani näitas end 2001.a. kriisi ajal tugeva New York’i linnapeana, kuid temast ei saanud kunagi VP ametlikku presidendikandidaati, sest vabariiklaste tüüpvalija jaoks oli ta liiga liberaalne ning eraeluliselt mittesobiva taustaga lahutatud katoliiklane.

Kuna demokraatide seas on valitseva presidendi positsioon kindel ning ühtegi tõsiseltvõetavat konkurenti tal pole, siis vabariiklaste seas on seis palju kirjum ning segasem, mistõttu pakub see ka enam huvi. Iowa saadab vabariiklaste konvendile 31 delegaati.  Viimased küsitlused näitavad Ron Pauli kerget ülekaalu Mitt Romney ees. Üleriiklikult populaarseim VP kandidaat, kunagine Esindajatekoja spiiker Newt Gingrich, kaotaks viimaste küsitluste järgi neile paraja vahega, kuid ta juhtis Iowas veel nädal tagasi. Juhttriole järgnevad Texase kuberner Rick Perry, Minnesota congresswoman Michele Bachmann ja endine Pennsylvania senaator Rick Santorum. New Hampshire’is juhib Romney kindlalt Pauli ja Gingrichi ees. Günekoloogiharidusega 76-aastasest Ron Paulist võib kujuneda seekordsete valimiste üllataja, “must hobune”, kes võib vabariiklasest valijale peale minna teistest erineva originaalsusega. Georgiast pärit 68-aastase ajalooprofessori Newt Gingrichi tugipunktiks on lõunaosariigid. Sõjaajaloolase taustaga Gingrich on kireva elulooga värvikas kuju, kes on jõudnud mitu korda usku vahetada, kui kunagisest luterlasest sai kõigepealt baptist, kuid 2009. aastal pöördus ta katoliku usku. Ta on kolmandat korda abielus 23 aastat noorema kunagise kaastöötajaga ning huvitub tõsiselt loomadest ja kosmosest.

64-aastane Willard Mitt Romney võiks olla kandidaat, kes on mõnevõrra mõõdukam ja seetõttu laiemale avalikkusele vastuvõetavam kui tema konservatiivsemad konkurendid. Teisest küljest on ta presidendikandidaadina muutnud oma poliitilisi vaateid konservatiivsemaks ning lähedasemaks vabariiklaste tüüpvalijaskonnale (seda teed läks ka McCain 2008.a.). Romney on kogunud ka kõige rohkem endorsement’e, alates 1996.a. VP presidendikandidaadist Bob Dole’ist ja ühest teisest võimalikust vabariiklaste liidrist Tim Pawlenty’st. Tervishoiusüsteemi reformijana Massachusettsis on tal Obamacare’le vastu panna mitte vähem edukas Romneycare.  Tema mormooni usk aga võib saada takistuseks just lõunaosaosariikide paduusklikele protestantlikele valijatele, kes võivad eelistada Gingrichi, sest hoolimata viimase pöördumisest katoliiklusesse ning  küsitava moraalsusega perekonnaseisust, on ta lõunaosariiklaste jaoks ikkagi „oma poiss“, eriti veel peale seda kui vahepeal favoriidiseisusesse tõusnud mustanahaline Herman Cain pidi kampaania seksiskandaalide tõttu peatama. Barack Obama jaoks oleks soodsam lahendus, kui sõelale jääksid Gingrich või Ron Paul. Pauli libertaarlikud vaated oleksid valijaskonna enamusele ilmselt raskesti seeditavad. Ron Pauli hüüdnimi on Dr. No, mis tuleneb tema konstitutsionalistlikest seisukohtadest – iga vastuvõetav seadus peab tema meelest olema otseselt seotud põhiseadusega, mistõttu ta on Kongressis sage vastuhääletaja. Paul on veendunud sõjavastane, mitteinterventsionist ning isolatsionist, kes toetab ameeriklaste väljatõmbumist rahvusvahelistest organisatsioonidest, k.a. ÜRO ja NATO.

Neli aastat tagasi oli Barack Obama paljude ameeriklaste jaoks lootuste sümbol, kellelt loodeti väljapääsu G.W.Bushi administratsiooni ajal alguse saanud majanduslikust ning poliitilisest allakäigust, mis andis hoobi ka USA rahvusvahelisele positsioonile. Keerulises majanduslikus situatsioonis, mis ei ole Ühendriikides sugugi mitte soodsam kui Euroopas, on vasakpoolsel presidendil raske hakkama saada, sest tema valija ootab pigem sotsiaalseid garantiisid ning on vähem aldis vähepopulaarseid majanduslikke reforme ette võtma. Teisest küljest on valitseval presidendil alati väikesed eelised troonipretendentide ees ning kui vabariiklased otsustavad ideoloogilise challenge´i kasuks, valides oma kandidaadiks mõne konservatiivsema ja vähem pragmaatilisema tegelase, võib see teatud osa tema potentsiaalseid valijaid hoopis hirmutada ning kallutada neid turvalisema Obama kasuks hääletama. Jimmy Carteri taoline 1980.a. fiasko Obamat ilmselt ei ähvarda, kuid valimised võivad tulla äärmiselt tasavägised, kus otsustavad jällegi mõned siia- või sinnapoole kalduda võivad võtmeosariigid.

Demokraatliku partei tõenäoline kandidaat on praegune president Barack Hussein Obama

pilt: http://www.yourblackworld.net/wp-content/uploads/2012/09/02/Screen-shot-2012-09-02-at-2.28.06-PM-300×250.png

USA presidendivalimised I – ultrakonservatiivne mässumeelsus ja vabariiklaste ideologiseerumine

@ckrabat

2012. aastal ei toimu mitte ainult Nibiru külaskäik Maale, vaid riigipäid valivad kaks paarikümne aasta tagust supervõimu – Ameerika Ühendriigid ja Venemaa, aga ka alati isepäine Prantsusmaa. Kui eestlasi huvitab traditsiooniliselt ainult kõik see, mis toimub Venemaal, isegi rohkem kui Eestis, ja mujal tulgu või veeuputus, siis muu maailma jaoks on olulisem just see, mis juhtub Ameerika Ühendriikides. 2008. aasta valimistel tõusis päikesepoisina orbiidile Barack Hussein Obama täht, kes nüüd on neli aastat olnud valitsevaks presidendiks. Arvata võib, et tõsist challenge’t Demokraatliku partei poolt talle ei toimu ning valitsev president võidab eelvalimised kindla ülekaaluga. Ainus demokraat, kes on teatanud oma vastukandidatuurist, abordivastane Randall Terry, kuid tema poliitiline mõju on enam kui marginaalne.

Palju keerulisem on olukord vabariiklaste seas, kus selge favoriit puudub. Esmapilgul võiks endine Massachusetsi kuberner Willard Mitt Romney olla hiilgav valik, kes suudaks haarata demokraatides pettunud valijaid väljaspool traditsioonilist vabariiklaste valijaskonda. Ta on poliitilistelt vaadetelt üpris mõõdukas, hea majandusmees ja administraator, kuulub suurte poliitiliste traditsioonidega klanni, kus tema isa George Romney oli endine Michigani osariigi kuberner ja Ühendriikide elamuehituse ning linnaarengu minister Richard Nixoni kabinetis. Harvardi lõpetanud Romney on edukas ärimees, kes on võimeline oma kampaaniat paljuski ise rahastama. Ta on olnud seotud rahvusvahelise konsultatsioonifirma Bain & Company‘ga  ja olnud Bain Capital’i asutajate seas.  Romney tõi hea administraatorina kriisist välja Bain & Company ja Massachusetsi osariigi ning 2002. aastal oli ta  Salt Lake City taliolümpiamängude organiseerimiskomitee esimees. Vaadetelt on ta küll konservatiiv, kuid kahtlemata pragmaatiline konservatiiv. Vabariiklaste seas võiks Romney olla tõsine parteisisene alternatiiv tõusulainel surfavatele teeparteilastele, kuna ta toetas rahandusminister Paulsoni 2008.a. majanduse stabiliseerimise meetmeid, mis lõid pinnase riigi sekkumisele vastanduvale „Tea Party“ liikumisele. Massachusetsi kubernerina viis ta seal läbi tervishoiureformi, mis võimaldab leida ühiseid lähtekohti mõõdukamate demokraatidega. Pragmaatiline konservatism ei ole aga praegu USA vabariiklaste seas trendikas, vaid eelistatakse võitlevat ideologiseeritud konservatismi, mida esindavad nii marksistlikud neokonservatiivid kui ka 2008.aasta asepresidendikandidaadi Sarah Palini selja taha koondunud religioossed fundamentalistid, kõikvõimalikud variserid ja saduserid. Sõltumatu mõttekoja Pew Research Center president Andrew Kohut on öelnud, et Vabariiklik partei on praegu ultrakonservatiivne ja mässumeelne, kuid Romney ei ole mässumeelne ega ka mitte ultrakonservatiiv.

Pro-choice mõõdukas lahutatud katoliiklane Rudy Giuliani oli küll edukas New Yorgi linnapea, kuid temast ei saanud presidendikandidaati, sest ükski eespoolkirjeldatud tunnus ei vasta tema potentsiaalse valijaskonna ootustele. Romney vastuvõetamatuse tõttu keskmisele vabariiklaste valijale võivad vabariiklased eelistada hoopis äärmuslikumat kandidaati, kellel on selgepiirilisemad ideoloogilised seisukohad ja kes ei kaldu partei “pealiinist” kõrvale. Kõige perspektiivikamatena tunduvad neist praegu mustanahaline Georgia ärimees, Godfather’s Pizza endine tegevjuht ja baptistivaimulik Herman Cain, Esindajatekoja liige Minnesota osariigist „Tea Party“ liikumise aktivist Michele Bachmann ja ultrakonservatiivne Texase kuberner Rick Perry. Kaarte võib segada libertaarne veteranpoliitik Ron Paul. Vähem šansse näikse olevat endisel Pennsylvania senaatoril  Rick Santorumil, endisel Utah kuberneril Jon Huntsmanil ning kunagisel Esindajatekoja spiikril Newt Gingrichil. Viimaste küsitluste järgi on just Caini populaarsus kasvamas, Romney ja Perry populaarsus aga langemas. CBS News/New York Times küsitluse järgi selle kuu alguses toetab 20% vabariiklasi Caini, 18% Bachmanni, 12% Romneyd ja 11% Perryt. Enamus küsitlusi prognoosib praegu võitlust Romney ja Caini vahel ning vahepealne favoriit Rick Perry on taandunud kolmandaks. Bachmann on tavaliselt jäänud 5% piiridesse ning konkureerib Pauli järel Gingrichiga 5.-6. koha peale. Ultrakonservatiivsed vabariiklased ei usalda Romneyd. Olulisemaks peetakse jagatud väärtusi ning ideoloogilist suunitlust kui võimalust võita üleriigilised presidendivalimised.

2008. a. tegi mõõdukas vabariiklane John McCain reveransi ultrakonservatiividele, valis oma paariliseks religioossete fundamentalistide iidoli „mootorratturmemme“ Sarah Palini ja muutis ka oma vaateid äärmuslikumaks. Kaheksa George W. Bushi majanduslikule ja ideoloogilisele krahhile viinud valitsemisaastat ei jätnud talle just palju võimalusi uue värske jõu Barack Obama vastu. Järgnenud Obama neli valitsemisaastat, hoolimata lennukatest plaanidest, tervishoiureformist ja Osama bin Ladeni tabamisest, ei ole aga päästnud ameeriklasi majanduslikust kitsikusest. Wall Streetil nõuavad protestijad maailmakorralduslikke muutusi.  Kriisipiirkondadest on Iraagis olukord stabiliseerunud, kuid Afganistanis seevastu halvenenud. Romney suur probleem tema potentsiaalse valijaskonna jaoks on veel tema mormooni usk, mis teeb ta tõsiusklike Jesuslandi valijate jaoks hullemaks ketseriks kui mõne islamiusulise. Vabariiklaste ideoloogiline valik võib teha demokraatidele ja Barack Obamale presidendivalimised kergeks jalutuskäiguks, kuigi elu on täis üllatusi. Aastal 1975 oli raske prognoosida Jimmy Carteri esiletõusu 1976.aasta valimistel, kuid ometi ta võitis. Ka tulevane Ühendriikide president võib täna veel olla kusagil sirmi taga, laia avalikkuse huviorbiidist väljas. Paljugi saab sõltuma 2012.a. kataklüsmidest ja kui peaks veel Nibiru tulema …

Willard Mitt Romney

Foto: http://nyopoliticker.files.wordpress.com/2012/06/mittromney.jpeg