@ckrabat
Midagi on mäda Taani riigis, ütles kord Hamlet… Ameerika Ühendriikides, Oregonis, tappis vaimselt ebastabiilne ateistlik relvalemb valge rassi imetleja Chris Harper-Mercer Umpqua Community College’s kaheksa kolledži õpilast, õppejõu Lawrence Levine ja iseenda. President Obama ütles seepeale mornil ilmel, et ainult palvetamisest ei ole kasu: “See on asi, millesse me peame poliitilisel tasemel sekkuma… Meedia ja poliitikute reaktsioon relvavägivallale muutunud tuimaks ning et põhiseadusele viitamine kui relvade omamise reguleerimine jutuks tuleb on alatu, sest mängus on inimeste elud.” Eestis nõudis prokurör Kaire Hänilene õpetaja surnuks tulistamises süüdistatavale alaealisele maksimaalset 10-aastast vanglakaristust. Tapmine on muutud meedia oluliseks müügiartikliks. Pole midagi imestada, et põhivoolu meedia tunnustatud arvamusliiderdaja anonüümne netikommentaator Robert hüüab lollide kisakoori huilgamise saatel: “Surmanuhtlus on keelatud! Kuidas saab olla surmanuhtlus keelatud? Mis riik see on, kus pole surmanuhtlust? See on naljanumber! Surmanuhtluse peab tingimata taastama, muidu korda majja ei saa.” Botswanas tapeti Legolas…
Kes oli Legolas? Gepard Legolas osales teadusprojektis, millega uuriti kaslaste jahipidamisviise. Juba varem oli maha lastud kaks projektis osalenud seitsmest gepardist. Ekspertide hinnangul elab maailmas kokku vaid 7000-12 000 gepardit, suurem osa neist Ida- ja Edela-Aafrikas. Gepard (Acinonyx jubatus) on üks ürgsemaid siiani säilinud kaslaste liike, kes on paljuski säilitanud oma algse väljanägemise ning pole sajandte ja aastatuhandete jooksul palju muutunud. Arvatakse, et gepardid arenesid välja umbes viis miljonit aastat tagasi ja nende lähimad sugulased kaslaste seas on puuma ja jaguarundi Ameerika kontinendilt, kus kunagi ka gepardid elasid. Nende algkodu on Aafrikas, kuid kuni Suure Jääajani levisid nad üle planeedi. Umbes 20 000 aastat tagasi sattus liik aga hävimise äärele, säilisid väid üksikud isendid, kes paljunesid sugulaste vahel, mis on mõjutanud gepardite geneetilist pärandit ja nõrgestanud nende immuunsüsteemi. Maailma kiireim kass on kultuuriliselt lähemal hoopis oma väiksematele suguvendadele ja -õdedele, ta oskab nurruda ning on kergesti kodustatav. Arvatakse, et juba sumerid kodustasid neid rohkem kui 5000 aastat tagasi. Egiptlased kodustasid esimesed gepardid 1700 eKr. Paljud valitsejad Karl Suur, Džingis-khaan, India Suurmogul Akbar Suur ja Etioopia keiser Haile Selassie I kasutasid gepardeid jahiloomadena.
Gepardeid arvatakse olevat kokku säilinud viis liiki, millest neli säilinud liiki elavad Aafrikas ja üks Aasias. Praegu arvatakse, et gepardeid võib kohata 23 Aafrika riigis, neist kõige rohkem, kuni 3500, Namiibias, kus ta on kujunenud omamoodi vapiloomaks. Kõige rohkem on säilinud Lõuna-Aafrika alaliiki umbes 5000-6500 isendit, Tansaania gepardit umbes 2500-2600 isendit, Sudaani gepardit umbes 2000 isendit ja Loode-Aafrika gepardit umbes 250. Haruldast Aasia gepardit on säilinud 50-70 isendit, põhiliselt Iraani kõrbetes. Tegemist on kriitilisse seisu sattunud ohustatud liigiga, kelle elukeskkonda on inimtegevus tugevasti mõjutanud. Laste surevus on gepardite seas väga suur, arvatakse, et 50-75%, mõningatel juhtudel isegi 90% gepardeid hukkub varakult. Need, kes virisevad eestlaste väikese rahvaarvu pärast, peaksid häbenema. Looduskaitsjate sõnul polnud Legolase tapmisele mingit mõistlikku selgitust, sest nimetatud piirkonnas ei ole kariloomi, keda tuleks kiskjate eest kaitsta. Võimas 68-kilone suurt kasvu nelja-aastane Legolas leiti surnuna teelt, tema kõrval lebamas pumppüssi kassett, ning arvatakse, et mõrv langeb kivina salaküttide hingele. Kas anonüümne netikommentaator Robert nõuab surmanuhtlust Legolase tapjatele? Muidugi mitte, Robert võitleb oma liigikaaslaste, lollide, õiguste eest, pidades õigust tappa lollide põhiõiguste hulka kuuluvaks.
Mutantrobotite rünnak teiste liikide sh kaslaste vastu on sel aastal olnud eriti intensiivne. Legolase mõrvale eelnes Zimbabwe vapilõvi tumedalakalise 13-aastase Cecili tapmine ameeriklasest hambaarstist ossi Walter J. Palmeri poolt. Ilmselt viitab juba lõvi mõrvanud lolli elukutse valik teatavale soodumusele. 55 000 dollarit lõvi tapmise eest maksnud Palmer, kes järgmisena on kuulutanud sõja elevantidele, mõrvas lõvi eriliselt sadistlikul moel, vigastades teda kõigepealt ammunoolega ja tulistas siis surnuks, kui lõvi oli poolteist päeva piinelnud. Kui Bulgaarias vabastati tsirkusetiiger Varvara ja saadeti Saksamaale kassikodusse vanaduspäevi veetma, siis hõlptulu lootuses kasvatatakse spetsiaalselt jahi tarvis jahiloomi. Jahi pealt teenitakse Aafrika lõunaosas kokku umbes 750 miljonit dollarit aastas ning loodud 70 000 töökohta, mis teeb jahibisnessi eriti majandusraskustes vaevlevas Zimbabwes väärtuslikuks tuluallikaks. Lõvi tapmises piinu tekitava ammuga sai süüdistuse teinegi USA loll, günekoloog Jan Casimir Sieski. Augustis levisid uudised, et Hwange rahvuspargis tappis salakütt Cecili venna Jericho, hiljem küll vaidlustati, et tegemist oli Jerichoga. Millal antakse loomadele lollijahi luba?
@ckrabat
Täna, 11.novembril, on rahvusvaheline ahvidepäev! Me elame ahvide planeedil, kus üks muteerunud ahviliik, inimesed, on haaranud enda kätte kujuteldamatu võimu ning kogu planeedi saatus on sõltuv nende tahtest. Inimõiguste kaitsjaid on kõik kohad täis, eriti populaarsed õigused, mida kaitstakse, on õigus teisi liike röövida, tappa, piinata ja vägistada. Kui kellelgi on tärganud soov hakata inimõiguseid kaitsma, siis võib ta kergesti sattuda eksiradadele, kui ta ei suuda eristada tegelikke rikkumisi kujuteldavatest rikkumistest. Gorillaõiguste kaitsjad ei paista massi seest lihtsalt välja. Maailm pakub siiski palju võimalusi, kus on abivajadus enam kui reaalne. Igaühel meist on võimalus adopteerida mägigorilla, inimese sugulasliik, kes on välja suremas. Kahes säilinud populatsioonis on kokku vähem kui 900 isendit, neist 380 mägigorillat on säilinud Virunga mägedes Kongo DV-s, Ruandas ja Ugandas ning 320 isendit Bwindi ürgmetsas Ugandas, kokku neljas rahvuspargis: Bwindi Läbimatus Rahvuspargis, Mgahinga Gorilla Rahvuspargis, Vulkaanide Rahvuspargis ja Virunga Rahvuspargis. Mägigorillasid hukkub elamiseks sobilike piirkondade vähenemise (inimesed tõrjuvad nad oma elupaikadest välja), salaküttimise, haiguste (paljud mägigorillad on nakatatud inimeste poolt) ja sõja tõttu.
Mägigorillad (gorilla beringei beringei) elavad vaid 40-50 aastat, samal ajal kui inimeste eluiga on poole pikem. Mägigorillasid võib pidada kõige suuremaks ahviliigiks üldse. Meesgorillad võivad kaaluda kuni 160-180 kg ja olla kuni 170-180 cm pikad. Naisgorillad on väiksemad: vastavalt 90-100 kg ja 150 cm. Nad on taimtoidulised metsaelanikud, kelle rasedus vältab 8,5 kuud. Päästes mägigorillasid, päästame ühtlasi ka metsapapagoisid. Gorillade parimad sõbrad on elevandid. Nende looduslikeks vaenlasteks on põhiliselt inimesed ja harva ka leopardid. Neid ohustavad vihmametsade hävimine ja inimarvukuse kasv. Eriti kiire rahvastiku kasv on toimunud Aafrikas, kus inimesed on jõudsalt laiendanud haritavat maad, hävitanud metsi ja piiranud gorillade elualasid. Inimeste lähedus on kaasa toonud inimeste haigused, mis levivad mägigorilladele: gripp, kopsupõletik ja isegi ebola viirus. Kongo DV-s on sellel sajandil elu kaotanud kuni neli miljonit mägigorillat. Üha harvemini kaigub Virunga mägedes mägigorilla hääl. Viimasel ajal peetakse sinimustast pruunikashallini varieeruva karvastikuga mägigorillasid erinevaks liigiks lauskmaagorilladest (gorilla gorilla). Umbes 14-aastaselt hakkab nende karvastik seljal hallinema ning sellepärast kutsutakse vanemaid gorillasid “hõbeselgadeks” – silverback. Nad on päevase eluviisiga ning nende kõige aktiivsemad perioodid on varahommik ja hilisõhtu. Nad elavad maapinnale ehitatud pesades.
Nende liikumisviis on neljajalgne. Mägigorilla suudab kahel jalal joosta kuni 6 meetrit. Kiiruselt on ta enam vähem inimesega võrdne, kuid pikematel distantsidel jääb ilmselt alla, pigem sprinteri tüüpi. Liikumisel toetub ta sõrmedele (nagu shimpansid), mitte peopesadele (nagu orangutanid või bonobod), mis on samuti lähemal kahejalgsele liikumisele. Mägigorillad elavad stabiilsetes perekondades, mille juhiks on meessoost hõbeselg. Perekonda võib kuuluda üle 50 üksikisiku, tavaliselt 5-30 isendit. Valdav on polügaamia: gorillaperekondadest 61% koosnevad ühest täiskasvanud mehest ja mitmest naisest. 36% koosnevad mitmest mehest ja mitmest naisest ning ülejäänud 3% moodustavad üksikud mehed või meestegrupid. Tüüpiline perekondlik koosseis: hõbedaselgne karja juht – mees; 1-2 mustaseljalist turvameest; 3-4 täiskasvanud naist; 3-6 last. Naisgorillad saavad ühe lapse 6-8 aasta jooksul. Suguküpseks saavad 7-8 aastaselt ja sünnitama hakkavad 10-12 aastaselt. Kindlat paaritumisaega neil ei ole, kuid imetamisperiood võib kesta kuni 3,5 aastat. Mehed alustavad sugueluga 15-aastaselt ja teevad ka kõrvalehüppeid, neil võib olla 10-20 last väljaspool perekonda. Kõik mehed ja 60% naisi lahkuvad sünnijärgsest perekonnast.
Gorillade elupaikade vahetus läheduses on puhkenud viimasel ajal konfliktid ja kodusõjad, mis on mõjutanud nende elukvaliteeti. Massilised inimpõgenikud on tekitanud konkurentsi toidule ja puhkenud on inimeste ja gorillade vaheline olelusvõitlus. Lapsgorillasid on ka salakütitud. Gorillade kaitsel on ainuüksi Virunga rahvuspargis hukkunud 140 inimest – rahvuspargi töötajat. Maailmas on tuntud mägigorillade õiguste eestvõitleja Dian Fossey (1932-1985), kes pühendas oma elu mägigorillade kaitsele ja mõrvati Ruandas inimeste poolt. Temale on pühendatud film “Gorillad udus“. San Franciscos sündinud dr. Dian Fossey, tunnustatud antropoloogi Louis Leakey õpilane, uuris gorillasid 18 aastat Ruhengeri provintsis ja mõrvati 27.detsembril 1985.a. Vulkaanide rahvuspargis. Fossey surm on siiamaani jäänud müsteeriumiks, kuigi arvatakse, et selle organiseeris hiljem sõjakuritegudes süüdistatud salaküttide pealik Zigiranyirazo. Dr. Fossey rajas 1978.a. mägigorillade toetuseks Digiti Fondi oma lemmikgorilla mälestuseks, kes hukati hutu salaküttide poolt pea maharaiumise läbi. Hiljem 1992.a. nimetati fond asutaja auks Dian Fossey Gorillade Rahvusvaheliseks Fondiks (Dian Fossey Gorilla Fund International). Läbi fondi saab igaüks meist adopteerida ühe gorilla!
Täna möödub kümme aastat päevast, kui mitteformaalses virtuaalrühmituses Elfikelder kuulutati esmakordselt ahvialgatuse korras välja rahvusvaheline ahvidepäev 11.novembril. Sümboolselt toimub rahvusvaheline ahvidepäev kohe rahvusvahelisele miilitsapäevale järgneval päeval. Väidetavalt kuulus Elfikekeldri nimelisse rühmitusse keegi Tallinna loomaaias elav ja töötav ahv, tõenäoliselt šimpans, kes oli omandanud arvutioskuse ning muutus aktiivseks netikommentaatoriks. Tallinna Loomaaias elab teatavasti kolm šimpansit – 25-aastane Amsterdamis sündinud isašimpans Pino ning tema Aafrika päritoluga elukaaslased 22-aastane Betty ja 18-aastane Quincy. Hiljem on selgunud, et vaevalt kaks aastat varem on keegi üritanud juba rahvusvahelist ahvidepäeva pühitsema hakata ja seadnud konkureerivaks kuupäevaks 4.detsembri. Võimalik, et need olid jällegi vabamüürlased ja illuminaadid, kelle plaanides on Maa muuta kunagi tulevikus ahvide planeediks ning soovides kõigi maade ahve ühendada, kaaperdasid rahvusvahelise ahvidepäeva idee.
Kuidas eristada ahvi pärdikust? Kui ahvil on saba, siis kutsuvad inglased teda monkey‘ks, aga kui tal saba ei ole, siis on ta ape. Eestlasele on ahv ikka ahv. Esimeste ahvide teket arvestatakse aega 70 miljonit aastat tagasi. Ahvifossiile on leitud Aafrikast, Aasiast ning Euroopast. Inimahvide hulka kuuluvad pikkade käte ja laia rinnaga sabatud olendid, kes meenutavad inimest. Nende alaliigid on gorillad, shimpansid, orangutanid, bonobod ja inimesed (suured ahvid) ning veel gibbonid ja siamangid (väikesed ahvid). 20 miljonit aastat tagasi eraldus pongidae perekond (suured ahvid) hylobatidae perekonnast (gibbonid).
Gorillad on kõige suuremad ahvid, kes elavad Aafrikas ja neid on kolm alaliiki: lääne madalikugorillad (Kamerunis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Gaboonis, Kongo RV-s ja Ekvatoriaal-Guineas), ida madalikugorillad (Kongo DV idaosas – endises Zairis) ja mägigorillad (Ruandas, Ugandas ja Kongo DV-s). Kuigi inimesed on kujutanud gorillasid sageli agressiivsete ja ohtlikena, on nad tegelikult väga viisakad, hästikasvatatud ja lahked olendid, pigem tagasihoidlikud ning arad. Gorillad on taimetoitlased, söövad taimi, lehti, puuvilja, seemneid, puuvõsusid, lilli jne, ainult vahel harva sipelgaid, termiite ja putukaid. Toitu varuvad nad päeval. Gorillade puhul on huvitav ka see, et nad joovad väga harva ja ka siis vaid vett. Neil on inimestega sarnaselt toimivad meeleelundid ning nad haistavad, kuulevad, näevad justkui inimesed, samuti eristavad nad värve. Mõnikord on gorillad lühinägelikud. Kui inimestel on isikupärased näpujäljed, siis gorilladel on isikupärased ninajäljed. Umbes 12-aastaselt hakkavad meesgorilladel karvad halliks minema. Meesgorillad on suuremad kui naisgorillad, kaaluvad keskmiselt 180 kg ja on 170 cm pikad. Naisgorillade keskmine pikkus on 140 cm ja kehakaal 90 kg.
Gorillade kehaehitus sarnaneb inimestele, neil on viis sõrme, millest üks on pöial ning 32 hammast. Nende põhitegevusala on üksteise karvade sugemine, ainult hallipäised meesgorillad ei tegele sellega. Gorillade keskmine eluiga on 50 eluaastat, aga looduses umbes 35 aastat. Gorillad liiguvad nii jalgade kui käte abil, kuid ujuda nad ei oska. Neid loendatakse kokku umbes 50 000 isendit,enamikus lääne madalikugorillad. Mägigorillasid on umbes 600 ja ida madalikugorillasid 2500. Nende rasedusperiood kestab 8,5-9 kuud ja suguküpseks saavad 10-12 aastaselt. Nad õpivad roomama varem kui inimesed, 2-kuuselt ning kõndima juba 9-kuuselt, seega varem kui enamik inimesi. Meesgorillad võivad üles kasvatada orbgorillasid. Gorillad on väga intelligentsed. Mõned gorillad on õppinud selgeks viipekeele või suudavad moodustada lihtsamaid inimkeelseid lauseid ning kommunikeeruda inimestega. Omavahel suhtlevad nad helide ning zhestidega, kuigi üldjuhul pole väga jutukad. Gorillade keeles on eristatud üle 25 erineva vokaali. Üks kuulsamaid gorilla keeleteadlasi on Põhja-Californias elav Koko.
Inimese lähimad sugulased on shimpansid, kes elavad Lääne- ja Kesk-Aafrikas, 98% nende DNA-st kattub inimesega. Geneetikud on välja arvutanud, et shimpansitel ja inimestel on ühine esiisa. Shimpansid on kaetud tumedate karvadega, kuid näos neil karvu ei ole v.a. lühike valge habe täiskasvanud mees- ja naisshimpansitel. Naisshimpansid kalduvad mõnikord kiilaspäisusele. Meesshimpansid (pikkus 90-120cm, kaal 35-70kg) on suuremad kui naisshimpansid (vastavalt 66-100cm, 26-50kg). Shimpansid on omnivoorid ja söövad nii taimi kui liha. Nad varuvad toitu päeval, süües lehti, puuvilja, seemneid, puukoort, taimi ja lilli, lisaks sellele aga termiite, sipelgaid ja väiksemaid loomi k.a. nooremad ahvid. Shimpansid joovad vett.
Shimpansid on ülimalt intelligentsed ja võimelised õppima palju asju. Nad ööbivad magamispesades ja üks nende põhitegevusalasid on sugemine. Shimpansitel on hästi arenenud kommunikatsioonisüsteem. Nad võivad liikuda kahel jalal, kuid tavaliselt see neile ei meeldi, aga küll meeldib neile puu otsas ronida. Üks shimpansite lemmikharrastusi on puuokstel kiikumine (brachiating). Shimpansite keskmine eluiga on 60 aastat, kuid looduses üksnes 35-40 aastat. Nad saavad suguküpseks 12-13 aastaselt, rasedus kestab 8,5-9 kuud ning kaksikud on shimpansiperes haruldased. Praegu shimpansite populatsioon väheneb ning neid on järel 100 000-200 000 isendit 21-s Aafrika riigis. Gombe Rahvuspargis Tansaanias paikneb shimpansiuuringute keskus, kus neid võrreldakse inimestega.
Bonobod elavad Kongo DV põhjaosas, Zairi jõe äärsetes vihmametsades. Neid kutsutakse ka pügmeeshimpansiteks. Praegu arvatakse, et tegemist on täiesti omaette liigiga, mis asub inimeste ja shimpansite vahepeal. Bonobodel on palju inimeste harjumusi, näiteks meeldib neile käia kahel jalal. Arvatakse, et bonobodel on ka oma vokaalidel põhinev keel. Bonobod naeratavad samuti kui inimesed ning neil on häälitsustel zhestidel ja näomiimikal põhinev kommunikatsioonisüsteem. Bonobod avastati 1929.a. ja 1980-tel aastatel alustati bonobouuringutega. Liik on väikesearvuline ja ohustatud, neid on palju hävitanud ka ahvilihakütid (bush-meat ehk siis kannibalid).
Kui teised ahvid elavad väikestes gruppides, siis bonobod on väga sotsiaalsed ja elavad 50-200 liikmelistes gruppides, kus on nii mees- kui naisahve, kuid erinevalt shimpansitest domineerivad grupis naisahvid. Bonobod on tuntud ka kui ahvihipid, sest neil on väga vabameelne seksuaalkäitumine ja kõrge seksuaalaktiivsus. Bonobod on tumedama nahaga kui shimpansid. Kui shimpansid on 98% ulatuses geneetilised inimesed, siis bonobodel on sarnasus inimesega 99-99,6%. Erinevalt shimpansitest pole bonobod agressiivsed ja nad söövad ka vähem liha. Nad elavad umbes 40-aastaseks, rasedus kestab 8 kuud ja nende keskmised mõõdud on 70-82 cm ning kaal 31-40kg. Erinevalt teistest ahvidest v.a. inimene, on bonobo naisahvidel “päevad”. Nad söövad puuvilja, lehti, võsusid, võrseid, mett, sipelgaid, tõuke, termiite, väiksemaid roomajaid ja oravaid. Bonobod elavad puu otsas pesades.
Orangutanid on suured ahvid, kes elavad Kagu-Aasias, Borneol ja Sumatral. Nad on arglikud üksildased isendid, kes tegutsevad päevaajal. Malai keeles tähendab orangutan ‘metsmees’. Orangutangide populatsioon väheneb inimeste (üks teine ahviliik) tagakiusamispoliitika tõttu. Neil on punakas või pruun karvastik ja väga hästi arenenud suu. Nad on väiksemad kui gorillad: naised keskmiselt 80-110cm ja 50 kg, mehed 100-140cm ja 90 kg. Orangutanid on omnivoorid, kuigi söövad rohkem taimi – ikka puuvilja, lehti, seemneid, puukoort, taimi ja lilli, kuid ka putukaid ning linnu- ja loomaliha ja joovad vett puu otsast lahkumata. Orangutanid on väga intelligentsed nagu kõik ahvid, nende IQ on kõrge. Nad oskavad kasutada vihmavarje ning juua tassist vett.
Abielu ei ole orangutanide juures tavaline ning nende kooselu ei kesta enam kui 7 päeva. Naisahvid kasvatavad järglasi kuni 7-aastaseks saamiseni. Orangutanid elavad puu otsas pesades, millel on mõnikord ka katus. Meesorangutanidel on erilised kõrid ja nad on väga kõva häälega, mis võib olla kuuldav kilomeetri kaugusele. Orangutanide liiklus võib toimuda hüpetega puult puule või siis jalgadel kõndides. Ujuda nad ei oska. Nende keskmine eluiga on 50 aastat (looduses 35-40), suguküpseks saavad 7-10 aastaselt ja rasedus kestab 8,5-9 kuud. Orangutanide suurim vaenlane on inimene, kuid mitmed inimperekonnad on lapsendanud orangutanibeebisid.
Gibbonid on haruldased väikesed kõhnad pikakäelised ahvid, kes on teistest liikidest väiksemad. Nad elavad Kagu-Aasia vihmametsades (Hiinast Malaisiani, aga ka Myanmaris ja Põhja-Sumatral ). Kokku arvatakse gibboneid olevat umbes 79 000. Neid on kokku 9 liiki, kõige suurem ja tumedam liik neist on siamang. Siamangid on gibbonite sugulased Sumatral ja Malaisias, kes on haruldased, mustanahalised ja lärmakad. Siamangid on ujulestalised ning neil on kõrikott. Gibbonid veedavad elu puu otsas ja nad on väga akrobaatilised ning kiired, mistõttu on neid raske tabada. Nende karvastik võib olla nii hele kui tume. Gibbonitel on karvatu mustanahaline nägu väikeste ninasõõrmete ja tumedate silmadega, kuid mõned gibbonid on kahvanäolised.
Meesgibbonid on suuremad kui naisgibbonid (u 90cm ja 7kg). Gibbonid on omnivoorid, söövad kõike seda mida teised ahvidki, kuid ka putukaid, ämblikke, linnumune- ja liha ning joovad palju. Nad harrastavad paarisabielu ja tegelevad põhiliselt sugemisega. Erinevalt teistest ahvidest ei ela nad pesas, vaid kuna neil kindel kodu puudub, siis ööbivad nad lihtsalt puu otsas.Gibbonid ei oska ujuda ja kardavad vett ning kui nad juhuslikult ja eksikombel peaksidki maa peale sattuma, siis kõnnivad nad kahel jalal. Gibbonite eluiga on 35-40 aastat. Rasedus kestab 7 kuud ja gibbonite abielusuhted on püsivad. Suguküpsus saabub 12-13 aastaselt.
Inimarengu neoteeniline koolkond väidab, et inimene arenes ahvist arengupeetuse tagajärjel. Inimlaps sünnib enneaegsena ning tema areng terve esimese eluaasta jooksul vastab inimahvide lootele, ta on täiesti abitu ja nõuab äärmist vanemahoolet. Sellist enneaegsust peetakse inimese ontogeneesile võib-olla kõige pöördelisemaks. Inimlaps tuleb väga varasel arengutasemel pimedast ja stiimulitevaesest üsast valguse, helide, lõhnade, puudutuste ja suhtluse maailma. Tema väga ebaküps aju hakkab arenema selles erutusterikkas keskkonnas, mis teebki inimesest üliõppiva looma. Mitmed riigid (Uus-Meremaa, Hispaania) on kaalunud inimahvidele inimõiguste andmist, arvestades nende geneetilist lähedust inimestele.
Euroopas elavad vabade ahvidena 160 berberi makaaki Gibraltaril. Alates 1915. aastast on nad olnud riigi ülalpidamisel, esialgu Briti armee, nüüd aga Gibraltari valitsuse ülalpidamisel. Berberi makaagid on sabatud, seega ei saa neile plekkpurki sappa siduda. Meesmakaagid elavad keskmiselt 15-17 aasta vanuseks, kuid naismakaagid seevastu peavad vastu 18-22 aastat. Nende sünnid registreeritakse ning kõik ahvid saavad endale nime. Kõrvuti riigipajukiga söövad nad kohalikke taimi (mida on küll vähe) ja käivad vargil. Nende põhitegevusalad on üksteise sügamine ja nad teevad turistidele nalja. Berberi makaagid sünnivad suvel viie-kuuekuulise raseduse järel. Nad on väga lapsesõbralikud. Ahvilapsi aitab kasvatada kogu ahvikogukond. Berberi makaakide iseärasus on meesahvide aktiivne sekkumine lapsehoidmisesse ja kasvatamisse.
Ahvide seast võib leida väljapaistvaid teadlasi, näitlejaid, kultuuritegelasi. Hiljuti avastati, et ahvid on leiutanud tule. Kõik teavad, et ahvid on valitsevad elektrit ning nii võime pingsalt oodata, millal tuleb Tallinna Loomaaed avanenud elektriturule. Ahvid on asilma paistnud ka kosmosevallutamisel ja mitte ainult “Ahvide planeedi” filmis. Ameerika Ühendriigid kasutasid ahve oma kosmoseprogrammides 1948-1961, hiljem veel 1969 ja 1985. Prantsusmaa ahvid lendasid kosmosesse 1967 ja Nõukogude ning Venemaa ahvid 1983-1996. Kokku on kosmoses käinud 32 ahvi, suurem osa neist pärdikud, kuid ka mõned šimpansid. Esimesena lendas orbiidile reesuspärdik Albert (USA) 1948.a., kuid ta hukkus lennu ajal. 1958.a. elas oravapärdik Gordo lennu küll üle, kuid hukkus maandumisel, kui langevari ei avanenud. Järgmised monkeynaudid, Able ja Baker, käisid kosmoses 1959.a. ja tulid elavana tagasi. Able suri lennujärgselt operatsiooni tagajärjel, kuid Baker lahkus 27-aastasena 1984.a. Esimene šimpans Ham käis kosmoses vahetult enne inimest, jaanuaris 1961. Kamerunis sündinud Ham suri 26-aastasena 1983.a. Esimese orbitaallennu sooritas šimpans Enos 29.novembril 1961. Järgmisel aastal suri Enos aga düsenteeriasse.
Persona in fieri 
Värsked kommentaarid