@ckrabat
Kõikvõimalikud konstrueeritud ideaalmaailmad on rahva meeli lummanud juba Thomas More’i Utoopia ja Tommaso Campanella Päikeselinna päevadest saadik, rääkimata meie neukkude unistustemaast, jääkarudest ja raudbetoonist siseturukaitsega ümbritsetud üdini põhjamaisest Axel Heibergi saarest. Mõnikord on leidunud piisavalt hulle, kes on selliseid ideaalmaailmu hakanud ka ellu viima. Hiljuti jõudis kinolinale Florian Gallenbergeri film “Colonia” Emma Watsoni ja Daniel Brühliga peaosas, mis räägib Tšiili keskosas keset Andide mäestikku asuvast saksa kolonistide põllumajanduslikust kommuunist Colonia Dignidadist, mille rajas 1961. a. saksa päritoluga kunagine natsisõdur, hilisem baptistlik misjonär ja karismaatiline jutlustaja Paul Schäfer (1921-2010). Koloonia ainus side muu maailmaga kulges mööda nisu, maisi ja sojauba põldude vahel kulgevat pikka, tolmust ja halvasti läbitavat teed. Ideaalmaailm oli ümbritsetud seitsmemeetrise okastraadistatud taraga, mis pidi kaitsema teda välispidise kurja maailma vastu. Paul Schäfer oli pikk, kõhn ja tugeva kehaehitusega mees, tihedate hallide juuste ja klaassilmaga. Silma oli ta nooruses kaotanud õnnetuses, kui oli kahvliga kingapaela avades kogemata silma torganud. Ta oli pärit Saksamaalt, Hollandi piiri äärsest Troisdorfist ja koolis oli ta olnud üsna halb õpilane. Hoolimata pikkadest Lõuna-Ameerikas veedetud aastatest, ei õppinudki ta korralikult hispaania keelt rääkima. Nooruses lõi Schäfer kaasa Hitlerjugendis, hiljem soovis astuda SS-i, kuid ei võetud ning teenis sõja ajal hoopis Prantsusmaal välihaiglas parameedikuna. Peale sõda tegutses Schäfer mõnda aega Saksamaa Evangeelses Vabakirikus noortejuhina, kuid oli sunnitud lahkuma, sest teda kahtlustati noorte poiste väärkohtlemises.
Siitpeale sai alguse tema jutlustajakarjäär. Oskuslik müügimees ja hea kõnepidaja Schäfer sõitis nahkpükstes ja akustilise kitarri saatel mööda Lääne-Saksamaa maapiirkondi ning kutsus rahvast üles avalikult patte tunnistama. Tal õnnestus koguda sadu jüngreid ning asutada Troisdorfis varjupaik, kust leidsid peavarju sõjas leseks jäänud naisterahvad ning nende orvuks jäänud lapsed, suur osa neist olid põgenikud Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Ida-Preisimaalt (täna Kaliningradi oblast). Schäferi kogudusega liitumisel tuli 10% sissetulekust talle heategevaks otstarbeks annetada (remember Karlsson ja iirised) ning osaleda igapäevasel pattude ülestunnistamisel. Paraku tabasid teda järjekordsed pedofiiliasüüdistused ning Schäfer põgenes kõigepealt Lähis-Itta, et kogudusele uus asupaik otsida, kuid siis sai kutse tollase presidendi Jorge Alessandri toetusel ümber asumiseks Tšiilisse. Ta ostis 4400 aakrit maad Santiagost nelja tunni ja 350 km teekonna kaugusel lõunas ning umbes 70 jüngri toel saigi rajatud Colonia Dignidad („väärikate koloonia“). Kaks aastat hiljem ühines nendega 230 Schäferi jüngrit Saksamaalt ning hiljem toimus veel kaks ümberasumiste lainet 1966.a. ja 1973.a. Lisaks adopteerisid nad lapsi vaestest Tšiili peredest, kes õppisid rääkima saksa keelt ning kasvasid üles saksa evangeelsete traditsioonide vaimus. Koloonia pakkus varjupaika sõjaroimaritele. Võimalik, et selles koloonias leidis mingiks perioodiks varjupaiga kuulus natsidoktor Josef Mengele. Väga põhjaliku ülevaate koloonia elust-olust saab Bruce Falconeri artiklist The American Scholaris. Schäfer kehtestas koloonia üle süsteemse ühiskondliku kontrolli ja nõudis absoluutset kuuletumist Alalisele Onule (tiitel, mille ta endale võttis). Koloonia elanikel ei tohtinud olla tema ees saladusi ning kolonistide omavahelised privaatsed jutuajamised olid keelatud. Samuti ei tohtinud keegi ilma Schäferi loata koloonia territooriumilt lahkuda või isegi mõelda lahkumisele, sest siis sai ta karistada.
Tara taga võis sinna eksinud külaline leida saksa küla lilleaedade, purskkaevude ja oranžide katustega Baieri stiilis majadega, idüll missugune. Elanikud kandsid saksa talupojarõivaid: mehed traksidega villaseid pükse, naised kleite ja pearätte ning omavahel räägiti põhiliselt saksa keelt. Külas paiknes kaks lennurada, hüdroelektrijaam ja mitmed veskid ja töökojad. Üks oluline tööstusharu oli kruusa kaevandamine, mille toodangut kasutati teedeehitusel üle terve Tšiili. Külas paiknes ka haigla, mis pakkus tasuta arstiabi ümbruskonna elanikele. Koloonia elu valgustav lühike dokumentaalfilm vändati kindral Augusto Pinocheti presidendivõimu ajal, 1981. aastal, mille peaosas oli valget ülikonda ja päikeseprille kandev Schäfer, kes tutvustas oma maailma valgetes seelikutes ja värvilistes pluusides naisorkestri saatel. Kolonistid jagati soo ja vanuse järgi rühmadesse, kes elasid koos ja neil kõigil oli oma sümboolika. Lapsed lahutati vanematest peale sündi ja allutati ühiskasvatusele. Ka mehed ja naised elasid eraldi ning võisid teineteisega suhelda ainult juhi loal. Kuni kuuenda eluaastani kuuluti „beebide“ gruppi, siis liitusid poisid „kiilide“ ja tüdrukud „lohede“ grupiga. Viieteistkümnendast eluaastast ühinesid posid „päästearmeega“ ja tüdrukud „põlluhiirtega“, 35-50 aastased olid vastavalt „vanemad teenijad“ ja „naiste grupp“. Kõige eakamad kuulusid vastavalt „comalo“ ja „vanaemade“ gruppi. Kolmekümne aasta jooksul sündis koloonias 60 last, selle juures 1975-1989 ei registreeritud ühtegi sündi.
Ideaalmaailm võis aga seestpoolt paista hoopis teistsugune ja palju kohutavam kui oma välises hiilguses. Mida sellist toimus ajaloo kestel nii natsi-Saksamaa kui Nõukogude Liiduga. Kõikide nende ideaalmaailmade ühendav tunnusjoon oli hirm. Peale Pinocheti režiimi lõppu Amnesty Internationali, Tšiili, Saksamaa ja Prantsusmaa korraldatud rahvusvaheline uurimine tõi välja laste ahistamise, sunnitöö, relvasalakaubanduse, rahapesu, inimröövid, piinamised ja mõrvad, mida Schäfer ja tema lähimad abilised oma utoopilises maailmas korraldasid. Schäferi maailma tõenäolised ohvrid olid teiste hulgas Tšiili fotograaf Juan Maino ja USA matemaatik Boris Weisfeiler. Nad täitsid ka Pinocheti režiimi tellimusi, kes saatsid sinna oma vastaseid ja poliitilisi dissidente piinamiseks ja hävitamiseks. Piinamistel kasutati psühhotroopseid aineid ja elektrišokke. Koloonia territooriumilt leiti massihaudu hukkunute jäänustega. Schäferi süsteem tugines täielikule kuulekusele ning Schäferi tõlgendusele piiblist, sh inimese pärispatule kontseptsioonist tulenevale süü presumptsioonile ja pattude regulaarsele tunnistamisele. Ta viis läbi avalikke patukahetsustseremooniaid – Seelesorge (hoolekanne hinge eest). Palverändurid kogunesid väiksemastesse gruppidesse, kus toimus pattude ülestunnistamine. Pattude tunnistamine toimus igapäevaselt lõuna- ja õhtusöökide ajal ning pühapäeviti Schäferi majas toimunud rahvakoosolekutel. Schäfer luges mikrofoniga ette patuste nimed, kes pidid püsti tõusma ja avalikult patte tunnistama. Paljude poolt jumaldatud kollektiivne lihtne elu oli väärtustatud ning igasugune individuaalsus kui Saatanast pärinev keelatud, karistatud ja lõppkokkuvõttes hävitatud. Schäfer rajas ka pealekaebamissüsteemi, sest kui kolonist kuulis mõne kaaslase pattudest, pidi ta sellest Schäferit informeerima.
Pattude ülestunnistamisele järgnes karistus. Süüdlasi karistati nälja, peksmise ja koertega. Kolonistid olid kohustatud Schäferile meeldima. Vastupidisel juhul asetati nad „mässajate“ gruppi ja pidid kandma vastavat vormiriietust – mehed punaseid särke ja valgeid pükse, naised kartulikotte kleitide peal. Teised kolonistid olid kohustatud neid põlgama – tekkis „puutumatute“ klass. Koloonia haigla kahes ruumis olid sisustatud piinakambrid. Kui keegi üritas „paradiisist“ põgeneda, siis teda jälitati ning toodi jõuga tagasi. Vaid üksikutel see õnnestus. Wolfgang Müller jõudis 1966.a. kolmandal põgenemiskatsel Saksamaa saatkonda Tšiilis, mida ründasid Schäferi jüngrid, kuid tal õnnestus lõpuks Saksamaale jõuda. Mingil kombel õnnestus Schäferil sisse seada head suhted Tšiili võimudega, eriti kindral Pinochetiga, kes oli vaimustunud Saksa sõjaväelisest kultuurist ja II maailmasõja marssalist Erwin Rommelist. Tšiili salapolitsei (DINA) muutus Schäferi kogukonna alalseks koostööpartneriks. Peale abi poliitiliste dissidentide piinamisel seadis end koloonias sisse salajane laboratoorium, kus hakati välja töötama keemiarelva. Alles peale Pinocheti võimult taandumist ning dissident Patricio Aylwini valimist presidendiks 1990.a. lõppes küll Tšiili valitsuse toetus Schäferile, kuid koloonia jätkas veel pikemat aega endistviisi edasi tegutsedes. Schäfer rajas kolooniasse internaatkooli, mis pakkus noortele tšiillastele soodsat õppimisvõimalusi, kuni 1996.a. andis üks Santiago kohtunik välja Schäferi vahistamiskäsu, sest teda süüdistati 12-aastase õpilase vägistamises. Schäfer kadus avalikkuse eest koloonia maaalustesse punkritesse. Kui 30 politseinikku saabus Colonia Dignidadi, siis kohtasid nad seal vaid vähest vastupanu, kuid nende juhti nad ei leidnudki. Kolonistid nägid välja nagu zombid või robotid, keda saab sisse ja välja lülitada. Nad olid pidevas apaatses olekus, kuigi võisid mingitel põhjustel kurjaks muutuda ning isegi rünnata. Hiljem on selgunud, et neid sunniti kohustuslikus korras rahusteid sisse võtma.
Kolonistid elasid suuremate gruppidega ühistes magamistubades ja neil võis olla vaid piiratud hulk isiklikke asju – pidžaama, tööriided, vabaajariided ja aluspesu. Kõik muud asjad, k.a. jalanõud, tuli anda hoiule ja hoiti lukustatud laoruumis. Hommikul koguneti sööklasse ja söödi ühiselt tagasihoidlikku hommikusööki – piima ja moosisaia. Seejärel suunduti tööle – mehed tehastesse, veskitesse ja töökodadesse, naised kanalates, lautades, tallides ja köögis. Mõned naised töötasid haiglates. Põldudel töötasid nii mehed kui naised. Tööpäev kestis 12 tundi või isegi kauem. Vahepeal oli väike lõunapaus, kui sa patte üles tunnistada. Schäfer pidas tööd ohvrianniks Jumalale ja tsiteeris sageli loosungit: “Arbeit ist Gottesdienst” (töö on Jumala teenimine). Töötati seitse päeva nädalas. Kuna töö oli kolonistide jaoks rõõm, siis loomulikult selle eest ei makstud. Kolonistidel polnud televisiooni, raadiot, ajalehti, isegi mitte kalendreid. Seksuaalvahekord mehe ja naise vahel oli Schäferi õpetuse järgi Saatanast ja seepärast tuli mehi naistest eemal hoida, et viimased ei ahvatleks mehi pattudele. Naised pidid kandma koledaid kotisarnaseid kleite, mis pidi varjama nende naiselikke jooni ja siduma juuksed krunnidesse. Pidev töö pidi neid hoidma eemale seksuaalsetest kiusatustest. Kui meeste ja naiste vahel tekkisid tunded, siis otsustas Schäfer nende saatuse üle. Ta võis lubada neil abielluda või isegi lapsi saada, kuid enamasti lõppes see kurvalt. Mõnikord määras Schäfer ise mehele naise oma suva järgi. Kui naine ikkagi rasedaks jäi, siis isoleeriti ta kogukonnast kuni lapse sünnini, kes edaspidi võeti naiselt ära ja kuulus kogukonnale.
Koloonia kaitseks organiseeris Schäfer kolonistidest sõjaväestatud üksuse, mis sai sõjalist ja võitluskunstide alast väljaõpet. Üksus valvas koertega ööpäevaselt koloonia territooriumi, kes elas pidevas sissetungihirmus. Nad olid varustatud relvade, lühilainesaatjate, öövaatlusseadmete, telefonide, binoklite ja kaameratega. Schäfer laiendas ka koloonia territooriumi 4400 aakrilt 32 000 aakrini, kasutades vajadusel selleks isegi relvajõudu, et ebasobivaid naabreid minema ajada. Piirkond väljaspool tarandikku oli kaetud traattõketega, mis käivitasid alarmi. Kogu koloonia oli kaetud kaamerate ja alarmide süsteemiga, lisaks veel maaalune tunnelite ja punkrite süsteem. 2005.a. avastas politsei Colonia Dignidadist relvalao – 92 automaati, 104 poolautomaatpüssi, 18 isikuvastast miini, 18 kobargranaati, 1893 käsigranaati, raketiheitjaid, lõhkeainet ja muud relvastust ning piinariista. Mõned olid neist II maailmasõja aegsed, aga ka valmistatud koloonia enda relvatehastes. Lisaks valveüksusele, oli Schäferil ka isiklikud assistendid, nn „sprinterid“, noored poisid vormiriietuses ja lühikestes spordipükstes, kes aitasid teda isiklikes asjus ja viisid tema sõnumeid laiali. Parimad neist said õiguse veeta öö oma juhiga. Schäferit häiris Jõuluvana populaarsus laste seas ja jõulude ajal ta korjas lapsed bussi ning sõitis nendega jõe äärde, kuhu pidi saabuma Jõuluvana, keda etendas antud juhul üks habet ja punast rüüd kandev vanem kolonist. Schäfer tulistas Jõuluvana püstolist ning see kukkus vette, mis värvus verest punaseks. Schäfer seletas seepeale lastele, et Jõuluvana on surnud (tegelikult sai haavata ja jäi ellu) ning jõulude asemel tähistati hoopis Schäferi sünnipäeva.
Varsti peale vahistuskäsku lahkus Schäfer kolooniast ning seda juhtisid tema leitnandid eesotsas Hartmuth Hoppiga. Schäfer leiti üles 2005.a. Argentiinast ja saadeti Tšiilisse, kus talle mõisteti 20-aastane vanglakaristus 26 alaealise seksuaalse kuritarvitamise eest, 7 aastat ebaseaduslike relvade omamise eest ja veel kolm aastat piinamise eest ning ta pidi maksma 770 miljonit peesot kahjutasu neile, kes esitasid kahjunõude. 2010.a. suri ta 88-aastasena Santiago vangla haiglas. Koloonia uued juhid avasid Colonia Dignidadi väravad muule maailmale ning muutsid selle nime Villa Bavieraks. Turism on muutunud Villa Baviera sissetulekuallikaks. Kolonistidel on lubatud siirduda mujale elama ja õppima. Luis Henriquez, kes juhtis Tšiili politsei uurimist koloonias, kirjeldas koloniste järgmiselt: „Neil puudub individuaalne tahe, initsiatiiv ja jõud, nad on kohandunud alluma kõrgemale tahtele. Samuti puudub neil igasugune seksuaalsus. Kuigi koloonia uued võimud on teatanud valmisolekus tsiviliseeruda, ei ole vanem põlvkond selleks kindlasti enam võimeline. Võib-olla noored on muutustele avatud. Koloonia elanikud on harjunud mõtlema muust maailmast bipolaarselt sõprade ja vaenlaste võtmes ja kõik need, kes tulevad väljast, võivad neile olla ohtlikud.“ Hartmuth Hopp põgenes 2011.a. võimaliku vahistamise eest Saksamaale ja elab täna Krefeldis. Mitmed Schäferi kaasvõitlejad mõisteti aga 2013.a. Tšiilis süüdi ja kannavad karistust. Kunagisi koloniste on Villa Bavierasse alles jäänud 130 ümber, kellest enamus on üle 65 aasta vanad.
Hiljuti tegi Saksamaa valitsus avalikuks dokumendid Colonia Dignidadi kohta, mis räägivad, et kuigi Saksamaa LV diplomaadid teadsid, mis koloonias toimus, ei teinud nad midagi sealsete elanike kaitseks, kellest paljud olid Saksamaa kodanikud. Alaealiste arv, keda võidi seal rohkem kui 30 aasta jooksul vägistada, ulatub mõningatel hinnangutel 30 000-ni. Colonia Dignidad on ideaalmaailm paljude meie kodukootud natside ja neukkude jaoks, kes unistavad palja ülakehaga musklilisest juhist, kes rusikahoopidega korra majja lööb ja Eesti persest välja tõmbab. Kõik minu tuttavad lollid nii burksiputka ees kui poe taga ootavad kõva käega juhti, neid on palju ja neil on väga vali hääl. Nii nagu Colonia Dignidadi elanikel on raske vabaneda Schäferi pärandist, on Eesti elanikel tihtipeale raske pääseda 700-aastase orjaaja pärandist, koos sellega kaasneva hirmukultuuri ja vägivallakultusega. Nad ei taha, et peksmine mõisatallides ära lõppeks, vaid unistavad ise peksjaks saada, mis tähendaks nende jaoks pääsemist eliidi hulka. Stultoloogiliselt pakub Colonia Dignidadi eksperiment muidugi huvi, sest töökindla lolli mudeli tootmisel jõuti üsna kaugele.
Persona in fieri 
Värsked kommentaarid