Fjodor Fjodorovits Martensi (1845–1909) “Eraomandi õigusest sõja ajal”

@I.O.
Sageli unustatakse ära, et terminitel, mida ühes või teises valdkonnas kasutatakse, on nii üldine ja eriline kui abstraktne ja konkreetne tähendus. Näiteks defineeritakse omand õigusteaduses erilise, absoluutse õigusena, mille kohaselt on omanikul kõik õigused, teistel aga kohustus hoiduda õiguste rikkumisest. Kuid omand on tuletis üldisemast mõistest “oma” ja tal on seega paratamatult ka terminina üldine lisatähendus. Näiteks tunnetab teatud rahva liige oma kultuuri õigusena, mille rikkumisest peaksid võõrad hoiduma. Kui me unustame teadlikult või tahtmatult terminite üldised lisatähendused ja üksikisiku, kes neid endaga kannab, siis pole võimalik lahendada ühtki tegelikku rahvusvahelist probleemi. Küsimus ei ole ju selles, kas ÜRO jääb püsima või kas USA nõustub ratifitseerima rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudi. Kõige põletavam rahvusvahelise elu küsimus ei puuduta rahvaste saatust. Kõige põletavam on ema küsimus: mille nimel minu poeg langes? Vastus sellele küsimusele seostub ühel või teisel moel omandiga.

Artiklis tutvustatakse lugejale Fjodor Fjodorovits Martensi 1869. aastal kaitstud magistridissertatsiooni “Eraomandi õigusest sõja ajal”. Teoorias tõstis kõnealune magistritöö lati teatud kõrgusele, mis on mingis mõttes tänase päevani ületamata, kuivõrd valdkond ise on põhjapanev ning lõpuni selgitamata. Tegemist ei ole siiski täiemahulist ülevaadet pakkuva artikliga, vaid selles tutvustatakse eeskätt Martensi seisukohti, mis on seotud omandiõigustega maismaal.

Kuivõrd vaadeldav magistritöö kirjutati kunagi hoopis erinevas tegelikuses, siis vajab käesolev artikkel lühikest positsioneerimist. Rääkides võitlusest isikute vahel, kellest üks on alati kohustatud ja teine õigustatud pool, tuleb möönda, et rahvusvahelises elus ei suudeta tänaseni lahendada probleeme rahumeelselt. Sellised üldhaaravad nähtused nagu sõda, mille alaliik on salajane sõda (sissisõda, partisanisõda), mille alaliik on terroristlik sõda, lähtuvad rünnaku ja kaitse printsiibist. Sõjalise võitluse korral, mis käib juriidiliste ja füüsiliste isikute vahel, on tegemist eeskätt teatud valduse haaramisega. Sellisel juhul, lähtudes rünnaku ja kaitse printsiibist, tuleks hoiduda hinnangute andmisest tegevustele, tunnistades ainsa tegeliku väärtusena rahu.

Artikli avaldamise ajendiks on teave, mis meid sõjaõiguse valdkonnas kõige rohkem puudutab. Tsivilisatsioonide kokkupõrke tulemusel levib üha laiemalt rahvusvaheline terrorism. Tänapäeval on terrorism see võitlusvorm, mis avalikkuses kõige rohkem pingeid tekitab. Meedia toob meie ette iga päev uudiseid ränkadest purustustest, mida on põhjustanud enesetaputerroristid. Kuid enesetapp on kõige ekstreemsem käitumisviis, millesse keegi ei tohiks ükskõikselt suhtuda. Enesetapp võitlusvahendina ei ole tavaline terroristlik tegevus, vaid pimetähn sotsiaalses kõverpeegelpildis. Ükski poliitiline õigustus ei saa olla piisav, kui inimeste ainsaks vahendiks võitluses oma õiguste eest jääb enesetapp. Toonitades, et Martens uskus anarhilise inimloomuse distsiplineerimise võimalust, võime siinkohal tõdeda, et Iraagi sõda, sellele eelnenud ja järgnenud sündmuste ahel, nõuab rahvusvahelise õiguse teaduselt oma tänase positsiooni kriitilist ülevaatamist(1).

Sarnaseid probleeme tunnetas kindlasti ka Martens. Ta väitis, et rahvusvaheline õigus on tsiviliseeritud rahvaste vaheline õigus. Mõnede arvates on see väide šovinistlik. Selline arusaamine Martensi käsitlusest on aga läbini ekslik. Tsiviliseeritud rahvaste vaheline õigus on arenenud seoses rooma õiguse retseptsiooniga, kust pärineb ka mõiste civitas, millega piiritleti täielikult õigusvõimeliste isikute ring. Siin ei ole tegemist teiste rahvaste halvustamisega. Martens eeldas, et põhimõtte pacta sunt servanda kohustav jõud põhineb riikide elulistel vajadustel, mis on tsiviliseeritud riikidel sarnased. Rahvusvahelises õiguses puudub sundiv keskvõim ning kohustusi võetakse ja täidetakse vabatahtlikult, lähtudes elulistest vajadustest. Seega saab rahvusvaheline õigus toetuda vaid erinevate tsivilisatsioonide ja väärtuste respektile. Juriidilises mõttes on küsimus omandi puutumatuse õiguse tunnistamises. See tähendab õigust omandit vabalt käsutada, kasutada ja vallata, sest mis mõte on omandi puutumatusel, kui seda vabalt kasutada ei saa.

Ühiskondlikud probleemid peaksid isiklikest muredest kergemini regulatsioonile alluma, kuna nad ei ole kunagi juhuslikud. Tegelikult võiks just sõda olla kergesti juriidiliselt reguleeritav. Sõda on inimlike hädade loetelus kõige suurem, kuid sugugi mitte kõige mõistusevastasem, kuivõrd rünnak ja kaitse on alati pikalt ette planeeritud. Öeldes Martensi sõnadega, on probleemiks, kas õigus on sõjaajal eraisiku poolel, siis on omandi puutumine vägivaldne omandiõiguse rikkumine ja vargus, või eraisiku omandisuhted ei oma sõjaajal õigust puutumatusele, siis on tegemist konkreetsel ajal konkreetse riigi poliitikaga(2). Võime olla kindlad, et Martensi jäägitu poolehoid kuulus üksikisikule ja tema õiguste kaitsele.

1. ERAOMAND VAENLASE TERRITOORIUMIL SÕJA AJAL
1.1. Kinnisasjadest
Lähtudes Martensi käsitlusest, tuleb nentida, et rahvusvahelised konfliktid on tingitud kas ideoloogilisest arusaamatusest või omandi puutumatuse põhimõtte rikkumisest. Omandi puutumatus sõja ajal on üldiselt tunnustatud reegel, mille kohane regulatsioon töötati välja 1899. aasta ja 1907. aasta rahukonverentsidel Haagis. Pöörame siinkohal lugeja tähelepanu sellele, et Martensi magistritöö eraomandi õiguse kohta sõja ajal valmis 1869. aastal. Sellest sai rahukonverentsidel vastuvõetud konventsioonide teoreetiline alusmaterjal.

Vaadeldes omandiõigust sõja ajal vaenlase territooriumil, väidab Martens kõigepealt, et riik kui iseseisev organism, kui isik, vajab materiaalseid vahendeid oma organite juhtimiseks. Vahendeid on talle kohustatud muretsema kodanikud maksude ja muude laekumiste näol. Kodanike hangitud vahenditest eraldi on riigil kui isikul kinnisvara ja vallasvara, mida tuleb rangelt eristada kodanike omast. Rahvusvahelistes suhetes käsitletakse eraomandit ja riiklikku omandit teatavasti ühtse jagamatu tervikuna, sest riigi keskvõim ja omavalitsus kaitseb mitte ainult riigivõimu, vaid ka eraomandit igasuguse rikkumise vastu. Martensi arvates on riik alati kohustatud kaitsma omandi puutumatust, hoolimata sellest, kas tegemist on kodanikuga või välismaalasega. Vaenlase territooriumil asuva omandi puutumatuse eelduseks on rahumeelne tegevus. Seega tunnistatakse valitsuse käsuõigust üldise heaolu nimel, eriti äärmise vajaduse korral, ja isegi riigi territooriumil asuvate välismaalaste suhtes. “Valitsuse käsuõigus eraomandi üle tuleneb territoriaalvõimust ja seda nimetatakse dominium eminens.”(3)

Riigisiseselt on eraomand ja riigi omand alati eraldi. Martens esitab seisukoha, et kogu vara, mis kuulub riigile, moodustab samasuguse terviku nagu riigi eesmärk ja sellepärast peab riigi omand alati teenima seda eesmärki. Eraisikute vara teenib neid eeskätt vahendina, et rahuldada individuaalseid olmevajadusi ja eraomand võib olla ainult seaduse alusel kaasatud riiklikes kuludes osalema, näiteks sõja ajal. Riik kui iseotsustav isik omab isiklikke vahendeid sõja ettevalmistamiseks ja pidamiseks. Riik kui juriidiline isik kannab juriidilist vastutust oma tegude eest, sarnaselt nagu eraisik kannab vastutust oma kuritegude eest. Isiku iseseisvus ja individuaalsus väljendub tema vastutuses(4). Martensi arvates ei saa sellest kõigest teha järeldust, et sõda ei avalda mingit mõju riigi territooriumil elavate eraisikute varalistele suhetele. Keegi riigis ei saa jääda täiesti kõrvale, kui tema isamaa sõdib teise riigiga. Kuigi riiklik juriidiline sfäär tuleb hoida lahus eraelu ja eraõiguse valdkonnast, on siiski nii ühe kui teise huvid sedavõrd ühised ja tihedalt seotud, et sõda ei tohi asetada uusi ja tihti äärmiselt koormavaid piiranguid kodanikele. Kaasaegse rahvusvahelise õiguse ja Vestfaali süsteemi alguses riikide vahel üleskerkinud sõjad ei hävitanud õiguskorda ega muutnud kohustusi, juhul kui seda ei nõudnud kohustuse olemus või kohustus ise. Martens kirjutab: “Kui sõda kerkib samaaegselt kohustuste jätkumisega sõdivate riikide vahel, siis on iseenesest selge, et sõdivate riikide ja eraisikute vahel eksisteerivad juriidilised ja moraalsed suhted ei tohi olla muudetud sõja poolt. Eraisik ei tohi olla jäetud ilma seaduste kaitsest ka sõja korral.”(5)

Kinnisasjad on üks osa riigi territooriumist ja lahutamatult seotud riigi huvidega. Territoorium koosneb kõikide maatükkide kogumist, mis kuuluvad omandiõiguse alusel kas riigile, kohalikele omavalitsustele või eraomanikele. Sellel territooriumil asuvate subjektide üle on keskvõimul õigus valitseda ius territoriale alusel. Martens väidab, et kooskõlas selle põhimõttega ei saa ükski eraisik omandada kinnisasja, osalemata territoriaalses valitsemises. ”Järelikult, kui riik on otsustanud lubada välismaalastel omandada oma territooriumil kinnisasi, siis sellega tagab riik maaomanikule seaduste kaitse seni, kuni see neist omal süül ilma pole jäetud.”(6) Kinnisasi omandatakse erinevalt vallasasjast mitte piiratud, vaid piiramata ajaks. Kuna kinnisasi on riigi territooriumi koosseisuline osa, siis on selge, et selle igakordne omanik astub territoriaalvalitsusega vahetusse suhtesse. Alates sellest ajast, kui välismaalastele üldse võimaldati omandada kinnisasju, said kinnisasja omandamise esmasteks ja vältimatuteks tingimusteks: a) allumine territoriaalvalitsusele; b) osalemine maksude maksmises.(7) Mida rohkem arenes rahvusvaheline suhtlemine ja rahvusvaheline elu, mida rohkem sai kõikjal ja alati kasutada inimese isikuga lahutamatult seotud õigusi, seda rohkem hakkasid kaduma piirangud ja takistused kinnisasjade omandamisele välismaalaste poolt. Tuleb nõustuda Martensiga, et välismaalastele kuuluvate kinnisasjade puutumatuse põhimõte sõja ajal tähendab eeskätt seda, et eraisikul on lahutamatu ja ümberlükkamatu õigus talle kuuluva kinnisasja puutumatusele, sest see on kõrvutatav territoriaalvalitsuse huvidega austada eraisiku õigusi. ”Kõige elementaarsemad poliitilis-majanduslikud ettekujutused tõestavad, et kindlustunne puutumatuse osas ja õiguste sidumine maatüki omandamisega on vältimatud tingimused õitsenguks.”(8) Martensi sõnastatud humaansete põhimõtete taustal tunduvad XX sajandi paljud arengud nii rahu- kui sõjaajal tagasiminekuna, kui tuletada meelde kas või II maailmasõja eel Saksamaal toimunut.

Martens lükkab ümber hollandi juristi Cornelius van Bynkershoeki (1673–1743), kes on üks tema peamisi sparringupartnereid, aga ka Emerich de Vatteli (1714–1767) ning Walter Georg Frank Phillimore (1845–1929) arvamused, nagu oleks territoriaalvalitsusel sõja ajal õigus määrata sekvester (riigivõimu ajutine keeld v. kitsendus mingi vara kasutamisel) kõikidele vastavatele tuludele, kuna omanik võib kasutada tulusid valitsuse kahjustamiseks. Martens väidab, et tunnistades kord erakinnisomandi puutumatuse printsiipi, ükskõik kas rahvusvaheliste tavade või oma õigusteadvuse alusel, tuleb tunnistada ka selle omandi kasutamise ja käsutamise õigust. Milles muus seisneb siis omandiõigus, kui mitte õiguses seda kasutada ja käsutada? Puutumatuks ei saa lugeda eraomandit, millest saadavaid tulusid karistuse ähvardusel kinni hoitakse. ”Selline kinnisasjade puutumatus, kui need kuuluvad vaenuliku riigi alluvatele, on contradictio in adjecto ja see on vastuolus kõikide rahvusvaheliste tavadega.”(9)

Sõda ei saa mingil juhul muuta erakinnisomandi puutumatuse nõuet. Õigus omada lähtub oma alustelt inimese isikust ja kuivõrd isik on puutumatu oma individuaalse elu sfääris, peab puutumatu olema ka eraisiku omand. Väidetavalt on sõda riikidevaheline suhe ja seni kuni eraisik viibib oma rahuliku eraviisilise tegevuse ringis, peab olema garanteeritud tema tegevuse vältimatuks tingimuseks oleva omandi täielik puutumatus. Kuid sellega seoses, nagu valitsusel on õigus lõpetada õigusrikkumised oma kodanike suhtes, ei tohi valitsus suhtuda ükskõikselt ka sellesse, kui välismaalased kasutavad oma kinnisasjadest saadud tulusid vaenulikel eesmärkidel. Lubada sellistel juhtudel tulude kinnihoidmist tundub Martensile vajalikuna kahtlustuste ja lubamatute õigusrikkumiste ärahoidmiseks, et kohtulikus korras tõestada eraisiku süüd. Kuid sõdivate riikide poliitilisi kujutlusi ja võimalust järgida oma huve kaitsetute eraisikute arvel ei saa Martensi arvates tunnistada rahvusvahelise õigusena. Üldine reegel, mida iga sõdiv riik peab juriidiliselt ja moraalselt järgima, on erakinnisomandi täielik puutumatus, kui see kuulub sõdiva riigi rahulikule alluvale või välismaalasele ja ainult erandkorras, järgides kõiki seaduslikkuse garantiisid, võib käsutusõigus olla territoriaalvalitsuse korraldusega paralüseeritud(10).

1.2. Vallasasjadest
Küsimus sõja ajal vaenulikul territooriumil olevate isikute vallasasjade puutumatuse suhtes on Martensi väitel vaieldav. Enamik publitsiste oli Martensi eluajal seisukohal, et sõja väljakuulutamisega tuleb välismaalased lugeda territoriaalvõimude vaenlasteks ja nende omand kuulub konfiskeerimisele. Kuid Martens näitab, kuidas Ameerika avastamisega elavnenud kaubandus viis tasapisi rahvusvaheliste tavade muutumisele. Juba Henri VIII (1491–1547) kuulutas, et sõja ajal tuleb Prantsusmaa kodanikke, kes sõja puhkedes Inglismaal asuvad, käsitleda puutumatutena kogu varaga, nii kinnisasjade kui vallasasjadega(11). Nii muutus aja jooksul tavaliseks, et sõja alguses kuulutati vaenlase riigi alamatele, kes asusid ajutiselt või pidevalt riigi territooriumil, et nad võivad jätkata oma rahumeelset tegevust. Nende omand tunnistati puutumatuks. Ainult juhul, kui isik oma käitumisega äratas kahtlust tegevuse rahumeelsetes eesmärkides, kasutas valitsus õigust ebasoovitav isik maalt välja saata, määrates selleks tähtaja, kuid mitte rikkudes eraisiku varalisi õigusi(12).

Ameerika Ühendriikides aga hakkas jõudu koguma hoopis teistsugune vaade. Martens toob siin näitena USA Ülemkohtu liikme John Marshalli (1755–1835) otsuse, kelle arvates eraomandi puutumatus, nagu ka teised humanismi ja võrdsuse ettekirjutused, peab läbi kaaluma kõrgeim võim. Väidetavalt on need ettekirjutused küll rahvusvahelise õiguse vaieldamatud reeglid, kuid tulenevalt poliitilistest vajadustest võivad olla erinevalt sisustatud. Martens näitab, kui kahjulik selline lähenemine on, ja väidab, et kui rahvusvahelises elus valitsevad poliitilised kujutlused , kui rahvusvahelistes suhetes valitseb omavoli , siis ei saa juttugi olla õigusest(13).

Lühidalt öeldes sõltuvad kaitsetud eraisikud sellisel juhul äärmiselt muutlikest, juhuslikest ja omavolilistest poliitilistest kombinatsioonidest. See on poliitika ebanormaalne valitsemine õiguse üle. Mida rohkem laieneb inimliku tegevuse ring ja mitmekülgsem on rahvusvaheline suhtlemine, seda selgemalt nõuab rahvusvaheline õigus enese tunnistamist. Martens on, võib öelda, tänapäevastest arengutest isegi ette jõudnud, kui ta nõuab, et inimese isikuõigus ei tohi olla riigist sõltuv. Inimene kui isik omab iseseisvat, individuaalset elusfääri ja võõrandamatuid õigusi. Kus iganes isik ka ei asuks, ta jääb alati õiguse subjektiks, igal pool tuleb tema inimväärikust garanteerida tema omandi puutumatuse ja vabadusega.(14)

Martens jõuab järeldusele, et eraisikutele peab kuuluma võõrandumatu õigus ka vallasvara puutumatusele vaenlase territooriumil sõja ajal. Seda vaatamata poliitilis-majanduslikele kujutlustele, et riiklikud huvid kaaluvad isikuõiguse üles. Siinkohal märgib Martens, et näiteks repressaalide, embargode, sekvesterite ja teiste rahvusvahelise õiguse mõjutusvahendite kasutamine, sealhulgas konfiskeerimine, on täielikult sõltuvuses poliitilistest kujutlustest(15). Me peaksime siiski küsima, mis on tähtsam, kas poliitilis-majanduslike kujutluste valitsemine rahvusvahelise õiguse üle või inimest austava õiguse mobiliseeriv mõju.

2. ERAOMAND VAENLASE KÄEST VÕIDETUD TERRITOORIUMIL
Eraomand vaenlase käest võidetud territooriumil kuulub tänapäeval okupatsiooni õiguse mõiste alla. Sõjal kui äärmuslikul vahendil riikide vahel kerkivate õiguslike vaidluste lahendamiseks on ainus seaduslik eesmärk taastada rahu, rikutud õigused ja normaalne rahvusvaheline suhtlemine. Okupatsiooni korral, millega võitja garanteerib endale soovitud tulemuse, tuleb kõigepealt küsida, mis saab vallutatud maadega. Sõja eesmärk määrab vahendite ratsionaalsuse ja väärtuse, mida sõdivad riigid kasutavad ja ainult need, mis sõja eesmärgile vastavad, võivad olla rahvusvahelise õiguse poolt tunnustatud.(16) Sõda on võitlus iseseisvate juriidiliste isikute vahel. Järelikult nõuab sõdivate riikide isiklik huvi võimaluse korral piirdumist üksnes sõjaväljaga ja ainult vaenlase relvastatud jõududega. Kuna riigi aluseks on territoorium, siis on arusaadav, miks vaenlase territooriumi haaramine on sõjaliste vajaduste esmaseks vahendiks.

Teiseks tuleb küsida, mis saab vallutatud maade vallasasjadega, kuivõrd rahvusvahelise kaubanduse objektiks on vallasasjad. Kahtlematult seob ja ühendab kaubandus erinevaid rahvaid, kutsudes nende teadvuses esile arusaamise huvide solidaarsusest. Kaubandus on rahvusvahelise elu üheks kõige tähelepandavamaks tunnuseks. Rahulike kaubandussuhete tagamine nõuab rahvastelt arengutingimusi ja on riikide kohustus(17).

Ülaltoodud arutlustele toetudes teeb Martens järgnevad järeldused. Kuivõrd sõda on seaduslik vahend rahvusvaheliste arusaamatuste lahendamiseks ning sõja eesmärgiks on rahu ja õiguste rikkumise taastamine, siis ei tohi kaubandust mingil juhul hävitada. Kuna õiguste austamine ja eraisikute õigus on rahvusvahelise elu vältimatud tingimused, siis peab eraomandi puutumatust olema sõltumatult kohast sõdivate riikide poolt garanteeritud ka vaenlase käest võidetud territooriumil.(18) Tänapäeval toetub okupatsiooniõigus omandiküsimustes 1907. aasta Haagi IV konventsiooni lisa 55 artikli sätetele, mille kohaselt okupeeriv riik tuleb lugeda vaenlase käest võidetud territooriumi, avalike ehitiste, kinnisvara, metsade ja põllumajandussaaduste halduriks ususfructus’e põhimõtte alusel(19). Ususfructus ehk viljakasutamise õiguse mõiste pärineb rooma õigusest ja on põhimõtteliselt samasugune nagu hoonestusõigus. See annab õiguse asja kasutada ja vallata, kuid mitte omandisuhteid muuta. Seoses USA ja koalitsiooni Iraagi naftaväljade okupatsiooniga, mis kaasneb sõjalise tegevusega Saddam Husseini vastu, on asutud lahendama rahvusvahelise õiguse occupatio bellica valdkonnas kerkinud õiguslikke küsimusi. Okupandid on soovitanud nafta tootmisel lubada ususfructuse laia, kuid mitte piiramatut teostamist. Samas peetakse õigeks, et rahvusvaheline õigus keelaks kõik, mida on võimalik näha okupandi rikastumisena(20).

KOKKUVÕTE
Kui vaadata ühiskonna olemust ja tema tekkimise tingimusi, siis näeme igas ühiskonnas kahte põhijõudu või põhielementi: esiteks, füüsiline ja väline; teiseks, vaimne ja sisemine. … Suhtlemise vaimses elemendis väljendub ühiskonna konkreetsest vormist eristuv omapära.(21)

Martensit iseloomustab tänapäevase õigusteadusega võrreldes esiteks see, et ta ei sega kunagi poliitilist ja psühholoogilist ainet juriidilise ainega, ja teiseks kannab tema mõttekäike, mida võib nende loomulikkuse tõttu ka esteetilisteks nimetada, alati mingi üldinimlik idee. Esteetika kui üldlingvistika (Benedetto Croce) annab üldinimliku mõõtme erinevatele väärtustele. Rahvusvahelises õiguses tähendaks esteetiline aspekt üksikisiku õiguste austamist nii riikidevahelistes kui tsivilisatsioonidevahelistes suhetes. Teine vaatenurk on eetiline, toetudes poliitikale ja rahvusvahelisele ühiskonnale. Kuid rahvusvaheline ühiskond erineb riiklikust, sest siin puudub võimuautoriteet. Vastupidi, rahvusvaheline ühiskond on vaba assotsiatsioon, mille liikmete vahel valitsevad dispositiivsed suhted. Igal riigil on privaatautonoomia otsustada oma tegevuse üle, kokku leppida teiste riikidega ja kaitsta ennast agressiooni korral. Kuna üle gloobuse laotuvat totaalpoliitikat ei ole olemas ega ole seda võimalik ka ette kujutada, sest see tähendaks kindlasti teatud rahvaste ahistamist ja diskrimineerimist, siis peaks rahvusvaheline õigus kui õigus pöörama mõlemale vaatenurgale võrdset tähelepanu.

Iustum bellum’i ehk õiguspärase sõja doktriin põhineb teatavasti ideel, et riigil on õigus pidada või mitte pidada sõda. See doktriin oli valitsev 17. ja 18. sajandil rahvusvahelises õiguses. Materiaalsed põhjused, miks õiglast sõda võis pidada, jaotusid nelja kategooriasse: enesekaitseks, omandi kaitseks, võla kaitseks ja karistuseks. Tänapäeval on vähemalt kummaline näha, et just samadele ideoloogilistele põhjendustele õiglasest sõjast on taandunud Iraagi sõja vallapäästmise õigustused. Õiglaseks põhjuseks on nüüd vabaduse kaitsmine ja diktatuuri kukutamine.

Martens tunnistas küll sõja vältimatust riikidevahelistes suhetes, kuid kinnitas samal ajal ometi, et sõjaõigus ei ole fantaasiavili, vaid ajalooline tava ja rahvusvahelise elu resultaat. Ta oli sügavalt veendunud, et tulevikus jõuab kätte aeg, mil sõda muutub erandlikuks ning riigid leiavad otstarbekamaid vahendeid omavaheliste erimeelsuste tasandamiseks. Kuna sõda ei ole kunagi juhuslik ega isetegevuslik, siis võibki öelda, et sõda on isiklikest õnnetustest kergemini reguleerimisele allutatav. Martens arvas, et kuni selle ajani, vähemalt rahvaste üksteisemõistmise suurenedes, on sõjaõigus ainuke vahend pehmendamaks sõja metsikut iseloomu.

Eraomandi puutumatuse rõhutamine ja aktualiseerimine publikatsioonide kaudu võib saada oluliseks sammuks sõdade suretamise teel. Kui siduda eraomandi puutumatuse rikkumine kahjutasu maksmise nõudega, mitte ainult individuaalkaebuse, vaid ka rahvusvahelise õiguse põhimõttelisel alusel, siis see korrastab ühiskonnaliikmete õigusteadvust ja arendab õiglustunnet. Rahvusvahelises ühiskonnas tähendab see erinevate tsivilisatsioonide omapära tunnistamist ja riikide kasvavat austust teineteise vastu.

Iga ühiskonna omapära tunnistamine riigi kõige kõrgemal tasandil on esimene samm enesetaputerroristide ja üldisemalt terrorismi probleemi lahendamisel. Rahvusvahelise õiguse teadus saab siin kaasa lüüa oma tööde kaudu, selgitades õiguse olemust, selle spetsiifikat, terviklikkust, rahvusvahelise õiguse aluseid ja ainet, seoseid filosoofia, poliitika ja majandusega ning lõpuks õigluse kriteeriumit suum cuique, mis nõuab võrdselt kõikide rahvaste ja tsivilisatsioonide omapära ja omandi puutumatusele õigust. Pole mingit mõtet hävitada raske tööga omandatud vallas- või kinnisvara, olgugi see vaenlase oma. Eraomandi puutumatuse põhimõtte laiem kultiveerimine peaks viima selle lihtsa mõttekäigu tunnistamiseni. Seniks aga kajab Martensi töödes võimas, läbi aegade kõlav üleskutse lähtuda inimese enda avalikust südametunnistusest.

[1]  Vt. lisaks Lauri Mälksoo, “Analüüs: Iraak ja rahvusvahelise õiguse kriis”, Postimees, 15. märts 2003,<vana.www.postimees.ee/index.html?op=lugu&id=93132&number=756&rubriik=6> (17.9.2005).
[2]  Фёдор Фёдорович Мартенс, О праве частной собственности во время войны (Санкт-Петербург, 1869), предисловие.
[3]  Ibid., ст. 105–106.
[4]  Ibid., ст. 107–112.
[5]  Ibid., ст. 117–118.
[6]  Ibid., ст. 119–120.
[7]  Ibid., ст. 121–123.
[8]  Ibid., ст. 121.
[9]  Ibid., ст. 122–127.
[10]  Ibid., ст. 124.
[11]  Ibid., ст. 131.
[12]  Ibid., ст. 131–132.
[13]  Ibid., ст. 138.
[14]  Ibid., ст. 142.
[15]  Ibid., ст. 147–149.
[16]  Ibid., ст. 171.
[17]  Ibid., ст. 172–173.
[18]  Ibid., ст. 390.
[19]  Konventsioon maasõja seaduste ja tavade kohta [Convention respecting the Laws and Customs of War on Land], Haag, 18.10.1907, jõustunud 26.1.1910, <www.yale.edu/lawweb/avalon/ lawofwar/hague04.htm> (17.9.2005)
[20]  R. Dobie Langenkamp & Rex J. Zedalis, ”What Happens to the Iraqi Oil? Thoughts on Some Significant, Unexamined International Legal Questions Regarding Occupation of Oil Fields”, 14 European Journal of International Law (2003) 417–435.
[21]   Мартенс, О праве частной собственности, supra nota 2, ст. 8–9.

Artikkel Indrek Olmaru “Fjodor Fjodorovits Martensi “Eraomandi õigusest sõja ajal“” on ilmunud väljaandes Acta Societatis Martensis 1 (2005) , lk. 16-24.

Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes III

@H.M.
Iraagi interventsioon kui hirmukultuuri tagajärg
Hirmukultuur ei seostu mitte ainult totalitaarsete, autoritaarsete ja vägivaldsete režiimidega, vaid teatud olukordades võivad ka demokraatlikud mehh@nismid hirmukultuuri levikut soodustada, kuna kommunikatsiooni levik toimub intensiivsemalt. Iraagi interventsiooni võib käsitleda kui näidet, kuidas hirmukultuur on suutnud mõjutada demokraatlike toimijate käitumist rahvusvahelises süsteemis. Ameerika Ühendriikide sise- ja välispoliitika peale 11. septembrit 2001 tõestas, kuidas poliitilised liidrid suudavad kasutada hirmu ’Teiste’ ees ühiskonnasisese solidaarsuse loomise eesmärgil(60). Saavutatud ühiskonnasisest solidaarsust on võimalik mobiliseerida aga ebapopulaarsete ning kulukate rahvusvaheliste aktsioonide läbiviimiseks nagu seda sõjaline interventsioon Iraagi vastu kindlasti oli.

Sissetung Iraaki 2003. aastal oli põhjustatud nii 2001. aasta terrorirünnakute järel Ameerika Ühendriikides tugevnenud hirmukultuurist kui ka üleilmsest sõjast terrorismiga, kuigi olemuslikult sekulaarse ning pan-arabistliku Saddam Husseini režiimi ideoloogia vastandus Al-Qaeda islamifundamentalismile. Terrorismi toetavate riikide nimistusse sattus Iraak tänu sidemetele vasakpoolsete Palestiina terroriorganisatsioonidega(61), neist märkimisväärsem oli ehk Abu Nidali Organisatsioon(62). Rahvusvaheline süsteem ei pidanud Iraaki valdavalt ratsionaalseks toimijaks ning teda loeti deviantsete riikide hulka, millele andsid põhjust Iraagi agressiivne käitumine naabrite vastu, mis avaldus juba Iraagi-Iraani sõjas, kuid kulmineerus Kuveidi okupeerimisega Iraagi poolt Lahesõja eelses situatsioonis. Sellelaadseid kartusi kinnitasid veel Iraagi püüdlused massihävitusrelvade loomiseks. Iraak kasutas keemiarelva (sinepigaasi ja närvigaasi sh sariini) sõjas Iraaniga, aga ka Al-Anfali operatsiooni ajal 1986-1989 kurdi, assüüria, turkomani ja mandea vähemuste vastu. 1991. aastal, Lahesõja jätkuolukorras, kasutas Iraak närvigaase šiiidi mässuliste vastu Karbalas ja An-Najafis(63).

Massihävitusrelvade ohule üles ehitatud hirmukultuur ei tähenda iseenesest veel vastava relvaarsenali kasutuselevõttu, kuid vastavad narratiivid on mõjutanud süsteemi reageeringuid suhetes nii Iraani, Põhja-Korea kui ka Saddam Husseini režiimiga Iraagis. Potentsiaalset massihävitusrelvade kasutuselevõttu on kasutatud süsteemisisese heidutusena juba külma sõja ajal, aga ka erinevate deviantsete toimijate poolt vältimaks rahvusvahelist sekkumist nende riikide siseasjadesse. 1990-tel aastatel hävitas Iraak oma keemiarelva varud, kuid kasutas massihävitusrelvade kasutamist endiselt sõjalise heidutusena, seda eriti põlisvaenlasi Iraani ja Iisraeli silmas pidades(64). Iraagi tuumafüüsik Khidir Hamza(65), kes lahkus peale Lahesõda Iraagist ja andis tunnistusi Ühendriikide Senati väliskomisjoni ees, väitis, et Iraak arendab aktiivselt oma tuumaprogramme(66). Hamza antud informatsioon, kuigi vaidlustatud mõnede teiste väljapaistvate „ülehüppajate“(67) poolt, mõjutas tugevasti Iraagi invasiooni algatamist 2003. aastal.

Tuginedes Michael Gordoni ja Bernard Traynori põhjalikule uurimusele, muutus hirmukultuur Iraagis Saddam Husseini valitsemise ajal kujundatud riikliku identiteedi lahutamatuks osaks. Esiplaanile olid asetatud siseriiklikud ohud, sh mässulised vähemused kurdid ja šiiidid. Tähtsuselt järgmine oht oli naaberriik Iraan, kellega peeti kaheksa aastat ohvriterohket sõda. Ameerika Ühendriigid (ja ka Iisrael) asetsesid alles järgmistel ridadel, kuna sõjalist konflikti nendega, k.a. Lahesõja kordumist, ei peetud reaalseks. Olukord muutus mõneti peale 2001. aasta Afganistani sündmuseid ja üleilmse terrorismivastase sõja väljakuulutamist, kui mõnedes ameeriklaste võimulähedastes ringkondades hakati tähelepanu pöörama Lahesõja vigade parandusele(68). Ameerika Ühendriikides suurendasid mõju äärmuslikke meetodeid soosivad poliitilised liikumised, eeskätt neokonservatiivid(69), kes soovisid kasutada välisohte edendamaks riigitruudusele ja distsipliinile tuginevat siseriiklikku identiteeti, mistõttu nad väärtustasid rahvusvahelise ühiskonna arengut vähem kui USA julgeolekut(70). See avaldas omakorda mõju Iraagi poliitilisele retoorikale, kus vastandumine Ühendriikidele ja Iisraelile tõusis enam päevakorda.

Peale 2003. aasta invasiooni ja Saddam Husseini kukutamist võis kolme põhilise Iraagi kultuurilise kogukonna vahel esineda erinevaid hinnanguid nii Iraagi tuleviku kui ka status quo osas. Kurdi rahvuslik kogukond suhtus välisinvasiooni kõige toetavamalt ning nägi lääneriikides liitlasi kurdi enesemääramisõiguse realiseerimisel, mistõttu õnnestud kurdi asualadel Põhja-Iraagis luua ka kõige stabiilsem julgeolekukeskkond Iraagis. Loodeti, et lääneriigid, eeskätt Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik, aitavad taltsutada Türgit, kes nägi Iraagi Kurdistanis toetusbaasi omavalitsuse eest võitlevatele Türgi kurdidele. Sunniidi usukogukond on ajalooliselt olnud Iraagis valitsevas seisundis, kuigi tegemist pole Iraagi arvukaima kultuurilise kogukonnaga. Sunniidi kogukonnast pärinesid nii Briti koloniaalvõimude poolt 1921. aastal võimule pandud Hašemiitide kuningadünastia kui ka Saddam Hussein, Ilmajäämine ajaloolisest juhtpositsioonist riigis tekitas invasioonijärgset vastupanu eelkõige just sunniidi asualadel.

Iraagi lõunaosas paiknev šiiitlik usukogukond on Iraagi kõige arvukam kultuuriline kogukond, kes iseenesest võitis invasioonist, suurendas oma mõju kogu riigis ja hõivates mitmed tähtsad võimupositsioonid. Kuigi šiiidi kogukond oli opositsioonis Saddam Husseini režiimiga, oli suhtumine režiimivahetusse seas palju mitmepalgelisem. Saddami kukutamist küll tervitati, kuid lääneriikide relvajõududega tekkisid kohe ka mitmed kokkupõrked, neist märkimisväärseim oli siinjuures ehk Muqtada al-Sadri juhitud sadristide liikumise Jaysh al-Mahdi(71) vastupanu 2003-2008. Šiiidi kogukonna juhtivatel rühmitustel SCIRI-l(72) ja Islami Dawa Parteil(73) on olnud traditsiooniliselt head suhted usukaaslastega Iraanis. 1991. aastal järgnes Lahesõjale ja operatsioonile „Kõrbetorm“ šiiitide ülestõus, mis jäi ilma välistoetusest ja suruti Saddam Husseini režiimi poolt maha. Tollane Ühendriikide administratsioon tundis muret Iraani mõju kasvamise pärast regioonis ning Saddam Husseini vajati geopoliitilistest huvidest lähtuvalt tasakaalustamaks Iraani võimalikke ambitsioone piirkonnas.

Iraagi ründamist on seostatud erinevate motiividega: isuga (sooviga saada Iraagi naftaleiukohad kontrolli alla); vaimuga (karistada Iraagi režiimi Kuveidi vallutamise eest ja tagada demokraatia); mõistusega (Iraagi agressiivne käitumine naabrite vastu ning inimõiguste rikkumine), kuid kahtlemata kuulus ka mõlemapoolne pikaajaline hirmukultuur teineteise tegevuse suhtes konflikti oluliste allikate hulka. Iraagi ühiskonna normaalse arengu seisukohast ei saa 2003. aasta rahvusvahelist sekkumist pidada täielikuks ebaõnnestumiseks, kuna laiemat konfliktiohtu erinevate kultuuriliste kogukondade vahel on seni suudetud vältida ja Liibanonile sarnanev konsotsiatsionalistlik riigimudel, kus erinevad võimupositsioonid on olnud kolme suurema kogukonna vahel jagatud(74), on vähemalt käesoleva ajani toiminud. Liibanoni kogemus on näidanud, et sellised kokkuleppemudelid ei pruugi tagada töökindlust pikema aja jooksul, kui riigis toimuvad olulised demograafilised muutused. Rahvusvahelise süsteemi tasandil on aga positiivseid momente märksa raskem leida, kuna rahvusvaheline solidaarsus sai kannatada, konfliktioht kasvas üleilmselt ning hirmukultuur levis.

Kokkuvõtteks
Hirmukultuur võimaldab suurendada grupisisest solidaarsust. Hirm sunnib leidma omasuguseid ning konsolideerima jõupingutusi teatud jagatud identiteedigrupi julgeoleku tagamiseks, kuid kas ühiskonnasisese suurema solidaarsuse nimel võib üles ehitada püsivale hirmukultuurile tuginevat kooslust, on juba vaieldav. Vajakajäämised psühholoogilises julgeolekus on poliitilise, sõjalise, majandusliku ja sotsiaalse julgeoleku valdkonda kuuluvate ohtude kõrval üks peamisi ühiskonna edukat toimimist takistavaid ohuallikaid. Hirmukultuuri najal saavutatud sotsiaalne konsolideerumine ei oma tavaliselt pikaajalist efekti ning kriisisituatsioonis võib ta kergesti mureneda, sest ühiskond ei arene, vaid suunab kõik jõud enesesäilitamisele. Sellises ühiskonnas tekkinud motivatsiooniprobleeme on värvikalt kirjeldanud itaalia kirjanik Dino Buzzati oma teoses „Tatarlaste kõrb“(75). Püsivale ründeohule konstrueeritud narratiiv ei suutnud tagada ühiskonna valmisolekut ohuga toimetulemiseks siis, kui müstifitseeritud rünnak kord saabus.

Hirmukultuuriga toimetulemine on tihedalt seotud päevakajaliste aruteludega, kuidas hakkama saada multikultuurses maailmas, sest kultuuridevaheline kommunikatsioon ei ole enam piiratud geograafilise ruumiga. Identiteedirühmade poliitilisi otsuseid mõjutavad käitumismotiivid lähtuvad enamasti sarnastest allikatest: isu (soov tagada jõukust), vaim (soov säilitada au), mõistus (soov vältida ebaõiglust) ja hirm (ebakindlus teiste identiteedrühmade tegevuse suhtes). Kokkupuutel teistsuguse identiteediga ei tohi anda talle vaenulikuks tegutsemiseks põhjust, vaid tuleb näidata, et koostöö on mõlemale rühmale kasulikum kui konflikt ning mitte üle doseerida hirmuga, sest see muutub tavaliselt mõlemapoolseks painajaks. Kui vana-Kreeka ajaloolast Thukydidest parafraseerida, on konflikti puhkemine mõjutatud aust, hirmust, ja huvist seega tuleb konflikti vältimiseks hoida vastase „au puutumatu, hirmud mõõdukalt ülal ja vallutushuvi väike“(76).

Rahvusvahelises süsteemis toimiva identiteedi konstrueerimine on toimijate multikultuurse tausta tõttu komplitseeritud, mistõttu praktikas annavad sageli tooni irratsionaalsetest motiivid. Hirmukultuur võib provotseerida identiteedipõhiseid vastandumisi, mida äärmuslikud ideoloogilised liikumised võivad grupihuvidest lähtuvalt ära kasutada. Põhimõtteliselt tulebki süsteemil valida erinevuste kaotamise ja sallimise vahel. Süsteem võib liikuda ühtlustatud normatiivsuse suunas, mis järgib suuremal või vähemal määral käsuõiguslikku traditsiooni ja kus subjektidevahelised käitumisnormid on maksimaalselt reguleeritud. Alternatiivne võimalus on jätta individuaalsetele toimijatele suurem valikuvabadus ehk siis liikuda liberaalse maailma poole.

[60] Lebow, „Identity and International Relations“, supra nota 12, p 476.
[61] James M. Lutz, Brenda J. Lutz. Global Terrorism (London: Routledge, 2004), p 52.
[62] Abu Nidali Organisatsioon oli vasakpoolne sekulaarne Palestiina terroristlik rühmitus, loodud Abu Nidali (1937-2002) poolt 1970-tel aastatel ja toetatud erinevatel perioodidel Iraagi, Süüria ja Liibüa poolt.
[63] Michael Gordon, Bernard Traynor. COBRA-II: Iraagi sõda ja okupatsioon, (tõlkijad Jüri Adams ja Ivika Arumäe. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008, p 66.
[64] Ibid, p 76.
[65] Khidir Hamza, Iraagi tuumafüüsik, kes lahkus Iraagist 1994.
[66] Milan Rai, War Plan Iraq. Ten Reasons Against War on Iraq (London: Verso, 2002), p 125.
[67] Näiteks Saddam Husseini väimees Hussein Kamel Hassan al-Majid, kes „hüppas ära“ 1995. aastal Jordaaniasse.
[68] Gordon, Traynor. COBRA-II: Iraagi sõda ja okupatsioon, supra nota 57, pp 65-88.
[69] Neokonservatiivide liikumine arenes välja 20.sajandi teisel poolel pahempoolsetest ringkondadest, kes toetasid Ameerika Ühendriikide osalemist Vietnami sõjas ja toetasid USA hegemonismipoliitikat. 1997. aastal Project for the New American Century avalduses „Statement of Principles“ kutsusid neokonservatiivsed ringkonnad Ühendriikide administratsiooni üles režhiimivahetusele Iraagis. Peale 2001. aasta terroriakti mõjutasid neokonservatiivid oluliselt G.W.Bushi administratsiooni välispoliitikat.
[70] David Campbell. Writing Security, (Minneapolis: University of Minnesota Press, 1998), 164.
[71] Jaysh al-Mahdi (Mahdi Armee) –  šiiitlik-islamistlik sõjaline rühmitus Iraagis, loodud vaimuliku Muqtada a-Sadri (1973) poolt 2003.
[72] SCIRI (Iraagi Islamirevolutsiooni Ülemnõukogu) – šiiitlik-islamistlik poliitiline partei, asutatud 1982.
[73] Islami Dawa Partei – šiiitlik-islamistlik poliitiline partei Iraagis, asutatud 1957.
[74] Iraagi puhul kuulub presidendi positsioon kurdidele, valitsusjuhi positsioon šiiitidele ning parlamendi esimehe positsioon sunniitidele.
[75] Itaalia kirjaniku Dino Buzzati (1906-1972) romaan „Tatari kõrb“ (Il deserto dei Tartari) avaldati esmakordselt 1940. aastal.
[76] Rene Toomse, „Eesti ja sõjaoht“, Eesti Ekspress, 27.05,.2011, ≤http://renetoomse.blogspot.com/2011/06/eesti-ja-sojaoht.html≥ (21.07.2011).

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2013/Nr5(14),lk. 142-66.

Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes II

Deviantsed toimijad rahvusvahelises süsteemis
Kuni 20. sajandi lõpuni eksisteeris Samuel Huntingtoni kirjeldatud tsivilisatsioonide kokkupõrge(42), mis tõi välja erinevate tsivilisatsioonide baasil välja kujunenud erinevad väärtushinnangud ja nende mõju rahvusvahelistele suhetele, pigem regionaalsel tasandil, mistõttu ei nähtud temas ohtu rahvusvaheliste suhete süsteemile tervikuna, kuid üha kiiremaid tuure üles võttev üleilmastumine on viinud sellegi teooria vastu uutele avarustele. Huntington tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria revolutsioonilisus seisneb põhiliselt selles, et ta näitab ära, et universaalsed normid ei pruugi paljuidentiteedilises keskkonnas osutuda töökindlateks.

Rahvusvahelise süsteemi edukas toimimine sõltub süsteemi stabiilsusest, mida õõnestavad toimijad, kes ühel või teisel põhjusel sellega ei kohandu. Deviantsed toimijad ei põhjusta süsteemset vastandumist nagu bi- ja multipolaarsete rahvusvaheliste süsteemide puhul. Identiteedikonfliktid on olnud ühed märkimisväärsemad deviantset käitumist tekitavad motiivid. Kui külma sõja süsteem oli üles ehitatud kahele ideoloogiliselt vastandunud allsüsteemile, mille puhul toimijad täitsid teatavaid süsteemi toimimist tagavaid reegleid, siis deviantsete toimijate puhul on tegemist subjektidega, kes on sattunud vastuollu kas siis kogu rahvusvahelise süsteemi või siis selle üksikute osistega. Külma sõja ajal võis deviantsuse ilminguid määratleda pigem allsüsteemi tasandil, näiteks Jugoslaavia, Hiina, Albaania või Rumeenia käitumises nõukogude bloki suhtes, kus nad ühes või teises rahvusvahelises küsimuses vastandusid blokisisesele solidaarsusele. Deviantsena võib käsitleda ka näiteks Prantsusmaa lahkumist NATO sõjalisest organisatsioonist 1966. aastal.

Deviantsusel on mitmesuguseid ilminguid. Rahvusvahelises praktikas eristatakse nn „kelmiriike“ (rogue states) – selliseid riike, keda peetakse ohuks maailmarahule ehk siis rahvusvahelisele süsteemile tervikuna. Termin võeti kasutusele juba postmodernse süsteemi tekkides ning on olnud laialdasemalt kasutusel Ameerika Ühendriikides, levides eriti George W. Bushi administratsiooni ajal ning seda kasutatakse riikide suhtes, kes toetavad rahvusvahelist terrorismi ning arendavad massihävitusrelvi. Sageli arvatakse selliste riikide hulka näiteks Iraan, Kuuba, Põhja-Korea, Sudaan, Süüria ja Liibüa. Nendes riikides valitsevaid režiime iseloomustab autoritaarsus, inimõiguste eiramine ja kindel ideoloogiline suunitlus, mis võib varieeruda Iraani islamifundamentalismist Põhja-Korea äärmusstalinismini. Varem, kuni rahvusvahelise sekkumise tulemusena tekkinud režiimimuutusteni, olid kelmiriikide kategooriasse arvatud ka Iraak, Afganistan ja Serbia (Jugoslaavia).

Vastandumine rahvusvahelisele süsteemile ongi põhiline kelmiriike iseloomustav joon, mis konflikti eskaleerudes võib lõppkokkuvõttes viia sõjategevuseni nende riikide ja rahvusvahelise süsteemi vahel(43). Riike, kelle vastu rahvusvaheline süsteem või selle erinevad osad on rakendanud karistavaid sanktsioone, on märgatavalt laiem. Kelmiriike tuleb eristada sellistest probleemsetest riikidest nagu Valgevene, Myanmar või Zimbabwe, kus on suuri probleeme inimõiguste rikkumisega, mille tõttu võib süsteem nende vastu rakendada erinevaid sanktsioone, kuid nende riikide probleemid on tavaliselt olnud siseriiklikud ning nende tegevuses on senini puudunud kogu süsteemi hõlmav rahvusvaheline mõõde. Süsteemi ja deviantse toimija vahelistes konfliktides on rahvusvahelist süsteemi esindanud riikide koalitsioon (Iraak 1991, 2003) või ÜRO mandaadi alusel tegutsev rahvusvaheline organisatsioon (NATO Bosnias 1995, Kosovos 1999, Liibüas alates 2010).

Postmodernses süsteemis on konflikti korral deviantsete toimijatega protsessi legaliseerimiseks vajalik saavutada ÜRO Julgeolekunõukogu mandaat konflikti sekkumiseks. Tabelis 2 on välja toodud 11 olulisemat rahvusvahelise süsteemi poolt läbi viidud interventsiooni deviantsete toimijate vastu. Mõningatel juhtumitel saadi mandaat peale operatsiooni algust (nt Bosnia, Kosovo). Iraagi operatsiooni puhul 2003. aastal legaliseeriti Ühendriikide ja Ühendkuningriigi tegevus okupeerivate jõududena selleks, et sõjalise interventsiooni järgset kriisisituatsiooni oleks võimalik legaalsete meetmetega ohjata.

Tabel 2. Rahvusvahelise süsteemi interventsioonid deviantsete riikide vastu 1990-2011 (44)

Konflikt Osapooled ÜRO mandaat
Kuveit Koalitsioon  vs Iraak ÜRO JN resolutsioon nr. 678 (29.11 1990)
12-2 (Kuuba, Jeemen) -1 (Hiina)[45]
Somaalia ÜRO vs Somaalia ÜRO JN resolutsioon nr. 794  (03.12.1992)
15-0-0.
Bosnia and Hertsegoviina NATO vs Jugoslaavia ÜRO JN resolutsioon nr. 1031 (15.12.1995)
15-0-0. IFOR autoriseeriti.
Kosovo NATO vs Jugoslaavia ÜRO JN resolutsioon no. 1244 (10.06.1999)
14-0-1 (Hiina). KFOR autoriseeriti.
Eda-Timor ÜRO vs Indoneesia ÜRO JN resolutsioon nr. 1264 (15.09.1999)
15-0-0.
Afganistan Koalitsioon  vs Afghanistan/Taliban; NATO vs Taliban ÜRO JN resolutsioon nr. 1386 (20.12.2001)
15-0-0. ISAF autoriseeriti.
Iraak Koalitsioon vs Iraak ÜRO JN resolutsioon no. 1483 (22.05.2003)
14-0-1 (Süüria). US and UK tunnustati okupeerivate jõududena.
Sudaan Aafrika Liit vs Sudaan ÜRO JN resolutsioon nr. 1564 (18.09.2004)
11-0-4 (Alžeeria, Hiina, Pakistan, Venemaa). AMIS autoriseeriti.
Liibanon ÜRO vs Iisraeli ja Hezbollah konflikt ÜRO JN resolutsioon nr. 1701 (11.08.2006)
15-0-0. UNIFIL mandaati laiendati.
Somaalia Aafrika Liit vs Somaalia ÜRO JN resolutsioon nr. 1744 (21.02.2007)
Liibüa NATO vs Liibüa ÜRO JN resolutsioon nr. 1973 (17.03.2011)

[45] ÜRO Julgeolekunõukogu interventsiooni legitimiseerivad resolutsioonid koos Julgeolekunõukogu hääletuste tulemustega (poolt, vastu, ei hääletanud).

Eraldi kategooriana tuleb käsitleda riike, mida valdav osa rahvusvahelisse süsteemi kuuluvaid liikmeid pole tunnustanud ning nad on sattunud rahvusvahelisse isolatsiooni, kuigi nende normatiivne käitumine pole olnud vastanduv rahvusvahelise kogukonna üldistele käitumisreeglitele. Selle kategooria all võiks nimetada Põhja-Küprose Türgi Vabariiki, Abhaasiat, Lõuna-Osseetiat, Mägi-Karabahhi, Transnistriat, Tšetšeeniat, Somaalia jäänukriike Somaalimaad ja Puntlandi, aga ka Hiina Vabariiki (Taivani). Rahvusvahelisse isolatsiooni on erinevatel aegadel sattunud näiteks Lõuna-Aafrika Vabariik, Lõuna-Rodeesia, Kambodža (Kampuchea) ja paljud teised riigid.

Deviantsus rahvusvahelise süsteemi suhtes ei saa iseenesest olla karistatav, kuna see pole juriidiline, vaid poliitiline määratlus. Rahvusvahelised suhted erinevad olemuslikult siseriiklikest suhetest, sest see hõlmab erinevaid kultuure ja identiteete, mis ei ole omavahel hierarhilises asetuses. Rahvusvahelise õiguse puhul on oluline, et otsus on kõikidele osapooltele aktsepteeritav, mistõttu ei saa me rahvusvahelise süsteemi puhul alati rääkida ühtsest õigusruumist ning otsused kujunevad tavaliselt poliitiliste ja juriidiliste kompromisside pinnal. Süsteemi tegevust reguleerivad normid on tavaliselt kokkuleppelised ning süsteemil tervikuna puudub reageerimismehhanism kõrvalekaldumiste jaoks, välja arvatud juhul kui suuremal osal toimijatest on nii poliitiline tahe kui võime normide jõustamiseks. Sellepärast võib süsteem kasutada sanktsioone vastukaaluks inimõiguste rikkumisele Myanmaris, kuid võib võtta täiesti teistsuguse hoiaku potentsiaalsete inimõiguste rikkumiste suhtes näiteks Hiinas või Ameerika Ühendriikides.

Rahvusvahelise süsteemi arengut mõjutavad toimijate erinevad kultuurilised taustad, mistõttu võivad süsteemis kehtestatud normid erinevates situatsioonides leida toimijate poolt mitmeti mõistetavaid lahendeid. Põhjused, mis sunnivad erinevaid riike vastanduma rahvusvahelisele süsteemile ja kasutama mittekonventsionaalseid käitumismudeleid, võivad olla mitmesuguseid, kuid hirm kaotada oma identiteeti võib muutuda võimsaks motiiviks suunamaks deviantsete riikide käitumist, eriti kui sellistel riikidel on tugevad ideoloogilised mõjurid. Deviantsed riigid võivad hirmukultuuri kasutada ka sisepoliitilistes huvides, õigustamaks mittedemokraatlikku, kas siis totalitaarset või autokraatset ühiskonnakorda, mida rakendatakse ideoloogiliste (kas siis marurahvuslike, äärmusmarksistlike või siis religoossete fundamentalistlike väärtuste) huvides.

Rahvusvahelise terrorismi toetamine on olnud üks põhilisi kriteeriume kelmiriikide määratlemisel. Ameerika Ühendriikide Välisministeerium (Department of State) tekitas juba 1979. aasta detsembris nimekirja riikidest, keda seostati rahvusvahelise terrorismi toetamisega. „Terroristide toetajate klubi“ asutajaliikmed olid Liibüa, Iraak, Lõuna-Jeemen ja Süüria. Praegu kuulub 1979. aasta valikust nimekirja veel vaid Süüria ning tema kõrval Kuuba, Iraan ja Sudaan. Iraak eemaldati ajutiselt nimekirjast Iraagi-Iraani sõja ajal 1982, naases sinna Lahesõjaga, kuid eemaldati uuesti 2004, peale Saddam Husseini rezhiimi langemist. Liibüa võeti nimekirjast välja 2006. aastal, kuna USA Välisministeerium leidis, et Liibüa on loobunud terrorismi toetamisest. Lõuna-Jeemen arvati välja 1990, kui kaks Jeemeni riiki ühinesid. Põhja-Korea lisati nimekirja 1988, kuid arvati sealt 2007. aastal välja, peale seda, kui nad nõustusid oma tuumaprogrammi verifitseerimisega.

Püüd omandada ja kasutada massihävitusrelvi on teine oluline kriteerium kelmiriikide määratlemisel, mis on viinud rahvusvaheliste sanktsioonideni Põhja-Korea, Iraagi ja Iraani vastu. 1970. aastal sõlmitud Rahvusvaheline Tuumarelvade Keelustamise Leping (The Treaty on the Non-Proliferation of Nuclear Weapons)(46) määratleb ametlike tuumariikidena ÜRO Julgeolekunõukogu viis alalist liiget (Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Hiina, Venemaa). Nii on ja India Pakistan teatanud tuumarelvade olemasolust ning nad on keeldunud ka lepingule alla kirjutamast, kuid neid võib samaaegselt lugeda ikkagi rahvusvahelise süsteemi täieõiguslikeks liikmeteks, kelle vastu sanktsioone ei rakendata. Seetõttu on rahvusvahelisse isolatsiooni jäämine kompleksne küsimus, mis ei ole alati normatiivse või ka õigusliku taustaga. Massihävitusrelvade loomine on olnud terrorismi kõrval küll üks põhilisemaid motiive rahvusvahelisse isolatsiooni sattumisel, kuid ta on hõlmanud vaid üksikuid riike (Põhja-Korea, Iraan ja kuni 2003. aastani Iraak). Toetus rahvusvahelisele terrorismile on seetõttu olnud rahvusvahelise süsteemi reaktsioonis deviantsete toimijate vastu palju laialdasemat kasutust leidnud motiiv, mis ei ole hõlmanud mitte ainult riike, vaid ka rahvuseülese taustaga organisatsioone.

Hirmukultuur ja terrorism
Üks silmapaistvamaid hirmukultuuri identiteedipõhiseid kajastumisi esineb üleilmse terrorismivastasese sõjaga akumuleerunud lääne ja islami tsivilisatsioonide vastasseisus. Al-Qaeda rünnak Ameerika Ühendriikidele käivitas sündmuste ahela, kus Lääne tsivilisatsioonil põhinev rahvusvaheline süsteem on paljudes rahvusvahelistes seisnud konfliktides vastamisi islamil põhineva religioosse fundamentalismi avaldustega. 21. sajandi kaks kõige rohkem rahvusvahelist tähelepanu leidnud konflikti Iraagis ja Afganistanis kajastavad ka kahe tsivilisatsiooni vastasseisu. 2010. aasta „Araabia kevade“ sündmused lisasid siia kestva konflikti Lääne ja Liibüa vahel. Kui arvestada veel 2006. aasta Liibanoni sõda Iisraeli ning Hezbollah vahel ja veriseid siseriiklikke konflikte Sudaanis/Darfuris ja Somaalias, on konflikt olnud pidev ja paljunäoline.

Religiooni suunamine kultuurilise identiteedi tasandilt poliitilise identiteedi tasandile on hirmukultuuri abil saavutatav, kui identiteet ehitatakse üles Meie-gruppide ja Teiste vastandumisele. Kujutluspilt Läänest kui islami tsivilisatsiooni vaenlasest on aidanud kindlustada islamifundamentalistide positsioone tsivilisatsioonisiseses heitluses ideoloogiliselt sekulaarse araabia natsionalismiga. Vastandumisideoloogia töötab vastu islamikogukondade integreerimisele Lääne tsivilisatsiooniga Euroopas, mis võib omakorda esile kutsuda teist laadi äärmuslust, kui Lääne põliskogukonnad võtavad kasutusele enesekaitselisi aktiivmeetmeid. 2001. aasta sündmuste järel levima hakanud kujutluspilt moslemiusulisest kui tigedast vanameelsest terroristist teenib eelkõige islamiäärmusluse poliitilisi eesmärke.

Terrorismi kasutamine poliitilise võitlusvahendina on üks vanemaid poliitilise kultuuri ilminguid, mille juured ulatuvad juba premodernsesse ajastusse. Hirmu motiivi on äärmusrühmitused ideoloogilises võitluses kasutanud vägivaldsete poliitiliste meetodite õigustamiseks. Kuigi tavapäraselt on terrorismi kasutatud siseriikliku võitlusvahendina, siis leidub praktikas piisavalt näiteid, kus terroristlikke meetmeid on rakendatud rahvusvaheliste protsesside suunamisel. Iseloomuliku näitena võib esile tuua mõlema 20. sajandi suure sõja tekkelugu, mis mõlemad algatati läbi terroristliku tegevuse. Esimene maailmasõda sai tõuke serbia terroristi Gavrilo Principi(47) surmavast rünnakust Austria-Ungari troonipärijale ertshertsog Franz Ferdinandile(48). Teise Maailmasõja algatas provotseeritud rünnak Gleiwitzi (Gliwice) raadiojaamale. Üleilmse terrorismivastase sõja põhjustas islamifundamentalistliku äärmusorganisatsiooni Al-Qaeda rünnak Ameerika Ühendriikide vastu.

Terrorismi on on sageli seotud erinevate ideoloogiliste liikumistega. Teda on kasutanud grupid, kes ei ole pidanud rahumeelseid poliitilisi võitlusvahendeid küllaldasteks oma eesmärkide saavutamiseks. Palestiinlased (Fatah, Hamas jt), Põhja-Iirimaa katoliiklased (IRA), baskid (ETA), korsiklased jpt on pöördunud terrorismi pole saavutamaks tähelepanu rahvusliku ja kultuurilise enesemääramise nõudele. Sageli on terrorism olnud kasutusel mitmete äärmuslike ideoloogiate toetuseks (nt Baader-Meinhofi grupp, Punased Brigaadid jt) nii poliitilise skaala paremal kui vasakul tiival. Suuremat kandepinda on terrorism kohanud Ladina-Ameerikas: Peruus (Sendero Luminoso – Hiilgav Tee), Uruguais (Tupamarosed), Kolumbias (FARC, AUC) ja mujal.

Põhjused äärmuslike vahendide kasutuselevõtmiseks võivad olla mitmelaadsed ning hirm võib muutuda oliseks motiiviks nii terroristide kui ka nende ohvrite mõjutamisel. Hirmukultuuri on võimalik esile kutsuda väheste vahenditega, kuid tema tagajärgede likvideerimine võib osutuda hoopis ressursimahukamaks. Meeleheite motiivi äärmusliku käitumise algatajana ei saa alahinnata. Grupid, kes ei suuda oma eesmärke ellu viia seaduslike meetmetega, võivad kergesti pöörduda äärmuslike vahendite poole. Terroristid soovivad, et neile pööratakse tähelepanu ning meediaajastul, kui kommunikatsioon levib kiiresti ning mitmetasandiliselt, on ekstreemne käitumine efektiivne moodus laiema avalikkuse tähelepanu juhtimiseks eesmärkidele, mille saavutamine puhtalt poliitiliste vahenditega pole võimalik. Kui on jõutud poliitiliste kokkulepeteni ja sellele järgnevalt suudetud eksterroriste sulandada poliitilisse süsteemi (nt Põhja-Iirimaal), siis on terrorism kiiresti kaotanud oma mõjujõu. Jessica Stern on küsitlenud terroristlike rühmitustega seotud inimesi, miks nad tapavad inimesi. Vastuseid on olnud kahesuguseid: ühest küljest tahetakse muuta maailma paremaks, kuid samal ajal on terrorism üha enam muutumas ka elukutseks(49). Teatud deviantsed toimijad võivad terroristlikku tegevust oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ka allhanke korras tellida.

Tänapäeval pole terrorism enam ainuüksi poliitiline võitlusvahend, vaid võib muutuda relvaks erinevate tõekuulutajate käes. Terroristlikud liikumised võivad mõjutada rahvusvahelistes suhteid, sest mitmed toimijad – riigid, kodanikeorganisatsioonid, relvastatud rühmitused, ka üksikisikud – võivad olla äärmuslike ideede väljendajad. Toetus äärmuslikele jõududele tuleneb sageli nende jõudude poolt praktiseeritavate ideoloogiate orgaanilisusest. Ideoloogia abil omistatakse teatud kogukonnale ideaali staatus, mis omakorda sätestab kõik need, kes kujuteldavast ideaalist kõrvale kalduvad, eksinutena. Luuakse narratiiv: „Meie läheme õiget teed ja kõik need, kes käituvad teisiti, püüavad takistada soovitud ideaali saavutamist,“ mille abil on püütud õigustada ka vägivalla kasutamist eksinute juhtimiseks „õigele teele“.

Näiteks 1995. aastal organiseeris Jaapani apokalüptiline rühmitus Aum Shinrikyo (50) inimohvritega gaasirünnaku tsiviilelanike vastu Tokyo allmaaraudtee süsteemis. Religioosne fundamentalism võib terrorismi kasutada vahendina, kuidas inimesi „õigesse usku pöörata“ ning karistada „eksinuid“, isegi kui sellise pöördumise ajendiks võib olla hirm. Apokalütiline terrorism tugineb grupiidentiteedil põhinevatele väärtushinnangutele, mis võivad kardinaalselt erineda valitsevatest väärtushinnangutest ja neil puuduvad tavaliselt poliitilised eesmärgid, mistõttu ei saa taoliste juhtumite puhul kasutada ka poliitilisi vahendeid. Al-Qaeda on ehk kõige tuntum terroristlik liikumine, kes ei kasuta terrorismi mitte otseselt poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, vaid kasutab seda vahendina teatud väärtushinnangute tutvustamisel.

Al-Qaeda rünnak Ameerika Ühendriikide vastu 11. septembril 2001. aastal tähistas hirmukultuuri kulminatsiooni postmodernsel ajastul, millega löödi lõplikult kõikuma Westfaali süsteemi alustalad. Kui traditsioonilises Westfaali süsteemis olid rahvusvahelised toimijad riigid, siis käsitleti rahvusvahelisi konflikte eelkõige sümmeetriliste riikidevaheliste konfliktidena. Ühtlasi muutus Al-Qaeda maailmaajalooliseks fenomeniks, kui väikesearvuline terroristlik rühmitus suutis avaldada olulist mõju rahvusvaheliste suhete arengule kogu maailmas. Rünnak Ameerika Ühendriikide vastu kahjustas tugevasti 1990-tel aastatel domineerinud liberaalset ühiskonda ning tõi esile sotsiaalse tellimuse märksa reguleerituma ning normatiivsema ühiskonna järele, kus valitsevad väärtushinnangud oleksid fikseeritud ning nende täitmise üle toimuks kontroll.

Al-Qaeda sündis võitluses nõukogude okupatsioonivägedega Afganistanis, kuid alates 1990.-test aastatest on tema ideoloogiliseks põhieesmärgiks muutunud võitlus Lääne tsivilisatsiooni, esmajoones Ameerika Ühendriikide hegemooniaga. Uuest ideoloogilisest suunast anti märku juba 1992 .aastal üleskutsega pühaks sõjaks Ühendriikide sõdurite vastu Saudi Araabias ja Somaalias. Al-Qaeda rahvusvaheline terroristlik tegevus sai alguse 1992. aastal pommirünnakutega kahe Adeni hotelli vastu Jeemenis. 1993 korraldas belutši päritolu Ramzi Yousef pommiplahvatuse New Yorgis Maailma Kaubanduskeskuses, mida on seostatud al-Qaedaga(52). Märksa suuremat vastukaja omasid juba Ameerika saatkondade vastu organiseeritud plahvatused 1998.a. Dar es Salaamis ja Nairobis ning USA sõjalaeva U.S.S.Cole ründamine Adeni sadamas 2000. aastal.

11. september 2001 on jäänud Al-Qaeda „firmamärgiks“ ja kuigi järgnevatel aastatel on meediasse lekitatud ähvardusi sarnase operatsiooni kordamisest, on see tänaseni jäänud maailma terrorismi ajaloos unikaalseks kogemuseks. Seetõttu võib väita 11.septembri rünnak ei näidanud niivõrd Al-Qaeda tegelikku poliitilist jõudu, vaid tegi organisatsioonist omamoodi meediaikooni, kaubamärgi, mida on oskuslikult kasutatud erinevate islamiterroristlike aktsioonide kontekstis. Eksperdid ei ole üksmeelsel arvamusel, kuivõrd tugev on rühmituse tegelik mõju erinevatele Al-Qaeda kaubamärki kasutavatele terroristlikele rühmitustele. Hirmukultuur on muutunud Al-Qaeda lahutamatuks ideoloogiliseks mõjutusvahendiks, mis on levinu rühmituse liidrite, nii Osama bin-Ladeni kui ka tema järglase Ayman al-Zawahiri(53) meedias levitavate läkituste kaudu.

Abdel Bari Atwan tuginedes Internetis levitatud dokumendile „Al-Qaeda strateegia aastani 2020“ on nimetanud Al-Qaeda strateegiliste eesmärkidena provotseerida Ameerika Ühendriike ründama islamiriike; edendada kohalike elanike vastupanu okupeerivatele jõududele; laiendada olemasolevaid sõjatandreid konfliktiosaliste naabrusesse ja siduda Ühendriigid pikaajaliste kurnamissõdadega; levitada al-Qaeda ideoloogiat ja tegevuspõhimõtteid islamirühmituste seas USA liitlasriikides, ms kutsuksid esile terroriakte ja mille tulemusena liitlased loobuvad Ühendriikide toetamisest konfliktipiirkondades (nagu see juhtus peale Madriidi pommirünnakut 2004. aastal )(54); pidada eesmärgiks Ameerika Ühendriikide majanduslikku kokkuvarisemist, kui nad seovad ennast üle jõu käivate sõjaliste sekkumiste määraga (sarnaselt Nõukogude Liidule peale Afganistani operatsiooni), mis viib Ühendriikide toetuse vähenemiseni Araabia riikidele ja see omakorda loob eelduse vahhabiitliku kalifaadi loomisele Lähis-Idas(55).

Termin ’üleilmne terrorismivastane sõda’ võeti kasutusele 2001. aastal Ameerika Ühendriikide poliitilises diskursuses ja ta on oluliselt hägustanud traditsioonilist sõja- ja rahuaja mõistet, kuna tegemist on asümmeetrilise konfliktiga rahvusvahelise süsteemi ning erinevate mitteõiguspäraselt käituvate subjektide vahel, mis valdavalt ei ole riigid. Tegemist ei ole traditsioonilise riikidevahelise sümmeetrilise sõjategevusega, vaid selle kulgemine meenutab mitmetes aspektis politsei võitlust kuritegevusega ehk siis ka seaduse võitlust sellega, mis asub väljaspool seadust või siis ei tunnista seadusandlusega kehtestatud normatiive. Seetõttu on asümmeetrilise sõja lahtimõtestamine palju keerukam ning mitmetahulisem protsess. Sõja- ja rahuaja piiri hägusus tuli selgelt esile ka nn Guantanamo(56) probleemi puhul. Sõja loogika järgi olid Ameerika Ühendriigid sõjas rahvusvahelise terrorismiga, mis kulutati välja vastukaaluks terroristide rünnakule ühe riigi kui rahvusvahelise õiguse subjekti vastu 11. septembril 2001. aastal. Rahu loogika järgi hoiti seal tsiviilisikuid pikaajaliselt kinni legaalset protseduuri läbimata.

Impersonaalne kujutlus islamiterrorismist kui universaalsest kultuurilisest nähtusest võib hirmukultuuriga kanduda laiadesse massidesse, kus „nurga taga varitsevat tonti“ hakatakse sugestsioonilisel teel tekitama. Pikaajaline hirmukultuur võib lõppkokkuvõttes viia suitsidaalsete tagajärgedeni, kui ei ühiskond suuda enam oma hirmude ning ängidega toime tulla ning see muutub reaalseks ohuks tema psühholoogilisele kaitsele – ühiskonna sidususe ja turvatundega seotud ühisväärtuste arendamisele hoidmisele ja kaitsmisele(57). Äärmuslikumatel juhtumitel võib see mõjutada riiklike institutsioonide tegevust. Brasiillase Jean Charles de Menezese nime võib samuti kanda üleilmse terrorismivastase sõja ohvrite nimekirja, kuigi tema hukkumise ei põhjustanud otseselt terroriorganisatsioon. 27-aastane de Menezes tapeti Briti politsei poolt terrorirünnakute(58) järgses situatsioonis 22. juulil 2005. aastal Stockwelli metroojaamas ette hoiatamata ning olukorras, kus teda peeti ekslikult terroriaktide toimepanijaks. Politsei oli kasutas jõuvõtteid relvastamata de Menezese vastu, kuna hirmukultuuri poolt mõjutatud situatsioonis tõlgendati tema isikut ja käitumist potentsiaalse terroristi tegevusele vastavaks.

Avalikud aktsioonijärgsed hinnangud politsei käitumise õiguspärasuse üle jagunesid kaheks. Ühelt poolt peeti terrorirünnakute järgses erakorralises olukorras politsei käitumist loomulikuks ja õiguspäraseks, kuna tegemist oli (olgugi et välja kuulutamata) „sõjaseisukorraga“. Teisest küljest ei saanud de Menezese käitumist võrdsustada kriminaalkurjategija käitumisega näiteks pangaröövi toimepanemisel juba seepärast, et de Menezes polnud õigusrikkumist sooritanud. Isegi hiljem avastatud de Menezese poolne õigusrikkumine Ühendkuningriiki sisenemisel ei saanud olla ajendiks aktiivmeetmete kasutuselevõtule Briti politsei poolt. Hirmukultuuri mõju riiklike institiutsioonide õiguspärasele käitumisele, nagu de Menezese juhtum, aga võivad vähendada politsei ning võimude usaldatavust ning tegelikult aidata kaasa terroristide eesmärkide saavutamisele – tekitada ühiskonnas ebastabiilsust ja hirmu.

Üleilmne terrorismivastane sõda ei ole ka konflikt Ameerika Ühendriikide ja Al-Qaeda vahel, sest see eeldaks juba viimase teatavat tunnustamist legitiimse subjektina. Võimalik, et Al-Qaeda eesmärk võiski olla organisatsiooni teatav legitiimseerimine, saavutamaks „vaenlase“ staatust, mis omakorda võimaldaks sõja muutmise sümmeetriliseks ning asetaks Ameerika Ühendriigid ja Al-Qaeda legitiimses mõttes võrdsetele positsioonidele. Frank Furedi ütleb et 11. septembri järgse maailma analüüs vajab täiskasvanulikumat diskussiooni, mis peaks esile tõstma põhjuslikud hinnangud, selle asemel et mängida irratsionaalsete hirmudega tuleviku pärast(59). Politiseeritud hirmukultuur võib suurema turvalisuse sildi all seadustada suuremat kontrolli kodanike elu ja tegevuse üle, mis võib äärmuslikematel juhtumitel kaasa tuua isegi inimohvreid. Üleilmse terrorismivastase sõja mõjul on tavakodanikud paljudes elusfäärides tunnetanud suuremaid või väiksemaid vabaduste piiramisi, mida on ette võetud suurema turvalisuse huvides.

[42] Samuel Huntington, The Clash of Civilizations and the Remaking of World Order (New York: Simon & Schuster, 1996).
[43] Iraagiga 1991 ja 2003, Afganistaniga alates 2001, Serbiaga 1995 ja 1999. 2010 algas sõjategevus Liibüaga.
[44] Tabel on esialgsel kujul avaldatud Holger Mölder, Cooperative security dilemma – practicing the Hobbesian security culture in the Kantian security environment (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010).
[45] ÜRO Julgeolekunõukogu interventsiooni legitimiseerivad resolutsioonid koos Julgeolekunõukogu hääletuste tulemustega (poolt, vastu, ei hääletanud).
[46] 2011. aasta seisulga on lepinguga liitunud 189 riiki. Tuumarelva omavatest riikidest pole lepinguga liitunud India, Pakistan ja Iisrael. Põhja-Korea liitus lepinguga 1985, kuid lahkus lepinguosaliste seast 2003. aastal.
[47] Gavrilo Princip (1894-1918), Bosnia serblaste natsionalistliku rühmituse „Mlada Bosna“ liige.
[48] Ertshertsog Franz Ferdinand (1863-1914), Austria-Ungari Keisririigi troonipärija 1889-1914.
[49] Jessica Stern „Al Qaeda: The Protean Enemy“ in Robert J. Art, Robert Jervis, International Politics: Enduring Concepts and Contemporary Issues (New York: Pearson Education, 2005), 431-438, pp. 431-432.
[50] Aum Shinrikyo loodi 1984. aastal Jaapanis Shoko Asahara (1955) poolt ning propageerib Asahara loodud apokalüptilist religioosset kultust.
[51] Stern „Al Qaeda: The Protean Enemy“, supra nota 45, p 432.
[52] Kuigi tema onu ja 911 rünnaku organiseerija Khalid Sheikh Mohammed on selle seose ümber lükanud, vt 9/11 Commission Report Notes, ≤http://govinfo.library.unt.edu/911/report/911Report_Notes.pdf≥  (22.07.2011), p 89.
[53] Osama bin-Laden (1957-2011) tapeti USA eriüksuste operatsiooni käigus Pakistanis. Tema järglaseks Al-Qaeda juhina sai egiptuse päritolu arst Ayman al-Zawahiri (1951).
[54] Islamiterroristide pommirünnakud Madriidis toimusid 11. märtsil 2004 ja kuigi sidemeid Al-Qaeda’ga pole tuvastatud, oli ta al-Qaeda tegevusest inspireeritud. Samal aastal viis Hispaania välja oma väekontingendi Iraagist.
[55] Abdel Bari Adwan, The Secret History of al Qaeda (Berkeley: University of California Press, 2006), pp 221-228.
[56] Terrorismivastases sõjas kinnipeetud isikuid (erinevate riikide kodanikke) hoiti kinni USA sõjaväebaasis Guantanamos (Kuubal).
[57] Riigikaitse strateegia 2010. ≤www.eata.ee/wp-content/uploads/2011/01/Riigikaitse-strateegia.doc≥ (15.07.2011).
[58] 2005.  aasta 7. ja 21. juulil toimusid Londonis mitmed pommiplahvatused, mis korraldati islamiusku kurjategijate poolt. Nende sidemeid laiemate terrorivõrgustikega pole õnnestunud tuvastada.
[59] Frank Furedi, „Epidemic of fear“, Spiked Essays 15.03.2002,  ≤http://www.spiked-online.com/Articles/00000002D46C.htm≥ (20.07.2011).

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2013/Nr5(14),lk. 142-66.

Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes I

@H.M.
Üleilmse terrorismivastase sõjaga, mis on 21. sajandi esimesel kümnendil oluliselt mõjutanud arenguid maailmas, on rahvusvahelistes suhetes jõudsalt esile kerkinud hirmukultuuri mõiste. Hirmu osakaalu inimtegevuse katalüsaatorina ei saa alahinnata, sõltumata sellest kas toimijateks on riigid, muud rahvusvahelised subjektid või üksikisikud. Zbigniew Brzezinski on nimetanud hirmukultuuri terrorismivastase sõja üheks põhiliseks suunavaks jõuks, kuna see varjab põhjusi, tugevdab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele kergemaks avaliku arvamuse mobiliseerimise poliitika toetamiseks, mida nad soovivad ellu viia(1). Hirm, eriti hirm teistsuguste (deviantsete) ees, kelle käitumisloogikat me ei mõista või ei taha mõista, võib olla samuti üks grupi solidaarsusel põhineva identiteedi kujunemist soodustavatest kriteeriumidest. Richard Ned Lebow tõlgendab hirmu kui emotsiooni, mis erineb inimkonna arengut suunavatest fundamentaalsetest motiividest nagu isu, vaim ja mõistus(2). Ta seob hirmu julgeoleku ja jõu omavahelise korrelatsiooniga, samal ajal kui isu väärtustab jõukust ning vaim väärtustab au(3).

Sotsiaalteadustes kuulub hirmukultuur mõistete hulka, mille kasutamine on olnud mitmesuguste eelarvamuste ja ängide tõttu piiratud. Hirmukultuur on kahtlemata eelarvamuslik nähtus, mis eeldab emotsionaalsete motiivide nagu hirm, viha, vimm ja ärevus sihipärast toimimist mingi valdkonna avalikes diskursustes ja suhtekorralduses. Teatud mõttes võib teda lugeda „poliitiliselt ebakorrektsete“ sotsiaalsete konstruktsioonide hulka, mille olemasolu tunnustamine ei kuulu hea tooni juurde, kuigi hirmust põhjustatud emotsioonid mõjutavad märgatavalt meie igapäevaelu mitmeid olulisi aspekte erinevatel tasanditel. Kuigi ideoloogilisel baasil forsseeritud kollektiivne hirm võib suurendada ühiskonna sisest solidaarsust, siis hirmukultuuri kultiveerimine soovitud poliitiliste eesmärkide huvides võib omakorda soodustada äärmuslikke hoiakuid ja ideoloogiaid viljelevate režiimide esiletõusu.

Rahvusvahelistes suhetes mõjutab hirm meie tajumisi teistsuguste toimijate võimalike käitumismudelite kohta. Hirmukultuuri toetavad ’Meie-Teised’ vastandusele toetuvad ideoloogiad (nt marksism, natsionalism), eriti oma äärmuslikes variatsioonides. Rahvusvaheliste toimijate omavahelisi suhteid on sageli mõjutamas hirmule tuginevad kontseptsioonid, mis on tihti omandanud mütologiseeritud ja kivistunud vormi, luues baasi kohustuslikule vaenlase narratiivile, olgu need siis personifitseeritud riigid ja rahvused: „Venemaa“, “Saksamaa“, “Ameerika Ühendriigid“ jt või siis erinevad tsivilisatsioonilised ja kultuurilised nähtused nagu „islam“, „Euroopa“, „Lääs“ jne. Kui taoline ajaloolise vaenlase narratiiv on kord loodud, siis sellest vabanemine võib eeldada pikka protsessi ning kardinaalseid muutusi rahvusvahelises süsteemis tervikuna. Nii kuulus Prantsusmaa ja Saksamaa vastuolu 19. sajandi lõpu ning 20.sajandi alguse maailmapoliitika kohustusliku narratiivi juurde, millest suudeti vabaneda alles Teise maailmasõja järgsete Lääne-Euroopa lõimumisprotsesside toel.

Väidan, et ’Meie-Teised’ vastuolu väärtustavad narratiivid võivad soodustada laiapõhjalise ühiskondliku hirmu tekkimist, mille abil suudetakse tekitada ’Meie’-rühma (need, kes samastavad end mingis sotsiaalses kontekstis kehtiva režiimiga) seas hirmu vaenlastena defineeritud ’Teiste’ ees. Kollektiivse hirmu sündroomi najal on paljud totalitaarsed ja autoritaarsed režiimid, mille side ühiskonnaga võib muidu tunduda mõistusevastane, suutnud üles ehitada märkimisväärse toetusbaasi. Vastanduvatele ideoloogiatele (nt Saksamaa natsionaalsotsialismile, Itaalia fašismile, Nõukogude Liidu, Hiina, Kuuba või Põhja-Korea kommunismile, BAATH liikumise poolt Iraagis ja Süürias edendatud araabia sotsialistlikule natsionalismile, islamifundamentalistlikule Talibani-liikumisele Afganistanis jpt äärmuslikele liikumistele) on olnud märkimisväärne ühiskondlik toetus vähemalt mõnede ühiskonna kihtide seas, millel põhinevaid nostalgia ilminguid on vähemal või rohkemal määral esile kerkinud ka peale režiimide kokkuvarisemist. Käesolev töö uuribki empiiriliste näidete najal, kuidas sellised hirmukultuuril põhinevad identiteedikonstruktsioonid on mõjutanud rahvusvaheliste süsteemi käitumist deviantsete toimijatega.

Identiteet rahvusvahelistes suhetes
Hirmukultuuri viljelemine kaasneb sageli tugeva enesesäilitamise vajadusega identiteedi konstrueerimisega. Rahvusvaheliste suhete teoreetiline loogika eristab ratsionalistlikke ja reflektsionistlikke koolkondi, millest esimesed tuginevad universaalsetele printsiipidele, teised aga lähtuvad iga subjekti erinevast identiteeditunnetusest. Teadusmaailm on laias plaanis jagunenud kaheks võitlevaks leeriks, kus ühed, kultuurilised relativistid, näevad kultuuri kui sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku käitumise peamise mõjutajana, aga teised – materiaalse huvitatuse printsiibist lähtuvad majandusteadlased, ratsionaalset valikut esindavad poliitikateadlased ja rahvusvaheliste suhete neorealistlik koolkond – tuginevad universaalsetele seletustele(4). Ratsionalistlike rahvusvaheliste suhete teoreetiliste voolude (realistid, liberaalid jne) konstruktsioon ei näe ette kultuuri- ja identiteedipõhiste negatiivse alatooniga irratsionaalsete faktorite mõju rahvusvaheliste toimijate käitumisele.

Juba Briti mõtleja John Stuart Mill pidas tõsiseks veaks eeldust, et kaks tsiviliseeritud rahvast või siis tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata rahvad järgivad samasuguseid rahvusvahelisi tavasid ja moraalireegleid(5). Kui me aga vaatame rahvusvaheliste konfliktide tekkepõhjuseid, siis „agressori“ ja „ohvri“ identiteedid pole selgesti tihtipeale eristatavad, kuna konfliktisituatsiooni seletava narratiivi konstrueerimisel võivad erinevad osapooled kasutada küll sarnaseid argumente, kuid muutes sündmuste konteksti enda jaoks soovitud suunas. Kui me vaatleme kasvõi 2008. aastal kulmineerunud Venemaa ja Gruusia konflikti, siis selles konfliktis põrkuvad ka konflikti osapoolte poolt kasutusele võetud erinevad narratiivid. Ratsionalistlike meetoditega on võimalik lahendada Venemaa ja Gruusia riikide vahelist konflikti, kuid konflikti terviklikku lahendamist komplitseerib abhaaside ja osseetide osalus, kelle motiivid on kahtlemata erinevad Venemaa kui riigi motiividest.

Julgeolekut defineerides on valdav osa käsitlusi lähtunud universaalsetest ja materialistlikest epistemoloogilistest põhjendustest. Ratsionaalsed seletused satuvad aga tihtipeale vastuollu praktiliste väljunditega – miks mõned kogukonnad käituvad viisil, mida jälle teised kogukonnad tõlgendavad ähvardusena(6). Eeltoodud näite puhul vastandub Gruusia poolt rõhutatav riigi territoriaalse terviklikkuse kontseptsioon abhaaside ja osseetide rahvusliku enesemääramise kontseptsiooniga, millele mõlemaid pooli rahuldava ratsionaalse lahenduse leidmine, ilma et ükski pool ei tunneks „võitjana“ või „kaotajana“, pole just lihtne ülesanne. Kui laiemas regionaalses kontekstis näivad imperialistlikena Venemaa ambitsioonid, kes kasutavad abhaaside ja osseetide iseseisvuspüüdlusi oma mõju suurendamiseks Kaukaasias, siis abhaaside ja osseetide silmis mõjub imperialistlikuna Gruusia käitumine, kes eitab Abhaasia ja Lõuna-Osseetia enesemääramisõigust ja käsitleb neid territooriume Gruusia riigi lahutamatu osana.

Sarnast erinevate narratiivide põrkumist võib täheldada suurema osa kaasaegsete kultuurilise algupäraga rahvusvaheliste konfliktide (nt Kosovo, Mägi-Karabahhi jpt) tekkepõhjuste juures. Nii on ka Kosovo konflikti täielik lahendamine takistatud osapoolte konstrueeritud erinevatest narratiividest, millele kõikehõlmava ratsionalistliku lahendi leidmine põkkub toimijate erinevate motiividega. Kui vaadelda riike, kes on tunnustanud Kosovo iseseisvust, siis hoolimata faktist, et 16. märtsi 2013 seisuga on 101 riiki(7) Kosovo iseseisvust ametlikult tunnustanud ja 22. juulil 2010. aastal tunnistas Rahvusvaheline Kohus, et Kosovo iseseisvumine ei olnud rahvusvahelise õigusega vastuolus(8), siis paljud riigid on jäänud Kosovo iseseisvuse küsimuses vastupidisele või kõhklevale seisukohale. Kosovo iseseisvust ei tunnusta sageli riigid, kellel on endal probleeme vähemusrahvuste iseseisvuspüüdlustega(9). Paradoksaalselt kattuvad siin mitmete samalaadsete konfliktsituatsioonide osapoolte (N: Venemaa ja Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani) seisukohad.

Identiteet peegeldab indiviidi kuuluvust teatavasse väärtuste süsteemi või neid väärtusi kandvasse kogukonda. Identiteedi abil saab indiviid hinnata oma väärtushinnangu sarnasust või erinevust universaalses väärtushinnangute süsteemis. Kultuuriliselt võib identiteeti määratleda läbi koha, rassi, rahvuse, religiooni, etnilisuse, keele, soo, seksuaalse orientatsiooni, ajaloo, esteetiliste väärtuste, ideoloogia, sotsiaalse staatuse jm ühiskondlike kriteeriumide ja väärtushinnangute. Carl Schmitt on pidanud tugevamaks neid identiteete, mis tekivad vastandumisel ühisele vaenlasele(10), kuid Lääne tsivilisatsiooni areng on toonud esile ka kultuurilise homogeensuse ühendava osa, mis on aidanud jagatud identiteete kujundada(11).

Filosoofias, poliitikateaduses ja poliitikas on identiteedi konstrueerimine tihedalt seotud ’Meie’ ja ’Teised’ kategooriate loomisega(12). Hinnangulised ja kognitiivsed tunded ’Teiste’ vastu aitavadki konstrueerida Meie-identiteeti, määratledes, kuidas ’Meie’ eristume ’Teistest’. Identiteedi konstrueerimisel pannakse paika teatud normatiivsed elemendid, mis esindavad Meie-kultuuri ning neid seisukohti, mis Meie-identiteediga ei ühildu, käsitletakse võõraste, veidrate või vaenulikena. Kuvandi loomine ’Teistest’ (Meie ja Nemad) on üks Meie-identiteedi loomupäraseid osiseid. Kollektiivsed identiteedid defineerivad ’Meie’ ning ehitavad piirijooni ’Teiste’ vastu(13). Richard Ned Lebow viib Meie-Teised vastanduse seosesse Michel Foucault’ järeldusega(14), et korda ja identiteeti luuakse ja säilitatakse läbi deviantsuse diskursuse(15). Läbi deviantsuse(16) luuakse tõe ja õiguse narratiiv, millega on lihtne absoluutse tõe monopoli kehtestada ning esitleda teistsuguste narratiivide kasutajaid kui eksinuid.

Rahvusvahelistes suhetes toimivad jõuvahekorrad käsikäes kultuuridevaheliste suhete põhjal välja kujunenud komplekssete identiteetidega, mis esindavad identiteedi kandjate tõekspidamisi ja väärtusi(17). Erinevate identiteetide baasil välja kujunenud erinevused väärtushinnangutes raskendavad kultuuriliselt erinevate toimijate vastuolude normatiivset reguleerimist. Nii on rahvusvaheline õigus kujunenud Euroopa kultuuriruumis aktsepteeritud normide põhjal, mida käsitletakse universaalsetena ning seetõttu ei arvestata normide rakendamisel alati osapoolte erinevate identiteetidega. Rahvusvahelises praktikas võib see esile kutsuda tõlgendusliku konflikti nii-öelda normatiivsete toimijate (kes tõlgendavad rahvusvahelist õigust universaalsena) ja deviantsete toimijate (kes tõlgendavad rahvusvahelist õigust identiteedist lähtuvalt) vahel, kusjuures mõlemad variandid võivad pidada oma käitumist õiguspäraseks. Rahvusvahelise õiguse võimalused otsuseid legitimiseerida sõltuvad enamasti otsuse väljakuulutaja poliitilisest võimest ning jõust neid ellu viia, mistõttu on otsused sageli soovitusliku iseloomuga.

Mingil hetkel võib hirmukultuur muutuda identiteedi osaks ja mõjutada nihkeid ’Meie’ ja ’Teiste’ omavahelistes suhetes. Hirm on sellise rahvusvahelistes suhetes sageli esineva situatsiooni nagu julgeolekudilemma(18) põhilisi tekitajaid, kuna see mõjustab ’Meie’-toimijate tajumisi ning mittetajumisi ’Teiste’ suhtes. Maailm ei tunne just väga palju puhtakujulisi hirmuühiskondi, kus hirmutunne on pikema aja jooksul loonud stabiilse ning kestva identiteedi, kuigi mure julgeoleku ning enesesäilimise pärast on poliitilises kultuuris üsna tavapärane nähtus(19). Kui me räägime ’väärtuspõhisest välispoliitikast’, siis ka siinjuures tuleb vahet teha universaalsetel väärtustel ning identiteedipõhistel Meie-väärtustel. Kui toimijate vahel pole ühiselt aktsepteeritud universaalseid väärtusi ja erinevad ’Meie’-väärtused põrkuvad omavahel, siis seisame tõenäoliselt vastamisi konfliktiohuga. Konflikt erinevate väärtussüsteemide vahel on aga tavaliselt üks kõige raskemini lahendatavaid vastuolusid.

Muutused rahvusvahelises süsteemis
Rahvusvaheline süsteem hõlmab normatiivset kogukonda, mille liikmeteks on kõik omavahel suhtlevad rahvusvahelise õiguse subjektid (sh riigid, rahvusvahelised institutsioonid). Hedley Bull on rahvusvahelist süsteemi defineerinud, kui olukorda, millal kaks või enam riiki suhtlevad piisavalt omavahel ja omavad piisavat mõju üksteise otsustele, mille tagajärjel nad toimivad tervikuna(20). Kuni 20. sajandini oli rahvusvaheline süsteem riikide süsteem, kuid alates 20. sajandist on tugevnenud erinevate (nii valitsustevaheliste, aga alates möödunud sajandi lõpust ka valitsusväliste) rahvusvaheliste institutsioonide osatähtsus rahvusvahelise süsteemi tegevuse koordineerimisel. Alates Versailles’ süsteemi tekkimisest peale Esimest maailmasõda, on rahvusvahelist süsteemi juhitud globaalsete rahvusvaheliste organisatsioonide poolt, algselt Rahvasteliidu(21) ning alates 1945. aastast Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poolt(22).

Rahvusvahelise süsteemi sees on püütud kehtestada universaalseid käitumisnormatiive ning subjektide vahelisi suhteid õiguslikult reguleerida, mis lõppkokkuvõttes on kaasa toonud rahvusvahelise õiguse mõiste tekkimise riikidevahelistesse suhetesse 16. sajandil. Kuigi esimeste regionaalse iseloomuga rahvusvaheliste süsteemide tekkimist võib dateerida antiikaega, siis paljud teoreetikud loevad Westfaali rahu 1648. aastal kokkuleppeliselt esimese tänapäeva mõistes rahvusvahelise süsteemi algusajaks. Rahvusvahelise süsteemide eripäraks on alati olnud poliitiliste narratiivide sekkumine õiguslikku diskursusesse, mis omakorda on muutnud rahvusvahelise süsteemi ja rahvusvaheliste suhete õigusliku reguleerimise tihtipeale ebaefektiivseks.

Alates Westfaali süsteemi tekkimisest 17. sajandi keskel on rahvusvaheline süsteem alati olnud eurotsentristlik, millele väljaspool Euroopat asunud toimijad on suutnud avaldada vaid marginaalset mõju. Kuni 18. sajandi lõpuni puudus kontseptuaalne lähenemine „rahvusvahelisusele“ hoopis ning rahvusvaheline süsteem kasvas välja Euroopa ühiskonnast(23). 20. sajandi keskpaigas tekkinud „külma sõja“ rahvusvahelist süsteemi juhtriigid olid küll Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit, keda geograafiliselt ei saa vähemalt täiel määral Euroopa riikideks lugeda, kuid kultuurilisel pinnal on nemadki, nagu nende ühiskondi ideoloogiliselt mõjutanud liberaaldemokraatia ja marksism, välja kasvanud Lääne kultuuriruumist ning seetõttu oli ka külma sõja süsteem geopoliitiliselt eurotsentristlik süsteem. 1990.-tel aastatel tekkinud postmodernne rahvusvaheline süsteem on olemuselt märksa globaalsem ja multikultuursem ning seetõttu on ta ka raskemini prognoositav, kuna seal põrkuvad kultuuriliselt erinevad loogikad ja narratiivid.

Rahvusvahelise süsteemi väljumine eurotsentristlikust Lääne kultuuriruumist on ainult üks postmodernset rahvusvahelist süsteemi kirjeldav tunnusjoon. Viimaste aastakümnetega on jõudsalt vähenenud kahe Westfaali süsteemi püsiväärtuse, riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse, osatähtsus ning sellised teadvuslikud murranguperioodid, kus sajanditega kivistunud „tõed“ lagunevad, annavad tõuke erinevate hirmukultuuri väljundite esiletõusu. Ka rahvusvaheliste süsteemide ajalugu on näidanud, et erinevad süsteemid on alanud ja lõppenud suuremate murranguperioodidega. Murranguperioodid rahvusvahelises süsteemis on enamasti segadusteajad (sh suuremad sõjad), mille käigus vanad tõed asenduvad uutega ning uued kollektiivsed väärtussüsteemid tõusevad esile.

Tabel 1. Rahvusvahelised süsteemid 1648-

Süsteem Stabiilsus Süsteemi lakkamise põhjus
Westfaali süsteem
1648-1789
ebastabiilne Prantsusmaa muutumine deviantseks toimijaks
Murranguperiood
Prantsuse revolutsioon/ Napoleoni sõjad
1789-1815
   
Euroopa kontsert
1815-1914
Stabiilne 1815-1854
Ebastabiilne 1854-1914
Suurriikide vastuolud
Murranguperiood
I maailmasõda
1914-1919
Versailles’ süsteem
1919-1939
ebastabiilne Saksamaa ja tema liitlaste vastandumine süsteemile
Murranguperiood
II maailmasõda
1939-1945
Külm sõda
1945-1989
stabiilne Nõukogude Liidu ja sotsialistliku bloki krahh
Murranguperiood
1989-1991
Postmodernne süsteem
1991-
Stabiilne 1991-2003
Ebastabiilne 2003-

Rahvusvahelise süsteemi toimimist võib iseloomustada ’lainetena’, millel on sarnaseid jooni Samuel Huntingtoni poolt kirjeldatud demokratiseerimise lainete teooriaga. Huntington väitis, et 1974. aasta Portugali „nelgirevolutsioon“ algatas kolmanda demokratiseerimise laine (peale kahte eelnevat lainet 1828-1926 ja 1943-1962). Demokratiseerimise lained vaheldusid Huntingtoni järgi tagasilainetega 1922-1942 ja 1958-1975, mil demokraatlike režiimide osakaal vähenes ning lääne liberaalne demokraatia koges tagasilööke(24). Ka rahvusvaheliste süsteemide toimimine on paljuski üles ehitatud sarnasele loogikale, kus stabiilsed perioodid vahelduvad ebastabiilsete perioodidega. Stabiilseteks võib pidada viie suurriigi (Austria-Ungari, Suurbritannia, Preisimaa, Venemaa ja alates 1818 Prantsusmaa) koordineerimisel toiminud Euroopa kontserti algperioodi(25); külma sõja süsteemi, mis toimis suuresti Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastastikusel tuumaheidutusel; ja postmodernset süsteemi kuni Iraagi invasioonini 2003. aastal, kui tekkisid tõsisemad lahkhelid lääneriikide vahel.

Kahekümne esimene sajand algas uue demokraatia tagasilainega, kus liberaalse demokraatia positsioonid maailmas nõrgenesid. Kulminatsioonipunktideks võib siin lugeda nii terroristide rünnakut Ameerika Ühendriikide vastu 2001. aasta septembris kui ka 2003. aasta märtsiinvasiooni Iraaki, mis põhjustas tõsiseid lahkhelisid lääne demokraatiate vahel. Ameerika Ühendriikide neokonservatiivne publitsist Robert Kagan on tagasilaine perioodi nimetanud „ajaloo tagasitulekuks“, kuid samahästi võib seda nimetada „ideoloogia tagasitulekuks“(26). Tagasilainet iseloomustab 2001-2003 sündmuste kõrval senisest agressiivsem välispoliitiline joon, mida võis märgata paljude riikide, eelkõige Ameerika Ühendriikide ja Venemaa välispoliitilistes doktriinides, kuid seda jäävad tähistama äärmuslike liikumiste edusammud nagu Hamasi(27) võit Palestiina valimistel või Ahmadinejadi(28) võit Iraani presidendivalimistel, Iisraeli sissetung Liibanoni 2006, Vene-Gruusia sõda 2008 ja mitmed teised sündmused, teiste hulgas rahvusvahelise süsteemi võimetus lahendada Süüria kriisi. Teatud mõttes iseloomustab sama protsessi Hugo Chavez’i(29) võit Venezuela 1998. aasta presidendivalimistel, arvestades Chavez’i ideoloogilist vastandumist Ameerika Ühendriikidele ning soovi näha rahvusvahelist süsteemi polaarsena.

Kuigi 1990.-te aastate alguses asetati postmodernsele süsteemile suuri lootusi, et ta suudab rahvusvahelises süsteemis kaotada ideoloogilised vastuolud ning toimijate vahelist koostööd soodustavad protsessid nagu üleilmastumine ja riikidevaheline vastastikune sõltuvus tagavad võimalike vastuolude rahumeelse lahendamise, ei ole konfliktide arv oluliselt vähenenud. Stabiilne julgeolekukeskkond on suudetud luua küll suuremas osas Euroopas ja riikidevahelist sõjategevust on suudetud rahvusvahelise sekkumisega rohkem kontrolli all hoida, kuid erinevate asümmeetriliste iseloomuga konfliktide arv on jällegi jõudsalt kasvanud. Uute riikide teke endises Nõukogude Liidus, Balkanil ja Aafrikas ei ole lõpetanud erinevate vastandumisele orienteeritud ideoloogiate nagu marksism või natsionalism mõju nende riikide poliitilisele diskursusele.

Kui Milosevici(30) Serbiat võib lugeda eksklusiivseks natsionalistlikuks režiimiks, kes üritas säilitada Serbia juhtpositsiooni Tito-järgses(31) Jugoslaavias, siis teisal Ida-Euroopas tekkisid inklusiivsed natsionalistlikud režiimid nagu Mečiari(32) juhitud Slovakkia, Tudjmani(33) juhitud Horvaatia või vendade Kaczynskite(34) juhitud Poola, kus ühiskonna rahvusekeskne ideoloogiline foon oli tugevasti esile manatud. Veelgi tugevamalt tõusid natsionalistlikud režiimid esile endis Nõukogude Liidus, kus ühiskondlik ideologiseeritus koos hirmukultuuri pealetungi ja demokraatlike positsioonide nõrgenemisega hõlmas suuremat enamust postsovetistlikest riikidest alates Putini(35) juhitud Venemaast ja Nazarbajevi(36) juhitud Kasahstanist kuni Lukašenko(37) juhitud Valgevene või Karimovi(38) juhitud Usbekistanini.

Rahvusvaheline süsteemi toimimisvõime, isegi siis kui ta on polariseeritud, sõltub paljuski süsteemi stabiilsusest. Stabiilsus on jällegi otseselt sõltuv sellest, kuivõrd süsteemi poolt toetatud väärtused ning normid on aktsepteeritud süsteemis tegutsevate toimijate poolt. Kuigi globaalne rahvusvaheline süsteem tugineb endiselt Lääne tsivilisatsiooni baasil välja kujunenud normatiividele, on ta üha enam kaotamas oma Euroopa-kesksust. Mitmed riigid, eeskätt Hiina ja Jaapan, aga ka India, Lõuna-Aafrika Vabariik, Lõuna-Korea, Brasiilia jt, organisatsioonid (OPEC, ASEAN, OIC jt)(39) ja ühiskondlikud liikumised on liikumas globaalse jõu staatuse poole. Traditsiooniliste võimukeskustele lisanduvad uued, tõusvad võimud (rising powers) (40), näiteks BRICS(41). Lisaks kõigele on laienenud vastasseisud lääne tsivilisatsiooni põhise rahvusvahelise süsteemi ja mõnda teist kultuurilist identiteeti esindavate toimijate vahel, millest 21. sajandi alguses on tulipunkti tõusnud eriti Lääne ja Islami tsivilisatsioonide vastandumine.

[1] Zbigniew Brzezinski, „Terrorized by ’War on Terror’“, Washington Post, 25.03.2007, ≤http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2007/03/23/AR2007032301613.html≥ (20.07.2011).
[2] Richard Ned Lebow, A Cultural Theory of International Relations, (Cambridge: Cambridge University Press, 2008), p 89.
[3] Lebow,  A Cultural Theory of International Relations, supra nota 2, p 90.
[4] Lawrence E. Harrison, Samuel P. Huntington, Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut, (tõlkija Kristi Saks, Tallinn: Pegasus, 2002), p xviii.
[5] John Stuart Mill, „A Few Words on Non-Intervention“ in Foreign Policy Perspectives No 8, ≤http://www.libertarian.co.uk/lapubs/forep/forep008.pdf≥  (21.07.2011).
[6] George Schöplin, The Dilemmas of Identity (Tallinn: TLU Press, 2010), pp 206-207.
[7] Neist 76 ÜRO liikmesriiki + Taivan
[8] International Court of Justice. Accordance with International Law of the Unilateral Declaration of Independence in Respect of Kosovo, 22.07.2010,  ≤http://www.icj-cij.org/docket/files/141/15987.pdf≥ (21.07.2011).
[9] Kosovo iseseisvumist loevad erinevatel põhjustel ebaseaduslikuks teiste hulgas Alzheeria, Argentiina, Brasiilia, Valgevene, Hiina, Kreeka, Kasahstan, Liibüa, Maroko, Nigeeria, Rumeenia, Moldova, Slovakkia, Hispaania, Ukraina jt
[10] Carl Schmitt. The Concept of the Political (Chicago: Chicago University Press, 1996).
[11] Chris Brown, Understanding International Relations (Basingstoke: Palgrave Macmillan, 2001), p 55.
[12] Richard Ned Lebow, „Identity an International Relations“, 22(4) International Relations 472-492, p 474.
[13] Alexander Wendt, „Collective Identity Formation and the International State“, 88 American Political Science Review  384-396.
[14] Vt. ka Michel Foucault, The Archaelogy of Knowledge and the Discourse of Language (New York: Pantheon Books, 1972).
[15] Lebow, „Identity an International Relations“, supra nota 12, p 476
[16] Deviantsed on sotsiaalne kategooria, kes käituvad mingi sootsiumi ettekujutuste kohaselt imelikult või veidralt ning vastandavad ennast sootsiumi poolt omaks võetud normidele ja käitumisstandarditele. Rahvusvahelises süsteemis vastanduvad deviantsed riigid ja muud toimijad üldtunnustatud käitumisnormidele.
[17] Olav F. Knudsen (toim.), Security Strategies, Power Disparity, and Identity (Burlington: Ashgate, 2007), p 16.
[18] Julgeolekudilemma on kahetasandiline strateegiline vasturääkivus rahvusvahelistes suhetes, mille puhul ühe toimija julgeoleku kasvamine vähendab samal ajal teiste toimijate julgeolekut. Vt ka Ken Booth, Nicholas J. Wheeler, The Security Dilemma. Fear, Cooperation and Trust in World Politics (New York: Palgrave Macmillan, 2008) ja Robert Jervis, „Cooperation Under Security Dilemma“, 30(2) World Politics (1978) 167-214.
[19] Lebow,  A Cultural Theory of International Relations, supra nota 2, p 192.
[20] Hedley Bull, The Anarchical Society:A Study of Order in World Politics (London: Macmillan, 1977), pp 9-13.
[21] Rahvasteliit tegutses 1919-1946.
[22] Rahvusvaheliste süsteemide lühikirjeldused on esitatud tabelis 1.
[23] Lebow, „Identity and International Relations“, supra nota 12, p 476.
[24] Samuel Huntington. The Third Wave: Democratization in the Late Twentieth Century (Norman: University of Oklahoma Press, 1991.
[25] See lõppes Krimmi sõjaga, kui Suurbritannia ning Prantsusmaa toetasid Türgit konfliktis Venemaaga ja kuulutasid sõja 1854.
[26] Robert Kagan, „End of Dreams, Return of History“, in Policy Review no 144, 17.07.2007, ≤http://www.hoover.org/publications/policy-review/article/6136≥, (21.07.2011).
[27] Hamas – Palestiina islamistlik poliitiline partei, rajatud 1987, 1992 loodi Hamasi sõjaline tiib Izz ad-Din al-Qassami brigaadid.
[28] Mahmoud Ahmadinejad (1956), Iraani president alates 2005.
[29] Hugo Rafael Chavez Frias (1954-2013), Venezuela president alates 1999.
[30] Slobodan Miloševic (1941-2006),  Serbia president 1989-1997, Jugoslaavia president 1997-2000.
[31] Josip Broz Tito (1892-1980), Jugoslaavia president 1953-1980 ja peaminister 1943-1963.
[32] Vladimir Mečiar (1942), Slovakkia president 1993 ja 1998, peaminister 1990-1991, 1992-1994 ja 1994-1998.
[33] Franjo Tudjman (1922-1999), Horvaatia president 1990-1999.
[34] Lech Kaczynski (1949-2010), Poola president 2005-2010, Jaroslaw Kaczynski (1949), Poola peaminister 2006-2007.
[35] Vladimir Putin (1952), Venemaa president 1999-2008, peaminister 1999-2000 ja alates 2008.
[36] Nursultan Nazarbajev (1940), Kasahstani president alates 1990.
[37] Aleksandr Lukašenko (1954), Valgevene president alates 1994.
[38] Islam Karimov (1938), Usbekistani president alates 1990.
[39] OPEC – Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon; ASEAN – Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon; OIC – Islamikonverentsi Organisatsioon.
[40] Richard Ned Lebow, „The Past and  Future of War“, 24(3) International Relations 243-270, p 251.
[41] BRICS – Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika Vabariik.

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2013/Nr5(14),lk. 142-66.

Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni III

@H.M.
Rahuehitamisest riigiehitamiseni
Rahuehitamine (peace-building) hõlmab meetmeid, mille eesmärk on vähendada konflikti taaspuhkemise riski, tugevdada riiklikke võimeid kõikidel konfliktiohjamise tasanditel ja tagada jätkusuutliku rahu ja arengu kindlustamine(22). Riigiehitamine (state-building) on sisetekkeline protsess, millega riiklikke võimeid, institutsioone ja legitiimsust laiendatakse läbi riigi ja ühiskonna suhete tugevdamise. Positiivne riigiehitamine hõlmab vastastikuseid suhteid riigi poolt inimestele ning ühiskondlikele ja poliitilistele gruppidele pakutavate teenustega, millega tekitatakse konstruktiivne side riigi ja ühiskonna vahel(23). Peale 14. septembril 2001 Ameerika Ühendriikide Kongressis heaks kiidetud seadust, millega lubati sõjalise jõu kasutamist terroristide vastu välisriikides ning selle allkirjastamist 18. septembril 2001 president George W. Bushi poolt, oli selge, et Ameerika Ühendriigid on motiveeritud al-Qaedale rünnaku eest kätte maksma ning kui Talibani režiim ei anna ameeriklastele üle Afganistanis varjuvaid terroriste, siis rünnatakse neid sõjaliselt. President Bush tegi 20. septembril 2001 avalduse Kongressile, milles nõudis, et Taliban annaks välja bin Ladeni ning hävitaks al-Qaeda baasid(24).

Sõjaline operatsioon Talibani ja al-Qaeda vastu Afganistanis algas 7. oktoobril 2001, kui Ameerika Ühendriigid alustasid õhurünnakutega kolmele olulisele keskusele Talibani poolt kontrollitaval alal Kabulile, Kandaharile ja Jalalabadile, millele järgnes maavägede interventsioon, millest võtsid ameeriklaste kõrval osa Suurbritannia, Austraalia ja Kanada üksused. Operatsiooni sõjaline faas kestis 2001.a. oktoobrist detsembrini, mille käigus kukutati Talibani režiim ning sunniti põgenema. 2001. aasta detsembrist alates hakkasid riigis üheaegselt toimima nii rahuehituslikud kui riigiehituslikud protsessid. Rahuehitamise faas sai alguse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr. 1386 20. detsembrist 2001, kui Rahvusvahelised Julgeolekujõud (International Security Assistance Force) said ühehäälselt ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi rahu tagamiseks Afganistanis. Riigiehitamine algas rahuehitamisega üheaegselt 20. detsembril 2001, kui Saksamaal Bonnis toimus ÜRO erisaadiku Lakhdar Brahimi osavõtul rahvusvaheline konverents Afganistani küsimuses, millest võtsid osa Talibanile opositsioonilised poliitilised jõud. Konverents valis Hamid Karzai Afganistani ajutiseks presidendiks ning kutsuti ellu ajutine valitsus.

2004. aastal valmis erisaadik Lakhdar Brahimi raport ÜRO-le, mis soovitas rahvusvahelise juhtimise teostamiseks Afganistanis kasutada integreeritud missioone, mis hõlmaksid poliitilist nõustamist, rahvusvahelist abi kui ka sõjalist operatsiooni. Kaasaegsete rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide eesmärk ei ole riikide valitsemine, nende liitmine teiste, suuremate ja tugevamate riikidega nagu see on toiminud inimtsivilisatsiooni ajaloos juba aastatuhandeid, vaid pigem nende muutmine(25). George W. Bushi administratsioon ei olnud esialgu valmis riigiehituseks Afganistanis, kuid tal puudus sobiv väljumisstrateegia(26) ning 2002. aastal käivitati Ameerika Ühendriikide poolt piirkondlike ülesehitusmeeskondade (PRT – provincial reconstruction team) initsiatiiv, mis hakkas kõrvuti rahuehitamisega tegelema riigiehituslike probleemidega. Samaaegselt kui OEF (Operation Enduring Freedom) ning ISAF tegelesid rahuehitamisega, käivitati Afganistanis PRT-de baasil riigiehituslikud protsessid. 2005. aastal hakati sama mehhanismi kasutama Iraagis. Afganistani tulevik tähtis ka Eesti jaoks, arvestades veel seda, et Afganistan on ühtlasi Eesti arenguabi üks prioriteetseid sihtriike. Eesti kaitseväelased on osalenud operatsioonil alates juulist 2002, kui väike pommikoerte meeskond suundus rahvusvahelise koalitsiooni OEF koosseisus Afganistani. Alates 2006. aastast tagasid Eesti üksused rahu koostöös Suurbritanniaga ühes kõige Talibani meelsemas Lõuna-Afganistani provintsis Helmandis.

Charles Tilly järgi eeldab riigiehitamine suveräänses riigis kolme sorti ressursside mobilisatsiooni: sund, kapital ja legitiimsus(27). Tunnustatud Lähis- ja Kesk-Ida ekspert Barnett R. Rubin on analüüsinud rahuehitamise ja riigiehitamise vahekordi Afganistani näitel ning ta leiab, et hoolimata omariikluse säilitamisest on Afganistan ajaloo vältel olnud pikki perioode teistest sõltuv(28). Afganistan muudeti esmakordselt sõltlasriigiks peale teist Briti-Afganistani sõda 1878-1880, kui britid varustasid Afganistani valitsejat raha ja relvadega tasuks nende mõju kindlustamisele Kabulis. Peale Sauri revolutsiooni ning nõukogude vägede sekkumist 1978-1979 sai Afganistanist Nõukogude Liidu sõltlasriik. 2001. aasta Ameerika Ühendriikide eestvõttel läbi viidud rahvusvahelist sõjalist interventsiooni järel jäi Afganistan jällegi sõltuma rahvusvahelisest abist ning ÜRO jäi vastutama rahvusvahelise abi koordineerimise eest. Kui ameeriklased tundsid üleilmse terrorismivastase sõja valguses muret Afganistani muutumise pärast nende julgeolekut ohustavaks nn “kelmiriigiks” (rogue state), siis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peamine mure seisnes Afganistani võimalikus kujunemises ebaõnnestunud riigiks (failed state), mis tingisid nii rahuehitamise kui ka riigiehitamise protsessi üheaegse käivitamise(29). Rahvusvaheliste interventsiooni varjus omandasid suure võimutäiuse regioonides Põhjaliigat toetanud kohalikud sõjapealikud, kes rakendasid oma piirkondades jaga ja valitse taktikat. Rahuehitamise protsess eeldab sõjapealike demokratiseerimist ehk siis nende suunamist poliitikasse, et nad saaksid oma erimeelsuseid lahendada poliitilises võitluses rahumeelsete vahenditega(30).

Afganistani siseriiklikud huvid ei ole tihtipeale kattunud rahvusvaheliste huvidega riigi stabiliseerimiseks. Rahvusvaheline abi on viinud Afganistani rantjeeriigi staatusesse. Tänasel päeval on rahvusvaheline abi oopiumikaubanduse kõrval üks Afganistani põhilisi sissetulekuallikaid, mille kõrvale on raske midagi sama tulutoovat välja mõelda. Afganistan on küll rikas mitmete maavarade poolest, kuid nende kaevandamine sõjatingimustes pole võimalik. Afganistani ühiskonna valus probleem on riigis laialdaselt vohav korruptsioon ja onupojapoliitika. Keskvõimu nõrkus on tõstnud esile hõimupealike olulise rolli Afganistani ühiskonnas, mis nõrgestab ühtse riikliku identiteedi loomist ning võimaldab relvastatud opositsioonil toetuda oma tegevuse õigustamisel kahele traditsioonilisele allikale – islam ja rahvuslus(31). Lisaks etnilisele kirevusele on Afganistan paljude sotsiaalsete kontrastide näitelava: ligi 70% elanikkonnast on kirjaoskamatu ja riigis on tõsiseid probleeme nii hariduse kui arstiabi kättesaadavusega. Ligikaudu pooltel kõrge sündivusega riigi lastest puudub juurdepääs haridusele. Pikaajaline konflikt on teinud Afganistanist läbikukkunud riigi, mille sotsiaalsed näitajad hariduse ja tervishoiu alal on ühed halvimad maailmas(32). Rahvusvahelised toetusrahad on nõrgestanud riikluse ehitamist, kuna kontroll eelarve ja toetuste suunamise üle on puudunud. Ressursside kättesaadavust on pärssinud korruptsioon ning usaldus avaliku sektori üle on madal. Riigi julgeolekuvõimet mõjutavad kõrge personalivoolavus, madal haridustase, nõrk logistika, pädevate juhtide vähesus ning suur sõltuvus välisvägedest(33).

Afganistani ühiskonnas olid dispuutide poliitilise lahendamise traditsioonid juba iidsetest aegadest olemas. Oluline võimuinstrument on sealses ühiskonnas vanadest pushtu traditsioonidest pärinev hõimupealike kogu Loya Jirga, mis on nõuandva koguna sajandeid lahendanud Afganistani pinnal kerkinud dispuute ning omab Afganistani ühiskonnas suurt autoriteeti. 20.sajandi alguses institutsionaliseeris kuningas Amanullah Khan Loya Jirga kui regulaarselt toimiva nõuandva kogu. Kui algselt hõlmas Loya Jirga pushtu hõimupealikke ning usujuhte, siis ajapikku on sinna kutsutud ka teisi Afganistani rahvusgrupp ning sellest on kujunenud kõikide Afganistani rahvaste nõukoda. 2010. aastal algatas Loya Jirga rahukõnelused Talibaniga. Seni viimane Loya Jirga kogunes novembris 2013, et arutada Afganistani staatust peale rahvusvaheliste julgeolekujõudude lahkumist 2014. aastal. Afganistani traditsioonilises ühiskonnas saab Loya Jirga kindlasti olema võtmeinstrument ühiskonna konsolideerimisel, kellele riigivõim saab toetuda, kuid kellega ta peab ka riigiehitamisel arvestama(34).

Afganistani tulevikuperspektiivid
2014. aastal toimunud presidendivalimistel toetasid Põhjaliiga järglane Rahvusrinne ja ekspresident Rabbani asutatud Jamiat e-Islami pushtu-tadžiki segaperekonnast pärit endise välisministri Abdullah Abdullahi kandidatuuri, kelle peamine konkurent oli endine rahandusminister ja Maailmapanga ametnik Ashraf Ghani Ahmadzai. Palju vähem toetajaid kogusid teiste hulgas endine välisminister ning kukutatud kuninga lähikondlase Zalmai Rassoul kuninglikust Barakzai hõimust ning pushtude legendaarne sõjapealik Abdul Rasul Sayyaf, keda on peetud ka Osama bin Ladeni maaletoojaks, sest just tema kutsus Azzami Afganistani ning Azzamiga saabus sinna bin Laden. Sayyafi vaated on olnud vahhabiitlikud, tal on head sidemed Saudi Araabiaga, kuid ta on olnud opositsiooniline Talibani suhtes ning võitles kodusõjas Põhjaliiga poolel. Märkimisväärne, et asepresidendikandidaatide hulgas oli kolm hasaraad, neist üks naine (Habiba Sorabi Rassoulil) ning olulisemad Põhjaliiga liidrid jagunesid erinevate kandidaatide vahel: usbekkide liider kindral Abdul Rashid Dostum oli paaris Ghaniga, hasaraade tuntuim liider Mohammad Mohaqiq Abdullahi meeskonnas, Põhjaliiga kunagise juhi vend Ahmad Zia Massoud Rassouli meeskonnas ja Herati tadžikkide sõjapealik Mohammad Ismail Khan oli Sayyafi paariline.

Favoriidid Abdullah ja Ashraf Ghani kandideerisidki presidendivalimiste lõppvoorus riigipea kohale. Valimiste esimeses voorus võitis ülekaalukalt Abdullah, kuid valimiste teises voorus saavutas ülekaalu Ashraf Ghani, keda võib pidada kandidaatidest kõige sekulaarsemaks ning reformistlikumaks. Alates 2001. aasta detsembrist on Afganistani presidendina riiki juhtinud Popalzai hõimust pärinev pushtu hõimupealike järglane Hamid Karzai, kelle volitused lõppevad 2014. aastal. Aasta 2014 saab olema viimane kohaolekuaasta NATO poolt juhitud Rahvusvahelistele Julgeolekujõududele (ISAF), kes annavad volitused riigi julgeoleku tagamiseks üle Afganistani Rahvuslikele Julgeolekujõududele. Valimistejärgse Afganistani üks olulisi küsimusi on Talibani integreerimine tulevase Afganistani ühiskonda ning liikumise legaliseerimine. Lahkuv president Karzai on pidanud seda üheks võtmeküsimuseks. Ta kutsus Talibaniga läbirääkimisteks 2010. aastal ellu Afganistani Kõrgema Rahunõukogu ekspresident Burhanuddin Rabbani juhtimisel. Pärast tema hukkumist atentaadi läbi 2011.a. septembris juhib nõukogu tööd tema poeg Salahuddin Rabbani. Seevastu näiteks juhtiv presidendikandidaat Abdullah oli 2010. aastal rahukõneluste vastaste leeris.

Viimastel aastatel on Karzai distantseerunud Ameerika Ühendriikidest ning ajanud iseseisvat poliitikat. Afganistan on ka üks vähestest riikidest, kes on tunnustanud Krimmi lahkulöömist Ukrainast. President Karzai oli vastu kahepoolse julgeolekuleppe sõlmimisele Ameerika Ühendriikidega, mis võimaldaks teatud osal Ühendriikide kontingendist jätkata teenistust Afganistanis kahepoolsete kokkulepetega. Ameerika Ühendriigid on avaldanud lootust, et kokkulepe õnnestub sõlmida Karzai järglasega. Juhtivad presidendikandidaadid Ghani ja Abdullah on olnud julgeolekuleppe osas soosivamal positsioonil. Pakistani väljaande Lahore Daily Times’i peatoimetaja Najam Sethi arvates pole neliteist aastat kestnud rahvusvaheline riik muutnud Afganistani stabiilsemaks ning ta väidab: “Kui aga reforme pole, Talibaniga läbirääkimisi pole ja Pakistan pakub jätkuvalt varjupaika terroristidele, siis on idee iseseisvast Afganistanist enesepettus(35).”

Afganistani rahvuslike julgeolekujõudude (ANSF) võime tagada riigi terviklikkust peale rahvusvahelise kontingendi lahkumist on üsnagi küsitav, kuigi arvuliste näitajate poolest ületavad nad kordi relvastatud opositsiooni ning tõenäoliselt on ka nende varustatus täna rahvusvahelisele abile kordades parem kui nende oponentidel. ANSF koosseisu kuulub 185 000 võitlejat relvajõududes + 152 000 politseinikku. Nende vastas seisavad Taliban umbes 22 000 võitlejaga, Haqqani võrgustik(36) umbes 3000 võitlejaga, Gulbuddin Hekmatyar umbes 1000 võitlejaga ning peale nende veel al-Qaeda, Pakistani Talibani haru Tehrik-e-Taliban, Kašmiiri islamirühmitus Lashkar-e-Tayyba ja Usbekistani Islamiliikumine(37). Opositsiooniliste rühmituste eelis seisneb nende paremas motiveerituses ning asümmeetrilises võitlustaktikas. Al-Qaeda hetkemõju Talibanile ei pea Ameerika Ühendriikide eksperdid väga suureks, kuid see võib suureneda kui kokkulepet Talibani ja valitsuse vahel ei saavutata. Neid arvatakse Afganistanis olevat kuni 100 võitlejat, põhiliselt ida-Afganistanis Kunari provintsis, kuid nad teevad koostööd Usbekistani Islamiliikumisega Faryabi ja Konduzi provintsides(38).

Aastal 2014 on Taliban endiselt relvastatud opositsiooni juhtiv jõud, kellega ühisel nõul tegutsevad veel kunagiste pushtu sõjapealike relvarühmitused, Jalaluddin Haqqani juhitav Haqqani võrgustik ja Gulbuddin Hekmatyari juhtimisel tegutsev Hezb-e-Islami Gulbuddin. Neist viimane on liikumistest väikseim, kuid teatas valmidusest valimiste tulemusi tunnistada ja alustama koostööd valitsusega(39). Taliban ise hõlmab mitmeid erinevate ambitsioonidega liikumisi. Arvatakse, et Talibani asutaja ja kauaaegne liider mulla Omar on mõõdukamatel positsioonidel ning toetab poliitilist lõimumist Afganistani ühiskonda, kuid koostööle võimudega seisavad vastu nooremad ning äärmuslikumad taliibid mulla Najibullah ja mulla Zakiri juhtimisel, kes soovivad jätkata võitlust kuni võiduka lõpuni(40). Lääneriigid, sh president Obama administratsioon on valmis aktsepteerima kokkuleppeid Talibaniga, kuid on esitanud põhiliselt kaks tingimust Talibani lõimumisele Afganistani ühiskonda: sidemete katkestamine al-Qaedaga ja naiste õiguste tunnustamine Afganistanis(41).

Iraagi operatsiooni kogemus andis tugeva õppetunni ka Afganistanile: “Iraagi operatsioon tõestas ilmekalt, et puhtalt sõjalise jõuga tänapäeva sõdu ei võideta, vaid kriisiohje oluline osa on konfliktijärgne rahuloome. Ameeriklaste juhitud koalitsioon saavutas edu küll operatsiooni sõjalises faasis, poliitiline eesmärk täideti ning Saddam Husseini režiim kukutati võimult, kuid neil puudus selge plaan, kuidas toimida edasi(42).” Afganistanis on püütud Iraagi kogemusi arvestada ning riigiehituslikku komponenti tugevdada, kuid probleemid on paljuski sarnased kui Iraagis. Mõlema riigi puhul on tegemist multikultuursete ühiskondadega, kus vastuolude süvenemine erinevate etniliste ja usuliste rühmade vahel võib viia riigi lagunemiseni. Iraagis näivad need vastuolud hetkel isegi tugevnevat, sest aastaid riiki juhtinud sunniidid on oma positsioone kaotanud, varem rõhutud šiiitlik enamus seevastu aga tugevdanud. Kahe usulise identiteedigrupi konflikti taustal üritavad kurdid kindlustada teed omariiklusele. Afganistanis olid usulised ja rahvuslikud vastuolud tugevamad Talibani võimuperioodil, kes toetus pushtu natsionalismile ja sunniidi äärmuslusele. Kui Taliban peaks uuesti võimule tõusma, siis võib see võimendada etniliste ja usulisel põhjal vastuolusid(43).

Ameerika Ühendriikide endine asepresident Richard Cheney on väitnud, et Ühendriigid peavad samaaegselt haldama kahte suurt rahvusvahelist kriisi maailmas, viidates Afganistanile ja Iraagile(44). Stephen Walt ütles realistide koolkonna põhimõtetele tuginedes otse välja, et Ameerika Ühendriigid kaotasid sõja Iraagis(45). Tänaste arengute najal võime tõdeda, et Ameerika Ühendriigid on kaotamas sõda Afganistanis. Nende sõjalisest üleolekust piisab lahinguolukordade enda kasuks pööramiseks lühiajalises sõjalises operatsioonis, kuid mitte võõra territooriumi pikaajaliseks haldamiseks, mis seab kaasaegses kriisiohjamises esiplaanile riigi kestlikkuse tagamise ehk siis rahuehitamise ning sellega kaasneva riigiehitamise õnnestumise. Arvatakse, et 35 aastat Afganistani konflikti on kaasa toonud rohkem kui kahe miljoni afgaani surma, rääkimata miljonitest vigastatutest, haavatutest, kadunutest ning sise- ja välispõgenikest(46). ´

Kokkuvõte
Kolmteist aastat kestnud rahvusvaheline operatsioon ei ole toonud rahu Afganistani ning kodusõda erinevate jõudude vahel pole tänaseni vaibunud. Afganistani kogemus näitab nagu paar aastat hiljem toimunud rahvusvaheline interventsioon Iraaki, et ainult sõjaliste vahenditega pole võimalik kriisipiirkondi stabiliseerida. Sõja võitmine ei too rahu taevast maa peale. Järjekordselt on kinnitust leidnud tõde, et sõjalistest lahendustest kriiside ohjamiseks ei piisa. Afganistani olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et rahuehitamist tuleb rakendada paralleelselt riigiehitamisega. Riigiehitamist Afganistanis takistavad pikale veninud konflikti tagajärjed. Afganistani põhilised tuluallikad on välisabi ja narkokaubandus. Demokraatliku ühiskonna ülesehitamist takistab aga laiaulatuslik korruptsioon riigistruktuurides. Sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid on andnud tugevaid tagasilööke nii rahuehituses kui riigiehituses. Afganistani õppetund rahvusvahelisele kogukonnale seisneb paljuski õppetunnis, et rahuehitamine pole võimalik ilma riigiehitamisega, need protsessid on vastastikku seotud ning tagasilöögid ühes neist mõjutavad kohe ka teist protsessi.

Peale sekulaarse hoiakuga reformistliku kuningavõimu kukutamist 1973. aastal, muutus Afganistan ideoloogiliseks võitlusväljaks sekulaarse rahvusliku sotsialismi, mis Afganistanis oli tugevate Nõukogude Liidu mõjudega, ning islamismi vahel. Nõukogude Liidu sekkumine 1979. aastal lõppes islamistide võiduga, kes tõusid vastupanuvõitluses juhtpositsioonile. Ühtlasi muutus Afganistan paljude salafistlike rühmituste kasvulavaks, kes üritasid seal rajada platsdarmi üleilmsele džihaadile. Rahvusvaheline interventsioon 2001. aastal ei ole hoiakuid riigis oluliselt muutnud ning kolmekümne viie aasta jooksul on islamismi mõjud riigis oluliselt kasvanud. Veelgi enam, ususõda Afganistanis on tugevdanud islamistlikke hoiakuid ka naaberriigis Pakistanis, kus konflikti kestel on toimunud islamivõitlejate väljaõpetamine ning nende tegevuse koordineerimine.

Välisriikide sekkumine Afganistani kodusõtta on suuresti tuginenud arusaamale, et lääne päritoluga ideoloogilised voolud, nii marksism-leninism, mis ajendas Nõukogude Liitu kui ka liberaalne demokraatia, millest juhindusid Ameerika Ühendriigid, on progressiivsed ühiskonnavormid võrreldes Afganistani ja islami traditsioonidega ja sellepärast rahva poolt kergesti omaks võetavad. Lääne ideoloogiline mõtlemine on tugevasti mõjutatud Darwini evolutsiooniteooria põhimõtetest, mille järgi areneb ka ühiskond madalamalt vormilt kõrgemale. Praktika, mis on enamasti tõe kriteeriumiks, seda aga ei kinnita ning erinevad rahvad on valmis oma traditsiooniliste väärtuste eest sõdima. Seda kinnitab ka hiljutine “Araabia kevade” protsess, mis vastu ootusi ei toonud võimu juurde läänelikest liberaaldemokraatlikest ideedest mõjutatud jõudusid, vaid suurt populaarsust kogusid hoopis rahvuslike sotsialistide poolt vaenatud islamistid.

[22] OECD. Peacebuilding and Statebuilding. Priorities and Challenges. – OECD, Paris, 2010. http://www.pbsbdialogue.org/documentupload/45454619.pdf (08.07.2014)
[23] Ibidem.
[24] President Bush Addresses the Nation – Washington Post, September, 20, 2001, http://www.washingtonpost.com/wp-srv/nation/specials/attacked/transcripts/bushaddress_092001.html (13.07.2013)
[25] Rubin, B.R. Peace building and state-building in Afghanistan: Constructing sovereignty for whose security? – Third World Quarterly, 2006, 27(1), p.177.
[26] Ibidem, p. 184
[27] Tilly, Ch. Coercion, Capital, and European States, AD 990 – 1992, Oxford: Blackwell, 1992.
[28] Rubin, B.R., 2006, p. 177.
[29] Ibidem, p. 178.
[30] Suhrke, A. Statebuilding in Afghanistan: a contradictory engagement. – Central Asian Survey, 2013, 32 (3), p. 279.
[31] Ibidem, p. 271.
[32] Rubin, B.R., 2006,   p. 181.
[33] Teder, H.L. Riikluse ehitamine: Afganistani jätkusuutlikkus pärast 2014. aastat. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, 2014, lk. 33-34.
[34] Wardak, A., Hamidzada , H. The Search for Legitimate Rule, Justice and a Durable Peace: Hybrid Models of Governance in Afghanistan, – Journal of Peacebuilding & Development, 2012, 7(2). pp. 79-81.
[35] Veermäe, K. Pakistani ajakirjanik Tallinnas: NATOst maha jääv Afganistan pole jätkusuutlik. – Postimees 13.05.2012  http://afganistan.postimees.ee/839648/pakistani-ajakirjanik-tallinnas-natost-maha-jaav-afganistan-pole-jatkusuutlik (08.07.2014).
[36] Endise sõjapealiku ja Talibani valitsuse ministri Jalalludin Haqqani rühmitus, keda arvatakse olevat heades suhetes Pakistaniga. Nõukogude interventsiooni ajal toetasid Ameerika Ühendriigid Haqqanit nagu ka Hekmatyari.
[37] Katzman, K., 2014., pp. 13-16.
[38] Ibidem, p. 13.
[39] 2014 loobus Hekmatyar vastupanust. Valimistel toetas Hekmatyari rühmitus Qutbuddin Hilali kandidatuuri.
[40] Katzman, K., 2014., p. 13.
[41] Wardak, A. Braithwaite, J. Crime and War in Afghanistan. – British Journal of Criminology, 2012, http://bjc.oxfordjournals.org/content/early/2012/12/11/bjc.azs066.full.pdf?keytype=ref&ijkey=afl5aZMqOB4sbWU (08.07.2014), pp. 9-10.
[42] Mölder, H. Iraagi  2003. aasta operatsioon, selle tagamaad ja mõju rahvusvahelisele süsteemile ning Iraagi riikluse arengule. KVÜÕA Toimetised, 2014, 18, lk 59.
[43] Vt. ka Taheri, ,A. Afghanistan, – American Foreign Policy Interests: The Journal of the National Committee on American Foreign Policy, 2009, 31(6).
[44] O’Hanlon, M. 2001. Prudent or Paranoid The Pentagon’s Two-War Plans. – Survival, 2001, No. 1, p. 40.
[45] Walt, S. M. Top 10 lessons of the Iraq War. – Foreign Policy, 20 March, 2012.<http://walt.foreignpolicy.com/posts/2012/03/20/top_ten_lessons_of_the_iraq_war_0&gt;,(02.07.2013).
[46] European Aslym Support Office, 2012.

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2014/Nr6(15),lk. 117-35.

Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni II

@H.M.
Islamism tõstab pead
1960-tel-1970-tel aastatel oli Afganistan veel suhteliselt ilmalik riik ning tema pealinn Kabul nägi neil aastatel üsnagi läänelik välja. Tolle aja Afganistani kohta võime lugeda: “Kabulis ja teistes suuremates linnades käisid tüdrukud koolis, pool tudengitest olid naised ning 40 protsenti arstidest ja 30 avalikest teenistujatest samuti. Naisi võis leida isegi kohtunike ja parlamendisaadikute hulgast. Burkasid sel 1970-teni kestnud nn kuldsel perioodil sagedasti näha ei olnud.”(8) Islamistide suundumine poliitikasse tekkis üsna samaaegselt kommunistliku liikumisega ning tolle aja Kabuli ülikoolis andsid tooni ideoloogilised kokkupõrked marksistlikult meelestatud üliõpilaste, ARDP toetajate, ning islamistide vahel. 1969. aastal rajasid kolm hilisemal ajal Afganistani riikluses juhtivat rolli omanud poliitikut ja sõjapealikku Burhanuddin Rabbani (1940-2011), Gulbuddin Hekmatyar (1947) ja Abdul Rasul Sayyaf (1946) islamistliku rühmituse Ilkhwan al-Muslimin. Peale Daoud Khani riigipööret 1973. aastal erakonnad keelustati ning islamistid sattusid tagakiusamise alla.

Kui šiiitide eneseteadvust tõstis Iraani islamirevolutsioon, siis Afganistani kodusõda aitas poliitiliselt ühendada sunniidi islamiste. Sunniitide konservatiivne vool salafism kogus elujõudu Afganistanis nõukogude vägede vastu võideldes. Salafism seab eesmärgiks tagasipöördumise algislami juurde (salafi – araabia k. esivanemad) ning on eriti mõjuvõimas Saudi Araabias, Kataris ning Araabia Ühendemiraatides, pakkudes identiteediotsingutel visklevates islamimaades teatavat selgepiirilist alternatiivi Lääne mõjudele(9). Salafismis on läänes tuntud kui äärmuslikke meetodeid kasutav liikumine, kuid tegelikult võib seal eristada vähemalt kolme konkureerivat voolu, kes kasutavad erinevaid meetodeid: fundamentalistid (vägivallatu, madkhalistid), aktivistid (poliitiline, põhivoolu salafism) ja džihadistid (võitlev, qutbistid). Džihadistliku salafismi kõige äärmuslikuma voolu qutbismi rajajaks peetakse Egiptuse õpetlast Sayyid Qutb’i (1906-1966), kes oli 1950-tel ja 1960-tel aastatel Moslemi Vennaskonna üks juhte Egiptuses.

Sayyid Qutbi peateos oli 30-köiteline Koraani kommenteeritud väljaanne “Koraani varjus” (Fi Zilal al-Qur’an; In the Shade of the Qur’an). Varem sekulaarne ning edumeelne Qutb pöördus islamismi aastatel 1948-1950 Ameerika Ühendriikides õppides ning Ühendriikides valmis ka tema esimene islamismi propageeriv teos “Sotsiaalne õiglus islamis” (Al-‘adala al-Ijtima’iyya fi-l-Islam; Social Justice in Islam). Aastal 1952 tervitas Qutb nasseristlike “Vabade ohvitseride” liikumise riigipööret ja kuningas Faruki kukutamist Egiptuses, kuid sattus uute võimudega peagi konflikti ning veetis kümme aastat (1954-1964) vanglas, kus tal valmis islamismi poliitiline manifest “Teetähised” (Ma’alim fi-l-Tariq; Milestones). Qutb käsitles islamit kui moraali, õiguse ja juhtimise terviklikku süsteemi, mille šariaadi seadused ja põhimõtted peaksid tagama õiglase riigi ja ühiskonna arengu(10). Sayyid Qutbi laskis president Gamal Abdel Nasser riigipöörde- ning atentaadikatses süüdistatuna 1966. aastal üles puua, kuid tema noorem vend Muhammad (1919-2014) läks Saudi Araabiasse ja õpetas islamiteaduseid Mekkas ning Jeddas, kus tema õpilaste hulka sattusid hilisemad al-Qaeda juhid Osama bin Laden ja Ayman al-Zawahiri. Muhammad Qutbi teost “Islam: valesti mõistetud religioon” (araabia k., Shubuhāt Hawla al-Islām; inglise k. Islam: The Misunderstood Religion) peetakse üheks fundamentalistliku islami teednäitavaks teoseks, mis propageerib islami moraalset üleolekut metsikust Läänest(11).

Sayyid Qutbi jüngrite sekka võib arvata palestiina päritolu õpetlase Abdullah Yusum Azzami (1941-1989), tuntud kui “globaalse džihaadi isa”, kelle nime seotakse sunniitliku islami fundamentalismi toomisega rahvusvahelisele areenile(12). 1979. aastal siirdus Azzam Pakistani, kus ta tegeles Afganistani vastupanuvõitlejate (mujahideenid) varustamisega. Tema varjus saabus sinna ka tollal 22-aastane saudiaraablane Osama bin Laden (1957-2011) ning aastatel 1979-1989 tegelesid Azzam ja bin Ladeniga abi korraldamisega Afganistani islamistlikele vastupanuvõitlejatele ning islami džihadistide värbamisega. Nad rajasid Pakistanis võrgustiku “Kuldne ahel”, mis tegeles finantsabi hankimisega mujahediinidele Saudi Araabiast ja Pärsia lahe riikidest, kuid sealtkaudu liikus Afganistanis võitlevate džihadistini ka abi lääneriikidest.

Qutbismist oli mõjutatud ka 1988. aastal Peshawaris, Lääne-Pakistanis, asutatud Al-Qaeda rühmitus. Peshawarist juhiti nõukogude invasiooni vastu võitlevate mujaheedinide tegevust Afganistanis ning see ühendas jõude, kes huvitusid islami pealetungist kogu maailmas ja džihaadist väärusuliste vastu. Kui Nõukogude väed 1989. aasta alguses Afganistanist lahkusid, siis üritasid Azzam ja bin Laden loodud võrgustikku kasutada üleilmse džihaadi huvides ning selle tarvis asutasidki al-Qaeda. Azzam soovis keskenduda võitlusele Afganistanis, et luua seal islamiriik, aga ta hukkus 1989. aasta novembris Peshawaris korraldatud autopommiplahvatuse tagajärjel. Bin Ladenil olid palju laiemad ambitsioonid ning saavutanud Azzami surma järel juhtpositsiooni al-Qaedas, suunas ta liikumise lääneriikide vastu suunatud globaalsele džihaadile.

Al-Qaeda juhid lahkusid 1990. aastal Pakistanist Saudi Araabiasse, kuid bin Laden saadeti sealt 1992. aastal välja, mille järel seadis al-Qaeda end sisse Sudaanis, kus ta asus üles ehitama džihadistlikku võrgustikku ja kuulutas välja fatwa(13) Ameerika Ühendriikide väekontingendile Somaalias, kui need üritasid 1993. aastal seal rahustada mässuliste sõjapealike võimuvõitluse tagajärjel kaosesse aetud riiki. Rühmitus võttis enda peale vastutuse rünnaku eest Maailma Kaubanduskeskusele New Yorgis 1993. aastal ning autopommiplahvatuse eest rahvuskaardi väljaõppekeskusele Saudi Araabias 1995. aastal. 1996. aastal kolis al-Qaeda Sudaanist Afganistani ja ühines Egiptuse Islami Džihaadiga, mille eesotsas oli Ayman al-Zawahiri. 1998. aastal andis bin Laden välja juba uue fatwa Ameerika Ühendriikide ja tema kodanike vastu ning samal aastal rünnati Ameerika Ühendriikide saatkondi Keenias ja Tansaanias. Kaks aastat hiljem korraldas al-Qaeda rünnaku Ühendriikide sõjalaeva “U.S.S. Cole” vastu Adeni sadamas Jeemenis ning siis järgnes juba nende kõige tuntum terrorirünnak 11.septembril 2001 Ameerika Ühendriikides, New Yorgis ja Washingtonis, kui sai surma ligi 3000 inimest.

Al-Qaeda ei ole religioosne liikumine, vaid religioonile toetuv äärmuslik poliitiline liikumine(14). Sellepärast pole selle liidrite fatwad mitte õiguslikud aktid, vaid poliitilised avaldused, millega islamiusulisi soovitakse poliitiliselt mõjutada ning neid aktsioonidele üles kihutada. Peale 2001. aasta rünnakut Ameerika Ühendriikidele ehitati al-Qaeda ümber niinimetatud “supermani stsenaarium”, millega ameeriklastele ning kogu maailmale esitleti seda kui kõikvõimsat seitsmepealist lohet, mille ühe pea raiumine toob kaasa uute peade kasvamise(15). Siitpeale kujunes al-Qaeda juba kaubamärgiks, mille lipu alla koondusid iseseisvalt tegutsevad jõud mitmel pool üle maailma ning al-Qaeda profiil muutus pigem koordineerivaks ja varustavaks, kui otseselt operatsioone läbi viivaks organisatsiooniks. Tänasel salafistlikul poliitilisel maastikul on al-Qaeda sattunud omamoodi ikooni staatusesse, kelle kaubamärki kasutavad salafistid Põhja-Aafrikas ning Levandis(16). Islamistliku äärmusrühmituse ISIS edu Süürias ning Iraagis on toonud al-Qaeda poolt unistatud salafistliku islami kalifaadi tekke väga lähedale.

Taliban
1986. aastal asendati tadžiki päritolu Karmal ARDP juhina ghilzai pushtude seast pärineva KHADi (Afganistani Riiklik Julgeolekuagentuur) ülema Mohammad Najibullahiga, kellest aasta hiljem sai Afganistani president. Nõukogude väed lahkusid Afganistanist alles glasnosti ja perestroika saabudes jaanuaris-veebruaris 1989 toomata kaasa rahu ning kodusõda jätkus. 16. aprillil 1992 vallutasid mässulised sõjapealikud Gulbuddin Hekmatyari juhtimisel Kabuli, Moskva-meelne Mohammad Najibullah kukutati võimult ning riigis kuulutati välja Afganistani Islamiriik, kuid isegi see ei teinud lõppu kodusõjale, sest Najibullahi vastu sõdinud sõjapealikud hakkasid nüüd võitlema omavahel. Poolte kokkuleppel presidendiks saanud tadžikist islamiõpetlane Burhanuddin Rabbani oli küll tunnustatud teoloog, aga tal puudus riigis laiem poliitiline autoriteet, seda eriti enamusrahvuse pushtude seas. Vastuolude tõttu teiste sõjapealikega ei asunud peaministriks nimetatud ghilzai pushtude sõjapealik ning üks Afganistani vastupanuliikumise legende Gulbuddin Hekmatyar aga kunagi ametisse ning hiljem, varsti peale rahvusvaheliste relvajõudude interventsiooni, alustas ta 2004. aastal koostööd hoopis Talibaniga.

Kestev kodusõda oli suurendanud toetust islamistlikele meeleoludele. Islami õppeasutused medresed tegid edukat propagandat afgaani noorte hulgas Pakistani põgenikelaagrites, pakkudes neile tasuta haridust, majutust ja toitu. Üles kasvasid põlvkonnad, kes olid elanud sõja ajal ja oskasid vaid sõdida. Arvatakse, et Pakistani laagrites õpetati välja umbes 90 000 Afganistani võitlejat(17). Pushtude fundamentalistlik islamiliikumine Taliban tekkis 1994. aastal riigi lõunaosas, Kandahari piirkonnas, kus kunagi kerkis Afganistani riik. Liikumist on selle loomisest saadik juhtinud 1980.-tel aastatel mujahediinide ridades nõukogude vägede vastu võidelnud mulla Mohammad Omar (1959). Taliban kogus kiiresti jõudu ning juba kahe aasta pärast vallutas Kabuli, kukutas võimult Burhanuddin Rabbani valitsuse ning kehtestas riigis teokraatliku šariaadivõimu. Kodusõja järgmises faasis seisid omavahel vastamisi Taliban, millega ühinesid mõned pushtu sõjapealikud ning Põhjaliiga, mille sõjaliseks juhiks kujunes tadžiki sõjapealik Ahmad Shah Massoud (1953-2001), kes hukkus kaks päeva enne rünnakut kaksiktornidele New Yorgis, 9. septembril 2001. Põhjaliiga (täisnimega Afganistani Päästmise Ühendatud Islamirinne) rajati 1996.a. peale Talibani võimuletõusu viie rühmituse poolt: sunniidi tadžikkide Jamiat-e Islami Rabbani ja Massoudi juhtimisel; sunniidi usbekkide Junbish-i Milli Abdul Rashid Dostumi(18) juhtimisel; Talibanile opositsiooniliste sunniidi pushtude Ida-Shura Abdul Qadiri juhtimisel; šiiidi hasaraade Hezb-e Wahdat Mohammed Mohaqiqi ja Karim Khalili juhtimisel; šiiidi tadžikkide ja hasaraade Harakat-e Islami Sayed Hussain Anwari juhtimisel.

Üleilmse terrorismivastase sõja fookuses on Talibani tihtipeale seotud džihadistliku terrorirühmitusega al-Qaeda, kuid kahe rühmituse suhted pole nii üheselt defineeritavad nagu seda mustvalge meediapildi abil sageli esitatakse. Erinevalt globaalse mõtlemisega al-Qaedast oli Taliban huvitatud islamiriigi rajamisest Afganistanis ning tal puudusid kaugemad ambitsioonid islami levitamiseks riigist kaugemal. Talibani ja al-Qaeda juhid olid koos võidelnud Afganistani kodusõjas ja sealt pärinesid nende tugevad isiklikud sidemed, kuigi tagantjärele võib öelda, et mõlemad ajasid Afganistanis oma asja ning Taliban ei olnud al-Qaeda tegevusega vähemalt otseselt seotud. Kui al-Qaeda 1996. aastal Sudaanist lääneriikide survel välja saadeti, siis kolisid nad Afganistani, kus nad nautisid Talibani võimude külalislahkust ning rajasid oma baaslaagrid džihaadi läbiviimiseks. Al-Qaeda rünnak Ameerika Ühendriikide vastu põhjustas rahvusvahelise kättemaksuaktsiooni, rahvusvaheline koalitsioon Ameerika Ühendriikide juhtimisel sisenes 2001. aasta oktoobris Afganistani, Taliban kukutati võimult, kuid kodusõda jätkus.

Peale võimult kukutamist seadis Taliban end sisse Pakistanis ning moodustas vastupanuliikumise juhtimiseks Afganistanis Quetta Shura(19) mulla Omari juhtimisel. Esialgu näis Talibani vastupanu nõrgenevat ja 2003. aastal teatas USA kaitseminister Donald Rumsfeld suuremate sõjaliste operatsioonide lõpetamisest, kuid ajapikku Talibani vastupanu hoopis tugevnes ning võitlused ägenesid, jõudes tippu aastal 2010(20). Väärib märkimist, et võimule tulles asus Taliban võitlema oopiumi kasvatamisega Afganistanis ning 2001.a. tootis Afganistan vaid 11% maailma oopiumitoodangust, kuid kodusõja arenedes on oopiumikaubandus muutunud üheks peamiseks Talibani tuluallikaks, mille abil relvastatakse nende üksuseid. Arvatakse, et praegu toodab Afganistan üle 90% maailma oopiumitoodangust ning oopiumikaubandus annab umbes poole Afganistani SKP-st. Oopiumikaubandusest saadav tulu on aga soodustanud kodusõja jätkumist(21).

[8] Veermäe, K. Miniseelikust burkani. – Postimees-Riigikaitse.ee 23.juuni 2014. http://riigikaitse.postimees.ee/2836465/miniseelikust-burkani (08.07.2014).
[9] Abbas; H., Islam vesus West and the Political Thought of AbdolKarim Soroush. – The Fletcher School Online Journal for issues related to Southwest Asia and Islamic Civilization, Spring 2006.,  p.5.
[10] Dower, J.W. Cultures of War. New York: W.W.Norton/The New Press, 2010, pp. 304-309.
[11] Abou El Fadl, Kh., The Great Theft: Wrestling Islam from the Extremists, Harper San Francisco, 2005, p. 298.
[12] Abdullah Yusum Azzami tegutses kuni 1979. a.-ni Kuningas Abdulazizi Jeddah ülikoolis lektorina.
[13] Fatwa – islami traditsioonis kvalifitseeritud juristi, vaimuliku või õpetlase islami (shariaadi) seadustele tuginev põhjendatud arvamus või tõlgendus.
[14] Mölder, H. “Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes.” Poliitika, riigiteadus, rahvusvahelised suhted 2011 nr.3, lk. 81.
[15] Dower, J.W. 2010., pp. 60-61.
[16] Mölder, H. “Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes.” Poliitika, riigiteadus, rahvusvahelised suhted, 2013 nr.5, lk. 159.
[17] Katzman, K., 2014, pp. 4-5.
[18] Erinevalt paljudest teistest Põhjaliiga liidritest sõdis Dostumi Nõukogude invasiooni ajal valitsusvägede poolel. Afganistani tolleaegne liider Babrak Karmal oli hiljem Dostumi nõunik.
[19] Arvatakse, et Talibani keskus asub nüüd Quetta linnas Balochistani provintsis.
[20] US Congress. Report on Progress Toward Security and Stability in Afghanistan. – Report to Congress, December 2012. http://www.defense.gov/news/1230_Report_final.pdf (10.07.2013).
[21] United Nations Office on Drugs and Crime. Seeds on insecurity: the Afghan opium problem. – Annual Report 2008, http://www.unodc.org/documents/about-unodc/AR08_WEB.pdf (09.07.2014), pp. 17-23.

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2014/Nr6(15),lk. 117-35.

Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni I

@H.M.
Kolmkümmend viis aastat tagasi viis Nõukogude Liit oma väed sisse oma lõunapoolsesse naaberriiki Afganistani, millest kujunes välja “nõukogude Vietnam”, kui tõmmata paralleele Ameerika Ühendriikide sekkumisega Vietnami kodusõtta aastatel 1965-1973. Tuumasõja ohus vältisid külma sõja kaks supervõimu vahetut sõjalist konflikti, kuid katsusid jõudu terves reas käsilassõdades üle terve maailma. Niinimetatud “kolmas maailm” kujunes kahepooluselise rahvusvahelise süsteemi lahinguväljaks, kus süsteemi mõlemad pooled otsesesse konflikti laskumist vältides käsilaste kaudu teineteise vastu relvi täristasid. Korea sõjas 1951-1955 sekkus Nõukogude Liit kaudselt ja Hiina otseselt Põhja-Koread toetades kodusõtta Ameerika Ühendriikide poolt toetatava Lõuna-Korea vastu. Tüüpiline käsilassõda külma sõja ajal peale Korea, Vietnami ja Afganistani konfliktide oli veel mitmenäoline Araabia-Iisraeli konflikt, milles lääneriigid eesotsas Ameerika Ühendriikidega kaldusid toetama Iisraeli ning vastukaaluks sellele pöörasid paljud araabia riigi abi ootavad pilgud teise supervõimu poole, mille keskus asus Moskvas. Kuid tihtipeale vahetasid käsilased ka pooli. Näiteks Etioopia-Somaalia sõjas 1977-1978 pöördus seni sotsialistliku orientatsiooniga Siad Barre valitsus Somaalias lääneriikide poolele, kuna Nõukogude Liit toetas temaga konfliktis olevat Etioopiat.

Püsiv relvakonflikt Afganistanis on vahelduva intensiivsusega kestnud 35 aastat ja kauemgi. Käesolev artikkel annab ülevaate viimase aja maailma ühest ebastabiilsemast kriisipiirkonnast, mis ei ole juba aastakümneid kogenud rahu. Ühtlasi uurib artikkel, kas rahvusvaheline interventsioon on Afganistani ühiskonda stabiliseerinud või on selle tagajärjed olnud perspektiivis pigem negatiivsed. Samaaegselt võib Afganistani konflikti pidada laiemate poliitiliste protsesside kajastajaks nii regioonis kui terves maailmas. Alates 1979. aastast võib täheldada religioosse ideoloogilise voolu islamismi pealetungi Lähis- ja Kesk-Ida ühiskondades, kui rahvuslikule identiteedile rajatud poliitilised liikumised hakkasid kaotama mõjuvõimu usulisele identiteedile toetuvatele liikumistele. Kuni selle ajani olid islamistlikud jõud mänginud Lähis- ja Kesk-Ida riikide poliitilises elus teisejärgulist rolli ning nad ei dikteerinud sündmuste käiku. Teise maailmasõja järel olid Lähis- ja Kesk-Ida riikides tõusnud võimupositsioonidele sarnased jõud neile, kes kujundasid poliitilist maastikku Euroopas: ühelt poolt säilisid traditsioonilised monarhiad (N: Saudi Araabia, Jordaania) ja teiselt poolt tõusid esile paljudes Araabia riikides need monarhiad kukutanud sekulaarsed rahvuslikud-sotsialistlikud jõud (N: Egiptus, Süüria, Iraak, Alžeeria, Liibüa, Tuneesia). Viimaste kõige tuntum esindaja oli kunagine Egiptuse president Gamal Abdel Nasser.

Aastat 1979 võib ajastu kontekstis lugeda märgilise tähendusega murrangupunktiks, sest just sel aastal toimusid neli sündmust, mis on mõjutanud viimaste aastakümnete poliitilisi arenguid Lähis- ja Kesk-Ida piirkonnas ning kaugemalgi. Kõigepealt toimus jaanuaris-veebruaris Iraani islamirevolutsioon, mille käigus sekulaarne läänele orienteeritud šahhirežiim kukutati ning asendati absolutistliku teokraatliku režiimiga usuringkondade juhtimisel, mis konsolideeris šiitliku islamismi. Iraani naaberriigis Iraagis tuli 1979. aasta suvel toimunud paleepöörde käigus võimule senine asepresident Saddam Hussein, kes kukutas senise presidendi, oma sugulase ja parteikaaslase panarabistlikust Araabia Sotsialistliku Taassünni Parteist (Baath) Abdul Hassan al-Bakri. Saddam Husseinist sai sekulaarse rahvusluse viimane mohikaanlane, kelle tõus võimule mõjutas oluliselt sündmuste kulgu regioonis. Tema agressiivsed ambitsioonid mitmete naaberriikide (Iraan, Kuveit) vastu lõppesid lääneriikide interventsiooniga 2003. aastal ning sellele järgnenud kodusõja käigus tugevnesid seni valdavalt sekulaarses Iraagis religioossed identiteedid. Vastureaktsioonina šiiitide mõju kasvule riigi juhtkonnas tekkis seal Iraagi sünnist saadik riiki juhtinud sunniitide islamistlik vastupanuliikumine. Tugeva hoobi rahvuslikele ja sotsialistlikele liikumistele andis 2010. aasta lõpus Tuneesiast alguse saanud ühiskondlik protsess “Araabia kevad”, mis oodatud lääneliku liberaalse demokraatia võidukäigu asemel tõi paljudes riikides võimule just islamistlikud jõud.

Islamistlike jõudude aktiviseerumisest andis märku 1979. aasta novembris aset leidnud sündmus Saudi Araabias, kui sunniidi vahhabiitlikud äärmuslased Juhayman al-Otaybi juhtimisel vallutasid Mekka suure mošee ja hoidsid seda üle kahe nädala oma valduses. Nõukogude Liidu sekkumine Afganistani kodusõtta sama aasta detsembris tekitas sunniitliku islami relvavendluse, kui paljud islamistlikud võitlejad üle maailma läksid vabatahtlikena usukaaslaste eest Afganistani võitlema. Afganistani sündmuste mõjul aset leidnud sunniidi islamistlike võitlejate konsolideerumine tekitas hiljem mitmeid islamistlikke terroriorganisatsioone, neist tuntuimaks ning kurikuulsamaks sai al-Qaeda. Aastatel 2001-2003 Ameerika Ühendriikide eestvõttel toimunud rahvusvahelised interventsioonid Afganistani ja Iraaki pingestasid olukorda regioonis veelgi ning mõjutasid oluliselt rahvusvahelise süsteemi arengut 21. sajandi alguses, andes maailmale mõista, et need ajad, kui maailma saatuse üle otsustati sõjalise jõu abil, hakkavad mööda saama ning külma sõja järgse maailma juhtriigi Ameerika Ühendriikide sõjalisest võimsusest ei piisa, et kogu maailmas kestlikku rahu tagada. Isegi kui mõlema operatsiooni sõjalises algfaasis saavutasid lääneriigid edu, ei suutnud nad mässuliste vastupanu lõplikult murda ja sattusid konflikti hilisemas faasis tugeva rünnaku alla. Ameerika Ühendriikide vägede lahkumine Iraagist 2011. aastal ja NATO-juhitava rahvusvahelise väekontingendi lahkumine Afganistanis 2014. aastal meenutavad vägagi kunagist ameeriklaste lahkumist Vietnamist 1973. aastal, mis lõppes Läänele orienteeritud Lõuna-Vietnami režiimi langemisega mõne aasta jooksul.

Afganistani konflikti eelmäng
Afganistan on ajaloost tuntud kui vallutamatu kindlus Kesk-Ida mägismaal, kes oli aastasadu suutnud võõrvallutajaid tõrjudes säilitada suhtelise iseseisvuse ja elada omaette ning omamoodi. Dareios I ajal sai Afganistanist Ahhemeniidide impeeriumi osa. Aleksander Suure väed jõudsid Afganistani tema India sõjakäigu ajal ning kuni viimase ajani võis Aleksander Suurt pidada ainsaks Euroopa päritoluga vallutajaks, kes oli suutnud Afganistani territooriumi sõjaliselt alistada, kuid temagi kohtas kohalike hõimude tõsist vastupanu ning tal kulus piirkonna alistamiseks neli aastat, aastatel 330-327 eKr. Islam saabus Afganistani araablastega juba 7. sajandil ning esimene teadaolev islami kogukond tekkis 644.a. Heratis. Enne seda ja hiljemgi, 3.-8. sajandini, oli Afganistani territooriumil valitsevaks usundiks budism. Afganistani islamiseerumine kestis aga kaua ning valitsevaks usundiks muutus see alles Ghaznaviidide ajal 11. sajandil. 17. sajandiks oli tänane Afganistani territoorium jagunenud põhiliselt kolme riigi vahel: põhjaosa kuulus Buhhaara khaaniriigile, lääneosa Iraani Safaviidide dünastiale ning idaosa Mughali impeeriumi koosseisu. Sunniitliku Mughali impeeriumi keskusega Kabulis rajas 1504. aastal Tšingis-khaani ja Timuri järglane Babur. Pushtudega asustatud Kandahari piirkond Lõuna-Afganistanis, mis kujunes hiljem Afganistani riikluse hälliks, käis valitsejate vahel käest kätte, kuuludes kord Mughalile, siis jälle Safaviididele(1).

Kõige varem saame Afganistani riiklusest rääkida ehk alates 18. sajandist, kui Safaviidide vastase ülestõusu tulemusena tekkis Afganistani lõunaosas Hotaki impeerium (1709-1738) keskusega Kandaharis. 1738. aastal vallutas vahepeal Iraanis võimule tulnud Afshariidide dünastia valitseja Nader-šahh Hotaki impeeriumi, kuid peale Nader-šahhi mõrvamist 1747. aastal rajas tema väepealik Ahmad-šahh Durrani pushtude Durrani impeeriumi, mida võib lugeda tänase Afganistani eelkäijaks. Oma hiilgeajal hõlmas Durrani impeerium nii tänase Afganistani kui Pakistani territooriumid. 1826. aastal tuli võimule Barakzai dünastia esindaja Dost Mohammad Khan ja see dünastia valitses Afganistani kuni kuningavõimu kukutamiseni 1973. aastal(2). 19. sajandil püsis Afganistan nii Briti impeeriumi kui Venemaa huvisfääris. Nende püüdlused mõlema impeeriumi mõju Kesk-Idas laiendada kestsid kuni 20.sajandi alguseni ja on ajalukku läinud kui “Suur mäng” (The Great Game)(3).

Brittide ambitsioone Afganistanis iseloomustavad kolm Briti-Afganistani sõda (1838-1842; 1878-1880; 1919-1920). Esimeses sõjas said britid hävitavalt lüüa. Teise Briti-Afganistani sõja kirjutas kuulsaks Sherlock Holmes’i lugude autor Arthur Conan Doyle, sest just sellest sõjast võttis Briti kontingendi arstina osa doktor Watson enne kui ta Baker Street’ile kolis. Selle sõja tulemusena õnnestus Briti impeeriumil hõivata kontroll Afganistani välisasjade üle, kuid mitte enamat. 1919. aastal asus Afganistani troonile Amanullah Khan, kes saavutas kolmandas Briti-Afganistani sõjas brittide üle võidu ning taastas riigi täieliku sõltumatuse. Teda võib pidada moodsa Afganistani riigi rajajaks ning reformaatoriks, kes viis riigi välja rahvusvahelisest isolatsioonist ning kehtestas kohustusliku algkoolihariduse nii naistele kui meestele. Suurema osa 20.-st sajandist püsis riik siiski vaikse mahajäänud nurgakesena teel Lähis-Idast Indiasse(4). Peale Mohammad Nadir Shahi lühikest valitsusperioodi (1929-1933) tõusis troonile tema poeg ja viimane Barakzai dünastia kuningas Mohammad Zahir Shah (valitses 1933-1973; eluaastad 1914-2007). Zahir Shah viis läbi riigi aeglast moderniseerimist, suhteid rahvusvahelise kogukonnaga tihendati ning Kabuli rajati ülikool. 1964. aastal võttis Afganistan vastu esimese põhiseaduse, mis nägi ette parlamentaarset monarhiat, vabu valimisi, inimõiguste, naiste õiguste ja üldise hääleõiguse kehtestamist. Afganistanil olid juba siis head suhted Nõukogude Liiduga, kelle abil ehitati riigi põhja- ja lõunaosa ühendav Salangi tunnel ja Bagrami lennuväli Kabuli lähedal(5).

Afganistan, nagu mitmed teisedki piirkonna riigid, ei ole mitte klassikaline rahvusriik, vaid paljude erinevate etnoste kogum, kelle lojaliteet oli suunatud riigi monarhile. Afganistanis pole kunagi eksisteerinud tugevat riigivõimu ning ta on olnud erinevate hõimude suhteliselt lõdvalt seotud ühendus, kus suur osa võimutäiusest lasub kohalikel hõimupealikel. Alates Afganistani riikluse tekkimisest on riigis juhtivat rolli kandnud pushtud, iraani hõimud, keda on 42% rahvastikust. Kaks kolmandikku neist elab naaberriigis Pakistanis, kus nad kontrollivad keskvõimuga lõdvalt seotud nn hõimuterritooriume riigi lääneosas. Afganistanis paiknevad nad põhiliselt Kabulist idas (ghilzai pushtud) ja riigi lõunapiirkondades (durrani pushtud). Riigi arengut on tugevasti mõjutanud ka dari-keelsed tadžikid, keda Afganistanis elab isegi rohkem kui naabruses asuvas rahvusriigis Tadžikistanis. Tadžikid moodustavad enamuse Kabulist põhja jäävates provintsides, aga samuti mitmes teises Põhja-Afganistani piirkonnas (Herat, Mazari-e-Sharif). Teised olulised vähemusrahvused on usbekid ja šiitlikud hasaraad, mõlemaid umbes 9% rahvastikust, kuid riigis elab veel turkmeene, nuristanlasi, aimakke ja belutše. Kõrgmäestiku “pannisaba” riigi idaosas Tadžikistani ja India vahel, mis idast piirneb Hiinaga, asustavad kirgiisid(6).

Tänase riigi kurbmäng sai alguse aastal 1973, kui välisreisil viibinud kuningas Mohammad Zahir Shah (1914-2007) kukutati tema õemehe ja riigi endise peaministri Mohammad Daoud Khani poolt ning riigis kuulutati välja vabariik. See sündmus vallandas poliitilise võimuvõitluse, millesse olid segatud erinevad poliitilised ja ideoloogilised grupeeringud ja 1973. aasta riigipöördest sai alguse “troonide mäng” Afganistanis, mis on kestnud tänapäevani. Juba kuningas Amanullahi valitsemisajal oli Afganistan heades suhetes Nõukogude Liiduga. Paljud Afganistani haritlased omandasid seal hariduse, mille tagajärjena tekkis riigis tugev nõukogude orientatsiooniga kommunistlik liikumine. 1965. aastal rajati marksistlik-leninistlik Afganistani Rahvademokraatlik Partei (ARDP). Peale 1973. aasta riigipööret osales ARDP Daoudi väiksema partnerina riigi juhtimises ja tema mõju oli tugev Afganistani armees. 1970-tel aastatel sattus riik majandusraskustesse, mis süvendas rahulolematust valitsusega. 1978. aastal korraldasid kommunistid Sauri revolutsiooni ning kukutasid ja tapsid president Daoudi. Võimule tulid ARDP valitsus Nur Mohammad Taraki juhtimisel. Aasta hiljem lämmatati Taraki padjaga oma kaasvõitleja peaminister Hafisullah Amini toetajate poolt, kellest sai omakorda riigi uus president. Siitpeale arenes Afganistanis verine kodusõda marksistide ja neile opositsiooniliste jõudude vahel, kuhu kuulus nii monarhiste kui islamiste.

Valitsev Rahvademokraatlik partei oli lõhenenud kaheks rivaalitsevaks fraktsiooniks, kes võitlesid tagatipuks veel omavahel. Radikaalsem Khalq Nur Mohammad Taraki ja Hafisullah Amini juhtimisel toetus pushtudele ning veidi mõõdukamas Parchamis, mille eesotsas olid Babrak Karmal ja Mohammad Najibullah, mängisid olulist rolli tadžikid. 1979. aasta detsembris sekkus mõlema fraktsiooni palvel kodusõtta Nõukogude Liit, kes kukutas võimult Khalqi fraktsiooni, mis toetas sotsialistliku süsteemi kehtestamiseni viivaid radikaalseid reforme ning aitas võimule Parchami fraktsiooni, mis hoidis mõõdukamat joont, toetades aeglasemat üleminekut sotsialistlikule korrale ning Afganistani ühiskonna eripäraga arvestamist. Selline külm arvestus Nõukogude Liidu liidrite poolt viitab seal aastakümnete jooksul kasvanud pragmatismile, milles ideoloogiline taustsüsteem oli vaid kattevarjuks suurriiklikele ambitsioonidele(7).

[1] Vt. Wahab, Sh., Youngerman, B. A Brief History of Afghanistan. New York: Infobase Publishing, 2007, pp. 66-67.
[2] Katzman, K. Afghanistan Post-Taliban Governance, Security and U.S.Policy. – Congressional Research Service. May 29, 2014, http://fas.org/sgp/crs/row/RL30588.pdf (08.07.2014), pp. 1-2.
[3] Barfield, Th. Afghanistan: A Cultural an Political History. Princeton: Princeton University Press, 2010, p. 1.
[4] Allan, N. J. R Defining Place and People in Afghanistan, – Post-Soviet Geography and Economics, 2001, 42(8), pp.  545-560
[5] Katzman, K., 2014, p. 2.
[6] Vt. Barfield, Th., 2010,  pp. 18-30.
[7] European Aslym Support Office. Afghanistan. Taliban Strategies – Recruitment. July 2012. – Country of Otrigin Information Report June 2012. http://www.serviziocentrale.it/file/server/file/EASO%20-%20COI%20report%20Afghanistan.pdf (10.07.2014).

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2014/Nr6(15),lk. 117-35.

Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes III

@H.M.
Richard Ned Lebow ja rahvusvaheliste suhete kultuuriline teooria
Tuginedes vana-Kreeka filosoofidele, eelkõige Platonile ja Aristotelesele, toob Lebow rahvusvahelise keskkonna kujundajatena välja kolm universaalset motiivi, mis avaldavad mõju ühiskondadele ja epohhidele (isu, vaim ja mõistus), millele lisanduvad sageli omaette motiividena veel võimas emotsioon (hirm) ja rutiinsed praktikad (harjumus)(37). Neile motiividele on üles ehitatud rahvusvaheliste suhete praktikas kasutatavate koostöö, konflikti ja riskivõtmise loogikad. Hirmu käsitleb Lebow pigem kui emotsiooni ja eristab seda universaalsetest motiividest nagu isu, vaim ja mõistus(38). Isu on seotud huvidega, vaim on seotud auga ja mõistus on seotud harjumusega. Kui isu ja mõistus on pigem ratsionalistlikud motiivid ning seotud materialistliku maailmaga, siis vaimu ja hirmu motiivid esindavad idealistlikku maailma.

Lebow viitab raskustele, mis takistavad süsteemi hõlmavaid teooriaid. Ratsionalistlikud teoreetilised koolkonnad käsitlevad rahvusvahelisi suhteid universaalsete, ajatute ja muutumatutena ja nad ei ole võimelised arvestama süsteemis toimuvate võimalike muutustega(39). Kui realistid väldivad tähelepanu süsteemis toimuvatele muutustele, siis liberaalid näevad rahvusvahelist ühiskonda progresseeruvana. Konstruktivistid rõhutavad ühiskonna otsustavat rolli toimijate ja nende identiteetide mõjutamisel, kuid nad ei ole suutnud seda asetada kõikehõlmava teooria raamidesse. Lebow nimetab Alexander Wendti pigem strukturaalseks liberaaliks(40).

Tabel 2. Motiivid, emotsioonid, eesmärgid ja vahendid [1]

Motiiv või emotsioon Eesmärk Vahend
Isu (huvid) küllastumine jõukus
Vaim (au) austus au/reputatsioon
Mõistus progress usaldus
Hirm julgeolek võim
Harjumus stabiilsus tavad ja normid

[1] Vt ka ibid, p. 90 (41)

Isu on tugevasti seotud materiaalse heaolu saavutamise eesmärgiga. Juba Platon pidas jõukust isu motiivi põhiliseks väljendajaks Ateenas(42). Materiaalse heaolu eesmärk on sageli esile kutsutud teiste toimijate heaolust. Keegi ei taha elada halvemates tingimustes kui tema naaber või üleaedne. Rahvusvahelises majanduses on isu tekitanud maailmas võitluse turgude pärast, mis on omakorda seadnud eesmärgiks turgude kontrollimise ning konkurentide väljatõrjumise. Evolutsioonilise arengu tulemusena on inimkond jõudnud staadiumi, kus jõukuse saavutamine läbi toodangu ning kaubanduse on osutunu efektiivsemaks, kui seda on pakkunud maadevallutus. Seetõttu on isu sageli seotud huvide prevaleerimisega au üle ning liberaalse maailmavaatega.

Vaim on motiiv, mis põhineb enesehinnangul ja rõhutab subjektide autunnet. Enesehinnang on subjektiivne seisund, mis võib erineda teiste poolt subjektile antud hinnangutest(43). Pinged suhetes teiste subjektidega võivad tõusta kui ühiskonda konsolideeriv vaim on märgatavalt kõrgem või madalam, kui sellele ühiskonnale väljastpoolt antud hinnang. Ajalooliselt on ta olnud liikumapanevaks jõuks ideologiseeritud sõdalasühiskondadele, kelle enesehinnang on kõrge, mistõttu võivad taolised vaimu-ühiskonnad rahvusvahelises süsteemis kergesti konflikti sattuda.

Mõistuse motiivil tegutsevad ühiskonnad on valmis koostööd arendama isegi siis kui see on vastuolus nende otsese omakasuga(44). Hegel on toonud mõistuse välja kui alternatiivi isule, mis peaks meid eemale hoidma küllastumisest õpetama inimesi käituma eetiliselt ja täitma nende kodanikukohust ühiskonna liikmena(45). Tabelis 2 on kolme vana-kreeka filosoofiast pärineva motiivi kõrval välja toodud veel neljas ja viies motiiv – harjumus ja hirm, mida Lebow ei ole kontseptuaalselt käsitlenud just päris samades kategooriates kui kolme põhimotiivi. Harjumus võib nagu mõistuski motiveerida ühiskonda ratsionaalselt käituma, kuid erinevalt mõistusest on harjumus progressi pigem takistav kui õhutav motiiv, mis viitab teatavale inertsusele.

Hirmu ei ole Lebow samuti paigutanud põhimotiivide hulka, kuna ta tuleneb ühiskonna julgeolekuvajadusest ning esitab reaalsuse pähe inimkonna ettekujutamisvõimet tõenäolise või võimaliku sündmuste arengute kohta(46). Hirmu poolt domineeritud maailmas ei pruugi konfliktid olla nii sagedased kui vaimu domineeritud maailmas, sest eesmärkide ja vahendite kasutamine hirmust üle saamiseks on ratsionaalsem kui identiteedi au väärtustavates ühiskondades. Hirm ühise vaenlase ees võib teatud tingimustel soodustada isegi koostööd, kuigi see koostöö pole püsiv ja kestab tavaliselt sama palju aega kui oht.

Lebow seob kolm suurt ratsionalistlikku koolkonda just isu motiiviga. Liberaalid eeldavad, et toimijad (inimesed ja riigid) soovivad saavutada jõukust ning selle nimel on nad valmis kasutama mõistuse motiivi kujundamaks strateegiad ja institutsioone püstitatud eesmärgi nimel. Realistid asetavad toimijate põhilise eesmärgina esiplaanile julgeoleku, lähtudes Thomas Hobbes’i järeldusest, et kuna riigid on pidevas sõjaseisukorras, siis inimesed üritavad leida teid sellest väljumiseks, kaitsmaks nii elusid kui vara. Marksistid tähtsustavad enam ebaõigluse likvideerimist, mistõttu on ka vaimu motiiv nende jaoks isuga võrdselt oluline(47). Liberaalid ja realistid seevastu ignoreerivad vaimu mõju(48).

Ühiskonnas esinevad väärtussüsteemid on võimelised muutuma, kui nad haakuvad muutusteks sobiva motiiviga. Lebow’i kultuuriline teooria aitab paremini lahti mõtestada rahvusvahelistes suhetes toimuvate protsesside tekkemotiive, kus sarnased allikad võivad sageli viia erinevate tagajärgedeni. Vaim (au) ja hirm on identiteedikonfliktide peamised tekkemotiivid. Identiteedikonflikt võib puhkeda rahvuse, religiooni või mõne muu sotsiaalse grupi tasandil, mis ei pruugi rahul olla oma seisundiga ühiskonnas või talle teiste identiteedigruppide poolt antud hinnaga. Rahvusvahelistes suhetes võib identiteedikonflikt puhkeda ka mõne toimija ja süsteemi vahel.

Tsivilisatsioonide kokkupõrge teoorias ja praktikas
Kahekümne esimene sajand on pakkunud näiteid kultuuridevahelise konflikti süvenemisele, mis vähemalt näiliselt on toetanud Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriat. Eeskätt on see väljendunud lääne ja islami tsivilisatsioonide konfliktis, mis tõusis esile möödunud sajandi kahel viimasel aastakümnel, kuid on käesoleval sajandil veelgi süvenenud tänu 2001. aasta terrorirünnakule New Yorgile ja Washingtonile, konfliktidele Iraagis ja Afganistanis ning araabia identiteedi väljatõrjumisele islami identiteedi poolt Palestiina ja Iisraeli konfliktis.

Rahvused ja religioonid kipuvad tänapäevalgi olema kõige määravamad, kuid samal ajal kõige haavatavamad kultuurilise identiteedi kandjad. Identiteedigrupid võivad olla vahenditeks poliitika teostamisel ning neid saab edukalt kasutada mingi huvigrupi poliitiliste ambitsioonide elluviimiseks. Vahet tuleb teha religioonil ja religioossel ideoloogial nagu ka rahvusel ja natsionalistlikul ideoloogial. Politiseeritud religioon on ideoloogiliselt ülesehituselt sarnane natsionalismiga, kus poliitiline solidaarsus samastub teatud usuvooluga, mitte rahvusgrupiga nagu natsionalismi puhul. Religiooni politiseerimine – religiooni kasutamine poliitilistel eesmärkidel – on olnud maailma ajaloos üsna tavapärane nähtus, millest ei ole puutumata jäänud pea ükski vähegi laiemalt levinud religioon. Läänemaailma ajalugu pakub hulgaliselt kristliku ekspansionismi näiteid, võtame või ulatuslikud ristisõjad, kuid kindlasti pole religiooni politiseerimine omane ainult kristlusele või islamile. Budistliku ekstremismi ilminguid võib kohata näiteks mõnede Sri Lanka terroristlike gruppide tegevuses, kuid ka Jaapani terrorirühmitus Aum Shinrikyo on saanud mõjutusi budismist ning hinduismist.

Religioosseid konflikte võib lugeda sellisteks, kus vägivalla kasutamine on sagedasem ja ulatuslikum kui teiste etniliste-kultuuriliste konfliktide puhul, sest religioonil on maailmavaatena kalduvus fundamentaliseeruda, kus ’absoluutse tõe’ nimel hakatakse lähtuma messianistlikest eesmärkidest. Viimasel ajal on religioosset ekstremismi enam seostatud islamiga. Politiseeritud islami läbimurre Lähis-Idas toimus 20. sajandi lõpus, kui ta hakkas välja tõrjuma sekulaarset araabia natsionalismi. Lääne ja islami tsivilisatsiooni vastasseisu tugevnemise võib dateerida 1979. aastasse, kui toimusid kaks murrangulist sündmust, mis aitasid islamiusulistel konsolideeruda: Iraani islamirevolutsioon ja Nõukogude vägede sissetung Afganistani. Need mõlemad sündmused valmistasid ette pinnast lääne ja islami tsivilisatsioonide omavahelisele vastandumisele.

Tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriat üles ehitades on Huntington õigesti järeldanud, et konflikt ei ole universaalne lääne ja muude toimijate konflikt, vaid osalejatel võivad olla paljud üksteisest sõltumatud erihuvid. Lääne ja ülejäänute universaalse vastasseisu kontseptsioon tuleneb pigem rahvusvahelise süsteemi lääne- ja Euroopa-kesksusest kui Lääne tsivilisatsiooni erilisest agressiivsusest(49). Tunnistades konflikti olemasolu lääne ja islami tsivilisatsioonide vahel, ei ole see vastandumine sugugi mitte üheselt defineeritav. Tsivilisatsioonidevahelises konfliktis esinevad tegelikult mitmed erinevad vastandused: lääs vs araabia natsionalism, lääs vs sunniidid ja lääs vs šiiidid. Kõik need kolm vastandumist on mõjutatud nii kolme islami tsivilisatsiooni peavoolu (araabia natsionalism, sunniitlik fundamentalism, šiiitlik fundamentalism) omavahelistest vastuoludest.

Pan-arabistlik ideoloogiline liikumine tekkis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses Egiptuses, Liibanonis ja Süürias. 19. sajandi keskel tekkis al-Nahda liikumine, mis oli mõjutatud egiptuse kirjaniku ja teadlase Rifa’a al-Tahtawi (1801-1873) ideedest(50). Kuigi al-Tahtawi pidas islamit üheks araablaste identiteedi kandjaks, oli islam identiteedi määratlejana kaua aega tagaplaanil ega mõjutanud otseselt rahvuslike liikumiste arengut(51). Araabia natsionalismi kõrgaeg saabus peale Teist Maailmasõda ja kestis 1960-70 aastateni. Peale Teist maailmasõda ja koloniaalsüsteemi lagunemist paljudes araabiamaades juhtpositsiooni hõivanud Araabia natsionalism oli olemuselt sekulaarne ja vasakpoolne. Tema tuntumad esindajad olid Gamal Abdel Nasser Egiptuses, Habib Bourguiba Tuneesias, Ahmed Ben Bella ja Houari Boumedienne Alžeerias, Yassir Arafat Palestiinas, BAATH parteid Süürias ja Iraagis. Selle põlvkonna järglaste troon lõi tugevasti kõikuma 2010-2011 rahutuste tagajärjel, mis viisid võimult Tuneesia presidendi Ben Ali ning Egiptuse presidendi Hosni Mubaraki ja asetasid surve alla Liibüa liidri Muammar al-Gaddafi ja Jeemeni presidendi Ali Abdullah Salehi, kes on just selle põlvkonna järeltulijad.

Sekulaarset araabia natsionalismi ja politiseeritud islamit ühendab läänevastasus, kuid siseriiklikult on nad tavaliselt olnud tugevas poliitilises opositsioonis. Kuigi lääne liberaalne demokraatia jäi paguti hätta araabia sekulaarse natsionalismiga suhtlemisel, oli ta potentsiaalse koostööpartnerina palju mugavam kui politiseeritud islam, sest mõlema, nii lääne liberaalse demokraatia kui araabia sekulaarse natsionalismi, ideoloogiline vundament lähtus osaliselt sarnastest printsiipidest. Peale Teist maailmasõda vindunud Lähis-Ida konflikt ja lääne toetus Iisraelile takistas koostööd araabia natsionalistidega ning tekitas toetusbaasi kultuuriliselt palju kaugemale ning enam vastanduvale politiseeritud islamile.

Islami usku ei saa pidada verejanulisemaks kui mõnda teist religiooni. Siinkohal tuleb vahet teha religioossel praktikal ja politiseeritud islamil, kui religioonil põhinevat ideoloogiat kasutatakse teatud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Politiseeritud islamit esindavad teiste hulgas Moslemi Vennaskond Egiptuses, Hamas Palestiinas, Islami Vennaskond Somaalias, Alžeerias, Taliban Afganistanis ning nad on võimelised kasutama hirmu ja au motiive kultuuridevahelise vastasseisu süvendamisel. Nii võeti 30. septembril 2005 Taani ajalehes Jylland-Posten avaldatud karikatuure prohvet Muhamedi kohta kasutusele ajendina tsivilisatsioonidevahelise konflikti lõkkelepuhumisel lääne ja islami maailmade vahel(52). Kui need karikatuurid oleksid ilmunud 30 aastat tagasi, oleks vastukaja olnud tõenäoliselt palju leigem, sest lääne-islami konflikt ei olnud veel jõudnud haripunkti, mistõttu puudus vajadus konflikti õhutava motiivi järele.

Islami ja kristluse vastasseis Euroopas ei ole uus ajalooline nähtus, mille tugevamad väljundid olid Türgi ülemvõim Balkanil (14.-20.sajand), araablaste vallutused Hispaanias (8.-15.sajand) ja Sitsiilias (9.-10.sajand), aga ka eurooplaste ristisõjad „Püha maa“ vabastamiseks (11.-13.sajand). Ajaloolised islami kogukonnad paiknevad mitmetes Ida-Euroopa riikides – Bosnias ja Hertsegoviinas, Bulgaarias, Küprosel, Makedoonias, Montenegros, Venemaal, rääkimata valdavalt islamiusulistest Albaaniast ja Kosovost. Sisserände tulemusena eeskätt Türgist, Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast on islam oma positsioone Lääne-Euroopas viimastel aastakümnetel oluliselt tugevdanud. Islamiusuliste protsent on ületanud 5% piiri Austrias, Belgias, Prantsusmaal ja Rootsis ning on jõudmas 5% künnise lävele Kreeka, Liechtenstein, Saksamaa, Šveits ja Ühendkuningriik(53). Demograafilise olukorra kiire muutumine on soodustanud kultuurikonflikti identiteedigruppide vahel ja mis on omakorda toitnud pinnast nii islami kui islamivastase äärmusluse tekkele Euroopas.

Huntingtoni väide tsivilisatsioonudevahelisest kokkupõrkest toetub paljuski konfliktile lääne ja islami tsivilisatsioonide vahel, mis on paljuski ohjamata Lähis-Ida konflikti tagajärg, samal ajal kui lääne ja Hiina sinoistliku tsivilisatsioonide vahel toimub pigem lokiaanlik võistlus. Mitte vähem intensiivsemad ja kohati hoopis laiaulatuslikumad on tsivilisatsioonisised konfliktid. Konfliktid Sudaanis, Somaalias, Lääne-Aafrikas, Venemaa ja Gruusia konflikt – need ei ole tsivilisatsioonidevahelised konfliktid. Al-Qaeda rünnakuga esile kutsutud üleilmne terrorismivastane sõda tekitas võrdusmärgi islamiusuliste ja terroristide vahel, kuid Al-Qaeda ei ole religioosne liikumine, vaid religioonile toetuv äärmuslik poliitiline rühmitus. Nende eesmärk pole islami religiooni või kultuuri tutvustamine ning levitamine, vaid nende eesmärgid on poliitilised, kus vaimu motiiviga manipuleerides süvendati hirmu erinevate kultuuride vahel. Islamiusuliste käitumist oma religioosse identiteedi määratlemisel võidi vastanduvates kultuurides näha kui eelhoiatust terroristlikule tegevusele. Seega on äärmuslusel võime meedia kaasabil dramaatiliselt kujundada teatud ’Meie-rühma’ grupiidentiteeti ’Teiste’ hulgas, isegi kui äärmusrühmituse tegelik mõju identiteedigrupile on valdavalt marginaalne.

Kokkuvõte
Kui me jälgime rahvusvaheliseid suhteid pikemaajalisemas perspektiivis, siis ei saa me neid käsitleda universaalsete, ajatutena ja muutumatutena, vaid nad on sõltuvad paljudest kompleksse päritoluga universaalsetest ja lokaalsetest motiividest. 17. sajandi rahvusvaheline süsteem erineb tunduvalt Napoleoni-järgses Euroopas 1815. aastal kehtestatud ’Euroopa kontsertist’, mis jälle omakorda erineb 20. sajandi Versailles’i süsteemi ja külma sõja aegsetest rahvusvaheliste suhete korraldusest. Rahvusvaheliste suhete evolutsiooniline areng stabiilse rahu suunas on toimunud käsikäes tagasilöökidega, suurte sõdade ning vastasseisudega, mistõttu ei saa me rääkida sihikindlast liikumisest progressi suunas. Emotsionaalsed motiivid (vaim, hirm) ei mõjuta rahvusvaheliste suhete arengut vähem kui ratsionaalsed motiivid (isu, mõistus).

Rahvusvaheliste suhete süsteemne areng ja stabiilsus on sõltunud paljuski sellest, kuivõrd on erinevad toimijad on ennast kehtiva süsteemiga identifitseerinud. Kollektiivseid identiteete on palju ning eri tasanditel, mistõttu on olemas laialdane sotsiaalne baas erinevate identiteedikonfliktide tekkeks. Kultuuriliste konfliktide osakaal maailmas on suurenenud teiste eeskätt universaalsetele ideoloogiatele rajatud identiteedikonfliktide (nt marksism) arvelt, kuid tsivilisatsioonidevahelisest konfliktist on praegu veel ennatlik rääkida, sest tsivilisatsioonisolidaarsusel välja kujunenud identiteedid ei ole väga tugevad. Sellegipoolest suudavad kultuuriline relativism ning sellest lähtuvad teooriad haarata mitmeid kaasaja ühiskonna valupunkte, mille seletamisega ratsionalistlikud teooriad on hätta jäänud.

Süsteemi ja toimija kultuuriline kooseksisteerimine on mõjutatud vastastikuselt. Kui toimija kultuuriline identiteet erineb tunduvalt süsteemi või süsteemis paiknevate teiste toimijate kultuurist, siis on tõenäsus sattuda nendega konflikti suurem. Üleilmastumise ja suureneva vastastikuse sõltuvuse protsesside peatamine on ilmselt ebareaalne ja sellepärast on kultuuriline relativism multikultuurses keskkonnas ellujäämiseks nii kasulik kui vajalik, sest ta aitab mõista ka ’Teiste’ identiteedivajadusi ning arvestama võõrast identiteedist lähtuvate motiividega. Multikultuurses keskkonnas on mõistlik ’isu’ taltsutada, hoiduda partneri ’vaimu’ solvamast ning mitte lasta end alla neelata kõikvõimalikel ’hirmudel’.
(lõpp) A.D.2011

37 Lebow R.N, A Cultural Theory of International Relations. Cambridge: Cambridge University Press, 2008, pp. 4-6
38 Lebow, R.N., pp. 89-90
39 Ibid, p. 2
40 Ibid., p. 3
41 Vt ka ibid, p. 90
42 Ibid, p. 72
43 Ibid, p. 63
44 Ibid, p. 77
45 Ibid, p. 82
46 Ibid, p. 89
47 Ibid, p. 60
48 Ibid., p. 558
49 Huntington, S.P., lk. 233
50 Rifa’a al-Tahtawi oli Pariisis õppinud Egiptuse kirjanik ja õpetlane, kes muuhulgas üritas islami põhimõtteid lõimida tolleaegsete Euroopa ühiskonnateooriatega.
51 Panarabistliku liikumise lätetega olid seotud paljud araabia kristlased, teiste hulgas Jurji Zaidan (1861-1914), Constantin Zureiq (1909-2000) ja Michel Aflaq (1910-1989).
52 Lääne tänapäeva sekulariseeritud kultuuris ei ole religiooni pilamine eriline patt, võtame kasvõi Jean Effeli karikatuursed lood maailma loomisest.
53 http://www.islamicpopulation.com/Europe/europe_islam.html

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2011/Nr3(12), lk. 65-82.

Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes II

@H.M.
Motiivid ning nende väljundid – huvi, au ja hirm
Kui kultuur esindab teatud väärtushinnanguid ning identiteet on enesetunnetuslik paradigma, mis rõhutab ühtsele väärtussüsteemile rajatud kollektiivset solidaarsust, siis motiivid annavad identiteedile väljundi. Rahvusvahelistes suhetes suunavad motiivid toimijate tegevust multikultuurses keskkonnas. Lebow seob riiklikke huvisid ’isu’ motiiviga(24). Ratsionalistlikud teooriad väidavad, et riikidel on huvid, millest lähtuvad ka nende poliitilised doktriinid, kuid need jäävad toimijate kultuurilisest identiteedist mõjutamata. Realistid peavad riiklike huvide juures määravaks ellujäämist ja julgeolekut anarhilises süsteemis. Liberaalidele on oluline majanduslik kasv ning jõukuse ja heaolu edendamine. Riiklik identiteeditunnetus, patriotism, võib teatud situatsioonides solidaarsust suurendada, aga riigid on väga harva monoetnilised ning kujunenud hoopis teistsuguste protsesside tulemusena kui näiteks rahvused, mistõttu riiklik identiteet ei pruugi alati kattuda rahvusliku identiteediga ning riiklikud huvid samastuda rahvuslike huvidega.

Au on olnud ratsionalistlike kategooriate järgi kõige raskemini määratletav paradigma ning on tihedasti seotud ’vaimu’ motiiviga, mistõttu on teda kvantitatiivsete meetoditega raske mõõta. Au, nagu ka hirm, on paljuski emotsioonidele toetuv motiiv, mis rõhutab selliseid eneseidentiteedile toetuvaid väärtusepõhiseid kategooriaid nagu uhkus, eneseväärikus ja positsioon ühiskonnas. Nii on ’au’ traditsiooniliselt väärtustanud sõdalasühiskonnad ja vastase ’au haavamine’, kuigi see ei too ilmtingimata kaasa materiaalseid kaotusi, on üks sagedasemaid konflikte põhjustanud tegevusi rahvusvahelistes suhetes. Teatud mõttes vastandub ’au’ ’mõistusele’, mis on ratsionalistlik kasule toetuv motiiv.

Teise maailmasõja järel valitsevaks muutunud liberaalne majandussüsteem on aidanud süvendada protsesse nagu üleilmastumine ja kompleksne vastastikune sõltuvus ja rajanud teed liberaalsele riigile, mis on olemuslikult multikultuurne ning mõjutatud transnatsionaalsete ettevõtete ja vabakaubanduse põhimõtete poolt. Kaasaegne liberaalne riik on ’mõistuse’ motiivil tegutsev ratsionaalne riik, mis üritab leida kompromissi ’isu’ ja ’mõistuse’ vahel ja eristub 19. sajandi traditsioonidele tuginevale rahvusriigi kontseptsioonist, mis väärtustab ’vaimu’ kategooriasse kuuluvaid väärtusi ning on loomult konservatiivne ja alalhoidlik. Liberaalne riik on välja kujunenud lääne tsivilisatsiooniruumis, kuid globaalselt pakub rahvusriik talle ikka veel tugevat konkurentsi. Kaasaegsed konfliktid kajastavad paljudel juhtudel kahe riigitüübi kokkupuutel paratamatult tekkivat ideoloogilist vastasseisu, kus üks pool soovib olemasolevat väärtussüsteemi muuta ja teine säilitada.

Rahvusriigid koosnevad „rühmadest ja kogukondadest, kellel on erinevad tavad ja veendumused, nende seas ka rühmad, kelle veendumused on üksteisega vastuolus. (25)“ Rahvusriigis on väärtustatud etniline ja kultuuriline identiteet, mis nagu selle riigi poliitiline süsteem ja riiklikud huvid lähtuvad seal juhtpositsioonil oleva etniliselt identifitseerunud kultuurilise kogukonna, põhirahvuse, huvidest. See ei välista teiste rahvusgruppide painemist rahvusriigi territooriumil, kuid nende õigused on delegeeritud põhirahvuse poolt (26). Soov oma traditsioonilisi väärtusi säilitada seob rahvusriigi kokku ’isu’, ’vaimu’ ja ’mõistuse’ kõrval neljanda fundamentaalse motiiviga – ’hirmuga’, mis loob pinnast äärmuslikele liikumistele, olgu see siis religioosne, rahvuslik või sotsiaalne fundamentalism.

Äärmusliikumised hõlmavad oma paljudes esinemisvormides nii politiseeritud religiooni, marurahvuslust kui ka marksistlikku ekstremismi. Äärmuslaste eesmärgiks võib olla maailma parandamine, soov muuta ta oma ideaalidele vastavaks, ning selle tarvis on nad valmis kasutama vägivalda, sest konsensuslike meetmete abil pole võimalik soovitud ideaalmaailmu luua. Messianism ja äärmuslikud poliitilised meetmed sobivad omavahel kokku. Suutmatus kohaneda olemasoleva maailmaga ning mõtteviiside paljususega võib äärmuslasi traditsiooniliste väärtuste kaitsmise sildi all kihutada poliitilistest vahenditest loobumisele ning äärmuslike vahendite kasutamisele. Pärast 11. septembril 2001 Al Qaeda poolt initsieeritud rünnakuid New Yorgile ja Washingtonile tõusid fookusesse islami identiteedi nimel sooritatud terroriaktid, mis justkui kinnitasid tsivilisatsioonidevaheliste konfliktide aktuaalsust.

Äärmuslik tegevus ei viita iseenesest veel laiaulatuslikule tsivilisatsioonide vahelisele vastasseisule ning jääb tavaliselt poliitiliselt marginaalsete rühmituste või indiviidide tasandile. Käesoleva artikli kirjutamise ajal toimus teatud reaktsioonina islamiäärmusluse aktualiseerumisele Norra paremäärmuslase Anders Behring Breiviki sooritatud terroriakt Norras, Oslos ja Utøya saarel. Samalaadseid „tõe ja õiguse“ eest võitlejaid on maailm ikka ja jälle kohanud. 1998. aastal korraldas Timothy McVeigh Oklahoma Citys pommiplahvatuse, mis tappis sadu inimesi. 20. juulil 2011 hukati Texase osariigis mürgisüstiga 41-aastane Mark Stroman, kes kättemaksuks 11. septembri eest ründas ja tappis isikuid, keda pidas araablasteks. Kuna äärmuslaste sotsiaalne kandepind pole sageli lai, siis meediaajastul kasutavad nad vägivalda tähelepanuvajaduse eesmärgil, mis aitab nende ekstremistlikke vaateid kogu maailmale tutvustada. Seda tõestas ka Breiviki juhtum.

Samuel Huntington on märkinud, et Lääne tsivilisatsiooni sekkumine teiste tsivilisatsioonide asjadesse on lähiajal kõige suuremat ohtu kujutav üleilmse ebastabiilsuse ja konflikti allikas. Identiteetide vastasseis võib esineda paljudel erinevatel tasanditel, kuid samas ei ole ühisesse tsivilisatsiooni kuulumisele tuginev identiteet just mitte kõige sagedasem rahvusvahelise konflikti tekkeallikas(27). Palju kergemini võivad konfliktid puhkeda ühte tsivilisatsiooni paigutuvate väiksemate kultuuriliselt erinevate identiteedigruppide vahel, kes peavad jagama ühist geopoliitilist ruumi. Konfliktid sunniidi ja šiiidi kogukondade vahel islami tsivilisatsioonis, etniliste gruppide vahel aafrika tsivilisatsioonis, budistlike singaleeside ja hinduistlike tamilite vahel Sri Lankas ning mitmed konfliktid õigeusklike kultuuride vahel Kaukaasias(28) ei kattu just Huntingtoni tõmmatud tsivilisatsioonide piiridega.

Emotsionaalsed kategooriad (au ja hirm) ei mõjuta identiteedi kujundamist vähem kui ratsionalistlikud kategooriad (huvid ja mõistus) ja sel põhjusel on identiteedikonfliktid sagedased nähtused ka rahvusvahelistes suhetes. Emotsionaalseid kategooriaid rõhutavaid identiteedikonflikte on ka keerulisem ohjata kui ratsionalistlikel motiividel tekkinud riikidevahelisi vastasseise, sest viimaste puhul on pea alati võimalik leida mõlemale poolele sobivaid kompromisse, kui ainult mõlemad pooled on valmis selliste kompromisside tarvis töötama ning absoluutse kasu nimel loobuma suhtelistest kasudest. Emotsionaalset kahju hindamine on tavaliselt raske ja selle ümberarvutamine ratsionalistlikesse kategooriatesse sõltub subjektiivsetest hinnangutest

Alexander Wendt ja poliitiliste kultuuride ideaaltüübid
Rahvusvahelistes suhetes toimuvate interaktsioonide kirjeldamisel võib täheldada erinevaid poliitiliste kultuuride ideaaltüüpe, mis esitavad süsteemile või süsteemi sees tegutsevale allsüsteemile omast käitumismudelit. Need ideaaltüübid konkureerivad omavahel ning põhinevad konfliktil, võistlusel ja koostööl. Süsteemi tasandil tõi Alexander Wendt välja kolme poliitilise kultuuri ideaaltüüpi: hobbesiaanliku, lokiaanlikku ning kantiaanliku kultuuri, mis määravad paljuski ära ka rahvusvahelise süsteemide toimimise loogika(29). Kui hobbesiaanlikud ja lokiaanlikud kultuurid rõhutava vastavalt konflikti ja võistluse kesksust süsteemisiseste toimijate vahel, siis kantiaanlik kultuur väärtustab koostööd ja jagatud identiteeti.

Kolme kultuuri lähtealused on seotud briti filosoofide Thomas Hobbes’i ja John Locke’i ning saksa filosoofi Immanuel Kanti töödest. Thomas Hobbes esitas oma ideelise platvormi teoses „Leviathan“(30). Ta käsitles maailma kõikide sõjana kõikide vastu, anarhilise süsteemina, kus kõik võitlevad oma õiguste eest. John Locke tegutses juba sajand hiljem, kui kaubanduslike suhete areng riikide vahel suurendas nende koostööd ning vastastikust sõltuvust. Locke nägi maailma pigem võistlevana kui võitlevana. Veel hiljem, 1795. aastal, püstitas Immanuel Kant essees „Zum ewigen Frieden“ juba idee igavesest rahust ning nägi suuremat perspektiivi riikidevahelises koostöös ning tuli välja vabariikide konföderatsiooni ideega(31).

Hobbesiaanlik kultuur vaatleb maailma lähtudes iseenese väärtushinnangutest ja on lahutamatult seotud ’Meie-Teised’ vastandusel põhinevate ideoloogiate nagu natsionalism viljelemisega. Hobbesiaanliku kultuurist tuleneb ka hirmukultuur, mis on olnud üks peamisi klassikalise julgeolekudilemma tekkemotiive. Lokiaanid erinevad Wendti järgi hobbesiaanidest selle poolest, et vastandumisel nad ei käsitle vastaseid kui vaenlasi, vaid kui rivaale ning tunnistavad vastaspoole õigust „elule ja vabadusele“, aga samuti nende õigust käituda nagu nad käituvad(32). Kantiaanlik kultuur vastandub hobbesiaanlikule ja lokiaanlikule kultuurile, kuna eelistab rahvusvahelistes suhetes koostööd konfliktile, püüdleb sõdadevaba ühiskonna poole, otsib kultuuridevahelist konsensust ja rõhutab üldinimlikke väärtushinnanguid. Rahvusvaheliste suhete ratsionalistlikud teoreetilised koolkonnad esindavad ka erinevaid poliitilisi kultuure. Kui realistide ideed väljenduvad hobbesiaanlikus ja lokiaanlikus kultuuris, siis liberaalide maailma võib kohata kantiaanlikus kultuuris.

Põhiline erinevus hobbesiaanliku, lokiaanliku ja kantiaanliku kultuuritüübi vahel tuleneb nende kultuuritüüpide käitumuslikest erinevustest kollektiivse identiteedi konstrueerimisel. Hobbesiaanlik ja lokiaanlik kultuur rõhutavad kultuuridevahelisi erinevusi, samal ajal kui kantiaanlik kultuur üritab leida ühisosa erinevate identiteetide vahel. Alexander Wendt märgib, et kantiaanlikud riigid käsitlevad teisi riike pigem kui sõpru ja mitte kui vaenlasi (nagu hobbesiaanliku kultuuri puhul) või rivaale (nagu lokiaanliku kultuuri puhul)(33). Wendt nägi rahvusvahelist süsteemi tervikuna progresseeruvana ja pidas kantiaanliku kultuuri kõrgemaks kui lokiaanlikku kultuuri ning lokiaanlikku kultuuri omakorda kõrgemaks kui hobbesiaanlikku kultuuri (34). Alexander Wendti poliitiliste kultuuride ideaaltüübid vastavad rahvusvahelistele süsteemide kultuuridele. Kantiaanlikud süsteemid on mittepolaarsed ja kantiaanliku kultuuri instrumentide hulka kuuluvad demokraatlikul rahul ja koostööjulgeolekul põhinevad režiimid(35).

Tabel 1. Poliitiliste kultuuride ideaaltüübid rahvusvahelistes suhetes [1]

Kultuur Hobbesiaanlik Lokiaanlik Kantiaanlik
Keskkond anarhia anarhia kooslus
Süsteemi nõudmised konflikt konflikt koostöö
Motiivid hirm isu vaim/mõistus
Positsioneerumine ’teiste’ suhtes vaenulikkus rivaliteet koostöö
Sotsiaalsed interaktsioonid sõda võistlus sõprus
Polaarsus polaarsus polaarsus mittepolaarsus
Stabiilsus ebastabiilsus stabiilsus stabiilsus/ebastabiilsus
Doktriinid koalitsiooniehitamine, relvastuse võidujooks, suurema jõuga sidumine tasakaalustamine, neutraalsus, liitlaste otsimine rahu, kompleksne vastastikune sõltuvus

[1] Vt. ka Mölder, H., p. 34

Esmakordselt võib kantiaanliku süsteemi ilminguid täheldada peale Esimest maailmasõda kehtima hakanud Versailles’ süsteemi juures, kus kantiaanlikku süsteemi üritati üles ehitada tuginedes universaalsetele normidele, rahvusvahelisele õigusele ja Rahvasteliidule kui normide täitmist praktikas kontrollivale institutsioonile. Kuigi Teise maailmasõja järgse „külma sõja“ süsteemi ülesehitus oli sarnane Versailles’ süsteemile ning Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile olid asetatud Rahvasteliiduga samalaadsed institutsionaalsed kohustused, toimisid süsteemi sees kaks allsüsteemi: lääneriikide liberaaldemokraatlik allsüsteem, mis oli majanduslikult seotud Maailmapanga, Valuutafondi ja Euroopa Majandusühendusega ning sõjaliselt Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO) ning sotsialistliku bloki allsüsteem, mis tugines vastavalt Vastastikuse Majandusabi Nõukogule ja Varssavi Lepingu Organisatsioonile.

Poliitilise kultuuri domineerimist süsteemi üle ei saa kindlasti käsitleda absoluutsena. Ajalugu on näidanud, et ühe rahvusvahelise süsteemi sees võivad edukalt eksisteerida erinevaid poliitilisi kultuure kasutavad kogukonnad. Kui rahvusvaheline süsteem tervikuna on kantiaanlik, siis ei tähenda see veel, et kõik toimijad ja allsüsteemid (regioonid, keskkonnad) lähtuvad samuti kantiaanlikust poliitilisest kultuurist. Peale „külma sõja“ lõppu on Euroopa lähtunud valdavalt kantiaanlikust kultuurist, samal ajal kui Lähis-Idas domineerib hobbesiaanlik kultuurikeskkond ning Lõuna-Aasias võib täheldada lokiaanliku kultuuri mõjusid(36). Kui selline kultuuriline vastasseis süsteemi ning allsüsteemi (või üksiku toimija) vahel süveneb, võib see muuta süsteemi tervikuna ebastabiilseks.

Wendti poolt kirjeldatud poliitilised kultuurid aitavad mõista rahvusvahelise süsteemi arengut ning näitavad, et kultuurikeskkond võib ajas ja ruumis muutuda. Rahvusvahelise süsteem ei ole peale Westfaali rahu 1648. aastal püsinud konstantsena, vaid paljud identiteedid, normid ja väärtushinnangud on aja jooksul tekkinud, muutunud või kadunud. Hobbesiaanlik keskkond, kus toimus kõikide sõda kõikide vastu, asendus süsteemi stabiliseerides kokkulepetele altima lokiaanliku keskkonnaga. Alates 20. sajandist võib märgata liberaalse kantiaanliku kultuuri süvenevat mõju rahvusvahelisele süsteemile. Kuid süsteemis toimunud muutuste põhjendamisel on Wendt valdavalt jäänud ratsionalistlike seletuste juurde, mis ei suutnud põhjendada paljude protsesside tekkepõhjuseid. See omakorda ajendas Richard Ned Lebow’it otsima neid juba vana-Kreeka filosoofias tuntud universaalsetest motiividest.

24 Lebow, R.N., p. 60.
25 Shweder, R.A., Moraalikaardid, Esimese Maailma liigne enesekindlus ja uued evangeeliumikuulutajad – toim. Harrison L.E., Huntington S.P., Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. Tallinn: Pegasus, 2002, lk. 164.
26 Mölder, H., Rahvusriik ja etnilisus tänapäeva maailmas. – Akadeemia, 9, 1997, nr. 10, lk. 2026.
27 Huntington, S.P., lk. 397.
28 Nt grusiinide konflikt venelaste, osseetide ja abhaasidega, kuigi nii grusiinidel (Adžaaria), osseetidel ja abhaaslastel on ka islami vähemus.
29 Wendt, A., pp. 246-312.
30 http://oll.libertyfund.org/?option=com_staticxt&staticfile=show.php%3Ftitle=585&chapter=89842&layout=html&Itemid=27, vaadatud 17.01.2009.
31 http://www.mtholyoke.edu/acad/intrel/kant/kant1.htm, vaadatud 20.08.2008.
32 Wendt, A. , p. 279.
33 Ibid., pp. 298-299.
34 Ibid, pp. 311-312.
35 Vt. ka Mölder, H., p. 34
36 Frederking, B., Constructing Post-Cold War Collective Security. – American Political Science Review, Vol. 97, No. 3, 2003, p. 367.

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2011/Nr3(12),lk. 65-82.

Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes I

@H.M.
Kahekümnenda sajandi viimastel aastakümnetel rahvusvahelistes suhetes alguse saanud arengud on tõstnud üha rohkem päevakorrale kultuuri- ja identiteediproblemaatika. Koloniaalajastu lõpp tõi kaasa paljude uute ja erinevate kultuuriliste taustadega toimijate (1) ilmumise rahvusvahelisele areenile, kus Euroopa-välised jõud on hõivamas aina olulisemaid positsioone. Kogu planeeti hõlmavad protsessid nagu üleilmastumine, kultuuridevaheline kommunikatsioon ja liberaalne majandussüsteem on mõjutanud vajadust arvestada partnerite kultuuriliste eripäradega, kuid seda globaalse rahvusvahelise süsteemi tingimustes. Hedley Bull teeb vahet rahvusvahelisel süsteemil ja rahvusvahelisel ühiskonnal. Esimese moodustavad rahvusvahelised toimijad siis, kui nad omavad üksteisega piisavalt kontakti ja mõjutavad üksteise otsuseid, teine nõuab ühiste huvide ja väärtuste olemasolu, mis kokkuvõttes viitab teataval ühisidentiteedi tunnetamisele(2). Külma sõja ajal varjas ideoloogiline vastasseis lääne liberaaldemokraatliku ning nõukogude tüüpi marksistliku ühiskonna vahel rahvusvahelise süsteemi multikultuursuse. Külma sõja lõpp ja kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine asendasid ideoloogilised vastasseisud kultuuriliste vastasseisudega.

Kahekümnenda sajandi teisel poolel maailma arengut mõjutanud poliitilised protsessid ei ole jätnud puudutamata teadusmaailma, mis on laias plaanis jagunenud kaheks võitlevaks leeriks ratsionalistide ja kultuuriliste relativistide vahel. Kultuurilised relativistid näevad kultuuri sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku käitumise peamise mõjutajana, samal ajal kui materiaalse huvitatuse printsiibist lähtuvad majandusteadlased, ratsionaalset valikut esindavad poliitikateadlased ja rahvusvaheliste suhete neorealistlik koolkond tuginevad universaalsetele seletustele(3). Universaalsed teooriad(4) said innustust Euroopa ideede levikust üle terve maailma, mis edenes koloniaalsüsteemi tekkimisega ning valdava osa maailmast sattumisega Euroopa suurvõimude mõju alla. Kultuuriliste relativistide läbimurdele sai poleemiliseks avalöögiks Samuel P. Huntingtoni 1993. aastal ajakirjas „Foreign Affairs“ avaldatud artikkel „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“, millele mõned aastad hiljem järgnes samanimeline raamat. Huntington pööras tähelepanu tõsiasjale, et ühtse universaalse süsteemi asemel on maailm jagunenud erinevate kultuuriliste tsivilisatsioonide vahel.

Rahvusvahelised suhted on iseseisva teadusharuna väga noor distsipliin, millega hakati tegelema alles 20. sajandi alguses, peale Esimest maailmasõda, kui Walesi Ülikooli juures Aberystwythis avati briti liberaalse poliitiku lord David Davies’i eestvõttel esimene rahvusvaheliste suhete õppetool(5). Kahe maailmasõja vahel domineerisid rahvusvaheliste suhete uuringutes briti teadlased ning liberaalne koolkond. Teise maailmasõja järel tõusid teadusharus juhtpositsioonile Ameerika Ühendriigid ning realistlik koolkond. Ratsionalistide juhtpositsioon hakkas vähehaaval murenema 20. sajandi teisel poolel, kui reflektsionistlikud teoreetilised koolkonnad, eeskätt konstruktivistid, pakkusid alternatiivi traditsioonilistele ratsionalistlikele koolkondadele nagu realistid ja liberaalid. Kui ratsionalistid uurisid maailma pigem süsteemi tasandil, siis reflektsionistid nägid rahvusvahelisi suhteid toimijate ja süsteemi poolt vastastikuselt mõjutatava protsessina.

Richard Ned Lebow esitas 2008. aastal raamatus „A Cultural Theory of International Relations“ rahvusvaheliste suhete kultuurilise teooria põhialused. Lebow lähtub oma teooria ülesehitamisel eelkõige inimlikest motiividest ja toob vana-Kreeka filosoofilisele traditsioonile toetudes välja kolm inimkonna arengut suunavat motiivi – vaim (spirit), isu (appetite) ja mõistus (reason)(6). Kolmele põhimotiivile pakuvad konkurentsi veel hirm (fear) ja harjumus (habit). Motiivid on universaalsed üldinimlikud nähtused, mis võivad erinevas kultuurilises või ka tsivilisatsioonilises keskkonnas toimida erinevalt. Käesolev artikkel uurib, kuidas on kultuuriline relativism sh kultuuriline teooria mõjutanud arenguid rahvusvaheliste suhete teoorias ja praktikas.

Kultuur ja identiteet
Antropoloogid (nt Clifford Geertz) on seostanud kultuuri ühiskonna eluviisiga: väärtushinnangute, kogemuste, sümbolite, institutsioonide ja inimsuhete kogumiga(7). Kultuur võimaldab viia ideaalid ja praktika omavahelisse seosesse ning aitab leida vastuseid fundamentaalsetele küsimustele: kuidas on määratletud heaolu; kes annab selle jaoks väärtushinnanguid; ning kuidas majanduslikud ja sotsiaalsed mõjurid haakuvad nende kultuurilise taustaga, arvestades, et heaolu ei ole kõigi jaoks alati võrdselt tagatud(8). Kultuuri on sageli seotud mõistetega nagu püsiväärtused ja traditsioonid, mida fundamentalistlikud liikumised on tihtipeale oma kitsaste poliitiliste eesmärkide huvides ära kasutanud. See võib viia eksiarvamusele, et kultuur on midagi muutumatut ja konservatiivset. Veel möödunud sajandi alguses oli suhtumine kultuuri teistsugune. Progressiivsed antropoloogid (nt Franz Boas, Ruth Benedict, Margaret Mead) nägid kultuuri muutuvana(9).

Gabriel Almond ja Sidney Verba on defineerinud poliitilist kultuuri kui ühiskonna uskumuste ja väärtuste kogumit, mis on seotud poliitilise süsteemiga(10). Rahvusvahelistes suhetes mõjutab poliitiline kultuur toimijate taustsüsteemi ja on mitmetasandiline, hõlmates nii universaalsemaid süsteemi kultuure kui ka identiteedipõhiseid strateegilisi kultuure(11). Rahvusvaheline süsteem lähtub talle omasest poliitilisest kultuurist, nagu ka iga toimija evib individuaalset strateegilist kultuuri süsteemiga suhtlemisel – strateegiline kultuur väljendabki üksikute toimijate strateegilisi valikuid süsteemis(12). Süsteemi kultuur ja subjekti strateegiline kultuur võivad teineteist mõjutada ning olla vastastikuses sõltuvuses. Mida suuremad on vastuolud süsteemi kultuuri ja üksiku rahvusvahelise toimija strateegilise kultuuri vahel, seda suuremad eeldused on laiapõhjalise rahvusvahelise konflikti puhkemiseks.

Kultuur levib ka erinevates valdkondades (nt julgeolek, majandus, keskkond), mis on poliitilisest kultuurist tulenevad sotsiaalsete uskumuste ja väärtuste kogumid ja kujundavad toimijate kollektiivset identiteeti nimetatud valdkondades. Iga erineva toimija suhe rahvusvahelisse süsteemi on isikupärane ning ta on ühtlasi spetsiifiline kultuuri kandja. Miks Soome positsioon rahvusvahelises süsteemis on teistsugune kui näiteks Usbekistanil? Ratsionalistlikud koolkonnad kasutavad rahvusvaheliste suhete analüüsis majandusest ülevõetud stiili, mistõttu nad ei pööra piisavalt tähelepanu sellistele motiividele nagu prestiiž või reputatsioon, mida nad tõlgendavad pigem jõuvahekordade tulemusena kui ühiskondlike motiividena(13).

Konstruktivistlikud koolkonnad on toonud rahvusvaheliste suhete analüüsi mõisted nagu normid, uskumused, identiteedid, väärtused ja põhimõtted, mis kõik võivad ühes või teises kontekstis toimijate käitumist mõjutada. Alexander Wendt on kultuuri lahti mõtestanud kui jagatud ideedel põhinevat sotsiaalsete struktuuride kogumit(14). Peter Katzensteini määratlusel tugineb kultuur nii hinnangulistele standarditele (nt normid ja väärtused) kui ka kognitiivsetele standarditele (nt reeglid ja mudelid)(15). Taoliste standardite abil on võimalik otsustada, millised toimijad kuuluvad süsteemi (kultuurikogukonda), kuidas nad tegutsevad ning kuidas nad suhtestuvad üksteisega. Rahvusvaheline süsteem on juba loomupäraselt multikultuurne kogum, mis ühendab paljusid erinevaid kultuurilisi identiteete ja nende kandjaid.

Kultuurilise keskkonna määratlemisel muutub toimija identiteet vägagi oluliseks(16). Filosoofias, poliitikateadustes ja poliitikas on identiteedi konstrueerimine tugevasti seotud vastanduvate sotsiaalsete kategooriatega nagu ’Meie’ ja ’Teised’(17). Omandatud identiteet on osaliselt väljaspoolt identiteedigruppi esile kutsutud spontaanne tunne, mis kujundab teatud grupi inimeste emotsioone ja lojaliteete(18). Identiteet näitab selle kandja kuuluvust kas siis enesehinnangu alusel ’Meie’-gruppi, kuid see võib olla omistatud ka mõne muu hinnanguandja poolt, millega ta liigitatakse ’Teiste’ hulka. Juba George Herbert Mead märkis, et mina-identiteedi kujunemine on orgaaniline vastus ’Teiste’ suhtumisele(19). Identiteet peegeldab kindlasti teatavat kollektiivset solidaarsust, milllele võivad olla omistatud nii positiivsed kui negatiivsed väärtushinnangud.

Sotsiaalse identiteedi teooria kohaselt moodustavad inimesed identiteedigruppe väga erinevatel põhjustel, mis võivad tihtipeale olla ka peale sunnitud(20). Huntingtoni järgi eristuvad inimesed üksteisest erineva päritolu, religiooni, keele, väärtuste ja institutsioonide põhjal(21). Sotsiaalsed identiteedid mõivad mitmel juhul omada ka erinevaid väljundeid, sõltuvalt kultuurilisest keskkonnast, kus seda tarvitatakse. Näiteks võib baski identiteet avalduda Hispaania kultuurilises keskkonnas, kuid lääne kultuurilises keskkonnas võib määravaks muutuda hoopis hispaania identiteet ning globaalses keskkonnas lääne identiteet. Seetõttu võib üks ja seesama indiviid erinevates kultuurikeskkondades omada hoopis erinevaid identiteete.

Alexander Wendt väidab, et kollektiivne identiteet sõltub neljast muutujast: vastastikune sõltuvus, ühine saatus, homogeensus ja enesepiirangud(22). Erinevates kultuurilistes keskkondades võivad need jällegi võtta mitmesuguse kuju. Näiteks 1990-tel aastatel tekkinud Ida-Euroopa identiteet on kujunenud ühise kuuluvuse alusel kommunistlikkusse blokki, kuigi paljude teiste kultuuriliste näitajate järgi võivad selle identiteedi kandjad üksteisest märgatavalt erineda. Samamoodi on ka Baltimaade regionaalne identiteet suuresti kujundatud väliste mõjurite toimel, peegeldades piirkonna geopoliitilist asukohta ja sarnast lähiajalugu, kuigi piirkonda lõhestab identiteedipiir Kesk-Euroopa katoliikliku kultuuri ning Põhja-Euroopa luterliku kultuuri vahel. Paradoksaalselt aitas Balti identiteeti kujundada ühiselt veedetud poolsajand Nõukogude impeeriumis, veel 1930-tel aastatel oli ühine identiteeditunnetus piirkonnas suhteliselt madal, mis takistas ka poliitilis-institutsionaalselt organiseeruda(23).

1 Traditsioonilises käsitluses kõige tuntumad rahvusvahelised toimijad (inglise k. – actor) on riigid, kuid tänapäeval on võib see termin hõlmata ka rahvusvahelisi organisatsioone, valitsusväliseid transnatsionaalseid ühendusi ja ettevõtteid, aga ka üksikindiviide.
2 Bull, H., The Anarchical Society. New York: Columbia University Press, 1977, pp. 9-15.
3 Harrison L.E., Huntington S.P., Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. Tallinn: Pegasus, 2002, lk. xviii.
4 Rahvusvaheliste suhete teoorias põhiliselt liberaalsed ja realistlikud, aga ka marksistlikud koolkonnad.
5 David Davies (1880-1944) oli Briti parlamendi liige 1906-1929 ja tegev Rahvasteliidu asutamise juures.
6 Lebow, R.N., A Cultural Theory of International Relations. Cambridge: Cambridge University Press, 2008, p. 26.
7 Harrison L.E., Huntington, S.P., lk. xix.
8 Rao, V., Walton, M., Culture and Public Action. Stanford: Stanford Universiy Press, 2004, p. 4.
9 Glazer, N., Kultuuri lahutamine koostisosadeks – toim. Harrison L.E., Huntington S.P., Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. Tallinn: Pegasus, 2002, lk. 218.
10 Almond, G., Verba, S., The Civic Culture: Political Attitudes and Democracy in Five Nations, 1963.
11 Strateegiline kultuur kajastab rahvusvaheliste toimijate kultuurilisi valikuid (uskumusi ja väärtusi), mida nad praktiseerivad teatud strateegilises keskkonnas sh rahvusvahelises süsteemis. Vt ka Mölder, H., Cooperative security dilemma – practicing the Hobbesian security culture in the Kantian security environment. Tartu: Tartu University Press, 2010, p. 17.
12 Ibid., pp. 31-32.
13 Katzenstein, P.J., The Culture of National Security. Norms and Identity in World Politics. New York: Columbia University Press, 1996, p. 14.
14 Wendt, A., Social Theory of International Politics. Cambridge: Cambridge University Press, 1999, p. 249.
15 Katzenstein, P.J., p. 6.
16 Konstruktivistliku koolkonna järgi väljendab identiteet teatud valikuid, mida subjekt teeb teatud keskkonnas kas siis vaba tahte alusel või teatavate väliste protsesside toimel ning mille alusel kujuneb lõpuks välja selle subjekti identiteet. Vt ka Schöpflin, G., The construction of identity, 2001, http://www.oefg.at/text/veranstaltungen/wissenschaftstag/wissenschaftstag01/Beitrag_Schopflin.pdf, vaadatud 10.09.2011.
17 Lebow, R.N., Identity and International Relations – International Relations, Vol. 22, No. 4, p. 474.
18 Kellas, J., The Politics of Nationalism and Ethnicity. London: St.Martin’s Press, 1991, p. 15.
19 Mead, G.H., Mind, Self and Society. Chicago: Chicago University Press, 1934, p. 175.
20 Tajfel, H., Human Groups and Social Categories. Cambridge: Cambridge University Press, 1981.
21 Huntington, S.P., Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Tartu: OÜ Fontese Kirjastus, 1999, lk. 32.
22 Wendt, A., p. 343.
23 Siinkohal olgu näitena toodud edutud Balti Liidu moodustamise katsed kahe maailmasõja vahel. Tol ajal hõlmas Balti identiteet kõik endised Vene impeeriumi alad regioonis, sh Soome ja Poola.

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kultuuriline  relativism rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2011/Nr3(12),lk. 65-82.

märts 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.