Tõejärgne maailm

@ckrabat
Viimasel ajal on palju rääkima hakatud uuest ühiskonnakorraldusest, nn tõejärgsest maailmast. Oxford Dictionaries kuulutasid „post-truth’i“ (tõejärgsuse) möödunud aasta rahvusvaheliseks sõnaks, defineerides tõejärgsust nii: „asjaolude selline seostamine või tähistamine, mille juures faktidele tuginemine on avaliku arvamuse kujundamisel väiksema mõjuga kui toetumine emotsioonidele või isiklikele uskumistele“. Aktuaalsuse omandas tõejärgsus 2016 suvel seoses Donald Trumpi valimiskampaaniaga Ameerika Ühendriikides ja Brexit-kampaaniaga Suurbritannias, mille juures faktide väänamine ning poliitiliste eesmärkide võimendamiseks kasutatav kuvandiehitamine kujunes normaalsuseks. Süüdimatult esitatakse populaarseid massitarbeuskumusi tõe pähe nagu oleks Barack Obama sünnitunnistus võltsitud, Clintonid on mõrvarid, kõik pagulased on terroristid ja vägistajad ning soovivad Läände sotsiaalabi peale elama saada, kliima soojenemise inimfaktorid on kuritahtlik väljamõeldis ja Euroopa Liidu liikmesus maksab brittidele 350 miljonit naelsterlingit nädalas, mida võiks muidu kulutada Briti tervishoiule. Oskuslikult on tõejärgse maailma postulaatidega manipuleerinud Vladimir Putini administratsioon Venemaal ja Recep Tayyip Erdogani administratsioon Türgis. Sõda Süürias ja migratsioonikriis on samuti osutunud täitumatuks allikaks soovitu esitamiseks tõe pähe, sest keegi ei ole enam huvitatud konfliktide lahendamisest, vaid neid kasutatakse julmalt ära soovitud tõdede konstrueerimisel. Siiski on see vaid medali üks külg. Tuntud Ameerika Ühendriikide liberaalne telesaatejuht ja arvamusliiderdaja Anthony Bourdain näeb süüd ka vasakpoolsel eliidil, kes on usinalt üles ehitanud poliitilise korrektsuse mulli, kolinud ise sinna elama ja üritanud teisigi mullistada. Käsuõpetuslik poliitkorrektne maailm oli tõejärgse maailma esimene faas, millele on sillutanud teed vasakpoolse eliidi ignorantsus ja eluvõõrus.

Postmodernne maailm on toetanud mitmekesisuse teesi, kus kindla ja üheselt defineeritud tõe asemel võib samaaegselt eksisteerida mitmeid, teinekord isegi üksteisele vastanduvaid tõdesid nagu see esitati prantsuse filosoofi Jean-Francois Lyotard’i teoses „La Condition postmoderne: Rapport sur le savoir“ (Postmodernne olukord: teadmise aruanne“1979). 1990-tel aastatel  hakkas levima elektrooniline ajakirjandus, millega totaalne meedia omandas rohkem tööriistu avaliku arvamuse mõjutamiseks, kuid ühes sellega hakkas ajakirjandus taanduma taotluslikust objektiivsusest. Üha enam tungisid ajakirjandusse tarbijaühiskonnale omased müügistrateegiad, millega ostjaskonnale (meedia puhul lugejaskonnale) üritati odavat träni kaela määrida, kandmata selle eest vähimatki vastutust. Peagi muutusid elektrooniliste väljaannete artiklid tasulisteks, kuid nende juurde kujunes välja tasuta kommentaariumiruum, omalaadne sotsiaalmeedia võrgustik, mille juures objektiivne tõe poole püüdlemine ei olnud enam relevantne. Igaüks võis mille iganes kohta arvamust  avaldada, sõltumata sellest, kas tal üldse oligi midagi öelda või väljendas pelgalt emotsioone.  Tõde muudeti odavaks ja selle kvaliteet käis alla. Tarbijaühiskonna laienemine elu erinevatesse valdkondadesse valmistas ette sisenemist tõejärgsesse maailma, mille eesmärkidele see vastas -muuta ühiskond kergemini poliitikute ja meedia poolt manipuleeritavaks.  Meediatööstusesse tungis brändimajandus, mis oli eelduseks ühiskonna hollywoodiseerumisele, kus tõdesid konstrueeriti vastavalt sellele, kui edukalt oli neid võimalik müüa. Müüti eelistati reaalsusele ja müüdi konstrueerimine toimus samade reeglite alusel nagu valmisid Hollywoodi kassahitid. 1990-tel aastatel esindasid tarbepoliitilist brändimajandust poliitikutest kõige stiilipuhtamalt Bill Clinton ja Tony Blair. Briti printsess Diana elu ja surm olid eeltõejärgse maailma üks jõulisemaid kuvandeid, mis laiatarbeturule paisati. Vahe päris meedia ja kollase meedia vahel kadus, sest mõlemad rakendasid  hingede püüdmiseks samasugust massidele suunatud strateegiat.

Uuel sajandil hoogustas liikumist tõejärgsesse maailma George W. Bushi administratsioon ja Iraagi sõda on tõejärgse müüdiloomise üks tuntumaid ning eredamaid näiteid, kui Iraagi karistamine tugines müüdiloomele, võimendatud kuvandile Iraagi massihävitusrelvadest. Sarnast kuvandit kasutatakse edukalt praegu näiteks Iraani puhul, mis peaks ette valmistama võimalikku sõjalist sekkumist, kui olukord seda nõuab. Valmisid uued avalikule arvamusele suunatud laiatarbebrändid Osama bin Laden, Saddam Hussein, Muammar al-Gaddafi, Bashar al-Assad, Vladimir Putin ja teised, kellele omistati deemonlikud võimed, kuid antikangelane  võib alati kellegi jaoks muutuda kangelaseks. Ajastukesksusest sõltuvalt polnud see probleem, sest hollywoodiseeritud kangelasi oli võimalik odavmüügil suurema kasuga maha müüa. Kui eeltõejärgsel ajastul müüdiloome abil tekitatud ja siis laiatarbekaupadena levitatud  brändid sattusid konflikti tõega, siis tekitasid need paratamatult usaldamatust poliitilise establishmendi vastu, mida uue tõejärgse maailma ideoloogid on edukalt ära kasutanud. Eeltõejärgse maailma brändipoliitika edendajad Tony Blair, Bill ja Hillary Clinton, George ja Jeb Bush, Barack Obama, Nicolas Sarkozy ja Francois Hollande ning paljud teised kaotasid usaldatavuse ning poliitiliselt establishmentilt petta saanud tarbijaskond soovis muutusi, ükskõik milliseid need siis ka oleksid. Anthony Bourdainil on nähtavasti õigus, kui ta näeb vasakpoolsel eliidil süüd tõejärgse maailma tekkimisel, sest mullis elav poliitilise korrektsuse maailm on tõde väänanud nii, et vähe pole. Sellise poliitika tulemusena on ekspertarvamused muutunud ebausaldusväärseteks ja Novgorodi WC abil levitatakse „rahva arvamust“, mis on soodustanud „lihtsatele tõdedele“ toetuva populismi vohamist ja äärmuslike meeleolude tõusu.

Adam Curtis on tõejärgse ühiskonna müüdikeskust, ebakindlust ja segadust hästi avanud möödunud aasta lõpus BBC dokumentaalfilmis HyperNormalisation. Stultoloogilise maailma põhjused, kuidas kõik alguse sai, on seal üsna adekvaatselt välja toodud. Vene päritolu Briti ajakirjanik Peter Pomerantsev kirjutab „Probleem pole selles, et me elame maailmas, kus poliitikud ja meedia valetavad – nad on alati valetanud –, vaid selles, et me elame maailmas, kus neil on ükskõik, kas rääkida tõtt või mitte“. Inimühiskonda on harjutatud teistsuguse meediaga, kui arvati, et ajalehest saavad nad lugeda taotluslikku objektiivsust. Isegi, kui teati, et nad valetavad, näiteks nõukogude ajakirjanduse puhul oli see ju ilmne, tegid nad seda ikkagi mingile kindlale narratiivile toetudes. Tõejärgses maailmas võib igaüks oma tõdedest talle sobiva maailma valmis ehitada ja kolidagi sinna elama. Pomerantsev: „Uus meedia oma müriaadi ekraanide ja lõimedega muudab reaalsuse nii killustatuks, et see muutub haaramatuks, ja nii sunnib või laseb meil triivida virtuaalreaalsusesse ja fantaasiatesse. Killustatus, kombineerituna globaliseerumise peataolekuga paneb inimesi igatsema taga olevikust turvalisemat minevikku ja toidab nostalgiat.“ Tõejärgses maailmas omandavad vandenõuteooriad samasuguse kaalu kui uudistereportaažid, piir tegelikkuse ja kujuteldava vahel on imeõhuke. Eriti keeruline on meedia keerdkäikudes orienteeruda „lihtsatel inimestel“, väiksema haridusega või vanematel elanikkonnagruppidel, kes on masstiraažis ja odavmüügitehnoloogiaga levitatavatele laiatarbetõdedele rohkem avatud.

Äsja möödus aasta uusaastaöö sündmustest Kölni raudteejaama ees, mille põhjal ehitas meedia hirmu ja segadust võimendavat kuvandit Euroopasse saabuvatest pagulastest ja paljundas seda massitiraažis. Loodud narratiivi saab lugeda erakordselt edukaks, sest vastas erinevate huvigruppide huvidele. Poliitkorrektse maailma eestvõitlejatele pakuti kuvandit naistevastasest vägivallast. Uuele tõusvale jõule, mida Euroopas tavaliselt identifitseeritakse nimetuse „far right“ (paremäärmuslus) all, pakuti kuvandit pagulasohust ja kõige selle tulemusena valmis erakordselt võimas narratiiv, mille tões ja õiguses pole kellelgi lubatud kahelda. Kui keegi aga kahelda julgeb, siis oleks nagu holokausti eitatud. Ma olen tutvunud uurimismaterjalidega, niipalju kui neid on võimalik kätte saada ja vaadanud läbi videomaterjali ning selle põhjal võib tuvastada, et kindlasti oli tegemist korratustega, kus osales palju mitte-Euroopa päritoluga isikuid, kes tarbisid alkoholi, lärmasid ja mõningal määral isegi huligaanitsesid, kuid midagi ei viita mastaapsele organiseeritud vägivallale, eriti veel massiteabekanalites levitatud paralleelidele taharrush-jamai grupiahistamisega, mis said tuntuks Araabia kevade ajal Kairos Tahriri väljakul. Kuid Kölni sündmuste põhjal tootis meedia järjekordse müügiedule pretendeeriva brändi. Minu esialgsed puhtalt loogikal põhinevad küsimused oleksid olnud, kui tegemist oleks oleks olnud massiliste korratuste ja grupivägivallaga, miks politsei ei sekkunud, vaid  laskis kõigel sellel toimuda? Nad ei olnud informeeritud, mobiiltelefonide ajastul? Miks läks hulgaliselt kohalikke naisterahvaid raudteejaama esisele platsile, kus lärmasid ja laamendasid mitte just väga kained pagulasmehed? Miks ei  suudetud toimuvat jäädvustada filmilindile? Ja kui tegemist oli organiseeritud korratustega, siis kes oli korraldaja? Miks just Köln? Miks just uusaastaööl vastu 2016. aastat?

Kokku esitati Kölni sündmustele 1527 kaebust 1218 väidetava ohvri poolt. Umbes pooled neist (529) olid seksuaalse ahistamise kohta, 185 aga kombineeritud kahtlustused nt ahistamise ja varguse kohta. Kahtlustuse sai 153 isikut, kellest neli olid Saksamaa kodanikud ja 149 välisriikide kodanikud või kodakondsuseta, kõige rohkem (103) Marokost ja Alžeeriast. 68 kahtlusalust taotlesid Saksamaal elamisluba, 18 viibisid seal illegaalselt ja 47 kodaniku legaalne staatus vajas täiendavat kontrolli. Neli isikut olid alaealised. Aprillis 2016 viibis 24 neist vahi all ja 68 isiku vastu alustati riigist väljasaatmise protseduure. Novembriks 2016 oli kohtus süüdi mõistetud kuus isikut, kes said kuni aastase ja üheksa kuu pikkuse vanglakaristuse. Marokost ja Alžeeriast teadaolevalt pole praegu nagu põhjust eriti põgeneda, seega pidid neil mingid muud Euroopasse saabumise motiivid olema. Tõejärgse maailma praktika aga võimaldab pooltõdesid kajastavate faktide võimendamist ja reprodutseerimist. Tõde saab esitada sellisena nagu teda parajasti näha soovitakse – mida kommentaator Jüri nimetas “stereotüüpimiseks” – võetakse mingi suvaline sobiv üksikjuhtum ning laiendatakse see mingi isikute grupi või nähtuse peale, mida soovitakse näidata negatiivse faktorina.

Masside mäss 21. sajandil

@ckrabat
Hispaania filosoof José Ortega y Gasset avaldas 1930.a. „Masside mässu“ (eesti k. 2002), kus ta analüüsis tugevale kollektiivsele identiteedile rajatud massiinimese sügavalt antiindividualistlikku fenomeni, püüdu sulanduda massidesse ja mitte eristuda teistest, mis on iseloomulik karjaühiskondadele. Teatavasti olid karjaloomad Maale indutseeritud võõrliik lollid (perekond Stultus), kes tõrjusid välja individualistlikud inimesed. Kollektiivsed kromanjoonid said jagu individualistlikest neandertaalidest. Ortega y Gasset viitab, et olla erinev peetakse ebasündsaks. Mass purustab selle nimel kõik, mis on erinev, hea, individuaalne, kvalifitseeritud ja valitud. Igaüks, kes ei meeldi kõigile, kes ei arva nii nagu kõik, seisab vastamisi ohuga saada kõrvaldatud, kuigi on selge, et muidugi, et “kõik” ei vasta “kõigile,” vaid tõde on ikka ja alati suhteline. “Kõik” on tavaliselt keeruline vastasseis massi ühtsuse ja sellest lahkneva vähemuse erivajaduste vahel. Tänapäeval tähendab “kõik” massi, mis kirjeldab varjamata selle vastasseisu jõhkrust.” Massiühiskonnas omandab individualism patu mõõtmed. Ortega: „Fašistlikke ja sündikalistlikke liike iseloomustas inimtüüp, kes ei hoolinud põhjustest ega isegi õigusest, vaid oli lihtsalt otsustanud kehtestada oma arvamuse. See oli uudne: õigus mitte olla õiglane, mitte olla mõistlik, vaid lähtuda mõistuslikult põhjendamata eelarvamustest.” Nii sündis populism, mis ei otsinud tõde, vaid õigustust, mis ei otsinud põhjust, vaid süüdlast.

Maailma, mida valitseb totaalne meedia, on masside kultus hädavajalik, sest ainult massidele on võimalik tarbekaubana pakendatud tõde edukalt müüa. Meediaühiskonna kandetala on Novgorodi WC, mis iseloomustab masside mässu individualismi üle ja masside poolt omaks võetud kollektiivse tõe primaati suhtelise tõe üle, ka kuigi kollektiivne tõde on samamoodi, ikka ja alati suhteline. Kuid teda on tugevdatud masside jõuga, kelle hääl kaigub üle üksikliikmete individualistlikest tõdedest. Masside mässu algust võib paigutada 1970.-te aastate teise poolde, kui 1960-1970te aastate vabadusepuhang tekitas valitsevates eliitides hirmu ning nad suutsid masse ohjata tarbimisühiskonna primitiivsete vajaduste pealetungiga. Kultusfilm „They live“ muutus reaalsuseks ning kasvas välja konservatiivseks revolutsiooniks, mis väärtustas üksikisikute vabaduste piiramist kollektiivsete väärtuste nimel. Eriti hästi töötas see mehhanism sotsiaalse rahulolematuse vaigistamisel, sest üksikisiku rahulolu muutus tema isiklikuks probleemiks, mis ei tohtinud takistada massiühiskonna võidukat tagurpidijooksu. Briti filmistuudio „Aardman Animations“ 2002. aasta väljalase „Kanade mäss“ (Chicken run), mis väljendab kanade vastuseisu kanafarmi automatiseerimisele, mille nende omanik kavatseb neid allutada kanaroa valmistamise masinavärki. Kanad leidsid lõpuks oma vabaduse saare, kuid kas suudavad inimesed välja murda lolliühiskonna püüdurite mõju alt?

Probleemide eiramine ning nende asendamine massimeedia poolt õhutatavate pseudoprobleemidega on tänapäeva massiühiskonna üks põletavamaid probleeme. Ühiskond eksisteerib paanikast paanikasse ning meedia rõhub kõige madalamatele populistlikele instinktidele, mida on kerge müüa. Sõda ja vägivald on alati olnud edukad müügiartiklid. Meediakonstruktsioonid õhutavad aga oma andunud toetajaid vägivallale. Referendum Brexiti, Suurbritannia lahkumise üle Euroopa Liidust, üle toimub 23. juunil. Nädal enne referendumit ja kuus päeva enna oma 42. sünnipäeva mõrvati West Yorkshire’i linnas Birstallis Suurbritannia Euroopa Liitu jäämise üks kõige innukamaid eestvõitlejaid, 41-aastane leiboristlik parlamendisaadik Jo Cox, kes oli tuntud ka kui Süüria pagulaste abistaja ja võitles rahumeelsete lahenduste eest Süüria konflikti lahendamiseks ning samuti pooldas Iisraeli-Palestiina konflikti rahumeelset lahendamist. Cox oli vastu sõjalisele interventsioonile Süüriasse ning oli üks viiest leiboristlikust parlamendisaadikust, kes jäid 2015.a. Suurbritannia parlamendis toimunud hääletusel sõjalise sekkumise üle erapooletuks, sest ta ei pidanud seda efektiivseks lahenduseks konflikti lõpetamisele. Cox pidas konflikti süüdlasteks ühtviisi nii president Assadi kui Islamiriiki, kuid eelistas diplomaatilisi lahendusi sõjalistele.

Hiljuti sai teatavaks 51 Ameerika Ühendriikide Riigidepartemangu (Välisministeeriumi) ametniku mäss president Obama vastu, kes nõudsid sõjalist sekkumist Süürias ja president Assadi survestamist sõjalise jõu kasutamise abil nagu seda tehti 2003. aastal Iraagis Saddam Husseiniga. Probleem on siin siiski muutunud olukorras, mida lääneriikide poliitbürokraadid sageli ei suuda hoomata. 2011. aastal toimus Süürias rahvaülestõus diktaatorliku presidendi Bashar al-Assadi ja tema režiimi vastu. Järgnenud kodusõjas on aga al-Assad omandanud teatava legitiimsuse, kuna tema taha on koondunud paljud sekulaarsed, šiiitlikud (sh alaviitlikud) ja kristlikud süürlased, kes ei soovi islamiriigi rajamist Süüriasse. Vastasseis Süürias ei ole ammugi enam bipolaarne, vaid ka opositsioon on lõhenenud erinevate grupeeringute vahel. Araabia Liiga ning sunniitlike riikide poolt toetatav Rahvuslik Revolutsiooni- ja Opositsioonijõudude Koalitsioon on vastasseisus Demokraatlike Muutuste Rahvusliku Koordinatsioonikomiteega (NCC), mis ühendab sekulaarseid vasakpoolseid liikumisi, kes teevad koostööd kurdidega. NCC on erinevalt Rahvuslikust Koalitsioonist vastu välisriikide sõjalisele sekkumisele Süürias ning toetab mittevägivaldset vastupanu Assadile, kellega nad on valmis teatud tingimustel ka koostööd tegema. Igatahes peavad nad Islamiriiki Süüriale suuremaks ohuks kui Assadi režiimi.

Igal juhul nõuab Süüria kodusõja lõpetamine eelkõige poliitilist lahendust, sest muidu seistakse silmitsi olukorraga, mis on täna Liibüas. Islamiriigi edukale naasmisele Süürias ja Iraagis aitas suuresti kaasa probleemi ignoreerimine lääneriikide poolt, kes pidasid Assadi suuremaks ohuks ning paljud on sellisel seisukohal tänapäevani. Lähis-Idas on viimasel ajal tugevnenud rivaliteet islami usuvoolude sunniitide ja šiiitide vahel, mis riikidevahelises konkurentsis päädib Saudi Araabia ja Iraani vastasseisuga regionaalse mõjuvõimu pärast. Osa lääneriikide ja ka Iisraeli poliitikuid eelistavad varjatud koalitsiooni sunniitlike režiimide Saudi Araabia, Katari ja Türgiga koostööle Iraaniga ja on seetõttu valmis toetama sunniitlikke liikumisi Lähis-Ida konfliktides. Rahumeelsele, kõiki osapooli hõlmavale kokkuleppele püsib tugev vastasseis. See on kooskõlas tugevneva survega sõja vallapäästmiseks või siis vähemalt uue külma sõja esilekutsumiseks, mis võiks rahvastevahelise vaenu ja muude paanikate õhutamisega rahva tähelepanu sotsiaalsetelt probleemidelt kõrvale tõrjuda. Jo Coxi mõrvanud 52-aastane Thomas Mair hõikas naist tulistades ja pussitades „Britain first” (Britannia kõigepealt), mis viitab tema äärmuslikele breiviklikele poliitilistele motiividele. Konservatiivse revolutsiooni järellainetusega Euroopat haaranud paremäärmusluse (kuigi erilist vahet pole, mis suunast see tuleb) tõbi ei ole mitte vähem ohutum ega vähem vägivaldsem kui meedia poolt terrorismi sümbolina promotav islamiäärmuslus. Pussitada sai ka Coxi abistada püüdnud 77-aastane Bernard Kenny. Mairi puhul on ilmnenud tema seosed rassistlike, ultranatsionalistlike ja neonatslike organisatsioonidega nagu Springbok Club ja Rahvuslik Allianss. Võimalik, et see kõik on vaid eelmänguks keelegi soovile uut maailmakorda kehtestada.

Jo Cox (22.06.1974-16.06.2016). Foto: http://www.abc.net.au/news/image/7519100-3×2-700×467.jpg

Täna plahvatab Brüssel, homme põleb Berliin …

@ckrabat
Euroopa pealinn Brüssel on muutunud ka äärmuslike islamistide keskuseks Euroopas. Vastuseks politseireididele, mille käigus tabati ühest nende peamisest tugikohast Brüsseli Molenbeeki linnaosast üks Pariisi 13. novembri terrorirünnaku väidetavaid korraldajaid Salah Abdeslam, korraldati eile 22. märtsi hommikul kella kaheksa paiku pommiplahvatused Zaventemis, Brüsseli lennujaama avalikul alal enne check-in’i ja tund aega hiljem Maalbeeki metroojaamas, sealt Schumani jaama poole väljunud rongi keskmises vagunis. Hommikul, enne kella kaheksat saabusid taksoga lennujaama kolm meeskodanikku. Meedia: „Nad saabusid taksoga koos oma pagasiga, nende pommid olid nende kottides. Nad panid oma pagasi kärudele, esimesed kaks pommi plahvatasid. Kolmas pani ka oma pagasi kärule, aga ilmselt sattus paanikasse, see ei plahvatanud.“ Neid lennujaama toonud taksojuhi abiga jõudis politsei korterisse Schaerbeeki linnaosas, kust ta oli kolm reisijat peale võtnud. Korterist avastati lõhkematerjale ja Daeshi lipp. Esialgsetel andmetel panid pommiplahvatuse toime vennad Khalid ja Brahim El Bakraoui, Belgia kodanikud, kes olid politseile teada kriminaalse tegevuse, mitte seotuse tõttu islamiterroristidega. Kolmandat meest, kes ettevõtmisest mingil põhjusel loobus, otsitakse taga. Võib-olla tuli talle meelde, et ka Marsil võivad kasvada õunapuud. Kell 9.11 plahvatas pomm Euroopa kvartalis Maalbeeki metroojaamas. Kokku on esialgsetel andmetel saanud plahvatuse tagajärjel 31 (teistel andmetel 34) inimest surma ja umbes 250 vigastada.

Mitte kogu Euroopa ei leinanud Brüsseli terrorirünnakute ohvreid. EKRE noorfüürerid jõudsid sotsiaalmeedias juba võidurõõmsalt parastada – saite, mis tahtsite! Wunderkind Jaak Madison: „Hetkel käimas Brüsseli lennujaamas projekt: “Erinevus rikastab ja tere tulemast immigrandid!” Palju õnne, liberaalid ja progressiivid.“ Martin Helme: „Niisiis, Evelin Võigemast, toas on tuli põlema pandud ja kõik näevad, et ongi koll toas! Brüsseli lennujaamas toimub tulistamine ja plahvatused, tegelased hüüavad allah akbar, aga progressiivsed sallivuslased teavad, et sellel pole mingit pistmist islamiga ja ammugi pole sel mingit pistmist immigratsiooniga! Ühesõnaga, inimesed, parem eirake seda kõike, sest muidu te tegelete ühiskonnas hirmuõhustiku õhutamisega. Peame vist leppima, et vasakpoolsed ei olegi võimelised enam oma multikulti võlumaailmast välja tulema ega suuda muuta oma seisukohta immigratsiooni ja islamiseerumise osas isegi siis, kui õhku lendavad nende oma lähedased ja vägistamised toimuvad nende endiga. Mis siis ikka, tuleb lihtsalt leppida, et ühiskonnas on alati mingi osa neid, kes on pigem valmis surema ja teistel laskma surra, kui loobuvad oma läbikukkunud ideoloogiast. Meie, terve mõistusega inimeste asi on lükata nad aruteludest ja otsustustest nii kaugele, kui võimalik ja teha kõik mis vaja, et hoida oma kodumaa turvalisena. Meie kvoot on null!“ Nende mõttekaaslane, Venemaa Riigiduuma rahvusvaheliste asjade komitee juht Aleksei Puškov teatas: „Kuni (NATO peasekretär Jens) Stoltenberg tegeleb kujuteldava vene ohuga ja saadab vägesid Lätti, lastakse tal nina all Brüsselis inimesi õhku.“ Äärmuslaste teed valgustavad ühised tähed.

Kuid mida oled sina teinud selleks, et muuta maailma paremaks? Tänasel päeval võiks igaüks meist süüvida kõigepealt endasse ja mõelda, mida on just tema selle tarvis teinud, et me ei peaks pidevas sõja või terrorihirmus elama ja seda enne kui viibutada süüdistavalt rusikaid kellegi suunas, põhiliselt selleks tekitada endas virtuaalne imaginaarne rahu, sest meie ei ole ju süüdi. Selle asemel, et teha seda, mida tegema peaks, lennutatakse lohesid, võideldakse tuuleveskitega, pekstakse pihku, mida kasutatakse pahasoovijate poolt julmalt ära. Kui tänasel päeval keegi Abdulmuhamed ehitab kusagil pommi, et seda lõpuks plahvatama panna ja pääseda siit maisest hädaorust soovitavalt uude paremasse maailma, sest selles maailmas on kõigil pohhui, siis mis on takistanud inimkonnal unistuste paradiisi üles ehitamast planeedil Maa? Kes oleks võtnud Abdulmuhamedil, siis kui ta veel väike laps oli, käest kinni, näidanud taevasse ja öelnud – ka Marsil võivad laiuda kord põlislaaned, ka Marsil võivad kasvada õunapuud ja inimkonna suur missioon on nad seal kasvama panna. Seda ei tehtud, ühiskond hülgas pisikese  Abdulmuhamedi ning too otsustas kätte maksta. See, mis toimus eile Brüsselis, mis võib korduda homme Berliinis, on täna selle aastate tagant tegemata jäänud töö tagajärg. Siit leiamegi vastuse küsimusele, miks täna plahvatab Brüssel, miks homme võib-olla põleb Berliin. Me ei leia vastust mugavusaforismis, et kõiges on süüdi kurjad pagulased, ainult mitte meie ise.

Kus peituvad täna Brüsselis toimunud sündmuste juured? Kõigepealt ignorantsuses ja rumaluses. Selle asemel, et probleemiga võidelda, on püütud selle eest peitu pugeda ja mis veelgi hullem, probleemi kasutades, mindud suletuma ja kontrollituma ühiskonna suunas, naeruvääristades kristlikku sallivust, euroopalikku avatud demokraatiat ja andes sellega õigustuse terroristlikule tegevusele. Mindud on just selles suunas, kuhu terroristid soovivad Euroopa ühiskonda pöörata. Teiseks ei ole soovitud probleemi ja selle põhjustajaid tundma õppida, sest mugavam on omaks võtta hollywoodlikke lihtsustatud skeeme, kus head kangelased võitlevad pahade antikangelastega, arvestamata tõsiasjaga, et ka antikangelased muutuvad kellegi jaoks kangelasteks. Mitmed nn kristlased on taganenud kristlikust õpetusest ja süüdistavad paavst Franciscust kristliku õpetuse järgimises. Võitlemine nende vastu, kes põgenevad terrori eest Lähis-Idas ei aita kuidagi seda terroriohtu vähendada. Võidelda tuleks terroristidega, mitte nende ohvritega. Kardetavalt saadetakse mitmed meie Viha vabariiki ehitavad katoliiklased Vatikanis kõigepealt eksortsisti juurde, sest ligimesearmastusest eemaldumine vaimulike poolt pole Jumala silmis väiksem kuritegu kui pedofiilia, mida nägime auhindadega pärjatud filmis Spotlight. Terroristide tegevuse hollywoodiseerumine on suuresti kolletuva totaalse meedia töö tagajärg, kes on suundunud kasumijahile ja on õhutanud lihtsaid, kuid populaarseid tõdesid, mida stultoloogilised objektid kergesti omaks võtavad. Donald Trump on meediaikooni kõige ehedam kehastus. Keegi USA kohtunik mõistis Iraanilt välja 7,5 miljardit USD 11.septembri ohvritele, kuna tema arvates oli rünnakute taga Iraan, ühed moslemid kõik ja meedias räägitakse, et Iraan on paha. Lollus peaks olema karistatav. Selline kohtunik tuleks päevapealt vallandada ja saata püramiidi ehitama! Üks teine USA kohus mõistis Süürialt välja 347,6 miljonit USD Al-Qaeda korraldatud terrorirünnaku eest Ammanis.

Maailmas on olnud vähe koostöötahet rahvusvahelise terrori mahitajate vastaseks võitluseks ning selle asemel on neid kasutatud ettekäändena muude kinnisideede ja soovunelmate lahendamiseks. Kõige prominentsem valetõlgendus oli muidugi George W. Bushi otsus rünnata Iraaki 2003. aastal, mis võimaldas al-Qaedal kõigepealt tungida Iraaki, areneda seal Islamiriigiks ning laiendada konflikti teistesse piirkondadesse: Süüriasse, Liibüasse, Egiptusesse. Vääritimõistmised Araabia kevade protsessi tagajärgede hindamisel, mis vastu ootusi ei edendanud läänelikku demokraatiat, vaid muutus äärmusliku islamismi kasvulavaks, ei toonud kaasa rahu Lähis-Idas. Maailm vabanes diktaatoritest, kõigepealt Saddam Husseinist, hiljem Zine El Abidine Ben Alist, Muammar al-Gaddafist, Hosni Mubarakist, Ali Abdullah Salehist, tugevasti kõikus Bashar al-Assadi troon, kuid sai vastutasuks verised kodusõjad Süürias, Iraagis, Liibüas ja Jeemenis. Palestiina rahuprotsessi peatumine on veelgi õgvendanud rahu võimalusi ning võib pikemas perspektiivis suurendada äärmuslikke meelsusi Palestiina araablaste hulgas. Lääne probleem Lähis-Ida konfliktides seisneb suuresti ka selles, et on loobutud traditsioonilistest konfliktide reguleerimise meetoditest, rahvusliku leppimise (reconciliation) taotlemidest ning on panustatud ühe osapoole võidule, aga see ei ole toonud kaasa edu. Süüria konfliktis nähti pikka aega põhivaenlasena president Assadi režiimi või  ka Iraani, selle asemel, et saavutada mingit laadi ühiskondlikke kokkuleppeid. Ignorantsus võimaldas äärmuslikel islamistidel jõudu koguda ning segamatult Kalifaati üles ehitada, sest niiviisi oli nähtavasti kellelegi kasulikum, nähtavasti Teadagi Kellele. Probleem on selles, et „tänase päevani terror valdavalt toimib, ehk põhjustab inimestes hirmupõhiseid ja mõõtkavast väljuvaid reaktsioone.“ Terrorismi eesmärk on aegade hämarusest saadik olnud marginaalsete jõudude poliitilise mõjuvõimu suurendamine ja üha tugevnev totaalne meedia on neile tugevasti õla alla pannud ning neid nende pühas võitluses toetanud. Probleemi ei saa ravida selle eiramisega. Võib-olla ei ole need kujutlusvõimes loodud tondid, vaid hoopis meie ise, kes on jätnud midagi tegemata?

Pariisi kliimakonverents: reaalne võimalus parandada maailma

@huviline
Soov maailma parandada jääb tavaliselt lööklauseks või sisutühjaks kujutluseks, sest pole selge, mida tähendab see reaalsuses. Maailma parandamine võib aga seisneda hoopis pisiasjades, nt kui sordime prügi või sõidame CO2 heitevaba sõidukiga. Pariisi kliimakonverentsi osalejateks on suurriigid, väikeriigid ja Euroopa Liit. Eesti ei osale kliimakonverentsil iseseisva riigina, vaid EU liikmena.  ÜRO egiidi all peetav suurüritus ei tegele pisiasjadega, vaid tema eesmärgiks on planeet Maa kliima mõjutamine selliselt, et temperatuuri tõus jääks all 1,5 kraadi Celsiuse järgi. Järelikult on tegemist poliitikaga ja kuna poliitika on alati seotud majandusega, siis eeskätt soovitakse kliimamuutuste mõjutamise jutuga saavutada majanduse seaduspärasuste toimimise jätkumist. Maailma kapitalism areneb sinusoidselt ja mõõna tajudes pingutatakse, et majandust taas tõusule pöörata.

Maailma majanduses on suurimad mängumehed viimasel ajal olnud peamiselt infotehnoloogia võimalusi edukalt rakendanud tegijad (Steve Jobs, Bill Gates), samuti meediaärimehed, kes uut tehnoloogiat usuvad. Eestis on selline nt H.H.Luik. Eelmise sajandi viimasel veerandil hoo sisse saanud infotehnoloogia areng on kapitalismi seaduspärasused edukalt toimimises hoidnud. Nüüdseks on pangandussektor ilma  infotehnoloogia ja tarkvarata kujuteldamatu. Arengutega püüab kaasas käia transpordisektor (Huber või Eestis Wizemile), kuid mõne aja pärast positiivne hoog tõenäoliselt raugeb ja asemele peavad astuma muud tegurid. Juba praegu on väikeste alustajate võimalused suurte (Google) kõrval  ahenenud. Kliimamuutustega võitlusesse astumine avab aga uued perspektiivid maailma majanduse arengule, võimaldades jätkuda kapitalistlikul progressil.

CO2 heitekoguste vähendamiseks on vaja mitmetel majandusaladel lahendada ülesandeid, mis viib ka rahaliste vahendite tootmisele, uute materjalide, energia salvestamise või makseviiside leiutamiseni. Majandust hoitakse dünaamilisena ka rahaliste vahendite liigutamisega, et kapital saaks rohkem liikuvamaks ja läbipaistvamaks, mis on Pariisi kliimakonverentsi rahastamise mõte. Paljudel riikidel jääb puudu rahalisest, haldusalasest või tehnoloogilisest suutlikkusest, mida on vaja heitkoguste vähendamiseks või kasvuhoonegaaside mõjuga kohanemiseks. Neile on plaanitud anda abi, et nende omakapitali tootlust suurendada või siis üldse saavutada mõningane tootlus.

Paraku jätab meedia meile Pariisi kliimakonverentsi toimumisest ja põhjustest ebatõese või vähemalt moonutatud pildi – nagu oleks üldse vaja arutada, kas kliima soojenemine on inimtekkeline või planetaarne.
Reporterid annavad sageli lugejakonnale väärsignaale. Pole mingit vahet, kas me usume uuringuid või mitte, samal ajal kui Eesti soojad talved on reaalsus. Teadust ei tohiks kinnisilmi materjale lugedes uskuda, eriti teades teaduse arenguloogikat, mille kohaselt tuleb alati püstitada uus eesmärk ja saavutada lahendus tuginedes vanadele autoriteetidele (viitamine). Igaks viisaastakuks uued ülesanded, aga inimese eluiga polegi võib-olla rohkem kui kuusteist viisaastakut. Samuti on väär poliitika ja majanduse lahutamine teineteisest, nagu polekski ühiskondlikul lepingul erilist tähtsust, mis eeskätt on sõlmitud heaolu kasvu mõttes. Pole ka juhtunud lugema, et keegi meedias kliimamuutuste ja sõjalis-tööstusliku kompleksi omavahelisi suheteid oleks lahanud. Paraku on ebakvaliteetsest ja meelelahutusele orienteeritud, noorreporterite ringvaadetest ja pildilis/koomiksilaadseks moondunud meediast mõjutatud nii valitsejad kui valitsetavad. Reaalne võimalus maailma parandada planeet Maa kliimamuutuste kontekstis saab tulla järelikult läbi kvaliteetsema ajakirjanduse. Muus mõttes jääb kõik isiklikule tasandile.

 

Kliimamuutuste 11 tagajärge. Pilt: http://www3.epa.gov/climatechange/kids/images/scientists-clues-print.jpg

Putini maailm II ja post-orwelliaanlik maailmakord – rahu on halb, sõda on hea

@ckrabat
Ülestõusmispühade läkituses Urbi et Orbi pöördus paavst Franciscus maailma poole rahusõnumiga, mis on tänases maailmas väga ebatavaline ja harukordne ning näiteks eestikeelne põhivoolu meedia on seda väheste eranditega ka ignoreerinud. Paavst juhtis tähelepanu vägivalla ja sõja kasvule, mis on muutnud maailma palju ebastabiilsemaks ning põhjustanud tohutuid kannatusi. Paavst palvetas rahu eest Süürias ja Iraagis, Pühal Maal, Liibüas, Jeemenis, Sudaanis ja Lõuna-Sudaanis, Nigeerias, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Ukrainas, loetledes hõõguvaid vägivallakoldeid tänapäeva maailmas. Ta mõtles nende noorte inimeste peale, kes hukkusid islamiäärmusliku rühmituse al-Shabaab rünnakus Garissa ülikoolile Keenias, mis leidis aset alles möödunud neljapäeval. Rahvusvaheline süsteem on jõudnud tõsisesse kriisi, kuna möödunud sajandi lõpukümnendil tekkinud suhteliselt stabiilne kantiaanlik julgeolekukeskkond on asendumas hobbesiaanliku kõikide sõjaga kõigi vastu, mida oleks õigem nimetada isegi post-orwelliaanlikuks maailmakorraks. Post-orwelliaanlik maailm toodab Hollywoodi stiilis kangelasi ja antikangelasi, kes rahulolematute jaoks muutuvad omakorda kangelasteks. Me ei ela enam isegi mitte mitmesüsteemses maailmas, kus kantiaanlik pealisehitus võib sisaldada väiksemaid hobbesiaanlike süsteeme, vaid leiame end pigem mitmedimensioonilises maailmas, kui erinevad süsteemid saavad esineda samas kohas samaaegselt.

Kui Venemaa ründas 2014. aastal Ukrainat, siis unistasid paljud külma sõja tagasitulekust. Paljud tänapäeva poliitikud on külma sõja ajal sündinud maisilapsed, kelle jaoks kadunud maailmakord tähistab kontrollitavat stabiilsust. tuntud Venemaa sõjaline analüütik Pavel Felgenhauer mainib intervjuus ajakirjale Diplomaatia, et “tänapäeva Venemaa ja Lääne juhid on külma sõja aegsed inimesed ning tolle aja vastasseisu juurde naasmises ei ole neile midagi ebaloomulikku. Pealegi on sõjalised huvid alati väga materiaalsed: ennustatav olukord ennustatava vastasega rahuldab kõiki, võimaldab sõjatööstuskompleksi konverteerimise asemel laiendada, hoida töös vana ja välja töötada uut tehnikat ning nõuda eelarve suurendamist. Ma usun, et Venemaa Kindralstaap ja Pentagon, kes omal ajal seisid silm silma vastu, on õnnelikud, sest uued tuumaallveelaevad ja – raketid ei ole ju ometi Islamiriigi vastu suunatud.” 2014. aastal loodud Putini maailm on 2003. aastal Iraagi ründamisega esitatud Bushi väljakutse teine vaatus. Putini väljakutse rahvusvahelisele süsteemile rahuldab paljusid nii läänes kui idas, sest nii Bush kui Putin esindavad sõjakat neokonservatiivset mõttelaadi.

Ameerika Ühendriikide neokonservatiivne ideoloog Irving Kristol on sõnastanud nende välispoliitilised postulaadid – patriotism, rahvusvaheliste organisatsioonide vastasus, vaenlaste eristamine sõpradest, rahvuslike huvide prioriteet, militarism. Kõik need viis postulaati moodustavad ka Vladimir Putini välispoliitilise kreedo, mille tulemuseks on külma sõja aegse brinkmanship policy taaselustamine – potentsiaalse vastase šantažeerimine sõjaga, mis on väga sarnane burksiputkade ees toimuvatele jõudemonstratsioonidele, kes lööb esimesena araks ja taganeb, hääletu alistumine nagu 1940. aastal Baltikumis või 2014. aastal Krimmis. Venemaa on suutnud Lääne peale suruda seda seda, milles tema ideeline eeskuju George W. Bush ei olnud nii edukas ehk võidurelvastumise. Paljudele pettumuseks ei too Putin siiski kaasa ihaldatud Nõukogude Liitu ja tema poolt kontrollitavat maailmasüsteemi. Putini maailm toetub konservatiivsele vene rahvuslusele, mida on täiendatud nõukogude sümboolikaga. Tal ei ole sõpru, küll võib ta leida ühise vaenlase vastu ühinenud liitlasi, kuid tema ambitsioonid saavad piirduda aladega, mis on Venemaast kultuuriliselt mõjutatud ehk nn “lähivälismaaga” ning pole üldsegi selge, kas Balti riigid sinna kuuluvad või mitte. Venemaa konservatiivse rahvusluse liidreid Aleksandr Dugin on valmis selles maailmast välja jätma ka Lääne-Ukraina, kuid seda enam üritavad nad kontrollida seda, mida nad peavad omaks.

Kui Bushi maailm kuulutati pidulikult välja tema “State of the Union” pöördumises 29. jaanuaril 2002, millega alustati üleilmset terrorismivastast sõda, siis Putini maailma avapauku võib siduda tema kõnega 2007. aasta Müncheni julgeolekukonverentsil, milles ta vastutas Ameerika Ühendriikide juhtivat rolli rahvusvahelise süsteemi haldamises. Kui neokonservatiivne ideoloog Robert Kagan esitas kuulsa vastanduse, milles ülistas sõjakaid Marsilt pärinevaid ameeriklasi Veenuselt pärinevate eurooplaste ees, siis Putini maailmas vastandatakse konservatiivseid ja traditsioonilisi väärtusi ülal hoidvat Venemaad Euroopale ja Lääne tsivilisatsioonile kui manduva liberalismi kantsile. Neokonservatiividega ühendavad Putinit lepituse pidamine ohuks, rahvuslike huvide väärtustamine ning majandusliku jõu alatähtsustamine. Pole saladus, et Vladimir Putin on leidnud Euroopas üksteisemõistmise äärmusparempoolsete jõududega, teiste seas perekond LePen’i Prantsusmaa Rahvusrindega ja seda just maailmavaateliste sarnasuste tõttu, kuigi vanast harjumusest toetavad teda ka mitmed äärmusvasakpoolsed jõud.

Ideoloogilises vastasseisus on Angela Merkeli Saksamaa koos Francois Hollande’i Prantsusmaaga jäänud esindama 1990te aastate liberaalset maailmakorda, mis on sattunud ägeda rünnaku alla. Tundub, et maailm on väsinud rahust ja igatseb sõja järele, mida Euroopas ei ole kogenud terved inimpõlved. Putini väljakutset vastu võttes aga siseneme ühtlasi ka tema maailma ja võtame omaks selle väärtused. Bulgaaria poliitikateadlane Ivan Krastev on tabavalt märkinud, et väljakutsujal on alati eelis, sest tema käes on initsiatiiv. Tal on võimalik vastaspoolele oma reegleid peale suruda. Üks põhilisi Putini maailma erinevusi võrreldes külma sõja aegadega on ebastabiilsus. Putini maailm 2015 on ebaselge vastasseis ebaselgete vastasseisudega, mis muudab rahvusvahelise süsteemi raskemini kontrollitavaks ükskõik kelle poolt. Ukraina konflikt meenutab külma sõja aegset käsilassõda, sarnaselt Vietnamile või Afganistanile, kust suured poisid hoiavad eemale, kuid nende varjus mängivad väikesed poisid liivakastis oma tühiseid mänge ja mõistmata suure poliitika hoovuseid, muutuvad etturiteks kuningate käes. Lääne poliitikat iseloomustavad aga soovmõtlemine ja ebajärjekindlus. Rahvusvaheliste institutsioonide roll jääb teisejärguliseks, sest neid lihtsalt ei lastagi teiste juurde liivakasti mängima.

Venemaa aktiviseerimise varjus on pinged kasvanud Lähis-Idas. 1990-tel aastate kantiaanlikus süsteemis alguse saanud Oslo rahuprotsess, mis pidi lõpetama Iisraeli ja Palestiina vastasseisu ongi jäänud poolelioleva individuaalelamu staatusesse, sest rahu on ühtäkki muutunud defitsiidiks. Erinevate vastasseisude laineharjal on jõudu kogunud äärmuslik Islamiriik, kellega toimetulemist raskendavad sunnide ja šiiade vastasseis Jeemenis, Süürias ja Iraagis ning Iisraeli soov näha põhivaenlasena hoopis Iraani. Samal ajal kui rahvusvaheline süsteem on lähenenud kokkuleppele Iraani tuumapotentsiaali allutamises rahvusvahelisele kontrollile, soovitab Iisrael ja teda toetavad Ameerika Ühendriikide äärmuslikud jõud hoopis Iraani pommitada. Ühendriikide pistrikud senaatorid John McCain ja Lindsay Graham ei ole rahuehitamise õppetundidest Iraagis ja Afganistanis õppust võtnud ning soovitavad ainuravimina kõikide tõbede vastu sõjalist sekkumist. Nii jõuamegi ühel ilusal päeval post-orwelliaanlikku maailma, kus norm on, et sõda on hea ja rahu on halb. Selline maailm annaks õigustuse ka Vladimir Putini välispoliitikale, sest muudaks tema käitumise normatiivseks. Post-orwelliaanlik maailm sarnaneb Dino Buzzati düstoopilises “Tatarlaste kõrbes” kirjeldatule, milles sõja ärahoidmine on asendatud sõjaootusega, kuni selle vallapääsemine muutub suureks pidupäevaks kõigile rahuldamatutele, sest vabastab inimkonna frustratiivsest rahust.

 

 

SYRIZA, Podemos, nende sõbrad ja liitlased

@ckrabat
Teatud mõttes võib uusvasakpoolsete anti-establishment liikumiste sünnikoduks lugeda Ladina-Ameerikat. Hugo Chavez Friase valimine Venezuela presidendiks 1999. aastal pani aluse vasaklainele Ladina-Ameerikas. Üksteise järel tulid Chavezi mõttekaaslased võimule 2006.a. Boliivias (Evo Morales), 2007.a. Nicaraguas (Daniel Ortega Saavedra) ja 2007.a. Ecuadoris (Rafael Correa). 2013.a. tuli Venezuelas peale Chavez’i surma võimule tema mõttekaaslane Nicolas Maduro. Chavistide sõber ja liitlane on vendade Castro’te režiim Kuubas, mis on loomisest saadik praktiseerinud mitteortodoksset kommunistlikku mõtteviisi, millel on uusvasakpoolsetega mitmeid ühisjooni. Lisaks neile on vasakpoolne maailmavaate esindajad domineerinud alates 2000.a. Tšiilis (Ricardo Lagos ja Michelle Bachelet), 2003.a. Brasiilias (Luiz Inácio Lula da Silva ja Dilma Rousseff), 2004.a. Dominikaani Vabariigis (Leonel Fernandez ja Danilo Medina), 2005.a. Uruguais (Tabaré Vazquez ja José Mujica) 2007.a. Argentiinas (Néstor Carlos Kirchner ja Cristina Fernández de Kirchner), 2009.a. Salvadoris (Mauricio Funes ja Salvador Sánchez Cerén), 2010.a. Surinamis (Desi Bouterse), 2011.a. Peruus (Ollanta Humala) ja 2014.a. Costa Ricas (Luis Guillermo Solis). Vahepeal olid vasakpoolsed võimul veel Guatemaalas, Paraguais ja Honduurases, hõlmates valdavat enamust Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikidest.

Kas Ladina-Ameerikat vallutanud vasaklaine on ladinaameeriklasest paavsti kannul jõudnud Euroopasse ja 2015. aastal pöördub Euroopa vasakule? Kreeka parlamendivalimised võitis vasakpopulistlik kasinusmeetmete vastane SYRIZA ning endisest kommunistist Alexis Tsiprasest sai Kreeka uus peaminister. Kas temast saab Euroopa uus Hugo Chavez või õnnestub Lääne-Euroopa poliitilisel eliidil teda kodustada? Kuid vasakpopulism ei ole populaarne ainult Kreekas, vaid hiilib ka paljudes teistes Lõuna-Euroopa riikides. Sügisel toimuvad parlamendivalimised Hispaanias, kus edule pretendeerib SYRIZA sõsarpartei, kasinusmeetmete vastane Podemos (Me suudame), mis võitis 2014. aasta eurovalimistel viis kohta Europarlamenti ning on tõusnud kiiresti suuruselt Hispaania teiseks parteiks. SYRIZAt ja Podemost ühendab ka tugev anti-establishment positsioneerumine, mis vastandub senisele maailmakorrale nagu ka see on täheldatav Ladina-Ameerika, eeskätt Venezuela, Ecuadori, Nicaragua ja Boliivia chavistide puhul. Mitte juhuslikult ei leidnud Wikileaks’i rajaja Julian Assange varjupaika Ecuadori saatkonnas Londonis. Tinglikult võib SYRIZAt, Podemost ja teisi radikaalseid anti-establishment liikumisi nimetada uusvasakpoolseteks, kes võivad Occupy-liikumistele järgnenud vasaklaine harjal jõudu koguda ning haarata Ladina-Ameerika järel kapitalismis pettunud Euroopa ühiskondi.

Hispaanlaste Podemos toetab Euroopa Liidu Lissaboni lepingu ümbervaatamist. Liikumise juured ulatuvad aastatel 2011-12  Hispaanias puhkenud protestiavaldustesse, kui tekkis nn 15-M liikumine – teise nimega Los Indignados (the outraged – solvatud), mis sai innustust saksa päritolu Prantsusmaa diplomaadi ja Teise maailmasõja aegse vastupanuliikumise veterani Stephane Hesseli (1917-2013) 2010.a. avaldatud ning kiiresti bestselleriks muutunud raamatust “Indignez-vous!” (“The Time for Outrage“/ülekohtu aeg). Tollal 93-aastane Stéphane Frédéric Hessel, kes 1948.a. oli tegev ÜRO Inimõiguste Deklaratsiooni väljatöötamise juures ja nimetati ajakirja Foreign Policy poolt 2011.a. maailma globaalseks esimõtlejaks, kutsus oma 3,5 miljonilise läbimüügiga 32-leheküljelises raamatukeses üles mittevägivaldsele vastupanule finantskapitali võimu vastu ning inspireeris muuhulgas ka Occupy-liikumist. 2014. aasta jaanuaris allkirjastasid 30 intellektuaali ja avaliku elu tegelast manifesti “Mover ficha: convertir la indignación en cambio político“, millest kasvaski välja Podemos. Podemose liider on endine Madriidi Compultense ülikooli politoloogialektor 36-aastane Pablo Iglesias Turrión. Nooruses osales temagi Hispaania Kommunistliku Partei tegevuses ja globaliseerumisevastases liikumises. Podemos on toetanud Hispaania väljumist NATOst ja rahvaste õigusi enesemääramisele, mis on eriti Hispaanias terav küsimus.

Itaalias on populaarsust kogunud Beppe Grillo Viie Tähe Liikumine. Euroopa Parlamendis kuulub Viie Tähe Liikumine siiski euroskeptilisse Euroopa Vabaduse ja Otsedemokraatia fraktsiooni, samal ajal kui SYRIZA ja Podemos kuuluvad Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete – Põhjamaa Vasakpoolsete Roheliste fraktsiooni. 66-aastane Grillo on hariduselt raamatupidaja, kuid tuntuks saanud koomikuna, kelle meelisvaldkonnaks kujunes poliitiline satiir, kes on oma teravate esinemiste eest saanud ka mitmeid esinemiskeelde avalik-õiguslikus televisioonis. Ta olnud sotsiaalvõrgustike edendamise avalik toetaja. Grillo avas blogi Beppegrillo.it, mida on peetud üheks kõige mõjukamaks poliitiliseks blogiks maailmas ning lõi aluse edasiseks poliitiliseks karjääriks. Viie Tähe Liikumine loodi 2009.a. ja ta toetab rahavaba poliitikat, osalusdemokraatiat, otsedemokraatiat, e-demokraatiat, interneti vaba kasutust, vägivallatust ja on vastu tarbijaühiskonnale. Grillo on seisnud vastu lääneriikide sekkumisele sõjalistesse konfliktidesse. Viie Tähe Liikumine on juba kogunud märkimisväärset toetust ja saatnud esindajad nii Itaalia parlamenti kui ka Europarlamenti. Poliitilises spektrumis ei saa liikumist nimetada otseselt parempoolseks ega vasakpoolseks, vaid otsedemokraatia ja rahva kaasamine poliitikasse ongi muutunud nende lipukirjaks.

Teine jõudu koguv trend on euroskeptilised rahvuskonservatiivsed liikumised, eeskätt Marine LePen ja tema Rahvusrinne Prantsusmaal, Nigel Farage ja tema Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) Suurbritannias ja paljud teised sarnast mõtteviisi esindavad liikumised. Tihtipeale on nad uusvasakpoolsetega koostööd teinud. Kreekas sai rahvuskonservatiivsest ANEList SYRIZA koalitsioonipartner. Teatud sotsiaalseid kihte ühendab Saksamaalt Dresdenis alguse saanud islamivastane PEGIDA liikumine (Patriotische Europäer gegen die Islamisierung des Abendlandes), mis võib mingil hetkel transformeeruda poliitiliseks jõuks. Liikumise asutaja ja endine liider 42-aastane Ida-Saksamaalt pärit Lutz Bachmann sai kaela kriminaalsüüdistuse ksenofoobias ja natsimeelsuses, mille järel ta tagasi astus, kuid PEGIDA protestiaktsioonid on toonud tänavale tuhandepealisi rahvamasse. Anti-establishment liikumiste tõus on olnud eriti kiire peale suurt üleilmset majanduskriisi ja selle laineharjal on suurde poliitikasse tulnud mitmed äärmusvasakpoolsed ja äärmusparempoolsed liikumised, kellest mitmed kujundavad täna juba Euroopa poliitilist maastikku. Kreeka uus valitsuskoalitsioon näitab, et ühine eesmärk võib teha liitlasteks ja ühendada uusvasakpoolseid ja rahvuskonservatiivseid liikumisi, keda ühendab soov muuta kehtivat maailmakorda.

Podemos ja tema kumiirid – Morales, Lenin, Correa, Chavez, keskel paremal Pablo Iglesias Turrion ja vasakul Juan Carlos Monedero. Pilt aadressilt: http://www.periodistadigital.com/imagenes/2014/05/28/podemosyloscuatro.jpg

Malaisia lennuki saladus III – järjekordne vandenõuteooriate allikas?

@ckrabat
2014. aasta oli katastroofiline Malaisia lennundusele. Kõigepealt kadus 8. märtsil salapäraselt Kuala Lumpurist Pekingisse suunduma pidanud Malaysian Airlines MH370 Boeing 777 239 inimesega pardal, mille müsteerium on tänaseni lahendamata. Millegipärast otsiti lennukit hoopis vastassuunast, Austraalia ranniku lähedal. 17. juulil tulistati Ukrainas Donetski mässuliste kontrolli all asuva territooriumi kohal alla Amsterdamist Kuala Lumpurisse suunduv Malaysian Airlines MH17 Boeing 777 298 inimesega pardal. Aasta lõpus tabas Malaisia lennundust kolmas hoop kui odavlennufirma AirAsia Surabayast Indoneesias Singapuri suunduv QZ8501 Airbus A320-200 162 inimesega pardal kadus 28.detsembril Karimata väinas Beitungi ja Kalimantani saare vahel radariekraanidelt tund aega peale õhkutõusmist (kl. 7.24 kohaliku aja järgi). Indoneesias töötava eesti piloodi sõnul pole AirAsia lennukitega varem õnnetusi juhtunud ning firmat on peetud usaldusväärseks. Viimane kontakt lennukiga oli viis minutit enne kadumist, kui piloot palus halbadele ilmastikuoludele viidates luba kurssi muuta ning tõusta 9750 meetri pealt 11580 meetri peale. Kursimuutmise luba saadi, kuid kõrgusemuutmiseks mitte tiheda lennuliikluse tõttu. Peale intensiivseid otsinguid leiti 30.detsembril lennuki arvatav asukoht mere põhjas. Leitud on ka 16 reisija surnukehad, neist vähemalt üks kandis päästevesti. Praeguste andmete järgi peetakse enam tõenäoliseks, et lennuk sooritas eduka hädamaandumise mere põhja, millele järgnes kiire uppumine.

Küsimusi jääb tekitama ikkagi hädamaandumise põhjus. Lennundusekspertide sõnul “käivitub lennuki avariimajakas kõvast löögist maal, meres või mägedes.” Mingil põhjusel avariimajakas ei käivitunud, mis viitab, et piloodil õnnestus teha sujuv hädamaandumine merre. Teise eksperdi sõnul: “Järelikult lennuk ei plahvatanud õhus ega rappunud merre kukkudes, vastasel korral oleksid ohvrid olnud tugevalt vigastatud.” Kolmanda eksperdi sõnul võis uppumine olla põhjustatud ebaõnnestunud päästepaadi väljalaskmisest. Kindlasti pakuvad kolm lennukatastroofi Malaisia firmade lennukitega palju ainest vandenõuteooriate kerkimiseks. Kas Jumal on Malaisia proovile pannud? Miks kaovad reisilennukid salapäraselt? Miks just Malaisia lennukid? Kas juhuslik kokkusattumus või osa Suuremast Plaanist? Kas võis see olla Maa sõbra Klaatu hoiatus inimkonnale – parandage meelt ja kahetsege pattu, sest te olete kahjustanud planeedi elukeskkonda? Filmis “The Day the Earth Stood Still” kohtub Klaatu kunagi tulnukate poolt Maale saadetud ja hiinlasena inimkonda infiltreerunud saadikuga, kes väidab, et inimkond pole suuteline end parandama, kuid ta on õppinud neid armastama, et on valmis nendega saatust jagama. Alates 15. detsembrist saadeti Hiina foorumitesse pidevaid postitusi, millega hoiatati inimesi kasutamast AirAsia teenuseid, kuna need jõud, kes põhjustasid MH370 katastroofi, valmistuvad uueks terroriaktiks. Sarnaseid üleskutseid esines ka Vietnami foorumites.

Tuntud USA vandenõuteoreetik Christopher Bollyn on Malaisia lennukite müsteeriume sidunud Iisraeli kättemaksuga, et karistada Malaisiat 2013. aasta novembris Malaisias kokku kutsutud sõjakuritegusid uuriva komisjoni otsuse eest, mis mõistis Iisraeli Riigi süüdi palestiinlaste kallal toime pandud genotsiidi eest ja mõistis kindral Amos Yaroni personaalselt süüdi inimkonna vastastes kuritegudes ning Sabra ja Shatila veresaunade korraldamises Liibanonis 1982. Kuala Lumpuri Sõjakuritegude Komisjon moodustati 2007. aastal Malaisia endise kauaaegse (1981-2003) peaministri Mahathir Mohamadi initsiatiivil vastukaaluks Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, mida Mohamad ei pidanud usaldusväärseks ning poliitiliselt sõltumatuks institutsiooniks. Lisaks Malaisia ekspertidele kuuluvad komisjoni endine Princetoni Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Richard Anderson Falk, kes nimetati 2008. aastal ÜRO Inimõiguste Nõukogu raportööriks Palestiina territooriumitel ning keda USA ja Iisrael on süüdistanud antisemitismis, aga samuti tuntud ameerika jurist ja rahvusvahelise kosmosesäilitamise lepingu initsiaatoreid Alfred Lambremont Webre.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC) tegutseb rahvusvahelise institutsioonina ning inimsusevastaste kuritegude, genotsiidi ja sõjakuritegude vastase tribunalina alates 1. juulist 2002 ning seob 122 riiki. Seal on süüdi mõistetud 36 isikut, teiste hulgas Uganda ülestõusnute juht äärmuskristlikust Lord’s Resistance Army Joseph Kony, Sudaani president Omar al-Bashir, Keenia president Uhuru Kenyatta, Cote d’Ivoire president Laurent Gbago ja Liibüa liider Muammar al-Gaddafi. Kokku 31 riiki (sh Venemaa, Ukraina) kirjutasid küll Rooma asutamislepingule alla, kuid pole seda ratifitseerinud. Neist kolm riiki – Ameerika Ühendriigid, Iisrael ja Sudaan on ametlikult teatanud, et nad võtavad allkirja lepingult tagasi. Kokku 41 riiki (sh Hiina, India, Malaisia, Indoneesia,Valgevene) ei ole allkirja andnud. Demokraatlikest riikidest on Ameerika Ühendriigid ja Iisrael olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu järjekindlad vastased. Kui 1998. aastal hääletati ÜROs ICC põhikirja üle, hääletas sellele vastu seitse riiki – Iraak (S.Hussein), Iisrael, Liibüa (M.Gaddafi), Hiina, Katar, Jeemen ja Ameerika Ühendriigid. Clintoni administratsioon allkirjastas ICC põhikirja 2000. a., kuid ei algatanud ratifitseerimist. Bushi administratsiooni seisukoht ICC vastu oli üheselt eitav, kuna seda võidakse kasutada Ameerika Ühendriikide vastu. Obama administratsioon on teinud ICCga koostööd, kuid ei ole samuti algatunud ratifitseerimisprotseduure. ÜRO-s vaatleja staatuses Palestiina on soovinud liituda ICCga, kuid nende taotlus on seni tagasi lükatud.

Kuala Lumpuri Sõjakuritegude Komisjon on rahvusvaheliselt käsitletav siiski erainitsiatiivina, kelle otsustel pole seadusandlikku jõudu. Nad on varem süüdi mõistnud Ameerika Ühendriikide endise presidendi George W. Bushi ja Suurbritannia endise peaministri Tony Blairi Iraagi õigusvastases ründamises; mitmed USA omaaegsed ametiisikud sh president Bushi, asepresident Dick Cheney, kaitseminister Donald Rumsfeldi, kohtuminister Alberto Gonzaleze, kohtuministri asetäitjad John Yoo ja Jay Bybee, nõunikud David Addingtoni ja William Haynes II sõjakuritegudes, mis sooritati Abu Ghraibi ja Guantanamo vanglates. Komisjoni esimees Mohamed on tuntud kriitilise suhtumise poolest Iisraeli ja Palestiina omariikluse toetajana. Samal ajal ei olnud ta peaministrina ka ise just tugev demokraatia toetaja. 1998. aastal vallandas ja vangistas ta tollase asepeaministri Anwar Ibrahimi, toetudes 1960. aastal vastu võetud sisejulgeoleku seadusele (kehtis kuni 2012), mis lubas Malaisias kohtuvälist kinnipidamist poliitilistel põhjustel.

Sotsiaalliberaalsete vaadetega Anwar Ibrahim mõisteti 1999. aastal 9+6 vangistusse korruptsiooni ja sodoomia eest, kuid vabastati 2004. Temast sai reformaatorite (Reformasi) liikumise liider ja 2008. aastal Malaisia opositsiooni liider. Samal aastal esitas tema abi Mohd Saiful Bukhari Azlan politseile süüdistuse, et nad on olnud homoseksuaalses vahekorras, mis on Malaisia seaduste järgi karistatav. Talle mõisteti 4. märtsil 2014. aastal Apellatsioonikohtu poolt 5-aastane vanglakaristus seksuaalse kõlvatuses ja homoseksualismis, millega tühistati Malaisia Ülemkohtu õigeksmõistev otsus 2012. aastast. Avalikult on abielus seitsme lapse isa Ibrahim nimetanud kriminaalkaristust homoseksualismi eest arhailiseks, kuid on olnud vastu homoabieludele.  Esimese kaduma läinud lennuki kapten, 53-aastane Zaharie Ahmad Shah olevat olnud Anwar Ibrahimi toetaja. Nagu Mohamed, nii on ka Ibrahim olnud väga kriitiline Iisraeli vastu, kuigi samal ajal ta on toetanud kahe riigi lahendust Palestiinas ja Iisraeli õigust julgeolekule. Ta on süüdistanud Malaisia valitsust, seda nõustavat rahvusvahelist avalike suhete firmat APCO, Iisraeli ja Ameerika Ühendriike vandenõude organiseerimises Palestiina vastu ning Malaisia poliitika mõjutamises. 2010. aastal saatis Iisraeli inimõiguste organisatsioon B’nai B’rith International Ameerika Ühendriikide Senati välisasjade komiteele kirja, milles süüdistati Ibrahimi antisemitismis ning nõuti, et Ameerika Ühendriigid katkestasid igasugused suhted temaga.

Teatud loogilisi konstruktsioone võib eelneva informatsiooni põhjal luua. Segadusi on olnud nn Donetski Rahvavabariigi sõjalise liidri Igor Girkin(d)-Strelkovi Iisraeli passiga, kuid võimalik, et see pass on võltsitud. Näiteks on Euroopas kinni peetud võltsitud Iisraeli passidega iraanlasi, nii et Strelkov võib olla osaline hoopis mõnes suuremas ja varjatumas poliitilises mängus. Strelkov on mäletatavasti see tegelane, kes kuulutas Venemaa sotsiaalmeedias Malaisia lennuki allatulistamist, kuid hiljem see postitus kustutati. Kolme Malaisia lennukiga 2014 juhtunud sündmused on säilitanud enda ümber palju salapära, mis pakuvad ainest vandenõuteoreetikutele. AirAsia lend väljus kehva ilma tõttu kolm tundi planeeritust varem. Kümmekond reisijat, kes polnud meilboksi vaadanud, jäid reisilt maha, kuid säilitasid elu. Selline stsenaarium sarnaneb juba õudusfilmide sarjale “Final Destination“. Kellele kuulub aga salapärane “must käsi”, mis lõpetas kolme Malaisia firmade lennuteekonna möödunud 2014. aastal? Head uut aastat ja turvalisi lennureise 2015. aastal!

Maailm Venemaa vastu maakera kuklapoolel – lõbus sõda Baltikumis coming soon?

@ckrabat
Brisbane’s Austraalias toimus maailma suurimate majandusvõimude (G-20) tippkohtumine, mille “pahaks poisiks” kujunes Venemaa president Vladimir Putin. Lisaks G-20 alalistele liikmetele osalesid seekordsel kohtumisel Mauritaania, Myanmari, Uus-Meremaa, Senegali, Singapuri ja Hispaania liidrid. Kohtumise peamine teema oleks pidanud olema üleilmsest majanduskriisist paranemise järgse majanduskasvu kindlustamine, kuid rahvusvahelise meedia fookuses kippusid sündmused Ukrainas majandusprobleeme varjutama. Totaalne meedia väljaanded avaldavad üksteise järel teateid maailma mõjukate liidrite näpuviibutamisest Putini suunas. Positiivseid arenguid Ukraina kriisis on raske ette näha. Pole ju saladus, et mitmed poliitikud, eksperdid ja arvamusliidrid soovivad maailma näha uue külma sõja tallermaana, kuid mõnusat stabiilset loksumist tuumaohu kattevarjus nagu Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu suure vastasseisu ajal, on tänaste segaduste foonil raske prognoosida. Külma sõja aegne vastasseis, millest unistab 1970-tel ja 1980-tel üles kasvanud põlvkond ning paljudes sel ajal sirgunud poliitikutes, kes nüüd on paljudes maades jõudnud riigitüüri hoidma, on see põhjustanud nostalgilisi meeleolusid, kuid möödunud ajad ei tule tagasi, sest puuduvad samaväärsed vastased. G-20 kohtumine näitas, et Venemaal ei ole sõpru ega ka ideoloogilist jõudu nagu oli seda Nõukogude Liidul, mistõttu ei suuda ta tänases maailmas pakkuda tõsisemat alternatiivi neile, kes valitsevad maailma täna. Talle on jäänud parimal juhul vaid kümmekond strateegilist partnerit.

Sada aastat peale Esimese maailmasõja algust elab maailm jälle kasvava sõjaootuse paine all, mis on inspiratsiooni saanud Venemaa agressiivsest välispoliitikast, Islamiriigi jõulisest esiletõusust Lähis-Idas ja mitmetest potentsiaalsetest pingekolletest Ida-Aasias ja Aafrikas. Eesti vasakpoolse intelligentsi väljaanne “Vikerkaar” on 2014. aasta oktoobri ja novembri kaksiknumbri ette valmistanud koostöös Eesti Välispoliitika Instituudiga ning on pühendanud selle uuele maailmakorrale. Kõige intrigeerivamaks autoriks värskes numbris võiks pidada Tallinna Ülikooli rahvusvahelise õiguse juhtivteaduri Rein Müllersoni kirjatööd “Ukraina: geopoliitika õigus- ja moraalikeele rüüs”, kuna autor on Eesti avalikkuses omandanud “venemeelse” maine ja ta on olnud kriitiline Läänest pärineva maailmakorralduse suhtes ning püüdnud põhjendada Venemaa motiive Läänele vastandudes, seda ka Ukraina kriisi puhul. Kuid Müllerson viitab Henry Kissingeri hoiatusele, et “Läänele ei ole Vladimir Putini demoniseerimine mitte poliitika, vaid poliitika puudumise õigustamine”. Tartu ülikooli professor Eiki Berg nendib samas numbris, et “Venemaa vastustab Lääne hegemooniat selle enese varasalvest laenatud argumentatsiooniga”. Eestis on palju räägitud ja vähem tehtud vajadusest siinseid venelasi Eesti ühiskonda integreerida, sest muidu võivad nad pilgud ida poole suunata ning mässama hakata. Laias maailmas ei kulge asjad palju teisiti. Kui veel peale külma sõda nähti Venemaad Lääne liitlasena, siis täna seisame vastamisi olukorraga, et Läänel ei õnnestunud Venemaad Lääne süsteemiga integreerida, kui ta seda üldse üritaski.

Eesti välispoliitiline narratiiv ülistab sageli Eesti ettenägelikkust, kes on juba ammu hoiatanud Läänt Venemaa maailmavallutuslikes kavatsustes. Eestis on alati arvatud, et Venemaa pole “normaalne riik” (Hent Kalmo). Lääne ja Venemaa vahelise “püha sõja” õhutamises peitub meie alateadlik soov vabaneda hääletu alistumise painest ning sellega kaasnenud ajaloolisest süüst, et me kallilt kätte võidetud omariikluse Teise maailmasõja künnisel ainsagi püssipauguta loovutasime, seda küll paraku sõja võitjale. Eesti maailmanägemus uut maailmakorda valgustavas selgeltnägijate tuleproovis sarnaneb rohkem siiski itaalia kirjaniku Dino Buzzati esitatud narratiiviga, kelle suurteoses “Tatarlaste kõrb” kannatlikult oodatakse kõrbe varjust ilmuvate tatarlaste rünnakut ja oh seda õnne ja rõõmu, kui nad lõpuks peale aastakümneid kestnud pinevat ootust tulevadki. Venemaa suunalise poliitilise strateegia puudumine kehutabki meid Vladimir Putinit demoniseerima, kuid ajaloolise mälu köidikutesse kinni jäädes sulgeme me silmad tõsiasja ees, et Lääs on usinalt aidanud Putini maailma ehitamisele kaasa. Kokkuvõttes võib ka Eesti Venemaa poliitikat iseloomustada kui poliitika puutumist. Vastase demoniseerimise abil üritatakse tekitada üldrahvalikku arvamust, mille abil on võimalik poliitika puudumist õigustada ning meil ei jää muud üle, kui meie enese maalitud tondi varjus kõrbe tagant ründavaid pahalasi oodata.

Jüri Saar mainib, et “Venemaa võimud peavad tänapäeval sõda ja legitimiseerivad seda viisil, mis äravahetamiseni meenutab inimkonna ajaloos ammu tuntud pühi sõdu, mille juurde käib kõige lubatavus, vastase demoniseerimine ja dehumaniseerimine, lõpmatu vassimine ja valetamine ning enda tegudele õigustuse otsimine ja ühise ürituse reeturite ähvardamine.” Eestis on alati lugupidavalt suhtutud Ameerika Ühendriikide sõjalist jõudu, kelle idealistlikele püüdlustele meid meie pühas sõjas aidata me loodame sellest hoolimata, et nad on peale Teist maailmasõda kaotanud 70 sõda Vietnamist Afganistanini ((:) kivisildnik). Kuid kas Ühendriikide sõjalise sekkumise apologeetide USA senaatorite John McCaini ja Lindsey Grahami sõda on parem ja õiglasem kui Vladimir Putini sõda? Müllerson peab uue maailmakorra aluseks rahvusvahelise kooseksisteerimise õigust, mille põhimõteteks on jõu mittekasutamine ja siseasjadesse mittesekkumine ettevaatlikult taltsutama “sõda kõikide vastu” propageerivat Thomas Hobbes’i maailma ja liikuma lähemale stabiilsusele orienteeritud John Locke’i maailmale, mis näitab, et euroopalikud väärtused Immanuel Kanti unistus igavesest rahust on kõrvale heidetud. Eestit nähakse võitlusväljana Ameerika orientatsiooniga burksiputkade laste ning Venemaa-nõukogude orientatsiooniga neukkude vahel, kuhu Euroopa orientatsiooniga “pehmodel” pole kohta. Andrus Kivirähk: “Korraga muutub ebaviisakaks oponendile peale käratada, rääkimata sellest, et vastuvaidlejale lihtsalt vastu hambaid anda – mis oleks ju ometi kõige lihtsam ja loogilisem viis oma tõde kehtestada! Aga ei, selle asemel debateeri, ütle tänan ja palun…”

G-20 kohtumine maakera kuklapoolel ei toonud kaasa strateegilisi kokkuleppeid tulevase maailmakorra osas. Vastu võeti 800-st meetmest koosnev majanduskasvu toetav pakett. Huvitava kokkusattumusena seatakse eesmärgiks majanduskasvu saavutamine 2% SKP-st, samal ajal kui meie oleme uhked 2% SKP-st sõjalistele kulutustele paigutades. Pehmod! Läbimurre saavutati kliimamuutuste vastu suunatu abinõude toetamises ja võitluses Ebola viirusega. Eestis need teemad eriti kedagi ei huvita. Meie meeli ergutab vaid unistus pühast sõjast Venemaa vastu. Kas täitub paljude märg unenägu, lõbus sõda Baltikumis, kui vihjata Kivisildniku luuletusele samas Vikerkaare numbris? Eestlaste välispoliitilist mõtlemist ei iseloomusta pragmaatilisus ja selle poolest sarnanevad nad rohkem ameeriklastele ja venelastele kui eurooplastele või kasvõi uuele tõusvale jõule hiinlastele. Teisalt puuduvad meil ka vahendid, millega ameeriklased ja venelased suudavad idealistlikku maailmapilti endale ise luua hoolimata sagedastest valusatest tagasilöökidest. Kas meil on lootust selles idealismivaenulikus maailmas, kus jõud mõistusele tihtipeale alla jääb, üldse ellu jääda? Eesti nõukodade ülemakstud analüütikuid ahistab kitsas maailmapilt ja ahenev silmapiir, mis ei suuda kõrbe taha näha, vaid sunnib neid orava kombel staatiliselt rattas liikuma. Nõukodadega konkureerivad vabakutselised analüütikud burksiputka ees ja poe taga. Avalike arvajate poolt kujundatav kodukootud üldrahvalik arvamus kipubki Venemaale üleloomulikke võimeid omistama. Seda mõjutavad irratsionaalsed motiivid nagu hirm ja viha, mis teevad eduka ning läbimõeldud poliitilise strateegia kehtestamise lootusetuks. Sisuliselt pakutakse läbikukkunud hääletu alistumise asemele häälekat alistumist – nt Postimehe uus leid Veskimees: peame nimetama asju õigete nimedega ja olema valmis halvimaks. Olema valmis lõputuks ootuseks, et kunagi ilmuvad kõrbe varjust tatarlased …

Unistus uuest maailmakorrast. Pilt aadressilt: http://cs618029.vk.me/v618029695/1e415/ymB2rl-R3Yo.jpg

Romantiline sõda

@ckrabat
Relvastatud konflikti jätkumine Ukrainas on pakkunud hulgaliselt semantilisi arutelusid, kuidas seal toimuvat nimetada – kas see on nüüd ikka sõda või midagi muud. Eesti julgeolekumuinasjutus maalitakse romantiline pilt sõjast, kui millestki erakordsest pühast üritusest, mille abil Tõde ja Õigust kehtestatakse. Selline vaatenurk on soodustanud rahvusliku militarismi teket, kus hea ja halb püsivad konstantsete suurustena ning selline mustvalge maailmapilt ei tunnista pooltoone – sõjas võitlevad head alati pahadega nagu Sõrmuste Isanda triloogias seisavad valged jõud vastamisi Sauroni musta kurjusega või siis Harry Potteri vastasseis lord Voldemortiga. Meie oleme otse loomulikult heade poolt ning meie püha kohus on igaveses sõjas mustade jõududega heade poolel võidelda. Paljuski on see teadmine sulam nõukogude sõjafilmidest ja Hollywoodi märulifilmidest, kus maailm jaguneb selgesti eraldatud piirjoontega heaks ja halvaks pooleks. Militarism on kuulutatud samasuguseks pühaks väärtuseks nagu Putini Venemaal ning pidev näpuviibutamine ja sellega kaasnev loreida-loo-rehalik tänitamine Euroopa suunas, kes polevat meie meelest piisavalt machod (sellised nagu Putin) ning ei võtvat sõda piisavalt tõsiselt, mis näib kujunevat rahvuslikuks harjumuseks. Eurooplased on ju Veenuselt, samal ajal kui meie oleme otse loomulikult Marsilt ja meil on sama uhked relvad ja autod kui ameeriklastel, kes on meie julgeolekumuinasjutus hea sõdur-kangelase võrdkujud.

Vaikselt hakatakse inimesi harjutama mõttega, et sõda võib tulla Euroopasse tagasi ning pöörata ümber Külma sõja järgse maailmakorra, millega kantilik unistus rahust näis Euroopasse olevat igavesti kinnistatud, kui mõned ajutised anomaaliad Balkani poolsaarel või endistel Nõukogude Liidu aladel välja arvata. Hirm on Euroopasse tagasi tulnud. Kolumnist Anne Applebaum püüab oma lugejaid veenda, et sõda Euroopas ei ole hüsteeriline idee nagu Robert Kagan on ülistanud ameerikalikku militarismi, vastandudes euroopalikule patsifismile, mis loeb rahu ülimaks väärtuseks ja mida võrdsustatakse mandumisega. Paljud ootavad suure sõja tagasitulekut, kuigi põhjused võivad olla erinevad. Paljud lihtsalt loodavad sõja arvelt teenida, sest sõjapidamine on tänapäeval kallis lõbu ning sõjalis-tööstusliku kompleksiga seotud firmad võivad relvakonfliktidest või võidurelvastumisest teenida hiigelkasumeid. Teised loodavad sõjajärgsetele ümberkorraldustele, kus on sogases vees kergem kalu püüda ning oma heaolu kindlustada nende arvelt, kes jäävad kaotajate poolele. Sõja tagasitulekut oodates on paljude pilgud lootusrikkalt itta suunatud ning Venemaa presidendis Vladimir Putinis nähakse võimalikku sõja Maaletoojat.

Eesti julgeolekumuinasjutus alustatakse sõjategevust trummide põrisedes ja fanfaaride huilates. Mütologiseeritud sõda kuulutatakse pidulikult välja, vaenupoole suursaadik annab vastasele teada, et nüüd ollakse sõjas, mille peale riigipea kuulutab välja sõjaseisukorra ning üldmobilisatsiooni, samal ajal alustavad vaenupooled džentelmenlikult ettevalmistusi teineteise ründamiseks. Päris elus käivad asjad väheke teistmoodi ning piir sõja ja rahu vahel on muutunud ähmaseks. Juristid seletavad: “Relvakonfliktiõigus ehk sõjapidamise reeglid hakkavad kehtima, kui kahe riigi vahel puhkeb faktiliselt relvakonflikt.” Probleem on selles, et kui 19. sajandil oli sõda laialdaselt praktiseeritav igati legaalne suhtlemisvorm kahe riigi vahel, mille põhjal tegi Carl Philipp Gottlieb von Clausewitz geniaalse järelduse, et “sõda on poliitika jätk teiste vahenditega,” siis juba sajand peale Clausewitzi sõlmisid Ameerika Ühendriikide välisminister Francis Kellogg ja Prantsusmaa välisminister Aristide Briand 1928 a. Kellogg-Briandi pakti, millega sõda kuulutati mittelegaalseks tegevuseks. Selle rahvusvahelise lepinguga ühinesid lõpuks 62 riiki, teiste seas Eesti Vabariik.

Lauri Mälksoo väitel on “sõja termini vältimine ajalooline, sest Teise maailmasõja ajal püüdsid agressorid igati vältida sõja kuulutamist ja siis asuski rahvusvaheline kogukond toimuvat hindama veidi objektiivsemalt.” See ei ole päris täpne olukorra kirjeldus, sest Teine maailmasõda oli veel viimane Euroopa kultuuriruumis levinud traditsioonide kohaselt läbiviidud sõjapidamine, kui sõjategevusele eelnes selle diplomaatiline väljakuulutamine. Hiljem on sõja diplomaatilisest poolest enamasti loobutud. Tõe huvides tuleb siiski mainida, et sõjapidamise reeglid kehtisid ainult nn tsiviliseeritud rahvaste vastu ning koloniaalsõdades keegi rahvusvahelise õiguse peale isegi ei mõelnud. Peale Teist maailmasõda muutus sõjapidamise keelustamine juba rahvusvahelise süsteemi lahutamatuks osaks. ÜRO põhikiri lubab relvajõudu kasutada ainult kahel juhul: 1) enesekaitseks; 2) ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi alusel toimuva kollektiivse julgeoleku operatsiooni läbiviimiseks, mille eesmärgiks on rahu jaluleseadmine kriisipiirkonnas rahvusvaheliste jõudude abil.

Maailmavaateliselt on Putini maailm Eestis levivale rahvuslikule militarismile lähemal kui euroopalik igavese rahu väärtustamine Immanuel Kanti vaimus. Rahvuslikku militarismi esindav ideaalmaailm on kirjeldatud selles loos ja seda mõtteviisi iseloomustab tüüpiliselt Trivimi Velliste tõdemus 2006. aastast: “Arvata, et sõda enam (siia) kunagi ei tule, on sama hea kui loota, et kellelgi õnnestub lõpuks ometi leiutada igavene jõumasin või kaevandada maapõuest absoluutselt puhast kulda. Arutleda võib küll selle üle, kui kaua õnnestub sõda edasi lükata, kui palju selle tiibu kärpida, millisel määral ja kuidas ohvrite arvu vähendada.” Karmo Tüür mõtestab Putini Venemaad kui “traditsionalismi, konservatismi mentaalsest impeeriumi, mis peab andma vastulööke globaliseerumise, tolerantsuse, jagatud väärtuste, kultuur-relativismi ja muude maailmakorda kõigutavate pahede vastu.” Sõdides Putini maailma eest sõdib Venemaa traditsioonilise riikluse ja rahvusluse, religioossuse ja komberaamistiku murenemise vastu, sest üleilmastumine ja riikide murdumine toovad kadu traditsioonilisele maailmapildile, kus jõud tagab õiguse. Kuna sõja vältimine on rahvuslike militaristide arvates ebamõistlik, siis on rahvuse ülim eesmärk uueks sõjaks valmistumine. Selline mõtteviis oli maailmas valitsev veel 19. sajandil, kuid maailma pöördumine ajalukku, millest minevikku kinni jäänud rahvuslikud militaristid unistavad, ei ole ratsionaalne.

Tänase Ukraina konflikti puhul pole oluline, kuidas seda nimetatakse, vaid kuidas sellele reageeritakse. Vastasel korral võib haigus edasi kanduda. Venemaa regulaarvägede osalemine konfliktis ei ole praeguses situatsioonis oluline, sest sõltumata sellest, kuidas me seda nimetame, on igal juhul tegemist illegaalse relvastatud konfliktiga, kus kannatavad tsiviilelanikud. Venemaa poolt pole märgata tegevust, mis võiks kaasa tuua kriisi ohjamisele, vaid sõjatehnika ja mässulised saavad vabalt piiri ületades siirduda Ida-Ukrainasse sõdima, mille kõrval humanitaarkolonnide saatmine jääb vaid mannetuks propagandatrikiks. Sõjategevuse peatamine peab aga kaasa tooma ÜRO ja/või OSCE egiidi all tegutsevate neutraalsete rahvusvaheliste rahujõudude paigutamise kriisipiirkonda, relvastatud vastupanust loobumise nn Donetski ja Luganski rahvavabariikide poolt ning Venemaalt pärinevate vabatahtlike kohese lahkumise Ukraina territooriumilt, mille järel on võimalik rahuloomeprotsessi käivitamine. Me võime sõda romantiseerida ning valmistuda viimseks võitluseks igavese tõe nimel, kuid sõjapidamise juures on selline konks juures, et sõda alustades tuleb see kindlasti ka võita. Muinasjutuline pilt võib reaalsete sõjakoleduste mõjul kildudeks puruneda ning sinu oma rahvas võib ühtäkki valgustatuks saada ning arvata, et stabiilne rahu on ikkagi parem kui võidukas sõda. Sellepärast peab Euroopa jääma oma väärtuste juurde ning mitte omaks võtma neid väärtusi, mida surub peale Putini maailm ja sellega adapteerunud rahvuslikud militaristid.

Putini maailm

@ckrabat
Ukraina ja Krimmi kriisi eskaleerudes avastas Saksamaa kantsler Angela Merkel ühtäkki, et Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin elab kusagil oma maailmas, mis ei vasta nendele arusaamistele, uskumustele, normidele, mis on kehtinud Läänes. Samal ajal kui Lääs lahkus külma sõja ideoloogilisest vastasseisust ning asus üles ehitama märksa avatumat ja institutsionaalsemat postmodernset rahvusvahelist süsteemi, jäi Nõukogude Liidust lahkunud Venemaa endiselt külma sõtta maha ning elas edasi juba tuttavate ning harjumuspäraste sümbolite ning käitumismustrite saatel. Perestroika ja glasnost pöörasid tuuled küll läände, kuid need jäid pidama Moskvasse ja Peterburisse, jõudmata perifeeriasse, kus jäädi kinni sellesse riiki, mida teenis Ivar nõukogude armeest. Nõukogude Liitu hakati küll nimetama Venemaaks ja endiste vennasvabariikide vahele tekkisid piirid, kuid suur osa Venemaast elab endistviisi “raudse eesriide” taga ning kardab NATO tankide sissetungi täpselt samamoodi nagu tehti seda mõnikümmend aastat tagasi või nagu Eestis kardetakse tankide saabumist idapiiri tagant.

Putini maailma põhiline motiiv on hirm. Süsteemi aitab elus püsida võimuringkondade huve teeniva meedia poolt katkematult edastatav narratiiv: “Venemaad rünnatakse! Ma kordan, Venemaad rünnatakse!” Hirmule tugineva narratiivi elushoidmine on võimuringkondade huvides, kes on avastanud, et vene rahvuslusele üles ehitatud ideoloogia müüb end hästi, aitab neil kriitikavabalt võimul püsida, juhib siseriiklikelt probleemidelt tähelepanu eemale ja seetõttu taob seda täie rauaga. Eriti hästi läheb mõjuvõimsatele emotsioonidele nagu hirm, viha, au, rahvuslik uhkus jms rajatud ideoloogia peale lollidele, aga need on alati enamuses. Venemaa tänased juhid on täiega pragmaatikud, mille juures on see hea asi, et vähemalt esialgu teevad nad ratsionaalseid ja kalkuleeritud otsuseid, isegi kui need meile ei meeldi. Kuid mida aeg edasi, seda suurem oht, et nad võivad ka ise oma üles seatud ideoloogilisse lõksu langeda, oma võimutäiusesse uskuma hakata (vrdl Saddam Hussein, Gaddafi jt) ja see on muidugi ohtlik.

Putini maailma kreedo on konservatiivsus – tagasipöördumine „vana hea aja“ juurde, – mis seletab ka Euroopa marurahvuslike ringkondade toetuse talle Krimmi annekteerimise küsimuses. Liberaalses maailmas taotleb Putin konservatiivse liikumise liidri kohta. Võitlus liberastide, integrastide ja tolerastidega sobib Putini maailma nagu rusikas silmaauku. Kindlasti pole Putin vasakpoolne (erinevalt nt Hitlerist, kes pööras palju tähelepanu sotsiaalküsimustele), tema ideoloogiline baas on vene rahvuslus (küll rousseaulikus state nationi mõistes), kuid ta kasutab võimu kindlustamiseks ning rahvusliku messianismi arendamiseks neukkudele südamelähedast sovetisümboolikat nagu Stalin liitis omal ajal vene rahvusluse kommunismuse külge. Algkommunistid teatavasti ei olnud rahvuslased, vaid kippusid multikultuursuse poole kalduma. Ajapikku muutus aga nõukogude võimueliit aga konservatiivsemaks ja rahvuslikumaks.

Lääne ühiskonna pööre liberaalsesse maailma toimis 1990-teI aastatel, kuid iga reformatsioon toob mingil ajal kaasa vastureformatsiooni . Mingil hetkel Lääs väsis postmodernsusest ning tekkis tugev vastureaktsioon, tagasipöördumine vanade heade aegade juurde. Suures osas kinnitab see Huntingtoni demokratiseerumise lainete teooriat, mida mina pean tema tugevamaks tööks kui palju kõmu tekitanud tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriat. Postmodernse maailma mittepolaarsus on Putini jaoks out. Tema pole meeskonnamängija, vaid tahab olla liider. Aga kuna Venemaa ei kanna praegu välja bipolaarset maailma, siis sellepärast võitleb ta pigem multipolaarsuse lipu all. Putini maailmas valitsevat mõtteviisi esindab hästi intervjuu välisminister Lavroviga. Konservatiivsuse osas on eestlaste rahvuslik mentaliteet aga paraku lähemal venelastele kui läänele. Lääne liberaalsus kannab endas eestlaste noorem, innovatiivsem ja haritum osa, keda burksiputkade ees ja poe taga põlatakse nagu põlatakse liberaste, integraste ja toleraste pivnaja ümber. Tagasipöördumine vanade heade aegade juurde on meilgi väga populaarne kontseptsioon, mida esindas eestlaste suurima välispoliitilise autoriteedi ameeriklased-marsilt-eurooplased-veenuselt Robert Kagani “Return of history“.

Demokratiseerimise kolmas laine sai läbi u 2001.a. ja algas kolmas vastulaine, mis tõstis muude hulgas ka laineharjale president Putini. Sündmused, mis valgustasid teed kolmandale vastulainele, olid ameeriklaste ründamine islami äärmuslaste poolt ning karistuseks käivitatud üleilmne sõda terrorismiga, mille käigus päästeti pudelist valla natsionalismidžinn. Mina pean George W. Bushi Vladimir Putini vaimseks äratajaks, kelle eeskujul tahtis ta Venemaa muuta teiseks Ameerikaks, võrdsemaks võrdsete seas. Ta soovis, et president Bush võtaks teda pivnaja ja burksiputka ees võrdsena. Kõigele sellele lisandus Venemaal veel revanšism “kaotuse eest külmas sõjas”, sarnane Hitleri ja tema natsionaalsotsialistide revanšismiga peale Esimest maailmasõda. Ma ei taha Putini ja Hitleri sarnasusele küll väga rõhuda, kuid mõlema ideoloogia allikad ning sotsiaalne baas on väga sarnased, kuigi meetodid võivad olla teised.

Peale seda, kui Berliini müür langes, on Läänes iga suurema kriisi puhul räägitud maailmakorra muutumisest, mis näitab muuhulgas ka Lääne ebakindlust valitud tee suhtes. Pööret maailmakorras oodati 2001.a., 2003.a., 2008.a., nüüd siis 2014.a. jne. Venemaa jaoks pole külm sõda kunagi otsa saanudki, ja nad on selles kogu aeg elanud, lihtsalt vahepeal on olnud pingelõdvenduseperioodid, aga süsteem on nende meelest säilinud. Nii nagu preili Sokk ei saanud konjakijoomist maha jätta, sest ta polnud seda alustanudki, nii ei saa ka Venemaale maailmakorra muutmist süüks panna, sest nad pole vanast korrast veel väljunudki. Selles mõttes pole return of history Venemaal kunagi toimunudki ja nende jaoks on history jätkuv reaalsus. Täna 25 aastat hiljem tuleb tunnistada, et nagu Esimese maailmasõja järel ei leidnud lääne demokraatiad õiget teed Saksamaa demokratiseerimiseks, jäädi külma sõja lõppedes hätta Venemaaga, kes ei suutnud vanast maailmast välja tulla ning postmodernset maailmakäsitlust omaks võtta ehk nagu Venemaa kunagist peaministrit ja hilisemat suursaadikut Ukrainas (sic!) Viktor Tšernomõrdinit parafraseerides: “Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati.”

Väga paljude jaoks näib Venemaa käitumine andvat teistelegi õiguse käituda nagu tema. Ookeanitagused neokonservatiivid selle sajandi alguses üritasid ajalugu tagasi tuua, kuid lasid džinni pudelist lahti ja teda sinna tagasi ajada on ääretult raske. Kõige halvem, mida Putini maailmaga annab ette võtta, on sinna elama kolida, võtta omaks need reeglid, mida Putin püüab maailmale kehtestada ning niiviisi õigustada temapoolset maailmanägemust. Muutuda samasuguseks nagu Putin.

Väidetavalt VVP lemmikansambel 🙂