Ukraina rahuplaan – kohtumine Minskis

@ckrabat
Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Francois Hollande kohtuvad neil tundidel Minskis Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Ukraina presidendi Petro Porošenkoga, et lõpetada relvakonflikt Ida-Ukrainas, kus samal ajal tärisevad relvad ning mõnedel väidetel on tähtis liiklussõlm Debaltsevo neukkude poolt ümber piiratud. Alates aprillist 2014 on sõjategevuse piirkonnas hukkunud 5300 inimest. Putini saabumine Minskisse oli viimase hetkeni ebaselge, kuid ta tuli, rõõmus ja mühisev nagu merelõvi. Võib-olla mitte nii rõõmus ja kannatades Aspergeri sündroomi all. ERR Valimisstuudio julgeolekupoliitika debatil teatas Reformierakonna kandidaat Laaneots, et Poroshenko lahkus Minskist ja läbirääkimised on läbi kukkunud. Keegi ei protesteerinud. Otsisin paaniliselt sellele sõnumile kinnitust, aga ei leidnud. Tundub, et läbirääkimised jätkuvad ning mõnedel andmetel võivad kesta hommikuni. Eestis on Saksamaa ja Prantsusmaa diplomaatilist tegevust sageli võetud nõrkuse märgina, pehmode värgina, sest burksiputka ees maksab vaid jõud ja tõelised mehed karastuvad sõjas.  Millegipärast on meil laialdaselt levima hakanud arvamus, et Venemaa käitumine annab meile õiguse käituda nagu nemad – olla nagu Putin, kuigi me rõhutame, et meie oleme nagu teistsugused ja meil on väärtused. Aga kui me oleme teistsugused, kas ei peaks me oma läänelikele väärtustele kindlaks jääma ja eelistama rahu sõjale? Vastase hüsteeriaga kaasaminek võib viia selle eesmärkide iseeneslikule täitumisele. Ukraina on jagunenud rahupooldajate (Poroshenko) ja sõjapooldajate (Jatsenjuk) vahel, kuid mäkartistlikus Eestis võib rahupooldamine tuua kaasa vähemalt sildistamist.

Ukraina konflikt on aga mitme tundmatuga võrrand, mille lahendamine ei ole lihtne, sest kõik konflikti osalised elavad eri maailmades. Donetskis ja Luganskis ei kohtu mitte ainult Merkeli maailm Putini maailmaga, aga ka Ukrainas ja Ida-Ukrainas on palju erinevate huvidega huvigruppe, kes ei ole üheselt allutatavad Berliini ja Donetski mõjudele. Kõikidel neil tundmatutel sõduritel Donetski ja Luganski lahinguväljadel on oma pisikesed eesmärgid, mis ei pruugi kõikides detailides kattuda Vladimir Putini eesmärkidega taastada Venemaa kui suurriik. Niininimetatud “Normandia neliku” kohtumine Minskis on märgilise tähendusega. Valgevene president Aleksandr Lukašenko on Ukraina kriisi kasutanud oskuslikult pingelõdvenduseks Läänega ja üritab välja rabeleda rahvusvahelisest isolatsioonist. Tema Venemaa kolleeg on üle võtnud varem Lukašenkole kuulunud “paha poisi” rolli ning Lukašenko ei ole pidanud paljuks ka teravaid avaldusi Venemaa aadressil. Mitmed Venemaa mõjukad tegelased on ka Putinil soovitanud Lukašenkost vabaneda.

Ukraina kriisi puhul on selgesti märgatav, et mitte ükski rahvusvaheline organisatsioon ei ole suuteline efektiivselt kriisi lahendamisel osaleda ning lahendust loodetakse traditsioonilisest suurriikide kokkuleppest. Kui esimese Minski kokkuleppe ajal üritati juhtrolli anda külma sõja produktile OSCE-le, siis nüüd on rahvusvahelised institutsioonid kõrvale heidetud ning loodetakse saavutada kokkuleppeid riigijuhtide vahel. Veel augustis, kui Ukraina väed vallutasid neukkude kangelaslinna Slovjanski ja olid tungimas Donetskisse ning Luganskisse, tundus, et konflikti sõjaline lahendus on võimalik, kuid siis sõjaõnn pöördus ning Venemaalt saabunud lisajõudude toel asusid neukkud vasturünnakule. Ma kasutan meelega Luganski ja Donetski rahvavabariikide koondnimetajana neukkud, sest separatistlikke võitlejaid ühendab mitte ustavus Venemaale, vaid Nõukogude Liidust pärinev mentaliteet. Putin ei soovi kindlasti nõukogude süsteemi taastamist sellisel kujul nagu see eksisteeris enne NL lagunemist, tema esindab pigem rahvuslik-konservatiivseid jõudusid, kuid paljud neukkud on oma unelmates endiselt Brežnevi ajas, nii Transnistrias kui Ida-Ukrainas ja eks Krimmiski, mis võiks ju olla turumajanduse paradiis. Omaette huvitav küsimus, kui kaugele on Putin konfrontatsioonis Läänega valmis minema. Ei maksa unustada, et Venemaa on Läänest rohkem majanduslikult seotud, kui Lääs on sõltuv Venemaast. Majanduslikud sanktsioonid töötavad Venemaa majanduse nõrgestamisel nagu teeb seda ka naftahindade langus ning vaja on vaid aega ja kannatust.

Venemaa eesmärk ei ole tõenäoliselt Donetski ja Luganski vallutamine, sest vastasel korral tegutseksid seal praegu juba eliitväed ning kontroll territooriumi üle oleks juba ammu kehtestatud. Venemaad esindavad seal peamiselt siiski “sõjalised nõunikud” ehk spetsialistid, kes nii-öelda “puhkuse arvel” on suunatud kohapeale sõjategevust koordineerima ja “vabatahtlikud”, sh tšetšeenid, kasakad, vabaks lastud kriminaalid ja muud karvased ja sulelised, kellest paljudest tahetaksegi lahti saada. Võib arvata, et odava kahuriliha kõrval on piirkonnad tarnepunktiks odavale relvastusele, mis soovitaksegi reformide käigus välja vahetada. Krimmiga oli teisiti, sest Krimmil on Venemaa jaoks lisaks selle piirkonna teistsugusele ajaloole ning etnilisele taustale sõjalis-strateegiline tähtsus. Ida-Ukraina kriisi kaudu loodetakse Ukraina riiki ja valitsust niipalju nõrgestada, et need vabatahtlikult Venemaa sõprade klubisse tagasi pöörduvad. Kui konflikt jääb vinduma ning Ukraina majandus käib alla, võivad praegused tugevad rahvuslikud tuuled seal hoopis vastupidises suunas puhuma hakata. Erinevalt kui Gruusia konflikti puhul, on Moskva olnud äärmiselt tõrges diplomaatiliste lahenduste poole pürgima, väites, et tema sõjategevuses ei osale ning tal ei ole Ida-Ukrainas toimuvaga midagi pistmist.

Mida oleks Merkelil ja Hollande’il pakkuda? Vaherahu tekitaks Transnistria taolise külmutatud konflikti, kus seaksid end sisse ebamäärase staatusega Donetski ja Luganski rahvavabariigid. Vaevvalt, et majandusraskustega võitlev Venemaa on huvitatud nende kriisist laastatud piirkondade ülesehitamisest, vaid püüab vastutust lükata Ukraina kaela, kelle rahvuslik uhkus ei luba mässulistest piirkondadest lahti ütelda, kuid kelle sõjaline ja majanduslik võimsus ei võimalda neid alasid kas siis sõjalise või mõne muu jõu abil Ukrainaga taaslõimida. Donetski ja Luganski piirkonna neukkud olukorra ees, kus Venemaa neid ei taha, kuid ukrainlaste teine tulemine viib mitmedki neist suure tõenäosusega kohtupinki ja sealt edasi kinnipidamisasutusse. Seepärast ei jää neil midagi üle, kui aidata Venemaal Ukrainat destabiliseerida ning jätkata vastupanu. Tõsi, nii mitmedki on sealt piirkonnast juba pagenud või ära viidud, sealhulgas ka kuulus välikomandör Strelkov-Girkin, kes esines kriitiliste avaldustega Venemaa pihta ja kelle mõjuvõimu suurenemist ida pool ilmselt juba kardeti, sest “sõjakangelase oreool” lubab esitada väljakutse režiimile.

Eurooplaste ettevaatlik suhtumine sõjatehnika tarnetele ei ole vähemalt minu arvates põhjustatud suurest hirmust Venemaa tuumalöökide ees, vaid kardetakse ühel või teisel kombel sõjalisse konflikti sattuda ning vältida nn Vietnami sündroomi tekkimist. Poliitilised trendid Euroopas on soodsad nendele jõududele, kelle sümpaatiad käesolevas konfliktis asetuvad hoopis teisele poolele ning võivad liigset aktiivsust valimistel enda huvides toetuse tõstmiseks ära kasutada. Vasak- ja paremäärmuslus kogub populaarsust ja Putini tegevus vastab suures osas nende ideaalidele. Viimaste teadete kohaselt tekitab vaidlusi vaherahu järgne rindejoon. Positsioone loovutanud ukrainlased tahavad taastada seisu nagu 2014.a. septembris, kuid positsioone võitnud neukkud ja neid toetav Venemaa ei soovi loomulikult vahepeal kättevõidetust loobuda. Lahing Debaltsevo pärast peab neukkudele lihtsalt tugevamad positsioonid kätte mängima. Kuna Venemaa ei tunnista sekkumist Ukraina konflikti, on nende vägede lahkumise nõuet diplomaatiliselt keeruline esitada ja venelased teavad seda vägagi hästi. Neukkud on vastu, et Ukraina kontrolliks oma piiri Venemaaga, sest sealtkaudu voolab sinna nii relva- kui humanitaarabi. Kuni augustini kontrollis Ukraina suuremat osa piirist, kuid nüüd on neukkud need piirikordonid üle võtnud. Venemaa tahab ka Ukraina poolseid garantiisid neukkude autonoomiale Donetskis ja Luganskis ning finantsblokaadi lõpetamist. Läbi selle loo üritame silma peal hoida, mis Minskis toimub.

Sõda Ida-Ukrainas 4. veebruaril 2015.

Kaart https://personainfieri.files.wordpress.com/2015/02/0671e-ukraine2bmajor2bmilitary2boperations5.png