Colonia Dignidad

@ckrabat
Kõikvõimalikud konstrueeritud ideaalmaailmad on rahva meeli lummanud juba Thomas More’i Utoopia ja Tommaso Campanella Päikeselinna päevadest saadik, rääkimata meie neukkude unistustemaast, jääkarudest ja raudbetoonist siseturukaitsega ümbritsetud üdini põhjamaisest Axel Heibergi saarest. Mõnikord on leidunud piisavalt hulle, kes on selliseid ideaalmaailmu hakanud ka ellu viima. Hiljuti jõudis kinolinale Florian Gallenbergeri film “Colonia” Emma Watsoni ja Daniel Brühliga peaosas, mis räägib Tšiili keskosas keset Andide mäestikku asuvast saksa kolonistide põllumajanduslikust kommuunist Colonia Dignidadist, mille rajas 1961. a. saksa päritoluga kunagine natsisõdur, hilisem baptistlik misjonär ja karismaatiline jutlustaja Paul Schäfer (1921-2010). Koloonia ainus side muu maailmaga kulges mööda nisu, maisi ja sojauba põldude vahel kulgevat pikka, tolmust ja halvasti läbitavat teed. Ideaalmaailm oli ümbritsetud seitsmemeetrise okastraadistatud taraga, mis pidi kaitsema teda välispidise kurja maailma vastu. Paul Schäfer oli pikk, kõhn ja tugeva kehaehitusega mees, tihedate hallide juuste ja klaassilmaga. Silma oli ta nooruses kaotanud õnnetuses, kui oli kahvliga kingapaela avades kogemata silma torganud. Ta oli pärit Saksamaalt, Hollandi piiri äärsest Troisdorfist ja koolis oli ta olnud üsna halb õpilane. Hoolimata pikkadest Lõuna-Ameerikas veedetud aastatest, ei õppinudki ta korralikult hispaania keelt rääkima. Nooruses lõi Schäfer kaasa Hitlerjugendis, hiljem soovis astuda SS-i, kuid ei võetud ning teenis sõja ajal hoopis Prantsusmaal välihaiglas parameedikuna. Peale sõda tegutses Schäfer mõnda aega Saksamaa Evangeelses Vabakirikus noortejuhina, kuid oli sunnitud lahkuma, sest teda kahtlustati noorte poiste väärkohtlemises.

Siitpeale sai alguse tema jutlustajakarjäär. Oskuslik müügimees ja hea kõnepidaja Schäfer sõitis nahkpükstes ja akustilise kitarri saatel mööda Lääne-Saksamaa maapiirkondi ning kutsus rahvast üles avalikult patte tunnistama. Tal õnnestus koguda sadu jüngreid ning asutada Troisdorfis varjupaik, kust leidsid peavarju sõjas leseks jäänud naisterahvad ning nende orvuks jäänud lapsed, suur osa neist olid põgenikud Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Ida-Preisimaalt (täna Kaliningradi oblast). Schäferi kogudusega liitumisel tuli 10% sissetulekust talle heategevaks otstarbeks annetada (remember Karlsson ja iirised) ning osaleda igapäevasel pattude ülestunnistamisel. Paraku tabasid teda järjekordsed pedofiiliasüüdistused ning Schäfer põgenes kõigepealt Lähis-Itta, et kogudusele uus asupaik otsida, kuid siis sai kutse tollase presidendi Jorge Alessandri toetusel ümber asumiseks Tšiilisse. Ta ostis 4400 aakrit maad Santiagost nelja tunni ja 350 km teekonna kaugusel lõunas ning umbes 70 jüngri toel saigi rajatud Colonia Dignidad („väärikate koloonia“). Kaks aastat hiljem ühines nendega 230 Schäferi jüngrit Saksamaalt ning hiljem toimus veel kaks ümberasumiste lainet 1966.a. ja 1973.a. Lisaks adopteerisid nad lapsi vaestest Tšiili peredest, kes õppisid rääkima saksa keelt ning kasvasid üles saksa evangeelsete traditsioonide vaimus. Koloonia pakkus varjupaika sõjaroimaritele. Võimalik, et selles koloonias leidis mingiks perioodiks varjupaiga kuulus natsidoktor Josef Mengele. Väga põhjaliku ülevaate koloonia elust-olust saab Bruce Falconeri artiklist The American Scholaris. Schäfer kehtestas koloonia üle süsteemse ühiskondliku kontrolli ja nõudis absoluutset kuuletumist Alalisele Onule (tiitel, mille ta endale võttis). Koloonia elanikel ei tohtinud olla tema ees saladusi ning kolonistide omavahelised privaatsed jutuajamised olid keelatud. Samuti ei tohtinud keegi ilma Schäferi loata koloonia territooriumilt lahkuda või isegi mõelda lahkumisele, sest siis sai ta karistada.

Tara taga võis sinna eksinud külaline leida saksa küla lilleaedade, purskkaevude ja oranžide katustega Baieri stiilis majadega, idüll missugune. Elanikud kandsid saksa talupojarõivaid: mehed traksidega villaseid pükse, naised kleite ja pearätte ning omavahel räägiti põhiliselt saksa keelt. Külas paiknes kaks lennurada, hüdroelektrijaam ja mitmed veskid ja töökojad. Üks oluline tööstusharu oli kruusa kaevandamine, mille toodangut kasutati teedeehitusel üle terve Tšiili. Külas paiknes ka haigla, mis pakkus tasuta arstiabi ümbruskonna elanikele. Koloonia elu valgustav lühike dokumentaalfilm vändati kindral Augusto Pinocheti presidendivõimu ajal, 1981. aastal, mille peaosas oli valget ülikonda ja päikeseprille kandev Schäfer, kes tutvustas oma maailma valgetes seelikutes ja värvilistes pluusides naisorkestri saatel. Kolonistid jagati soo ja vanuse järgi rühmadesse, kes elasid koos ja neil kõigil oli oma sümboolika. Lapsed lahutati vanematest peale sündi ja allutati ühiskasvatusele. Ka mehed ja naised elasid eraldi ning võisid teineteisega suhelda ainult juhi loal. Kuni kuuenda eluaastani kuuluti „beebide“ gruppi, siis liitusid poisid „kiilide“ ja tüdrukud „lohede“ grupiga. Viieteistkümnendast eluaastast ühinesid posid „päästearmeega“ ja tüdrukud „põlluhiirtega“, 35-50 aastased olid vastavalt „vanemad teenijad“ ja „naiste grupp“. Kõige eakamad kuulusid vastavalt „comalo“ ja „vanaemade“ gruppi. Kolmekümne aasta jooksul sündis koloonias 60 last, selle juures 1975-1989 ei registreeritud ühtegi sündi.

Ideaalmaailm võis aga seestpoolt paista hoopis teistsugune ja palju kohutavam kui oma välises hiilguses. Mida sellist toimus ajaloo kestel nii natsi-Saksamaa kui Nõukogude Liiduga. Kõikide nende ideaalmaailmade ühendav tunnusjoon oli hirm. Peale Pinocheti režiimi lõppu Amnesty Internationali, Tšiili, Saksamaa ja Prantsusmaa korraldatud rahvusvaheline uurimine tõi välja laste ahistamise, sunnitöö, relvasalakaubanduse, rahapesu, inimröövid, piinamised ja mõrvad, mida Schäfer ja tema lähimad abilised oma utoopilises maailmas korraldasid. Schäferi maailma tõenäolised ohvrid olid teiste hulgas Tšiili fotograaf Juan Maino ja USA matemaatik Boris Weisfeiler. Nad täitsid ka Pinocheti režiimi tellimusi, kes saatsid sinna oma vastaseid ja poliitilisi dissidente piinamiseks ja hävitamiseks. Piinamistel kasutati psühhotroopseid aineid ja elektrišokke. Koloonia territooriumilt leiti massihaudu hukkunute jäänustega. Schäferi süsteem tugines täielikule kuulekusele ning Schäferi tõlgendusele piiblist, sh inimese pärispatule kontseptsioonist tulenevale süü presumptsioonile ja pattude regulaarsele tunnistamisele. Ta viis läbi avalikke patukahetsustseremooniaid – Seelesorge (hoolekanne hinge eest). Palverändurid kogunesid väiksemastesse gruppidesse, kus toimus pattude ülestunnistamine. Pattude tunnistamine toimus igapäevaselt lõuna- ja õhtusöökide ajal ning pühapäeviti Schäferi majas toimunud rahvakoosolekutel. Schäfer luges mikrofoniga ette patuste nimed, kes pidid püsti tõusma ja avalikult patte tunnistama. Paljude poolt jumaldatud kollektiivne lihtne elu oli väärtustatud ning igasugune individuaalsus kui Saatanast pärinev keelatud, karistatud ja lõppkokkuvõttes hävitatud. Schäfer rajas ka pealekaebamissüsteemi, sest kui kolonist kuulis mõne kaaslase pattudest, pidi ta sellest Schäferit informeerima.

Pattude ülestunnistamisele järgnes karistus. Süüdlasi karistati nälja, peksmise ja koertega. Kolonistid olid kohustatud Schäferile meeldima. Vastupidisel juhul asetati nad „mässajate“ gruppi ja pidid kandma vastavat vormiriietust – mehed punaseid särke ja valgeid pükse, naised kartulikotte kleitide peal. Teised kolonistid olid kohustatud neid põlgama – tekkis „puutumatute“ klass. Koloonia haigla kahes ruumis olid sisustatud piinakambrid. Kui keegi üritas „paradiisist“ põgeneda, siis teda jälitati ning toodi jõuga tagasi. Vaid üksikutel see õnnestus. Wolfgang Müller jõudis 1966.a. kolmandal põgenemiskatsel Saksamaa saatkonda Tšiilis, mida ründasid Schäferi jüngrid, kuid tal õnnestus lõpuks Saksamaale jõuda. Mingil kombel õnnestus Schäferil sisse seada head suhted Tšiili võimudega, eriti kindral Pinochetiga, kes oli vaimustunud Saksa sõjaväelisest kultuurist ja II maailmasõja marssalist Erwin Rommelist. Tšiili salapolitsei (DINA) muutus Schäferi kogukonna alalseks koostööpartneriks. Peale abi poliitiliste dissidentide piinamisel seadis end koloonias sisse salajane laboratoorium, kus hakati välja töötama keemiarelva. Alles peale Pinocheti võimult taandumist ning dissident Patricio Aylwini valimist presidendiks 1990.a. lõppes küll Tšiili valitsuse toetus Schäferile, kuid koloonia jätkas veel pikemat aega endistviisi edasi tegutsedes. Schäfer rajas kolooniasse internaatkooli, mis pakkus noortele tšiillastele soodsat õppimisvõimalusi, kuni 1996.a. andis üks Santiago kohtunik välja Schäferi vahistamiskäsu, sest teda süüdistati 12-aastase õpilase vägistamises. Schäfer kadus avalikkuse eest koloonia maaalustesse punkritesse. Kui 30 politseinikku saabus Colonia Dignidadi, siis kohtasid nad seal vaid vähest vastupanu, kuid nende  juhti nad ei leidnudki. Kolonistid nägid välja nagu zombid või robotid, keda saab sisse ja välja lülitada. Nad olid pidevas apaatses olekus, kuigi võisid mingitel põhjustel kurjaks muutuda ning isegi rünnata. Hiljem on selgunud, et neid sunniti kohustuslikus korras rahusteid sisse võtma.

Kolonistid elasid suuremate gruppidega ühistes magamistubades ja neil võis olla vaid piiratud hulk isiklikke asju – pidžaama, tööriided, vabaajariided ja aluspesu. Kõik muud asjad, k.a. jalanõud, tuli anda hoiule ja hoiti lukustatud laoruumis. Hommikul koguneti sööklasse ja söödi ühiselt tagasihoidlikku hommikusööki – piima ja moosisaia. Seejärel suunduti tööle – mehed tehastesse, veskitesse ja töökodadesse, naised kanalates, lautades, tallides ja köögis. Mõned naised töötasid haiglates. Põldudel töötasid nii mehed kui naised. Tööpäev kestis 12 tundi või isegi kauem. Vahepeal oli väike lõunapaus, kui sa patte üles tunnistada. Schäfer pidas tööd ohvrianniks Jumalale ja tsiteeris sageli loosungit: “Arbeit ist Gottesdienst” (töö on Jumala teenimine). Töötati seitse päeva nädalas. Kuna töö oli kolonistide jaoks rõõm, siis loomulikult selle eest ei makstud. Kolonistidel polnud televisiooni, raadiot,  ajalehti, isegi mitte kalendreid. Seksuaalvahekord mehe ja naise vahel oli Schäferi õpetuse järgi Saatanast ja seepärast tuli mehi naistest eemal hoida, et viimased ei ahvatleks mehi pattudele. Naised pidid kandma koledaid kotisarnaseid kleite, mis pidi varjama nende naiselikke jooni ja siduma juuksed krunnidesse. Pidev töö pidi neid hoidma eemale seksuaalsetest kiusatustest. Kui meeste ja naiste vahel tekkisid tunded, siis otsustas Schäfer nende saatuse üle. Ta võis lubada neil abielluda või isegi lapsi saada, kuid enamasti lõppes see kurvalt. Mõnikord määras Schäfer ise mehele naise oma suva järgi. Kui naine ikkagi rasedaks jäi, siis isoleeriti ta kogukonnast kuni lapse sünnini, kes edaspidi võeti naiselt ära ja kuulus kogukonnale.

Koloonia kaitseks organiseeris Schäfer kolonistidest sõjaväestatud üksuse, mis sai sõjalist ja võitluskunstide alast väljaõpet. Üksus valvas koertega ööpäevaselt koloonia territooriumi, kes elas pidevas sissetungihirmus. Nad olid varustatud relvade, lühilainesaatjate, öövaatlusseadmete, telefonide, binoklite ja kaameratega. Schäfer laiendas ka koloonia territooriumi 4400 aakrilt 32 000 aakrini, kasutades vajadusel selleks isegi relvajõudu, et ebasobivaid naabreid minema ajada. Piirkond väljaspool tarandikku oli kaetud traattõketega, mis käivitasid alarmi. Kogu koloonia oli kaetud kaamerate ja alarmide süsteemiga, lisaks veel maaalune tunnelite ja punkrite süsteem. 2005.a. avastas politsei Colonia Dignidadist relvalao – 92 automaati, 104 poolautomaatpüssi, 18 isikuvastast miini, 18 kobargranaati, 1893 käsigranaati, raketiheitjaid, lõhkeainet ja muud relvastust ning piinariista. Mõned olid neist II maailmasõja aegsed, aga ka valmistatud koloonia enda relvatehastes. Lisaks valveüksusele, oli Schäferil ka isiklikud assistendid, nn „sprinterid“, noored poisid vormiriietuses ja lühikestes spordipükstes, kes aitasid teda isiklikes asjus ja viisid tema sõnumeid laiali. Parimad neist said õiguse veeta öö oma juhiga. Schäferit häiris Jõuluvana populaarsus laste seas ja jõulude ajal ta korjas lapsed bussi ning sõitis nendega jõe äärde, kuhu pidi saabuma Jõuluvana, keda etendas antud juhul üks habet ja punast rüüd kandev vanem kolonist. Schäfer tulistas Jõuluvana püstolist ning see kukkus vette, mis värvus verest punaseks. Schäfer seletas seepeale lastele, et Jõuluvana on surnud (tegelikult sai haavata ja jäi ellu) ning jõulude asemel tähistati hoopis Schäferi sünnipäeva.

Varsti peale vahistuskäsku lahkus Schäfer kolooniast ning seda juhtisid tema leitnandid eesotsas Hartmuth Hoppiga. Schäfer leiti üles 2005.a. Argentiinast ja saadeti Tšiilisse, kus talle mõisteti 20-aastane vanglakaristus 26 alaealise seksuaalse kuritarvitamise eest, 7 aastat ebaseaduslike relvade omamise eest ja veel kolm aastat piinamise eest ning ta pidi maksma 770 miljonit peesot kahjutasu neile, kes esitasid kahjunõude. 2010.a. suri ta 88-aastasena Santiago vangla haiglas. Koloonia uued juhid avasid Colonia Dignidadi väravad muule maailmale ning muutsid selle nime Villa Bavieraks. Turism on muutunud Villa Baviera sissetulekuallikaks. Kolonistidel on lubatud siirduda mujale elama ja õppima. Luis Henriquez, kes juhtis Tšiili politsei uurimist koloonias, kirjeldas koloniste järgmiselt: „Neil puudub individuaalne tahe, initsiatiiv ja jõud, nad on kohandunud alluma kõrgemale tahtele. Samuti puudub neil igasugune seksuaalsus. Kuigi koloonia uued võimud on teatanud valmisolekus tsiviliseeruda, ei ole vanem põlvkond selleks kindlasti enam võimeline. Võib-olla noored on muutustele avatud. Koloonia elanikud on harjunud mõtlema muust maailmast bipolaarselt sõprade ja vaenlaste võtmes ja kõik need, kes tulevad väljast, võivad neile olla ohtlikud.“ Hartmuth Hopp põgenes 2011.a. võimaliku vahistamise eest Saksamaale ja elab täna Krefeldis. Mitmed Schäferi kaasvõitlejad mõisteti aga 2013.a. Tšiilis süüdi ja kannavad karistust. Kunagisi koloniste on Villa Bavierasse alles jäänud 130 ümber, kellest enamus on üle 65 aasta vanad.

Hiljuti tegi Saksamaa valitsus avalikuks dokumendid  Colonia Dignidadi kohta, mis räägivad, et kuigi Saksamaa LV diplomaadid teadsid, mis koloonias toimus, ei teinud nad midagi sealsete elanike kaitseks, kellest paljud olid Saksamaa kodanikud. Alaealiste arv, keda võidi seal rohkem kui 30 aasta jooksul vägistada, ulatub mõningatel hinnangutel 30 000-ni. Colonia Dignidad on ideaalmaailm paljude meie kodukootud natside ja neukkude jaoks, kes unistavad palja ülakehaga musklilisest juhist, kes rusikahoopidega korra majja lööb ja Eesti persest välja tõmbab. Kõik minu tuttavad lollid nii burksiputka ees kui poe taga ootavad kõva käega juhti, neid on palju ja neil on väga vali hääl. Nii nagu Colonia Dignidadi elanikel on raske vabaneda Schäferi pärandist, on Eesti elanikel tihtipeale raske pääseda 700-aastase orjaaja pärandist, koos sellega kaasneva hirmukultuuri ja vägivallakultusega. Nad ei taha, et peksmine mõisatallides ära lõppeks, vaid unistavad ise peksjaks saada, mis tähendaks nende jaoks pääsemist eliidi hulka. Stultoloogiliselt pakub Colonia Dignidadi eksperiment muidugi huvi, sest töökindla lolli mudeli tootmisel jõuti üsna kaugele.

 

 

Advertisements

Inimese moodustamine

@huviline
Inimese küsimusele on otsitud vastust põlvkondade viisi. Ükskõik, millised on olnud vastused, on inimeste arvukus kasvanud. Aegu on olnud rikkamaid (antiikaeg) ja vaesemaid (keskaeg), kapitaliseeritumaid ja vähem kapitaliseerituid, demokraatlike ja vähem demokraatlikke. Juba antiikajal tegid kirurgid keerulisi operatsioone, omades ülevaadet organitest ja vedelikest. Mary Shelley rääkis vestluskaaslastele oma versiooni inimese tehnilise moodustamise kohta. Alan Turing lisas sellele oma matemaatilised teadmised informatsioonist ja infovahetusest. Küsimusele inimese olemuse kohta, millest rääkisid esimesed filosoofid, pole seni antud vastuseid peetud siiski piisavalt pädevateks, kuigi teadmised inimese ja füüsika kohta on pidevalt arenenud.

Teadlaste avastuste jälgedes lõhnu nuusutavate põlvkondade seas on alati ahnelt tegutsenud kunstnikud, kelle huvid kanaliseeruvad meelelahutus- ja kunstiteostes. Teistest ahnemad on olnud 20.sajandil ja tänapäevalgi olnud liikuvate piltide meistrid, kes saadud lõhnad filmilindile korgivad, aimamata, et mida rohkem inimese olemust liikuvate piltide abil lahata, seda kaugemale tõest jõutakse. Filmid alates Mary Shelley Frankensteinist kuni pardakompuuter HAL-ini „Kosmoseodüsseia 2001“-st saavad pidavalt jätku, 21.sajandil filmide „Robocop“ ja „Ex machina“ näol.

Joel Padilha filmis „RoboCop“ antakse inimese olemuse kohta üks võimalik vastus. Inimese olemuseks on võimalus manipuleerida, seda nii heas kui halvas mõttes. Filmi idee on selles, et kui eemaldada inimese keha küljest kõik, mis võimalik, siis vastus inimese olemuse kohta peitub selles, mida pole võimalik eemaldada. Plahvatuse tagajärjel invaliidistunud uurija Detroidis, kelle kehast säilivad tervena vaid pea, kopsud ja süda, saab uue võimaluse. Abikaasa nõusolekul konstrueeritakse talle robotkeha. Kummaliselt kombel on robotpolitseinikule jäetud lisaks siseorganitele ka üks käsi, mille tähendus selgub alles lõpustseenis. Inimene on olend, kelle defineerimiseks on vaja mõistust ja meeleorganeid. Neist kõige keerulisem on puutetunne, mida mõistus juhib käe kaudu, sest see on kanal, kuhu kanaliseerub vabadus. Selles kanalis voolab võim ja võimetus, see kuulub üksnes inimesele, luua midagi uut või hävitada loodu.

Alex Garlandi film „Ex machina“ pakub inimese küsimuse lahendusena üksnes intellekti olemasolu. Ring on tõmmatud koomale. Kõrvale on jäetud intellekti ja hingamise seosed, hapnikuringlus ja vereringe, tuues uue elemendina sisse seksuaalsuse. Robottüdruk Ava on konstrueeritud nii, et kui mees peaks tahtma, siis temaga on võimalik sugulises vahekorras olla. Ava soovideni pole jõutud, kuigi on teada, vastassoo soovita pole seksil õiget minekut. Seksuaalsuse teema puudus „Robocop“ viimases filmis ja on selles mõttes samm edasi. Peab aga ütlema, et seks Avaga oligi mõeldud puhta singulaarsusena, kasutu naudinguna, Kant ütleks selle kohta „asi iseeneses“. Inimese olemuse üheks elemendiks on kindlasti seksuaalsus, millel on eesmärk. Kuna inimkonna arvukus on vaatamata tegevustele, mille tulemuseks on piirangud järglaste saamisel või selle puudumine – sõdadele, inimsusevastastele kuritegudele ja samasoolistele kooseludele, kasvanud vähemat 7.miljardini, siis peab seksuaalsuse eesmärgil olema koht inimese olemuses.

Inimese moodustamise põhilised küsimused tänapäeval:
1. Miks ja kuidas moodustuvad polümeerid (RNA), mis on võimelised isereplitseeruma;
2. Miks ja kuidas suunab RNA valgusünteesi (geneetiline kood);
3. Miks ja kuidas moodustuvad molekulid (lipiidid), mis moodustavad membraani,  eraldades muust keskkonnast isereplitseeruva valkude ja RNA segu.
Need peaksid andma vastuse inimese kohta, kes elusainena pärineb lõpuks 3.5 – 4 miljardit aastat tagasi nn ürgpuljongi abiogeensetest protsessidest. Väidetavalt on inimene moodustunud 24.–27.rasedusnädala lõpuks, kui närvirakud alustavad signaliseerimist rakkudevaheliselt ja väliskeskkonnaga sellisel moel, mis võimaldab ajul funktsioneerida. Selleks ajaks on loode võtnud inimese kuju, mis on selge märk inimese moodustumisest, sest inimesel peavad olema pea, käed ja jalad, teadaolevalt läbib ota ma arengus ka lõpuste etapi . Inimesel ei saa olla ükskõik milline kuju, selle määravad närvirakkude pikkused.

Närvirakkude ehk neuronite põhiülesanne on väidetavalt võtta vastu ning saata edasi elektrilisi signaale. Inimesel võib neuroni pikkus ületada ühe meetri. Neuron koosneb raku kehast, kus asub ka tuum ning paljudest jätketest. Tavaliselt on neuronil üks pikk akson, mis juhib signaale eemale raku kehast erinevate märklaudade suunas ning mitmeid lühemaid harunevaid dendriite, mis võtavad vastu signaale teiste närvirakkude aksonitelt. Signaale võib vastu võtta ka neuroni keha. Akson võib ka haruneda ja anda signaali edasi mitmetele sihtrakkudele. Inimesel ei saa olla ükskõik milline keha, sest iga organ täidab mingit initsiatiiviks või mõtlemiseks vajalikku funktsiooni.

Kui kuju on inimese esimene tunnus, keha inimese teine tunnus, siis mõtlemisega ehk neuronite signaliseerimine elektriliste signaalide teel on moodustunud inimese kolmas tunnus. Seni kuni elektrilised signaalid levivad, inimene lihtsalt mõtleb, aga kui mõte pannakse paberile, siis moodustub levimisest paigalseis ja mobiilsusest saab teadmine. Teadused opereerivad teadmistega, kirjasõnaga, mis on tehniliselt liikumatu, mida iga järgnev põlvkond saab avastada, neile uusi ridu lisades. Õigusteadlased nimetavad surnud kirjasõna positiivseks materiaalseks seaduseks (põhiseaduseks) ja muutuvusega opereerivaid seadusi menetluseks, kuigi ka menetlus on tehniliselt võttes materiaalne, paberil või elektrooniliselt taasesitatav. Alfabeedi või numbrite lugeja vahel mingeid elektrilisi signaale ei vahetata, nägemine on valguslaine, kuigi annab ainet mõtlemisele.

Inimese moodustamiseks piisab seega kolmest elemendist – tal peab olema kuju, keha ja elektrisignaalide vahetamise võimalus (mõtlemine) keha sees. Väliskeskkond annab mõtlemisele ainet, olles neljas oluline element. Siiski ei piisa nendest tunnustest inimese olemuse selgitamiseks, need on pelgalt elemendid, aga inimese olemus on väidetavalt tervik, mida pole võimalik lahutada. Igas inimeses sisaldub võimalus üheks või mitmeks kummaliseks maailmaks. See maailm ei koosne pelgalt teadmistest, elamustest või kogemustest. Inimese olemus on personaalne, peas paikneva maailma tõttu kõikehõlmav ja terviku initsiatiivist määratud. Initsiatiiv on tõenäoliselt võti inimese olemuse juurde, sest väidetavalt on huntide keskel kasvanud inimene belletristika ja isiklik persoon saab eksisteerida vaid ühiskonnas.

Tavaline on sotsiaalseid protsesse nimetada J.-J.Rousseau järgi ühiskondlikuks kokkuleppeks. Tsütoloogias tähendab ühiskondlik kokkulepe ürgpuljongit, mille abiogeensetest protsessidest inimene pärineb. Kui teadlased midagi ei tea või mõni fakt läheb teaduse printsiipidega vastuollu, siis räägitakse ühiskondlikust kokkuleppest. Meie ühiskond on üldse veider, kuna inimese tapmine enne sündi on lubatud (abort), naistekaitses isegi soovitatav, aga mõrvari tapmine on keelatud. Siiski on Eesti seaduse kohaselt keelatud loote abort pärast kaheteistkümnendat rasedusnädalat, kui lootel puuduvad veel inimese tunnuseid. Võib-olla sisaldub selles sättes ka vastus inimese olemuse kohta, viimane refuugium, kuhu on peitunud ärahirmutatud eestlane, kes usub, et inimene on moodustatud ühiskondlikus kokkuleppes. Tuleb aga meeles pidada, et koeratüdruk Lotte on ühiskondlikust kokkuleppest autorite tahtel või tahtmatult välja jäänud või siis pole Riigikogu seda küsimust kunagi arutlusele võtnudki.


Inimese moodustamine. Foto: https://cdn3.vox-cdn.com/thumbor/Zd4DC5sky6D9X7TNr0HxiJlThi8=/cdn0.vox-cdn.com/uploads/chorus_asset/file/3679926/EXM_D018_02918-2-2_rgb_2040.0.jpg

Kolime Eesti Axel Heibergi saarele?

@ckrabat

Kas me sellist Eestit tahtsime? Kui palju on kuulda nurinat, et riik ei ole paks, korda pole majas ja naabri-Juhan möliseb liiga palju. Tihtipeale kuuleb rahulolematust Eesti geopoliitilise asendi üle. Meil on naabreid, kellega meil on kana kitkuda ja me ei tunne end oma praeguses asukohas turvaliselt. Samuti tahavad paljud eestlased saada eemale kurjast Euroopa Liidust, kes ei luba meil iseseisvalt ja omamoodi elada ning tülitavad meid karmide euronormidega. Rahva seas kohtab neukkunostalgiat, kus igatsetakse tagasi normeeritud elu Nõukogude Liidus. Teised unistavad Hitleri Saksamaa taolisest režiimist, kes teeks teistsugused ilma pikemalt mõtlemata peajagu lühemaks. Kolmandad idealiseerivad Ameerikat, sealseid burksiputkasid, surmanuhtlust ja uhkeid autosid. Milline võiks olla lahendus? Võib-olla mäletate veel kapten Granti Jules Verne raamatutest, kes otsis sobivat asupaika Šotimaale ja šotlastele. Miks mitte leida uus asukoht Eestile?

Kui Eesti viia mõnda asustatud kohta, siis tekib sellest tavaliselt suur tüli. Juutide asumine oma ajaloolisele kodumaale Palestiinas põhjustas lahendamatu konflikti juutide ja araablaste vahel. Kus võiks asuda turvaline asupaik uuele Eestile? Tuleks leida Eesti suurune maaala, mis on siiani asustamata. Meile sõbralik Kanada, kuhu on viimase sajandi jooksul välja rännanud tuhanded eestlased, võiks meile kinkida Axel Heibergi saare. Saar on peaaegu sama suur kui praegune Eesti pindala (43 178 km2). Kauges minevikus on saarel elanud inuitid, kuid praegu on saar asustamata ning Eesti kolimine saarele ei tohiks kellelegi tüli tekitada. Ajuti paikneb saarel vaid McGilli ülikooli uurimisjaam, kuid selle najal võiks panna aluse teadustegevusele ning meie teadlased saaksid kodumaal tööd. Axel Heibergi saarel elades pole meil tarvis kreeklasi üleval pidada. Sinna saaks püsti panna riigisõltlaste ühiskonna, mille kodanikud on 100% riigi ülalpidamisel ja saaksid kodanikupalka, mis oleks nende põhiline sissetulekuallikas. Mida väärtuslikum kodanik oled, seda rohkem palka saad.

Axel Heibergi saar on maailma kärast eemal ja omaette. Saarele reisimine ei ole kerge, kliima on seal ebasoodne ja seetõttu pole karta migrantide horde, kes tulevad sinna head elu otsime. Teisest küljest oleks meie noortel ja spetsialistidel (N: arstidel ja meditsiiniõdedel) sealt raske ka lahkuda, mistõttu pole karta noorte ja ajude äravoolu. Elamine looduspargis võiks viia looduslike eluviiside säilitamisele. Eestlastele tekkiksid suurepärased võimalused aastaringseks suusatamiseks. Eesti rahvuslikuks sportmänguks võiks saada aga curling. Saar pakub häid võimalusi jääkarude uurimiseks, kuid saarele võiks introdutseerida pingviine ning me näeme, kuidas lõunapoolkera liigid põhjapoolkeral hakkama saavad. Pingviinid võiksid kohalikke elanikke aidata lumekoristustöödel. Jääkarud võiksid tegeleda piirivalvega. Ma usun, et noorte ja spetsialistide lahkumine saarelt ei saa siis lihtne olema.

Axel Heibergi saar avastati ja uuriti kuulsa Norra polaaruurija, Fridtjof Nanseni (1861-1930) võitluskaaslase Otto Sverdrupi (1854-1930)poolt 1899/1900.a. Nime sai saar Norra diplomaadi, töösturi  ja pankuri Axel Heibergi (1848-1932) järgi. Heiberg pani aluse Ringnesi õllefirmale, mis finantseeris Sverdrupi ekspeditsiooni. Õlletööstus võiks muutuda uue Eesti firmamärgiks, Axel Heibergi Nokiaks, mis annaks kohalikele elanikele tööd. Õlletööstuse najal saaksime välja ehitada omapärase rahvuslike burksiputkade keti koos jäärajasõidu võimalustega. Axel Heibergi saare burksiputkatest saaks osta verivorsti-, süldi- ja kamaburgereid ning neid müüakse ainult neljakaupa koos Ringnesi õllega. Axel Heibergi saare noormehed teeniksid aega sõjaväes, samal ajal kui tütarlapsed täidavad sünnituskohustust ning meil kaob hirm väljasuremise ees.

Saar on mägine, kõrgeim tipp erinevatel andmetel 2210-2280m, ja suur osa sellest on kaetud jääliustikega (14 733km2). Axel Heibergi saar on teadusringkondades hinnatud oma fossiilse metsa  säilmete tõttu, mille säilmed avastati 1985.a. 40 miljonit aastat tagasi, eotseeni ajastul, valitses piirkonnas hoopis teistsugune elukeskkond ja saart kattis hiiglaslike puudega mets, kuni 35m kõrgused metasekvoia e. koidu-punapuu metsad, lehised, pähklipuud, kuused, männid. Kliima oli 40 miljonit aastat tagasi märksa soojem ja niiskem. Saarelt on leitud kilpkonna, alligaatori ja iidse ninasarviku fossiile. Eesmärgiks võiks võtta kunagise elukeskkonna ning fossiilse metsa taastamise. Praegu ulatub temperatuur -38,5C veebruaris kuni +5,4C juulis, kuid metsade taastamine võiks aidata keskmist temperatuuri tõsta.

Tallinn võiks kerkida idarannikule Schei poolsaarele. Tartu võiks asustada Expedition fjordi, kus asub juba mainitud teaduslik uurimisjaam. Pärnu võiks kerkida Good Friday lahe äärde. Saaremaa võiks asustada lähedal asuvale Stori saarele. Rahvasteränded olid kunagi väga tavalised nähtused ja miks ei võiks ka eesti rahvas otsida endale uue asupaiga? Mis saab mahajäetud maast? Selle võiks jagada Soome ja Läti vahel. Kõik need eestlased, kes ei soovi kolida Axel Heibergi saarele, saaksid võimaluse valida uue rahva vahel ja hakata vastavalt kas soomlaseks või lätlaseks. Kunagised Eestimaa kubermangu alad ühendatakse Soomega ning Liivimaa kubermangu alad Lätiga, mille järel sajandeid koos elanud lätlased ja lõunaeestlased saaksid taas üheks nagu need juured kord sulandusid eesti-läti luuletajas Kristjan Jaak Petersonis. Kas me sellist Eestit tahtsime? Ei tahtnud. Siis kolime Axel Heibergi saarele!

Kunagise fossiilse metsa jäänused Axel Heibergi saarel

Aadress: http://hoopermuseum.earthsci.carleton.ca/forest/stump.gif

november 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.