Brexit – remain or leave? Hääletustulemuste analüüs

@ckrabat
Suurbritannia valija on otsustanud ja brittide 43 aastat kestnud abielu Euroopa Liiduga on eilsega otsa saanud. Kui loetud oli 100% häältest, pooldas Euroopa Liidust lahkumise poolt (Leave) 51,89% hääletajatest ja pooldajate (Remain) arv oli 48,11%.  Piirkonniti toetasid jäämist eelkõige Šotimaa, London koos ümbruskonnaga, Oxford ja Cambridge, tänavune jalgpallipealinn Leicester, Manchester, Liverpool, Leeds, Bristol, Põhja-Iirimaa ja Lääne- ja Lõuna-Wales (Wales tervikuna toetas küll Inglismaad ja hääletas Leave), kuid mujal olid lahkujad ülekaalus. See on mõneti vastuolus ka viimaste arvamusküsitlustega, mis näitasid pooldajate nappi ülekaalu peale Jo Coxi mõrvamist. Sellegipoolest ja hoolimata suurest survest, millega lahkumise pooldajaid hoiatati, tegi Suurbritannia valija irratsionaalse otsuse – isegi võimalik majanduslik langus ja ees ootavad piirangud ei kaalunud üle iseolemise võlu. Leave otsuse taga võis määravaks kujuneda usaldamatus valitsuse ja poliitikute vastu. Boris Johnsonit ja Nigel Faraget usaldati rohkem kui jäämist pooldavaid poliitikuid eesotsas David Cameroni, George Osborne’i ja leiboristide liidritega. Suurbritannias on Euroopa Liitu peetud eliidi projektiks, mis jättis lihtsa inglase sageli külmaks ning euroskeptitsismil on La Manche väina taga juured alati tugevasti maas olnud. Suurem osa majandusteooriatest põhineb eeldusel, et inimesed on ratsionaalsed: tegutsevad enda huvides, kõrvutavad otsuste plussid ja miinused ega tee vigu. Ehk millegi poolt või vastu olemise otsuse langetamisel arvestatakse välja, mis see maksab ja siis otsustakse. Paraku päris maailmas asjad nii ei käi. Väga paljuski võib siin tegemist olla liigiliste iseärasustega. See näitab suurenenud vajadust haritud stultoloogide järele, kes inimestele lollide käitumismudelid lahti seletaks.

Mis ootab saareriiki ees pole just kerge ennustada, sest valdavalt arvati, et Suurbritannia jääb. Lissaboni lepingu artikkel 50 ütleb, et iga liikmesriik saab Liidust lahkuda vastavalt tema enese põhiseaduslikele tingimustele. Üleminekuperiood läbirääkimisteks kestab kuni kaks aastat. Londoni börs jääb nüüd mõneks ajaks kenasti miinusesse, sest investorid panustasid valdavalt jäämisele. Naelsterlingi kurss on peale hääletust teinud läbi ajaloo suurima languse, langedes koguni 8%. Laiemas plaanis võib sellest šokist aga inimkonnale kasu tulla, sest see nõuab reforme ka Euroopa Liidult. Briti eurovastased aga kaotasid olulise argumendi edasisteks valimisteks, sest kui olukord peaks muutuma halvemaks, siis hülgavad nende valijad nad kiiresti. Kui siiani said nad valimatult kogu süü Brüsseli kaela veeretada, siis nüüd peavad nad õppima vastutama. Varikabineti välisminister Hilary Benn on pidanud Cameroni võimulpüsimist peale tänast tulemust  väga keeruliseks ja soovitab tal tagasi astuda. Loogiline, et juhtohjad lähevad nüüd Leave-kampaania juhtide, endise Londoni linnapea Boris Johnsoni ja justiitsminister Michael Gove’i kätte. Spekuleeritakse uue kabineti koosseisuga. Praeguses parlamendi koosseisus on enamuses Euroopa Liitu jäämise pooldajad, seega peaksid loogilise sammuna nüüd järgnema ka uued parlamendivalimised. Paljud Konservatiivse partei euroskeptikud on soovinud Cameroni jätkamist, kuid Nigel Farage nõudis Brexit-valitsust ning lootis, et brittide eeskujule järgnevad teised ja Euroopa Liit laguneb. Lahkumiskampaania on rõhunud peamiselt emotsionaalsetele argumentidele ning tegelenud vähem praktiliste küsimustega nagu Suurbritannia ja Euroopa Liidu kaubavahetus, Suurbritannia ettevõtete osalus Euroopa Liidu turul ning Suurbritannia pankade võime korraldada rahandussuhteid Euroopa Liiduga peale Brexitit.

Põhimõtteliselt võivad Suurbritannia-Euroopa Liidu suhetes kõne alla tulla kolm võimalust. Kõigepealt nn Norra mudel, kui Suurbritannia jääb edasi Euroopa Majanduspiirkonna (EEA) liikmeks, mis säilitab juurdepääsu Euroopa turule ja tööjõu vaba liikumise. See on mõlemale poolele ehk kõige valutum variant. Võidakse minna iseseisva vabakaubanduslepingu peale, kuid selle väljatöötamine on aeganõudev. Euroopa Liidu ja Kanada vabakaubanduslepingu väljatöötamine kestis seitse aastat ning see on siiani ratifitseerimata. Loomulikult saab suhteid rajada Rahvusvahelise Kaubandusorganisatsiooni (WTO) reeglitele nagu need toimivad Venemaa või  Brasiiliaga ning vältida erisoodustusrežiimi tekkimist peale abielulahutust. Euroopa Liidul ei ole samuti lihtne, sest erisoodustusrežiimi andmine võiks toetada sarnaseid eurovastaseid liikumisi teistes liikmesriikides. Saksamaa kaldub toetama pragmaatilisi lahendusi, kuid teised liikmesriigid eesotsas Prantsusmaaga soovivad brittide lahkumise muuta võimalikult ebamugavaks. Nigel Farage on küll lubanud, et võõrtööjõudu ei hakata välja  saatma ning need, kes on praegu Suurbritannias, saavad sinna jääda, kuid samas oli migratsioon Leave-kampaania üks rõhuasetusi loosungi all – Britannia brittidele. Samuti on eurovastased lubanud jätkata farmerite subsideerimist, sest põllumajandust mõjutasid Euroopa Liidu toetused oluliselt.

Šotimaale peaks lahkumisotsus andma aga uue võimaluse uue referendumi korraldamiseks iseseisvuse küsimuses, sest tegemist on asjaolude olulise muutumisega, sest ebaselge seos edasisest staatusest Euroopa Liidus kujunes oluliseks argumendiks lahkumise vastaste seas. Nicola Sturgeon ütles, et Šotimaa peab jääma Euroopa Liitu. Ka Sinn Fein on öelnud, et London on minetanud igasuguse õiguse esindada Põhja-Iirimaa rahva majanduslikke ja poliitilisi huve. Piirkonniti on tulemused praeguse seisuga (Remain/Leave): Eastern 43%-57%, East Midlands 41,5%-58,5%, London 60%-40%, North East 41,5%-58,5%, Northern Ireland 56%-44%, North West 46%-54%, Scotland 62%-38%, South East 48%-52%, South West&Gibraltar 48%-52%, Wales 47,5%-52,5%, West Midlands 41%-59%, Yorkshire&The Humber 41,5%-58,5%. Kohaliku omavalitsemise tasandil pooldasid lahkumist kõige rohkem Boston – 75.6%, South Holland – 73.6%. Castle Point – 72.7%, Thurrock – 72.3%, Great Yarmouth – 71.5%, Fenland – 71.4%, Mansfield – 70.9%, Bolsover – 70.8%, North East Lincolnshire – 69.9%, Ashfield – 69.8%. Vastu olid Gibraltar – 95.9%, Lambeth – 78.6%, Hackney – 78.5%, Haringey – 75.6%, City of London – 75.3%, Islington – 75.2%, Wandsworth – 75.0%, Camden – 74.9%, Edinburgh – 74.4%, East Renfrewshire – 74.3%. Suures osas määras tulemusi Põhja- ja Kesk-Inglismaa hääletaja, kes otsustas lahkuda. Briti Iseseisvuspartei (UKIP) liider Nigel Farage nimetas hääletustulemusi lihtsa inimese võiduks. Küsitlused näitavad, et tüüpiline Leave-pooldaja on madalama haridusega, vanemaealine ja sotsiaalselt staatuselt madalamal paiknev Suurbritannia kodanik. Loomulikult on “põlisbrittide” seas lahkumise toetamine suurem kui seda on sisserännanutel. Analüütikud on tunnistanud, et Remain-tiiva poliitikud ei suutnud kõnetada Briti töölisklassi ja see otsustas. Detailsed tulemused leiate siit.

Updated “The Guardian” blog

http://www.theguardian.com/politics/live/2016/jun/28/brexit-live-cameron-eu-leaders-brussels-corbyn-confidence

(Analüüs jätkub, püsige eetris)

Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda IV – Tsiprase taandumine

@ckrabat
Samal ajal kui teised Euroopa Liidu liikmed arutasid kolmanda Kreeka abipaketi käivitamise üle, otsustas vahepeal vastupanu sümboli staatuse omandanud, kuid lõpuks siiski valitseva majandussüsteemi diktaadile alistunud Kreeka peaminister Alexis Tsipras tagasi astuda ja kui opositsioonil ei õnnestu uut koalitsiooni kokku panna, mis on tõenäoline, kuulutatakse 20. septembriks välja uued parlamendivalimised. Lepingut kritiseerinud SYRIZA vasakpoolse tiiva Vasak Platvorm 25 parlamendisaadikut eesotsas 17. juulil vallandatud valitsuskabineti liikmete, energeetikaministri Panagiotis Lafazanisega, Dimitris Stratoulisega ja Costas Ischylosega astusid erakonnast välja ja moodustasid uue erakonna Rahva Ühtsus (kreeka k. Laiki Enotita), mis võttis nime kunagise Salvador Allende juhitud Tšiili vasakpoolse koalitsiooni järgi. Rahva Ühtsus toetab Kreeka väljumist eurotsoonist ning drahmi taastamist rahvusliku valuutana. 5. juulil läbiviidud referendumil hääletas 61% kreeklastest Euroopa Liidu poolt esitatud abiprogrammi vastu. Arvatakse, et Vasakule platvormile on lähedane Kreeka parlamendi esinaine Zoi Konstantopoulou, kes ei ole siiski veel SYRIZAst lahkunud. Endine rahandusminister Yannis Varoufakis, kes on Tsiprase viimaseid samme teravalt kritiseerinud ja nimetanud, et Tsiprase ego on pannud teda sarnanema de Gaulle või Mitterrand’iga, esialgu uue erakonnaga siiski ei liitunud, küll astus sinna parlamendis SYRIZAt esindanud Londoni ülikooli majandusprofessor Costas Lapavitsas.

Märgid peagi puhkeda võivast kriisist ilmnesid juba 14. augusti varahommikul, kui Kreeka parlament kiitis pärast terve öö väldanud debatti 86 miljardi suuruse abipaketi heaks ülinapilt, 151 häälega 300-st. Kolmanda abipaketi toel suudab riik teha võlamakse Euroopa Keskpangale. Pakett toob kaasa eelarvekärpeid, kuid võimaldab riiki jätkuvalt hoida euroalas, mida soovivad nii peaminister Tsipras kui ka tema võlausaldajad. 20. augustil astus Tsipras tagasi. Päev varem oli Kreeka saanud esimese, 13 miljardi euro suuruse osa abipaketist, millega Euroopa Keskpangale maksti tagasi 3,2 miljardit eurot. Juuli lõpus toimunud küsitluses toetas SYRIZAt 33,6% (eelmistel valimistel jaanuaris 36,3%), Uut Demokraatiat 17,8% (27,8%), To Potamit 6,1% (6,1%), Kuldset Koidikut 5,3% (6,3%), kommuniste 4,2% (5,5%), sotsialiste (PASOK) 3,6% (4,7%), Tsentristide Liitu 3,3% (1,8%), alla 3% künnise jääks valitsuskoalitsiooni väiksem partner parempoolne euroskeptiline ANEL 2,8% (4,8%). Tsiprase toetus oli 61%, kokkuleppeid võlausaldajatega toetas 63% ja jäämist eurotsooni 78% küsitletutest, kuid uued tulijad võivad siin kõvasti vett segada. Teine samal ajal läbi viidud küsitluses leidis 83% küsitletutest SYRIZA on taganenud oma valimisprogrammist ja 76% arvas, et Kreeka kapituleerus võlausaldajate ees. Valdav enamus pidas seda halvaks arenguks. 41% toetas eurotsooni jäämist, kuid 58% arvas samal ajal, et Grexit’it (Kreeka lahkumist eurotsoonist ei õnnestu vältida. Parteide toetusnumbrid olid sarnased teise küsitlusega, vaid ANELile lubati künnise ületamist – 4,1%.

Teatud mõttes iseloomustab siseriiklik kriis Kreekas hoopis maailmavaatelist lõhet ja vastuseisu “suurte diktaadile”, mitte kreeklaste soovi teiste kulul elada nagu meil tihtipeale kiputakse arvama. Suur osa kreeklastest tegelikult ei taha Euroopa Liidu abiprogrammile, millega Kreekale laenatakse raha, et ta saaks uute laenudega vanu võlgu tagasi maksta. Intervjuus ajalehele Kathimerini nimetas Lafazanis eurotsooni diktatuuriks. Paraku jääb uuel erakonnal kõigest vaid üks kuu kreeklaste südamete võitmiseks ning viimased küsitlused ennustavad suurimat toetust hoopis Tsiprase juhitavale SYRIZAle. Eurotsooni rahandusministrite Eurogruppi juhatav Hollandi rahandusminister Jeroen Dijsselbloem toetab Kreeka jäämist eurotsooni ning abiprogrammi jätkumist. Rahva Ühtsus ei sea oma lipukirjaks niivõrd vasakpoolse ilmavaate kui vastuseisu kasinusmeetmetele ja Euroopa Liidu diktaadile, seepärast on tegemist eelkõige eurovastase liikumisega, kuid sellegipoolest on nad riigikesksed, seisavad vastu majanduse erastamisele ning vastupidi, toetavad strateegilise sektori, eelkõige panganduse riigistamist, et viia see ühiskondliku kontrolli alla. Tuttav, kas pole? Paks riik, vali kord ja …

Rahva Ühtsus seisab suurema osa Kreeka võlast kustutamise eest ning soovib koheselt lõpetada laenude tagasimaksed. Võimule tulles tahavad nad ümber korraldada riigi majandussüsteemi, suurendada riigi osalust selles, suurendada tööhõivet ning tagada vaesemale elanikkonnale sotsiaalsed garantiid. Tähelepanu väärivad ka nende radikaalsed välispoliitilised seisukohad, mis toetavad väljumist NATOst, Kreeka ja Iisraeli vaheliste lepete annulleerimist ning sõja ja sõjaliste interventsioonide vastasust. 25 mandaadiga on erakond juba praegu suuruselt kolmas jõud parlamendis ning kui suuruselt teise esindusega konservatiivse Uue Demokraatia liider Evangelos Meimarakis ei peaks kolme päeva jooksul uue valitsuse moodustamisega hakkama saama, saab ka Lafazanis võimaluse valitsuskabinet kokku panna. Aga nagu öeldud, tõenäoliselt ootavad Kreekat peagi ees uued valimised, mis võivad aga vastu kõiki loogilisi konstruktsioone anda valitsevale SYRIZAle veelgi tugevama mandaadi. See, lapsed, on poliitika. Kreeka valitsuskabineti liige Nikos Pappas kritiseeris tugevasti Rahva Ühtsust ning süüdistas neid koostöös Euroopa “äärmuslike jõududega”, kes soovivad Kreeka lahkumist eurotsoonist. Pappas nägi SYRIZA ainsa võimaliku koostööpartnerina peale valimisi ANELi. Tsipras teatas aga, et “revolutsioon ei tähenda põgenemist reaalsest maailmast enda loodud virtuaalmaailma, vaid teede avamist isegi siis, kui neid ei eksisteeri,” viidates, et erinevalt lahkunud opositsionääridest püsib SYRIZA kahe jalaga maa peal. Kas Tsiprase taandumine on poliitiline sõjakavalus või Pyrrhose võit, selgub umbes kuu aja pärast.

SYRIZA pooldajad jaanuaris 2015 valimisvõitu tähistamas

Kreeka võlakriis ja 3B süsteemi agoonia

@ckrabat
Täna pidid 28 Euroopa Liidu liikmesriigi juhid kogunema Brüsselisse, et otsustada – mida teha Kreekaga? Viimasel hetkel asendati see siiski euroala (19 riiki) liidrite tippkohtumisega. Tõenäoline skeem on selline, et Kreekale antakse uut laenu, et ta saaks vanade laenude osamakseid tasuda. Vastutasuks lubab Kreeka oma majandussüsteemi reformida. Kas ta seda teeb, on muidugi iseasi, kuid selline skeem võimaldab vähemalt mingi aja vana süsteemi säilitada, millest Euroopa riigid on alahoidlikult huvitatud. Eesmärk ei ole Kreeka majanduse turgutamine, vaid tema võõrutamine vanadest harjumustest. Kärpeprogrammid ei ole kunagi ühegi riigi majandust elavdanud, kuid see ei ole praegu oluline, vaid see, et Kreeka võlgu tagasi maksaks, isegi kui ta teeb seda Euroopa rahade eest. Mõned euroala riigid (meedia teatel Saksamaa, Soome, Holland, Belgia, Sloveenia, Slovakkia, Eesti, Läti ja Leedu) kalduvad ajutise Grexiti poole – milleks võib olla Kreeka väljumine euroalast esialgu näiteks viieks aastaks, sest 1) Kreeka võlg on liiga suur; 2) Kreeka reformiettepanekud pole piisavad; 3) kreeklasi ei saa usaldada. Soome, mille valitsuskoalitsiooni kuulub euroskeptiline Põlissoomlaste partei, on teatanud, et nemad ei toeta Kreekale uute laenude andmist. Eesti on toetanud siiski läbirääkimiste alustamist Kreekaga.

Kreeka kriis võib aga olla kõigest üks järjekordne tunnusmärk kogu majandussüsteemi agooniast. Viimased kolm-nelikümmend aastat on maailm rõõmsasti nautinud lääneliku 3B (beibed, bemmid, burksid) tarbijakeskse väärtussüsteemi hüvesid, mis konkureerib riigikeskse, kuid tarbijavaenuliku 3K (kolme käsu) süsteemiga (riik olgu paks, kord olgu majas, naabrijuhan ärgu mölisegu) väärtussüsteemiga, mille krahhi nägime 1980-te lõpus Nõukogude Liidus. Teatud mõttes on Eesti olnud 3B süsteemi musterriik. Riigi laenukoormus on püsinud väike, kuid see-eest on Eesti inimesed usinalt kasutanud 3B süsteemi eeliseid ja koormanud end kõikvõimalike laenudega. Mälestused heast buumiajast on sügavasti rahva ajaloolisse mällu sööbinud nagu kunagi räägiti heast “rootsi ajast”. Buumiaegne majandustõus oli aga suuresti rajatud edukale õhumüügile, kui et jätkusuutliku majanduse ülesehitamiseks. Peaaegu iga burksiputka klient muretses endale nooreperelaenuga kasutatud bemari ja hiljem võttis kõvasti SMS-laenu juurde, et nooreperelaenu osamakseid tasuda. Kõik põlluveered ehitati küprokmaju täis, et noored pered ei peaks autos elama. Kreekas oli vastupidi. Riik võttis laenu ning kreeka inimesed üritasid pigem neist osa saada, kui et siis end eestlase kombel isikliku laenuga koormata. Iga vähegi endast lugupidav suguvõsa püüdis saata oma esindaja riigiametisse tööle, sest nii kindlustati kõigile muretu elu ja osadus rasvasest riigipirukast. Patust puhtad ei ole siin aega need, kes Kreekale laenu andsid, sest nemad teenisid sellest hiigelkasumit ja õhutasid kreeklasi vastutustundetule käitumisele. Laenu võtsid rõõmsasti nii sotsialistliku PASOK-i kui ka konservatiivse Uus Demokraatia juhitud valitsused.

3B süsteemi turuloogika on lihtne, mida rohkem laenad, seda parem. Võlakohustustega seotud klient on vabaturumajanduses sama edukalt orjastatud kui riigiori 3K süsteemi puhul, kus riik oma alamalt üleliigse raha lihtsalt ära võtab. Paljud Eestis, isegi need, kes Kreeka peale näpuga näitavad ja ehteestlaslikult tänitavad, on tegelikult kadedad ja tahaksid ise elada samade reeglite järgi kui Kreekas. Võtta laenu, eladsa üle oma võimaluste ning tagasi mitte maksta. Samas, ega keskmise Eesti burksiputka kliendi ja Kreeka riigi seis teineteisest väga ei erinegi. Kreeklastest kliendid on lihtsalt riigi alltöövõtjad, kes elatusid riigi poolt võetud laenust ning kelle arvelt riik peab hakkama võlgu tagasi maksma. Meediast võis lugeda kogenud laenuvõtja on tähelepanekut, et ega laenuandja ei olegi tagasimaksmisest eriti huvitatud, sest inkassoteenuse pealt teenib rohkem. “Laenufirmasid ei huvitagi kliendi tagasimaksed. Nende jaoks oled hea ja vajalik klient vaid juhul, kui jääd võlgadesse ja ei suuda tagasimakseid teostada. Inkassofirma toob sisse rohkem kui tagasimaksete intressid.” Riikide puhul kehtib samasugune loogika. Edukas laen on selline, mida laenuvõtja tagasi maksta ei suuda, sest niiviisi on võimalik talle poliitilisi otsuseid dikteerida ja vähendada tema otsuste suveräänsust.

Tsivilisatsioonide tekkimisel on väärtussüsteemide arengut mõjutanud enim kuld ja mitmed muud metallid, mida on kasutatud väärtuste ekvivalendina. Kuld võeti väärtussüsteemina kasutusele juba Nibiru aegadel, sest nibirulastel olid kulda vaja ja nad olid valmis selle eest maksma. Kui maakad nägid, et kuld nibirulastele hea on, siis võtsid nad selle ka ise kasutusele. Kõige varajasemad kullaleiud pärinevad Iisraelist viiendast aastatuhandest eKr. Kuldmündid võeti kasutusele kasutatusele Väike-Aasias, Lüüdias, u. 500 eKr. Kui eurooplased jõudsid Ameerikasse, siis avastasid nad, et kulda kasutasid väärtussüsteemina mitmed sealsed tsivilisatsioonid, eeskätt asteegid ja inkad. Kullastandard arveldusühikuna võeti rahvusvaheliselt kasutusele 19. sajandil, kõigepealt Briti impeeriumis ja Ameerika Ühendriikides. Esimese maailmasõja ajal asendus kuldmüntidel põhinev süsteem kullakangide süsteemiga. Teise maailmasõja ajal rajatud rahvusvaheline Bretton Woodsi rahanduskokkulepe jätkas kullastandardi kasutamist, kuid viis sisse ka kohalike valuutade konverteeritavuse USA dollari suhtes. Vietnami sõja aegses raskes majanduslikus olukorras 15. augustil 1971 lõpetas president Richard Nixon USA dollari kulla põhise rahvusvahelise konverteeritavuse ning edaspidi dikteeris valuutade väärtuse turg.

1986 võeti kasutusele Big Mac‘i indeks, millega määrati riikide ostujõudu ja maailm võttis suuna tarbijaühiskonnale. Mida üks eesrindlik tarbija ikka igapäevaselt ostab, kui mitte burksi? Kulla asemele tulid beibed, bemmid ja burksid ning nii sündis 3B majandussüsteem. Mida rohkem burkse keegi osta jõuab, seda tugevam on tema ostujõud. Kui tarbija jõuab osta mitu burksi, siis jõuab ta endale muretseda ka korraliku bemmi ja selle üles tuunida. Kui mehel on aga korralik tuunitud bemm istumise all, küll ilmub peagi tema omandisse ka ilus tuunitud beibe. Tarbimisühiskonnas valitseb pärisorjuse erivorm, kus senjöörideks on muutunud isandate asemel muutunud pangad. Heaoluühiskonna määrang on selline: kõige ilusamad beibed on meil, kõige suuremad bemmid on meil ja me sööme teistest rohkem burkse. Selline padumaterialistlik maailm aga ei näi olevat eriti jätkusuutlik. Mitmed tarbimisühiskonna ülalpidamiseks vajalikud ressursid on pöördumatult kadunud. Inimkonna arv on vähem kui sajandiga kasvanud kahelt miljardilt seitsmele ja kasvab veelgi. Praeguse tarbimise korral jätkub planeedil sütt 160 aastaks ning naftat ja gaasi keskeltläbi veel 60 aastaks, kuid majandussüsteem soodustab tarbimise suurendamist. Lisaks taastumatute või pikaajaliselt taastuvate ressursside kokkukuivamisele, ülerahvastatusele ja looduskatastroofide jadale, seisame silmitsi aga looduskeskkonna muutumisega ning paljude looma- ja taimeliikide hävimisega. Pingete kasv ning tihenev konkurents allesjäänud ressurssidele pingestab aga julgeolekukeskkonda, kus paljud eelistavad jõudu mõistusele.

Jaan Kaplinski kirjutab, et tootmine, müümine ja ostmine tõusnud tänapäeval tõeliseks religiooniks, nii nagu keskajal missal käimine, pihtimine ja palveränd. 1970-test aastatest peale on kvantiteet turul asendanud kvaliteedi. Toota tuleb võimalikult palju, odavalt ja lühiajaliseks tarbimiseks. Need ajad, kus külmkapp teenis mitmeid inimpõlvi ja pesumasin kestis kauem, kui garantiiaja lõpp, hakkavad läbi saama. Täpselt nii nagu tööturul on muutunud oluliseks mitte ametioskused, vaid müügioskused. Sa ei pea oskama midagi teha, kuid sa pead olema suuteline veenvalt seletama, et sa teed midagi. Kreeklased olid sellise kunsti hästi ära õppinud, mis võimaldas neile kümmekond aastat jõudeelu. Käesoleva sajandi esimese aastakümne teisel poolel alguse saanud üleilmne majanduskriis ei näita vaibumise märke. Isegi seni eeskujulikult majandamisega hakkama saanud Hiina on üle elamas aktsiaturu langust. Tõde on paraku selles, et 3B süsteemi on kõvasti õhku sisse pumbatud, müüdud rohkem, kui see on ostetavate toodetega kaetud ja suur osa maailma riike on end lõhki laenanud. Laenuleib ja laastutuli ei kesta aga kaua ning millalgi tuleb laenuraha tagasi maksma hakata. Kui siis aga peaks selguma, et laenuleib on lihtsalt ära söödud ning uue leiva ostmiseks tuleb veel rohkem laenu võtta, seisamegi silmitsi nende probleemidega, mille ees on Kreeka täna.

Kui Kreeka vastab EI?

@ckrabat
Pühapäeval, 5. juulil, kogunes Kreeka rahvas hääletuskastide juurde, et vastata küsimusele: “Kas peaksime võtma vastu Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Rahafondi eurogrupi kohtumisel 25.06.2015 esitatud leppeplaani, mis koosneb kahest osast: “Reformid praeguse ja edasiste programmide täideviimiseks” ja “Eelneva võla jätkusuutlikkuse analüüs”?” Olgu mainitud, et plaani esitajad on kinnitanud, et kui referendum lükkab ettepanekud tagasi, need enam arutlusele ei tule. Viimased küsitlused ennustavad tasavägist hääletust, kus kasinusmeetmete pooldajad ja vastased on enam-vähem viigis, kuigi alguses oli suurem osa rahvast meetmete vastu. Hirm tuleviku ees võib aga kreeklasi kallutada kompromisside otsingutele. Eestlaste ja kreeklaste vahel on üks põhimõtteline erinevus, kuigi meilgi paljud sooviksid elada nagu Kreekas. Kreekas võttis võlgu riik ja kreeklased elasid riigi laenudest, koormamata end personaalsete laenudega. Harvad polnud juhtumid, kui kogu suguvõsa elas vanaisa pensionist. Iga suguvõsa pidas oluliseks saata mõni esindaja riigiteenistusse, mida loeti heaks investeeringuks. Seda võib nimetada hajutatud riskiks. Eestis on valitsus hoidnud konservatiivset laenupoliitikat, kuid buumiajal võtsid kodanikud julgelt isiklikke laene, iga burksiputka klient muretses nooreperelaenuga kasutatud bemari, kuid siin kehtib – ise võtsid, ise vastutad. Riigi poolt võetud laenud peab kinni maksma maksumaksja, sest riigil endal raha pole.

Tunnistan ausalt, et mina ise küll sooviksin, et kreeklased hääletaksid vastu, kuid mitte sellepärast, et kreeklased jätkaksid oma jõudeelu, vaid pigem sellepärast, et see muudaks olukorra selgemaks. Kui kreeklased peaksidki euroalast lahkuma, ei juhtuks sellest euroalale endale midagi halba ning euro usaldusväärsus pigem tõuseks. Kreeka aga saab võimaluse minna seda teed, mida nad on soovinud, kui valisid SYRIZA riiki tüürima. Kui Kreeka vastab “jah”, siis muudab see tuleviku veelgi ähmasemaks. Peaminister Alexis Tsipras ja kreeklaste uue majanduspoliitika arhitekt rahandusminister Yannis Varoufakis on lubanud jaatava vastuse korral tagasi astuda, kuid see võib segadusi hoopis suurendada. Mis saab edasi? Kas asemele tulevad teised SYRIZA poliitikud? Ametisse astub ebakindlal alusel püsiv tehnokraatlik valitsus, kes ikkagi püsib poliitikute armust? Tulevad uued erakorralised parlamendivalimised? Aga kui need kinnitavad SYRIZA mandaati? Kriisi jätkudes võib halvimal juhul kõik lõppeda sõjaväelise riigipöördega nagu see juhtus 21.aprillil 1967, mis tõi võimule “mustade kolonelide” režiimi eesotsas Georgios Papadopoulosega. Vennasvabariikides Kreekas ja Türgis ei ole sõjaväelaste sekkumine poliitikasse sugugi haruldane nähtus, viimati viis selle 1980.a. läbi Türgi kindral Kenan Evren (suri 97-aastasena tänavu 9.mail).

EI annaks SYRIZA valitsusele võimaluse ellu viia nende enda poliitikat, isegi kui see on ekslik, aga siis nad vastutaksid ka tulemuste eest. Loogiliselt peaks see viima Kreeka lahkumiseni euroalast. Kui Kreeka võtab kasutusele vana rahvusliku valuuta drahmi, läheb selle kurss kohe vabalangusesse, mis muudab olemasolevate lepingute täideviimise keeruliseks, sest seal toimivad arveldused on tehtud eurodes. Kreeka on võlgu Rahvusvahelisele Valuutafondile (IMF) 1,55 miljardit eurot ja Euroopa Keskpangale 2,1 miljardit eurot. Esimese tagasimaksetähtaeg on 30. juunil ja teisel 20. juulil, kuid on tõenäoline, et Kreeka ei taha võlgu tagasi maksta. Kõige suurem oht, mida kardetakse, on ka see, et Kreekast leviv nakkus võib edasi kanduda teistesse majanduslikesse raskustesse sattunud Lõuna-Euroopa riikidesse, eeskätt Itaaliasse ja Hispaaniasse, mille mõju eurotsoonile on märgatavalt suurem. Kui vaid Kreeka peaks eurotsoonist lahkuma, siis ei juhtuks sellest suurt midagi. Tõenäoliselt tuleks suur osa Kreeka võlgu lihtsalt korstnasse kirjutada. Nõrk drahm aga võib Kreeka majandust hoopis elavdada, tulla kasuks turismisektorile ja ekspordile, sest Kreeka ja tema kaubad oleksid teistele palju odavamad. Eurotsooni majanduslikud näitajad isegi paraneksid, tema SKP ühe elaniku kohta tõuseks 1,5%, riikliku sektori võlg väheneks 3,4% ja erasektori võlg 0,9%.

Samas tuleb tunnistada, et hoolimata referendumi tulemustest, pole Eestis väga suureks paanikaks erilist põhjust. Riigikontrolör Ülle Madise sõnul on kaks põhilist laenuandjat. Luksemburgi eraõiguslik juriidiline isik EFSF on Kreekale laenanud ja Eesti üks laenu käendajatest, kuid kõik see, mis saab edasi, nõuab ilmselt jällegi poliitilist otsust. EFSF on kõige suurem laenuandja Kreekale üldse. Välja on laenatud alates 21.veebruarist 2012 kokku 141,8 miljardit eurot, millest 10,9 miljardit ei kasutatud ära ja saadi tagasi. Võla kogusuurus on sellega 130,9 miljardit eurot. Programm lõpetas tegevuse 30. juunil, millega Kreeka jäi ilma kokku 12,7 miljardi euro suurusest laenust, mida neil oli EFSF kaudu võimalik veel saada. Asjatundjad peavad pigem ebatõenäoliseks, et võlausaldajalt tuleb Eestile mingi nõue, sest süsteem on üles ehitatud selliselt, et nii ei peaks juhtuma. Tõenäoliselt läheb Euroopa siin siiski kompromissidele, sest ei soovita eurotsooni ja selle solidaarsust nõrgestada ning leitakse mõni neutraalsem väljund. Teine on Euroopa Stabiilsusmehhanism ESM, kuid sealt ei ole Kreekale veel midagi antud. Kuidas liigub Kreeka edasi peale referendumit, selle kohta on püstitatud mitmeid stsenaariume. Olgu Kreeka hääletuse tulemus milline tahes, kindlasti saab see mõjutama Euroopa arenguid lähitulevikus. Kuuldused Euroopa surmast on Kreeka laenudraama taustal sellegipoolest liialdatud.

SYRIZA valitsuse rahanduspoliitika arhitekt Yannis Varoufakis. Varoufakis on olnud 11 aastat Sydney ülikooli majandusõppejõud ja tal on Kreeka-Austraalia topeltkodakonsus. Pilt aadressilt: http://s1.ibtimes.com/sites/www.ibtimes.com/files/styles/v2_article_large/public/2015/05/10/greece-fiannce-minister-motorcycle.jpg

Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda III – siiras sirtaki ehk Kreeka päästmine

@jolli

Kunagi nähtud sõjafilmis, Steven Spielbergi “Saving Private Ryan“, päästsid kamraadid lahingust reamees Ryanit. Ühes neljalapselises peres oli kolm venda sõjas surma saanud ja õilsad sõjapealikud saatsid rühma sõdureid lahingumöllu, et neljas vend sealt eluga välja tuua.  Loomulikult juhtub nii tavaliselt vaid muinasjutus ja päästetud saamisest palju põnevam oli sellega kaasnev pidev möll ja action, mis tagavad filmile oodatud kassatulud. Reamees Ryan ise ei olnud päästmisest eriti huvitatud, kuid paljud tublid noored mehed said reamees Ryanit päästes surma. Aga keda need statistid peategelase ümber loodud kangelase oreooli taustal ikka niiväga huvitavad, sest stsenaariumisse kirjutatud laibad lisavad filmile dramaatilist põnevust, kuni saabub kulminatsioon ja kõik peale edukalt päästetud reamees Ryani on neile määratud lõpu leidnud. Vaatasin äsja üle ka Mikael Håfströmi suurepärase vanglapõneviku “Escape Plan” märulisuurmeistrite Stallone ja Schwarzeneggeri osalusel. Selles filmis teadvustati vaatajale just hea päästeplaani olulisust, kui oma ala geenius Ray Breslin (Stallone) väljus ka kõige lootusetumatest olukordadest võitjana. Filmis antud mõttetera – sa pead teadma rutiine ja sul peab olema abilisi, kehtib ka muudes olukordades. Peab olema aus väljakujunenud olukorra hindamisel, tuleb püstitada eesmärk – kuhu tahetakse välja jõuda ja välja selgitada vajalikud tegevused eesmärgile jõudmiseks, aga samuti neid takistavad asjaolud. Nii lihtne see ongi!

Kreeka võlakriis on eurooplaste meeli erutanud juba aastaid, vahel meediauudiste esinumbriks paisudes, olenevalt sellest, kas mõni järjekordne abipakett on hellenite poole teele saadetud või vajab see laenu käendajate poolt alles allakirjutamist, ja siis jälle taustale nihkudes. Vastavalt tuulte pöördumnistele räägitakse siis, kas kalli sugulase EMO-sse sattumisest ja eeldatavast peatsest lahkumisest parematele jahimaadele kui sugulased minejale kohe verd loovutama ei kogune või püsib harras rahu ja vaikus ning parafraseerides Mark Twaini: kuuldused Kreeka surmast on tugevasti liialdatud. Taaskord tuleb tegeleda reamees Ryani päästmisega, teha päästeplaane ja valvata hoiustajate raha järgi, et pangad “lõhki” ei läheks. Mark Twainilt pärineb ka kindlasti üks geniaalsemaid pangandussektori kirjeldusi, kui raamatus “Huckleberry Finni seiklused” sealsed kodanikuõigusteta põllumajandustöölised panga asutasid, kõik oma säästud sellele hoiulaenuühistu ühe jalaga pangapidajale viisid, kes seejärel teatas, et pank läks “lõhki” ja hoiustajad kaotasid oma säästud. C’est la vie, selline on elu. Vähemalt finantsilise kirjaoskuse vajalikkus saab lugejale selgemaks. Kreeka puhul ei ole ka pankrot, ehk rahavahetaja ümberpööratud pink, banca rotta, midagi ennenägematut, sest Kreeka ajalugu pakub finantshädade rivi ja Kreeka linnriikide pankrotistumine on ajaloo kestel juba korduvalt juhtunud.

Kreeka tragöödiate etendamisel ei unusta peavoolu meedia esile toomast ka paljude kreeklaste isiklikku traagikat, kes on epopöas nagu reamees Ryani päästjad asetatud statistide rolli. Ärilehest loeme: “Kuus aastat tagasi oli E.B. Ateenas kolme raamatupoe omanik. Neist suurim oli 250 ruutmeetri suuruse müügisaaliga. Nüüd on mehele alles jäänud vaid üks väike, maast laenu täis kuhjatud riiulitega poeke, mis koos oma omanikuga vaevu hingitseb. Raamatukaupmees seisab silmitsi faktiga, et ta ei suuda enam maksta oma kahe maja laenu, mille ta headel aegadel investeeringuna soetas. B. on jõudnud olukorda, kus elektriarved jäävad tihti maksmata, sest raha jätkub vaid elus püsimiseks.” Esitatud kurbmäng on nagu iga teinegi lugu, milles inimesel nii hästi ei lähe nagu sooviks. Millegipärast hakkab aga põhjamaine aju loodetud emotsioonide asemel hoopis faktidega tööle ja tahab hüüda: “Halloo! Nutke mulle jõgi!” Kas kahte buumi ajal soetatud maja ikka saab kutsuda investeeringuks, eriti kui need veel panga omanduses on? Selliseid “investeeringuid” kinnisvarasse on ka Eesti näitel piisavalt. Masu ajal kaotasid sellised veerandi kuni poole oma väärtusest. Ehk võiks enne taolisi investeeringuid avada Robert Kyosaki populaarse rikkakssaamise õpiku “Rikas isa, vaene isa” ja lugeda, mida autori arvates kujutab endast näiteks maja. Kas tegemist on tulude või kuludega? Muidugi, hinnad võivad tõusta ja tähtede hea seisu korral on heas kohas asuvat kinnisvara võimalik kasudega majandada, aga E.B. näitel on maja siiski kulude real, sest tema kanda jäävad laenu osamaksed ja kommunaalid.

Juku-Kalle Raid soovitas 2011. aastal Riigikogus ESM-i eellase, EFSF-iga liitumise arutelul Kreekale raha asemel raamatupidajaid saata. See soovitus tundub olema aktuaalne ka täna. Tõesti, kuhu on kadunud kreeklaste kui osavate kaupmeeste oskus rahaga säästvalt ümber käia? Vanade kreeklaste finantsvõimekusest räägitakse: “See tähendas, et 3000 talenti olid oma väärtuselt 4,5 miljonit tetradrahmi. Selline mündikogus kaalus umbes 78 tonni, olles seega raskem kui näiteks tänapäeva M1 Abrams tank.” Miks võeti vastu otsus Kreekale abikäsi ulatada? Miks me toetame Kreeka võlguelamist, samal ajal kui omal lapsed “puulehti” söövad? Varasemates blogipostitustes oleme juba piisavalt materdanud meilgi laialt levinud neukkumentaliteeti, mis soovitab ka meie riigil piiramatult laene võtta, sest “nii tegevat tõelised riigid” (vt. tõeline mees). On kuulda ka hääli, et milleks meile üldse see eurotsoon koos oma eurorahaga või isegi terve Euroopa liit, paugutame ustega ja astume mõlemast välja! Enne siiski, kui riigina välja astuda, võiks soovitaja väljaastumist treenida eraisikuna, näiteks Eesti-Vene ajutise kontrolljoone taha elama kolides, kus saab puhata nii eurorahast kui ka Euroopa liidust ja tema kaupadest, millele on seatud sisseveokeelud. Arveldada võib aga hoopistükkis aegajalt kampaania korras devalveeritavates rublades või ka paralleelvaluutas dollaris (Baks – släng vene k.), olenevalt siis, kas “feimi, respekti ja sulli” veel pole või on juba kogunenud.

Paraku netikommentaatorlikku elustiili riigile siiski ei tahaks soovitada, sest arutult laenu võttes on ühel päeval meie krediidilimiit läbi, -reiting mudas ja pangad laenuraha enam ei väljasta. Tulenevalt laenaja juba võetud kohustustest on laenamine muutunud väga kalliks, sest pangad küsivad riski eest raha välja laenata ka krõbedat intressi. Otsus Kreeka päästa tehti siiski pragmaatilistel kaalutlustel – lootes, et Kreeka viib läbi reformid, mis riigi majanduse taas käima tõmbaksid. Kulusid (nt. riigiteenistujate palgad ja vanaduspensionid) vähendades ja tulusid (võitlus maksupettuste, nt. deklareerimata ärituludega) suurendades ning riigile kuuluvate varade müügist saadud vahenditega oma majandust ümber kujundades oli Kreeka jõudmas olukorda, kus ta suudab võetud kohustused laenuandjate ees täita. Selleks kulub aega ja riigil peavad ümberkujundamisperioodil siiski vahendid olemas olema, et riik saaks toimida riigina. Peale vasakpoolse SYRIZA valitsuse võimuletulekut, kelle peamine loosung oli, et kasinusmeetmetest loobutakse, oleme olnud tunnistajaks Kreeka valitsuse soovimatusele nn. “troika” ehk sisuliselt riigi saneerija ettekirjutusi täita. Kreeklased ei ole nõus efektiivsemaks muutuma. “Me oleme uhke rahvas”, “võlausaldajad soovivad Kreeka inimesi häbistada” jms kõlab võimule pääsenud poliitikute populaarne retoorika. Erinevate trikkidega, omapoolse plaani puudumisest tipptasemel kokkusaamistel kuni referendumi korraldamiseni, on Kreeka lihtsalt kummi venitanud ja laenuandjate närve testinud, kuni on jõutud tänase olukorrani, kus Kreekale antav abipakett lõppeb 30 juunil ning uue kohaldamist pole ette näha. Kas lõputa õudus või õudne lõpp, kõlab kulunud küsimus? “Praeguseks on selge, et Kreekale lisapikendust, isegi nädalaks, ei antud ning Kreeka delegatsioon on teel koju. Seega on Kreeka pankrot üpris kindel,” kirjutab Maris Lauri.

Kas tuleb Kreeka pankrot? Mis sellega kaasneb? Kes kahjud kannab? Mis juhtub euroga? Uudistest võisime kuulda, kuidas esimesena tehti tühjaks parlamendi juures asuvad pangaautomaadid, sest hääletanud referendumi poolt, lidusid rahvasaadikud kiiresti sularaha välja võtma. Ettevõtte pankrotistumise korral müüb ettevõtte likvideerija ettevõttest järele jäänud vara turul maha ning teatud järjekorra alusel rahuldatakse ettevõtte vastu esitatud nõuded pankrotivara müügist saadud tuludega, niipalju kui see on võimalik. Kui Kreeka oleks ettevõte, võiksime ehk meiegi antud laenugarantiide katteks pretendeerida mõnele Egeuse mere saarele? Põhjamaise Eesti koosseisu lisanduvate uute vahemereliste valduste majandamisest tõuseks kindlasti meie riigile korralikku turismitulu. Kas Kreekast järele jäänud asjade garaažimüügil tõmbab Eesti kübarast ka mõne hinnalise jänese? Ehk oleme ka meie, peale väsitavat võitlust Masu, Täpe ja Pupu-ga teeninud ära puhkuse oliivisalude all, varbad soojas merevees, sest: “Hommik on kaugel, joogem ja laulgem!”? Kreeka tulevik terendub erinevates tulevikustsenaariumites: 1) Kreeka on Euroopa tühjaks tõmmanud, kergitab kaabut ja läheb oma teed, võib-olla astub Putini Euraasia Liitu; 2) Kreeka käest tahetakse igal juhul raha tagasi saada ja tehakse pehmem maksegraafik, Kreeka jääb EL-i;  3) Kreeka saadab kõik pikalt, keegi  raha ei saa, kuid Kreeka jääb ühepoolselt eurotsooni; 4) Kreeka jagatakse võla katteks EL liikmete vahel ära;  5) Kreeka pannakse eBaysse müüki.

Kui ka Kreeka raamatupidamislik pankrot lõpuks saabubki, siis ei tohiks see siiski tähendada Kreeka riigi kohustustest taganemist ja nulliga välja jalutamist, sest see võib paljusid teisigi rahvaid kihutada jõudeelule. Kreeka riik ei lakka olemast, riigi atribuudid säilivad nagu ka raharinglus, kas siis eurotsoonis või väljaspool seda. Milline ka ei saaks olema Kreeka tee, tuleb nõuda oma võlgade maksmist, ükskõik milline saab olema valuuta, kas eurodes, drahmides, dollarites või porgandites. Võlg on võõra oma ja Kreeka ei tohi kujuneda teistele võlguelavatele riikide eeskujuks, kes kindlasti tahaksid külma arve õnnestumise korral ka ise Kreekat teha. Varsti saame näha, kui siiras on järjekordne kreeklaste laenu-sirtaki ning kes selles tantsus osalevad. Nagu vanarahvas on teada andnud, siis kuradiga tantsu lüües tasub karta, mis juhtub siis, kui muusika lõppeb. Reamees Ryani päästmine on küll õilis tegu, kuid kui selle õilsa teo nimel kõik tema kaaslased hukkuvad, siis kas ühe päästmine palju rohkemate elude hinnaga on selle teo õilsust väärt.

“ja kui homme siit ma läen, su süda rõõmustama jääb…” 🙂

Rujaline maailm: keda huvitab Euroopa Liit?

@huviline
Kristjan Oad väitis, et europarlamendi valimistest osavõtt on alates selle võimaluse tekkimisest pidevalt langenud, kuna Euroopa Liidu kodanikke ei huvita Euroopa Liit. Põhjus olevat selles, et nad ei tea mis on Euroopa Liit ja mis on temast kasu, kuna Euroopa Liit isegi ei tea, mis on tema olemus ja eesmärgid. Üldjuhul on üsna lihtne väita, et Euroopa Liidu olemus on teada, et see on riikideülene ühendus, mille eeskirjad on liikmesriikide reeglite ülesed, kuid traagika peitub juhtide retoorikas, kes peavad Euroopa Liitu pelgalt rahuorganistasiooniks koos lepinguliste vabadustega. See on isegi Ukraina kriisi kontekstis vananenud retoorika ja selgeks õpitud sõnavara. Rahuorganisatsioon lõppes liidule aluse pannud terase- ja söelepingute integreerimisega uude lepingusse. Oad noore vaatlejana kasutab selgemat terminoloogiat.

Klassikalise ülimusliku jurisprudentsiga liiduna on Euroopa Liit teel kokkuhoiupoliitika suunas. Bürokraatide vägi on kolosseumlik ja personalikulud alati kõige suuremad. Bürokraatias on kokkuhoidu võimalik saavutada üksnes funktsionaalse tsentraliseerimisega. Kolossi protsessid on muidugi aeglased, võivad ka tänapäeval pikeneda sajandite pikkuseks, aga päeva lõpuks on kõik varasemad riikideülesed liidud ajaloos olnud (kon)föderaalsed. Rahvusriikidest koosnev koloss pole erand. Erinevalt keisrite juhitud provintsideülestest liitudest tuleb tänapäeval demokraatlikult valitud liiduparlamendil lahendada erinevate rahvaste kooseksisteerimise probleem paratamatu föderaliseerumise kontekstis.

Üldiselt on olemus ja eesmärgid teada. Sõnad nagu koloss, impeerium, föderatsioon jne ei pea iseenesest tähendama Eesti jaoks mingit katastroofi ja võivad veel kaua aega olla majanduslikus mõttes kasulikud. Puhtalt majandusliku organisatsioonina näeksid paljud poliitikud Euroopa Liidule õigustust. Majanduses on aga omad seaduspärasused. Vaba turg tähendab konkurentsi, mis omakorda tähendab solidaarsuse hävitamist. Juba praegu on eesti rahvas lõhenenud erinevateks huvigruppideks. Teisest küljest eeldab pangandussektor usaldusväärsust, mis saavutatakse rangete reeglite ja järelvalvega. Õigusriik näitab oma karmimat külge. Vaba tööjõu liikumine liidu piires põrkub sageli kohalike vastuseisule, mida nähtub eriti paljudes kutseühendustes.

Spetsiifilises tähenduses on Euroopa Liidu olemus ja eesmärgid vähemalt hämarad. Noorte hispaanlaste ja kreeklaste tööpuudus on ainult osaliselt huvipuuduse või kutseharidusreformi puudumise mõju, mida on väitnud Indrek Tarand. Reaalselt on kõrge elatustasemega riikides lihtsalt raske, kui mitte võimatu noorel tegevuslikku aktiivsust ehk ettevõtlikust avaldada, kuna selleks on vaja kogemusi, head mainet ja kapitali. Vähemalt kapitali pole kuskilt võtta. Tulevik, mis ka eesti noori ees ootab, tähendab allumist panganduses kehtestatud reeglitele või mentori suunistele. Iga riik soovib oma rahvuse kestlikkust, mitte kellelegi/millelegi allumist. Ajalugu annab identiteedi. Euroopa rahvaste vahelise ajaloolise vastasseisu peitmine kalevi alla hakkab tähendama rivaalitsemist keskuses, mille varjamiseks jääb pelgalt organisatoorsetest meetmetest väheks.

Euroopa Liit on klassikaline impeerium, erinedes ajaloolistest eeskujudest demokraatliku korraldusega. Üldjuhul peaks riikideülene liit tähendama head aega kultuurile ja loomemajandusele. Tõlkijatel on tõenäoliselt üldse läbi ajaloo parim aeg kätte jõudnud. Muusikud, filmitegijad, reklaamdisainerid, kelle tööriistaks pole emakeel, vaid rahvusvaheliselt mõistetav visuaalne või audio kommunikatsioon, võivad kogu liidus läbi lüüa. Selliste liitude eesmärgiks on lisafunktsioonide täitmine, mis üksikule rahvusriigile ülejõu käib või milleks puudub ressurss. Rail Balticu projekti käivitanud korraldajate otstarbekus on selliseks lisafunktsiooniks. Siiski käib kolossidega koos palju ebameeldivat ja üks neist ongi keerukus, mis kodanikke tegelikult ei huvita. Hannes Rummi jaoks võib Euroopa Liidu toimimine olla selge nagu sulavesi, mis ei tähenda, et tavakodanik saab samal jääl liugu lasta.

Euroopa Liit peaks tähendama heaolu kasvu, pikemaks venitatud karjääriredelit, mille tipus suuremad rahanumbrid. Teenistujad kogevad maailmaajaloo suurimat bürokraatiat, rangeid juhiseid ja ettekirjutusi tulevikus. Kuid Euroopa Liidust on vähe kasu, kui eesmärgiks on puhtam elukeskkond, sh noosfäär, mida võiks soovida järeletulijatele pärandada. Noosfääri, sh kodanike hoiakuid rikutakse ebaloomulike direktiividega, nt kindlustuse valdkonnas, kus on ebanormaalne, et suurema ja väiksema riskikäitumisega isikud peavad maksma kindlustusmakseid võrdselt. Aktuaaridel on siin peamurdmist. Eerik Kergandberg on kirjutanud, et 30% Euroopa Liidu eelarvest on pettuslik. Pettustega võitlemiseks on moodustatud eribüroo OLAF.

Kokkuvõttes on saabumisel isiku jaoks, keda kunagi pole tulnud, positiivne mõju Euroopa Liidust pikemas perspektiivis praktiliselt olematu. Pettus, silmakirjalikkus, egoism, enese mõõdutundetu upitamine avalikuse silme all, auahnus, nimetatud madalad omandused, mis vääramatult iseloomustavad bürokraatliku teenistuslikku võitlust, levivad ja hakkavad liidus levima. Saabumisel isiku eesmärgid rujalises (roostevabas) maailmas on hoopis midagi muud. Roostevabas maailmas piisab solidaarsuseks aususest ja inimõiguste kaitse argument, millest on saanud valitsemise vältimatu tingimus, on annektsiooni või agressiooni alusena mõistetamatu. Praktilise nõuandena tuleks Eesti saadikutele soovida jõudu oma pisieesmärkide realiseerimisel ja hoida siiski ära liidu lagunemine. Parem koloss kui kaloss, mille rivaalitsevad rahvusriigid ukse taha on jätnud ja võivad hakata tagasi tahtma, et koju minna. Parem koloss kui kaos. Lihtsalt saabumisel isik eelistab ausust ja rääkida asjadest nii, nagu asjad on tegelikult.

Quo vadis, Europe? Vol. 2

@jolli

Kungla rahva muretu kääbikuelu kohale võib kerkida Mordori pimedus, sest musta varju all räpaseid mõtteid hauduvad orkid ei puhka ka suvel.

Winter Is Coming
Olin ennast just saabuvaks talveks valmistudes küttepuude käitlemisega korralikult ära väsitanud ja tegin väikest kohvipausi, kui raadiouudistes räägiti Euroopa kavatsusest ahiküte kui ohtlik soojasaamise viis keelustada. Loomulikult meie enda tervise huvides. Mida kuradit? Uudist aga korrati ja kuna tegemist ei saanud olla Rohke Debelaki libauudise või aprillinaljaga, siis oli ilmselgelt selle ärakeelamisega tõsi taga. Muutusin ärevaks nagu kanaarilind kaevanduses. Uuskeeles (Newspeak, vt Orwell 1984), milline on tänapäeva Euroliidus kantseliidina kasutusel ja kohati sarnastes funktsioonides nagu Orwelli Okeaanias, nimetatakse tänapäeval vaeseid inimesi vaesusriskis olevateks, sest ei ole ju sünnis teatada, et ühendatud Euroopas elab veel kahekümne esimesel sajandil vaeseid. Nagu meie ebausklikud esiisad kutsusid hunti halliks või metsakutsuks, julgemata teda hundiks nimetada, sest nimepidi kutsumine toovat kurja karja, nii elatakse meil tänapäeval vaesusriskis. Isegi vaesusriskis viibimise aluseks olev sissetulekunumber on euroosariigiti erinev, et statistika kaunim välja paistaks ja vaeste (siinkirjutaja ei karda seda sõna kasutada) tegelik arv lugupeetavaid ära ei hirmutaks.

Ju siis kujutlevad umbes sarnase loogika alusel tegelased Brüsseli konditsioneeritud kabinettides ette, et terve Euroopa on kohe-kohe astumas mingisugusesse ülisteriilsesse futuristlikku hüpertulevikku, kus valitseb üleüldine heaolu, kanapojad magavad tiigrite kaisus, liha- ja rohusööjad on sõlminud igavese sõpruse ning inimesed manustavad tuubist Põltsamaa marmelaadi laadset kosmosetoitu ja soojendavad eluruume tuuletuulikute ja ökopäikesepatareidega? Pole lihtsamat lahendust, kui midagi silmale sobimatut seadusega ära keelata. Ah et teie maja korsten tossab? Nõuame tossamise kohest lõpetamist, võtame vastu seaduse, keelame ära ahikütte, avame vihjetelefonid, teostame laekunud kuriteoteate alusel kontrolli ja karistame politseireidil kinni püütud salaahju omanikke. Küttepuud, kui seadusega keelatud kuriteovahendi, aga konfiskeerime.

Tänane ulmekirjandus on homne reaalsus
Elust kaugenenud euroametnike fantaasiatele võiks ju kaasa noogutada nagu lastele, kes isekeskis oma arusaamatuid seltskonnamänge mängivad, neile pea peale pai teha ja oma suureinimese asju koos konnasilmade ja kommunaalmaksudega edasi ajada. Kuid paraku võidakse meie Vabariigis eurodirektiivile viidates selliseid jaburaid seadusi ülaloleval grotesksel moel täitma hakata, ikkagi seitsesada aastat mõisatallis vitstega geenidesse vemmeldatud orjalikkust turjal. Nagu me omal ajal olime kuulsad selle poolest, kuidas Moskvast tulnud “vene seadusi” tavapärase ülipüüdlikkusega “saksa täpsusega” täita üritasime. Tuleb meelde, kuidas Ray Bradbury antiutoopilises ulmekas “Fahrenheit 451” pritsumehed (ing. k. firemen ehk otsetõlkes tulemehed) haarangutel käisid ja kui mõnest majast raamatu (kujutage ette!) leidsid, peremehe kinni võtsid ja maja karistuseks põlema panid, sest raamatud olid ideaalses tulevikuühiskonnas keelatud. Ilmselt hakkaksid tulevikus päästeametnikud ka meid puupliitide käest päästma. Hoidke alt, haluküttel kamina-, saunakerise- ja ahjuomanikud!

Välipeldikutest
Meenub ka teade Euroopa kuivkäimlate ülelugemisest, ju siis ka nende peatsest keelustamisest? Tegelikult on vist raske välja mõelda ökoloogiliselt puhtamat kerekergendusviisi, kui aiamaa nurgas asuv kultuurne kuivkäimla? Roe seguneb kogumiskastis kasvuturbaga ja komposteerub taaskasutatavaks keemiavabaks põlluväetiseks. Ei mingit koormust kanalisatsioonile ja veepuhastusjaamadele. Miljardeid tonne üliolulist “musta kulda”, millest põllumajanduses saia teha, jääb maailmamerre saatmata ja ookeanielukad ütlevad puhta vee eest meile aitähh! Kui mõni Islandi vulkaan peaks korraks köhatama, paisatakse atmosfääri rohkem tahma, kui kogu maailma puupliidid või automootorid suudaksid eales toota, aga kuna Island ei kuulu Euroopa Liitu, siis läheks Islandi vulkaanide ärakeelamine Brüsselile keeruliseks ja lihtsam on võidelda ahju- ja autoomanikega. Puupliidid, kuivkäimlad ja autod, mida ei julgenud keelustada isegi üks vähetuntud, kuid andekas Austria akvarellist, kellest hiljem sai kurikuulus, kuid andetu Saksa poliitik (kelle nime harrypotterlikult ei tohi nimetada), keelatakse ära tänapäevaste ökofašistide poolt ja veel meie eneste tungival heakskiidul!

Mobilis in mobili, liikuv liikuvas
Kui koduomanikke puudutava puukütte ettevalmistatava ärakeelamise taga võiks veel näha gaasifirmade müügimeeste karvast kuldkellastatud kätt, nende ärihuvid selliste loodussõbralike isetaastuvate alternatiivkütuste keelustamisest kindlasti võidavad, siis autodega on käsil vist lausa omaette ooper. Alles anti meile teada, et Euroopa Liit soovib Eestilt automaksu kehtestamist. Sarnane “soovituse” taha peidetud nõue on seda kummalisem, et Eesti ei ole Euroopa Liiduga kliendi – patriitsi suhtes, nagu mõni probleemne teiste kulul võlgu elav riik, kellele Euroopa peab tõesti ette kirjutama, milliste meetmetega peaks võlgnik osariik oma riigieelarve tasakaalu ajama. Meie tulude-kulude ja riigivõla seis on pigem teistele raskesti saavutatavaks eeskujuks. Auto on eestlasele tähtis. Auto on kindlasti ka staatuse sümbol ja meile meeldib autosid osta. Automaksu kehtestamise põhjusena nimetati, et meil ostetavat liiga suurte mootoritega autosid. 
Küsiks neilt euroonudelt, et kui suur on “liiga” suur?

Kunagi küüditasid kommunistid eestlasi Siberisse, kuna kadeahnele silmale tundus tööka eestlase vara liiga suur. Eestlane tuli Siberist tagasi, kannatas ära okupatsiooniaastad, ehitas äralagastatud maa uuesti üles ja nüüd tuleb kommunisti kirsasaapa tallamisest puutumata jäänud eurooplane meile ette kirjutama, mis on eestlase jaoks liiga suur? Ökoloogiaalased argumendid on ilmselt suitsukate seekord juba euroopalikule punaroosale kadedusele, et eestlastel taaskord liiga hästi läheb? Mida peaksid sellest, et eestlane sõidab suitsupaki suuruse Polski Fiati asemel preemiumklassi Mersu, Audi ja BMW-ga, arvama ülejäänud vahepeal sotsialismi jõudnud ja vaeseks jäänud eurooplased? Äkki hakkavad nad oma valitsustele esitama ebameeldivaid küsimusi teemal: kes on süüdi? Lihtsam on neil seal käsu korras teha kõik ühetaolisteks, standardiseerida, nivelleerida ja selle käigus tasalülitada.

Kausaalne ehk põhjuslik seos
Ülemäärased regulatsioonid on tapnud innovatsiooni, ettevõtlikust inimesest on saanud heaoluriigi initsiatiivitu magalaelanik. Ehk peaks vaesuse nähtavate ilmingutega, nagu puupliidid või välipeldikud, võitlemise asemel siiski keskenduma hoopis vaesuse põhjustele? Ebamõistlikud ülereguleerimised, ettevõtlust tapvad keelud ja käsud mõjuvad halvavalt just sellele samale majandusele, mida Euroopas viimasel ajal nii kõlavate sõnadega päästa üritatakse. Ehk peaks Euroliidust väljaastumismõtete mõlgutamise asemel püüdma muuta sedasama liitu paremaks, et ka elanikud saaksid jõukamateks? Asendama riigisõltlasliku neukkumentaliteedi tõelise peremehetundega? MP Cato Vanem lõpetas oma kõned alati sama tuntud mõtteteraga. Lõpetaks siis ka selle Quo vadis? mõtiskluse eelmisega sarnaselt: Kui soovitakse asuda paranemise teele, tuleb esmalt panna õige diagnoos – tegemist ei ole kapitalismi, vaid sotsialismi kriisiga.

Quo vadis, Europe? Aastal 2020 näed.

Quo vadis, Europe?

@jolli

Puud on lehes, nurmel haljendab umbrohi ja linnulaul ei lase hommikul magada – käes on suvi, puhkuste aeg. Eestlased kütivad supermarketist marineeritud notsuliha, süütavad aiagrillid ja asuvad valmistama vana eesti rahvustoitu – süütevedelikumaitselist mustaksküpsenud šašlõkki ja lõhki prõksuvat rasvast kondijahuvorsti üleväetatud välismaise tomatisalatiga. Totaalne meedia võtab enne suvepuhkust viimast, tutvustades elu põhjamaises heaoluriigis. Eeslinnas elav härra Nilsson tõmbab õhtuti akendele ette rootsi kardinad ja valib päästeameti numbrit, et teatada korteri rauduksele prõmmivast vabaltkasvatatud uue ajastu indigolapsest Pipist või hr. Svenssoni autot grillivatest näljastest kurrunurruvuttidest. Euroopa aga juurdleb küsimuse üle: “Quo vadis?” ehk ladina keeles: “mis värk on?”

Sügisel toimuvate kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste künnisel pakutakse meilegi kallitel reklaampindadel rohkelt poliitvisioone, kuidas muuta elu Euroopas paremaks. Kindlasti räägitakse KOV valimiste eel ülemaailmsest majanduskriisist auguliste tänavate ja purunevate veetorude asemel, mis on triviaalselt kohalik tasand. Europarlamendi valimiste eel kiideldi aga kohalike munitsipaalprobleemide eduka lahendamisega ehk siis räägitakse valijat hüpnotiseerides uljalt ja paljusõnaliselt täpselt sellest, mis ei ole nende valimiste teemaks. Vana rahvatarkus teab, et loo ise probleem ja asu seda siis kangelaslikult lahendama. Tooda tänavaauke ja täida neid valimiseelsel nädalal vilkurite valguses ööl ja päeval, siis valija näeb – töö käib ja elu läheb paremaks.

Sarnaselt muinasjutu Loll-Ivanuškaga, kes sõites ristteel ühte või teise suunda, kaotab kas hobuse või võidab tsaaritari, räägitakse kindlasti valimiste lähenedes üha uuesti kasinusest ja kulutamisest, kokkuhoiust ja majanduse elavdamisest nagu oleks nende vahel võimalik valida. Paraku on ennast lõhki laenanud Euroopal valikud juba ette ära tehtud ja havi käsul tsaaritare enam ei jagata. Katsu vaid, et püksid jalga jäävad, sest hobune on niigi lihakombinaadile hamburgeri vahele panemiseks ära müüdud. Kahjuks ei näita ammusurnud majandusautoriteetidele tuginejad, kust tuleks võtta vajaminev raha, mida majanduse elavdamiseks kulutama kutsutakse.

Aga mõtleme kaasa. Valides kulutamise või kärpimise vahel, nii riigi kui eraisikuna, saad Sa, segaduses lugeja, kasutada vaid seda raha, mis on olemas – oma sääste. Raha kulutades, ostes turult kaupu ja teenuseid, paraneb küll müüja, kaupmehe, majanduslik seis. Sina isiklikult jääd aga vaesemaks, sest oled oma säästud vahetanud kaupade ja teenuste vastu. Kas selline käitumine elavdas sinu majandust? Väljaminekud kasvasid, sissetulekud mitte. Oled söönud-joonud ja ostnud uued riided, aga raha, et maksta üüri, enam ei ole. Niimoodi, ebamõistlike kulutusi tehes, elad varsti kuuse all, sest majaperemees lõpetab Sinu kui üürivõlglasega üürilepingu. Kui rahakott tühjaks saab, aga soov kulutada on säilinud, siis on võimalik võtta laenu. Kellele laenu antakse? Sellele, kellelt on lootust seda raha kokkulepitud tingimustel kasuga tagasi saada.

Laenuraha tarbimisse suunates seisab laenu võtnud eraisik üsna kiiresti lõhkise küna ees – ebamõistlikult kulutatud raha saab otsa, kuid võetud kohustus, laen tagasi maksta, tuleb täita. Tulemuseks on pankrot ehk võlgniku maksejõuetus. Kui nooreperelaen on kulunud autole ja uhketele valuvelgedele, juhtub üsna varsti, et noor pere, kes üürilepingu mittetäitmise eest nüüd laenuraha eest ostetud autos elab, tõstetakse ka sealt võlausaldaja soovil välja ning auto müüakse maha. Nii nagu ei saa eraisiku arutut majanduskäitumist ravida talle üha uute laenude andmisega, ei saa ka riigid lõputult võlgu elada, kui nad, olles oma raha ära raisanud, kulutavad laenegi ebamõistlikult. Tulude ja kulude tasakaalu rikkumine viib riigid võlgu elamiseni, riigi võlakoormuse kasv omakorda survestab maksumaksjaid suurenenud koormiste kujul, sest riigi poolt võetud laenud tuleb rahvusvahelistele võlausaldajatele tagasi maksta.

Keynesi järgi suurendab riigisektori palkade tõus ostujõudu ning see omakorda tõstab tarbimist. Tarbimise kasv aga viib tootmise kasvuni, millega saavutatakse suurem tööhõive. Sellist majandusmudelit rakendas näiteks Kreeka, kes paisutas riigisektorit ja tõstis töötajate palgad ebamõistlikult kõrgeks, kuid samas ei lisandunud sellega efektiivsust. Uuskeynesistide arvates saab kriisi ületada seda süvendades, laenates ja raha juurde trükkides. Eesti positiivsed saavutused majanduse tasakaalustamisel ei sobi uuskeynesistide mudelisse, millest on tulnud ka kriitika. Nn. lõunaosariigid, kus laenuraha suunati sotsialistliku riigisõltlaste klassi tekitamisele, on selge näide üle jõu kulutavast riigist. Kulud suurenevad, aga tulubaas kuivab kokku.

Katsed viia riiki tagasi toimivasse vabaturumajandusse kohtavad nii lõuna- kui põhjaosariikides riigisõltlaste vihast vastuseisu meeleavalduste kujul, mis jätavad pigem raevuka vandaalitsemise mulje. Kindlasti on lisaks sinisilmsetele laenuvõtjatele süüdi ka laenuandjad, pangad ja fondid, kes lootuses suuri kasumeid teenida, ergutasid lihtsameelset laenuvõtjat tagant, nagu finantsnõustajad kass Basilio ja rebane Alice ahvatlesid puupäist Buratinot, lubades sellele kiiret tootlust Võlupõllul. Paraku on papa Carlo täna pintsakust ilma ja Buratino aabits, investeeringud teadmistesse, on vahetatud tänavaetenduste vastu. Kui soovitakse ravida majandust, tuleb esmalt panna õige diagnoos – tegemist ei ole kapitalismi, vaid sotsialismi kriisiga. Kriisiga, kus ülereguleerimine on tapnud innovatsiooni ja ettevõtlikust inimesest on saanud heaoluriigi initsiatiivitu magalaelanik.

We’re leaving together
But still it’s farewell
And maybe we’ll come back
To earth, who can tell?
I guess there is no one to blame
We’re leaving ground
Will things ever be the same again?

We’re heading for Venus and still we stand tall
‘Cause maybe they’ve seen us and welcome us all, yea
With so many light years to go and things to be found
I’m sure that we’ll all miss her so

Euroopa Stabiilsusmehhanism ja mäng suveräänsuse ümber

@ckrabat

Eesti Vabariigi Riigikohus tunnistas häältevahekorraga 10:9, et Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamisleping on kooskõlas põhiseadusega, lükates niiviisi tagasi õiguskantsler Indrek Tederi algatuse panna see põhiseaduse muudatusena rahvahääletusele. Probleemi olemus on tegelikult palju sügavam ja laiem, mis ei olegi niivõrd riigiõiguslik, vaid mentaalne dilemma – kas euroala saab üldse edukalt eksisteerida ilma ühtse rahanduspoliitikata, kus keegi oma isiklikus nurgas salaja perekonna ühisraha kõrvale nihverdab, viidates tema isiklikule suveräänsusele käia rahaga ümber nii nagu talle meeldib. Põhimõtteliselt võib ka öelda, et ESMi näol tegemist on euroala päästeprogrammiga, sarnase mehhanismiga nagu Rahvusvaheline Valuutafond (mille vajalikkuses ei kahelda), millega üritatakse jagu saada sotsiaaldemokraatliku sajandi pärandist. Päästeprogrammis osalejatele tulevad ESMga kaasa aga kohustused, mis ei saagi olla populaarsed ning lahendatavad populistlike vahenditega. Reaalne alternatiiv on aga koos euroemalaevaga uhkelt ja iseseisvalt põhja minna. Mulle tundub, et hirm suveräänsuse kaotuse ees on umbes samalaadne sisepoliitiline instrument nagu laialt kultiveeritav hirm homme saabuvate  Venemaa tankide ees. Neukkurahva (mis minu arvates on pigem mentaalne seisund kui sotsiaalne staatus või siis seotud mõne kindla geograafilise piirkonna või rahvusega) hirmutamine poliitilise populismi huvides töötab üliedukalt ka õigusmaailmas ja õiguskantsler saab endale koguda juriidiliselt ebapädeva, kuid ärahirmutatud rahva seas poliitilist populaarsust. Hirm millestki “ilma jääda” töötab iga ilmaga.

Poliitilise populismi huvides totaalse meedia poolt loodud klišee Euroopa Liit=Nõukogude Liit on väga töökindel avaliku arvamise kujundamise mehhanism ja tagab hirmukultuurile toetuvates ühiskondades püsiva valimisedu. Samalaadne populistlik samm on pankrotistunud eurosotsialismi võrdsustamine Euroopa Liiduga. Suveräänsuse mõistega mängimine on ohtlik. Suveräänsuse printsiip tuleb 1648.a. Westfaali lepingutega alguse saanud rahvusvahelisest süsteemist, mis andis igale valitsejale suva ja voli käituda oma riigi piires, kuidas talle parajasti meeldis. Teine Westfaali süsteemi põhiprintsiip on territoriaalne terviklikkus, millega on üritatud juriidiliselt takistada riigita rahvaste iseseisvumist. Suveräänsusega vehkimist kasutavad tänapäeval ohtrasti neukkurahvale kultuuriliselt lähedased Venemaa ja Hiina, põhiliselt selleks, et sillutada teed inimõiguste massiliste rikkumiste õigustamisele nende oma ühiskondades. Maailma üks kõige suveräänsemaid riike on Põhja-Korea, aga ma pole päris kindel, kui õnnelik on sealne rahvas oma riigi suveräänsuse üle.

Loomulikult piirab ESM teatud määral sellega ühinenud riikide suveräänsust, kuid siin tasuks minna juba kulunud tõdede juurde, kus igasugune rahvusvaheline lepe piirab lepinguosaliste suveräänsust. Suveräänsuse küsimuses dogmaatilist joont ajades võib jõuda absurdi. Kui Eesti soovib jätkata talle mentaalset rohkem sobivat Westfaali rahvusvahelist süsteemi ning vältida sidumist rahvusvaheliste kohustustega, siis peaks ta kõrvale hoiduma üleilmastuvatest institutsioonidest nagu Euroopa Liit, NATO või WTO ning nii võikski ta suure paja ühes servas oma lahjat putru keeta, kuigi seda takistab jälle hirm, et puder läheb kõrbema ning siis on päästjaid vaja. Euroopa Liidult tahetakse saada eurotoetusi ning NATOlt kollektiivset kaitset, aga vastu ei taheta midagi anda. See ongi viiekümne aastaga kasvanud neukkumentaliteet, mis on karastunud suhkru-, tatra- ja odavate telekate sabades.

Rahvahääletus võib ju tunduda Tõe ja Õiguse kõrgeima avaldusena, kuid kes kindlustab, et seal tehakse riigi ja rahva jaoks parimad otsused? Totaalse meedia poolt tekitatud Novgorodi WC genereerib populaarseid otsuseid, mis näivad õiglased, kuid ei pruugi olla õiged. Euroopa vihkamise kultiveerimine Eesti ühiskonnas võib mingis osas peegeldada neukkude seas levivat nõukogudenostalgiat, kuid samaegselt on see ka süveneva vägivallakultuse tagajärg. Paljud jumaldavad Ameerika Ühendriike mitte sealsete demokraatlike vabaduste pärast, vaid surmanuhtluse ning relvade piiramatu leviku tõttu. Kui Juhani Tamminen nimetab arvamusloos Soome ühiskonda julmaks ja südametuks, siis väga palju tuttavlikku kõlab sealt vastu. Kui asendada lõigus sõna Soome sõnaga Eesti, kas on midagi väga teisiti? Loe: „/Eesti/ on sotsiaalsele tõrjutusele suurepärana kasvupinnas. Olen kindel, et vägivald /Eestis/ ainult kasvab. Põhjuseks eelkõige leviv sotsiaalne rahulolematus. Viha sisserändajate vastu suureneb ja tolerantsus väheneb. Ühiskond lahendab olukorra nii, et luuakse rohkem reegleid ja tõhustatakse nende täitmise kontrollimist. Sotsiaalne tõrjutus levib üha rohkem, millega omakorda kaasneb kuritegevuse kasv. Olukorrale aitab lisaks kaasa meedia, mis elab kaasa kurbadele sündmustele. Tulistamised on tegijatele justkui mäng, mis on saanud tegelikuks…“

Euroopa Ühendriigid ei ole ilmtingimata Kuri Hunt, kellega lapsi hirmutada, vaid teatud arenguloogika seaduspärane tulemus. Ma saan aru, et neukkurahvas, kes tahaks ise elada samamoodi nagu seda Kreekas pikka aega praktiseeriti, on ärevil. Nende süda kutsub Brüsseli, Londoni ja Pariisi asemel hoopis Moskvasse, Moskvasse, Moskvasse … ja kõik see mis teda „õigelt kursilt“ eemale viib, tundub võõras ja vaenulik. Või on tegemist oskamatusega Euroopa kultuuriruumi poliitilistes protsessides orienteeruda, sest harjumuspärased mehhanismid on olnud hoopis teistsugused? Õigusteadlane Lauri Mälksoo küsib „Maalehes“: „Debatt selle üle, kuidas me võlakriisi ühe lahendusena kummitavasse Euroopa föderalismi peaksime suhtuma, peaks olema palju tõhusam,“ kuid debatt peab olema objektiivsem ja vähem populistlikum ning mitte rõhuma neukkurahva hirmudele. Nagu USA president Gerald R. Ford kunagi ütles, et võidurelvastumine ei saa olla ühesuunalise liiklusega tänav, nii ei saa ka rahvusvahelistumine olla pelgalt ühesuunaline, kus on ülalpidajad ja ülalpeetavad. Eesti on olnud majanduslikult piisavalt edukas ning nihkumas ülalpeetavate klannist ülalpidajate klanni, mis on siiani veel arvukale neukkurahvale kahtlemata mentaalselt raskesti seeditav samm.

Peale Eesti pole ESM asutamislepinguga täna liitunud veel Itaalia (Senat on ratifitseerinud, kuid vajalik on veel Esindajatekoja ja presidendi nõusolek)  ja Saksamaa (parlamendi mõlemad kojad on ratifitseerinud, kuid president peab kinnitama). Pildil Itaalia peaminister Mario Monti ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel juunis 2012.

aadressilt: http://timeglobalspin.files.wordpress.com/2012/06/eu_summit_0629.jpg?w=600&h=400&crop=1

Euroopa Liit õigusliku ootuse põhimõtte valguses

@huviline

Euroopa lepingute sõlmimise ajajärgu algusega 1950ndatel olid nende sõlmijatel kindlad eesmärgid, millest tulenevalt on võimalik sõnastada Euroopa Liidu õigusliku ootuse põhimõte. Muu hulgas loodeti garanteerida edaspidi Euroopas rahu, majanduse alal tugevdada Euroopa konkurentsivõimet, valuutaliidu loomisega astuda vastu dollari domineerimisele. Muu hulgas kannustas Euroopa lepingute sõlmijaid ka hirm Nõukogude Liidu ees, kus toimis kommunistlik majandussüsteem. Lühidalt, õiguslik ootus seisneb õigusrahus, mille pidid tagama poliitilised kokkulepped ja egalitaarne platoo majandussuhetes.

Õigusliku ootuse elluviimise kõige loomulikum tee pidi kulgema õiguse radu pidi. Teatavasti adresseerivad õiguse olemust  sotsiaalsed käitumisnormid, mille ühtlustamiseks kutsuti ellu Euroopa Kohus. Edasi olukord maailmas muutus, nt kadus Nõukogude Liit. Majanduses sajandeid kestnud põhimõtted: vaba turg, tsükliline areng, on tänapäeval oluliselt mõjutatud teaduslikust ja tehnoloogilisest plahvatusest. Kui peaaegu igal aastal tuleb turule uusi tehnoloogilisi vidinaid, mis mõjutavad suuri rahavooge, siis ei saa ka pangad enam säilitada endist seisundit. Ainuke, mis on oma seisundi säilitanud, see on õiguslik ootus.

Lugedes Maalehest Tartu Ülikooli Euroopa Liidu õiguse dotsendi dr Carri Ginteri  ja sama ülikooli lektori dr. Andres Tupitsa arutlusi küsimus üle: kuidas võis selline olukord tekkida (Kreeka võlakriis) ning milline võiks olla selle protsessi mõju Eesti suveräänsusele, siis tundub, et õpetajate käsitluses puudub sügavam sisu. Sügavam sisu tähendab sisendit diskussiooniks alustalade üle.  Tänapäeval ei saa riikide võlakriis olla tekkinud ainuüksi sellepärast, et impeeriumil on küll kontrollifunktsioon riikide ülemäärase eelarvedefitsiidi osas, aga puudub karistamise võimalus. Samuti on impeeriumi iga osalisriik juriidiliselt lepingute kaudu seotud, millest tuleneb  õigusliku ootuse põhimõtte tegelik väljendus, milleks ongi föderaalne Euroopa, sest mis mõtet oli muidu lepingute sõlmimisel. Mälu värskendamiseks tõdegem, et Eesti põhiseaduses on suveräänsusest osaline loobumine ka sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusega, mis võeti vastu rahvahääletusel 2003 aastal.

Võlakriisi tekkimise põhjus ja pankade seisundi muutumine tänapäeval on õigusliku olukorra tulemus. Lepinguõiguses valitseb privaatautonoomia põhimõte, mis tähendab, et igal riigil on õigus ise otsustada, mida ta tahab ja Euroopa lepingud on kindlasti ka lepinguõiguse objektiks. Poliitilises mõttes tähendab privaatautonoomia aga enese karistamist, sest kes jääb kõrvale üldisest eduloost, see ilmselt loobub vabatahtlikult heaolust ja elatustaseme tõusust.  Kuna keegi ei taha ennast ise karistada, siis tuleb kasutada pakkumist liituda ja sõlmida tõmbekeskusega leping. Lepingu sõlmimise järgselt astub poliitika kõrval mängu õigus ja privaatautonoomia saab lisaks õigusliku tähenduse, mis tähendab taas enesekaristamist, kui riik tahab kokkulepitust taganeda. Kindlasti ei astu ükski riik vabatahtlikult häbiposti ja sellepärast ei ole tõsiselt võetavad ka Euroopa Liidu lagunemise jutud. Impeeriumi külgetõmbejõud on objektiivne fakt, mida iga päev kinnitab ka Euroopa Kohus. Karistamise mõõde on nüüd palju avaram, sest õigusega kaasneb eetika.  Kohtu poolt harmoniseeritavad käitumisnormid, võrdsuse põhimõtte alusel, toimivad karistusena õigusliku ootuse põhimõtte rikkujate osas. Seega, tegelikult ei puudu Euroopa Liidu sisemiselt karistamine, vaid see esineb palju reaalsemal kujul, võrdse kohtlemise näol, taustaks viisakuse kategooriline imperatiiv. Sellele tugineb konföderatiivse impeeriumi autoriteet seni kuni impeerium saab föderatiivseks.

Kuna pangad on igasuguse võlakriisi võtmeteguriks, sest pangad on võtmevõlausaldajad, siis on Kreeka tulevik määratud sellega, kuidas paremini teenindada võetud võlgu. Iga võtmevõlausaldaja eesmärk on kasumi teenimine, korjates kõigepealt intressid ja siis põhiosa, mistõttu nimetada kasumi teenimist Kreeka abistamiseks on lihtsalt ebaadekvaatne. Tänapäeval, kui põhikaristusliike on ainult kaks, vangistus ja rahaline karistus, riike aga pole võimalik vangi panna, seega jääb üksnes rahaline karistus, käib kogu tants rahaliste suhete ümber. Omakasu võib abistamiseks nimetada üksnes õigusliku ootuse põhimõtte valguses.

Õpetajad hoiatavad, et antud olukorras on totalitarismini ainult väike samm ja selles osas on õpetajatel muidugi õigus. Euroopa kohus mõistab totaalset õigust, nt kohtuasi nr C-236/09 ja  C-34/10, sest kohus teab, mis on eetiline. Kuid see on ju tegelikult meie kõigi õiguslik ootus: totaalne demokraatia, totaalne õigus, totaalne eetika, totaalne tõhusus, totaalne õhinapõhine kooliõpetus, totaalne meedia jne.  Igasugusel hoiatamisel on alati oma eesmärk, aga me ei tea veel täpselt, milleks on hoiatamine mõeldud.

Previous Older Entries

mai 2017
E T K N R L P
« veebr.    
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.