Eesti identiteedi jaoks oluline tähtsaavutus – mängufilm „1944“

@huviline
Mängufilmi „1944“ loojad stsenarist Leo Kunnas ja režissöör Elmo Nüganen on valmis saanud meistritööga, mille tähendus on laiem kui selle kunstiline sügavus. Puudutatud on ühe rahva saatus Läänemere kallastel, läbi saatuste ja inimlugude, nii nagu seda mõistavad selle rahva esindajad. Ajalugu, loodus, maailm ja filosoofia jäetakse siin kõrvale. Saatustest ja inimlugudest aga koorub identiteet, mida on meile vaja, et näha selgemalt tulevikku, mis ootab meid ees. Sellepärast võib öelda, et mängufilm „1944“ on oluline saavutus, ehk isegi tähtsaavutus eesti identiteedi jaoks.

Kõigepealt filmi üldine atmosfäär. Võib tunda uhkust stsenaariumi kirjutaja poolt kujundatud üldise atmosfääri üle, mille vaoshoitud ja delikaatne teemakäsitlus haarates publikut läbib kogu etendust. Kui erinev on see läägest „me armastame sind, Eestimaa“! Ühel tabamatul momendil, lahingu käigus, upub rahvuslik eneseteadvus sureva peategelase silmadesse. Tema asemele seisab kaadris uus nägu, teised silmad, aga nendes kerkib pinnale sama teadvus. Surm on muidugi konkreetne, midagi tabamatut selles pole, kuid imeks muutub surematu identiteet. Teineteise vastu võitlevatel pooltel on sama soov ja igaüks võib ise välja mõtelda, mida vastased soovivad.

Rezissööritöö poole pealt tuleb hinnata arusaadavat filmijoonist, mis ei jäta ühtegi tegevust pooleli ega kahtlust õhku. Kaadrid lahingust kaevikus jooksevad loogilise, kaasahaarava lindina meie silmade eest läbi, jätmata õhku ühtegi küsimust. Asjatundjate ühistöö kannab head vilja.Kõik küsimused saavad vastuse, olgu see moona järgi saadetud võitleja jooks või aadress kirjal “Estonia pst”, mis hiljem aknast välja vaadates ongi kaadris. Need on pisiasjad, mis koosmõjus võivad uut kvaliteeti toota. Peab märkima, et kui eelmises Elmo Nüganeni filmis Vabadussõjast “Nimed marmortahvlil” torkasid silma mitmed vastuolud. Nt eestlaste valged moondeülikonnad, kuigi on teada, et need võeti kasutusele alles Talvesõjas. Filmis „1944“ selliseid vastuolusid silma ei torganud.

Teiseks emotsionaalsed hetked. Ilmselt jääb see alatiseks universaalseks reegliks, millest pole erandit, et identiteeti saab kanda vaid oma kodumaal raskusi ja rõõme kogev rahvas. Tähendusrikas on hetk kaadris, kus teeviit näitab Revali, Narva ja Dorpati peale. Need võitlejad valisid jäämise ja pöörasid vasakule, Tartu peale. Nad ei põgenenud mujale, kuigi see võimalus oli. Eesti rahva diasporaa pole meie identiteedile tilkagi juurde andnud. Eesti naise koondportree surnud võitleja Tammiku õe Aino näol (näitleja Maiken Schmidt) oli vapustav. Sitkus, usaldus, väljapeetus, lilledel tants ja hirm uksele Koputaja ees, mille ta udusulena õlalt maha pühib. Selles naises tundus olevat midagi Betti Alverist, kuigi taustal kõlas Marie Underi luuletus. Neis mõlemis on identiteeti kujundavat jõudu.

Lahkudes saalist mõtlesin, kas oleks liiast tahta näha Eesti mängufilmi, milles on koos nii laiem tähendus kui kunstiline sügavus. Seni on enamik Eesti filme jäänud meelelahutuse tasemele, kui mõned katsed teha kunstilist filmi („Libahunt“, „Hullumeelne“) välja arvata. Kunstiliselt sügava filmi näitena võiks siinkohal tuua Andrei Tarkovski filmi „Peegel“, millist sügavust pole võimalik saavutada pelgalt kõrgetasemelise käsitööga, mille meie filmitegijad on hästi ära õppinud. Selleks peaks saatustele ja inimlugudele lisanduma ajalugu, loodus, maailm ja filosoofia. Tõenäoliselt on just mängufilm „1944“ astmeks, millele tuginedes saab kõrgemale tõusta. Tõenäoliselt poleks ilma seda sammu tegemata meil lootuski kunagi parematele jahimaadele jõuda. Nii tulebki tähtsaavutust kui valguseandjat käsitleda.

Filmivõtted, vasakul Elmo Nüganen. Foto: http://p.ocdn.ee/40/i/000335/x-e51c3749-5853-4275-99cf-d7732ecc9735.jpg