Goodbye!

@ckrabat
30. detsembril 2010 ilmus selle blogi avalugu sümboolse pealkirjaga “Hello world!”, mis ütleb:  “The truth is out there. Somewhere between two fairy tales. Caught somewhere deep between someone’s truth and a lie.” 3. jaanuaril  2011 sündis v(algus) ja valgus sai. Esimene lugu, huvilise postitus pealkirjaga  “Parlamentaarse riigikorraldusega demokraatliku vabariigi valikuvõimalus”, ilmus 12. jaanuaril 2011. Samal päeval ilmus ckrabati  “Valimised demokraatlikes riikides – õigus või kohustus?” Aastaks 2017 on ilmavalgust näinud 587 lugu, blogi on külastatud üle 156 000 korra (see number ilmselt kasvab)  ja  tehtud 8740 kommentaari. Kui 2011. aastal külastati blogi 4550 korda (võrdlusena juba sel aastal on olnud 3330 külastust), siis 2015. aastal on käidud 39 052 korda, eelmisel aastal vaid napilt vähem. Kokkuvõttes võib arvata, et mingisugune tähendus Eesti blogimaastikul oli tal tõenäoliselt olemas, selline  üle keskmise tegija. Blogil oli kolm autorit, lisaks huvilisele ja ckrabatile liitus millalgi jolli, see võis olla ilmselt 2012, kui ilmus Ivari sarja esimene lugu. Blogi toimetamine on kuue aasta ja ühe kuu jooksul olnud siiski ühe  inimese kanda ja  siit jõuame ka tänase loo põhjuse juurde .

Nii nagu igal asjal on kunagi  algus, siis on tal ka lõpp ja see lõpp  ei pea saabuma  vaikse vindumisena. Sisulist põhjust lõpetamiseks pole, sest blogi külastatavus on püsinud endisel  tasemel, viimastel kuudel üle 3000 külastaja kuus, isegi suvel püsis see üle 2000. Kindlasti pakub elu teemasid, millest võiks kirjutada. Otsus blogi tegevus lõpetada oli minu ainuisikuline otsus, mis sündis kiiresti ja ootamatult, aga see sündis, põhjusena number üks oli minu väsimus, sest kuus aastat elust blogile kulutada ei ole väike töö, paras aja- ja närvikulu. Selleks, et konkurentsivõimelisena püsida, pead sa paratamatult lugusid juurde tootma, et pildil püsida, kuid selle aja oleks võinud ka millelegi muule kulutada. Mingit isiklikku kasu ma ei ole sellest tegevusest saanud, ei materiaalset ega moraalset, mitte, et nüüd seda oodanud oleks, kaugel sellest, seega olid motiivid üksnes loomingulised. Samuti ei teinud me sellele üllitisele peaaegu üldse reklaami. Ma usun, et isegi paljud minu tuttavad ei tea siiani sellest blogist midagi. Ainus tunnustus ongi  see, et kui mõni ütleb, et üks või  teine lugu talle meeldis või et see oli huvitav lugemine või kui sa näed, et mingi teema all tekib diskussioon, järelikult  see huvitab, läheb kellelegi korda. Siinkohal  tahaksin tänada teenekaid kommentaatoreid js, Aqualung, guybrush, KV, Jüri, blogi algusaegadel Tõnu ja kindlasti paljud teised, kelle nimi hetkega ei meenu, kuid kes püsikommentaatoritena andsid kindlasti olulise panuse selle saidi lugemisväärsusele.

Olgu veel mainitud, et selle blogi ülesehitamiseks pole kulutatud ainsamatki senti, kasutades ainult tasuta pakutavaid lahendusi, mis tundub kummaline, kuid elu on näidanud, et ka niiviisi on võimalik.  Huvitegevuse eelduseks ongi huvi selle tegevuse vastu ja  siis, kui see tegevus muutub tüütuks kohustuseks või kui sulle hakatakse ette kirjutama, millest ja kuidas kirjutada tohib, kaob see huvi ära ja nii lihtne see kõik ongi. Seega ma loodan, et mingit isikutevahelist konflikti pole olnud ega tule ja koostöö teiste projektide raames jätkub, nagu näiteks intervjuudel põhinev raamatuprojekt, mis  on süvakultuurilises mõttes kahtlemata oluliselt väärtuslikum, kui mingis blogisabas päevapoliitilistel teemadel kraaklemine. Kui kellelgi peaks sel teemal ideid või mõtteid tekkida, kuidas seda avaldada, oleme kindlasti soovitusteks ja kommentaarideks avatud.

Ma tunnistan, et autorite vahel eksisteerivad teatavad maailmavaatelised vastuolud, mis said minule vähemalt selgeks juba esimestest lugudest saadik, kuid  sarnased vastuolud on tänaseks lõhestanud nii Eesti kui kogu läänemaailma. Selliste vastuolude ilmnemisel sõltubki palju ühe või teise võimest kohaneda mitmekesise maailmaga, arvestada sellega, et teised võivad maailmast jälle teistmoodi aru saada ja mitte hakata oma vaateid või mõttemaailma teistele peale suruma. Minule näiteks on maailmavaateliselt vastuvõtmatu nii surmanuhtluse kui ka vägivalla propageerimine, ometi on sellise orientatsiooniga lugusid siin ilmunud. Teine vastuolu võib tulla erinevast vastuvõtlikkusest huumorile ja selle kasutamisele teatud seisukohtade väljatoomisel. Taavi Minnik kirjutas ühes artiklis targasti, et “paljud pole võimelised mõistma ei sarkasmi ega irooniat ning vananedes nõrgeneb inimeste huumoritaju paraku veelgi.” See oleks olnud üks teemadest, mida oleks soovinud ka siin käsitleda, aga kahjuks sai aeg enne otsa. Olgu igaks juhuks üle kinnitatud, et mingeid solvumisi või veel enam “pikaajalist võitlust, mille algus on kergesti tuvastatav” pole vähemalt minu poolt siin kunagi olnud. I never had such expectations as I’m perfectly familiar with the personality of another author and his views.  Samas ma tunnistan, et teistele lugejatele näevad sellised kraaklemised inetud välja, sellepärast tulebki neile lühike lõpp  teha. Seega, otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Blogi on olnud kahtlemata meediakriitiline, vähemalt minu poolt, ja põhjus on ikkagi meedia rolli muutumine, põhivoolu  meedia ja sotsiaalmeedia samastumine, meedia usaldatavuse vähenemine, tema orienteeritus kasumile ning populism. Kõigest sellest ja paljust muustki kirjutas juba Tiit Hennoste. Hennoste: “Peavoolumeedia omanikud on korporatsioonid, kellele kuulub hulk meediaettevõtteid. Selle keskmes olevad väljaanded loovad agenda, mida peegeldavad temaga ühes voolus ujuvad väiksemad ettevõtted. Omanikel on huve ka muudes majandusvaldkondades või poliitikas, mida nad soovivad oma meedia kaudu läbi viia. Omanikud soovivad meedia kaudu teenida ennekõike maksimaalset kasumit, mis määrab edastatava info valikuid. Peavoolumeedia saab suurema osa oma sissetulekust reklaamist. Sellega paneb ärimaailm ajakirjanduse vahendama uudiseid, mis peegeldavad tema väärtusi, mõtteviisi ja soove. Peavoolumeedia vajab pidevalt infot. See seob teda tugevalt riiklike institutsioonide ja ärimaailmaga, kes on talle olulisimad infoallikad. Peavoolumeedia oluline mõtteviis on anti-ideoloogia, mis arvestab inimeste hirmudega ja ehitab oma sõnumid võimalikule ähvardusele, vaenule jms.”

Siit tulenevad ka tegelikult totaalse meedia poolsed võimuambitsioonid, kus ta sageli võtab endale kohtuvõimu  positsiooni ja võib hakata mõjutama kodanike  eraelu ja ametialast karjääri. Selline menetlusvorm omandab teinekord nõukogude aegse troika  vormi, kes talle  sobival moel toodab populaarseid ja kallutatud otsuseid, eesmärgiga skandaali najal kasumit teenida. Erinevalt päris kohtust sünnivad meedia otsused kiiresti ja kõiki asjaolusid arvesse võtmata, sest meedia puhul kehtib tõdede paljusus, millest kohtusüsteem ei  saa lähtuda. Persona in fieri on olnud sunnitud sulgema ühe postituse ja toimetama mõningaid  tekste (kus oli viidatud peavoolu ajakirjandusele), kuna sai selliseid signaale, et keegi võib selle tagajärjel  kannatada saada. Hennoste kirjutab: “[peavoolu] ajakirjanduse kõrval on alati olnud alternatiivajakirjandus, milles valitsevad teised väärtused. Osa sellest kannab progressiivsuse märki, nagu avangard, feministid, gei- ja lesbikultuurid jms. Aga siia kuuluvad ka kloorijoojad, usuhullud, natsid jt. Kõiki neid ühendab äärmuslikkus ja tõrjutus või vähemalt tõrjutuse tunne.” Ma ei ole selle definitsiooniga päris nõus. Alternatiivmeedia ei tähenda tingimata “kellegi poolt tunnustamata sõgedate geeniuste” mõtteavaldusi, mida kusagil mujal ehk ei avaldataks ja kes viimse võimaluseni võitlevad usu nimel, et maakera on lapik või kuu on juustust, vaid ka võitlust meedia domineeriva rolliga nn tõejärgses maailmas. Kindlasti on võimalik peavoolu meedia funktsiooni täitev ja tema reeglitele toetuv alternatiivmeedia, millist rolli Persona in fieri püüdis täita.  Ma  ei väidagi, et kõige õnnestunumal moel.

See, et blogi viimaseks looks sai “Burksiputkade kultuuri manifest”, on mõneti vaimustavalt sümboolne, sest üks blogi sümbolitest oli  saabumisel isiku (lad. k. persona in fieri) kuvand. Burksiputkade kultuuri manifest  lõpeb aga homo hamburgerise saabumisega. Uus liik on tulemas ja võitmas – HOMO HAMBURGERIS! J.R.R. Tolkieni “Sõrmuste isanda” triloogia lõpus asuvad haldjad laevale ja lahkuvad Keskmaalt. Vanade  rahvaste ajastu oli otsa  saanud ja algas inimeste ajastu. Ühe ajastu  lõpp tähendab lihtsalt  teise algust. But the truth is out there. Somewhere between two fairy tales. Caught somewhere deep between someone’s truth and a lie. Goodbye!