Valimiste õppetunnid II

@ckrabat
Kuna Riigikogu valimiste järel Persona in fieri juba analüüsis valimiste tulemusi, siis oleks võib-olla õige ka kohalike omavalitsuste valimiste järel heita pilk tagasi. Kokkuvõttes võib nentida kunagist Venemaa peaministrit Viktor Tšernomõrdinit parafraseerides ja võtta valimiste epopöa kokku sõnadega: “Tahtsime parimat, aga läks nagu alati.” Valimiste keskmes oli loodetav võimuvahetus Tallinnas ning mustade ja valgete jõudude vastandumine Savisaare ja Krossi isikus, mida meedia üles küttis, kuid kokkuvõttes säilitasid pea kõik osalised oma positsioonid. Keskerakond kogus peaaegu samapalju hääli kui kaks aastat tagasi, 52,67% ning võitis juurde kaks kohta, säilitades absoluutse enamuse. Isamaa ja Res Publica Liit tugevdas oma positsioone, kuid Reformierakonna arvel. Kui vaadata IRL valimiskampaaniat Tartus, siis tundub, et nad peavad Reformierakonda isegi suuremaks vaenlaseks kui Keskerakonda, sest mõlema erakonna valijaskond on üsna sarnane. IRL eesmärk tundub olevat järgmiste Riigikogu valimistega riigis võimule tulla ja moodustada koos SDEga uus valitsuskoalitsioon.

Kontingendiga, kes moodustavad Keskerakonna ja tema liidri Edgar Savisaare valijaskonna, ei osanud ükski konkurent midagi peale hakata. Edgar Savisaar püsib Tallinnas kindlalt troonil, kogudes Lasnamäel peaaegu sama palju hääli (39979), kui teiseks jäänud IRL kogu linna peale kokku (41911). Tallinna valimiskampaania tulemust mõjutas agressiivse kampaania toel esile tõstetud hirmukultuur, mis eristas valijaskonda rahvuslikul pinnal ning varjutas ratsionaalse arutelu. Samas tundub lihtsameelne pidada Keskerakonda ainult vene parteiks, sest võidu saavutamiseks Tallinnas pidid nad konsolideerima ka piisaval hulgal eestlasi. Keskerakond tugevdas positsioone ajaloolisel Põhja-Liivimaal, olles erakondades ainus, kes võitis hääli juurde Tartus. Neid valiti agarasti Pärnus, Jõgeval, Valgas ja Põlvas, kuigi Heimar Lenk Valga linnapeaks esialgu vist ei saa. Valimiskampaaniate sihtobjekt oli endiselt kõige mõjukam ja häälekam jõud – lollid, kelle poolehoidu lunisid kõik erakonnad. Endistviisi peatakse loomulikuks, et kodanik teeb oma otsuse rahaliselt kalli, kuid sisuliselt odava kampaania põhjal, kus võimule pürgivad erakonnad pakuvad saatanlike sloganite abil ristteel kolme tilga hääle eest leiba ja tsirkust.

Lollid võivad paista väiksena, kuid nende jõud on suur. Adolf Hitler väitis Mein Kampf’is, et ”kaval ja sihikindel propaganda võib muuta isegi taeva põrguks ja kõige haletsusväärsema elu paradiisiks.” Hitlerile kuulub ka pärl, kus “propaganda intellektuaalne tase peab olema kohandatud masside kõige rumalamale osale. Seega: teie poliitiline sõnum peab olema nii loll kui vähegi võimalik. Aga kuidas olla loll? Kõige töökindlam variant: proovige oma loosungit erakonnakaaslaste, näiteks noortekogu peal. Öelge näiteks: “Meie teeme poliitika puhtamaks.” Kui aplodeeriti, siis on hästi. Kui mitte, siis olite veel oma erakonnakaaslastegi jaoks liiga intelligentne.” (NO99 Valimiskool). Zbigniew Brzezinski on maininud, et hirmukultuur aitab demagoogilistel poliitikutel mobiliseerida rahvast oma eesmärkide toetuseks. Niikaua kui poliitilises retoorikas rahvas = lollid, õitseb populism ja valimislubadused jäävad täitmata. Iseloomulikult jäid valimistel tagaplaanile poliitikud (V.Randpere ja A.Anvelt), kes võitsid ainsa sisulise valimisdebati ETVs valimiste eelõhtul. Nüüd on valitsus toetanud mainekampaaniate keelustamist enne kohalikke valimisi, kuid erakonnad on endiselt riigi ülalpidamisel.

Kohalike omavalitsuste valimiste üks märksõnu oli vene valijaskond, kes on kindlalt kogunenud Keskerakonna selja taha. Ainsa mõra sellesse purustamatusse müüri suutis tekitada Jevgeni Ossinovski ja sotsiaaldemokraatide nimekiri Narvas, kuid see jäigi ainsaks valguskiireks rohelises sudus. Arvestatavaid vene poliitikuid väljaspool Keskerakonda peale Jevgeni Ossinovski ja mõneti ka Reformierakonda esindava Andrei Korobeiniku Pärnus lihtsalt ei ole. Miks ei ole teised erakonnad suutnud konkurentsivõimelisi vene poliitikuid kasvatada, on miljonimängu küsimus. Vähemalt Ossinovski näide tõestab, et see on võimalik. Valdo Randpere, Sven Mikseri ja Juku-Kalle Raidi initsiatiiv kandideerida Edgari vastu tema omas kindluses Lasnamäel oli julge, kuid mitte tulemuslik. Savisaare vastu suudaks midagi ära teha ehk mõni kohalik vene poliitik, kes suudab võita venekeelse valija usalduse. Kust selliseid leida? IRL vene poliitik Nikolai Stelmach kogus tuntust hoopis elamislubade müügiga. Vene poliitikute pink on lühike ka teistes erakondades v.a. Keskerakond. Vene Erakonna Eestis liitumine SDEga ei ole tõstnud vene poliitikute nähtavust erakonnas. Pigem üritatakse venekeelsest valijast distantseeruda, kui et teda nähakse täisväärtusliku kodanikuna.

Teine nende valimiste märksõna oli valimisliidud, kelle vastu veel mõned valimised tagasi agaralt sõna võeti ja nuriseti, et nad varjutavad erakondade au ja hiilguse. Nüüd reklaamiti valimisliite kui alternatiivi erakondlikule poliitikale ja hoolimata mõningasest edust näiteks Tartus, kus volikokku said kohad nii rahvuslikku opositsiooni esindav Isamaaline Tartu kodanik ning vasakpoolseid intellektuaale koondav Vabakund, kes vastandus selgelt “kapitalismuse eestkõnelejatele” Reformierakonnast, ei saavutanud nad suuremates linnades loodetud edu. Kuna KE kogus Tallinnas üle 50% hääli, siis ei mõjutanud valimisliidud valimistulemust, mida neile ette heideti. Valimisliitude suurim probleem võib olla ka nende negatiivses alges, sest nad olid koondunud kellegi vastu, mitte ühtse positiivse programmi ümber. Vaba Tallinna Kodaniku sõnum jäi Keskerakonna ja IRL agressiivse valimiskampaania taustal segaseks ja ei pääsenud mõjule. Maailmavaateline kirjusus ja segased taotlused ei tekitanud usaldust. Alternatiivsust ei suudetud välja mängida. Erakonnad domineerisid maakonnalinnades peale Hiiumaa, kuid nad said lüüa mõnes väiksemas keskuses, näiteks Otepääl.

Valitsev Reformierakond oli valimiste kaotaja, kuid positsioonide loovutamine ei olnud nii suur, kui võis meedia ennustuste põhjal oodata. Nad säilitasid juhtiva positsiooni mitmes keskuses (Haapsalu, Tartu, Võru). Sotsiaaldemokraadid võitsid üleeestiliselt hääli juurde, kuid põrusid Tallinnas ja Tartus, kus neilt oodati küsitluste järgi märgatavalt paremat tulemust. IRL oli neil valimistel edukas, pälvis tähelepanu Tallinnas ning kindlustas positsioone eriti Järva- ja Viljandimaal. Perekond Helme Konservatiivseks Rahvaerakonnaks transformeerunud Rahvaliit vastandus eeskätt IRLile, kuid mõjus Keskerakonna käepikendusena. Mõlema erakonna vundament on rajatud stiilipuhtale populismile. Sotsiaalne tellimus kõva käe järele, mis on omane postsotsialistlikule maailmale, võib tunduda ühiskonnas tugevana, kuid totaalse meedia poolt ehitatav Novgorodi WC võimendab seda kõverpeeglis suuremana, kui see tegelikult on.

Käesoleva valimiskampaania üks sümboleid oli 30 000 eurot maksnud penoplastist Ülemiste vanake. Mitu valimislubadust oleks vanakesele kulutatud rahaga täita saanud? Kuna valimistel kõlab kõige tugevamini lollide hääl, siis pakuti neile küllaga leivata tsirkust.

Milleeniumipoliitika teise kümnendi alguses: tähelepanekuid telesaatest 19.10.2013

@huviline
Küsides endalt, kelle poolt peaksin pärast Tallinna linnapeakandidaatide debatti ETVs homme (20.10) hääle andma, kohmetusin äkki selles küsimuses kahtlusetooni tajudes. Olen tavalise kodanikuna oma valikuid teinud ja otsuseid langetanud mingil kindlal alusel, sest alati on olnud võimalik lahutada head halbadest, millega hääl on minu arvates alati hetke parimale valikule läinud. Valimised on tähtsaks osutunud just sellest saadava kindlustunde tõttu. Kandidaadi lubadused pole mind tegelikult kunagi huvitanud. Saan aru, et lubadus on midagi konkreetset, mida saab hiljem kontrollida, aga saadud kindlustunde tõttu olen kontrollist loobunud ja olen ennast hästi tundnud, kui olen teinud õige valiku. Täna närib mind kahtluseuss.

Teledebatis osalenud poliitikud (VIK, SDE, IRL, EKRE, RefE linnapeakandidaadid ja KE istuv  Tallinna linnapea) andsid väga vähe lubadusi. Demokraatia Eesti Vabariigis on arenenud, mis tähendab, et seda teostavate poliitikute lubadusi peab ajakirjandusel olema võimalik kontrollida. Kohustuslikus korras peaks lubaduste andmisega olema seotud IRL poliitikud, kelle hulka kuulub ka praegune siseminister, kes presenteeris teadlikult kriminaaltöö mõõdikuid, sest ka lubadused on teatud sorti mõõdikud. Lubaduste kontrollimine ajakirjanduse poolt loob omakorda uut lisaväärtust, mis on oluline riigi majanduse jaoks.

Kuna üksikpoliitikutest pole eriti mõtet rääkida, siis räägime poliitikaklastrist kui tervikust. Selles klastris on viimasel ajal toimunud vajalikud muudatused, mistõttu võime meie demokraatiast rääkida juba kui täiesti jätkusuutlikust. Läbipaistvuse suurendamine on ajakirjanike hea töö tulemus ja ka telesaates küsisid saatejuhid mitu korda väga konkreetselt numbrite kohta. Torkas silma, et IRL esindaja ei osanud vastata küsimusele, kui palju läheb maksma 2000 laseaiakoha loomine Tallinnas. Ainult EKRE esindaja on varasemalt kuskil ajakirjanduses väitnud, et tema ei anna põhimõtteliselt ühtegi lubadust, sest ei soovi visata konti ajakirjanduse hambusse. Poliitikaklaster on täiesti arvestatav tegur sisemajanduse kogutoodangu kasvatamisel. IRL esindaja lubas tuua Tallinnasse 600 miljoni euro eest investeeringuid investori näol, kes on täna juba käinud Tallinna lähivaldades maad kuulamas. Konkreetsetest lubadustes kõlas saates veel konteinerlasteaedade lubadus.

Kõike seda head vaadates ja kuulates valitses minu tunnetes segadus, sest ühtegi halba ei suutnud ma tuvastada. Kui ma isegi KOV valimistele jätaksin minemata, et ennest koguda, siis Riigikogu valimistele peaksin ikkagi minema. Kui isegi Riigikogu valimistele jätaksin minemata, sest ma pole ennast selleks ajaks suutnud koguda, siis Euroopa Parlamendi valimistele tuleb ikkagi minna. Kas aga üldse on mõtete valima minna, kui valik ei kajasta minu tegelikku tahet? Sest mina soovin maailma parandada oma kodumaa kaudu läbi iseenda ja mina ei kandideeri nendel valimistel. Järelikult on KOV 2013 valimiste põhiküsimus: miks ma nendel ei kandideeri, kuigi olen piisavalt halb?

Valimiskasti juures

@ckrabat

Jälle on valimised, seekord kohalike omavalitsuste omad, ning jälle rünnatakse, küll mitte Toompead, aga Savisaare kantsi Tallinna all-linnas. Meedia punub intriigi ja promob kirju minevikuga Angotti ja Sposato maaletoojat Eerik-Niiles Krossi, kuid tundub, et agressiivsest vastukampaaniast hoolimata jääb Tallinn edasi Edgari raudsesse haardesse, kes sai hakkama geniaalse valimistrikiga – kinkis rahvale tasuta ühistranspordi. Rohelise kaardikese eest on massid valmis isakest kummardama. Tänapäeval, kui õilsate senjööride valitsemine on asendunud pööbli võimuga, pakutakse tasuta lõunaid ju haruharva. Sotsiaaldemokraadid vana revolutsionääri Jaan Anvelti pojapoja juhtimisel ning Reformierakond eesotsas kunagi Rootsi ära hüpanud komsomoliaktivisti Valdo Randperega on jäänud Krossi varju. Jõulise kampaaniaga on IRL möödunud konkurentidest, kuid ta ei suuda kõigutada valitseja trooni. Uue jõuna end reklaaminud Vaba Isamaaline Kodanik näib vana ja väsinud ning ei ületa ilmselt valimiskünnist nagu ka perekond Helme juhtimisel Konservatiivseks Rahvaerakonnaks transformeerunud Rüütellik Rahvaliit. Mina ei ole nii optimistlik nagu need, kes räägivad 50-50 seisust pealinnas ja ennustan, et Keskerakond säilitab Tallinnas absoluutse võimu veel üheks nelja aastaseks perioodiks. Vastasjõu aktiviseerime võib konsolideerida hoopis rohelise kaardi vennaskonda. Juba valimissüsteem tagab 50% toetuse juures soovitud enamuse.

Terevisioonis luges Hardo Pajula ette Ilmar Trulli luuletuse “Valimiskast”, mis võtab olukorra valimiskasti juures üsna täpselt kokku: “Nüüd on valimiste sügis, palju hääli kasti lasti, osa hääli on küll prügis, need, mis lasti prügikasti, hääled kastis karjuvad, kuni ära harjuvad, harjuvad ja lepivad, ja siis seltsis laule õpivad.” Ainus lootus võiks olla rajatud sellele, et lollid ei tule valima, aga kus sa sellega. Lollidele on elu kergeks tehtud ja valimiskastid üles seatud lausa kaubanduskeskustesse ning nii nad tunglevad valimiskastide juures nagu On-Offi poe avamisel. Kuna mul mingisugune valimiseelistus on täitsa olemas, siis pidin kahjuks täitma kodanikukohust ja osalema valimistel, mis mulle üldsegi korda ei lähe, sest vaja oli hääletada kellegi vastu, et südametunnistus puhas oleks. Pidin oma individualismi maha suruma ja alluma kollektiivsele hullusele. See ei ole loogiline. Hääletada tuleks kellegi poolt, mitte vastu,  ning väljendada maailmavaadet, millesse usud. Aga kui usku ei ole? Kui läheb nii nagu alati? Seekordsed valimised on pakkunud palju leivata tsirkust ja andnud ühe kohaliku tähtsusega superstaari, kelle saabuvat muusikalist tähelendu ei saa Persona in fieri mitte nautimata jätta.

Elav rituaal ja surnud tseremoonia: poliitikaekspertide stuudiotund

@huviline
Enesega äärmiselt rahulolevad poliitika eksperdid 26.09.2013 ERR poliitikasaates Valimisstuudio võtsid maalida vaatajale maali, millel nähtav pilt on kõike muud kui tõepärane. Saatejuhtide poolt läks saade hea hooga käima, oli tunda nende ettevalmistuse kõrget taset, kuid ekspertide osas saab võrdväärsest ettevalmistusest rääkida vaid advokaat Jüri Raidla suhtes. Teiste suu edastas meile õpikust pärit lauseid, mille adekvaatsuses võib kahelda. Neid, kellel on üksnes uurimiskogemus (Sutrop, Uudelepp, Kübar), seda pole ikka õige kutsuda eksperdiks saatesse praktilises valdkonnas, nagu seda on kohaliku omavalitsuse valimiste teema.

Küsimus ei ole saatekülaliste ebapädevuses omal erialal, vaid nende empaatia puudumises poliitika vastu. Saatekülaliste suu läbi kuulsid vaatajad ekspertide kulunud erialaseid tõdesid. Me oleme neid aastast aastasse ühtemoodi kuulnud. Kogukond, kaasamine, eetika, rahanumbrid, valvekoerad, tuutuluutu, tuutuluutu. Kõik see, mis on poliitikas põhiline, demokraatia ja võim, kadus pasunapuhumise kõrgetesse toonidesse. Saade oli meedia laiemast vaatenurgast nähtuna professionaalselt teostatud, kuid kitsamast ajakirjanduslikust eesmärgist lähtudes, milleks on lugeja informeerimine muutustest poliitikas, üsna halvasti välja tulnud.

Poliitiliselt empaatiline ekspert, tunnetusvõimeline asjatundja, keda ei jäta külmaks demokraatia olukord Eestimaal, oleks ilmselt kuulanud tähelepanelikumalt jutte kõrval paiknenud ajakirjanike ümarlauast, mitte piirdudes eneserahuldamisega kaamera ees. Enesepresentatsiooniks olid loodud muidugi kõik tingimused, stuudiokujundus ja välkuvad valgusvihud. Võimalik, et stuudiokujunduse arenedes jooksevad eksperdid tulevikus stuudiosse nagu Eesti koondise korvpallurid Saku suurhallis, purustades vaatajate lootused juba eos. Nimelt oleks poliitiliselt empaatiline ekspert pidanud reageerima poliitikast üle keskmise huvitatud ajakirjanik Heidit Kaio nukrale tõdemusele, et Tallinna linnapeakandidaatide programmist pole teda ükski kõnetanud. Selle asemel püüdis humorist Sutrop kinni Sirbi peatoimetaja provokatsiooni ja astus tõsimeelselt võitlusse puhta kunsti, poliitika ja eetika nimel, oma punast juukselakka paremale ja vasakule saputades.

Rahva ja võimu vahelised suhted ei ole enesestmõistetavad, et neid kuivade õppelausetega oleks võimalik selgitada. See vajab sügavamat tunnetust, kultuurilist tundlikust. Tendents, mida tänapäeva Eesti poliitikas võib märgata, seisneb teatud sotsiaalses stagnatsioonis, kus tooni annavad kivistunud arusaamised, reeglina kopeeritud lääne ajalooliste mõtlejate teadustöödest. Ühiskondliku stagnatsiooni all ei pea ma silmas aktiivsuse puudumist. Kodanikud on üsna aktiivsed, isegi Rahvakogu mõned ettepanekud lähevad vist parlamenti hääletusele. Aktivistid on tuntud selle poolest, et nad ei oska eristada kultuuri ja ebaloomulikku kultuuritust, tegutsedes sageli üksnes sellepärast, et neil on energia ülejääk. See on kummaline, et poliitilised tõed võivad kümne aastaga kivineda, aga sellised kiired muutused on paraku meie ajale iseloomulik.

Kultuurilise tundetuse nähtuse kohta võiks näiteks tuua ühistranspordi teema Tallinnas, millest kesikud räägivad kui tasuta teenusest, vastased seevastu ütlevad, et tasuta lõunaid pole olemas. Räägivad, räägivad ja vastaste hääl jääb üha vaiksemaks. Nende sisuliselt õige märkus ei kanna enam ja pudeneb tolmuks, sest kesikute väide töötab paremini. Väite väline tähendus, linnaelanikud ju tõesti saavad reaalselt tasuta sõita, töötab paremini ja oponendid võtavad vaikselt omaks kesikute retoorika. See on ebaloomulik olukord välise ja sisulise vahel, kultuuritus, mis tekitab ühiskonnas stagnatsiooni. Sarnast kultuurilist tundetust, ühiskondlikku seisakut, mõtlemisvõime puudumist, võis näha stuudiotunni ekspertide retoorikas.

Rahva ja võimu vaheliste suhete põhiprobleem on esmapilgul võim ja sellega obligatoorselt kaasnema pidav vastutus. Terasemal vaatlusel on rahva ja võimu vaheliste suhete põhiprobleemiks siiski kultuur, mis peaks lahendama elava rituaali ja surnud tseremoonia vahelise vastuolu. Poliitikaeksperdid stuudiotunnis sellest muidugi ei rääkinud. Olukorras, kus kultuuri igiomaselt iseloomustav mõiste omandab üha enam tehnilisi tähendusi, nt lubadus, sõprus jne, millises valdkonnas on oluline kontroll, saab poliitikat päästa vaid isikuvabaduse pjedestaalile tõstes ja ignoreerides riigi kahepalgelist vabadust. Õigusriik on selles mõttes tseremoonia, mida kõrged ametnikud peavad Moolokina, unustades õigluse tegeliku tähenduse. Mis siis on õigluse tegelik tähendus? See on tunne, et mulle on liiga tehtud, kui tunnen empaatiat poliitika vastu.

Jälle on saabunud aeg, kui poliitikud rendivad end valijatele …