Ivar nõukogude armeest meenutab – hellõu viin II Remix

@jolli&ckrabat
Nonii, patsaanid ja plikad, kohe on kätte jõudmas kolmanda Eesti uus rahvuspüha – halloo, viin! Kui aga küsite, kuidas selline püha meie kalendrisse tekkis, siis tuleb tagasihoidlikult meenutada minu ja minu kunagiste Musta mere laevastiku teenistuskaaslaste üldsegi mitte tagasihoidlikku panust uue traditsiooni juurutamisel. Algas aga kõik sellest, et kui minu pliksid Liisi ja Laena olid veel sellised parajad tiinekad ja käisid meie linna keskkooli viimastes klassides, siis tulid nad ühel päeval linnast suurte kilekottidega. Läksin kohe uurima, mida nad on koju vedanud, sest teinekord oli mul õnnestunud neilt ka pudel märjukest heategevaks otstarbeks konfiskeerida. Tead, need tänapäeva noored on ju nii hukka läinud, joovad ja suitsetavad, mitte nagu meie ajal, kus sind tunnistati kõigepealt tõeliseks meheks ja alles siis võisid pudeli suu peale tõsta. Kottidest ma neile keelatud alkohoolseid jooke ei leidnud, aga seal olid mingisugused arusaamatud kostüümid. Selge, mingi naiste värk, et tassivad kaltsukast endale pidevalt uusi riideid koju. Mina käin juba aastakümneid triibulise madrusesärgiga, ainult teinekord pööran pahupidi, kui mingid kahtlase välimusega plekid on triibud ära varjanud.

Pärisin aru, miks nad raha riiete peale kulutavad. Seda ma neilt siiski ei küsima ei hakanud, miks nad parem viina ei toonud. Tüdrukud ütlesid, et varsti toimub kultuurimajas halloo viina kostüümipidu, neil on selle tarvis riideid vaja ja üldse on praegu väga kiire ja ärgu ma väga pabistagu, kui nad kella kümneks õhtul kodus ei ole. Mis kuradi halloo viin? Jooma lähevad ve? Nojah, ma juba rääkisin, et noored on hukka läinud. Algul mõtlesin, et kütan pliksidel kere kuumaks. Mis kuradi joomine see päise päeva ajal olgu? Ise on vaevu passiealiseks saanud, aga juba aelevad mingite lödipükstest tattninadega ringi, kes nende ees uhkeldavad oma vanemate Soomest ja Saksast toodud autoromudega ja tüdrukutel pea segi ajavad. Sellised ribamokad pole isegi nõukogude armees teeninud ja meheks saanud, aga juba vahivad naisi ning autod on ka teistel perse all. Korraga aga süttis mul peas Pavlovi lambikene. Halloo! Halloo, viin! Missugune normaalne inimene tahaks maha magada sellist toredat pidu, kus tervitatakse viina? Pavlov oli muide see kuulus vene nõukogude teadlane, kes ühendas koerad vooluvõrku ja pani neil lambid põlema, kui ta neile viina või defitsiitset suitsuvorsti näitas. Katsetasin seda ühe korra Šarikuga. Šarik jõi viina ära nagu tõeline mees kunagi, röhatas, hammustas suitsuvorsti peale, aga lamp ikkagi põlema ei läinud. Vähemalt hoidsin elektriarves kokku. Inspiratsiooni sai Pavlov oma katseteks ei kelleltki muult, kui kuulsalt akadeemik Starohujevilt, meie kapteni Vana Tyra vaarisalt. Tsaariajal tehti katseid inimeste, mitte koerte peal ja vana Starohujev, uurides tingitud ja tingimatute reflekside omandamisega seonduvaid teemasid, ohverdas teaduse altarile oma maksa. Ta katsetas tingitud reflekside omandamist viina, hapukurkide ja seentega iseenese peal ja lõpuks see suur huvi teaduse vastu ta hauda ajaski, sest pärisorjuslikul tsaari-Venemaal ei antud veel tervistkahjustava töö eest tasuta piima.

Peole päris üksi ma minna ka ei tahtnud ja mõtlesin, keda kaasa kutsuda. Anfissat peole kutsuda tundus ohtlik, kuid õnneks oli ta Krimmi poolsaarele ema ehk minu ämma juurde külla sõitnud ja selles osas valitses korteris leebe pärituul. Helistasin oma vanale sõjakaaslasele nõukogude armeest ja sõjalaevastikust, mitšman Volkovile, kes tundis hästi mitmeid võõrkeeli ja küsisin üle, mis seal halloo viina peol tehakse? Mitšman seletaski lahkesti, et seda hääldatakse üldse ameerika moodi hellõu, mis tähendab kapitalistide keeles “Tere!” Sellest mulle piisas ja katkestasin teda poole lause pealt, sest mis on viin, tean ma ju isegi väga hästi, olgu siis teie, meie või kapitalistide keeles. Mitšman Volkov teadis muide peast, kuidas on suitsud, viin ja õlu kõikides endiste liiduvabariikide keeltes, sest iial ei tea, millises olukorras võib võõrkeeli vaja minna. Ükskord, kui me käisime Musta mere laevastiku kultuuripäevade raames Dušanbes ja andsime kohalikul bazaaril seitsmeteistkümnele Tadžiki NSV miilitsale poksisimultaani, siis tervitas mitšman neid kohalikus dialektis nii soravalt, et nood karjas nokauteerusid, alla andsid ja armu palusid. Selline fantastiline polüglott on meie mitšman, kes õpetas meid laevastikus rahvastevahelises suhtlemise keeles kolme sõna abil kommunikeeruma! Näitasin neile veel demonstratsioonesinemise korras mõningaid Anfissalt õpitud sambovõtteid, mille järel läksid miilitsad lendu nagu varblased tuules ja kadusid.

Niisiis, tere viin ehk teemapidu, nagu tänapäeval peenelt öeldakse! Kuigi mitšman Volkovi teada oli see mingi imelik ameerika komme, oli see ka korralikule nõukogude inimesele igati arusaadav ja kiiduväärt üritus, mis vajas tähistamist küll. Otsisin välja vanade sõprade telefoninumbrid üle terve endise Nõukogude Liidu ja hakkasin neid läbi helistama, et neid halloo viina peole meelitada. Nii oligi, et helistasin ja tervitasin neid rõõmsasti: „Aljoo, u nas prazdnik zdrastvui vodka!“ Suurem osa neist olid kohe nõus peole tulema, välja arvatud lõunavabariikidest pärit motorist Abezjanov, kes oli vahepeal Kaug-Põhja elama sattunud ja tegeles seal arbuuside ekspordiga lõunavabariikidest. Ta, kuramus, kuulus nüüd uusrikaste klanni, võttis endast kolm pead pikema pesumodelli naiseks, vahetas päevinäinud Lada tuliuue Lexuse vastu ja käis nüüd prill nina peal ning mapp kaenla all ringi. Pidas end soliidseks ärimeheks ja ei tahtnud mingisugusest hellõuviinatamisest kuuldagi! Arbuuside müük edenes nüüd nii suure hooga, et tema olla nii peen musjöö, et joob ainult prantsuse konjakit, mida äripartnerid talle tänutäheks toovad. Õige meremees ei anna kunagi alla! Mul kulus tema pehmeks rääkimiseks kaks kõnekaarti, aga kui ma viimases hädas lubasin Olimpiada peole kutsuda, jäi värske abielumees Abezjanov kohe nõusse, sest Olimpiada oli tema suur armastus mereväe ajast, kuigi see oli talle tavaliselt õnnetust armastusest tingitud südamevalu ja Olimpiada vasakhaagist tingitud ninaverejooksu kaasa toonud.

Paljud teenistuskaaslased jäid siiski tulemata, sest vahepeal oli minu elukoht piiride korrigeerimise tagajärjel kapitalistide poolele sattunud ja paljude seltsimeeste jaoks ei olnud tulek enam nii lihtne kui varem, kui istusid suvalises jaamas rongi ja sõitsid mööda suurt kodumaad mõnusasti kohale. Nüüd nad pidid kõigepealt viisat küsima nagu tahaksid Saaremaale sõita! Isegi vanemabi Puškin oli käega löönud ja kurtis kehva tervist, aga tuumik oli sellegipoolest kohal. Kui sõbrad, mitšman Volkov, motorist Abezjanov, teine motorist Agdam Pohmelidze Gruusia vennasvabariigist, kaks leedukat ja kasahh lõpuks meie hruštšovka ees kokku said, siis selgus, et mitte keegi meist ei olnud ennast kostümeerinud vastavalt hellõu viina peo nõuetele, et kole välja näha. Seda, et hellõu viina peol peaks kuidagi teistmoodi kole olema kui muidu, oli mulle trepikojas seletanud naabrimutt Loreida Loo, abiellunud Reha, kui tema tähelepanu äratanud Liisi ja Laena kilekottide sisu jutuks tuli. Mina ise poleks sellise asja pealegi tulnud, et juua tuleb mingis teatrikostüümis, sest tavaliselt juuakse end lõpuks ikka maika ja trussikute väele, kuna joomise ajal hakkab harilikult palav, nii et tuleb isegi talvel külmaga rõdu uks lahti teha. Anfissa jutu järgi tean, et olen juba loomupäraselt üsna kole, aga miks peaksin nüüd ekstra ennast veel üles lööma, kostümeerima ja meikima? Enamik seltskonnast oli igati ontlikes riietes. Mitšman Volkov oli isegi ülikonnas kohale tulnud, sest meremehe univorm oli ajapikku keskelt kitsaks jäänud, seda ilmselt rohkest pesemisest. Abezjanov oli end muidugi eriti uhkesti üles löönud, kutšid ja armaanid ja mis kõik veel nimedega uhked ürbid selga ajanud ning tema kaela kaunistas eriliselt jäme kuldkett.

Ostsime hakatuseks poest mitu hellõu viina ja hakkasime köögis õhtuse peo soojendusega pihta. Iga joodud hellõu viinaga meie laevukese kiirus kasvas ja peale kolmandat pudelit läksime maja ette suitsu tegema ja värsket õhku hingama. Maja ees trepil istus Olimpiada kass Muska, kellele Abezjanov härdusehoos millegipärast oma kalli Šveitsi päritolu Rolexi käekella kaela riputas. Olimpiada ise oli pärast seda, kui informeerisin teda kalli kaasvõitleja Abezjanovi saabumisest, asjad pakkinud ja hommikuse bussiga pealinna šoppama sõitnud nagu infoagentuur Naised Saunas Rääkisid ehk kõiketeadev Loreida teatas. Nojah, ilmselt tahtis ta kauget külalist väärikalt vastu võtta ja end hellõu viina tarvis üles lüüa, kuigi ette oli nähtud, et riided peavad koledad olema. Kass marssis maja ees edasi-tagasi, tähtis nägu ees, saba uljalt püsti ja kuldkell kaelas, mis tegi meile kõigile kõvasti nalja. Siis tuli aga Šarik, kellel olid Muskaga omamoodi ja keerulised suhted, viinalõhna peale kuudist välja, mille peale kass ehmatas, kaapis jooksuga minema ja ronis kõrgele puu otsa. Abezjanov muutus selle peale millegipärast kurjaks ja uuris, kas meil majapidamises mootorsaagi on, et saaks puu maha võtta, sest tema tahtis oma kuldset Rolexit tagasi saada. Temal oli plaatinast ja kullast sihverplaadiga originaalajanäitaja, mitte mingi vuffelkoopia, sest peale edukat arbuusiäri ta enam mingite nõukaaegsete Zarjade või odavate plastmassist Casio kelladega ei tegelenud. Teistel oli Abezjanovi materialismist, kellast, mahasaagimist ootavast puust ja puu otsa põgenenud kassist sügavalt pohhui. Hirmsasti ajas janutama ja viinavarud vajasid täiendamist. Üldsuse survel liikusime edasi poe suunas.

Poe ees tegi kamp parkunud näonahaga ja suurte tammiste rusikate töötuid kaevureid aega parajaks. Võib-olla polnudki nad kaevurid, vaid tavalised kaagid, aga peale mitut hellõu viina nägid nad kangesti sedamoodi välja. Meid märgates astusid nad ligi ja küsisid keigarliku välimusega Abezjanovilt: “Peremees, anna suitsu!”. Abezjanov, kes oli nüüd väga tähtis mees ja joodud jookide ning halvasti lõppenud kellaloo mõjul minetanud elementaarse ohutunde, saatis kaevurid kuraasika otsekohesusega momentaalselt nahhui. Iga mõtlev inimene teab, et kui tundmatud isikud tulevad õhtusel ajal suitsu küsima, siis on sul lahinguolukorras kaks taktikalist lahendust, kas annad jalgadele valu või tõmbad küsijale esimesena mööda lonti. Parim kaitse on rünnak, nagu ütles Spartakus, kui ta kolmesaja spartaklasega Termopüülide lahingus Dünamo vastu võitles. Selline Abezjanovi poolne diplomaatiline fopaa tingis suhete järsu jahenemise. Kaevurid, kui nad ikkagi kaevurid olid, muutusid väga vihaseks, kuulutasid , et oleme tunginud nende territoriaalvetesse ja lasid kohe rusikad käiku. Suure sõja käigus löödi Abezjanovil silm siniseks. Ta ise lõi küll tervelt kaks silma siniseks vastu, aga jõud olid liiga ebavõrdsed ning pidime vastu võtma strateegilise otsuse poe eest taganeda nagu Kutuzov oli sunnitud 1812. aasta isamaasõja käigus Moskva maha jätma. Abezjanov jäi ilma veel kahest kullatud esihambast ja rüseluses hammustati tal ära tükk kõrvalestast, mille tõttu veri hakkas voolama ja rikkus ära tema peene Armani ülikonna ja helebeeži meriinovillase Gucci sviitri. Volkovi ülikonnal rebiti üks varrukas küljest ja vastastikku vahetatud arvamuste paljususes sai kannatada mitšmani nina, nii et sealt valgunud veri värvis tema valge triiksärgi veripunaseks. Mulle tehti aga kiirabis neli põseõmblust ning pea pandi sidemesse, sest juustepiirile oli vastu äärekivi kukkumisest tekkinud päris korralik marrastus.

Tõelised mehed ei alistu, eriti veel sellised, kes on nõukogude armees läbi käinud tulest, veest, punase piduriõli voolikust ja vasktorudest. Peale traumapunkti läksime otsejoones poodi, mille eest kaagid olid leebet tõmmanud ja sealt kohe peale varude täiendamist edasi kultuurimajja, kus hellõu viina pidu oli vahepeal käima läinud. Uksel seisev turvamees vaatas meie räsitud välimust ja tõstis tunnustavalt püsti parema pöidla! Tõelise ohvitseri tunneb alati ära. Kohe näha, et kunagine kaasvõitleja nõukogude armeest. Läksime sisse. Klubis käis parasjagu parimate kostüümide valimine. Üks litsaka välimusega neiu, kellele oleks jalgade järgi võinud pakkuda kakskümmend aastat, aga näo järgi julgelt sada aastat juurde, tiris meid ukselt otse lavale. Rahvas klubis kiljus vaimustusest, kui see mikrofoniga varustatud väikese nõia eakaaslane nimetas meid mädanevateks zombideks, tutvustas publikule meie suurepäraseid lahinguhaavu ning kiitis grimeerija, stilisti ja rekvisiitori tööd. Neiu toonitas, et kõik see meikapp näeb välja äge, väga ehe ja “nagu päris”. No aga oligi ju päris, sest peale kaevuritest stilistide käest pääsemist võis meid vabalt võrrelda õudusfilmist välja karanud marduste või Kariibi mere piraatidega, lõustad lömmi löödud ja riided verd täis! Igatahes kuulutati meid rahva huilgava kisa saatel peo parimate kostüümide preemia vääriliseks meeskondlikus arvestuses. Liisi ja Laena sosistasid oma kuttidele uhkelt kõrva: “Näed, see on meie isa, tõeline mees, aga mis sina oled? Pole veel armeeski teeninud!”

Publiku menu oli mulle alati meeldinud, kuigi publikule naeratamisega oli natuke raske, sest põseõmblused segasid ja paar hammast oli õhtu jooksul kaduma läinud. Viskasin nende rõõmuks ühe hundiratta ja tegime poistega rahvale tänutäheks marulise meremeeste kükktantsu. Hellõu viin lõi meil silma särama ja hakkas kergesti pähe, võitluses saadud haavad ununesid, nii et pidu meie depressiivse väikelinna kultuurimajas jätkus hommikuni. Rampväsinutena jõudsime tagasi minu ja Anfissa korterisse alles koidikul ning hakkasime kohe pead parandama. Mis sai aga Olimpiada kassi kaela jäänud kuldsest Rolexist? Linnast tagasi jõudnud Olimpiada leidis Muska kaelast kalli kella ja hakkas kõiki kohalikke küsitlema, kuidas kass endale kella sai. Loreidalt sai ta teada, et imeväel tema majapidamisse ilmunud rikkuse taga on kuulus lõunamaine ärimees Abezjanov. Olimpiada pidas kassi toodud kella abieluettepanekuks ja viis läbi väärtuste ümberhindamise. Varem pidas ta Abezjanovit mõttetuks meheks ja tühja tuule tallajaks. Nüüd oli ta kosjade vastuvõtmisega kohe päri, sest aegade algusest saati on varakad mehed naiste südametele suutnud muljet avaldada. Ta murdis meie korteriukse toorelt maha, kuna keegi tema helistamise peale ei avanud, võttis köögipõrandalt väsinud olekus Abezjanovi õlale ja tassis mehikese oma koopasse nagu seda kõik tõelised naised ehk amatsoonid tegid juba kümme tuhat aastat tagasi, kui mõni mees neile tõeliselt meeldis. Ma ei tea, mida ütlevad Abezjanovi kodukoha perekonnaseadus ja tema pesumodellist abikaasa, aga niimoodi sai Abezjanovist hellõu viina peoga seoses ebaametlikult mitmenaisepidaja, olgu prokuratuur talle armuline! Niisiis juhtuski, et käisime hellõu viina peol, mida on õpitud hindama nüüd ka meil. Kuigi see olla üks väga vana ja võõras ameerika kauboide komme, on pool sellest siiski nimetatud ühe meie koduse armsaks saanud joogi järgi.

Delfiin Maša õiend vastuseks Ivari meenutustele olümpiamängude korraldamisest Mustal merel 1984. aastal

@jolli&ckrabat
Täna hommikul oli toimetuse akvaariumisse laekunud üks kiri. See ei olnud mitte tavaline kiri, vaid oli saadetud pudelpostiga otse Atlandi ookeani vastaskaldalt, Miami rannavetelt! Kaunis haiverega valgele beluuganahale kirjutatud dokument oli hoolikalt hülgerasvaga tihendatud Jack Danielsi viskipudelisse suletud. Tuli välja, et kirja oli saatnud meile Ivari vana teenistuskaaslane Musta mere laevastiku päevilt, delfiin Maša. Peale pikaaegset teenistus Musta mere laevastikus Nõukogude Liidu, Ukraina ja Venemaa lipu all, on hoovused teda tänaseks kandnud päikesepaistelise Miami rannavetesse Florida lähistel, aga kuidas Maša teisele poole ookeani jõudis, on juba omaette seiklus tema pikaajalises meremeheelus, millest ta kirjutab oma kirja lõpuosas. Tuli välja, et delfiin Maša on käesoleva blogi innukas lugeja ning eelmisel aastal külastas ta Läänemeres ringi ujudes ka vanu teenistuskaaslasi Ivarit ja Anfissat, nagu uudistestki läbi jooksis. Meile saatis ta kirja aga sellepärast, et ta ei ole nõus mõnede Ivari avaldatud seisukohtadega ning tahab mõningaid aspekte täpsustada või lausa ümber lükata. Õiendile lisatud kaaskirjas põhjendas ta oma pöördumist sellega, et inimene teadvat mereelust sama palju nagu heeringas jalgrattast. Käesolevaga avaldab toimetus Maša kirja muutmata kujul.

***
Moens, sägad! Minu nimi on Maša ja ma olen delfiin. Selle nime all võeti mind teenistusse Musta mere laevastikus ja kirjutati välja sõjalaevastiku madruse pajuk. Delfiinide seas tuntakse mind hoopis teise nimega, aga seda ei suudaks te järgi hääldada ning see kõlaks teie kõrvadele nagu inimhelilooja Bachi kuuenda sümfoonia partituur, mida orkester esitab basseinis vee all. Delfiiniks tahtsin ma saada juba varases lapsepõlves. Tõsi, minu päritolu arvestades ei olnudki eriti teisi valikuid, sest kui juba sinu vanaema oli delfiin, ema oli delfiin, siis ega pärl karbist kaugele ei kuku – paratamatult sai ka minust delfiin ja see oli juba privileeg, sest meil meres on nii, et isegi viimane kui kalmaar või raipojuke unistab delfiiniks saamisest, kuigi mitte kunagi pole ükski kalmaar ega rai oma unistust täita suutnud ega delfiiniks saanud nagu pole mitte kunagi ühtegi kalmaari ega raid võetud teenistusse Nõukogude Liidu sõjalaevastikus. Paremal juhul saabub nende karjääri tipphetk laevastiku lipulaeva kalasupi potis! Selles, kuidas delfiiniparv kuuvalgel mööda laineharju lendab, nagu teie inimesed ütlete, on midagi poeetilist ja ligitõmbavat. Poeesiat meil sellisel kujul küll ei ole, sest delfiinid ei luuleta. Meie hoopis laulame! Aga meie laul ei ole nagu teil, vaid hoopis eriline ja teie selle ilu ei mõista, sest teie intelligentsustase on palju madalam ja te pole veel nii kaugele arenenud. Siin ma korrigeerin kohe ühe Ivari väite, kes võrdles evolutsiooni Darwini teooriaga, aga Darwin eksis – evolutsioon ei ole mitte selles, et ahv areneb inimeseks, vaid hoopis see, kui inimene areneb delfiiniks.

Peale Bachi sümfooniate meeldib mulle inimeste muusikast veel Koit Toome, siis kui ta laulab laulu „Mere lapsed“. Tõelise delfiini tunneb teine delfiin kohe ära! Kui ma möödunud aastal Läänemeres ringi ujusin, siis ühe kruiisilaeva kõrval kroolides jäin kuulama, kuidas ta seda laulu esitas. See oli täitsa sama keele moodi, mida Ivar räägib ja ma sain kõikidest sõnadest aru. Nõukogude sõjalaevastikus õpetati meile rahvastevahelise suhtlemise keelt, et me sõjaväelistest käsklustest aru saaksime, sest ohvitserid ju delfiinide keelt ei osanud. Eesti keele õppisin ma ära, kui kunagi Ivarile pudeli Solntsedari võlgu jäin. Ükskord ajas hirmsasti janutama, selline kõva veiniisu oli peal, aga raha ei olnud, sest delfiinidele palka ei makstud ja katsu sa ilma rahata poest veini kätte saada, panevad karistuseks basseini kinni. Meie komandör ütles alati, et laevastikus teenimine on auasi ja selle eest pole viisakas raha küsida. Ivar oli nõus mulle kapten Starohujevi varudest pudeli veini va… muretsema, aga vastutasuks leppisime kokku, et mina omakorda õpin eesti keele ära, et temaga emakeeles juttu ajada saaks, sest teenistuses pole ühtegi teist eesti poissi ja ilma praktikata hakkab keel juba ära ununema. Nii ma õppisingi eesti keele ühe nädalaga ära, sest meie, delfiinid, oleme palju targemad kui inimesed, meil on palju suurem aju ja sinna ikka mahub igasuguseid teadmisi palju rohkem sisse. Ivar näiteks kurdabki, et tema mälumaht sai laevastikus teenides täis ja uusi teadmisi enam pähe ei mahu, tao või kuvaldaga. Minul on kõik merekaardid peas, ükskord vanemtüürimees Puškin näitas mulle laevastiku mereatlast, kus olid kõik ookeanid ja mered sees ja mulle jäid nad kõik kohe meelde! Kui ma hiljuti Sevastoopolist Miami suunas kursi võtsin, polnud minu jaoks eriline kunst õigesse randa jõuda. Seda kutsute teie absoluutseks mäluks, aga delfiinidele on see tavaline argipäev, sest meil on selline ajuehitus, mis kõik teadmised talletab. Meie vajame selliseid oskusi kajalokatsioonil, kui räimeparvesid taga ajame. Teil inimestel on selleks igasugused radarid ja GPS-id ja muud vidinad välja mõeldud, et omal ajusid vaja ei oleks. Meie aga peame kõik ise meeles pidama, iga viimast kui viidikat nägupidi ära tundma ja kõiki meresid mäletama, et parves ära ei eksiks. Sellepärast jäävad meile ka kõik võõrkeeled hästi meelde. Ma tahaks muidugi näha, kuidas Ivar vastutasuks delfiinikeele ära õpib! Viskan selle peale kohe kuus saltot, või nagu teie ütlete, naeran laginal! Ta pole võimeline isegi lihtlabasest heeringakeelest aru saama, seletas mulle siin, et kalad on tummad ja ainult maigutavad suud nagu mitšman Volkov peale palgapäeva.

Ükskord käis Krimmis meie väeosas külas ihtüoloog, kes uuris mereelukate elu. Teate ka, kui solvav see võib olla, kui sind pidevalt kalaks peetakse ja kalateadlane sind uurima saadetakse? Tahtsin talle kohe loivaga üle küüru anda selle eest, et ta meid koos kaladega samasse patta pani nagu kalmaari või rai laevastiku lipulaeva kalasuppi. Loopis see kalateadlane siis viidikaid vette, et me pinnale tuleksime, lülitas magnetofoni sisse ja nõudis, et hakkaksime rääkima! Ma ütlesin talle suhteliselt lahtise tekstiga puhtas heeringakeeles, mis ma temast peale sellist isiklikku solvamist arvan ja saatsin ta kolm korda järjest Mariaani sügavikku! Mitte et ma laevastikus rahvastevahelise suhtlemise keeles poleks ropendamist ära õppinud, aga no ta tahtis ju kalahääli kuulda! Delfiinikeeles ropendada ei ole võimalik, sest meie keeles ei olegi roppe sõnu, meie keel on poeetilise ülesehitusega, kasutame alliteratsiooni ja assonantsi, isegi süntaks ei võimalda meil rumalasti rääkida. Kui aga mõni latimeeria tuju pahaks ajab, siis läheme kohe heeringakeelele üle. Heeringakeel võimaldab ikka igasuguseid asju öelda, isegi teie Puškin punastaks, kui ta heeringakeelsest sõimust aru saaks. Ma mõtlen see kuulus nõukogude luuletaja Puškin. Vanemabi Puškin ei punastanud kunagi, sest tema nägu oli juba alkoholi liigtarvitamisest niigi pidevalt punane nagu riigilipp. Kalateadlane aga naeratas üle terve lolli lõusta ühest lõpusest teiseni ja palus mul kolm korda korrata, mida ma suurima rõõmuga ka tegin. See plankton läks selle lindiga oma instituuti kalade lingvistikaalast doktoritööd kirjutama. Ma ei tea, mis ta sinna kokku kirjutas, kui saate teada, siis öelge mulle ka. Midagi ilusat seal igatahes olla ei saanud, sest peale minu sõnavõttu kadusid Mustast merest heeringad kolmeks aastaks ära, olid nii ehmatanud selle peale!

Meie teadusega ei tegele, sest meie delfiinid teame niigi kõike! Teid muidugi huvitaks, et miks me ikkagi veel, kuigi oleme nii targad, meres elame? Kas poleks parem elada kolmetoalises kõigi mugavustega korteris maismaal suures linnas nagu see inimestele meeldib? Teate, delfiinidel levib selline kõnekäänd – loll nagu inimene! Ega me lollid ei ole, siis peaksime me ju hakkama lahendama väga paljusid erinevaid logistilisi, keskkonnaalaseid, tööhõivega seonduvaid ja sotsiaalpoliitilisi probleeme. Mäletame veel küll seda tüüpi, kellel miljon aastat tagasi merest kõrini sai, endale jalad alla kasvatas ning kaldale ronis. Ja mis ta sellest siis võitis? Mitte midagi! Kuuldavasti töötab trammipargis öövahina ja käib palgalisaks pudeleid korjamas. Praegu ei tunneks teda ilmselt äragi ja oleme nüüd ausad, ükski tõeline delfiin ei tahagi sellist koduvee reeturit ka tunda. Arvate, et räägin seda puhtast kadedusest? Et ma ise pole kunagi maareisil käinud ja nüüd õelutsen? Tegelikult oleme meremeestega maarottide juures käinud küll ja küll, nii et vähe pole. Tõsi, ega me sadamakõrtsidest palju kaugemale sisemaale pole saanud, sest magedaid jõgesid pidi me ujuda ei taha, magevesi läheb silma ja maismaal kõndimine paneb jällegi saba valutama, aga mingi kogemus seegi. Nagu ma ka eelnevalt ütlesin, maareisil tekivad kohe igasugused logistilised ja sotsiaalmajanduslikud probleemid. Mitte et ma nõrk oleksin, kaugel sellest, aga lihtsalt ei huvita! Ütlen ausalt, et kui laevastik oleks meid korralikult viina ja paberossidega varustanud, ei tõstaks uimeotsagi maale, aga laevastikus panid nad meid kaladieedile. Kalendris oli meil kogu aeg ainult üks päev – neljapäev! Ei mingeid siniseid esmaspäevi nagu inimeste väeosades! Aga isegi teie, inimesed teate, et kui pidevalt konservkala süüa, siis lõpuks tahaks vahelduseks ka midagi muud, kasvõi hapukapsaid sealiha ja kartulitega nagu mulle Ivari pool Eestis pakuti.

Pealegi, ega see peale meeleolukat kõrtsipäeva joogikünas ärkamine ja teise päeva maahaigus ka just kergete killast ei ole. Süda läigib ja ajab oksele, pea valutab ja isegi heeringas ei lähe enam suust sisse. Ma näen ju küll, mida te sinna maale olete oma nõrga aruga ehitanud: igasuguseid tammisid ja tõkkeid oma veehoidlate jaoks, et elektrit teha. Meie meres elektrit üldse ei kasutagi, sest milleks meile, delfiinidele, elekter? Elektrit kasutavad ainult mingid jube tumeda taustaga süvameresägad kuskil Mariaani süviku põhjas Vaikses ookeanis, aga sellistest ei taha meie, korralikud mereelanikud, midagi teada. Tean ainult paari elektriangerjat, aga need on üldse jõle libedad tüübid, saaksid ainult särada ja oma libedat juttu mulistada, et korralik tüdruk ära rääkida. Viisakas delfiinipreili sellistega ei suhtle! Aga teie, inimesed, olete elektrist ju lausa sõltuvuses nagu ka naftast, kivisöest, terasest, viinast, tubakast ja rahast ning muust te ei mõtlegi! Siis veel filtreerite omale joogivett, aga siinkohal pean heeringakeelele üle minema, sest oma rooja saadate te kõik meile filtreerimata kujul. Sööge, kalad, jooge, kalad! Keskkonnaalased teadmised on teil alles lapsekingades. Meie, nagu te oma blogis ka mainisite, tarvitame tõesti alkoholi, aga seda ainult tööajal ja teenistuskohustusi täites. Vabal ajal joome me ainult puhast vett, sööme heeringat ja ujume jala. Miks ainult teenistuse ajal, küsite? Teenistus nõukogude sõjalaevastikus ei olnud mingi meelakkumine! Kui inimesed maandavad alkoholiga pingeid, siis meie parandame sellega vaimset sooritusvõimet, sest meie suurtel ajudel on oht üle kuumeneda ja teadupärast sisaldavad jahutusvedelikud ka teatava protsendi alkoholi.

Ja nüüd, mida ma teie blogist loen: delfiin Maša käis mööda laeva ja otsis paberosse? No kuulge! Tehke endale kõigepealt selgeks, millepärast üks delfiin üldse suitsetab ja siis tulge alles rääkima! Ma ei hakka teile pikalt seletama, nagunii te aru ei saaks, aga meie puhul on tegu spirituaalsusega kõrgematel vibratsioonitasanditel, sest nii saame oma tšakrad läbi puhuda. Ja kui tšakrad on puhtad, siis saame laulda ning mediteerida ja tegeleda vaimse täiustumisega. Ivar rääkis mulle, et temal muuseas on ka samamoodi: peale kahte rasket järjestikust sünnipäevapidu jahutas ta oma aju alkoholiga, tegi hoolega suitsu peale ja uskuge või mitte, hakkas öösel kell kolm rääkima puhtas delfiinikeeles! Piiksus ja vilistas täiesti arvestatavas Musta mere aktsendiga delfiinidialektis, aru ei saanud ma tast mitte midagi, aga pika peo puhul on see isegi samakeelsete inimeste vahel nii, saati siis veel inimese ja delfiini vahelises vestluses kell kolm öösel. Teate ju küll seda olukorda – sina oled joogine, sõber on joogine. Üks räägib, teine räägib. Olete kaelakuti, aru ei saa, mida teine räägib, aga tuju on ülev. Selline näeb välja tõeline relvavendlus, sest igasuguse suvalise tüübiga luurele juba ei läheks! Hommikul Ivar muidugi enam midagi ei mäletanud, aga minult sai ta sellegipoolest preemiapunkti. On küll loll nagu inimene, aga vähemalt arenguvõimeline! Ja mis te seal blogis veel seletasite, et meie delfiinid olla kellelegi madrusele sadamas peksa andnud? Hullemat laimu pole minu delfiinisilmad veel näinud! Aegajalt esines laevastiku ajateenijatega tõesti erimeelsusi, aga nende lahendamiseks jäävad meie loivad lühikeseks. Kas me näeme teie arust välja nagu mingisugused tänavakaklejad? Kui delfiin tahab teisele delfiinile koha kätte näidata, siis ei tee ta seda rusikatega, nagu lollid inimeste külapeol, vaid hakkavad võidu sabalupsu lööma. Kes lööb tugevama sabalupsu, saabki kõik emased delfiinid endale! „The winner takes it all“, nagu meil Ameerikas öeldakse või nagu laulab Rootsi kalakonservide tootja ABBA. Nad teevad muuseas suurepärast tuunipastat! Minu tulevane abikaasa lõi mind kosides nii võimsa sabalupsu, et oleks peaaegu Ivari laeva põhja ajanud! Meremehed hakkasid juba päästepaatidesse ronima, et oma nahka päästa, sest arvasid, et vaenlase torpeedo on laeva tabanud. Oh, olid alles ajad! Aga olime ju siis noored ja ulakad…

Pidin teile rääkima veel, kuidas ma Miamisse sattusin ja selleks pean ma minema aega täna kakskümmend viis aastat tagasi, kui Nõukogude Liit sai otsa ja ühes temaga ka nõukogude sõjalaevastik. Mina oma teenistuskaaslastega jäin Ukraina alla, aga ukrainlased ei osanud meiega suurt midagi peale hakata ning kuigi me olime noored täies elujõus delfiinid, koheldi meid nagu mingeid sõjaväepensionäre ning meie teeneid ei vajatud enam. Niimoodi jäeti terve kari väljaõppinud spetsialiste ula peale. Ja nii see allakäik hakkas – kes hakkas depressioonist jooma, kes laskis ennast võrku püüda ja läks delfinaariumisse halvasti tasustatud tööle inimeste lõbustamiseks lolle pallitrikke tegema, mõned meie delfiinid emigreerusid koguni Iraani ja astusid islami usku. Minu armas abikaasa delfiin Miša laskis end samuti ära rääkida, sest ta oli kuulnud, et seal võib igaüks koguni neli naisdelfiini endale kaasaks kosida. Teised meie poisid aga, nagu juba ütlesin, hakkasid jooma või sattusid kuritegelikule teele, sest me olime saanud hea väljaõppe, mida kriminaalsed autoriteedid oskasid hinnata. Meie üksuse ülesandeks oli mereväe uppunud varustuse otsimine ja vaenlase sukeldujate tuvastamine. Aga kindlasti ei olnud kõik kadunud varustus mitte ära uppunud, vaid midagi olid ülemused ka koju viinud ja seda meie leida ei suutnud. Seetõttu jäi kadunud asjade leidmise statistiline näitaja üsnagi madalaks. Nõukogude sõjalaevastikus koolitati meid otsima veel meremiine ja teisi objekte, sest meie looduslik sonar suudab eristada inimkätega loodud ja naturaalseid objekte, aga selle jaoks ukrainlastel raha enam ei jätkunud. Alles mõned aastad tagasi võtsid ukrainlased meid uuesti teenistusse ja hakkasid jälle treenima. Siis aga vahetus Krimmis võim, rohelised mehikesed piirasid meie baasi sisse ja seadsid meid valiku ette, et kas anname alla või läheme nende poole üle. Meie andsime muidugi alla, sest keda huvitaks väliköögis boršisupiks ülendamine ja läksime venelaste poole üle, sest jutud liikusid, et Venemaa sõjalaevastikus on palju parem elu ja seal jagatakse delfiinidele isegi viina ja paberosse, aga elu tõi hoopis uued väljakutsed. Sevastoopolis andis kontserti minu vana sõber Steven Seagal, kes on loomulikult minu lemmiknäitleja Jean-Claude van Damme ja Sylvester Stallone kõrval. Steveni isa oli merikajakas ja ema oli kuulsa Tšingis-khaani järeltulija, seepärast saime temaga kajakate keeles suhelda. Peale kontserti läksime õlut jooma ja Steven ütles, et Maša, kaua sa siin konutad, lähed niiviisi rasva. Tule parem Ameerikasse, neil on samuti delfiinide üksus loodud ja sinu kogemused kuluvad seal ära.

Võtsingi teekonna üle ookeani üle ette ja käisin ka Vaikse ookeani ääres nende ameeriklaste nõndanimetatud keskuses ära, aga vanale merekarule, kes on teeninud kõrvuti selliste mereväe korüfeedega nagu kapten Starohujev, vanemabi Puškin või mitšman Volkov, jättis see keskus väga nõrga mulje. Mulle demonstreeriti hüljest nimega Gunnar, vist isa poolt rootslane, sest miks tal selline nimi on, kes oskas kruvikeerajat kasutada! See võtab jälle vanduma ning pean heeringakeelele üle minema. Nimi ütleb ka juba midagi, sest meil Musta mere laevastikus teenis kunagi aega ka üks Gunnar. Teised salaagad said noorteajal tavaliselt seitse korda nädalas peksa, aga Gunnarile anti igaks juhus kaheksa korda, võite ise järeldusi teha. Kui kapten Starohujevil mootorpaadiga midagi juhtus, siis arvake ära, kelle poole ta pöördus? Loomulikult minu, delfiin Maša, mitte ajateenija Gunnari poole. Pudeli viina ning kahe paki paberosside peale saime alati kaubale. Meid, nõukogude delfiine, ei õpetatud mitte ainult kruvikeerajaga ümber käima, vaid ka elektridrelli, mutrivõtme, tungraua ja kuvaldaga. Nende ameerika delfiinidega polnud aga võimalik isegi koos napsi võtta, sest kujutad sa ette, nemad olla täiskarsklased! Ühele korralikule delfiinile mõjub aga karsklane samas akvatooriumis nagu inimestele praktiseeriv taimetoitlane cowboyde barbecue grilliõhtul, sa tunned, et midagi on ikka väga valesti! Kadusin sealt läänerannikult nii kiiresti kui võimalik. Pidin siis leidma endale uut tegevust ja kohtusin ühe tüübiga, keda tundsin ajast, kui ma veel Ukraina laevastiku teenistuses olin. See tüüp, Paul, kutsusime teda siis Pašaks, oli president Janukovitši nõunik, aga selleks, et presidendile nõu anda, käis ta seda hoopiski minu käest küsimas, sest delfiinid on teadagi targemad kui inimesed. Nüüd oli Paša aga saanud Donald Trumpi valimiskampaania juhiks ja neil ei läinud hästi, sest paljud ameeriklased ei tahtnud millegipärast Donaldi poolt hääletada ning nende reitingud olid langustrendis. Ütles, et tema astub siis tagasi, kui mina tema asemel ise kampaaniajuhiks hakkan ja pudeli Jack Danielsi peale lõimegi käed. Selle pudeliga ma teile praegu kirja saadangi. See Donald tundub tõeline mees olevat, lubas korra majja lüüa ja Ameerika ümber suure müüri ehitada, sest nagu meil öeldakse, kõik hakkab pihta efektiivsest siseturukaitsest.

Lõpetuseks ütlen teile lugupeetud toimetus veel, et vaatamata räigetele faktuaalsetele möödapanekutele jätkan ma siiski teie blogi lugemist, aga palun tulevikus täpsem olla! Mul läheb sellise semantilise kirjandussodi tšakratest läbipuhumiseks tavaliselt kaks suurt Havanna sigarit päevas! Vahetan neid Fidel Castro vabaduse saarelt putku pistnud delfiinidelt Milleri õlle ja fishburgerite vastu. Neil Kuuba delfiinidel ju ei ole dollareid, et ise omale õlut osta, aga tubakaistanduses oli neil loib sees ja kui ajama panid, võtsid sigareid kaasa. Lähen nüüd rannakohvikusse viskit jooma ja tuunikala-krabi salatit sööma. Ciao, maimukesed, kabuloivakesed! Kuus saltot ja lainelups teile ujumispüksi!

Ivar nõukogude armeest meenutab: kuidas me olümpiamänge korraldasime

@jolli&ckrabat
Nendel ilusatel aegadel, kui ma veel Mustal mere laevastikus aega teenisin, kutsuti mind ühel sinisel esmaspäeval vanemabi Puškini juurde. See ei ennustanud head. Püüdsin meeleheitlikult meenutada, mida ma jälle valesti olin teinud, kas vahis magama jäänud või köögitoimkonnas liiga paksud kartulikoored koorinud. Igatahes gürokompassi tühjaks joomist ma seekord enda peale ei võta, sest nägin oma silmaga, kuidas delfiin Maša meie laevas ringi luusis ning endale peaparandust otsis. Maša teenis aega laevastiku delfiinide üksuses, aga teda võis alatasa meie laeval näha, sest delfiinid on targad loomad ja Maša teadis, et meie juurest leiab ta peaaegu alati viina ja paberosse. Laevastik oli delfiinid pannud kaladieedile ja napsi ning sigarettidega oli neil alati kitsas käes. Alguses sulistasid delfiinid meres, nagu loodusloo õpikus ette on nähtud, aga poisid pakkusid neile naljapärast kärakat ja paberosse ning see hakkas neile meeldima. Vana Darvin ise oleks pidanud seda evolutsiooniimet nägema! Mingi hetk hakkasid delfiinid juba ise tekile ronima ja suitsu ning viina küsima. Ja mitte ainult suitsu ja viina, vaid kohanesid ka muidu mereväelaste spartaliku eluviisiga väga hästi. Nii kui mõne kõhetuma madruse sadamas kätte said, siis peksid selle karistuseks armutult läbi. Sellised vinged vennad olid meie delfiinid!

Koputasin vanemabi kajuti uksele, astusin sisse ja võtsin valvel seisangu. Vanemabi istus mornilt laua taga, silmad öisest joomingust punased ja kottis ning ütles: „Ivar Juhannesovitš!“ Mul langes südamelt kohe kivi, sest niimoodi ees- ja isanime pidi ta minu poole pöörduski. Tavaliselt kasutas ta alluvate poole pöördumiseks hoopis krõbedamaid väljendeid, sest nii näeb ära, kes on ülemus ja kes on alluv. Teate küll, sõjaväes on subordinatsioonil väga oluline koht. Aga kuhu ma nüüd jäingi? Seekord kõnetas vanemabi Puškin mind lugupidavas toonis, mitte nagu tavaliselt: „Ivar Juhannesovitš, ma loodan, et te mäletate ikka, kuidas meeskond valis teid meie laeva spordiorganisaatoriks?“ See oli mul muidugi meeles, sest pidime istuma räige pohmakaga major Ivanovi poliittunnis, kus määrati meeskonna liikmeid igasugustele ühiskondlikele ametipostidele – kes määrati komsomolikomitee sekretäriks, kes vastutas ideoloogilise kasvatustöö eest ja niimoodi terve persetäis igasuguseid ametikohti oli välja jagamisel. Kui hõigati välja spordiorganisaator, siis käis Anfissa kohe minu nime välja ja nii jäigi, sest kõik olid muidugi nõus, et liisk nende peale ei langeks. Anfissa kui mitmekordne laevastiku sambomeister, tahtis sporditöö oma käpa all hoida ja ta teadis, et mina toetan teda alati.

Nüüd aga oli, nagu prantslased ütlevad, perse majas, sest vanemabi Puškin andis teada: „Ivar Juhannesovitš, lood on sellised, nagu te muidugi mäletate, kuidas neli aastat tagasi korraldas meie maa Moskvas suure üleilmse spordiürituse – olümpiamängud. Nüüd on neli aastat mööda läinud, aga olümpiamänge ei ole. Kapitalistid korraldavad oma olümpiamängud kusagil Los Andželeses, aga need pole mingid õiged olümpiamängud ja nõukogude sportlased sellistel ei osale. Meile pole tarvis, et mingi Miki Maus meile olümpiamänge korraldab! Kohtusin täna hommikul Vana T… eee … kapten Starohujeviga ja kapten andis teada, et teeme endale ise olümpiamängud, mis on palju tõelisemad olümpiamängud kui need, mida Miki Maus korraldab. Teie, Ivar Juhannesovitš, olete meile silma jäänud kui väga sportlik noormees, laeva spordiorganisaator, ja me hindame seda kõrgelt – sellepärast saate parteilise ülesande korraldada meie oma olümpiamängud. Küsimusi on? Ei ole. Täitke käsk, madrus Ivar!“ Mul ei jäänud muud üle kui raporteerisin: „Just nii, teenin Nõukogude Liitu, seltsimees kapten!“, millejärel andis vanemabi käskluse „Vabalt! Rivitult! Võite lahkuda!”, mis tähendab, et jäin oma murega üksi. Kui niimoodi ametlikult välja kutsutakse, ega siis pikka möla ei ole ja ohvitseri käsk tuleb täita. Küsimusi ei olnud, aga süda oli muret täis – kuidas mina, noor mees, saan hakkama nii tähtsa spordisündmuse korraldamisega nagu olümpiamängud? Moskva olümpiamänge mäletasin hästi, eelkõige selle järgi, et poodidesse ilmus siis igasugust defitsiitset kaupa müügile: banaane, nätsu, suhkruga kondenspiima, kakaokonserve ja isegi pepsikoolat, mida meie inimesed varem ei tundnud, aga välismaa sportlastele tuli muljet jätta. Miks pepsi, küsite? Teate, kui kokakoola oli selline vaenulik kapitalistide jook, siis pepsikoola oli meie nõukogude oma, isegi Fidel Castro ise jõi seda Havanna sigari kõrvale.

Läksin selle suure vastutusekoorma all küürus olles laeva tekile ja valasin ettenägelikult tulekustutusvahendite kappi tallele pandud pudelist endale ühe korraliku suraka. Ei mõjunud! Sellepärast valasin teise ja tüki kolmandatki, pudel sai tühjaks, aga minul hakkas mõte lõpuks jooksma. Mida on vaja spordivõistluste korraldamiseks? Olin koolis käies spordivõistlustel mitu korda osalenud ja ükskord sain rajooni noorte meistrivõistlustel kettaheites kolmanda koha, sest neljas osaleja ei suutnud ringi jääda ning ei saanudki tulemust kirja. Polnud ka ime, sest eelmisel õhtul olime temaga poiste vetsus salaja pudeli peeti naha vahele ajanud ja kaks pakki Priimat peale tõmmanud. Nüüd tal süda läikis ja sportlikku vormi polnud ollagi. Mina aga tegin oma tulemuse alati ära. Diplom peaks mul siiani kodus seina peal rippuma. Lasksin selle isegi ära raamida. Niisiis, olümpiamängud! Elementaarne, Watson, kõigepealt on meil spordi tegemiseks tarvis mida? Sportlasi! Õige! Tuleb leida staadion, spordivahendeid ja kohtunikke, kes sporditulemused ära mõõdaksid ja kõik kirja paneksid. Lõpuks on vaja veel diplomeid ja medaleid, sest autasustamine on spordivõistluste juures väga oluline. Peale kolmandat surakat mulle tundus, et kõike seda annab meil korraldada – laev oli suur ja lai, ka spordipoisse oli meil palju, küll me ka need kohtunikud leiame. Aga kas me ikka peame korraldama kõiki neid saja ja tuhande viiesaja meetri jookse, kolmikhüppeid, odaviskeid, kuulitõukeid ja vasaraheiteid, rääkimata ratsutamise takistussõidust või vibulaskmisest? Päris kõige selle jaoks ei jätkuks meil spordivahendeid ja kust kohast me näiteks hobused saame? Võibolla ainult Agdam Pohmelidze oskab meil ratsutada ja on natuke hobuse nägu, aga isegi kui selle mure saaksime lahendatud, siis katsu sa hobuseid kuidagi laeva peale saada ning neile veel võistlusrada üles panna. Tuleb jääda reaalsuse piiridesse. Sest, vaata, kui meie teeme siin päris omad nõukogude olümpiamängud, kus osalevad ainult meie inimesed, siis võiksime piirduda ka meie nõukogulike spordialadega ja loobuda lääneriikide poolt pealesurutud kapitalistlikest spordialadest.

Mõeldud, tehtud! Otsustasin piirduda meie omadele inimestele sobivate ja hästi sissetöötatud spordialadega nagu hundijooks, rusikavõitlus, joomiskabe, purjusujumine, torpeedolaskmine, podkidnoi ja muud sellised rahvalikud spordialad. Olime neid juba piisavalt harjutanud ja nii mõnigi kaasteenija oli juba omandanud olümpiamängudel osalemiseks vajaliku professionaalsuse. Anfissat silmas pidades lülitasin ka sambomaadluse võistlusprogrammi. Nüüd läks kõik juba hulga libedamalt, peagi olid meil sportlased koos, kõik valmis tööks ja kodumaa kaitseks: mina, vanemabi Puškin, teine tüürimees Zamogilnõi, mitšman Volkov, Agdam Pohmelidze, madrus Denissov, motorist Abezjanov, kokk Anfissa ja lisaks veel kaks leedukat ning kasahh. Pole välistatud, et mõnel talle südamelähedasel spordialal lööb kaasa ka kapten Starohujev ehk Vana Tyra isiklikult! Kohtunikuks hakkas meie zampolit major Ivanov ja laeva kaptjortšiku Platon Ivanõtši määrasime vastutama varustuse ja võitjate autasustamise eest. Hundijooksu ja paljude teiste spordivõistluste läbiviimise korraldamiseks tuli korralikult joogikraami varuda, et võistlused ikka kõrgeimal tasemel tehtud saaksid! Siis oli vaja veel välisvõistlejaid ning selleks palusin vennalikku abi naabruses asuvast tankipolgust. Võistluspäeva hommikul nad olidki kohal, eesotsas Anfissa kõva konkurendi Olimpiada Bogatõrinaga, kes oli küll veidi laksu all, aga kadestamisväärselt heas sportlikus vormis. Teate küll, need tankistid olid seal rohkem saapamäärde peal ja see võttis neil orienteerumise segi, kuid meie sportlastele peaks see edu sisse andma. Delfiiniüksuse sportlasi esindas loomulikult meie vana tuttav delfiin Maša, kes jälle meie laevas ringi luusis ning viina ja suitsu otsis. Kahe paki Belamorkanaliga sain ta nõusse. Delfiinid tegid eranditult filtrita suitsu, sest nagu ütles Maša, filtrid, eriti veefiltrid, on nõrkadele!

Soojenduseks alustasime hundijooksuga, selle oli meie oma mitšman Volkov, Tambovi poiss, välja mõelnud ja see ala kujutas omalaadset orienteerumisvõistlust, kus kontrollpunktides tuli igas ühes teeklaas viinaga hinge alla panna. Võitis see, kes kõik kontrollpunktid üles leidis ja lõpuks esimesena finišisse jõudis. Selle võistluse pani mitšman Volkov muidugi ülekaalukalt kinni, kuid kaks järgmist auhinnalist kohta läksid tankipolgu poistele. Mina sain stardist hästi minema ja leidsin kontrollpunktid kergesti üles, aga kuigi ma ise olin võistlusraja maha märkinud, viimast kontrollpunkti enam ei mäletanud ja jäin napilt medalist ilma. Lohutuseks õnnestus edestada vanemabi Puškinit, kes ei olnud üldse mitte papist poiss, vaid oli nooruses perspektiivikas Mongoolia hokimängija. Teda oleks äärepealt isegi Mongoolia koondisesse võetud, aga siis avastati, et ta oli hoopis Nõukogude Liidu kodanik. Nüüd, aastaid hiljem tagantjärele tark olles, oleksime võinud saapamäärde dopinguks kuulutada ja tankipolgu poisid võistlustelt kõrvaldada, aga siis ei teadnud me veel dopingust midagi ja nii jäingi ma sellel alal medalist ilma. Järgmisena siirdusime purjusujumise distantsile ja siin enam tankipolgu maarottidel šansse polnud, kuid kõva konkurent oli meile delfiin Maša, kes tavaliselt alati võitis, kui ta just väga purjus polnud. Purjusujumine erines tavalisest ujumisest sellepoolest, et ujuti Mustas meres ümber laeva ning iga võistleja pidi enne pudeli viina hinge alla panema, et tekiks ujumiseks sobilik seisund, mida kapten Starohujev isiklikult liiklusmiilitsatelt kaardimängus võidetud alkomeetriga kontrollis. Maša võitis seegi kord ülekaalukalt, kuid dopingukontrollis avastati, et ta oli seekord varastanud ja jätnud pudeli puutumata. Starohujevi alkomeeter näitas, et promillid olid nullis ning delfiini sõjakavalus ei läinud läbi. Kuldmedal läks seetõttu vanemabi Puškinile, kes edestas kahte leedukat ja kasahhi. Maša ei jäänud medalist siiski ilma, sest tavaliselt ongi nii, et kui ujumises ei vedanud, siis veab kaardimängus ja ta võitis podkidnoi turniiri motorist Abezjanovi ja Agdam Pohmelidze ees. Viimane ei osanud tegelikult küll üldse kaarte mängida, ainult kiibitseda, kuid tal vedas kohutavalt, sest tema vastased pakkusid järjekindlalt üle ja ta ei pidanud võitmiseks midagi tegema.

Järgmine võistlusala oli meil päästepaatide sõuderalli. Distantsiks kinnitas rajameister kaptjortšik Platon Ivanõtš marsruudi laevalt sadamasse ja tagasi. Selleks olid objektiivsed põhjused, sest hundijooks ja purjusujumine, aga eriti kaardimäng olid meie viinavarud lõplikult ammendanud. Jõudnud sadamasse, pidi paatkond maale hüppama, kiiruse peale 100 meetrit viinapoodi sprintima, viis kasti õlut ja kaks kasti viina kaasa ostma ja siis tagasi laevale aerutama. Selle võistluse pani minu paatkond koosseisus mina, mitšman Volkov, vanemabi Puškin, Agdam Pohmelidze ja motorist Abezjanov nagu naksti kinni, sest kui inimesel on õllejanu, on ka sportlik motivatsioon kõrge. Me edestasime pikalt Anfissa paatkonda, kuhu kuulusid veel teine tüürimees Zamogilnõi, kaks leedukat ja kasahh. Tankistide paatkond, mille roolimees oli delfiin Maša, jäi kaugele maha. Võitjana tegime veel mitu auringi kuni kaptjortšik lõpuks rahule jäi ja edasiseks võistluseks vajaminevad sporditegemise vahendid olid meie laoseisus jälle taastatud. Spordivõistluste juures on väga oluline, et sul on ka korralikud spordivahendid. Lisaks viinavarudele leidus laeva trümmis veel konserve, kala tomatipasta kastmes ja hapukurki. Hea toitumine on sõjapidamise alus, seda ütles juba kuulus nõukogude väejuht Suvorov, kes paistis silma Suures Isamaasõjas. Suvorovile õpetas selle tarkuse aga akadeemik Starohujev, meie kapteni kauge esiisa, kes oli leiutanud nii aurumasina kui ka puskariajamise tehnoloogia. Sõudmiselt läksime üle joomiskabele, kus osales juba kapten Starohujev, sest ka selle mängu oli leiutanud tema akadeemikust esiisa efektiivset puskariajamise tehnoloogiat otsides. Meie kaptenile ei saanudki joomiskabes keegi vastu, kuid teiseks tuli Olimpiada Bogatõrina tankipolgust, kes jättis teise tüürimehe Zamogilnõi pronksile.

Nüüd oli aeg käes rusikavõitluseks, aga siin ei olnud vastast Siberi karule madrus Denissovile, kes võitis finaalis Olimpiada Bogatõrinat. Denissovil oli hea tugev löök, virutas nagu kuvaldaga, ta oli seda salaagade peal kõvasti harjutanud. Eelnevalt saatis Bogatõrina poolfinaalis Anfissa vasakhaagiga ööbikuid kuulama ning Anfissa jäi alles kolmandaks, kuigi lootis võita, sest tema paremsirge  ei jäänud oluliselt alla Denissovile. Siiski sai ta oma esimese individuaalse medali hoolimata sellest, et tema silmaalust kaunistas nüüd Olimpiada joonistatud suur sinine latern, millega ta tavaliselt mind kostitas. Allajäämine põhikonkurendile ajas Anfissa püha viha täis ning sambovõistluse finaalis tuuseldas ta Olimpiadat juba päris korralikult. Ta sisistas võidurõõmsalt valuvõttesse võetud Olimpiadale: „Nüüd sa patsutad küll, vana madu… Aga, kes siin enne mölises? Kes mu meikapi ära rikkus?“ Nii keeras ta valuvõtet veel mitu tiiru peale, kuni kohtunik zampolit Ivanov vahele hüppas ja marus Anfissa tankipolgu poiste abiga eemale tiris. Anfissa sai kuldmedali ning tema suureks rõõmuks ei võitnud Olimpiada lõpuks ühtegi kuldmedalit, mis tema  tuju veelgi tõstis ning ta keetis meeskonnale tänutäheks suure pajatäie makarone laevastiku moodi, teate küll tema firmaroog makaroonõ po flotski, mis  viisid  keele alla. Kolmandaks tuli siin jällegi Agdam Pohmelidze, kes sai pronksikohtumises jagu motorist Abezjanovist. Abezjanov oli pisike ja kaalus teistest palju vähem, kuid väle nagu ahv ning suutis suuremad vastased osavusega pikali tõmmata ja nii sai ta üsna mitu tähtsat võitu enne kui Anfissa haamri alla jäi. Finaalalaks oli meil torpeedolaskmine. Selleks sõitsime kaatritega avamerele ja võitis see, kes võttis torpeedodega kõige rohkem NATO tanke maha. See on midagi sarnast pokemonijahiga, mida need tänapäeva lödipüksid mängivad, ainult et torpeedolaskmises osalesid tõelised mehed ja meil olid ikka tõelised relvad. Selleks ajaks olid kõik võistlejad ennast sobivasse konditsioonisse viinud, sest muidu ei oleks üldse võimalik olnud Mustal merelt NATO tanke üles leida.  Medalid on tugeva ettevalmistuse vili ja selle eest oli kaptjortšik hoolt kandnud. Siingi osales kapten Starohujev isiklikult, kes muidugi võitis. Teiseks tuli vanemabi Puškin ja minul õnnestus ka lõpuks individuaalne medal kätte saada, kuna tabasin ühe tanki rohkem kui mitšman Volkov. Esialgu kuulus programmi veel ka Kalašnikovi automaadi kokkupanek, teate küll, kõigepealt võtsid automaadi lahti, siis pudel viina hinge alla ning stopper pandi käima. Kuid vahepeal raporteeris kaptjortšik  laoseisust ja  andis teada, et spordivahendid  on jälle otsa saanud, mistõttu tuli see ala programmist  kustutada. See kurvastas eriti vanemabi Puškinit, kellele kuulus mitteametlik maailmarekord 17 sekundit ning keda peeti selgeks favoriidiks. Kapten Starohujev oli aga  resoluutne ja teatas, et automaadi kokkupanek kaine peaga on sama, mis purjetamine tuulevaikse ilmaga ning võistlus tuli ära jätta.

Üldarvestuses saime me aga tankipolgu poistest palju rohkem medaleid ja mulle avaldas edukate olümpiamängude korraldamise eest kiitust ei keegi muu kui kapten Starohujev ise. Mulle kingiti pudel viina, läikivas köites Leonid Brežnevi kõnede kogumik „Leninlikul kursil“ ning minu pilt pandi väeosa autahvlile. Kõik tunnistasid, et need meie omad olid vingelt korraldatud tõelised olümpiamängud, mille üle isegi Sparta nõukogude sotsialistliku vabariigi ajateenijad oleksid Vanas Kreekas uhked olnud. Nüüd on jälle kusagil Brasiilias olümpia käimas, olen seda vahel telekast vaadanud, aga mis seal toimub? Kusagil tagatoas otsustatakse tulemused ära ja nõukogude sportlasi ei lasta mängudele ligidalegi. Räägivad, et doping. Kohe näha, et kardavad. Kujutad sa ette, sellel olümpial võisteldakse sulgpallis ja kujundujumises! Kas sellised saavad olla tõelised mehed ja naised? Pankrationis löödi vanasti ikka nii mõnigi moll korralikult mõlki, aga poksis ja maadluses vaadatakse tänapäeval hoolega, et sa vastasele haiget ei teeks, kujutad sa ette, nad poksivad isegi kiivrid peas. Maadluses ei näinud ma ühtegi valuvõtet, mis oleks vastase karjuma pannud. Pusisid niisama keset ringi nagu teise päeva joodikud, Anfissa ja Olimpiada vägeva finaaliga ei anna millegagi võrrelda. Kuhu me küll jõudnud oleme?

Sparta nõukogude sotsialistliku vabariigi sportlased pankrationivõistlustel.

Ivar nõukogude armeest meenutab: pokemonijaht korteriühistu territooriumil

@jolli&ckrabat
Eile juhtus selline lugu, et väljas hakkas juba hämarduma kui tulin just poe tagant … Hm, eee … Kui minu armas abikaasa Anfissa seda nüüd lugema juhtub…  Tegelikult tulin lugemislauast, kott raamatutega käe otsas ja „paljulugenud“ nägu ees. Olime seal Lempsi ja Mäiduga mitu punamütsikest üle lugenud, teate küll see kuulus muinasjutt, punase korgiga ja õnneliku lõpuga. Hakkasin just välisust avama, kui mulle, kõmaki, mingi trepikojast välja kihutav elukas otsa tormas. Nii võib mõne nadima tervisega inimese ju lausa pikali joosta! Vana merekaru muidugi selliste trikkidega ei püüa, sest tema on merel õõtsumisega harjunud ning teda juba nii kergesti jalust maha ei raba. Kohe tuli meelde, kuidas  meile mitmelgi korral Mustal merel NATO tankid vastu sõitsid, eriti suuremate pühade järel, kuid meie ei löönud põnnama ja lõime vaenlase alati põgenema. Esimese asjana meenusid mulle kohe major Ivanovi poliittunnid, kust sai palju kasulikku eluks kõrvale pandud. Major Ivanov oli tegelikult maaväelane, kes oli oma garnisonilinna viinapoed ühe korraga tühjaks joonud ja siis karistuseks meie laevale zampolitiks määratud. Zampolit, see on kapteni abi poliitalal, tema teadis kõike NATOst ja tema tankidest. Tänu temale oskasime ohuolukorras reageerida. Major Ivanov küsis minult poliittunnis, kui me parajasti vahtkonnamäärustikku õppisime: “Madrus Ivar! Te seisate vahis ja märkate, et teie suunas roomab inimene. Teie tegevus?”. Mina teadsin vastust ja ütlesin: “Toimetan kapten Starohujevi tema kajutisse.” Väljaõppe värk, tead.

Nabisin siis vastu kihutaval rajakal kõrvad pihku, tõmbasin tal kapuutsi alla ja mis ma näen, tegu on meie oma naabripoisiga! Tead küll see naabri-Juhani ja Loreida poiss, kutsutakse naabri-Jukuks, kuid Loreida ütleb Juhan Reha juunior. Poisil oli klaasistunud pilk ees, mobla käes ja tahtis muudkui padavai edasi joosta, rabeles, mis hirmus, kuid mina hoidsin teda raudses haardes. Tead, meremehekämblad on harjunud tormis laevaköisi hoidma, isegi siis kui purjelaevad on ammu maha kantud, mis nüüd ühel poisirajakal kratist rabada on. See on meil veres … Küsisin nolgilt, et kuhu kiiret ja kas tänapäeva noorsugu viisakusest midagi kuulnud on, et vanemale inimesele tuleb teed anda, aga mitte neid jalust maha joosta. Poiss kokutas vastu, et tal pole aega, peab pokemonid kinni püüdma! No see on juba mõistetav jutt. Ma saan noorte slängist päris hästi aru, sest kui ma Nõukogude sõjalaevastikus teenisin, siis õppisin palju võõrkeeli. Mitšman Volkov õpetas meid kogu rahvastevahelise suhtlemise keele sõnavara kolme sõna sisse mahutama, kuid ta õpetas meid ka kapitalistide keelest aru saama, et me keset merd NATO tankidega otse suhelda saaksime ja ei peaks tema või delfiin Maša abi paluma. Poket on tasku ja mani on raha. Poketmani = taskuraha. Taskuvargad? Ah et nüüd siis nimetatakse noortepärases kõnepruugis neid tõpranahku niimoodi!  Kui majas on käinud vargad, siis tuleb koheselt reageerida! Tubli poiss, hoolimata sellest, et talle pole osaks saanud õnne nõukogude armees teenida ning tõeliseks meheks kasvada. Nii hoida!

Patsutasin poisile õlale ja lasksin naabri-Juku lahti, mille järel see pani kui tuulispask jooksu. Mina lisasin sammu ja jõudsin meie korterisse. Uks oli lukus ja korteris valitses vaikus. Anfissa oli õhtuses vahetuses tööl. Esikust ukse kõrvalt kahmasin pesapallikurika pihku. Ega ma ise suur mängumees ei ole, aga kurikas on mul vägev, saarepuust. Sellega võtab mitu pokemoni korraga maha, kui need sul Moskvitši kallal bensiinivargil käivad või puuriidast küttepuid krativad. Käisin korteri läbi, ptüi-ptüi, meil oli kõik õnneks korras ja maabusin lõpuks köögis. Seal lugesin veel ühe punamütsikese poole peale, et käsi kindlam oleks ja läksin õue uurima, mis kriis meie rahulikku korteriühistut siis sellel korral tabanud on. Nende varganägudega on niimoodi, et jälg tuleb üles võtta, kuni on veel soe, pärast on juba liiga hilja ja püüa siis veel tuult väljal. Õues oli aga vaikne ja unine ning mingit kahtlast tegevust kusagilt välja ei paistnud. Ainult naabri-Juku traavis nüüd mööda muruplatsi ringiratast nagu kuutõbine ja lõpuks kakerdas otseti üle Loreida hooldatavate jorjenite. Selle eest peaks talle korralikult üle küüru virutama. Olgu see Reha-mutt, mis ta on, aga pensionäri hobidesse aianduse valdkonnas võiks noorsugu siiski taktitundelisemalt suhtuda, olgu nad siis hipsterid või misiganes, ning mitte marutõbise metsseana teise hoole ja armastusega kasvatatud lilli maha trampida. Meie ajal midagi sellist ei juhtunud, vaid pioneerid aitasid vanainimesi üle tee ja korjasid vanapaberit.

Kui poiss järgmiselt ringilt tuli, pidasin ta kinni ja pärisin aru: „Kuhu vargapoisid jooksid?“ See tohmakas vaatas mulle aga vaid oma veekalkvel silmadega otsa ja ei saanud ööd ega mütsigi aru. „Noh, need sinu pokemonid, mis sa siin enne seletasid, kus need on?“ Nüüd paistis tüüp nokkivat ja näitas maja nurga poole, et selle taga olevat kaks tükki peidus! Panin ennast valmis, kargasin kurikas peos, ümber nurga… ja oleksin peaaegu pesapallikurikaga Naabri-Juhanile vastu vahtimist äsanud. Viimasel hetkel sain pidama, aga see pistis lõugama: „Kurask, sa vaata ka ette, kus sa pimeloom jooksed, niimoodi võib muhu pähe saada!“  Sellist korralagedust mina ei salli. Kui on päevakorral vargajaht, siis peaks ikka kogu maja selles operatsioonis kaasa lööma, mitte et osad päevitavad, hambad laiali ja naudivad ilusat suveilma, sellel ajal kui teised naabrivalvet peavad.  Seletasin Juhanile, mis värk on: „Meie ajame siin pokemone taga, aga sina töllerdad jalus!“ Juhan läks vargajutu peale pöördesse, laskis indiaanlase sõjakisa valla nagu mõni Tšingaskuk, haaras kuuri eest jalgrattapumba ja koperdas tuppa oma margikogu olemasolu üle kontrollima, sest vana filatelistina on tal seal isegi mõned haruldased Kuuba margid, mida talle nõukaajal üks rahvusvahelises pioneerilaagris Artek kohatud pruut ümbriku peal otse Havannast saatis. Selle noorepõlve Kuuba-pruudi jutuga oli ta majas kõik täiesti ära tüüdanud, sest milline mees see ikka tahaks kuulda, et teisel on niipalju vedanud, et talle kirjutavad isegi kauge Kuuba eksootilised kaunitarid?  Hoolimata sellest, et see nahahoidja polnud isegi nõukogude armees teeninud, vaid oli lampjalgade pärast teenistuskõlbmatuks kuulutatud.

Naabri-Juhani kisa peale tulid majast välja Loreida ja kolmanda korruse Lonni, ühel neist mopp, teisel vihmavari kaasas ja mõlemal väga otsusekindlad näod ees. Loreida märkas kohe, et keegi kurikael on tema jorjenid maha trampinud ja nüüd oli ta tige nagu mõni sõjaprintsess Xena  ning susises kui ussikuninganna „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest“. Selliste naistega mine või luurele, teevad nendele pokemonidele säru, et tolmab! Käisime kolmekesi majaümbruse läbi, vaatasime kuuri millimeeterhaaval üle, heitsime pilgu aia tagaotsas vaarikavarte ja tikripõõsaste vahele, lõpuks veel korteriühistu prügikonteinerite taha ja isegi lehtlasse, aga mitte ühtegi kuradi pokemoni ei hakanud silma. Loreida haaras mobiili ja käsutas siis naabri-Juku kohale, et mis kuradi pokemonidest ta jaurab. Natukene rahunenumana võtsime siis pimedusest välja ilmunud Jukul nööbist kinni, et see ära seletaks, keda ja mille eest me õigupoolest taga otsime? Ja te ei arva ilmapeal ära! Otse telefoni sees jooksevad mingisugused pokemoni-nimelised kollid ringi ja see olevat nüüd mingisugune uus trend, et kõik peavad neid pokemoni-raisku taga ajama ja kinni püüdma, aga seda ei saa mitte päriselt teha, vaid nutitelefoniga. Tead, need, kes pokemone taga ajavad on nagu omad ja pokemonid on nagu vaenlased. Sellest saab vana sõjamees muidugi aru. Minu arvates tuleks sellisel juhul telefonile korralikult telliskiviga peale lüüa, saaks kõik need raisad ühe korraga kätte, aga naabripoisile see mõte ei meeldinud, temal olevat aiföön kuus ja see olevat kiviga tagumiseks liiga kallis. Loreida viskus ka pojukese kaitsele, et kas ma olen hulluks läinud ja kas ma ka kujutan ette, mis selline asi üldse maksab.

Mina lõin käega. Noh, ise teab. Püüdku siis ühekaupa, kui minu pakutud lahendus talle ei sobi. Läksin hoopis koju ja lugesin punamütsikese lõpuni. Igatahes tuletas pokemonijaht mulle meelde ühe loo ajast, kui ma veel meie laeval teenisin. Aga mis ma räägin, siis olid laevad terasest ja mehed rauast ning isegi punane pidurivedelik ei murdnud neid maha. Juhtus selline asi, et kord Sotšis reidil olles tähistasime väga meeleolukalt järjekordset armee- ja sõjalaevastiku päeva. Nii suurejooneliselt tähistasime, et kolmandal päeval, kui olime meeskonnaga ära joonud kõik selle, mis vähegi põles ja ära söönud kõik, mis roomas, hüppas või lendas, ajasime ennast vahepeal admiraliks joonud kapten Starohujevi käsul terve meeskonnaga mööda laeva pokemone taga, sest meie laevale olevat pugenud vaenlase parašütistid! Need, lapsed, olid aga päris pokemonid, mitte väljamõeldud tegelased nagu meie tänapäeva ärahellitatud euromemmekate telefonides. Loomulikult püüdsime nad kinni, sidusime nende käed ja jalad meremehesõlmega nii tugevasti kokku, et nad lausa oigasid ja viskasime laevatrümmi, et siis hommikul, kui me välja maganud olime, nad pidulikult organitele üle anda. Hommikul selgus küll, et laevatrümmis lebasid zampolit Ivanov ja kolm tema maarotist seltsimeest, kes olid linna peale pidutsema läinud ja tagasi tulles lennukilt alla visatud, sest jalad neid enam ei kandnud. Seltsimehed naabruses asuvast lennuväepolgust tulid appi ja viskasid nad langevarju abil laevale nagu linnukesed. Ei olnudki vaenlase pokemonid, vaid meie omad seltsimehed!

Ivar nõukogude armeest pajatab – Olimpiada Bogatõrina ja spordikomitee esimehe valimised

@jolli&ckrabat
Anfissa Fjodorovna põrnitses pahural ilmel nende hruštšovka teadetetahvlil asuvat trepikoja koristamisgraafikut. Talle tundus, et sellest ajast peale, kui naabri-Loreida teadetetahvli toimetamise tema käest üle võttis, on tema koristamisgraafik muutunud kaks korda tihedamaks ja korteri nr. 2 ehk Loreida graafik seevastu mitu korda hõredamaks. Parajasti kui Anfissa kättemaksuplaani haudus, kuidas tõde ja õigus taas maa peale tuua, tabas tema pilk, et korteri nr. 6 koha pealt oli vana nimi käsitsi maha tõmmatud ja selle asemel ilutses seal uus nimi – Olimpiada Bogatõrina. Ilmselgelt oli majja elama asunud uus elanik, sest eelmisel kolmapäeval oli maja ette sõitnud kolimisauto ja ekspressid olid sealt mitu tundi igasuguseid pakke, mööblit, pappkaste, vaibarulle ja potitaimi majja kandnud. Nüüd aga oli tõesti perse majas nagu Ivar armastab öelda ja siinkohal ei viidanud Anfissa üldsegi uue majaelaniku laienenud kehaosale, vaid Anfissale ütles nimi Olimpiada Margusovna Bogatõrina nii mõndagi! See oli ju tema vana rivaal nõukogude armee spartakiaadide päevilt ning mitmekordne relvajõudude sambomaadluse meister. Anfissa oli võitnud neid kõiki, kuid Olimpiada oli ainus, kelle vastu Anfissa jaks tavaliselt ei aidanud. Pika ja eduka maadlejakarjääri kõrvalt oli Olimpiada tulnud veel Nõukogude Liidu mitmekordseks meistriks jõutõstmises ja mis veel hullem, ta oli kinni pannud ka mitšman Volkovi korraldatud hundiujumise maailmameistrivõistlused. Hundiujumine oli  peaaegu sama, mis hundijooks – orienteerumisvõistlused, kus sportlased pidid kontrollpunktidest üles korjama teeklaasi viinaga, selle kummutama ning see, kes esimesena finišisse jõudis, oli võitnud. Ainult, et kui hundijooks toimus maismaal, siis hundiujumise võistlused korraldati Musta mere lainetes. Tavaliselt võitis need võistlused küll delfiin Maša, kuid ainus, kellel oli mingi šanss Mašale vastu saada, oli Olimpiada Margusovna Bogatõrina, sest ta lihtsalt kandis rohkem.

Tankivägede üleajateenija Bogatõrina oli värvikas isiksus, kellest teenistus nõukogude armees oli vorminud tervikliku inimese, mille üle ta oli väga uhke. Olimpiada teenis aega ühes Kesk-Aasia tankiväeosas tanki T72 sihturina ning tankistid olid teatavasti meremeeste kõige suuremad konkurendid. Kui sõjameestel peale  väsitavat teenistust võidujoomiseks läks, olid tankiväelased ainsad, keda väga kergelt ei õnnestunud laua alla juua. Musta mere laevastiku meremehed tavaliselt vaenlast ei kartnud, vaenlase laevu olid nad uputanud küll ja küll, ja neid võttis jalust nõrgaks ainult see, kui nad nägid mõnda NATO tanki mööda Musta mere laineid vastu kihutamas. Peale suuremaid pühasid seda paar korda aastas ikkagi juhtus. Kui laevastiklaste lemmikjook oli punane pidurivedelik, siis tankistid olid rohkem saapamäärde peal, mis tekitas erinevate relvaliikide vahel teinekord kultuurilisi arusaamatusi. Olimipiada võttis aktiivselt osa relvajõudude kõikvõimalikest kultuuri- ja spordiüritustest, isetegevusülevaatustest ja spartakiaadidest. Anfissa ei mäletanud enam, kas spartakiaad tuli antiikkreeka keelsest sõnast “Sparta” või siis vanarooma keelsest  sõnast “Spartakus”, kuid see tähendas sporti. Seda kinnitas kollase guaššvärviga tapeedi tagaküljele maalitud olümpiarõngastega plakat Anfissa laeva sööklas, millel vanemabi Puškini näoga rahutuvi teatas: “Oo sport, sa oled rahu!”

Igale nõukogude armeesse teenima tulnud noorsõdurile oli demblite rusikate jõul eluks ajaks pähe taotud teadmine, et sõdur eksib oma elus ainult ühe korra. Eriti lubamatu oli reeglite vastu eksimine sapööridele. Olimpiada pidas selleks üheks ja ainsaks eksimuseks oma elus nooruserumaluses sõlmitud abielu naabruses asuva sapööripolgu vanemseersandi Dmitri Matvejevitš Bogatõriniga, kes sõpradele oli  muidugi Dima. Muuhulgas võlus pruuti ka tulevase mehe võimas perenimi, mis pidi tema vastased maadlusmatil värisema panema, sest tema enda neiupõlvenimi oli nii  tavaline. Kes kardab Olimpiada Kaske? Loodetud õnne neile see abielu ei toonud, sest vanemseersant Bogatõrin oli äkilise iseloomuga mees. Eraelus olid Olimpiada ja Dima täielikud vastandid, sest hoolimata sapöörivägedes teenimisest eksis Dima pidevalt, süstemaatiliselt ja väga suure pühendumisega kõige vastu, küll Olimpiada kehtestatud kojutulemise kellaaega rikkudes, reede õhtuti sõpradega linna peale kadudes või siis kaubamaja proovikabiinis võõraste naistega ameledes, millega ta oli korduvalt oma kallile abikaasale vahele jäänud, kui too sinna uut dubljonkat, öösärki või välismaa botikuid proovima oli tulnud. Dmitri Matvejevitš oli küll sportlik ja sitke sell, kellega nad olidki tuttavaks saanud sambovõistlustel ja temagi oli mitmel korral nõukogude armee meistriks tulnud, kuid erinevalt raskekaallasest Olimpiadast võistles Dima hoopis kergekaalus ja neil oli peaaegu kahekordne kehakaaluvahe, mille tulemusena kõik nendevahelised arvamustevahetused võitis alati Olimpiada ja tuuseldas Dima korralikult läbi. Edasi läks nagu ikka, Olimpiada suundus kööki nutma ja Dmitri koos teiste sapööridega linna jooma, sest ilusti alanud päev oli mõlema jaoks rikutud.

Oma pika ja eduka karjääri jooksul oli Anfissa võitnud hulgaliselt  medaleid, karikaid ja diplomeid, mis nüüd kõik kaunistasid Ivari sauna eesruumi keldris. Ivaril oli sinna lisada  vaid laevastiku isetegevuse ülevaatuse kolmanda koha diplom, mille ta oli saanud omaloomingulise vabakavaga Nõukogude armee ja sõjalaevastiku aastapäeval, kui nad mitšman Volkovi ja Agdam Pohmelidzega tuukriülikonnas mõõkade tantsu balletist Luikede järv ette kandsid. Ivari, Volkovi ja Pohmelidze ülimalt pompöösne, tundlik ja meisterlik lindikava võeti teenistuskaaslaste poolt kestvate kiiduavaldustega   vastu ja pärast kutsusid isegi demblid neid ees- ja isanime pidi, kuid sellegipoolest piisas sellest kõigest vaid kolmandaks kohaks. Vaprate meremeeste triod edestasid kahekümne punkti ja marulise aplausiga külalisesinejad Kesk-Aasia tankivägedest, kes lõpuks kuulutatigi isetegevuskonkursi võitjateks. Tankistide etenduses mängis peaosa Olimpiada, kes kehastas korraga ja ainuisikuliselt kõiki, nii valgeid, musti kui siniseid luiki, mille peale Ivar kahtlustas teda isegi kodanliku natsionalismi propageerimises. Ja nüüd, uskuge või mitte, oli Anfissa kunagine kange konkurent just nende majja elama kolinud. Nüüd meenus Anfissale, et tõepoolest, varem elas korteris number kuus keegi Margus, kes oli mõned nädalad tagasi purjus peaga lumehanges magama jäänud ja surnuks külmunud. Margus oli kiitsakas, vaikne, rahumeelne ja tagasihoidlik mehike, kes mitte kunagi tüli ei tekitanud ega mitte kellelegi burksiputka  ees molli ei andnud. Ta tellis Anfissa käest burksiputkast alati ühe pisikese burksi ja võttis selle kõrvale kaheliitrise plastpudeli kange õllega ja istus vaikselt omaette. Margusovna, no muidugi, kuidas talle varem pähe ei turgatanud, kellele ta oma populaarses toitlustusettevõttes burksi müünud oli. Nüüd, kui nende depressiivses väikelinnas oli ühtäkki elamispind vabanenud, meenus Olimpiadale tema päritolu ja ta oli Kesk-Aasia avarustest ammu unustatud kodumaale naasnud. Dima oli ta siiski sinna igaks juhuks maha jätnud, sest Olimpiada pidas ennast veel parimas eas õitsvaks naisterahvaks ja elukeskkonna vahetus pidi kaasa tooma ka elukaaslase vahetuse.

Anfissa irvitas mürgiselt, sest ühe teda aastaid vaevanud müüdi oli ta äsja  suutnud purustada. Nüüd tuli välja, et Olimpiada oli  kõigest ühe  depressiivse Eesti väikelinna napsilembese asuka kuulsusetu  võsu, kellele anti uhke  nimi arvatavasti Tõnis Mägi esitatud kuulsa laulu järgi. Spartakiaadijärgses banketilauas, kus viina ja hapukurgi pealt kunagi kokku ei hoitud, oli Olimpiada Anfissa ees kelkinud oma suursuguse päritoluga. Just tema esiisa, kuulsa Ilja Murometsi väljaspool abielu sündinud lapselaps, oli peatanud mongolite suurkhaani maailmavallutusplaani ning peksnud võõramaised vallutajad tagasi Kalka jõe taha, pärast mida suurvürst isiklikult omistas talle kangelasteo tunnustamiseks hinnalise autasu – smaragdsilmadega kullast vasikapea.  Anfissa sambomaadleja suure hinge jaoks oli see keelatud löök allapoole vööd.  Ta  oli tähelepanuga harjunud, aga kui tuli keegi, kes haukas ära suure tüki temale kuuluma pidanud kuulsuseoreoolist, siis sellise asjaga ei saanud ometi üks tubli ja patriootiline neiu, nagu Anfissa seda kahtlemata oli, leppida. Anfissa tuju läks paremaks alles naiste saunas, kui teised naised rääkisid, et hinnalise vasikapea oli Olimpiada võitnud hoopis delfiin Mašalt kaardimängus, kes selle merepõhjast oli  leidnud ja üles korjanud. Anfissa tuju paranes hiljem veelgi, kui Olimpiada oli väidetava suurvürsti kingituse ükskord peale järjekordset abikaasa truudusetuseskandaali masendusehoos linna komisjonipoodi viinud ja kurbuse leevendamiseks mõeldud viina ostmise eesmärgil maha müünud. Nüüd ehtis see sajanditevanune reliikvia ühe paneelmaja kellegi tundmatuks jääda sooviva kodaniku elutoa seina ja õnnelikul ostjal polnud taiese kuulsast päritolust loomulikult õrna aimugi.

Üllatused sellega ei piirdunud. Kui Anfissa järgmisel hommikul burksiputkasse tööle läks, siis leidis  ta, et  selle ees askeldas agaralt naabri-Juhani abikaasa korterist number kaks  Loreida Loo-Reha ja jagas klientidele mingeid lipikuid välja. Muidu ei nähtud Loreidat burksiputka ees mitte kunagi ja ta polnud sealt seni mitte ühtegi  burksi ostnud. Loreida seletas kõigile, et tema pole mingisugune madalalaubaline rulllnokk, kes hommikust õhtuni burksiputka ees tolgendab, vaid kõrgelt arenenud kunstimeelega naine, kes esineb isegi  raadios.  Tõepoolest, ta oli mitmel korral helistanud ja esinenud Kuku raadio saates „Vox Populi“ ning ükskord pääsenud otseeetrisse isegi televisioonis Aarne Rannamäe saates „Vabariigi kodanikud“. Loreida aktiivsus burksiputka ees, mis oli linnakese elanike armastatud kultuuri  ja vaba aja veetmise keskus, äratas kahtlust. Anfissa  haaras temalt paberilipiku ja luges: „Meie linna kodanikud! Terves kehas terve vaim! Kuulutame  välja meie linna spordikomitee esimehe valimised ja kodanikualgatuse korras on sellele kohale üles seatud rahva poolt palavalt armastatud teenelise meistersportlase, teeneka sambomaadleja ja jõutõstja Olimpiada Bogatõrina kandidatuur korterist nr.6.  Tule valima! Rahva nimel alla kirjutanud kodanikuaktivist ja arvamusliider, vabakutseline ajakirjanik pr. Loreida Loo-Reha korterist nr.2.“ Loreida seletas kõigile, et tema oli raadiost kuulnud, kuidas riigi sportlastele  otsitakse uut juhti ja nemadki peavad ajaga kaasas sammuma ning kehakultuurile suuremat tähelepanu pöörama, seda enam, et nende linna on nüüd elama asunud suur sportlane, kes võiks noori  oma isikliku eeskujuga innustada ning nad kõlvatu burksiputka juurest eemale peletada. Siililegi oli selge, et siin plaanitseti Anfissa autoriteedi õõnestamist, võibolla isegi positsiooni kõigutamist, rääkimata katsest mingi isehakanu poolt väljakujunenud suhetesüsteemi pea peale keerata.

Anfissa muutusi ei kartnud. Ta oli alati neile sirgeselgselt vastu astunud ja kõik uuendajad ning reformijad laiali peksnud, aga siinkohal tundis ta, et käed jäid kuidagi lühikeseks. Tema seljataga oli asutatud mingisugune spordikomitee ja et  sellest veel vähe ei oleks, siis oli selle etteotsa asutud seadma  Anfissa omaaegset vihaseimat  konkurenti. Ja kõik see toimub tema isikliku burksiputka ees! Nii ikka ei lähe. Anfissa kääris käised üles ja asus vastukampaaniat tegema. Kõigepealt mõtles ta Loreidale ühe korraliku lõuahaagi anda, aga  siis tuli talle parem mõte pähe. Miks Olimpiada? Võib-olla on parem, kui hoopis tema ise, Anfissa Fjodorovna, valitakse vastloodud spordikomiteed juhtima. Anfissa otsustas olla kaval ning üles seada mitu kandidaati, sest vastasseis kahe rivaalitseva naise osas oleks headele inimestele liiga otseselt võimuvõitlust meenutanud. Samuti tahtis ta Loreidale õpetada demokraatiat, seda tõelist, mida nad omal ajal nõukogude  armees õppisid. Niisiis võttis Anfissa Loreidale füüsilise jõu abil mõistuse pähepanemise asemel hoopis joonelise paberilehe ja hakkas sinna kirja panema spordikomitee esimehe  valimistele esitatavaid kandidaate. Esimesena sai loomulikult kirja tema ise, teisena tema abikaasa Ivar, sõjaveteran nõukogude armeest. Kolmandana seadis  ta üles ehitusettevõtja Timo-Cevini kandidatuuri, kes mängis mängukonsooliga FIFA jalgpallimängu ning panustas hoolega ka rahalistel ennustusvõistlustel.  Veel pani Anfissa kirja Lempsi korterist nr.7, kes oli pool aastat isegi keskkoolis käinud, enne kui ta sealt joomise ja suitsetamise pärast välja visati ja siis veel kellegi üliõpilase Onelise burksiputka eest, kes käis mingis eriti peenes koolis, et tõsta kandidaatide hariduslikku taset kõrgemale.  Ta kaalus pikalt  ka naabri-Juhani kandidatuuri, aga loobus lõpuks tema esitamisest, kuna arvatavalt hakkaks ta Loreidaga koalitsioone moodustama ning võib valimised lõpuks hoopis tuksi keerata.

Anfissa otsustas nimekirja lisada ka mõned väliskandidaadid, sest see viitaks kuidagi rahvaste sõprusele. Puhtalt austuse pärast lisas Anfissa nimekirja vanemabi Puškini, kes oli nooruses lootustandev Mongoolia hokimängija. Viimasena pani  Anfissa kirja värskelt nende linna kolinud pagulasneeger Jaagu, kelle vanaisa kunagi olümpial  Botswanat esindades maratoni jooksnud. Jaagu vanaisa lõpetas küll kolm ja pool tundi peale eelviimast lõpetajat, siis kui kohtunikud olid juba ammu asjad kokku pakkinud ja koju läinud ja seepärast pole tema nime võimalik protokollidest leida, kuid  Anfissa teadis, et olümpial pole tähtis mitte võit, vaid osavõtt. Rahulolevalt vaatas Anfissa kandidaatide nimekirja, võttis järgmise paberilehe ning asus oma programmilist valimiskõnet kirjutama, mille esitamise järel ei oleks kellelgi tohtinud lõpptulemuses kahtlust olla, et parim kandidaat linna spordikomitee esimehe kohale on just tema, Musta mere laevastiku kaheksakordne sambomeister nii naiste kui meeste arvestuses Anfissa Fjodorovna. Tema juba teaks, kuidas ja kuhu spordikomiteed  juhtida – sest nagu ütlesid juba vanad roomlased: kiiremini, kõrgemale ja veelgi kaugemale: “Citius, Altius, Fortius!” Ta maalis suurte konarlike trükitähtedega paberile esimese valimislubaduse teel Olümposele: „KÕIK BMW OMANIKUD JA ANFISSA VALIJAD SAAVAD SOODUSTUS BURKSILE 10%!“ Anfissa jäi rahulolevalt oma esimest valimislubadust silmitsema, mis pidi talle valimistel ülekaaluka võidu tagama, sest mida oleks Loreidal talle vastu panna, kuni ta kuulis, kuidas keegi leti ääres madalal otsekui tõrrepõhjast kostuval häälel nõudis: „Hei sina, anna mulle kaheksa burksi  ja  vaata, et sa saia vahele  rohkem kotletti ja vähem salatit paned!“ Anfissa tardus, sest leti ees seisis tema ise – ammuste aegade hirm Olimpiada Margusovna  Bogatõrina!

Ivar nõukogude armeest annab teada – tants allveelaeva ümber, kas tõesti ujuv tünder?

@jolli&ckrabat
Hommikul avasin ajalehe ja mida ma näen: rootslaste rahvussport, jaht tundmatuks jääda soovivale allveelaevale, on jälle käimas! Tähelepanelik lugeja kindlasti märkas, kuidas hiljuti uppunud tänapäevasest 22-meetrisest miniallveelaevast sai vastava eriala spetsialiste kaasates üleöö 1916. aastal Läänemerel kadunuks jäänud tsaaririigi aegne vene allveelaev! See, lapsed, on juba füüsika! Kui ma nõukogude sõjalaevastikus füüsikat õppisin, oli selle teaduse parim asjatundja meie laeva kaptjorsik ehk laohoidja seltsimees Platon Ivanõtš. Me alustasime õpinguid ikka lihtsamatest asjadest ehk teooriast. Näiteks kellegi Ohmu seadusest ja kuidas mingile Njuutonile õunaga pähe löödi, et tal värvid paika tiksuksid nagu televiisoril “Raduga”. Alles siis läksime praktika ehk iselenduvate reduktorite ja pidurivedelike peale üle. See viimane on küll otsapidi juba keemia. Seetõttu, tänu nõukogude armees ja sõjalaevastikus omandatud teadmistele füüsikast ja keemiast, saan ma nüüd väga hästi aru füüsikalistest ja keemilistest protsessidest, mis seal Svenssonite ja Karlssonite pressis toimusid. Meediasse hõisati ennatlikult uudis, aga elevil tuuker vaatas valesti, sest veesurve all olles võib hapnikupuudusest igasuguseid asju ette kujutama hakata, isegi Vene allveelaevu Rootsi rannavetes! Niisiis kõik mida ajalehest loed, ei pruugi alati olla tõsi ja kui lehes kirjutatust ka ainult poolt usud, siis oled poolega ikkagi veel petta saanud! Selline on elu, sõbrad, aga et teile seda kõike selgeks teha, peaksin alustama algusest.

Sissejuhatuseks üks tore lugu, kuidas hapnikupuuduses maailm hoopis teistpidi paistab. Ükskord Sevastoopolis olin ma kroonus teenides ilma akvalangita toorelt kümme minutit hinge kinni hoides vee all, et vanemabi Puškini üle reelingu vette kukkunud käekell Zarja Musta mere põhjast välja õngitseda. Ja teate, mis … Äkki tundsin, kuidas ilusate suurte tissidega näkineid kobab mul kubet… Looda sa! Tegelikult polnud seal peale kohaliku fauna ja floora, igasugused limased meretaimed ja üks koleda mordaga lõunamaa kala, mitte midagi märkimisväärset. Ja kui lõpuni aus olla, siis nagu hiljem selgus, see koleda mordaga kala oli minu teenistuskaaslane Musta mere laevastikust delfiin nimega Maša, kes seekord mul taskust paberossid ära pätsas. Need laevastikku astunud delfiinid olid väga meie moodi – panid sadamakõrtsides tina, käisid naistes ja võimalusel kaklesid maarottidega, eriti tankistidega. Räägitakse ju, et delfiin on intelligentne loom. Tankistid aga olid kroonus tavaliselt saapaviksi peal ja nendest meie poistele vastast ei olnud. Kui ikka meremees on endal päeva vabaks võtnud ja kerged karastusjoogid alla teinud, siis hoia alt! Kella leidsin muidugi üles, ta, raisk, oli seitsmekümne meetri sügavusele koralli külge kinni jäänud. Teie maarotid, kes te hommikul kraanikausis nägu pestes kessoontõve saate, mind muidugi ei usu, aga teate, see on juba teie probleem. Kui ma kella vanemabile tagastasin, siis sellest ajast peale oli minul laeva juhtkonnaga väga hea läbisaamine, kõnetati nagu demblit ees- ja isanime pidi, kutsuti kapten Starohujeviga kalale ja edaspidi usaldati kõige vastutusrikkamad ülesanded alati mulle! Tänutäheks sain nädala pikkuse linnaloa ja seniks kui meie laeva dokkides remonditi, põrutasin otse deliiriumisse. Laeval loeti lahkudes ainult sõnad peale, et kui linnas väga ära väsid, siis võta takso, ära sa ise mööda tänavaid roomama hakka, sest vorm kulub ära. Eesti mees teeb karjääri igal pool, kuhu satub. See, lapsed, on diplomaatia!

Kuhu ma nüüd jäingi… Rääkides sellest kummalisest leiust Rootsimaa rannas, siis meie kaptenil, vanal merekarul Starohujevil, oli kuulus pärisorjast esiisa, kellele tsaar isiklikult vabaduse kinkis ja kellest hiljem sai kuulus akadeemik Starohujev. Ühes varasemas loos olen rääkinud, et see Starohujev oli kõva insener ja leiutaja, kes kitsastes tsaariaja tingimustes koos ühe teise pärisorja, Ivan Polzunoviga, leiutas praktiliselt kõik vähegi revolutsioonilised avastused, mida kapitalistid pärast endale omistasid. Vana Starohujev oli mees nagu orkester, kes jala ei käinud ja vett ei joonud, aga sellegipoolest leiutas nii jalgratta, aurumasina, raadio kui ka hõõglambi, viimase neist mitusada aastat enne seda ameeriklaste Edisoni. Oleks ta veidi aega kauem elanud, siis oleks Starohujev leiutanud ka esimese sisepõlemismootori, kuid kahjuks sai ta pidevalt igasuguseid asju leiutades kutsehaigusena kaasa maksatsirroosi ja suri selle kätte ära. Tõenäoliselt oleks akadeemik Starohujev leiutanud sisepõlemismootori juurde ka esimese välispõlemismootori, sest selle leiutamisele oli ta vägagi lähedal, kuid paraku põletas ta seadme prototüübi katsete käigus kogemata kombel maha, kui üritas universaalset samagonniajamise aparaati käivitada. Välispõlemismootorist oleks aga omakorda võinud hiljem välja arendada kaasaegse kõrgtehnoloogilise kosmoseraketi, millega me saaksime möödunud nädalal avastatud Uuele Maale sõita ja selle ära koloniseerida. Teadlased väidavad millegipärast, et miski ei saa kosmoses liikuda nii kiiresti kui valgus. Tegelikult on asjad palju keerulisemad, sest ka pimedus liigub kosmoses valguse kiirusega, kui Päike ära kustutada.

Minu kooliharidus jäi pidama õhtukoolis, pärast aga teenisin aega nõukogude armees ja siis töötasin numbritehases, kus pandi mingeid ülisalajasi vidinaid kokku. Monteerimistsehhi naised saunas rääkisid, et nõukogude inimesi. Mina, teate, seda pläma ei usu. Sellegipoolest lugesin teadusportaalist, et kusagil on olemas ka mingid reptiilid, kes on inimestest palju kõrgemalt arenenud ja targemad. Pildil kujutatud tüüpi olen peale kolme Lauaviina näinud istumas kaardilaua taga, kus varem istus Agdam Pohmelidze, kes aga ühtäkki muutus ja tema kõne hakkas meenutama linnulaulu. Mitšman Volkov aga hakkas sarnanema libahundile ning kukkus kurbi mõtteid mõlgutades ulguma. Teisi dimensioone ja ka nende elanikke olen näinud, nii et vähe pole! Kui keegi pappi annaks, võiksin ma kohe siinsamas näidata, kuidas suhteliselt kiiresti ja lihtsa vaevaga on võimalik sattuda paralleelreaalsustesse, kus elavad nii rohelised mehikesed, kollased kuradikesed, jõuluvana kui ka aiapäkapikud. Ainult, et selliste teadvuseseisunditega eksperimenteerijad peavad faasinihkest põhjustatud füüsikaliste probleemide tõttu arvestama hommikuse kehva enesetundega. Tõsist teadust ei tehtagi ilma ohvriteta! Räägitakse, et meie mehed olla avastanud mingisuguse pohmelusevastase plaastri. Paned plaastri peale ja lähed peole, hommikul aga on tervis korras nagu kainel kaljamüüjal. Mina, teate, selliseid teleturukaupu ei usalda, sest siis peaksin peole minnes ennast selle plaastriga üleni sisse teipima nagu mingisuguse Tutanhamoni muumia esimesest abielust, võib-olla vastaks see plaaster siis ärajoodud kumulatiivsele alkoholikogusele. Jäägem ikka traditsiooniliste rahvuslike ravimeetodite juurde nagu soe saun, kurgisoolvesi ja kalli abikaasa Anfissa mehine massaaž.

Mis siis tegelikult Rootsimaa rannavetes toimus? Kõik sai alguse akadeemik Starohujevi leiutistest. Algse ülikangete jookide destilleerimisseadme, mille pärisorjadest leidurid olid mõisniku valvsa pilgu eest salaja sauna taga tiigi ääres ehitanud, kinkisid nad peale pärisorjusest vabastamist pidulikult tsaarile, mille järel see võeti sõjalaevastiku poolt relvastusse ja sellega tõsteti enne olulisi lahinguid isikkoosseisu motivatsiooni. Pärastpoole aga avastati, et nende suurepäraste seadmetega ei võideta ainult lahinguid, vaid nendega kannatab ka vee all sõita. Niiviisi leiutati kuulsate vene teadlaste Starohujevi ja Polzunovi poolt esimene allveelaev. Peale destilleerimisseadmete kasutuselevõttu võitsime me edaspidi kõik merelahingud! Ükskord Läänemerel järjekordset võitu tähistades kaotas aga hinnaline destilleerimisseade õnnetult juhitavuse ja triivis lõpuks Rootsimaa randa. Vaprad nõukogude meremehed olid samagonniajamise aparaati üritanud juba mitmeid kordi Rootsi kapitalistide käest kätte saada, kuid siiani ei olnud see veel õnnestunud. Brežnevi ajal jä üks kadunud samagonniaparaati jahtinud Nõukogude allveelaev keset viinakuud Karlskrona lähedal karidele kinni, millest rääkis isegi Ameerika Hääl.

Palju vett on vahepeal merre voolanud, kuid mälestus kaotsiläinud perekondlikust reliikviast, kangete jookide destilleerimise seadmest, ei andnud kapten Starohujevile rahu. Vahepeal oli kapten Starohujevist, keda me sõprade ringis lihtsalt Vanaks Tyraks kutsusime, saanud admiral Starohujev. Nüüd juba erru saadetuna pöördus ta vanade teenistuskaaslaste poole palvega, et aitaksime kaotatud aarde Rootsimaalt tagasi koju tuua. Mõeldud-tehtud! Möödunud sügisel käivitasime taas otsingud, kogusime kokku viimased tõelised mehed, kes olid karastunud nõukogude sõjalaevastikus, sest nii tähtsat ülesannet ei saanud muidugi mingite noorte nannipunnide kätte usaldada. Peagi oli meeskond valmis tööks ja kodumaa kaitseks: vanemabi Puškin, teine tüürimees Zamogilnõi, mitšman Volkov, Agdam Pohmelidze, motorist Abezjanov, mina, minu kallis kaasa Anfissa ja lisaks veel kaks leedukat ning kasahh. Algul tahtsime kutsuda ka madrus Denissovi, kuid tema elas nüüd Siberis koopas, paastus ja palvetas pilkases pimeduses ja sidepidamine temaga oli raskendatud.

Otsingute läbiviimiseks oli meil aga vaja laeva, kuid ka siin tuli appi admiral Starohujev. Admirali suvilakrundil vedeles juba aastaid üks tsaariaegne allveelaev. Kuidas allveelaev Vana Tyra juurde jõudis? See, lapsed, on jällegi puhas füüsika. Paljud akadeemik Starohujevi järeltulijad teenisid mereväes. Üks neist, meie kapteni vanaisa, oli üks esimesi allveelaeva kapteneid Vene tsaaririigis. Esimese maailmasõja ajal, ühe mereoperatsiooni käigus, põrkas allveelaev kokku Rootsi aurikuga ja väidetavalt uppus. Tegelikult uppus Rootsi laev, kuid meie allveelaev sõitis Kroonlinna lähistele kuivdokki remonti, paigutati ellingutele ja sinna ta jäigi, sest vahepeal toimusid revolutsioonid ja kodusõda, laevuke unustati arvele võtta ning tema ümbrus kasvas võssa. Meie kapteni vanaisa sõdis kodusõjas punaste poole peal, ikkagi pärisorja järeltulija, ja revolutsiooniliste teenete eest eraldas nõukogude võim talle tänutäheks suvilakrundi. Füüsikalise operatsiooniga toimetati sinna ka mahajäetud tsaariaegne allveelaev, mille kuldsete kätega vanaisa pensionipõlves taas töökorda tegi. Vanaisa ja hiljem tema lapselaps käisid allveelaevaga kalal, sest nõukogude piirivalvurite valvas silm vee alla ei näinud. Tihtipeale võeti ka sõpru ja teenistuskaaslasi kaasa ja nii õnnestus minulgi sellega mitmel korral kaasa sõita. Muidu kasutas kapteniproua teist kasvuhoonena, istutas laevateki tomateid, sibulat ja suvikõrvitsaid täis ning ballastipaakides hoidis Starohujev kodus vajaminevat bensiini ja piiritust. Muidugi ajas admiral seal ka samagonni.

Nüüd aga läks meil seda laeva jälle vaja, eelmisel õhtul jõime allveelaeva piiritusest puhtaks, tomatit, sibulat ja suvikõrvitsat hammustasime peale, varahommikul vedasime tühjenenud laevukese veoautokastis randa ning taasveeskasime pidulikult. Hea oli vanu võitluskaaslasi üle pika aja näha, võttis lausa silma märjaks. Kobisime Anfissaga teiste järel allveelaeva ja sõit Rootsimaa poole võis alata. Jebittvoimatt, kus need rootslased läksid närvi, kui me lõpuks kohale jõudsime! Saatsid kogu oma laevastiku meid kinni püüdma, kuna mingi kalur oli kuskil skäärides meie allveelaeva märganud ja pidas tekil topless-päevitavat ja mohiitot joovat Anfissat võõrriigi salateenistuse agendiks! Mis kuradi agent, joogu vähem oma Absoluuti! Kohalikud ajalehed aga olid täis pealkirju nagu “Kas ujuv tünder?” Erikuradi kino! Meie aga otsisime lihtsalt ärakadunud vana puskariajamise masinat… Akadeemik Starohujevi poolt ehitatud samakaaparaadi leidsimegi üles ja hakkasime seda kohe katsetama. Töötas, raisk, püüdsime kala, jõime samakat ning tundsime elust mõnu.  Aga need türastanud rootslased! Neil pole mõistuseraasugi. Kus kukkusid traalima ja tulistama nagu sõda oleks lahti läinud. Pärast tuli välja, et kui me enne selle kammajjaa algust parajasti rahvalikku mängu hundijooksu mängisime ja vanemabi Puškin käis vahepeal tornist põit tühjendamas, siis olevat pinnale tõusnud puskariõlid tekitanud jälje veealusest tegevusest!

Lõpuks pidimegi vaenlaste ülekaaluka surve all meie vana allveelaeva maha jätma, kuid võtsime kaasa akadeemik Starohujevi kallihinnalise destilleerimisseadme ja ujusime randa. Enne jõudis vanemabi Puškin küll meie omadele veel hädakutsungi välja saata, aga siis sai laev pommitabamuse ja põhja ta läks. Nüüd lugesin, et olid lõpuks siis meie laeva üles leidnud. Rootslased peaksid meile tänulikud olema, et me vana kultuuripärli üles tõstsime, ära restaureerisime ja töökorda seadsime, sest nüüd saab rahvas jälle hüva jooki nautida. Muidu oleks roostetanud mere põhjas. Akadeemik Starohujevi pärandi, klaasikese hundijalavee juures, meenutame me aga kõiki neid kuulsaid mehi, kes oma tervist ohvriks tuues, oma parimad aastad teadusele pühendasid. Proosit!

Ivar nõukogude armeest meenutab: õuduste öö korteris nr. 3

@jolli
Peale telerist vaadatud jalgpallimängu, kus meie omad järjekordselt peksa said, kuut jalgpalli kõrvale joodud õlut ja poolt Lauaviina jäi Ivar magama. Uni on rahutu, terve keha leemendab higist ja külje all läheb järjest niiskemaks. Järsku märkab Ivar, et magamistoa uksele on ilmunud tema abikaasa Anfissa, kes seisab kuidagi pühalikult, käed rinnal koos ja vaatab teda. “Ivar, kas sa tahad elada igavesti?” küsib Anfissa, kes järsku nagu ei olekski Anfissa. Millal ta sinna uksele jõudis? Ivar mäletab, et viimati magas Anfissa ju tema kõrval voodis, aga nüüd seisab magamistoa uksel, valges pitsilises öösärgis, ise selline kahvatu, jäik ja võõras. Kuidagi märkamatult, nagu läbi õhu libisedes, läheneb Anfissa Ivari voodile ja ühtäkki kõrgub tema kohal, silmades kummaline, kalbe pilk. “Ivar, kas sa tahad elada igavesti?” kordab ebatavaliselt käituv Anfissa oma küsimust. Ivar, kes selleks hetkeks on juba erksaks saanud, vaatab Anfissat ja hakkab järsku vabisema. See oli hoopis teistmoodi vabin kui ta oli harjunud peale kõvemat alkoholitarvitamist hommikuti pohmeluses olles värisema. Pigem oli tegu seisundiga, kus külm haarab kõrist, terve keha on paralüseeritud ja ta tahaks põgeneda, aga jalad ei kuula sõna.

Anfissa on Ivari kohale kummardunud ja Ivar näeb järsku väga selgelt, et naise poolavatud suust paistavad välja neli valget, pikka ja peenikest kihva! Juba niigi higine Ivar satub sellest vaatepildist veelgi rohkem paanikasse ja tahab üles karata, aga keha ei kuula sõna! Täiesti halvatult tajub ta, kuidas kihvuline Anfissa talle järjest lähemale kummardub ja lõuad avab. Ivar tunneb tema hingeõhku oma kaelal. Anfissa väga suur suu on ühtäkki väga lähedal. palju suurem kui tavaliselt, justkui võiks ta alla neelata terve Ivari! Nüüd on juba väga selgelt näha, et terve suu on ridade kaupa täidetud teravaotsaliste kihvadega… Otsekui transis viibiv Anfissa aga muudkui läheneb. “Ivar, sinust saab vampiir, nagu minagi olen!” teatab Anfissa kuju võtnud ilge olend hauatagusel häälel. Tema suust tuleb mulla lõhna. Ivar tunneb järsku ennast vanana, väga vanana… Mälupildid kihutavad silme eest läbi. Kas selline ongi lõpp? Kõik need aastad… Teenistus Nõukogude armees ja sõjalaevastikus, abiellumine, tagasi Eestis nüüd juba Anfissaga, korter looduskaunis väikelinnas, Moskvitš 402, Moskvitš 407, kaks tütart – Liisi ja Laena, koer Šarik. Ja nüüd, keset ööd, mil ta on voodisse tardunud, valmistub vampiiriks muutunud Anfissa oma õudseid valgeid kihvu tema kaela lööma ja Ivari verd imema. Tema verd!

Ivar tahaks vastu vaielda, midagi hüüda, võidelda… Aga kõik on asjata. Tema suust paiskub välja vaid korinale sarnanev röhatus… Järsku Anfissa võpatab ja taganeb, silmis õudus… Taandub järjest kiiremini toa nurka ja ronib ühtäkki mööda seina üles nagu ämblik, otse magamistoa lakke ja jääb sinna täiesti ebaloomulikus poosis rippuma. “Tõbras!” sisistab Anfissa. “Jälle sõid küüslauku!” Lummus on kadunud, Ivar tunneb, et ta on jälle vaba, varem halvatud käed ja jalad liiguvad. Võimsa hüppega kargab ta voodist püsti ning tormab ukse poole…. Midagi jääb jalgu, keegi niuksatab kõrvulukustavalt. Ivar kukub kõhuli. Ta kuuleb, kuidas tema seljataga algab võitlus elu ja surma peale. Šarik! Tema tubli Šarik on vampiiri haardes. Või on vampiir Šariku haardes? Kuidas see elukas nii kiiresti lae alt talle seljataha hiilida jõudis? “Türa, jookse!” kähistab Šarik inimkeeli. Ivar tunneb selle hääle ära, mis saab kuuluda ainult ühele inimesele terves laevastikus! Mitšman Volkov, vana sõber! Kuid miks räägib Šarik mitšman Volkovi häälega? Ivar ei jõua enam küsida, vaid lendab magamistoast välja ja sööstab käkaskaela pea ees vannituppa ning virutab enese järel ukse kinni. Järgmisel hetkel kangutab ta juba seina äärest pesumasinat ning lükkab selle ukse ette barrikaadiks. Esikust kostub võitlushääli: kiljumist, urinat, mütsatusi… Midagi puruneb, keegi lendab mürtsuga vastu ust…. Ja siis jääb kõik vaikseks.

Järsku kraabatakse ust, nii nagu ainult koer oskab, küüntega. “Ivar! Tule välja!” ütleb tuttav hääl, mitšman Volkov või oli see Šarik. “Läks minema! Vampiir on läinud!”. Ivar lohistab pesumasina ukse eest kõrvale ja piilub esikusse. Esik on täis ümber kukkunud riiulist pudenenud raamatud, verd ja klaasikilde. Ivar libistab ennast esikusse. Seal seisab Šarik, käppa hoides, verine ja pulstis. Vist on luu katki? Šarik hüppab Ivari peale püsti ja hakkab tema nägu lakkuma. “Võitsime!” kiunub Šarik mitšman Volkovi häälega, ise meeleheitlikult saba liputades. “Meie võit! Kas ta jõudis?” küsib Šarik järsku murelikult. “Kas ta hammustas sind?” Ivar katsub kaela, verd ei ole… “Ei… vist mitte,” pomiseb Ivar. “Kui oleks hammustanud, oleksid juba vampiir ja elaksid igavesti,” urahtab Šarik. “Vala mulle kaussi õlut, kurk kuivab! Ja pane pelmeene ka hulka!” Ikka veel šokeeritud Ivar suundub kööki ja avab külmiku. Värisevi käsi valab ta esimese õlle endale kurku nagu saunakerisele, teise aga Šarikule söögikaussi. Kaussi täites tuleb talle järsku mõte pähe. “Šarik? Volkov? Miks sa meie Šarik oled?” Šarik nuuksatab. “Kas sina ei teadnudki siis? Ma olen hunt, libahunt! Meie suguvõsal lasub juba kolmsada aastat kohutav needus! …” Mitšman Volkov tõstab koonu lae poole ning ulub pikalt ja nukralt. “Enne armee ja sõjalaevastiku päeva, täiskuu öösel, peale suurt hundijooksu muutun ma libahundiks!” Ivaril hakkab halb… Kõike seda oli juba liiga palju. “Mõistad? Kolmsada aastat!” pistab Volkov töinama. “Kõik mu esiisad! Tambovis…” Volkov luksatab ja keerab ennast vaibale rõngasse.

Ivar kummardab ja patsutab Šariku pead. Kolmsada aastat libahunte! Ta ei teadnud tõesti enam, mida teha… Nii kahju oli järsku! Anfissa on vampiir, mitšman Volkov on libahunt! Mida türa siin toimub? Pea lihtsalt ei võta! Volkov lahistab nutta. “Kas sa perearstile oled rääkinud?” taipab Ivar järsku küsida. “Neil on kindlasti midagi… tablette või, plaastreid? Teevad süsti ja…” muutub Ivar järsku lootusrikkaks. “Ei aita!” kiunatab Volkov. “Mitte midagi ei aita! Ainult karva võtab lahti. Sellepärast ma joongi nagu loom, et unustada!” “Et unustada mida?” tunneb Ivar järsku vajadust täpsustada. Pinge langes ja õlu oli talle juba pähe hakanud. “Seda!” teatab Šarik süüdistavalt ja tõstis käpa üles. “Ma olen ju hunt, libahunt!” Ivaril hakkab veelgi rohkem kahju. “Aga midagi peab ju teha saama? Nõiad, selgeltnägijad, ekstrasensid? Kiirabi? Politsei?” pakub ta lootusrikkalt. “Keegi ikka oskab?” Volkov-Šarik vaatab talle läbi pisarate otsa. “Mitte sittagi ei saa teha! Mitte keegi ei oska! Olevat selline geneetiline haigus, Lupus hujovis, täiesti ravimatu,” Volkov ohkab. “Vala mulle veel üks!”

“Kuule, kui libahundile leiba anda, siis saab ta tagasi inimeseks,” meenub Ivarile järsku üks ammu kuuldud rahvajutt. “Proovime, ah?” “Käi perse!” vastab Volkov-Šarik tüdinud häälega. “Kõike olen proovinud… Leiba olen proovinud. Saia, karaskit, sepikut, barankasid, präänikuid… kõike! Saad aru?” Ivar eriti ei saanud, aga olukord oligi juba kaugelt üle kupli… “Miks sa vampiiriga abiellusid, lollakas oled või?” tunneb mitšman Volkov järsku huvi. “Kust mina pidin teadma, et Anfissa vampiir on?” kaitseb Ivar ennast. “Alguses küll ei olnud!” Volkov-Šarik noogutab mõistvalt. “Ega alguses ei saagi aru! Pärast tuleb välja… Üks Tuva šamaan rääkis mulle kunagi, et vampiiri vastu aitab peeretamine! Aga korralikult pead laskma, südamest! Tee seda kohe, mida rutem, seda parem!” soovitab Volkov-Šarik. “Muidu äkki hiilib siin veel ringi!” Ivar pingutab, pingutab… Ja siis see tuligi nagu võimas tulnukaid kuulutav sireen filmist “Maailmade sõda”.

Ivar sai tugeva matsu vastu ribisid. “Tšort poberii! Hui, mida sa peeretad siin! Ahh?” Anfissa! Mitte vampiir Anfissa, vaid tema tavaline Anfissa, lokirullid peas ja kuri, väga kuri! See kõik oli lihtsalt unenägu… “Kallis, armas, päikseke!” hüüatas Ivar, kes oli kohutavalt õnnelik, et kõik see košmaar, libahunt ja vampiir oli kadunud. “Ja siis peeretad toa täis, jah?” torises Anfissa, olles aga juba leebunud. Ivar polnud talle juba ammu nii ilusaid sõnu öelnud! “Näed siis, ikkagi armastab…,” mõtles Anfissa ja magas magusasti edasi.

Ivar nõukogude armeest meenutab – kodukujundus Feng Hui süsteemis

@jolli & ckrabat, featuring Imperatrix TungalTore I
Iga meremees teab, et abielu ei ole mitte alati päikeseline päev, kus rõõmus pärituul laevukest tagant lükkab. Vahel on sind elumerel ees ootamas ka salakarid või lõõtsuvad orkaanid ja kogu taglastus tuleb oodates tormi möödumist kinni pakkida või põgeneda kõik see mees mõnesse varjulisse sadamasse kuni hävituslik tsüklon läbi saab, näiteks Lempsi juurde kaks korrust kõrgemal. Selle nimi, lapsed, on vääramatu jõud ehk forss mažoor. Meie peres päädib see teinekord suurema ümbermöbleerimisega, millele viimasel ajal on lisandunud ka feng shui, ikebaana ja idamaine tantraseks. Tantraseksist ma palju ei tea, laevastikus seda väga ei harrastatud, sest meil astuti vahekorda rohkem verbaalsel tasandil ja selles oli eriti pädev meie laeva kapten Starohujev, kes ähvardas aegajalt terve meeskonna läbi tõmmata, kui ilmnesid vajakajäämised distsipliinis ja patriootilises kasvatustöös. Kui Anfissa ükskord turult koju saabus ja rääkis, et me peame nüüd tantraseksiga tegelema, siis ma arvasin, et ta mõtleb tatraseksi. Tatraseksi tean ma küll, seda ma olen omal ajal palju harrastanud ning omandanud isegi teatava osavuse. Seda harrastati nõukogude kaubandusasutustes, kui defitsiitse kauba pärast võideldes astusid kodanikud vahekorda, litsusid kehasid üksteise vastu ning suhtlesid küünarnukkidega. Aga ei, tantraseks olevat hoopis miski india värk, kus naine ja mees istuvad üksteise vastas ning näpivad üksteist, teevad teineteisele suust suhu hingamist edasi ja tagasi ning saavutavad lõpuks suure kosmilise harmoonia, ilma et nad sugulisse vahekorda astuksid.

Nüüd meil käibki see vanainimeste asi niimoodi oma pool aastat ja Anfissa on hirmus rahul, sest pea enam ei valuta, aga minule jääks nagu midagi puudu. Igatahes laskis Anfissa telefonipiraadil (müügiesindajal, kes levitab oma kaupa telefoni kaudu potentsiaalsetele klientidele helistades) endale pähe määrida sisekujundusajakirja “Kole Kodu”, mis nüüd kord kuus meie postkasti plartsatab. Peale tellijaks saamist on ta hakanud huvi tundma hiinlaste vanade salateadmiste vastu, mis selgitavad igale huvilisele ära, kuidas kodus mööblit niimoodi ümber tõsta, et valitseks õnn ja harmoonia ning energia ringleks korteris vabalt ringi. Tõttöelda mina sellest energiavärgist hästi aru ei saa, vanasti ringles energia elektrijuhtmetes ja korra kuus esitati elektriarve, aga Anfissa on viimasel ajal sellest kõigest väga elevil ja räägib, kuidas asjad kosmilises plaanis tegelikult ringi käivad. Mina küll hästi aru ei saa, kuidas need kakstuhat aastat tagasi elanud hiinlased teadsid, mismoodi peab ühte möödunud sajandi teisel poolel Eestisse ehitatud paneelmaja korterit sisustama, kuigi siis ei olnud veel korteriprogrammi lahendamiseks mõeldud kommunistlik lööktöö ja viisaastaku plaanid isegi avastatud, aga jäägu see selleks… Kui ajakiri kirjutab, ju siis niimoodi ka on ja iga meremees teab, et mees on kapten laevas, aga koju jõudes riputab ta oma kaptenimütsi varna, sest maal kehtib maa- aga mitte mereõigus. Maaõigust esindab meie peres väga veenvalt minu abikaasa Anfissa, kes on teadupärast väga sportlik naisterahvas, kaheksakordne Musta mere laevastiku meister sambos nii meeste kui ka naiste arvestuses, olgu see siinkohal ära mainitud, et te näeksite, mida tähendab üks forss mažoor ehk vääramatu jõud.

Täna tahaksin ma lähemalt peatuda meil Eestiski väga laialt levima hakanud idamaisel kodukaunistamiskunstil feng shuil ja selle päritolul, sest pole vähetähtis fakt, et feng shui maaletoomise eest võlgneb maailm tänu meie kapten Starohujevi, kellest hiljem sai admiral Starohujev, kaugele esivanemale Feng Huile. Feng Hui oli hiinlane, kes teenis aega insenerina Tšingis-khaani paljurahvuselise armee ehituspataljonis ja saabus Venemaale koos mongoli-tatari röövvallutajatega, kuid peale tutvumist kuulsa vene viinaga hakkas talle seal niiväga meeldima, et ta otsustaski lõpuks Venemaale elama jääda. Ehitas maja, võttis naise ning niimoodi rajaski lõpuks Starohujevite suguvõsa, kelle kuulsaim liige oli tuntud leiutaja ja hilisem akadeemik Starohujev, kuulsa teadlase Lomonossovi kaasaegne ja paljude tehnikasaavutuste autor. Nii nagu keskaegsed alkeemikud otsisid kulla tegemise saladust, otsis Starohujev iidset vene viina valmistamise saladust ning üritades maitsvat märjukest kõikvõimalikul viisil ajada, leiutas mitmeid tänapäevani käibelolevaid seadmeid alates aurumasinast kuni kombainini välja.

Hiinamaal on Hui väga levinud nimi, miljonitel meestel on selline, ning kui tatari-mongoli võitlejad üksteist nimepidi kutsusid, siis arvasid venelased, et see on mingi oluline sõna ja võtsid ka ise selle sõna kasutusele. Aja jooksul asendas see laensõna suure osa venekeelsest sõnavarast ning lõpuks sai vene keeles selle sõna abil peaaegu kõik jutud räägitud. Paljud panid tähele, et kui kapten Starohujevi esiisa Feng Hui peale vene viinaga tutvumist jurtas ringi komberdas, siis asetusid asjad nagu võluväel oma õigele paigale ja sellist kodukaunistamise viisi hakatigi hiljem feng shuiks hüüdma, sest teised rahvad ei osanud hiina keelt välja hääldada ning ütlesid feng hui asemel feng shui. Meil laevastikus oli feng hui süsteemi järgimine väga tähtis, sest juba utšebkas olles õppisime, et üldiselt tasuks kontrollida, mida, kus ja kellega juua. Feng huiga tasakaalustamata alkoholitarvitamine head ei too – tšakrad lähevad paigast ära ning võivad tuua teie kajutisse härjapõlvlased, väikesed rohelised kuradikesed, kollased päkapikud ja hommikuse õudse peavalu. Meil laevastikus harrastasid feng huid paljud, kuigi vaid vähesed teadsid, et tegemist on suure idamaise salateadusega ning enamasti nad järgisid sellist elustiili ebateadlikult. Lihtsalt meie elustiil oligi selline loomulik.

Kuidas see teema mind puudutab? Vägagi puudutab ja otsesõnu isiklikult. Minu kallis kaasa Anfissa on eelkõige naine suure algustähega, kui mitte öelda tõeline mees, ja aegajalt tulevad talle peale kodukaunistamisetuurid. Psühholoogid on välja selgitanud, et kui on valida abielulahutuse ja korteri sisekujunduse muutmise vahel, siis kergematel juhtudel tasub kaaluda seda teist varianti, mis oleks võrdne uuesti tutvumise ja mesinädalatega, kuigi mina oma mesinädalaid suures osas ei mäletagi, ainult vahetevahel sain pildi ette ja sedagi iga kord erinevas linnas, erinevas voodis ja erineva naise juures ärgates. Kui Anfissa ajakirjast feng shuist teada sai, hakkas ka tema selle eluviisi fanaatikuks. Tihtipeale, kui mina olin läinud sõpradega kalale, prügiämbrit välja viima või nõukogude armee aastapäeva tähistama, hakkas Anfissa feng shui vaimus korterit ümber möbleerima ja siis võis oodata üllatusi. Ükskord, kui ma pahaaimamatult vastu hommikut koju naasin, sain pimedas koridoris üle öö sinna tekkinud tuulekellaga muhu pähe. Teinekord aga, lootes end vaikselt voodisse Anfissa kõrvale libistada, et viimane ei märkaks ega esitaks täiendavaid asjasse puutuvaid küsimusi, avastasin, et ei voodit ega Anfissat pole seal, kuhu nad minust varem maha jäid. Ei leiagi üles! Lõpuks väsisin ära ja ärkasin hommikul esikus vaibakesel Šariku kaisus, kust mind mööduva Anfissa säärekarvad üles kõditasid. Küsisin Anfissalt, et kus voodi on? Anfissa seletas, et ta oli selle korteris ümber paigutanud, sest feng shui käskis!

Kolmandal korral tulen öösel koju ja mida ma näen – esikus seisab keegi mees! Tõeline mees nagu ma isegi, selline suur, võimas ja kohe näha, et nõukogude armees ja sõjalaevastikus teeninud, kes nägi välja umbes nagu mina või siis minu relvavend, mitšman Volkov Tambovist, kelle haridustee oli tõelisele mehele kohaselt peale kaheksandat klassi katkenud ja jätkunud elukoolis Musta mere laevastikus. Tundsin, kuidas mulle veri pähe valgus ja ma aegamööda vihaseks läksin! Kuradi Anfissa, mine veel kalale!!! Käsi tõmbus rusikasse, kuid rajakas esikus vastas samaga. Kohe näha, et nõukogude armee koolitus, jõudsin veel tunnustavalt mõelda ja pungitasin seljalihaseid, et söösta otserünnakule. Silmanurgast nägin, et ka öine külaline ajab ennast ähvardavalt laiemaks. Ah nii jah? Enne kui võõrale idamaiseid võitluskunste tutvustama hakkasin, koputasin tüübile oimukohale ja seletasin talle veelkord heaga, et kurat, ära joo nii palju, et korteriuksed segi ajad. Siin elan MINA, kas tead, tramaivõi. Oleksid korterisse number kaks Loreida juurde maandunud nagu ma ise paaril korral, kui naabri-Juhanit kodus polnud, siis poleks sinuga midagi juhtunud, aga nüüd… ise tead! Siin on tegemist tõeliste meestega! Tüüp aga punnitab silmi ja ei suvatsegi tagasi tõmmata. Tahab vastu vahtimist saada või?

Saatsin teele korraliku paremhaagi, sellise, millega laevastikus noortele salaagadele distsipliini õpetasin ja millega oleks isegi madrus Denissovi pikali pannud, kes muidu virutas nagu sepavasaraga. Ise oli selline vaikne mees, maapoiss Siberist, palju ei rääkinud, aga kui demblitega salaagasid peksma läksime, siis virutas nagu kuvaldaga. Korra lõi, mees langes. Teist korda lõi, oli terve rivi pikali. Kolmandat korda tavaliselt lööma ei pidanud, sest kes veel püsti olid, need jooksid targu minema. Sähh sulle, raibe! Panin oma parima litaka teele ja … peegel, mille Anfissa oli feng shui parema kulgemise ja abieluõnne huvides magamistoast esikusse tõstnud, katkes klirisedes tuhandeks killuks! Nägin veel, kuidas Anfissa kerkis nagu tont pimedusest ukselävele… Mis edasi sai, raevu läinud abikaasa öisest feng shui kiirkursusest, mis sisaldas elemente sambost, ikebaanast ja tantraseksist, selle peale ei taha isegi mõelda. Hommikul oli pea paks nagu mesipuu ja sumises kurjalt nagu oleks miljon väikest mesilast sinna kärje püsti pannud. Vannitoapeeglist, sellesse ainukesest, mis korteris veel terve oli, vaatas mulle vastu idamaiste mandlisilmadega paistes lõust just nagu kapten Starohujevi kauge esiisa, Feng Hui isiklikult! Seda ma teile ütlen, et nende idamaiste asjadega tuleb ettevaatlik olla ja parem on jääda laevastikus õpitud kodumaise Feng Hui juurde, mis on kindel ja turvaline. Lähen nüüd ja panen kulmule jääd peale ning pärast võtan Feng Hui ja kapten Starohujevi auks ühe klõmaka vene viina! Üks pudel peaks mul Anfissa eest tatrakottide taha peidetud olema.

Ivar ja Anfissa peale feng shui kiirkursuste läbimist tantraseksi praktiseerimas. Pilt: http://s12.postimg.org/4lh0sp6vx/twitter.jpg

Ivar nõukogude armeest meenutab – tõelised mehed

@jolli
Ivar vedeles diivanil ja avas nõrgal käel pilsneripudeli, mõne aja pärast teise ja siis ka kolmanda. Tervis naases tasapisi ja tal hakkas parem. Ivarile meenus vanaisade tarkus, et haigus tuleb hobustega, aga ära läheb härgadega. Nii oligi. Eile õhtul mitšman Volkovi ja motorist Abezjanoviga sauna eesruumis maailmaasju arutades oli tervis veel korras. Ka öösel, peale kolme lauaviina, läks tervis ainult paremaks, mis väljendus sotsialistlikus võistluses, kes on neist kõige kõvem mees ja talub kõige kõrgemaid temperatuure. Abezjanov, kes oli pärit päikeselisest Kesk-Aasia vabariigist ja suure kuumaga harjunud, lubas kasvõi kerisele istuda, kui ei usuta, et just tema kannatab kõige rohkem kuumust välja. Tegelikult võitis selle võistluse muidugi Ivar, kes oli teenistusega Nõukogude armees ja sõjalaevastikus juba piisavalt karastunud ning leilisauna trikkidega kursis ja viskas sellise kiitlemise peale lihtsalt pool kapatäit vett kerisele juurde. Sellise alatuse peale tõusis õhu niiskusesisaldus, mille peale mitšman Volkov ja motorist Abezjanov tormasid Ivarit fašistiks sõimates saunast välja, tillid ees ja matid järel. Ivari tervis läks veelgi paremaks ja selle peale kulus ära veel pool kasti õlut.

Aga hommikuks oli tervis kuhugile kadunud ja kõhus möllas jube Sahara kõrb, mis muutis Ivari vastuvõtlikuks kogu maailma murede mõistmisele. Sellise tunde nimi olevat empaatia, mis tähendab, et sa suudad teiste hädadesse osavõtlikult suhtuda. Nii seletas omal ajal Musta mere laevastikus seda Ivarile kapten Starohujev. Teisest toast kostus valju norskamist, sest mitšman Volkov ja motorist Abezjanov põõnasid alles unemaal. Ivar pani üksildustundest teleka mängima. Telekas oli vana, Soome blokiga Berjozka. Tänapäeval selliseid enam ei tehta, sest nüüd olevat moes puutetundlikud televiisorid. Ivar ei osanud sellisest kapitalistide innovatsioonist midagi arvata, tema telekas oli puutetundlik juba tehasest tulles nõuka ajal. Kui ikka pilti ette ei võtnud, siis kõva puudutus rusikaga korpuse pihta tõi pildi alati tagasi! Motorist Abezjanoviga oli kroonus sama lugu, kui peale meestepäeva pilti ette ei võtnud. Kui siis Abezjanovile korpuse pihta koputati, hakkas ta läbi une kahekordseid loopima ning kui veel natuke koputati, siis lendas juba kolmekordseid. See oli juba kindel märk, et pilt on ees ja laeva mootorid kindlates kätes. Selline puutetundlik motorist oli Abezjanov.

Täna oli pühapäev ja Ivar ei hakanud motoristile äratuseks korpuse pihta koputama, las magab rahulikult. Abezjanov nägi parasjagu unes lambaid – palju lambaid, kuni silmapiirini välja ainult lambad… Tema istub siis millegipärast oma laevaga keset seda lambamerd, aga kurk aga kuivab, sest mitte midagi joodavat ei ole. Lambad vaatavad talle etteheitva näoga otsa ja määgivad: “Karnivoor! Karnivoor! Karnivoor!” Kuigi Abezjanov isegi ei teadnud, mida see õudne sõna tähendab. Samal ajal kui Abezjanov parasjagu unes košmaare nägi, asus Ivar puutetundlikust nõukogude telekast uudiseid vaatama. Uudistes räägiti parasjagu kapitalismi kriisist vanal heal Inglismaal. Ivarile meenus, et zampolit Marks oli seda juba Nõukogude armees ette ennustanud. Zampoliti nimi oli major Maksim Ivanov, aga sarnase maailmavaate järgi kutsuti teda teenistuskaaslaste seas Marksiks. Peale teenistusest erru minekut kasvatas Ivanov-Marks nimekaimuga sarnase habeme, mistõttu ta nägi peale seda ka välimuse järgi välja täpselt nagu tema suur eeskuju. Zampolit Ivanovi poliittunnid Musta mere laevastikus olid alati kasulikud ja informatiivsed. Kord, kui neil toimus väljaõpe vahtkonnamäärustiku osas, küsis zampolit Ivarilt: “Madrus Ivar! Te seisate vahis ja märkate, et teie suunas roomab inimene. Milline on teie tegevus?” Ivar oli olnud poliittundides tähelepanelik ja teadis vastust: “Toimetan kapten Starohujevi tema kajutisse.”

Kapitalistid olid just vallandanud kohaliku autosaate juhi kellegi Džeremi Klarksoni, kes tegelikult Ivarile meeldis, vaatamata sellele, et ta sõitis ringi kallite autodega, aga Ivaril endal oli ainult vana Moskvitš 412, mille ta oli hiljuti ostnud oma kuulsa Moskvitš 407 asemele, mis jäi vanadusest nõdraks ja keeldus rattaid alla võtmast. Nüüd roostetas vana 407 Šariku kuudi kõrval. Ivarile tuli meelde, et üks tema lemmiknäitlejatest oli samuti Džeremi, Ron Džeremi, kelle VHS filme ärimeheks hakanud Abezjanov vahel kaasa tõi, aga neid sai vaadata ainult siis kui Anfissa kodunt ära oli. Klarksonis tundis aga Ivar ära tõelise mehe, umbes sellise nagu ta isegi oli. Tänapäeval selliseid enam ei tehta! Nüüd on moes pehmed väärtused, tõelisi mehi jääb järjest vähemaks, aga kus nüüd meheks üldse saabki, nüüd kui enam Nõukogude armeed ei ole? Kapitalistide sõjaväes või? Ivar oli Anfissa burksiputka juures nooremate burksisõprade käest kuulnud, kuidas seal elu on. Poiss pääseb nädalaks laatsaretti, kui on ennast sööklas suppi süües lusikaga vigastanud! Kujutad sa ette? Kolmest poisist kaks on tänapäeval armeeteenistuseks kõlbmatud, aga ööklubis jõuavad nad hommikuni ringi karata ja klubi ukse ees oksi harali ajada, siis on järsku tervist küll! Ivar ohkas. Teenistusest nõukogude armees vabastas ainult surm ja sedagi mitte alati. Vahel teenis surnud mees veel edasi, kui käsk nõudis. Ei ole enam need vanad head ajad, ei ole…

Edaspidi keskendus Ivar vaid telekale, sest ta tahtis kangesti aru saada, mis värk selle Klarksoniga õieti oli. Selgus, et mingi salaaga oli autosaate juhile söögi toomata unustanud ja sai selle eest pasunasse. Õige! Järelikult asja eest sai! Kui need gunztiinimesed ennast muidu liigutada ei suuda, siis tuligi neid vastavalt motiveerida. Oleme näinud neid suuri teletöötajaid, kellel lõust on peas, nagu kuuluks neile terve Ollivuud, aga ise lükkavad Spiilbergi juures moppi! Andekust on neil vaevalt et poole veinipudeli jagu, sest rohkem nad välja ei kannagi. Inglismaa on uhke oma traditsioonide üle, aga kui mõni holopp halva töö eest lõuga saab, on kohe kisa lahti. See Klarkson oleks ehk isegi Nõukogude armees respekti välja teeninud. Vanasti said kõik molli ja kord oli majas! Seda kutsuti demokraatlikuks tsentralismiks, kui riik oli paks ja kord oli majas. Ülbe naabri-Juhan koos oma lärmaka kaasa Loreidaga püsisid viisakalt vait. Aga mis praegu on? Räägivad humanismist, aga molli andmine ongi väga humanistlik. Kui selline äpardunud assistent, kes ei tea, millal saatejuhil söök laual peab olema, selle eest ära vallandada, kas see on humaanne? Äkki on tal pere? Saab korra lõuga, siis jätab meelde, mille eest sai ja järgmine kord hoiab igaks juhuks päev otsa supipaja tulel, sest mine tea, millal härral kõht tühjaks läheb. Selle nimi, lapsed, on projektijuhtimine! Juba kuulus nõukogude teadlane Pavlov teadis, kuidas tingitud reflekse kujundada.

Tänapäeval kargavad kõik viimastele säilinud tõelistele meestele turja. Muudkui võta oma asjad ja mine minema! Kurat, kas me selle eest võitlesime? Kas me selle nimel võitsime sõja! Tõelised mehed mitšman Volkov, motorist Abezjanov, Džeremi Klarkson ja Ivar Nõukogude armeest avasid õlle ning suikusid mälestustesse. Maailm tegi aga oma järjekordset tiiru ümber Päikese, nagu ta seda alati teinud oli – tal oli kõigest sügavalt pohhui. Korraga muutus Ivar virgeks ja peitis õllepudeli kiiruga lauajala taha. Tema sõjalaevastikus treenitud kõrv tabas mitšman Volkovi norsatuste vahelt tundmatu heli ja ta teadis täpselt, kellele see kuulus. Välisuks avanes ja öisest vahetusest saabus tagasi koju tema armas abikaasa Anfissa, kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister nii meeste kui naiste arvestuses, tõeline mees …

Ivar nõukogude armeest meenutab – akadeemik Starohujev

@ckrabat&jolli

Ma olen teile palju rääkinud oma laeva kaptenist Vana Tyrast. Vot see oli alles tõeline mees, kes isegi siis, kui kogu laeva kütus oli ära joodud, suutis laeva alati sadamasse tüürida. Kuidas ta seda tegi, küsite? Väga lihtsalt. Seda, lapsed, nimetatakse füüsikaks ja meie nõukogude füüsikud olid alati väga eesrindlikud. Vana Tyra pani kaptenimütsi pähe, läks laeva ahtrisse ja kukkus nii kõvasti vastu laineid sõimama, et meie laevuke lendas sõimamisest kerkinud auru jõul sadama poole nagu linnuke. Samal ajal kui kapten oli kõva kämmal füüsikas, arendas meie vanemabi Puškin keemiateadust ning tõestas, et nõukogude eesrindlik keemia võimaldas absoluutselt kõik ained aviobensiinist nitrolahustini muuta ärajoodavateks. Lihtsalt teadmiseks, kui keegi arvab, et nüüd meie laeva kapteni nimi oligi Vana Tyra, siis päris nii see ei olnud. Vana Tyra oli tema hüüdnimi, mille teenistuskaaslased olid talle tunnustuseks ühe Ameerika näitleja järgi andnud. Tema pärisnimi oli hoopis kapitan pervovo ranga Starohujev.

Kuidas Vana Tyra aga niihästi füüsikat ja aurujõudu tundis, see tuli ilmselt geenidest. Tema kauge esivanem oli kuulus akadeemik Starohujev, kes leiutas koos teise kuulsa leiutaja Ivan Polzunoviga kahe peale aurumasina. Starohujev leiutas nimelt auru ja Polzunov leiutas masina ning kokku saigi aurumasin. Ega nad esialgu aurumasinat teha ei tahtnudki, aga kui nad olid koos Polzunoviga päev otsa mõisapõllul mõisniku heaks tööd rüganud, siis ajas neid hirmsasti janutama. Pärast tööd suundusid nad mõisatalli – ikka sinna, kus pärisorjadele harilikult motivatsioonikõnesid peeti ja sageli ka peksa anti. Nõukogude armees me õppisime, et need mõlemad on tähtsad osad tööviljakust stimuleerivast paketist “Kaks ühes”. Kõigepealt tuli teooria ehk kõne ning sellele järgnes praktika ehk peks, et kõne ikka kindlalt pähe jääks. Nii otsustasidki Polzunov ja Starohujev öö varjus salaja mõisatallis samagonni ajada ja selleks tuli kõigepealt vastav masin valmis ehitada. Aga vat mis välja tuli – aurumasin! See, lapsed, oli juba kõrgem matemaatika! Pärast muidugi liikusid aurujõul käitava masina ehitamise teadmised koos aurujõul töötavate meremeestega vanale Inglismaale, kus sadamakõrtsis keegi härra Dzeimz Vatt, kui nime järgi otsustada, siis ilmselt Dzeimz Bondi sugulane, need teadmised lihtsameelsetelt meremeestelt välja meelitas ja varastatud plaanide järgi oma aurumasina ehitas. Aga kinnitan teile, et pärisori ja hilisem akadeemik Starohujev on siiski aurumasina kaasesmaleiutaja, kuigi kapitalistid seda tunnistada ei taha!

Siitpeale nimetavad vene rahvamuistendid ehk bõliinad teadusloomeks vajalikku valgustatud seisundit auru all olemiseks, kuid vähesed teavad, et kõik sai alguse pärisorisest talupojast Starohujevist. Isake tsaar kuulis Starohujevist ja kutsus ta hiljem õukonda ning tegi temast teadlase ehk akadeemiku, et ta tsaarile ja tema alamatelegi auru all olemise kõrget kunsti õpetaks. Tsaar andis talle tänutäheks aunimetuseks Starõi hui, aga kui pärisorjusest vabastamise ajal akadeemikule ka pärisnimi pandi, siis muutus see Starohujeviks. Eesnimi oli tal ju Ivan nagu Polzunovil ja paljudel teistelgi pärisorjadel, kes tsaari heaks töötasid. Nime järgi oleksid akadeemikud ju omavahel sassi läinud, seepärast tuli perenimele mõelda. Dzeimz Vatist veel niipalju, et just vahetult enne aurumasina varastamist oli ta meilt pihta pannud vati valmistamise tehnoloogia, mille tagajärjel muutus vatt Nõukogude Liidus defitsiidiks. Ta oli tõsine kahjur ning rahvamajanduse vaenlane nagu tema sugulane Dzeimz Bondki.

Nagu te teate, siis vanasti ei olnud võimalik internetist vaadata, kuidas aurumasinat ehitama peab, kõik mänguasjad olid puust ja punased ning aurumasin tuli teadusehuvilisel ise leiutada. Hiljem leiutas akadeemik Starohujev veel jalgratta, telegraafi ja raadio, kuid kõik need leiutas ta kõrvalproduktina igiliikurit ehk kääritavate jookide valmistamise masinat ehitades. See masin oli tema elu eesmärk! Ööd ja päevad puhkamata töötades nagu mingi kodumaine Leonardo da Vinci, tegi mees mitmeid katseid, kuid iga kord, kui tema põhieesmärk ebaõnnestus, suutis ta oma sisemise geniaalsuse toel siiski alati leiutada ka midagi kasulikku. Ta lootis kunagi rajada ka omanimelise teaduste akadeemia, aga kukkus varem ära. Ajamiseni jõudis, aga rajamiseni enam mitte. Enne kui ta jõudis mõtte teoks teha, suri kuulus teadlane kahjuks maksatsirroosi kätte ära.

Meie kaptenikajuti seinal oli Vana Tyra kuulsa esivanema akadeemik Starohujevi uhkete vuntsidega paraadportree. Kuldse raamiga vana õlimaal andis kaptenile palju inspiratsiooni, kuid kahjuks ei inspireerinud kuulus esivanem Vana Tyra ennast teadlaseks hakkama. Temast sai hoopis laevakapten, kuigi kapten oli samal ajal siiski täiesti arvestatav hobiteadlane auru ja selle mõjude uurimisel. See, lapsed, on juba geneetika! Vot selline tõeline mees oli meie laeva kapten, kuulsa akadeemik Starohujevi mitte vähem kuulus järeltulija. Peale seda kui kapten Vana Tyra mereväest erru läks ning sõjaväepensionäriks hakkas, käib ta pensilisa teenides lastele deed morozi tegemas. Sellise ameti juures on teadmised aurust ainult kasuks, sest muidu võib lumelagendikel koos Lumehelbekesega põdrarakendit juhtides ära külmuda.

Meie laeva meeskond oli väga sportlik. Kapteni vanemabi Puškin oli nooruses perspektiivikas Mongoolia hokimängija. Mitšman Volkovi lemmiksport oli aga hundijooks, mis oli leiutatud tema kuulsa esivanema Tambovi Hundi poolt, kes oli muuseas nagu Starohujev või Polzunov väga kuulus üle suure kodumaa. Sageli tegime me hundijooksu maaväemeestega võidu, kuigi nemad olid pigem saapaviksi ja saia peal. Kui me siis oleksime teadnud selliseid põnevaid sõnu nagu triatlon, siis oleks see spordiala ilmselt millekski selliseks kvalifitseerunud. Alguses tuli triatleetidel takistusrada läbida joostes, ühest kontrollpunktist teiseni, ning igas kontrollpunktis pakuti võistlejatele kehakarastuseks klaas kangemat jooki ja peale haukamiseks hapukurki. Teise alana tuli takistusriba läbida juba käpakil ja see sisaldas ka orienteerumist, sest käpakil ei näe sa nii palju maastikku kui püsti seistes. Kolmas distantsiosa tuli läbida aga roomates ja seal ei olnud võimalik kasutada ei kaarti ega kompassi. Isegi kui alustasime distantsi läbimist varahommikul, jäi lõpuosa tavaliselt ikka pimeda peale, nii et finišisse ehk kasarmusse jõudmiseks tuli kasutada kõiki oma kümmet kaasasündinud meelt. Ühe sellise hundijooksu käigus läks meil kaduma madrus Denissov, kes ilmus välja aastaid hiljem kaugel Siberis. Ka mina ise sattusin võistlustuhinas ükskord niimoodi Musta mere asemel hoopis Kaspia mere äärde ja järgmistel võistlustel esindasin juba Kaspia mere flotilli, kuni oma kodusesse Musta mere laevastikku jälle tagasi jõudsin. Selleks pidin tõsi küll jälle ühe hundijooksu korraldama ja sedakorda hoopis tükis tagurpidi liikuma, et tuldud teed tagasi tulla.

Teenistus Musta mere laevastikus oli meil pingeline. Sageli juhtus nii, et kaitsesime meie suurt kodumaad nii kõvasti, et kütus sai otsa. Ja kujutage ette, ilus lage meri, ei kajakat ei kala… ning nurga tagant tuleb NATO tank! Need NATO tankid, sindrinahad, saabusid eriti peale palgapäeva, kui vanemabi Puškin ajateenijatele jooke välja käristas. Samas jäi meie süda muidugi rahule, sest nägime, kuidas neil seal kapitalistlikus tulevikuta ühiskonna džunglites olid näpud nii põhjas, et ainult peale palgapäeva jätkub neil raha tankide käivitamiseks. No need lääne teadlased ei jõudnud meie teadlastega sammu pidada ning mahajäämus keemias ja füüsikas oli eriti suur. Ma siin lugesin hiljuti, et kapitalistlikus läänes anti Nobeli füüsikapreemia sinise valgusidioodi leiutajatele. Meil Nõukogude Liidus olid sinised valgusidioodid ammu olemas ja ma pole neid kohanud mitte vähem kui NATO tanke. Tavaliselt tulid nad nii kolme-nelja paiku öösel, lärmi peale. Aga need polnud mitte Marsilt, vaid meie omad, seda oli juba keelepruugist aru saada. Tulid sireeniga, palusid kaasa ja viisid sidruniga minema…

Õnneks saadakse meil tänapäeval aru, kui hea elu oli nõukogude armees ja Nõukogude Liidus ning mitmeid nõukogude tavasid on püütud taaselustada. Paljudele valmistab muret väike sündivus ning noorte väljaränne. See on kapitalistliku röövmajanduse tagajärg! Ma ei imestaks kui rahvarohkemates piirkondades hakatakse laste tegemist litsentsi alusel lubama, umbes nagu see meie ühelapsepoliitika on hetkel. Meil Nõukogude Liidus oli sündivus alati väga kõrge, sest me teadsime, et me ei saa kunagi suureks vaimult, kuid võime saada suureks rahvaarvult ning meil on kõige suurem ja tugevam armee. Mina toetan sm. Küti ettepanekut lastetusmaksu kehtestamiseks, et kõik oleks nii nagu meie ajal, kui kodanikud teenisid nõukogude armees ja maksid lastetusmaksu ning kõik olid õnnelikud. Meile paistis alati päike! Lastest tuleks kasvatada tõelisi mehi ja sellepärast võiks mõelda veel komsomoli, pioneeriorganisatsiooni ja oktoobrilaste taastamisele.

Üldriikliku sünnituskohustuse sisseviimisest oleme ringkonnaülemaga siin juba varem rääkinud, aga kondoomikasutamise maks tuleb samuti kindlasti kehtestada. Lahendust näeksin ka kondoomide ostuloa kehtestamises ning et eelisjärjekorras jagatakse kondoome Suure Isamaasõja veteranidele veteranipileti ettenäitamisel. Noored teenigu õigus kondoome kasutada kõigepealt kodumaad kaitstes välja! Ei saa lubada sellist tühja rabelemist keerulisel ajal, kui kogu energia tuleb suunata rahvastiku taastootmisse. See on peaaegu nagu kogu maa elektrifitseerimine. Ja muide, Norras lähevad nüüd ka naised kohustuslikus korras sõjaväkke ja on valmis tööks ja kodumaa kaitseks. Tervitangi siinkohal kõiki tõelisi mehi ja neist eriti meie naisseltsimehi, sealhulgas minu armast Anfissat, kes on kaheksakordne laevastiku meister sambos nii naiste kui ka meeste arvestuses. Proosit! Kapten Starohujev ja tema meremehe hing, kus oli suurele kodumaale alati koht südames – “Морская душа” Василий Шульженко Pilt aadressilt: http://argumentua.com/reportazh/vatniki-v-zhivopisi