Paisumine

Iga lugu sümboliseerib millegi algust ja millegi lõppu. Rein Taagepera loengutega Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Tallinnas Harju tänaval algas täna 25 aastat tagasi, 1989. aasta sügisel, õppetöö Eesti Humanitaarinstituudis ning käesolev intervjuu temaga paneb punkti intervjuude sarjale “Aegumatud intervjuud”, mis sai alguse 11.veebruaril 1992 Tallinna Linnaarhiivis, kui me teatavas mõttes proovitööna kogu sarjale intervjueerisime  kümnest intervjueeritavast võib-olla vähem tuntud ja nüüdseks meie seast juba lahkunud Tõnis Ritsonit. Need lapsed, kes tol päeval sündisid, on tänaseks saanud juba 22-aastasteks. Aastal 1992 alustades ei osanud me undki näha, millal ja kuidas see sari kord lõpeb. Projekt pole tema tegijatele kaasa toonud au ja kuulsust, rahast rääkimata – kus tegijaid, sinna jätkub alati tänitajaid, sest need, kes ise kunagi midagi ei tee, peavad ju ka kuidagi oma olemasolu õigustama – kuid sellegipoolest oleme kõige selle kiuste leeki ligi veerand sajandit üleval hoidnud. Ilmselt see kipubki olema tehtud totaalse meedia poolt kujundatud ühepäevaliblikate ühiskonna poolt põlatud missioonitundest, mis pole tänapäeval, ajal kui pole enam oluline midagi osata, vaid oma vooruseid ja puuduseid müüa, enam väärtustatud.

Olgu see sari pühendatud Eesti Humanitaarinstituudile, mis veerand sajandit tagasi õppetööga alustades  tagasi püüdis heleda leegiga põledes ühiskonda paremaks muuta, kuid lõpetas nii nagu alati, sest vahepeal selgus kurb, aga lihtne tõsiasi, et haritud ühiskonna jaoks pole enam tarvidust. Kaheksa intervjueeritavat kümnest on olnud sellega ühel või teisel viisil seotud. Intervjuude sari annab teatud pildi kümnest erinevast inimesest, kes on erineval viisil ja erineval määral, kui temale antud võimaluste piires andnud oma panuse millegi jaoks, mis on üheaegselt nii hoomatav kui hoomamatu. Seda võib nimetada Eesti kultuuriks või pärandiks, kuidas kellegi südametunnistus parajasti lubab, kuid kindlasti on nendest eranditult kõigi näol olnud tegemist missioonitundeliste inimestega ning just seda kipub meie tarbijamentaliteeti ülistavas ühiskonnas pidevalt vähemaks jääma. Ilmselt on neil olnud vajadus midagi öelda ja mis veelgi olulisem, neil on ka olnud midagi öelda, et need intervjuud on teoks saanud. Praegu meenub mulle küll ainult üks juhus, kui intervjuu andmisest on keeldutud. Kuna see on töömahukas ettevõtmine, siis kahjuks ei jõudnud kõigiga ühendust võtta, kellega oleks soovinud ning millalgi tuli kogu loole panna punkt.

Kuid tänase, sellele sarjale punkti paneva intervjuu kangelane on professor Rein Taagepera, inimene missioonitundega, kelle elu võib iseloomustada läbi paisumise, saades suureks vaimult nagu unistasid kord noor-eestlased. Vaimusuurus ei ole asendatav ning isegi siis, kui midagi pole võimalik, on kõik võimalik nagu näitab professor Taagepera elukäik.

Mõned asjad aja jooksul paisuvad, teised jälle kahanevad, kolmandad püsivad kogu aeg ühesugustena. Rein Taagepera elukäiku on iseloomustanud paisumine, raamidest väljumine, kui väikesest Tartu poisist Karlova linnaosast sai läbi mitmete saatuse keerdkäikude, Saksamaa, Maroko, Kanada ja Ameerika Ühendriikide, rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, politoloog. Laiem avalikkus teab teda ehk rohkem kui valimissüsteemide eksperti ning eestlaste rahvastikukriisi kirjeldava metafoori “demograafiline vetsupott” autorit, kuid tema pärand on piisavalt rikkalik, mis lubab need kaks populaarset teemat selles intervjuus varju jätta.

Intervjuu täisteksti on võimalik lugeda “Aegumatud intervjuud” veebilehelt:
http://aegumatu.wordpress.com/2014/07/29/paisumine/

“Kui ma peaksin sündima uuesti, siis sooviksin sündida kassina.”

 

Pesapunuja mässumeele jõel

Projekti “Aegumatud intervjuud” raames käesoleva aasta veebruaris tehtud intervjuu õppejõu, tõlkija ja luuletaja, filoloogiadoktor Ülar Ploomiga on nüüd vahetult enne jaanipäeva ilmunud. Projekt sai alguse juba 1992.a. veebruaris, kui valmisid intervjuud Tõnis Ritsoni, Hasso Krulli ja Einar Laignaga ning samal aastal veel Rein Rauaga. 2003.a. lisandusid neile intervjuud Evald Saagi, Igor Gräzini ja Heiki Ahoneniga. Dumas’ musketäride sarja meenutava graafiku alusel on kümme aastat hiljem teostunud intervjuud Vello Salo ja Ülar Ploomiga.

Tagasihoidlikkusel on faktituum, mis hakkab paistma elu jooksul, mitte ühe sündmuse kaudu. Eriti kaasajal, mis pakub ohtralt võimalusi kujundada iseendast ikoon, lasta teiste jaoks paista oma isik legendina, kasutada oma välist mina raha teenimise eesmärgil, võtta endale olematuid õigusi ja unustada ära, et „ankruketi lõpp on laulu algus“. Kaasaeg on siiski keerulisem, sest sellega kaasneb üks võimalus, mida ajaloos esineb üsna harva: võimalus punuda pesa mässumeele jõele. Võib olla, et alternatiivne mõtteviis on isegi tähtsam kui kriitiline. Õppejõu, tõlkija, luuletaja Ülar Ploomi alternatiivsus on tipnenud ja tipnemas tema õpilaste kaudu, pikaajalise pesapunumisena, samuti elukäigu ja mälestuste läbi. Tema enda sisemiste tunnetuste kohta on raske selgeid järeldusi teha. Kuid käesoleva intervjuu lugejale torkab silma, et oma koht on siin kindlasti igiinimlikul vabadusepüüdel, anarhilisel mässumeelel, sügaval kultuuriusul ja mängul mängides jumalikku komöödiat.

Intervjuu täisteksti on võimalik lugeda “Aegumatud intervjuud” veebilehelt:

http://aegumatu.wordpress.com/2013/06/20/pesapunuja-massumeele-joel/

Ülar Ploomi luulekogu “Üks ja kogu” pälvis 2002.a. Betti Alveri nimelise kirjandusauhinna.
http://www.vanaraamat.ee/data/01122010002.jpg?raamat=Uks-ja-kogu-Sisse-ja-valjavaateid-viimasest-viiest-aastast

Elu on mitmekesiduses

Projekti “Aegumatud intervjuud” raames on valminud intervjuu vaimuliku, literaadi, Piibli tõlkija  ja Tartu ülikooli vabade kunstide professoriga 2011-2012, teoloogiadoktor Vello Saloga.

Mitmekesine on meie intervjueeritava Vello Salo elu, kelle julgesti eesti kultuuri gigantide hulka võib paigutada, sest tema tegudel on suund, mis järgib ühte tervikut, niivõrd kui eesti kultuuri üheks tervikuks saab nimetada. Siinkohal kõlavad Vello Salo sõnad, kes eesti kultuuri terviklikkuses ei kahtle, koos suure luuletaja Juhan Liivi mõtteteraga: „Ühesugusus surmab, elu on mitmekesiduses. Kuidas seda nii põrutavat nõuet, kõiges elus ja looduses igapäev korduvat, ometi tähele ei ole pandud?“  Kuidas siis ometi? Kas antud intervjuu annab meile mingi märgi, kuidas mõista mitmekesidust? Kui armastuse eelduseks on vabaduse olemasolu, siis mitmekesidus eeldab selgust; kui terviku eelduseks on osade olemasolu, siis kultuur eeldab kunsti. Loogilised kui-siis tehted sisaldavad siiski enam. Me teame, et midagi on, mis meid juhib, kuid see on meil peas ega ole nähtav. Nii sellest siis räägitakse ja antakse intervjuu, millest nähtub moment või ajavahemik, mil langes otsus ja elu eesmärk sai selgeks. Vello Salo keeruline saatus on mitmekesine oma selguse tõttu ning sellepärast pole õige mitmekesiduse alla liigitada ebaloomulikke inimsuhteid, mida tänapäeval elurikkusena on püütud reklaamida, sest ebaloomulikud inimesed on iseendaga ilmselgelt rahulolematud. Teisest küljest pole ka vabadus meile antud isiklikuks otstarbeks, sest mis mõtet on enesekesksel otstarbel, kui seal pole armastuse võimalust. Meie ees avaneb mitmekesine elukäik.

Intervjuu täisteksti on võimalik lugeda “Aegumatud intervjuud” veebilehelt:

http://aegumatu.wordpress.com/2012/10/28/elu-on-mitmekesiduses/

veebruar 2017
M T W T F S S
« Jan    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.