Brexit – remain or leave? Hääletustulemuste analüüs

@ckrabat
Suurbritannia valija on otsustanud ja brittide 43 aastat kestnud abielu Euroopa Liiduga on eilsega otsa saanud. Kui loetud oli 100% häältest, pooldas Euroopa Liidust lahkumise poolt (Leave) 51,89% hääletajatest ja pooldajate (Remain) arv oli 48,11%.  Piirkonniti toetasid jäämist eelkõige Šotimaa, London koos ümbruskonnaga, Oxford ja Cambridge, tänavune jalgpallipealinn Leicester, Manchester, Liverpool, Leeds, Bristol, Põhja-Iirimaa ja Lääne- ja Lõuna-Wales (Wales tervikuna toetas küll Inglismaad ja hääletas Leave), kuid mujal olid lahkujad ülekaalus. See on mõneti vastuolus ka viimaste arvamusküsitlustega, mis näitasid pooldajate nappi ülekaalu peale Jo Coxi mõrvamist. Sellegipoolest ja hoolimata suurest survest, millega lahkumise pooldajaid hoiatati, tegi Suurbritannia valija irratsionaalse otsuse – isegi võimalik majanduslik langus ja ees ootavad piirangud ei kaalunud üle iseolemise võlu. Leave otsuse taga võis määravaks kujuneda usaldamatus valitsuse ja poliitikute vastu. Boris Johnsonit ja Nigel Faraget usaldati rohkem kui jäämist pooldavaid poliitikuid eesotsas David Cameroni, George Osborne’i ja leiboristide liidritega. Suurbritannias on Euroopa Liitu peetud eliidi projektiks, mis jättis lihtsa inglase sageli külmaks ning euroskeptitsismil on La Manche väina taga juured alati tugevasti maas olnud. Suurem osa majandusteooriatest põhineb eeldusel, et inimesed on ratsionaalsed: tegutsevad enda huvides, kõrvutavad otsuste plussid ja miinused ega tee vigu. Ehk millegi poolt või vastu olemise otsuse langetamisel arvestatakse välja, mis see maksab ja siis otsustakse. Paraku päris maailmas asjad nii ei käi. Väga paljuski võib siin tegemist olla liigiliste iseärasustega. See näitab suurenenud vajadust haritud stultoloogide järele, kes inimestele lollide käitumismudelid lahti seletaks.

Mis ootab saareriiki ees pole just kerge ennustada, sest valdavalt arvati, et Suurbritannia jääb. Lissaboni lepingu artikkel 50 ütleb, et iga liikmesriik saab Liidust lahkuda vastavalt tema enese põhiseaduslikele tingimustele. Üleminekuperiood läbirääkimisteks kestab kuni kaks aastat. Londoni börs jääb nüüd mõneks ajaks kenasti miinusesse, sest investorid panustasid valdavalt jäämisele. Naelsterlingi kurss on peale hääletust teinud läbi ajaloo suurima languse, langedes koguni 8%. Laiemas plaanis võib sellest šokist aga inimkonnale kasu tulla, sest see nõuab reforme ka Euroopa Liidult. Briti eurovastased aga kaotasid olulise argumendi edasisteks valimisteks, sest kui olukord peaks muutuma halvemaks, siis hülgavad nende valijad nad kiiresti. Kui siiani said nad valimatult kogu süü Brüsseli kaela veeretada, siis nüüd peavad nad õppima vastutama. Varikabineti välisminister Hilary Benn on pidanud Cameroni võimulpüsimist peale tänast tulemust  väga keeruliseks ja soovitab tal tagasi astuda. Loogiline, et juhtohjad lähevad nüüd Leave-kampaania juhtide, endise Londoni linnapea Boris Johnsoni ja justiitsminister Michael Gove’i kätte. Spekuleeritakse uue kabineti koosseisuga. Praeguses parlamendi koosseisus on enamuses Euroopa Liitu jäämise pooldajad, seega peaksid loogilise sammuna nüüd järgnema ka uued parlamendivalimised. Paljud Konservatiivse partei euroskeptikud on soovinud Cameroni jätkamist, kuid Nigel Farage nõudis Brexit-valitsust ning lootis, et brittide eeskujule järgnevad teised ja Euroopa Liit laguneb. Lahkumiskampaania on rõhunud peamiselt emotsionaalsetele argumentidele ning tegelenud vähem praktiliste küsimustega nagu Suurbritannia ja Euroopa Liidu kaubavahetus, Suurbritannia ettevõtete osalus Euroopa Liidu turul ning Suurbritannia pankade võime korraldada rahandussuhteid Euroopa Liiduga peale Brexitit.

Põhimõtteliselt võivad Suurbritannia-Euroopa Liidu suhetes kõne alla tulla kolm võimalust. Kõigepealt nn Norra mudel, kui Suurbritannia jääb edasi Euroopa Majanduspiirkonna (EEA) liikmeks, mis säilitab juurdepääsu Euroopa turule ja tööjõu vaba liikumise. See on mõlemale poolele ehk kõige valutum variant. Võidakse minna iseseisva vabakaubanduslepingu peale, kuid selle väljatöötamine on aeganõudev. Euroopa Liidu ja Kanada vabakaubanduslepingu väljatöötamine kestis seitse aastat ning see on siiani ratifitseerimata. Loomulikult saab suhteid rajada Rahvusvahelise Kaubandusorganisatsiooni (WTO) reeglitele nagu need toimivad Venemaa või  Brasiiliaga ning vältida erisoodustusrežiimi tekkimist peale abielulahutust. Euroopa Liidul ei ole samuti lihtne, sest erisoodustusrežiimi andmine võiks toetada sarnaseid eurovastaseid liikumisi teistes liikmesriikides. Saksamaa kaldub toetama pragmaatilisi lahendusi, kuid teised liikmesriigid eesotsas Prantsusmaaga soovivad brittide lahkumise muuta võimalikult ebamugavaks. Nigel Farage on küll lubanud, et võõrtööjõudu ei hakata välja  saatma ning need, kes on praegu Suurbritannias, saavad sinna jääda, kuid samas oli migratsioon Leave-kampaania üks rõhuasetusi loosungi all – Britannia brittidele. Samuti on eurovastased lubanud jätkata farmerite subsideerimist, sest põllumajandust mõjutasid Euroopa Liidu toetused oluliselt.

Šotimaale peaks lahkumisotsus andma aga uue võimaluse uue referendumi korraldamiseks iseseisvuse küsimuses, sest tegemist on asjaolude olulise muutumisega, sest ebaselge seos edasisest staatusest Euroopa Liidus kujunes oluliseks argumendiks lahkumise vastaste seas. Nicola Sturgeon ütles, et Šotimaa peab jääma Euroopa Liitu. Ka Sinn Fein on öelnud, et London on minetanud igasuguse õiguse esindada Põhja-Iirimaa rahva majanduslikke ja poliitilisi huve. Piirkonniti on tulemused praeguse seisuga (Remain/Leave): Eastern 43%-57%, East Midlands 41,5%-58,5%, London 60%-40%, North East 41,5%-58,5%, Northern Ireland 56%-44%, North West 46%-54%, Scotland 62%-38%, South East 48%-52%, South West&Gibraltar 48%-52%, Wales 47,5%-52,5%, West Midlands 41%-59%, Yorkshire&The Humber 41,5%-58,5%. Kohaliku omavalitsemise tasandil pooldasid lahkumist kõige rohkem Boston – 75.6%, South Holland – 73.6%. Castle Point – 72.7%, Thurrock – 72.3%, Great Yarmouth – 71.5%, Fenland – 71.4%, Mansfield – 70.9%, Bolsover – 70.8%, North East Lincolnshire – 69.9%, Ashfield – 69.8%. Vastu olid Gibraltar – 95.9%, Lambeth – 78.6%, Hackney – 78.5%, Haringey – 75.6%, City of London – 75.3%, Islington – 75.2%, Wandsworth – 75.0%, Camden – 74.9%, Edinburgh – 74.4%, East Renfrewshire – 74.3%. Suures osas määras tulemusi Põhja- ja Kesk-Inglismaa hääletaja, kes otsustas lahkuda. Briti Iseseisvuspartei (UKIP) liider Nigel Farage nimetas hääletustulemusi lihtsa inimese võiduks. Küsitlused näitavad, et tüüpiline Leave-pooldaja on madalama haridusega, vanemaealine ja sotsiaalselt staatuselt madalamal paiknev Suurbritannia kodanik. Loomulikult on “põlisbrittide” seas lahkumise toetamine suurem kui seda on sisserännanutel. Analüütikud on tunnistanud, et Remain-tiiva poliitikud ei suutnud kõnetada Briti töölisklassi ja see otsustas. Detailsed tulemused leiate siit.

Updated “The Guardian” blog

http://www.theguardian.com/politics/live/2016/jun/28/brexit-live-cameron-eu-leaders-brussels-corbyn-confidence

(Analüüs jätkub, püsige eetris)

Suurbritannia valimistest

@ckrabat
Eile toimunud Suurbritannia parlamendivalimised lõppesid valitseva Konservatiivse partei triumfiga, kes erinevalt kõikidest valimiseelsetest küsitlustest saavutas absoluutse enamuse ning 650-kohalises alamkojas 331 kohta varasema 306 asemel. Nende senine koalitsioonipartner Liberaaldemokraatlik partei sai aga hävitavalt lüüa, kaotas koguni 49 kohta ja säilitas vaid 8 esindajat parlamendis. Nende liider Nicholas Clegg, kes ise küll säilitas koha parlamendis, teatas tagasiastumisest. Tagasi astub ka peamise opositsioonierakonna, sotsiaaldemokraatliku Tööerakonna (leiboristid), liider Ed Miliband, kes küsitluste järgi võis loota isegi valimisvõitu, kuid tegelikult jäi varasemast 258st kohast alles 232. Suur tagasilöök langes leiboristide peale Šotimaal, kus kõik kolm klassikalist erakonda säilitas igaüks ühekoha, kuid 59st Šotimaad esindavast parlamendiesindajast tervel 56 esindavad Šotimaa Rahvusparteid (SNP), mis on 50 võrra rohkem kui eelmistel valimistel. Kas selline valimisedu toob kaasa uue iseseisvusreferendumi? Tagasi astub kauaaegne Suurbritannia Iseseisvuspartei (UKIP) liider Nigel Farage, sest tema erakond võitis valimistel vaid ühe koha, kuigi nende üldine häältearv tugevasti tõusis. Põhja-Iirimaalt võitsid mandaate unionistlik Demokraatlik Unionistlik Partei 8 (8), katoliiklik Sinn Fein 4 (5), Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei 3 ja Ulsteri Unionistlik partei kaks kohta. Walesis teenis 3 (3) kohta kõmri rahvuslaste Plaid Cymru ning Brightonis võitis ühe koha roheliste esindaja Caroline Lucas nagu ka viis aastat tagasi.

Suurbritannia valimissüsteem on majoritaarne, mistõttu pole valimistulemus päris representatiivne ja erakondadele antud üldine häältearv ei kajastu valimistulemustes. Hääli võitsid juurdetegelikult nii Tööerakond (1,5%) kui ka konservatiivid(0,8%). Samuti on Briti valimissüsteem regionaalne ning mitmed erakonnad taotlesidki mandaate üksnes Šotimaal, Walesis või Põhja-Iirimaal, mis mõjutab nende üldriiklikku häältearvu. Šoti Rahvuspartei seadis kandidaadid üles vaid Šotimaa 59 ringkonnas ja Plaid Cymru Walesi 40-s ringkonnas. Põhja-Iirimaal (18 kohta) osalesid üleriiklikest parteidest vaid konservatiivid. Üleriiklikest parteidest seadsid konservatiivid kandidatuuri üles 647-s ringkonnas 650-st, leiboristid ja liberaaldemokraadid 631-s ringkonnas, UKIP 624-s ringkonnas, rohelised (tegelikult küll Suurbritannia ja Šotimaa roheliste erakondade koalitsioon) 568-s ringkonnas. Häältearvult järgnes konservatiividele (36,9%) ja leiboristidele (30,4%) kolmandana UKIP (12,6%), kes edestas liberaaldemokraate (7,9%). Rohelised said 3,8% ja šoti rahvuslased 1,7%. Kõige rohkem hääli võrreldes eelmiste valimistega sai juurde UKIP, koguni 9,5%, mis ei kajastunud aga mandaatide arvus, SNP häältearv tõusis 3,1% võrra ja rohelistel 2,8% võrra.

Uue parlamendi noorim liige on kõigest 20-aastane SNP esindaja Mhairi Black, kes võitis Paisley ja Reinfrewshire South ringkonnas Šoti leiboristide ühte liidrit ja varikabineti välisministrit Douglas Alexanderit. Parlamendi vanim liige on 84-aastane Manchester Gortoni ringkonda esindav tööerakondlane Gerald Kaufman, kes kuulub parlamenti 1970-st aastast ja kuulus kuni 1980-1992 Michael Foot’i ja Neal Kinnocki varikabinettidesse. Tema eakaaslane konservatiiv Peter Tapsell, kes kuulus parlamenti 1959-64 ja 1966-2015, neil valimistel enam ei kandideerinud. Valimistel sai lüüa liberaaldemokraatidest ministrid Vince Cable, Ed Davey, Danny Alexander ja koguni viis leiboristide varikabineti liiget, neist olulisem kaotaja ehk varirahandusminister Ed Balls, kes kaotas 422 häälega konservatiivile Andrea Jenkynsile. UKIP-i liider Nigel Farage kaotas South Thanetis konservatiiv Craig Mackinlay’le ligi 3000 häälega. UKIP võitis vaid ühe koha, kuid kõvasti hääli juurde, mistõttu Farage astus tagasi, kuid võib uuesti liidriks kandideerida. Nad olid edukad europarlamendi valimistel, kuid eelmises Alamkojas esindasid neid vaid kaks konservatiivide seast ülejooksnud saadikut. UKIP pooldajate arv kasvas eeskätt noorte valijate seas. Konservatiivide suurim valimiskaotus oli tööhõiveministri Esther McVey lüüasaamine.

Leiboristide uue liidri valimistel on tõusnud varikabineti katoliiklasest tervishoiuministri Andy Burnhami aktsiad. Teised võimalikud kandidaadid on Šotimaalt pärit endine tööminister ja varikabineti siseminister Yvette Cooper (Ed Ballsi abikaasa), varikabineti ettevõtlusminister mustanahaline isa poolt Nigeeria päritolu Chuka Ummuna, 2013.a. poliitikast taandunud Ed Milibandi vend David Miliband, endine Briti armee langevarjur, varikabineti justiitsminister Dan Jarvis ja varikabineti haridusminister Tristram Hunt. Võimalikuks peetakse veel varikabineti tööministri Rachel Reevesi esiletõusu. Favoriidid on Burnham ja Cooper, kuid nende miinuseks peetakse liigset seotust leiboristide establishmentiga ning kardetakse, et nad ei too kaasa uusi tuuli. Valimised võitnud peaminister David Cameron on teada andnud, et kohtus kuninganna Elizabeth II-ga ja moodustab enamusvalitsuse. Ministritest jätkavad kindlasti rahandusminister George Osborne, siseminister Theresa May, välisminister Philip Hammond ja kaitseminister Michael Fallon. Cameron on lubanud korraldada Euroopa Liidust lahkumise referendumi hiljemalt 2017. aastal. Valimistel edukas olnud Šotimaa Rahvuspartei on referendumi vastu.

Valimiskampaania briti moodi. David Cameron söömas šoti rahvustoitu haggis-t. Aadressilt: http://i.huffpost.com/gen/2808674/thumbs/h-DAVID-CAMERON-640×640.jpg

Uue riigi sünd VII- kas Šotimaal on õigus omariiklusele?

@ckrabat
Mäletame Mel Gibsoni 1995. a. filmišedöövrist “Braveheart”, kuidas šoti maaomanik William Wallace (1270-1305) juhtis šotlaste võitlust Šotimaa esimeses iseseisvussõjas (1296-1328) Inglismaa kuninga Edward I vastu ning purustas inglaste väed 1297. aastsal Stirling Bridge lahingus. Šotlased saavutasid olulise võidu inglaste ülle 1314.a. Bannockburni lahingus, lõid lõunapoolsed naabrid riigist välja ning 1328. aastal tunnustati Edinburgh-Northamptoni riikidevahelise lepinguga Šotimaa omariiklust. Juba viie aasta pärast puhkes uus iseseisvussõda, mis näitab vaid, et inglastel võttis põhjanaabrite samaväärsena võtmine tükk aega. 1603. aastal, peale kuninganna Elizabeth I surma, tõusis Inglismaa troonile tema suure konkurendi Mary Stuarti poeg Šotimaa kuningas James VI ning kahe kuningriigi vahel sõlmiti personaalunioon. 1707. aastal liideti kaks kuningriiki üheks Suurbritannia Kuningriigiks. Nüüd, rohkem kui neli sajandit hiljem, on Šotimaal taas tugevnenud meeleolud Suurbritanniast lahkulöömiseks ning 18. septembrile on planeeritud referendum Šotimaa  omariikluse küsimuses. Lahutuse pooldajate eesotsas on Šotimaa praegune peaminister Alex Salmond ja Šoti Rahvuspartei, kellel on absoluutne enamus kohalikus parlamendis (69 kohta 129-st). Erakondadest toetavad lahutust veel Šoti Sotsialistlik Partei, Šoti Roheline Partei, Inglismaa ja Walesi Roheline Partei, ja natsionalistlik Inglise Demokraadid.

Maailma avalikkuse seisukoht uue riigi tekkimise kohta on traditsiooniline ehk silmakirjalik (vt Chomsky). Variseride ja saduseride maailm ju teisiti käituda ei saakski. Kuigi rahvaste enesemääramisõigust sõnades tunnistatakse, on eraldumispüüete vastu rahvusvahelises avalikkuses kujundatud tugev negatiivne hoiak. Soovitakse, et ühte riiki sattunud rahvad püüaksid kuidagiviisi koos edasi elada ning uute riikide sünd oleks juba eos välistatud. Mõneti meenutab see kiriku moraliseerivat hoiakut abielulahutuste vastu, kus peretülid ja kooselupartnerite ilmselge vastastikune sobimatus pole moralistide meelest piisavaks argumendiks kooselu lõpetamisele. Selline moralistlik hoiak on üle kandunud ka riikidele. Paljude meelest on moraalne, kui inglased valitsevad šotlasi, hispaanlased baske ja katalaane, venelased tatarlasi ja tšetšeene, grusiinid apsuaid ja osseete, hiinlased tiibetlasi ja uiguure, serblased kosovare, türklased, pärslased ja araablased kurde jne, sest nii on “alati” olnud. Uute riikide tekkimine nõuaks rutiinist väljumist. Teame ju ka tõsimeelseid Eesti rahvuslasi, kes sihikindlalt unistavad Petserimaa valitsemisest, sest neil olevat selleks vaidlustamisele mitte kuuluv jumalik õigus, mistõttu on meil piiri asemel kõigest eraldusjoon.

Negatiivset hoiakut peaks õigustama Krimmi lahkumine Ukraina koosseisust, mille suurem osa maailma riikidest on hukka mõistnud, kuid Krimmi puhul pole kindlasti tegemist rahvaste enesemääramisõiguse realiseerimisega. Taustsüsteem on hoopis teistsugune. Šotimaa referendum toimub Ühendkuningriigi võimude teadmisel, kes on lubanud tulemusi aktsepteerida, kuigi omariikluse vastase hoiaku õhutamine on väga tugev. Mõneti meenutab see olukorda Kanadas, kus toimus mitu Quebeci iseseisvusreferendumit, millega uue riigi sünnist jäi väga vähe puudu. Esimene iseseisvusreferendum 1980. aastal andis suure võidu sõltumatu Quebeci vastastele, kui omariiklust toetas 40,44% ja ühtset Kanadat 59,56% hääletanutest. Teine iseseisvusreferendum toimus 30. oktoobril 1995 ja uue riigi sündi toetas juba 49,42% ning ühtset Kanadat 50,58% hääletanutest. Uue riigi sünnist jäi puudu umbes 54 000 häält. Suurem osa avaliku arvamuse uuringutest annab napi ülekaalu iseseisvuse vastastele, kuid see võib viia omariikluse toetajate mobiliseerimiseni referendumi päeval, millele niigi ennustatakse kõrget valimisaktiivsust. Kõige alalhoidlikumad ja suuremad iseseisvuse vastased on üle 65-aastane elanike grupp, samal ajal kui valijaskonna noorem generatsioon on omariikluse suhtes avatum. See on ka loomulik, sest vanem generatsioon on alati rohkem hirmul ning sõltuv rutiinidest ning lihtsalt kardab omariiklusega kaasneda võivat elukeskkonna muutust.

Osa vasakpoolsemaid iseseisvuslasi soovib vabariigi väljakuulutamist, kuid enamus kaldub personaaluniooni poolele, millega Elizabeth II jääks edasi ka Šotimaa kuningannaks. Šotimaa Rahvuspartei soovib uue riigi liitumist Euroopa Liiduga samadel tingimustel kui Suurbritannia, kindlaksmääratud opt-out’idega nagu ühisraha euro kasutuselevõtt. Pretsedendi puudumise tõttu esineb erinevaid arvamusi, kas Šotimaa saaks liikmestaatuse automaatselt või peaks ta aplikeeruma samadel alustel teiste liituda soovijatega. Baski ja katalaani vähemustega maadlev Hispaania on lubanud šotlaste liitumist takistada. Šotimaa piiridesse jääb suur osa (u 90%) Suurbritannia nafta- ja gaasivarudest Põhjamerel, mistõttu võib iseseisva Šotimaa elatustase olla isegi kõrgem kui Suurbritannias. Suurem osa iseseisvuslasi kaldub toetama ühist energiaturgu Suurbritanniaga, kuigi sellel on ka vastaseid. Šotimaa iseseisvuslased olid varem euro kasutuselevõtu toetajad, kuid viimasel ajal on kaldunud pooldama rahandusuniooni brittidega. Teisalt pole aga britid ühisrahast šotlastega eriti huvitatud. Šotimaa on arutlenud ka naelsterlingi mitteametlikku kasutuselevõttu, kuid sellele on seisnud vastu Euroopa Liit, kes on ähvardanud, et see võib saada takistuseks Šotimaa liitumisele. Šotimaa Sotsialistlik Partei on toetanud oma raha kasutuselevõttu peale üleminekuperioodi. Eesti kogemus on näidanud, et kiire üleminek oma rahale võib majandusele hoopis positiivselt mõjuda. Rahanduse valdkonnas ootavad lahutuse osapooli ees rasked läbirääkimised.

Iseseisvunud Šotimaa kavatseb jätkata Suurbritannia viisapoliitikat: jääda välja Schengeni tsoonist, kuid ühineda Common Travel Area‘ga (CTA) Suurbritannia ja Iirimaaga. Suurbritannia ja Šotimaa piir jääks avatuks. Šotimaa kodakondsus antakse Šotimaal sündinud Suurbritannia kodanikele elukohast sõltumata, aga samuti Šotimaa alalised elanikele varasemast kodakondsusest sõltumata. Soovi korral võivad nad sellest õigusest loobuda. Šotimaa kodakondsusele võivad aplikeeruda šotlastest vanemate ja vanavanemate järglased ning Šotimaal alaliselt resideeruvad välismaalased. Topeltkodakondsus on lubatud. Šotimaa rajab u 15 000 regulaarväelasest ja kolmest väeliigist koosneva kaitseväe. Šotimaa Rahvuspartei toetab Šotimaa liitumist NATOga, kuid soovib, et riigist viiakse välja Briti tuumarelvad. Šotimaal paikneb märkimisväärne osa Briti tuumarelvadest – Trident tuumaraketisüsteem ja Vanguard tüüpi tuumaalveelaevad. Ühendkuningriik on tunnistanud, et lähitulevikus puudub võimalus neid mujale paigutada ning see paiskaks segamini ka nende tuumaheidutussüsteemi. Siin peavad osapooled jõudma ilmselt kokkuleppele, kus baasid jäävad alles, kuid Suurbritannia kontrolli alla. Kindlasti peavad mõlemad pooled jätkama julgeoleku- ja kaitsekoostööd, sest britid ei saa lubada ebaturvalist piirkonda oma vahetus naabruses.

Mis juhtub siis, kui Šotimaa hääletab 18. septembril omariikluse kasuks? Mina julgen pakkuda, et ei juhtu midagi erilist ning Ühendkuningriigi ja Šotimaa lahutus toimub sama rahulikult nagu Tšehhoslovakkia jagunemine Tšehhimaaks ja Slovakkiaks 1993. aastal. Osapooled hakkavad iseseisvumise tingimuste üle läbi rääkima ning suure tõenäosusega jõutakse mingil hetkel mõlemat poolt rahuldava lahenduseni. Kas iseseisev Šotimaa saab hakkama? Selle peale tahaks käratada loll jutt suhu tagasi, sest kohe meenuvad meie endi taasiseseisvumisele eelnenud hirmujutud, kus tõsimeeli kaheldi eestlaste võimes omariikluse tingimustes toime tulla. Tõe kriteerium on aga praktika ning elu näitab, kui mees ise tubli on, siis saab ta hakkama küll (Joosep Toots, Paunvere). Kuigi Ühendkuningriik on maalinud pildi lugematutest raskustest, millega uus riik silmitsi seisab ja hirmutamine üks töökindlamaid meetodeid lollide taltsutamisel, siis on praktikas raske ette näha, et endine elukaaslane hakkab uut riiki taga kiusama. Mõlemad osapoolest on teineteisest liiga sõltuvad, et võiksid endale konfliktseid vastasseise lubada.

Šoti lipp Edinburghi kohal. Foto aadressilt: http://thoughtsfromthekelvin.wordpress.com/

oktoober 2020
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.