Goodbye!

@ckrabat
30. detsembril 2010 ilmus selle blogi avalugu sümboolse pealkirjaga “Hello world!”, mis ütleb:  “The truth is out there. Somewhere between two fairy tales. Caught somewhere deep between someone’s truth and a lie.” 3. jaanuaril  2011 sündis v(algus) ja valgus sai. Esimene lugu, huvilise postitus pealkirjaga  “Parlamentaarse riigikorraldusega demokraatliku vabariigi valikuvõimalus”, ilmus 12. jaanuaril 2011. Samal päeval ilmus ckrabati  “Valimised demokraatlikes riikides – õigus või kohustus?” Aastaks 2017 on ilmavalgust näinud 587 lugu, blogi on külastatud üle 156 000 korra (see number ilmselt kasvab)  ja  tehtud 8740 kommentaari. Kui 2011. aastal külastati blogi 4550 korda (võrdlusena juba sel aastal on olnud 3330 külastust), siis 2015. aastal on käidud 39 052 korda, eelmisel aastal vaid napilt vähem. Kokkuvõttes võib arvata, et mingisugune tähendus Eesti blogimaastikul oli tal tõenäoliselt olemas, selline  üle keskmise tegija. Blogil oli kolm autorit, lisaks huvilisele ja ckrabatile liitus millalgi jolli, see võis olla ilmselt 2012, kui ilmus Ivari sarja esimene lugu. Blogi toimetamine on kuue aasta ja ühe kuu jooksul olnud siiski ühe  inimese kanda ja  siit jõuame ka tänase loo põhjuse juurde .

Nii nagu igal asjal on kunagi  algus, siis on tal ka lõpp ja see lõpp  ei pea saabuma  vaikse vindumisena. Sisulist põhjust lõpetamiseks pole, sest blogi külastatavus on püsinud endisel  tasemel, viimastel kuudel üle 3000 külastaja kuus, isegi suvel püsis see üle 2000. Kindlasti pakub elu teemasid, millest võiks kirjutada. Otsus blogi tegevus lõpetada oli minu ainuisikuline otsus, mis sündis kiiresti ja ootamatult, aga see sündis, põhjusena number üks oli minu väsimus, sest kuus aastat elust blogile kulutada ei ole väike töö, paras aja- ja närvikulu. Selleks, et konkurentsivõimelisena püsida, pead sa paratamatult lugusid juurde tootma, et pildil püsida, kuid selle aja oleks võinud ka millelegi muule kulutada. Mingit isiklikku kasu ma ei ole sellest tegevusest saanud, ei materiaalset ega moraalset, mitte, et nüüd seda oodanud oleks, kaugel sellest, seega olid motiivid üksnes loomingulised. Samuti ei teinud me sellele üllitisele peaaegu üldse reklaami. Ma usun, et isegi paljud minu tuttavad ei tea siiani sellest blogist midagi. Ainus tunnustus ongi  see, et kui mõni ütleb, et üks või  teine lugu talle meeldis või et see oli huvitav lugemine või kui sa näed, et mingi teema all tekib diskussioon, järelikult  see huvitab, läheb kellelegi korda. Siinkohal  tahaksin tänada teenekaid kommentaatoreid js, Aqualung, guybrush, KV, Jüri, blogi algusaegadel Tõnu ja kindlasti paljud teised, kelle nimi hetkega ei meenu, kuid kes püsikommentaatoritena andsid kindlasti olulise panuse selle saidi lugemisväärsusele.

Olgu veel mainitud, et selle blogi ülesehitamiseks pole kulutatud ainsamatki senti, kasutades ainult tasuta pakutavaid lahendusi, mis tundub kummaline, kuid elu on näidanud, et ka niiviisi on võimalik.  Huvitegevuse eelduseks ongi huvi selle tegevuse vastu ja  siis, kui see tegevus muutub tüütuks kohustuseks või kui sulle hakatakse ette kirjutama, millest ja kuidas kirjutada tohib, kaob see huvi ära ja nii lihtne see kõik ongi. Seega ma loodan, et mingit isikutevahelist konflikti pole olnud ega tule ja koostöö teiste projektide raames jätkub, nagu näiteks intervjuudel põhinev raamatuprojekt, mis  on süvakultuurilises mõttes kahtlemata oluliselt väärtuslikum, kui mingis blogisabas päevapoliitilistel teemadel kraaklemine. Kui kellelgi peaks sel teemal ideid või mõtteid tekkida, kuidas seda avaldada, oleme kindlasti soovitusteks ja kommentaarideks avatud.

Ma tunnistan, et autorite vahel eksisteerivad teatavad maailmavaatelised vastuolud, mis said minule vähemalt selgeks juba esimestest lugudest saadik, kuid  sarnased vastuolud on tänaseks lõhestanud nii Eesti kui kogu läänemaailma. Selliste vastuolude ilmnemisel sõltubki palju ühe või teise võimest kohaneda mitmekesise maailmaga, arvestada sellega, et teised võivad maailmast jälle teistmoodi aru saada ja mitte hakata oma vaateid või mõttemaailma teistele peale suruma. Minule näiteks on maailmavaateliselt vastuvõtmatu nii surmanuhtluse kui ka vägivalla propageerimine, ometi on sellise orientatsiooniga lugusid siin ilmunud. Teine vastuolu võib tulla erinevast vastuvõtlikkusest huumorile ja selle kasutamisele teatud seisukohtade väljatoomisel. Taavi Minnik kirjutas ühes artiklis targasti, et “paljud pole võimelised mõistma ei sarkasmi ega irooniat ning vananedes nõrgeneb inimeste huumoritaju paraku veelgi.” See oleks olnud üks teemadest, mida oleks soovinud ka siin käsitleda, aga kahjuks sai aeg enne otsa. Olgu igaks juhuks üle kinnitatud, et mingeid solvumisi või veel enam “pikaajalist võitlust, mille algus on kergesti tuvastatav” pole vähemalt minu poolt siin kunagi olnud. I never had such expectations as I’m perfectly familiar with the personality of another author and his views.  Samas ma tunnistan, et teistele lugejatele näevad sellised kraaklemised inetud välja, sellepärast tulebki neile lühike lõpp  teha. Seega, otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Blogi on olnud kahtlemata meediakriitiline, vähemalt minu poolt, ja põhjus on ikkagi meedia rolli muutumine, põhivoolu  meedia ja sotsiaalmeedia samastumine, meedia usaldatavuse vähenemine, tema orienteeritus kasumile ning populism. Kõigest sellest ja paljust muustki kirjutas juba Tiit Hennoste. Hennoste: “Peavoolumeedia omanikud on korporatsioonid, kellele kuulub hulk meediaettevõtteid. Selle keskmes olevad väljaanded loovad agenda, mida peegeldavad temaga ühes voolus ujuvad väiksemad ettevõtted. Omanikel on huve ka muudes majandusvaldkondades või poliitikas, mida nad soovivad oma meedia kaudu läbi viia. Omanikud soovivad meedia kaudu teenida ennekõike maksimaalset kasumit, mis määrab edastatava info valikuid. Peavoolumeedia saab suurema osa oma sissetulekust reklaamist. Sellega paneb ärimaailm ajakirjanduse vahendama uudiseid, mis peegeldavad tema väärtusi, mõtteviisi ja soove. Peavoolumeedia vajab pidevalt infot. See seob teda tugevalt riiklike institutsioonide ja ärimaailmaga, kes on talle olulisimad infoallikad. Peavoolumeedia oluline mõtteviis on anti-ideoloogia, mis arvestab inimeste hirmudega ja ehitab oma sõnumid võimalikule ähvardusele, vaenule jms.”

Siit tulenevad ka tegelikult totaalse meedia poolsed võimuambitsioonid, kus ta sageli võtab endale kohtuvõimu  positsiooni ja võib hakata mõjutama kodanike  eraelu ja ametialast karjääri. Selline menetlusvorm omandab teinekord nõukogude aegse troika  vormi, kes talle  sobival moel toodab populaarseid ja kallutatud otsuseid, eesmärgiga skandaali najal kasumit teenida. Erinevalt päris kohtust sünnivad meedia otsused kiiresti ja kõiki asjaolusid arvesse võtmata, sest meedia puhul kehtib tõdede paljusus, millest kohtusüsteem ei  saa lähtuda. Persona in fieri on olnud sunnitud sulgema ühe postituse ja toimetama mõningaid  tekste (kus oli viidatud peavoolu ajakirjandusele), kuna sai selliseid signaale, et keegi võib selle tagajärjel  kannatada saada. Hennoste kirjutab: “[peavoolu] ajakirjanduse kõrval on alati olnud alternatiivajakirjandus, milles valitsevad teised väärtused. Osa sellest kannab progressiivsuse märki, nagu avangard, feministid, gei- ja lesbikultuurid jms. Aga siia kuuluvad ka kloorijoojad, usuhullud, natsid jt. Kõiki neid ühendab äärmuslikkus ja tõrjutus või vähemalt tõrjutuse tunne.” Ma ei ole selle definitsiooniga päris nõus. Alternatiivmeedia ei tähenda tingimata “kellegi poolt tunnustamata sõgedate geeniuste” mõtteavaldusi, mida kusagil mujal ehk ei avaldataks ja kes viimse võimaluseni võitlevad usu nimel, et maakera on lapik või kuu on juustust, vaid ka võitlust meedia domineeriva rolliga nn tõejärgses maailmas. Kindlasti on võimalik peavoolu meedia funktsiooni täitev ja tema reeglitele toetuv alternatiivmeedia, millist rolli Persona in fieri püüdis täita.  Ma  ei väidagi, et kõige õnnestunumal moel.

See, et blogi viimaseks looks sai “Burksiputkade kultuuri manifest”, on mõneti vaimustavalt sümboolne, sest üks blogi sümbolitest oli  saabumisel isiku (lad. k. persona in fieri) kuvand. Burksiputkade kultuuri manifest  lõpeb aga homo hamburgerise saabumisega. Uus liik on tulemas ja võitmas – HOMO HAMBURGERIS! J.R.R. Tolkieni “Sõrmuste isanda” triloogia lõpus asuvad haldjad laevale ja lahkuvad Keskmaalt. Vanade  rahvaste ajastu oli otsa  saanud ja algas inimeste ajastu. Ühe ajastu  lõpp tähendab lihtsalt  teise algust. But the truth is out there. Somewhere between two fairy tales. Caught somewhere deep between someone’s truth and a lie. Goodbye!

Advertisements

Burksiputkade kultuuri manifest

@ckrabat
Saanud Ameerika Ühendriikide presidendiks, lubas Donald Trump võimu establishment’ilt rahvale tagasi anda. „Tänasel tseremoonial on aga väga eriline tähendus. Kuna täna me ei anna lihtsalt võimu üle ühelt administratsioonilt teisele või ühelt parteilt teisele – aga me anname võimu Washington, DC-lt üle ja anname selle tagasi teile, ameerika rahvas,“ ütles Trump. Ivo Rull kirjutab Delfis: „Trumpi retoorika on sama lihtsakoeline nagu tema sõnumidki – sõnakordused ja lühikesed loosunglikud laused. Neid toetamas kõvahäälne artikulatsioon ning jõuline kätega žestikuleerimine.“ Nii nagu Novgorodi WC reeglite järgi sõnumit edasi antakse. Tegemist oli stultoloogilises mõttes perfektse esitusega, suunatud konkreetselt valimisvõidu toonud sihtgrupile. Michael Gerson, kes kirjutas George W. Bushi ametisse astumise kõned 2001. ja 2005. aastal, säutsus Twitteris: “Ma olin täiesti šokeeritud, kui erinev oli see kõne eelnevatest ametisse vannutamistest. Kõne ainult punasele Ameerikale.” Siinkohal ei pidanud ta silmas küll punast kommunismuse mõttes, vaid punane värv sümboliseerib ka Vabariiklikku parteid. Mõlemat ideoloogilist suunda, nii ultravasakpoolset kommunismust, kui Vabariiklikus parteis võimule pääsenud konservatiivfundamentalistlikku paremäärmuslust ühendab orientatsioon „lihtsale inimesele“ ehk liigilise määratlusega stultusele, kelle traditsioonilist nimetust „loll“ on poliitkorrektses maailmas hakatud pidama ebasoovitavaks ning liigile endale solvavaks. Stultus kui liik on talitanud selle maailma reeglite järgi, kõigepealt saavutanud teiste liikidega võrdsed õigused ja siis hakanud end nende üle kehtestama. Muidugi, aastatuhandeid kestnud allasurutus on stultust kui liiki kõvasti muserdanud, tekitanud tugeva alaväärsuskompleksi võrreldes inimeste, reptiloidide ja reptiilidega, millest on stultustel tekkinud soov ennast esitleda inimesena ja eitada oma tegelikku päritolu. Kuid isegi Donald Trumpi stultusekeskne poliitika eeldab reptiloidset juhtimist.

Olgu mõistmatutele veelkord hästi aeglaselt üle korratud, et mina mõistan hukka kellegi lolliks sõimamise selle sõimavas tähenduses nagu on hukkamõistetav ka seaks, koeraks, eesliks, šaakaliks või ükskõik milliseks teiseks liigiks sõimamine ja loomulikult on taunitav teiste liikide halvustamine. Kuid sõimamine tähendabki otseselt halvustamist, liiginimede kasutamine objektide kirjeldamiseks (nt neeger mustanahalise kohta) ei ole automaatselt halvustamine. Koera nimetamine koeraks, sea nimetamine seaks, neegri nimetamine neegriks ja lolli nimetamine lolliks ei ole halvustamine. Poliitkorrektses maailmas on tekkinud aga tabumõistete kategooriad, keelatud sõnavara, mis on viinud loodusliku tasakaalu balansist välja. Selle tulemusena on tekkinud stultuslik vasturevolutsioon, mille käigus on liik asunud end teiste liikide üle kehtestama, kasutades ära viimase sajandi jooksul toimunud demograafilist plahvatust, millega on inimeste ja reptiloidide osakaal planeedi rahvastikust on märgatavalt vähenenud. Inimestelt ja reptiloididelt nõutakse stultusliku kultuuri aktsepteerimist. Kui jumalad lahkusid planeedilt, jätsid nad maha süsteemi, mida juhtisid reptiloidid ehk inimeste ja reptiilide segaverelised järglased. Inimesed on planeedil varem elanud teiste hominiidsete liikide (nt neandertaalid) järglased, kes olid allutatud küll reptiloidide juhtimise alla, kuid säilitanud isikuvabaduse. Stultus on aga tehislikult toodetud isepaljunev võõrliik, kelle ülesanne oli iidsetest aegadest saadik tööd teha, püramiide ehitada ja kulda kaevandada. Stultus funktsioneerib mitte mõistuse, vaid temasse programmeeritud käskluste toimel, nt obey, consume, reproduce, and conform. Kui ta enam käsklustele ei allu, siis on ta rikki läinud.

Stultuslik vasturevolutsioon on toonud esile ka kultuuri mõiste ümberhindamise vajaduse. ERR portaalis kirjutab Meelis Oidsalu: „Kultuur on paljude inimeste jaoks mugav asendustegevus, lapsepõlve pikendus, võimalus pälvida kergesti tähelepanu ja vältida vastutust. Kaasaja kunst tegeleb sageli roojaste ja halbade nähtuste ülistamisega ainuüksi seeläbi, et esitab neid kunstina, kujutamist väärivana. Ka on kunstiinimesed sageli alkoholi või narkootikumide kuritarvitajad.“ Õige suhtumine, Meelisel näib vähemalt oidu olevat, sest kultuuri mõiste defineerimine on läinud suhteliselt kitsa seltskonna ehk intelikentide kätte ja rahvas ehk enamus on kultuurist eemale tõrjutud. Kultuur on nõrkadele. Kui Donald Trump tõi poliitika burksiputkade juurde ehk sinna, kus on rahvas, siis lähimas perspektiivis peaks sinna liikuma ka kultuur. Kust need intelikendid üldse võtavad endale õiguse ja voli otsustada, mis on kultuur ja mis ei ole seda mitte? Kas rahva arvamust on üldse küsitud? Kas Novgorodi WC on kultuuri heaks kiitnud? Samuti peaks enamuspõhimõte kehtima ka teaduses, kus väike kildkond reptiloidse või inimliku päritoluga nn „teadlasi“ või siis nende teenistuses olevaid stultuseid on sulgenud teaduse kinnisesse elitaarsesse süsteemi, millest rahvas aru ei saa ja millega teda diskrimineeritakse ja halvustatakse. Siit kohe ka ettepanek, et kultuur peaks kuuluma rahvale ning kontroll teaduse üle peaks minema Lollide Kojale, kes jagab teadlastele vastavaid sertifikaate sõltuvalt sellest, kuivõrd neid on burksiputkade ees tsiteeritud.

Haridussüsteem tuleks ümber korraldada selliselt, et koolide asemel saadetakse lapsed burksiputkade juurde elukooli. Haridussüsteem on kolmeastmeline. Esimese astme läbib õpilane siis, kui omandab oma esimese burksi, teise astme aga siis, kui omandab oma esimese beibe ja kolmanda astme siis, kui omandab oma esimese bemmi. Hinnete asemel mõõdetakse tulemuslikkust vastavalt kogutud feimile, sullile ja respektile. Kolmeastmelise elukooli hariduse omandanud noor tunnistatakse autoriteediks ja ta saab õiguse kanda vastavaid tätoveeringuid ja kuldkette. Uurimistöö asemel peab noor hankima oma esimese nooreperelaenu. Edasi võib juba minna täiendkoolitusele armeesse või vanglasse, kus burksiputka ees omandatud teadmisi süvendatakse ja autoriteedi taset tõstetakse. Tütarlapsi, kes ei soovi sõjaväkke või vanglasse aega teenima minna, ootab alternatiivteenistusena ees kohustuslik sünnitusteenistus. Uue stultusliku maailma Eesti märk on, et kuna me ei saa kunagi suureks vaimult, siis saame seda rahvaarvult – marry and reproduce! Iga loll peab olema suuteline valmis tegema vähemalt viis uut lolli, vastasel korral ta utiliseeritakse kõlbmatuna. Intelikentide kultuuri asemel tõuseb fööniksina tuhast võimas burksiputkade kultuur!

Burksiputkade kultuuri manifest (burx longa, ars  brevis)
1. Igaühel on õigus olla loll! Iga burksiputkaline peab jõudma mittetäieliku kutsehariduse baasil “haljale oksale”!
2. Anname intelikentidele molli!
3. Taome koolid burksiputkadeks!
4. Kuna me ei saa kunagi suureks vaimult, siis peame seda saama rahvaarvult –paljunege nagu küülikud!
5. Bemme, beibesid ja burkse kõigile – 3B ruulib!
6. Autoriteedi saavutamiseks peab igaühel olema sulli, feimi ja respekti!
7. Õige mehe elu on kõht võimalikult täis süüa, vahendeid valimata raha kokku ajada, end võimalikult tihti mällarisse juua, keppi teha ning autoga kihutada!
8. Laenuraha ja toetused igasse peresse! Kas te üldse teate, mis kasutatud bemar maksab?
9. Tõeline mees peab korraga ära sööma vähemalt neli burksi!
10. Uus liik on tulemas ja võitmas – HOMO HAMBURGERIS!

Trump transition

@ckrabat
See, mida kuulutati ette Simpsonite sarjas aastal 2000, et tookord edutult Ross Perot loodud Reformipartei presidendikandidaadiks püüelnud telestaarist ärimehest Donald Trump’ist saab Ameerika Ühendriikide president, vahetult enne Lisa Simpsonit, on tänaseks teoks saanud ja alates  eilsest on Donald John Trump Ameerika Ühendriikide 45. president. Tema lubadused: „Make America great again!“ ja “America first!“ jäid tugevasti kõlama tema ametivande andmisel peetud kõnes, mis oli tugevasti suunatud „lihtsale  ameeriklasele“ ja promos natsionalistlikke ning protektsionistlikke tundeid.  Väidetavalt eiras Trump kõnes oma  nõunike soove kutsuda ameeriklasi üles ühtsusele ning vältida mustemaid toone. Ta kirjeldas Ühendriike kui mahajäetud tehaste, vaesuse lõksu jäänud perekondade, puuduliku haridussüsteemi ning kriminaalse vägivalla ühiskonda, lubades: “This American carnage stops right here and stops right now.” Ameerika tapatalgud lõpevad täna, siin ja praegu. Mingis mõttes esindab see American dreami selle kõige ehedamal kujul, et igaühest, kellel on piisavalt rahalisi  vahendeid, võib saada selle riigi esimene mees. Kõnes süüdistas Trump poliitilist establishmenti võimu ekspluateerimises ning rahva huvide eiramises ja lubas võimu rahvale tagasi anda. Washingtoni tänavatel toimusid samal  ajal meeleavaldused Trumpi vastu, mille politsei jõuga laiali ajas. Kuus politseinikku  sai vigastada ja 200 meeleavaldajat arreteeriti. Esimese sammuna teatas Trump, et  alustab eelmise president Obama agenda kõige olulisema algatuse ehk kohustusliku tervisekindlustussüsteemi ehk nn Obamacare (Affordable Care Act) lammutamisega, mis tema arvates on Ameerika Ühendriikidele ebamõistlikult kulukas.  Eelnevalt oli vastava mittesiduva otsuse parteiliini pidi  kulgenud häältevahekorraga 51:48 vastu võtnud USA Senat.

Donald Trumpi kõrval muutub oluliseks tegijaks tema meeskond. Trump on nimetanud oma valitsuskabinetti läbi aegade kõige kõrgema IQ-ga kabinetiks. Mitmed Trumpi soovitud valitsuskabineti liikmed on sattunud tugeva rünnaku alla. Kõigepealt välisministri kandidaat  Rex Tillerson, naftakorporatsiooni Exxon Mobil Oil juht, keda on süüdistatud võimalikult leebes suhtumises Venemaasse ja selle presidenti Vladimir Putinisse, sest Exxon Mobil’il on seal olnud  ärihuvid ja ta on Putiniga varem kohtunud ning pälvinud mõned aastad tagasi Venemaa kõrge autasu. Lisaks Venemaale on Exxon Mobilil olnud ärihuvid nii mitmeski teises problemaatilises riigis – sh Iraanis, Süürias, Sudaanis,  Iraagis. Positiivse poole pealt on toodud esile Tillersoni kompetentsi ja kogemust rahvusvaheliste läbirääkimiste alal.  Tema kandidatuuri on toetanud endine välisminister Condoleezza Rice ja endine kaitseminister Robert  Gates. Tema kõige tõsisemad kriitikud on olnud vabariiklastest Florida senaator Marco Rubio, Arizona senaator John McCain ja South Carolina senaator Lindsey  Graham.  Kaks viimast on olnud sõjatööstusliku kompleksi eestkõnelejad, kes on toetanud agressiivsemat poliitikat Venemaa vastu ning külma sõja  aegse võidurelvastumise taashoogustumist. Tillersoni puhul tuleb siiski esile tõsta, et reptiilest sekkumist on Ameerika Ühendriikide välispoliitikasse vaja oskusi pidada läbirääkimisi ning teha poliitilisi kompromisse. Barack Obama ja John Kerry ametiperioode jäi iseloomustama – juttu palju, aga tegusid vähe. Kui  Rex Tillerson suudab Venemaad taltsutada ja kui mitte tema, siis kes  veel, siis  võidab sellest kogu rahvusvaheline ühiskond. Palju halvem variant oleks olnud, kui ametisse oleks nimetatud mõni wannabe-poliitik, liigiliselt kuuluvuselt stultus, kes oskab  küll rohke sõnavahu toel murumänge mängida, kuid  mitte ühtegi probleemi ära lahendada. Tillersoni vaated on olnud vabariiklase kohta suhteliselt mõõdukad, ta on pidanud võimalikuks inimtegevuse mõju kliimamuutustele. Samuti ta on teatanud, et toetab sanktsioonidepoliitika jätkamist Venemaa suhtes.

Kõige haavatavamad ministrikandidaadid on olnud Tillersoni kõrval  justiitsministri kandidaat Jeff Sessions, kes on kunagi esinenud rassistlike avaldustega, tööministri kandidaat ärimees  Andrew Puzder, kes on olnud miinimumpalga tõusu ja  haigustoetuste vastane, uus võimalik anti-Obamacare tervishoiu ja sotsiaalteenuste minister Tom Price  ning haridusministri kandidaat ärinaine Betsy  DeVos, kes on tuntud kui erakoolide ja vautšersüsteemi toetaja õpingute rahastamisel. Kaks ministrit on andnud juba ametivande. Sisejulgeolekuministriks  saab erukindral John F. Kelly (Senati  häältega 88-11). Kaitseministri portfell  läheb erukindral  James  Mattisele (Senati häältega 98-1), kellele Kongress andis juba eriloa tema ametisse asumiseks, sest Mattise erruminekust on möödas vähem kui kohustuslikud seitse aastat. Kolme demokraatliku senaatori (Ron Wyden, Patrick  Leahy, Richard Blumenthal) vastuseisu tõttu lükkus edasi Luure Keskagentuuri  uue direktori Mike  Pompeo ametisse kinnitamine, kellelt  soovitakse rohkem teavet tema suhtumises kodanike jälgimisse. Valitsuse kõrval muutuvad oluliseks tema nõunikud.  Trumpi tagatoas on peetud kõige mõjukamateks endist meediaärimeest Steve Bannonit, paremäärmusliku internetisaidi Breitbart News juhti ja Trumpi valimiskampaania nõunikku, kes vastutab tema ideoloogilise platvormi eest. Teine oluline  figuur uue presidendi lähikonnas on tema väimees ja tütre Ivanka Trumpi abikaasa Jared Kushner, keda üldiselt peetakse palju mõõdukamaks ja pragmaatilisemaks poliitikuks. Oluline  tegelane Trumpi lähikonnas  on kahtlemata rahvusliku julgeoleku nõunik erukindralleitnant Michael Flynn, keda on peetud karmikäelise poliitika toetajaks Lähis-Idas ning samuti Venemaaga pingete leevendamise toetajaks. Trumpi staabiülemaks saab endine  Vabariikliku partei Rahvuskomitee juht Reince Priebus, kes peaks  siluma Trumpi suhteid poliitilise establishmentiga.  Olulised mõjuisikud on kindlasti reformide osas nõu andev ärimagnaat Carl Icahn ja endine New Yorgi linnapea Rudy Giuliani, kes nõustab presidenti küberjulgeoleku küsimustes. Üleminekumeeskonna juht Chris Christie loobus pakkumistest ja jätkab New Jersey kubernerina, kuigi Trump on teada andnud, et kui tema ametiperiood läbi  saab, on tal koht meeskonnas olemas.

Kuidas mõjutab Trumpi ametisseastumine Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhteid? Teatavasti pole tõsiselt müüv Eesti bränd mitte ränirahn, oksendav konn ega ka mitte WelComeToEstOnia. Eesti bränd, mis maailmas müüb ning totaalsele meediale totaalselt meeldib, on sõda Venemaaga ja narratiiv Kolmandast maailmasõjast, mis saab alguse Eestist ja selle brändi edulugu võib Trumpi ametisseastumine tõepoolest mõneti mõjutada. Kui Eestisse peaks mõni välismaa leheneeger ära eksima, siis küsib ta silmad põlevil peas, millal teil ometi sõjaks läheb. Kui nüüd Ameerika Ühendriikide ja Venemaa suhted peaksid nüüd mingil põhjusel paranema, siis võib Eesti julgeolekuseisund küll paraneda, kuid Eesti märk kulub ikka üsna kahvatuks ning siis ei jää midagi muud üle kui postneukku hardlineri asemel tuleb taanduda halliks ja igavaks Põhjamaaks. Trump on majandusmees ja majanduslikult Venemaa Ühendriike ei ohusta, seepärast võib ta viimasele vabalt pakkuda diili sanktsioonide lõpetamisest vastutasuks tuumarelvastuse vähendamisele, mis viimaste aastate sõjahüsteeria taustal on täiesti soiku jäänud. Reptiilse joone tugevnemine Ameerika Ühendriikide välispoliitikas oleks sümpaatne, sest Obama administratsioon allutas end liigselt stultuskonna huvidele, arvestates nende olulist osa valijaskonnast. Eesti on olnud aga üks lollisõbralikumaid riike üldse, tõeline 3B highlight mudel, kus tarbijamentaliteet on eriti kõrgelt väärtustatud. Kui ta ei taha või suuda ühiskonda reptiilsemaks muuta, siis võib see riiklikule tõsiseltvõetavusele kindlasti mõjuda.

Mis saab edasi? Bulgaaria prohvet Vanga on väidetavalt teada andnud, et „mustanahaline president on ühtlasi ka viimane USA president, kes hukutab riigi majanduskriisiga.“ 2017. aastaks saab alguse sõda, mis saab alguse võimuvõitlusena, kuid kasvab üle võitluseks toidu eest. Paljudes piirkondades peale puhkeb näljahäda. Siis veel: „Euroopas algavad massirahutused ja tapmised, inimesed unustavad õigluse, seaduse ja moraali ning ebavõrdses võitluses jäävad võitjaks tugevamad. Kõigi nende sõjakonfliktide finaaliks on aga kolmas maailmasõda koos tuuma- ja keemiarelvaga.“ Vanga on eriti usaldusväärne ennustaja, sest tänu temale me teame, et 2010 algas Kolmas Maailmasõda tavalise sõjana novembris, muutudes tuuma- ja keemiasõjaks. Sõda lõppes 2014. aasta oktoobris. 2011 kadusid põhjapoolkeralt radioaktiivsete sademete tõttu taimed ja loomad. Moslemid ründavad ellujäänud eurooplasi keemiarelvaga. 2014 on enamikul inimestest on keemiarelva tõttu nahavähk või teised nahahaigused ja 2016 on Euroopa on peaaegu „üksinda“ (inimtühi). Kohalik nõid ennustaja-Urmas arvab Eesti Päevalehes, et „Trump hakkabki tõenäoliselt ajama senisest pragmaatilisemat ja suurte jõukeskuste keskset välispoliitikat, mis lähtub otseselt USA rahvuslikest huvidest selle sõna kitsamas mõttes.“ Donald Trump on majandusmehena loodetavasti pragmaatik, kuid tema ideoloogilisteks märksõnadeks saavad olema natsionalism ja protektsionism. Venemaa asemel peab uus administratsioon nähtavasti peamiseks vastaseks Hiinat ja näeb Venemaas pikemas perspektiivis ka võimalikku koostööpartnerit. Lähis-Idas on oodata pingelisemaid suhteid Iraaniga,kuid Trump soovib asudavõitlusesseIslamiriigiga ning džihadismi planeedilt välja tõrjuda. Samuti on ebasoosingusse sattunud globaalse iseloomuga vabakaubanduse ja keskkonnakaitse kokkulepped. Saame näha. Persona in fieri hoiab järgnevatel arengutel silma peal.

Eesti brändist

@jolli
Me lähme rukist lõikama, kes hakkab vihku köitma? Kas armas sõber tahad sa ka meie seltsi heita? Mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma. Mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu jääb ilma. Eestile on kombeks otsida. Otsitakse Nokiat, superstaari, superheeringat, tuttava kõlaga nägu, tantsu- ja laulutähte, Eesti laulu ja palju muud põnevat … Otsiti ka Eesti brändi (Welcome to Estonia), Eesti märki ja uuesti Eesti brändi. Kunagi otsisid Pipi, Tommy ja Annika spunki. Puhh ja Notsu otsisid susasid ja pusasid. Nagu ütleb vanarahvas: kes otsib, see ka leiab. Eesti märgi konkursil parimat märki ei leitud, küll aga pääsesid finaali mitmed nutikad visuaalid. Eesti brändi uuendamise protsessi algatasid 2014. aasta lõpus ettevõtjad eesotsas Toiduainetööstuse Liiduga, kes vajasid tuge Eesti ning tema ettevõtete tutvustamisel maailmas. EAS-i tellimusel uue promokomplekti välja töötanud Eesti Disainimeeskonna teatel aitab loodud süsteem Eestit reklaamida järgmised 10-15 aastat.

Edasi otsiti Eesti brändi avalikkuse liigse tähelepanu alt eemal, selleks volitatud professionaalse tiimi poolt. Pool aastat tööd teinud disainimeeskond töötas välja Eesti brändi ning juhised, kuidas tuleks Eestit maailmas tutvustada. EAS esitles Eesti brändi promomaterjale jaanuarikuu kolmeteistkümnendal kuupäeval, mis juhuslikult langes kokku harva esineva, aga ebausklike hulgas kõhedust tekitava reedese nädalapäevaga, mil taevas siras täiskuu – järgmine taoline komplekt pidi saabuma alles 49 aasta pärast. EAS avalikustas ka Eestit tutvustava veebikeskkonna estonia.ee kui ka Eesti brändi kodu brand.estonia.ee. Siit edasi läks aga asi huvitavaks. Sõnumi saatja (EAS/Eesti Disainimeeskond) ja vastuvõtja (Inimene Tänavalt) vahelises infomüras tekkis põnev kommunikatsioonierror, mille tulemusena pääses vaataja silma kriipima kummaline roheline plärakas – taiesele erinevaid nimesid andes üritati selles ära tunda  kõikvõimalikke loomtegelasi. Õli valas tulle ka brändi väljatöötamiseks kulutatud raha: 200 000 eurot, mis tundus heale lugejale/vaatajale päris suur summa maksuraha, et selle eest üks ebamäärase kujuga roheline asi joonistada. Šedöövrit asusid arvustama kõikvõimalikud reklaami- ja turunduse gurud, seal oma igapäevast leiba teenivad asjapulgad: imagoloogid, kopivraiterid, suhtekorraldajad, disainerid, kunstnikud ja luuletajad, isegi leemekulbi liigutajad.

Uusimate maailma disainitrendidega mitte kursis olevale, samas aga siiski teemast huvitatud lihtrahvale tundus, et „purki s***ujad“ on neile taaskord osavasti mütsi pähe tõmmanud ja see müts ei tundunud olema odavast killast. Ilmselt oli siinkohal oma osa ka totaalsel meedial, kes uute murumängude ootuses segaduse suurendamiseks uue brändi sihtgrupile ehk stultustele disainitud sõnumit võimendas, sest ärritunud meediatarbija on hea klient: teeb klikke, ostab viimase raha eest ajalehe või tõttab, nagu nõukaajal öeldi, helistama „sinna, kuhu vaja“, et rääkida asjadest, mida pole vaja. See „müüb“, aga võimalikut suur läbimüük on meie kultuuris ainus põhjendus tootva töö asemel ihaldatud kontoris järjekordne pseudotegevusi täis päevake mööda saata. Ei saanud ka allakirjutanu aru, kui kõrgele või sügavale me oma riigi brändimisega siis sellel korral roninud oleme. Oksendava rohelise siili taustal tundus „Wel Come to EST Onia“ sõnumiga „vana“ logo juba päris intelligentne huumor olevat, hea ja turvaline klassika. Kas me aga sellist uut Eesti brändi tahtsime? Äkki ikka jääks juba vana lahenduse juurde, mitte ei toodaks segadust juurde?

Sotsiaalmeedias ringles ka viide kellegi hollandlase tasuta tehtud pakkumisele Eesti brändi loomiseks, millise disainilahenduse aluseks oli päris nutikas sõnamäng. Tõesti, miks ei ostetud ka seekord, parema puudumisel, ajusid piiri tagant sisse? Seni on mitmed suured ja kaalukad konkursivõidud (Kumu kunstimuuseum, Eesti Kunstiakadeemia uus hoone, Eesti Rahva Muuseum jt) just välismaiste kollektiivide poolt loodud, kuigi siinkohal tekib kiuslik küsimus, milleks me rahva raha eest arhitekte koolitame, kui nad Eestile nii märgilisi tähendusega hooneid luua või konkursse võita ei suuda? Aga eks vajame ka maarajoonide burksiputkade ülesjoonestajaid ja suuremate planeeringute manu matsirahvast ilmselt igaks juhuks ei lubatagi, sest mine tea, äkki  teevad Eestile häbi. Sarnase loogika alusel võiks ju tõesti ka välisturule suunatud kommunikatsiooni sealtsamast välisturult tellida. Just sellise, mis neid seal kõnetaks. „Kõnetamine“ on tänapäeva oluline uuskeelne sõna. Kui ikka ei kõneta, siis pole olemaski. Kes aga peaks paremini teadma, mis ühte Eesti kultuurist huvituvat välismaalast – ja ma ei mõtle siinkohal kohalikus aborigeenikeeles „terviseks!“ või „kaksteist kuud!“ ära õppida suutvaid superlingvistiliste võimetega briti poissmehi – tänapäeval kõnetab kui needsamad välismaalased ise?  Kui me ise ei oska, siis äkki ei pingutaks omal käel naba paigast, vaid viskaks korraliku klotsi mõnele Lääne professionaalsele marketingiettevõttele, saaks töötava, kuigi võib-olla meile enestele esmapilgul mõistetamatu tulemuse ja läheks eluga edasi?

Või siis teisalt, milleks meile üldse see bränd? Kas mitte mees ise ei olnud enesele parim iseloomustus ehk bränd, nagu ütles juba Joosep Toots mängufilmis „Suvi“, kui abiellumispalavikus Kiir Venemaale mõisavalitsejaks kibeles ja Tootsi käest kellegi mõisnik Ivanovi soosingu võitmiseks kiitvaid adjustaate ehk brändimist palus? Kas Šveits, Saksamaa, Jaapan või väikene Island vajavad kunstlikku brändimist selle tarvis, et neid ära tuntakse? Kui sinu kellad, tööriistad või autod on maailma parimad, sinu amatööridest kokku pandud jalkavõistkond võidab miljonite televaatajate ees palju suurema riikide ülemakstud professionaale, siis see ongi sulle parim bränd! Lasksin teemal settida ja vaatasin täna ära ka EAS tutvustava klipi  ning kodulehed. Ja tuleb tõdeda, et kuskil paralleelmaailmas elavad disainerid ja turundajad omandasid vaatamisele kulutatud tunni jooksul oluliselt inimlikumad mõõtmed. Jah, mõningaid küsimusi tekitas, miks on kirjastiilil Aino ainult peenkirjas šabloontrükiks kasutatava kirja laadsed katkestused? Neid ei esine aga poolpaksul ja paksul variandil, mis ilma eelneva hoiatuseta mõnest juba käibel olevast kirjatüübist palja silmaga ei eristu.

Ka ainult ingliskeelne koduleht tekitas patriootlikus lugejas kahtlusi, kuigi lubati, et keelte valik küll paranevat lähiajal. Päris lootustandev oli pildipank. Eestis on tõesti palju tublisid fotograafe. Ka piltide/tekstide omavahelise suurusvahekorra paigutusruudustik on hea mõte, abiks küljendajale. Aga nii see logopasside või brändiraamatute puhul tavaks ongi, nagu ka värviskeemi väljatöötamine. Eelnevalt olin lugenud ka eelpoolnimetatud hollandlase ilmselt kergest solvumisest kantud kriitikat, milles on mitmeid konstruktiivseid momente. Kokkuvõttes, peale süvenemist, tuleb siiski tõdeda, et asi ei ole nii hull, kui esmamulje alusel arvasin ja võibolla võetakse see kallis „tööriistakast“ edaspidi ettevõtjate poolt ka kasutusele ehk siis parafraseerides suuri mõtlejaid: „Teeme Eesti jälle suureks!“

“Ma nägin märki ja see avas mu silmad, ma nägin märki!”

Loodus ja raamatukogu

@huviline
Hakkasin raamatukogu koristama, mida paraku pole võimalik teha raamatuid ümber tõstamata. Mõtlesin, et korraldan raamatukogu põhimõttel: ülemistel riiulitel on üldosalised teosed, alumistel riiulitel on erialased. Mul on kaheksa (8) riiulit, neist kõige ülemist kasutasin paigana, kuhu asetada aktuaalsed dokumendid, mis aga kippusid seal oma aktuaalsust kaotades tolmu koguma. Näiteks vedelesid kaheksandal akadeemia magistridiplom koos akadeemilise õiendiga (hinneteleht), tunnistus õiguse kohta kanda reservohvitseride kogu rinnamärki, politseiprefektuuri tunnistus infosüsteemi „Kairi“ koolituse läbimise kohta, kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse tunnistus koolituse läbimise kohta teemal „Tulekahjude sündmuskoha vaatlus ja menetlemine“, politseiameti kinnitus täiendkoolituse „Alarmsõidu ohutus“ läbimise kohta, kaitseväe ühendatud õppeasutuste tunnistus täiendkoolituse „Kaitsevaldkonna juristide täiendkursus“ läbimise kohta täies mahus, ülikooli tunnistus kasvatusteaduste instituudi riigikaitseõpetaja kõrvalaine õppekava järgi läbimise kohta täies mahus koos õppesoorituste tõendiga, Martensi Seltsi liikmetunnistus, Tartu maratoni läbimise kohta ja diplom osavõtu eest Klubi Kekkose Rada üritusest. Samuti olin kaheksandale paigutanud kasutusloa taotlemiseks vajalikud dokumendid, elektriskeemi koostamise visandid ja korstnapühkija akti koos parandustega.

Vaatasin ca viisteist aastat tagasi viimati puhastatud raamatukogu seitsmendat riiulit, kus vasakul seisis Saagpakk „Eesti-Inglise sõnaraamat“, keskel hulk inglise, vene, ladina, prantsuse, soome sõnaraamatuid või vestmikke, teiste seas üks imelik vana raamat „Langenscheidts Taschenwörteböcher für Reise, Lektüre, Konversation und den Schulgebrauch“ aastast 1909, paremal Väike Entsüklopeedia, Võõrsõnade Leksikon, Õigekeelsuse Sõnaraamat, Thespis, Universum, Vanasõnaraamat, Arnold Toynbee „Uurimus ajaloost“, Albert Borkvelli „Tasapinnalise ja ruumilise analüütilise geomeetria põhijooni“ aastast 1937, Cyril Edwin Mitchinson Joad „Sissejuhatus filosoofiasse“ ja Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne aastast 2009. Koristamise käigus, vahelepressimise tagajärel, tuli lahti paremal raamatute toeks kolme (3) sentimeetri pikkuse naelaga riiulilaua külge kinnitatud tugiliist, vahelepressitavaks raamatuks oli Uku Masing „Üldine usundilugu“, ja terve rida raamatuid kukkus laiali. Võtsin Makita akudrelli, eemaldasin magnetiga kruvikeeraja otsiku ja asetasin padrunipesasse 0,8 millimeetrise needipuuri, millega puurisin tugiliistu ette augu. Edasi eemaldasin padrunipesast needipuuri ja asetasin kruvikeeraja otsiku tagasi. Lasin puidukruviga, millel on harvkeere ühe (1) millimeetrise vahega, rahvakeeli „küprokikruvi“, tugiliistu kindlalt riiulilaua külge kinni.

Üha enam hakkas tunduma, et olen seni maailmast valesti aru saanud. Keel ja sõnaraamatud ei ole ilmselt kõige üldisemad. Tänapäeva inimese eelkäija, kes iganes see siis ka oli, pidi erinema oma eelkäijast, kui nõustuda evolutsiooniga. Seni mõtlemisvõimetu loom ärkas kvalitatiivse hüppe tagajärjel mõtlemisvõimelise inimesena, kelle mõtlemisvõime ei avaldunud keelevahendit kasutava suhtlemisena, vaid hoopis ajalisele järgnevusele tähenduse andmisena. Maailma kirjeldamiseks on meil tänapäeval kaks võimalust: keeleliselt või matemaatiliselt, neist matemaatika tundub nüüd üldisem. Andes ajale (arvule) tähenduse, tekkib inimesel eeldus keele tekkeks, sest aeg on kõige abstraktsem üldistus. Üldisele voolule on sellega seatud piir, mille taha koguneb oskus esemeid loetleda. Pärast oskust loetleda esemeid tekkib vajadus neile nimi anda. Alles nimetades esemeid erinevate nimedega, andes neile tähenduse, millest ka teised aru saavad, on loodud eeldus keele tekkimiseks. Mõtlemisvõime ei tähendanud kohe suhtlemist, vaid spontaanset tegutsemist, mille sarnast olen tööd tehes sageli kogenud. Mõtlemisvõime tähendab ajale piiri seadmist. Alguses oli arv, mitte sõna. Vaatasin, et seitsmendal riiulil saab jääda omale kohale üksnes Borkvelli raamat. Kõik sõnaraamatud ja teatmeteosed tuleb kolida kuuendale riiulile. See mõte tundus ebaõige: mingi sisemine veendumus keeldus nõustumast keele taandamisega matemaatikast allapoole üldistamise tasandile.

Võimalik, et arengu eeldused ise ei kuulu evolutsiooni. Ainult nii on võimalik selgitada seda ebamugavustunnet, mis tekkis, kui hakkasin sõnaraamatuid ja teatmeteoseid kuuendale riiulile paigutama. Tõstsin raamatud tagasi seitsmendale, aga jätsin ka Borkvelli omale kohale. Oma laste arengut jälgides olen märganud, et mõtlemisvõime säde sädeles nende silmis enne esimese sõna ütlemist. Usun, et ajale piiri seadmise eeldusele peab eelnema veel üks anne, mis on kõigile kaasa antud, vähemal või rohkemal määral. Need on loogilised eeldused, mida keegi pole kunagi õppinud. Enne kui lapsed ütlevad esimese sõna, teavad nad ruumis esemete arvu ja peavad seda tõeks. A = A. Edasi tuleb õppimisvõime kaasabil esimene sõna ja suhtlemine. Jätan ajapuuduse tõttu ütlemata, millised raamatud paiknevad minu raamatukogu viiendal ja neljandal riiulil. Mainin lihtsalt seda, et kolmandal on luuletused ja teisel ilukirjandus. Lõppude lõpuks, keda huvitab kellegi raamatukogu riiulite süsteem. Hoopis huvitavam on küsimus andjast, kelle andeid ja talente inimesed kasutavad. Tänapäeval on see küsimus loodusest ja keskkonnast.

Mitmepalgeline Lähis-Ida – kriitika Üllar Petersoni artiklile ajakirjas „Akadeemia“

@ckrabat
Ajakirja „Akadeemia“ numbrites 12/2016 ja 1/2017 ilmus Üllar Petersoni mahukas artikkel „Süüria kodusõjani viinud sündmustest“, mida võib nimetada üheks vähestest eestikeelsetest objektiivsetest uurimustest laiapõhjalise konflikti kohta, mis regioonis toimub ja on sellepärast tänuväärne ettevõtmine. Kui kedagi peaksid huvitama arengud, mis viisid Süüria kodusõjani, siis võib artiklit vabalt soovitada. Neile, kes soovivad leida kinnitust massitarbemeedias levivatele käibetõdedele, võib pigem soovitada seda mitte lugeda, sest võib see võib loodetud tõdede kinnitamise asemel hoopis pea valutama panna. Esiletõstmist väärib see eeskätt kahe Süüria kodusõda mõjutanud olulise faktori põhjuste väljatoomisel, salafismi mõju kasv sunniitlikus peavoolu islamis ja alaviidid Süüria ühiskonnas, mis on nimetatud artiklis põhjalikult välja toodud. Esiletõstmist väärib artikkel eeskätt religioonifilosoofilises perspektiivis, kuivõrd religioonid mõjutavad sealset poliitilist elu, muud faktorid on jäänud tagaplaanile, kuigi see pole ilmselt olnud selle artikli peamine eesmärk. Autor kirjutab (lk. 2209): „Süüria kodusõja peamisteks põhjusteks on eelnevate aastakümnete jooksul islamimaailmas teravnenud rahvastikuolukord, ühiskondlik islamiseerumine ja islami ajalooline vaen alaviitide vastu“, mis on kindlasti väga olulised toimijad pikaaegses konfliktis, kuid kindlasti mitte ainsad nimetamisväärsed faktorid. Kindlasti ei tohi alahinnata muude jõudude, eeskätt Lääne, Venemaa ja Iisraeli sekkumist islamimaade võimumängudesse, mis on konflikti geopoliitilist haaret laiendanud. Ei maksa unustada, et kuigi pika kultuurilise ajalooga, siis riikluse mõttes on piirkonna riigid – Süüria, Iraak, Jordaania, Palestiina, Liibanon poliitilisele kaardile tekkinud alles Esimest maailmasõja järel pärast Otomani impeeriumi lagunemist, mis kindlasti muudab nende poliitilise identiteedi kergesti haavatavaks ja konfliktialtiks, sest traditsioonid on lõpuni välja kujunemata ja etnilise, religioosse ning kultuurilise mitmekesisuse juures kipub ühisosa sageli varjule jääma.

Rahvaarvu kasv mitte ainult üksikutes riikides, vaid maailmas, on üleilmne probleem, millele mainstream meedia tavaliselt tähelepanu ei pööra, sest see on vastuolus populaarsete käibetõdedega. Populaarne tõde, et rohkem on alati parem ja suurem rahvaarv aitab leevendada vaimuvaegust, kogub populaarsust Eestiski, sest mitmed wannabe-poliitikud on avastanud lihtsa ja lööva slogani „kui me ei saa mitte kunagi suureks vaimult, siis peame saama suureks rahvaarvult!“. Suuremat rahvaarvu põhjendatakse tavaliselt iidse käibetõega, et siis me saame püsti panna suurema sõjaväe ning minna naabreid tapma, röövima ja vallutama ning see materialistliku kasuahnuse kütkeis rahvale tavaliselt meeldib. Planeedi rahvaarv on kasvanud 200 miljonilt meie ajaarvamise alguses ja ühelt miljardilt Napoleoni sõdade paiku rohkem kui seitsmele miljardile täna ja see kasvab progresseeruvas tempos. Ressursid aga järjest vähenevad ning järsult suurenenud elanikkond peab pidama olelusvõitlust ellujäämise nimel juba olukorras, kus tööd ja leiba jääb järjest vähemaks. Fossiilsed kütusevarud võivad ammenduda juba järgneva inimpõlvkonna jooksul. Globaalset kliimasoojenemist on üritatud eitada, kuid pole loogiline, et hüppeliselt kasvanud inimkond pole suutnud loodust kuidagi mõjutada. Mitmed loomaliigid on välja suremas. Näiteks gepardide arv on viimase saja aasta jooksul vähenenud 100 000 isendi võrra ja praegu loendatakse vabaduses elavat umbes 7100 gepardit. Kui see ei ole genotsiid, siis mis see on ja inimene peab selle eest maksma. Pöördudes tagasi Lähis-Itta, siis üksikutes riikides on saavutatud rahvaarvu märkimisväärne kasv, kuid loodetud õnne ja rõõmu pole see neile toonud, vaid pingete ja konfliktide kasv on suurendanud ebastabiilsust. Süüria konflikt, mille sümboolseks kuvandiks kujunes pikaks ajaks  Aleppo, on siinkohal sobivaks näiteks.

Süüria kriisi võib olla kõige olulisemaks tõukejõuks on 1970-te aastate teisel poolel jõudu koguma hakanud islamiseerumine araabia maades ja tegelikult kogu islamimaailmas, mille otsesteks ajenditeks olid Iraani islamirevolutsioon ja Afganistani kodusõda. Kaudne mõjutegur oli aga Saudi Araabia tugevnev positsioon nii Lähis-Ida regioonis kui ka kogu islamimaailmas, millele aitasid kaasa loomulikult naftatulud ja muu maailma suurenenud sõltuvus fossiilsest kütusest, sest iga lugupeetav kodanik tahtis burksiputka ette isikliku bemariga sõita. See on viinud protsessini, kui Saudi Araabia on kujunenud araabia maailma sunniitliku kogukonna arvestatavaks liidriks ja islamimaailma väiksemat šiiitlikku kogukonda juhib samuti teokraatlik Iraan. Saudi Araabia esiletõus on toonud kaasa konservatiivse ja fundamentalistliku salafistliku islami võidukäigu, mida dikteerib vahhabiitlik Er Rijad. Tema põhiliseks konkurendiks salafistliku islamismi ehk islamil põhineva fundamentalistliku poliitilise ideoloogia levitamisel on kujunenud naabruses asuv väiksem naftamonarhia Katar, kes on paiguti veelgi konservatiivsematel seisukohtadel kui seda on naabermaa Saudi Araabia. Araabia maailma sekulaarsed liidrid Egiptus, Süüria ja Iraak, kes edendasid rahvuslikkust rõhutavat pan-arabistlikku ideoloogiat on oma senised positsioonid kaotanud. Kindlasti tuleb nõustuda Petersoni väidetega, et „islamismi põhiprobleemiks pole mitte uskmatu läänemaailm, vaid islamimaailma enda ühiskonnakorraldused, kus šariaat ei kehti täielikult“ ning „lepitamatud poliitilised vaenlased Islamiriik ja Saudi Araabia on ühiskonnakorralduslike põhimõtete, šariaadi täieliku kehtimise nõudes ja sekulaarsusevaenus väga sarnased.“ (lk. 2213).

Regionaalsete jõudude hulka tuleb arvata ka etniliselt ja kultuuriliselt eristuva Iisraeli, kes soovib kindlasti regionaalsetes võimumängudes osaleda ning on hetkel ka ainus tuumarelva omav riik piirkonnas. De facto on Iisrael asunud Lähis-Ida sunniitliku enamuse poolele ja näeb ohtlikku konkurenti eeskätt šiiitlikus Iraanis, kus on täheldatud soovi püüelda tuumarelva väljaarendamise poole. Saudi Araabia ei oma Iisraeliga ametlikke suhteid, kuid ta pole osalenud üheski sõjas Iisraeli vastu ning on Iisraeli suhtes hoidnud suhteliselt mõõdukat joont, kindlasti osalt kasoovist  säilitadahead suhted Läänega. Küll on mitmed allikad, näiteks šiiitliku Hezbollah juht Hassan Nasrallah ja palestiinlaste juht Mahmoud Abbas, süüdistanud neid mitteametlike suhete arendamises Iisraeliga. Benyamin Netanyahu valitsuse ajal on mõlemat riiki ühendanud vastandumine Iraanile. 2016 külastas Saudi Araabia erukindral dr. Anwar Eshki Jeruusalemma ja kohtus teiste seas Iisraeli ametiisikutega. Osalt kindlasti ka Iisraeli mõjul võttis Lääs valla pääsenud kodusõjas selgelt ühte poolt toetava hoiaku ja asus toetama sunniitlikku opositsiooni, kus on juhtohjad haaranud Saudi Araabiale ja Katarile toetuvad islamistlikud jõud, kes teevad koostööd al-Qaeda liitlase Jabhat al-Fateh Shamiga (endine  Jabhat al-Nusra), kuigi nende juhtkonnas võib leida ka sekulaarse opositsiooni esindajaid nagu praegune liider Anas al-Abdah, kes võivad aga kujuneda esindusfiguurideks ja võimu vahetudes tõrjutakse kõrvale. Süürias on olemas ka kolmas tasakaalustav jõud Süüria Demokraatlikud Jõud eesotsas Pariisis elava kirjaniku ja inimõiguslase Haytham Mannaga, kelle peamise sõjalise jõu moodustavad kurdid. Nad saavad küll toetust Läänelt, kuid on opositsioonis nii islamistide kui Türgiga. Assadi suhtes on nad valdavalt neutraalsetel seisukohtadel, pidades prioriteetseks võitlust Islamiriigiga, kes on end sisse seadnud kurdidega piirnevatel aladel. Kui Assadi peamine sõjaline sihtmärk oli Aleppo, siis Süüria Demokraatlikud Jõud mängivad peamist rolli Islamiriigi praeguse keskuse Raqqa tagasivallutamisel. Lääne positsioneerumine Süüria konfliktis on raskendanud kõikehõlmava rahukokkuleppe sõlmimist, sest Venemaa ja Iraan on erinevatel põhjustel asunud toetama Assadi režiimi. Tänases olukorras ei saa me viimast aga üheselt käsitleda üksnes Süüria diktaatorina, vaid tema taha on koondunud ka teatavad elanikkonna kihid – alaviidid, šiiidid, kristlased, sekulaarsed araablased.

Süüria poliitilise korralduse juures ei tasu ära unustada rahvusliku ja sotsialistliku Araabia Sotsialistliku Taassünnipartei mõju, laiemalt tuntud lühendi Ba’ath või Baath all, mis tekkis 1940te aastate alguses Süürias, kui tekkisid kaks iseseisvat sama lühendit kasutavat liikumist, üks neist alaviit Zaki al-Arsuzi juhtimisel ning teise eesotsas olid kristlane Michel Aflaq ja sunniit Salahal-Din al-Bitar. Kuigi need liikumised ühinesid Baath’i lipu alla 1947, siis al-Arsuzi ja Aflaqi rivaliteet jäigi mõjutama liikumise arengut. 1966 tuli Süürias võimule al-Arsuzi tiib, kuhu kuulusid ka hilisemad Süüria liidrid Salah Jadid ning Hafez al-Assad. Laki al-Arsuzi, kuigi päritolult alaviit, oli avalik ateist. Michel Aflaq nägi islamis rolli araablaste rahvusliku eneseteadvuse tõstmises, kui temagi oli sekularismi toetaja. 1966 toimus ka parteiline lõhenemine, kui see jagunes Süüria ja Iraagi tiivaks, kes sattusid omavahel vaenujalale. Baath’i fraktsioone oli suuremas osas araabia riikides, kuid mitte üheski neis ei peale Iraagi ja Süüria ei tõusnud nad juhtpositsioonile. Michel Aflaq põgenes peale 1966 riigipööret Iraaki ja mõjutas oluliselt sealset tiiba. Saddam Husseini võimuhaardega 1979 kujunes Iraagis lõpuks välja baathismi isikukultuslik haru saddamism nagu ka Süürias arenes peale al-Assadi riigipööret 1970 baathismi teine nepotistlik haru assadism, mis tõi kaasa Suur-Iraagi ja Suur-Süüria idee muutumise domineerivateks ideoloogiateks mõlemas riigis ning järkjärgulise taganemise pan-arabistlikest traditsioonidest. See, et riigipea toetub võimuhierarhias lähikondsetele ja sugulastele, on idamaadel päris tavaline. Aserbaidžaanis tuli Geidar Alievi asemele Ilhan Aliev. Saddam Husseini Iraak, Muammar al-Gaddafi Liibüa, perekond Assadi Süüria, neis kõigis olid juhtkohtadel riigipea lähemad hõimkondlased ja riigivõim oli määratud päranduma isalt pojale, kuigi tegemist oli riigikorralduslikult vabariikidega. Poliitilised dünastiad mängivad siiamaani olulist rolli Liibanoni ühiskonnas. 2012. aasta rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseaduse muudatused piirasid Baathi ja presidendi võimu Süüria ühiskonnas, kui põhiseadusest võeti välja Baathi juhtroll Süürias ning presidendi ametiaega piirati seitsme aastaga, mille juures on teda võimalik ühel korral tagasi valida.

Alaviitide kui religioosse kogukonna esindajaks kujunes Bashar al-Assad alles käesoleva kodusõja käigus nagu ka šiiitidele, kristlastele ja sekulaarsetele araablastele. Samas on minu arvates üle paisutatud tavarääkida Süüria kontekstis alaviitide juhtivast rollist Assadi juhitavas Süüria ühiskonnas. Süüria Vabariigi algusaastatel olid alaviitidel spetsiaalselt neile loodud kohad parlamendis, mis hiljem kadusid. Nad on nähtavasti šiia islami juurtega, kuid sama on ka näiteks druusid, keda valdavalt ei loeta islami haruks, vaid omaette abrahamistlikuks religiooniks. Usulahu rajajateks peetakse 11. šiia imaami Hasan al-Askarit ja tema õpilast Ibn Nusayri, kelle järgi kutsutakse neid ka „Nusayri“, eriti just halvustava nimetusena sunniitlike oponentide poolt. Religioossel kuuluvusel oli nii Saddam Husseini kui Assadi dünastia puhul eelkõige klannikuuluvuslik tähendus. Saddam toetus sunniitlikule Tikriti klannile ja Assadi perekond alaviitlikule Kalbiyya klannile. Süüria valitsusest on valdav osa sunniidid. Sunniit oli ka Hafezal-Assadi lähim võitluskaaslane Mustafa Tlass, kelle perekond küll käesoleva kodusõja käigus sattus teisele poole rindejoont.  Religioon ei mänginud Süüria võimumängudes kuni viimase ajani erilist rolli, alaviitidel olid küll võtmepositsioonid sõjaväes ja julgeolekujõududes, kuid selle põhjused on Peterson ilusasti lahti seletanud (lk. 116-117). Assadi valitsuse alaviitlik kuvand on pigem toodetud sunniitliku opositsiooni poolt, kelle jaoks alaviit on suurel määral ketser. Mina ei pea ennast religioonieksperdiks ja seetõttu ei oska öelda, kuivõrd šiiidid on alaviidid puht õpetuslikult, kuid Petersoniga võib nõustuda, et alaviitide arvamine šiiitide hulka oli pigem poliitiline otsus. Vastavalt Süüria põhiseaduse artiklile 3 peab president olema islami usku ning õigussüsteem peab tuginema islami õigusele, mis sätestab islami erilise rolli Süüria ühiskonnakorralduses. Sellegipoolest ja hoolimata põhiseaduslikest finessidest on Süüria olnud üks sekulaarsemaid ühiskondi terves regioonis. Üldisemas plaanis on Petersoni artikkel siiski üks põhjalikumaid Süüriat puudutavaid käsitlusi eestikeelses meedias, mis sellisena väärib kindlasti tunnustust.

Tõejärgne maailm

@ckrabat
Viimasel ajal on palju rääkima hakatud uuest ühiskonnakorraldusest, nn tõejärgsest maailmast. Oxford Dictionaries kuulutasid „post-truth’i“ (tõejärgsuse) möödunud aasta rahvusvaheliseks sõnaks, defineerides tõejärgsust nii: „asjaolude selline seostamine või tähistamine, mille juures faktidele tuginemine on avaliku arvamuse kujundamisel väiksema mõjuga kui toetumine emotsioonidele või isiklikele uskumistele“. Aktuaalsuse omandas tõejärgsus 2016 suvel seoses Donald Trumpi valimiskampaaniaga Ameerika Ühendriikides ja Brexit-kampaaniaga Suurbritannias, mille juures faktide väänamine ning poliitiliste eesmärkide võimendamiseks kasutatav kuvandiehitamine kujunes normaalsuseks. Süüdimatult esitatakse populaarseid massitarbeuskumusi tõe pähe nagu oleks Barack Obama sünnitunnistus võltsitud, Clintonid on mõrvarid, kõik pagulased on terroristid ja vägistajad ning soovivad Läände sotsiaalabi peale elama saada, kliima soojenemise inimfaktorid on kuritahtlik väljamõeldis ja Euroopa Liidu liikmesus maksab brittidele 350 miljonit naelsterlingit nädalas, mida võiks muidu kulutada Briti tervishoiule. Oskuslikult on tõejärgse maailma postulaatidega manipuleerinud Vladimir Putini administratsioon Venemaal ja Recep Tayyip Erdogani administratsioon Türgis. Sõda Süürias ja migratsioonikriis on samuti osutunud täitumatuks allikaks soovitu esitamiseks tõe pähe, sest keegi ei ole enam huvitatud konfliktide lahendamisest, vaid neid kasutatakse julmalt ära soovitud tõdede konstrueerimisel. Siiski on see vaid medali üks külg. Tuntud Ameerika Ühendriikide liberaalne telesaatejuht ja arvamusliiderdaja Anthony Bourdain näeb süüd ka vasakpoolsel eliidil, kes on usinalt üles ehitanud poliitilise korrektsuse mulli, kolinud ise sinna elama ja üritanud teisigi mullistada. Käsuõpetuslik poliitkorrektne maailm oli tõejärgse maailma esimene faas, millele on sillutanud teed vasakpoolse eliidi ignorantsus ja eluvõõrus.

Postmodernne maailm on toetanud mitmekesisuse teesi, kus kindla ja üheselt defineeritud tõe asemel võib samaaegselt eksisteerida mitmeid, teinekord isegi üksteisele vastanduvaid tõdesid nagu see esitati prantsuse filosoofi Jean-Francois Lyotard’i teoses „La Condition postmoderne: Rapport sur le savoir“ (Postmodernne olukord: teadmise aruanne“1979). 1990-tel aastatel  hakkas levima elektrooniline ajakirjandus, millega totaalne meedia omandas rohkem tööriistu avaliku arvamuse mõjutamiseks, kuid ühes sellega hakkas ajakirjandus taanduma taotluslikust objektiivsusest. Üha enam tungisid ajakirjandusse tarbijaühiskonnale omased müügistrateegiad, millega ostjaskonnale (meedia puhul lugejaskonnale) üritati odavat träni kaela määrida, kandmata selle eest vähimatki vastutust. Peagi muutusid elektrooniliste väljaannete artiklid tasulisteks, kuid nende juurde kujunes välja tasuta kommentaariumiruum, omalaadne sotsiaalmeedia võrgustik, mille juures objektiivne tõe poole püüdlemine ei olnud enam relevantne. Igaüks võis mille iganes kohta arvamust  avaldada, sõltumata sellest, kas tal üldse oligi midagi öelda või väljendas pelgalt emotsioone.  Tõde muudeti odavaks ja selle kvaliteet käis alla. Tarbijaühiskonna laienemine elu erinevatesse valdkondadesse valmistas ette sisenemist tõejärgsesse maailma, mille eesmärkidele see vastas -muuta ühiskond kergemini poliitikute ja meedia poolt manipuleeritavaks.  Meediatööstusesse tungis brändimajandus, mis oli eelduseks ühiskonna hollywoodiseerumisele, kus tõdesid konstrueeriti vastavalt sellele, kui edukalt oli neid võimalik müüa. Müüti eelistati reaalsusele ja müüdi konstrueerimine toimus samade reeglite alusel nagu valmisid Hollywoodi kassahitid. 1990-tel aastatel esindasid tarbepoliitilist brändimajandust poliitikutest kõige stiilipuhtamalt Bill Clinton ja Tony Blair. Briti printsess Diana elu ja surm olid eeltõejärgse maailma üks jõulisemaid kuvandeid, mis laiatarbeturule paisati. Vahe päris meedia ja kollase meedia vahel kadus, sest mõlemad rakendasid  hingede püüdmiseks samasugust massidele suunatud strateegiat.

Uuel sajandil hoogustas liikumist tõejärgsesse maailma George W. Bushi administratsioon ja Iraagi sõda on tõejärgse müüdiloomise üks tuntumaid ning eredamaid näiteid, kui Iraagi karistamine tugines müüdiloomele, võimendatud kuvandile Iraagi massihävitusrelvadest. Sarnast kuvandit kasutatakse edukalt praegu näiteks Iraani puhul, mis peaks ette valmistama võimalikku sõjalist sekkumist, kui olukord seda nõuab. Valmisid uued avalikule arvamusele suunatud laiatarbebrändid Osama bin Laden, Saddam Hussein, Muammar al-Gaddafi, Bashar al-Assad, Vladimir Putin ja teised, kellele omistati deemonlikud võimed, kuid antikangelane  võib alati kellegi jaoks muutuda kangelaseks. Ajastukesksusest sõltuvalt polnud see probleem, sest hollywoodiseeritud kangelasi oli võimalik odavmüügil suurema kasuga maha müüa. Kui eeltõejärgsel ajastul müüdiloome abil tekitatud ja siis laiatarbekaupadena levitatud  brändid sattusid konflikti tõega, siis tekitasid need paratamatult usaldamatust poliitilise establishmendi vastu, mida uue tõejärgse maailma ideoloogid on edukalt ära kasutanud. Eeltõejärgse maailma brändipoliitika edendajad Tony Blair, Bill ja Hillary Clinton, George ja Jeb Bush, Barack Obama, Nicolas Sarkozy ja Francois Hollande ning paljud teised kaotasid usaldatavuse ning poliitiliselt establishmentilt petta saanud tarbijaskond soovis muutusi, ükskõik milliseid need siis ka oleksid. Anthony Bourdainil on nähtavasti õigus, kui ta näeb vasakpoolsel eliidil süüd tõejärgse maailma tekkimisel, sest mullis elav poliitilise korrektsuse maailm on tõde väänanud nii, et vähe pole. Sellise poliitika tulemusena on ekspertarvamused muutunud ebausaldusväärseteks ja Novgorodi WC abil levitatakse „rahva arvamust“, mis on soodustanud „lihtsatele tõdedele“ toetuva populismi vohamist ja äärmuslike meeleolude tõusu.

Adam Curtis on tõejärgse ühiskonna müüdikeskust, ebakindlust ja segadust hästi avanud möödunud aasta lõpus BBC dokumentaalfilmis HyperNormalisation. Stultoloogilise maailma põhjused, kuidas kõik alguse sai, on seal üsna adekvaatselt välja toodud. Vene päritolu Briti ajakirjanik Peter Pomerantsev kirjutab „Probleem pole selles, et me elame maailmas, kus poliitikud ja meedia valetavad – nad on alati valetanud –, vaid selles, et me elame maailmas, kus neil on ükskõik, kas rääkida tõtt või mitte“. Inimühiskonda on harjutatud teistsuguse meediaga, kui arvati, et ajalehest saavad nad lugeda taotluslikku objektiivsust. Isegi, kui teati, et nad valetavad, näiteks nõukogude ajakirjanduse puhul oli see ju ilmne, tegid nad seda ikkagi mingile kindlale narratiivile toetudes. Tõejärgses maailmas võib igaüks oma tõdedest talle sobiva maailma valmis ehitada ja kolidagi sinna elama. Pomerantsev: „Uus meedia oma müriaadi ekraanide ja lõimedega muudab reaalsuse nii killustatuks, et see muutub haaramatuks, ja nii sunnib või laseb meil triivida virtuaalreaalsusesse ja fantaasiatesse. Killustatus, kombineerituna globaliseerumise peataolekuga paneb inimesi igatsema taga olevikust turvalisemat minevikku ja toidab nostalgiat.“ Tõejärgses maailmas omandavad vandenõuteooriad samasuguse kaalu kui uudistereportaažid, piir tegelikkuse ja kujuteldava vahel on imeõhuke. Eriti keeruline on meedia keerdkäikudes orienteeruda „lihtsatel inimestel“, väiksema haridusega või vanematel elanikkonnagruppidel, kes on masstiraažis ja odavmüügitehnoloogiaga levitatavatele laiatarbetõdedele rohkem avatud.

Äsja möödus aasta uusaastaöö sündmustest Kölni raudteejaama ees, mille põhjal ehitas meedia hirmu ja segadust võimendavat kuvandit Euroopasse saabuvatest pagulastest ja paljundas seda massitiraažis. Loodud narratiivi saab lugeda erakordselt edukaks, sest vastas erinevate huvigruppide huvidele. Poliitkorrektse maailma eestvõitlejatele pakuti kuvandit naistevastasest vägivallast. Uuele tõusvale jõule, mida Euroopas tavaliselt identifitseeritakse nimetuse „far right“ (paremäärmuslus) all, pakuti kuvandit pagulasohust ja kõige selle tulemusena valmis erakordselt võimas narratiiv, mille tões ja õiguses pole kellelgi lubatud kahelda. Kui keegi aga kahelda julgeb, siis oleks nagu holokausti eitatud. Ma olen tutvunud uurimismaterjalidega, niipalju kui neid on võimalik kätte saada ja vaadanud läbi videomaterjali ning selle põhjal võib tuvastada, et kindlasti oli tegemist korratustega, kus osales palju mitte-Euroopa päritoluga isikuid, kes tarbisid alkoholi, lärmasid ja mõningal määral isegi huligaanitsesid, kuid midagi ei viita mastaapsele organiseeritud vägivallale, eriti veel massiteabekanalites levitatud paralleelidele taharrush-jamai grupiahistamisega, mis said tuntuks Araabia kevade ajal Kairos Tahriri väljakul. Kuid Kölni sündmuste põhjal tootis meedia järjekordse müügiedule pretendeeriva brändi. Minu esialgsed puhtalt loogikal põhinevad küsimused oleksid olnud, kui tegemist oleks oleks olnud massiliste korratuste ja grupivägivallaga, miks politsei ei sekkunud, vaid  laskis kõigel sellel toimuda? Nad ei olnud informeeritud, mobiiltelefonide ajastul? Miks läks hulgaliselt kohalikke naisterahvaid raudteejaama esisele platsile, kus lärmasid ja laamendasid mitte just väga kained pagulasmehed? Miks ei  suudetud toimuvat jäädvustada filmilindile? Ja kui tegemist oli organiseeritud korratustega, siis kes oli korraldaja? Miks just Köln? Miks just uusaastaööl vastu 2016. aastat?

Kokku esitati Kölni sündmustele 1527 kaebust 1218 väidetava ohvri poolt. Umbes pooled neist (529) olid seksuaalse ahistamise kohta, 185 aga kombineeritud kahtlustused nt ahistamise ja varguse kohta. Kahtlustuse sai 153 isikut, kellest neli olid Saksamaa kodanikud ja 149 välisriikide kodanikud või kodakondsuseta, kõige rohkem (103) Marokost ja Alžeeriast. 68 kahtlusalust taotlesid Saksamaal elamisluba, 18 viibisid seal illegaalselt ja 47 kodaniku legaalne staatus vajas täiendavat kontrolli. Neli isikut olid alaealised. Aprillis 2016 viibis 24 neist vahi all ja 68 isiku vastu alustati riigist väljasaatmise protseduure. Novembriks 2016 oli kohtus süüdi mõistetud kuus isikut, kes said kuni aastase ja üheksa kuu pikkuse vanglakaristuse. Marokost ja Alžeeriast teadaolevalt pole praegu nagu põhjust eriti põgeneda, seega pidid neil mingid muud Euroopasse saabumise motiivid olema. Tõejärgse maailma praktika aga võimaldab pooltõdesid kajastavate faktide võimendamist ja reprodutseerimist. Tõde saab esitada sellisena nagu teda parajasti näha soovitakse – mida kommentaator Jüri nimetas “stereotüüpimiseks” – võetakse mingi suvaline sobiv üksikjuhtum ning laiendatakse see mingi isikute grupi või nähtuse peale, mida soovitakse näidata negatiivse faktorina.

Aastapäevajutlus VI

@ckrabat
Tänasega tähistab blogi oma kuuendat sünnipäeva. Varsti lähen kooli. Aasta hakkab lõppema ja kõiksugused arvamusliiderdajad ja muidu kuulsad ja kummalised ootavad suure põnevusega aurahade väljajagamist, sest vaata, kes meil kõik on sellega minevikus pärjatud – see on Eesti stultoloogiline eliit. See, kui sa saad Jaan Tatika või Saalomon Vesipruuli auraha õnnelikuks omanikuks, siis on tegemist samasuguse orgastilise efektiga nagu Kadrioru lossis perset näidata või keset Toompead end jääveega üle valada – omad tunnevad raudselt ära. Aurahad tuleb jälle kord välja jagada ja õhk oli sobivatest kandidaatidest tiine. Tuletame meelde, et möödunud aastal pälvis Jaan Tatika auraha EKRE noorfüürer, naiste, poliitika ja mobiiltelefonide asjatundja Jaak Madison, kes veel tänavuse aasta lõpus ennustas kadu Euroopa Liidule ja soovitas rahval sellega lihtsalt harjuda. Madison räägib: „Inimeste prioriteet on nende kodumaa suveräänsus ja nende rahvuse heaolu. Kõik muu, kaasa arvatud majandus ja selle kasv, on teisejärguline. Sestap pole oluline ka see, kui Euroopa Liidu lagunemisega jääb Eesti ilma sadadest miljonitest eurodest.“ Seda rääkis juba härra Maurus, et tooge kõik raha tema kätte hoiule. Kindlasti on selliseid, kelle elujärg läheb Euroopast lahkudes paremaks. Ja viimasel ajal on ju kombeks mõelda, et meie olemegi rahvas! Saalomon Vesipruuli auraha sai sotsiaalmeedia aktivist Kristiina Ojuland oma säravate Facebooki postituste eest, kuigi sel aastal on ta kuidagi varju jäänud. Tagasihoidlikkus muidugi kaunistab. Pälvides kõrge tunnustuse võibki laureaat tagasi tõmbuda ja teha ruumi uuematele ja noorematele mudelitele.

Tänavuse Jaan Tatika auraha anname igihaljale hr. Edgar Savisaarele ja ta võib seda soovi korral võtta kui elutöö preemiat, sest ta on jõudnud rikastada terveid stultoloogilisi põlvkondi. Edgar Savisaar on terve pesakonna Boroditšite isa ja Batrakovade ema, ei jõua üles lugeda neid noorema põlve poliitbroilereid, kes kõik on Keskerakonna numbritehase mürkrohelistel liinidel tema meistrikätega valmis tehtud. Viimaste silmapaistvate tootenäidistena on gladiaatorite areenile astunud hr. Peeter Ernits ja pr. Oudekki Loone. Jaan Tatika auraha saab olema meie austusavaldus minevikule, mis sel aastal on jõudsalt üritanud tagasi tulla ja kes võiks veel paremini minevikku esindada kui seda on hr. Edgar Savisaar, üksildane murumängur, kelle sel aastal hülgas tema oma tehas. Patt oleks vanameistrit teenitud aurahast ilma jätta. Suurmeister Edgar Savisaarele pakkusid konkurentsi peaministri troonilt lahkuma sunnitud hr. Taavi Rõivas, kes ei osutunud poliitilistes murumängudes piisavalt osavaks etturiks ning sattudes valesse kahingusse oli peaareenilt sunnitud taanduma kolikambrisse ning taas tähelepanu keerisesse sattunud pagulasaktivist, kuulus Londoni kõrtsikakleja, nuga, kahvel, pott ja pann – pr. Anna-Maria Galojan. Saalomon Vesipruuli auhind läheb jällegi kahasse särava ajakirjandusdebüüdi teinud pr. Evelin Ilvesele, midagi nii lolli kui tema autorisaade pole Lolli-TV ekraanidelt viimasel ajal ammu nähtud. Pr. Maire Aunaste kulunud naaritsakasukas pole pärast  kollase ajakirjanduse grand old lady lahkumist poliitikasse tühjaks jäänud. Auhind läheb jagamisele stultoloogilise fenomeni Lolli-TV näosaate (passis: Su nägu kõlab tuttavalt) meeskonnaga (produtsendid hr. Kaupo Karelson ja hr. Olavi Paide). See ei ole esmakordne, kui preemia läheb mitmele nominendile, mõned aastad tagasi pälvisid autasu kaks teatrikollektiivi: peavoolu teater NO99 ja rahvateater Rahvakogu. Õnnitleme õnnelikke võitjaid! Kui me ei saa iial suureks vaimult, siis saame seda rahvaarvult – paneme kõik lollitehased huugama!

Tavapäraselt veidi ka statistikast. Külastuste arv on püsinud aastaringi stabiilselt üle 2000 külastuse kuus, ulatudes novembris 4281-ni ja kõige madalam huvi oli augustis (2275) ning juulis (2316). Kogu aja jooksul on veebilehte külastatud 152 701 korral ja tehtud 8480 kommentaari. Blogis on tehtud kokku 579 postitust, tempo on viimaste aastatel veidi alla läinud, kui varasematel aastatel tuli üle saja aastas, siis 2015 oli neid 81 ja 2016 veidi rohkem ehk 88. Külastuste koguarv jäi veidi väiksemaks kui möödunud aastal 36 506 (15 206 külastajat). Varasematel aastatel see pidevalt tõusis. Kõige populaarsem postitus 2016 oli endiselt 2014. aasta lugu „Mida ennustas Vanga“ (2260), talle järgnesid „USA presidendivalimised 2016 – suur valimisteöö“ (517), „Brexit – remain or leave? Hääletustulemuste analüüs“ (479), tutvustav rubriik „Persona in fieri“ (479), „Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid VI“ (405), „Ivar nõukogude armeest meenutab: kuidas me olümpiamänge korraldasime“ (402) , „Presidendivalimiste pardiralli Eestis 2016“ (401), 2015 lugu „Punamütsike aastal 2015 – muinasjutt täiskasvanutele“ (381), „Hüvasti anonüümne kommentaarium – hüvasti, Novgorodi WC?“ (364) ja „Ivar nõukogude armeest meenutab: pokemonijaht korteriühistu territooriumil“ (353) . Blogini leiti tee kõige enam otsingumootorite kaudu (10 531), järgnesid militaar.net – põhiliselt Ivari lood (1664), Mihkel Kunnuse blogi „Kultuurieugeenika“ (1243), Facebook (1156) ja blog.tr.ee (1001). Blogist endast leiti kõige enam tee nihilist.fm juurde (111). Kümme riiki, kust meid rohkem külastati: Eesti (29687), Luksemburg (2645), Ameerika Ühendriigid (1712), Soome (668), Rootsi (295), Belgia (174), Suurbritannia (161), Saksamaa (139), Prantsusmaa (105) ja Hispaania (91). Järgnesid Iirimaa, Kanada, Jaapan, Austraalia, Norra, kokku tuli sel aastal 97 riiki. Last but not least tahaks tänada meie aktiivsemaid kommentaatoreid. Blogi asutajatele ckrabatile (552) ja huvilisele (112) järgnevad kommentaaride arvult juba teenekad kommentaatorid js (74), Jüri (68), Jolli (60), guybrush (58), KV (49) ja mitmed teisedki, kes on blogi oma mõtteavaldustega elavdanud ja muutnud selle mitmekesisemaks.

2016. aastat jäi ilmestama tõejärgse maailma kuvand, tohutu populism ja vastandumine. Eesti üritab kõigest väest muu maailmaga kaasa joosta, sest meid kannustavad tagant, nagu Memokraat päris tabavalt märkis, seitsesada aastat orjapõlve, hirm Venemaa ees ja alkoholism, meie tänase ühiskonna narratiivi toestavad kolm murdumatut sammast. Donald Trump valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks, Suurbritannia lahkus Euroopa Liidust, Itaalia lükkas tagasi põhiseaduslikud muudatused ja kukutas Matteo Renzi valitsuse, Kolumbia rahuplaan lükati rahvahääletusel tagasi, kodusõda Süürias jätkus vähimagi lootuseta rahuleppele, Türgis korraldati riigipööre, Benjamin Netanyahu asus peatama Palestiina rahuprotsessi, kriis Ukrainas jätkus, Lääne ja Venemaa vastasseis süvenes, mitmed poliitilised ja meediaringkonnad hakkasid Baltikumis sõda õhutama, Euroopa migratsioonikriis ja pagulashirm olid endiselt tähelepanu fookuses, totaalne meedia Kölni uusaastaöö massiahistamise müüdi toel rahvastevahelist vihaleeki suuremaks, islamofoobiat mütologiseerivad terroriaktid toimusid Brüsselis, Nices ja Berliinis ja nii edasi, ühes rütmis edasi … Selle peale võiks küsida, kas maailm on hullumas? Eelmise aastatuhande viimane kümme aastat möödus globaliseeruvat maailma vallutava süveneva rahuprotsessi egiidi all ja seda üürikest rahuaega ei saa ammugi lugeda läbikukkunuks. Arusaadav, et neile, kes olid harjunud kasumit lõikama konfliktist ja vägivallast, selline evolutsiooniline areng ei meeldinud.  Vana maailm pani vapralt  vastu.  Nad tulid võimule ja pöörasid jõed teistpidi voolama. 2001. aasta Ameerika Ühendriikides toime pandud terroristlikku akti ajendina kasutades hakkasid nad maailma tagasi minevikku pöörama. Tänasel päeval võib väita, et edukalt. Mõiste „liberaal“, mis on traditsiooniliselt seotud olnud mõistega „vabadus“ – mitte mõistega „võrdsus“ nagu noorhärra Jaak Madison seda oma pamfletis ekslikult väidab – „võrdsus“ on seotud ikka sotsialismusega, nii vana traditsioonilise 19. sajandi internatsionaalsotsialismusega kui ka tema 20.sajandi värdja natsionaalsotsialismusega, ainult et sellise võrdsuse iseloomulik tunnus kippus olema, et ühed on teistest alati võrdsemad. Modernset võrdsust esindab see, kui sead on riietunud ülikondadesse, kõnnivad kahel jalal ja juhivad riiki. Ülikonda riietunud siga, kes kõnnib kahel jalal iseloomustab uuskonservatiivseid ja uusnatslikke populistlikke jõude, kes on viimasel ajal mitmel pool laias maailmas edu saavutanud ning tõstnud pead ka Eestis. Konservatiivne revolutsioon võib olla ajutine, seda vedanud külma sõja lapsed surevad  millalgi välja, kuid see periood saab olema piisavalt  pikk, et üle terve planeedi veel hulgaliselt segadust külvata.

Mida toob järgmine aasta? Vägivalda on maailmas hakatud pidama normaalsuseks ja rahu kuvand enam ei müü. Võidurelvastumist eelistataskse maharelvastumisele, sest viimane ei too pappi sisse. Vägivalla vastu üritatakse võidelda veelgi suurema vägivallaga. Kes räägib tänapäeval rahust? Need pole lollid, vaid rumalad! Donald Trump astub ametisse ja peab sõnadelt üle minema tegudele. Presidendivalimised toimuvad Prantsusmaal, kus Francois Fillon üritab võita Marie Le Pen’i tema oma relva kasutades. Parlamendivalimised seisavad ees Saksamaal, kus Angela Merkel üritab neljandat korda järjest moodustada valitsust. Äärmusliku Saksamaa Alternatiivi populaarsus on aga tõusuteel. Parlamendivalimised toimuvad veel Hollandis ja Norras. Tõde on muutunud ostumüügitehingu objektiks, see peab olema laiade masside jaoks atraktiivne, mitte ratsionaalne. Tõejärgses maailmas võib igaüks endale tõe toanurgas valmis ehitada või odavmüügilt osta oma maailma ja sinna elama kolida. Novgorodi WC ruulib ja õigus on seal sellel, kes kõvemini karjub. Võib-olla on reptiilide koobaslinnades niiviisi otsustatud, aga praegune maailmakorraldus näib toimivat kindla plaani järgi. Lähis-Idas õhutab Netanyahu liidus Saudi Araabiaga konflikti Iraaniga. Näib nagu Iisrael ja Saudi Araabia on sõlminud vastastikuse mõistmise salakokkuleppe, toetades teineteist kestva rahu nurjamises piirkonnas, mis avaldus nüüd ka USA lahkuva välisministri John Kerry aastalõpukõne teravas kriitikas Iisraeli vastu. Vladimir Putin on kujunemas läänemaailma mugavusvaenlaseks, kellega on lihtne lolle ja lapsi hirmutada, kuid Läänel pole ühtegi toimivat ideed, kuidas temaga toime tulla. Temast on saanud true evil, suur koll nagu Osama bin Laden, Jokker, professor Moriarty või lord Voldemort. Eesti poliitilise eliidi lemmikud, USA senaatorid John McCain ja Lindsey Graham, saavad maailmast samamoodi aru nagu Putin, samasugused külma sõja lapsed nad kõik. Kui viimane kaoks, variseks nende maailm kokku. Hirmu Putini vastu kasutatakse mujal oskuslikult massiliseks võidurelvastumiseks. Siin astub mängu juba sõjatööstusliku kompleksi PR-tegevus, kes üritab kestvalt pildil olla. Mitte sõda ei ole see, mis tänapäeval müüb, vaid sõjaoht. Põhiline, et relvastutakse, kuigi see otse ei tähenda veel, et sõdima hakatakse. Mingi kasum tuleb selle pealt, kui vananenud relvastus mingi aja jooksul välja vahetatakse. Kui sõjaoht kasvab üle sõjaks, siis on see tööõnnetus. Sõdimiseks sobilikud gladiaatorite areenid paiknevad tavaliselt kolmanda maailma riikides, sh endistes neukkuvabariikides, kus vastavat toodangut ei valmistata, vaid üksnes tarbitakse. Kõigest sajandijagu aastaid tagasi koges planeet esimest korda maailmasõda. Kuid süvenevas sõjaootuses, mida totaalne meedia kõigest jõust ergutab ja sõjatrummi taob, hirmu ja viha külvab, võib ükskord pahvatada vimm, mis kogunenud salaja …

Leonard Coheni jaoks jäi mööduv aasta viimaseks, nagu ka Shimon Peresile, Boutros Boutros-Ghalile, Fidel Castrole, Nancy  Reaganile, Hans-Dietrich Genscherile, Gabriele Amorthile, Anton Yelchinile, Alexis Arquette’ile, David Bowiele, Keith Emersonile ja Greg Lake’le, Umberto Ecole, Harper Lee’le, Andrzej Waydale, Johan Cruyffile, Muhammad Alile, Viktor Kortšnoile, Gordie  Howele, paljudele teistele … Bob Dylan pälvis aga Nobeli kirjanduspreemia  ja Juan Manuel Santos rahupreemia.

Jõulumärchen III – Ivari imeline jõulureis paralleelmaailmadesse

@jolli&ckrabat
Esimesed päikesekiired tungisid läbi lilleliste kardinate tuppa ja äratasid Ivari magusa une rüpest. Ta leidis end lina all mingil imelikul pehmel pinnasel õõtsumas. Unerähmaste silmadega kobas ta ringi ja midagi leekivpunast, pehmet ja karvast jäi talle pihku, justkui oleks peale palgapäeva laeva punanurgas magama jäänud ja end teki asemel suure kodumaa lipuga katnud. Õige jah, nõukogude sõjalaevastikus polnudki palgapäevi, sest aja teenimine oli iga madruse au ja südametunnistuse küsimus. Ohvitserid isegi said palka, aga nad käisid selleks maal sadamas palgasabas. Teinekord tulid nad tagasi laevale ilma rahata, sest sel ajal kui mehed merel suurt kodumaad teenisid, olid nende naised palgasabasse seisma läinud ja raha ära võtnud. Kuid nõukogude mereväelane on leidlik ja tema jaoks ei muutnud isegi rahatu olek päeva selgemaks. Ikka mõtles ta midagi välja, mis ära juua kõlbas. Mälestused kaugete aegade tagant teenistusest Mustal merel tõid Ivarile naeratuse palgele. Ta mudis hämmeldunult punast pahmakat, kuni lõpuks taipas. Kellegi juuksed, raisk! „Anfissa on jälle juukseid värvinud,“ mõtles Ivar, haigutas lõuad pärani ja sügas ennast põhjalikult. Siis heitis ta kõrval lamavale Anfissale taas pilgu ja jahmus. Anfissa ei olnud mitte ainult juuksuris käinud, vaid lisaks sellele veel nähtavasti ka ilukirurgi juures, rasvaimus ja kõige lõpuks veel kaalujälgijaks või siis koguni õhust ja armastusest elatuvaks veeganiks hakanud, sest tema kõrval lebav kuju oli oma viiskümmend kilo maha võtnud ning Anfissa koha peal lebas täies naturaalses ilus tema uuem ning märksa kobedam mudel, kes nägi välja nagu Elizabeth Taylori ja Marilyn Monroe punapäine ristsugutis! See võttis Ivari juba vanduma. Mis see kõik nüüd maksma läheb? Nagunii Anfissa tahab, et Ivar kõik selle ilu tagantjärgi kinni plekib. Ivar silmitses tema kõrval lebavat kogu tähelepanelikumalt. Ui bliin! See ei ole ju üldsegi Anfissa! Tema kõrval lebas kena punaste juuste ning vormis kehaga naisterahvas, milliseid Ivar ainult telekast vaadatud Hollywoodi filmides oli läinud.

Ivar hõõrus veel korra silmi ja vaatas tähelepanelikult oma kõrval lebavat kogu, kuid talle avanev pilt ei kadunud, vaid jäi endiseks – Anfissa nägi välja oma viiskümmend kilo kergem ja viiskümmend aastat noorem. Siis tundis Ivar tuttavat tunnet, kuidas hirmsasti ajas janutama. Ta ajas ennast voodist püsti ja suundus kööki otsima, mille ta peale mõningaid eksirännakuid ka üles leidis. Köök nägi välja palju avaram kui nende hruštšovka pisike uberik, kuhu seltskond vaevu laua taha istuma mahtus. Pisut vanamoelises köögiruumis istus pika tammise söögilaua taga tema kõrval lebanud Hollywoodi näitleja veelgi noorem koopia ja libistas otse pudelist jõuluporterit. Ivarit nähes jõllitas neiuke teda suurte ümmarguste silmadega, röhatas häälekalt ja küsis kahtlustavalt: „Mis faking ott sina selline oled?“ Kuna Ivar oli alles tegevuses köögi sisekujunduse uurimisega ja talle esitatud küsimusele kohe ei vastanud, jätkas neidis oma pahurat monoloogi: „Fakk, mutt on jälle mingi jota poe tagant hoovi tõmmanud! No kurat, teinekord võiks ikka vaadata, kelle sa endale koju vead. Mitu korda ma olen talle rääkinud, et ärgu võtku tablettidele alksi peale, võtab silmanägemise ära. Ise juba vana inimene, aga elementaarseid asju ei mõika! Õpeta teist, raisk, nagu oma last! Kes siin üldse ema ja kes siin tütar on?“ Nüüd pöördus ta Ivari poole juba pool tooni kõrgemalt: „Vasta, kui sinu käest küsitakse! Mis kuradi idikas sa oled?“ Ivar võttis kärgatuse peale valvel seisangu ja paugutas täiel häälel: „Služuu Sovetskomu Sojuuzu, tovaristsh kapitan Starohujev! Ivar, matros pervava ranga prišol!“ Tüdruk ei osanud selle peale midagi kosta, pööritas silmi ja vaid röhatas igaks juhuks veel korra. Ivar istus selle peale teisele poole lauda ja jäi himukalt neiukese haardes jõudsalt tühjenevat jõuluporteri pudelit silmitsema. Mõne aja pärast söandas ta ettevaatlikult pärida: „Kuule, tüdruk, anna andeks, aga mitte midagi ei mäleta. Kas sa võid mulle öelda, kes see punase peaga naine seal ülemise korruse magamistoas on? See ei ole ju Anfissa, minu naine?“ Neiuke purskas talle selle peale vastu veelgi turtsakamalt: „Einoh, tere eriti varajast hommikut! Nüüd ei mäleta midagi jah? Aga kui ma öösel koju laekusin, siis käis siin majas selline laulu- ja tantsupidu, et Küla teise otsa oli kuulda! Hea, et ma eile paar õlut keldrisse ära peitsin, muidu poleks mul täna hommikul millegagi enam pead parandada olnud. Te olete isegi akvaariumist vee ära joonud kõige kaladega!“ Ivar pidi endale tunnistama, et tema ei mäleta küll mitte kui midagi, aga kuna pea lõhkus hullult valutada ja sellist olekut oli Ivar varemgi kogenud, ju siis nii oligi. Ta kogus ennast ja üritas kurja plikanähvitsaga semulikke suhteid sisse seada: „Kuule, ole hea tüdruk ja anna mulle ka õlut, ilgelt sitt on olla.“ „Kuule, kuule, keri õige Kuule! Mitte midagi sa ei saa, idikas! Ise jõite eile kogu maja tühjaks, kõiksuguse vähegi voolava vedeliku tinistasite ära ja vähe sellest, isegi jõulukalendri olete öösel sakummi pähe perse pannud!“ osatas Punamütsike kurjalt vastu, sest mis seal enam varjata – tema see õlut trimpav tütarlaps oligi. „Osta endale ise õlut! Ja üleüldse, tõmba nüüd heaga kaabet! Sa hakkad mulle juba närvidele käima. Vittu küll, isegi rahus pead parandada ei lasta enam, kõik kohad on penskaritest alkohoolikutest pungil. Pidu on läbi, onuke! Hakka aga astuma!“ Neiuke tõusis püsti, haaras Ivaril kraest kinni ja hakkas teda ukse suunas tüürima.

Majast välja tõrjutud, suundus Ivar mööda tänavat edasi, kuni kuulis, kuidas keegi valju häälega ropendas. “Bljääd! Fuck you all! Nahhui! Käige kõik perse!” Otse tema ees kõndis valges T-särgis ning teksades kääbus, valge habe uljalt lehvimas, ja röökis kolmes kohalikus keeles täiest kõrist roppusi nagu mitšman Volkov peale seda, kui miilitsad teda ükskord sadamakõrtsis avaliku korra rikkumise eest kinni pidada üritasid. Ivari enesetunne läks paremaks, sest see kõneviis oli talle äravahetamiseni tuttav. Järelikult on siin keegi omadest! Kindlasti teab mehike, kust siin hommikusel ajal peaparandust saab? Ivar kiirendas sammu ja üritas tema ees kõndiva kääbusega tutvust sobitada. Päkapikk Doktor, sest tema see oli, sai Ivarist hästi aru. Doktor oli haritud päkapikk, kuigi tema haridustee oli omal ajal temast olenevatel põhjustel katkenud. Ta oli joomisrände käigus külastanud mitmeid erinevaid paralleelmaailmu ja tundis hästi võõraid maid ja kultuure. Mitmelgi korral ei leidnud ta ise ebakainesse olekusse sattununa enam ussiauku üles ega pääsenud Külla tagasi. Siis tuli tal maalaste juures aega parajaks teha ja nende tavasid ning harjumusi tundma õppida, kuni haldjate ehitatud interdimensionaalse telepordi turvaväravate võlusõna ehk passvöörd uuesti meelde tuli ning ta taas koju tagasi pääses. Doktor haistis tuttavat olukorda, triibulise särgiga tüüp ilmselt samasuguse portsu otsa sattunud, sest kaugelt oli näha, mis mure meest vaevab ja lahke päkapikk pakkuski talle oma oinasarve kujulisest esmaabiplaskust ühe korraliku lonksu kanget omapruulitud kadakamarjanapsu. Vähe sellest, varahommikune kaasteeline tundus talle mingist varem külastatud paralleelmaailmast kahtlaselt tuttavana, sest Doktorile hakkasid meenuma  öösel kella nelja paiku aset leidnud kõige huvitavamad filosoofilised dispuudid ühes alkoholiaurudest tiines köögis, milles osalesid  samasugustes triibulistes särkides maalased. Päris kindel selles Doktor muidugi ei olnud, sest dimensioonis nimega Maa elavad inimesed näisid talle kõik nii ühte nägu, eriti oma köökides kella nelja paiku öösel, kuid selles tüübis leidus kahtlemata midagi varem kogetud. Võõras mekutas kadakamarjajooki, elavnes, krabas siis sarve enda kätte ja jõi plasku ühe sõõmuga tühjaks, seejärel nuusutas varrukat peale, ohkas kergendatult ning kõndis reipal sammul edasi. Doktor, siiski peaaegu kõrgelt haritud mees, pani esialgu sellist matslikkust pahaks ning tahtis teda tugeva võmmuga kuklasse kostitada, aga siis ta mõistis, et tegemist oli inimesele sarnaneva olendiga paralleeluniversumist Maa, teisiti sõnastatuna salapärase kosmilise külalisega ehk tulnukaga, mitte kohalikke olusid hästi tundva Külaelanikuga, kes oskaks autoriteetidega ringi käia! Ega neilt tolgustelt saagi mingit peent käitumist eeldada, selliste pärast päkapikud omal ajal Maalt minema teise dimensiooni elama kolisidki.

Ivar jätkas oma teekonda ja varsti jõudis ta metsa äärde. Seal lonkis talle vastu naabripoiss Timo-Cevin, mille peale Ivaril läks meel kohe rõõmsamaks. Lõpuks ometi üks tuttav nägu keset metsikuid seiklusi tundmatus ohte täis maailmas! Kui see ikka oli Timo-Cevin? Muidu olid nad sarnased nagu kaks tilka vett, nokamüts peas, jäme lamedaks taotud vuhvelkullast kett kaelas ja samasugused tätoveeringud üle terve kere, ainult tüüp oli palju karvasem ja füsiognoomia oli samuti paigast ära. Esialgu kandis Ivar selle hommikuse pohmeluse arvele ja hõikas sõbramehelikult Timo-Cevinit meenutava olendi suunas: „Timm, sina ve?“ Siis jäi Ivar teda silmitsema ja päris hämminguga:„Kurat, oleks nagu tuttav patsaan, aga miks sul nii suured silmad on? Miks sul nii suured kõrvad on? Miks sul nii suur suu on?“ „Mine munni!“ teatas arvatav Timo-Cevin selle peale konkreetselt ja lisas: “Ära ei tunne vä? Mina olen Hunt Metsast! Mind tunnevad siin kõik! Mis vahid, debiil? Anna suitsu või tõmba nahhui!“ „Vaivai, kui dembliks siin mõned ennast on ära joonud,“ pahandas Ivar ja võttis sambomaadleja asendi sisse nagu ta Anfissat lugematuid kordi oli näinud võitluseks valmistuvat. „Sa, tatt, ei taha teada, kui kiiresti ma löön!“ Hunt kostis vastu: „Vähem möla, pikem samm!“ Samal hetkel käis kõva pauk ja Ivar lendas kellukeste helinal Hundilt pea piirkonda saadud paremhaagi mõjul otse läbi interdimensionaalse lõhe Maale tagasi. Kõik käis nii kiiresti, et isegi passvöördi ei küsitud seekord. Helepunase juuksepahmakaga Punamütsikese ema purunes tema peas tuhandeks killuks. Teadlased peaksid sellist aine atomaarset olekut täpsemalt uurima, ilmselt oli tegemist kontiiniumi ja kvantide omavahelise kiire kohavahetusega, aga see, lapsed, on juba kõrgem füüsika, millest isegi kuulus akadeemik Starohujev raskustega aru saab!

***

Ivar maandus kahetoalise korteri magamistuppa oma voodisse ja tuhandeks killuks purunenud leekivpunase juuksepahmakaga Punamütsikese ema võttis taas valjult norskava Anfissa kuju. Nüüd tuli Ivarile kõik meelde. Ta oli peale ränka filosoofilist dispuuti tavapäraselt uinunud oma köögis, toitude ja jookide riismete all lookas jõululaua taga. Vanarahvas oleks selle peale öelnud – laud on nagu äke, head ja paremat täis, pudel pudelis kinni. Kuid siis oli tema kööki avanenud tippfüüsikute poolt prognoositud hüpoteetilisele multiversumile viitav paralleelmaailmade vaheline interdimensionaalne lõhe. Lõhe oli suur ja lai, algas otse kapi ja pliidi vahelt ning kulges risti üle köögi. Kuigi tippfüüsikud räägivad ussiaugust, siis sellel nähtusel ei olnud tavapärase ussiauguga suurt midagi pistmist, vaid sedamööda oleks saanud transportida müütilisi dinosauruseid, kelle olemasolu oli akadeemik Starohujev kord perpetuum mobile, igijoodava vedeliku, otsinguil avastanud. Jõulud on teatavasti imede aeg. Jõulumüsteeriumi käigus oli sellel korral Ivarile alkoholiga eksperimenteerides saavutatud teispoolsus avanenud mujale, kui tema vanade tuttavate, kollaste ja roheliste kuradikeste juurde. Valgete krepptiibade sahinal liugles lõhest välja Hea Haldjas ja jäi söögilaua kohale keset sähvivat haldjatolmu otse Ivari ette hõljuma. Ta võttis oma võlukepi ja togis sellega Ivari sülditaldrikusse vajunud nina. „Äratus!“ lausus haldjas sulnil häälel. „Mähh??“ pruuskas Ivar, kui hägune mustvalge pilt nagu tema kuulsal teleril „Berjozka“ talle pikkamööda ette tulema hakkas. „Mida sa tahad?“ küsis ta haldjalt. „Magada ka ei lase, vana kõõm! Kas sa oled korteriühistust? Meil on üür makstud ja veemõõtja näidud esitatud.“

Hea Haldjas sattus kimbatusse. Tegelikult polnud teda haldjakoolis õpetatud poolenisti laual magavate määrdunud meremehesärgis alkoholijoobes tüüpidega toime tulema, aga kuna oli Jõuluaeg ja teised haldjad olid olnud tööga väga hõivatud, oli sellele aadressile just teda, värske haldjakooli diplomiga pärjatud noorhaldjat saadetud. „Küsimus ei ole ju selles, mida mina tahan, vaid selles, mida Sina tahad?“ vastas haldjas lõpuks diplomaatiliselt. „Mina tahan praegu üht punamütsikest, marineeritud seeni ja hapukurki sinna kõrvale ning kui sa palju mölised, siis ka veel sulle üle tahi anda!“ ägestus sügavast unest üles aetud tusane Ivar, kes oli parajasti näinud ilusat unenägu paradiisisaarest, kaunitest nappides bikiinides tibidest rannaliival ja lõppematust alkokrediidist rannaäärses baaris, sellises, mida nad seal välismaa filmides tavaliselt näitavad. Hea Haldjas sattus segadusse. Haldjakoolis olid nad läbi võtnud küll erinevaid kursuseid, kuid Lauaviina tutvustav elementaarkursus polnud nende tihedasse õppeprogrammi enam  mahtunud. Punamütsikest? Mis mõttes? Haldja teada oli Ivar hetkel juba seaduslikus abielus Anfissaga. Aga on müstiline Jõuluaeg ja ta peab kliendi soovi rahuldama. Alles oli neil office’s toimunud kliendi rahulolu-uuringu tulemuste analüüs, sest Haldjamaal olid nad hakatud ISO-juhtimist juurutatama ja kliendirahulolu indeks oli tõstetud prioriteetseks näidikuks. Midagi annab kindlasti korraldada, mõtles Hea Haldjas, tõstis võlukepi, puudutas sellega Ivari pead ja kadus võlusädemete pilve! Õhus oli tunda osooni, odekolonni ja millegipärast ka väävli haisu. Ivar tundis, kuidas tuba äkki pöörlema hakkas, ta ise sulgkergeks muutus, õhku kerkis ja järjest kiirenevas keerises interdimensionaalsesse lõhesse imeti. Lõpuks saabus kõrvulukustav vaikus ja keerlemine lakkas. Ivar avastas end lina all pehmel pinnasel, punase juuksepahmaka kõrval. Jebittvajumatt, kus ikka inimesega vahel juhtub! Saabunud on jõulud – imede aeg …

Tuttavaid  tüüpe paralleelmaailmadest 🙂

Isa

@huviline
Ärkasin öösel ühtäkki üles. Uni oli kadunud. Vähkresin rahutult, proovisin uuesti uinuda, aga see ei õnnestunud. Paar tundi voodikriuksutamist, siis tõusin üles. Tundus mõttetu veel teha sama. Uni oli kogu maailmast otsa saanud.   Kirjutuslaua taga mõtlesin, et millal suri minu isa. Mul ei ole temast palju rääkida, sest isa oli ükskõikne mees, kes jagas harva õpetussõnu. See vähene, mis temaga seoses spontaanselt meenub, seostub paljude meeldesüüvinud olukordadega looduses. Me käisime matkamas, mustikal, kalal, seenel. Meenutuste lõng hakkab jooksma ja toob varjust asju esile. Mõtlesin, et tegelikult isa ei olnud ükskõikne, nagu alguses arvasin, vaid pigem sissepoole pööratud. Pärastsõjaaegse teatrimehena ei näidanud ta tundeid välja mujal kui teatrilaval. Professionaalne suhtumine. Ta suri 53 aastasena ja varsti tiksub ka minul sama tähtaeg. Mingi matemaatilise vaimustuse ajendil otsustasin kokku arvutada tema elatud päevade arvu, et saada teada, millal minul sama päevade arv täpselt täis saab. Sain kokku 19 629 päeva. Pärast sama arvu päevade möödumist olen  oma isa elu üle elanud. Elu, mille lahutamatuks koostisosaks ma olin. Mis hetk see on? Ma ei tea, aga sellest hetkest alates pean lisaks oma elule elama isa elu pikemaks, kes geenidena minus edasi elab.

Samal öösel sai uni otsa ühel teisel vanal mehel – André´l prantsuse noorema põlvkonna näitekirjaniku Florian Zelleri näitemängust „Isa“, mille etendust õnnestus väisata „Theatrumi“ vanalinna saalis 28. novembril. Väike saal, vähe õhku, vähe ruumi, üksikud pildid André mälestustest. Pildid kordusid, mõned neist korduvalt. Olen nüüd vaadanud nii mõndagi kaasaegse autori lavastust. Vene noorema põlvkonna näitekirjaniku Ivan Võrõpajevi „Joobnud“ teiste seas. Avatud maailm on täis saladusi, mida autorid tajuvad piltidena. Pildid kirjutatakse välja selgelt, olukorrad on läbipaistvad, neid võib kiirendada või aeglustada lõputu arv kordi. Televisioonis spordivõistluste ülekannetes suure populaarsuse võitnud slowdownid, slowmotionid, tableau vivantid sobivad hästi kaasaegse dramaturgilise materjali lavastamiseks teatris. Kas neis aga on ka midagi, mis meis kõigis edasi elab? Mis võimaldab isa elu pikemaks elada.

Isa (Lembit Peterson) ei jaga õpetussõnu, ta loeb ajakirja. Võib-olla delegeerib pilte oma tütrele. Tema mured on lihtsad – ajakirja lugemine, korteri üürimine, kana söömine, viski joomine, magamine ja pidžaama. Pildid on selged. Aga suur pilt? Suur pilt saab selgeks lavastuse viimase pildiga. Isa, kes põeb ilmselt dementsuse mingit vormi, elab ennast välja: „Ma ei taha siin enam olla!“ Seda ei ole ta unustanud. Tütre päevad on seevastu täidetud murega isa pärast. Isale tuleb hooldaja leida. Viimases pildis selgub, et dementsele isale on leitud koht hooldushaiglas. Ükski slowdown ei luba aimata suurt. Kordused täidavad vaataja potentsiaalsete lahenduste hämara ootusega, mis kunagi kuskile ei vii. Loo asemel on pildid ja kaadrid, mille vaheldumine võiks olla sujuv, kui silma poleks torganud mõned ebakohad. Ebaloogilised detailid nii lavastuses kui mängus nagu Türgi NATOs või Eesti Nõukogude Liidus.

Võõrad ja tütred, kes isa ümbritsevad, kehastavad lavastuses muutlikku mitte millegagi pitseeritud tegelikkust. Selles tegelikkuses elab isa, kellest ainult tütred saavad  tema elu jätkata. Võhivõõras Pierre (Mario Peterson), tütre abikaasa, võib olla muu maailm, aga kui tema maneerid kopeerivad isa oma, siis muutub lavastus ja mäng arusaamatuks. Tõsine aine mängus kaotab tõsiseltvõetavuse. Seda peamiselt sellepärast, et selles lavastuses on maneeridel, kõnnakutel, hääletoonidel oluline tähendus. Lembit Petersoni mäng on mobiilne, eepiline, nüansirikas, lisaks ma ütleksin pilditu, sest stseenidest kujuneb müüt. Tekkib kummaline tunne. Isa elab mängus läbi detailide (valutav põlv; kõnnaku mängu toomine; pidžaama). Sellesse loosse ei tohiks vaataja jaoks arusaamatusi mahtuda, et müüt säiliks. Piltide jada paraku ei haaku muutliku maailmaga.

Pärastsõjaaegse insenerina pole isal vastust küsimusele, mida ta tahab. Nagu president Kersti Kaljulaid, kes siiralt arvab, et on õigel teel, kui jaanalinnu kombel pistab ta pea peitu õpikutarkustesse. André soov on võimsam intellektuaalsest elemendist. See paneb tahtma ära. Ma tean, et isa tahtis ära. Ta tegi julge sammu ja sooritas enesetapu. Enesetapp ei ole iseenesest vastus Albert Camus’ küsimusele, kas elu väärib elamise vaeva või mitte. Kuid enesetapp on julge samm teadmatuse suhtes. Peab teadma, et see, mida me teame, võib muutuda väärituks. Elu jätkamise küsimusele, mis pole valiku ega vabaduse küsimus, heidavad varju möödunud elu vääritud faktid. See on ajaloo vari ja mõjutab vaatajat teatrisaalis. Saabuvatest varjudest ei tea me midagi. Võib teha oletusi, teravmeelitseda („Olematus võiks ju olemata olla“ – A. Alliksaar). Sellepärast tuleb kõigiga rääkida. Selles mõttes on samm teadmatuse suunas kindlasti julge samm, kui keegi seda soovib, sest julgus on tahe. Just sellepärast on isa igavesti minu mõtetes. Just sellepärast peab isa elu minus jätkuma.

Previous Older Entries

detsember 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.