Brexit – remain or leave? Hääletustulemuste analüüs

@ckrabat
Suurbritannia valija on otsustanud ja brittide 43 aastat kestnud abielu Euroopa Liiduga on eilsega otsa saanud. Kui loetud oli 100% häältest, pooldas Euroopa Liidust lahkumise poolt (Leave) 51,89% hääletajatest ja pooldajate (Remain) arv oli 48,11%.  Piirkonniti toetasid jäämist eelkõige Šotimaa, London koos ümbruskonnaga, Oxford ja Cambridge, tänavune jalgpallipealinn Leicester, Manchester, Liverpool, Leeds, Bristol, Põhja-Iirimaa ja Lääne- ja Lõuna-Wales (Wales tervikuna toetas küll Inglismaad ja hääletas Leave), kuid mujal olid lahkujad ülekaalus. See on mõneti vastuolus ka viimaste arvamusküsitlustega, mis näitasid pooldajate nappi ülekaalu peale Jo Coxi mõrvamist. Sellegipoolest ja hoolimata suurest survest, millega lahkumise pooldajaid hoiatati, tegi Suurbritannia valija irratsionaalse otsuse – isegi võimalik majanduslik langus ja ees ootavad piirangud ei kaalunud üle iseolemise võlu. Leave otsuse taga võis määravaks kujuneda usaldamatus valitsuse ja poliitikute vastu. Boris Johnsonit ja Nigel Faraget usaldati rohkem kui jäämist pooldavaid poliitikuid eesotsas David Cameroni, George Osborne’i ja leiboristide liidritega. Suurbritannias on Euroopa Liitu peetud eliidi projektiks, mis jättis lihtsa inglase sageli külmaks ning euroskeptitsismil on La Manche väina taga juured alati tugevasti maas olnud. Suurem osa majandusteooriatest põhineb eeldusel, et inimesed on ratsionaalsed: tegutsevad enda huvides, kõrvutavad otsuste plussid ja miinused ega tee vigu. Ehk millegi poolt või vastu olemise otsuse langetamisel arvestatakse välja, mis see maksab ja siis otsustakse. Paraku päris maailmas asjad nii ei käi. Väga paljuski võib siin tegemist olla liigiliste iseärasustega. See näitab suurenenud vajadust haritud stultoloogide järele, kes inimestele lollide käitumismudelid lahti seletaks.

Mis ootab saareriiki ees pole just kerge ennustada, sest valdavalt arvati, et Suurbritannia jääb. Lissaboni lepingu artikkel 50 ütleb, et iga liikmesriik saab Liidust lahkuda vastavalt tema enese põhiseaduslikele tingimustele. Üleminekuperiood läbirääkimisteks kestab kuni kaks aastat. Londoni börs jääb nüüd mõneks ajaks kenasti miinusesse, sest investorid panustasid valdavalt jäämisele. Naelsterlingi kurss on peale hääletust teinud läbi ajaloo suurima languse, langedes koguni 8%. Laiemas plaanis võib sellest šokist aga inimkonnale kasu tulla, sest see nõuab reforme ka Euroopa Liidult. Briti eurovastased aga kaotasid olulise argumendi edasisteks valimisteks, sest kui olukord peaks muutuma halvemaks, siis hülgavad nende valijad nad kiiresti. Kui siiani said nad valimatult kogu süü Brüsseli kaela veeretada, siis nüüd peavad nad õppima vastutama. Varikabineti välisminister Hilary Benn on pidanud Cameroni võimulpüsimist peale tänast tulemust  väga keeruliseks ja soovitab tal tagasi astuda. Loogiline, et juhtohjad lähevad nüüd Leave-kampaania juhtide, endise Londoni linnapea Boris Johnsoni ja justiitsminister Michael Gove’i kätte. Spekuleeritakse uue kabineti koosseisuga. Praeguses parlamendi koosseisus on enamuses Euroopa Liitu jäämise pooldajad, seega peaksid loogilise sammuna nüüd järgnema ka uued parlamendivalimised. Paljud Konservatiivse partei euroskeptikud on soovinud Cameroni jätkamist, kuid Nigel Farage nõudis Brexit-valitsust ning lootis, et brittide eeskujule järgnevad teised ja Euroopa Liit laguneb. Lahkumiskampaania on rõhunud peamiselt emotsionaalsetele argumentidele ning tegelenud vähem praktiliste küsimustega nagu Suurbritannia ja Euroopa Liidu kaubavahetus, Suurbritannia ettevõtete osalus Euroopa Liidu turul ning Suurbritannia pankade võime korraldada rahandussuhteid Euroopa Liiduga peale Brexitit.

Põhimõtteliselt võivad Suurbritannia-Euroopa Liidu suhetes kõne alla tulla kolm võimalust. Kõigepealt nn Norra mudel, kui Suurbritannia jääb edasi Euroopa Majanduspiirkonna (EEA) liikmeks, mis säilitab juurdepääsu Euroopa turule ja tööjõu vaba liikumise. See on mõlemale poolele ehk kõige valutum variant. Võidakse minna iseseisva vabakaubanduslepingu peale, kuid selle väljatöötamine on aeganõudev. Euroopa Liidu ja Kanada vabakaubanduslepingu väljatöötamine kestis seitse aastat ning see on siiani ratifitseerimata. Loomulikult saab suhteid rajada Rahvusvahelise Kaubandusorganisatsiooni (WTO) reeglitele nagu need toimivad Venemaa või  Brasiiliaga ning vältida erisoodustusrežiimi tekkimist peale abielulahutust. Euroopa Liidul ei ole samuti lihtne, sest erisoodustusrežiimi andmine võiks toetada sarnaseid eurovastaseid liikumisi teistes liikmesriikides. Saksamaa kaldub toetama pragmaatilisi lahendusi, kuid teised liikmesriigid eesotsas Prantsusmaaga soovivad brittide lahkumise muuta võimalikult ebamugavaks. Nigel Farage on küll lubanud, et võõrtööjõudu ei hakata välja  saatma ning need, kes on praegu Suurbritannias, saavad sinna jääda, kuid samas oli migratsioon Leave-kampaania üks rõhuasetusi loosungi all – Britannia brittidele. Samuti on eurovastased lubanud jätkata farmerite subsideerimist, sest põllumajandust mõjutasid Euroopa Liidu toetused oluliselt.

Šotimaale peaks lahkumisotsus andma aga uue võimaluse uue referendumi korraldamiseks iseseisvuse küsimuses, sest tegemist on asjaolude olulise muutumisega, sest ebaselge seos edasisest staatusest Euroopa Liidus kujunes oluliseks argumendiks lahkumise vastaste seas. Nicola Sturgeon ütles, et Šotimaa peab jääma Euroopa Liitu. Ka Sinn Fein on öelnud, et London on minetanud igasuguse õiguse esindada Põhja-Iirimaa rahva majanduslikke ja poliitilisi huve. Piirkonniti on tulemused praeguse seisuga (Remain/Leave): Eastern 43%-57%, East Midlands 41,5%-58,5%, London 60%-40%, North East 41,5%-58,5%, Northern Ireland 56%-44%, North West 46%-54%, Scotland 62%-38%, South East 48%-52%, South West&Gibraltar 48%-52%, Wales 47,5%-52,5%, West Midlands 41%-59%, Yorkshire&The Humber 41,5%-58,5%. Kohaliku omavalitsemise tasandil pooldasid lahkumist kõige rohkem Boston – 75.6%, South Holland – 73.6%. Castle Point – 72.7%, Thurrock – 72.3%, Great Yarmouth – 71.5%, Fenland – 71.4%, Mansfield – 70.9%, Bolsover – 70.8%, North East Lincolnshire – 69.9%, Ashfield – 69.8%. Vastu olid Gibraltar – 95.9%, Lambeth – 78.6%, Hackney – 78.5%, Haringey – 75.6%, City of London – 75.3%, Islington – 75.2%, Wandsworth – 75.0%, Camden – 74.9%, Edinburgh – 74.4%, East Renfrewshire – 74.3%. Suures osas määras tulemusi Põhja- ja Kesk-Inglismaa hääletaja, kes otsustas lahkuda. Briti Iseseisvuspartei (UKIP) liider Nigel Farage nimetas hääletustulemusi lihtsa inimese võiduks. Küsitlused näitavad, et tüüpiline Leave-pooldaja on madalama haridusega, vanemaealine ja sotsiaalselt staatuselt madalamal paiknev Suurbritannia kodanik. Loomulikult on “põlisbrittide” seas lahkumise toetamine suurem kui seda on sisserännanutel. Analüütikud on tunnistanud, et Remain-tiiva poliitikud ei suutnud kõnetada Briti töölisklassi ja see otsustas. Detailsed tulemused leiate siit.

Updated “The Guardian” blog

http://www.theguardian.com/politics/live/2016/jun/28/brexit-live-cameron-eu-leaders-brussels-corbyn-confidence

(Analüüs jätkub, püsige eetris)

Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda IV – Tsiprase taandumine

@ckrabat
Samal ajal kui teised Euroopa Liidu liikmed arutasid kolmanda Kreeka abipaketi käivitamise üle, otsustas vahepeal vastupanu sümboli staatuse omandanud, kuid lõpuks siiski valitseva majandussüsteemi diktaadile alistunud Kreeka peaminister Alexis Tsipras tagasi astuda ja kui opositsioonil ei õnnestu uut koalitsiooni kokku panna, mis on tõenäoline, kuulutatakse 20. septembriks välja uued parlamendivalimised. Lepingut kritiseerinud SYRIZA vasakpoolse tiiva Vasak Platvorm 25 parlamendisaadikut eesotsas 17. juulil vallandatud valitsuskabineti liikmete, energeetikaministri Panagiotis Lafazanisega, Dimitris Stratoulisega ja Costas Ischylosega astusid erakonnast välja ja moodustasid uue erakonna Rahva Ühtsus (kreeka k. Laiki Enotita), mis võttis nime kunagise Salvador Allende juhitud Tšiili vasakpoolse koalitsiooni järgi. Rahva Ühtsus toetab Kreeka väljumist eurotsoonist ning drahmi taastamist rahvusliku valuutana. 5. juulil läbiviidud referendumil hääletas 61% kreeklastest Euroopa Liidu poolt esitatud abiprogrammi vastu. Arvatakse, et Vasakule platvormile on lähedane Kreeka parlamendi esinaine Zoi Konstantopoulou, kes ei ole siiski veel SYRIZAst lahkunud. Endine rahandusminister Yannis Varoufakis, kes on Tsiprase viimaseid samme teravalt kritiseerinud ja nimetanud, et Tsiprase ego on pannud teda sarnanema de Gaulle või Mitterrand’iga, esialgu uue erakonnaga siiski ei liitunud, küll astus sinna parlamendis SYRIZAt esindanud Londoni ülikooli majandusprofessor Costas Lapavitsas.

Märgid peagi puhkeda võivast kriisist ilmnesid juba 14. augusti varahommikul, kui Kreeka parlament kiitis pärast terve öö väldanud debatti 86 miljardi suuruse abipaketi heaks ülinapilt, 151 häälega 300-st. Kolmanda abipaketi toel suudab riik teha võlamakse Euroopa Keskpangale. Pakett toob kaasa eelarvekärpeid, kuid võimaldab riiki jätkuvalt hoida euroalas, mida soovivad nii peaminister Tsipras kui ka tema võlausaldajad. 20. augustil astus Tsipras tagasi. Päev varem oli Kreeka saanud esimese, 13 miljardi euro suuruse osa abipaketist, millega Euroopa Keskpangale maksti tagasi 3,2 miljardit eurot. Juuli lõpus toimunud küsitluses toetas SYRIZAt 33,6% (eelmistel valimistel jaanuaris 36,3%), Uut Demokraatiat 17,8% (27,8%), To Potamit 6,1% (6,1%), Kuldset Koidikut 5,3% (6,3%), kommuniste 4,2% (5,5%), sotsialiste (PASOK) 3,6% (4,7%), Tsentristide Liitu 3,3% (1,8%), alla 3% künnise jääks valitsuskoalitsiooni väiksem partner parempoolne euroskeptiline ANEL 2,8% (4,8%). Tsiprase toetus oli 61%, kokkuleppeid võlausaldajatega toetas 63% ja jäämist eurotsooni 78% küsitletutest, kuid uued tulijad võivad siin kõvasti vett segada. Teine samal ajal läbi viidud küsitluses leidis 83% küsitletutest SYRIZA on taganenud oma valimisprogrammist ja 76% arvas, et Kreeka kapituleerus võlausaldajate ees. Valdav enamus pidas seda halvaks arenguks. 41% toetas eurotsooni jäämist, kuid 58% arvas samal ajal, et Grexit’it (Kreeka lahkumist eurotsoonist ei õnnestu vältida. Parteide toetusnumbrid olid sarnased teise küsitlusega, vaid ANELile lubati künnise ületamist – 4,1%.

Teatud mõttes iseloomustab siseriiklik kriis Kreekas hoopis maailmavaatelist lõhet ja vastuseisu “suurte diktaadile”, mitte kreeklaste soovi teiste kulul elada nagu meil tihtipeale kiputakse arvama. Suur osa kreeklastest tegelikult ei taha Euroopa Liidu abiprogrammile, millega Kreekale laenatakse raha, et ta saaks uute laenudega vanu võlgu tagasi maksta. Intervjuus ajalehele Kathimerini nimetas Lafazanis eurotsooni diktatuuriks. Paraku jääb uuel erakonnal kõigest vaid üks kuu kreeklaste südamete võitmiseks ning viimased küsitlused ennustavad suurimat toetust hoopis Tsiprase juhitavale SYRIZAle. Eurotsooni rahandusministrite Eurogruppi juhatav Hollandi rahandusminister Jeroen Dijsselbloem toetab Kreeka jäämist eurotsooni ning abiprogrammi jätkumist. Rahva Ühtsus ei sea oma lipukirjaks niivõrd vasakpoolse ilmavaate kui vastuseisu kasinusmeetmetele ja Euroopa Liidu diktaadile, seepärast on tegemist eelkõige eurovastase liikumisega, kuid sellegipoolest on nad riigikesksed, seisavad vastu majanduse erastamisele ning vastupidi, toetavad strateegilise sektori, eelkõige panganduse riigistamist, et viia see ühiskondliku kontrolli alla. Tuttav, kas pole? Paks riik, vali kord ja …

Rahva Ühtsus seisab suurema osa Kreeka võlast kustutamise eest ning soovib koheselt lõpetada laenude tagasimaksed. Võimule tulles tahavad nad ümber korraldada riigi majandussüsteemi, suurendada riigi osalust selles, suurendada tööhõivet ning tagada vaesemale elanikkonnale sotsiaalsed garantiid. Tähelepanu väärivad ka nende radikaalsed välispoliitilised seisukohad, mis toetavad väljumist NATOst, Kreeka ja Iisraeli vaheliste lepete annulleerimist ning sõja ja sõjaliste interventsioonide vastasust. 25 mandaadiga on erakond juba praegu suuruselt kolmas jõud parlamendis ning kui suuruselt teise esindusega konservatiivse Uue Demokraatia liider Evangelos Meimarakis ei peaks kolme päeva jooksul uue valitsuse moodustamisega hakkama saama, saab ka Lafazanis võimaluse valitsuskabinet kokku panna. Aga nagu öeldud, tõenäoliselt ootavad Kreekat peagi ees uued valimised, mis võivad aga vastu kõiki loogilisi konstruktsioone anda valitsevale SYRIZAle veelgi tugevama mandaadi. See, lapsed, on poliitika. Kreeka valitsuskabineti liige Nikos Pappas kritiseeris tugevasti Rahva Ühtsust ning süüdistas neid koostöös Euroopa “äärmuslike jõududega”, kes soovivad Kreeka lahkumist eurotsoonist. Pappas nägi SYRIZA ainsa võimaliku koostööpartnerina peale valimisi ANELi. Tsipras teatas aga, et “revolutsioon ei tähenda põgenemist reaalsest maailmast enda loodud virtuaalmaailma, vaid teede avamist isegi siis, kui neid ei eksisteeri,” viidates, et erinevalt lahkunud opositsionääridest püsib SYRIZA kahe jalaga maa peal. Kas Tsiprase taandumine on poliitiline sõjakavalus või Pyrrhose võit, selgub umbes kuu aja pärast.

SYRIZA pooldajad jaanuaris 2015 valimisvõitu tähistamas

Kreeka võlakriis ja 3B süsteemi agoonia

@ckrabat
Täna pidid 28 Euroopa Liidu liikmesriigi juhid kogunema Brüsselisse, et otsustada – mida teha Kreekaga? Viimasel hetkel asendati see siiski euroala (19 riiki) liidrite tippkohtumisega. Tõenäoline skeem on selline, et Kreekale antakse uut laenu, et ta saaks vanade laenude osamakseid tasuda. Vastutasuks lubab Kreeka oma majandussüsteemi reformida. Kas ta seda teeb, on muidugi iseasi, kuid selline skeem võimaldab vähemalt mingi aja vana süsteemi säilitada, millest Euroopa riigid on alahoidlikult huvitatud. Eesmärk ei ole Kreeka majanduse turgutamine, vaid tema võõrutamine vanadest harjumustest. Kärpeprogrammid ei ole kunagi ühegi riigi majandust elavdanud, kuid see ei ole praegu oluline, vaid see, et Kreeka võlgu tagasi maksaks, isegi kui ta teeb seda Euroopa rahade eest. Mõned euroala riigid (meedia teatel Saksamaa, Soome, Holland, Belgia, Sloveenia, Slovakkia, Eesti, Läti ja Leedu) kalduvad ajutise Grexiti poole – milleks võib olla Kreeka väljumine euroalast esialgu näiteks viieks aastaks, sest 1) Kreeka võlg on liiga suur; 2) Kreeka reformiettepanekud pole piisavad; 3) kreeklasi ei saa usaldada. Soome, mille valitsuskoalitsiooni kuulub euroskeptiline Põlissoomlaste partei, on teatanud, et nemad ei toeta Kreekale uute laenude andmist. Eesti on toetanud siiski läbirääkimiste alustamist Kreekaga.

Kreeka kriis võib aga olla kõigest üks järjekordne tunnusmärk kogu majandussüsteemi agooniast. Viimased kolm-nelikümmend aastat on maailm rõõmsasti nautinud lääneliku 3B (beibed, bemmid, burksid) tarbijakeskse väärtussüsteemi hüvesid, mis konkureerib riigikeskse, kuid tarbijavaenuliku 3K (kolme käsu) süsteemiga (riik olgu paks, kord olgu majas, naabrijuhan ärgu mölisegu) väärtussüsteemiga, mille krahhi nägime 1980-te lõpus Nõukogude Liidus. Teatud mõttes on Eesti olnud 3B süsteemi musterriik. Riigi laenukoormus on püsinud väike, kuid see-eest on Eesti inimesed usinalt kasutanud 3B süsteemi eeliseid ja koormanud end kõikvõimalike laenudega. Mälestused heast buumiajast on sügavasti rahva ajaloolisse mällu sööbinud nagu kunagi räägiti heast “rootsi ajast”. Buumiaegne majandustõus oli aga suuresti rajatud edukale õhumüügile, kui et jätkusuutliku majanduse ülesehitamiseks. Peaaegu iga burksiputka klient muretses endale nooreperelaenuga kasutatud bemari ja hiljem võttis kõvasti SMS-laenu juurde, et nooreperelaenu osamakseid tasuda. Kõik põlluveered ehitati küprokmaju täis, et noored pered ei peaks autos elama. Kreekas oli vastupidi. Riik võttis laenu ning kreeka inimesed üritasid pigem neist osa saada, kui et siis end eestlase kombel isikliku laenuga koormata. Iga vähegi endast lugupidav suguvõsa püüdis saata oma esindaja riigiametisse tööle, sest nii kindlustati kõigile muretu elu ja osadus rasvasest riigipirukast. Patust puhtad ei ole siin aega need, kes Kreekale laenu andsid, sest nemad teenisid sellest hiigelkasumit ja õhutasid kreeklasi vastutustundetule käitumisele. Laenu võtsid rõõmsasti nii sotsialistliku PASOK-i kui ka konservatiivse Uus Demokraatia juhitud valitsused.

3B süsteemi turuloogika on lihtne, mida rohkem laenad, seda parem. Võlakohustustega seotud klient on vabaturumajanduses sama edukalt orjastatud kui riigiori 3K süsteemi puhul, kus riik oma alamalt üleliigse raha lihtsalt ära võtab. Paljud Eestis, isegi need, kes Kreeka peale näpuga näitavad ja ehteestlaslikult tänitavad, on tegelikult kadedad ja tahaksid ise elada samade reeglite järgi kui Kreekas. Võtta laenu, eladsa üle oma võimaluste ning tagasi mitte maksta. Samas, ega keskmise Eesti burksiputka kliendi ja Kreeka riigi seis teineteisest väga ei erinegi. Kreeklastest kliendid on lihtsalt riigi alltöövõtjad, kes elatusid riigi poolt võetud laenust ning kelle arvelt riik peab hakkama võlgu tagasi maksma. Meediast võis lugeda kogenud laenuvõtja on tähelepanekut, et ega laenuandja ei olegi tagasimaksmisest eriti huvitatud, sest inkassoteenuse pealt teenib rohkem. “Laenufirmasid ei huvitagi kliendi tagasimaksed. Nende jaoks oled hea ja vajalik klient vaid juhul, kui jääd võlgadesse ja ei suuda tagasimakseid teostada. Inkassofirma toob sisse rohkem kui tagasimaksete intressid.” Riikide puhul kehtib samasugune loogika. Edukas laen on selline, mida laenuvõtja tagasi maksta ei suuda, sest niiviisi on võimalik talle poliitilisi otsuseid dikteerida ja vähendada tema otsuste suveräänsust.

Tsivilisatsioonide tekkimisel on väärtussüsteemide arengut mõjutanud enim kuld ja mitmed muud metallid, mida on kasutatud väärtuste ekvivalendina. Kuld võeti väärtussüsteemina kasutusele juba Nibiru aegadel, sest nibirulastel olid kulda vaja ja nad olid valmis selle eest maksma. Kui maakad nägid, et kuld nibirulastele hea on, siis võtsid nad selle ka ise kasutusele. Kõige varajasemad kullaleiud pärinevad Iisraelist viiendast aastatuhandest eKr. Kuldmündid võeti kasutusele kasutatusele Väike-Aasias, Lüüdias, u. 500 eKr. Kui eurooplased jõudsid Ameerikasse, siis avastasid nad, et kulda kasutasid väärtussüsteemina mitmed sealsed tsivilisatsioonid, eeskätt asteegid ja inkad. Kullastandard arveldusühikuna võeti rahvusvaheliselt kasutusele 19. sajandil, kõigepealt Briti impeeriumis ja Ameerika Ühendriikides. Esimese maailmasõja ajal asendus kuldmüntidel põhinev süsteem kullakangide süsteemiga. Teise maailmasõja ajal rajatud rahvusvaheline Bretton Woodsi rahanduskokkulepe jätkas kullastandardi kasutamist, kuid viis sisse ka kohalike valuutade konverteeritavuse USA dollari suhtes. Vietnami sõja aegses raskes majanduslikus olukorras 15. augustil 1971 lõpetas president Richard Nixon USA dollari kulla põhise rahvusvahelise konverteeritavuse ning edaspidi dikteeris valuutade väärtuse turg.

1986 võeti kasutusele Big Mac’i indeks, millega määrati riikide ostujõudu ja maailm võttis suuna tarbijaühiskonnale. Mida üks eesrindlik tarbija ikka igapäevaselt ostab, kui mitte burksi? Kulla asemele tulid beibed, bemmid ja burksid ning nii sündis 3B majandussüsteem. Mida rohkem burkse keegi osta jõuab, seda tugevam on tema ostujõud. Kui tarbija jõuab osta mitu burksi, siis jõuab ta endale muretseda ka korraliku bemmi ja selle üles tuunida. Kui mehel on aga korralik tuunitud bemm istumise all, küll ilmub peagi tema omandisse ka ilus tuunitud beibe. Tarbimisühiskonnas valitseb pärisorjuse erivorm, kus senjöörideks on muutunud isandate asemel muutunud pangad. Heaoluühiskonna määrang on selline: kõige ilusamad beibed on meil, kõige suuremad bemmid on meil ja me sööme teistest rohkem burkse. Selline padumaterialistlik maailm aga ei näi olevat eriti jätkusuutlik. Mitmed tarbimisühiskonna ülalpidamiseks vajalikud ressursid on pöördumatult kadunud. Inimkonna arv on vähem kui sajandiga kasvanud kahelt miljardilt seitsmele ja kasvab veelgi. Praeguse tarbimise korral jätkub planeedil sütt 160 aastaks ning naftat ja gaasi keskeltläbi veel 60 aastaks, kuid majandussüsteem soodustab tarbimise suurendamist. Lisaks taastumatute või pikaajaliselt taastuvate ressursside kokkukuivamisele, ülerahvastatusele ja looduskatastroofide jadale, seisame silmitsi aga looduskeskkonna muutumisega ning paljude looma- ja taimeliikide hävimisega. Pingete kasv ning tihenev konkurents allesjäänud ressurssidele pingestab aga julgeolekukeskkonda, kus paljud eelistavad jõudu mõistusele.

Jaan Kaplinski kirjutab, et tootmine, müümine ja ostmine tõusnud tänapäeval tõeliseks religiooniks, nii nagu keskajal missal käimine, pihtimine ja palveränd. 1970-test aastatest peale on kvantiteet turul asendanud kvaliteedi. Toota tuleb võimalikult palju, odavalt ja lühiajaliseks tarbimiseks. Need ajad, kus külmkapp teenis mitmeid inimpõlvi ja pesumasin kestis kauem, kui garantiiaja lõpp, hakkavad läbi saama. Täpselt nii nagu tööturul on muutunud oluliseks mitte ametioskused, vaid müügioskused. Sa ei pea oskama midagi teha, kuid sa pead olema suuteline veenvalt seletama, et sa teed midagi. Kreeklased olid sellise kunsti hästi ära õppinud, mis võimaldas neile kümmekond aastat jõudeelu. Käesoleva sajandi esimese aastakümne teisel poolel alguse saanud üleilmne majanduskriis ei näita vaibumise märke. Isegi seni eeskujulikult majandamisega hakkama saanud Hiina on üle elamas aktsiaturu langust. Tõde on paraku selles, et 3B süsteemi on kõvasti õhku sisse pumbatud, müüdud rohkem, kui see on ostetavate toodetega kaetud ja suur osa maailma riike on end lõhki laenanud. Laenuleib ja laastutuli ei kesta aga kaua ning millalgi tuleb laenuraha tagasi maksma hakata. Kui siis aga peaks selguma, et laenuleib on lihtsalt ära söödud ning uue leiva ostmiseks tuleb veel rohkem laenu võtta, seisamegi silmitsi nende probleemidega, mille ees on Kreeka täna.

Kui Kreeka vastab EI?

@ckrabat
Pühapäeval, 5. juulil, kogunes Kreeka rahvas hääletuskastide juurde, et vastata küsimusele: “Kas peaksime võtma vastu Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Rahafondi eurogrupi kohtumisel 25.06.2015 esitatud leppeplaani, mis koosneb kahest osast: “Reformid praeguse ja edasiste programmide täideviimiseks” ja “Eelneva võla jätkusuutlikkuse analüüs”?” Olgu mainitud, et plaani esitajad on kinnitanud, et kui referendum lükkab ettepanekud tagasi, need enam arutlusele ei tule. Viimased küsitlused ennustavad tasavägist hääletust, kus kasinusmeetmete pooldajad ja vastased on enam-vähem viigis, kuigi alguses oli suurem osa rahvast meetmete vastu. Hirm tuleviku ees võib aga kreeklasi kallutada kompromisside otsingutele. Eestlaste ja kreeklaste vahel on üks põhimõtteline erinevus, kuigi meilgi paljud sooviksid elada nagu Kreekas. Kreekas võttis võlgu riik ja kreeklased elasid riigi laenudest, koormamata end personaalsete laenudega. Harvad polnud juhtumid, kui kogu suguvõsa elas vanaisa pensionist. Iga suguvõsa pidas oluliseks saata mõni esindaja riigiteenistusse, mida loeti heaks investeeringuks. Seda võib nimetada hajutatud riskiks. Eestis on valitsus hoidnud konservatiivset laenupoliitikat, kuid buumiajal võtsid kodanikud julgelt isiklikke laene, iga burksiputka klient muretses nooreperelaenuga kasutatud bemari, kuid siin kehtib – ise võtsid, ise vastutad. Riigi poolt võetud laenud peab kinni maksma maksumaksja, sest riigil endal raha pole.

Tunnistan ausalt, et mina ise küll sooviksin, et kreeklased hääletaksid vastu, kuid mitte sellepärast, et kreeklased jätkaksid oma jõudeelu, vaid pigem sellepärast, et see muudaks olukorra selgemaks. Kui kreeklased peaksidki euroalast lahkuma, ei juhtuks sellest euroalale endale midagi halba ning euro usaldusväärsus pigem tõuseks. Kreeka aga saab võimaluse minna seda teed, mida nad on soovinud, kui valisid SYRIZA riiki tüürima. Kui Kreeka vastab “jah”, siis muudab see tuleviku veelgi ähmasemaks. Peaminister Alexis Tsipras ja kreeklaste uue majanduspoliitika arhitekt rahandusminister Yannis Varoufakis on lubanud jaatava vastuse korral tagasi astuda, kuid see võib segadusi hoopis suurendada. Mis saab edasi? Kas asemele tulevad teised SYRIZA poliitikud? Ametisse astub ebakindlal alusel püsiv tehnokraatlik valitsus, kes ikkagi püsib poliitikute armust? Tulevad uued erakorralised parlamendivalimised? Aga kui need kinnitavad SYRIZA mandaati? Kriisi jätkudes võib halvimal juhul kõik lõppeda sõjaväelise riigipöördega nagu see juhtus 21.aprillil 1967, mis tõi võimule “mustade kolonelide” režiimi eesotsas Georgios Papadopoulosega. Vennasvabariikides Kreekas ja Türgis ei ole sõjaväelaste sekkumine poliitikasse sugugi haruldane nähtus, viimati viis selle 1980.a. läbi Türgi kindral Kenan Evren (suri 97-aastasena tänavu 9.mail).

EI annaks SYRIZA valitsusele võimaluse ellu viia nende enda poliitikat, isegi kui see on ekslik, aga siis nad vastutaksid ka tulemuste eest. Loogiliselt peaks see viima Kreeka lahkumiseni euroalast. Kui Kreeka võtab kasutusele vana rahvusliku valuuta drahmi, läheb selle kurss kohe vabalangusesse, mis muudab olemasolevate lepingute täideviimise keeruliseks, sest seal toimivad arveldused on tehtud eurodes. Kreeka on võlgu Rahvusvahelisele Valuutafondile (IMF) 1,55 miljardit eurot ja Euroopa Keskpangale 2,1 miljardit eurot. Esimese tagasimaksetähtaeg on 30. juunil ja teisel 20. juulil, kuid on tõenäoline, et Kreeka ei taha võlgu tagasi maksta. Kõige suurem oht, mida kardetakse, on ka see, et Kreekast leviv nakkus võib edasi kanduda teistesse majanduslikesse raskustesse sattunud Lõuna-Euroopa riikidesse, eeskätt Itaaliasse ja Hispaaniasse, mille mõju eurotsoonile on märgatavalt suurem. Kui vaid Kreeka peaks eurotsoonist lahkuma, siis ei juhtuks sellest suurt midagi. Tõenäoliselt tuleks suur osa Kreeka võlgu lihtsalt korstnasse kirjutada. Nõrk drahm aga võib Kreeka majandust hoopis elavdada, tulla kasuks turismisektorile ja ekspordile, sest Kreeka ja tema kaubad oleksid teistele palju odavamad. Eurotsooni majanduslikud näitajad isegi paraneksid, tema SKP ühe elaniku kohta tõuseks 1,5%, riikliku sektori võlg väheneks 3,4% ja erasektori võlg 0,9%.

Samas tuleb tunnistada, et hoolimata referendumi tulemustest, pole Eestis väga suureks paanikaks erilist põhjust. Riigikontrolör Ülle Madise sõnul on kaks põhilist laenuandjat. Luksemburgi eraõiguslik juriidiline isik EFSF on Kreekale laenanud ja Eesti üks laenu käendajatest, kuid kõik see, mis saab edasi, nõuab ilmselt jällegi poliitilist otsust. EFSF on kõige suurem laenuandja Kreekale üldse. Välja on laenatud alates 21.veebruarist 2012 kokku 141,8 miljardit eurot, millest 10,9 miljardit ei kasutatud ära ja saadi tagasi. Võla kogusuurus on sellega 130,9 miljardit eurot. Programm lõpetas tegevuse 30. juunil, millega Kreeka jäi ilma kokku 12,7 miljardi euro suurusest laenust, mida neil oli EFSF kaudu võimalik veel saada. Asjatundjad peavad pigem ebatõenäoliseks, et võlausaldajalt tuleb Eestile mingi nõue, sest süsteem on üles ehitatud selliselt, et nii ei peaks juhtuma. Tõenäoliselt läheb Euroopa siin siiski kompromissidele, sest ei soovita eurotsooni ja selle solidaarsust nõrgestada ning leitakse mõni neutraalsem väljund. Teine on Euroopa Stabiilsusmehhanism ESM, kuid sealt ei ole Kreekale veel midagi antud. Kuidas liigub Kreeka edasi peale referendumit, selle kohta on püstitatud mitmeid stsenaariume. Olgu Kreeka hääletuse tulemus milline tahes, kindlasti saab see mõjutama Euroopa arenguid lähitulevikus. Kuuldused Euroopa surmast on Kreeka laenudraama taustal sellegipoolest liialdatud.

SYRIZA valitsuse rahanduspoliitika arhitekt Yannis Varoufakis. Varoufakis on olnud 11 aastat Sydney ülikooli majandusõppejõud ja tal on Kreeka-Austraalia topeltkodakonsus. Pilt aadressilt: http://s1.ibtimes.com/sites/www.ibtimes.com/files/styles/v2_article_large/public/2015/05/10/greece-fiannce-minister-motorcycle.jpg

Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda III – siiras sirtaki ehk Kreeka päästmine

@jolli

Kunagi nähtud sõjafilmis, Steven Spielbergi “Saving Private Ryan“, päästsid kamraadid lahingust reamees Ryanit. Ühes neljalapselises peres oli kolm venda sõjas surma saanud ja õilsad sõjapealikud saatsid rühma sõdureid lahingumöllu, et neljas vend sealt eluga välja tuua.  Loomulikult juhtub nii tavaliselt vaid muinasjutus ja päästetud saamisest palju põnevam oli sellega kaasnev pidev möll ja action, mis tagavad filmile oodatud kassatulud. Reamees Ryan ise ei olnud päästmisest eriti huvitatud, kuid paljud tublid noored mehed said reamees Ryanit päästes surma. Aga keda need statistid peategelase ümber loodud kangelase oreooli taustal ikka niiväga huvitavad, sest stsenaariumisse kirjutatud laibad lisavad filmile dramaatilist põnevust, kuni saabub kulminatsioon ja kõik peale edukalt päästetud reamees Ryani on neile määratud lõpu leidnud. Vaatasin äsja üle ka Mikael Håfströmi suurepärase vanglapõneviku “Escape Plan” märulisuurmeistrite Stallone ja Schwarzeneggeri osalusel. Selles filmis teadvustati vaatajale just hea päästeplaani olulisust, kui oma ala geenius Ray Breslin (Stallone) väljus ka kõige lootusetumatest olukordadest võitjana. Filmis antud mõttetera – sa pead teadma rutiine ja sul peab olema abilisi, kehtib ka muudes olukordades. Peab olema aus väljakujunenud olukorra hindamisel, tuleb püstitada eesmärk – kuhu tahetakse välja jõuda ja välja selgitada vajalikud tegevused eesmärgile jõudmiseks, aga samuti neid takistavad asjaolud. Nii lihtne see ongi!

Kreeka võlakriis on eurooplaste meeli erutanud juba aastaid, vahel meediauudiste esinumbriks paisudes, olenevalt sellest, kas mõni järjekordne abipakett on hellenite poole teele saadetud või vajab see laenu käendajate poolt alles allakirjutamist, ja siis jälle taustale nihkudes. Vastavalt tuulte pöördumnistele räägitakse siis, kas kalli sugulase EMO-sse sattumisest ja eeldatavast peatsest lahkumisest parematele jahimaadele kui sugulased minejale kohe verd loovutama ei kogune või püsib harras rahu ja vaikus ning parafraseerides Mark Twaini: kuuldused Kreeka surmast on tugevasti liialdatud. Taaskord tuleb tegeleda reamees Ryani päästmisega, teha päästeplaane ja valvata hoiustajate raha järgi, et pangad “lõhki” ei läheks. Mark Twainilt pärineb ka kindlasti üks geniaalsemaid pangandussektori kirjeldusi, kui raamatus “Huckleberry Finni seiklused” sealsed kodanikuõigusteta põllumajandustöölised panga asutasid, kõik oma säästud sellele hoiulaenuühistu ühe jalaga pangapidajale viisid, kes seejärel teatas, et pank läks “lõhki” ja hoiustajad kaotasid oma säästud. C’est la vie, selline on elu. Vähemalt finantsilise kirjaoskuse vajalikkus saab lugejale selgemaks. Kreeka puhul ei ole ka pankrot, ehk rahavahetaja ümberpööratud pink, banca rotta, midagi ennenägematut, sest Kreeka ajalugu pakub finantshädade rivi ja Kreeka linnriikide pankrotistumine on ajaloo kestel juba korduvalt juhtunud.

Kreeka tragöödiate etendamisel ei unusta peavoolu meedia esile toomast ka paljude kreeklaste isiklikku traagikat, kes on epopöas nagu reamees Ryani päästjad asetatud statistide rolli. Ärilehest loeme: “Kuus aastat tagasi oli E.B. Ateenas kolme raamatupoe omanik. Neist suurim oli 250 ruutmeetri suuruse müügisaaliga. Nüüd on mehele alles jäänud vaid üks väike, maast laenu täis kuhjatud riiulitega poeke, mis koos oma omanikuga vaevu hingitseb. Raamatukaupmees seisab silmitsi faktiga, et ta ei suuda enam maksta oma kahe maja laenu, mille ta headel aegadel investeeringuna soetas. B. on jõudnud olukorda, kus elektriarved jäävad tihti maksmata, sest raha jätkub vaid elus püsimiseks.” Esitatud kurbmäng on nagu iga teinegi lugu, milles inimesel nii hästi ei lähe nagu sooviks. Millegipärast hakkab aga põhjamaine aju loodetud emotsioonide asemel hoopis faktidega tööle ja tahab hüüda: “Halloo! Nutke mulle jõgi!” Kas kahte buumi ajal soetatud maja ikka saab kutsuda investeeringuks, eriti kui need veel panga omanduses on? Selliseid “investeeringuid” kinnisvarasse on ka Eesti näitel piisavalt. Masu ajal kaotasid sellised veerandi kuni poole oma väärtusest. Ehk võiks enne taolisi investeeringuid avada Robert Kyosaki populaarse rikkakssaamise õpiku “Rikas isa, vaene isa” ja lugeda, mida autori arvates kujutab endast näiteks maja. Kas tegemist on tulude või kuludega? Muidugi, hinnad võivad tõusta ja tähtede hea seisu korral on heas kohas asuvat kinnisvara võimalik kasudega majandada, aga E.B. näitel on maja siiski kulude real, sest tema kanda jäävad laenu osamaksed ja kommunaalid.

Juku-Kalle Raid soovitas 2011. aastal Riigikogus ESM-i eellase, EFSF-iga liitumise arutelul Kreekale raha asemel raamatupidajaid saata. See soovitus tundub olema aktuaalne ka täna. Tõesti, kuhu on kadunud kreeklaste kui osavate kaupmeeste oskus rahaga säästvalt ümber käia? Vanade kreeklaste finantsvõimekusest räägitakse: “See tähendas, et 3000 talenti olid oma väärtuselt 4,5 miljonit tetradrahmi. Selline mündikogus kaalus umbes 78 tonni, olles seega raskem kui näiteks tänapäeva M1 Abrams tank.” Miks võeti vastu otsus Kreekale abikäsi ulatada? Miks me toetame Kreeka võlguelamist, samal ajal kui omal lapsed “puulehti” söövad? Varasemates blogipostitustes oleme juba piisavalt materdanud meilgi laialt levinud neukkumentaliteeti, mis soovitab ka meie riigil piiramatult laene võtta, sest “nii tegevat tõelised riigid” (vt. tõeline mees). On kuulda ka hääli, et milleks meile üldse see eurotsoon koos oma eurorahaga või isegi terve Euroopa liit, paugutame ustega ja astume mõlemast välja! Enne siiski, kui riigina välja astuda, võiks soovitaja väljaastumist treenida eraisikuna, näiteks Eesti-Vene ajutise kontrolljoone taha elama kolides, kus saab puhata nii eurorahast kui ka Euroopa liidust ja tema kaupadest, millele on seatud sisseveokeelud. Arveldada võib aga hoopistükkis aegajalt kampaania korras devalveeritavates rublades või ka paralleelvaluutas dollaris (Baks – släng vene k.), olenevalt siis, kas “feimi, respekti ja sulli” veel pole või on juba kogunenud.

Paraku netikommentaatorlikku elustiili riigile siiski ei tahaks soovitada, sest arutult laenu võttes on ühel päeval meie krediidilimiit läbi, -reiting mudas ja pangad laenuraha enam ei väljasta. Tulenevalt laenaja juba võetud kohustustest on laenamine muutunud väga kalliks, sest pangad küsivad riski eest raha välja laenata ka krõbedat intressi. Otsus Kreeka päästa tehti siiski pragmaatilistel kaalutlustel – lootes, et Kreeka viib läbi reformid, mis riigi majanduse taas käima tõmbaksid. Kulusid (nt. riigiteenistujate palgad ja vanaduspensionid) vähendades ja tulusid (võitlus maksupettuste, nt. deklareerimata ärituludega) suurendades ning riigile kuuluvate varade müügist saadud vahenditega oma majandust ümber kujundades oli Kreeka jõudmas olukorda, kus ta suudab võetud kohustused laenuandjate ees täita. Selleks kulub aega ja riigil peavad ümberkujundamisperioodil siiski vahendid olemas olema, et riik saaks toimida riigina. Peale vasakpoolse SYRIZA valitsuse võimuletulekut, kelle peamine loosung oli, et kasinusmeetmetest loobutakse, oleme olnud tunnistajaks Kreeka valitsuse soovimatusele nn. “troika” ehk sisuliselt riigi saneerija ettekirjutusi täita. Kreeklased ei ole nõus efektiivsemaks muutuma. “Me oleme uhke rahvas”, “võlausaldajad soovivad Kreeka inimesi häbistada” jms kõlab võimule pääsenud poliitikute populaarne retoorika. Erinevate trikkidega, omapoolse plaani puudumisest tipptasemel kokkusaamistel kuni referendumi korraldamiseni, on Kreeka lihtsalt kummi venitanud ja laenuandjate närve testinud, kuni on jõutud tänase olukorrani, kus Kreekale antav abipakett lõppeb 30 juunil ning uue kohaldamist pole ette näha. Kas lõputa õudus või õudne lõpp, kõlab kulunud küsimus? “Praeguseks on selge, et Kreekale lisapikendust, isegi nädalaks, ei antud ning Kreeka delegatsioon on teel koju. Seega on Kreeka pankrot üpris kindel,” kirjutab Maris Lauri.

Kas tuleb Kreeka pankrot? Mis sellega kaasneb? Kes kahjud kannab? Mis juhtub euroga? Uudistest võisime kuulda, kuidas esimesena tehti tühjaks parlamendi juures asuvad pangaautomaadid, sest hääletanud referendumi poolt, lidusid rahvasaadikud kiiresti sularaha välja võtma. Ettevõtte pankrotistumise korral müüb ettevõtte likvideerija ettevõttest järele jäänud vara turul maha ning teatud järjekorra alusel rahuldatakse ettevõtte vastu esitatud nõuded pankrotivara müügist saadud tuludega, niipalju kui see on võimalik. Kui Kreeka oleks ettevõte, võiksime ehk meiegi antud laenugarantiide katteks pretendeerida mõnele Egeuse mere saarele? Põhjamaise Eesti koosseisu lisanduvate uute vahemereliste valduste majandamisest tõuseks kindlasti meie riigile korralikku turismitulu. Kas Kreekast järele jäänud asjade garaažimüügil tõmbab Eesti kübarast ka mõne hinnalise jänese? Ehk oleme ka meie, peale väsitavat võitlust Masu, Täpe ja Pupu-ga teeninud ära puhkuse oliivisalude all, varbad soojas merevees, sest: “Hommik on kaugel, joogem ja laulgem!”? Kreeka tulevik terendub erinevates tulevikustsenaariumites: 1) Kreeka on Euroopa tühjaks tõmmanud, kergitab kaabut ja läheb oma teed, võib-olla astub Putini Euraasia Liitu; 2) Kreeka käest tahetakse igal juhul raha tagasi saada ja tehakse pehmem maksegraafik, Kreeka jääb EL-i;  3) Kreeka saadab kõik pikalt, keegi  raha ei saa, kuid Kreeka jääb ühepoolselt eurotsooni; 4) Kreeka jagatakse võla katteks EL liikmete vahel ära;  5) Kreeka pannakse eBaysse müüki.

Kui ka Kreeka raamatupidamislik pankrot lõpuks saabubki, siis ei tohiks see siiski tähendada Kreeka riigi kohustustest taganemist ja nulliga välja jalutamist, sest see võib paljusid teisigi rahvaid kihutada jõudeelule. Kreeka riik ei lakka olemast, riigi atribuudid säilivad nagu ka raharinglus, kas siis eurotsoonis või väljaspool seda. Milline ka ei saaks olema Kreeka tee, tuleb nõuda oma võlgade maksmist, ükskõik milline saab olema valuuta, kas eurodes, drahmides, dollarites või porgandites. Võlg on võõra oma ja Kreeka ei tohi kujuneda teistele võlguelavatele riikide eeskujuks, kes kindlasti tahaksid külma arve õnnestumise korral ka ise Kreekat teha. Varsti saame näha, kui siiras on järjekordne kreeklaste laenu-sirtaki ning kes selles tantsus osalevad. Nagu vanarahvas on teada andnud, siis kuradiga tantsu lüües tasub karta, mis juhtub siis, kui muusika lõppeb. Reamees Ryani päästmine on küll õilis tegu, kuid kui selle õilsa teo nimel kõik tema kaaslased hukkuvad, siis kas ühe päästmine palju rohkemate elude hinnaga on selle teo õilsust väärt.

“ja kui homme siit ma läen, su süda rõõmustama jääb…” 🙂

Suurbritannia valimistest

@ckrabat
Eile toimunud Suurbritannia parlamendivalimised lõppesid valitseva Konservatiivse partei triumfiga, kes erinevalt kõikidest valimiseelsetest küsitlustest saavutas absoluutse enamuse ning 650-kohalises alamkojas 331 kohta varasema 306 asemel. Nende senine koalitsioonipartner Liberaaldemokraatlik partei sai aga hävitavalt lüüa, kaotas koguni 49 kohta ja säilitas vaid 8 esindajat parlamendis. Nende liider Nicholas Clegg, kes ise küll säilitas koha parlamendis, teatas tagasiastumisest. Tagasi astub ka peamise opositsioonierakonna, sotsiaaldemokraatliku Tööerakonna (leiboristid), liider Ed Miliband, kes küsitluste järgi võis loota isegi valimisvõitu, kuid tegelikult jäi varasemast 258st kohast alles 232. Suur tagasilöök langes leiboristide peale Šotimaal, kus kõik kolm klassikalist erakonda säilitas igaüks ühekoha, kuid 59st Šotimaad esindavast parlamendiesindajast tervel 56 esindavad Šotimaa Rahvusparteid (SNP), mis on 50 võrra rohkem kui eelmistel valimistel. Kas selline valimisedu toob kaasa uue iseseisvusreferendumi? Tagasi astub kauaaegne Suurbritannia Iseseisvuspartei (UKIP) liider Nigel Farage, sest tema erakond võitis valimistel vaid ühe koha, kuigi nende üldine häältearv tugevasti tõusis. Põhja-Iirimaalt võitsid mandaate unionistlik Demokraatlik Unionistlik Partei 8 (8), katoliiklik Sinn Fein 4 (5), Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei 3 ja Ulsteri Unionistlik partei kaks kohta. Walesis teenis 3 (3) kohta kõmri rahvuslaste Plaid Cymru ning Brightonis võitis ühe koha roheliste esindaja Caroline Lucas nagu ka viis aastat tagasi.

Suurbritannia valimissüsteem on majoritaarne, mistõttu pole valimistulemus päris representatiivne ja erakondadele antud üldine häältearv ei kajastu valimistulemustes. Hääli võitsid juurdetegelikult nii Tööerakond (1,5%) kui ka konservatiivid(0,8%). Samuti on Briti valimissüsteem regionaalne ning mitmed erakonnad taotlesidki mandaate üksnes Šotimaal, Walesis või Põhja-Iirimaal, mis mõjutab nende üldriiklikku häältearvu. Šoti Rahvuspartei seadis kandidaadid üles vaid Šotimaa 59 ringkonnas ja Plaid Cymru Walesi 40-s ringkonnas. Põhja-Iirimaal (18 kohta) osalesid üleriiklikest parteidest vaid konservatiivid. Üleriiklikest parteidest seadsid konservatiivid kandidatuuri üles 647-s ringkonnas 650-st, leiboristid ja liberaaldemokraadid 631-s ringkonnas, UKIP 624-s ringkonnas, rohelised (tegelikult küll Suurbritannia ja Šotimaa roheliste erakondade koalitsioon) 568-s ringkonnas. Häältearvult järgnes konservatiividele (36,9%) ja leiboristidele (30,4%) kolmandana UKIP (12,6%), kes edestas liberaaldemokraate (7,9%). Rohelised said 3,8% ja šoti rahvuslased 1,7%. Kõige rohkem hääli võrreldes eelmiste valimistega sai juurde UKIP, koguni 9,5%, mis ei kajastunud aga mandaatide arvus, SNP häältearv tõusis 3,1% võrra ja rohelistel 2,8% võrra.

Uue parlamendi noorim liige on kõigest 20-aastane SNP esindaja Mhairi Black, kes võitis Paisley ja Reinfrewshire South ringkonnas Šoti leiboristide ühte liidrit ja varikabineti välisministrit Douglas Alexanderit. Parlamendi vanim liige on 84-aastane Manchester Gortoni ringkonda esindav tööerakondlane Gerald Kaufman, kes kuulub parlamenti 1970-st aastast ja kuulus kuni 1980-1992 Michael Foot’i ja Neal Kinnocki varikabinettidesse. Tema eakaaslane konservatiiv Peter Tapsell, kes kuulus parlamenti 1959-64 ja 1966-2015, neil valimistel enam ei kandideerinud. Valimistel sai lüüa liberaaldemokraatidest ministrid Vince Cable, Ed Davey, Danny Alexander ja koguni viis leiboristide varikabineti liiget, neist olulisem kaotaja ehk varirahandusminister Ed Balls, kes kaotas 422 häälega konservatiivile Andrea Jenkynsile. UKIP-i liider Nigel Farage kaotas South Thanetis konservatiiv Craig Mackinlay’le ligi 3000 häälega. UKIP võitis vaid ühe koha, kuid kõvasti hääli juurde, mistõttu Farage astus tagasi, kuid võib uuesti liidriks kandideerida. Nad olid edukad europarlamendi valimistel, kuid eelmises Alamkojas esindasid neid vaid kaks konservatiivide seast ülejooksnud saadikut. UKIP pooldajate arv kasvas eeskätt noorte valijate seas. Konservatiivide suurim valimiskaotus oli tööhõiveministri Esther McVey lüüasaamine.

Leiboristide uue liidri valimistel on tõusnud varikabineti katoliiklasest tervishoiuministri Andy Burnhami aktsiad. Teised võimalikud kandidaadid on Šotimaalt pärit endine tööminister ja varikabineti siseminister Yvette Cooper (Ed Ballsi abikaasa), varikabineti ettevõtlusminister mustanahaline isa poolt Nigeeria päritolu Chuka Ummuna, 2013.a. poliitikast taandunud Ed Milibandi vend David Miliband, endine Briti armee langevarjur, varikabineti justiitsminister Dan Jarvis ja varikabineti haridusminister Tristram Hunt. Võimalikuks peetakse veel varikabineti tööministri Rachel Reevesi esiletõusu. Favoriidid on Burnham ja Cooper, kuid nende miinuseks peetakse liigset seotust leiboristide establishmentiga ning kardetakse, et nad ei too kaasa uusi tuuli. Valimised võitnud peaminister David Cameron on teada andnud, et kohtus kuninganna Elizabeth II-ga ja moodustab enamusvalitsuse. Ministritest jätkavad kindlasti rahandusminister George Osborne, siseminister Theresa May, välisminister Philip Hammond ja kaitseminister Michael Fallon. Cameron on lubanud korraldada Euroopa Liidust lahkumise referendumi hiljemalt 2017. aastal. Valimistel edukas olnud Šotimaa Rahvuspartei on referendumi vastu.

Valimiskampaania briti moodi. David Cameron söömas šoti rahvustoitu haggis-t. Aadressilt: http://i.huffpost.com/gen/2808674/thumbs/h-DAVID-CAMERON-640×640.jpg

Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda II – SYRIZA rõõmus syrtaki aastal 2015

@ckrabat
Pühapäeval 26. jaanuaril lahkus igaveseks legendaarne Kreeka laulja Demis Roussos. Samal päeval toimusid Kreekas parlamendivalimised, mis lõppesid vasakradikaalse SYRIZA bloki ülekaaluka võiduga. 300-kohalises parlamendis võitsid nad esialgsetel andmetel 149 kohta (36,3% häältest), jäädes ainult kahe koha kaugusele absoluutsest enamusest. Peaminister Antonis Samarase Uus Demokraatia kogus 76 kohta (27,8% häältest) ning kaotas 53 kohta. Kolmandaks tõusis Nikolaos Michaloliakose paremäärmuslik Kuldne Koidik 17 kohaga (6,3%), saades samapalju kohti kui Stavros Theodorakise sotsiaalliberaalne Jõgi (6,1%). Kreeka kommunistid said 15 kohta (5,5%) ja euroskeptilised konservatiivid ANEL (Sõltumatud Kreeklased) 13 kohta (4,7%) nagu ka sotsialistlik PASOK (13 kohta, 4,7%, kaotas 20 kohta). Suureks kaotajaks oli vasakpoolne Roheliste ja DIMARi koalitsioon, mida peeti SYRIZA potentsiaalseks partneriks, kuid kaotas 17 kohta ega saanud ainsatki esindajat uude parlamenti. Kommunistid on teatanud, et nemad valitsuskoalitsiooni minna ei soovi. SYRIZA võimalikeks valikuteks partnerite osas võiksid olla sotsiaalliberaalne Jõgi, mis viitaks kompromisside valmidusele rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega (Troika ehk Eurotsoon, Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Keskpank) ning jätkamist eurokursil või siis moodustada uus koalitsioon ANELiga, mis võiks viidata lahkumisele eurotsoonist või vähemalt euroskeptilisele hoiakule.

Globaliseerumisvastane SYRIZA liikumine (Radikaalsete Vasakpoolsete Koalitsioon) on Kreeka kasinuspoliitikale vastupanuliikumise sümbol, mis on kogunud populaarsust rahva heaolu säilitamise populistlike loosungite all. Liikumine loodi koalitsioonina 2004.a. ning 2012.a. formeerus sellest kolmeteistkümne vasakpoolse, populistliku, rohelise, euroskeptilise ja antiklerikaalse grupi ühinemisel partei. Partei populaarne liider on 40-aastane Alexis Tsipras, kellest võib suure tõenäosusega saada Kreeka järgmine peaminister. Tsiprase võit teeb lõpu kahepooluselisele Kreeka valimistraditsioonile, mida vaheldumisi juhtisid konservatiivne Uus Demokraatia ja sotsialistlik PASOK. Ehitusinseneri ja linnaplaneerija haridusega Tsipras ühines varases nooruses Kreeka kommunistidega ja oli aktiivselt tegev õpilas- ja üliõpilasliikumises. 1991.a. ühinesid Kreeka kommunistid ja vasakpoolsed sotsialistid Synaspismose liikumisse, mille etteotsa Tsipras tõusis 2008.a. Aasta hiljem valiti ta Kreeka parlamenti ning 2012.a. tõusis ta SYRIZA liidriks ja ühtlasi parlamendi opositsiooni juhiks. Partei siseringkondades peetakse Tsiprast siiski mõõdukamaks tsentristiks, kes on valmis poliitilisteks kompromissideks. Tsiprasele meeldib jalgpall, ta on Panathinaikose poolehoidja ja ta nimetab end usutunnistuselt ateistiks. Tal on kaks poega, neist noorem sai nime Ladina-Ameerika revolutsionäärilt Ernesto Che Guevaralt.

SYRIZA kerkis esile kui anti-establishment organisatsioon, mis vastandus teravalt neoliberaalsele maailmakorrale. Kuigi teda peetakse euroskeptiliseks liikumiseks, on mitmed tema liidrid väljendanud toetust Euroopa Liidule ja eurotsoonile. Kreeka jätkamine eurotsoonis võib kujuneda uue valitsuse põhiküsimuseks ning sellega hirmutati Kreeka valijaskonda aktiivselt, kuid tulemusteta. Saksamaa liidukantsler Angela Merkeli suhu on pandud sõnad, et Kreeka lahkumine ei mõjuks eurotsoonile üldsegi halvasti, Saksamaa valitsuspartei üks liidreid Michael Fuchs on koguni teada andnud, et see aeg, mil Euroopa pidi Kreekat päästma, on otsa saanud, kuid sellegipoolest näib EL olevat sügavas mures ühe liikme võimaliku lahkumise üle, kes ei taha lõpetada võlgu elamist ning soovib loobuda kreeklastele peale sunnitud kasinuspoliitikast. Kindlalt on eurotsoonist lahkumist toetanud paremäärmuslik Kuldne Koidik ja Kommunistlik Partei. SYRIZA positsioon on olnud ebakindel. Seetõttu võidakse jõuda kokkuleppele laenutingimuste leevendamises, millega võlgade tagasimaksed lükkuvad kaugemasse tulevikku.

Kreeka võimalikku lahkumist eurotsoonist ja vabalt konverteeritava devalveeritud rahvusliku valuuta drahmi kasutuselevõttu analüüsides on eksperdid leidnud, et see võib tõsta Kreeka ekspordi ja laevanduse konkurentsivõimet rahvusvaheliselt turul, kuid import võib minna kallimaks. Impordipiirangud võivad kokkuvõttes arendada kodumaist tööstust, kuid keskmise kreeklase ostujõud väheneb. Kreeka võlasumma võib aga rahvusliku valuuta kasutuselevõtul hoopis kasvada ning inflatsiooni kasvu prognoositakse 30-50%, tööpuuduse kasvu 34% ja SKP langust 55%. Kreeka ebastabiilsusest tulenev surve Euroopa maksumaksjale on Eurotsooni liidreid eriti Saksamaal sundinud karmimale hoiakule Kreeka vastu. Saksamaa majandusminister Sigmar Gabriel ja rahandusminister Wolfgang Schäuble on Kreekat hoiatanud võimalike tagajärgede eest, kui see peaks senisest poliitikast loobuma ning mitte kinni pidama kokkulepetest. Kreeka lahkumise korral võivad Euroopa maksumaksjatest Kreeka võlausaldajad oma võlad suure tõenäosusega korstnasse kirjutada, kuid eurotsoon ise Kreeka lahkumise järel ilmselt tugevneks. Samarase valitsuse karmi kokkuhoiupoliitikat on peetud edukaks ja see on talle toonud rohkesti tunnustust Euroopas, kuid Kreeka valija tahab paraku hästi elada ja toetas seetõttu valimistel Alexis Tsiprast, kes lubas neile taastada rõõmsa syrtaki. Tsipras ei taha Euroopa Liidust ja eurotsoonist lahkuda, kuid ta ei taha ka võlgu tagasi maksta ning see on probleem, mille Euroopa Liit peab lahendama. Saksamaa on juba vihjanud, et tagasimaksete graafikut võidakse ümber vaadata, kuid võib-olla ongi mõistlik võlad korstnasse kirjutada, kuid loobuda ka tülikast võlgnikust?

Mehed, meie võit – alcohol is free 🙂

Uue riigi sünd VII- kas Šotimaal on õigus omariiklusele?

@ckrabat
Mäletame Mel Gibsoni 1995. a. filmišedöövrist “Braveheart”, kuidas šoti maaomanik William Wallace (1270-1305) juhtis šotlaste võitlust Šotimaa esimeses iseseisvussõjas (1296-1328) Inglismaa kuninga Edward I vastu ning purustas inglaste väed 1297. aastsal Stirling Bridge lahingus. Šotlased saavutasid olulise võidu inglaste ülle 1314.a. Bannockburni lahingus, lõid lõunapoolsed naabrid riigist välja ning 1328. aastal tunnustati Edinburgh-Northamptoni riikidevahelise lepinguga Šotimaa omariiklust. Juba viie aasta pärast puhkes uus iseseisvussõda, mis näitab vaid, et inglastel võttis põhjanaabrite samaväärsena võtmine tükk aega. 1603. aastal, peale kuninganna Elizabeth I surma, tõusis Inglismaa troonile tema suure konkurendi Mary Stuarti poeg Šotimaa kuningas James VI ning kahe kuningriigi vahel sõlmiti personaalunioon. 1707. aastal liideti kaks kuningriiki üheks Suurbritannia Kuningriigiks. Nüüd, rohkem kui neli sajandit hiljem, on Šotimaal taas tugevnenud meeleolud Suurbritanniast lahkulöömiseks ning 18. septembrile on planeeritud referendum Šotimaa  omariikluse küsimuses. Lahutuse pooldajate eesotsas on Šotimaa praegune peaminister Alex Salmond ja Šoti Rahvuspartei, kellel on absoluutne enamus kohalikus parlamendis (69 kohta 129-st). Erakondadest toetavad lahutust veel Šoti Sotsialistlik Partei, Šoti Roheline Partei, Inglismaa ja Walesi Roheline Partei, ja natsionalistlik Inglise Demokraadid.

Maailma avalikkuse seisukoht uue riigi tekkimise kohta on traditsiooniline ehk silmakirjalik (vt Chomsky). Variseride ja saduseride maailm ju teisiti käituda ei saakski. Kuigi rahvaste enesemääramisõigust sõnades tunnistatakse, on eraldumispüüete vastu rahvusvahelises avalikkuses kujundatud tugev negatiivne hoiak. Soovitakse, et ühte riiki sattunud rahvad püüaksid kuidagiviisi koos edasi elada ning uute riikide sünd oleks juba eos välistatud. Mõneti meenutab see kiriku moraliseerivat hoiakut abielulahutuste vastu, kus peretülid ja kooselupartnerite ilmselge vastastikune sobimatus pole moralistide meelest piisavaks argumendiks kooselu lõpetamisele. Selline moralistlik hoiak on üle kandunud ka riikidele. Paljude meelest on moraalne, kui inglased valitsevad šotlasi, hispaanlased baske ja katalaane, venelased tatarlasi ja tšetšeene, grusiinid apsuaid ja osseete, hiinlased tiibetlasi ja uiguure, serblased kosovare, türklased, pärslased ja araablased kurde jne, sest nii on “alati” olnud. Uute riikide tekkimine nõuaks rutiinist väljumist. Teame ju ka tõsimeelseid Eesti rahvuslasi, kes sihikindlalt unistavad Petserimaa valitsemisest, sest neil olevat selleks vaidlustamisele mitte kuuluv jumalik õigus, mistõttu on meil piiri asemel kõigest eraldusjoon.

Negatiivset hoiakut peaks õigustama Krimmi lahkumine Ukraina koosseisust, mille suurem osa maailma riikidest on hukka mõistnud, kuid Krimmi puhul pole kindlasti tegemist rahvaste enesemääramisõiguse realiseerimisega. Taustsüsteem on hoopis teistsugune. Šotimaa referendum toimub Ühendkuningriigi võimude teadmisel, kes on lubanud tulemusi aktsepteerida, kuigi omariikluse vastase hoiaku õhutamine on väga tugev. Mõneti meenutab see olukorda Kanadas, kus toimus mitu Quebeci iseseisvusreferendumit, millega uue riigi sünnist jäi väga vähe puudu. Esimene iseseisvusreferendum 1980. aastal andis suure võidu sõltumatu Quebeci vastastele, kui omariiklust toetas 40,44% ja ühtset Kanadat 59,56% hääletanutest. Teine iseseisvusreferendum toimus 30. oktoobril 1995 ja uue riigi sündi toetas juba 49,42% ning ühtset Kanadat 50,58% hääletanutest. Uue riigi sünnist jäi puudu umbes 54 000 häält. Suurem osa avaliku arvamuse uuringutest annab napi ülekaalu iseseisvuse vastastele, kuid see võib viia omariikluse toetajate mobiliseerimiseni referendumi päeval, millele niigi ennustatakse kõrget valimisaktiivsust. Kõige alalhoidlikumad ja suuremad iseseisvuse vastased on üle 65-aastane elanike grupp, samal ajal kui valijaskonna noorem generatsioon on omariikluse suhtes avatum. See on ka loomulik, sest vanem generatsioon on alati rohkem hirmul ning sõltuv rutiinidest ning lihtsalt kardab omariiklusega kaasneda võivat elukeskkonna muutust.

Osa vasakpoolsemaid iseseisvuslasi soovib vabariigi väljakuulutamist, kuid enamus kaldub personaaluniooni poolele, millega Elizabeth II jääks edasi ka Šotimaa kuningannaks. Šotimaa Rahvuspartei soovib uue riigi liitumist Euroopa Liiduga samadel tingimustel kui Suurbritannia, kindlaksmääratud opt-out’idega nagu ühisraha euro kasutuselevõtt. Pretsedendi puudumise tõttu esineb erinevaid arvamusi, kas Šotimaa saaks liikmestaatuse automaatselt või peaks ta aplikeeruma samadel alustel teiste liituda soovijatega. Baski ja katalaani vähemustega maadlev Hispaania on lubanud šotlaste liitumist takistada. Šotimaa piiridesse jääb suur osa (u 90%) Suurbritannia nafta- ja gaasivarudest Põhjamerel, mistõttu võib iseseisva Šotimaa elatustase olla isegi kõrgem kui Suurbritannias. Suurem osa iseseisvuslasi kaldub toetama ühist energiaturgu Suurbritanniaga, kuigi sellel on ka vastaseid. Šotimaa iseseisvuslased olid varem euro kasutuselevõtu toetajad, kuid viimasel ajal on kaldunud pooldama rahandusuniooni brittidega. Teisalt pole aga britid ühisrahast šotlastega eriti huvitatud. Šotimaa on arutlenud ka naelsterlingi mitteametlikku kasutuselevõttu, kuid sellele on seisnud vastu Euroopa Liit, kes on ähvardanud, et see võib saada takistuseks Šotimaa liitumisele. Šotimaa Sotsialistlik Partei on toetanud oma raha kasutuselevõttu peale üleminekuperioodi. Eesti kogemus on näidanud, et kiire üleminek oma rahale võib majandusele hoopis positiivselt mõjuda. Rahanduse valdkonnas ootavad lahutuse osapooli ees rasked läbirääkimised.

Iseseisvunud Šotimaa kavatseb jätkata Suurbritannia viisapoliitikat: jääda välja Schengeni tsoonist, kuid ühineda Common Travel Area‘ga (CTA) Suurbritannia ja Iirimaaga. Suurbritannia ja Šotimaa piir jääks avatuks. Šotimaa kodakondsus antakse Šotimaal sündinud Suurbritannia kodanikele elukohast sõltumata, aga samuti Šotimaa alalised elanikele varasemast kodakondsusest sõltumata. Soovi korral võivad nad sellest õigusest loobuda. Šotimaa kodakondsusele võivad aplikeeruda šotlastest vanemate ja vanavanemate järglased ning Šotimaal alaliselt resideeruvad välismaalased. Topeltkodakondsus on lubatud. Šotimaa rajab u 15 000 regulaarväelasest ja kolmest väeliigist koosneva kaitseväe. Šotimaa Rahvuspartei toetab Šotimaa liitumist NATOga, kuid soovib, et riigist viiakse välja Briti tuumarelvad. Šotimaal paikneb märkimisväärne osa Briti tuumarelvadest – Trident tuumaraketisüsteem ja Vanguard tüüpi tuumaalveelaevad. Ühendkuningriik on tunnistanud, et lähitulevikus puudub võimalus neid mujale paigutada ning see paiskaks segamini ka nende tuumaheidutussüsteemi. Siin peavad osapooled jõudma ilmselt kokkuleppele, kus baasid jäävad alles, kuid Suurbritannia kontrolli alla. Kindlasti peavad mõlemad pooled jätkama julgeoleku- ja kaitsekoostööd, sest britid ei saa lubada ebaturvalist piirkonda oma vahetus naabruses.

Mis juhtub siis, kui Šotimaa hääletab 18. septembril omariikluse kasuks? Mina julgen pakkuda, et ei juhtu midagi erilist ning Ühendkuningriigi ja Šotimaa lahutus toimub sama rahulikult nagu Tšehhoslovakkia jagunemine Tšehhimaaks ja Slovakkiaks 1993. aastal. Osapooled hakkavad iseseisvumise tingimuste üle läbi rääkima ning suure tõenäosusega jõutakse mingil hetkel mõlemat poolt rahuldava lahenduseni. Kas iseseisev Šotimaa saab hakkama? Selle peale tahaks käratada loll jutt suhu tagasi, sest kohe meenuvad meie endi taasiseseisvumisele eelnenud hirmujutud, kus tõsimeeli kaheldi eestlaste võimes omariikluse tingimustes toime tulla. Tõe kriteerium on aga praktika ning elu näitab, kui mees ise tubli on, siis saab ta hakkama küll (Joosep Toots, Paunvere). Kuigi Ühendkuningriik on maalinud pildi lugematutest raskustest, millega uus riik silmitsi seisab ja hirmutamine üks töökindlamaid meetodeid lollide taltsutamisel, siis on praktikas raske ette näha, et endine elukaaslane hakkab uut riiki taga kiusama. Mõlemad osapoolest on teineteisest liiga sõltuvad, et võiksid endale konfliktseid vastasseise lubada.

Šoti lipp Edinburghi kohal. Foto aadressilt: http://thoughtsfromthekelvin.wordpress.com/

Rujaline maailm: keda huvitab Euroopa Liit?

@huviline
Kristjan Oad väitis, et europarlamendi valimistest osavõtt on alates selle võimaluse tekkimisest pidevalt langenud, kuna Euroopa Liidu kodanikke ei huvita Euroopa Liit. Põhjus olevat selles, et nad ei tea mis on Euroopa Liit ja mis on temast kasu, kuna Euroopa Liit isegi ei tea, mis on tema olemus ja eesmärgid. Üldjuhul on üsna lihtne väita, et Euroopa Liidu olemus on teada, et see on riikideülene ühendus, mille eeskirjad on liikmesriikide reeglite ülesed, kuid traagika peitub juhtide retoorikas, kes peavad Euroopa Liitu pelgalt rahuorganistasiooniks koos lepinguliste vabadustega. See on isegi Ukraina kriisi kontekstis vananenud retoorika ja selgeks õpitud sõnavara. Rahuorganisatsioon lõppes liidule aluse pannud terase- ja söelepingute integreerimisega uude lepingusse. Oad noore vaatlejana kasutab selgemat terminoloogiat.

Klassikalise ülimusliku jurisprudentsiga liiduna on Euroopa Liit teel kokkuhoiupoliitika suunas. Bürokraatide vägi on kolosseumlik ja personalikulud alati kõige suuremad. Bürokraatias on kokkuhoidu võimalik saavutada üksnes funktsionaalse tsentraliseerimisega. Kolossi protsessid on muidugi aeglased, võivad ka tänapäeval pikeneda sajandite pikkuseks, aga päeva lõpuks on kõik varasemad riikideülesed liidud ajaloos olnud (kon)föderaalsed. Rahvusriikidest koosnev koloss pole erand. Erinevalt keisrite juhitud provintsideülestest liitudest tuleb tänapäeval demokraatlikult valitud liiduparlamendil lahendada erinevate rahvaste kooseksisteerimise probleem paratamatu föderaliseerumise kontekstis.

Üldiselt on olemus ja eesmärgid teada. Sõnad nagu koloss, impeerium, föderatsioon jne ei pea iseenesest tähendama Eesti jaoks mingit katastroofi ja võivad veel kaua aega olla majanduslikus mõttes kasulikud. Puhtalt majandusliku organisatsioonina näeksid paljud poliitikud Euroopa Liidule õigustust. Majanduses on aga omad seaduspärasused. Vaba turg tähendab konkurentsi, mis omakorda tähendab solidaarsuse hävitamist. Juba praegu on eesti rahvas lõhenenud erinevateks huvigruppideks. Teisest küljest eeldab pangandussektor usaldusväärsust, mis saavutatakse rangete reeglite ja järelvalvega. Õigusriik näitab oma karmimat külge. Vaba tööjõu liikumine liidu piires põrkub sageli kohalike vastuseisule, mida nähtub eriti paljudes kutseühendustes.

Spetsiifilises tähenduses on Euroopa Liidu olemus ja eesmärgid vähemalt hämarad. Noorte hispaanlaste ja kreeklaste tööpuudus on ainult osaliselt huvipuuduse või kutseharidusreformi puudumise mõju, mida on väitnud Indrek Tarand. Reaalselt on kõrge elatustasemega riikides lihtsalt raske, kui mitte võimatu noorel tegevuslikku aktiivsust ehk ettevõtlikust avaldada, kuna selleks on vaja kogemusi, head mainet ja kapitali. Vähemalt kapitali pole kuskilt võtta. Tulevik, mis ka eesti noori ees ootab, tähendab allumist panganduses kehtestatud reeglitele või mentori suunistele. Iga riik soovib oma rahvuse kestlikkust, mitte kellelegi/millelegi allumist. Ajalugu annab identiteedi. Euroopa rahvaste vahelise ajaloolise vastasseisu peitmine kalevi alla hakkab tähendama rivaalitsemist keskuses, mille varjamiseks jääb pelgalt organisatoorsetest meetmetest väheks.

Euroopa Liit on klassikaline impeerium, erinedes ajaloolistest eeskujudest demokraatliku korraldusega. Üldjuhul peaks riikideülene liit tähendama head aega kultuurile ja loomemajandusele. Tõlkijatel on tõenäoliselt üldse läbi ajaloo parim aeg kätte jõudnud. Muusikud, filmitegijad, reklaamdisainerid, kelle tööriistaks pole emakeel, vaid rahvusvaheliselt mõistetav visuaalne või audio kommunikatsioon, võivad kogu liidus läbi lüüa. Selliste liitude eesmärgiks on lisafunktsioonide täitmine, mis üksikule rahvusriigile ülejõu käib või milleks puudub ressurss. Rail Balticu projekti käivitanud korraldajate otstarbekus on selliseks lisafunktsiooniks. Siiski käib kolossidega koos palju ebameeldivat ja üks neist ongi keerukus, mis kodanikke tegelikult ei huvita. Hannes Rummi jaoks võib Euroopa Liidu toimimine olla selge nagu sulavesi, mis ei tähenda, et tavakodanik saab samal jääl liugu lasta.

Euroopa Liit peaks tähendama heaolu kasvu, pikemaks venitatud karjääriredelit, mille tipus suuremad rahanumbrid. Teenistujad kogevad maailmaajaloo suurimat bürokraatiat, rangeid juhiseid ja ettekirjutusi tulevikus. Kuid Euroopa Liidust on vähe kasu, kui eesmärgiks on puhtam elukeskkond, sh noosfäär, mida võiks soovida järeletulijatele pärandada. Noosfääri, sh kodanike hoiakuid rikutakse ebaloomulike direktiividega, nt kindlustuse valdkonnas, kus on ebanormaalne, et suurema ja väiksema riskikäitumisega isikud peavad maksma kindlustusmakseid võrdselt. Aktuaaridel on siin peamurdmist. Eerik Kergandberg on kirjutanud, et 30% Euroopa Liidu eelarvest on pettuslik. Pettustega võitlemiseks on moodustatud eribüroo OLAF.

Kokkuvõttes on saabumisel isiku jaoks, keda kunagi pole tulnud, positiivne mõju Euroopa Liidust pikemas perspektiivis praktiliselt olematu. Pettus, silmakirjalikkus, egoism, enese mõõdutundetu upitamine avalikuse silme all, auahnus, nimetatud madalad omandused, mis vääramatult iseloomustavad bürokraatliku teenistuslikku võitlust, levivad ja hakkavad liidus levima. Saabumisel isiku eesmärgid rujalises (roostevabas) maailmas on hoopis midagi muud. Roostevabas maailmas piisab solidaarsuseks aususest ja inimõiguste kaitse argument, millest on saanud valitsemise vältimatu tingimus, on annektsiooni või agressiooni alusena mõistetamatu. Praktilise nõuandena tuleks Eesti saadikutele soovida jõudu oma pisieesmärkide realiseerimisel ja hoida siiski ära liidu lagunemine. Parem koloss kui kaloss, mille rivaalitsevad rahvusriigid ukse taha on jätnud ja võivad hakata tagasi tahtma, et koju minna. Parem koloss kui kaos. Lihtsalt saabumisel isik eelistab ausust ja rääkida asjadest nii, nagu asjad on tegelikult.

Uue riigi sünd V – Catalunya

@ckrabat

Pürenee poolsaare kirdeosas elavad katalaanid korraldasid hiljuti, 11.septembril, inimketi Kataloonia (katalaani k. Catalunya) iseseisvuse toetamiseks, mille suureks eeskujuks oli 1989.a. Eestit, Lätit ja Leedut ühendanud Balti kett. Nii nagu Baltimaid loeti omal ajal Nõukogude Liidu edumeelseks regiooniks, nii on ka Hispaaniast eralduda soovivad Kataloonia ja Baskimaa majanduslikult kõige arenenumad piirkonnad. Leedu peaministri Butkevičiuse toetusavaldus tõi kaasa suursaadiku kutsumise Hispaania välisministeeriumi. Eesti on olnud oma avaldustes märksa vaoshoitum. Viimasel ajal, arvestades Lõuna-Euroopa üle jõu elavate riikide klubisse kuuluva Hispaania majandusraskusi, on toetus majanduslikult edukama ja jõukama Kataloonia lahkulöömisele ülejäänud Hispaaniast tugevnenud. Küsitlused näitavad, et Kataloonia iseseisvust toetab veidi üle poole (41-57%) elanikkonnast ja kindlalt vastu on 18-36% elanikest. Veel 15 aastat tagasi toetas Kataloonia iseseisvumist vaid kolmandik küsitletutest. Uue riigi sünniprotsess on käivitunud ja sunniviisiline abort ei pruugi olla just kõige mõistlikum lahendus sellele reageerimiseks.

Katalaanide ambitsioon omariiklusele omab sügavaid ajaloolisi juuri. Hispaania tekkis kahe kuningriigi Kastiilia ja Aragoonia ühinemisel ning Kataloonia moodustas neist Aragoonia kuningriigi südame. Kastiilia pärilussõjas 1475-79 toetasid Aragoonia ja katalaani ülikkond eelmise kuninga poolõde Isabeli, kes abiellus Aragoonia kuninga Fernando Katoliiklasega ja tõusis ühendatud Hispaania troonile. Esimesed katsed Kataloonia vabariigi kehtestamiseks tehti juba 1640.aastal, kui Pau Claris i Casademunt’i eestvõttel kuulutati välja Kataloonia vabariik. 1640-59 toimus katalaani “koristajate” ülestõus (Guerra dels Segadors), mille tulemusena jagati Kataloonia Püreneede lepinguga Hispaania ja Prantsusmaa vahel. Katalaanid moodustavad kolmandiku Lõuna-Prantsusmaa piirkonna Roussillon’i elanikest. Katalaanidel on üks oma riik küll olemas, sest nad moodustavad enamuse Andorras ning katalaani keel on pisikese vürstiriigi ametlik keel.

Peale 17.sajandit on katalaanide rahvusriik kuulutatud välja veel kolmel korral. 1873.a. kuulutas Baldomer Lostau Hispaania vabariikliku ülestõusu käigus välja Katalaani riigi. Hispaania kodusõja käigus 1930-tel aastatel kuulutati sõltumatu Kataloonia riik välja koguni kahel korral – kõigepealt Francesc Macia 1934.a. ja siis Lluis Companys 6.oktoobril 1934.a., kuid mõlemal korral lõppes rahvusriigi väljakuulutamine nurjumisega ning olid nad sunnitud leppima autonoomiaga Hispaania koosaseisus. Kataloonias levisid maailmasõdade vahel tugevad anarhistlikud meeleolud. Anarhistide survel kehtestati Kataloonias esimesena Euroopas 1919.a. kaheksatunnine tööpäev. Kui Franco režiim tühistas Kataloonia autonoomia ja surus katalaanide eristumistaotlused maha, siis peale Franco surma ja demokraatliku riigikorralduse taastamist said katalaanid endale 1979.a. järjekordse autonoomia. 2012.a. Kataloonia parlamendivalimistel said enamuse iseseisvust toetavad erakonnad. 23.jaanuaril 2013 võttis Kataloonia parlament 85 poolthäälega vastu suveräänsusdeklaratsiooni, mille kehtivuse Hispaania konstitutsioonikohus 8.mail esialgselt peatas. Hispaania peaminister Mariano Rajoy on olnud valmis katalaanidega läbi rääkima, kuid seisnud vastu iseseisvustreferendumile.

Hispaania reaktsioon võimalikule iseseisvusreferendumile on olnud äärmiselt tõrjuv. Rahvaste enesemääramisõigus on valikuline ja seda on tõlgendatud sageli endiste koloniaalterritooriumite õigusena iseseisvusele. Erinevused enesemääramisõiguse tunnustamisel tulevad selgesti esile Kosovos, kus valdav osa Euroopa riikidest on Kosovot suveräänse riigina tunnustanud, kuid selle vastu on teiste hulgas India ja Hiina, aga ka Venemaa, Hispaania, Rumeenia, Kreeka, Küpros ja Gruusia, kelle otsuse taga on selged sisepoliitilised põhjused. Kõik need riigid soovivad tagada õigust teiste riikide ja rahvaste üle valitseda. Rahvusriik võis olla progressiivne 19.sajandi poliitilisel maastikul, kuid 21.sajandil mõjub ta igandliku anakronismina. Ahto Lobjakas on kirjutanud rahvusriigi asendumisest rahvariigiga. Soov valitseda teiste rahvaste üle on üks minevikuigandeid, millest rahvusriigid teinekord valuliselt lahti ütlevad. Grusiinid peavad oma võõrandamatuks õiguseks valitseda apsuate ja osseetide üle, venelased peavad oma võõrandamatuks õiguseks valitseda tšetšeenide, tatarlaste ja jakuutide üle nagu ka hispaanlased peavad oma võõrandamatuks õiguseks valitseda baskide ja katalaanide üle. Täpselt samamoodi kehutab mõnede eestlaste Petseri-unelmaid soov valitseda teiste üle, küsimata, kas teised sellega ka nõus on.

Ühtses Euroopa Liidus ei tuleks riikide murdumisse väga valuliselt suhtuda, sest piiride muutumisega sisuliselt midagi ei muutu. Tšehhid ja slovakid lahutasid teineteisest 1992.a. isegi ilma märkimisväärse rahva poolse surveta, lihtsalt poliitikud otsustasid eraldi elama hakata. Rahumeelseid abielulahutusi toimub aga harva. Praegusel juhul takistavad baskide ja katalaanide iseseisvuspüüdlused Kosovo suveräänsuse tunnistamist Hispaania poolt, aga kuidas on võimalik iseolemist maitsnud kosovare sundida vabatahtlikult alluma Serbia võimule, kus neid on lähiminevikus represseeritud. Sama ulmeline tundub apsuate vabatahtlik naasmine Gruusia rüppe. Türklaste Põhja-Küprose Türgi Vabariigi taasühinemine kreeklaste Küprose vabariigiga võib taastada etnilise konflikti igipõliste vaenlaste vahel. Üldlevinud arusaama järgi ei kuulu Euroopa piirid muutmisele ja tuleb tunnistada, et siin on ratsionaalne iva täiesti olemas. Ajaloo käigus on mitmed territooriumid käest kätte liikunud ning võib ette kujutada segadust, mis saabuks siis, kui kõik hakkaksid oma “ajaloolist õigust” taga nõudma, kuid siinkohal tuleks rahvaste enesemääramisõiguse realiseerimist piiride revideerimisest eraldi vaadelda. Iseseisvad Kataloonia, Baskimaa, Šotimaa, Wales või Korsika ei kujuta ohtu Euroopa poliitilisele kaardile nagu ei kujutanud kellelegi ohtu Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu lagunemine või ka Tšehhimaa ja Slovakkia lahutus.

Lax’n’Busto on 1986.a. asutatud katalaani rock-ansambel El Vendrellist