Ivar nõukogude armeest meenutab – tõelised mehed

@jolli
Ivar vedeles diivanil ja avas nõrgal käel pilsneripudeli, mõne aja pärast teise ja siis ka kolmanda. Tervis naases tasapisi ja tal hakkas parem. Ivarile meenus vanaisade tarkus, et haigus tuleb hobustega, aga ära läheb härgadega. Nii oligi. Eile õhtul mitšman Volkovi ja motorist Abezjanoviga sauna eesruumis maailmaasju arutades oli tervis veel korras. Ka öösel, peale kolme lauaviina, läks tervis ainult paremaks, mis väljendus sotsialistlikus võistluses, kes on neist kõige kõvem mees ja talub kõige kõrgemaid temperatuure. Abezjanov, kes oli pärit päikeselisest Kesk-Aasia vabariigist ja suure kuumaga harjunud, lubas kasvõi kerisele istuda, kui ei usuta, et just tema kannatab kõige rohkem kuumust välja. Tegelikult võitis selle võistluse muidugi Ivar, kes oli teenistusega Nõukogude armees ja sõjalaevastikus juba piisavalt karastunud ning leilisauna trikkidega kursis ja viskas sellise kiitlemise peale lihtsalt pool kapatäit vett kerisele juurde. Sellise alatuse peale tõusis õhu niiskusesisaldus, mille peale mitšman Volkov ja motorist Abezjanov tormasid Ivarit fašistiks sõimates saunast välja, tillid ees ja matid järel. Ivari tervis läks veelgi paremaks ja selle peale kulus ära veel pool kasti õlut.

Aga hommikuks oli tervis kuhugile kadunud ja kõhus möllas jube Sahara kõrb, mis muutis Ivari vastuvõtlikuks kogu maailma murede mõistmisele. Sellise tunde nimi olevat empaatia, mis tähendab, et sa suudad teiste hädadesse osavõtlikult suhtuda. Nii seletas omal ajal Musta mere laevastikus seda Ivarile kapten Starohujev. Teisest toast kostus valju norskamist, sest mitšman Volkov ja motorist Abezjanov põõnasid alles unemaal. Ivar pani üksildustundest teleka mängima. Telekas oli vana, Soome blokiga Berjozka. Tänapäeval selliseid enam ei tehta, sest nüüd olevat moes puutetundlikud televiisorid. Ivar ei osanud sellisest kapitalistide innovatsioonist midagi arvata, tema telekas oli puutetundlik juba tehasest tulles nõuka ajal. Kui ikka pilti ette ei võtnud, siis kõva puudutus rusikaga korpuse pihta tõi pildi alati tagasi! Motorist Abezjanoviga oli kroonus sama lugu, kui peale meestepäeva pilti ette ei võtnud. Kui siis Abezjanovile korpuse pihta koputati, hakkas ta läbi une kahekordseid loopima ning kui veel natuke koputati, siis lendas juba kolmekordseid. See oli juba kindel märk, et pilt on ees ja laeva mootorid kindlates kätes. Selline puutetundlik motorist oli Abezjanov.

Täna oli pühapäev ja Ivar ei hakanud motoristile äratuseks korpuse pihta koputama, las magab rahulikult. Abezjanov nägi parasjagu unes lambaid – palju lambaid, kuni silmapiirini välja ainult lambad… Tema istub siis millegipärast oma laevaga keset seda lambamerd, aga kurk aga kuivab, sest mitte midagi joodavat ei ole. Lambad vaatavad talle etteheitva näoga otsa ja määgivad: “Karnivoor! Karnivoor! Karnivoor!” Kuigi Abezjanov isegi ei teadnud, mida see õudne sõna tähendab. Samal ajal kui Abezjanov parasjagu unes košmaare nägi, asus Ivar puutetundlikust nõukogude telekast uudiseid vaatama. Uudistes räägiti parasjagu kapitalismi kriisist vanal heal Inglismaal. Ivarile meenus, et zampolit Marks oli seda juba Nõukogude armees ette ennustanud. Zampoliti nimi oli major Maksim Ivanov, aga sarnase maailmavaate järgi kutsuti teda teenistuskaaslaste seas Marksiks. Peale teenistusest erru minekut kasvatas Ivanov-Marks nimekaimuga sarnase habeme, mistõttu ta nägi peale seda ka välimuse järgi välja täpselt nagu tema suur eeskuju. Zampolit Ivanovi poliittunnid Musta mere laevastikus olid alati kasulikud ja informatiivsed. Kord, kui neil toimus väljaõpe vahtkonnamäärustiku osas, küsis zampolit Ivarilt: “Madrus Ivar! Te seisate vahis ja märkate, et teie suunas roomab inimene. Milline on teie tegevus?” Ivar oli olnud poliittundides tähelepanelik ja teadis vastust: “Toimetan kapten Starohujevi tema kajutisse.”

Kapitalistid olid just vallandanud kohaliku autosaate juhi kellegi Džeremi Klarksoni, kes tegelikult Ivarile meeldis, vaatamata sellele, et ta sõitis ringi kallite autodega, aga Ivaril endal oli ainult vana Moskvitš 412, mille ta oli hiljuti ostnud oma kuulsa Moskvitš 407 asemele, mis jäi vanadusest nõdraks ja keeldus rattaid alla võtmast. Nüüd roostetas vana 407 Šariku kuudi kõrval. Ivarile tuli meelde, et üks tema lemmiknäitlejatest oli samuti Džeremi, Ron Džeremi, kelle VHS filme ärimeheks hakanud Abezjanov vahel kaasa tõi, aga neid sai vaadata ainult siis kui Anfissa kodunt ära oli. Klarksonis tundis aga Ivar ära tõelise mehe, umbes sellise nagu ta isegi oli. Tänapäeval selliseid enam ei tehta! Nüüd on moes pehmed väärtused, tõelisi mehi jääb järjest vähemaks, aga kus nüüd meheks üldse saabki, nüüd kui enam Nõukogude armeed ei ole? Kapitalistide sõjaväes või? Ivar oli Anfissa burksiputka juures nooremate burksisõprade käest kuulnud, kuidas seal elu on. Poiss pääseb nädalaks laatsaretti, kui on ennast sööklas suppi süües lusikaga vigastanud! Kujutad sa ette? Kolmest poisist kaks on tänapäeval armeeteenistuseks kõlbmatud, aga ööklubis jõuavad nad hommikuni ringi karata ja klubi ukse ees oksi harali ajada, siis on järsku tervist küll! Ivar ohkas. Teenistusest nõukogude armees vabastas ainult surm ja sedagi mitte alati. Vahel teenis surnud mees veel edasi, kui käsk nõudis. Ei ole enam need vanad head ajad, ei ole…

Edaspidi keskendus Ivar vaid telekale, sest ta tahtis kangesti aru saada, mis värk selle Klarksoniga õieti oli. Selgus, et mingi salaaga oli autosaate juhile söögi toomata unustanud ja sai selle eest pasunasse. Õige! Järelikult asja eest sai! Kui need gunztiinimesed ennast muidu liigutada ei suuda, siis tuligi neid vastavalt motiveerida. Oleme näinud neid suuri teletöötajaid, kellel lõust on peas, nagu kuuluks neile terve Ollivuud, aga ise lükkavad Spiilbergi juures moppi! Andekust on neil vaevalt et poole veinipudeli jagu, sest rohkem nad välja ei kannagi. Inglismaa on uhke oma traditsioonide üle, aga kui mõni holopp halva töö eest lõuga saab, on kohe kisa lahti. See Klarkson oleks ehk isegi Nõukogude armees respekti välja teeninud. Vanasti said kõik molli ja kord oli majas! Seda kutsuti demokraatlikuks tsentralismiks, kui riik oli paks ja kord oli majas. Ülbe naabri-Juhan koos oma lärmaka kaasa Loreidaga püsisid viisakalt vait. Aga mis praegu on? Räägivad humanismist, aga molli andmine ongi väga humanistlik. Kui selline äpardunud assistent, kes ei tea, millal saatejuhil söök laual peab olema, selle eest ära vallandada, kas see on humaanne? Äkki on tal pere? Saab korra lõuga, siis jätab meelde, mille eest sai ja järgmine kord hoiab igaks juhuks päev otsa supipaja tulel, sest mine tea, millal härral kõht tühjaks läheb. Selle nimi, lapsed, on projektijuhtimine! Juba kuulus nõukogude teadlane Pavlov teadis, kuidas tingitud reflekse kujundada.

Tänapäeval kargavad kõik viimastele säilinud tõelistele meestele turja. Muudkui võta oma asjad ja mine minema! Kurat, kas me selle eest võitlesime? Kas me selle nimel võitsime sõja! Tõelised mehed mitšman Volkov, motorist Abezjanov, Džeremi Klarkson ja Ivar Nõukogude armeest avasid õlle ning suikusid mälestustesse. Maailm tegi aga oma järjekordset tiiru ümber Päikese, nagu ta seda alati teinud oli – tal oli kõigest sügavalt pohhui. Korraga muutus Ivar virgeks ja peitis õllepudeli kiiruga lauajala taha. Tema sõjalaevastikus treenitud kõrv tabas mitšman Volkovi norsatuste vahelt tundmatu heli ja ta teadis täpselt, kellele see kuulus. Välisuks avanes ja öisest vahetusest saabus tagasi koju tema armas abikaasa Anfissa, kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister nii meeste kui naiste arvestuses, tõeline mees …

Advertisements

10 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    märts 27, 2015 @ 21:53:52

    Vasta

  2. ckrabat
    märts 27, 2015 @ 21:55:45

    Vasta

  3. K_V
    märts 27, 2015 @ 22:56:03

    Veel üks asi, milles Nõukogude armee kogemus Ivarile abiks on.
    Kui ajakirjandus milleski kahtleb, siis kahtleb ka iga tark lugeja.
    Kui aga ajakirjandus miskit kindlalt teab, siis on ka lugejal tark mitte kahelda.
    Televisiooniga on kõik samamoodi ja veel selgem.

    Vasta

  4. ckrabat
    märts 28, 2015 @ 07:51:14

    Lada omanik – ei ole siin mingi penskar roolis!
    https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=54&artid=63832

    Vasta

  5. ckrabat
    märts 28, 2015 @ 08:20:38

    Vanast meis enestes
    http://arvamus.postimees.ee/2512003/vanast-meis-enestes
    Demokraatlik tsentralism ei ole ainus, mille praegune põlvkond koos emapiimaga sisse on imenud. Üks selliseid mõttelaade on näiteks ka hirm väliskapitali ees. Kogu Nõukogude propaganda ja teadus sisendas, et see tähendavat üksnes ohtu nõukogude rahva (loe: riiklikule) iseseisvusele, pidavat ainult ikka ja jälle midagi röövima. Kahtlustused on visad meis edasi elama, kusjuures me unustame, kust nad pärit on. Ja loogiline on, et need on kõige kergemad ärkama just rahvuslikumalt meelestatud inimeste südametes, sest nii lihtne ja meeldiv on asendada sõna «nõukogude» sõnaga «eesti».

    Vasta

  6. Jolli
    märts 28, 2015 @ 08:22:39

    See on tõeliste meeste versioon Top-gearist. 🙂

    Vasta

  7. Jolli
    märts 30, 2015 @ 07:57:26

    Tõelised mehed vs. tõelised loomad. Irw… 🙂

    Vasta

  8. Jolli
    märts 31, 2015 @ 22:46:06

    Vasta

  9. Jolli
    apr. 19, 2015 @ 13:05:47

    Vasta

  10. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

märts 2015
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: