Delfiin Maša õiend vastuseks Ivari meenutustele olümpiamängude korraldamisest Mustal merel 1984. aastal

@jolli&ckrabat
Täna hommikul oli toimetuse akvaariumisse laekunud üks kiri. See ei olnud mitte tavaline kiri, vaid oli saadetud pudelpostiga otse Atlandi ookeani vastaskaldalt, Miami rannavetelt! Kaunis haiverega valgele beluuganahale kirjutatud dokument oli hoolikalt hülgerasvaga tihendatud Jack Danielsi viskipudelisse suletud. Tuli välja, et kirja oli saatnud meile Ivari vana teenistuskaaslane Musta mere laevastiku päevilt, delfiin Maša. Peale pikaaegset teenistus Musta mere laevastikus Nõukogude Liidu, Ukraina ja Venemaa lipu all, on hoovused teda tänaseks kandnud päikesepaistelise Miami rannavetesse Florida lähistel, aga kuidas Maša teisele poole ookeani jõudis, on juba omaette seiklus tema pikaajalises meremeheelus, millest ta kirjutab oma kirja lõpuosas. Tuli välja, et delfiin Maša on käesoleva blogi innukas lugeja ning eelmisel aastal külastas ta Läänemeres ringi ujudes ka vanu teenistuskaaslasi Ivarit ja Anfissat, nagu uudistestki läbi jooksis. Meile saatis ta kirja aga sellepärast, et ta ei ole nõus mõnede Ivari avaldatud seisukohtadega ning tahab mõningaid aspekte täpsustada või lausa ümber lükata. Õiendile lisatud kaaskirjas põhjendas ta oma pöördumist sellega, et inimene teadvat mereelust sama palju nagu heeringas jalgrattast. Käesolevaga avaldab toimetus Maša kirja muutmata kujul.

***
Moens, sägad! Minu nimi on Maša ja ma olen delfiin. Selle nime all võeti mind teenistusse Musta mere laevastikus ja kirjutati välja sõjalaevastiku madruse pajuk. Delfiinide seas tuntakse mind hoopis teise nimega, aga seda ei suudaks te järgi hääldada ning see kõlaks teie kõrvadele nagu inimhelilooja Bachi kuuenda sümfoonia partituur, mida orkester esitab basseinis vee all. Delfiiniks tahtsin ma saada juba varases lapsepõlves. Tõsi, minu päritolu arvestades ei olnudki eriti teisi valikuid, sest kui juba sinu vanaema oli delfiin, ema oli delfiin, siis ega pärl karbist kaugele ei kuku – paratamatult sai ka minust delfiin ja see oli juba privileeg, sest meil meres on nii, et isegi viimane kui kalmaar või raipojuke unistab delfiiniks saamisest, kuigi mitte kunagi pole ükski kalmaar ega rai oma unistust täita suutnud ega delfiiniks saanud nagu pole mitte kunagi ühtegi kalmaari ega raid võetud teenistusse Nõukogude Liidu sõjalaevastikus. Paremal juhul saabub nende karjääri tipphetk laevastiku lipulaeva kalasupi potis! Selles, kuidas delfiiniparv kuuvalgel mööda laineharju lendab, nagu teie inimesed ütlete, on midagi poeetilist ja ligitõmbavat. Poeesiat meil sellisel kujul küll ei ole, sest delfiinid ei luuleta. Meie hoopis laulame! Aga meie laul ei ole nagu teil, vaid hoopis eriline ja teie selle ilu ei mõista, sest teie intelligentsustase on palju madalam ja te pole veel nii kaugele arenenud. Siin ma korrigeerin kohe ühe Ivari väite, kes võrdles evolutsiooni Darwini teooriaga, aga Darwin eksis – evolutsioon ei ole mitte selles, et ahv areneb inimeseks, vaid hoopis see, kui inimene areneb delfiiniks.

Peale Bachi sümfooniate meeldib mulle inimeste muusikast veel Koit Toome, siis kui ta laulab laulu „Mere lapsed“. Tõelise delfiini tunneb teine delfiin kohe ära! Kui ma möödunud aastal Läänemeres ringi ujusin, siis ühe kruiisilaeva kõrval kroolides jäin kuulama, kuidas ta seda laulu esitas. See oli täitsa sama keele moodi, mida Ivar räägib ja ma sain kõikidest sõnadest aru. Nõukogude sõjalaevastikus õpetati meile rahvastevahelise suhtlemise keelt, et me sõjaväelistest käsklustest aru saaksime, sest ohvitserid ju delfiinide keelt ei osanud. Eesti keele õppisin ma ära, kui kunagi Ivarile pudeli Solntsedari võlgu jäin. Ükskord ajas hirmsasti janutama, selline kõva veiniisu oli peal, aga raha ei olnud, sest delfiinidele palka ei makstud ja katsu sa ilma rahata poest veini kätte saada, panevad karistuseks basseini kinni. Meie komandör ütles alati, et laevastikus teenimine on auasi ja selle eest pole viisakas raha küsida. Ivar oli nõus mulle kapten Starohujevi varudest pudeli veini va… muretsema, aga vastutasuks leppisime kokku, et mina omakorda õpin eesti keele ära, et temaga emakeeles juttu ajada saaks, sest teenistuses pole ühtegi teist eesti poissi ja ilma praktikata hakkab keel juba ära ununema. Nii ma õppisingi eesti keele ühe nädalaga ära, sest meie, delfiinid, oleme palju targemad kui inimesed, meil on palju suurem aju ja sinna ikka mahub igasuguseid teadmisi palju rohkem sisse. Ivar näiteks kurdabki, et tema mälumaht sai laevastikus teenides täis ja uusi teadmisi enam pähe ei mahu, tao või kuvaldaga. Minul on kõik merekaardid peas, ükskord vanemtüürimees Puškin näitas mulle laevastiku mereatlast, kus olid kõik ookeanid ja mered sees ja mulle jäid nad kõik kohe meelde! Kui ma hiljuti Sevastoopolist Miami suunas kursi võtsin, polnud minu jaoks eriline kunst õigesse randa jõuda. Seda kutsute teie absoluutseks mäluks, aga delfiinidele on see tavaline argipäev, sest meil on selline ajuehitus, mis kõik teadmised talletab. Meie vajame selliseid oskusi kajalokatsioonil, kui räimeparvesid taga ajame. Teil inimestel on selleks igasugused radarid ja GPS-id ja muud vidinad välja mõeldud, et omal ajusid vaja ei oleks. Meie aga peame kõik ise meeles pidama, iga viimast kui viidikat nägupidi ära tundma ja kõiki meresid mäletama, et parves ära ei eksiks. Sellepärast jäävad meile ka kõik võõrkeeled hästi meelde. Ma tahaks muidugi näha, kuidas Ivar vastutasuks delfiinikeele ära õpib! Viskan selle peale kohe kuus saltot, või nagu teie ütlete, naeran laginal! Ta pole võimeline isegi lihtlabasest heeringakeelest aru saama, seletas mulle siin, et kalad on tummad ja ainult maigutavad suud nagu mitšman Volkov peale palgapäeva.

Ükskord käis Krimmis meie väeosas külas ihtüoloog, kes uuris mereelukate elu. Teate ka, kui solvav see võib olla, kui sind pidevalt kalaks peetakse ja kalateadlane sind uurima saadetakse? Tahtsin talle kohe loivaga üle küüru anda selle eest, et ta meid koos kaladega samasse patta pani nagu kalmaari või rai laevastiku lipulaeva kalasuppi. Loopis see kalateadlane siis viidikaid vette, et me pinnale tuleksime, lülitas magnetofoni sisse ja nõudis, et hakkaksime rääkima! Ma ütlesin talle suhteliselt lahtise tekstiga puhtas heeringakeeles, mis ma temast peale sellist isiklikku solvamist arvan ja saatsin ta kolm korda järjest Mariaani sügavikku! Mitte et ma laevastikus rahvastevahelise suhtlemise keeles poleks ropendamist ära õppinud, aga no ta tahtis ju kalahääli kuulda! Delfiinikeeles ropendada ei ole võimalik, sest meie keeles ei olegi roppe sõnu, meie keel on poeetilise ülesehitusega, kasutame alliteratsiooni ja assonantsi, isegi süntaks ei võimalda meil rumalasti rääkida. Kui aga mõni latimeeria tuju pahaks ajab, siis läheme kohe heeringakeelele üle. Heeringakeel võimaldab ikka igasuguseid asju öelda, isegi teie Puškin punastaks, kui ta heeringakeelsest sõimust aru saaks. Ma mõtlen see kuulus nõukogude luuletaja Puškin. Vanemabi Puškin ei punastanud kunagi, sest tema nägu oli juba alkoholi liigtarvitamisest niigi pidevalt punane nagu riigilipp. Kalateadlane aga naeratas üle terve lolli lõusta ühest lõpusest teiseni ja palus mul kolm korda korrata, mida ma suurima rõõmuga ka tegin. See plankton läks selle lindiga oma instituuti kalade lingvistikaalast doktoritööd kirjutama. Ma ei tea, mis ta sinna kokku kirjutas, kui saate teada, siis öelge mulle ka. Midagi ilusat seal igatahes olla ei saanud, sest peale minu sõnavõttu kadusid Mustast merest heeringad kolmeks aastaks ära, olid nii ehmatanud selle peale!

Meie teadusega ei tegele, sest meie delfiinid teame niigi kõike! Teid muidugi huvitaks, et miks me ikkagi veel, kuigi oleme nii targad, meres elame? Kas poleks parem elada kolmetoalises kõigi mugavustega korteris maismaal suures linnas nagu see inimestele meeldib? Teate, delfiinidel levib selline kõnekäänd – loll nagu inimene! Ega me lollid ei ole, siis peaksime me ju hakkama lahendama väga paljusid erinevaid logistilisi, keskkonnaalaseid, tööhõivega seonduvaid ja sotsiaalpoliitilisi probleeme. Mäletame veel küll seda tüüpi, kellel miljon aastat tagasi merest kõrini sai, endale jalad alla kasvatas ning kaldale ronis. Ja mis ta sellest siis võitis? Mitte midagi! Kuuldavasti töötab trammipargis öövahina ja käib palgalisaks pudeleid korjamas. Praegu ei tunneks teda ilmselt äragi ja oleme nüüd ausad, ükski tõeline delfiin ei tahagi sellist koduvee reeturit ka tunda. Arvate, et räägin seda puhtast kadedusest? Et ma ise pole kunagi maareisil käinud ja nüüd õelutsen? Tegelikult oleme meremeestega maarottide juures käinud küll ja küll, nii et vähe pole. Tõsi, ega me sadamakõrtsidest palju kaugemale sisemaale pole saanud, sest magedaid jõgesid pidi me ujuda ei taha, magevesi läheb silma ja maismaal kõndimine paneb jällegi saba valutama, aga mingi kogemus seegi. Nagu ma ka eelnevalt ütlesin, maareisil tekivad kohe igasugused logistilised ja sotsiaalmajanduslikud probleemid. Mitte et ma nõrk oleksin, kaugel sellest, aga lihtsalt ei huvita! Ütlen ausalt, et kui laevastik oleks meid korralikult viina ja paberossidega varustanud, ei tõstaks uimeotsagi maale, aga laevastikus panid nad meid kaladieedile. Kalendris oli meil kogu aeg ainult üks päev – neljapäev! Ei mingeid siniseid esmaspäevi nagu inimeste väeosades! Aga isegi teie, inimesed teate, et kui pidevalt konservkala süüa, siis lõpuks tahaks vahelduseks ka midagi muud, kasvõi hapukapsaid sealiha ja kartulitega nagu mulle Ivari pool Eestis pakuti.

Pealegi, ega see peale meeleolukat kõrtsipäeva joogikünas ärkamine ja teise päeva maahaigus ka just kergete killast ei ole. Süda läigib ja ajab oksele, pea valutab ja isegi heeringas ei lähe enam suust sisse. Ma näen ju küll, mida te sinna maale olete oma nõrga aruga ehitanud: igasuguseid tammisid ja tõkkeid oma veehoidlate jaoks, et elektrit teha. Meie meres elektrit üldse ei kasutagi, sest milleks meile, delfiinidele, elekter? Elektrit kasutavad ainult mingid jube tumeda taustaga süvameresägad kuskil Mariaani süviku põhjas Vaikses ookeanis, aga sellistest ei taha meie, korralikud mereelanikud, midagi teada. Tean ainult paari elektriangerjat, aga need on üldse jõle libedad tüübid, saaksid ainult särada ja oma libedat juttu mulistada, et korralik tüdruk ära rääkida. Viisakas delfiinipreili sellistega ei suhtle! Aga teie, inimesed, olete elektrist ju lausa sõltuvuses nagu ka naftast, kivisöest, terasest, viinast, tubakast ja rahast ning muust te ei mõtlegi! Siis veel filtreerite omale joogivett, aga siinkohal pean heeringakeelele üle minema, sest oma rooja saadate te kõik meile filtreerimata kujul. Sööge, kalad, jooge, kalad! Keskkonnaalased teadmised on teil alles lapsekingades. Meie, nagu te oma blogis ka mainisite, tarvitame tõesti alkoholi, aga seda ainult tööajal ja teenistuskohustusi täites. Vabal ajal joome me ainult puhast vett, sööme heeringat ja ujume jala. Miks ainult teenistuse ajal, küsite? Teenistus nõukogude sõjalaevastikus ei olnud mingi meelakkumine! Kui inimesed maandavad alkoholiga pingeid, siis meie parandame sellega vaimset sooritusvõimet, sest meie suurtel ajudel on oht üle kuumeneda ja teadupärast sisaldavad jahutusvedelikud ka teatava protsendi alkoholi.

Ja nüüd, mida ma teie blogist loen: delfiin Maša käis mööda laeva ja otsis paberosse? No kuulge! Tehke endale kõigepealt selgeks, millepärast üks delfiin üldse suitsetab ja siis tulge alles rääkima! Ma ei hakka teile pikalt seletama, nagunii te aru ei saaks, aga meie puhul on tegu spirituaalsusega kõrgematel vibratsioonitasanditel, sest nii saame oma tšakrad läbi puhuda. Ja kui tšakrad on puhtad, siis saame laulda ning mediteerida ja tegeleda vaimse täiustumisega. Ivar rääkis mulle, et temal muuseas on ka samamoodi: peale kahte rasket järjestikust sünnipäevapidu jahutas ta oma aju alkoholiga, tegi hoolega suitsu peale ja uskuge või mitte, hakkas öösel kell kolm rääkima puhtas delfiinikeeles! Piiksus ja vilistas täiesti arvestatavas Musta mere aktsendiga delfiinidialektis, aru ei saanud ma tast mitte midagi, aga pika peo puhul on see isegi samakeelsete inimeste vahel nii, saati siis veel inimese ja delfiini vahelises vestluses kell kolm öösel. Teate ju küll seda olukorda – sina oled joogine, sõber on joogine. Üks räägib, teine räägib. Olete kaelakuti, aru ei saa, mida teine räägib, aga tuju on ülev. Selline näeb välja tõeline relvavendlus, sest igasuguse suvalise tüübiga luurele juba ei läheks! Hommikul Ivar muidugi enam midagi ei mäletanud, aga minult sai ta sellegipoolest preemiapunkti. On küll loll nagu inimene, aga vähemalt arenguvõimeline! Ja mis te seal blogis veel seletasite, et meie delfiinid olla kellelegi madrusele sadamas peksa andnud? Hullemat laimu pole minu delfiinisilmad veel näinud! Aegajalt esines laevastiku ajateenijatega tõesti erimeelsusi, aga nende lahendamiseks jäävad meie loivad lühikeseks. Kas me näeme teie arust välja nagu mingisugused tänavakaklejad? Kui delfiin tahab teisele delfiinile koha kätte näidata, siis ei tee ta seda rusikatega, nagu lollid inimeste külapeol, vaid hakkavad võidu sabalupsu lööma. Kes lööb tugevama sabalupsu, saabki kõik emased delfiinid endale! „The winner takes it all“, nagu meil Ameerikas öeldakse või nagu laulab Rootsi kalakonservide tootja ABBA. Nad teevad muuseas suurepärast tuunipastat! Minu tulevane abikaasa lõi mind kosides nii võimsa sabalupsu, et oleks peaaegu Ivari laeva põhja ajanud! Meremehed hakkasid juba päästepaatidesse ronima, et oma nahka päästa, sest arvasid, et vaenlase torpeedo on laeva tabanud. Oh, olid alles ajad! Aga olime ju siis noored ja ulakad…

Pidin teile rääkima veel, kuidas ma Miamisse sattusin ja selleks pean ma minema aega täna kakskümmend viis aastat tagasi, kui Nõukogude Liit sai otsa ja ühes temaga ka nõukogude sõjalaevastik. Mina oma teenistuskaaslastega jäin Ukraina alla, aga ukrainlased ei osanud meiega suurt midagi peale hakata ning kuigi me olime noored täies elujõus delfiinid, koheldi meid nagu mingeid sõjaväepensionäre ning meie teeneid ei vajatud enam. Niimoodi jäeti terve kari väljaõppinud spetsialiste ula peale. Ja nii see allakäik hakkas – kes hakkas depressioonist jooma, kes laskis ennast võrku püüda ja läks delfinaariumisse halvasti tasustatud tööle inimeste lõbustamiseks lolle pallitrikke tegema, mõned meie delfiinid emigreerusid koguni Iraani ja astusid islami usku. Minu armas abikaasa delfiin Miša laskis end samuti ära rääkida, sest ta oli kuulnud, et seal võib igaüks koguni neli naisdelfiini endale kaasaks kosida. Teised meie poisid aga, nagu juba ütlesin, hakkasid jooma või sattusid kuritegelikule teele, sest me olime saanud hea väljaõppe, mida kriminaalsed autoriteedid oskasid hinnata. Meie üksuse ülesandeks oli mereväe uppunud varustuse otsimine ja vaenlase sukeldujate tuvastamine. Aga kindlasti ei olnud kõik kadunud varustus mitte ära uppunud, vaid midagi olid ülemused ka koju viinud ja seda meie leida ei suutnud. Seetõttu jäi kadunud asjade leidmise statistiline näitaja üsnagi madalaks. Nõukogude sõjalaevastikus koolitati meid otsima veel meremiine ja teisi objekte, sest meie looduslik sonar suudab eristada inimkätega loodud ja naturaalseid objekte, aga selle jaoks ukrainlastel raha enam ei jätkunud. Alles mõned aastad tagasi võtsid ukrainlased meid uuesti teenistusse ja hakkasid jälle treenima. Siis aga vahetus Krimmis võim, rohelised mehikesed piirasid meie baasi sisse ja seadsid meid valiku ette, et kas anname alla või läheme nende poole üle. Meie andsime muidugi alla, sest keda huvitaks väliköögis boršisupiks ülendamine ja läksime venelaste poole üle, sest jutud liikusid, et Venemaa sõjalaevastikus on palju parem elu ja seal jagatakse delfiinidele isegi viina ja paberosse, aga elu tõi hoopis uued väljakutsed. Sevastoopolis andis kontserti minu vana sõber Steven Seagal, kes on loomulikult minu lemmiknäitleja Jean-Claude van Damme ja Sylvester Stallone kõrval. Steveni isa oli merikajakas ja ema oli kuulsa Tšingis-khaani järeltulija, seepärast saime temaga kajakate keeles suhelda. Peale kontserti läksime õlut jooma ja Steven ütles, et Maša, kaua sa siin konutad, lähed niiviisi rasva. Tule parem Ameerikasse, neil on samuti delfiinide üksus loodud ja sinu kogemused kuluvad seal ära.

Võtsingi teekonna üle ookeani üle ette ja käisin ka Vaikse ookeani ääres nende ameeriklaste nõndanimetatud keskuses ära, aga vanale merekarule, kes on teeninud kõrvuti selliste mereväe korüfeedega nagu kapten Starohujev, vanemabi Puškin või mitšman Volkov, jättis see keskus väga nõrga mulje. Mulle demonstreeriti hüljest nimega Gunnar, vist isa poolt rootslane, sest miks tal selline nimi on, kes oskas kruvikeerajat kasutada! See võtab jälle vanduma ning pean heeringakeelele üle minema. Nimi ütleb ka juba midagi, sest meil Musta mere laevastikus teenis kunagi aega ka üks Gunnar. Teised salaagad said noorteajal tavaliselt seitse korda nädalas peksa, aga Gunnarile anti igaks juhus kaheksa korda, võite ise järeldusi teha. Kui kapten Starohujevil mootorpaadiga midagi juhtus, siis arvake ära, kelle poole ta pöördus? Loomulikult minu, delfiin Maša, mitte ajateenija Gunnari poole. Pudeli viina ning kahe paki paberosside peale saime alati kaubale. Meid, nõukogude delfiine, ei õpetatud mitte ainult kruvikeerajaga ümber käima, vaid ka elektridrelli, mutrivõtme, tungraua ja kuvaldaga. Nende ameerika delfiinidega polnud aga võimalik isegi koos napsi võtta, sest kujutad sa ette, nemad olla täiskarsklased! Ühele korralikule delfiinile mõjub aga karsklane samas akvatooriumis nagu inimestele praktiseeriv taimetoitlane cowboyde barbecue grilliõhtul, sa tunned, et midagi on ikka väga valesti! Kadusin sealt läänerannikult nii kiiresti kui võimalik. Pidin siis leidma endale uut tegevust ja kohtusin ühe tüübiga, keda tundsin ajast, kui ma veel Ukraina laevastiku teenistuses olin. See tüüp, Paul, kutsusime teda siis Pašaks, oli president Janukovitši nõunik, aga selleks, et presidendile nõu anda, käis ta seda hoopiski minu käest küsimas, sest delfiinid on teadagi targemad kui inimesed. Nüüd oli Paša aga saanud Donald Trumpi valimiskampaania juhiks ja neil ei läinud hästi, sest paljud ameeriklased ei tahtnud millegipärast Donaldi poolt hääletada ning nende reitingud olid langustrendis. Ütles, et tema astub siis tagasi, kui mina tema asemel ise kampaaniajuhiks hakkan ja pudeli Jack Danielsi peale lõimegi käed. Selle pudeliga ma teile praegu kirja saadangi. See Donald tundub tõeline mees olevat, lubas korra majja lüüa ja Ameerika ümber suure müüri ehitada, sest nagu meil öeldakse, kõik hakkab pihta efektiivsest siseturukaitsest.

Lõpetuseks ütlen teile lugupeetud toimetus veel, et vaatamata räigetele faktuaalsetele möödapanekutele jätkan ma siiski teie blogi lugemist, aga palun tulevikus täpsem olla! Mul läheb sellise semantilise kirjandussodi tšakratest läbipuhumiseks tavaliselt kaks suurt Havanna sigarit päevas! Vahetan neid Fidel Castro vabaduse saarelt putku pistnud delfiinidelt Milleri õlle ja fishburgerite vastu. Neil Kuuba delfiinidel ju ei ole dollareid, et ise omale õlut osta, aga tubakaistanduses oli neil loib sees ja kui ajama panid, võtsid sigareid kaasa. Lähen nüüd rannakohvikusse viskit jooma ja tuunikala-krabi salatit sööma. Ciao, maimukesed, kabuloivakesed! Kuus saltot ja lainelups teile ujumispüksi!

Ivar nõukogude armeest meenutab: kuidas me olümpiamänge korraldasime

@jolli&ckrabat
Nendel ilusatel aegadel, kui ma veel Mustal mere laevastikus aega teenisin, kutsuti mind ühel sinisel esmaspäeval vanemabi Puškini juurde. See ei ennustanud head. Püüdsin meeleheitlikult meenutada, mida ma jälle valesti olin teinud, kas vahis magama jäänud või köögitoimkonnas liiga paksud kartulikoored koorinud. Igatahes gürokompassi tühjaks joomist ma seekord enda peale ei võta, sest nägin oma silmaga, kuidas delfiin Maša meie laevas ringi luusis ning endale peaparandust otsis. Maša teenis aega laevastiku delfiinide üksuses, aga teda võis alatasa meie laeval näha, sest delfiinid on targad loomad ja Maša teadis, et meie juurest leiab ta peaaegu alati viina ja paberosse. Laevastik oli delfiinid pannud kaladieedile ja napsi ning sigarettidega oli neil alati kitsas käes. Alguses sulistasid delfiinid meres, nagu loodusloo õpikus ette on nähtud, aga poisid pakkusid neile naljapärast kärakat ja paberosse ning see hakkas neile meeldima. Vana Darvin ise oleks pidanud seda evolutsiooniimet nägema! Mingi hetk hakkasid delfiinid juba ise tekile ronima ja suitsu ning viina küsima. Ja mitte ainult suitsu ja viina, vaid kohanesid ka muidu mereväelaste spartaliku eluviisiga väga hästi. Nii kui mõne kõhetuma madruse sadamas kätte said, siis peksid selle karistuseks armutult läbi. Sellised vinged vennad olid meie delfiinid!

Koputasin vanemabi kajuti uksele, astusin sisse ja võtsin valvel seisangu. Vanemabi istus mornilt laua taga, silmad öisest joomingust punased ja kottis ning ütles: „Ivar Juhannesovitš!“ Mul langes südamelt kohe kivi, sest niimoodi ees- ja isanime pidi ta minu poole pöörduski. Tavaliselt kasutas ta alluvate poole pöördumiseks hoopis krõbedamaid väljendeid, sest nii näeb ära, kes on ülemus ja kes on alluv. Teate küll, sõjaväes on subordinatsioonil väga oluline koht. Aga kuhu ma nüüd jäingi? Seekord kõnetas vanemabi Puškin mind lugupidavas toonis, mitte nagu tavaliselt: „Ivar Juhannesovitš, ma loodan, et te mäletate ikka, kuidas meeskond valis teid meie laeva spordiorganisaatoriks?“ See oli mul muidugi meeles, sest pidime istuma räige pohmakaga major Ivanovi poliittunnis, kus määrati meeskonna liikmeid igasugustele ühiskondlikele ametipostidele – kes määrati komsomolikomitee sekretäriks, kes vastutas ideoloogilise kasvatustöö eest ja niimoodi terve persetäis igasuguseid ametikohti oli välja jagamisel. Kui hõigati välja spordiorganisaator, siis käis Anfissa kohe minu nime välja ja nii jäigi, sest kõik olid muidugi nõus, et liisk nende peale ei langeks. Anfissa kui mitmekordne laevastiku sambomeister, tahtis sporditöö oma käpa all hoida ja ta teadis, et mina toetan teda alati.

Nüüd aga oli, nagu prantslased ütlevad, perse majas, sest vanemabi Puškin andis teada: „Ivar Juhannesovitš, lood on sellised, nagu te muidugi mäletate, kuidas neli aastat tagasi korraldas meie maa Moskvas suure üleilmse spordiürituse – olümpiamängud. Nüüd on neli aastat mööda läinud, aga olümpiamänge ei ole. Kapitalistid korraldavad oma olümpiamängud kusagil Los Andželeses, aga need pole mingid õiged olümpiamängud ja nõukogude sportlased sellistel ei osale. Meile pole tarvis, et mingi Miki Maus meile olümpiamänge korraldab! Kohtusin täna hommikul Vana T… eee … kapten Starohujeviga ja kapten andis teada, et teeme endale ise olümpiamängud, mis on palju tõelisemad olümpiamängud kui need, mida Miki Maus korraldab. Teie, Ivar Juhannesovitš, olete meile silma jäänud kui väga sportlik noormees, laeva spordiorganisaator, ja me hindame seda kõrgelt – sellepärast saate parteilise ülesande korraldada meie oma olümpiamängud. Küsimusi on? Ei ole. Täitke käsk, madrus Ivar!“ Mul ei jäänud muud üle kui raporteerisin: „Just nii, teenin Nõukogude Liitu, seltsimees kapten!“, millejärel andis vanemabi käskluse „Vabalt! Rivitult! Võite lahkuda!”, mis tähendab, et jäin oma murega üksi. Kui niimoodi ametlikult välja kutsutakse, ega siis pikka möla ei ole ja ohvitseri käsk tuleb täita. Küsimusi ei olnud, aga süda oli muret täis – kuidas mina, noor mees, saan hakkama nii tähtsa spordisündmuse korraldamisega nagu olümpiamängud? Moskva olümpiamänge mäletasin hästi, eelkõige selle järgi, et poodidesse ilmus siis igasugust defitsiitset kaupa müügile: banaane, nätsu, suhkruga kondenspiima, kakaokonserve ja isegi pepsikoolat, mida meie inimesed varem ei tundnud, aga välismaa sportlastele tuli muljet jätta. Miks pepsi, küsite? Teate, kui kokakoola oli selline vaenulik kapitalistide jook, siis pepsikoola oli meie nõukogude oma, isegi Fidel Castro ise jõi seda Havanna sigari kõrvale.

Läksin selle suure vastutusekoorma all küürus olles laeva tekile ja valasin ettenägelikult tulekustutusvahendite kappi tallele pandud pudelist endale ühe korraliku suraka. Ei mõjunud! Sellepärast valasin teise ja tüki kolmandatki, pudel sai tühjaks, aga minul hakkas mõte lõpuks jooksma. Mida on vaja spordivõistluste korraldamiseks? Olin koolis käies spordivõistlustel mitu korda osalenud ja ükskord sain rajooni noorte meistrivõistlustel kettaheites kolmanda koha, sest neljas osaleja ei suutnud ringi jääda ning ei saanudki tulemust kirja. Polnud ka ime, sest eelmisel õhtul olime temaga poiste vetsus salaja pudeli peeti naha vahele ajanud ja kaks pakki Priimat peale tõmmanud. Nüüd tal süda läikis ja sportlikku vormi polnud ollagi. Mina aga tegin oma tulemuse alati ära. Diplom peaks mul siiani kodus seina peal rippuma. Lasksin selle isegi ära raamida. Niisiis, olümpiamängud! Elementaarne, Watson, kõigepealt on meil spordi tegemiseks tarvis mida? Sportlasi! Õige! Tuleb leida staadion, spordivahendeid ja kohtunikke, kes sporditulemused ära mõõdaksid ja kõik kirja paneksid. Lõpuks on vaja veel diplomeid ja medaleid, sest autasustamine on spordivõistluste juures väga oluline. Peale kolmandat surakat mulle tundus, et kõike seda annab meil korraldada – laev oli suur ja lai, ka spordipoisse oli meil palju, küll me ka need kohtunikud leiame. Aga kas me ikka peame korraldama kõiki neid saja ja tuhande viiesaja meetri jookse, kolmikhüppeid, odaviskeid, kuulitõukeid ja vasaraheiteid, rääkimata ratsutamise takistussõidust või vibulaskmisest? Päris kõige selle jaoks ei jätkuks meil spordivahendeid ja kust kohast me näiteks hobused saame? Võibolla ainult Agdam Pohmelidze oskab meil ratsutada ja on natuke hobuse nägu, aga isegi kui selle mure saaksime lahendatud, siis katsu sa hobuseid kuidagi laeva peale saada ning neile veel võistlusrada üles panna. Tuleb jääda reaalsuse piiridesse. Sest, vaata, kui meie teeme siin päris omad nõukogude olümpiamängud, kus osalevad ainult meie inimesed, siis võiksime piirduda ka meie nõukogulike spordialadega ja loobuda lääneriikide poolt pealesurutud kapitalistlikest spordialadest.

Mõeldud, tehtud! Otsustasin piirduda meie omadele inimestele sobivate ja hästi sissetöötatud spordialadega nagu hundijooks, rusikavõitlus, joomiskabe, purjusujumine, torpeedolaskmine, podkidnoi ja muud sellised rahvalikud spordialad. Olime neid juba piisavalt harjutanud ja nii mõnigi kaasteenija oli juba omandanud olümpiamängudel osalemiseks vajaliku professionaalsuse. Anfissat silmas pidades lülitasin ka sambomaadluse võistlusprogrammi. Nüüd läks kõik juba hulga libedamalt, peagi olid meil sportlased koos, kõik valmis tööks ja kodumaa kaitseks: mina, vanemabi Puškin, teine tüürimees Zamogilnõi, mitšman Volkov, Agdam Pohmelidze, madrus Denissov, motorist Abezjanov, kokk Anfissa ja lisaks veel kaks leedukat ning kasahh. Pole välistatud, et mõnel talle südamelähedasel spordialal lööb kaasa ka kapten Starohujev ehk Vana Tyra isiklikult! Kohtunikuks hakkas meie zampolit major Ivanov ja laeva kaptjortšiku Platon Ivanõtši määrasime vastutama varustuse ja võitjate autasustamise eest. Hundijooksu ja paljude teiste spordivõistluste läbiviimise korraldamiseks tuli korralikult joogikraami varuda, et võistlused ikka kõrgeimal tasemel tehtud saaksid! Siis oli vaja veel välisvõistlejaid ning selleks palusin vennalikku abi naabruses asuvast tankipolgust. Võistluspäeva hommikul nad olidki kohal, eesotsas Anfissa kõva konkurendi Olimpiada Bogatõrinaga, kes oli küll veidi laksu all, aga kadestamisväärselt heas sportlikus vormis. Teate küll, need tankistid olid seal rohkem saapamäärde peal ja see võttis neil orienteerumise segi, kuid meie sportlastele peaks see edu sisse andma. Delfiiniüksuse sportlasi esindas loomulikult meie vana tuttav delfiin Maša, kes jälle meie laevas ringi luusis ning viina ja suitsu otsis. Kahe paki Belamorkanaliga sain ta nõusse. Delfiinid tegid eranditult filtrita suitsu, sest nagu ütles Maša, filtrid, eriti veefiltrid, on nõrkadele!

Soojenduseks alustasime hundijooksuga, selle oli meie oma mitšman Volkov, Tambovi poiss, välja mõelnud ja see ala kujutas omalaadset orienteerumisvõistlust, kus kontrollpunktides tuli igas ühes teeklaas viinaga hinge alla panna. Võitis see, kes kõik kontrollpunktid üles leidis ja lõpuks esimesena finišisse jõudis. Selle võistluse pani mitšman Volkov muidugi ülekaalukalt kinni, kuid kaks järgmist auhinnalist kohta läksid tankipolgu poistele. Mina sain stardist hästi minema ja leidsin kontrollpunktid kergesti üles, aga kuigi ma ise olin võistlusraja maha märkinud, viimast kontrollpunkti enam ei mäletanud ja jäin napilt medalist ilma. Lohutuseks õnnestus edestada vanemabi Puškinit, kes ei olnud üldse mitte papist poiss, vaid oli nooruses perspektiivikas Mongoolia hokimängija. Teda oleks äärepealt isegi Mongoolia koondisesse võetud, aga siis avastati, et ta oli hoopis Nõukogude Liidu kodanik. Nüüd, aastaid hiljem tagantjärele tark olles, oleksime võinud saapamäärde dopinguks kuulutada ja tankipolgu poisid võistlustelt kõrvaldada, aga siis ei teadnud me veel dopingust midagi ja nii jäingi ma sellel alal medalist ilma. Järgmisena siirdusime purjusujumise distantsile ja siin enam tankipolgu maarottidel šansse polnud, kuid kõva konkurent oli meile delfiin Maša, kes tavaliselt alati võitis, kui ta just väga purjus polnud. Purjusujumine erines tavalisest ujumisest sellepoolest, et ujuti Mustas meres ümber laeva ning iga võistleja pidi enne pudeli viina hinge alla panema, et tekiks ujumiseks sobilik seisund, mida kapten Starohujev isiklikult liiklusmiilitsatelt kaardimängus võidetud alkomeetriga kontrollis. Maša võitis seegi kord ülekaalukalt, kuid dopingukontrollis avastati, et ta oli seekord varastanud ja jätnud pudeli puutumata. Starohujevi alkomeeter näitas, et promillid olid nullis ning delfiini sõjakavalus ei läinud läbi. Kuldmedal läks seetõttu vanemabi Puškinile, kes edestas kahte leedukat ja kasahhi. Maša ei jäänud medalist siiski ilma, sest tavaliselt ongi nii, et kui ujumises ei vedanud, siis veab kaardimängus ja ta võitis podkidnoi turniiri motorist Abezjanovi ja Agdam Pohmelidze ees. Viimane ei osanud tegelikult küll üldse kaarte mängida, ainult kiibitseda, kuid tal vedas kohutavalt, sest tema vastased pakkusid järjekindlalt üle ja ta ei pidanud võitmiseks midagi tegema.

Järgmine võistlusala oli meil päästepaatide sõuderalli. Distantsiks kinnitas rajameister kaptjortšik Platon Ivanõtš marsruudi laevalt sadamasse ja tagasi. Selleks olid objektiivsed põhjused, sest hundijooks ja purjusujumine, aga eriti kaardimäng olid meie viinavarud lõplikult ammendanud. Jõudnud sadamasse, pidi paatkond maale hüppama, kiiruse peale 100 meetrit viinapoodi sprintima, viis kasti õlut ja kaks kasti viina kaasa ostma ja siis tagasi laevale aerutama. Selle võistluse pani minu paatkond koosseisus mina, mitšman Volkov, vanemabi Puškin, Agdam Pohmelidze ja motorist Abezjanov nagu naksti kinni, sest kui inimesel on õllejanu, on ka sportlik motivatsioon kõrge. Me edestasime pikalt Anfissa paatkonda, kuhu kuulusid veel teine tüürimees Zamogilnõi, kaks leedukat ja kasahh. Tankistide paatkond, mille roolimees oli delfiin Maša, jäi kaugele maha. Võitjana tegime veel mitu auringi kuni kaptjortšik lõpuks rahule jäi ja edasiseks võistluseks vajaminevad sporditegemise vahendid olid meie laoseisus jälle taastatud. Spordivõistluste juures on väga oluline, et sul on ka korralikud spordivahendid. Lisaks viinavarudele leidus laeva trümmis veel konserve, kala tomatipasta kastmes ja hapukurki. Hea toitumine on sõjapidamise alus, seda ütles juba kuulus nõukogude väejuht Suvorov, kes paistis silma Suures Isamaasõjas. Suvorovile õpetas selle tarkuse aga akadeemik Starohujev, meie kapteni kauge esiisa, kes oli leiutanud nii aurumasina kui ka puskariajamise tehnoloogia. Sõudmiselt läksime üle joomiskabele, kus osales juba kapten Starohujev, sest ka selle mängu oli leiutanud tema akadeemikust esiisa efektiivset puskariajamise tehnoloogiat otsides. Meie kaptenile ei saanudki joomiskabes keegi vastu, kuid teiseks tuli Olimpiada Bogatõrina tankipolgust, kes jättis teise tüürimehe Zamogilnõi pronksile.

Nüüd oli aeg käes rusikavõitluseks, aga siin ei olnud vastast Siberi karule madrus Denissovile, kes võitis finaalis Olimpiada Bogatõrinat. Denissovil oli hea tugev löök, virutas nagu kuvaldaga, ta oli seda salaagade peal kõvasti harjutanud. Eelnevalt saatis Bogatõrina poolfinaalis Anfissa vasakhaagiga ööbikuid kuulama ning Anfissa jäi alles kolmandaks, kuigi lootis võita, sest tema paremsirge  ei jäänud oluliselt alla Denissovile. Siiski sai ta oma esimese individuaalse medali hoolimata sellest, et tema silmaalust kaunistas nüüd Olimpiada joonistatud suur sinine latern, millega ta tavaliselt mind kostitas. Allajäämine põhikonkurendile ajas Anfissa püha viha täis ning sambovõistluse finaalis tuuseldas ta Olimpiadat juba päris korralikult. Ta sisistas võidurõõmsalt valuvõttesse võetud Olimpiadale: „Nüüd sa patsutad küll, vana madu… Aga, kes siin enne mölises? Kes mu meikapi ära rikkus?“ Nii keeras ta valuvõtet veel mitu tiiru peale, kuni kohtunik zampolit Ivanov vahele hüppas ja marus Anfissa tankipolgu poiste abiga eemale tiris. Anfissa sai kuldmedali ning tema suureks rõõmuks ei võitnud Olimpiada lõpuks ühtegi kuldmedalit, mis tema  tuju veelgi tõstis ning ta keetis meeskonnale tänutäheks suure pajatäie makarone laevastiku moodi, teate küll tema firmaroog makaroonõ po flotski, mis  viisid  keele alla. Kolmandaks tuli siin jällegi Agdam Pohmelidze, kes sai pronksikohtumises jagu motorist Abezjanovist. Abezjanov oli pisike ja kaalus teistest palju vähem, kuid väle nagu ahv ning suutis suuremad vastased osavusega pikali tõmmata ja nii sai ta üsna mitu tähtsat võitu enne kui Anfissa haamri alla jäi. Finaalalaks oli meil torpeedolaskmine. Selleks sõitsime kaatritega avamerele ja võitis see, kes võttis torpeedodega kõige rohkem NATO tanke maha. See on midagi sarnast pokemonijahiga, mida need tänapäeva lödipüksid mängivad, ainult et torpeedolaskmises osalesid tõelised mehed ja meil olid ikka tõelised relvad. Selleks ajaks olid kõik võistlejad ennast sobivasse konditsioonisse viinud, sest muidu ei oleks üldse võimalik olnud Mustal merelt NATO tanke üles leida.  Medalid on tugeva ettevalmistuse vili ja selle eest oli kaptjortšik hoolt kandnud. Siingi osales kapten Starohujev isiklikult, kes muidugi võitis. Teiseks tuli vanemabi Puškin ja minul õnnestus ka lõpuks individuaalne medal kätte saada, kuna tabasin ühe tanki rohkem kui mitšman Volkov. Esialgu kuulus programmi veel ka Kalašnikovi automaadi kokkupanek, teate küll, kõigepealt võtsid automaadi lahti, siis pudel viina hinge alla ning stopper pandi käima. Kuid vahepeal raporteeris kaptjortšik  laoseisust ja  andis teada, et spordivahendid  on jälle otsa saanud, mistõttu tuli see ala programmist  kustutada. See kurvastas eriti vanemabi Puškinit, kellele kuulus mitteametlik maailmarekord 17 sekundit ning keda peeti selgeks favoriidiks. Kapten Starohujev oli aga  resoluutne ja teatas, et automaadi kokkupanek kaine peaga on sama, mis purjetamine tuulevaikse ilmaga ning võistlus tuli ära jätta.

Üldarvestuses saime me aga tankipolgu poistest palju rohkem medaleid ja mulle avaldas edukate olümpiamängude korraldamise eest kiitust ei keegi muu kui kapten Starohujev ise. Mulle kingiti pudel viina, läikivas köites Leonid Brežnevi kõnede kogumik „Leninlikul kursil“ ning minu pilt pandi väeosa autahvlile. Kõik tunnistasid, et need meie omad olid vingelt korraldatud tõelised olümpiamängud, mille üle isegi Sparta nõukogude sotsialistliku vabariigi ajateenijad oleksid Vanas Kreekas uhked olnud. Nüüd on jälle kusagil Brasiilias olümpia käimas, olen seda vahel telekast vaadanud, aga mis seal toimub? Kusagil tagatoas otsustatakse tulemused ära ja nõukogude sportlasi ei lasta mängudele ligidalegi. Räägivad, et doping. Kohe näha, et kardavad. Kujutad sa ette, sellel olümpial võisteldakse sulgpallis ja kujundujumises! Kas sellised saavad olla tõelised mehed ja naised? Pankrationis löödi vanasti ikka nii mõnigi moll korralikult mõlki, aga poksis ja maadluses vaadatakse tänapäeval hoolega, et sa vastasele haiget ei teeks, kujutad sa ette, nad poksivad isegi kiivrid peas. Maadluses ei näinud ma ühtegi valuvõtet, mis oleks vastase karjuma pannud. Pusisid niisama keset ringi nagu teise päeva joodikud, Anfissa ja Olimpiada vägeva finaaliga ei anna millegagi võrrelda. Kuhu me küll jõudnud oleme?

Sparta nõukogude sotsialistliku vabariigi sportlased pankrationivõistlustel.

Mysterious night

@R.W.Hamilton
San Agustin is a small lonely church near the Capo River in Peru. This building was established by Spanish conquerors a long time ago, in 1591. From that time also descend the ruins of silver-mine. Mining had finished two hundred years ago, since then the mine has remained empty. The ruins slowly broke up in the deepness of the virgin forests.
Little time ago a parsonage of San Agustin had been established again. A very mysterious man moved into the parsonage. His name was Father Enrique Lopez Yourcenar and he was a priest. His last post was at the Catedral of Santiago Apóstol in Panama. From that place he had been discharged as a warlock.
In Peru Father Lopez continued his work, but his divine services were without people. They always began at midnight and lasted till the first cock-crow. At this time the windows of the church had always been closed by impenetrable curtains. The local people could tell that when Father Lopez had divine services, somebody from the nearest environment got lost. Also somebody had observed fresh blood next to the door of the church. The rarely inhabited environment avoid this place.
Once a gipsy family moved into the abandoned mine. Mr. Lincoln A. Shroud, head of the family, began to take part in Father Lopez’s services. More and more people got lost mysteriously. Inhabitants of the nearest villages abandoned their houses and fled to bigger cities, Iquitos, and Lima. The situation was strange and sinister.
After the next divine service, Cleopatra Nola Llosa, the seventeen year old daughter of a woodcutter Gregorio Nola Hernandez, one of the last inhabitants in Yaguar, got lost. Yaguar is a small village at the side of the Capo River. There were usually twenty inhabitants, but after events known to us only Mr. Nola stayed there with his family and some a one hundred and eleven year old man, Mr. Francisco Almeida y Saavedra with his young sixteen year old wife Myra and their two year old son. Mr. Almeida earned money by making aphrodesiacs for Lima’s and Callao’s restaurants. His oldest son, Mr. Diego Almeida y Santamaria was the most famous private detective in Peru. He was ninery one years old and had a lot of achievements in catching the criminals.
At that time a regrettable story happened with Ms. Cleopatra, Mr. Diego had a rest at his parents’ house in Yaguar. Mr. Nola asked him to clear up this case. They knew that usually Father Lopez had his services on a full moon. At the next full moon they decided to go to San Agustin.
The night was rarely clear. It was twenty to midnight, Mr. Diego just looked at his watch. Three men were standing in absolute silence. Mr. Almeida’s old friend, a well-known murderer who has the nickname Black Jack, was also standing with Mr. Almeida Junior and Mr. Nola. Mr. Almeida asked him to visit Yaguar and to help them. The night was ill-boding. At five to midnight Father Lopez moved from the parsonage to the church. At the same time many helicopters landed around the church and skeletons stepped out. They entered into the church. When from midnight missed only one minute, Mr. Lincoln A. Shroud arrived in a shiny “Pontiac Firebird”. At midnight the church bells began to ring. It was a very sinister night.
Three men discussed the situation. They noted that the church windows had been closed and in front of the church door was a big heavy padlock. They didn’t notice, who had locked the door.
“I have a solution,” Mr. Diego said. “There is a secret passage, which begins in the deepness of the forest. When I was a teenager, I often visited the church by that passage. Lets go!”
“This is a good idea! Quickly to the forest! Hurry!” Black Jack said.
After thirteen minutes they were already at the big stone. Under the stone was the entrance to the secret passage.
“Listen!” suddenly Mr. Almeida whispered. “Hide yourself!”
It was the last moment. One man and two skeletons arrived at the stone. Mr. Almeida knew them. They were the ex-policeman Mr. Guevara with his wife and Mr. F.D.Skeleton, Mr. Diego’s general rival. They slid the stone away and came into the passage.
“Lets go after them!” Mr. Almeida commanded his comrades and descended to the passage. Black Jack and Mr. Nola followed him.
The passage was dark and winding. It was difficult to move. The skeletons with Mr. Guevara moved as quietly as mice before the trackers. A heavy slab had slid aside and the skeletons with Mr. Guevara arrived in the church. After this the slab was slid back to its place. Three trackers set out deliberating. They decided to wait few minutes and then to slide the slab aside and to climb up. They did so.
The passage finished in the vestry of the church. Mr. Diego listened behind the door which led to an altar room. From there was heard a high-pitched clattering voice. Mr. Diego opened the door slightly. Father Lopez made a sermon.
“I call you, Satan, Prince of Darkness. The obscurantists implore you to accept our sacrifice …”
Two skeletons brought Ms. Cleopatra to the altar. Mr. Nola wanted to begin crying, when he saw that Mr. Shroud approached Ms. Cleopatra with big trenchant knife. Black Jack stopped him and closed his mouth.
“Shut up!” he whispered. “You shit me off! I must kill you.”
“Peace! Only peace!” Mr. Diego calmed them and lit a pipe. “Lets start to think!”
Unfortunately they could not think. A solution came unexpectedly. A tiny car “Zaporozetsh 965” arrived at the church and two Soviet military men got out from there. They were Colonel Ivan Ivanowitch Durakov, a military attaché of the Soviet Union in Peru and his assistant, lance-corporal Sukin. The military men came into the church.
“Fuck you face, bitch! I’m pissed off with you! You motherfucker!” Colonel Durakov said with friendliness.
“Comrade Colonel asked you to finish the ceremony,” Mr. Sukin translated.
“I don’t understand you, Mr. Durakov,” Mr. Skeleton responded him.
“Comrade colonel wants this girl for his chief at the KGB,” Mr. Sukin translated.
“I don’t know… I’m surprised …” Mr. Skeleton stammered.
“Shut up, shithead! Fuck off!” Colonel Durakov said more aggressively.
“Comrade Colonel asks you to give him this girl. Comrade Colonel asks you very urbanely. But otherwise …” Mr. Sukin translated.
“But … but … but …” Mr. Skeleton stuttered.
“Understand, our boss from the KGB needs a new mistress!” Mr. Sukin’s voice was pressing.
“But you know, if Satan wouldn’t get the sacrifice, it will be very bad for us,” Father Lopez shyly interfered with the conversation.
“It’s your business!” Mr. Sukin answered.
“Fuck you face! Quickly!” Colonel Durakov complemented him.
“I’ll give you ten seconds to decide,” Mr. Sukin bowled and began to count. “One … two … three …”
The whole church remained silent. Nobody could resolve this problem. Mr. Skeleton consulted quietly with Mr. Guevara and with small dark skeleton, Mr. Scheletro from Palermo. Mr. Scheletro had the best contacts with Sicilian Mafia and therefore had good credit among the skeletons. At the same time Colonel Durakov started to slowly pull out a revolver from a holster. Mr. Sukin followed him.
“We must come out now,” Mr. Almeida muttered and entered the altar room. He declared in a loud voice:
“Good morning, ladies and gentleman! How are you?”
“Fine, thanks!” the skeletons answered in chorus.
Mr. Sukin stared at him stupidly. Black Jack made use of this and shot the revolver at Mr. Sukin’s hand. Mr. Sukin gave a cry, his hands were bloody. The whole room seemed to be in Black Jack’s possession. His face reflected triumph as he was the boss now. He had felt this feeling already repeatedly, very often in his previous life. All that grey mass had been forced to be placed under him. Even Mr. Diego looked at him with fear, not speaking about Mr. Nola who was standing like a pillar of salt. Black Jack was a professional murderer and he knew his work well. He scratched himself with pleasure and swung the revolver. He ordered:
“Lay down your arms! … Lie down! … Hands away! … You too, Mr. Almeida!”
Everybody did as he said. In front of his feet, the arms-heap increased. In the distance, Mr. Sukin’s revolver lied in a pool of blood. Also Mr. Almeida reluctantly gave up his revolver. Only Colonel Durakov did not realized what was the matter.
“You, motherfucker! Piss off! You fuck me off!” he said confusedly.
Black Jack shot at him, but missed. Colonel Durakov whacked him a blow in the jaws and Black Jack fell down. Colonel seized his revolver and cried:
“Lance-corporal Sukin! Pisshead! Stand up! Attention! Left! Right!Left! Right! Left! Right!Lets start to sing “International”!”
They started to sing:
“Up now, whom curse depressed …”
Suddenly a squall opened the door and Ms. Gloria Hernandez Diaz came in. After her entered a small bald manikin with horns and tail.
“Welcome, Mr. Satan!” the skeletons exclaimed. They stood up and applauded. Colonel Durakov and Mr. Sukin lost their attention.
“How are you?” Mr. Satan asked politely.
“Fine, thanks!” the skeletons answered in chorus.
“You are a dickhead!” Colonel Durakov adulated and licked Satan’s tail.
Ms. Gloria was previously Mr. Diego’s mistress, but she belonged to Satan now. She recognized her ex-lover and tried to give a sign for Satan. But Satan didn’t notice her. He went to Mr. Guevara’s wife and asked:
“What a nice skeleton! What’s your name?”
“She is my mother-in-law. Her name is Mrs. Capitolina Skeleton de Guevara,” Mr. Skeleton answered for his relative.
“I congratulate you for your mother-in-law. Mrs. Skeleton, you are my new girlfriend now. Ms. Gloria, piss off!” Satan announced mildly.
“Yes, Sir!” Gloria responded. “But remember, you had a very good time with me. Diego, I am yours again, lets fuck off!”
Ms. Gloria and Mr. Diego left.
“Your Highness Satan, may I leave with my daughter? I understand that you don’t need her,” Mr. Nola asked shyly.
“OK! Piss off, if you want! … Wait! Mr. Skeleton, how many slaves you have in the coca farm? Have you got anybody else?”
“We need a lot of slaves.”
“Thanks, they are yours! And please take these two Russians and Mr. Guevara too!”
“You are crazy, Sir! We’ll work for you. The KGB will need us.” Mr. Sukin said and broke out into tears.
“You know, I’m the head of skeletons counter-espionage department. I’m very useful for our holy mission,” Mr. Guevara protested.
“Perhaps you are useful for holy mission, but not at all for my new love-affair. You, Sukin and Durakov, are just shitheads. I’m disgusted with you. I’ve spoken! This is all!” Satan declared his decision and went out with Mrs. Capitolina. The skeletons put their new slaves in irons and took them to the helicopters. After that they were flying away. Now just three persons remained in the church – Father Lopez, Lincoln A. Shroud and Black Jack.
“Its between ourselves now,” Mr. Shroud said.
“Have you got any whisky?” Black Jack asked.
“Of course! We’ve done a lot of work today. Our positions in the Mafia are wonderful and we deserved to relax now.” Father Lopez said. He went into the vestry and came back with a lot of bottles.
Tje party was culminating, when somebody knocked on the door. The participants at the party stayed to listen. After a few minutes Father Lopez went to open the door. Two men came in.
“Good morning! We’re Mr. Ferdinand B. Reichenbach and Mr. Benjamin C. Robinson from Australia. Mr. Almeida called us and asked to fly to Peru and find a church in San Agustin. We are sorry! What’s the matter?” Mr. Robinson said.
“Oho! Whom do I see! Ferdinand B. Reichenbach, the famous burglar. How are you?” Black Jack enlivened.
“Fine, thanks! And you, Mr. Black Jack?”
“Fine too, thank you very much! Where we were together in prison last?”
“I guess, it was five years ago in Macao. I robbed a bank and you killed some people in the street for amusement.”
“Yes, but you escaped soon. I was there for another seventeen months.”
“Of course, I escaped. Later I robbed a bank in Lima, acquainted myself with Mr. Almeida and spent four years in prison. Now I am the chief of police in my hometown. On, I’m sorry, this is my friend Benjamin C. Robinson, the vice-mayor of Orbost. Benjamin, here you see the very famous murderer Black Jack.”
“Very pleasant, thank you. Here are my comrades, the priest Enrique Lopez, former hangman and the agent of Cuba’s secret service. He is a personal friend of Fidel Castro. Also you see Mr. Lincoln A. Shroud, a gipsy. Lets drink whisky together!” Black Jack said.
“Stop!” Mr. Shroud stood up with a sub-machine gun in his hands. “Hands up! Face to the wall! You too, Black Jack!”
Three men obeyed the order. Mr. Shroud searched them and took their arms. Then he returned to the table and took a gulp of whisky.
“What has happened?” Father Lopez asked.
“They are Mr. Almeida’s agents. We must kill them.” Mr. Shroud responded.
Suddenly Mr. Reichenbach turned round and broke into a run. Other fellow sufferers, Mr. Robinson and Black Jack, followed him. They ran out from the church and fled with Mr. Shroud’s “Pontiac Firebird”. Father Lopez and Mr. Shroud sat in Mr. Durakov’s “Zaporozetsh 965”, which was standing in front of the church and started to track them. The church stayed empty and quiet. The storm was probably over now.
After some time, Mr. Diego and Ms. Gloria returned the church. Mr. Diego was tired and his wooden leg ached. He noticed bottles of whisky on the table. They sat on the back side of the table and began to drink.
“Whisky is good, but aphrodesiacs are better. It makes me feel a real man.” Mr. Diego said.
“Yes, my dear! Aphrodesiacs are the best I know,” Ms. Gloria said.
“Indeed, but we must catch Satan and Mr. Skeleton and enfranchise our friends. Do you know, where Satan is?”
“Yes, of course! I was his mistress for years, you know. Recently he lived in a morgue in Iquitos. Mr. Skeleton rented it for him. But I’m afraid, we won’t catch Mr. Skeleton. He probably went to Estonia and as much I know, he used to work there as a skeleton in one classroom in Pirita,” Ms. Gloria said.
“Oh yes, it’s difficult. I hope that Mr. Robinson and Mr. Reichenbach together with Black Jack will cope with the two scoundrels. Oh, my wooden leg!”
“It hurts again? However, for whom does Black Jack really work?”
“Nobody knows. You motherfucker, it is dawned already. Terrible! We must hasten. Lets go!”
“But you must have a rest and we haven’t a car!” Ms. Gloria complained.
“My father has one. Hurry, please!” They left quickly.
Mr. Diego and Ms. Gloria took Mr. Francisco’s “Ferrari 250 GTO” and headed to Iquitos direction. After an hour a white “Ferrari” stopped at the Iquitos’ morgue. Mr. Diego and Ms. Gloria got out of the car. They rang the bell and the door opened. They asked the dissector to come in that was kindly admitted. However, they didn’t observe anything. The coffin, where Satan and Ms. Gloria slept, was empty. They wanted to leave, but the bell rang again and a skeleton came in. It was Mrs. Capitolina, Satan’s new girlfriend.
“Where is Satan? Where is Mr. Skeleton?” Mr. Diego asked.
“You won’t find them. It’s impossible. I can’t help you,” Mrs. Capitolina said. “It is necessary to finish you.”
“Come what may! Lets go to the police station!” Mr. Diego stated.
At the police station they had a cheering surprise. There they met Mr. Robinson and Mr. Reichenbach. Father Lopez and Mr. Shroud had been arrested. They stayed behind bars already. Black Jack got lost on the return journey. Mr. Reichenbach said that they lay in wait for the “Zaporozetsh” at the parting of the ways. Black Jack shot the tires and the car stopped. They rushed to the car and there they found Father Lopez and Mr. Shroud, who were crippled. They lashed these persons and brought them to the police station. Suddenly, in their return to Iquitos, Black Jack jumped out of the car and disappeared into the forest. They looked for him, but without a result.
“You did good work, but we must find Mr. Nola and his daughter,” Mr. Diego said.n They gave Mr. Skeleton de Guevara over to the police and left quickly.
Soon they stood at the door of the skeletons’ coca farm. A guard skeleton called Mr. K.K.Skeleton to talk with them. Mr. K.K.Skeleton was Mr. F.D.Skeleton’s nephew and he managed the coca farm. They had a friendly and sensible conversation, after that they decided to change Mr. and Ms. Nola for Mrs. Capitolina Skeleton de Guevara.
It was five minutes to eight. In Mr. Francisco Almeida’s sitting room were seated Mr. Francisco Almeida and his wife, Mr. Diego Almeido with Ms. Gloria, Mr. Gregorio Nola and his daughter, Mr. Robinson and Mr. Reichenbach. They drank peacefully aphrodesiacs and ate a roast duck. They had had a very intense, but the very mysterious night. The struggle with the skeletons continues.

A.D. 1990/2016

Rahu utoopiast ja vägivalla paleusest

@ckrabat
Tänases Eesti põhivoolu ajakirjanduse lipulaevas Postimehes võis lugeda ajaloolase ja meinstriimse õuelauliku Margus Laidre esseed „Rahu utoopia ja kurjuse lilled.“ Laidrele sekundeerib “rahvalikumas” Õhtulehes Igor Gräzin, kes tajub sõnakõlksu „euroopalikud väärtused“ taga laiutavat igavat tühjust. Mart Kadastiku vaimu dikteerimisel on Eesti põhivoolu meedia alustanud stultoloogilise eksperimendiga ja kordab väsimatult putinliku post-orwelliaanliku maailmakorra mantrat: „ Neli jalga on hea, kaks jalga on parem“ … ei, ikka see „rahu on halb, sõda on parem, so lets go to war“. Eesti meinstriimlasi on kihevile ajanud Donald Trumpi oodatav võit Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel, keda oodatakse nagu Antikristuse saabumist ning tasapisi on mitmed poliitikud kutsunud üles valmistuma Trumpi poolt algatatavatele muutustele maailmakorras. Kui Keskerakonna ja EKRE liidrid eesotsas Edgar Savisaarega toetavad avalikult Donald Trumpi, siis põhivoolu poliitikud on end väljendanud märksa ettevaatlikumalt, jättes ukse paokile ka Hillary Clintoni võimalikuks võiduks. Laidre essee puhul on huvitav see, et kui siiani peeti rahupooldajaid rohkem ohututeks ullikesteks, kes ei tea mis elu on ja segavad tõeliste meeste murumänge gladiaatorite areenil, siis Laidre ütleb otse välja. „Et vägivald ja sõda pole enam mõeldav, on mitte üksnes vale, vaid ka ohtlik mõtteviis.“ Kui on ohtlik, siis tuleb midagi ette võtta ja teisitimõtlejaid tuleb ühiskonnast isoleerida ning võib-olla isegi surmaga nuhelda, milline mõtteviis äärmuslike liikumiste seas laialdast toetust evib. Seda mitte ainult Eestis, ka konservatiivne ikoon Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on teatanud oma toetusest surmanuhtluse taastamisele. Põhimõtteline murrang on saavutatud juba selles, et kui siiani domineeris seisukoht, et äärmuslus on midagi marginaalset, siis nüüd kattuvad äärmuslikud seisukohad üha enam meinstriimliku mõttevooluga. Ilmselt on nii kellegi kasulik, teadagi kellele ja pole võimatu, et kusagil keldrivõlvide varjus jagatakse juba portfelle tulevases Eesti natsivalitsuses … Kõik see viitab käimasolevale konservatiivsele revolutsioonile Eesti poliitikamaastikul.

Valdav osa Laidre essee on pühendatud Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessori Steven Pinkeri raamatu „Meie loomuse paremad inglid“ („The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined“ (2011) kriitikale, kes on progressiusku ja väidab, inimkonna senise ajaloo taustal elame praegu ikkagi kõige rahumeelsemal ajal. Patsifeerimisprotsessi kõige suuremaks tõukejõuks on Pinkeri järgi olnud jõu kasutamise monopoliseerimine riigi poolt ehk siis suurem kontroll vägivalla pruukimise üle. Minevikus oli hullem. Laidre kirjutab: „Lüneburgi ülikooli professor Christian Welzel hullutas alles 2016. aasta juulis Tartu Ülikoolis kuulajaskonda sarnaste mõtetega, kõneldes kantiaanliku rahu taasleiutamisest ja riikidevahelise patsifismi laialdaste aluste tekkimisest ning ulatuslikust tõendusmaterjalist inimeste valmisoleku massilisest langusest elu ohverdamiseks sõjas.“ Rahvusvahelistes suhetes on debatt realistide ja liberalistide vahel olnud viimase sajandi jooksul üks põhiküsimusi rahvusvaheliste suhete ratsionalistlike koolkondade vahel. Realistlku koolkonna juured ulatuvad 17.sajandi inglise filosoofi Thomas Hobbes’i, kes oma töös „Leviathan“ üritas lahti mõtestada rahvusvaheliste suhete olemust. Hobbes pidas inimest egoistlikuks natuuriks, keda tuleb jõu abil ohjes hoida ning kelle jaoks kõikide sõda kõigi vastu on igati normaalne tegevus. Realistidele vastanduva liberalistliku (idealistliku) koolkonna toetuvad Immanuel Kanti ideele igavesest rahust („Zum ewigen Frieden. Ein philosophischer Entwurf“, 1795), mida tuleb käsitleda siiski kui ideaalseisundit, millest kõrvalekaldumine on anomaalia. Loomulikult vajame me tuletõrjujaid, et võidelda tulekahjudega ja politseinikke, et võidelda kuritegevusega ja arste, et võidelda haigustega, kuid ei tulekahjusid, kuritegevust ega haigusi ei saa käsitleda kui normaalseisundit. Täpselt samuti ei sõdu pidada normaalseisundiks, vaid kõrvalekaldeks, anomaaliaks, mille vastu tuleb võidelda. Laidre ja Gräzin kvalifitseeruvad debatis Hobbesi maailma apologeetideks, sest nad eitavad kategooriliselt igavese rahu võimalust ja on sügavalt pettunud euroopalikes väärtustes. Tõepoolest, 1990-te alguses sattus Ida-Euroopa maailma mida ta ei mõistnud ja mida talle polnud õpetatud ei nõukogude sõjafilmides ega Soome TV-st vaadatud Hollywoodi märulitest, sellepärast tundubki idee kantiaanlikust rahust tavalisele neukkule võõras ja isegi ohtlik.

Kaks aastatuhandet tagasi ütleb Jeesus Mäejutluses: „Vaadake, kas inimesed süütavad küünla ja panevad selle vaka alla? Ei, vaid küünlajalale, ja see annab valgust kõikidele, kes majas on; seepärast laske oma valgusel nõnda paista selle rahva ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas. Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama seadust või prohveteid! Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.“ Laidre deklareerib: „Et vägivald ja sõda pole enam mõeldav, on seega mitte üksnes vale, vaid ka ohtlik mõtteviis. Mulle meenutab see stseeni filmist «Iseseisvuspäev» (1996), kus osa heasoovlikke, ent naiivseid inimesi kogunes täis entusiasmi kõrghoone katustele tervitama end suurlinna kohale laiali laotanud tulnukate kosmoselaeva. Vastuseks avanesid kutsumata külalise õhulaeva luugid ja võimas laserkiir muutis tervitajad ühe hetkega pihuks ja põrmuks.“ Sellega vastandub ta otseselt Kristuse sõnumile aegade hämarusest. Kahekümne esimese esimese sajandi alguses võime märgata antikristlike jõudude olulist tugevnemist, isegi kui nad teinekord tegutsevad Kristuse lipu all. Pole juhuslik, et Eesti rooma-katoliku kirik on märganud, et „viimasel ajal teatud blogides ja sotsiaalmeedias olevatel Facebooki lehekülgedel on ilmunud artikleid, mis ründavad Rooma Paavsti, piiskoppe ja Kiriku õpetust.“ Täiesti loomulik, et antikristlike jõudude rünnakud on sageli suunatud paavst Franciscuse vastu. Piiskop Philippe: „Tuleb meeles pidada, et nende artiklite eesmärk on eemalduda ühtsusest Püha Isaga ja järelikult osadusest ka Katoliku Kirikuga.“ Antikristlike jõudude esindajad kahekümne esimesel sajandil on Donald Trump, Vladimir Putin, Edgar Savisaar ja Margus Laidre. Laidre viitab prantsuse jakobiinide vägivallale Suure Prantsuse Revolutsiooni ajal, mida ta seostab kantiaanliku maailmavaatega, kuigi tegelikult mõistis Kant jakobiinliku terrori hukka. Loomulikult on vägivald tänapäeva maailmas siiani eksisteeriv reaalsus, kuid see ei tähenda, et inimkond peab sellega leppima ning patsifismi naeruvääristama nagu äärmusideoloogidel kombeks on.

Laidre üritab lugejat veenda, et nii sõda kui vägivald on normaalseisundid, mille vastu ei tule võidelda, vaid inimkond peab need aktsepteerima ja seda nimetan mina ohtlikuks mõtteviisiks. Veel üsna hiljuti pidid sellised „mõtlejad“ maailma läbi rootsi kardinate vaatama. Nüüd käsitleb meinstriimlus sellist mõtteviisi normaalsusena ja patsifismi anomaaliana. Idealistliku maailma eesmärk on alati püüelda parema poole ja mitte leppida olemasoleva reaalsusega. Kui me lepime sellega, et sõjad ja vägivald on reaalsus, milles ei saa ega tohi vabaneda, siis kehtib sama loogika kuritegude, haiguste, nälja ja tulekahjude suhtes. Kantiaanliku maailmavaate järgi on sõjad anomaalia, mitte reaalsus ning tsiviliseeritud maailm peab tegutsema selles suunas, et sõjaohtu vähendada, mitte leppides sõja paratamatusega. Mulle jääb sügavasti arusaamatuks, kuidas meie meinstriimlikud poliitpropagandistid kritiseerivad Vladimir Putinit, et see ei järgi läänelikke väärtusi (mis vastab muidugi tõele) ja samal ajal jagavad neid väärtusi, mida Putin esindab ja vihkavad kõike läänelikku. Uue ajastu ehk üleilmastumise probleem on see, et terve maailm ongi hästi kiiresti igaühele koju kätte tulnud ning kommunikatsiooniajastul on Eestist Uus-Meremaale sattumine vaid sekundite küsimus, sest Internet on kõikvõimas. Paljude jaoks on selline mitmekesine maailm too much ja nii nad põgenevadki nostalgilistesse illusioonidesse. Reaalsus on see, et eelmise sajandi lõpust alates on mitmed piirkonnad maailmas muutunud sõjavabaks, eeskätt puudutab see Euroopat (kui endised Nõukogude Liidu piirkonnad välja arvata) ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikat, kus riikidevahelise relvakonflikti puhkemise võimalus on muutunud minimaalseks. See ei välista olukorda, et mitmed piirkonnad maailmas, eeskätt Aafrikas ja suures osas Aasias on endiselt ebaturvalised. Kuid miks me peame joonduma nende järgi ning mitte võtma eeskujuks Euroopat ja Ameerikat?

Totaalse meedia võidukäik võimaldab luua illusoorseid maailmu, kuhu igaüks meist võib vabalt elama kolida. Jamaks läheb siis, kuid selliseid maailmu hakatakse teistele vägivalla abil peale suruma. Kui ikka päevast päeva räägitakse, et Baltikumis valitseb suur sõjaoht ja Ukraina sündmuste kordumine on peagi ees ootav reaalsus, siis hakatakse alateadlikult seda sõjaohtu suurendama, mitte selle vastu võitlema ja see on ohtlik. Hiljuti avaldas „Postimees“ Peter Pomerantsevi loo „Hüvasti, tõsiasi! Me elame post-fakti maailmas“. Pomerantsev viitab tuginedes vene päritoluga ameerika eksperdile Svetlana Boymile, et virtuaalmaailmade vohamise maailmas võimutseb nostalgia. Kui midagi uut ja paremat välja mõelda ei osata, siis hakatakse ihaldama minevikku. „Putini interneti-trollide armeed müüvad unistust taastatud Vene impeeriumist ja Nõukogude Liidust; Trump tviidib «Teeme Ameerika uuesti võimsaks»; Brexiti pooldajad igatsevad Facebookis taga kaotatud Inglismaad; ja netis levivad ISISe tapmisi näitavad filmid ülistavad müütilist Kalifaati.“ Laidre soovitab sellise maailmaga leppida. Pomerantsevi väitel lähtub see Nietzsche maksiimi «pole fakte, on vaid interpretatsioonid» tõlgendamisest, kus „iga versioon toimunust on üksnes veel üks narratiiv, kus valesid saab välja vabandada «alternatiivse vaatenurga» või «arvamusega», sest «kõik on suhteline» ja «igaühel on oma tõde» (ja internetis on see tõepoolest nii).“ Selles poleks midagi halba, kui kõik need virtuaalsed maailmad tunnistaksid maailma mitmekesisust ja ei sunniks ligimesi sinna elama kolima, aga tihtipeale pole see nii ja siis läheb tõesti jamaks.

Children of ghost society – igaüks võib talle sobiliku maailme valmis ehitada ja sinna elama kolida …

Seal kus toimuvad olümpiamängud – Brasiilia poliitiline sambakarneval spordivõistluste taustal

@ckrabat
Täna öösel avatakse Brasiilias, Rio de Janeiros, XXXI suveolümpiamängud. Ladina-Ameerika suurimasse riiki ja maailma suuruselt kaheksanda majandusega Brasiiliasse sattusid olümpiamängud keerulisel ajal, kui riik maadleb oma viimase aja suurima majanduskriisiga ning kogu riiki halvavate korruptsiooniskandaalidega. Kuigi iidse traditsiooni järgi peaksid olümpiamängude ajaks kahurid vaikima ning valitsema aus võistlus sportlaste vahel, ei ole olümpiamängud ammu enam poliitikavabad. Dopingunõiajahi haripunktil on päevakorda kerkinud Venemaa sportlaste osalemine olümpiamängudel, kuna avalikkuse ette on ilmunud tõendid riikliku dopingupoliitika toimimisest Venemaal, seda eriti Sotši olümpiamängude valguses. Kõik oleks väga tore, kui keelatud ainete tarvitamisega jääksid vahele ainult Venemaa sportlased, kuid dopingutarvitamise geograafiline diapasoon lubab oletada, et dopingupoliitika toimib suuremal ja vähemal määral igal pool ning hoolimata totaalsest nõiajahipoliitikast tegeldakse suurel määral jäämäe veepealse osaga. Ma olen harva nõus Saalomon Vesipruuli auraha laureaadi Peep Pahviga, kuid Pahv kirjutab õigesti: „Riiklik dopinguprogramm ja sellega kaasnenud manipulatsioonid tulid tõendatuna päevavalgele Venemaal, kuid dopinguvastase võitlusega hästi kursis olevad inimesed peavad üsna tõenäoliseks, et samamoodi käivad asjad ka mitmes teises riigis. Mõnes riigis on dopingu tarvitamine igapäevane ja kuulub treeningute ja võistlusteks valmistumise juurde. Riiklikud antidopinguagentuurid on kohalikes oludes aga liialt mõjutatavad ja ebausaldusväärsed.“ Vilepuhujad avalikustasid Venemaal toimuva, kuid vaevalt usutav on riikliku dopingupoliitika puudumine mitmes rohkem või vähem totalitaarses riigis, mille sportlased on näidanud väga häid tulemusi.

Rahvusvahelise Antidopinguagentuuri (WADA) poolt aetav nõiajahipoliitika võitleb pealtnäha karmide meetmetega, kuid ebaefektiivselt. Riiklikud dopinguprogrammid on alati sammu võrra ees ja nende eesmärk on välja töötada kriteeriumeid, mis ei mahu keelatud protseduuride raamidesse ja võimaldaksid dopingukontrollis puhtaks jääda. Sport ja meditsiin on lahutamatud. Kui hiljutise Norra suusataja Martin Johnsrud Sundby skandaali valguses selgus, et 69% Norra suusatajaid on astmaatikud, kellel on eriõigus hingamist parandavate astmarohtude tarvitamiseks, siis tekib põhjendatud küsimus, kas nad ei peaks võistlema hoopis paraolümpial? Kui dopingutarvitaja sümboliks on meedia poolse kiviheiterahega tehtud Lance Armstrong, kes ametlikult ei ole dopingu tarvitamisega üheski proovis põrunud, siis ei maksa unustada, et on üldse raske leida omaaegset tippjalgratturit, kes poleks kunagi dopingu tarvitamisega vahele jäänud. Armstrong ei ole suur erand, vaid oma ajastu laps, seepärast täidab Armstrongi näidispoomine üksnes maailma valitseda üritava totaalse meedia sensatsioonijanust kukrut. Tippspordis valitseb aga saduserlik-variserlik silmakirjalikkus, kus puhas on see, kes pole vahele jäänud. WADA praktika dopinguvastases võitluses sarnaneb rohkem sportlastevastase terroriorganisatsiooni meetoditele, sest tal puudub efektiivne poliitika nähtuse likvideerimiseks. ROKi presidenti Thomas Bachi on kritiseeritud dopingupuhaste Venemaa sportlaste lubamise eest Rio mängudele ning teda on nimetatud Putini käepikenduseks. Poliitilise võitluse laineharjal otsustas ROK jätta olümpialt kõrvale kõik need Venemaa sportlased, kes on kunagi dopinguga patustanud, ent nüüdseks oma karistuse kandnud, kuid mille poolest on tänavu Tour de France’il etapi võitnud tipprattur Ilnur Zakarin halvem kui 2006.a. dopinguga vahele jäänud USA sprinter Justin Gatlin, kes on nüüdseks oma karistuse kandnud? Hoolimata sellest, et Ameerika Ühendriikide poliitiline süsteem on vaieldamatult demokraatlikum kui Venemaa oma? Kui selline kriteerium toimiks, siis peaksid mängudelt eemale jääma aga väga paljude riikide sportlased.

Brasiilia sisepoliitiline elu pole vähem värvikas, kui olümpiamängudega seonduv. Nende rahvusspordiala jalgpalli kõrval on korruptsioon. Käesolevad olümpiamängud avab Brasiilia ajutine president Michel Temer, kes on tegelikult selle riigi asepresident ja kelle staatus on sarnane Taavi Aasale Tallinna linnavalitsuses. 12. mail peatas Brasiilia parlamendi ülemkoda Senat ametis oleva presidendi Dilma Rousseff’i volitused. Kuigi Rousseff jääb edasi presidendipaleesse, Palácio da Alvoradasse, toimub 180 päeva jooksul uurimine, mille tulemusena Rousseff kas tagandatakse või astub taas ametisse. Olümpiamängude avatseremooniast otsustasid nii Rousseff kui tema eelkäija Luis Inacio Lula da Silva siiski eemale jääda. Presidendi tagasikutsumine ei ole Brasiilia jaoks esmakordne juhus alates 1985. aastast kui 21 aastat kestnud riigi sõjaväelaste poolt kontrollitud juhtimine asendus taas tsiviilvõimuga. 1992. aastal tagandati korruptsioonisüüdistustega ametist president Fernando Collor de Mello ning riigi presidendiks sai asepresident Itamar Franco. Seekordne korruptsiooniskandaal sai alguse 2014. aastal, kui hakati uurima rahapesuskandaali „Autopesu“ (Lava Jato), millesse on segatud Brasiilia riiklik naftakompanii Petrobras, üheksa Brasiilia suurimat ehitusfirmat ning neli Brasiilia juhtivat kriminaalset autoriteeti: Carlos Habib Chater, Alberto Youssef, Nelma Mitsue Penasso Kodama ja Raul Henrique Srour. Skeem toimib tavaliselt nii, et tehingud hinnatakse mõnevõrra kulukamateks, kui nad tegelikult on ja mingi osa rahast läheb lihtsalt „vasakule ära“, „heategevaks otstarbeks“ kui Karlssoni parafraseerida. Dilma Rousseff on küll märkinud, et Brasiilias on alati nii tehtud ja nimetas käesolevat süüdistust konstitutsiooniliseks riigipöördekatseks. Lava Jato skeemitamisega läks heategevaks otstarbeks umbes 2,8 miljardit USD. Märtsis algatas Brasiilia ülemkohus uurimise 48 erinevasse erakonda kuuluva poliitiku vastu, teiste seas Luis Inacio Lula da Silva, kes vahendas Brasiilia ehitusfirmasid Kuubasse ja Angoolasse. Teiste seas on skandaali segatud nimetatud ekspresident Collor de Mello, kes vabanes 2002.a. 10-aastasest poliitikas tegutsemise keelust ja valiti 2014 Senatisse. Peatati parlamendi alamkoja Esindajatekoja esimehe Eduardo Cunha volitused. President Lula kunagine kabinetiülem (sisuliselt peaminister) Jose Dirceu on vahistatud.

Kuigi Dilma Rousseff oli seitse aastat (2003-2010) Petrobrasi nõukogu esimees, siis tema seotust Lava Jato rahapesuskeemiga ei ole siiani suudetud tõestada, kuid detsembris otsustas tookordne Esindajatekoja esimees, eelnimetatud Eduardo Cunha lõpuks, 37. katsel, algatada Rousseffi vastu tagasikutsumisprotsessi (impeachment). Tagasikutsumisprotsessi kandev osa hõlmab siiski presidendi poolt allkirjastatud seadusi, mis on tekitanud puudujääki Brasiilia riigieelarvesse. Aastatel 2014 ja 2015 allkirjastas Rousseff kuus seadust sotsiaalprogrammide toetuseks, mida ta parlamendiga ei kooskõlastanud. Tema suhted parlamendiga ongi olnud pingelised. Brasiilia poliitiline süsteem on keeruline. 81-kohalises Brasiilia Senatis on esindatud 17 erakonda, 513-kohalises Esindajatekojas aga 26 erakonda. Brasiilia suurim erakond Brasiilia Demokraatliku Liikumise Partei (18 kohta Senatis, 68 Esindajatekojas) on tüüpiline võimuerakond, kellel pole kindlat ideoloogilist agendat ja kes on vastavalt vajadusele koaleerunud nii vasakule kui paremale. Eesti poliitilises süsteemis on sellele kõige lähemal Reformierakond. BDLP esindavad ajutine president Michel Temer, Eduardo Cunha, Senati esimees Renan Calheiros, endised presidendid Jose Sarney ja Itamar Franco. Kuni käesoleva aasta märtsini valitsesid nad koalitsioonis Rousseffi-Lula vasakpoolse Töölisparteiga (11 kohta Senatis, 57 Esindajatekojas), kuid siis tekkisid seniste partnerite vahele vastuolud. Osalt olid need majanduspoliitilised, sest Töölispartei soovis majanduskriisiga võitlemiseks arendada stimuleerimispoliitikat, siis enamus parlamendierakondi toetas kärpeid riiklikes kultustes. Brasiilia kolmas oluline poliitiline jõud on olnud sotsiaalliberaalne Brasiilia Sotsiaaldemokraatlik Partei (11 kohta Senatis, 51 Esindajatekojas), mis oli kuni maikuuni peamine opositsioonierakond – tema liidrite hulka kuuluvad 1985.a. valitud presidendi Tancredo Nevesi (suri enne ametisse astumist) lapselaps Aecio Neves, välisminister Jose Serra, aga ka riigi endine president (1995-2003) ja rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalteadlane Fernando Henrique Cardoso.

Mais astus ametisse Temeri valitsus, mida toetab 13 erakonda ja opositsioonis on Töölispartei koos Brasiilia Kommunistliku Parteiga. Töölispartei ideoloogiat on tema kauaaegse liidri järgi nimetatud ka lulismiks. Luiz Inácio Lula da Silva (1945) pärines vaesest perekonnast ja õppis lugema alles 10-aastaselt. Kooli pidi ta pooleli jätma peale teist klassi ning alustas 12-aastaselt tööelu saapapuhastaja ja tänavamüüjana. Suurde poliitikasse jõudis ta ametiühinguliikumise kaudu. Kuigi lulismil on ühiseid jooni Venetsueela chavismoga ja Argentiina kirchnerismiga, jätkas Lula da Silva oma ametiperioodil (2003-2011) eelkäija Fernando Henrique Cardoso pragmaatilist majanduspoliitikat, mis tagas riigile pikaajalise stabiilse arengu. 2010. aastal valiti Lula järglasena ametisse tema endine energeetikaminister ja hilisem kabinetiülem Dilma Vana Rousseff (1947), kuid peagi võis märgata juba esimesi tundemärke majanduskriisist. Tõsisem majanduskriis sai alguse 2014. aastal, kui Rousseff oli napilt võitnud opositsiooni kandidaati Aecio Nevest ja värskelt teiseks perioodiks ametisse valitud. Kahe aasta jooksul tõusis riigieelarve puudujääk rekordilise 1,7 miljardi USD, inflatsioon tõusis üle 10% ning lisandus 1,5 miljonit töötut ning seda ajal kui mitmed piirkonna riigid nagu Tšiili, Uruguai või ka Argentiina on olnud majanduslikult märksa edukamad. Mitte vähem värvikamad ei ole ka tänastesse skandaalidesse segatud poliitikud. Dilma Rousseffi isa oli endine Bulgaaria kommunist Petar Rusev, kes põgenes 1930-tel aastatel Ladina-Ameerikasse, seadis end lõpuks sisse Sao Paolos ja kujunes seal lõpuks edukaks ettevõtjaks. Jõukas perekonnas üles kasvanud ja hea hariduse saanud Dilmat mõjutas nooruses prantsuse vasakpoolne intellektuaal Regis Debray, kelle mõjul liikus ta marksistliku geriljarühmitusega COLINA, kust suundus hiljem edasi sarnastesse liikumistesse VPR ja VAR-Palmares.Tema mõlemad abikaasad, Claudio Galeno ja Carlos Araujo, olid tol ajal seotud geriljaliikumistega. Aastad 1970-1972 veetis Dilma vanglas. Hiljem lõpetas ta Rio Grande do Suli ülikooli ja liitus sotsiaaldemokraatliku Demokraatliku Tööparteiga, kust lahkus 2000 ja liitus Lula juhitud Töölisparteiga, oli 2005-2010 tema kabinetiülem ja valiti siis Lula järglasena presidendiks. 2016. aasta märtsis, kui Lula vastu esitati korruptsioonisüüdistus, soovis Rousseff teha viimasest oma kabinetiülem, et saavutada oma mentorile teatavat immuniteeti, kuid Brasiilia Ülemkohus lükkas taotluse tagasi.

Brasiilia poliitilise samba mitte vähem värvikas tantsukeerutaja on ajutine president Michel Elias Temer (1940), jurist ja endine prokurör, kelle vanemad on pärit Põhja-Liibanonist. 75-aastane Temer on abielus 43 aastat noorema modelli Marcela Tedeschiga, kellega ta abiellus 2003.a., kui peigmees oli 63 ja pruut 20. Situatsiooni teeb huvitavaks tõik, et ka varem mitmel korral korruptsioonikahtlustuste osaliseks saanud Temeri vastu on algatatud tagasikutsumisprotsess, mis on praegu küll alles uurimisjärgus. Kui ka Temer ametist tagasi kutsutakse, siis peaksid toimuma ennetähtaegsed presidendivalimised. Ajutiselt saab presidendiks Esindajatekoja esimees, kelleks hiljuti valiti valitsuskoalitsiooni kuuluva parempoolse Demokraatliku Partei esindaja Rodrigo Maia (1970), asendamaks korruptsioonikahtlustuse saanud Eduardo Cunhat. Igal juhul ei jää poliitiline sambatants Brasiilias, mis natuke meenutab eestimaiseid murumänge gladiaatorite areenil pingelt suurt maha spordivõistlustest ning tantsuvõistluse võitjaid me hetkel ei tea. Aprillis hääletas Esindajatekoda impeachmenti algatamise poolt häältevahekorraga 367:167 ja senatis 55:22, kuid isegi suurem osa erakondi polnud üksmeelsed. Rahva toetus Rousseffile püsinb erakordselt madalana – kui 2013.a. enne  majanduskriisi, toetas teda 79%, siis nüüdseks on tema toetus langenud 9%-ni. Märtsis ja aprillis toimusid ulatuslikud protestid Rousseffi vastu. Kui 180-päevane Senati uurimise tähtaeg kätte jõuab, peab tagandamisotsust toerama 2/3 saadikutest. Kui seda kõike segada veel tondina virtuaalmaailma vallutava zica-viirusega, siis võib nõustuda Metsa autoriteedi Hundiga Punamütsikese maailmast – “Vittu, on elu!” mõtleb Hunt uut pläru keerates…

USA presidendivalimised 2016 lõppvoor: Clinton vs Trump vs Johnson

@ckrabat
Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel on selgunud suuremate erakondade kandidaadid, lõplikult pole kindel veel roheliste esindaja, kuid kõigi eelduste kohaselt saab sellel nädalavahetusel selleks dr. Jill Ellen Stein (66, reformistlik judaist), arst Lexingtonist (Massachusetts), kes kandideeris ka 2012.a. ja kogus siis 0,36% häältest. Steini asepresidendikandidaadiks saab eeldatavasti mustanahaline inimõiguste aktivist ja surmanuhtluse vastane Ajamu Sibeko Baraka (63, District of Columbia). Viimased küsitlused (peale 20.juulit) lubavad Steinile seekord 1-5% toetust. Veidi paremini on läinud Libertaarse partei kandidaadil, endisel New Mexico vabariiklikul kuberneril Gary Earl Johnsonil (63, luterlane), kelle asepresidendikandidaat on endine Massachusettsi vabariiklik kuberner William Floyd Weld (71, anglikaan). Kui 2012.a. kogu Johnson napilt alla 1% häältest, siis seekord on tal lootust koguda vähemalt 3-10% häältest. Meedia tähelepanu on koondunud siiski kahele favoriidile: Demokraatliku partei presidendikandidaat on endine New Yorgi senaator ja USA välisminister Hillary Diane Rodham Clinton (68, metodist), kes on Valges majas varem valitsenud 1992-2000 presidendi abikaasana ja demokraatide asepresidendikandidaat on Virginia senaator Timothy Michael Kaine (58, roomakatoliiklane). Vabariikliku partei presidendikandidaat on kinnisvaraärimees New Yorgi osariigist (seda osariiki esindab ka Clinton) Donald John Trump (70, presbüterlane) ja asepresidendikandidaat on Indiana kuberner Michael Richard Pence (57, evangeelne katoliiklane).

Neid valimisi iseloomustab terav vastasseis establismendi ja anti-establishmendi kandidaatide vahel. Demokraatide leeris osutas establishmendi kandidaadile Clintonile tugevat vastupanu vasakpoolne Vermonti senaator Bernie Sanders. Võib isegi öelda, et Clintonile tagas suurel määral võidu mustanahalise Ameerika toetus. Samuti toetas teda valdav osa nn superdelegaate ehk mittevalitavaid parteifunktsionääre. Vabariiklaste seas suutis aga anti-establishment imagele rõhuv Trump end aga kehtestada. Establishmendi soosik oli algul endine Florida kuberner Jeb Bush, hiljem Florida senaator Marco Rubio, kes aga sunniti üsna kiiresti taanduma. Kõige kaurem pidasid vastu establishmendiga samuti keerulistes suhetes olev Texase senaator ja religioosse Ameerika soosik Ted Cruz ja mõõdukas Ohio kuberner John Kasich, kelle šansse algul eriti kõrgelt ei hinnatud. Trumpi teravad väljaütlemised tekitasid vastasseisu vabariiklaste eliidiga, kuid suurendasid tema toetust „lihtsate ameeriklaste“ hulgas ning pikapeale ja tugevasti vastu punnides hakkas establishment lõpuks Trumpi leeri üle jooksma. Siiski on arvestatav osa vabariiklasi jäänud Never Trump leeri. Kui Bernie Sanders teatas demokraatide konvendil oma toetusest Hillary Clintonile, siis põhiline konkurent Ted Cruz ei ole siiani teatanud oma toetusest Trumpile. John Kasich ei osalenud isegi vabariiklaste konvendil, kuigi see toimus tema koduosariigis Clevelandis. Trumpi on keeldunud toetamast terve Bush’ide dünastia, kaasa arvatud endised presidendid George H.W.Bush Sr. ja George W. Bush Jr. Viimase noorim vend Marvin Bush ja onupoeg Jonathan Bush on toetanud libertaar Gary Johnsonit, kelle toetamist on kaalunud ka Jeb Bush. Johnson ootab pikisilmi samuti vabariiklaste 2012.a. presidendikandidaadi Mitt Romney toetust. Paljud neokonservatiivsed vabariiklased on toetanud Hillary Clintonit, kuid üks nende ideolooge Bill Kristol avaldas toetust Johnsonile.

Peale erakondade konvente on valdav osa küsitlusi andnud eelise Hillary Clintonile. Trump võttis parandas peale vabariiklaste konventi oma positsioone ning juhtis mitmetes küsitlustes, kuid demokraatide konvendi järel on Clinton oma positsioonid jälle taastanud. Clintonit toetab 39-46% küsitletutest, samal ajal kui Trumpi leeris on 31-44%. Erinevate saitide pollide kokkuvõtted annavad 41,4-47,5% Clintonile, 32,0-43,2% Trumpile, 6,0-8,4% Johnsonile ja 1,8-3,2% Steinile. Clinton juhib kõigis neis 2,6-11,7% ülekaaluga. Ameerika Ühendriikides valib presidenti siiski osariikide tulemuste põhjal kokku pandud valijatekogu, mistõttu palju olulisemad on küsitluste tulemused osariikides. Ühiskondlike gruppide järgi toetavad Clintonit afroameeriklased, hispaaniakeelsed, homoseksuaalid, naised, noored (kuni 40) ja kõrgema haridusega valijad. Trumpi toetavad aga valged ja meesvalijad, kes on vanemaealised (suurem ülekaal 65+ hulgas) ja vähem haritud. Sõnaosava meediapersoonina ja populistina suudab Trump rohkem võluda lolli valijat, samal ajal kui reptiloidid ja inimesed toetavad teisi kandidaate. Isegi tõik, et Trump on suutnud solvata väga paljusid erinevaid huvigruppe, on see talle rohkem feimi ja respekti juurde toonud, sest teatavasti on lollidele kui võõrliigile kõik inimlik võõras. Hiljuti suutis Trump mõnitada näiteks demokraatide konvendil osalenud islamiusulise sõjakangelase Khizr Khani vanemaid, kuid paljud võtavad seda kui establishmendi vastast võitlust poliitilise korrektsuse vastu – Trump räägib, mida mõtleb. Presidendiralli otsustavad umbes 15 battleground osariiki, kus ühe või teise kandidaadi ülekaal on olnud marginaalne. Vasakpoolne filmimees Michael Moore on kusjuures ennustanud Trumpi võitu, ennustades, et kesk-lääne osariigid Wisconsin, Michigan, Ohio ja Pennsylvania, kus on palju majandussurutise all kannatavaid vaeseid sinikraesid, hääletavad Trumpi poolt.

Ameerika Ühendriikide poliitiline süsteem ei soosi kolmandate jõudude ilmumist poliitilisele areenile, kuigi poliitiliselt on praegused valimised sobivad – nii Clinton kui Trump on paljude jaoks ebasobivad kandidaadid ja paljud hääletavad mitte hea ja halva valiku, vaid halva ja väga halva valiku vahel. Totaalse meedia ülemvõim ei taga teistele kandidaatidele Clintoni ja Trumpi kõrval võrdseid võimalusi ning valimised on väga sõltuvad rahast, mida üks või teine kandidaat suudab oma toetuseks koguda. Sisuliselt on presidendi ametikoht müüdav. Clintoni valimiskampaania käsutuses on 264 miljonit USD, Trumpi kampaanial 89 miljonit USD, Gary Johnsonil 1,3 miljonit USD ja Jill Steinil 859 000 USD. Gary Johnson on praeguseks üles seatud 38 osariigis ja Jill Stein 27 osariigis, kuigi augustis võib osariike lisanduda. Vähemalt Gary Johnson soovib peale minna täispaketiga. Selleks, et pääseda presidendikandidaatide debatile, peavad kandidaadid koguma 15% viiel valitud arvamusküsitlusel, kuid Johnsoni parim tulemus on siiani olnud 13% ja Steinil veelgi vähem. Aga kui sind pole debatil, siis oled sa automaatselt marginaal ja sind pole olemas, nii võimas on meedia. Ron Paul on väljendanud kartust, et suured erakonnad ja establishment teevad omalt poolt kõik, et ei tekiks kolmandat alternatiivi. Gary Johnson loodab kaasata nii Never Trump vabariiklasi kui ka Sandersi toetajaid. Sandersi toetajate arvel loodab roheliste potentsiaali kasvatada ka Stein. Eestis hakatakse kindlasti esitama küsimusi, kes neist oleks Eestile kasulikum ja tundub, et kui Keskerakond ja EKRE on Trumpi leeris, siis valitsuserakonnad ja muidu meinstriimlased panustavad seekord erakorraliselt Clintonile ja demokraatidele, kellelt loodetakse suhete halvenemist Venemaaga, samal ajal kui Trump on lubanud kokkuleppeid Putiniga. Clinton kui establishmenti esindaja on kindlasti paremini ette ennustatav ja vaevalt et suuri ning olulisi muutusi võrreldes Obama poliitikaga tuleb. Loodetakse, et ta on Obamaga võrreldes interventsionistlikum ja rohkem aldis rahvusvaheliselt kõikvõimalikesse kriisidega sõjaliselt sekkuma ning väldib rahumeelseid kriisilahendusi. Trump ja eriti Gary Johnson võivad olla isolatsionalistlikumad ning võivad eelistada rahumeelseid lahendusi sõjalistele, mida Eesti jaoks peab meinstriimlus valdavalt kahjulikuks. Kas Trump muudab seni kehtivat ja paljuski läbikukkunud maailmakorda? Kui ta seda teeb, siis mitte positiivses suunas. Trumpi kampaania on olemuslikult negatiivne, suunatud millegi vastu ja tal puudub positiivne programm. Tema edu põhineb oskuslikul manipuleerimisel tavakodanike hirmudega.

Kandidaatide seisukohtade lühikokkuvõte

Clinton Trump Johnson Stein
abort pro-choice pro-life pro-choice pro-choice
samasooliste abielu yes no yes yes
surmanuhtlus no yes no no
relvade omamine no yes yes no
ObamaCare laiendamine yes no no yes
majanduse riiklik stimuleerimine vs turumajandus stimulus market market stimulus
astmeline tulumaks yes no no yes
kodakondsus illegaalidele yes yes yes yes
vabakaubandus no no yes no
sõjaliste kulude suurendamine no yes no no
USA sekkumine välismaal yes no no no
marihuaana legaliseerimine yes yes yes yes
Keskkonnakaitse regulatsioonid on liiga ranged no yes yes no
Social security privatiseerimine no no yes no
American exceptionalism no yes yes no

Nagu ma olen siin juba mitmel korral maininud, toetan nendel valimistel libertaaride kandidaati Gary Johnsonit, kelle vaated on mulle kõige lähedasemad. Clinton ja Stein on liiga vasakpoolsed, Trump aga liiga negatiivne. Kas see oleks USA valijale hääle kaotsiminek nagu tihtipeale arvatakse? Kindlasti mitte. Põhikandidaatide poolt hääletamine või valikute kitsendamine kahele oleks allumine totaalse meedia diktaadile. Igal valijal on üks hääl ja ei pea hääletama mitte selle poolt, kellel on rohkem raha, vaid kelle vaated talle kõige paremini sobivad. Kui enamus valijaid hääletab Gary Johnsoni poolt, siis tema võidab!

Fjodor Fjodorovits Martensi (1845–1909) “Eraomandi õigusest sõja ajal”

@I.O.
Sageli unustatakse ära, et terminitel, mida ühes või teises valdkonnas kasutatakse, on nii üldine ja eriline kui abstraktne ja konkreetne tähendus. Näiteks defineeritakse omand õigusteaduses erilise, absoluutse õigusena, mille kohaselt on omanikul kõik õigused, teistel aga kohustus hoiduda õiguste rikkumisest. Kuid omand on tuletis üldisemast mõistest “oma” ja tal on seega paratamatult ka terminina üldine lisatähendus. Näiteks tunnetab teatud rahva liige oma kultuuri õigusena, mille rikkumisest peaksid võõrad hoiduma. Kui me unustame teadlikult või tahtmatult terminite üldised lisatähendused ja üksikisiku, kes neid endaga kannab, siis pole võimalik lahendada ühtki tegelikku rahvusvahelist probleemi. Küsimus ei ole ju selles, kas ÜRO jääb püsima või kas USA nõustub ratifitseerima rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudi. Kõige põletavam rahvusvahelise elu küsimus ei puuduta rahvaste saatust. Kõige põletavam on ema küsimus: mille nimel minu poeg langes? Vastus sellele küsimusele seostub ühel või teisel moel omandiga.

Artiklis tutvustatakse lugejale Fjodor Fjodorovits Martensi 1869. aastal kaitstud magistridissertatsiooni “Eraomandi õigusest sõja ajal”. Teoorias tõstis kõnealune magistritöö lati teatud kõrgusele, mis on mingis mõttes tänase päevani ületamata, kuivõrd valdkond ise on põhjapanev ning lõpuni selgitamata. Tegemist ei ole siiski täiemahulist ülevaadet pakkuva artikliga, vaid selles tutvustatakse eeskätt Martensi seisukohti, mis on seotud omandiõigustega maismaal.

Kuivõrd vaadeldav magistritöö kirjutati kunagi hoopis erinevas tegelikuses, siis vajab käesolev artikkel lühikest positsioneerimist. Rääkides võitlusest isikute vahel, kellest üks on alati kohustatud ja teine õigustatud pool, tuleb möönda, et rahvusvahelises elus ei suudeta tänaseni lahendada probleeme rahumeelselt. Sellised üldhaaravad nähtused nagu sõda, mille alaliik on salajane sõda (sissisõda, partisanisõda), mille alaliik on terroristlik sõda, lähtuvad rünnaku ja kaitse printsiibist. Sõjalise võitluse korral, mis käib juriidiliste ja füüsiliste isikute vahel, on tegemist eeskätt teatud valduse haaramisega. Sellisel juhul, lähtudes rünnaku ja kaitse printsiibist, tuleks hoiduda hinnangute andmisest tegevustele, tunnistades ainsa tegeliku väärtusena rahu.

Artikli avaldamise ajendiks on teave, mis meid sõjaõiguse valdkonnas kõige rohkem puudutab. Tsivilisatsioonide kokkupõrke tulemusel levib üha laiemalt rahvusvaheline terrorism. Tänapäeval on terrorism see võitlusvorm, mis avalikkuses kõige rohkem pingeid tekitab. Meedia toob meie ette iga päev uudiseid ränkadest purustustest, mida on põhjustanud enesetaputerroristid. Kuid enesetapp on kõige ekstreemsem käitumisviis, millesse keegi ei tohiks ükskõikselt suhtuda. Enesetapp võitlusvahendina ei ole tavaline terroristlik tegevus, vaid pimetähn sotsiaalses kõverpeegelpildis. Ükski poliitiline õigustus ei saa olla piisav, kui inimeste ainsaks vahendiks võitluses oma õiguste eest jääb enesetapp. Toonitades, et Martens uskus anarhilise inimloomuse distsiplineerimise võimalust, võime siinkohal tõdeda, et Iraagi sõda, sellele eelnenud ja järgnenud sündmuste ahel, nõuab rahvusvahelise õiguse teaduselt oma tänase positsiooni kriitilist ülevaatamist(1).

Sarnaseid probleeme tunnetas kindlasti ka Martens. Ta väitis, et rahvusvaheline õigus on tsiviliseeritud rahvaste vaheline õigus. Mõnede arvates on see väide šovinistlik. Selline arusaamine Martensi käsitlusest on aga läbini ekslik. Tsiviliseeritud rahvaste vaheline õigus on arenenud seoses rooma õiguse retseptsiooniga, kust pärineb ka mõiste civitas, millega piiritleti täielikult õigusvõimeliste isikute ring. Siin ei ole tegemist teiste rahvaste halvustamisega. Martens eeldas, et põhimõtte pacta sunt servanda kohustav jõud põhineb riikide elulistel vajadustel, mis on tsiviliseeritud riikidel sarnased. Rahvusvahelises õiguses puudub sundiv keskvõim ning kohustusi võetakse ja täidetakse vabatahtlikult, lähtudes elulistest vajadustest. Seega saab rahvusvaheline õigus toetuda vaid erinevate tsivilisatsioonide ja väärtuste respektile. Juriidilises mõttes on küsimus omandi puutumatuse õiguse tunnistamises. See tähendab õigust omandit vabalt käsutada, kasutada ja vallata, sest mis mõte on omandi puutumatusel, kui seda vabalt kasutada ei saa.

Ühiskondlikud probleemid peaksid isiklikest muredest kergemini regulatsioonile alluma, kuna nad ei ole kunagi juhuslikud. Tegelikult võiks just sõda olla kergesti juriidiliselt reguleeritav. Sõda on inimlike hädade loetelus kõige suurem, kuid sugugi mitte kõige mõistusevastasem, kuivõrd rünnak ja kaitse on alati pikalt ette planeeritud. Öeldes Martensi sõnadega, on probleemiks, kas õigus on sõjaajal eraisiku poolel, siis on omandi puutumine vägivaldne omandiõiguse rikkumine ja vargus, või eraisiku omandisuhted ei oma sõjaajal õigust puutumatusele, siis on tegemist konkreetsel ajal konkreetse riigi poliitikaga(2). Võime olla kindlad, et Martensi jäägitu poolehoid kuulus üksikisikule ja tema õiguste kaitsele.

1. ERAOMAND VAENLASE TERRITOORIUMIL SÕJA AJAL
1.1. Kinnisasjadest
Lähtudes Martensi käsitlusest, tuleb nentida, et rahvusvahelised konfliktid on tingitud kas ideoloogilisest arusaamatusest või omandi puutumatuse põhimõtte rikkumisest. Omandi puutumatus sõja ajal on üldiselt tunnustatud reegel, mille kohane regulatsioon töötati välja 1899. aasta ja 1907. aasta rahukonverentsidel Haagis. Pöörame siinkohal lugeja tähelepanu sellele, et Martensi magistritöö eraomandi õiguse kohta sõja ajal valmis 1869. aastal. Sellest sai rahukonverentsidel vastuvõetud konventsioonide teoreetiline alusmaterjal.

Vaadeldes omandiõigust sõja ajal vaenlase territooriumil, väidab Martens kõigepealt, et riik kui iseseisev organism, kui isik, vajab materiaalseid vahendeid oma organite juhtimiseks. Vahendeid on talle kohustatud muretsema kodanikud maksude ja muude laekumiste näol. Kodanike hangitud vahenditest eraldi on riigil kui isikul kinnisvara ja vallasvara, mida tuleb rangelt eristada kodanike omast. Rahvusvahelistes suhetes käsitletakse eraomandit ja riiklikku omandit teatavasti ühtse jagamatu tervikuna, sest riigi keskvõim ja omavalitsus kaitseb mitte ainult riigivõimu, vaid ka eraomandit igasuguse rikkumise vastu. Martensi arvates on riik alati kohustatud kaitsma omandi puutumatust, hoolimata sellest, kas tegemist on kodanikuga või välismaalasega. Vaenlase territooriumil asuva omandi puutumatuse eelduseks on rahumeelne tegevus. Seega tunnistatakse valitsuse käsuõigust üldise heaolu nimel, eriti äärmise vajaduse korral, ja isegi riigi territooriumil asuvate välismaalaste suhtes. “Valitsuse käsuõigus eraomandi üle tuleneb territoriaalvõimust ja seda nimetatakse dominium eminens.”(3)

Riigisiseselt on eraomand ja riigi omand alati eraldi. Martens esitab seisukoha, et kogu vara, mis kuulub riigile, moodustab samasuguse terviku nagu riigi eesmärk ja sellepärast peab riigi omand alati teenima seda eesmärki. Eraisikute vara teenib neid eeskätt vahendina, et rahuldada individuaalseid olmevajadusi ja eraomand võib olla ainult seaduse alusel kaasatud riiklikes kuludes osalema, näiteks sõja ajal. Riik kui iseotsustav isik omab isiklikke vahendeid sõja ettevalmistamiseks ja pidamiseks. Riik kui juriidiline isik kannab juriidilist vastutust oma tegude eest, sarnaselt nagu eraisik kannab vastutust oma kuritegude eest. Isiku iseseisvus ja individuaalsus väljendub tema vastutuses(4). Martensi arvates ei saa sellest kõigest teha järeldust, et sõda ei avalda mingit mõju riigi territooriumil elavate eraisikute varalistele suhetele. Keegi riigis ei saa jääda täiesti kõrvale, kui tema isamaa sõdib teise riigiga. Kuigi riiklik juriidiline sfäär tuleb hoida lahus eraelu ja eraõiguse valdkonnast, on siiski nii ühe kui teise huvid sedavõrd ühised ja tihedalt seotud, et sõda ei tohi asetada uusi ja tihti äärmiselt koormavaid piiranguid kodanikele. Kaasaegse rahvusvahelise õiguse ja Vestfaali süsteemi alguses riikide vahel üleskerkinud sõjad ei hävitanud õiguskorda ega muutnud kohustusi, juhul kui seda ei nõudnud kohustuse olemus või kohustus ise. Martens kirjutab: “Kui sõda kerkib samaaegselt kohustuste jätkumisega sõdivate riikide vahel, siis on iseenesest selge, et sõdivate riikide ja eraisikute vahel eksisteerivad juriidilised ja moraalsed suhted ei tohi olla muudetud sõja poolt. Eraisik ei tohi olla jäetud ilma seaduste kaitsest ka sõja korral.”(5)

Kinnisasjad on üks osa riigi territooriumist ja lahutamatult seotud riigi huvidega. Territoorium koosneb kõikide maatükkide kogumist, mis kuuluvad omandiõiguse alusel kas riigile, kohalikele omavalitsustele või eraomanikele. Sellel territooriumil asuvate subjektide üle on keskvõimul õigus valitseda ius territoriale alusel. Martens väidab, et kooskõlas selle põhimõttega ei saa ükski eraisik omandada kinnisasja, osalemata territoriaalses valitsemises. ”Järelikult, kui riik on otsustanud lubada välismaalastel omandada oma territooriumil kinnisasi, siis sellega tagab riik maaomanikule seaduste kaitse seni, kuni see neist omal süül ilma pole jäetud.”(6) Kinnisasi omandatakse erinevalt vallasasjast mitte piiratud, vaid piiramata ajaks. Kuna kinnisasi on riigi territooriumi koosseisuline osa, siis on selge, et selle igakordne omanik astub territoriaalvalitsusega vahetusse suhtesse. Alates sellest ajast, kui välismaalastele üldse võimaldati omandada kinnisasju, said kinnisasja omandamise esmasteks ja vältimatuteks tingimusteks: a) allumine territoriaalvalitsusele; b) osalemine maksude maksmises.(7) Mida rohkem arenes rahvusvaheline suhtlemine ja rahvusvaheline elu, mida rohkem sai kõikjal ja alati kasutada inimese isikuga lahutamatult seotud õigusi, seda rohkem hakkasid kaduma piirangud ja takistused kinnisasjade omandamisele välismaalaste poolt. Tuleb nõustuda Martensiga, et välismaalastele kuuluvate kinnisasjade puutumatuse põhimõte sõja ajal tähendab eeskätt seda, et eraisikul on lahutamatu ja ümberlükkamatu õigus talle kuuluva kinnisasja puutumatusele, sest see on kõrvutatav territoriaalvalitsuse huvidega austada eraisiku õigusi. ”Kõige elementaarsemad poliitilis-majanduslikud ettekujutused tõestavad, et kindlustunne puutumatuse osas ja õiguste sidumine maatüki omandamisega on vältimatud tingimused õitsenguks.”(8) Martensi sõnastatud humaansete põhimõtete taustal tunduvad XX sajandi paljud arengud nii rahu- kui sõjaajal tagasiminekuna, kui tuletada meelde kas või II maailmasõja eel Saksamaal toimunut.

Martens lükkab ümber hollandi juristi Cornelius van Bynkershoeki (1673–1743), kes on üks tema peamisi sparringupartnereid, aga ka Emerich de Vatteli (1714–1767) ning Walter Georg Frank Phillimore (1845–1929) arvamused, nagu oleks territoriaalvalitsusel sõja ajal õigus määrata sekvester (riigivõimu ajutine keeld v. kitsendus mingi vara kasutamisel) kõikidele vastavatele tuludele, kuna omanik võib kasutada tulusid valitsuse kahjustamiseks. Martens väidab, et tunnistades kord erakinnisomandi puutumatuse printsiipi, ükskõik kas rahvusvaheliste tavade või oma õigusteadvuse alusel, tuleb tunnistada ka selle omandi kasutamise ja käsutamise õigust. Milles muus seisneb siis omandiõigus, kui mitte õiguses seda kasutada ja käsutada? Puutumatuks ei saa lugeda eraomandit, millest saadavaid tulusid karistuse ähvardusel kinni hoitakse. ”Selline kinnisasjade puutumatus, kui need kuuluvad vaenuliku riigi alluvatele, on contradictio in adjecto ja see on vastuolus kõikide rahvusvaheliste tavadega.”(9)

Sõda ei saa mingil juhul muuta erakinnisomandi puutumatuse nõuet. Õigus omada lähtub oma alustelt inimese isikust ja kuivõrd isik on puutumatu oma individuaalse elu sfääris, peab puutumatu olema ka eraisiku omand. Väidetavalt on sõda riikidevaheline suhe ja seni kuni eraisik viibib oma rahuliku eraviisilise tegevuse ringis, peab olema garanteeritud tema tegevuse vältimatuks tingimuseks oleva omandi täielik puutumatus. Kuid sellega seoses, nagu valitsusel on õigus lõpetada õigusrikkumised oma kodanike suhtes, ei tohi valitsus suhtuda ükskõikselt ka sellesse, kui välismaalased kasutavad oma kinnisasjadest saadud tulusid vaenulikel eesmärkidel. Lubada sellistel juhtudel tulude kinnihoidmist tundub Martensile vajalikuna kahtlustuste ja lubamatute õigusrikkumiste ärahoidmiseks, et kohtulikus korras tõestada eraisiku süüd. Kuid sõdivate riikide poliitilisi kujutlusi ja võimalust järgida oma huve kaitsetute eraisikute arvel ei saa Martensi arvates tunnistada rahvusvahelise õigusena. Üldine reegel, mida iga sõdiv riik peab juriidiliselt ja moraalselt järgima, on erakinnisomandi täielik puutumatus, kui see kuulub sõdiva riigi rahulikule alluvale või välismaalasele ja ainult erandkorras, järgides kõiki seaduslikkuse garantiisid, võib käsutusõigus olla territoriaalvalitsuse korraldusega paralüseeritud(10).

1.2. Vallasasjadest
Küsimus sõja ajal vaenulikul territooriumil olevate isikute vallasasjade puutumatuse suhtes on Martensi väitel vaieldav. Enamik publitsiste oli Martensi eluajal seisukohal, et sõja väljakuulutamisega tuleb välismaalased lugeda territoriaalvõimude vaenlasteks ja nende omand kuulub konfiskeerimisele. Kuid Martens näitab, kuidas Ameerika avastamisega elavnenud kaubandus viis tasapisi rahvusvaheliste tavade muutumisele. Juba Henri VIII (1491–1547) kuulutas, et sõja ajal tuleb Prantsusmaa kodanikke, kes sõja puhkedes Inglismaal asuvad, käsitleda puutumatutena kogu varaga, nii kinnisasjade kui vallasasjadega(11). Nii muutus aja jooksul tavaliseks, et sõja alguses kuulutati vaenlase riigi alamatele, kes asusid ajutiselt või pidevalt riigi territooriumil, et nad võivad jätkata oma rahumeelset tegevust. Nende omand tunnistati puutumatuks. Ainult juhul, kui isik oma käitumisega äratas kahtlust tegevuse rahumeelsetes eesmärkides, kasutas valitsus õigust ebasoovitav isik maalt välja saata, määrates selleks tähtaja, kuid mitte rikkudes eraisiku varalisi õigusi(12).

Ameerika Ühendriikides aga hakkas jõudu koguma hoopis teistsugune vaade. Martens toob siin näitena USA Ülemkohtu liikme John Marshalli (1755–1835) otsuse, kelle arvates eraomandi puutumatus, nagu ka teised humanismi ja võrdsuse ettekirjutused, peab läbi kaaluma kõrgeim võim. Väidetavalt on need ettekirjutused küll rahvusvahelise õiguse vaieldamatud reeglid, kuid tulenevalt poliitilistest vajadustest võivad olla erinevalt sisustatud. Martens näitab, kui kahjulik selline lähenemine on, ja väidab, et kui rahvusvahelises elus valitsevad poliitilised kujutlused , kui rahvusvahelistes suhetes valitseb omavoli , siis ei saa juttugi olla õigusest(13).

Lühidalt öeldes sõltuvad kaitsetud eraisikud sellisel juhul äärmiselt muutlikest, juhuslikest ja omavolilistest poliitilistest kombinatsioonidest. See on poliitika ebanormaalne valitsemine õiguse üle. Mida rohkem laieneb inimliku tegevuse ring ja mitmekülgsem on rahvusvaheline suhtlemine, seda selgemalt nõuab rahvusvaheline õigus enese tunnistamist. Martens on, võib öelda, tänapäevastest arengutest isegi ette jõudnud, kui ta nõuab, et inimese isikuõigus ei tohi olla riigist sõltuv. Inimene kui isik omab iseseisvat, individuaalset elusfääri ja võõrandamatuid õigusi. Kus iganes isik ka ei asuks, ta jääb alati õiguse subjektiks, igal pool tuleb tema inimväärikust garanteerida tema omandi puutumatuse ja vabadusega.(14)

Martens jõuab järeldusele, et eraisikutele peab kuuluma võõrandumatu õigus ka vallasvara puutumatusele vaenlase territooriumil sõja ajal. Seda vaatamata poliitilis-majanduslikele kujutlustele, et riiklikud huvid kaaluvad isikuõiguse üles. Siinkohal märgib Martens, et näiteks repressaalide, embargode, sekvesterite ja teiste rahvusvahelise õiguse mõjutusvahendite kasutamine, sealhulgas konfiskeerimine, on täielikult sõltuvuses poliitilistest kujutlustest(15). Me peaksime siiski küsima, mis on tähtsam, kas poliitilis-majanduslike kujutluste valitsemine rahvusvahelise õiguse üle või inimest austava õiguse mobiliseeriv mõju.

2. ERAOMAND VAENLASE KÄEST VÕIDETUD TERRITOORIUMIL
Eraomand vaenlase käest võidetud territooriumil kuulub tänapäeval okupatsiooni õiguse mõiste alla. Sõjal kui äärmuslikul vahendil riikide vahel kerkivate õiguslike vaidluste lahendamiseks on ainus seaduslik eesmärk taastada rahu, rikutud õigused ja normaalne rahvusvaheline suhtlemine. Okupatsiooni korral, millega võitja garanteerib endale soovitud tulemuse, tuleb kõigepealt küsida, mis saab vallutatud maadega. Sõja eesmärk määrab vahendite ratsionaalsuse ja väärtuse, mida sõdivad riigid kasutavad ja ainult need, mis sõja eesmärgile vastavad, võivad olla rahvusvahelise õiguse poolt tunnustatud.(16) Sõda on võitlus iseseisvate juriidiliste isikute vahel. Järelikult nõuab sõdivate riikide isiklik huvi võimaluse korral piirdumist üksnes sõjaväljaga ja ainult vaenlase relvastatud jõududega. Kuna riigi aluseks on territoorium, siis on arusaadav, miks vaenlase territooriumi haaramine on sõjaliste vajaduste esmaseks vahendiks.

Teiseks tuleb küsida, mis saab vallutatud maade vallasasjadega, kuivõrd rahvusvahelise kaubanduse objektiks on vallasasjad. Kahtlematult seob ja ühendab kaubandus erinevaid rahvaid, kutsudes nende teadvuses esile arusaamise huvide solidaarsusest. Kaubandus on rahvusvahelise elu üheks kõige tähelepandavamaks tunnuseks. Rahulike kaubandussuhete tagamine nõuab rahvastelt arengutingimusi ja on riikide kohustus(17).

Ülaltoodud arutlustele toetudes teeb Martens järgnevad järeldused. Kuivõrd sõda on seaduslik vahend rahvusvaheliste arusaamatuste lahendamiseks ning sõja eesmärgiks on rahu ja õiguste rikkumise taastamine, siis ei tohi kaubandust mingil juhul hävitada. Kuna õiguste austamine ja eraisikute õigus on rahvusvahelise elu vältimatud tingimused, siis peab eraomandi puutumatust olema sõltumatult kohast sõdivate riikide poolt garanteeritud ka vaenlase käest võidetud territooriumil.(18) Tänapäeval toetub okupatsiooniõigus omandiküsimustes 1907. aasta Haagi IV konventsiooni lisa 55 artikli sätetele, mille kohaselt okupeeriv riik tuleb lugeda vaenlase käest võidetud territooriumi, avalike ehitiste, kinnisvara, metsade ja põllumajandussaaduste halduriks ususfructus’e põhimõtte alusel(19). Ususfructus ehk viljakasutamise õiguse mõiste pärineb rooma õigusest ja on põhimõtteliselt samasugune nagu hoonestusõigus. See annab õiguse asja kasutada ja vallata, kuid mitte omandisuhteid muuta. Seoses USA ja koalitsiooni Iraagi naftaväljade okupatsiooniga, mis kaasneb sõjalise tegevusega Saddam Husseini vastu, on asutud lahendama rahvusvahelise õiguse occupatio bellica valdkonnas kerkinud õiguslikke küsimusi. Okupandid on soovitanud nafta tootmisel lubada ususfructuse laia, kuid mitte piiramatut teostamist. Samas peetakse õigeks, et rahvusvaheline õigus keelaks kõik, mida on võimalik näha okupandi rikastumisena(20).

KOKKUVÕTE
Kui vaadata ühiskonna olemust ja tema tekkimise tingimusi, siis näeme igas ühiskonnas kahte põhijõudu või põhielementi: esiteks, füüsiline ja väline; teiseks, vaimne ja sisemine. … Suhtlemise vaimses elemendis väljendub ühiskonna konkreetsest vormist eristuv omapära.(21)

Martensit iseloomustab tänapäevase õigusteadusega võrreldes esiteks see, et ta ei sega kunagi poliitilist ja psühholoogilist ainet juriidilise ainega, ja teiseks kannab tema mõttekäike, mida võib nende loomulikkuse tõttu ka esteetilisteks nimetada, alati mingi üldinimlik idee. Esteetika kui üldlingvistika (Benedetto Croce) annab üldinimliku mõõtme erinevatele väärtustele. Rahvusvahelises õiguses tähendaks esteetiline aspekt üksikisiku õiguste austamist nii riikidevahelistes kui tsivilisatsioonidevahelistes suhetes. Teine vaatenurk on eetiline, toetudes poliitikale ja rahvusvahelisele ühiskonnale. Kuid rahvusvaheline ühiskond erineb riiklikust, sest siin puudub võimuautoriteet. Vastupidi, rahvusvaheline ühiskond on vaba assotsiatsioon, mille liikmete vahel valitsevad dispositiivsed suhted. Igal riigil on privaatautonoomia otsustada oma tegevuse üle, kokku leppida teiste riikidega ja kaitsta ennast agressiooni korral. Kuna üle gloobuse laotuvat totaalpoliitikat ei ole olemas ega ole seda võimalik ka ette kujutada, sest see tähendaks kindlasti teatud rahvaste ahistamist ja diskrimineerimist, siis peaks rahvusvaheline õigus kui õigus pöörama mõlemale vaatenurgale võrdset tähelepanu.

Iustum bellum’i ehk õiguspärase sõja doktriin põhineb teatavasti ideel, et riigil on õigus pidada või mitte pidada sõda. See doktriin oli valitsev 17. ja 18. sajandil rahvusvahelises õiguses. Materiaalsed põhjused, miks õiglast sõda võis pidada, jaotusid nelja kategooriasse: enesekaitseks, omandi kaitseks, võla kaitseks ja karistuseks. Tänapäeval on vähemalt kummaline näha, et just samadele ideoloogilistele põhjendustele õiglasest sõjast on taandunud Iraagi sõja vallapäästmise õigustused. Õiglaseks põhjuseks on nüüd vabaduse kaitsmine ja diktatuuri kukutamine.

Martens tunnistas küll sõja vältimatust riikidevahelistes suhetes, kuid kinnitas samal ajal ometi, et sõjaõigus ei ole fantaasiavili, vaid ajalooline tava ja rahvusvahelise elu resultaat. Ta oli sügavalt veendunud, et tulevikus jõuab kätte aeg, mil sõda muutub erandlikuks ning riigid leiavad otstarbekamaid vahendeid omavaheliste erimeelsuste tasandamiseks. Kuna sõda ei ole kunagi juhuslik ega isetegevuslik, siis võibki öelda, et sõda on isiklikest õnnetustest kergemini reguleerimisele allutatav. Martens arvas, et kuni selle ajani, vähemalt rahvaste üksteisemõistmise suurenedes, on sõjaõigus ainuke vahend pehmendamaks sõja metsikut iseloomu.

Eraomandi puutumatuse rõhutamine ja aktualiseerimine publikatsioonide kaudu võib saada oluliseks sammuks sõdade suretamise teel. Kui siduda eraomandi puutumatuse rikkumine kahjutasu maksmise nõudega, mitte ainult individuaalkaebuse, vaid ka rahvusvahelise õiguse põhimõttelisel alusel, siis see korrastab ühiskonnaliikmete õigusteadvust ja arendab õiglustunnet. Rahvusvahelises ühiskonnas tähendab see erinevate tsivilisatsioonide omapära tunnistamist ja riikide kasvavat austust teineteise vastu.

Iga ühiskonna omapära tunnistamine riigi kõige kõrgemal tasandil on esimene samm enesetaputerroristide ja üldisemalt terrorismi probleemi lahendamisel. Rahvusvahelise õiguse teadus saab siin kaasa lüüa oma tööde kaudu, selgitades õiguse olemust, selle spetsiifikat, terviklikkust, rahvusvahelise õiguse aluseid ja ainet, seoseid filosoofia, poliitika ja majandusega ning lõpuks õigluse kriteeriumit suum cuique, mis nõuab võrdselt kõikide rahvaste ja tsivilisatsioonide omapära ja omandi puutumatusele õigust. Pole mingit mõtet hävitada raske tööga omandatud vallas- või kinnisvara, olgugi see vaenlase oma. Eraomandi puutumatuse põhimõtte laiem kultiveerimine peaks viima selle lihtsa mõttekäigu tunnistamiseni. Seniks aga kajab Martensi töödes võimas, läbi aegade kõlav üleskutse lähtuda inimese enda avalikust südametunnistusest.

[1]  Vt. lisaks Lauri Mälksoo, “Analüüs: Iraak ja rahvusvahelise õiguse kriis”, Postimees, 15. märts 2003,<vana.www.postimees.ee/index.html?op=lugu&id=93132&number=756&rubriik=6> (17.9.2005).
[2]  Фёдор Фёдорович Мартенс, О праве частной собственности во время войны (Санкт-Петербург, 1869), предисловие.
[3]  Ibid., ст. 105–106.
[4]  Ibid., ст. 107–112.
[5]  Ibid., ст. 117–118.
[6]  Ibid., ст. 119–120.
[7]  Ibid., ст. 121–123.
[8]  Ibid., ст. 121.
[9]  Ibid., ст. 122–127.
[10]  Ibid., ст. 124.
[11]  Ibid., ст. 131.
[12]  Ibid., ст. 131–132.
[13]  Ibid., ст. 138.
[14]  Ibid., ст. 142.
[15]  Ibid., ст. 147–149.
[16]  Ibid., ст. 171.
[17]  Ibid., ст. 172–173.
[18]  Ibid., ст. 390.
[19]  Konventsioon maasõja seaduste ja tavade kohta [Convention respecting the Laws and Customs of War on Land], Haag, 18.10.1907, jõustunud 26.1.1910, <www.yale.edu/lawweb/avalon/ lawofwar/hague04.htm> (17.9.2005)
[20]  R. Dobie Langenkamp & Rex J. Zedalis, ”What Happens to the Iraqi Oil? Thoughts on Some Significant, Unexamined International Legal Questions Regarding Occupation of Oil Fields”, 14 European Journal of International Law (2003) 417–435.
[21]   Мартенс, О праве частной собственности, supra nota 2, ст. 8–9.

Artikkel Indrek Olmaru “Fjodor Fjodorovits Martensi “Eraomandi õigusest sõja ajal“” on ilmunud väljaandes Acta Societatis Martensis 1 (2005) , lk. 16-24.

Stultoloogi märkmikust V: mutionu pidu depressiivses Eesti väikelinnas

@ckrabat, featuring jolli
Käesolev lollivaatlus teostati juulis 2016 ühes depressiivses Eesti väikelinnas. Vaatluse eesmärk oli uurida riikliku programmi „Saame suureks mitte vaimult, vaid rahvaarvult“ esialgseid tulemusi. Lollivaatlusega alustati kella kümne paiku hommikul kaubanduskeskuse ees, kui stultoloog sattus peale kahe lolli (liik stultus primitivus) vestlusele. Hiljem suunduti linna ääres paikneva korterelamu juurde. NB! Raportis kasutatakse lollide keelt (lingua stulta), vabandame inimeste ja reptiilide ees.

Osalised: Maerut Mannjaana(Mära), Timo-Cevin(Timm), Liina-Mari, Maigi ja Tiux, Renku, Aiku ja Pets, Räbit-Umbrella-Andromedya ehk Räps ja Raibert, Rögabert, Marii-Minett ja Džipsi-Johannes, Roberto-Ronaldinjo, pr. Loreida Loo-Reha korterist nr. 2, Juhan Reha (Naabri-Juhan), Lonni korterist nr.5, Anfissa Fjodorovna.

ESIMENE STSEEN. EELMÄNG.
Kaubanduskeskuse ees kohtuvad kaks umbes kahekümneaastast meeskodanikku. Tüübid on teineteisele nii sarnased, et võiksid ka vennad olla. Tegelikult nad natuke ongi, kärgpere värk, perenimi on neil sama – Raibert Puuk ja Rögabert Puuk ning neil on kolm päeva vanusevahet, nende emad on õed ja isa on ühine.
RAIBERT: Jou, Rögabert. Mis teed?
RÖGABERT: Ei midagi. Niisama.
Raiberti telefon teeb häält. Raibert avab telefoni ja loeb sõnumit.
RÖGABERT: Mingi pokemon ve?
RAIBERT: Putsi … Tead, ostame alksi ja läheme Timmi juurde. Räps messis, et seal on pidu. Mära, Maerut Mannjaana, peab sünkarit.
Tüübid kaovad poodi.

TEINE STSEEN. MUTIONU PIDU.
Kortermaja kuuri ees istuvad Maerut-Mannjaana, Timo-Cevin, Liina-Mari, Maigi ja Tiux, Renku, Aiku ja Pets, Räbit-Umbrella-Andromedya ehk Räps, Marii-Minett ja Džipsi-Johannes, suitsetavad, joovad plekkpurkidest õlut ja siidrit, söövad krõpsu peale ning aeg-ajalt hõikavad midagi, eemal mängib Roberto-Ronaldinjo liivakastis. Muusikakeskusest kõlab valjul häälel DJ Tiësto muusika. Šarik ulub talle kaasa. Saabuvad Raibert ja Rögabert õlle- ja siidrisikspäkid näpu otsas.
RAIBERT: Jou, mis värk on? Tõime alksi juurde.
AIKU: Nahhui, burksi tõite ve? Kõht, raisk, tühi. Ainult krõpsu ja Loreida õunu on.
RAIBERT: Kuule, Räps ei messind seda. Ütles, et alks on otsas.
AIKU: Türa, sa munn ise ei taiband siis ve?
RÖGABERT: Jou, mees, mis sul viga on?
TIMO-CEVIN: Tšill, män, riläks nüüd. Jooki meil on ja pärast käime putka juurest läbi. Mina võtan kohe neli burksi.
Kortermaja uks avaneb ja Loreida pistab pea välja.
LOREIDA: Miks te lärmate ja häirite kodanike rahu?
RAIBERT: Möh?
LOREIDA: Kurt oled või? Ma küsin, miks te lärmate siin? Kas olete inimesed või ei ole?
DŽIPSI-JOHANNES (juba silmnähtavalt pilvestõmbab tugeva mahvi): Õäöü lalala … Tõmba nahhui, tädi.
MAERUT MANNJAANA (nipsakalt): Teeme oma majas ees seda, mida tahame.
LOREIDA: Kas teie olete üldse meie maja elanikud? Kas te korteriühistule makse maksate?
MAERUT MANNJAANA (näitab käega maja poole): Seal on meie korter.
LOREIDA: Mis ajast see sinu korter on?
MAERUT MANNJAANA: Türa, närvi ajab! Timm, kuule, filmi kõik üles. Sa näed, kuidas see värdjas mind mõnitab. (Timo-Cevin võtab telefoni ja filmib Loreidat).
LOREIDA: Noorsugu on täiesti hukka läinud. Hea elu on teil, vaata, mis ma teile ütlen. Mina sain omal ajal ainult kolm klassi koolis käia ja pidin tööle minema. Tänu sellele kasvas minust tubli eesti naine!
TIUX (erutub): Fakk juu! Mine putsi, kuradi värdjas! Mine koju magama!
LOREIDA: Kuidas sa räägid vanema inimesega? Kas sa üldse tead, et mina olen selle linna lugupeetud kodanik. Ma olen isegi raadios esinenud!
MAERUT MANNJAANA: Mina olen jälle kuulus blogija ja mind tunneb terve Eestimaa. Täna on minu sünna ja sina pole siia oodatud.
LOREIDA: Kes sinna sinu sünnale tahabki tulla. Samasugused litsid ja päevavargad nagu sa ise.
TIUX (vihaselt): Mine putsi, kuradi vanamutt. Ei tunne ära ve? Jalaga näkku sulle!
PETS (rahustavalt): Sa, muti, kuula parem inimest. Oma linna inimesed peaksid üksteist paremini ära tundma, ega me Põltsamaalt ei ole. Või siis mingid harimatud pagulased.
LOREIDA: Mis teie korter on?
MAERUT MANNJAANA (uhkelt): Korter number seitse!
MAIGI (sikutab Maerut Mannjaanat käisest): Ära ütle numbrit, ära ütle talle!
LOREIDA: Minge siis sinna!
AIKU (viskab koni maha ja kustutab selle demonstratiivselt jalaga): Siin on hea vilu olla.
LOREIDA (tähtsalt): Kuulge teie, see siin on korteriühistu territoorium, minu mees on ühistu esimees ja teil pole õigust siin olla.
MAERUT MANNJAANA: See on minu kuur … Okei, Cärlyn-Angelina oma, aga ma olen praegu tema asemel, lollakas. Timm kepib mind niikaua kuni Kärts Milanos on.
LOREIDA: Sina pole isegi korteriühistu liige!
TIUX (vihaselt): Sa ei tule ütlema. Putsi! Türa, sa tahad tappa saada? Tule siia, panen jalaga sulle! (üritab püsti tõusta ja Loreida juurde minna, kuid kukub maha).
LOREIDA: Ähvardad mind, jah?
DŽIPSI-JOHANNES (silmad suitsetamisest pahupidi peas): Õäöü lalala … Täitsa perses tädi, raisk!
MARII-MINETT (itsitab lollakalt): Vadafakk, ei ole võimalik! Selline tädi teie majas … Kamoon, Džipsi, näitame tädile, mis elu on. (Võtab Džipsi-Johannesel püksiluku lahti ja hakkab seal aktiivselt suuga tegutsema).
LOREIDA: Kui te kohe ära ei lõpeta, siis kutsun oma mehe Juhani välja ja siis te alles saate!
LIINA-MARI (naerab): Ha-ha-ha … Ära aja naerma, kes sinu Juhanit üldse kardab? Pole mees ega miski, isegi sõjaväes pole käinud. Ivar rääkis meile, et viilis kõrvale.
LOREIDA: Juhanil on lampjalad, sellepärast ei võetud.
RÄBIT-UMBRELLA-ANDROMEDYA (itsitades): Memmekas! Tahad, pakun Juhanile halastusseksi? Millal ta sihukest asja viimati üldse sai?
LOREIDA (hõikab): Juhan, tule välja! Tule anna neile kere peale!
NAABRI-JUHAN (hääl kostub majast): Midaaa?
TIMO-CEVIN (üritab Loreidat rahustada): Kuule Loreida, rahune nüüd maha. Näed ju ise, Märal on täna sünna, me siin oleme kenasti ja viisakalt, ikkagi meie oma inimesed. Kas me oleme sinu meelest mingid moslemid või neegrid? Me oleme täiesti kultuursed tüübid! Eestlased!
LOREIDA (hõikab uuesti): Juhan, kuhu sa jäid? Naabri-Ivar oleks juba ammu õues olnud nagu tõeline mees ja need rullnokad minema peksnud, aga sinust pole asja. Lasin su veel korteriühistu esimeheks valida. Mees või asi, ikka pean mina korra majja lööma!
MAERUT MANNJAANA (vihaselt): Me anname ise talle kere peale, kuradi värdjas! Kuule, meil on oma isiklik korter. Ära mölise! Käitun oma hoovis nagu ise tahan!
ROBERTO-RONALDINJO (loobib Loreidat krõpsudega): Õäöü lalala … Mine putsi, tädi.
LOREIDA (tõstab samuti häält): Kutsun politsei!
MAERUT MANNJAANA: Ma ei lähe ära, ma elan siin!
LOREIDA: Kutsun politsei. Nemad viivad su ära.
RENKU (esialgu viisakalt): Mina olen kriminaalselt karistatud ja hetkel alkoholijoobes. Kui te meile politsei kutsute, siis pannakse mind kuueks aastaks vangi! Saate aru ve? (tõstab häält) Ma ei tohiks alksi üldse tarbida! Politsei paneb mu kinni … (hüüab läbi pisarate) Teie jaoks on see hea, muidugi! Suured tänud teile! Tänks täiega!
LOREIDA (kohmetub hetkeks, kuid jätkab bravuurikalt): Aga kes sul käskis juua?
TIUX (nutab, loobib Loreidat õuntega): Mis sa mulised kuradi vanamutt! Tõmba nahhui!
LIINA-MARI (viskab Loreidale õunaga vastu pead): Õunaga pähe sulle, teeme sinust njuutoni! Ohmu seadusest oled kuulnud? Ainult see Ohmu seadus takistab mind praegu sulle lõuksi andmast. See, tädi, on füüsika! Nojah, sina pole ju koolis käinud.
MAERUT MANNJAANA (loobib samuti Loreidat õuntega ja tabab, uhkelt): Pihta sain! Timm, kas sa ikka filmisid kõik üles?
LOREIDA: Kuulge, need on ju üldse minu õunad.
RÄBIT-UMBRELLA-ANDROMEDYA (itsitades): Nojasiis? Saadki oma õunad tagasi.
KOLMANDA KORRUSE LONNI (tuleb kisa peale välja. Lonni on Liina-Mari ema, tahtis tütrele algul Viina-Mari nimeks panna, kuid perekonnaseisuametnik muutis ära, nii jäigi Liina-Mari): Täielikult täitsa haiged olete. Mõistust mitte raasugi peas ei ole. Ise olete noored emad, meie rahva tulevik ja teile tahetakse veel valimisõigus anda! Liina-Mari, kähku koju! Sinu laps nutab. Mähkud vaja vahetada.
LIINA-MARI (heidab ema suunas põlgliku pilgu): Kes sinul kommida lubas?
Aiavärav kriiksatab ja Anfissa jõuab kaks kilekotti käes hingeldades turult koju. Ta asetab pakid maha, käärib käised üles ja astub noorte ette.
ANFISSA (vihaselt): Mis kisa see on? Mis te kaarjute? A nuka, bõstro idiite nahhui otsjuuda!
TIMO-CEVIN (rahumeelselt, lõpetab filmimise ja paneb telefoni taskusse): Kuule, Anfissa, meie oleme siin täitsa viisakad, sööme krõpsu ja joome alksi, aga Loreida kiusab meid.
ANFISSA: Zamoltsii! Pane see pljarakaast kohe kiinni. Šarik kardab.
RENKU (keerab muusika kinni, Šarik lõpetab ulgumise): Vaata asi on selles, et Loreida tahab mendid välja kutsuda, aga mina kukun siis kinni.
ANFISSA: Mis kuuradi mendid? Ma teile njaitan, kes siin tjeline mjeess on! Kas sa sambovetet tahad njaha? A kak raz korjake kodinad kokku ja kaduge minema! Loen kolmeni – juks, kaaks, kolm … Pasatskid sellised, pole armeeski käinud, aga juba laiavad … (haarab esimesena ette juhtunud Rögabertil õlast, see karjatab valust).
TIMO-CEVIN: Okei, kohe läheme … Õu kutid, lähme hoopis putka ette, sealt saab burksi.
Seltskond hakkab aeglaselt asju kokku panema. Anfissa seisab ähvardavalt juures ja saadab neid pilguga väravast välja. Džipsi-Johannes ja Marii-Minett jäävad veel kohmitsema.
ANFISSA (pöördub ähvardavalt nende poole): Kas kiiremini ei saa?
DŽIPSI-JOHANNES (tõmbab püksilukku kinni): Piiss tädi, juba läheme.
ANFISSA: Mis piss? Ei hakka minu hoovis kusele, memmekas!
Noored kaovad aeglaselt loivates minema. Loreida ja Lonni arutavad, kuidas noorus on hukka läinud. Anfissa haarab kilekotid ja sammub uhkelt, naabrinaistele pilku heitmata, majja. Jälle kord oli ta Loreidale tõestanud, kellel neist siin linnas rohkem autoriteeti on.

LISA: Sündmuste kirjeldus staarblogija Maerut Mannjaana (56 000 lugejat päevas) blogist.
Jou, tibukesed. Ammu pole teiega enam tšättinud, sest käes on suvi ja ilusate tibide jaoks on see töörohke aeg – üks pidu järgneb teisele, vahepeal tuleb käia veel rannas, autoga sõitmas või kaubanduskeskuses poseerimas, sest ega ilu ei tohi ainult endale hoida, muidu läheb haisema. Vahepeal tähistasime meie depressiivse väikelinna noortega suurejooneliselt minu sünnipäeva. Teate küll, ma elan nüüd Timo-Cevini juures ühes linnalähedases kortermajas, korteris number 7. Mul on endal ühetoaline kesklinnas, aga selle üürisin Marii-Minetile ja Džipsi-Johannesele, kui nad Austraaliast tagasi tulid ning neil oli oma pleissi vaja. Timo-Cevini naine Cärlyn-Angelina kolis Milanosse ja tema juures jäi pool voodikohta vabaks, aga sellest olen ma teile juba kirjutanud. Igatahes kohe kui Timm Soome laeva pealt tuli, tassisime tema bemmi õlle- ja siidrikaste täis ning pidu võis alata. Mis peol juhtus, ei hakka ma teile üldse kirjeldama, no õieti ei mäletagi enam, sest jooki tarbiti ning suitsu tehti piisavalt. Pidu kestis mitu päeva, einoh minge munni, nalja nabani, nagu miski mutionu pidu … Kui mitu silma löödi siniseks, kui mitu ribi murti katki … Esimene päev oli raju, teisel päeval jätkasime juba pool tooni madalamalt, pidasime vaikselt sünkarit, aga siis mingi mutt lendas peale, kriiskas, ähvardas mentidega…. Naabrimutt Loreida, teate küll korterist number 2, igavene vastik õiendaja värdjas. Seletas, et meie lärmame ja rikume tema rahu. Kujutad sa ette, mutt oli nii närvis, et pidi kallale tulema. Pidu ka pidada ei lase, ebanormaalne! Istud, limpsid rahulikult oma õlut, kuulad mussi, räägid juttu ja mingi mutt lihtsalt tuleb podjebatsja ja hakkab lambist ennast kehtestama, WTF? Pidime jah kõva häälega rääkima, aga muusika ju mängis! Kuidas me muidu rääkida oleksime saanud, OMG! Täitsa idikas! Timm filmis tema etteaste oma nutikaga kõik üles. Panime fessarisse ja juutuubi ja vaadake nüüd ise ja laikige! Teate, inimesed on imelikud, mitte ei saa nendest aru, aga omade seas, kes üksteist ära tunnevad, on jälle lahe olla. YOLO, tibukesed! Vittu, see on elu!

Ivar nõukogude armeest meenutab: pokemonijaht korteriühistu territooriumil

@jolli&ckrabat
Eile juhtus selline lugu, et väljas hakkas juba hämarduma kui tulin just poe tagant … Hm, eee … Kui minu armas abikaasa Anfissa seda nüüd lugema juhtub…  Tegelikult tulin lugemislauast, kott raamatutega käe otsas ja „paljulugenud“ nägu ees. Olime seal Lempsi ja Mäiduga mitu punamütsikest üle lugenud, teate küll see kuulus muinasjutt, punase korgiga ja õnneliku lõpuga. Hakkasin just välisust avama, kui mulle, kõmaki, mingi trepikojast välja kihutav elukas otsa tormas. Nii võib mõne nadima tervisega inimese ju lausa pikali joosta! Vana merekaru muidugi selliste trikkidega ei püüa, sest tema on merel õõtsumisega harjunud ning teda juba nii kergesti jalust maha ei raba. Kohe tuli meelde, kuidas  meile mitmelgi korral Mustal merel NATO tankid vastu sõitsid, eriti suuremate pühade järel, kuid meie ei löönud põnnama ja lõime vaenlase alati põgenema. Esimese asjana meenusid mulle kohe major Ivanovi poliittunnid, kust sai palju kasulikku eluks kõrvale pandud. Major Ivanov oli tegelikult maaväelane, kes oli oma garnisonilinna viinapoed ühe korraga tühjaks joonud ja siis karistuseks meie laevale zampolitiks määratud. Zampolit, see on kapteni abi poliitalal, tema teadis kõike NATOst ja tema tankidest. Tänu temale oskasime ohuolukorras reageerida. Major Ivanov küsis minult poliittunnis, kui me parajasti vahtkonnamäärustikku õppisime: “Madrus Ivar! Te seisate vahis ja märkate, et teie suunas roomab inimene. Teie tegevus?”. Mina teadsin vastust ja ütlesin: “Toimetan kapten Starohujevi tema kajutisse.” Väljaõppe värk, tead.

Nabisin siis vastu kihutaval rajakal kõrvad pihku, tõmbasin tal kapuutsi alla ja mis ma näen, tegu on meie oma naabripoisiga! Tead küll see naabri-Juhani ja Loreida poiss, kutsutakse naabri-Jukuks, kuid Loreida ütleb Juhan Reha juunior. Poisil oli klaasistunud pilk ees, mobla käes ja tahtis muudkui padavai edasi joosta, rabeles, mis hirmus, kuid mina hoidsin teda raudses haardes. Tead, meremehekämblad on harjunud tormis laevaköisi hoidma, isegi siis kui purjelaevad on ammu maha kantud, mis nüüd ühel poisirajakal kratist rabada on. See on meil veres … Küsisin nolgilt, et kuhu kiiret ja kas tänapäeva noorsugu viisakusest midagi kuulnud on, et vanemale inimesele tuleb teed anda, aga mitte neid jalust maha joosta. Poiss kokutas vastu, et tal pole aega, peab pokemonid kinni püüdma! No see on juba mõistetav jutt. Ma saan noorte slängist päris hästi aru, sest kui ma Nõukogude sõjalaevastikus teenisin, siis õppisin palju võõrkeeli. Mitšman Volkov õpetas meid kogu rahvastevahelise suhtlemise keele sõnavara kolme sõna sisse mahutama, kuid ta õpetas meid ka kapitalistide keelest aru saama, et me keset merd NATO tankidega otse suhelda saaksime ja ei peaks tema või delfiin Maša abi paluma. Poket on tasku ja mani on raha. Poketmani = taskuraha. Taskuvargad? Ah et nüüd siis nimetatakse noortepärases kõnepruugis neid tõpranahku niimoodi!  Kui majas on käinud vargad, siis tuleb koheselt reageerida! Tubli poiss, hoolimata sellest, et talle pole osaks saanud õnne nõukogude armees teenida ning tõeliseks meheks kasvada. Nii hoida!

Patsutasin poisile õlale ja lasksin naabri-Juku lahti, mille järel see pani kui tuulispask jooksu. Mina lisasin sammu ja jõudsin meie korterisse. Uks oli lukus ja korteris valitses vaikus. Anfissa oli õhtuses vahetuses tööl. Esikust ukse kõrvalt kahmasin pesapallikurika pihku. Ega ma ise suur mängumees ei ole, aga kurikas on mul vägev, saarepuust. Sellega võtab mitu pokemoni korraga maha, kui need sul Moskvitši kallal bensiinivargil käivad või puuriidast küttepuid krativad. Käisin korteri läbi, ptüi-ptüi, meil oli kõik õnneks korras ja maabusin lõpuks köögis. Seal lugesin veel ühe punamütsikese poole peale, et käsi kindlam oleks ja läksin õue uurima, mis kriis meie rahulikku korteriühistut siis sellel korral tabanud on. Nende varganägudega on niimoodi, et jälg tuleb üles võtta, kuni on veel soe, pärast on juba liiga hilja ja püüa siis veel tuult väljal. Õues oli aga vaikne ja unine ning mingit kahtlast tegevust kusagilt välja ei paistnud. Ainult naabri-Juku traavis nüüd mööda muruplatsi ringiratast nagu kuutõbine ja lõpuks kakerdas otseti üle Loreida hooldatavate jorjenite. Selle eest peaks talle korralikult üle küüru virutama. Olgu see Reha-mutt, mis ta on, aga pensionäri hobidesse aianduse valdkonnas võiks noorsugu siiski taktitundelisemalt suhtuda, olgu nad siis hipsterid või misiganes, ning mitte marutõbise metsseana teise hoole ja armastusega kasvatatud lilli maha trampida. Meie ajal midagi sellist ei juhtunud, vaid pioneerid aitasid vanainimesi üle tee ja korjasid vanapaberit.

Kui poiss järgmiselt ringilt tuli, pidasin ta kinni ja pärisin aru: „Kuhu vargapoisid jooksid?“ See tohmakas vaatas mulle aga vaid oma veekalkvel silmadega otsa ja ei saanud ööd ega mütsigi aru. „Noh, need sinu pokemonid, mis sa siin enne seletasid, kus need on?“ Nüüd paistis tüüp nokkivat ja näitas maja nurga poole, et selle taga olevat kaks tükki peidus! Panin ennast valmis, kargasin kurikas peos, ümber nurga… ja oleksin peaaegu pesapallikurikaga Naabri-Juhanile vastu vahtimist äsanud. Viimasel hetkel sain pidama, aga see pistis lõugama: „Kurask, sa vaata ka ette, kus sa pimeloom jooksed, niimoodi võib muhu pähe saada!“  Sellist korralagedust mina ei salli. Kui on päevakorral vargajaht, siis peaks ikka kogu maja selles operatsioonis kaasa lööma, mitte et osad päevitavad, hambad laiali ja naudivad ilusat suveilma, sellel ajal kui teised naabrivalvet peavad.  Seletasin Juhanile, mis värk on: „Meie ajame siin pokemone taga, aga sina töllerdad jalus!“ Juhan läks vargajutu peale pöördesse, laskis indiaanlase sõjakisa valla nagu mõni Tšingaskuk, haaras kuuri eest jalgrattapumba ja koperdas tuppa oma margikogu olemasolu üle kontrollima, sest vana filatelistina on tal seal isegi mõned haruldased Kuuba margid, mida talle nõukaajal üks rahvusvahelises pioneerilaagris Artek kohatud pruut ümbriku peal otse Havannast saatis. Selle noorepõlve Kuuba-pruudi jutuga oli ta majas kõik täiesti ära tüüdanud, sest milline mees see ikka tahaks kuulda, et teisel on niipalju vedanud, et talle kirjutavad isegi kauge Kuuba eksootilised kaunitarid?  Hoolimata sellest, et see nahahoidja polnud isegi nõukogude armees teeninud, vaid oli lampjalgade pärast teenistuskõlbmatuks kuulutatud.

Naabri-Juhani kisa peale tulid majast välja Loreida ja kolmanda korruse Lonni, ühel neist mopp, teisel vihmavari kaasas ja mõlemal väga otsusekindlad näod ees. Loreida märkas kohe, et keegi kurikael on tema jorjenid maha trampinud ja nüüd oli ta tige nagu mõni sõjaprintsess Xena  ning susises kui ussikuninganna „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest“. Selliste naistega mine või luurele, teevad nendele pokemonidele säru, et tolmab! Käisime kolmekesi majaümbruse läbi, vaatasime kuuri millimeeterhaaval üle, heitsime pilgu aia tagaotsas vaarikavarte ja tikripõõsaste vahele, lõpuks veel korteriühistu prügikonteinerite taha ja isegi lehtlasse, aga mitte ühtegi kuradi pokemoni ei hakanud silma. Loreida haaras mobiili ja käsutas siis naabri-Juku kohale, et mis kuradi pokemonidest ta jaurab. Natukene rahunenumana võtsime siis pimedusest välja ilmunud Jukul nööbist kinni, et see ära seletaks, keda ja mille eest me õigupoolest taga otsime? Ja te ei arva ilmapeal ära! Otse telefoni sees jooksevad mingisugused pokemoni-nimelised kollid ringi ja see olevat nüüd mingisugune uus trend, et kõik peavad neid pokemoni-raisku taga ajama ja kinni püüdma, aga seda ei saa mitte päriselt teha, vaid nutitelefoniga. Tead, need, kes pokemone taga ajavad on nagu omad ja pokemonid on nagu vaenlased. Sellest saab vana sõjamees muidugi aru. Minu arvates tuleks sellisel juhul telefonile korralikult telliskiviga peale lüüa, saaks kõik need raisad ühe korraga kätte, aga naabripoisile see mõte ei meeldinud, temal olevat aiföön kuus ja see olevat kiviga tagumiseks liiga kallis. Loreida viskus ka pojukese kaitsele, et kas ma olen hulluks läinud ja kas ma ka kujutan ette, mis selline asi üldse maksab.

Mina lõin käega. Noh, ise teab. Püüdku siis ühekaupa, kui minu pakutud lahendus talle ei sobi. Läksin hoopis koju ja lugesin punamütsikese lõpuni. Igatahes tuletas pokemonijaht mulle meelde ühe loo ajast, kui ma veel meie laeval teenisin. Aga mis ma räägin, siis olid laevad terasest ja mehed rauast ning isegi punane pidurivedelik ei murdnud neid maha. Juhtus selline asi, et kord Sotšis reidil olles tähistasime väga meeleolukalt järjekordset armee- ja sõjalaevastiku päeva. Nii suurejooneliselt tähistasime, et kolmandal päeval, kui olime meeskonnaga ära joonud kõik selle, mis vähegi põles ja ära söönud kõik, mis roomas, hüppas või lendas, ajasime ennast vahepeal admiraliks joonud kapten Starohujevi käsul terve meeskonnaga mööda laeva pokemone taga, sest meie laevale olevat pugenud vaenlase parašütistid! Need, lapsed, olid aga päris pokemonid, mitte väljamõeldud tegelased nagu meie tänapäeva ärahellitatud euromemmekate telefonides. Loomulikult püüdsime nad kinni, sidusime nende käed ja jalad meremehesõlmega nii tugevasti kokku, et nad lausa oigasid ja viskasime laevatrümmi, et siis hommikul, kui me välja maganud olime, nad pidulikult organitele üle anda. Hommikul selgus küll, et laevatrümmis lebasid zampolit Ivanov ja kolm tema maarotist seltsimeest, kes olid linna peale pidutsema läinud ja tagasi tulles lennukilt alla visatud, sest jalad neid enam ei kandnud. Seltsimehed naabruses asuvast lennuväepolgust tulid appi ja viskasid nad langevarju abil laevale nagu linnukesed. Ei olnudki vaenlase pokemonid, vaid meie omad seltsimehed!

Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes III

@H.M.
Iraagi interventsioon kui hirmukultuuri tagajärg
Hirmukultuur ei seostu mitte ainult totalitaarsete, autoritaarsete ja vägivaldsete režiimidega, vaid teatud olukordades võivad ka demokraatlikud mehh@nismid hirmukultuuri levikut soodustada, kuna kommunikatsiooni levik toimub intensiivsemalt. Iraagi interventsiooni võib käsitleda kui näidet, kuidas hirmukultuur on suutnud mõjutada demokraatlike toimijate käitumist rahvusvahelises süsteemis. Ameerika Ühendriikide sise- ja välispoliitika peale 11. septembrit 2001 tõestas, kuidas poliitilised liidrid suudavad kasutada hirmu ’Teiste’ ees ühiskonnasisese solidaarsuse loomise eesmärgil(60). Saavutatud ühiskonnasisest solidaarsust on võimalik mobiliseerida aga ebapopulaarsete ning kulukate rahvusvaheliste aktsioonide läbiviimiseks nagu seda sõjaline interventsioon Iraagi vastu kindlasti oli.

Sissetung Iraaki 2003. aastal oli põhjustatud nii 2001. aasta terrorirünnakute järel Ameerika Ühendriikides tugevnenud hirmukultuurist kui ka üleilmsest sõjast terrorismiga, kuigi olemuslikult sekulaarse ning pan-arabistliku Saddam Husseini režiimi ideoloogia vastandus Al-Qaeda islamifundamentalismile. Terrorismi toetavate riikide nimistusse sattus Iraak tänu sidemetele vasakpoolsete Palestiina terroriorganisatsioonidega(61), neist märkimisväärsem oli ehk Abu Nidali Organisatsioon(62). Rahvusvaheline süsteem ei pidanud Iraaki valdavalt ratsionaalseks toimijaks ning teda loeti deviantsete riikide hulka, millele andsid põhjust Iraagi agressiivne käitumine naabrite vastu, mis avaldus juba Iraagi-Iraani sõjas, kuid kulmineerus Kuveidi okupeerimisega Iraagi poolt Lahesõja eelses situatsioonis. Sellelaadseid kartusi kinnitasid veel Iraagi püüdlused massihävitusrelvade loomiseks. Iraak kasutas keemiarelva (sinepigaasi ja närvigaasi sh sariini) sõjas Iraaniga, aga ka Al-Anfali operatsiooni ajal 1986-1989 kurdi, assüüria, turkomani ja mandea vähemuste vastu. 1991. aastal, Lahesõja jätkuolukorras, kasutas Iraak närvigaase šiiidi mässuliste vastu Karbalas ja An-Najafis(63).

Massihävitusrelvade ohule üles ehitatud hirmukultuur ei tähenda iseenesest veel vastava relvaarsenali kasutuselevõttu, kuid vastavad narratiivid on mõjutanud süsteemi reageeringuid suhetes nii Iraani, Põhja-Korea kui ka Saddam Husseini režiimiga Iraagis. Potentsiaalset massihävitusrelvade kasutuselevõttu on kasutatud süsteemisisese heidutusena juba külma sõja ajal, aga ka erinevate deviantsete toimijate poolt vältimaks rahvusvahelist sekkumist nende riikide siseasjadesse. 1990-tel aastatel hävitas Iraak oma keemiarelva varud, kuid kasutas massihävitusrelvade kasutamist endiselt sõjalise heidutusena, seda eriti põlisvaenlasi Iraani ja Iisraeli silmas pidades(64). Iraagi tuumafüüsik Khidir Hamza(65), kes lahkus peale Lahesõda Iraagist ja andis tunnistusi Ühendriikide Senati väliskomisjoni ees, väitis, et Iraak arendab aktiivselt oma tuumaprogramme(66). Hamza antud informatsioon, kuigi vaidlustatud mõnede teiste väljapaistvate „ülehüppajate“(67) poolt, mõjutas tugevasti Iraagi invasiooni algatamist 2003. aastal.

Tuginedes Michael Gordoni ja Bernard Traynori põhjalikule uurimusele, muutus hirmukultuur Iraagis Saddam Husseini valitsemise ajal kujundatud riikliku identiteedi lahutamatuks osaks. Esiplaanile olid asetatud siseriiklikud ohud, sh mässulised vähemused kurdid ja šiiidid. Tähtsuselt järgmine oht oli naaberriik Iraan, kellega peeti kaheksa aastat ohvriterohket sõda. Ameerika Ühendriigid (ja ka Iisrael) asetsesid alles järgmistel ridadel, kuna sõjalist konflikti nendega, k.a. Lahesõja kordumist, ei peetud reaalseks. Olukord muutus mõneti peale 2001. aasta Afganistani sündmuseid ja üleilmse terrorismivastase sõja väljakuulutamist, kui mõnedes ameeriklaste võimulähedastes ringkondades hakati tähelepanu pöörama Lahesõja vigade parandusele(68). Ameerika Ühendriikides suurendasid mõju äärmuslikke meetodeid soosivad poliitilised liikumised, eeskätt neokonservatiivid(69), kes soovisid kasutada välisohte edendamaks riigitruudusele ja distsipliinile tuginevat siseriiklikku identiteeti, mistõttu nad väärtustasid rahvusvahelise ühiskonna arengut vähem kui USA julgeolekut(70). See avaldas omakorda mõju Iraagi poliitilisele retoorikale, kus vastandumine Ühendriikidele ja Iisraelile tõusis enam päevakorda.

Peale 2003. aasta invasiooni ja Saddam Husseini kukutamist võis kolme põhilise Iraagi kultuurilise kogukonna vahel esineda erinevaid hinnanguid nii Iraagi tuleviku kui ka status quo osas. Kurdi rahvuslik kogukond suhtus välisinvasiooni kõige toetavamalt ning nägi lääneriikides liitlasi kurdi enesemääramisõiguse realiseerimisel, mistõttu õnnestud kurdi asualadel Põhja-Iraagis luua ka kõige stabiilsem julgeolekukeskkond Iraagis. Loodeti, et lääneriigid, eeskätt Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik, aitavad taltsutada Türgit, kes nägi Iraagi Kurdistanis toetusbaasi omavalitsuse eest võitlevatele Türgi kurdidele. Sunniidi usukogukond on ajalooliselt olnud Iraagis valitsevas seisundis, kuigi tegemist pole Iraagi arvukaima kultuurilise kogukonnaga. Sunniidi kogukonnast pärinesid nii Briti koloniaalvõimude poolt 1921. aastal võimule pandud Hašemiitide kuningadünastia kui ka Saddam Hussein, Ilmajäämine ajaloolisest juhtpositsioonist riigis tekitas invasioonijärgset vastupanu eelkõige just sunniidi asualadel.

Iraagi lõunaosas paiknev šiiitlik usukogukond on Iraagi kõige arvukam kultuuriline kogukond, kes iseenesest võitis invasioonist, suurendas oma mõju kogu riigis ja hõivates mitmed tähtsad võimupositsioonid. Kuigi šiiidi kogukond oli opositsioonis Saddam Husseini režiimiga, oli suhtumine režiimivahetusse seas palju mitmepalgelisem. Saddami kukutamist küll tervitati, kuid lääneriikide relvajõududega tekkisid kohe ka mitmed kokkupõrked, neist märkimisväärseim oli siinjuures ehk Muqtada al-Sadri juhitud sadristide liikumise Jaysh al-Mahdi(71) vastupanu 2003-2008. Šiiidi kogukonna juhtivatel rühmitustel SCIRI-l(72) ja Islami Dawa Parteil(73) on olnud traditsiooniliselt head suhted usukaaslastega Iraanis. 1991. aastal järgnes Lahesõjale ja operatsioonile „Kõrbetorm“ šiiitide ülestõus, mis jäi ilma välistoetusest ja suruti Saddam Husseini režiimi poolt maha. Tollane Ühendriikide administratsioon tundis muret Iraani mõju kasvamise pärast regioonis ning Saddam Husseini vajati geopoliitilistest huvidest lähtuvalt tasakaalustamaks Iraani võimalikke ambitsioone piirkonnas.

Iraagi ründamist on seostatud erinevate motiividega: isuga (sooviga saada Iraagi naftaleiukohad kontrolli alla); vaimuga (karistada Iraagi režiimi Kuveidi vallutamise eest ja tagada demokraatia); mõistusega (Iraagi agressiivne käitumine naabrite vastu ning inimõiguste rikkumine), kuid kahtlemata kuulus ka mõlemapoolne pikaajaline hirmukultuur teineteise tegevuse suhtes konflikti oluliste allikate hulka. Iraagi ühiskonna normaalse arengu seisukohast ei saa 2003. aasta rahvusvahelist sekkumist pidada täielikuks ebaõnnestumiseks, kuna laiemat konfliktiohtu erinevate kultuuriliste kogukondade vahel on seni suudetud vältida ja Liibanonile sarnanev konsotsiatsionalistlik riigimudel, kus erinevad võimupositsioonid on olnud kolme suurema kogukonna vahel jagatud(74), on vähemalt käesoleva ajani toiminud. Liibanoni kogemus on näidanud, et sellised kokkuleppemudelid ei pruugi tagada töökindlust pikema aja jooksul, kui riigis toimuvad olulised demograafilised muutused. Rahvusvahelise süsteemi tasandil on aga positiivseid momente märksa raskem leida, kuna rahvusvaheline solidaarsus sai kannatada, konfliktioht kasvas üleilmselt ning hirmukultuur levis.

Kokkuvõtteks
Hirmukultuur võimaldab suurendada grupisisest solidaarsust. Hirm sunnib leidma omasuguseid ning konsolideerima jõupingutusi teatud jagatud identiteedigrupi julgeoleku tagamiseks, kuid kas ühiskonnasisese suurema solidaarsuse nimel võib üles ehitada püsivale hirmukultuurile tuginevat kooslust, on juba vaieldav. Vajakajäämised psühholoogilises julgeolekus on poliitilise, sõjalise, majandusliku ja sotsiaalse julgeoleku valdkonda kuuluvate ohtude kõrval üks peamisi ühiskonna edukat toimimist takistavaid ohuallikaid. Hirmukultuuri najal saavutatud sotsiaalne konsolideerumine ei oma tavaliselt pikaajalist efekti ning kriisisituatsioonis võib ta kergesti mureneda, sest ühiskond ei arene, vaid suunab kõik jõud enesesäilitamisele. Sellises ühiskonnas tekkinud motivatsiooniprobleeme on värvikalt kirjeldanud itaalia kirjanik Dino Buzzati oma teoses „Tatarlaste kõrb“(75). Püsivale ründeohule konstrueeritud narratiiv ei suutnud tagada ühiskonna valmisolekut ohuga toimetulemiseks siis, kui müstifitseeritud rünnak kord saabus.

Hirmukultuuriga toimetulemine on tihedalt seotud päevakajaliste aruteludega, kuidas hakkama saada multikultuurses maailmas, sest kultuuridevaheline kommunikatsioon ei ole enam piiratud geograafilise ruumiga. Identiteedirühmade poliitilisi otsuseid mõjutavad käitumismotiivid lähtuvad enamasti sarnastest allikatest: isu (soov tagada jõukust), vaim (soov säilitada au), mõistus (soov vältida ebaõiglust) ja hirm (ebakindlus teiste identiteedrühmade tegevuse suhtes). Kokkupuutel teistsuguse identiteediga ei tohi anda talle vaenulikuks tegutsemiseks põhjust, vaid tuleb näidata, et koostöö on mõlemale rühmale kasulikum kui konflikt ning mitte üle doseerida hirmuga, sest see muutub tavaliselt mõlemapoolseks painajaks. Kui vana-Kreeka ajaloolast Thukydidest parafraseerida, on konflikti puhkemine mõjutatud aust, hirmust, ja huvist seega tuleb konflikti vältimiseks hoida vastase „au puutumatu, hirmud mõõdukalt ülal ja vallutushuvi väike“(76).

Rahvusvahelises süsteemis toimiva identiteedi konstrueerimine on toimijate multikultuurse tausta tõttu komplitseeritud, mistõttu praktikas annavad sageli tooni irratsionaalsetest motiivid. Hirmukultuur võib provotseerida identiteedipõhiseid vastandumisi, mida äärmuslikud ideoloogilised liikumised võivad grupihuvidest lähtuvalt ära kasutada. Põhimõtteliselt tulebki süsteemil valida erinevuste kaotamise ja sallimise vahel. Süsteem võib liikuda ühtlustatud normatiivsuse suunas, mis järgib suuremal või vähemal määral käsuõiguslikku traditsiooni ja kus subjektidevahelised käitumisnormid on maksimaalselt reguleeritud. Alternatiivne võimalus on jätta individuaalsetele toimijatele suurem valikuvabadus ehk siis liikuda liberaalse maailma poole.

[60] Lebow, „Identity and International Relations“, supra nota 12, p 476.
[61] James M. Lutz, Brenda J. Lutz. Global Terrorism (London: Routledge, 2004), p 52.
[62] Abu Nidali Organisatsioon oli vasakpoolne sekulaarne Palestiina terroristlik rühmitus, loodud Abu Nidali (1937-2002) poolt 1970-tel aastatel ja toetatud erinevatel perioodidel Iraagi, Süüria ja Liibüa poolt.
[63] Michael Gordon, Bernard Traynor. COBRA-II: Iraagi sõda ja okupatsioon, (tõlkijad Jüri Adams ja Ivika Arumäe. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008, p 66.
[64] Ibid, p 76.
[65] Khidir Hamza, Iraagi tuumafüüsik, kes lahkus Iraagist 1994.
[66] Milan Rai, War Plan Iraq. Ten Reasons Against War on Iraq (London: Verso, 2002), p 125.
[67] Näiteks Saddam Husseini väimees Hussein Kamel Hassan al-Majid, kes „hüppas ära“ 1995. aastal Jordaaniasse.
[68] Gordon, Traynor. COBRA-II: Iraagi sõda ja okupatsioon, supra nota 57, pp 65-88.
[69] Neokonservatiivide liikumine arenes välja 20.sajandi teisel poolel pahempoolsetest ringkondadest, kes toetasid Ameerika Ühendriikide osalemist Vietnami sõjas ja toetasid USA hegemonismipoliitikat. 1997. aastal Project for the New American Century avalduses „Statement of Principles“ kutsusid neokonservatiivsed ringkonnad Ühendriikide administratsiooni üles režhiimivahetusele Iraagis. Peale 2001. aasta terroriakti mõjutasid neokonservatiivid oluliselt G.W.Bushi administratsiooni välispoliitikat.
[70] David Campbell. Writing Security, (Minneapolis: University of Minnesota Press, 1998), 164.
[71] Jaysh al-Mahdi (Mahdi Armee) –  šiiitlik-islamistlik sõjaline rühmitus Iraagis, loodud vaimuliku Muqtada a-Sadri (1973) poolt 2003.
[72] SCIRI (Iraagi Islamirevolutsiooni Ülemnõukogu) – šiiitlik-islamistlik poliitiline partei, asutatud 1982.
[73] Islami Dawa Partei – šiiitlik-islamistlik poliitiline partei Iraagis, asutatud 1957.
[74] Iraagi puhul kuulub presidendi positsioon kurdidele, valitsusjuhi positsioon šiiitidele ning parlamendi esimehe positsioon sunniitidele.
[75] Itaalia kirjaniku Dino Buzzati (1906-1972) romaan „Tatari kõrb“ (Il deserto dei Tartari) avaldati esmakordselt 1940. aastal.
[76] Rene Toomse, „Eesti ja sõjaoht“, Eesti Ekspress, 27.05,.2011, ≤http://renetoomse.blogspot.com/2011/06/eesti-ja-sojaoht.html≥ (21.07.2011).

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2013/Nr5(14),lk. 142-66.

Previous Older Entries

august 2016
M T W T F S S
« Jul    
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 46 other followers