Trump transition

@ckrabat
See, mida kuulutati ette Simpsonite sarjas aastal 2000, et tookord edutult Ross Perot loodud Reformipartei presidendikandidaadiks püüelnud telestaarist ärimehest Donald Trump’ist saab Ameerika Ühendriikide president, vahetult enne Lisa Simpsonit, on tänaseks teoks saanud ja alates  eilsest on Donald John Trump Ameerika Ühendriikide 45. president. Tema lubadused: „Make America great again!“ ja “America first!“ jäid tugevasti kõlama tema ametivande andmisel peetud kõnes, mis oli tugevasti suunatud „lihtsale  ameeriklasele“ ja promos natsionalistlikke ning protektsionistlikke tundeid.  Väidetavalt eiras Trump kõnes oma  nõunike soove kutsuda ameeriklasi üles ühtsusele ning vältida mustemaid toone. Ta kirjeldas Ühendriike kui mahajäetud tehaste, vaesuse lõksu jäänud perekondade, puuduliku haridussüsteemi ning kriminaalse vägivalla ühiskonda, lubades: “This American carnage stops right here and stops right now.” Ameerika tapatalgud lõpevad täna, siin ja praegu. Mingis mõttes esindab see American dreami selle kõige ehedamal kujul, et igaühest, kellel on piisavalt rahalisi  vahendeid, võib saada selle riigi esimene mees. Kõnes süüdistas Trump poliitilist establishmenti võimu ekspluateerimises ning rahva huvide eiramises ja lubas võimu rahvale tagasi anda. Washingtoni tänavatel toimusid samal  ajal meeleavaldused Trumpi vastu, mille politsei jõuga laiali ajas. Kuus politseinikku  sai vigastada ja 200 meeleavaldajat arreteeriti. Esimese sammuna teatas Trump, et  alustab eelmise president Obama agenda kõige olulisema algatuse ehk kohustusliku tervisekindlustussüsteemi ehk nn Obamacare (Affordable Care Act) lammutamisega, mis tema arvates on Ameerika Ühendriikidele ebamõistlikult kulukas.  Eelnevalt oli vastava mittesiduva otsuse parteiliini pidi  kulgenud häältevahekorraga 51:48 vastu võtnud USA Senat.

Donald Trumpi kõrval muutub oluliseks tegijaks tema meeskond. Trump on nimetanud oma valitsuskabinetti läbi aegade kõige kõrgema IQ-ga kabinetiks. Mitmed Trumpi soovitud valitsuskabineti liikmed on sattunud tugeva rünnaku alla. Kõigepealt välisministri kandidaat  Rex Tillerson, naftakorporatsiooni Exxon Mobil Oil juht, keda on süüdistatud võimalikult leebes suhtumises Venemaasse ja selle presidenti Vladimir Putinisse, sest Exxon Mobil’il on seal olnud  ärihuvid ja ta on Putiniga varem kohtunud ning pälvinud mõned aastad tagasi Venemaa kõrge autasu. Lisaks Venemaale on Exxon Mobilil olnud ärihuvid nii mitmeski teises problemaatilises riigis – sh Iraanis, Süürias, Sudaanis,  Iraagis. Positiivse poole pealt on toodud esile Tillersoni kompetentsi ja kogemust rahvusvaheliste läbirääkimiste alal.  Tema kandidatuuri on toetanud endine välisminister Condoleezza Rice ja endine kaitseminister Robert  Gates. Tema kõige tõsisemad kriitikud on olnud vabariiklastest Florida senaator Marco Rubio, Arizona senaator John McCain ja South Carolina senaator Lindsey  Graham.  Kaks viimast on olnud sõjatööstusliku kompleksi eestkõnelejad, kes on toetanud agressiivsemat poliitikat Venemaa vastu ning külma sõja  aegse võidurelvastumise taashoogustumist. Tillersoni puhul tuleb siiski esile tõsta, et reptiilest sekkumist on Ameerika Ühendriikide välispoliitikasse vaja oskusi pidada läbirääkimisi ning teha poliitilisi kompromisse. Barack Obama ja John Kerry ametiperioode jäi iseloomustama – juttu palju, aga tegusid vähe. Kui  Rex Tillerson suudab Venemaad taltsutada ja kui mitte tema, siis kes  veel, siis  võidab sellest kogu rahvusvaheline ühiskond. Palju halvem variant oleks olnud, kui ametisse oleks nimetatud mõni wannabe-poliitik, liigiliselt kuuluvuselt stultus, kes oskab  küll rohke sõnavahu toel murumänge mängida, kuid  mitte ühtegi probleemi ära lahendada. Tillersoni vaated on olnud vabariiklase kohta suhteliselt mõõdukad, ta on pidanud võimalikuks inimtegevuse mõju kliimamuutustele. Samuti ta on teatanud, et toetab sanktsioonidepoliitika jätkamist Venemaa suhtes.

Kõige haavatavamad ministrikandidaadid on olnud Tillersoni kõrval  justiitsministri kandidaat Jeff Sessions, kes on kunagi esinenud rassistlike avaldustega, tööministri kandidaat ärimees  Andrew Puzder, kes on olnud miinimumpalga tõusu ja  haigustoetuste vastane, uus võimalik anti-Obamacare tervishoiu ja sotsiaalteenuste minister Tom Price  ning haridusministri kandidaat ärinaine Betsy  DeVos, kes on tuntud kui erakoolide ja vautšersüsteemi toetaja õpingute rahastamisel. Kaks ministrit on andnud juba ametivande. Sisejulgeolekuministriks  saab erukindral John F. Kelly (Senati  häältega 88-11). Kaitseministri portfell  läheb erukindral  James  Mattisele (Senati häältega 98-1), kellele Kongress andis juba eriloa tema ametisse asumiseks, sest Mattise erruminekust on möödas vähem kui kohustuslikud seitse aastat. Kolme demokraatliku senaatori (Ron Wyden, Patrick  Leahy, Richard Blumenthal) vastuseisu tõttu lükkus edasi Luure Keskagentuuri  uue direktori Mike  Pompeo ametisse kinnitamine, kellelt  soovitakse rohkem teavet tema suhtumises kodanike jälgimisse. Valitsuse kõrval muutuvad oluliseks tema nõunikud.  Trumpi tagatoas on peetud kõige mõjukamateks endist meediaärimeest Steve Bannonit, paremäärmusliku internetisaidi Breitbart News juhti ja Trumpi valimiskampaania nõunikku, kes vastutab tema ideoloogilise platvormi eest. Teine oluline  figuur uue presidendi lähikonnas on tema väimees ja tütre Ivanka Trumpi abikaasa Jared Kushner, keda üldiselt peetakse palju mõõdukamaks ja pragmaatilisemaks poliitikuks. Oluline  tegelane Trumpi lähikonnas  on kahtlemata rahvusliku julgeoleku nõunik erukindralleitnant Michael Flynn, keda on peetud karmikäelise poliitika toetajaks Lähis-Idas ning samuti Venemaaga pingete leevendamise toetajaks. Trumpi staabiülemaks saab endine  Vabariikliku partei Rahvuskomitee juht Reince Priebus, kes peaks  siluma Trumpi suhteid poliitilise establishmentiga.  Olulised mõjuisikud on kindlasti reformide osas nõu andev ärimagnaat Carl Icahn ja endine New Yorgi linnapea Rudy Giuliani, kes nõustab presidenti küberjulgeoleku küsimustes. Üleminekumeeskonna juht Chris Christie loobus pakkumistest ja jätkab New Jersey kubernerina, kuigi Trump on teada andnud, et kui tema ametiperiood läbi  saab, on tal koht meeskonnas olemas.

Kuidas mõjutab Trumpi ametisseastumine Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhteid? Teatavasti pole tõsiselt müüv Eesti bränd mitte ränirahn, oksendav konn ega ka mitte WelComeToEstOnia. Eesti bränd, mis maailmas müüb ning totaalsele meediale totaalselt meeldib, on sõda Venemaaga ja narratiiv Kolmandast maailmasõjast, mis saab alguse Eestist ja selle brändi edulugu võib Trumpi ametisseastumine tõepoolest mõneti mõjutada. Kui Eestisse peaks mõni välismaa leheneeger ära eksima, siis küsib ta silmad põlevil peas, millal teil ometi sõjaks läheb. Kui nüüd Ameerika Ühendriikide ja Venemaa suhted peaksid nüüd mingil põhjusel paranema, siis võib Eesti julgeolekuseisund küll paraneda, kuid Eesti märk kulub ikka üsna kahvatuks ning siis ei jää midagi muud üle kui postneukku hardlineri asemel tuleb taanduda halliks ja igavaks Põhjamaaks. Trump on majandusmees ja majanduslikult Venemaa Ühendriike ei ohusta, seepärast võib ta viimasele vabalt pakkuda diili sanktsioonide lõpetamisest vastutasuks tuumarelvastuse vähendamisele, mis viimaste aastate sõjahüsteeria taustal on täiesti soiku jäänud. Reptiilse joone tugevnemine Ameerika Ühendriikide välispoliitikas oleks sümpaatne, sest Obama administratsioon allutas end liigselt stultuskonna huvidele, arvestates nende olulist osa valijaskonnast. Eesti on olnud aga üks lollisõbralikumaid riike üldse, tõeline 3B highlight mudel, kus tarbijamentaliteet on eriti kõrgelt väärtustatud. Kui ta ei taha või suuda ühiskonda reptiilsemaks muuta, siis võib see riiklikule tõsiseltvõetavusele kindlasti mõjuda.

Mis saab edasi? Bulgaaria prohvet Vanga on väidetavalt teada andnud, et „mustanahaline president on ühtlasi ka viimane USA president, kes hukutab riigi majanduskriisiga.“ 2017. aastaks saab alguse sõda, mis saab alguse võimuvõitlusena, kuid kasvab üle võitluseks toidu eest. Paljudes piirkondades peale puhkeb näljahäda. Siis veel: „Euroopas algavad massirahutused ja tapmised, inimesed unustavad õigluse, seaduse ja moraali ning ebavõrdses võitluses jäävad võitjaks tugevamad. Kõigi nende sõjakonfliktide finaaliks on aga kolmas maailmasõda koos tuuma- ja keemiarelvaga.“ Vanga on eriti usaldusväärne ennustaja, sest tänu temale me teame, et 2010 algas Kolmas Maailmasõda tavalise sõjana novembris, muutudes tuuma- ja keemiasõjaks. Sõda lõppes 2014. aasta oktoobris. 2011 kadusid põhjapoolkeralt radioaktiivsete sademete tõttu taimed ja loomad. Moslemid ründavad ellujäänud eurooplasi keemiarelvaga. 2014 on enamikul inimestest on keemiarelva tõttu nahavähk või teised nahahaigused ja 2016 on Euroopa on peaaegu „üksinda“ (inimtühi). Kohalik nõid ennustaja-Urmas arvab Eesti Päevalehes, et „Trump hakkabki tõenäoliselt ajama senisest pragmaatilisemat ja suurte jõukeskuste keskset välispoliitikat, mis lähtub otseselt USA rahvuslikest huvidest selle sõna kitsamas mõttes.“ Donald Trump on majandusmehena loodetavasti pragmaatik, kuid tema ideoloogilisteks märksõnadeks saavad olema natsionalism ja protektsionism. Venemaa asemel peab uus administratsioon nähtavasti peamiseks vastaseks Hiinat ja näeb Venemaas pikemas perspektiivis ka võimalikku koostööpartnerit. Lähis-Idas on oodata pingelisemaid suhteid Iraaniga,kuid Trump soovib asudavõitlusesseIslamiriigiga ning džihadismi planeedilt välja tõrjuda. Samuti on ebasoosingusse sattunud globaalse iseloomuga vabakaubanduse ja keskkonnakaitse kokkulepped. Saame näha. Persona in fieri hoiab järgnevatel arengutel silma peal.

Mitmepalgeline Lähis-Ida – kriitika Üllar Petersoni artiklile ajakirjas „Akadeemia“

@ckrabat
Ajakirja „Akadeemia“ numbrites 12/2016 ja 1/2017 ilmus Üllar Petersoni mahukas artikkel „Süüria kodusõjani viinud sündmustest“, mida võib nimetada üheks vähestest eestikeelsetest objektiivsetest uurimustest laiapõhjalise konflikti kohta, mis regioonis toimub ja on sellepärast tänuväärne ettevõtmine. Kui kedagi peaksid huvitama arengud, mis viisid Süüria kodusõjani, siis võib artiklit vabalt soovitada. Neile, kes soovivad leida kinnitust massitarbemeedias levivatele käibetõdedele, võib pigem soovitada seda mitte lugeda, sest võib see võib loodetud tõdede kinnitamise asemel hoopis pea valutama panna. Esiletõstmist väärib see eeskätt kahe Süüria kodusõda mõjutanud olulise faktori põhjuste väljatoomisel, salafismi mõju kasv sunniitlikus peavoolu islamis ja alaviidid Süüria ühiskonnas, mis on nimetatud artiklis põhjalikult välja toodud. Esiletõstmist väärib artikkel eeskätt religioonifilosoofilises perspektiivis, kuivõrd religioonid mõjutavad sealset poliitilist elu, muud faktorid on jäänud tagaplaanile, kuigi see pole ilmselt olnud selle artikli peamine eesmärk. Autor kirjutab (lk. 2209): „Süüria kodusõja peamisteks põhjusteks on eelnevate aastakümnete jooksul islamimaailmas teravnenud rahvastikuolukord, ühiskondlik islamiseerumine ja islami ajalooline vaen alaviitide vastu“, mis on kindlasti väga olulised toimijad pikaaegses konfliktis, kuid kindlasti mitte ainsad nimetamisväärsed faktorid. Kindlasti ei tohi alahinnata muude jõudude, eeskätt Lääne, Venemaa ja Iisraeli sekkumist islamimaade võimumängudesse, mis on konflikti geopoliitilist haaret laiendanud. Ei maksa unustada, et kuigi pika kultuurilise ajalooga, siis riikluse mõttes on piirkonna riigid – Süüria, Iraak, Jordaania, Palestiina, Liibanon poliitilisele kaardile tekkinud alles Esimest maailmasõja järel pärast Otomani impeeriumi lagunemist, mis kindlasti muudab nende poliitilise identiteedi kergesti haavatavaks ja konfliktialtiks, sest traditsioonid on lõpuni välja kujunemata ja etnilise, religioosse ning kultuurilise mitmekesisuse juures kipub ühisosa sageli varjule jääma.

Rahvaarvu kasv mitte ainult üksikutes riikides, vaid maailmas, on üleilmne probleem, millele mainstream meedia tavaliselt tähelepanu ei pööra, sest see on vastuolus populaarsete käibetõdedega. Populaarne tõde, et rohkem on alati parem ja suurem rahvaarv aitab leevendada vaimuvaegust, kogub populaarsust Eestiski, sest mitmed wannabe-poliitikud on avastanud lihtsa ja lööva slogani „kui me ei saa mitte kunagi suureks vaimult, siis peame saama suureks rahvaarvult!“. Suuremat rahvaarvu põhjendatakse tavaliselt iidse käibetõega, et siis me saame püsti panna suurema sõjaväe ning minna naabreid tapma, röövima ja vallutama ning see materialistliku kasuahnuse kütkeis rahvale tavaliselt meeldib. Planeedi rahvaarv on kasvanud 200 miljonilt meie ajaarvamise alguses ja ühelt miljardilt Napoleoni sõdade paiku rohkem kui seitsmele miljardile täna ja see kasvab progresseeruvas tempos. Ressursid aga järjest vähenevad ning järsult suurenenud elanikkond peab pidama olelusvõitlust ellujäämise nimel juba olukorras, kus tööd ja leiba jääb järjest vähemaks. Fossiilsed kütusevarud võivad ammenduda juba järgneva inimpõlvkonna jooksul. Globaalset kliimasoojenemist on üritatud eitada, kuid pole loogiline, et hüppeliselt kasvanud inimkond pole suutnud loodust kuidagi mõjutada. Mitmed loomaliigid on välja suremas. Näiteks gepardide arv on viimase saja aasta jooksul vähenenud 100 000 isendi võrra ja praegu loendatakse vabaduses elavat umbes 7100 gepardit. Kui see ei ole genotsiid, siis mis see on ja inimene peab selle eest maksma. Pöördudes tagasi Lähis-Itta, siis üksikutes riikides on saavutatud rahvaarvu märkimisväärne kasv, kuid loodetud õnne ja rõõmu pole see neile toonud, vaid pingete ja konfliktide kasv on suurendanud ebastabiilsust. Süüria konflikt, mille sümboolseks kuvandiks kujunes pikaks ajaks  Aleppo, on siinkohal sobivaks näiteks.

Süüria kriisi võib olla kõige olulisemaks tõukejõuks on 1970-te aastate teisel poolel jõudu koguma hakanud islamiseerumine araabia maades ja tegelikult kogu islamimaailmas, mille otsesteks ajenditeks olid Iraani islamirevolutsioon ja Afganistani kodusõda. Kaudne mõjutegur oli aga Saudi Araabia tugevnev positsioon nii Lähis-Ida regioonis kui ka kogu islamimaailmas, millele aitasid kaasa loomulikult naftatulud ja muu maailma suurenenud sõltuvus fossiilsest kütusest, sest iga lugupeetav kodanik tahtis burksiputka ette isikliku bemariga sõita. See on viinud protsessini, kui Saudi Araabia on kujunenud araabia maailma sunniitliku kogukonna arvestatavaks liidriks ja islamimaailma väiksemat šiiitlikku kogukonda juhib samuti teokraatlik Iraan. Saudi Araabia esiletõus on toonud kaasa konservatiivse ja fundamentalistliku salafistliku islami võidukäigu, mida dikteerib vahhabiitlik Er Rijad. Tema põhiliseks konkurendiks salafistliku islamismi ehk islamil põhineva fundamentalistliku poliitilise ideoloogia levitamisel on kujunenud naabruses asuv väiksem naftamonarhia Katar, kes on paiguti veelgi konservatiivsematel seisukohtadel kui seda on naabermaa Saudi Araabia. Araabia maailma sekulaarsed liidrid Egiptus, Süüria ja Iraak, kes edendasid rahvuslikkust rõhutavat pan-arabistlikku ideoloogiat on oma senised positsioonid kaotanud. Kindlasti tuleb nõustuda Petersoni väidetega, et „islamismi põhiprobleemiks pole mitte uskmatu läänemaailm, vaid islamimaailma enda ühiskonnakorraldused, kus šariaat ei kehti täielikult“ ning „lepitamatud poliitilised vaenlased Islamiriik ja Saudi Araabia on ühiskonnakorralduslike põhimõtete, šariaadi täieliku kehtimise nõudes ja sekulaarsusevaenus väga sarnased.“ (lk. 2213).

Regionaalsete jõudude hulka tuleb arvata ka etniliselt ja kultuuriliselt eristuva Iisraeli, kes soovib kindlasti regionaalsetes võimumängudes osaleda ning on hetkel ka ainus tuumarelva omav riik piirkonnas. De facto on Iisrael asunud Lähis-Ida sunniitliku enamuse poolele ja näeb ohtlikku konkurenti eeskätt šiiitlikus Iraanis, kus on täheldatud soovi püüelda tuumarelva väljaarendamise poole. Saudi Araabia ei oma Iisraeliga ametlikke suhteid, kuid ta pole osalenud üheski sõjas Iisraeli vastu ning on Iisraeli suhtes hoidnud suhteliselt mõõdukat joont, kindlasti osalt kasoovist  säilitadahead suhted Läänega. Küll on mitmed allikad, näiteks šiiitliku Hezbollah juht Hassan Nasrallah ja palestiinlaste juht Mahmoud Abbas, süüdistanud neid mitteametlike suhete arendamises Iisraeliga. Benyamin Netanyahu valitsuse ajal on mõlemat riiki ühendanud vastandumine Iraanile. 2016 külastas Saudi Araabia erukindral dr. Anwar Eshki Jeruusalemma ja kohtus teiste seas Iisraeli ametiisikutega. Osalt kindlasti ka Iisraeli mõjul võttis Lääs valla pääsenud kodusõjas selgelt ühte poolt toetava hoiaku ja asus toetama sunniitlikku opositsiooni, kus on juhtohjad haaranud Saudi Araabiale ja Katarile toetuvad islamistlikud jõud, kes teevad koostööd al-Qaeda liitlase Jabhat al-Fateh Shamiga (endine  Jabhat al-Nusra), kuigi nende juhtkonnas võib leida ka sekulaarse opositsiooni esindajaid nagu praegune liider Anas al-Abdah, kes võivad aga kujuneda esindusfiguurideks ja võimu vahetudes tõrjutakse kõrvale. Süürias on olemas ka kolmas tasakaalustav jõud Süüria Demokraatlikud Jõud eesotsas Pariisis elava kirjaniku ja inimõiguslase Haytham Mannaga, kelle peamise sõjalise jõu moodustavad kurdid. Nad saavad küll toetust Läänelt, kuid on opositsioonis nii islamistide kui Türgiga. Assadi suhtes on nad valdavalt neutraalsetel seisukohtadel, pidades prioriteetseks võitlust Islamiriigiga, kes on end sisse seadnud kurdidega piirnevatel aladel. Kui Assadi peamine sõjaline sihtmärk oli Aleppo, siis Süüria Demokraatlikud Jõud mängivad peamist rolli Islamiriigi praeguse keskuse Raqqa tagasivallutamisel. Lääne positsioneerumine Süüria konfliktis on raskendanud kõikehõlmava rahukokkuleppe sõlmimist, sest Venemaa ja Iraan on erinevatel põhjustel asunud toetama Assadi režiimi. Tänases olukorras ei saa me viimast aga üheselt käsitleda üksnes Süüria diktaatorina, vaid tema taha on koondunud ka teatavad elanikkonna kihid – alaviidid, šiiidid, kristlased, sekulaarsed araablased.

Süüria poliitilise korralduse juures ei tasu ära unustada rahvusliku ja sotsialistliku Araabia Sotsialistliku Taassünnipartei mõju, laiemalt tuntud lühendi Ba’ath või Baath all, mis tekkis 1940te aastate alguses Süürias, kui tekkisid kaks iseseisvat sama lühendit kasutavat liikumist, üks neist alaviit Zaki al-Arsuzi juhtimisel ning teise eesotsas olid kristlane Michel Aflaq ja sunniit Salahal-Din al-Bitar. Kuigi need liikumised ühinesid Baath’i lipu alla 1947, siis al-Arsuzi ja Aflaqi rivaliteet jäigi mõjutama liikumise arengut. 1966 tuli Süürias võimule al-Arsuzi tiib, kuhu kuulusid ka hilisemad Süüria liidrid Salah Jadid ning Hafez al-Assad. Laki al-Arsuzi, kuigi päritolult alaviit, oli avalik ateist. Michel Aflaq nägi islamis rolli araablaste rahvusliku eneseteadvuse tõstmises, kui temagi oli sekularismi toetaja. 1966 toimus ka parteiline lõhenemine, kui see jagunes Süüria ja Iraagi tiivaks, kes sattusid omavahel vaenujalale. Baath’i fraktsioone oli suuremas osas araabia riikides, kuid mitte üheski neis ei peale Iraagi ja Süüria ei tõusnud nad juhtpositsioonile. Michel Aflaq põgenes peale 1966 riigipööret Iraaki ja mõjutas oluliselt sealset tiiba. Saddam Husseini võimuhaardega 1979 kujunes Iraagis lõpuks välja baathismi isikukultuslik haru saddamism nagu ka Süürias arenes peale al-Assadi riigipööret 1970 baathismi teine nepotistlik haru assadism, mis tõi kaasa Suur-Iraagi ja Suur-Süüria idee muutumise domineerivateks ideoloogiateks mõlemas riigis ning järkjärgulise taganemise pan-arabistlikest traditsioonidest. See, et riigipea toetub võimuhierarhias lähikondsetele ja sugulastele, on idamaadel päris tavaline. Aserbaidžaanis tuli Geidar Alievi asemele Ilhan Aliev. Saddam Husseini Iraak, Muammar al-Gaddafi Liibüa, perekond Assadi Süüria, neis kõigis olid juhtkohtadel riigipea lähemad hõimkondlased ja riigivõim oli määratud päranduma isalt pojale, kuigi tegemist oli riigikorralduslikult vabariikidega. Poliitilised dünastiad mängivad siiamaani olulist rolli Liibanoni ühiskonnas. 2012. aasta rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseaduse muudatused piirasid Baathi ja presidendi võimu Süüria ühiskonnas, kui põhiseadusest võeti välja Baathi juhtroll Süürias ning presidendi ametiaega piirati seitsme aastaga, mille juures on teda võimalik ühel korral tagasi valida.

Alaviitide kui religioosse kogukonna esindajaks kujunes Bashar al-Assad alles käesoleva kodusõja käigus nagu ka šiiitidele, kristlastele ja sekulaarsetele araablastele. Samas on minu arvates üle paisutatud tavarääkida Süüria kontekstis alaviitide juhtivast rollist Assadi juhitavas Süüria ühiskonnas. Süüria Vabariigi algusaastatel olid alaviitidel spetsiaalselt neile loodud kohad parlamendis, mis hiljem kadusid. Nad on nähtavasti šiia islami juurtega, kuid sama on ka näiteks druusid, keda valdavalt ei loeta islami haruks, vaid omaette abrahamistlikuks religiooniks. Usulahu rajajateks peetakse 11. šiia imaami Hasan al-Askarit ja tema õpilast Ibn Nusayri, kelle järgi kutsutakse neid ka „Nusayri“, eriti just halvustava nimetusena sunniitlike oponentide poolt. Religioossel kuuluvusel oli nii Saddam Husseini kui Assadi dünastia puhul eelkõige klannikuuluvuslik tähendus. Saddam toetus sunniitlikule Tikriti klannile ja Assadi perekond alaviitlikule Kalbiyya klannile. Süüria valitsusest on valdav osa sunniidid. Sunniit oli ka Hafezal-Assadi lähim võitluskaaslane Mustafa Tlass, kelle perekond küll käesoleva kodusõja käigus sattus teisele poole rindejoont.  Religioon ei mänginud Süüria võimumängudes kuni viimase ajani erilist rolli, alaviitidel olid küll võtmepositsioonid sõjaväes ja julgeolekujõududes, kuid selle põhjused on Peterson ilusasti lahti seletanud (lk. 116-117). Assadi valitsuse alaviitlik kuvand on pigem toodetud sunniitliku opositsiooni poolt, kelle jaoks alaviit on suurel määral ketser. Mina ei pea ennast religioonieksperdiks ja seetõttu ei oska öelda, kuivõrd šiiidid on alaviidid puht õpetuslikult, kuid Petersoniga võib nõustuda, et alaviitide arvamine šiiitide hulka oli pigem poliitiline otsus. Vastavalt Süüria põhiseaduse artiklile 3 peab president olema islami usku ning õigussüsteem peab tuginema islami õigusele, mis sätestab islami erilise rolli Süüria ühiskonnakorralduses. Sellegipoolest ja hoolimata põhiseaduslikest finessidest on Süüria olnud üks sekulaarsemaid ühiskondi terves regioonis. Üldisemas plaanis on Petersoni artikkel siiski üks põhjalikumaid Süüriat puudutavaid käsitlusi eestikeelses meedias, mis sellisena väärib kindlasti tunnustust.

Ikooni lahkumine VIII – hasta siempre, Fidel!

@ckrabat
Fidel Alejandro Castro Ruz lahkus möödunud  nädalal 90-aastasena ja teda võib nimetada viimaseks 20. sajandi suureks riigimeheks, kes püsis rahvusvahelise poliitikalava keskmes ligikaudu pool sajandit. 25. novembril 1956, samal päeval kui Fidel 60 aastat hiljem meie seast lahkus,  alustasid 82 Kuuba revolutsionääri Fidel Castro juhtimisel jahtlaeval Granma 1900 kilomeetrist teekonda Tuxpani sadamast Mehhikos ja jõudsid täna 60 aastat tagasi, 2. detsembril 1956, Kuuba rannikule, et alustada Sierra Maestre mägedes võitlust Fulgencio Batista režiimi vastu. 31. juulil 2006 andis tollal 80-aastane Fidel halveneva tervise tõttu presidendi volitused üle  oma nooremale vennale ja võitluskaaslasele Raul Castrole, et kaks aastat hiljem lõplikult kõrvale  astuda. Fidel Castrol oli nii tulihingelisi toetajaid kui ka surmavaenlasi. Ta jättis harva kedagi külmaks või ükskõikseks, mida võib nimetada hinnatavaks omaduseks. Eesti poliitiline establishment jäi Castro surma puhul tavapäraselt siivsalt vait, kuigi oleks võinud mitmed Fideli vanad seltsimehed matustele lähetada. Eesti kollase meedia lipulaeva „Postimehe“ järelehüüdes kirjutab ajakirjanik Taavi Minnik: „Ma olen inimene (need on tema enda sõnad, mis ei pruugi kajastada objektiivset reaalsust), kes usub jumalat, kuid mõnesid nekrolooge loen sellegipoolest rõõmuga. Laupäeval võis pärast Fidel Castro surma olla aga tunnistajaks vasakpoolsete, mh lääne omade jauramisele teemal, millise suurepärase inimese on maailm taas kaotanud. Suurte lääne meediaväljaannete, näiteks Guardiani ja New York Timesi puhul tuleb arvesse võtta nende vasakliberaalset kallet, mistõttu kipub neis mõnigi kord tervet mõistust nappima.“ Värskelt mähkmetest vabanenud verisulis ajakirjanikul puuduvad sügavamad teadmised nii religioonist  kui ajaloost, mistõttu võime talle tema mõistuse nappuse kristlikult andeks anda, kuigi rõõm kellegi surma üle kõlab iseenesest õõvastavana vähemalt inimliigi vaatepunktist võetuna. Stultoloogia seda siiski ei välista. Siit ilmast lahkus vana ja haige mees, kes oli seda maailma muutnud küll mitte paremuse poole, kuid ka tema lahkumine ei muutnud seda maailma paremaks. Paraku on empaatiavõime ja leheneegri amet teineteist välistavad. Mina soovitan Minnikul Jumala nime suhuvõtmisega ettevaatlik olla, sest edasipüüdlikku leheneegrina teenib tema hoopis ühte teist maailma valitsemisele pretendeerivat üleloomulikku olendit, kellele liiga soojad  suhted Jumalaga  teps ei pruugi meeldida.

Fidel Castro oli vastuoluline isiksus. Paavst Franciscus, Eesti neukku- ja natsirahva verivaenlane,  avaldas Fidel Castro lahkumise puhul kaastunnet Kuuba rahvale. Hoolimata pöördumisest kommunismusesse, säilitas nooruses jesuiitliku kasvatuse saanud Castro erinevalt paljudest tema maailmavaatelistest kolleegidest lugupidava suhtumise kristliku religiooni suhtes. Kogu Castro diktatuuri kestel peeti Kuubas jõulupühi, kuigi neid nimetati „sotsialistlikeks jõuludeks“(a-ni 1998) ja nad säilitasid diplomaatilised  suhted Vatikaniga. Castro kohtus kolme paavstiga – Johannes Paulus II (1998), Benedictus XVI (2012) ja viimati Franciscus I-ga (2015), kellega ta kohtus vaid aasta tagasi paavsti visiidi ajal Kuubale.  1980. aastal kohtus Castro sandinistlikus Managuas Ladina-Ameerika vasakpoolse vabastusteoloogia esindaja, Brasiilia dominikaani munga Frei Bettoga ning nad vestlesid pikalt usuvabadusest Kuubas. Frei Betto avaldas hiljem nende vestluse põhjal kirjutatud raamatu Fidel y la Religión (Fidel ja religioon). Castro tunnistas Bettole , et ta pole 16 aastajooksul kohtunud ühegi katoliku piiskopiga ja on end selle aja jooksul ametlikult nimetanud ateistiks, samal ajal on lapsepõlves saadud jesuiitlik kasvatus teda tugevasti mõjutanud. Jesuiitidelt õpitud organisatsioon, distsipliin ja väärtused aitasid  tal organiseerida  vastupanu  Sierra Maestra  mägedes. Vastupanuliikumise juures tegutses ordineeritud  kaplan Guillermo Sardiña, kes ristis revolutsionääride lapsi ja mattis kristliku kombe järgi nende hukkunuid. Castro väitel muutis jesuiitlik kasvatus ta tundlikuks sotsiaalse ebaõigluse suhtes. Kui Castro pöördus kommunismusesse, siis kiriku tegevust piirati ja palju vaimulikke saadeti maalt välja, sh jesuiidid. 1980-tel aastatel Castro, kelle ema oli sügavalt usklik, poliitika muutus, ta algatas kirikuga dialoogi ning nende vaenamine riiklikul tasandil lõpetati. 1992. aasta põhiseadus ei käsitlenud Kuubat enam ateistliku riigina. Fideli laste sõnul leidis  Fidel elu lõpul taas tee usu juurde.  Viimases artiklis, mis avaldati 9. oktoobril kommunistlikus päevalehes Granma, tunnistas Fidel religiooni positiivset mõju inimkonnale.

Fidel Castrot võib nimetada omamoodi kommunistliku liikumise Donald Trumpiks, kes  Moskva tsentraalselt juhitud süsteemis  jäi sageli isepäiseks ning kellel vahetevahel tekkisid vastuolud Kremli juhtkonnaga. Räägitakse, et Fideli pöördumine  kommunismusesse oli pragmaatiline otsus, sest ta vajas Nõukogude Liidu abi ja  toetust seismaks vastu Ameerika Ühendriikidele, kellel kuni 1959. aasta revolutsioonini oli tohutu mõju Kuuba üle. Fideli nooremat venda, Kuuba  tänast presidenti 85-aastast Raul Modesto Castro Ruzi, peeti seevastu tõsiusklikuks marksistiks, kes mõjutas omal ajal Fideli Moskvaga liitlassuhet otsima. Castro vennaste vanim, 91-aastasena tänavu talvel lahkunud inseneriharidusega Ramon, jäi revolutsioonisündmustes tagaplaanile ja oli rohkem tegev põllumajanduses. Raul seevastu liitus Kommunistliku partei noorteorganisatsiooniga ja tal tekkisid juba 1950-te aastate esimesel poolel regulaarsed suhted KGB residentuuriga Ladina-Ameerikas. Fideli vaateid enne revolutsiooni võib nimetada pigem imperialismivastasteks, ka praeguse aja moesõna anti-establishment võiks teda iseloomustada. Ta kasvas üles Hispaaniast, Galiciast, pärit jõuka istanduseomaniku perekonnas Oriente provintsis, õppis Havanna ülikoolis õigusteadust, abiellus Mirta Diaz-Balartiga, tolleaegse Kuuba  eliiti kuulunud jõuka perekonna esindajaga, liitus vasakpopulistliku Ortodoksse parteiga ja tundus, et teda ootab ees tavapärane poliitiline karjäär. Märtsis 1952 viis kindral Fulgencio Batista läbi sõjaväelise riigipöörde ja kehtestas autoritaarse režiimi. 26. juulil 1953 ründas relvastatud grupp Fideli juhtimisel Moncada kasarmuid Santiago de Cubas, rünnak ebaõnnestus, kuid sellest päevast peale sai temast revolutsionäär. Umbes aasta veetis ta vanglas, kuid vabanes  amnestiaga ja lahkus maalt, et peagi Granma pardal tagasi pöörduda.  1959. aasta esimestel päevadel sisenesid  revolutsionäärid  Havannasse ja Fidel nimetati veebruaris uueks peaministriks. Kuigi esialgu kaasati valitsusse ka mõõdukat opositsiooni, siis peagi läksid juhtohjad marksistide kätte ning nendega  liitus ka Fidel. Suhted Ameerika Ühendriikidega pingestusid, mitmeid katseid tehti uue võimu kukutamiseks, kuid Fideli režiim jäi püsima ja ta võttis kursi nõukogude tüüpi repressiivse režiimi  kehtestamisele.

Sageli muutuvad noorpõlve vabadusaated veriseks diktatuuriks ja ei saa me Fidel Castrot siingi erandiks nimetada. Anti-establishment loosungite all kukutas ta kindral Batista sõjaväelise diktatuuri, kuid paraku establiseerus ise ja asendas sõjaväelise diktatuuri  hoopis marksistliku diktatuuriga. Kui tema kaasvõitleja, Argentiina päritolu arst Ernesto Che Guevara, oli ilmselt  põhimõttelisem vabadusvõitleja, kes hülgas  turvalise rahandusministri kabineti, et hukkuda revolutsiooniliste ideaalide nimel Boliivia džunglites, siis Fidel rahuldus võimuga, mille saatus oli talle kätte mänginud. Mõnedes valdkondades saavutas uus režiim ka edu, kirjaoskuse likvideerimisel või siis riikliku tervishoiusüsteemi ülesehitamisel, mis on pälvinud ka rahvusvahelist tunnustust. Kokkuvõttes oli tegemist  siiski tüüpilise marksistliku totalitaarse režiimiga, kus inimõigused olid asendatud inimkohustustega. Sellegipoolest ei saa eitada Fideli isiklikku fluidumit  karismaatilise revolutsioonijuhi ja oraatorina. Kuuba oli pikka aega Ameerika Ühendriikide põhiline vastane läänepoolkeral, kes valmistas läänemaailma liidrile tublisti valu ja piina ning eksportis  revolutsioonilist meelsust mitmetesse maailma piirkondadesse, tegutsedes Ladina-Ameerika kõrval eriti aktiivselt just Aafrikas. Fideli on lugenud oma suureks õpetajaks ja eeskujuks mitmed uuema põlvkonna Ladina-Ameerika liidrid nagu Hugo Chavez, Francisco Maduro, Daniel Ortega ja Evo Morales. Paljud neist osalesid tema mälestustseremoonial 29. novembril. Fidel kremeeritijuba järgmisel päeval peale surma, tema jaoks väga sümboolsel 26. kuupäeval. Euroopast lendasid kohale teiste hulgas Kreeka peaminister Alexis Tsipras, endine Hispaania kuningas Juan Carlos, Prantsusmaa keskkonnaminister ja kunagine presidendikandidaat  Segolene  Royal, Venemaa Riigiduuma esimees Vjatšeslav Volodin ja paljud teised kuulsad ja kummalised. Ameerika Ühendriike esindas president Obama rahvusliku julgeoleku nõuniku asetäitja Ben Rhodes. Fidel Castrot ei ole enam, kuid mina ei oska selle üle rõõmustada. See  ei ole kaasa toonud olulisi muutusi Kuuba poliitilises süsteemis, mille pikk teekond  reformideni on alles väga alguses. Kuubat valitseb seesama režiim, mille  Fidel 56 aastat tagasi kehtestas. Rõõmustada Fideli surma üle  tundub sama võigas kui näha Hillary Clintonit Muammar al-Gaddafi tapmise üle rõõmsalt kilkamas – we  came, we saw, he died. Miks väärib poliitiline kameeleon Arnold Rüütel rohkem tunnustust kui elu lõpuni aadetele truuks jäänud Fidel Castro? Mind on väga raske poliitilisi vaateid objektiivselt hinnates nimetada kultuurmarksistiks või vasakliberaaliks, kuid ma ei ole oska kellegi lahkumise üle rõõmustada nagu ma ei  saa aru neist, kes armastavad surmanuhtlust.  Samuti ei või kindel olla, kui palju eksalteeritud rahvahulki on aastate pärast rõõmustamas Taavi Minniku surma üle.

Fidel Castro ja paavst Franciscus Havannas 20. septembril 2015. Foto: https://cruxnow.com/wp-content/uploads/2015/01/491a1eee629ddd0ce5239fafee382d3b-690×450.jpeg

Ikooni lahkumine VII – Leonard Cohen ja hineni

@ckrabat
Vahetult enne Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi ja samal ajal, kui Maarjamaal peeti maailma ja inimkonna tuleviku suhtes tähtsusetuid murumänge gladiaatorite areenil, mille tulemusel üks peaminister asendub teisega ja uus koalitsioon otsustas peale neljapäevast arutelu esimese asjana laenu võtta, lahkus sellest maailmast peale 82 elatud aastat, Kanada laulja, muusik, helilooja, poeet ja kirjanik Leonard Norman Cohen. Cohen ei saanudki teada, et Donald J. Trump valiti Ameerika Ühendriikide 45. presidendiks. Paremal juhul võis ta seda eemalt jälgida, kuid see ei puutunud enam temasse. See oli Teiste asi. Nende, kes siinpoolsusesesse maha jäid. Tema viimaseks jäänud 14. album You Want It Darker ilmus alles mõned nädalad enne tema lahkumist. Veel nädal varem omistati Nobeli kirjanduspreemia tema sõbrale Bob Dylanile (Robert Zimmerman), mis oli esmakordne preemia ajaloos, kui see omistati isikule, kes on tuntust kogunud hoopis muusikuna. Paljude arvates oleks preemia pidanud minema Leonard Cohenile. Cohen ütles, et tema jaoks oli Nobeli preemia omistamine Dylanile nagu Mount Everestile oleks antud medal selle eest, et ta on maailma kõrgeim mägi. Cohen lubas elada igavesti ning teatas plaanidest veel mitu albumit välja anda. Mõni aeg varem oli ta intervjuus väljaandele The New Yorker teatanud valmisolekust surra. Ta tunnetas, et lahkumine on lähedale jõudnud ja lootis, et see ei saa olema liiga ebamugav.  Juulis oli ta kaotanud oma muusa ja kunagise tüdruksõbra norralanna Marianne Ihleni, kes jäi alla võitluses vähiga. Laulus So Long, Marianne (1967) räägib Cohen Marianne kohta, et „ta kandis mind nagu krutsifiksi, kui me läksime põlvitades läbi pimeduse“. Cohen ja Marianne kohtusid 1960 Kreekas Hydra saarel, kui Marianne elas veel Norra kirjaniku Axel Jenseniga ja elasid koos umbes kümmekond aastat.

Viimase albumi nimiloos You Want It Darker, millele laulis backi Shaar Hashomayimi sünagoogi kantor Gideon Zelermeyer, teatab Cohen:  Hineni, Hineni. I’m ready, my Lord. Heebrea keeles tähendab hineni – siin ma olen. Hineni ütles Abraham Jumalale, kui too palus tal poja ohvriks tuua. Cohen teatas oma valmisolekust liikuda edasi teisele tasandile ning jätta selle maailma valud ja vaevad uute katsumuste ees. Coheni pika loometee kulminatsioonis olid tema religioossed otsingud. Ta ordineeriti 1996 zen-budistlikuks mungaks ja elas viis aastat (1994-99) Mount Baldy budistlikus kloostris Los Angelese lähedal, käies okkalisi radu läbi mitmete tõdede ja uskumuste, oli huvitatud saientoloogiast ja kristlusest, kuid säilitas kõikide usuliste otsingute juures judaistliku traditsiooni. Oma viimse tahte kohaselt jõudis ta taas koju  ja sängitati neljapäeval vanemate, vanavanemate ja vaarvanemate kõrvale Shaar Hashomayimi kalmistul Montrealis traditsioonilise juudi riituse kohaselt. Selle aasta suvel lahkunud ortodoksse Hineni-liikumise rajaja Esther Jungreis on öelnud:  “To be a Jew is the greatest privilege. To be unaware of it is the greatest catastrophe — spiritual genocide.”  Cohen sündis 1934. aastal Montreali jõukas anglofiilses Westmounti eeslinnas ja tema vanemad olid ortodokssed judaistid. Hiljem siirdus ta Le Plateau Mont-Royal’i, piirkonda, mida kutsuti „väikeseks Portugaliks“. Cohen õppis Montreali McGilli  (BA 1955) ja New Yorgi Columbia ülikoolides. Peale Marianne oli Cohen suhtes veel Los Angelese kunstniku Suzanne Elrodiga, kellega tal oli kaks last, prantsuse fotograafi Dominique Issermaniga, näitleja Rebecca De Mornayga ja lõpuks oma mänedžeri Kelley Lynchiga, kes ta paljaks varastas ning lõpuks 2012.a. 18-ks kuuks vangi mõisteti. Kolm päeva peale tema surma, 10.novembril 2016,  teatas tema poeg ja mänedžer Adam Cohen Leonardi surmast: “He passed away peacefully at his home in Los Angeles with the knowledge that he had completed what he felt was one of his greatest records [You Want It Darker]. He was writing up until his last moments with his unique brand of humor.”

Ületähtsustatud küsimus, kas Eesti peaminister on Taavi Rõivas või Jüri Ratas, ei vääri Coheni ajatute lugude taustal üldse märkimist, sest nemad ei tõuse mitte iialgi Leonard Coheni laulude saatel Parnassosele, vaid saavad tavapoliitikutena igaveseks karistatud ühes Dante põrgutest nagu needki, kes odavatele loosungitele järele hüüdes püüavad kohaliku tähtsusega tavapoliitikute tähendust tõsta või teistmoodi mõtlejatele järele tänitades ja sõnavabadust vaenates maailma ühetaoliseks muuta. Nemadki leiavad endale loodetavasti sooja kohakese põrgutule paistel, kui nad just siinpoolsusesse kinni jäädes viha ja pahameelt purskavaks kummituseks või poltergeistiks ei taandu. Vello Salo on öelnud: “Öeldakse, et inimene õpib niikaua kui elab. Ei – inimene elab nii kaua, kui ta õpib! See, kes enam ei õpi, kes kõike „teab“, on vaimselt surnud. Ja hakkab kolmandal päeval lehkama. Seda laibahaisu on terve maailm täis.” Cohen käis ajaga kaasas, kasutas notebooki ja nutitelefoni ja oli viimase päevani täiesti elus, isegi siis kui pidi töötama ratastoolis. Ühepäevaliblikate viha ja masenduse vastu pakkus Cohen meelerahu, jäädes selle juures tavaliseks Montreali Plateau linnaosa kutiks, kes käis vastasmaja baaris hommikuti espressot joomas ning mune ja peekonit söömas. Moralistide jaoks oli Cohen meelelahutaja, kes võib-olla ei kandnud Baltika ülikonda ja ei kuulanud autoraadiost Bachi ning Beethoveni muusikat ning öökapil ei oodanud teda Platoni Riik, kuid kas tänitavatel ühepäevaliblikatest poliitikutel, kes arvavad, et nemad on alati patust puhtad ja võivad maailma mustaks ja valgeks jagada, on õigus nende pihta, kes eelistavad teistsugust, sallivamat ja rahulikumalt kulgevat maailma, kive heita? Kas nemad on patust puhtad? Kas nemad saavad rahuliku südamega öelda – hineni?

USA presidendivalimised 2016 – suur valimisteöö

@ckrabat
Täna toimub Ameerika Ühendriikides suur valimispäev, kui valitakse president järgmiseks neljaks aastaks, Kongressi Esindajatekoda ja kolmandik Senatist. Samaaegselt toimuvad mitmed kohalike omavalitsuste valimised ja rahvahääletused, kõik samal päeval. Persona in fieri teeb seekordsetest valimistest otseülekande, püsige eetris. Seaduse järgi peab valimispäev olema teisipäev novembri esimest esmaspäeva, seega ajavahemikus 2.-8. november. Kuigi USA järgmise presidendi nimi saab suure tõenäosusega selgeks täna või meie aja järgi homme varahommikul, toimub ametlik valimisprotseduur alles 19. detsembril, kui hääletavad valijamehed, kokku on 538 valijameest – kongressi mõlema koja liikmete arv + kolm delegaati pealinnast Washingtonist, District of Columbia (DC). Kahe valimispäeva vahele peab jääma vähemalt 34 päeva. President ja asepresident vannutatakse ametisse järgmise aasta 20. jaanuaril. Suuremas osas osariikides on valimistepäev tavaline tööpäev. Osariigid ja territooriumid, kus valimistepäev on kuulutatud puhkepäevaks on: Delaware, Hawaii, Kentucky, Montana, New Jersey, New York, Ohio, West Virginia ja Puerto Rico. Samas on valijatel võimalus osaleda eelvalimistel, kus tänavu anti üle 50 miljoni hääle. Eelvalimised on seadustatud 37 osariigis ja DC-s ja need toimuvad sõltuvalt osariigist 4-45 päeva jooksul enne valimispäeva. 47-s osariigis on lubatud eemalolija hääletus väljaspool valimisjaoskonda, enamasti kirja teel, kuid mõnes kohas ka vahetult – 27-s osariigis on see vaba ja 20-s nõutakse vabanduse olemasolu. Kuues osariigis (Florida, Louisiana, Maryland, Minnesota, Utah ja mõnedes Arizona ringkondades) saab hääletada elektrooniliselt, Detroitis ka mobiiltelefoniga (muidugi vastava äppi olemasolul). Kolmes osariigis (Oregon, Washington, Colorado) viiaksegi valimisprotseduur läbi kirja teel.

Kandidaatidest on tänu meediakampaaniale orbiidis olnud vaid kaks võimalikku valikut ja suur osa valijaid ja muidu huvilisi ilmselt ei teagi, et on ka muid valikuid. Enamus küsitlusi annab napi eelise Demokraatliku partei kandidaadile Hillary Diane Rodham Clinton’ile (69), kellest saaks võidu korral Ameerika Ühendriikide ajaloo esimene naispresident, kuid vabariiklaste kandidaat Donald John Trump (70) on vastu ootusi püsinud konkurentsivõimelisena ja võib vabalt üllatada finišisirgel. Ameerika Ühendriikide valimissüsteemi kohaselt ei võida mitte see kandidaat, kes saab kõige rohkem hääli, vaid see, kes saab valimiskogus rohkem hääli ehk teisiti võetuna see kandidaat, kelle taha koguneb rohkem osariike. Võitja peab koguma 270 valijamehe toetuse valimiskogus. Aastal 2000 sai Al Gore rohkem hääli kui George W. Bush, kuid jäi alla valijameeste hääletusel. Mis saab siis, kui ükski kandidaat ei kogu nõutavad 270 häält 19. detsembril või hääletus jääb viiki 269:269? Sel juhul valin uue presidendi Kongress. Vastavalt USA Põhiseaduse 12. täiendusele valib Esindajatekoda presidendi, mille juures igal osariigil on üks hääl ning Senat asepresidendi, mille juures igal senaatoril on üks hääl. Ajaloos on niiviisi valitud president John Quincy Adams 1824 ja asepresident Richard Mentor Johnson 1836. Esindajatekoda valis ka Thomas Jeffersoni 1800, kuid see oli veel enne 12. täienduse vastuvõtmist ja põhjustaski süsteemi reformimise. Sel juhul valib riigipea ja asepresidendi Kongressi uus koosseis jaanuaris 2017. Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et mõni valijamees muudab meelt, kuigi seda ei peeta heaks tooniks ning 24-s osariigis võib ta selle eest isegi karistatud saada.

Mõlemad presidendikandidaadid kuuluvad USA ajaloo eakamate hulka. Trumpist saaks ajaloo kõige vanem esmakordselt ametisse vannutatav president ja Clintonil jääks mõned kuud Ronald Reaganist puudu. Asepresidendikandidaatidena astuvad üles samuti üsna samaealised poliitikud Virginia osariigi demokraatide senaator Timothy Michael Kaine (58) ja Indiana osariigi vabariiklasest kuberner Michael Richard Pence (57). Viimane on konservatiivsete ja religioossete ringkondade esindaja, kellel on suur mõju Vabariikliku partei viimaste aastakümnete traditsioonilisele valijale ning ta on mõnedes küsimustes olnud Trumpist erinevatel seisukohtadel, näiteks on ta toetanud karmi käe poliitika rakendamist Venemaa vastu kuni sõjaliste meetmeteni välja, samal ajal kui pole saladus, et karmi ja autoritaarse hoiakuga (tough guy) Trumpile Venemaa samasugust tüpaaži esindav president Putin meeldib ning nii mitmedki vaatlejad on ennustanud suhete soojenemist kahe riigi vahel. Paljud vabariiklaste liidrid on Trumpi väljaütlemisi kritiseerinud, kuid on iseloomulik, et suur osa neist, kaasa arvatud vabariiklaste liidrid Kongressis Mitch McConnell ja Paul Ryan on teda presidendikandidaadina jätkuvalt toetanud. Asepresidendikandidaatidest ongi „suure duelli“ varjus seni vähem juttu tehtud. Pence’i on nimetatuid viimasse 40 aasta kõige konservatiivsemaks asepresidendikandidaadiks ja ta ise on nimetanud oma suureks eeskujuks George Bushi sõjakat asepresidenti Dick Cheney’d. Demokraatide asepresidendikandidaati Tim Kaine’i on peetud mõõdukaks tsentristlikuks „peavoolu demokraadiks“. Katoliiklasena on ta võtnud omaks mõned konservatiivsed seisukohad, ta on pro-life, kuid ta ise on nimetanud end vana kooli liberaaliks. Tema mitmed vaated on sarnased praegusele katoliiklasest asepresidendile Joe Bidenile.

Kahele suurparteile orienteeritud valimissüsteem on teinud raskeks alternatiivsete kandidaatide esiletõusu, kuigi mõlema erakonna seekordsed valikud on kontroversiaalsed ja ebapopulaarsed. Poliitilistest ringkondadest väljaspool seisva ettevõtja ja meediapersooni Trumpi esiletõusu soodustas üldine anti-establishment move Ameerika Ühendriikides, mille najal avaldas eelvalimistel Clintonile tugevat vastupanu Vermonti vasakpoolsete vaadetega senaator Bernie Sanders. Kommunikatsioonirevolutsioon viimastel aastakümnetel ja valimiste kujunemine meelelahutusürituseks on süvendanud sisuliste küsimuste tagaplaanile jätmist ning keskendumist kandidaatide isikuomadustele, orbiidile tõusid Donald Trumpi värvikad väljaütlemised naiste ja vähemuiste aadressil, mis tema põhivalijaskonnale ehk madala haridustasemega valgele valijale, kes on viimastel aastatel sattunud majanduslikesse raskustesse, tugevat mõju avaldasid. Kogenud meediapersoonina, kes omas isiklikku suure vaadatavusega teleshow’d The Apprentice, Trump teab, kuidas metsikult vohava liigi stultus vulgaris südameid võita. Tema kõrval mõjub Hillary Clinton igava päevapoliitikuna. Juba aastakümneid poliitilise areeni keskpunktis viibinuna avanesid temagi ees mitmes skandaalid, esmajoones e-kirjade skandaal, kus teda süüdistati privaatse e-kirja kasutamisel riigiasjade ajamiseks, aga ka tema abikaasa armuafäärid. Mingil ajahetkel tõstatusid avalikkuse ees tema terviseprobleemid, mida peeti suuremaks ohuks kui Trumpi väidetav ebakompetentsus ja „bad temper“. Suur osa Ameerika valijaid ootab muutust ükskõik millises suunas ja on sellepärast valmis hääletama Donald Trumpi poolt, kes mõjub teistest kandidaatidest erinevalt. Skandaalide üleskütmine meedia poolt vaid suurendab Trumpi populaarsust tavalise meediatarbija nn „lihtsa inimese“ seas, keda maailmavaateliselt mõjutavad sarjad nagu „Tantsud tähtedega“ või „Näosaade“ ja kelle vaba aeg möödub suures osas ostukeskustes.

Ma pole saladust teinud, et nendel valimistel toetan ma Libertaarse partei kandidaati endist New Mexico vabariiklaste kuberneri Gary Earl Johnsonit (63), kelle vaated on minu omadele kõige lähedasemad ja hoolimata sellest, et tema võiduvõimalused on tänu kehtivale süsteemile pea olematud. Kui varem on libertaaride toetusprotsent jäänud 1% piiridesse, siis seekord on neil olnud lootust enamaks. Esiteks on koosneb nende kandidatuur juba nimekatest poliitikutest, varem vabariiklaste liberaalsesse tiiba kuulunud presidendikandidaat Johnson ja asepresidendikandidaadina endine Massachusettsi vabariiklaste kuberner William Floyd Weld (71). Mõlemad on teiseks ametiajaks tagasi valitud vabariiklikkud kubernerid valdavalt demokraatide poolt hääletatavates osariikides, mis on juba omaette näitaja. Küsitluste järgi võib Johnson sarnaselt Bernie Sandersile loota just ameeriklaste noorema põlvkonna (nn millennials, sündinud peale 1980 ) toetusele. Trumpi toetaja selgroo moodustab seevastu põlvkond, kes konservatiivse vasturevolutsiooni  ja kes meilgi ekretiine toidab, 60-70te külma sõja hirmukultuuris üles kasvanud põlvkond, see on üdini ärahirmutatud ja kardab muutusi nagu vanapagan välku. Huvitava nüansina on interventsionismivastasel Gary Johnsonil küsitluste järgi tavapärasest suurem toetus ka USA sõjaväelaste seas. Johnsoni toetusprotsendid lähenesid vahepeal 15-le, millega ta oleks taganud osaluse presidendikandidaatide teledebattidel ja aidanud teda laiemale auditooriumile tutvustada, kuid siis langes ta meediakampaania rünnakute alla, millega tema mõningaid ebaõnnestunud väljaütlemisi meedias mõõdutundetult võimendati. Selle meediakampaania taga olid just Hillary Clintonit toetavad väljaanded, kellega ta konkureerib inimeste häälte pärast. Seejärel on tema toetusprotsendid olnud langustrendis, kuid siiski on võimalus tal koguda 5% häältest, mis on oluline tähis. Kui Johnson kogub 5% häältest, omandavad libertaarid „major party“ staatuse, millega nad saavutavad privileege järgmisteks valimisteks, kaasa arvatud finantstoetus. Vahepeal spekuleeriti, et mõned vabariikliku establishmenti kuuluvad poliitikud nagu Mitt Romney või Jeb Bush võivad Trumpi vastu toetada Johnsonit, kuid vähemalt avalikult pole keegi neist oma toetust deklareerinud. Roheliste kandidaat Jill Ellen Stein (66) võis loota Bernie Sandersi toetajatele, kuid Sanders kutsus üles toetama Clintonit. Isegi vaatamata Hollywoodi kuulsuste Susan Sarandoni ja Viggo Mortenseni toetustele, on Steini jõudmine 5% künnise lähedalegi raskesti prognoositav. Endine vabariiklaste funktsionäär mormooni usku David Evan McMullin (40) võib aga teha tugeva tulemuse Utah’ osariigis ning omab selles osariigis reaalset šanssi, mis omakorda võib Trumpilt valijamehi ära viia.

Millal on oodata esimesi tulemusi? Reaalajas toimuvad valimised muidugi päeval, kuid ajavahe tõttu on esimesed tulemused parimal juhul teada homme hommikuks. Valimised toimuvad kuues ajatsoonis ning jaoskonnad suletakse üldiselt kell 19.00-20.00 (alates 2.00-3.00 meie aja järgi). Traditsiooniliselt avaldab esimesena tulemused väike New Hampshire’i osariigi asula Dixville Notch Kanada piiri vahetus läheduses, kus on kesköise valimise traditsioon. Need tulemused selgusid juba mõned tunnid tagasi ja olid järgmised: Hillary Clinton – 4; Donald Trump – 2; Gary Johnson – 1; Mitt Romney (write-in) – 1. Write-in tähendab, et USA süsteemis võib valija juhul, kui ükski kandidaatidest talle ei meeldi, ise sobiva kandidaadi hääletussedelile kirjutada. Valimised on toimunud veel kahes New Hampshire’i asumis: Hart’s Location’is võitis Clinton (17) Trumpi (14) ja Johnsoni (3) ees, 2 write-in häält Bernie Sandersile ja üks John Kasich’ile ning Millsfieldis Trump (16) Clintoni (4) ees, seega praegu juhib Trump kolme asumi kokkuvõttes Clintoni ees 32:25 + Gary Johnson 4 häält. Persona in fieri hakkab edastama jooksvat informatsiooni ja kommentaare valimiste käigu üle.

Kolumbia rahuplaan

@ckrabat
Tänavuse Nobeli rahupreemia pälvis mõneti ootamatult Kolumbia president Juan Manuel Santos Calderon. Käesoleva aasta 26. septembril toimus maakeelse nimetusega Kolumbia ajaloolises pealinnas Cartagenas (peenemalt tavatsetakse riigi nime viimasel ajal Colombia kirjutada), rahukokkuleppe pidulik allakirjutamistseremoonia, millega Kolumbia president Juan Manuel Santos ja Kolumbia peamise guerillarühmituse Kolumbia Revolutsioonilised Relvajõud – Rahvaarmee eht lihtsustatult FARC liider Rodrigo Londoño panid punkti riigis möllavale pikaajalisele kodusõjale. President Santos nimetas seda viimaseks säilinud külma sõja aegseks ideoloogiliseks konfliktiks, millele anti stardipauk juba 1948. aasta aprillis, kui mõrvati populaarne poliitik ja Kolumbia Liberaalse partei presidendikandidaat Jorge Eliécer Gaitán. Sellest ajast peale on riigis, põhiliselt riigi maapiirkondades, käinud lakkamatu relvavõitlus, mille osalisteks olid esialgu riigi kaks juhtivat parteid, valitsev Konservatiivne partei ja opositsiooniline Liberaalne partei. Peagi liitusid kodusõjaga erinevad marksistlikud rühmitused, kes vahetevahel tegid koostööd liberaalidega, siis aga võitlesid mõlema osapoole vastu. Kodusõja esimest dekaadi 1948-1958 nimetatakse La Violencia (hispaania k. vägivald) ja selle käigus hukkus vähemalt 200 000 inimest, neist 4700 sõdurit ja politseinikku, 20 000 poliitiliste rühmituste paramilitaarsete üksuste võitlejat ja 170 000 tsiviilelanikku. 1953. aastal tuli veretu sõjalise riigipöördega võimule kindral Gustavo Rojas Pinilla, kes üritas kodusõda lõpetada ning andis osalistele amnestia, kuid mitte kõik ei võtnud seda vastu. Nende hulgas, kes jätkasid võitlust, tõusis esile Pedro Antonio Marín Marín, sõjanimega Manuel Marulanda Vélez (1930-2008) ehk Tirofijo (hispaania k. “kindel lask”), endine liberaal, kes kodusõja käigus pöördus marksismi. Pärast Rojas Pinilla kukutamist sõlmisid mõõdukad konservatiivid ja liberaalid poliitilise kokkuleppe – Frente Nacional (hispaania k. Rahvusrinne), mille järgi võim roteerus kahe juhtiva erakonna vahel.

Guerillaliikumiste hallatavatel aladel tekkisid nn iseseisvad vabariigid, neist tuntuim oli Tirofijo juhitav Marquetalia. 1964. aastal ründasid Konservatiivse partei relvaüksused Marquetaliat ja kodusõda intensiivistus taas. Samal ajal loodi kaks juhtivat marksistlikku vastupanuliikumist, kes hakkasid Kolumbia konfliktis juhtivat rolli mängima, kõigepealt revolutsiooniline FARC, mille liidriteks kujunesid Manuel Marulanda ja Jacobo Arenas (1924-1990) ning teine samalaadne rühmitus, Che Guevarast ja vabastusteoloogiast innustust saanud ELN ehk Rahvuslik Vabastusarmee, mida juhtis Fabio Vásquez Castaño, tema surma järel aga mitmed nn „punased preestrid“ (vasakpoolsed katoliku vaimulikud). Kui FARCi sotsiaalne baas asus maapiirkondades ja see mõjutas oluliselt  tema seisukohti, siis ELN oli rohkem ideoloogilisem ja toetus talle oli märgatavam linnades. Ajavahemikul 1958-2013 hukkus kodusõjas umbes 220 000 inimest, 177 000 eraisikut ja 40 000 võitlejat, seega sama palju kui eelneva kümne aasta jooksul. Koguni viis miljonit kolumblast olid sunnitud oma elupaigad hülgama ja riigi piires ümber dislotseeruma. 1970-tel aastatel sekkus kodusõtta Kolumbia maffia, sest aladel, mida valitsus ei kontrollinud, tekkis ulatuslik kokaiinitootmine ja narkokaubanduse võrgustik, millest ülestõusnud finantseerisid oma vastupanu. Vastukaaluks FARC-ile ja ELN-le tekkisid ka parempoolsed paramilitaarsed organisatsioonid, kus mängisid juhtrolli kriminaalse maailma autoriteedid, narkokuningad eesotsas Medellini kartelli juhi Pablo Escobariga (1949-1993) ning vennad Fidel (1951-1994) ja Carlos Castaño Gil (1965-2004). Viimase eestvõttel tekkis 1996. aastal relvastatud katteorganisatsioon Kolumbia Ühendatud Enesekaitsejõud (AUC), kes pidas relvavõitlust marksistlike guerilladega. 2002 valiti presidendiks sõltumatu liberaal Álvaro Uribe Vélez. Eelmise presidendi, konservatiivi Andrés Pastrana ajal üritati pidada rahuläbirääkimised FARCiga, mis aga jooksid liiva. FARC kontrollis kümnendikku territooriumist, teised osad olid jälle ELNi või AUCi kontrolli all, kes oli laiendamas mõjujõudu. Inimröövid ja mõrvad olid muutunud tavaliseks. Uribel õnnestus aga võitluses relvarühmitustega edu saavutada, mistõttu oli ta riigis erakordselt populaarne ja see võis mõjutada ka hiljutise referendumi tulemusi. Tema „demokraatliku julgeoleku poliitika“ nõrgestas FARCi oluliselt. AUC lõpetas 2008 üldse tegevuse. Uribe järglasena valiti 2010 presidendiks tema valitsuse kaitseminister Juan Manuel Santos, kes muuseas edestas valimistel teiseks jäänud leedu päritolu endist Bogota linnapead Antanas Mockust.

Kui president Uribe eesmärgiks oli võidu saavutamine ülestõusnute üle ja nende väljatõrjumine, siis president Santos kujunes rahuprotsessi arhitektiks. 2011 hukkus Marulanda järglane FARC juhina Guillermo León Sáenz Vargas ehk Alfonso Cano (1948-2011), kes oli tuntud kui tõsiusklik ja paindumatu marksist. Tema järglane Rodrigo Londoño Echeverri (sõjanimega Timoleón Jiménez ehk Timochenko, II MS aegse nõukogude väejuhi järgi) oli 30 aastat hinnatud ja populaarne välikomandör. Santosel õnnestus parandada suhteid Venezuela ja Kuubaga, samal ajal kui president Uribe ajal jõudis Kolumbia Venezuelaga sõjalise konflikti lävele. Venezuela ja Kuuba toetus oli rahuleppe saavutamiseks väga oluline, sest nad olid olnud FARCi põhilised toetajad välisriikidest. 27. augustil 2012 algasid rahuläbirääkimised, algul Oslos, hiljem Havannas, kuhu vahendajatena olid kaasatud Kuuba, Norra, Tšiili ja Venezuela. Pingeliste läbirääkimiste järel jõuti relvarahu kehtestamiseni alles 23. juunil 2016. Rahuprotsess sarnanes eesmärkide poolest eduka Põhja-Iirimaa rahuprotsessiga, millega iiri katoliiklaste vastupanuliikumise Iiri Vabariikliku Armee – IRA poliitiline organisatsioon Sinn Fein erakonnastus ja endised mässajad integreeriti riigi poliitilisse süsteemi. Lõplik rahukokkulepe sündis Havannas 25. augustil, kuu aega hiljem  kirjutati see pidulikult alla ning järgnevalt pidi selle heaks kiitma rahvahääletus. Avaliku arvamuse küsitlused näitasid järjepidevalt rahupooldajate soliidset ülekaalu 54-72% poolt ja 28-38% vastu. Santose selja taha kogunesid kokkuleppe toetuseks toetuseks suur osa kuulsaid kolumblasi nagu lauljad Shakira ja Carlos Vives, jalgpallurid Falcao ja Carlos Valderrama, jalgrattur Nairo Quintana, skulptor Fernando Botero, Hollywoodi näitleja John Leguizamo ja paljud teised. Rahukokkuleppe kriitikuid juhtisid endised presidendid Alvaro Uribe ja Andres Pastrana, kuulsustest ütlesid Ei! kirjanik Fernando Vallejo, jalgpallur Daniel Torres ja kriminaalse maailma autoriteet, Pablo Escobari kaasvõitleja John Jairo Velasquez alias Popeye.

Referendumile suunatud kokkulepe hõlmas maapiirkondade reformi, kus oli mässuliste peamine toetusbaas, mässurühmituste lõimumist riigi poliitilise süsteemiga, vaenutegevuse lõpetamist ja kestvat relvarahu, narkokaubanduse lõpetamist ja rehabiliteerimisprogramme mässulistele, mis sisaldasid kahjude korvamist nii rahaliste ressurssidega kui ka ühiskondliku tööga. FARC kohustus hävitama kokaistandusi ja puhastama maa maamiinidest, mida konflikti käigus laialdaselt kasutati ning oli külvanud surma riigi maapiirkondades. FARC pidi muutuma legaalseks poliitiliseks parteiks, kellele eraldati viis kohta Senatis ja viis kohta Esindajatekojas. Kokkuleppe tulemusema koostati mahukas ja pikaajaline tegevusplaan, millega oleks saanud tagada kokkuleppe elluviimise. Küsimus, mis esitati rahvahääletusele 2. oktoobril oli järgmine: „¿Apoya el acuerdo final para terminación del conflicto y construcción de una paz estable y duradera?“ – „Kas te toetate saavutatud kokkulepet konflikti lõpetamiseks ja püsiva ning stabiilse rahu kehtestamiseks?“. Kui hääled kokku loeti, selgus aga kõikide suureks üllatuseks, et napp ülekaal oli lepingu vastastel – Ei! ütles 6 431 376 (50,2%) kolumblast ja rahuleppe poolt oli 6 377 482 (49,8%) hääletajat. Pettunud Santos teatas, et ühe sammuga astuti ajas neli aastat tagasi, kuid ta jätkab jõupingutusi rahuks. Hoolimata rahukokkuleppe ebaõnnestumisest, otsustas Nobeli auhinna komitee väärtustada head tahet ja määrata auhind president Santosele, seda enam, et viimase aasta jooksul ei ole suuremas osas maailma kriisipiirkondadest läinud olukord sugugi paremaks, vaid vastupidi, nii mitmegi kriisi puhul on see oluliselt halvenenud. Kui USA mõttekoda Council of Foreign Relations hindas arenguid 28 maailma erinevas kriisipiirkonnas, siis jõudis ta järeldusele, et 12 juhtumil on olukord aasta jooksul läinud halvemaks, 16 juhul on püsinud stabiilsena, kuid paranenud ei ole see mitte ühegi juhtumi puhul.

Murelikuks võib teha seegi, et väga harva sünnivad viimasel ajal erinevaid osapooli hõlmavad kompromisskokkulepped, mille eesmärk on lepitamine – reconciliation. Valdavalt üritavad osapooled ja neid toetavad jõud viia konfliktid võiduka lõpuni ning saavutada vähemalt maksimaalseid kasusid, mis teeb nende lahendamise erakordselt keeruliseks. Kuna konflikti raskuskese on kandunud “kolmanda maailma riikidesse”, siis suur osa maailmast, kes vaatab neid sündmusi eemalt, just don’t care. Populaarsele arvamusele tuginevad meediakampaaniad kruvivad aga pingeid juurde ning poliitikud on nendest otseses sõltuvuses. Novgorodi WC-l tajub rahvas uimastavat vere hurma, kui ta saab murumängudel gladiaatorite areenil pöidlaliigutusega otsustada elu ja surma üle. Kolumbias rahvas ütles populistlikel kaalutlustel ei rahule nagu Suurbritannias öeldi varem ei Euroopa Liidule ja ma ei olekski enam väga üllatunud, kui hoolimata sellest, mida väidavad küsitlused, võidab Ühendriikide järgmised presidendivalimised suure ülekaaluga Donald Trump. Hääletatakse ju pimedas, salaja ja teki all ja seal kipub inimese(?) pimedam pool üsna tihti varjust välja tulema, varjates selle, mida ta ehk avalikult väljendada ei julge. Kolumbias on FARC lubanud vähemalt esialgu relvarahust kinni pidada, kuid on tulnud teateid väiksematest kokkupõrgetest nende sõsarrühmituse ELN-iga. Tõsi küll, viimased ei osalenud käesolevas rahukokkuleppes, kuid olid varem teatanud valmisolekust „suurema venna“ eeskujule järgneda (kui FARCis arvatakse olevat 7000-10 000 võitlejat, siis ELN tugevust hinnatakse vahemikus 1380-3000 võitlejat). Hiljuti tulid teated kõneluste alustamisest ELN-ga Ecuadori pealinnas Quitos. President Santos otsustas annetada preemia kodusõja ohvritele.

Juan Manuel Santos (vasakul) ja Rodrigo Londoño Cartagenas kokkulepet allkirjastamas. Foto aadressilt: https://static01.nyt.com/images/2016/09/27/world/SUB-27COLOMBIA-1/SUB-27COLOMBIA-1-master768.jpg

Ikooni lahkumine VI – Shimon Peresi pikk teekond

@ckrabat
Tänase päeva koidikul lahkus meie hulgast 93-aastasena üks möödunud sajandi rahvusvahelise poliitika suurkujusid, endine Iisraeli president ja peaminister Shimon Peres, kes jääb ajalukku kui Iisraeli ja Palestiina rahukokkulepete, tuntud ka kui Oslo rahukokkulepped, üks peamisi initsiaatoreid, millega tollane Iisraeli välisminister pälvis 1994. aastal koos Yitzhak Rabini ja Yassir Arafatiga Nobeli rahupreemia. Yitzhak Rabin ja Yassir Arafat on meie hulgast juba ammu lahkunud, esimene mõrvari kuuli läbi ja teine mõnevõrra segastel asjaoludel, kus ei saa lõplikult välistada ka mürgitamist, kuid Shimon Peresi ligi 70-aastane poliitiline karjäär tipnes Iisraeli presidendi ametiülesandeid täites aastatel 2007-2014, mis lõppes tema 91. sünnipäeva künnisel. Varem on Peres kahel korral täitnud peaministri ülesandeid, kahel korral ajutise peaministri ülesandeid ja olnud mitmetel ministrikohtadel, sh välis-, rahandus-, sise-, ja kaitseminister kokku kaheteistkümnes valitsuskabinetis. Ta vannutati Iisraeli presidendi ametisse 15. juulil 2007, olles esimene endine Iisraeli peaminister, kes asus täitma riigipea ülesandeid. Kõik see toimus keerulisel ajal, sest tema eelkäija Moshe Katsav, kes oli 2000.a. valimistel Peresit võitnud, Iisraelis valib riigipea parlament, mõisteti seejärel süüdi ühe kaastöötaja vägistamises ja kannab alates 2011.a. seitsmeaastast karistust Maasiyahu vanglas Ramlas. Selle aasta 13. septembril tabas Peresit aga tugev insult ja ta viibis seejärel Tel Avivi lähedases Tel Hashomeri haiglas intensiivravil. Kuigi esialgu loodeti, et tema seisund stabiliseerub, siis eile tabas teda ajuverejooks, mis sai kokkuvõttes saatuslikuks. Jaanuaris 2011 lahkus Shimon Peresi abikaasa Sonia, kellega ta oli abiellunud juba 1945. Neil oli kokku kolm last.

Shimon Peres sündis 2. augustil 1923 tolleaegses Poolas Wiszniewis, mis tänapäeval asub hoopis Valgevene territooriumil, ja kandis nime Szymon Perski. Nende perekond oli kolmkeelne, kodus räägiti jidišit, heebrea ja vene keelt ning Szymon õppis poolakeelses koolis lisaks juurde veel inglise ja prantsuse keeli. Tema isa oli jõukas puiduärimees ning ema oli raamatukogutöötaja. Perekond oli sionistlike vaadetega. Shimon on meenutanud, et tema vanemad ei olnud ortodokssed juudid, kuid rabist vanaisa mõjutusel oli ta ise noorena väga tõsiusklik judaist, kes pidas rangelt kinni tavadest. Noorem vend ehitusettevõtja Gershon (Gigi) Peres suri 2011. aastal Tel Avivis 85-aastasena. Nende suguvõsast on pärit Hollywoodi filmitäht Lauren Bacall (Betty Joan Persky). Perekond emigreerus Palestiinasse 1934, kuhu pereisa oli lahkunud juba paar aastat varem ning nad seadsid end sisse Tel Avivis. Osa suguvõsast, vanavanemad ja onu, jäid Wiszniewi ja põletati elusalt natside poolt sealses sünagoogis. 15-aastasena siirdus Shimon õppima Ben Shemeni Põllumajanduskooli, mille ta ka lõpetas. Ta liitus Iisraeli Tööpartei noorteorganisatsiooniga, mille juhtkonda tõusis ta juba 20-aastasena, ja juutide relvastatud enesekaitseorganisatsiooniga Haganah. Mitu aastat elas ta Geva kibbutsis Afula linna lähedal tänases Põhja-Iisraelis ja oli hiljem Galilea järve piirkonnas asuva Alumoti kibbutsi asutajate seas. Peale Iisraeli riigi sündi alanud iseseisvussõjas araablastega tõusis Peres hoolimata, et tema aukraad oli kõigest reamees, juhtivatele kohtadele ning ta nimetati Iisraeli mereväeteenistuse ülemaks. Haridusteed jätkas ta peale sõja lõppu Ameerika Ühendriikides, kui ta töötas seal Iisraeli Kaitseministeeriumi esinduses ning õppis majandust filosoofiat ja juhtimist eraülikoolis The New School for Social Research, New Yorgi ülikoolis ja Harvardi ülikoolis. Juba 1952 nimetati ta Iisraeli Kaitseministeeriumi asekantsleriks, hiljem kantsleriks. Suessi kriisi ajal 1956 vastutas Peres Iisraeli ja Prantsusmaa vaheliste läbirääkimiste eest, kus ta pälvis juba rahvusvahelist tähelepanu ja avas ukse suurde poliitikasse.

Suurem osa Peresi poliitikukarjäärist on seotud sotsiaaldemokraatliku Iisraeli Tööparteiga. 1959. aastal valiti Peres Tööpartei esindajana Knessetisse, mille liige ta oli kuni presidendiks valimiseni 2007. Sealt sai alguse tema poliitikukarjäär. Tööparteis oli ta David Ben Gurioni ja Moshe Dayani lähimaid kaasvõitlejaid, kellega nad 1965 asutasid uue töösionistliku erakonna – Iisraeli Tööliste Nimekirja (RAFI), mis kolm aastat hiljem taasliitus Tööparteiga. Peale Anvar Sadati ajaloolist visiiti Jeruusalemma ning Camp Davidi rahukokkuleppeid sai Peresist Iisraeli ja araablaste rahukokkulepete aktiivne toetaja. 1984-86, kui Peres oli esimest korda Iisraeli peaminister, sooritas ta visiidi Marokosse ja kohtus kuningas Hassan II-ga. Peresi elutööks jäid Oslo rahukokkulepped palestiinlaste liidri Yassir Arafatiga, millega pandi alus Palestiina araabia riigi tekkele Jordani jõe läänekaldal ja Gaza sektoris. Teist korda oli Peres peaminister 1995-1996, peale oma eelkäija Yitzhak Rabini mõrvamist juudi äärmuslase poolt, kuid kaotas 1996 parlamendivalimistel LIKUDi liidrile Benjamin Netanyahule. Paljutõotav rahuprotsess sumbus taas vastuoludesse ning kulmineerus palestiinlaste vastupanu ehk Intifadaga 2000-te alguses, kui tollane opositsiooniliider Ariel Sharon külastas 1000 politseinikuga Templimäge Jeruusalemma araablaste linnaosas, mis on pühapaigaks nii islamiusulistele kui judaistidele. Saanud peaministriks, üritas Ariel Sharon rahuprotsessi elavdada, asus toetama USA, Euroopa Liidu ÜRO ja Venemaa rahuplaani ja lõpetas Iisraeli asunduste tegevuse Gaza piirkonnas, kuid jaanuaris 2006 sai Ariel Sharon südamerabanduse, mis viis ta kaheksa aastat kestnud koomasse kuni lõpliku surmani jaanuaris 2014. 2005. aastal lahkus Peres Tööparteist peale selle kui ta kaotas sisevalimistel erakonna juhi koha ametiühinguliider Amir Peretzile ja liitus peaminister Ariel Sharoni asutatud tsentristliku KADIMA erakonnaga. 2009 valimised võitnud konservatiivne peaminister Benjamin Netanyahu on olnud rahuprotsessi aktiivne vastane.

Täpselt 23 aastat enne Peresile saatuslikuks saanud insulti, 13. septembril 1993, kirjutasid Washingtonis Valges Maja ees rahukokkuleppele alla Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) juht Yassir Arafat ning vahetasid president Bill Clintoni juuresolekul ajaloolise käepigistuse. Oslo rahuleppe nime kannab see dokument seetõttu, et Norra pealinnas toimusid Iisraeli ja palestiinlaste salajased läbirääkimised ja seal sõlmiti ka esialgne kokkulepe kahe põlisvaenlase vahel. Mõni aeg hiljem saabusid rahuleppe osalised Oslosse vastu võtma Nobeli rahupreemiat. Tööpartei eesotsas Rabiniga võitis Iisraeli parlamendivalimised 1992. Esimesed territooriumid, mis läksid lepetega palestiinlaste kontrolli alla olid Gaza ja Jericho piirkonnad. Sümboolselt on Jericho seni vanim teadaolev inimtsivilisatsiooni asundus ajajärgust 11 000 aastat tagasi.  Oktoobris 1991 olid Madriidis alanud Iisraeli ja araabia riikide läbirääkimised, kus palestiinlasi sooviti esindamas näha hoopis Jordaaniat ning need läbirääkimised olid jooksnud tupikusse. 2013. aastal vastas Shimon Peres Paul Danahari küsimusele, kas Oslo protsess on teelt kõrvale kaldunud. „Ma ei arva seda. Valik on selge, omada ühtset riiki, kus kaks rahvast omavahel pidevalt tülitsevad või kahte riiki, kus mõlemad võivad olla teineteisega heades suhetes? Läbi rääkida ei ole kerge. Paljud mõtlevad, et läbirääkimised tähendavad vastaspoole veenmist. Ei, probleem on sinu oma rahva veenmises ja siin räägib mees, kes on töötanud kogu oma elu selle nimel. Rahvas ütleb – me oleme rahu poolt! Me oleme valmis maksma rahu eest teatud hinda, kuid miks nii palju? Sa ei oska läbi rääkida. Miks sa usaldad neid niivõrd palju? Sa oled naiivne. Ma ütlen selle peale, et on kaks asja elus, mida pole võimalik saavutada ilma, et sa sulgeksid kasvõi mõneks hetkeks oma silmad. Need on armastus ja rahu. Kui sa tahad olla perfektsionist, siis ei saavuta sa mitte kumbagi neist!“ (Paul Danahar. The New Middle East, p. 154).

Esimesed kontaktid palestiinlastega tegi tollane Peresi asetäitja välisministeeriumis Yossi Beilin, keda võib nimetada palestiinlastega otsekontaktide loomise algatajaks, kuid Shimon Peres oli esimene kõrgema tasandi Iisraeli poliitik, kes oli rahuprotsessi kaasatud ning kellega Beilin ühendust võttis. Nooruses rohkem sõjapistrikuna tuntud Peres asus oma asetäitja algatust kohe toetama. Peres ja Beilin mitte ainult ei toetanud otseste rahukõneluste alustamist Palestiina Vabastusorganisatsiooniga (PVO), vaid neil oli valmis pikaajaline strateegia läbirääkimiste kulgemiseks. Nad said aru, et ainus võimalus läbirääkimistel murrangut saavutada nõuab Iisraeli naasmist piiridesse enne 1967. aasta kuuepäevast sõda, sõltumatu Palestiina riigi tunnustamist, palestiinlaste kontrolli araablaste linnaosa üle Ida-Jeruusalemmas ja juudi asunduste lahkumist Palestiina territooriumilt. Peaminister Rabinil oli keskendunud läbirääkimistele Jordaania ja Süüriaga, tal puudus oma strateegia Palestiina küsimuses, ta oleks soovinud teha palestiinlastele vähem järeleandmisi, kuid ta soovis minna ajalukku kui rahutegijast peaminister. Alates jaanuarist 1993 peeti Oslos Beilini osalusel kaheksa kuu jooksul neliteist vooru läbirääkimisi, millest Peresit jooksvalt informeeriti. Norra poolelt korraldasid läbirääkimisi välisminister Johan Jörgen Holst ning politoloog Terje Röd-Larsen. Põhiläbirääkijad olid Iisraeli poolelt kaks teadlast, dr. Yair Hirschfeld ja dr. Ron Pundak, ning palestiinlastel PVO varahoidja Ahmed Qurai (Abu Alaa). Märtsi lõpus, kui juutide ja araablaste suhted taas pingestusid, sattusid läbirääkimised kriisi lävele, kuid nüüd sekkus protsessi Peres, kes lähetas Oslosse kaks kõrgetasemelist välisministeeriumi ametnikku, kantsler Uri Saviri ja õigusnõunik Yoel Zingeri ning informeeris Rabini Oslos toimuvatest läbirääkimistest. Peale Rabini ja Arafati informeerimist tekkis mitteametlik otseliin Jeruusalemma ja Tunise vahel, kus asus PVO peakorter. Peresi idee oli alustada Iisraeli lahkumist Palestiina aladelt Gazast, kus oli vähem juutide asundusi ning mis oleks Iisraeli ühiskonnale olnud kergemini omastatav. Arafati nõudmisel lisandus paketti Jericho. 23. sugustil jõuti lõpuks niikaugele, et Rabin deklareeris „PVO tunnustamine on möödapääsematu.“

Lisaks Oslo rahulepetele saab Rabin-Peres tandem (hoolimata sellest, et kümmekond aastat varem nimetas Rabin Peresit “hukutajaks”) oma poliitilise kapitali aktivasse kirjutada veel rahuleppe Jordaaniaga, mis sõlmiti 1994. Normaalsed suhted kahe araabia riigi, Egiptuse ja Jordaaniaga, toimivad Iisraelil tänase päevani. Peale presidendiametist taandumist 2014 naasis Peres tema poolt 1996 asutatud Peresi Rahukeskusesse ning võttis aktiivselt sõna erinevatel teemadel veel peale jaanuaris üle elatud infarkti. Ta hoiatas, et Benjamin Netanyahult ei ole midagi positiivset oodata, mis võiks rahu Lähis-Itta lähemale tuua. Viimastel eluaastatel üritas ta oma laialdast rahvusvahelist autoriteeti kasutades tuua uut hingust tõlkes kaduma läinud rahuinitsiatiivile. Asepeaministrina on Shimon Peres 2007.a. mais külastanud ka Eestit ja avas siin juudi sünagoogi. Toona ütles Peres: „Oleme mõlemad väikesed riigid, kuid saavutuste poole suured. Eesti sai iseseisvaks, on Euroopa Liidu ja NATO liige, majanduslikult edukas ja kõrgtehnoloogiliselt arenev riik. Oluline on olla mitte füüsiliselt, vaid vaimult suur. Samuti ei maksa vaadata riigi suurust, vaid tema iseloomu ja minu jaoks oli Eesti külastamine positiivne kogemus.“ Lahkus Iisraeli poliitika suurkujusid, kes veel noore mehena viibis Iisraeli riigi sünni juures. Maailma ajalukku läks ta väsimatu rahuehitajana. Puhka rahus!

Shimon Peres jaanuaris  2016. Foto aadressilt: http://www.gannett-cdn.com/-mm-/c65709c8881064e2565884f3f65b420f402b27c8/c=0-320-3402-2878&r=x404&c=534×401/local/-/media/2016/01/24/USATODAY/USATODAY/635892558506804998-AFP-548203979.jpg

Araabia kevadest suvesse IV – Mis on Aleppo? Süüria kriisist ja selle lahendusest

@ckrabat
Täna 15 aastat tagasi rünnati Ameerika Ühendriikides tsiviillennukeid, mis islamiterroristide poolt hõivatutena suunati sihtmärkidele New Yorgis ja Washingtonis. Kas maailm on 15 aasta jooksul muutunud turvalisemaks? Kaugel sellest. Mis on Aleppo? See Mike Barnicle küsimus MNBC telejaama saates Morning Joe tõi Libertaarse partei presidendikandidaadi, varem kaks korda New Mexico osariigi kuberneriks valitud Gary Johnsoni põhivoolu meedia esikülgedele, kes oli varem tema platvormi ignoreerinud ja näidanud USA presidendivalimisi kõigest kahe kandidaadi – Hillary Clintoni ja Donald Trumpi meelelahutusliku vastasseisuna. Meedia on laulnud suureks kompetentse presidendikandidaadi ühe faktilise eksimuse, jättes tähelepanuta, et peale selgitust andis Johnson probleemile igati korrektse ja adekvaatse selgituse: „Well, with regard to Syria, I do think that it’s a mess. I think that the only way that we deal with Syria is to join hands with Russia to diplomatically bring that at an end. But when we’ve aligned ourselves with — when we’ve supported the opposition of the Free Syrian Army — the Free Syrian Army is also coupled with the Islamists. And then the fact that we’re also supporting the Kurds and this is — it’s just — it’s just a mess. And that this is the result of regime change that we end up supporting. And, inevitably, these regime changes have led a less-safe world.“ Lühidalt kokkuvõetuna, Johnsoni arvates valitseb Süüria osas USA poliitikamaastikul täielik segadus. Tema arvates on ainus võimalus lahenduse leidmiseks teha koostööd Venemaaga, mis võimaldaks kriisi lahendada diplomaatiliste vahenditega. Ameeriklased näevad Süüria kodusõda siiani režiimimuutusena, nad on toetanud Vaba Süüria Armeed, kes on teinud koostööd islamistidega ja samal ajal on nad toetanud kurde, kes on omakorda konfliktis islamistidega. Sellisel moel toetatud režiimimuutused on toonud kaasa ebaturvalise maailma.

Välisriikide sekkumine ühe või teise poole toetuseks pole rahu Süürias kuidagi lähemale toonud. Venemaa, Iraan ja Hiina toetavad Süüria konfliktis Assadi valitsust ja võitlevad islamistliku opositsiooni vastu, lääneriigid toetavad islamistlikku opositsiooni ja kurde ning võitlevad Assadi ja Islamiriigi vastu, Saudi Araabia, Katar ja Türgi toetavad islamistlikku opositsiooni ja võitlevad Assadi vastu. Kuigi meie põhivoolu meedia huilgas veel hiljaaegu, lootuses lollidele ideed Kolmandast maailmasõjast odavalt maha müüa, et ameeriklased ja venelased ei suuda Süüria rahuleppe osas kokku leppida, siis vaid mõned päevad tagasi tuli teade, et järjekordne Süüria rahulepe on välisministrite John Kerry ja Sergei Lavrovi kohtumisel sündinud, kus Lavrov jagas vahepeal tulemusi ootavatele ajakirjanikele pizzat ja vodkat. Mida oligi arvata. Need, kes on ehitanud endale oma maailma, kolinud sinna elama ja ei saa aru suurriikide strateegilistest mängudest, muidugi ei mõista seda. Reedel saavutatud kokkulepete kohaselt peatuvad homsel päikeseloojakul kõigi konflikti osapoolte maismaa- ja õhurünnakud, kaasa arvatud Süüria valitsuse poolsed rünnakud ning islamistliku opositsiooni omad. Kui relvarahu on kestnud seitse päeva, alustatakse humanitaarabi saatmisega kriisialadele. Ameerika Ühendriigid ja Venemaa loovad ühise keskuse, mis hakkab koordineerima rünnakuid terroristlikele sihtmärkidele, sinna kuuluvad Jabhat Fatah al-Sham (endine al-Nusra rinne) ja Islamiriik. ÜRO eriesindaja Staffan de Mistura nimetas kokkulepet läbimurdeks. Vastuseisu uuele leppele kohtas kõige rohkem siiski Ameerika Ühendriikide erinevates poliitilistes ja sõjalistes ringkondades, kes pidasid kokkuleppe saavutamist Venemaaga nõrkuseavalduseks ja lootes, et Hillary Clinton võtab Venemaa suhtes jäigema hoiaku kui Obama. Mõned on kritiseerinud ka otsust rünnata Jabhat Fatah al-Shami, kes teeb teiste opositsioonirühmitustega koostööd. Veebruaris saavutatud relvarahu kokkulepe kestis vaid veidi enam kui kuu. Kuidas läheb nüüd?

Mis on Aleppo? Riigi suurim linn Põhja-Süürias on olnud kestvate lahingute tallermaa alates 19. juulist 2012 ning seda on nimetatud Süüria Stalingradiks. Sõjategevuse käigus on saanud kannatada Aleppo vanalinn ja hävinud mitmed kultuuripärandi varamusse kuulunud mälestusmärgid. Linna lääneosa kontrollivad valitsusväed, idaosa opositsioonijõud ning põhjakvartalid on kurdide kontrolli all. Islamiriik kontrollib alasid Aleppo lähistel linnast kirdes, kuid linnas pole nad suutnud end kehtestada. Juunis 2016 alustasid valitsusväed Venemaa õhujõudude toel rünnakut loode suunas ja neil õnnestus juulis kontrolli alla saada Türgist lähtuvad ühendusteed põhjas, millega sealt opositsiooni varustati. Millele opositsioon vastas omakorda vasturünnakuga lõuna suunas, millega võeti kontrolli alla valitsusjõudude peamine ühendustee. Septembri algul võtsid valitsusväed Ramusehi ala taas enda kontrolli alla. Nagu kaardilt näha, on opositsiooni stronghold Aleppos sisuliselt ümber piiratud. Opositsiooni tegevust piirkonnas koordineerivad Jabhat al-Nusra juhtimisel tegutsev Jaish al-Fatah (sh Ahrar ash-Sham) ning teisi islamistlikke jõude ühendav Fatah Halab, mis tegutseb Vaba Süüria Armee lipu all. Mitmed liikmed on mõlemal organisatsioonil ühised. Kõige tugevam sõjaline jõud piirkonnas on neist Katari toetatav Al-Tawhidi Brigaad, mis on Vaba Süüria armee osa, kuid teeb koostööd Jaish al-Fatahiga. Brigaadi asutaja oli Aleppo põhjaosast pärit kaupmees Abdul Qader Saleh, kelle hukkumise järel juhib seda Abdelaziz Salameh. 2012 lõpus suurenes märgatavalt välisvõitlejate osakaal eeskätt Liibüast, Prantsusmaalt ja Tšetšeeniast tulnud võitlejate arvel, kellel olid juba selgelt islamistlikud eesmärgid. Valitsust toetasid linna kristlased, kuid ka näiteks mõjukas al-Berri hõim, kelle juhi opositsiooni sõdalased hukkasid. Linna kurdide enesekaitsejõud olid esialgu neutraalsed, kuid siis ühinesid opositsiooniga. Viimasel ajal on tuuled jälle pöördunud ja piirkonnas on esinenud relvakonflikte kurdide ja islamistliku opositsiooni vahel.

Selleks, et mingit haigust edukalt ravida, tuleb kõigepealt panna õige diagnoos ja alles siis on võimalik alustada raviga. Skisofreenia ravimine pimesoole eemaldamisega, mida totaalse meedia võimuperioodil massiliselt kasutatakse, ei aita paraku kaasa patsiendi tervenemisele. Süüria kriisi mõistmiseks tuleb sealsete arengutega jooksvalt kursis olla ning olla võimeline vajadusel ka olukorda ümber hindama. Alati võivad ilmneda mingid uued asjaolud. Tõepoolest, 2011. aasta talvel, „Araabia kevade“ kulminatsiooniharjal, tõusis Süüria rahvas opositsiooni juhtimisel autoritaarse Bashar al-Assadi režiimi vastu üles ja seda võib tõesti nimetada režiimimuutuse katseks. Samamoodi tõusti üles Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Jeemenis, Bahreinis ning vastuhakke oli mitmel pool mujal, kuid täna võib neist ainult režiimimuutust Tuneesias nimetada edukaks. Egiptuses toimus sõjaväeline riigipööre ning võimule tulid kukutatud režiimi kasvandikud, Bahreinis suruti ülestõus maha välisel jõul – Pärsia lahe riikide sõjalise interventsiooniga, Süürias, Liibüas ja Jeemenis puhkesid verised kodusõjad, millele pole lahendust suudetud siiani leida. Täpsemalt öeldes, keegi pole seni olnud eriti huvitatudki nende kriiside lahendamisest, kriisi ennast on käsitletud režiimimuutusena, pandud sellega vale diagnoos ning kõige selle tulemusena on haigusnähud ainult süvenenud – seisame vastamisi nii äärmusliku islamismi avaldustega kui ka Euroopat halvava põgenikelainega. Kui aga keegi esitab küsimuse, kes vastutab, siis pööratakse pilk häbelikult kõrvale. Süüria kriisi arengukäigus kasvas režiimimuutus üle mitme osapoolega kodusõjaks, milles valitsev autoritaarne režiim esindab valdavalt alaviitide, šiiitide, suure osa kristlaste ja sekulaarsete sunniitide huve, mida ei saa ignoreerida. Valitsev režiim on muutunud konflikti üheks osapooleks, kellega tuleb stabiilse rahu kehtestamise huvides kokku leppida, muidu jäävad selle režiimi poolt esindatud grupid uue režiimi poolt tagakiusatavateks ning kõik jätkub.

Vaba Süüria Armee ja selle poliitiline tiib – Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvuslik Koalitsioon, on aga suures osas üle võetud islamistlike jõudude poolt ning on islamistlike riikide, Saudi Araabia, Katari ja Türgi mõju all. Koalitsiooni toetavad Süüria ainsa legitiimse esindajana 18 araabia riiki (v.a. Iraak, Alžeeria, Liibanon ja Palestiina), Araabia Liiga, Euroopa Liit, Türgi, Austraalia ja Ameerika Ühendriigid. Koalitsioon juhib Gaziantepis (Türgi) asuvat Süüria ajutist valitsust – ajutine peaminister on Jawad Abu Hatab. 2014. aasta algul lahkus Koalitsioonist aga Süüria Rahvuslik Nõukogu, Istanbulis asuv Moslemi Vennaskonna mõju all olev opositsiooniline grupeering, mida juhib kristlasest endine kommunist George Sabra, seda protestiks Koalitsiooni otsuse vastu osaleda Genfis alanud rahuläbirääkimistel. Nõukogu arvates saavad rahuläbirääkimised toimuda alles peale Assadi võimult kõrvaldamist, kuid hiljem on nad nähtavasti taas liitunud, sest 2015. aastal peeti Astanas liitumisläbirääkimisi ja alates 2016. aasta märtsist on Koalitsiooni president Rahvusliku Nõukogu 40-aastane esindaja Anas al-Abdah. Koalitsiooni peasekretär on Homsist pärit 44-aastane ärimees Abdul Ilah Fahad. Vaba Süüria armee staatus on aga olnud diskuteeritav, sest tema nähtavus Süüria konfliktis pole olnud suur. Lähis-Ida ekspert Marc Lynch peab Vaba Süüria armeed meedia poolt tekitatud müüdiks. Võimalik, et see ongi omavahel nõrgalt seotud valdavalt islamistlike grupeeringute katteorganisatsioon, mis koordineerib raha ja varustuse jagamist Assadi vastastele ja opositsiooni tegelik juhtiv sõjaline jõud on Süüria rahvusliku Nõukoguga koostööd tegev Islamirinne. 2014. aastal ühinesidki Vaba Süüria Armee ja Islamirinne Süüria Revolutsiooniliseks Juhtnõukoguks, kus juhtivat rolli mängivad erinevad sunniitlikud islamirühmitused. Ahrar ash-Sham liitus organisatsiooniga hiljem. Al-Qaedaga seotud Jabhat al-Nusra uue organisatsiooniga ei liitunud. Juuli lõpus katkestas Jabhat al-Nusra ametlikud sidemed al-Qaedaga ja nimetas end ümber Jabhat Fateh al-Sham – Levanti Vallutamise Rinne. See võib arvatavasti olla sõjakavalus, mis võimaldab kergendada koostööd teiste opositsiooniliste islamistlike rühmitustega.

Valdav osa kurdi rühmitusi islamistliku opositsiooniga siiski koostööd ei tee ja on koos sekulaarsete araablaste, assüürlaste, türklaste, armeenlaste ja tšerkessidega koondunud Süüria Demokraatlike Jõudude lipu alla, mis on suures osas kurdide Rojava juhtimisel tegutsev sekulaarne sõjaline rühmitus, mille poliitilise tiiva moodustab sekulaarse kirjaniku ja inimõiguste aktivisti Haytham Manna juhitav Süüria Demokraatlik Nõukogu. 2016. aasta märtsis kuulutasid nad välja de facto eksisteeriva autonoomse üksuse Põhja-Süüria Föderatsiooni – Rojava, mis on moodustunud al-Hasakah kubermangus ning al-Raqqa ja Aleppo kubermangude põhjaosas. Nemad loevad oma peamisteks vastasteks Islamiriiki ja teisi islamistlikke rühmitusi ning on valmis kokkulepeteks Assadi režiimiga. Nende vastu tegutseb vähem või rohkem avalikult Türgi, kuid mõningat toetust on nad saanud lääneriikidelt ja ka Venemaalt. Islamiriik on oma kunagi kättevõidetud positsioone kaotanud, kuid nad on jätkuvalt võitlusvõimelised. Hiljuti hukkus õhurünnakus Aleppo provintsi põhjaosas nende üks liidreid ja peamine kõneisik Abu Mohammad al-Adnani (Taha Subhi Falaha), üks väheseid Süüria päritoluga Islamiriigi juhte. Islamiriigil on lubanud aga õilmitseda segadus, mis on Süürias tekkinud ja mille likvideerimisega ei ole osapooled eriti pühendunult tegutsenud. Kriiside lahendamine tänapäevastes tingimustes algab siiski poliitilisest lahendusest ja osapoolte kokkuleppest, mida võiksid senised kriisikogemused mitmelt poolt maailmast siiski juba õpetanud olla. Sõja abil pole enam ammu kusagile õnne ja jõukust suudetud tekitada, kui me sõjatööstuslikud kompleksid ehk korraks ära unustame. Euroopat halvav põgenikekriis on vähemalt osalt selle poliitika tagajärg, mida edutult püütud Lähis-Idas ellu viia ehk siis poliitika puudumise tagajärg. 11. septembril 2001 hukkus Ameerika Ühendriikide terrorirünnakutes ligi 3000 ohvrit. Täna hukkus Süüria õhurünnakutes 90 ohvrit. Kui kaua veel? Maailma aastal 2016 ei saa mõista külma sõja või 19. sajandi geopoliitilise maailmajagamise võtmes. Kui Kerry ja Lavrovi kokkulepe peab, võidab sellest kogu maailm.

 

 

Inkade impeeriumi pärandi mõju tänapäeva Ladina-Ameerika riikide poliitilisele ja kultuurilisele eneseteadvusele

Kui selle aastatuhande alguses toimus Ladina-Ameerikas vasakpööre, nn. “roosa laine”, ja vasakpoolsed valitsused tulid järgemööda võimule Venezuelas – Hugo Chavez (1999-2013), Brasiilias – Luiz Inacio Lula da Silva (2003-2011), Uruguais – Tabare Vasquez (2005), Boliivias – Evo Morales (2006), Ecuadoris – Rafael Correa (2007), Nicaraguas – Daniel Ortega (2007), Paraguais – Fernando Lugo (2008-2012), Salvadoris – Mauricio Funes (2009-2014), Peruus – Ollanta Humala (2011-2016) ja mitmed teised, sh perekond Kirchner Argentiinas ja Tšiili president Michelle Bachelet. Sinna nimekirja kuuluvad ka nende ametijärglased, teiste hulgas Nicolas Maduro (Venezuela, 2013), Dilma Rousseff (Brasiilia, 2011-2016), Jose Mujica (Uruguai, 2010-15). Kümme aastat hiljem on aga mitmed roosa lainega võimule tulnud vasakpoolsed sattunud ägedate rünnakute alla. Alles hiljaaegu tagandas Brasiilia Senat president Rousseffi, Venezuela protestib sügavas majanduskriisis eksleva president Maduro vastu. Ulatuslikud protestid toimusid möödunud aastal Nicaraguas ja Ecuadoris. Küll on “roosa laine” mõjunud ergutavalt kontinendi põliselanike poliitilisele eneseteadvusele. Käesoleva loo toimetatud variant (minimaalsete muudatustega) ilmus ERR teadusportaalis Novaator.
@H.M.
Sageli kasutatakse Uue Maailma põliselanikest rääkides koondnimetust „indiaanlane“, unustades, et tegemist on erinevate rahvastega, kellel on individuaalne ajalugu ja kultuuripärand. Koloniseerimisprotsess ja ümberrahvustumine Ladina-Ameerikas on olnud sedavõrd edukas, et paljud põlisrahvad on kaotanud või kaotamas oma identiteeti ning vaid mõned üksikud neist on olnud rahvana kestlikud. Nende üksikute hulgast tõusevad esile ketšuad, kunagise Inkade impeeriumi, Tawantisuyu,  järjepidevuse kandjad ja nende lähedane sugulasrahvas aimarad. Ketšuatel ja aimaradel on tugev mõju eeskätt Boliivia, Peruu ja Ecuadori ühiskondadele ning viimasel ajal on tõusuteel nende mitte ainult kultuuriline, vaid ka poliitiline eneseteadvus. Põlisameeriklased moodustavad neis Andide mäestiku riikides vastavalt 62%, 45% ja 25% elanikkonnast. Ketšuad elavad Peruus (3,3 miljonit), Ecuadoris (2,5 miljonit) ning Boliivias (2,3 miljonit), vähemal määral veel Kolumbias, Argentiinas ja Tšiilis. Aimarad elavad põhiliselt Boliivias (1,5 miljonit), Peruus ja Tšiilis. Lisaks ketšuatele ja aimaradele on Lõuna-Ameerikas säilinud veel kõrge identiteeditunnetusega guarani kultuur. Paraguais on guarani keel üheks ametlikuks keeleks, mille õpe on Paraguai koolides kohustuslik.

Kui maiade ja asteekide kultuuripärand sai eurooplaste sissetungiga tugeva hoobi ning tänaste päevadeni on nende kunagisest hiilgusest säilinud väga vähe, siis inkade traditsioon on osutunud elujõulisemaks. Vastupidiselt laialt levinud arusaamadele, toimus Inkade impeeriumi üleminek Hispaania krooni valdustesse järkjärguliselt ning paljud ülikud sulandusid kokku vallutajate eliidiga. Segaabielude sõlmimist hispaanlaste ja põlisameeriklaste vahel soodustas ka tõik, et niimoodi oli võimalik pääseda töö ja tribuudikohustustest (encomienda), mis kestis põlisameeriklastele 1720. aastani. Inka impeeriumi inkorporeerimine Hispaania Kuningriigi koosseisu kestis ligi pool sajandit. Peale Sapa Inca (inkade  valitseja) Atahualpa mõrvamist 1533. aastal, seadsid hispaanlased ametisse oma vasalli Tùpac Huallpa, kelle järglane Manco Inca Yupanqui põgenes Cuzcost, alustas ülestõusu ja rajas Vilcabamba Uus-Inka riigi, mis kestis 1572. aastani, kui hispaanlased selle vallutasid ja hukkasid viimase valitseja Tùpac Amaru I. Samal ajal valitses Cuzcos hispaanlaste vasallina  tema vend Paullu Inca, kelle surma järel 1549 enam uut valitsejat ametisse ei seatud. 1609. aastal  ilmus Lissabonis Inca Garcilaso de la Vega kroonika Comentarios Reales de los Incas (Inkade kuninglikud kommentaarid), mis andis hea ülevaate Inka impeeriumi ajaloost, kultuurist, ühiskonnast ja tavadest ning käsitles kriitiliselt hispaanlaste vallutusi. Inca Garcilaso de la Vega (1539-1616) oli hispaania üliku ja  Sapa Inca Tùpac Huallpa tütre järeltulija, kes kasvas üles Cuzco õukonnas, kui Inka impeerium hispaanlaste vasallina veel reaalselt eksisteeris ning sõitis 21-aastasena Euroopasse, kus pani oma tähelepanekud kirja.

Inka impeeriumi pärandile  apelleerides on selle kunagistel aladel toimunud mitmeid ülestõuse, kuulsaim neist Tùpac Amaru II vastuhakk 1780-1782. Markii de Oropesa tiitlit kandnud aadlisoost mestiits José Gabriel Condorcanqui võttis endale viimase Sapa Inca järgi nimeks Tùpac Amaru II ja alustas Cuzcos ülestõusu hispaanlaste ülemvõimu vastu, mille ajendiks võis küll olla kaotatud kohtuvaidlus.  Tema eeskujul puhkes lõuna pool aimarade ülestõus Tùpac Katari (Juliàn Apasa Nina) juhtimisel. Mõlemad ülestõusud suruti maha  ja nende juhid hukati, kuid nende pärand kandus edasi Ladina-Ameerika vastupanuliikumistesse. Inkade pärandist oli mõjutatud Simon Bolivari kaasvõitleja Andrés de Santa Cruz (1792-1865), kes ema poolt pärines ise ketšua ülikutest ja luges end inkade dünastia järeltulijaks. Saanud 1829 Boliivia presidendiks, ühendas ta 1836 Boliivia ja Peruu konföderatsiooniks, mis vallandas kolm aastat kestnud Peruu kodusõja, kus Santa Cruz sai lõpuks lüüa ja emigreerus. 19. ja 20. sajandil toimusid Peruus ja Boliivias mitmed ketšuade ja aimarade ülestõusud. Nii alustas endine Peruu armee allohvitser Teodomiro Gutiérrez Cuevas 1915. aastal Rumi Maqui ülestõusu eesmärgiga taastada Inka impeerium.

1950-tel aastatel muutus paljudes Ladina-Ameerika riikides väga oluliseks maareformi küsimus, mis mõjutas ka põlisameeriklaste identiteeditunnet, kes pöördusid sotsiaalse ebaõigluse vastu võideldes sageli ajalooliste sümbolite juurde. Boliivias tekkis Katarista liikumine, kes võttis endale nime Tùpac Katari järgi, kuid lisaks majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse küsimustele pöörasid kataristid tähelepanu aimara rahvuslikule identiteedile ja hispaania kultuuriliste mõjude vähendamisele. Indiaanlaste poliitilist identiteeti ja eneseteadvust mõjutas oluliselt  ketšua päritolu Boliivia kirjanik ja ühiskonnategelane Fausto Reinaga (1906-1994), kelle kauge esivanem oli Tùpac Katari ülestõusus osalenud ketšuate pealik Tomas Katari ja kelle vanemad osalesid 19. sajandi lõpus Pablo Zarate Willka indiaanlaste ülestõusus. Reinaga elas inkade kindluslinna Machu Picchut külastades üle vaimse uuestisünni, loobus oma varasemast marksistlikust orientatsioonist ning asus üles ehitama põlisameeriklaste traditsioonile toetuvat ideoloogiat. Reinaga kirjutas 1969. aastal raamatus „Indiaani revolutsioon“ (La revolución india): „Kristus ja Marx tuleb eemaldada indiaanlaste peadest. Inka filosoofia missioon on õilistada elu, rõõmu, armastust ja rahu – sotsiaalset naudingut.“

Chavismo mõju
Etnilisele identiteedile toetuv indiaani  rahvuslus Ladina-Ameerikas sai tugeva tõuke peale seda, kui 1999. aastal tuli võimule Venezuela president Hugo Rafael Chàvez Frias (1954-2013), kindlasti väga ambitsioonikas ja vastuoluline poliitik, kes on Ladina-Ameerika sotsiaalseid ja poliitilisi protsesse viimase 15 aasta jooksul tugevasti mõjutanud. Saanud võimule, alustas Chàvez ühiskondlike ümberkorraldustega ja kuulutas välja Revolucion Bolivariana, mis tugines Venezuela päritoluga Ladina-Ameerika 19. sajandi suure vabadusvõitleja Simon Bolivari traditsioonile. Chàvezi algatatud revolutsioon pidi kaasa tooma Lõuna-Ameerika majandusliku ja poliitilise suveräänsuse, rohujuure tasandi poliitika ja otsedemokraatia vormide rakendamise, majandusliku isevarustamise, loodusvarade õiglase jaotuse, korruptsiooni kõrvaldamise ja eetikale rajatud patriotismi. Osaliselt indiaani juurtega Chàvez pööras tähelepanu põlisameeriklaste huvidele, kes Venezuela elanikkonnast moodustavad küll väikese osa (2%). Esmakordselt nimetati valitsusse nende esindaja – keskkonnaministriks sai Atala Uriana. Chàvezi vasakpoolne ideoloogia, Chavismo, on küll tuntud eelkõige oma tugeva antiamerikanismi poolest välispoliitikas, kuid Chàvez toetas ühtlasi riigi suuremat  osalust majanduses ning Ladina-Ameerikas väga tundlikku sotsiaalse õigluse ja tulude ümberjagamise ideed. Teatavas mõttes võib Hugo Chàvezi pidada Ladina-Ameerika Gamal Abdel Nasseriks, kes üritas ladina-ameeriklaste piirkondlikku rahvuslust ühendada sotsialistlike ideedega.  Muuhulgas on Chavismo ideoloogiliselt mõjutanud ka vasakpoolseid liikumisi Lõuna-Euroopas, sh SYRIZA Kreekas ja Podemos Hispaanias.

Kui aimara päritoluga kokafarmer ja ametiühinguliider Chaparé piirkonnast Juan Evo Morales Ayma valiti 2005. aastal Boliivia presidendiks, sai temast peagi Lõuna-Ameerika indiaanlaste õiguste eestvõitleja. Päev enne ametisse astumise tseremooniat 21. jaanuaril 2006. aastal võttis Evo Morales osa pidulikust tseremooniast La Pazi lähedal Tiwanakus Kalasasaya templi varemetel, kus ta krooniti aimarade  Apu Mallku’ks (kuningaks või ülempealikuks). 2010. aastal, kui ta valiti teiseks perioodiks ametisse, kõneles Morales kõigepealt aimara, siis ketšua ning lõpuks hispaania keeles ja lubas järgida inkade seaduseid ama sua, ama quella ja ama llulla (ära varasta, ära ole laisk ja ära valeta). Ta kuulutas vana koloniaalriigi lõppenuks ning teatas, et sündinud on uus Boliivia – paljurahvuseline, autonoomne ja kogukondlik riik. 2012. aastal avaldas Morales „Päikese saare manifesti“, kus ta muuhulgas lubas üles ehitada kogukondliku sotsialismi, mille majandusliku arengu nurgakiviks peaksid saama kapitali akumulatsiooni, kasumi ja turumajanduse asemel rahva õnn ja harmoonia „emakese  Maaga“.

Ecuadoris rajati 1986. aastal Ecuadori Põlisrahvaste Konföderatsioon (CONAIE), mis järgnevate aastate jooksul muutus oluliseks survegrupiks ühiskondlike reformide läbiviimisel riigis. CONAIE eestvõttel toimusid ulatuslikud rahvaülestõusud 1990., 1994., 1997., 2000. 2002. ja 2005. aastal. 1997. aasta ülestõusu järel õnnestus neil algatada põhiseaduslikud reformid, mis laiendasid põlisameeriklaste õiguseid. 2007. aastal valiti põlisameeriklaste toetusel Ecuadori presidendiks Rafael Correa, kellest sai Hugo Chàveze ja Evo Moralese kõrval üks Chavismo ideoloogilisi liidreid Ladina-Ameerikas.  Boliivia ja Ecuador on arendanud paljurahvuselise demokraatia (plurinacionalismo) kontseptsiooni, mis peaks tagama erinevate kogukondade osaluse riigi poliitikas ning poliitilisele ja administratiivsele detsentraliseerimisele rajatud põhiseadusliku asümmeetria.

Inkade pärand Peruus
Peruu areng on toimunud Boliiviast ja Ecuadorist erinevalt, Chavismo pole kunagi seal erilist mõju omandanud ning põlisameeriklaste poliitiline aktiivsus on jäänud madalamaks kui Ecuadoris või Boliivias, kuid Inka impeeriumi pärandi sümboolne mõju on sealgi viimastel aastatel nähtavamaks muutunud. Peale diktaatorlike maneeridega presidendi Alberto Fujimori võimult kõrvaldamist valiti tema järglaseks 2001. aastal esimene ketšua rahvusest president Alejandro Toledo. Fujimori viis muuhulgas läbi ka ulatusliku põlisameeriklaste  steriliseerimisprogrammi, steriliseeriti 200-400 000 indiaani naist.  Toledo oli pärit vaestest oludest, kuid tal õnnestus pääseda õppima Ameerika Ühendriikidesse, kust ta naasis Peruusse doktorikraadiga Stanfordi ülikoolist.  Erinevalt Moralesest ja Correast oli ta liberaalne poliitik, kes toetas häid suhteid Ameerika Ühendriikidega ning oli kriitiline Hugo Chàveze poliitilise joone suhtes. Sellegipoolest heiskas Toledo presidendipalee kohale ajaloolise Cuzco linna vikerkaarelipu, mis on muutunud Tawantisuyu mitteametlikuks sümboliks ning viis ametisse astumise tseremoonia läbi ajaloolises Machu Picchus, kus ta kirjutas alla „Machu Picchu Deklaratsiooni“, millega lubades arendada põlisameeriklaste õiguseid kogu regioonis ning võidelda uue Andide identiteedi nimel. 2011. aastal valiti presidendiks ketšua juurtega mässulisest Humala suguvõsast põlvnev vasakpoolne rahvuslane Ollanta Moisés Humala Tasso, kes on varasemalt toetanud Peruu-Boliivia konföderatsiooni loomist. Humala poliitiline joon on lähedasem Correa ja Moralese omale, kuigi ta on  hoidnud Chavismo’ga teatavat distantsi ja toetanud mõõdukamaid  reforme.

Üha enam on kolmes Inka impeeriumi pärandit kandvas riigis pööratud tähelepanu põlisrahvaste emakeelsele haridusele ja kultuurilisele eneseväljendusele. Moralese valitsuse haridusminister Felix Patzi on olnud üks indiaani kultuuri eestvõitlejatest Boliivia koolisüsteemis. 2010. aastal võeti tema initsiatiivil vastu seadus, millega indiaani keelte õpetamine muutus Boliivia koolidele kohustuslikuks ning sellest sõltub valitsuse poolne toetus koolidele. Kuid tähelepanu ei pöörata ainult aimara ja ketšua keelele. 2009. aastal avati Boliivias Chucuisaca provintsis Kuruyukis esimene guaranikeelne ülikool. Esimese  ketšua keele grammatika koostas juba 16. sajandil  hispaanlasest vaimulik Fray Domingo de Santo Tomás. Ketšua keel sai Peruus ametliku keele staatuse 1975. aastal, kui seal valitses kindral Juan Velasco Alvarado vasakpoolne sõjaväeline režiim, kuid neli aastat hiljem sätestas Peruu põhiseadus ainsa ametliku keelena hispaania keele. 2006. aastal andsid kaks Cuzcost valitud parlamendisaadikut Hilaria Supa Huamàn ja Maria Sumire esmakordselt oma ametivande ketšua keeles, mille eest neid teravalt kritiseeriti ka Peruu  parlamendi juhtkonna poolt. Sellegipoolest  tunnistas parlament saadikute õigust kasutada ametlikel istungitel nende emakeelt. Mitmetes Peruu kõrgkoolides, nt Cuzco ja Cajamarca ülikoolides, on kõrgharidust võimalik omandada ketšua keeles.
Allikaid: Pre-Inca History.

Seal kus toimuvad olümpiamängud – Brasiilia poliitiline sambakarneval spordivõistluste taustal

@ckrabat
Täna öösel avatakse Brasiilias, Rio de Janeiros, XXXI suveolümpiamängud. Ladina-Ameerika suurimasse riiki ja maailma suuruselt kaheksanda majandusega Brasiiliasse sattusid olümpiamängud keerulisel ajal, kui riik maadleb oma viimase aja suurima majanduskriisiga ning kogu riiki halvavate korruptsiooniskandaalidega. Kuigi iidse traditsiooni järgi peaksid olümpiamängude ajaks kahurid vaikima ning valitsema aus võistlus sportlaste vahel, ei ole olümpiamängud ammu enam poliitikavabad. Dopingunõiajahi haripunktil on päevakorda kerkinud Venemaa sportlaste osalemine olümpiamängudel, kuna avalikkuse ette on ilmunud tõendid riikliku dopingupoliitika toimimisest Venemaal, seda eriti Sotši olümpiamängude valguses. Kõik oleks väga tore, kui keelatud ainete tarvitamisega jääksid vahele ainult Venemaa sportlased, kuid dopingutarvitamise geograafiline diapasoon lubab oletada, et dopingupoliitika toimib suuremal ja vähemal määral igal pool ning hoolimata totaalsest nõiajahipoliitikast tegeldakse suurel määral jäämäe veepealse osaga. Ma olen harva nõus Saalomon Vesipruuli auraha laureaadi Peep Pahviga, kuid Pahv kirjutab õigesti: „Riiklik dopinguprogramm ja sellega kaasnenud manipulatsioonid tulid tõendatuna päevavalgele Venemaal, kuid dopinguvastase võitlusega hästi kursis olevad inimesed peavad üsna tõenäoliseks, et samamoodi käivad asjad ka mitmes teises riigis. Mõnes riigis on dopingu tarvitamine igapäevane ja kuulub treeningute ja võistlusteks valmistumise juurde. Riiklikud antidopinguagentuurid on kohalikes oludes aga liialt mõjutatavad ja ebausaldusväärsed.“ Vilepuhujad avalikustasid Venemaal toimuva, kuid vaevalt usutav on riikliku dopingupoliitika puudumine mitmes rohkem või vähem totalitaarses riigis, mille sportlased on näidanud väga häid tulemusi.

Rahvusvahelise Antidopinguagentuuri (WADA) poolt aetav nõiajahipoliitika võitleb pealtnäha karmide meetmetega, kuid ebaefektiivselt. Riiklikud dopinguprogrammid on alati sammu võrra ees ja nende eesmärk on välja töötada kriteeriumeid, mis ei mahu keelatud protseduuride raamidesse ja võimaldaksid dopingukontrollis puhtaks jääda. Sport ja meditsiin on lahutamatud. Kui hiljutise Norra suusataja Martin Johnsrud Sundby skandaali valguses selgus, et 69% Norra suusatajaid on astmaatikud, kellel on eriõigus hingamist parandavate astmarohtude tarvitamiseks, siis tekib põhjendatud küsimus, kas nad ei peaks võistlema hoopis paraolümpial? Kui dopingutarvitaja sümboliks on meedia poolse kiviheiterahega tehtud Lance Armstrong, kes ametlikult ei ole dopingu tarvitamisega üheski proovis põrunud, siis ei maksa unustada, et on üldse raske leida omaaegset tippjalgratturit, kes poleks kunagi dopingu tarvitamisega vahele jäänud. Armstrong ei ole suur erand, vaid oma ajastu laps, seepärast täidab Armstrongi näidispoomine üksnes maailma valitseda üritava totaalse meedia sensatsioonijanust kukrut. Tippspordis valitseb aga saduserlik-variserlik silmakirjalikkus, kus puhas on see, kes pole vahele jäänud. WADA praktika dopinguvastases võitluses sarnaneb rohkem sportlastevastase terroriorganisatsiooni meetoditele, sest tal puudub efektiivne poliitika nähtuse likvideerimiseks. ROKi presidenti Thomas Bachi on kritiseeritud dopingupuhaste Venemaa sportlaste lubamise eest Rio mängudele ning teda on nimetatud Putini käepikenduseks. Poliitilise võitluse laineharjal otsustas ROK jätta olümpialt kõrvale kõik need Venemaa sportlased, kes on kunagi dopinguga patustanud, ent nüüdseks oma karistuse kandnud, kuid mille poolest on tänavu Tour de France’il etapi võitnud tipprattur Ilnur Zakarin halvem kui 2006.a. dopinguga vahele jäänud USA sprinter Justin Gatlin, kes on nüüdseks oma karistuse kandnud? Hoolimata sellest, et Ameerika Ühendriikide poliitiline süsteem on vaieldamatult demokraatlikum kui Venemaa oma? Kui selline kriteerium toimiks, siis peaksid mängudelt eemale jääma aga väga paljude riikide sportlased.

Brasiilia sisepoliitiline elu pole vähem värvikas, kui olümpiamängudega seonduv. Nende rahvusspordiala jalgpalli kõrval on korruptsioon. Käesolevad olümpiamängud avab Brasiilia ajutine president Michel Temer, kes on tegelikult selle riigi asepresident ja kelle staatus on sarnane Taavi Aasale Tallinna linnavalitsuses. 12. mail peatas Brasiilia parlamendi ülemkoda Senat ametis oleva presidendi Dilma Rousseff’i volitused. Kuigi Rousseff jääb edasi presidendipaleesse, Palácio da Alvoradasse, toimub 180 päeva jooksul uurimine, mille tulemusena Rousseff kas tagandatakse või astub taas ametisse. Olümpiamängude avatseremooniast otsustasid nii Rousseff kui tema eelkäija Luis Inacio Lula da Silva siiski eemale jääda. Presidendi tagasikutsumine ei ole Brasiilia jaoks esmakordne juhus alates 1985. aastast kui 21 aastat kestnud riigi sõjaväelaste poolt kontrollitud juhtimine asendus taas tsiviilvõimuga. 1992. aastal tagandati korruptsioonisüüdistustega ametist president Fernando Collor de Mello ning riigi presidendiks sai asepresident Itamar Franco. Seekordne korruptsiooniskandaal sai alguse 2014. aastal, kui hakati uurima rahapesuskandaali „Autopesu“ (Lava Jato), millesse on segatud Brasiilia riiklik naftakompanii Petrobras, üheksa Brasiilia suurimat ehitusfirmat ning neli Brasiilia juhtivat kriminaalset autoriteeti: Carlos Habib Chater, Alberto Youssef, Nelma Mitsue Penasso Kodama ja Raul Henrique Srour. Skeem toimib tavaliselt nii, et tehingud hinnatakse mõnevõrra kulukamateks, kui nad tegelikult on ja mingi osa rahast läheb lihtsalt „vasakule ära“, „heategevaks otstarbeks“ kui Karlssoni parafraseerida. Dilma Rousseff on küll märkinud, et Brasiilias on alati nii tehtud ja nimetas käesolevat süüdistust konstitutsiooniliseks riigipöördekatseks. Lava Jato skeemitamisega läks heategevaks otstarbeks umbes 2,8 miljardit USD. Märtsis algatas Brasiilia ülemkohus uurimise 48 erinevasse erakonda kuuluva poliitiku vastu, teiste seas Luis Inacio Lula da Silva, kes vahendas Brasiilia ehitusfirmasid Kuubasse ja Angoolasse. Teiste seas on skandaali segatud nimetatud ekspresident Collor de Mello, kes vabanes 2002.a. 10-aastasest poliitikas tegutsemise keelust ja valiti 2014 Senatisse. Peatati parlamendi alamkoja Esindajatekoja esimehe Eduardo Cunha volitused. President Lula kunagine kabinetiülem (sisuliselt peaminister) Jose Dirceu on vahistatud.

Kuigi Dilma Rousseff oli seitse aastat (2003-2010) Petrobrasi nõukogu esimees, siis tema seotust Lava Jato rahapesuskeemiga ei ole siiani suudetud tõestada, kuid detsembris otsustas tookordne Esindajatekoja esimees, eelnimetatud Eduardo Cunha lõpuks, 37. katsel, algatada Rousseffi vastu tagasikutsumisprotsessi (impeachment). Tagasikutsumisprotsessi kandev osa hõlmab siiski presidendi poolt allkirjastatud seadusi, mis on tekitanud puudujääki Brasiilia riigieelarvesse. Aastatel 2014 ja 2015 allkirjastas Rousseff kuus seadust sotsiaalprogrammide toetuseks, mida ta parlamendiga ei kooskõlastanud. Tema suhted parlamendiga ongi olnud pingelised. Brasiilia poliitiline süsteem on keeruline. 81-kohalises Brasiilia Senatis on esindatud 17 erakonda, 513-kohalises Esindajatekojas aga 26 erakonda. Brasiilia suurim erakond Brasiilia Demokraatliku Liikumise Partei (18 kohta Senatis, 68 Esindajatekojas) on tüüpiline võimuerakond, kellel pole kindlat ideoloogilist agendat ja kes on vastavalt vajadusele koaleerunud nii vasakule kui paremale. Eesti poliitilises süsteemis on sellele kõige lähemal Reformierakond. BDLP esindavad ajutine president Michel Temer, Eduardo Cunha, Senati esimees Renan Calheiros, endised presidendid Jose Sarney ja Itamar Franco. Kuni käesoleva aasta märtsini valitsesid nad koalitsioonis Rousseffi-Lula vasakpoolse Töölisparteiga (11 kohta Senatis, 57 Esindajatekojas), kuid siis tekkisid seniste partnerite vahele vastuolud. Osalt olid need majanduspoliitilised, sest Töölispartei soovis majanduskriisiga võitlemiseks arendada stimuleerimispoliitikat, siis enamus parlamendierakondi toetas kärpeid riiklikes kultustes. Brasiilia kolmas oluline poliitiline jõud on olnud sotsiaalliberaalne Brasiilia Sotsiaaldemokraatlik Partei (11 kohta Senatis, 51 Esindajatekojas), mis oli kuni maikuuni peamine opositsioonierakond – tema liidrite hulka kuuluvad 1985.a. valitud presidendi Tancredo Nevesi (suri enne ametisse astumist) lapselaps Aecio Neves, välisminister Jose Serra, aga ka riigi endine president (1995-2003) ja rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalteadlane Fernando Henrique Cardoso.

Mais astus ametisse Temeri valitsus, mida toetab 13 erakonda ja opositsioonis on Töölispartei koos Brasiilia Kommunistliku Parteiga. Töölispartei ideoloogiat on tema kauaaegse liidri järgi nimetatud ka lulismiks. Luiz Inácio Lula da Silva (1945) pärines vaesest perekonnast ja õppis lugema alles 10-aastaselt. Kooli pidi ta pooleli jätma peale teist klassi ning alustas 12-aastaselt tööelu saapapuhastaja ja tänavamüüjana. Suurde poliitikasse jõudis ta ametiühinguliikumise kaudu. Kuigi lulismil on ühiseid jooni Venetsueela chavismoga ja Argentiina kirchnerismiga, jätkas Lula da Silva oma ametiperioodil (2003-2011) eelkäija Fernando Henrique Cardoso pragmaatilist majanduspoliitikat, mis tagas riigile pikaajalise stabiilse arengu. 2010. aastal valiti Lula järglasena ametisse tema endine energeetikaminister ja hilisem kabinetiülem Dilma Vana Rousseff (1947), kuid peagi võis märgata juba esimesi tundemärke majanduskriisist. Tõsisem majanduskriis sai alguse 2014. aastal, kui Rousseff oli napilt võitnud opositsiooni kandidaati Aecio Nevest ja värskelt teiseks perioodiks ametisse valitud. Kahe aasta jooksul tõusis riigieelarve puudujääk rekordilise 1,7 miljardi USD, inflatsioon tõusis üle 10% ning lisandus 1,5 miljonit töötut ning seda ajal kui mitmed piirkonna riigid nagu Tšiili, Uruguai või ka Argentiina on olnud majanduslikult märksa edukamad. Mitte vähem värvikamad ei ole ka tänastesse skandaalidesse segatud poliitikud. Dilma Rousseffi isa oli endine Bulgaaria kommunist Petar Rusev, kes põgenes 1930-tel aastatel Ladina-Ameerikasse, seadis end lõpuks sisse Sao Paolos ja kujunes seal lõpuks edukaks ettevõtjaks. Jõukas perekonnas üles kasvanud ja hea hariduse saanud Dilmat mõjutas nooruses prantsuse vasakpoolne intellektuaal Regis Debray, kelle mõjul liikus ta marksistliku geriljarühmitusega COLINA, kust suundus hiljem edasi sarnastesse liikumistesse VPR ja VAR-Palmares.Tema mõlemad abikaasad, Claudio Galeno ja Carlos Araujo, olid tol ajal seotud geriljaliikumistega. Aastad 1970-1972 veetis Dilma vanglas. Hiljem lõpetas ta Rio Grande do Suli ülikooli ja liitus sotsiaaldemokraatliku Demokraatliku Tööparteiga, kust lahkus 2000 ja liitus Lula juhitud Töölisparteiga, oli 2005-2010 tema kabinetiülem ja valiti siis Lula järglasena presidendiks. 2016. aasta märtsis, kui Lula vastu esitati korruptsioonisüüdistus, soovis Rousseff teha viimasest oma kabinetiülem, et saavutada oma mentorile teatavat immuniteeti, kuid Brasiilia Ülemkohus lükkas taotluse tagasi.

Brasiilia poliitilise samba mitte vähem värvikas tantsukeerutaja on ajutine president Michel Elias Temer (1940), jurist ja endine prokurör, kelle vanemad on pärit Põhja-Liibanonist. 75-aastane Temer on abielus 43 aastat noorema modelli Marcela Tedeschiga, kellega ta abiellus 2003.a., kui peigmees oli 63 ja pruut 20. Situatsiooni teeb huvitavaks tõik, et ka varem mitmel korral korruptsioonikahtlustuste osaliseks saanud Temeri vastu on algatatud tagasikutsumisprotsess, mis on praegu küll alles uurimisjärgus. Kui ka Temer ametist tagasi kutsutakse, siis peaksid toimuma ennetähtaegsed presidendivalimised. Ajutiselt saab presidendiks Esindajatekoja esimees, kelleks hiljuti valiti valitsuskoalitsiooni kuuluva parempoolse Demokraatliku Partei esindaja Rodrigo Maia (1970), asendamaks korruptsioonikahtlustuse saanud Eduardo Cunhat. Igal juhul ei jää poliitiline sambatants Brasiilias, mis natuke meenutab eestimaiseid murumänge gladiaatorite areenil pingelt suurt maha spordivõistlustest ning tantsuvõistluse võitjaid me hetkel ei tea. Aprillis hääletas Esindajatekoda impeachmenti algatamise poolt häältevahekorraga 367:167 ja senatis 55:22, kuid isegi suurem osa erakondi polnud üksmeelsed. Rahva toetus Rousseffile püsinb erakordselt madalana – kui 2013.a. enne  majanduskriisi, toetas teda 79%, siis nüüdseks on tema toetus langenud 9%-ni. Märtsis ja aprillis toimusid ulatuslikud protestid Rousseffi vastu. Kui 180-päevane Senati uurimise tähtaeg kätte jõuab, peab tagandamisotsust toerama 2/3 saadikutest. Kui seda kõike segada veel tondina virtuaalmaailma vallutava zica-viirusega, siis võib nõustuda Metsa autoriteedi Hundiga Punamütsikese maailmast – “Vittu, on elu!” mõtleb Hunt uut pläru keerates…