Ukraina rahuplaan – kohtumine Minskis

@ckrabat
Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Francois Hollande kohtuvad neil tundidel Minskis Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Ukraina presidendi Petro Porošenkoga, et lõpetada relvakonflikt Ida-Ukrainas, kus samal ajal tärisevad relvad ning mõnedel väidetel on tähtis liiklussõlm Debaltsevo neukkude poolt ümber piiratud. Alates aprillist 2014 on sõjategevuse piirkonnas hukkunud 5300 inimest. Putini saabumine Minskisse oli viimase hetkeni ebaselge, kuid ta tuli, rõõmus ja mühisev nagu merelõvi. Võib-olla mitte nii rõõmus ja kannatades Aspergeri sündroomi all. ERR Valimisstuudio julgeolekupoliitika debatil teatas Reformierakonna kandidaat Laaneots, et Poroshenko lahkus Minskist ja läbirääkimised on läbi kukkunud. Keegi ei protesteerinud. Otsisin paaniliselt sellele sõnumile kinnitust, aga ei leidnud. Tundub, et läbirääkimised jätkuvad ning mõnedel andmetel võivad kesta hommikuni. Eestis on Saksamaa ja Prantsusmaa diplomaatilist tegevust sageli võetud nõrkuse märgina, pehmode värgina, sest burksiputka ees maksab vaid jõud ja tõelised mehed karastuvad sõjas.  Millegipärast on meil laialdaselt levima hakanud arvamus, et Venemaa käitumine annab meile õiguse käituda nagu nemad – olla nagu Putin, kuigi me rõhutame, et meie oleme nagu teistsugused ja meil on väärtused. Aga kui me oleme teistsugused, kas ei peaks me oma läänelikele väärtustele kindlaks jääma ja eelistama rahu sõjale? Vastase hüsteeriaga kaasaminek võib viia selle eesmärkide iseeneslikule täitumisele. Ukraina on jagunenud rahupooldajate (Poroshenko) ja sõjapooldajate (Jatsenjuk) vahel, kuid mäkartistlikus Eestis võib rahupooldamine tuua kaasa vähemalt sildistamist.

Ukraina konflikt on aga mitme tundmatuga võrrand, mille lahendamine ei ole lihtne, sest kõik konflikti osalised elavad eri maailmades. Donetskis ja Luganskis ei kohtu mitte ainult Merkeli maailm Putini maailmaga, aga ka Ukrainas ja Ida-Ukrainas on palju erinevate huvidega huvigruppe, kes ei ole üheselt allutatavad Berliini ja Donetski mõjudele. Kõikidel neil tundmatutel sõduritel Donetski ja Luganski lahinguväljadel on oma pisikesed eesmärgid, mis ei pruugi kõikides detailides kattuda Vladimir Putini eesmärkidega taastada Venemaa kui suurriik. Niininimetatud “Normandia neliku” kohtumine Minskis on märgilise tähendusega. Valgevene president Aleksandr Lukašenko on Ukraina kriisi kasutanud oskuslikult pingelõdvenduseks Läänega ja üritab välja rabeleda rahvusvahelisest isolatsioonist. Tema Venemaa kolleeg on üle võtnud varem Lukašenkole kuulunud “paha poisi” rolli ning Lukašenko ei ole pidanud paljuks ka teravaid avaldusi Venemaa aadressil. Mitmed Venemaa mõjukad tegelased on ka Putinil soovitanud Lukašenkost vabaneda.

Ukraina kriisi puhul on selgesti märgatav, et mitte ükski rahvusvaheline organisatsioon ei ole suuteline efektiivselt kriisi lahendamisel osaleda ning lahendust loodetakse traditsioonilisest suurriikide kokkuleppest. Kui esimese Minski kokkuleppe ajal üritati juhtrolli anda külma sõja produktile OSCE-le, siis nüüd on rahvusvahelised institutsioonid kõrvale heidetud ning loodetakse saavutada kokkuleppeid riigijuhtide vahel. Veel augustis, kui Ukraina väed vallutasid neukkude kangelaslinna Slovjanski ja olid tungimas Donetskisse ning Luganskisse, tundus, et konflikti sõjaline lahendus on võimalik, kuid siis sõjaõnn pöördus ning Venemaalt saabunud lisajõudude toel asusid neukkud vasturünnakule. Ma kasutan meelega Luganski ja Donetski rahvavabariikide koondnimetajana neukkud, sest separatistlikke võitlejaid ühendab mitte ustavus Venemaale, vaid Nõukogude Liidust pärinev mentaliteet. Putin ei soovi kindlasti nõukogude süsteemi taastamist sellisel kujul nagu see eksisteeris enne NL lagunemist, tema esindab pigem rahvuslik-konservatiivseid jõudusid, kuid paljud neukkud on oma unelmates endiselt Brežnevi ajas, nii Transnistrias kui Ida-Ukrainas ja eks Krimmiski, mis võiks ju olla turumajanduse paradiis. Omaette huvitav küsimus, kui kaugele on Putin konfrontatsioonis Läänega valmis minema. Ei maksa unustada, et Venemaa on Läänest rohkem majanduslikult seotud, kui Lääs on sõltuv Venemaast. Majanduslikud sanktsioonid töötavad Venemaa majanduse nõrgestamisel nagu teeb seda ka naftahindade langus ning vaja on vaid aega ja kannatust.

Venemaa eesmärk ei ole tõenäoliselt Donetski ja Luganski vallutamine, sest vastasel korral tegutseksid seal praegu juba eliitväed ning kontroll territooriumi üle oleks juba ammu kehtestatud. Venemaad esindavad seal peamiselt siiski “sõjalised nõunikud” ehk spetsialistid, kes nii-öelda “puhkuse arvel” on suunatud kohapeale sõjategevust koordineerima ja “vabatahtlikud”, sh tšetšeenid, kasakad, vabaks lastud kriminaalid ja muud karvased ja sulelised, kellest paljudest tahetaksegi lahti saada. Võib arvata, et odava kahuriliha kõrval on piirkonnad tarnepunktiks odavale relvastusele, mis soovitaksegi reformide käigus välja vahetada. Krimmiga oli teisiti, sest Krimmil on Venemaa jaoks lisaks selle piirkonna teistsugusele ajaloole ning etnilisele taustale sõjalis-strateegiline tähtsus. Ida-Ukraina kriisi kaudu loodetakse Ukraina riiki ja valitsust niipalju nõrgestada, et need vabatahtlikult Venemaa sõprade klubisse tagasi pöörduvad. Kui konflikt jääb vinduma ning Ukraina majandus käib alla, võivad praegused tugevad rahvuslikud tuuled seal hoopis vastupidises suunas puhuma hakata. Erinevalt kui Gruusia konflikti puhul, on Moskva olnud äärmiselt tõrges diplomaatiliste lahenduste poole pürgima, väites, et tema sõjategevuses ei osale ning tal ei ole Ida-Ukrainas toimuvaga midagi pistmist.

Mida oleks Merkelil ja Hollande’il pakkuda? Vaherahu tekitaks Transnistria taolise külmutatud konflikti, kus seaksid end sisse ebamäärase staatusega Donetski ja Luganski rahvavabariigid. Vaevvalt, et majandusraskustega võitlev Venemaa on huvitatud nende kriisist laastatud piirkondade ülesehitamisest, vaid püüab vastutust lükata Ukraina kaela, kelle rahvuslik uhkus ei luba mässulistest piirkondadest lahti ütelda, kuid kelle sõjaline ja majanduslik võimsus ei võimalda neid alasid kas siis sõjalise või mõne muu jõu abil Ukrainaga taaslõimida. Donetski ja Luganski piirkonna neukkud olukorra ees, kus Venemaa neid ei taha, kuid ukrainlaste teine tulemine viib mitmedki neist suure tõenäosusega kohtupinki ja sealt edasi kinnipidamisasutusse. Seepärast ei jää neil midagi üle, kui aidata Venemaal Ukrainat destabiliseerida ning jätkata vastupanu. Tõsi, nii mitmedki on sealt piirkonnast juba pagenud või ära viidud, sealhulgas ka kuulus välikomandör Strelkov-Girkin, kes esines kriitiliste avaldustega Venemaa pihta ja kelle mõjuvõimu suurenemist ida pool ilmselt juba kardeti, sest “sõjakangelase oreool” lubab esitada väljakutse režiimile.

Eurooplaste ettevaatlik suhtumine sõjatehnika tarnetele ei ole vähemalt minu arvates põhjustatud suurest hirmust Venemaa tuumalöökide ees, vaid kardetakse ühel või teisel kombel sõjalisse konflikti sattuda ning vältida nn Vietnami sündroomi tekkimist. Poliitilised trendid Euroopas on soodsad nendele jõududele, kelle sümpaatiad käesolevas konfliktis asetuvad hoopis teisele poolele ning võivad liigset aktiivsust valimistel enda huvides toetuse tõstmiseks ära kasutada. Vasak- ja paremäärmuslus kogub populaarsust ja Putini tegevus vastab suures osas nende ideaalidele. Viimaste teadete kohaselt tekitab vaidlusi vaherahu järgne rindejoon. Positsioone loovutanud ukrainlased tahavad taastada seisu nagu 2014.a. septembris, kuid positsioone võitnud neukkud ja neid toetav Venemaa ei soovi loomulikult vahepeal kättevõidetust loobuda. Lahing Debaltsevo pärast peab neukkudele lihtsalt tugevamad positsioonid kätte mängima. Kuna Venemaa ei tunnista sekkumist Ukraina konflikti, on nende vägede lahkumise nõuet diplomaatiliselt keeruline esitada ja venelased teavad seda vägagi hästi. Neukkud on vastu, et Ukraina kontrolliks oma piiri Venemaaga, sest sealtkaudu voolab sinna nii relva- kui humanitaarabi. Kuni augustini kontrollis Ukraina suuremat osa piirist, kuid nüüd on neukkud need piirikordonid üle võtnud. Venemaa tahab ka Ukraina poolseid garantiisid neukkude autonoomiale Donetskis ja Luganskis ning finantsblokaadi lõpetamist. Läbi selle loo üritame silma peal hoida, mis Minskis toimub.

Sõda Ida-Ukrainas 4. veebruaril 2015.

Kaart https://personainfieri.files.wordpress.com/2015/02/0671e-ukraine2bmajor2bmilitary2boperations5.png

Palju toredaid inimesi – Irina Filatova, Luganski Rahvavabariigi kultuuriminister

@ckrabat
Uute riikide sünd võib toimuda kiirelt. Luganski Rahvavabariik kuulutati välja 27. aprillil 2014, 11. mail viidi läbi referendum, kus korraldajate väitel toetas omariiklust 96,2% osalenutest ning järgmisel päeval, 12. mail, kuulutatigi välja iseseisvus. Sarnaselt kuulutati naabruses välja ka Donetski Rahvavabariik. Vastsed riiklikud moodustised alustasid riiklike struktuuride loomisega. Donetski Rahvavabariik pakkus tööd koguni 28-le uuele ministrile. Kui Venemaaga ühendatud Krimmi rahvusvaheliseks staariks kujunes missivälimusega 34-aastane peaprokurör Natalja Poklonskaja, siis Luganski Rahvavabariigi sümboliks on saanud kultuuriminister (mõnedel andmetel välisminister) Irina Filatova. Värske ministri taustast pole palju teada, kuid piltide järgi on Irina Filatova eriti suur spetsialist just kehakultuuri alal. Väidetavalt olevat Filatova esialgu pidanud praegu Donetski Rahvavabariigi poolt kontrollitavat Ukraina linna Gorlivkat hoopis suhuvõtmistehnikaks 🙂 13. oktoobril 2014 on Luganski Rahvavabariigi pressiteenistus väitnud, et Irina Filatova ei täida Rahvavabariigi kultuuriministri ülesandeid ja pole seda kunagi teinud ning hariduse, teaduse, kultuuri ja religiooniministri ülesandeid täidab seal hoopis keegi Lesja Lapteva.

Oktoobris äratas kehakultuurlasest minister tähelepanu 50 000 rublase trahvi ja surmanuhtluse mahalaskmise läbi nõudmisega Ukraina laulja ja kirjaniku Irena Karpa vastu, kes tegi kunagise Slavjanski linnapea Nelja Shtepa ja Filatova lugude põhjal multifilmi “Vatnik mutant“, kuna film langetas tema reputatsiooni ja põhjustas moraalseid kannatusi, mille peale Karpa küsis, et kas ta peab kõigepealt maksma trahvi ja siis viiakse mahalaskmisele või lastakse ta kõigepealt maha ja siis võetakse raha. Seose rubla kursi kiire langusega emasel Venemaal, võib trahvinõue peagi küll peenrahaks muutuda. Legendaarseks võib Filatovat nimetada juba seetõttu, et mingeid muud eluloosi andmeid kui fotomontaaž ei ole õnnestunud tema kohta leida. Seetõttu on raske öelda, kas ta on tegelikult ka olemas või on ta neukkukultuuri teatavate iseloomujoonte koondportree. Ta kuulub samasse kategooriasse Natalja Poklonskaja, Donetski Rahvavabariigi välisministri Jekaterina Gubareva (Donetski separatistide liidri Pavel Gubarevi abikaasa), kultuuriministri moedisainer Natalja Voronina ja Transnistria välisministri Niina Shtanskiga, kes kõik võiksid vabalt läbi lüüa täiskasvanutele mõeldud filmitööstuses.

Irina Filatova on neist kõige müstilisem, esindades tüpaaži, keda venelaste seas kutsutakse bõdlo-babaks – kui napsu saab, koorib end paljaks ja ronib lauale kamaruškat tantsima. Elu nagu gunztizaalis – kakaja respublika, takoi ministr, takaja kultura. Ta on olnud karmikäeline kultuurijuht, kes on nõudnud sanktsioone mitte ainult Irena Karpa vastu, vaid esines nõudmistega ka kellegi Jelena Vladimirovna Krasnovskaja vastu, keda ta süüdistas Kiievi võimude toetamises ning palus karistusena sõjaseaduse järgi kaaluda mahalaskmist. Filatova väitis, et et Krasnovskaja korraldas surnuaial rituaale, millega üritas Luganski Rahvavabariiki nõrgestada. Filatova saladus on veel avastamata, vähemalt separatiste saitidelt (nt novorossiia.ru) ei õnnestunud tema kohta mingit teavet hankida. Kommentaarides on teda nimetatud anti-Maidani aktivistiks Rovenki linnast. Rovenkis olevat väidetavalt üles võetud ka fotosessioon. On ta tont või inimene või totaalse meedia poolt kokku klopsitud loll? Igatahes jääb Persona in fieri neukkukangelannat ja tema saagat jälgima ning on tänulik igasuguste vihjete ja informatsiooni eest, mis aitaksid salapärast ministrit tema parandžaa alt välja tuua.

 

 

Malaisia lennuki saladus II – MH17, ka Donetski kohal säravad tähed

@ckrabat
Mõistlikum tundub ikkagi lennukiteema eraldi rubriiki panna, sest eelmise loo peateema ehk Steven Seagal ja tema bluus pole sellega kuigivõrd seotud või siis väga kaudselt, aga ei jaksanud kohe uut lugu kirjutada. Mis siis juhtus? Kui ma parajasti eelnevat lugu kirjutasin, oli teler lahti ununenud ning seal teatati, et Ukraina õhuruumi kohal on Malaisia reisilennuk alla kukkunud. See ei ole esmakordne juhtum, mis tänavu on Malaysia Airlines lennukitega juhtunud, sest kevadel jäi väidetavalt India ookeani kohal kaduma Kuala Lumpurist Pekingisse suundunud lennuk. Ühtegi ratsionaalset seletust, kuidas lennuk sedavõrd kursist kõrvale kaldus nagu ka ühtegi kinnitust leidvat märki lennuki allakukkumisest pole tänaseni leitud. Malaysia Airlines Flight 17 lennuk Boeing 777-200ER 298 reisija ja meeskonnaliikmega pardal alustas teekonda Amsterdamist Schipholi lennuväljalt 17.juulil 2014 kell 12.14 Kesk-Euroopa aja järgi ja pidi maanduma 11 tundi ja 45 minutit hiljem Kuala Lumpuris, kell 6.00 kohaliku aja järgi. Kolm tundi hiljem, kell 15.14 Kesk-Euroopa ja 13.15 Ukraina aja järgi kukkus lennuk alla venemeelsete irredentistide kontrollitaval alal Grabovo küla lähedal nn “Donetski rahvavabariigis”, Torezi linnast põhjas.

Kuni viimase ajani lendasid mitmed lennukompaniid, k.a. Malaysia Airlines, üle sõjategevuse tsooni Ida-Ukrainas, et aega ja raha kokku hoida. Vahetult enne intsidenti lendasid tsoonist üle üks Singapuri lennukompanii lennuk ja üks India lennuk. Lendu kontrollisid Ukraina lennujuhid, kes andsid korralduse MH17le lennata madalamalt 33 000 jala (10,0 km) kõrgusel, kuigi varem pidi kõrgus olema 35 000 jalga (10,7 km). Segane lugu on lennuki mustade kastidega, mis väideti alguses olevat ukrainlaste käes, kuid teised teated on seda eitanud. Mustade kastide leidmist on eitanud ka irredentistid, kes on lubanud need leidmise korral Venemaale üle anda, kuid Venemaa on Lavrovi sõnul keeldunud neid vastu võtmast. Võimalik, et need on Donetski päästeteenistuse käes kindlas kohas, kuid ka, et mustad kastid on rekvireeritud mõne saagijahil neukku poolt, kes on sellest teinud endale tuhatoosi või suitsuanduri. Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli ja Venemaa presidendi Vladimir Putini telefonikõne põhjal toetavad mõlemad rahvusvahelise juurdluse läbiviimist ICAO kontrolli all. Lennukihuku koha turvalisus ei ole irredentistide poolt tagatud. OSCE vaatlejaid on sündmuskohale lubatud, kuid nende tegevust on segatud. Väidetavalt on teadmata suunas ära viidud hukkunute surnukehi ning sündmuskohal käib marodööritsemine. 298-st hulkkunust oli valdav osa ehk 193 hollandlased. Rohkem oli pardal Malaisia (43, sh 15 meeskonnaliiget) ja Austraalia (27) kodanikke. Irredentistide telefonikõnest võib välja lugeda, et nad leidsid kellegi Indoneesia päritoluga naiskodaniku laiba ja dokumendid.

Ma püüan seda teemat lahata reptiilsest seisukohast lähtuvalt, mis võimaldab ratsionaalset ning võimalikult sõltumatut hinnangut, sõltuvalt muidugi materjalide kättesaadavusest ning usaldatavusest. Inimlike seisukohtadega on selline probleem, et imetajatena lähtuvad nad põhiliselt instinktiivsetest emotsioonidest, mis tekitab mulje, et kusagil on kallutatud jõud. Inimeste hinnangud kipuvad sageli olema pigem esteetilised ning subjektiivsed, nad valivad pooli, millega võetakse vastu ainult sellist informatsiooni, mis vastab tema poolt omaks võetud esteetilistele kategooriatele. Kolmas ja kõige arvukam Maa peal esinev liik ehk lollid on juba omaette nähtus, sest nende väärtushinnangud lähtuvad temasse sisestatud programmi koostajast ehk siis millises vabrikus või millise nurga taga käsitöönduslikus korras on loll valmis meisterdatud. Loll on alati programmipõhine. Teda tao kasvõi kuvaldaga, tema programmist ei tagane ja lollide ümberseadistamine on väga keeruline ja kallis ettevõtmine. Loll võib rikki minna, siis hakkab ta nurgas omaette ringe tegema ja sinist suitsu välja ajama. Sellisel juhul on mõistlikum juba uus loll muretseda, aga nendel tänapäeva lollidel on selline viga, et nende mõistlik ekspluatatsiooniaeg jääb aina lühemaks.

Sündmuste kronoloogiast niipalju, et sündmuste loogika ning olemasolev teave lubab eeldada, et lennuki tulistasid alla irredentistidele (mis on täpsem väljend kui separatistid, sest nad taotlevad pikemas perspektiivis liitumist Venemaaga, mitte nn Novorossia iseseisvust)Venemaalt appi tulnud Doni kasakad, kasutades selleks nõukogude päritoluga õhutõrjekompleksi BUK 9K37/M1 (NATO kood SA-11 Gadfly). BUK tulistab 5,7 meetriseid ja 55 kiloseid maa-õhk rakette kuni 28 km kõrgusele. Kuidas see süsteem irredentistide kätte sattus, pole veel kindlat vastust leidnud. Väidetakse, et süsteem toodi vahetult enne intsidenti Venemaalt ning seati üles Torezi kesklinnas ja viidi pärast Venemaale tagasi, kuid välistada ei saa sedagi, et nad said süsteemi trofeena ukrainlastelt, kelle relvastusse see süsteem samuti kuulub. IISS analüütik Joseph Dempsey peab seda võimalikuks. Viimasele versioonile viitab näiteks vene äärmuslase Sergei Kurginjani sõnavõtt. BUK võeti Nõukogude Liidus kasutusele 1979.a., kuid seda on eksporditud ka mõnedesse välisriikidesse. Väidetavalt suudab süsteem eristada vaid neid krüpteeritud tuvastussignaale, mis tulevad nn “sõbralikelt lennukitelt”, mis kasutavad talle tuntud signaale ning ei tee vahet sõjalennukite ja tsiviillennukite vahel. Erukindral Krüüneri sõnul nõuab BUKi kasutuselevõtt vaid vähest väljaõpet.

Loomulikult annab lennuki allatulistamise kohta kokku keerutada loendamatu hulga vandenõuteooriaid, kuid praeguste tõendite alusel, k.a. ukrainlaste poolt salvestatud irredentistide telefonikõned, lubavad siiski eeldada, et lennuk tulistati alla eksikombel, kuna seda peeti ukrainlaste transpordilennukiks AN-26. Arvamus, et lennuki allatulistamise korraldas Venemaa president Vladimir Putin, et kolmandat maailmasõda valla päästa, ei ole kinnitust leidnud nagu ka ukrainlaste sidumine katastroofiga, mida on promonud venelased. Praegu võib siiski väita, et venelaste seotus intsidendiga on olemas, mis puudutab 1) Doni kasakate osalust sõjategevusest; 2) Venemaa kodanike osalust relvastatud võitluse juhtimisel Donetskis ja Luganskis; 3) venelaste võimalikku abi õhutõrjesüsteemi ettevalmistamisel; 4) mõnede Venemaa luureohvitseride osalust irredentistidevahelises kommunikatsioonis peale intsidenti. Irredentistide elulugu on värvikas ja pole teada ka kui palju Venemaa neid tegelikult kontrollib ja kuivõrd on võimelised iseseisvalt tegutsema. Tundub, et kohalik rahvas on seal pigem Nõukogude süsteemi taganutvad neukkud, kui et imperiaalse Venemaa patrioodid. Donetski rahvavabariigi  isehakanud riigipea Deniss Pušilin olevat läinud erru, Venemaale ja kadunud seal nagu vits vette. Huvitav tegelane on Donetski sõjaline juht Igor Girkin (või Girkind), kellel olevat väidetavalt ka Iisraeli kodakondsus. Donetski sündmustega samaaegselt alustas Iisrael Gaza piirkonna vallutamist, aga see on juba omaette lugu.

Saage tuttavaks – selle loo “kangelane” nõukogude päritoluga õhutõrjesüsteem Buk-M1.

Foto: http://cdn.theweek.co.uk/sites/theweek/files/styles/theweek_article_main_image/public/8/01/140718-buk2_0.jpg?itok=K1Py0evU

Uue riigi sünd VI – Krimmi ja Ukraina abielulahutuse perspektiivid

@ckrabat

Ukraina on viimasel ajal olnud rahvusvahelise elu sündmuste tulipunktis ja seda käesoleva sajandi jooksul mitte esimest korda. Võimuvahetus läbi revolutsioonide ning kontrrevolutsioonide näib olevat selle riigi eripära. Selle riigi poliitilise kultuuri lahutamatu osa on aga laialdaselt vohav korruptsioon, milles võib süüdistada poliitikuid nii ühest kui teisest leerist. Oranž revolutsioon kümme aastat tagasi tõstis poodiumile Viktor Juštšenko, kes võitis presidendivalimiste kolmandas vaatuses tolleaegset peaministrit Viktor Janukovitšit. Kuus aastat hiljem oli revolutsiooniline võim jõudnud piisavalt korrumpeeruda, et saabus Donetski oblastis sündinud, kuid poola-valgevene- vene juurtega Janukovitši tähetund. Rahva elatustase on Ukrainas madalam kui Venemaal. Kui meil tavatsetakse viriseda Eesti olude üle, siis võiksid meie neukkud uurida, kuidas on lood miinimumpalga, sotsiaalkindlustuse ja tööealise elanikkonna väljarändega Ukrainast. Väga paljud ukrainlased on valmis tegema kõik, et sellest riigist minema saada. Tegemist on ühe vaesema ning korruptiivsema riigiga Euroopas ja sellisest elust nagu Eestis, võib suur osa ukrainlastest ainult unistada. Käisin Ukrainas umbes kümmekond aastat tagasi, kui õnnestus tutvuda sealse neukkukultuuri mitmete iseärasustega. Pidustusteks valmistuvas Kiievis toimusid linna ülesvuntsimise tööd. Linna ühel väljakul paigutati mingit torustikku, üks mees vehkis labidaga ja kaevas. Tema ümber seisis kümme jorssi, kes tegid suitsu ja juhendasid, kuidas kaevata. Poes sisseoste tehes kontrollis turvamees peale ostude sooritamist tšeki järgi, kas ostud vastavad ikka nimekirjale. Väga kergesti oleksid huvilised saanud sealt endale naisi sebida, sest ukraina tüdrukud olid valmis ükskõik millistel tingimustel maalt lahkuma. Selle kõrval pole meie noorte väljaränd tõsiseltvõetav.

Ukraina ühiskond on lõhestunud ühiskond, mis jaguneb läänemeelseteks, kelle kantsiks on enne Teist maailmasõda Poolale, Tšehhoslovakkiale (Karpaatia) ja Rumeeniale (Bukoviina) kuulunud Lääne-Ukraina alad ja idameelseteks, kelle suuremad toetajad asuvad Ida-Ukraina tööstuspiirkondades: Donetskis, Luganskis ja Harkivis. Praeguse sotsiaalse konflikti juured asuvad seal samas lõhestunud ühiskonnas. Rahva vastupanu Kiievis Maidani väljakul initsieeris president Janukovitši tõrksus sõlmida vabakaubanduse ja assotsiatsioonilepet Euroopa Liiduga. Janukovitši pooldajad on põhiliselt venekeelsed idaukrainlased, keda Venemaaga ühendab sarnane kultuuriline taust, eeskätt neukkukultuur. Nende seas on ka palju ukraina päritolu isikuid. Pöördepunktiks selles konfliktis sai relvajõu kasutamine vastupanu mahasurumiseks, mille vastu astus Ukraina parlamendi enamus poliitilistest eelistustest sõltumata ja tagandas end kompromiteerinud presidendi võimult, mille järel see Venemaale põgenes. Kõige selle juures poleks aus Janukovitšit nimetada Venemaa marionetiks, vaid riigi juhina lähtus ta eelkõige isiklikest klannihuvidest. Omamoodi võitles ta kindlasti Ukraina eest, aga seda omas mahlas ehk siis kultuurilises kontekstis. Kuidas elas Ukraina võimueliit, selle kohta on avaldatud värvikaid reportaaže. Tõugatuna troonilt on ta muutunud poliitiliseks etturiks Venemaa käes, keda hoitakse igaks juhuks tagataskus, kuid vajadusel võidakse ka ohverdada. Venemaa poliitilise eliidi seisukoht pole Janukovitši toetamises täielikult solidaarne, naiteks Õiglase Venemaa üks liidreid Mironov nimetas teda reeturiks.

Sotsiaalne konflikt Ukrainas on aga taas üles kergitanud Krimmi küsimuse, kelle suur osa elanikkonnast on vene rahvusest, neil puudub Ukrainaga ajalooline ja etnilis-kultuuriline side ning nad tunnevad ennast Ukrainas võõralt. Ukraina koosseisu sattus Krimm alles 1954.a., kui N.Liidu Ülemnõukogu otsustas varem Ukrainas parteijuhina tegutsenud Nikita Hruštšovi eestvõttel viia nad Vene NFSV koosseisust Ukraina koosseisu. Poolsaare viimased pärisperemehed olid krimmitatarlased ning 18.sajandini asus seal Krimmi khaaniriik, mis oli pikka aega vasallsõltuvuses Türgist. Venemaaga liideti Krimm 1783.a. Enne Vene Impeeriumi lagunemist moodustasid tatarlased absoluutse ülekaalu poolsaare elanikkonnast ja veel enne Teist maailmasõda olid nad Krimmi kõige arvukam rahvusgrupp, kes elas põhiliselt Lõuna-Krimmis Simferoopoli ja Jalta vahel. 1944.a. süüdistas Stalin neid koostöös saksa okupantidega ja küüditas nad asualadelt minema nagu palju teisigi rahvaid. Suur krimmitatarlaste kogukond sattus elama Usbekistani, muuhulgas ka Eestis tuntud korvpalluri Rašid Abeljanovi suguvõsa. Kui teistel rahvastel: tšetšeenidel, balkaaridel, kalmõkkidel jpt lubati “Hruštšovi sula” ajal koju tagasi pöörduda, siis krimmitatarlastele see õigus ei laienenud, nad rehabiliteeriti alles 1967.a. ning hakkasid Krimmi pöörduma alles perestroika ja glasnosti ajal. Praegu moodustavad nad veidi üle kümnendiku poolsaare elanikkonnast, asudes ühtlaselt üle maa, rohkem siiski maa kesk- ja idaosa maapiirkondades

25.maiks on välja kuulutatud referendum, mis peaks otsustama Krimmi tulevase staatuse üle ja mida on seostatud võimaliku liitumisega Venemaaga, kuigi Ukrainast lahkulöömise küsimust pole otseselt püstitatud. Krimmi venemeelseid jõude esindav uus valitsusjuht Sergei Aksjonov on vandunud truudust Janukovitšile ja palunud abi Venemaa presidendilt Putinilt, kuid vaevalt, et end siiani presidendiks pidav Janukovitš saab nõustuda Krimmi lahkumisega Ukrainast. Ebaselge on ka Venemaa positsioon, kes saab mängida poliitilisi murumänge mitme tundmatuga, kuid vaevalt, et nad on väga huvitatud sõjalisest sekkumisest Ukrainasse, millest tal pole otsest kasu lõigata ning kõigutaks nende viimasel ajal tõusvat rahvusvahelist autoriteeti. Küll on saabunud teateid täiendavate Venemaa sõjaväelaste saabumisest nende sõjalistesse baasidesse Krimmis ja kohalikud Venemaa meelsed relvastatud rühmitused on võtnud üle valitsushooneid ja vähemalt ühe sõjaväelennuvälja. Krimmi saabus sealseid venelasi toetama Venemaa rahvasaadik Nikolai Valujev ehk Kuvalda ning paljude poksihuviliste ammune unistus – Valujevi-Klitško poksimatš (Vitali Klitško on üks tõenäolisemaid Ukraina presidendikandidaate)  võib lõpuks aset leida poliitilise varipoksina. Võimalikud variandid Krimmi tuleviku osas:

Transnistria mudel – ebamäärane seisund, mis rahvusvaheliselt oleks Ukraina koosseisus, aga de facto iseseisev ja Venemaast sõltuv riiklik moodustis ning varimajanduse paradiis. Suur osa Krimmi elanikke oleksid Venemaa kodanikud, kuid see ei tähenda ametlikku diplomaatilist tunnustamist. Seda varianti toetab ka praegune sündmuste areng, kus on välja kuulutatud referendum, aga esialgu nõutakse vaid suuremat autonoomiat. Küll on märgata Venemaa üksuste saabumist Krimmi, kes analoogselt Transnistriale võivad pretendeerida rahuvalvefunktsioonidele. Praegu võib seda hinnata kõige tõenäolisemaks sündmuste arenguks.

Abhaasia mudel – iseseisvaks kuulutanud riik, mida tunnustavad vaid Venemaa ning võib-olla veel mõned üksikud teised riigid, kuid sõltumatu riigina ei omaks see laiemat rahvusvahelist tunnustust. Praegu võib Krimmi puhul prognoosida pigem suunda Transnistria mudelile kui Abhaasia mudelile. Venemaa huvides on säilitada olukorra ebaselgus, jagada näpuotsaga tunnustust Venemaale ustavatele jõududele, säilitada majanduslik ja sõjaline kohalolek, kuid hoiduda ametlikest diplomaatilistest sammudest. Vähemalt praeguses etapis pole Krimmi iseseisvumist nõudvaid loosungeid otseselt püstitatud, kuid kui peaks minema relvastatud etniliseks konfliktiks, siis võivad need tekkida.

Põhja-Osseetia mudel – Venemaa koosseisu kuuluv autonoomne vabariik. Suur osa Krimmi elanikke on arvatavasti valmis Venemaaga liituma ja eelistaks seda varianti teistele, kuid kas Venemaa seda ise tahab? Krimmi ületulek Venemaa koosseisu põhjustaks samalaadse konstantse pingeallika nagu on seda Lõuna-Osseetia Gruusia jaoks. Krimmis elavad krimmitatarlased ja ukrainlased moodustaksid Venemaale mittelojaalse kontingendi. Venemaa võib olla huvitatud küll majanduslikust domineerimisest, kuid piirkonna ülevalpidamine nõuab hulgaliselt ressursse. Näiteks on Krimmi põllumajandus otseses sõltuvuses Ukraina veeressurssidest. Võimalik, et Venemaa nõustub Krimmi “jagamisega”, millega riigi koosseisu arvatakse vaid talle sõjaliselt oluline Sevastoopoli piirkond.

Krimm kui ukrainlaste Trooja hobune võiks olla hoiatav eeskuju meie maanäljastele loll-rahvuslastele, kes limpsavad keelt Petseri ja Ivangorodi järele, on otseses mentaalses sõltuvuses Venemaast ning ei taha kuuldagi lepinguga fikseeritud piirist, mis ehitaks müüri nende ja nende jumala vahele. Kui Petseri ja Ivangorod peaksid mingi triki abil Eesti valdustesse sattuma, siis Krimmi näitel võib igaüks endale ette kujutada, millised protsessid võivad seal toimuma hakata. Õnneks meil Petserit ei ole. Paralleele võib tõmmata küll Donetski ja Ida-Virumaa vahele, kuid seal on probleemid mujal. Erinevalt Krimmist nii Donetskis kui Ida-Virumaal puudub kohapealne sotsiaalne tellimus Venemaaga liitumiseks. Mälestused Ida-Virumaa separatismist jäävad siiski taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaegadesse 1991-1992, mida aastal 2014 ei toeta enam ükski vähem või rohkem arvestatav poliitiline jõud. Ida-Virumaa ja Donetski puhul võib hakata mängima teine faktor: väidetav vähemuste diskrimineerimine, millist kaarti on alati hea tagataskust võtta, kui mingi probleem peaks tekkima kas siseriiklikult või riikidevahelistes suhetes. Eesmärk on hoopis teine – piiririikide destabiliseerimine, milliseid protsesse on mugavam juhtida piiri tagant. Ei tasu unustada, et välisvaenlase tekitamine võib tähelepanu eemale juhtida siseriiklikelt probleemidelt.

Ukraina muusikat: Nastja Kamenskihh ja Potap