Iga lugu sümboliseerib millegi algust ja millegi lõppu. Rein Taagepera loengutega Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Tallinnas Harju tänaval algas täna 25 aastat tagasi, 1989. aasta sügisel, õppetöö Eesti Humanitaarinstituudis ning käesolev intervjuu temaga paneb punkti intervjuude sarjale “Aegumatud intervjuud”, mis sai alguse 11.veebruaril 1992 Tallinna Linnaarhiivis, kui me teatavas mõttes proovitööna kogu sarjale intervjueerisime kümnest intervjueeritavast võib-olla vähem tuntud ja nüüdseks meie seast juba lahkunud Tõnis Ritsonit. Need lapsed, kes tol päeval sündisid, on tänaseks saanud juba 22-aastasteks. Aastal 1992 alustades ei osanud me undki näha, millal ja kuidas see sari kord lõpeb. Projekt pole tema tegijatele kaasa toonud au ja kuulsust, rahast rääkimata – kus tegijaid, sinna jätkub alati tänitajaid, sest need, kes ise kunagi midagi ei tee, peavad ju ka kuidagi oma olemasolu õigustama – kuid sellegipoolest oleme kõige selle kiuste leeki ligi veerand sajandit üleval hoidnud. Ilmselt see kipubki olema tehtud totaalse meedia poolt kujundatud ühepäevaliblikate ühiskonna poolt põlatud missioonitundest, mis pole tänapäeval, ajal kui pole enam oluline midagi osata, vaid oma vooruseid ja puuduseid müüa, enam väärtustatud.
Olgu see sari pühendatud Eesti Humanitaarinstituudile, mis veerand sajandit tagasi õppetööga alustades tagasi püüdis heleda leegiga põledes ühiskonda paremaks muuta, kuid lõpetas nii nagu alati, sest vahepeal selgus kurb, aga lihtne tõsiasi, et haritud ühiskonna jaoks pole enam tarvidust. Kaheksa intervjueeritavat kümnest on olnud sellega ühel või teisel viisil seotud. Intervjuude sari annab teatud pildi kümnest erinevast inimesest, kes on erineval viisil ja erineval määral, kui temale antud võimaluste piires andnud oma panuse millegi jaoks, mis on üheaegselt nii hoomatav kui hoomamatu. Seda võib nimetada Eesti kultuuriks või pärandiks, kuidas kellegi südametunnistus parajasti lubab, kuid kindlasti on nendest eranditult kõigi näol olnud tegemist missioonitundeliste inimestega ning just seda kipub meie tarbijamentaliteeti ülistavas ühiskonnas pidevalt vähemaks jääma. Ilmselt on neil olnud vajadus midagi öelda ja mis veelgi olulisem, neil on ka olnud midagi öelda, et need intervjuud on teoks saanud. Praegu meenub mulle küll ainult üks juhus, kui intervjuu andmisest on keeldutud. Kuna see on töömahukas ettevõtmine, siis kahjuks ei jõudnud kõigiga ühendust võtta, kellega oleks soovinud ning millalgi tuli kogu loole panna punkt.
Kuid tänase, sellele sarjale punkti paneva intervjuu kangelane on professor Rein Taagepera, inimene missioonitundega, kelle elu võib iseloomustada läbi paisumise, saades suureks vaimult nagu unistasid kord noor-eestlased. Vaimusuurus ei ole asendatav ning isegi siis, kui midagi pole võimalik, on kõik võimalik nagu näitab professor Taagepera elukäik.
Mõned asjad aja jooksul paisuvad, teised jälle kahanevad, kolmandad püsivad kogu aeg ühesugustena. Rein Taagepera elukäiku on iseloomustanud paisumine, raamidest väljumine, kui väikesest Tartu poisist Karlova linnaosast sai läbi mitmete saatuse keerdkäikude, Saksamaa, Maroko, Kanada ja Ameerika Ühendriikide, rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, politoloog. Laiem avalikkus teab teda ehk rohkem kui valimissüsteemide eksperti ning eestlaste rahvastikukriisi kirjeldava metafoori “demograafiline vetsupott” autorit, kuid tema pärand on piisavalt rikkalik, mis lubab need kaks populaarset teemat selles intervjuus varju jätta.
Intervjuu täisteksti on võimalik lugeda “Aegumatud intervjuud” veebilehelt:
http://aegumatu.wordpress.com/2014/07/29/paisumine/
“Kui ma peaksin sündima uuesti, siis sooviksin sündida kassina.”
Persona in fieri 
Värsked kommentaarid