Presidendiralli eri: Eesti otsib autoriteeti

@ckrabat
Täna üritab Eesti valida endale valimiskogul uut presidenti ja kui see õnnestub, saame õhtuks teada, kas järgmise aasta pingviinide paraadi juhatab Kallas või Kaljurand või Helme või Jõks või hoopis Reps. Ainult Mailis Reps neist on viidanud võimalusele, et tema kaaluks tõsiselt pingviinide paraadi ümberkorraldamist, mis rõhutab selgelt presidendi institutsiooni meelelahutuslikku funktsiooni ja on mõeldud esmajoones valijaskonna arvukaimale ja valjuhäälseimale osale ehk lollidele (liigist stultus). Kuid see pole veel kõik, sest kõrvuti pealmaailma presidendiga valib uut juhti endale ka Eesti allmaailm. Peale armastatud rahvaisa, nagu põhivoolu meedia lugude puhul võiks arvata, Nikolai Tarankovi tapmist kalaretkel Läänemaal võib järgmist pingviinide paraadi dirigeerida näiteks ingušš Ahmed.  Allmaailma traditsioon lasub rohkem siiski valitaval monarhial ja autokraatial, sest juhi amet on eluaegne, kuid mitte pärandatav otsestele järglastele. Kui võim päranduks vereliini kaudu, peaks uueks juhiks saama Tarankovi poeg või tütar. Allmaailm on ehe näide ka rahvaste edukast lõimumisest, sest kedagi ei huvita, kas juhi esivanemad on pärit siit või sealtpoolt Eesti piiri (nagu Kaljurannna juhtumil) või missugust keelt autoriteedid kodus tarvitavad. Avapaugu autoriteedirallile andsid Assar Pauluse ja Haron Dikajevi kohtuprotsessid, millega mõned tunnustatud autoriteedid võeti mõneks ajaks riigi ülalpidamisele. Kogu selle valjuhäälse meediakampaania taustal võib esitada õigustatud küsimuse, miks Tarankovile ei korraldatud riiklikke matuseid ja kas president Ilves ja peaminister Rõivas talle pärja ikka viisid?

Maalehes kirjutab Triinu Laan: „Kohe (peale Tarankovi tapmist) läks lahti ka meediahüsteeria, kus näidati sündmuspaiga veriseid fotosid õhtul ja hommikul ja keskpäeval, kirjeldati, milline mees see allilmategelane oli, arutati, kes võis tema mõrvast kasu saada ning otsiti talle järglast, kellel oleks autoriteeti ka välismaal. Lisaks ilmusid ka artiklid teemal kui hea naabri ja südamliku inimesega ikka tegu oli. Täna on uudisteportaalides sadu pilte (ühes galeriis 345, teises 112) tapetud mehe matustest, rohkem kui mõne kultuuri- või ühiskonnategelase ärasaatmisest.“ Vastus on samalaadne nagu ka põhjendatakse, miks ei saa pingviinide paraadi ära jätta, sest lollidele meeldib. Boozhe moi kakoi avtoritet🙂. See on totaalse meedia poolt dikteeritav ühiskonnakorraldus, mille olulised komponendid on lollide võim ja kogu maa internetiseerimine. Sellise ühiskonnakorralduse puhul on ühiskonnakriitika välistatud, sest see toetub Novgorodi WC alustaladele, kus lollidele pakutakse murumänge gladiaatorite areenil – odavat leiba ja tsirkust. Ajakirjanduses ilmusid glamuursed pildid möödunud aegade autoriteetidest ning Postimees tegi põhjaliku intervjuu allmaavalimiste favoriidi Ingušš Ahmediga, kus meile anti teada riigi võimalikest arengusuundadest. Kuigi lühikese, aga tegemist ongi lühikese jutu mehega. Eile toimus presidendikandidaatide televäitlus ETVs, kuhu Ahmedi millegipärast ei kutsutud. Mitmed arvasid, et sellepärast, et tal puudus sünnijärgne Eesti kodakondsus, aga kuidas pole selle peale tuldud ja ma vaatan siinjuures parteile ja valitsusele otsa, et talle eriteenete eest sünnijärgne kodakondsus anda? Äripäeva andmetel on Ahmedil hoopis Venemaa kodakondsus ja ta viibib Eestis elamisloaga. Võib-olla on mõni Lolli-TV kanal (Kanal 2 või TV3) autoriteetide duelli juba korraldanud, sel juhul ma muidugi vabandan, meie Nabala-Tuhala karstiala koobaslinnades reptiilide kaitsealal pole just Lolli-TV pidevad jälgijad.

Intervjuus Postimehele annab autoriteet teada: „Me olime (Tarankoviga) head tuttavad, võiks öelda isegi sõbrad. Ta oli õiglane inimene, kes üritas alati kõiki küsimusi ja probleeme rahumeelselt lahendada. Minu kaastunne lähedastele ja sugulastele.“ Suuremaid muutuseid Eesti sisepoliitikas ette ei võeta, küll aga kavatsetakse ajada aktiivsemat välispoliitilist liini: „Suures plaanis ei muutu midagi. Muutuste vältimiseks peab uus liider sarnaselt eelmisega olema autoriteetne nii omade hulgas kui ka aktsepteeritud väljaspool Eestit. Ainult sellisel juhul on võimalik hoida asjad korras.“ Äripäeva andmetel on Ahmed loonud sidemed Jahia Hašieviga, keda Bulgaaria meedias on nimetatud ka Varna piirkonnas tegutsevaks tšetšeeni allilma liidriks ning on rahvusvahelist haaret kasutades aidanud Eesti ärimehi Bulgaarias lõimuda. Pealmaapoliitikute ja allmaapoliitikute omavahelisele lõimumisele ja sellega kaasnevale võimuvõitlusele viitab järgmine tsitaat Postimehe intervjuust: „Ning veelgi olulisem kogu selle asja juures on teada saada, kes tellis tapmisele järgneval päeval artikli endise Keskkriminaalpolitsei pealiku abikaasalt Kärt Anveltilt. Vägisi jääb mulje, et tema kõrvaldamine võis kasulik olla kellelegi kõrgemalt poolt, et mitte öelda kellelegi võimuorganitest.”

Põnev saab igatahes olema, sest mitmed valimised on ees ootamas. Kuigi Eestile on kombeks üks president korraga, võime peagi seista silmitsi faktiga, et meil on paralleelselt tegutsemas kaks presidenti. Samal ajal kui ETV teeb ülekannet pingviinide paraadist peaosas Kallase või Kaljurannaga võib Ahmed korraldada mõnes teises nooblis kohas korraldada oma paraadi, mida näiteks Kanal 2 üle kannab ja mõelge ise, kummal neist saab olema rahkem vaatajaid?🙂 Teisel paraadil saab samuti kommenteerida autoriteetide riietust, kui palju tattoosid külalisel on, kui jäme on tema kuldkett ning millise firma dresse ta kannab. Esitan oma rahvasaadikule avaliku küsimuse, et kui ta saab kutse mõlemale paraadile, siis missugust neist ta eelistab? Missugusel kahest võimalikust presidendist saab olema rohkem autoriteeti? Loodetavasti on tal olemas Adidase dressid, et ta Marati dressides vastuvõtule minnes Eestile häbi ei tee. Lollidel saab igatahes lõbu laialt olema. See, lapsed on stultoloogia.🙂

Eesti ja Ida-Virumaa

@ckrabat
Meedia vahendusel saime hiljuti teada, et Valitsuse julgeolekukomisjoni hinnangul on Ida-Virumaa konflikti lävel ja riskistsenaariumite kohaselt võivad seal peagi korduda Ida-Ukraina või Põhja-Iirimaa sündmused. Nagu me ringkonnaülemaga juba korduvalt maininud oleme, siis nii nagu tänapäeva stultoloogilises maailmas võib igaüks endale vabalt lolli toanurgas valmis teha, siis või igaüks juba ka enda jaoks sobiva maailma valmis ehitada ja sinna elama kolida. Sellest polekski suurt lugu, aga tihtipeale soovivad nad ka teisi vägivaldselt oma maailma elama viia ja sellest on alguse saanud nii mitmedki revolutsioonid, nii mitmedki inimvihkajalikud režiimid. Lollidele (liigist stultus primitivus) kui võõrliigile on kõik see inimlik üdini võõras ja nad üritavad inimest kui oma bioloogilist konkurenti välja suretada nagu mink euroopa naaritsat. Kiitke lolli, loll on kuningas! Ma üldse ei imesta, kui mõnede meediasõltuvuses stultoloogiliste objektide poolt järgnev reaktsioon päriselulistele sündmustele saab kohe olema: „Tähelepanu, lolle rünnatakse! Ma kordan, lolle rünnatakse!“ Loll ehitab enda jaoks sobiva maailma valmis, kolib sinna sisse ja siis saab vihaseks, kui mõni teda päris maailma tagasi tahab tuua. Kõikvõimalikke raporteid, mis üritavad oma lugejaid uskuma panna nagu algaks Läänemere kallastel kohe-kohe sõda, kerkib nagu seeni peale vihma. Ilmselt on seda kellelegi vaja, teadagi kellele? Alles hiljuti kuulsime rootslaste raportist, mis väitis, et Baltikumi ründamine saab alguse Rootsist. Totaalne meedia mõjub telefonimänguna … Loodetavasti mäletate veel, kuidas neukkulapsed mängisid. Klassitäis lapsi oli reas, esimene mõtles lause välja ja sosistas selle naabrile kõrva ja see edasi … Viimane ehk kahekümne seitsmes ütles lõpuks kõva häälega, mida ta kuulis. Mõnikord sai isegi nalja. Meedias on nali muutunud aga igapäevaseks tarbekaubaks, mida tema ühemõõtmelised tarbijad võtavad täiesti tõsiselt. Tavaliselt on maailmadevahelise rände organiseerimiseks kolm sobivat meetodit: 1) joomine, 2) suitsetamine, 3) süstimine.

Tagasi Ida-Virumaa juurde. Totaalne meedia kordab päevast päeva, ööst öösse lakkamatu voona – kas Narva on järgmine? Kui panni taotakse ja see valjusti kõlab, siis võibki tarbijaskond millalgi ise konfliktiideed uskuma hakata, mida nad on kergeusklikule meediatarbijale üritanud lootusrikkalt maha müüa. Veelgi enam, ta hakkab ka ise tegutsema selles suunas, et tema poolt välja käidud idee teoks saaks. Selles mõttes meenutab tänane Eesti maailma Dino Buzzati tähtteosest „Tatarlaste kõrb“, kus kõik ootasid kannatamatult tatarlaste saabumist kõrbe tagant – millal nad ometi tulevad ja ründavad, selle asemel, et midagi ette võtta võimaliku ründe ärahoidmiseks. Pidev sõjaootus on totaalse meedia poolt ehitatud kõrkvõimalikele hirmudele rajatud maailmas valdav. Või nagu Kivisildnik ütleb – lõbus sõda Baltikumis coming soon. Väidetavalt koostas umbes aasta tagasi valitsuse strateegilise kommunikatsiooni nõunik Ilmar Raag, kes praegu on pintsaklipslase ülikonna vahetanud taas sõdurimundri vastu ja võitleb tatarlaste rünnaku vastu kaugel Aafrikas memo, milles väidetakse, et „Ida-Virumaa venestub jätkuvalt ja meil ei ole märke, mis näitaksid selle trendi tagasipöördumist. Kui me ei tee midagi, siis me oleme seda maakonda kaotamas ja riskime sellega, et konflikti korral Venemaaga ei suuda me kontrollida olukorda Ida-Virumaa linnades.“ (Allikas Eesti Ekspress 14.09.2016). Ega siin polegi kõik päris valesti öeldud, aga ma kahtlustan, et skisofreenia ravimine pimesoole eemaldamisega ei pruugi tänapäeval päris hästi õnnestuda. Nagu Kaarel Tarandi artiklist „Õpetajate lehes“ lugeda võisime, on valetamine, eriti poliitikute valetamine, tänapäeval muutumas laiatarbekaubaks. Novgorodi WC tarbeks segab meedia oskuslikult tõed ja pooltõed valedega, mis lõpuks esitavad kogu probleemi massitarbija jaoks hoopis teistsuguses kastmes. Ilmarile oskan ma kohe soovitada kolme progressiivset ravimeetodit: vähem juua, vähem suitsetada, vähem süstida! See on nagu neukkuikoon Lenin olevat öelnud: õppida! õppida! õppida!, kuid väidetavalt olevat niiviisi lahendatud ka Taani printsi Hamleti eksistentsiaalsed mured, kas olla või mitte olla!

Nad ei suuda hallata isegi Ida-Virumaad, kuigi nõuavad järjekindlalt Petserit tagasi, et seda valitseda? Kelle huvides? Kas see pole mitte neukkumentaliteedi vohamine? Loomulikult seisab Ida-Virumaa vastamisi terve hulga tõsiste eelkõige sotsiaalsete probleemidega, kuid tõmmata paralleele olukorraga Ida-Ukrainas on ehk mõnevõrra vastutustundetu. Ükski kriis ei alga üleöö ning kriisi eskaleerumiseks on kindlasti vajalik ka poliitiline aktiviseerumine. Esialgu pole Ida-Virumaal isegi märke sotsiaalsest rahulolematusest, mis võiksid areneda vägivallapuhanguteks nagu oleme seda nii mitmelgi korral näinud Lääne-Euroopas. Meedia pakub tarbijaskonnale lihtsaid lahendusi, sest see on oma mälumahu ammendanud ja pole valmis süvaanalüüsi vastu võtma. Loosungite keel on palju lihtsam ja selline masin, kes kasutab igapäevasuhtluses põhiliselt sõimu, kipub sageli ka muude liikide kõnet sõimuna identifitseerima, sest nagu koer näeb inimeses teist koera, siis võtab ka loll võtta inimest või reptiloidi teise lollina, kes lihtsalt kasutab mingeid teistsuguseid imelikke käemärke ja  ei kallagi ennast jääveega üle  või ei näita perset nagu ühele tõelisele lollile  on kohane. Pigem võib olukorda Ida-Virumaal võrrelda teataval määral olukorraga Lääne-Euroopas mõned aastakümned tagasi ja selle võimetusega ning ilmselt ka soovimatusega teisekultuurilisi ühiskonda võrdväärsete kodanikena integreerida. Lääne-Euroopa terrorismilaine taga ei ole Süüria sõjapõgenikud nagu seda väidab meedia poolt võimendatud populaarne narratiiv, vaid kunagi Euroopast paremat elu otsima läinud endiste koloniaalterritooriumite elanike mitmenda põlvkonna järeltulijad, keda nende uus kodumaa ei ole soovinud omaks tunnistada ning nad on sunnitud vastamisi seisma terve rea sotsiaalsete probleemiga. Nad on jäetud omas mahlas virelema. See on lootuse kaotanud põlvkond, kes näeb esivanemate kultuuris pääseteed taevasse sellest põrgust, mida see maa, kus nad on sageli sündinud ja üles kasvanud, on nende jaoks valmis ehitanud. Pikemas perspektiivis võivad Ida-Virumaa migrantide järglased leida end samasuguse lõhkise küna ees nagu nende araablastest või aafriklastest saatusekaaslased Lääne-Euroopas, sest nad tunnevad võõrana nende endi kodumaal ja võivad abikäe ootuses vaadata ida poole. See võib tõepoolest osutuda toitvaks pinnaseks mõnele destabiliseerivale jõule, kuid praegu on veel aega ja sellise pinnase likvideerimiseks ei piisa meedia poolt pakutavatest lihtsatest lahendustest. Lääne-Euroopa kogemus näitab ka, et kohaliku keele õpetamisest võib palju olulisemaks osutuda kohaliku meele omandamine, sest vastupidiselt populaarsele arusaamale sõltub keel meelest, mitte vastupidi.

Donbassi kriis ei tekkinud siiski mitte roheliste mehikeste sisseimbumisest idapiiri tagant, vaid nad külvati juba valmis küntud pinnasele, mis oli täidetud erinevate sotsiaalsete, majanduslike ja identiteediliste probleemidega. Eestis, erinevalt Ukrainast, ei ole toimunud vähemusgruppide poliitilist aktiviseerumist. Muidugi, keegi ei saa välista, et probleemide süvenemisel võib see ühel ilusal päeval tekkida, kuid praegu on Donbassi kriisi projitseerimine Narva tingimustesse selgelt üle pingutatud. Ukraina puhul ja see pääses eriti maksvusele Krimmis, mille identiteediline side muu Ukrainaga oli selgelt nõrgem, avaldasid olulist mõju ka korruptiivse Ukraina selgelt kehvem sotsiaalne ja majanduslik olukord, mis teisel pool idapiiri oli parem ja see on oluline mõjutaja. Narva inimene teab väga hästi, missugune on elu teiselpool jõge ja see ei pruugi olla väga atraktiivne isegi juhul kui ta on mitmete kohalike arengutega rahulolematu. Pikemas perspektiivis võib sotsiaalne tõrjutus ja pidev surve valitseva kogukonna poolt oma mõju avaldada, kuid siiani on siinne rahvuspoliitika olnud pigem leebe. Kindlasti tasub parandada eesti keele õpetamist teiste rahvaste seas, kuid ainult sellest on vähe. Keeleõppest palju olulisem on Eesti meele õpetamine ja seda tuleks neile võimaldada juba nende emakeeles, sest emakeeles on laps mõjudele palju vastuvõtlikum. Kindlasti tuleb välistada olukorda, kus teiserahvuselised tunnevad end sotsiaalselt tõrjutuna, tekib getostumine ning erinevad grupid üksteisega ei suhtle ja selle tulemusena ei saa ka üksteisest aru. Vastandumine ja hirmukultuuri edendamine võib ju esialgu tuua väga kerget poliitilist profiiti, sest juhib tähelepanu eemale tegelikelt probleemidelt ja võimaldab populistlikel erakondadel valimisi kergesti kinni panna, aga pikemas perspektiivis võib see valusalt kätte maksta. Seetõttu teenib Raagi raport ilmselt kas totaalse meedia ja/või teadagi kelle huve, selle asemel, et tegeleda Ida-Virumaa päriseluliste probleemidega. Ma kordan – Vähem juua! Vähem suitsetada! Vähem süstida! Ja vähem tarbida lollidele suunatud tibukollast tarbemeediat! Peale seda kaovad mitmed hirmud iseenesest.

Eesti ühiskonnas domineerib ja totaalse meedia abil on seda võimendatud romantiline narratiiv sõjast, mis on tekkinud nõukogude sõjafilmide ja Hollywoodi märulite põhjal ja käsitleb sõda iga rahva ülima eesmärgi ja unistusena. Mitmed meediasõltuvuses kodanikud kogevad sõjavaimustust ja on valmis toetama igaüht, kes kutsub rahvast üles sõjahüsteeriale. See, lapsed, on stultoloogia, mille varju jäävad kõikide sõdade poliitilised niiditõmbajad! Mäletame ju mõnedest teistestki võimalikest arengustsenaariumitest, kuidas „rahvast kutsuti peatse sõja ootuses üles relvastuma ning sõjast pidi saama üldrahvalik üritus. Jaan-Saalomon lubas patriootidele, kes vabatahtlikult sõtta lähevad, kolm pudelit õlut ja pussnoa tasuta välja anda. Kümned tuhanded mehed ja naised võtsid presidendi pakkumise vastu, jõid õlle, võtsid noa hambusse ning asusid tantsusammul idapiiri poole teele, et anda oma elu võitluses ajaloolise Tõe ja Õiguse eest. Vabatahtlikest sõdalastest moodustati piiriäärsetes regioonides maakaitseväe malevad. Teisele poole piiri kogunesid „Novgorodi WC“ üleskutsel vene vabatahtlikud. Mõlema poole piiri kogunenud rahvahulk viitis lõbusasti aega. Nad treenisid sõjaks, lasksid püssi, harjutasid rivisammu, jõid odavat õlut ja viina ning vabadel hetkedel käisid piirijoone ääres vastaspoolt sõimamas ning mõnitamas.“ Kui ikka väga tahta, võibki selline stsenaarium ühel ilusal päeval teoks saada. Igapäevast leiba ja tsirkust anna meile totaalne meedia!

Araabia kevadest suvesse IV – Mis on Aleppo? Süüria kriisist ja selle lahendusest

@ckrabat
Täna 15 aastat tagasi rünnati Ameerika Ühendriikides tsiviillennukeid, mis islamiterroristide poolt hõivatutena suunati sihtmärkidele New Yorgis ja Washingtonis. Kas maailm on 15 aasta jooksul muutunud turvalisemaks? Kaugel sellest. Mis on Aleppo? See Mike Barnicle küsimus MNBC telejaama saates Morning Joe tõi Libertaarse partei presidendikandidaadi, varem kaks korda New Mexico osariigi kuberneriks valitud Gary Johnsoni põhivoolu meedia esikülgedele, kes oli varem tema platvormi ignoreerinud ja näidanud USA presidendivalimisi kõigest kahe kandidaadi – Hillary Clintoni ja Donald Trumpi meelelahutusliku vastasseisuna. Meedia on laulnud suureks kompetentse presidendikandidaadi ühe faktilise eksimuse, jättes tähelepanuta, et peale selgitust andis Johnson probleemile igati korrektse ja adekvaatse selgituse: „Well, with regard to Syria, I do think that it’s a mess. I think that the only way that we deal with Syria is to join hands with Russia to diplomatically bring that at an end. But when we’ve aligned ourselves with — when we’ve supported the opposition of the Free Syrian Army — the Free Syrian Army is also coupled with the Islamists. And then the fact that we’re also supporting the Kurds and this is — it’s just — it’s just a mess. And that this is the result of regime change that we end up supporting. And, inevitably, these regime changes have led a less-safe world.“ Lühidalt kokkuvõetuna, Johnsoni arvates valitseb Süüria osas USA poliitikamaastikul täielik segadus. Tema arvates on ainus võimalus lahenduse leidmiseks teha koostööd Venemaaga, mis võimaldaks kriisi lahendada diplomaatiliste vahenditega. Ameeriklased näevad Süüria kodusõda siiani režiimimuutusena, nad on toetanud Vaba Süüria Armeed, kes on teinud koostööd islamistidega ja samal ajal on nad toetanud kurde, kes on omakorda konfliktis islamistidega. Sellisel moel toetatud režiimimuutused on toonud kaasa ebaturvalise maailma.

Välisriikide sekkumine ühe või teise poole toetuseks pole rahu Süürias kuidagi lähemale toonud. Venemaa, Iraan ja Hiina toetavad Süüria konfliktis Assadi valitsust ja võitlevad islamistliku opositsiooni vastu, lääneriigid toetavad islamistlikku opositsiooni ja kurde ning võitlevad Assadi ja Islamiriigi vastu, Saudi Araabia, Katar ja Türgi toetavad islamistlikku opositsiooni ja võitlevad Assadi vastu. Kuigi meie põhivoolu meedia huilgas veel hiljaaegu, lootuses lollidele ideed Kolmandast maailmasõjast odavalt maha müüa, et ameeriklased ja venelased ei suuda Süüria rahuleppe osas kokku leppida, siis vaid mõned päevad tagasi tuli teade, et järjekordne Süüria rahulepe on välisministrite John Kerry ja Sergei Lavrovi kohtumisel sündinud, kus Lavrov jagas vahepeal tulemusi ootavatele ajakirjanikele pizzat ja vodkat. Mida oligi arvata. Need, kes on ehitanud endale oma maailma, kolinud sinna elama ja ei saa aru suurriikide strateegilistest mängudest, muidugi ei mõista seda. Reedel saavutatud kokkulepete kohaselt peatuvad homsel päikeseloojakul kõigi konflikti osapoolte maismaa- ja õhurünnakud, kaasa arvatud Süüria valitsuse poolsed rünnakud ning islamistliku opositsiooni omad. Kui relvarahu on kestnud seitse päeva, alustatakse humanitaarabi saatmisega kriisialadele. Ameerika Ühendriigid ja Venemaa loovad ühise keskuse, mis hakkab koordineerima rünnakuid terroristlikele sihtmärkidele, sinna kuuluvad Jabhat Fatah al-Sham (endine al-Nusra rinne) ja Islamiriik. ÜRO eriesindaja Staffan de Mistura nimetas kokkulepet läbimurdeks. Vastuseisu uuele leppele kohtas kõige rohkem siiski Ameerika Ühendriikide erinevates poliitilistes ja sõjalistes ringkondades, kes pidasid kokkuleppe saavutamist Venemaaga nõrkuseavalduseks ja lootes, et Hillary Clinton võtab Venemaa suhtes jäigema hoiaku kui Obama. Mõned on kritiseerinud ka otsust rünnata Jabhat Fatah al-Shami, kes teeb teiste opositsioonirühmitustega koostööd. Veebruaris saavutatud relvarahu kokkulepe kestis vaid veidi enam kui kuu. Kuidas läheb nüüd?

Mis on Aleppo? Riigi suurim linn Põhja-Süürias on olnud kestvate lahingute tallermaa alates 19. juulist 2012 ning seda on nimetatud Süüria Stalingradiks. Sõjategevuse käigus on saanud kannatada Aleppo vanalinn ja hävinud mitmed kultuuripärandi varamusse kuulunud mälestusmärgid. Linna lääneosa kontrollivad valitsusväed, idaosa opositsioonijõud ning põhjakvartalid on kurdide kontrolli all. Islamiriik kontrollib alasid Aleppo lähistel linnast kirdes, kuid linnas pole nad suutnud end kehtestada. Juunis 2016 alustasid valitsusväed Venemaa õhujõudude toel rünnakut loode suunas ja neil õnnestus juulis kontrolli alla saada Türgist lähtuvad ühendusteed põhjas, millega sealt opositsiooni varustati. Millele opositsioon vastas omakorda vasturünnakuga lõuna suunas, millega võeti kontrolli alla valitsusjõudude peamine ühendustee. Septembri algul võtsid valitsusväed Ramusehi ala taas enda kontrolli alla. Nagu kaardilt näha, on opositsiooni stronghold Aleppos sisuliselt ümber piiratud. Opositsiooni tegevust piirkonnas koordineerivad Jabhat al-Nusra juhtimisel tegutsev Jaish al-Fatah (sh Ahrar ash-Sham) ning teisi islamistlikke jõude ühendav Fatah Halab, mis tegutseb Vaba Süüria Armee lipu all. Mitmed liikmed on mõlemal organisatsioonil ühised. Kõige tugevam sõjaline jõud piirkonnas on neist Katari toetatav Al-Tawhidi Brigaad, mis on Vaba Süüria armee osa, kuid teeb koostööd Jaish al-Fatahiga. Brigaadi asutaja oli Aleppo põhjaosast pärit kaupmees Abdul Qader Saleh, kelle hukkumise järel juhib seda Abdelaziz Salameh. 2012 lõpus suurenes märgatavalt välisvõitlejate osakaal eeskätt Liibüast, Prantsusmaalt ja Tšetšeeniast tulnud võitlejate arvel, kellel olid juba selgelt islamistlikud eesmärgid. Valitsust toetasid linna kristlased, kuid ka näiteks mõjukas al-Berri hõim, kelle juhi opositsiooni sõdalased hukkasid. Linna kurdide enesekaitsejõud olid esialgu neutraalsed, kuid siis ühinesid opositsiooniga. Viimasel ajal on tuuled jälle pöördunud ja piirkonnas on esinenud relvakonflikte kurdide ja islamistliku opositsiooni vahel.

Selleks, et mingit haigust edukalt ravida, tuleb kõigepealt panna õige diagnoos ja alles siis on võimalik alustada raviga. Skisofreenia ravimine pimesoole eemaldamisega, mida totaalse meedia võimuperioodil massiliselt kasutatakse, ei aita paraku kaasa patsiendi tervenemisele. Süüria kriisi mõistmiseks tuleb sealsete arengutega jooksvalt kursis olla ning olla võimeline vajadusel ka olukorda ümber hindama. Alati võivad ilmneda mingid uued asjaolud. Tõepoolest, 2011. aasta talvel, „Araabia kevade“ kulminatsiooniharjal, tõusis Süüria rahvas opositsiooni juhtimisel autoritaarse Bashar al-Assadi režiimi vastu üles ja seda võib tõesti nimetada režiimimuutuse katseks. Samamoodi tõusti üles Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Jeemenis, Bahreinis ning vastuhakke oli mitmel pool mujal, kuid täna võib neist ainult režiimimuutust Tuneesias nimetada edukaks. Egiptuses toimus sõjaväeline riigipööre ning võimule tulid kukutatud režiimi kasvandikud, Bahreinis suruti ülestõus maha välisel jõul – Pärsia lahe riikide sõjalise interventsiooniga, Süürias, Liibüas ja Jeemenis puhkesid verised kodusõjad, millele pole lahendust suudetud siiani leida. Täpsemalt öeldes, keegi pole seni olnud eriti huvitatudki nende kriiside lahendamisest, kriisi ennast on käsitletud režiimimuutusena, pandud sellega vale diagnoos ning kõige selle tulemusena on haigusnähud ainult süvenenud – seisame vastamisi nii äärmusliku islamismi avaldustega kui ka Euroopat halvava põgenikelainega. Kui aga keegi esitab küsimuse, kes vastutab, siis pööratakse pilk häbelikult kõrvale. Süüria kriisi arengukäigus kasvas režiimimuutus üle mitme osapoolega kodusõjaks, milles valitsev autoritaarne režiim esindab valdavalt alaviitide, šiiitide, suure osa kristlaste ja sekulaarsete sunniitide huve, mida ei saa ignoreerida. Valitsev režiim on muutunud konflikti üheks osapooleks, kellega tuleb stabiilse rahu kehtestamise huvides kokku leppida, muidu jäävad selle režiimi poolt esindatud grupid uue režiimi poolt tagakiusatavateks ning kõik jätkub.

Vaba Süüria Armee ja selle poliitiline tiib – Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvuslik Koalitsioon, on aga suures osas üle võetud islamistlike jõudude poolt ning on islamistlike riikide, Saudi Araabia, Katari ja Türgi mõju all. Koalitsiooni toetavad Süüria ainsa legitiimse esindajana 18 araabia riiki (v.a. Iraak, Alžeeria, Liibanon ja Palestiina), Araabia Liiga, Euroopa Liit, Türgi, Austraalia ja Ameerika Ühendriigid. Koalitsioon juhib Gaziantepis (Türgi) asuvat Süüria ajutist valitsust – ajutine peaminister on Jawad Abu Hatab. 2014. aasta algul lahkus Koalitsioonist aga Süüria Rahvuslik Nõukogu, Istanbulis asuv Moslemi Vennaskonna mõju all olev opositsiooniline grupeering, mida juhib kristlasest endine kommunist George Sabra, seda protestiks Koalitsiooni otsuse vastu osaleda Genfis alanud rahuläbirääkimistel. Nõukogu arvates saavad rahuläbirääkimised toimuda alles peale Assadi võimult kõrvaldamist, kuid hiljem on nad nähtavasti taas liitunud, sest 2015. aastal peeti Astanas liitumisläbirääkimisi ja alates 2016. aasta märtsist on Koalitsiooni president Rahvusliku Nõukogu 40-aastane esindaja Anas al-Abdah. Koalitsiooni peasekretär on Homsist pärit 44-aastane ärimees Abdul Ilah Fahad. Vaba Süüria armee staatus on aga olnud diskuteeritav, sest tema nähtavus Süüria konfliktis pole olnud suur. Lähis-Ida ekspert Marc Lynch peab Vaba Süüria armeed meedia poolt tekitatud müüdiks. Võimalik, et see ongi omavahel nõrgalt seotud valdavalt islamistlike grupeeringute katteorganisatsioon, mis koordineerib raha ja varustuse jagamist Assadi vastastele ja opositsiooni tegelik juhtiv sõjaline jõud on Süüria rahvusliku Nõukoguga koostööd tegev Islamirinne. 2014. aastal ühinesidki Vaba Süüria Armee ja Islamirinne Süüria Revolutsiooniliseks Juhtnõukoguks, kus juhtivat rolli mängivad erinevad sunniitlikud islamirühmitused. Ahrar ash-Sham liitus organisatsiooniga hiljem. Al-Qaedaga seotud Jabhat al-Nusra uue organisatsiooniga ei liitunud. Juuli lõpus katkestas Jabhat al-Nusra ametlikud sidemed al-Qaedaga ja nimetas end ümber Jabhat Fateh al-Sham – Levanti Vallutamise Rinne. See võib arvatavasti olla sõjakavalus, mis võimaldab kergendada koostööd teiste opositsiooniliste islamistlike rühmitustega.

Valdav osa kurdi rühmitusi islamistliku opositsiooniga siiski koostööd ei tee ja on koos sekulaarsete araablaste, assüürlaste, türklaste, armeenlaste ja tšerkessidega koondunud Süüria Demokraatlike Jõudude lipu alla, mis on suures osas kurdide Rojava juhtimisel tegutsev sekulaarne sõjaline rühmitus, mille poliitilise tiiva moodustab sekulaarse kirjaniku ja inimõiguste aktivisti Haytham Manna juhitav Süüria Demokraatlik Nõukogu. 2016. aasta märtsis kuulutasid nad välja de facto eksisteeriva autonoomse üksuse Põhja-Süüria Föderatsiooni – Rojava, mis on moodustunud al-Hasakah kubermangus ning al-Raqqa ja Aleppo kubermangude põhjaosas. Nemad loevad oma peamisteks vastasteks Islamiriiki ja teisi islamistlikke rühmitusi ning on valmis kokkulepeteks Assadi režiimiga. Nende vastu tegutseb vähem või rohkem avalikult Türgi, kuid mõningat toetust on nad saanud lääneriikidelt ja ka Venemaalt. Islamiriik on oma kunagi kättevõidetud positsioone kaotanud, kuid nad on jätkuvalt võitlusvõimelised. Hiljuti hukkus õhurünnakus Aleppo provintsi põhjaosas nende üks liidreid ja peamine kõneisik Abu Mohammad al-Adnani (Taha Subhi Falaha), üks väheseid Süüria päritoluga Islamiriigi juhte. Islamiriigil on lubanud aga õilmitseda segadus, mis on Süürias tekkinud ja mille likvideerimisega ei ole osapooled eriti pühendunult tegutsenud. Kriiside lahendamine tänapäevastes tingimustes algab siiski poliitilisest lahendusest ja osapoolte kokkuleppest, mida võiksid senised kriisikogemused mitmelt poolt maailmast siiski juba õpetanud olla. Sõja abil pole enam ammu kusagile õnne ja jõukust suudetud tekitada, kui me sõjatööstuslikud kompleksid ehk korraks ära unustame. Euroopat halvav põgenikekriis on vähemalt osalt selle poliitika tagajärg, mida edutult püütud Lähis-Idas ellu viia ehk siis poliitika puudumise tagajärg. 11. septembril 2001 hukkus Ameerika Ühendriikide terrorirünnakutes ligi 3000 ohvrit. Täna hukkus Süüria õhurünnakutes 90 ohvrit. Kui kaua veel? Maailma aastal 2016 ei saa mõista külma sõja või 19. sajandi geopoliitilise maailmajagamise võtmes. Kui Kerry ja Lavrovi kokkulepe peab, võidab sellest kogu maailm.

Pildiotsingu aleppo syria tulemus

Tänavapilt Aleppost. Foto aadressilt: http://www.epictimes.com/wp-content/uploads/2016/02/la-fg-syria-aleppo-siege-20141123-800×445.jpeg

Inkade impeeriumi pärandi mõju tänapäeva Ladina-Ameerika riikide poliitilisele ja kultuurilisele eneseteadvusele

Kui selle aastatuhande alguses toimus Ladina-Ameerikas vasakpööre, nn. “roosa laine”, ja vasakpoolsed valitsused tulid järgemööda võimule Venezuelas – Hugo Chavez (1999-2013), Brasiilias – Luiz Inacio Lula da Silva (2003-2011), Uruguais – Tabare Vasquez (2005), Boliivias – Evo Morales (2006), Ecuadoris – Rafael Correa (2007), Nicaraguas – Daniel Ortega (2007), Paraguais – Fernando Lugo (2008-2012), Salvadoris – Mauricio Funes (2009-2014), Peruus – Ollanta Humala (2011-2016) ja mitmed teised, sh perekond Kirchner Argentiinas ja Tšiili president Michelle Bachelet. Sinna nimekirja kuuluvad ka nende ametijärglased, teiste hulgas Nicolas Maduro (Venezuela, 2013), Dilma Rousseff (Brasiilia, 2011-2016), Jose Mujica (Uruguai, 2010-15). Kümme aastat hiljem on aga mitmed roosa lainega võimule tulnud vasakpoolsed sattunud ägedate rünnakute alla. Alles hiljaaegu tagandas Brasiilia Senat president Rousseffi, Venezuela protestib sügavas majanduskriisis eksleva president Maduro vastu. Ulatuslikud protestid toimusid möödunud aastal Nicaraguas ja Ecuadoris. Küll on “roosa laine” mõjunud ergutavalt kontinendi põliselanike poliitilisele eneseteadvusele. Käesoleva loo toimetatud variant (minimaalsete muudatustega) ilmus ERR teadusportaalis Novaator.
@H.M.
Sageli kasutatakse Uue Maailma põliselanikest rääkides koondnimetust „indiaanlane“, unustades, et tegemist on erinevate rahvastega, kellel on individuaalne ajalugu ja kultuuripärand. Koloniseerimisprotsess ja ümberrahvustumine Ladina-Ameerikas on olnud sedavõrd edukas, et paljud põlisrahvad on kaotanud või kaotamas oma identiteeti ning vaid mõned üksikud neist on olnud rahvana kestlikud. Nende üksikute hulgast tõusevad esile ketšuad, kunagise Inkade impeeriumi, Tawantisuyu,  järjepidevuse kandjad ja nende lähedane sugulasrahvas aimarad. Ketšuatel ja aimaradel on tugev mõju eeskätt Boliivia, Peruu ja Ecuadori ühiskondadele ning viimasel ajal on tõusuteel nende mitte ainult kultuuriline, vaid ka poliitiline eneseteadvus. Põlisameeriklased moodustavad neis Andide mäestiku riikides vastavalt 62%, 45% ja 25% elanikkonnast. Ketšuad elavad Peruus (3,3 miljonit), Ecuadoris (2,5 miljonit) ning Boliivias (2,3 miljonit), vähemal määral veel Kolumbias, Argentiinas ja Tšiilis. Aimarad elavad põhiliselt Boliivias (1,5 miljonit), Peruus ja Tšiilis. Lisaks ketšuatele ja aimaradele on Lõuna-Ameerikas säilinud veel kõrge identiteeditunnetusega guarani kultuur. Paraguais on guarani keel üheks ametlikuks keeleks, mille õpe on Paraguai koolides kohustuslik.

Kui maiade ja asteekide kultuuripärand sai eurooplaste sissetungiga tugeva hoobi ning tänaste päevadeni on nende kunagisest hiilgusest säilinud väga vähe, siis inkade traditsioon on osutunud elujõulisemaks. Vastupidiselt laialt levinud arusaamadele, toimus Inkade impeeriumi üleminek Hispaania krooni valdustesse järkjärguliselt ning paljud ülikud sulandusid kokku vallutajate eliidiga. Segaabielude sõlmimist hispaanlaste ja põlisameeriklaste vahel soodustas ka tõik, et niimoodi oli võimalik pääseda töö ja tribuudikohustustest (encomienda), mis kestis põlisameeriklastele 1720. aastani. Inka impeeriumi inkorporeerimine Hispaania Kuningriigi koosseisu kestis ligi pool sajandit. Peale Sapa Inca (inkade  valitseja) Atahualpa mõrvamist 1533. aastal, seadsid hispaanlased ametisse oma vasalli Tùpac Huallpa, kelle järglane Manco Inca Yupanqui põgenes Cuzcost, alustas ülestõusu ja rajas Vilcabamba Uus-Inka riigi, mis kestis 1572. aastani, kui hispaanlased selle vallutasid ja hukkasid viimase valitseja Tùpac Amaru I. Samal ajal valitses Cuzcos hispaanlaste vasallina  tema vend Paullu Inca, kelle surma järel 1549 enam uut valitsejat ametisse ei seatud. 1609. aastal  ilmus Lissabonis Inca Garcilaso de la Vega kroonika Comentarios Reales de los Incas (Inkade kuninglikud kommentaarid), mis andis hea ülevaate Inka impeeriumi ajaloost, kultuurist, ühiskonnast ja tavadest ning käsitles kriitiliselt hispaanlaste vallutusi. Inca Garcilaso de la Vega (1539-1616) oli hispaania üliku ja  Sapa Inca Tùpac Huallpa tütre järeltulija, kes kasvas üles Cuzco õukonnas, kui Inka impeerium hispaanlaste vasallina veel reaalselt eksisteeris ning sõitis 21-aastasena Euroopasse, kus pani oma tähelepanekud kirja.

Inka impeeriumi pärandile  apelleerides on selle kunagistel aladel toimunud mitmeid ülestõuse, kuulsaim neist Tùpac Amaru II vastuhakk 1780-1782. Markii de Oropesa tiitlit kandnud aadlisoost mestiits José Gabriel Condorcanqui võttis endale viimase Sapa Inca järgi nimeks Tùpac Amaru II ja alustas Cuzcos ülestõusu hispaanlaste ülemvõimu vastu, mille ajendiks võis küll olla kaotatud kohtuvaidlus.  Tema eeskujul puhkes lõuna pool aimarade ülestõus Tùpac Katari (Juliàn Apasa Nina) juhtimisel. Mõlemad ülestõusud suruti maha  ja nende juhid hukati, kuid nende pärand kandus edasi Ladina-Ameerika vastupanuliikumistesse. Inkade pärandist oli mõjutatud Simon Bolivari kaasvõitleja Andrés de Santa Cruz (1792-1865), kes ema poolt pärines ise ketšua ülikutest ja luges end inkade dünastia järeltulijaks. Saanud 1829 Boliivia presidendiks, ühendas ta 1836 Boliivia ja Peruu konföderatsiooniks, mis vallandas kolm aastat kestnud Peruu kodusõja, kus Santa Cruz sai lõpuks lüüa ja emigreerus. 19. ja 20. sajandil toimusid Peruus ja Boliivias mitmed ketšuade ja aimarade ülestõusud. Nii alustas endine Peruu armee allohvitser Teodomiro Gutiérrez Cuevas 1915. aastal Rumi Maqui ülestõusu eesmärgiga taastada Inka impeerium.

1950-tel aastatel muutus paljudes Ladina-Ameerika riikides väga oluliseks maareformi küsimus, mis mõjutas ka põlisameeriklaste identiteeditunnet, kes pöördusid sotsiaalse ebaõigluse vastu võideldes sageli ajalooliste sümbolite juurde. Boliivias tekkis Katarista liikumine, kes võttis endale nime Tùpac Katari järgi, kuid lisaks majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse küsimustele pöörasid kataristid tähelepanu aimara rahvuslikule identiteedile ja hispaania kultuuriliste mõjude vähendamisele. Indiaanlaste poliitilist identiteeti ja eneseteadvust mõjutas oluliselt  ketšua päritolu Boliivia kirjanik ja ühiskonnategelane Fausto Reinaga (1906-1994), kelle kauge esivanem oli Tùpac Katari ülestõusus osalenud ketšuate pealik Tomas Katari ja kelle vanemad osalesid 19. sajandi lõpus Pablo Zarate Willka indiaanlaste ülestõusus. Reinaga elas inkade kindluslinna Machu Picchut külastades üle vaimse uuestisünni, loobus oma varasemast marksistlikust orientatsioonist ning asus üles ehitama põlisameeriklaste traditsioonile toetuvat ideoloogiat. Reinaga kirjutas 1969. aastal raamatus „Indiaani revolutsioon“ (La revolución india): „Kristus ja Marx tuleb eemaldada indiaanlaste peadest. Inka filosoofia missioon on õilistada elu, rõõmu, armastust ja rahu – sotsiaalset naudingut.“

Chavismo mõju
Etnilisele identiteedile toetuv indiaani  rahvuslus Ladina-Ameerikas sai tugeva tõuke peale seda, kui 1999. aastal tuli võimule Venezuela president Hugo Rafael Chàvez Frias (1954-2013), kindlasti väga ambitsioonikas ja vastuoluline poliitik, kes on Ladina-Ameerika sotsiaalseid ja poliitilisi protsesse viimase 15 aasta jooksul tugevasti mõjutanud. Saanud võimule, alustas Chàvez ühiskondlike ümberkorraldustega ja kuulutas välja Revolucion Bolivariana, mis tugines Venezuela päritoluga Ladina-Ameerika 19. sajandi suure vabadusvõitleja Simon Bolivari traditsioonile. Chàvezi algatatud revolutsioon pidi kaasa tooma Lõuna-Ameerika majandusliku ja poliitilise suveräänsuse, rohujuure tasandi poliitika ja otsedemokraatia vormide rakendamise, majandusliku isevarustamise, loodusvarade õiglase jaotuse, korruptsiooni kõrvaldamise ja eetikale rajatud patriotismi. Osaliselt indiaani juurtega Chàvez pööras tähelepanu põlisameeriklaste huvidele, kes Venezuela elanikkonnast moodustavad küll väikese osa (2%). Esmakordselt nimetati valitsusse nende esindaja – keskkonnaministriks sai Atala Uriana. Chàvezi vasakpoolne ideoloogia, Chavismo, on küll tuntud eelkõige oma tugeva antiamerikanismi poolest välispoliitikas, kuid Chàvez toetas ühtlasi riigi suuremat  osalust majanduses ning Ladina-Ameerikas väga tundlikku sotsiaalse õigluse ja tulude ümberjagamise ideed. Teatavas mõttes võib Hugo Chàvezi pidada Ladina-Ameerika Gamal Abdel Nasseriks, kes üritas ladina-ameeriklaste piirkondlikku rahvuslust ühendada sotsialistlike ideedega.  Muuhulgas on Chavismo ideoloogiliselt mõjutanud ka vasakpoolseid liikumisi Lõuna-Euroopas, sh SYRIZA Kreekas ja Podemos Hispaanias.

Kui aimara päritoluga kokafarmer ja ametiühinguliider Chaparé piirkonnast Juan Evo Morales Ayma valiti 2005. aastal Boliivia presidendiks, sai temast peagi Lõuna-Ameerika indiaanlaste õiguste eestvõitleja. Päev enne ametisse astumise tseremooniat 21. jaanuaril 2006. aastal võttis Evo Morales osa pidulikust tseremooniast La Pazi lähedal Tiwanakus Kalasasaya templi varemetel, kus ta krooniti aimarade  Apu Mallku’ks (kuningaks või ülempealikuks). 2010. aastal, kui ta valiti teiseks perioodiks ametisse, kõneles Morales kõigepealt aimara, siis ketšua ning lõpuks hispaania keeles ja lubas järgida inkade seaduseid ama sua, ama quella ja ama llulla (ära varasta, ära ole laisk ja ära valeta). Ta kuulutas vana koloniaalriigi lõppenuks ning teatas, et sündinud on uus Boliivia – paljurahvuseline, autonoomne ja kogukondlik riik. 2012. aastal avaldas Morales „Päikese saare manifesti“, kus ta muuhulgas lubas üles ehitada kogukondliku sotsialismi, mille majandusliku arengu nurgakiviks peaksid saama kapitali akumulatsiooni, kasumi ja turumajanduse asemel rahva õnn ja harmoonia „emakese  Maaga“.

Ecuadoris rajati 1986. aastal Ecuadori Põlisrahvaste Konföderatsioon (CONAIE), mis järgnevate aastate jooksul muutus oluliseks survegrupiks ühiskondlike reformide läbiviimisel riigis. CONAIE eestvõttel toimusid ulatuslikud rahvaülestõusud 1990., 1994., 1997., 2000. 2002. ja 2005. aastal. 1997. aasta ülestõusu järel õnnestus neil algatada põhiseaduslikud reformid, mis laiendasid põlisameeriklaste õiguseid. 2007. aastal valiti põlisameeriklaste toetusel Ecuadori presidendiks Rafael Correa, kellest sai Hugo Chàveze ja Evo Moralese kõrval üks Chavismo ideoloogilisi liidreid Ladina-Ameerikas.  Boliivia ja Ecuador on arendanud paljurahvuselise demokraatia (plurinacionalismo) kontseptsiooni, mis peaks tagama erinevate kogukondade osaluse riigi poliitikas ning poliitilisele ja administratiivsele detsentraliseerimisele rajatud põhiseadusliku asümmeetria.

Inkade pärand Peruus
Peruu areng on toimunud Boliiviast ja Ecuadorist erinevalt, Chavismo pole kunagi seal erilist mõju omandanud ning põlisameeriklaste poliitiline aktiivsus on jäänud madalamaks kui Ecuadoris või Boliivias, kuid Inka impeeriumi pärandi sümboolne mõju on sealgi viimastel aastatel nähtavamaks muutunud. Peale diktaatorlike maneeridega presidendi Alberto Fujimori võimult kõrvaldamist valiti tema järglaseks 2001. aastal esimene ketšua rahvusest president Alejandro Toledo. Fujimori viis muuhulgas läbi ka ulatusliku põlisameeriklaste  steriliseerimisprogrammi, steriliseeriti 200-400 000 indiaani naist.  Toledo oli pärit vaestest oludest, kuid tal õnnestus pääseda õppima Ameerika Ühendriikidesse, kust ta naasis Peruusse doktorikraadiga Stanfordi ülikoolist.  Erinevalt Moralesest ja Correast oli ta liberaalne poliitik, kes toetas häid suhteid Ameerika Ühendriikidega ning oli kriitiline Hugo Chàveze poliitilise joone suhtes. Sellegipoolest heiskas Toledo presidendipalee kohale ajaloolise Cuzco linna vikerkaarelipu, mis on muutunud Tawantisuyu mitteametlikuks sümboliks ning viis ametisse astumise tseremoonia läbi ajaloolises Machu Picchus, kus ta kirjutas alla „Machu Picchu Deklaratsiooni“, millega lubades arendada põlisameeriklaste õiguseid kogu regioonis ning võidelda uue Andide identiteedi nimel. 2011. aastal valiti presidendiks ketšua juurtega mässulisest Humala suguvõsast põlvnev vasakpoolne rahvuslane Ollanta Moisés Humala Tasso, kes on varasemalt toetanud Peruu-Boliivia konföderatsiooni loomist. Humala poliitiline joon on lähedasem Correa ja Moralese omale, kuigi ta on  hoidnud Chavismo’ga teatavat distantsi ja toetanud mõõdukamaid  reforme.

Üha enam on kolmes Inka impeeriumi pärandit kandvas riigis pööratud tähelepanu põlisrahvaste emakeelsele haridusele ja kultuurilisele eneseväljendusele. Moralese valitsuse haridusminister Felix Patzi on olnud üks indiaani kultuuri eestvõitlejatest Boliivia koolisüsteemis. 2010. aastal võeti tema initsiatiivil vastu seadus, millega indiaani keelte õpetamine muutus Boliivia koolidele kohustuslikuks ning sellest sõltub valitsuse poolne toetus koolidele. Kuid tähelepanu ei pöörata ainult aimara ja ketšua keelele. 2009. aastal avati Boliivias Chucuisaca provintsis Kuruyukis esimene guaranikeelne ülikool. Esimese  ketšua keele grammatika koostas juba 16. sajandil  hispaanlasest vaimulik Fray Domingo de Santo Tomás. Ketšua keel sai Peruus ametliku keele staatuse 1975. aastal, kui seal valitses kindral Juan Velasco Alvarado vasakpoolne sõjaväeline režiim, kuid neli aastat hiljem sätestas Peruu põhiseadus ainsa ametliku keelena hispaania keele. 2006. aastal andsid kaks Cuzcost valitud parlamendisaadikut Hilaria Supa Huamàn ja Maria Sumire esmakordselt oma ametivande ketšua keeles, mille eest neid teravalt kritiseeriti ka Peruu  parlamendi juhtkonna poolt. Sellegipoolest  tunnistas parlament saadikute õigust kasutada ametlikel istungitel nende emakeelt. Mitmetes Peruu kõrgkoolides, nt Cuzco ja Cajamarca ülikoolides, on kõrgharidust võimalik omandada ketšua keeles.
Allikaid: Pre-Inca History.

Kõikenägev silm

@huviline
Palju kordi, tehes tööd arvutis, kus jookseb Windows, samal ajal tõstes pilgu ja vaadates aknast välja, kus õõtsuvad rahulikus tuules vaarikatutid ja kasehiiglane, olen tabanud end tujukalt mõttelt kahele vaatele. Ekraanil toob minule meeldiv Windowsi taustapilt, mida aegajalt vahetan, kätte tundmatu looduse, sageli kentsakad ja põnevad vaated.  Seevastu õues näen igapäevast rohelist või sinist pilti, mida olen kogu elu näinud, aasta jooksul sinna lisaks ka valget lund. Aknast välja vaadates on minu käsutuses kogu maailm, mida vajan. Päeval maastikud või meretagune horisont, öösel tähistaevas ja kogu suur universum tähtede mõõtmatu kupli all. Ekraanil, veebis või teles on teistsugused vaated, kitsamad ja raamistatud, kellegi poolt jagatud, mõistetud ja taasesitatavad. Panen oma silmad hetkeks kinni.

Silm on silmakoopa sisu ja nägemiselund. Vanimad fossiilsed silmad on umbes 540 miljonit aastat vanad. Silma teke võis põhjustada eluvormide kiire mitmekesistumise. Enne seda toimis elusaine valgustundlike rakkude abil, kuid alles silma teke võimaldas kiiret liikumist ja orienteerumist. Evolutsioonilises mõttes ei võta silma arenemine palju aega. Väikeste mutatsioonide looduslikule valikule allutamise modelleerimine näitab, et tõhusale fotopigmendile tuginev lihtne optiline meeleelund võib areneda keerukaks inimsilma sarnaseks elundiks umbes 400 000 aastaga.

Silmal on ühiskonnas ülitähtis tõde kinnitav roll. Poliitikad ja riigikorrad, orjanduslik demokraatia, sotsialistlik demokraatia, liberaalne demokraatia, mis kaotavad nähtavaga vahetu sideme, kobavad pimeduses, kuni koltuvad. Silma läbi nähtavat olutervikut peetakse üldiselt tegelikkuseks. Kui tegelikkusele antakse tähendus, siis see on reaalsus või tõde. Teaduses hinnatakse silmaga testi tulemusi. Religioosses mõttes on silm seevastu jumala sümbol. Kõikenägev silm, mille kujutisi võib märgata ikonostaasidel ja ikoonidel, kirikutes ja muuseumides, sümboliseerib jumalat. Jumalat pole ju võimalik näha või märgata või tähele panna. Need on silma kolm põhifunktsiooni, mis aitavad edasi meie kujutlusvõimet. Kõik näevad, mõni märkab, vähesed panevad tähele ja annavad tähenduse. Kujutised, kiri, jutt või muud jäljed on nähtava piir. Aga keda meie ei näe, võib siiski meid näha. Vaadeldav ei pruugi tajuda kui teda vaadatakse.

Mind kummitab aga hoopis teine mõttekäik. Silm annab aistinguid ümbritseva kohta. Aistingutest kujunevad tajuelamused, mida mõtlemine korraldab ajus. Neurofüsioloogilises mõttes koosneb silm sensoorsetest rakkudest.  Kõik sensoorsed rakud on kohandunud elektriliste signaalide ja impulsside vastuvõtuks või edastamiseks, millest tekkivad elektriahelad. Elektrivool moodustub elektronidest, mis tiirlevad elutu aatomituuma ümber. Aatomid ja elektronid on nii elusa aine kui eluta aine koostisosad. Reaalajas, jättes kõrvale ajaloo ja evolutsiooni, tekkib olukord, kus elektronid silmas vaatlevad elektrone, kas teises silmas või väljaspool. Kui selle peale mõelda, siis see tundub rusuv, ilma mõtteta, kohutav! Asi vaatleb iseennast, lisaks on liikumatu ja liigutamatu. See on lõputult taaskorratav ja taasesitatav olukord! Tõendi tunnustele vastav ese, millele tuginedes kohus mõistab või jagab õigust! See on reaalselt kõike nägev silm, mida näeme veebis või teles. See on ka virtuaalne silm, sest virtuaalne maailm saab oma aine reaalsest.

Võimalik, et sarnast tugevat emotsiooni tundis noor Luis Bunuel, kes koos Salvador Daliga tootis filmi Andaluusia koer (1929), kus näidatakse vaatajale habenoaga lõhestatavat silma. Meie näeme maailma teistmoodi, mitte nii nagu teie, vana maailma vanakesed! Paraku mingeid fundamentaalseid muutusi ühiskonnas, riigis või tsivilisatsioonis, mis on alati sürrealistide või müüdipurustajate laiem eesmärk, pole need elamuslikud kaadrid kaasa toonud. Võitlus loogika vastu loogiliselt, see on ettekaotatud võitlus, kuivõrd looming on alati loogiline ja kosmos on kärjekujuline (Jaan Einasto). Kunstnikud, kes tootsid filmi Andaluusia koer, on ammu manala teedele läinud. Nende toodetud film aga jookseb muutumatul kujul globaalse maailma kõikidel ekraanidel, kus seda näidatakse. Müüdipurustajatest on saanud müüt. Silma habemenoaga lõhestamise filmimine, mis oli mõeldud protestiks valitsevate tsiviilsuhete vastu ühiskonnas, on ühiskondlikus mõttes muutunud ajaloo sümboliks, arhivaarseks, alati taasesitatavaks infoks. Salvestatud liikuvate piltide stagnatsioon.

Järelikult tuleb poliitikas ühiskonna paremaks muutmiseks rõhuda mitte inimloomuse teraapiale või salvestatud liikuvate piltide stagnatsiooni mobiliseerimisele, vaid pigem püüda mõista inimest mõjutavat välist loodust, keskkonda, mida näeme aknast või tajume õues. Aastasadu on loodust peetud suurimaks õnnetuste põhjustajaks, mille nähtused tekitasid inimestele kahju ja põhjustasid surma, mida kardeti ja mille kohta räägiti müüte. Elu oli looduselt laenuks saadud ja võlg tuli tasuda. Kuid moodustati ka kindlustusettevõtteid, idee alusel, et looduse vastu me ei saa, aga tekkinud kahju saame hüvitada. Nüüdseks on maailm jõudnud ebatavalisse situatsiooni, kus võla intressimäärad ehk võla hind on paljudes riikides, sh Euroopa Liidus, langenud miinusesse. Laenuandja peab laenajale peale maksma. See võib tähendada paradigma muutust. Loodus ei ole enam inimese esimene vaenlane, inimesed ei taha enam elada vana humanismi tingimustes, vaid oleme jõudnud hetke, mil tuleb hakata keskkonda mõistma, et säästa. Vaid säästes saame võla kustutatud. Me ei pea enam sotsiaalselt sidusa ühiskonna tarbeks müüte looma ega müüte purustama, müüdid võivad rahulikult jääda meelelahutuse valdkonda. Poliitikas pole vaja uut poliitikat välja mõelda.Paradigma muutus tähendab poliitika rajamist teistele alustele. Aeg on näha kõike läbi kõikenägeva silma.

Kui tõesti ebanormaalne olukord väärtuste (finantside) turul viitab paradigma muutusele, siis peaks see sundima ka ettevaatlikkusele, sest endiselt kehtib poliitika teine postulaat: inimese teine vaenlane on alati teine inimene või ta ise. Inimesed hammustavad inimesi. Sellepärast on väär võtta poliitika aluseks inimene ja tema arvatavaid õigusi. Vanad humanistid ei saa sageli aru looduse olemusest, rääkides meile, et käituda tuleb nii, nagu tahaks, et teine sinuga käitub. Kõike nägeva silma seisukohalt tuleks aga käituda nii, et loodus ei saaks kahjustatud, sh teine inimene. Kes teeb seaduses kindlaksmääratud tegevuse teise tahte vastaselt, see on süüdimõistetu, kui kohus ta süüdi mõistab. Sellega on eelduslikult mõnede inimeste käitumine kuritegelikuks peetav, kui mahub sätte formaati. Lisaks tuleks nüüd küsida, kas ta rikkus ka keskkonda ja kuidas, kas ta rikkus loodusõigusi ja miks. Looduses eksisteerivat tahet säästes vähendame oma võlga.

Avan silmad ja vaatan aknast välja. Vahepeal on vihma sadama hakanud, kasehiiglane õõtsub ähvardavalt piksetuulte käes. Poliitiline ühiskond on midagi sama loomulikku, nagu vihm, mis paneb seened kasvama, võib-olla pakub tormi ja äikest, et õhku puhastada. Poliitikute jaoks on poliitika inimtekkeline konstruktsioon, mille vedamisel on kasutusel erinevad suhtlustehnoloogiad ja sotsioloogilised uuringud. Allar Jõks ja Igor Rõtov räägivad kadunud kümnendist. Me oleme midagi rohkem kaotanud kui üks kümnend.

Presidendivalimiste pardiralli Eestis 2016

@ckrabat
Kui meediaväljaanded üle terve maailma valgustavad mudamaadlust demokraatide presidendikandidaadi Hillary Clintoni ja vabariiklaste presidendikandidaadi Donald Trumpi vahel teisel pool Atlandi ookeani, siis kohalik maavillane pardi … vabandust, presidendiralli on lahti läinud ka Maarjamaal. Ameerika Ühendriikides on lihtne, meedia hoiab silma peal kahel põhikandidaadil, kes seekord on üsnagi värvikad tegelased ja ignoreerib või alaväärtustab alternatiive, libertaaride kandidaati Gary Johnsonit, roheliste kandidaati Jill Steini, rääkimata siis Evan McMullinist ja muudest väiksematest tegelastest, kes on samuti oma kandidatuuri üles seadnud. Ameerikas on ka nii, et iga kandidaat peab end igas osariigist eraldi üles seadma ning presidendi valib osariikide tulemuste põhjal kokku pandud valijameeste kogu. Hiljuti tuli välja huvitav fakt, et vabariiklaste kandidaat Donald Trump pole end mingil põhjusel kuni viimase ajani ametlikult üles seadnud Minnesotas. Osariiklikud protseduurid takistasid Gary Johnsonil end üles seadmast libertaaride kandidaadina Ohios, kuigi loodetavasti saab ta seal esineda sõltumatu kandidaadina. Eestiski ei vali presidenti rahvas, vaid otsustusõigus on antud kõigepealt parlamendile, Riigikogule, ja kui seal ei peaks õnnestuma, siis valib presidendi valijameeste kogu, kuhu lisanduvad veel kohalike omavalitsuste esindajad. Kuigi Eestis ei toimu presidendi otsevalimised, ei maksa siis ki unustada, et meilgi valib presidendi rahvas, ainut et rahvas on oma valiku teinud juba varem ja valinud need, kelle privileeg on rahvale täna uus president valida. Seega kaevata protseduuride üle pole siin midagi – kes valis, ise valis ja vaevalt et otsevalimised tooksid kardinaalselt erineva tulemuse – või siis palju hullema, kui puudub seadusandliku võimu  tasakaalustav funktsioon. Otsevalimistel valib meedia selle, kes rohkem pappi pritsib. Huvitava paradoksina olgu välja toodud, et kuna kohalikel valimistel saavad meil valida ka mittekodanikud, küll mitte ise valituks saada, siis valimiskogu toetusbaas on tegelikult laiem kui Riigikogu oma.

Kas Eesti peaks valima presidendi otsevalimistel, siis mina pole selles kindel. Ma ei ole nimelt kindel, et Eesti vajab endale riigiisa ning kaldun siinjuures ühte paati minema Igor Gräziniga, mida juhtub küll väga harva, kes leiab, et Eesti suurusele väikeriigile pole üldse presidenti tarvis. Siin on olemas ka ajaloolised traditsioonid, sest Eesti Vabariigi algusaegadel olid presidendi ja peaministri funktsioonid ühendatud riigivanema ametipostiks ning presidendi institutsioon kehtestati 1938. aasta põhiseadusega, kui autoritaarne Konstantin Pätsi režiim üritas end presidentaalse vabariigi sisseseadmisega legitimiseerida. Pole muidugi saladus, et näites neukkurahvale on Suure Juhi institutsioon äärmiselt oluline, sest annab neukkule talle vajaliku kindlusetunde – riik on paks, ordnung on majas ja iga naabrijuhan ikka ei mölise. Presidendi valimine Riigikogus eeldab laialdase poliitilise konsensuse saavutamist, sest presidendiks valitu peab saavutama kahe kolmandiku parlamendiliikmete toetuse. Meie tänases vastanduvas poliitilises eliidis pole aga sellise konsensuse saavutamine mitte ülemäära realistlik. Kokkuleppele jõudsid üksnes teistest pragmaatilisemad Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid, kes lubasid esimeses voorus toetada Eiki Nestorit ja teises Siim Kallast. Isamaa ja Respublica Liit ning Vabaerakond toetavad juhtumisi sama kandidaati, Allar Jõksi. Lõhenenud Keskerakond valis end esindama opositsioonilisse Kadri Simsoni tiiba kuuluva Mailis Repsi ja loodab võitu saavutada valijameeste kogus. Sama loodab ka Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja nende kandidaat Mart Helme. Valimiskogus võib aga poliitiliste kunstide suurmeister Edgar Savisaar mängu sekkuda ja ise Eestile uue presidendi valmis meisterdada nagu ta 2001. aastal tegi valmis Arnold Rüütli. Seekord võib ette kujutada, et kaasvõitleja Tallinna Televisioonist Mart Helme sobib talle paremini kui mässuline parteisõdur Mailis Reps ja mitte ainult sellepärast, et mõlemad, Savisaar ja Helme, on Donald Trumpi veendunud poolehoidjad.

Pardiralli stardijoone taha on rivistunud mitmeid kuulsaid ja kummalisi, kellest mitme šansid näivad olema sama suured kui Nõia-Intsul selgeltnägijate tuleproovi võitmine. Esimeses voorus astuvad üles Eiki Nestor (43 toetusallkirja), Mailis Reps (27) ja Allar Jõks (21). Kui see ei peaks õnnestuma, toimuvad teisipäeval veel teine ja kolmas voor, kus Nestorit asendab Siim Kallas. 24. septembril on kord valimiskogu käes, muidugi juhul, kui Riigikogu ei suuda ära valida. Reformierakonna nimel pürgivad Olümposele selle erakonna grand old man Siim Kallas, poliitbroilerite soosik välisminister Marina Kaljurand ja kusagil varjus kiibitseb veel eksvälisminister ja tänane eurosaadik Urmas Paet. Märkimisväärse poliitilise karjääriga Kallasel on palju toetajaid, kuid ka arvestatav hulk vastaseid, kellele ei anna rahu kusagile kaotsi läinud kümme miljonit. Ametkonna seast välja kasvanud ning vene päritoluga, kuigi eestistunud, Marina Kaljurannal on suurim toetajaskond rahvaküsitlustel, kuid rahvas meil teatavasti ise presidenti ei vali ja on selle raske töö usaldanud rahvaesindajatele. Kaljuranda toetavad Reformierakonna poliitbroilerid eesotsas kurikuulsa perekond Rosimannusega, kuid saatuslikuks võivad talle saada vanemad, sest nagu paljud ameeriklased kahtlesid president Obama õiguses sünnijärgsele Ühendriikide kodakondsusele, kahtlevad paljud eestlased Marina Kaljuranna õiguses Eesti kodakondsusele. Tema emapoolne suguvõsa on pärit nimel Narva-tagustest valdadest, mis enne sõda olid Eesti koosseisus, aga nüüd on jäänud teisele poole piiri. Riigikogus omaksid šanssi ära valitud saada Eiki Nestor või Siim Kallas, kui nad suudaksid kaasa tõmmata Keskerakonna. Mailis Repsi valimine erakonna presidendikandidaadiks tegi aga raskeks kokkuleppe saavutamise Kadri Simsoni tiivaga, võib-olla see oligi eesmärk. Allar Jõksil on küsitluste järgi teatavad šansid võita valijameeste kogus, nii et tema vaevalt diili tegema läheb nagu ka Mart Helme, kes võib loota Edgar Savisaare toetusele.

Kui ei tule üllatust või viimasel hetkel saavutatud salakokkuleppeid, siis jäävadki Riigikogu voorud pelgalt eelmänguks ja Kadrioru uus peremees (või naine) otsustatakse valimiskogus, siin aga astub ringi hääletu Soo ja lõppkokkuvõttes võib võitjana väljude hoopis tegelane, kes hetkel veel meedia huviorbiiti pole sattunud. Valimiskogu esimestes voorudes selguvad jõujooned ja siis lähevad juba käiku erinevate jõudude positsioonide ühtlustamine, kunst, mida Edgar Savisaar hästi valdab. Reformierakonnal on tugevad kandidaadid, kuid nende käes on juba niigi riigi olulisemad ametikohad (peaminister, eurovolinik) ja vaevalt, et teised erakonnad on valmis kogu potti nende kätte mängima. Eiki Nestor on mõistlik inimene, kuid sellise värvigamma juures jääb ta kuidagi halliks ja igavaks ning sotside positsioonid pole tänases konservatiivistuvas Eestis just väga tugevad. Mailis Repsil pole ilmselt oma erakonnagi täit toetust, mis teeb teistel erakondadel tema peale mängimise raskeks. Kui Edgar Savisaar teeb Mart Helmest tõepoolest presidendi, siis on ta Eesti poliitika suurmeistri tiitli auga välja teeninud. Kusagil varjusurmas on veel Indrek Tarandi ja Jaak Jõerüüdi kandidatuurid, kuid hetkel ei näe ma ühtegi poliitilist jõudu, kes oleks valmis nende peale panustama. Kaur Kender pakkus samuti oma kandidatuuri välja, aga seal on kõigepealt selline pisike konks, et keegi peab tema kandidatuuri ka valimiskogus esitama ehk ilma poliitikute toetuseta pole võimalik presidendiks saada. Allar Jõks omab samuti potentsiaali, eriti veel olukorras, kus tema programmilised seisukohad on üsnagi ebaselged ja alati mitte kooskõlas tema esitanud erakondade seisukohaga, lisaks on Jõksil veel isemõtleja maine, mis teeb ta poliitilisele eliidile raskesti ette ennustatavaks kandidaadiks. Tema taha kogunenud poliitilised jõud jäävad siiski nõrgaks ning muutuda tegelikult takistuseks suurema poliitilise konsensuse saavutamisel. Seepärast mina küll võitjat praegu ette ennustada ei suuda ning ei välista üldse, et võib välja ilmuda mõni veel mainimata üllatuskandidaat. Teatud hoovad on Reformierakonnal, kui nad loobuvad mõnest nende valduses olevast positsioonist, näiteks kui peaminister Rõivase vahetab välja mõni koalitsioonipartner, tasuks Kallase või Kaljuranna toetamise eest, aga need poliitilised murumängud saavad toimuma juba mõnes tagatoas.

Nüüd siis mõni sõnas ka tänasest valimisdebatist ETV-s. Iseenesest on see debatt üsna mõttetu show-üritus, sest sellest, mida kandidaadid debatil välja ütlevad või rääkimata jätavad, ei sõltu lõppkokkuvõttes tulemuse üle otsustamisel küll absoluutselt mitte midagi, mis võiks ju vähemalt potentsiaalselt tekitada kuidagi tühja tunde. Mart Helme juuresolek oleks etendusele rohkem vürtsi lisanud, sest tema, nagu tema iidol Donald Trumpki, ei vastuta mitte millegi eest, kuid ta pakub paljudele telerite ette kogunenud võõrliigi stultus esindajatele liigutavaid äratundmishetki. Kuid EKRE-l puudub võimalus 21 toetusallkirja Riigikogus kokku saada ning nemad peavad ootama septembrikuud nagu ka Marina Kaljurand. Üldmuljelt näevad Kallas ja Nestor presidendi institutsiooniga rohkem kodus olevat. Nestoril jääb ehk isiklikku karismat veidi puudu ning Kallas on nimetatud kandidaatidest kahtlemata kõige suurema rahvusvahelise autoriteediga ja orienteerub ka sisepoliitikas praegusest presidendist paremini, aga teda paljud lihtsalt ei salli. Jõksil on peidus teatud varjatud autoritaarne joon, kuigi ta on liberaalsem ja avatum kui IRL tervikuna. Reps on selline tubli parteisõdur, koerainimene, kandidaatidest kahtlemata kõige populistlikum ja tema miinuseks saab olema lisaks muule kindlasti veel suhteliselt vähene autoriteet. Debati märksõnadeks jäi president kui ühendaja ning siinkohal on see rohkem kivi Mart Helme kapsaaeda, selgelt  vastanduv kandidaat, kellest saaks kindlasti vaid ühe osa Eesti president. Ühendaja rolli sobivadki Kaljurand, Nestor ja Kallas teistest ehk paremini. Teemaks kujunes poliitikute valetamine ja see on laiem rahvusvaheline probleem – nii nagu igaüks võib tänapäeval lolli toanurgas valmis teha, võib igaüks ka endale sobiva maailma valmis ehitada ja sinna elama kolida. Meediakeskses maailmas on poliitiline valetamine kujunemas üheks tõsisemaks kui mitte peamiseks probleemiks. Hirmudest räägiti Venemaast ja pagulastest. Meil on 92 000 Venemaa kodanikku ja 36 pagulast. Probleem ei ole mitte Euroopa Liidu, vaid tema väärtusruumi lagunemine ja seda mainis vist Jõks. Ühes ekraanialuses säutsus öeldi, et president peaks kassiinimene olema. Toetan! Lisaks muule tuleb valida see president, kes asendab pingviinide paraadi suusamaratoniga! Minevikku meenutades aga ei lähe mul meelest Edgar Savisaare võidukas irve 2001. aasta presidendivalimistel. Praegu on veel vara hädakella lüüa, kuid igaks juhuks hoidke alt, neukku returns …

Delfiin Maša õiend vastuseks Ivari meenutustele olümpiamängude korraldamisest Mustal merel 1984. aastal

@jolli&ckrabat
Täna hommikul oli toimetuse akvaariumisse laekunud üks kiri. See ei olnud mitte tavaline kiri, vaid oli saadetud pudelpostiga otse Atlandi ookeani vastaskaldalt, Miami rannavetelt! Kaunis haiverega valgele beluuganahale kirjutatud dokument oli hoolikalt hülgerasvaga tihendatud Jack Danielsi viskipudelisse suletud. Tuli välja, et kirja oli saatnud meile Ivari vana teenistuskaaslane Musta mere laevastiku päevilt, delfiin Maša. Peale pikaaegset teenistus Musta mere laevastikus Nõukogude Liidu, Ukraina ja Venemaa lipu all, on hoovused teda tänaseks kandnud päikesepaistelise Miami rannavetesse Florida lähistel, aga kuidas Maša teisele poole ookeani jõudis, on juba omaette seiklus tema pikaajalises meremeheelus, millest ta kirjutab oma kirja lõpuosas. Tuli välja, et delfiin Maša on käesoleva blogi innukas lugeja ning eelmisel aastal külastas ta Läänemeres ringi ujudes ka vanu teenistuskaaslasi Ivarit ja Anfissat, nagu uudistestki läbi jooksis. Meile saatis ta kirja aga sellepärast, et ta ei ole nõus mõnede Ivari avaldatud seisukohtadega ning tahab mõningaid aspekte täpsustada või lausa ümber lükata. Õiendile lisatud kaaskirjas põhjendas ta oma pöördumist sellega, et inimene teadvat mereelust sama palju nagu heeringas jalgrattast. Käesolevaga avaldab toimetus Maša kirja muutmata kujul.

***
Moens, sägad! Minu nimi on Maša ja ma olen delfiin. Selle nime all võeti mind teenistusse Musta mere laevastikus ja kirjutati välja sõjalaevastiku madruse pajuk. Delfiinide seas tuntakse mind hoopis teise nimega, aga seda ei suudaks te järgi hääldada ning see kõlaks teie kõrvadele nagu inimhelilooja Bachi kuuenda sümfoonia partituur, mida orkester esitab basseinis vee all. Delfiiniks tahtsin ma saada juba varases lapsepõlves. Tõsi, minu päritolu arvestades ei olnudki eriti teisi valikuid, sest kui juba sinu vanaema oli delfiin, ema oli delfiin, siis ega pärl karbist kaugele ei kuku – paratamatult sai ka minust delfiin ja see oli juba privileeg, sest meil meres on nii, et isegi viimane kui kalmaar või raipojuke unistab delfiiniks saamisest, kuigi mitte kunagi pole ükski kalmaar ega rai oma unistust täita suutnud ega delfiiniks saanud nagu pole mitte kunagi ühtegi kalmaari ega raid võetud teenistusse Nõukogude Liidu sõjalaevastikus. Paremal juhul saabub nende karjääri tipphetk laevastiku lipulaeva kalasupi potis! Selles, kuidas delfiiniparv kuuvalgel mööda laineharju lendab, nagu teie inimesed ütlete, on midagi poeetilist ja ligitõmbavat. Poeesiat meil sellisel kujul küll ei ole, sest delfiinid ei luuleta. Meie hoopis laulame! Aga meie laul ei ole nagu teil, vaid hoopis eriline ja teie selle ilu ei mõista, sest teie intelligentsustase on palju madalam ja te pole veel nii kaugele arenenud. Siin ma korrigeerin kohe ühe Ivari väite, kes võrdles evolutsiooni Darwini teooriaga, aga Darwin eksis – evolutsioon ei ole mitte selles, et ahv areneb inimeseks, vaid hoopis see, kui inimene areneb delfiiniks.

Peale Bachi sümfooniate meeldib mulle inimeste muusikast veel Koit Toome, siis kui ta laulab laulu „Mere lapsed“. Tõelise delfiini tunneb teine delfiin kohe ära! Kui ma möödunud aastal Läänemeres ringi ujusin, siis ühe kruiisilaeva kõrval kroolides jäin kuulama, kuidas ta seda laulu esitas. See oli täitsa sama keele moodi, mida Ivar räägib ja ma sain kõikidest sõnadest aru. Nõukogude sõjalaevastikus õpetati meile rahvastevahelise suhtlemise keelt, et me sõjaväelistest käsklustest aru saaksime, sest ohvitserid ju delfiinide keelt ei osanud. Eesti keele õppisin ma ära, kui kunagi Ivarile pudeli Solntsedari võlgu jäin. Ükskord ajas hirmsasti janutama, selline kõva veiniisu oli peal, aga raha ei olnud, sest delfiinidele palka ei makstud ja katsu sa ilma rahata poest veini kätte saada, panevad karistuseks basseini kinni. Meie komandör ütles alati, et laevastikus teenimine on auasi ja selle eest pole viisakas raha küsida. Ivar oli nõus mulle kapten Starohujevi varudest pudeli veini va… muretsema, aga vastutasuks leppisime kokku, et mina omakorda õpin eesti keele ära, et temaga emakeeles juttu ajada saaks, sest teenistuses pole ühtegi teist eesti poissi ja ilma praktikata hakkab keel juba ära ununema. Nii ma õppisingi eesti keele ühe nädalaga ära, sest meie, delfiinid, oleme palju targemad kui inimesed, meil on palju suurem aju ja sinna ikka mahub igasuguseid teadmisi palju rohkem sisse. Ivar näiteks kurdabki, et tema mälumaht sai laevastikus teenides täis ja uusi teadmisi enam pähe ei mahu, tao või kuvaldaga. Minul on kõik merekaardid peas, ükskord vanemtüürimees Puškin näitas mulle laevastiku mereatlast, kus olid kõik ookeanid ja mered sees ja mulle jäid nad kõik kohe meelde! Kui ma hiljuti Sevastoopolist Miami suunas kursi võtsin, polnud minu jaoks eriline kunst õigesse randa jõuda. Seda kutsute teie absoluutseks mäluks, aga delfiinidele on see tavaline argipäev, sest meil on selline ajuehitus, mis kõik teadmised talletab. Meie vajame selliseid oskusi kajalokatsioonil, kui räimeparvesid taga ajame. Teil inimestel on selleks igasugused radarid ja GPS-id ja muud vidinad välja mõeldud, et omal ajusid vaja ei oleks. Meie aga peame kõik ise meeles pidama, iga viimast kui viidikat nägupidi ära tundma ja kõiki meresid mäletama, et parves ära ei eksiks. Sellepärast jäävad meile ka kõik võõrkeeled hästi meelde. Ma tahaks muidugi näha, kuidas Ivar vastutasuks delfiinikeele ära õpib! Viskan selle peale kohe kuus saltot, või nagu teie ütlete, naeran laginal! Ta pole võimeline isegi lihtlabasest heeringakeelest aru saama, seletas mulle siin, et kalad on tummad ja ainult maigutavad suud nagu mitšman Volkov peale palgapäeva.

Ükskord käis Krimmis meie väeosas külas ihtüoloog, kes uuris mereelukate elu. Teate ka, kui solvav see võib olla, kui sind pidevalt kalaks peetakse ja kalateadlane sind uurima saadetakse? Tahtsin talle kohe loivaga üle küüru anda selle eest, et ta meid koos kaladega samasse patta pani nagu kalmaari või rai laevastiku lipulaeva kalasuppi. Loopis see kalateadlane siis viidikaid vette, et me pinnale tuleksime, lülitas magnetofoni sisse ja nõudis, et hakkaksime rääkima! Ma ütlesin talle suhteliselt lahtise tekstiga puhtas heeringakeeles, mis ma temast peale sellist isiklikku solvamist arvan ja saatsin ta kolm korda järjest Mariaani sügavikku! Mitte et ma laevastikus rahvastevahelise suhtlemise keeles poleks ropendamist ära õppinud, aga no ta tahtis ju kalahääli kuulda! Delfiinikeeles ropendada ei ole võimalik, sest meie keeles ei olegi roppe sõnu, meie keel on poeetilise ülesehitusega, kasutame alliteratsiooni ja assonantsi, isegi süntaks ei võimalda meil rumalasti rääkida. Kui aga mõni latimeeria tuju pahaks ajab, siis läheme kohe heeringakeelele üle. Heeringakeel võimaldab ikka igasuguseid asju öelda, isegi teie Puškin punastaks, kui ta heeringakeelsest sõimust aru saaks. Ma mõtlen see kuulus nõukogude luuletaja Puškin. Vanemabi Puškin ei punastanud kunagi, sest tema nägu oli juba alkoholi liigtarvitamisest niigi pidevalt punane nagu riigilipp. Kalateadlane aga naeratas üle terve lolli lõusta ühest lõpusest teiseni ja palus mul kolm korda korrata, mida ma suurima rõõmuga ka tegin. See plankton läks selle lindiga oma instituuti kalade lingvistikaalast doktoritööd kirjutama. Ma ei tea, mis ta sinna kokku kirjutas, kui saate teada, siis öelge mulle ka. Midagi ilusat seal igatahes olla ei saanud, sest peale minu sõnavõttu kadusid Mustast merest heeringad kolmeks aastaks ära, olid nii ehmatanud selle peale!

Meie teadusega ei tegele, sest meie delfiinid teame niigi kõike! Teid muidugi huvitaks, et miks me ikkagi veel, kuigi oleme nii targad, meres elame? Kas poleks parem elada kolmetoalises kõigi mugavustega korteris maismaal suures linnas nagu see inimestele meeldib? Teate, delfiinidel levib selline kõnekäänd – loll nagu inimene! Ega me lollid ei ole, siis peaksime me ju hakkama lahendama väga paljusid erinevaid logistilisi, keskkonnaalaseid, tööhõivega seonduvaid ja sotsiaalpoliitilisi probleeme. Mäletame veel küll seda tüüpi, kellel miljon aastat tagasi merest kõrini sai, endale jalad alla kasvatas ning kaldale ronis. Ja mis ta sellest siis võitis? Mitte midagi! Kuuldavasti töötab trammipargis öövahina ja käib palgalisaks pudeleid korjamas. Praegu ei tunneks teda ilmselt äragi ja oleme nüüd ausad, ükski tõeline delfiin ei tahagi sellist koduvee reeturit ka tunda. Arvate, et räägin seda puhtast kadedusest? Et ma ise pole kunagi maareisil käinud ja nüüd õelutsen? Tegelikult oleme meremeestega maarottide juures käinud küll ja küll, nii et vähe pole. Tõsi, ega me sadamakõrtsidest palju kaugemale sisemaale pole saanud, sest magedaid jõgesid pidi me ujuda ei taha, magevesi läheb silma ja maismaal kõndimine paneb jällegi saba valutama, aga mingi kogemus seegi. Nagu ma ka eelnevalt ütlesin, maareisil tekivad kohe igasugused logistilised ja sotsiaalmajanduslikud probleemid. Mitte et ma nõrk oleksin, kaugel sellest, aga lihtsalt ei huvita! Ütlen ausalt, et kui laevastik oleks meid korralikult viina ja paberossidega varustanud, ei tõstaks uimeotsagi maale, aga laevastikus panid nad meid kaladieedile. Kalendris oli meil kogu aeg ainult üks päev – neljapäev! Ei mingeid siniseid esmaspäevi nagu inimeste väeosades! Aga isegi teie, inimesed teate, et kui pidevalt konservkala süüa, siis lõpuks tahaks vahelduseks ka midagi muud, kasvõi hapukapsaid sealiha ja kartulitega nagu mulle Ivari pool Eestis pakuti.

Pealegi, ega see peale meeleolukat kõrtsipäeva joogikünas ärkamine ja teise päeva maahaigus ka just kergete killast ei ole. Süda läigib ja ajab oksele, pea valutab ja isegi heeringas ei lähe enam suust sisse. Ma näen ju küll, mida te sinna maale olete oma nõrga aruga ehitanud: igasuguseid tammisid ja tõkkeid oma veehoidlate jaoks, et elektrit teha. Meie meres elektrit üldse ei kasutagi, sest milleks meile, delfiinidele, elekter? Elektrit kasutavad ainult mingid jube tumeda taustaga süvameresägad kuskil Mariaani süviku põhjas Vaikses ookeanis, aga sellistest ei taha meie, korralikud mereelanikud, midagi teada. Tean ainult paari elektriangerjat, aga need on üldse jõle libedad tüübid, saaksid ainult särada ja oma libedat juttu mulistada, et korralik tüdruk ära rääkida. Viisakas delfiinipreili sellistega ei suhtle! Aga teie, inimesed, olete elektrist ju lausa sõltuvuses nagu ka naftast, kivisöest, terasest, viinast, tubakast ja rahast ning muust te ei mõtlegi! Siis veel filtreerite omale joogivett, aga siinkohal pean heeringakeelele üle minema, sest oma rooja saadate te kõik meile filtreerimata kujul. Sööge, kalad, jooge, kalad! Keskkonnaalased teadmised on teil alles lapsekingades. Meie, nagu te oma blogis ka mainisite, tarvitame tõesti alkoholi, aga seda ainult tööajal ja teenistuskohustusi täites. Vabal ajal joome me ainult puhast vett, sööme heeringat ja ujume jala. Miks ainult teenistuse ajal, küsite? Teenistus nõukogude sõjalaevastikus ei olnud mingi meelakkumine! Kui inimesed maandavad alkoholiga pingeid, siis meie parandame sellega vaimset sooritusvõimet, sest meie suurtel ajudel on oht üle kuumeneda ja teadupärast sisaldavad jahutusvedelikud ka teatava protsendi alkoholi.

Ja nüüd, mida ma teie blogist loen: delfiin Maša käis mööda laeva ja otsis paberosse? No kuulge! Tehke endale kõigepealt selgeks, millepärast üks delfiin üldse suitsetab ja siis tulge alles rääkima! Ma ei hakka teile pikalt seletama, nagunii te aru ei saaks, aga meie puhul on tegu spirituaalsusega kõrgematel vibratsioonitasanditel, sest nii saame oma tšakrad läbi puhuda. Ja kui tšakrad on puhtad, siis saame laulda ning mediteerida ja tegeleda vaimse täiustumisega. Ivar rääkis mulle, et temal muuseas on ka samamoodi: peale kahte rasket järjestikust sünnipäevapidu jahutas ta oma aju alkoholiga, tegi hoolega suitsu peale ja uskuge või mitte, hakkas öösel kell kolm rääkima puhtas delfiinikeeles! Piiksus ja vilistas täiesti arvestatavas Musta mere aktsendiga delfiinidialektis, aru ei saanud ma tast mitte midagi, aga pika peo puhul on see isegi samakeelsete inimeste vahel nii, saati siis veel inimese ja delfiini vahelises vestluses kell kolm öösel. Teate ju küll seda olukorda – sina oled joogine, sõber on joogine. Üks räägib, teine räägib. Olete kaelakuti, aru ei saa, mida teine räägib, aga tuju on ülev. Selline näeb välja tõeline relvavendlus, sest igasuguse suvalise tüübiga luurele juba ei läheks! Hommikul Ivar muidugi enam midagi ei mäletanud, aga minult sai ta sellegipoolest preemiapunkti. On küll loll nagu inimene, aga vähemalt arenguvõimeline! Ja mis te seal blogis veel seletasite, et meie delfiinid olla kellelegi madrusele sadamas peksa andnud? Hullemat laimu pole minu delfiinisilmad veel näinud! Aegajalt esines laevastiku ajateenijatega tõesti erimeelsusi, aga nende lahendamiseks jäävad meie loivad lühikeseks. Kas me näeme teie arust välja nagu mingisugused tänavakaklejad? Kui delfiin tahab teisele delfiinile koha kätte näidata, siis ei tee ta seda rusikatega, nagu lollid inimeste külapeol, vaid hakkavad võidu sabalupsu lööma. Kes lööb tugevama sabalupsu, saabki kõik emased delfiinid endale! „The winner takes it all“, nagu meil Ameerikas öeldakse või nagu laulab Rootsi kalakonservide tootja ABBA. Nad teevad muuseas suurepärast tuunipastat! Minu tulevane abikaasa lõi mind kosides nii võimsa sabalupsu, et oleks peaaegu Ivari laeva põhja ajanud! Meremehed hakkasid juba päästepaatidesse ronima, et oma nahka päästa, sest arvasid, et vaenlase torpeedo on laeva tabanud. Oh, olid alles ajad! Aga olime ju siis noored ja ulakad…

Pidin teile rääkima veel, kuidas ma Miamisse sattusin ja selleks pean ma minema aega täna kakskümmend viis aastat tagasi, kui Nõukogude Liit sai otsa ja ühes temaga ka nõukogude sõjalaevastik. Mina oma teenistuskaaslastega jäin Ukraina alla, aga ukrainlased ei osanud meiega suurt midagi peale hakata ning kuigi me olime noored täies elujõus delfiinid, koheldi meid nagu mingeid sõjaväepensionäre ning meie teeneid ei vajatud enam. Niimoodi jäeti terve kari väljaõppinud spetsialiste ula peale. Ja nii see allakäik hakkas – kes hakkas depressioonist jooma, kes laskis ennast võrku püüda ja läks delfinaariumisse halvasti tasustatud tööle inimeste lõbustamiseks lolle pallitrikke tegema, mõned meie delfiinid emigreerusid koguni Iraani ja astusid islami usku. Minu armas abikaasa delfiin Miša laskis end samuti ära rääkida, sest ta oli kuulnud, et seal võib igaüks koguni neli naisdelfiini endale kaasaks kosida. Teised meie poisid aga, nagu juba ütlesin, hakkasid jooma või sattusid kuritegelikule teele, sest me olime saanud hea väljaõppe, mida kriminaalsed autoriteedid oskasid hinnata. Meie üksuse ülesandeks oli mereväe uppunud varustuse otsimine ja vaenlase sukeldujate tuvastamine. Aga kindlasti ei olnud kõik kadunud varustus mitte ära uppunud, vaid midagi olid ülemused ka koju viinud ja seda meie leida ei suutnud. Seetõttu jäi kadunud asjade leidmise statistiline näitaja üsnagi madalaks. Nõukogude sõjalaevastikus koolitati meid otsima veel meremiine ja teisi objekte, sest meie looduslik sonar suudab eristada inimkätega loodud ja naturaalseid objekte, aga selle jaoks ukrainlastel raha enam ei jätkunud. Alles mõned aastad tagasi võtsid ukrainlased meid uuesti teenistusse ja hakkasid jälle treenima. Siis aga vahetus Krimmis võim, rohelised mehikesed piirasid meie baasi sisse ja seadsid meid valiku ette, et kas anname alla või läheme nende poole üle. Meie andsime muidugi alla, sest keda huvitaks väliköögis boršisupiks ülendamine ja läksime venelaste poole üle, sest jutud liikusid, et Venemaa sõjalaevastikus on palju parem elu ja seal jagatakse delfiinidele isegi viina ja paberosse, aga elu tõi hoopis uued väljakutsed. Sevastoopolis andis kontserti minu vana sõber Steven Seagal, kes on loomulikult minu lemmiknäitleja Jean-Claude van Damme ja Sylvester Stallone kõrval. Steveni isa oli merikajakas ja ema oli kuulsa Tšingis-khaani järeltulija, seepärast saime temaga kajakate keeles suhelda. Peale kontserti läksime õlut jooma ja Steven ütles, et Maša, kaua sa siin konutad, lähed niiviisi rasva. Tule parem Ameerikasse, neil on samuti delfiinide üksus loodud ja sinu kogemused kuluvad seal ära.

Võtsingi teekonna üle ookeani üle ette ja käisin ka Vaikse ookeani ääres nende ameeriklaste nõndanimetatud keskuses ära, aga vanale merekarule, kes on teeninud kõrvuti selliste mereväe korüfeedega nagu kapten Starohujev, vanemabi Puškin või mitšman Volkov, jättis see keskus väga nõrga mulje. Mulle demonstreeriti hüljest nimega Gunnar, vist isa poolt rootslane, sest miks tal selline nimi on, kes oskas kruvikeerajat kasutada! See võtab jälle vanduma ning pean heeringakeelele üle minema. Nimi ütleb ka juba midagi, sest meil Musta mere laevastikus teenis kunagi aega ka üks Gunnar. Teised salaagad said noorteajal tavaliselt seitse korda nädalas peksa, aga Gunnarile anti igaks juhus kaheksa korda, võite ise järeldusi teha. Kui kapten Starohujevil mootorpaadiga midagi juhtus, siis arvake ära, kelle poole ta pöördus? Loomulikult minu, delfiin Maša, mitte ajateenija Gunnari poole. Pudeli viina ning kahe paki paberosside peale saime alati kaubale. Meid, nõukogude delfiine, ei õpetatud mitte ainult kruvikeerajaga ümber käima, vaid ka elektridrelli, mutrivõtme, tungraua ja kuvaldaga. Nende ameerika delfiinidega polnud aga võimalik isegi koos napsi võtta, sest kujutad sa ette, nemad olla täiskarsklased! Ühele korralikule delfiinile mõjub aga karsklane samas akvatooriumis nagu inimestele praktiseeriv taimetoitlane cowboyde barbecue grilliõhtul, sa tunned, et midagi on ikka väga valesti! Kadusin sealt läänerannikult nii kiiresti kui võimalik. Pidin siis leidma endale uut tegevust ja kohtusin ühe tüübiga, keda tundsin ajast, kui ma veel Ukraina laevastiku teenistuses olin. See tüüp, Paul, kutsusime teda siis Pašaks, oli president Janukovitši nõunik, aga selleks, et presidendile nõu anda, käis ta seda hoopiski minu käest küsimas, sest delfiinid on teadagi targemad kui inimesed. Nüüd oli Paša aga saanud Donald Trumpi valimiskampaania juhiks ja neil ei läinud hästi, sest paljud ameeriklased ei tahtnud millegipärast Donaldi poolt hääletada ning nende reitingud olid langustrendis. Ütles, et tema astub siis tagasi, kui mina tema asemel ise kampaaniajuhiks hakkan ja pudeli Jack Danielsi peale lõimegi käed. Selle pudeliga ma teile praegu kirja saadangi. See Donald tundub tõeline mees olevat, lubas korra majja lüüa ja Ameerika ümber suure müüri ehitada, sest nagu meil öeldakse, kõik hakkab pihta efektiivsest siseturukaitsest.

Lõpetuseks ütlen teile lugupeetud toimetus veel, et vaatamata räigetele faktuaalsetele möödapanekutele jätkan ma siiski teie blogi lugemist, aga palun tulevikus täpsem olla! Mul läheb sellise semantilise kirjandussodi tšakratest läbipuhumiseks tavaliselt kaks suurt Havanna sigarit päevas! Vahetan neid Fidel Castro vabaduse saarelt putku pistnud delfiinidelt Milleri õlle ja fishburgerite vastu. Neil Kuuba delfiinidel ju ei ole dollareid, et ise omale õlut osta, aga tubakaistanduses oli neil loib sees ja kui ajama panid, võtsid sigareid kaasa. Lähen nüüd rannakohvikusse viskit jooma ja tuunikala-krabi salatit sööma. Ciao, maimukesed, kabuloivakesed! Kuus saltot ja lainelups teile ujumispüksi!

Ivar nõukogude armeest meenutab: kuidas me olümpiamänge korraldasime

@jolli&ckrabat
Nendel ilusatel aegadel, kui ma veel Mustal mere laevastikus aega teenisin, kutsuti mind ühel sinisel esmaspäeval vanemabi Puškini juurde. See ei ennustanud head. Püüdsin meeleheitlikult meenutada, mida ma jälle valesti olin teinud, kas vahis magama jäänud või köögitoimkonnas liiga paksud kartulikoored koorinud. Igatahes gürokompassi tühjaks joomist ma seekord enda peale ei võta, sest nägin oma silmaga, kuidas delfiin Maša meie laevas ringi luusis ning endale peaparandust otsis. Maša teenis aega laevastiku delfiinide üksuses, aga teda võis alatasa meie laeval näha, sest delfiinid on targad loomad ja Maša teadis, et meie juurest leiab ta peaaegu alati viina ja paberosse. Laevastik oli delfiinid pannud kaladieedile ja napsi ning sigarettidega oli neil alati kitsas käes. Alguses sulistasid delfiinid meres, nagu loodusloo õpikus ette on nähtud, aga poisid pakkusid neile naljapärast kärakat ja paberosse ning see hakkas neile meeldima. Vana Darvin ise oleks pidanud seda evolutsiooniimet nägema! Mingi hetk hakkasid delfiinid juba ise tekile ronima ja suitsu ning viina küsima. Ja mitte ainult suitsu ja viina, vaid kohanesid ka muidu mereväelaste spartaliku eluviisiga väga hästi. Nii kui mõne kõhetuma madruse sadamas kätte said, siis peksid selle karistuseks armutult läbi. Sellised vinged vennad olid meie delfiinid!

Koputasin vanemabi kajuti uksele, astusin sisse ja võtsin valvel seisangu. Vanemabi istus mornilt laua taga, silmad öisest joomingust punased ja kottis ning ütles: „Ivar Juhannesovitš!“ Mul langes südamelt kohe kivi, sest niimoodi ees- ja isanime pidi ta minu poole pöörduski. Tavaliselt kasutas ta alluvate poole pöördumiseks hoopis krõbedamaid väljendeid, sest nii näeb ära, kes on ülemus ja kes on alluv. Teate küll, sõjaväes on subordinatsioonil väga oluline koht. Aga kuhu ma nüüd jäingi? Seekord kõnetas vanemabi Puškin mind lugupidavas toonis, mitte nagu tavaliselt: „Ivar Juhannesovitš, ma loodan, et te mäletate ikka, kuidas meeskond valis teid meie laeva spordiorganisaatoriks?“ See oli mul muidugi meeles, sest pidime istuma räige pohmakaga major Ivanovi poliittunnis, kus määrati meeskonna liikmeid igasugustele ühiskondlikele ametipostidele – kes määrati komsomolikomitee sekretäriks, kes vastutas ideoloogilise kasvatustöö eest ja niimoodi terve persetäis igasuguseid ametikohti oli välja jagamisel. Kui hõigati välja spordiorganisaator, siis käis Anfissa kohe minu nime välja ja nii jäigi, sest kõik olid muidugi nõus, et liisk nende peale ei langeks. Anfissa kui mitmekordne laevastiku sambomeister, tahtis sporditöö oma käpa all hoida ja ta teadis, et mina toetan teda alati.

Nüüd aga oli, nagu prantslased ütlevad, perse majas, sest vanemabi Puškin andis teada: „Ivar Juhannesovitš, lood on sellised, nagu te muidugi mäletate, kuidas neli aastat tagasi korraldas meie maa Moskvas suure üleilmse spordiürituse – olümpiamängud. Nüüd on neli aastat mööda läinud, aga olümpiamänge ei ole. Kapitalistid korraldavad oma olümpiamängud kusagil Los Andželeses, aga need pole mingid õiged olümpiamängud ja nõukogude sportlased sellistel ei osale. Meile pole tarvis, et mingi Miki Maus meile olümpiamänge korraldab! Kohtusin täna hommikul Vana T… eee … kapten Starohujeviga ja kapten andis teada, et teeme endale ise olümpiamängud, mis on palju tõelisemad olümpiamängud kui need, mida Miki Maus korraldab. Teie, Ivar Juhannesovitš, olete meile silma jäänud kui väga sportlik noormees, laeva spordiorganisaator, ja me hindame seda kõrgelt – sellepärast saate parteilise ülesande korraldada meie oma olümpiamängud. Küsimusi on? Ei ole. Täitke käsk, madrus Ivar!“ Mul ei jäänud muud üle kui raporteerisin: „Just nii, teenin Nõukogude Liitu, seltsimees kapten!“, millejärel andis vanemabi käskluse „Vabalt! Rivitult! Võite lahkuda!”, mis tähendab, et jäin oma murega üksi. Kui niimoodi ametlikult välja kutsutakse, ega siis pikka möla ei ole ja ohvitseri käsk tuleb täita. Küsimusi ei olnud, aga süda oli muret täis – kuidas mina, noor mees, saan hakkama nii tähtsa spordisündmuse korraldamisega nagu olümpiamängud? Moskva olümpiamänge mäletasin hästi, eelkõige selle järgi, et poodidesse ilmus siis igasugust defitsiitset kaupa müügile: banaane, nätsu, suhkruga kondenspiima, kakaokonserve ja isegi pepsikoolat, mida meie inimesed varem ei tundnud, aga välismaa sportlastele tuli muljet jätta. Miks pepsi, küsite? Teate, kui kokakoola oli selline vaenulik kapitalistide jook, siis pepsikoola oli meie nõukogude oma, isegi Fidel Castro ise jõi seda Havanna sigari kõrvale.

Läksin selle suure vastutusekoorma all küürus olles laeva tekile ja valasin ettenägelikult tulekustutusvahendite kappi tallele pandud pudelist endale ühe korraliku suraka. Ei mõjunud! Sellepärast valasin teise ja tüki kolmandatki, pudel sai tühjaks, aga minul hakkas mõte lõpuks jooksma. Mida on vaja spordivõistluste korraldamiseks? Olin koolis käies spordivõistlustel mitu korda osalenud ja ükskord sain rajooni noorte meistrivõistlustel kettaheites kolmanda koha, sest neljas osaleja ei suutnud ringi jääda ning ei saanudki tulemust kirja. Polnud ka ime, sest eelmisel õhtul olime temaga poiste vetsus salaja pudeli peeti naha vahele ajanud ja kaks pakki Priimat peale tõmmanud. Nüüd tal süda läikis ja sportlikku vormi polnud ollagi. Mina aga tegin oma tulemuse alati ära. Diplom peaks mul siiani kodus seina peal rippuma. Lasksin selle isegi ära raamida. Niisiis, olümpiamängud! Elementaarne, Watson, kõigepealt on meil spordi tegemiseks tarvis mida? Sportlasi! Õige! Tuleb leida staadion, spordivahendeid ja kohtunikke, kes sporditulemused ära mõõdaksid ja kõik kirja paneksid. Lõpuks on vaja veel diplomeid ja medaleid, sest autasustamine on spordivõistluste juures väga oluline. Peale kolmandat surakat mulle tundus, et kõike seda annab meil korraldada – laev oli suur ja lai, ka spordipoisse oli meil palju, küll me ka need kohtunikud leiame. Aga kas me ikka peame korraldama kõiki neid saja ja tuhande viiesaja meetri jookse, kolmikhüppeid, odaviskeid, kuulitõukeid ja vasaraheiteid, rääkimata ratsutamise takistussõidust või vibulaskmisest? Päris kõige selle jaoks ei jätkuks meil spordivahendeid ja kust kohast me näiteks hobused saame? Võibolla ainult Agdam Pohmelidze oskab meil ratsutada ja on natuke hobuse nägu, aga isegi kui selle mure saaksime lahendatud, siis katsu sa hobuseid kuidagi laeva peale saada ning neile veel võistlusrada üles panna. Tuleb jääda reaalsuse piiridesse. Sest, vaata, kui meie teeme siin päris omad nõukogude olümpiamängud, kus osalevad ainult meie inimesed, siis võiksime piirduda ka meie nõukogulike spordialadega ja loobuda lääneriikide poolt pealesurutud kapitalistlikest spordialadest.

Mõeldud, tehtud! Otsustasin piirduda meie omadele inimestele sobivate ja hästi sissetöötatud spordialadega nagu hundijooks, rusikavõitlus, joomiskabe, purjusujumine, torpeedolaskmine, podkidnoi ja muud sellised rahvalikud spordialad. Olime neid juba piisavalt harjutanud ja nii mõnigi kaasteenija oli juba omandanud olümpiamängudel osalemiseks vajaliku professionaalsuse. Anfissat silmas pidades lülitasin ka sambomaadluse võistlusprogrammi. Nüüd läks kõik juba hulga libedamalt, peagi olid meil sportlased koos, kõik valmis tööks ja kodumaa kaitseks: mina, vanemabi Puškin, teine tüürimees Zamogilnõi, mitšman Volkov, Agdam Pohmelidze, madrus Denissov, motorist Abezjanov, kokk Anfissa ja lisaks veel kaks leedukat ning kasahh. Pole välistatud, et mõnel talle südamelähedasel spordialal lööb kaasa ka kapten Starohujev ehk Vana Tyra isiklikult! Kohtunikuks hakkas meie zampolit major Ivanov ja laeva kaptjortšiku Platon Ivanõtši määrasime vastutama varustuse ja võitjate autasustamise eest. Hundijooksu ja paljude teiste spordivõistluste läbiviimise korraldamiseks tuli korralikult joogikraami varuda, et võistlused ikka kõrgeimal tasemel tehtud saaksid! Siis oli vaja veel välisvõistlejaid ning selleks palusin vennalikku abi naabruses asuvast tankipolgust. Võistluspäeva hommikul nad olidki kohal, eesotsas Anfissa kõva konkurendi Olimpiada Bogatõrinaga, kes oli küll veidi laksu all, aga kadestamisväärselt heas sportlikus vormis. Teate küll, need tankistid olid seal rohkem saapamäärde peal ja see võttis neil orienteerumise segi, kuid meie sportlastele peaks see edu sisse andma. Delfiiniüksuse sportlasi esindas loomulikult meie vana tuttav delfiin Maša, kes jälle meie laevas ringi luusis ning viina ja suitsu otsis. Kahe paki Belamorkanaliga sain ta nõusse. Delfiinid tegid eranditult filtrita suitsu, sest nagu ütles Maša, filtrid, eriti veefiltrid, on nõrkadele!

Soojenduseks alustasime hundijooksuga, selle oli meie oma mitšman Volkov, Tambovi poiss, välja mõelnud ja see ala kujutas omalaadset orienteerumisvõistlust, kus kontrollpunktides tuli igas ühes teeklaas viinaga hinge alla panna. Võitis see, kes kõik kontrollpunktid üles leidis ja lõpuks esimesena finišisse jõudis. Selle võistluse pani mitšman Volkov muidugi ülekaalukalt kinni, kuid kaks järgmist auhinnalist kohta läksid tankipolgu poistele. Mina sain stardist hästi minema ja leidsin kontrollpunktid kergesti üles, aga kuigi ma ise olin võistlusraja maha märkinud, viimast kontrollpunkti enam ei mäletanud ja jäin napilt medalist ilma. Lohutuseks õnnestus edestada vanemabi Puškinit, kes ei olnud üldse mitte papist poiss, vaid oli nooruses perspektiivikas Mongoolia hokimängija. Teda oleks äärepealt isegi Mongoolia koondisesse võetud, aga siis avastati, et ta oli hoopis Nõukogude Liidu kodanik. Nüüd, aastaid hiljem tagantjärele tark olles, oleksime võinud saapamäärde dopinguks kuulutada ja tankipolgu poisid võistlustelt kõrvaldada, aga siis ei teadnud me veel dopingust midagi ja nii jäingi ma sellel alal medalist ilma. Järgmisena siirdusime purjusujumise distantsile ja siin enam tankipolgu maarottidel šansse polnud, kuid kõva konkurent oli meile delfiin Maša, kes tavaliselt alati võitis, kui ta just väga purjus polnud. Purjusujumine erines tavalisest ujumisest sellepoolest, et ujuti Mustas meres ümber laeva ning iga võistleja pidi enne pudeli viina hinge alla panema, et tekiks ujumiseks sobilik seisund, mida kapten Starohujev isiklikult liiklusmiilitsatelt kaardimängus võidetud alkomeetriga kontrollis. Maša võitis seegi kord ülekaalukalt, kuid dopingukontrollis avastati, et ta oli seekord varastanud ja jätnud pudeli puutumata. Starohujevi alkomeeter näitas, et promillid olid nullis ning delfiini sõjakavalus ei läinud läbi. Kuldmedal läks seetõttu vanemabi Puškinile, kes edestas kahte leedukat ja kasahhi. Maša ei jäänud medalist siiski ilma, sest tavaliselt ongi nii, et kui ujumises ei vedanud, siis veab kaardimängus ja ta võitis podkidnoi turniiri motorist Abezjanovi ja Agdam Pohmelidze ees. Viimane ei osanud tegelikult küll üldse kaarte mängida, ainult kiibitseda, kuid tal vedas kohutavalt, sest tema vastased pakkusid järjekindlalt üle ja ta ei pidanud võitmiseks midagi tegema.

Järgmine võistlusala oli meil päästepaatide sõuderalli. Distantsiks kinnitas rajameister kaptjortšik Platon Ivanõtš marsruudi laevalt sadamasse ja tagasi. Selleks olid objektiivsed põhjused, sest hundijooks ja purjusujumine, aga eriti kaardimäng olid meie viinavarud lõplikult ammendanud. Jõudnud sadamasse, pidi paatkond maale hüppama, kiiruse peale 100 meetrit viinapoodi sprintima, viis kasti õlut ja kaks kasti viina kaasa ostma ja siis tagasi laevale aerutama. Selle võistluse pani minu paatkond koosseisus mina, mitšman Volkov, vanemabi Puškin, Agdam Pohmelidze ja motorist Abezjanov nagu naksti kinni, sest kui inimesel on õllejanu, on ka sportlik motivatsioon kõrge. Me edestasime pikalt Anfissa paatkonda, kuhu kuulusid veel teine tüürimees Zamogilnõi, kaks leedukat ja kasahh. Tankistide paatkond, mille roolimees oli delfiin Maša, jäi kaugele maha. Võitjana tegime veel mitu auringi kuni kaptjortšik lõpuks rahule jäi ja edasiseks võistluseks vajaminevad sporditegemise vahendid olid meie laoseisus jälle taastatud. Spordivõistluste juures on väga oluline, et sul on ka korralikud spordivahendid. Lisaks viinavarudele leidus laeva trümmis veel konserve, kala tomatipasta kastmes ja hapukurki. Hea toitumine on sõjapidamise alus, seda ütles juba kuulus nõukogude väejuht Suvorov, kes paistis silma Suures Isamaasõjas. Suvorovile õpetas selle tarkuse aga akadeemik Starohujev, meie kapteni kauge esiisa, kes oli leiutanud nii aurumasina kui ka puskariajamise tehnoloogia. Sõudmiselt läksime üle joomiskabele, kus osales juba kapten Starohujev, sest ka selle mängu oli leiutanud tema akadeemikust esiisa efektiivset puskariajamise tehnoloogiat otsides. Meie kaptenile ei saanudki joomiskabes keegi vastu, kuid teiseks tuli Olimpiada Bogatõrina tankipolgust, kes jättis teise tüürimehe Zamogilnõi pronksile.

Nüüd oli aeg käes rusikavõitluseks, aga siin ei olnud vastast Siberi karule madrus Denissovile, kes võitis finaalis Olimpiada Bogatõrinat. Denissovil oli hea tugev löök, virutas nagu kuvaldaga, ta oli seda salaagade peal kõvasti harjutanud. Eelnevalt saatis Bogatõrina poolfinaalis Anfissa vasakhaagiga ööbikuid kuulama ning Anfissa jäi alles kolmandaks, kuigi lootis võita, sest tema paremsirge  ei jäänud oluliselt alla Denissovile. Siiski sai ta oma esimese individuaalse medali hoolimata sellest, et tema silmaalust kaunistas nüüd Olimpiada joonistatud suur sinine latern, millega ta tavaliselt mind kostitas. Allajäämine põhikonkurendile ajas Anfissa püha viha täis ning sambovõistluse finaalis tuuseldas ta Olimpiadat juba päris korralikult. Ta sisistas võidurõõmsalt valuvõttesse võetud Olimpiadale: „Nüüd sa patsutad küll, vana madu… Aga, kes siin enne mölises? Kes mu meikapi ära rikkus?“ Nii keeras ta valuvõtet veel mitu tiiru peale, kuni kohtunik zampolit Ivanov vahele hüppas ja marus Anfissa tankipolgu poiste abiga eemale tiris. Anfissa sai kuldmedali ning tema suureks rõõmuks ei võitnud Olimpiada lõpuks ühtegi kuldmedalit, mis tema  tuju veelgi tõstis ning ta keetis meeskonnale tänutäheks suure pajatäie makarone laevastiku moodi, teate küll tema firmaroog makaroonõ po flotski, mis  viisid  keele alla. Kolmandaks tuli siin jällegi Agdam Pohmelidze, kes sai pronksikohtumises jagu motorist Abezjanovist. Abezjanov oli pisike ja kaalus teistest palju vähem, kuid väle nagu ahv ning suutis suuremad vastased osavusega pikali tõmmata ja nii sai ta üsna mitu tähtsat võitu enne kui Anfissa haamri alla jäi. Finaalalaks oli meil torpeedolaskmine. Selleks sõitsime kaatritega avamerele ja võitis see, kes võttis torpeedodega kõige rohkem NATO tanke maha. See on midagi sarnast pokemonijahiga, mida need tänapäeva lödipüksid mängivad, ainult et torpeedolaskmises osalesid tõelised mehed ja meil olid ikka tõelised relvad. Selleks ajaks olid kõik võistlejad ennast sobivasse konditsioonisse viinud, sest muidu ei oleks üldse võimalik olnud Mustal merelt NATO tanke üles leida.  Medalid on tugeva ettevalmistuse vili ja selle eest oli kaptjortšik hoolt kandnud. Siingi osales kapten Starohujev isiklikult, kes muidugi võitis. Teiseks tuli vanemabi Puškin ja minul õnnestus ka lõpuks individuaalne medal kätte saada, kuna tabasin ühe tanki rohkem kui mitšman Volkov. Esialgu kuulus programmi veel ka Kalašnikovi automaadi kokkupanek, teate küll, kõigepealt võtsid automaadi lahti, siis pudel viina hinge alla ning stopper pandi käima. Kuid vahepeal raporteeris kaptjortšik  laoseisust ja  andis teada, et spordivahendid  on jälle otsa saanud, mistõttu tuli see ala programmist  kustutada. See kurvastas eriti vanemabi Puškinit, kellele kuulus mitteametlik maailmarekord 17 sekundit ning keda peeti selgeks favoriidiks. Kapten Starohujev oli aga  resoluutne ja teatas, et automaadi kokkupanek kaine peaga on sama, mis purjetamine tuulevaikse ilmaga ning võistlus tuli ära jätta.

Üldarvestuses saime me aga tankipolgu poistest palju rohkem medaleid ja mulle avaldas edukate olümpiamängude korraldamise eest kiitust ei keegi muu kui kapten Starohujev ise. Mulle kingiti pudel viina, läikivas köites Leonid Brežnevi kõnede kogumik „Leninlikul kursil“ ning minu pilt pandi väeosa autahvlile. Kõik tunnistasid, et need meie omad olid vingelt korraldatud tõelised olümpiamängud, mille üle isegi Sparta nõukogude sotsialistliku vabariigi ajateenijad oleksid Vanas Kreekas uhked olnud. Nüüd on jälle kusagil Brasiilias olümpia käimas, olen seda vahel telekast vaadanud, aga mis seal toimub? Kusagil tagatoas otsustatakse tulemused ära ja nõukogude sportlasi ei lasta mängudele ligidalegi. Räägivad, et doping. Kohe näha, et kardavad. Kujutad sa ette, sellel olümpial võisteldakse sulgpallis ja kujundujumises! Kas sellised saavad olla tõelised mehed ja naised? Pankrationis löödi vanasti ikka nii mõnigi moll korralikult mõlki, aga poksis ja maadluses vaadatakse tänapäeval hoolega, et sa vastasele haiget ei teeks, kujutad sa ette, nad poksivad isegi kiivrid peas. Maadluses ei näinud ma ühtegi valuvõtet, mis oleks vastase karjuma pannud. Pusisid niisama keset ringi nagu teise päeva joodikud, Anfissa ja Olimpiada vägeva finaaliga ei anna millegagi võrrelda. Kuhu me küll jõudnud oleme?

Sparta nõukogude sotsialistliku vabariigi sportlased pankrationivõistlustel.

Mysterious night

@R.W.Hamilton
San Agustin is a small lonely church near the Capo River in Peru. This building was established by Spanish conquerors a long time ago, in 1591. From that time also descend the ruins of silver-mine. Mining had finished two hundred years ago, since then the mine has remained empty. The ruins slowly broke up in the deepness of the virgin forests.
Little time ago a parsonage of San Agustin had been established again. A very mysterious man moved into the parsonage. His name was Father Enrique Lopez Yourcenar and he was a priest. His last post was at the Catedral of Santiago Apóstol in Panama. From that place he had been discharged as a warlock.
In Peru Father Lopez continued his work, but his divine services were without people. They always began at midnight and lasted till the first cock-crow. At this time the windows of the church had always been closed by impenetrable curtains. The local people could tell that when Father Lopez had divine services, somebody from the nearest environment got lost. Also somebody had observed fresh blood next to the door of the church. The rarely inhabited environment avoid this place.
Once a gipsy family moved into the abandoned mine. Mr. Lincoln A. Shroud, head of the family, began to take part in Father Lopez’s services. More and more people got lost mysteriously. Inhabitants of the nearest villages abandoned their houses and fled to bigger cities, Iquitos, and Lima. The situation was strange and sinister.
After the next divine service, Cleopatra Nola Llosa, the seventeen year old daughter of a woodcutter Gregorio Nola Hernandez, one of the last inhabitants in Yaguar, got lost. Yaguar is a small village at the side of the Capo River. There were usually twenty inhabitants, but after events known to us only Mr. Nola stayed there with his family and some a one hundred and eleven year old man, Mr. Francisco Almeida y Saavedra with his young sixteen year old wife Myra and their two year old son. Mr. Almeida earned money by making aphrodesiacs for Lima’s and Callao’s restaurants. His oldest son, Mr. Diego Almeida y Santamaria was the most famous private detective in Peru. He was ninery one years old and had a lot of achievements in catching the criminals.
At that time a regrettable story happened with Ms. Cleopatra, Mr. Diego had a rest at his parents’ house in Yaguar. Mr. Nola asked him to clear up this case. They knew that usually Father Lopez had his services on a full moon. At the next full moon they decided to go to San Agustin.
The night was rarely clear. It was twenty to midnight, Mr. Diego just looked at his watch. Three men were standing in absolute silence. Mr. Almeida’s old friend, a well-known murderer who has the nickname Black Jack, was also standing with Mr. Almeida Junior and Mr. Nola. Mr. Almeida asked him to visit Yaguar and to help them. The night was ill-boding. At five to midnight Father Lopez moved from the parsonage to the church. At the same time many helicopters landed around the church and skeletons stepped out. They entered into the church. When from midnight missed only one minute, Mr. Lincoln A. Shroud arrived in a shiny “Pontiac Firebird”. At midnight the church bells began to ring. It was a very sinister night.
Three men discussed the situation. They noted that the church windows had been closed and in front of the church door was a big heavy padlock. They didn’t notice, who had locked the door.
“I have a solution,” Mr. Diego said. “There is a secret passage, which begins in the deepness of the forest. When I was a teenager, I often visited the church by that passage. Lets go!”
“This is a good idea! Quickly to the forest! Hurry!” Black Jack said.
After thirteen minutes they were already at the big stone. Under the stone was the entrance to the secret passage.
“Listen!” suddenly Mr. Almeida whispered. “Hide yourself!”
It was the last moment. One man and two skeletons arrived at the stone. Mr. Almeida knew them. They were the ex-policeman Mr. Guevara with his wife and Mr. F.D.Skeleton, Mr. Diego’s general rival. They slid the stone away and came into the passage.
“Lets go after them!” Mr. Almeida commanded his comrades and descended to the passage. Black Jack and Mr. Nola followed him.
The passage was dark and winding. It was difficult to move. The skeletons with Mr. Guevara moved as quietly as mice before the trackers. A heavy slab had slid aside and the skeletons with Mr. Guevara arrived in the church. After this the slab was slid back to its place. Three trackers set out deliberating. They decided to wait few minutes and then to slide the slab aside and to climb up. They did so.
The passage finished in the vestry of the church. Mr. Diego listened behind the door which led to an altar room. From there was heard a high-pitched clattering voice. Mr. Diego opened the door slightly. Father Lopez made a sermon.
“I call you, Satan, Prince of Darkness. The obscurantists implore you to accept our sacrifice …”
Two skeletons brought Ms. Cleopatra to the altar. Mr. Nola wanted to begin crying, when he saw that Mr. Shroud approached Ms. Cleopatra with big trenchant knife. Black Jack stopped him and closed his mouth.
“Shut up!” he whispered. “You shit me off! I must kill you.”
“Peace! Only peace!” Mr. Diego calmed them and lit a pipe. “Lets start to think!”
Unfortunately they could not think. A solution came unexpectedly. A tiny car “Zaporozetsh 965” arrived at the church and two Soviet military men got out from there. They were Colonel Ivan Ivanowitch Durakov, a military attaché of the Soviet Union in Peru and his assistant, lance-corporal Sukin. The military men came into the church.
“Fuck you face, bitch! I’m pissed off with you! You motherfucker!” Colonel Durakov said with friendliness.
“Comrade Colonel asked you to finish the ceremony,” Mr. Sukin translated.
“I don’t understand you, Mr. Durakov,” Mr. Skeleton responded him.
“Comrade colonel wants this girl for his chief at the KGB,” Mr. Sukin translated.
“I don’t know… I’m surprised …” Mr. Skeleton stammered.
“Shut up, shithead! Fuck off!” Colonel Durakov said more aggressively.
“Comrade Colonel asks you to give him this girl. Comrade Colonel asks you very urbanely. But otherwise …” Mr. Sukin translated.
“But … but … but …” Mr. Skeleton stuttered.
“Understand, our boss from the KGB needs a new mistress!” Mr. Sukin’s voice was pressing.
“But you know, if Satan wouldn’t get the sacrifice, it will be very bad for us,” Father Lopez shyly interfered with the conversation.
“It’s your business!” Mr. Sukin answered.
“Fuck you face! Quickly!” Colonel Durakov complemented him.
“I’ll give you ten seconds to decide,” Mr. Sukin bowled and began to count. “One … two … three …”
The whole church remained silent. Nobody could resolve this problem. Mr. Skeleton consulted quietly with Mr. Guevara and with small dark skeleton, Mr. Scheletro from Palermo. Mr. Scheletro had the best contacts with Sicilian Mafia and therefore had good credit among the skeletons. At the same time Colonel Durakov started to slowly pull out a revolver from a holster. Mr. Sukin followed him.
“We must come out now,” Mr. Almeida muttered and entered the altar room. He declared in a loud voice:
“Good morning, ladies and gentleman! How are you?”
“Fine, thanks!” the skeletons answered in chorus.
Mr. Sukin stared at him stupidly. Black Jack made use of this and shot the revolver at Mr. Sukin’s hand. Mr. Sukin gave a cry, his hands were bloody. The whole room seemed to be in Black Jack’s possession. His face reflected triumph as he was the boss now. He had felt this feeling already repeatedly, very often in his previous life. All that grey mass had been forced to be placed under him. Even Mr. Diego looked at him with fear, not speaking about Mr. Nola who was standing like a pillar of salt. Black Jack was a professional murderer and he knew his work well. He scratched himself with pleasure and swung the revolver. He ordered:
“Lay down your arms! … Lie down! … Hands away! … You too, Mr. Almeida!”
Everybody did as he said. In front of his feet, the arms-heap increased. In the distance, Mr. Sukin’s revolver lied in a pool of blood. Also Mr. Almeida reluctantly gave up his revolver. Only Colonel Durakov did not realized what was the matter.
“You, motherfucker! Piss off! You fuck me off!” he said confusedly.
Black Jack shot at him, but missed. Colonel Durakov whacked him a blow in the jaws and Black Jack fell down. Colonel seized his revolver and cried:
“Lance-corporal Sukin! Pisshead! Stand up! Attention! Left! Right!Left! Right! Left! Right!Lets start to sing “International”!”
They started to sing:
“Up now, whom curse depressed …”
Suddenly a squall opened the door and Ms. Gloria Hernandez Diaz came in. After her entered a small bald manikin with horns and tail.
“Welcome, Mr. Satan!” the skeletons exclaimed. They stood up and applauded. Colonel Durakov and Mr. Sukin lost their attention.
“How are you?” Mr. Satan asked politely.
“Fine, thanks!” the skeletons answered in chorus.
“You are a dickhead!” Colonel Durakov adulated and licked Satan’s tail.
Ms. Gloria was previously Mr. Diego’s mistress, but she belonged to Satan now. She recognized her ex-lover and tried to give a sign for Satan. But Satan didn’t notice her. He went to Mr. Guevara’s wife and asked:
“What a nice skeleton! What’s your name?”
“She is my mother-in-law. Her name is Mrs. Capitolina Skeleton de Guevara,” Mr. Skeleton answered for his relative.
“I congratulate you for your mother-in-law. Mrs. Skeleton, you are my new girlfriend now. Ms. Gloria, piss off!” Satan announced mildly.
“Yes, Sir!” Gloria responded. “But remember, you had a very good time with me. Diego, I am yours again, lets fuck off!”
Ms. Gloria and Mr. Diego left.
“Your Highness Satan, may I leave with my daughter? I understand that you don’t need her,” Mr. Nola asked shyly.
“OK! Piss off, if you want! … Wait! Mr. Skeleton, how many slaves you have in the coca farm? Have you got anybody else?”
“We need a lot of slaves.”
“Thanks, they are yours! And please take these two Russians and Mr. Guevara too!”
“You are crazy, Sir! We’ll work for you. The KGB will need us.” Mr. Sukin said and broke out into tears.
“You know, I’m the head of skeletons counter-espionage department. I’m very useful for our holy mission,” Mr. Guevara protested.
“Perhaps you are useful for holy mission, but not at all for my new love-affair. You, Sukin and Durakov, are just shitheads. I’m disgusted with you. I’ve spoken! This is all!” Satan declared his decision and went out with Mrs. Capitolina. The skeletons put their new slaves in irons and took them to the helicopters. After that they were flying away. Now just three persons remained in the church – Father Lopez, Lincoln A. Shroud and Black Jack.
“Its between ourselves now,” Mr. Shroud said.
“Have you got any whisky?” Black Jack asked.
“Of course! We’ve done a lot of work today. Our positions in the Mafia are wonderful and we deserved to relax now.” Father Lopez said. He went into the vestry and came back with a lot of bottles.
Tje party was culminating, when somebody knocked on the door. The participants at the party stayed to listen. After a few minutes Father Lopez went to open the door. Two men came in.
“Good morning! We’re Mr. Ferdinand B. Reichenbach and Mr. Benjamin C. Robinson from Australia. Mr. Almeida called us and asked to fly to Peru and find a church in San Agustin. We are sorry! What’s the matter?” Mr. Robinson said.
“Oho! Whom do I see! Ferdinand B. Reichenbach, the famous burglar. How are you?” Black Jack enlivened.
“Fine, thanks! And you, Mr. Black Jack?”
“Fine too, thank you very much! Where we were together in prison last?”
“I guess, it was five years ago in Macao. I robbed a bank and you killed some people in the street for amusement.”
“Yes, but you escaped soon. I was there for another seventeen months.”
“Of course, I escaped. Later I robbed a bank in Lima, acquainted myself with Mr. Almeida and spent four years in prison. Now I am the chief of police in my hometown. On, I’m sorry, this is my friend Benjamin C. Robinson, the vice-mayor of Orbost. Benjamin, here you see the very famous murderer Black Jack.”
“Very pleasant, thank you. Here are my comrades, the priest Enrique Lopez, former hangman and the agent of Cuba’s secret service. He is a personal friend of Fidel Castro. Also you see Mr. Lincoln A. Shroud, a gipsy. Lets drink whisky together!” Black Jack said.
“Stop!” Mr. Shroud stood up with a sub-machine gun in his hands. “Hands up! Face to the wall! You too, Black Jack!”
Three men obeyed the order. Mr. Shroud searched them and took their arms. Then he returned to the table and took a gulp of whisky.
“What has happened?” Father Lopez asked.
“They are Mr. Almeida’s agents. We must kill them.” Mr. Shroud responded.
Suddenly Mr. Reichenbach turned round and broke into a run. Other fellow sufferers, Mr. Robinson and Black Jack, followed him. They ran out from the church and fled with Mr. Shroud’s “Pontiac Firebird”. Father Lopez and Mr. Shroud sat in Mr. Durakov’s “Zaporozetsh 965”, which was standing in front of the church and started to track them. The church stayed empty and quiet. The storm was probably over now.
After some time, Mr. Diego and Ms. Gloria returned the church. Mr. Diego was tired and his wooden leg ached. He noticed bottles of whisky on the table. They sat on the back side of the table and began to drink.
“Whisky is good, but aphrodesiacs are better. It makes me feel a real man.” Mr. Diego said.
“Yes, my dear! Aphrodesiacs are the best I know,” Ms. Gloria said.
“Indeed, but we must catch Satan and Mr. Skeleton and enfranchise our friends. Do you know, where Satan is?”
“Yes, of course! I was his mistress for years, you know. Recently he lived in a morgue in Iquitos. Mr. Skeleton rented it for him. But I’m afraid, we won’t catch Mr. Skeleton. He probably went to Estonia and as much I know, he used to work there as a skeleton in one classroom in Pirita,” Ms. Gloria said.
“Oh yes, it’s difficult. I hope that Mr. Robinson and Mr. Reichenbach together with Black Jack will cope with the two scoundrels. Oh, my wooden leg!”
“It hurts again? However, for whom does Black Jack really work?”
“Nobody knows. You motherfucker, it is dawned already. Terrible! We must hasten. Lets go!”
“But you must have a rest and we haven’t a car!” Ms. Gloria complained.
“My father has one. Hurry, please!” They left quickly.
Mr. Diego and Ms. Gloria took Mr. Francisco’s “Ferrari 250 GTO” and headed to Iquitos direction. After an hour a white “Ferrari” stopped at the Iquitos’ morgue. Mr. Diego and Ms. Gloria got out of the car. They rang the bell and the door opened. They asked the dissector to come in that was kindly admitted. However, they didn’t observe anything. The coffin, where Satan and Ms. Gloria slept, was empty. They wanted to leave, but the bell rang again and a skeleton came in. It was Mrs. Capitolina, Satan’s new girlfriend.
“Where is Satan? Where is Mr. Skeleton?” Mr. Diego asked.
“You won’t find them. It’s impossible. I can’t help you,” Mrs. Capitolina said. “It is necessary to finish you.”
“Come what may! Lets go to the police station!” Mr. Diego stated.
At the police station they had a cheering surprise. There they met Mr. Robinson and Mr. Reichenbach. Father Lopez and Mr. Shroud had been arrested. They stayed behind bars already. Black Jack got lost on the return journey. Mr. Reichenbach said that they lay in wait for the “Zaporozetsh” at the parting of the ways. Black Jack shot the tires and the car stopped. They rushed to the car and there they found Father Lopez and Mr. Shroud, who were crippled. They lashed these persons and brought them to the police station. Suddenly, in their return to Iquitos, Black Jack jumped out of the car and disappeared into the forest. They looked for him, but without a result.
“You did good work, but we must find Mr. Nola and his daughter,” Mr. Diego said.n They gave Mr. Skeleton de Guevara over to the police and left quickly.
Soon they stood at the door of the skeletons’ coca farm. A guard skeleton called Mr. K.K.Skeleton to talk with them. Mr. K.K.Skeleton was Mr. F.D.Skeleton’s nephew and he managed the coca farm. They had a friendly and sensible conversation, after that they decided to change Mr. and Ms. Nola for Mrs. Capitolina Skeleton de Guevara.
It was five minutes to eight. In Mr. Francisco Almeida’s sitting room were seated Mr. Francisco Almeida and his wife, Mr. Diego Almeido with Ms. Gloria, Mr. Gregorio Nola and his daughter, Mr. Robinson and Mr. Reichenbach. They drank peacefully aphrodesiacs and ate a roast duck. They had had a very intense, but the very mysterious night. The struggle with the skeletons continues.

A.D. 1990/2016

Rahu utoopiast ja vägivalla paleusest

@ckrabat
Tänases Eesti põhivoolu ajakirjanduse lipulaevas Postimehes võis lugeda ajaloolase ja meinstriimse õuelauliku Margus Laidre esseed „Rahu utoopia ja kurjuse lilled.“ Laidrele sekundeerib “rahvalikumas” Õhtulehes Igor Gräzin, kes tajub sõnakõlksu „euroopalikud väärtused“ taga laiutavat igavat tühjust. Mart Kadastiku vaimu dikteerimisel on Eesti põhivoolu meedia alustanud stultoloogilise eksperimendiga ja kordab väsimatult putinliku post-orwelliaanliku maailmakorra mantrat: „ Neli jalga on hea, kaks jalga on parem“ … ei, ikka see „rahu on halb, sõda on parem, so lets go to war“. Eesti meinstriimlasi on kihevile ajanud Donald Trumpi oodatav võit Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel, keda oodatakse nagu Antikristuse saabumist ning tasapisi on mitmed poliitikud kutsunud üles valmistuma Trumpi poolt algatatavatele muutustele maailmakorras. Kui Keskerakonna ja EKRE liidrid eesotsas Edgar Savisaarega toetavad avalikult Donald Trumpi, siis põhivoolu poliitikud on end väljendanud märksa ettevaatlikumalt, jättes ukse paokile ka Hillary Clintoni võimalikuks võiduks. Laidre essee puhul on huvitav see, et kui siiani peeti rahupooldajaid rohkem ohututeks ullikesteks, kes ei tea mis elu on ja segavad tõeliste meeste murumänge gladiaatorite areenil, siis Laidre ütleb otse välja. „Et vägivald ja sõda pole enam mõeldav, on mitte üksnes vale, vaid ka ohtlik mõtteviis.“ Kui on ohtlik, siis tuleb midagi ette võtta ja teisitimõtlejaid tuleb ühiskonnast isoleerida ning võib-olla isegi surmaga nuhelda, milline mõtteviis äärmuslike liikumiste seas laialdast toetust evib. Seda mitte ainult Eestis, ka konservatiivne ikoon Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on teatanud oma toetusest surmanuhtluse taastamisele. Põhimõtteline murrang on saavutatud juba selles, et kui siiani domineeris seisukoht, et äärmuslus on midagi marginaalset, siis nüüd kattuvad äärmuslikud seisukohad üha enam meinstriimliku mõttevooluga. Ilmselt on nii kellegi kasulik, teadagi kellele ja pole võimatu, et kusagil keldrivõlvide varjus jagatakse juba portfelle tulevases Eesti natsivalitsuses … Kõik see viitab käimasolevale konservatiivsele revolutsioonile Eesti poliitikamaastikul.

Valdav osa Laidre essee on pühendatud Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessori Steven Pinkeri raamatu „Meie loomuse paremad inglid“ („The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined“ (2011) kriitikale, kes on progressiusku ja väidab, inimkonna senise ajaloo taustal elame praegu ikkagi kõige rahumeelsemal ajal. Patsifeerimisprotsessi kõige suuremaks tõukejõuks on Pinkeri järgi olnud jõu kasutamise monopoliseerimine riigi poolt ehk siis suurem kontroll vägivalla pruukimise üle. Minevikus oli hullem. Laidre kirjutab: „Lüneburgi ülikooli professor Christian Welzel hullutas alles 2016. aasta juulis Tartu Ülikoolis kuulajaskonda sarnaste mõtetega, kõneldes kantiaanliku rahu taasleiutamisest ja riikidevahelise patsifismi laialdaste aluste tekkimisest ning ulatuslikust tõendusmaterjalist inimeste valmisoleku massilisest langusest elu ohverdamiseks sõjas.“ Rahvusvahelistes suhetes on debatt realistide ja liberalistide vahel olnud viimase sajandi jooksul üks põhiküsimusi rahvusvaheliste suhete ratsionalistlike koolkondade vahel. Realistlku koolkonna juured ulatuvad 17.sajandi inglise filosoofi Thomas Hobbes’i, kes oma töös „Leviathan“ üritas lahti mõtestada rahvusvaheliste suhete olemust. Hobbes pidas inimest egoistlikuks natuuriks, keda tuleb jõu abil ohjes hoida ning kelle jaoks kõikide sõda kõigi vastu on igati normaalne tegevus. Realistidele vastanduva liberalistliku (idealistliku) koolkonna toetuvad Immanuel Kanti ideele igavesest rahust („Zum ewigen Frieden. Ein philosophischer Entwurf“, 1795), mida tuleb käsitleda siiski kui ideaalseisundit, millest kõrvalekaldumine on anomaalia. Loomulikult vajame me tuletõrjujaid, et võidelda tulekahjudega ja politseinikke, et võidelda kuritegevusega ja arste, et võidelda haigustega, kuid ei tulekahjusid, kuritegevust ega haigusi ei saa käsitleda kui normaalseisundit. Täpselt samuti ei sõdu pidada normaalseisundiks, vaid kõrvalekaldeks, anomaaliaks, mille vastu tuleb võidelda. Laidre ja Gräzin kvalifitseeruvad debatis Hobbesi maailma apologeetideks, sest nad eitavad kategooriliselt igavese rahu võimalust ja on sügavalt pettunud euroopalikes väärtustes. Tõepoolest, 1990-te alguses sattus Ida-Euroopa maailma mida ta ei mõistnud ja mida talle polnud õpetatud ei nõukogude sõjafilmides ega Soome TV-st vaadatud Hollywoodi märulitest, sellepärast tundubki idee kantiaanlikust rahust tavalisele neukkule võõras ja isegi ohtlik.

Kaks aastatuhandet tagasi ütleb Jeesus Mäejutluses: „Vaadake, kas inimesed süütavad küünla ja panevad selle vaka alla? Ei, vaid küünlajalale, ja see annab valgust kõikidele, kes majas on; seepärast laske oma valgusel nõnda paista selle rahva ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas. Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama seadust või prohveteid! Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.“ Laidre deklareerib: „Et vägivald ja sõda pole enam mõeldav, on seega mitte üksnes vale, vaid ka ohtlik mõtteviis. Mulle meenutab see stseeni filmist «Iseseisvuspäev» (1996), kus osa heasoovlikke, ent naiivseid inimesi kogunes täis entusiasmi kõrghoone katustele tervitama end suurlinna kohale laiali laotanud tulnukate kosmoselaeva. Vastuseks avanesid kutsumata külalise õhulaeva luugid ja võimas laserkiir muutis tervitajad ühe hetkega pihuks ja põrmuks.“ Sellega vastandub ta otseselt Kristuse sõnumile aegade hämarusest. Kahekümne esimese esimese sajandi alguses võime märgata antikristlike jõudude olulist tugevnemist, isegi kui nad teinekord tegutsevad Kristuse lipu all. Pole juhuslik, et Eesti rooma-katoliku kirik on märganud, et „viimasel ajal teatud blogides ja sotsiaalmeedias olevatel Facebooki lehekülgedel on ilmunud artikleid, mis ründavad Rooma Paavsti, piiskoppe ja Kiriku õpetust.“ Täiesti loomulik, et antikristlike jõudude rünnakud on sageli suunatud paavst Franciscuse vastu. Piiskop Philippe: „Tuleb meeles pidada, et nende artiklite eesmärk on eemalduda ühtsusest Püha Isaga ja järelikult osadusest ka Katoliku Kirikuga.“ Antikristlike jõudude esindajad kahekümne esimesel sajandil on Donald Trump, Vladimir Putin, Edgar Savisaar ja Margus Laidre. Laidre viitab prantsuse jakobiinide vägivallale Suure Prantsuse Revolutsiooni ajal, mida ta seostab kantiaanliku maailmavaatega, kuigi tegelikult mõistis Kant jakobiinliku terrori hukka. Loomulikult on vägivald tänapäeva maailmas siiani eksisteeriv reaalsus, kuid see ei tähenda, et inimkond peab sellega leppima ning patsifismi naeruvääristama nagu äärmusideoloogidel kombeks on.

Laidre üritab lugejat veenda, et nii sõda kui vägivald on normaalseisundid, mille vastu ei tule võidelda, vaid inimkond peab need aktsepteerima ja seda nimetan mina ohtlikuks mõtteviisiks. Veel üsna hiljuti pidid sellised „mõtlejad“ maailma läbi rootsi kardinate vaatama. Nüüd käsitleb meinstriimlus sellist mõtteviisi normaalsusena ja patsifismi anomaaliana. Idealistliku maailma eesmärk on alati püüelda parema poole ja mitte leppida olemasoleva reaalsusega. Kui me lepime sellega, et sõjad ja vägivald on reaalsus, milles ei saa ega tohi vabaneda, siis kehtib sama loogika kuritegude, haiguste, nälja ja tulekahjude suhtes. Kantiaanliku maailmavaate järgi on sõjad anomaalia, mitte reaalsus ning tsiviliseeritud maailm peab tegutsema selles suunas, et sõjaohtu vähendada, mitte leppides sõja paratamatusega. Mulle jääb sügavasti arusaamatuks, kuidas meie meinstriimlikud poliitpropagandistid kritiseerivad Vladimir Putinit, et see ei järgi läänelikke väärtusi (mis vastab muidugi tõele) ja samal ajal jagavad neid väärtusi, mida Putin esindab ja vihkavad kõike läänelikku. Uue ajastu ehk üleilmastumise probleem on see, et terve maailm ongi hästi kiiresti igaühele koju kätte tulnud ning kommunikatsiooniajastul on Eestist Uus-Meremaale sattumine vaid sekundite küsimus, sest Internet on kõikvõimas. Paljude jaoks on selline mitmekesine maailm too much ja nii nad põgenevadki nostalgilistesse illusioonidesse. Reaalsus on see, et eelmise sajandi lõpust alates on mitmed piirkonnad maailmas muutunud sõjavabaks, eeskätt puudutab see Euroopat (kui endised Nõukogude Liidu piirkonnad välja arvata) ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikat, kus riikidevahelise relvakonflikti puhkemise võimalus on muutunud minimaalseks. See ei välista olukorda, et mitmed piirkonnad maailmas, eeskätt Aafrikas ja suures osas Aasias on endiselt ebaturvalised. Kuid miks me peame joonduma nende järgi ning mitte võtma eeskujuks Euroopat ja Ameerikat?

Totaalse meedia võidukäik võimaldab luua illusoorseid maailmu, kuhu igaüks meist võib vabalt elama kolida. Jamaks läheb siis, kuid selliseid maailmu hakatakse teistele vägivalla abil peale suruma. Kui ikka päevast päeva räägitakse, et Baltikumis valitseb suur sõjaoht ja Ukraina sündmuste kordumine on peagi ees ootav reaalsus, siis hakatakse alateadlikult seda sõjaohtu suurendama, mitte selle vastu võitlema ja see on ohtlik. Hiljuti avaldas „Postimees“ Peter Pomerantsevi loo „Hüvasti, tõsiasi! Me elame post-fakti maailmas“. Pomerantsev viitab tuginedes vene päritoluga ameerika eksperdile Svetlana Boymile, et virtuaalmaailmade vohamise maailmas võimutseb nostalgia. Kui midagi uut ja paremat välja mõelda ei osata, siis hakatakse ihaldama minevikku. „Putini interneti-trollide armeed müüvad unistust taastatud Vene impeeriumist ja Nõukogude Liidust; Trump tviidib «Teeme Ameerika uuesti võimsaks»; Brexiti pooldajad igatsevad Facebookis taga kaotatud Inglismaad; ja netis levivad ISISe tapmisi näitavad filmid ülistavad müütilist Kalifaati.“ Laidre soovitab sellise maailmaga leppida. Pomerantsevi väitel lähtub see Nietzsche maksiimi «pole fakte, on vaid interpretatsioonid» tõlgendamisest, kus „iga versioon toimunust on üksnes veel üks narratiiv, kus valesid saab välja vabandada «alternatiivse vaatenurga» või «arvamusega», sest «kõik on suhteline» ja «igaühel on oma tõde» (ja internetis on see tõepoolest nii).“ Selles poleks midagi halba, kui kõik need virtuaalsed maailmad tunnistaksid maailma mitmekesisust ja ei sunniks ligimesi sinna elama kolima, aga tihtipeale pole see nii ja siis läheb tõesti jamaks.

Children of ghost society – igaüks võib talle sobiliku maailme valmis ehitada ja sinna elama kolida …

Previous Older Entries

september 2016
M T W T F S S
« Aug    
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Twitter