Eesti brändist

@jolli
Me lähme rukist lõikama, kes hakkab vihku köitma? Kas armas sõber tahad sa ka meie seltsi heita? Mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma. Mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu jääb ilma. Eestile on kombeks otsida. Otsitakse Nokiat, superstaari, superheeringat, tuttava kõlaga nägu, tantsu- ja laulutähte, Eesti laulu ja palju muud põnevat … Otsiti ka Eesti brändi (Welcome to Estonia), Eesti märki ja uuesti Eesti brändi. Kunagi otsisid Pipi, Tommy ja Annika spunki. Puhh ja Notsu otsisid susasid ja pusasid. Nagu ütleb vanarahvas: kes otsib, see ka leiab. Eesti märgi konkursil parimat märki ei leitud, küll aga pääsesid finaali mitmed nutikad visuaalid. Eesti brändi uuendamise protsessi algatasid 2014. aasta lõpus ettevõtjad eesotsas Toiduainetööstuse Liiduga, kes vajasid tuge Eesti ning tema ettevõtete tutvustamisel maailmas. EAS-i tellimusel uue promokomplekti välja töötanud Eesti Disainimeeskonna teatel aitab loodud süsteem Eestit reklaamida järgmised 10-15 aastat.

Edasi otsiti Eesti brändi avalikkuse liigse tähelepanu alt eemal, selleks volitatud professionaalse tiimi poolt. Pool aastat tööd teinud disainimeeskond töötas välja Eesti brändi ning juhised, kuidas tuleks Eestit maailmas tutvustada. EAS esitles Eesti brändi promomaterjale jaanuarikuu kolmeteistkümnendal kuupäeval, mis juhuslikult langes kokku harva esineva, aga ebausklike hulgas kõhedust tekitava reedese nädalapäevaga, mil taevas siras täiskuu – järgmine taoline komplekt pidi saabuma alles 49 aasta pärast. EAS avalikustas ka Eestit tutvustava veebikeskkonna estonia.ee kui ka Eesti brändi kodu brand.estonia.ee. Siit edasi läks aga asi huvitavaks. Sõnumi saatja (EAS/Eesti Disainimeeskond) ja vastuvõtja (Inimene Tänavalt) vahelises infomüras tekkis põnev kommunikatsioonierror, mille tulemusena pääses vaataja silma kriipima kummaline roheline plärakas – taiesele erinevaid nimesid andes üritati selles ära tunda  kõikvõimalikke loomtegelasi. Õli valas tulle ka brändi väljatöötamiseks kulutatud raha: 200 000 eurot, mis tundus heale lugejale/vaatajale päris suur summa maksuraha, et selle eest üks ebamäärase kujuga roheline asi joonistada. Šedöövrit asusid arvustama kõikvõimalikud reklaami- ja turunduse gurud, seal oma igapäevast leiba teenivad asjapulgad: imagoloogid, kopivraiterid, suhtekorraldajad, disainerid, kunstnikud ja luuletajad, isegi leemekulbi liigutajad.

Uusimate maailma disainitrendidega mitte kursis olevale, samas aga siiski teemast huvitatud lihtrahvale tundus, et „purki s***ujad“ on neile taaskord osavasti mütsi pähe tõmmanud ja see müts ei tundunud olema odavast killast. Ilmselt oli siinkohal oma osa ka totaalsel meedial, kes uute murumängude ootuses segaduse suurendamiseks uue brändi sihtgrupile ehk stultustele disainitud sõnumit võimendas, sest ärritunud meediatarbija on hea klient: teeb klikke, ostab viimase raha eest ajalehe või tõttab, nagu nõukaajal öeldi, helistama „sinna, kuhu vaja“, et rääkida asjadest, mida pole vaja. See „müüb“, aga võimalikut suur läbimüük on meie kultuuris ainus põhjendus tootva töö asemel ihaldatud kontoris järjekordne pseudotegevusi täis päevake mööda saata. Ei saanud ka allakirjutanu aru, kui kõrgele või sügavale me oma riigi brändimisega siis sellel korral roninud oleme. Oksendava rohelise siili taustal tundus „Wel Come to EST Onia“ sõnumiga „vana“ logo juba päris intelligentne huumor olevat, hea ja turvaline klassika. Kas me aga sellist uut Eesti brändi tahtsime? Äkki ikka jääks juba vana lahenduse juurde, mitte ei toodaks segadust juurde?

Sotsiaalmeedias ringles ka viide kellegi hollandlase tasuta tehtud pakkumisele Eesti brändi loomiseks, millise disainilahenduse aluseks oli päris nutikas sõnamäng. Tõesti, miks ei ostetud ka seekord, parema puudumisel, ajusid piiri tagant sisse? Seni on mitmed suured ja kaalukad konkursivõidud (Kumu kunstimuuseum, Eesti Kunstiakadeemia uus hoone, Eesti Rahva Muuseum jt) just välismaiste kollektiivide poolt loodud, kuigi siinkohal tekib kiuslik küsimus, milleks me rahva raha eest arhitekte koolitame, kui nad Eestile nii märgilisi tähendusega hooneid luua või konkursse võita ei suuda? Aga eks vajame ka maarajoonide burksiputkade ülesjoonestajaid ja suuremate planeeringute manu matsirahvast ilmselt igaks juhuks ei lubatagi, sest mine tea, äkki  teevad Eestile häbi. Sarnase loogika alusel võiks ju tõesti ka välisturule suunatud kommunikatsiooni sealtsamast välisturult tellida. Just sellise, mis neid seal kõnetaks. „Kõnetamine“ on tänapäeva oluline uuskeelne sõna. Kui ikka ei kõneta, siis pole olemaski. Kes aga peaks paremini teadma, mis ühte Eesti kultuurist huvituvat välismaalast – ja ma ei mõtle siinkohal kohalikus aborigeenikeeles „terviseks!“ või „kaksteist kuud!“ ära õppida suutvaid superlingvistiliste võimetega briti poissmehi – tänapäeval kõnetab kui needsamad välismaalased ise?  Kui me ise ei oska, siis äkki ei pingutaks omal käel naba paigast, vaid viskaks korraliku klotsi mõnele Lääne professionaalsele marketingiettevõttele, saaks töötava, kuigi võib-olla meile enestele esmapilgul mõistetamatu tulemuse ja läheks eluga edasi?

Või siis teisalt, milleks meile üldse see bränd? Kas mitte mees ise ei olnud enesele parim iseloomustus ehk bränd, nagu ütles juba Joosep Toots mängufilmis „Suvi“, kui abiellumispalavikus Kiir Venemaale mõisavalitsejaks kibeles ja Tootsi käest kellegi mõisnik Ivanovi soosingu võitmiseks kiitvaid adjustaate ehk brändimist palus? Kas Šveits, Saksamaa, Jaapan või väikene Island vajavad kunstlikku brändimist selle tarvis, et neid ära tuntakse? Kui sinu kellad, tööriistad või autod on maailma parimad, sinu amatööridest kokku pandud jalkavõistkond võidab miljonite televaatajate ees palju suurema riikide ülemakstud professionaale, siis see ongi sulle parim bränd! Lasksin teemal settida ja vaatasin täna ära ka EAS tutvustava klipi  ning kodulehed. Ja tuleb tõdeda, et kuskil paralleelmaailmas elavad disainerid ja turundajad omandasid vaatamisele kulutatud tunni jooksul oluliselt inimlikumad mõõtmed. Jah, mõningaid küsimusi tekitas, miks on kirjastiilil Aino ainult peenkirjas šabloontrükiks kasutatava kirja laadsed katkestused? Neid ei esine aga poolpaksul ja paksul variandil, mis ilma eelneva hoiatuseta mõnest juba käibel olevast kirjatüübist palja silmaga ei eristu.

Ka ainult ingliskeelne koduleht tekitas patriootlikus lugejas kahtlusi, kuigi lubati, et keelte valik küll paranevat lähiajal. Päris lootustandev oli pildipank. Eestis on tõesti palju tublisid fotograafe. Ka piltide/tekstide omavahelise suurusvahekorra paigutusruudustik on hea mõte, abiks küljendajale. Aga nii see logopasside või brändiraamatute puhul tavaks ongi, nagu ka värviskeemi väljatöötamine. Eelnevalt olin lugenud ka eelpoolnimetatud hollandlase ilmselt kergest solvumisest kantud kriitikat, milles on mitmeid konstruktiivseid momente. Kokkuvõttes, peale süvenemist, tuleb siiski tõdeda, et asi ei ole nii hull, kui esmamulje alusel arvasin ja võibolla võetakse see kallis „tööriistakast“ edaspidi ettevõtjate poolt ka kasutusele ehk siis parafraseerides suuri mõtlejaid: „Teeme Eesti jälle suureks!“

“Ma nägin märki ja see avas mu silmad, ma nägin märki!”

Eesti välispoliitika lätted

@huviline
Artiklis “Meeloslasi mäletades” väidab ekspresident Toomas Hendrik Ilves, et Eesti välispoliitika lätted on demokraatia juurestik ja väärtuspõhine poliitika. Kas midagi muud oleks veel võimalik öelda? Need on üldised tõdemused, võib-olla asjakohased, võib-olla mitte, mis pärinevad lääne ühisest ja traditsioonilisest katlast. Me tunneme ja teame seda katelt, oleme sellest sajandite jooksul söönud. Traditsioonilise lääne mõtlemisviisi üheks iseloomulikuks jooneks on dilemmade tekitamine ja lahendamine omakasupüüdlikult, kuivanud iidoleid endale kasulikult tõlgendades. Nii on alati tehtud poliitikat, kasutades võimu instrumendina, kuid tööriist, mis teeb poliitikat ja määrab elluviimist, ei määra välispoliitika lätteid. Eesti välispoliitika lätted saavad alguse soovist ühel või teisel viisil toimida erinevates olukordades.

Eestlaste mälu on piisavalt pikk, et jääda kohalikele arusaamadele kindlaks ja mitte otsida kreeka müütidest või ajaloost väitekinnitusi – meeloslased, danaoslased, spartalased, ahhialased, ateenlased ühest küljest, petlemlased, jeruusalemlased, kappadokialased teisest küljest, kokkuvõtlikult kreeka filosoofia ja kristlik religioon. Me teame neid, see mõjutab meie mõtlemist, aga ei mõjuta meie mõtlemise lätteid. Näitlik loetelu kohalikest sündmustest: pealiketapp Paides, Härgmäe lahing, Mahtra sõda, baaside leping, Sinimägede lahing. Igas neis valitses põhimõte “tugevad võtavad, mida nad suudavad ja nõrgad annavad, mida nad peavad”, kuid need sündmused on toonud meid siia, kus me täna oleme. Eesti välispoliitika rajaja Lennart Meri pikendas eestlaste mälu Uurali suunal, paljudel ekspeditsioonidel materjali korjates, mitte ainult hõbevalge kaubateid või tabusõna „kali“ levikut analüüsides. Eesti mälu kujuneb kohalikest maastikest ja tabudest.

Meenub kaader filmist 1944, kus sõdurid on teelahkmel, kas pöörata vasakule ja jääda kodumaale võõra võimu alla või pöörata paremale ja jõuda mere äärde, põgeneda läände. Need, kes jäid kodumaale, otsustasid võidelda, jalad maas ja mitte sammugi kuhugi. See otsus ei olnud eksistentsiaalne, nagu lahkujatel, kes kartsid oma elu ja vara pärast. Mitteeksistentsiaalsed otsused on eestlastele olemuslikud. Jäämise otsus erineb Eesti Vabariigi poolt langetatud otsusest, kes andis käsu relvad kokku korjata ja vastupanu pealetungivale Punaarmeele mitte osutada. Sellepärast on jutt hääletust alistumisest üksnes pahatahtlik riigiõiguslik dilemma, mille lahendamine sõltub kohustuslikust valikust. Eesti riik ja rahvas, tehkem neil vahet. Hääletult alistus Eesti riik, mitte rahvas, kes jäi. Kellel puudus valikuvõimalus. Olgem ausad, Eesti välispoliitika lätted peituvad nende inimeste peades, kelle võitlusviisiks oli jäämine kodumaale, ammutades võitlusvaimu kohalikest maastikest ja tabudest.

Presidendiralli eri: Eesti otsib autoriteeti

@ckrabat
Täna üritab Eesti valida endale valimiskogul uut presidenti ja kui see õnnestub, saame õhtuks teada, kas järgmise aasta pingviinide paraadi juhatab Kallas või Kaljurand või Helme või Jõks või hoopis Reps. Ainult Mailis Reps neist on viidanud võimalusele, et tema kaaluks tõsiselt pingviinide paraadi ümberkorraldamist, mis rõhutab selgelt presidendi institutsiooni meelelahutuslikku funktsiooni ja on mõeldud esmajoones valijaskonna arvukaimale ja valjuhäälseimale osale ehk lollidele (liigist stultus). Kuid see pole veel kõik, sest kõrvuti pealmaailma presidendiga valib uut juhti endale ka Eesti allmaailm. Peale armastatud rahvaisa, nagu põhivoolu meedia lugude puhul võiks arvata, Nikolai Tarankovi tapmist kalaretkel Läänemaal võib järgmist pingviinide paraadi dirigeerida näiteks ingušš Ahmed.  Allmaailma traditsioon lasub rohkem siiski valitaval monarhial ja autokraatial, sest juhi amet on eluaegne, kuid mitte pärandatav otsestele järglastele. Kui võim päranduks vereliini kaudu, peaks uueks juhiks saama Tarankovi poeg või tütar. Allmaailm on ehe näide ka rahvaste edukast lõimumisest, sest kedagi ei huvita, kas juhi esivanemad on pärit siit või sealtpoolt Eesti piiri (nagu Kaljurannna juhtumil) või missugust keelt autoriteedid kodus tarvitavad. Avapaugu autoriteedirallile andsid Assar Pauluse ja Haron Dikajevi kohtuprotsessid, millega mõned tunnustatud autoriteedid võeti mõneks ajaks riigi ülalpidamisele. Kogu selle valjuhäälse meediakampaania taustal võib esitada õigustatud küsimuse, miks Tarankovile ei korraldatud riiklikke matuseid ja kas president Ilves ja peaminister Rõivas talle pärja ikka viisid?

Maalehes kirjutab Triinu Laan: „Kohe (peale Tarankovi tapmist) läks lahti ka meediahüsteeria, kus näidati sündmuspaiga veriseid fotosid õhtul ja hommikul ja keskpäeval, kirjeldati, milline mees see allilmategelane oli, arutati, kes võis tema mõrvast kasu saada ning otsiti talle järglast, kellel oleks autoriteeti ka välismaal. Lisaks ilmusid ka artiklid teemal kui hea naabri ja südamliku inimesega ikka tegu oli. Täna on uudisteportaalides sadu pilte (ühes galeriis 345, teises 112) tapetud mehe matustest, rohkem kui mõne kultuuri- või ühiskonnategelase ärasaatmisest.“ Vastus on samalaadne nagu ka põhjendatakse, miks ei saa pingviinide paraadi ära jätta, sest lollidele meeldib. Boozhe moi kakoi avtoritet :). See on totaalse meedia poolt dikteeritav ühiskonnakorraldus, mille olulised komponendid on lollide võim ja kogu maa internetiseerimine. Sellise ühiskonnakorralduse puhul on ühiskonnakriitika välistatud, sest see toetub Novgorodi WC alustaladele, kus lollidele pakutakse murumänge gladiaatorite areenil – odavat leiba ja tsirkust. Ajakirjanduses ilmusid glamuursed pildid möödunud aegade autoriteetidest ning Postimees tegi põhjaliku intervjuu allmaavalimiste favoriidi Ingušš Ahmediga, kus meile anti teada riigi võimalikest arengusuundadest. Kuigi lühikese, aga tegemist ongi lühikese jutu mehega. Eile toimus presidendikandidaatide televäitlus ETVs, kuhu Ahmedi millegipärast ei kutsutud. Mitmed arvasid, et sellepärast, et tal puudus sünnijärgne Eesti kodakondsus, aga kuidas pole selle peale tuldud ja ma vaatan siinjuures parteile ja valitsusele otsa, et talle eriteenete eest sünnijärgne kodakondsus anda? Äripäeva andmetel on Ahmedil hoopis Venemaa kodakondsus ja ta viibib Eestis elamisloaga. Võib-olla on mõni Lolli-TV kanal (Kanal 2 või TV3) autoriteetide duelli juba korraldanud, sel juhul ma muidugi vabandan, meie Nabala-Tuhala karstiala koobaslinnades reptiilide kaitsealal pole just Lolli-TV pidevad jälgijad.

Intervjuus Postimehele annab autoriteet teada: „Me olime (Tarankoviga) head tuttavad, võiks öelda isegi sõbrad. Ta oli õiglane inimene, kes üritas alati kõiki küsimusi ja probleeme rahumeelselt lahendada. Minu kaastunne lähedastele ja sugulastele.“ Suuremaid muutuseid Eesti sisepoliitikas ette ei võeta, küll aga kavatsetakse ajada aktiivsemat välispoliitilist liini: „Suures plaanis ei muutu midagi. Muutuste vältimiseks peab uus liider sarnaselt eelmisega olema autoriteetne nii omade hulgas kui ka aktsepteeritud väljaspool Eestit. Ainult sellisel juhul on võimalik hoida asjad korras.“ Äripäeva andmetel on Ahmed loonud sidemed Jahia Hašieviga, keda Bulgaaria meedias on nimetatud ka Varna piirkonnas tegutsevaks tšetšeeni allilma liidriks ning on rahvusvahelist haaret kasutades aidanud Eesti ärimehi Bulgaarias lõimuda. Pealmaapoliitikute ja allmaapoliitikute omavahelisele lõimumisele ja sellega kaasnevale võimuvõitlusele viitab järgmine tsitaat Postimehe intervjuust: „Ning veelgi olulisem kogu selle asja juures on teada saada, kes tellis tapmisele järgneval päeval artikli endise Keskkriminaalpolitsei pealiku abikaasalt Kärt Anveltilt. Vägisi jääb mulje, et tema kõrvaldamine võis kasulik olla kellelegi kõrgemalt poolt, et mitte öelda kellelegi võimuorganitest.”

Põnev saab igatahes olema, sest mitmed valimised on ees ootamas. Kuigi Eestile on kombeks üks president korraga, võime peagi seista silmitsi faktiga, et meil on paralleelselt tegutsemas kaks presidenti. Samal ajal kui ETV teeb ülekannet pingviinide paraadist peaosas Kallase või Kaljurannaga võib Ahmed korraldada mõnes teises nooblis kohas korraldada oma paraadi, mida näiteks Kanal 2 üle kannab ja mõelge ise, kummal neist saab olema rahkem vaatajaid? 🙂 Teisel paraadil saab samuti kommenteerida autoriteetide riietust, kui palju tattoosid külalisel on, kui jäme on tema kuldkett ning millise firma dresse ta kannab. Esitan oma rahvasaadikule avaliku küsimuse, et kui ta saab kutse mõlemale paraadile, siis missugust neist ta eelistab? Missugusel kahest võimalikust presidendist saab olema rohkem autoriteeti? Loodetavasti on tal olemas Adidase dressid, et ta Marati dressides vastuvõtule minnes Eestile häbi ei tee. Lollidel saab igatahes lõbu laialt olema. See, lapsed on stultoloogia. 🙂

Viha vabariik XX – Protsess

@ckrabat
Ligi 90 aastat tagasi, 1925. aastal, ilmus postuumselt Franz Kafka sajandi 100 parima raamatu hulka valitud tippteos „Protsess“. Romaan räägib pangatöötajast, kes ühel hommikul arreteeritakse teadmata põhjustel, mida ei talle ega ka kellelegi teisele ei avalikustata. Ta peab ilmuma kohtu ette, kus on käimas protsess tema süüasja kohta. 2016. aasta kohtusaagade tippteos on kindlasti Kaur Kenderi üle peetav kohtuprotsess. Ütlen ausalt, et kuigi olen seda siin ja seal kommenteerinud, eriti kirjutada ei taha, sest sündmuste areng, mida paljud võtavad normaalsusena, on pärit nagu absurditeatri lavalt ja kuigi paralleelid Kafka Protsessiga on ilmsed, siis samahästi tulevad elavalt esile murumängudena gladiaatorite areenil elustuvad George Orwelli düstoopiad. Teiste hulgas võttis teema Postimehe veergudel arutluse alla peagi valitsuse strateegilise nõuniku kohalt eeldatavasti lahkuv Ilmar Raag, kelle arutlusest jäid kõlama mitu olulist punkti. Raag räägib: „Umbes aasta tagasi, kui Kaur Kenderi kohtuasi oli alles alguses, küsisin ühelt tuttavalt prokurörilt, miks nad selle menetluse ette võtsid? Prokurör alustaski usalduslikult, et eks see üks kehv lugu ole, sest tõlgendamisvõimalused on laiad ja ega nad tahtnudki kohtusse minna, aga kuna on tulnud kaebus, siis on nad kohustatud reageerima. Kõige selle tõttu nad pakkusidki oportuniteeti, millega Kender ei nõustunud. Sealt edasi teevad nad aga lihtsalt oma tööd, nagu seadus ette näeb, ja lõpuks otsustab kohus, mitte prokuratuur. Kui ma ehk liiga kaastundlikult noogutasin, pidas prokurör vajalikuks mainida, et vormilises mõttes leidub seal ikka ka süüdistuseks alust.“ Ilmselt pole siin jutus midagi uut, vaid artikkel juhib taas tähelepanu teatud protsesside võimendumisele ühiskonnas, mis üha enam kaldub väärtustama mõisatallides ja nõukogude armees omandatud konservatiivseid väärtusi, püüdes nende abil vaigistada paljude neukkuajastu laste isiklikke hirme vabadusi väärtustava Lääne ühiskonna ees. Keelata, karistada, printsipiaalselt hukka mõista! Nõnda kõlab mõisatallide nostalgikute deviis.

Raagi kirjutises tehakse jälle üksipulgi selgeks, kuidas toimib Protsess. Masinavärgi paneb tööle Kaebus. Millised ajendid on Kaebuse taga, jäävad laiema avalikku eest tavaliselt kardina taha varjule. Tegelikult laiem avalikkus ei tea ega tohigi teada, mille üle kaevati ja mille üle kaebaja muret tundis – see on vormistuslik küsimus. Kas kaebaja isiklikke huve oli teosega kuidagi riivatud või rõhus kaebaja laiematele ühiskondlikele huvidele või väärtussüsteemidele? Teisel juhul samastas kaebaja end rahvaga. Järgmine huvitav käik on kaebusele reageerimine: kuna prokuratuur ei saanud kaebust eirata, siis pakuti süüdistatavale oportuniteeti – kui ta nõustub talle asetatud süü omaks võtma, siis pääseb ta kergema karistusega, uid ta jääb süüdi ning õigustab kaebuse esitamist. Toimub ainult silmakirjalik pattude kahetsemine. Selgusetuseks jääb süüdistuse seostamine tahtlusega, mida millegipärast pole põhjalikult analüüsitud, sest tegemist näib olevat ebamugava teemaga. Kas kirjanik valmistas teadlikult ning kriminaalsetel eesmärkidel pedofiilse sisuga kirjatüki või kvalifitseeritakse teos pedofiilseks tagantjärele? Samuti ei maksa ära unustada, et kohut ei peeta väidetavalt pedofiilse sisuga kirjatüki üle, vaid selle kirjatüki loonud autori üle, süüdistades teda pedofiilia levitamises. Kui kunagi äratas laialdast tähelepanu auhinnatud mängufilmi „Magnus“ ärakeelamine, kuna see väidetavalt riivas kellegi isiklikke huve, siis millegipärast ei tulnud kellelegi pähe filmi valmistanud Kadri Kõusaart kriminaalkuriteos süüdi mõista. „Untitled 12“ puhul aga mõistetakse kohut mitte teose, vaid autori üle ja see on juba oluline edasiminek.

Mida ütleb seadus? Karistusseadustiku paragrahvis 178 seisab: „nooremat kui kaheksateistaastast isikut pornograafilises või nooremat kui neljateistaastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamise, omandamise või hoidmise, teisele isikule üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.“ Siin on muidugi mitmeid vastuolulisi ja raskesti mõõdetavaid termineid esile toodud nagu pornograafia ja erootika. Kenderi juhtumi kohaselt teeb vastava otsuse Kultuuriministeeriumi juures asuv “pornokomisjon” või misiganes selle organi ametlik nimetus ka võiks olla. Seadustiku sõnastus ei viita kuidagi tahtlikule eesmärgistatud tegevusele, mille eesmärgiks on seaduserikkumine, vaid võimaldab otsuse tegemist tõlgenduse põhjal, mis tõstab jällegi troonile Kaebuse. Kui sinu peale ei tule Kaebust, on tegevus aktsepteeritud, kuid Kaebuse esitamine viitab juba kuritegelikule tegevusele, mis tuleneb jällegi süü presumptsiooni väärtustamisest ühiskonnas – karistuslikku funktsiooni eelistatakse kriminaalloogikas kasvatuslikule funktsioonile. Kes laskis tõde sedamoodi paista? Ärgem unustagem, et prokuröri väitel „vormilises mõttes leidub seal ikka ka süüdistuseks alust“ – s.t. vormiline külg muutub olulisemaks kui sisuline külg. Tänapäeva mitmetasandilises maailmas võib igaüks endale sobiva maailma toanurgas valmis ehitama ja sinna elama kolida, mistõttu hirmude abil manatud tont number viied omandavad hämmastavalt reaalse kuju. Fiktsioon muudetakse tegelikkuseks ning pole vahet enam, kas tegu pannakse toime ka päriselt või on tegemist nn mõtteroimaga. Karistamine on tähtsam kui kasvatamine ja mõtteroimade abil saab süüdlaste kvantiteeti märgatavalt tõsta.

Riigiametnikuna, strateegilise kaitse nõunikuna, peab Raag seisma hea režiimi jätkusuutlikkuse eest, kuid ta mõistab, et „seadus kannab endas 19. sajandi vaimu, kus usuti, et massikommunikatsiooni kontrollimine on riigile jõukohane ja pornograafia keelamine päästab rahva moraali.“ Võib-olla tuleks siiski mõelda kasvatuslike vahendite tõhustamisele, mis annab ilmselt ka pedofiilia vastases võitluses paremaid tulemusi kui kellegi näidishukkamine. Ma saaks aru, kui Kenderi näol oleks tegemist pedofiiliga või suudetakse tõestada, et tema teos on tõepoolest kedagi ärgitanud pedofiilsele tegevusele, siis oleks Protsessi vajadus olnud ilmselt tõendatav. Praegusel juhul näib aga ikkagi tegemist olevat rohkem donkihhoteliku võitlusega tuuleveskite vastu, kus pedofiilia vastast võitlust etendatakse murumängudena gladiaatorite areenil, selle asemel et probleemiga süvitsi tegeleda. Et Protsessist veel vähe ei ole, siis viimasel ajal on totaalse meedia tähelepanu alla sattunud keegi teatrijuht Tiit Ojasoo, kellel tekkis kusagil kellegi naisterahvaga intsident, mis lõppes nähtavasti füüsilise arveteklaarimisega. Kuigi nimetatud intsident on lepitusmenetluse kaudu ilmselt lahenduse saanud, on meedia alustanud murumängude etendamisega ja mitmed valvsad kodanikud on tähetundi oodates juba meediakampaaniaga liitunud – „loomulikult on ka asjaga seotud instantside reaktsioon absoluutselt ebapädev.“ Loomulikult on vägivald taunitav ning vägivallatsenud kodaniku tegevusele pole õigustust, kuid samamoodi on taunitav juba pooltevahelise lahenduse leidnud intsidendi suureks rääkimine – saaks veel aru, kui tegemist oleks lahendamata juhtumiga.

Eesti murumängud gladiaatorite areenil ja strateegiline malepartii Lähis-Idas

@ckrabat
Viimane telesaade „Foorum“ oli selles mõttes huvitav, et andis täieliku pildi Eesti välispoliitika hädast ja viletsusest, mille põhiline defitsiit on juba pikemat aega olnud häda mõistuse pärast. Kui ühiskond on orienteeritud ühele bioloogilisele liigile ehk lollidele, siis on selline final destination nähtavasti paratamatu. Võib-olla oligi saate eesmärk naeruvääristada pragmaatilist joont ja hoida elust ühiskonnas levivaid hüsteeriaid, sel juhul täitis saade oma eesmärgi eeskujulikult. Meedia sekkumisest poliitika kujundamisse annab mingi pildi ka saatekülaliste valik, sest pragmaatilist poolt esindas vaid välisminister Marina Kaljurand, kelle üleskutsed terrorirünnakud Brüsselis ja pagulaskriis teineteisest lahutada jäid hüüdjaks hääleks kõrbes. Nobody didn’t care. Millegipärast oli kutsumata jäetud sotside ja Vabaerakonna esindajad, kuid kuna neilt oleks oodata vaid igavat pragmaatilist arutelu, siis oli esindatud klounaad sedapuhku igati õigustatud, sest kõlama jäi igihaljas loosung – loll meie leib! IRL oli Foorumisse saatnud oma kõige ekretiinsema poliitiku Ken-Marti Vaheri, Keskerakond leidis üles Peeter Ernitsa, kelle asemel oleks nad võinud vabalt ka nuku laua taha saata. Jogentagana mehe sõnum oli lihtne – Euroopa Liidus valitseb bardakk! Mis viib mõtte kusagile mujale, kus oleks nagu kord majas. Parem oleks siis võinud esineda juba Viktor Vassiljev, kes on mõnevõrra kõrgema leveli koomik. Õhtu staari roll oli ilmselt trenditeadlikult antud Martin Helmele, kellel oli erinevalt Belgia valitsusest selge pilt ees, sest erinevalt viimasest tema sõjapõgenikel ja terroristidel vahet ei tee. See tõi meelde vana ja kulunud neukkuanekdoodi, kus sm. Brežnev räägib välisdelegatsiooni vastu võttes: „Ma näen, et see on Margaret Thatcher, kuid siia on kirjutatud Indira Gandhi.“ Kui on vaja näidata odavaid ja populaarseid eesmärke, siis ei oma enam mingit tähtsust, et viimaste pommirünnakute taga on olnud Euroopa riikide kodanikud, kes on sageli elanud siin mitmendat põlve ja terrorism pole Euroopasse viimaste põgenikelainetega imporditud, isegi mitte siis, kui nad teinekord kasutavad põgenikele viitavaid võltsdokumente. Iga Eestisse saabuv sõjapõgenik on automaatselt kaasa saanud süü presumptsiooni, isegi siis kui ta põgeneb nende samade jõudude eest, kellega teda seostatakse. Helme pakkus auditooriumile nende poolt oodatud lihtsaid lahendusi, murumänge gladiaatorite areenil, mis selgesti eristas Meie ja Nemad, hea ja halva. Publikule selline Hollywoodi stiilis stsenaarium kahtlemata meeldib, sest selline  lihtsustatud skeem on nende sensoritele lihtsamini vastuvõetav. Kõigepealt kaevata selle üle, et lahendusena pakutakse politseiriiki ja siis pakkuda ise omapoolse efektse lahendusena välja ikka sedasama – politseiriiki, kus riik on paks, ordnung majas ja iga naabrijuhan ei mölise.

Mis siis Lähis-Idas tegelikult toimub? Miks seal ei õnnestu rahu saavutada? Kas keegi on sealsest rahust üldse huvitatud? Rahvast burksiputka ees ja poe taga, kes moodustavad äärmusliikumiste tänuliku valijaskonna, see eriti ei huvita, neile on tähtis vaid, et keegi osutaks süüdlasele. Ei huvitanud see „lihtsaid inimesi“ esimese ilmasõja järgsel Venemaal, ei huvitanud see majanduskriisi järgsel Saksamaal 1930-tel, ei huvita see primitiivse rahvusluse kütkeisse langenud Ida-Euroopa rahvaid täna, siin ja praegu. Nemad ise on piisavalt kõvad eksperdid isegi siis, kui nad on teist värvi või kultuuri inimest vaid telerist näinud. Neile ei lähe korda, et piirkonnas põhiliselt viis aktiivset kriisipiirkonda – Süüria, Iraak, Jeemen, Liibüa, Somaalia, kuigi ebastabiilseid alasid nagu Türgi, Liibanon, Iisrael/Palestiina, Egiptus ja mitmed teised kohad leiab sealt kandist rohkemgi. Süüria puhul on peamiseks probleemiks olnud, et maailma lai avalikkus ei tea, kelle vastu ta peab seal võitlema, sest sündmustik ei mahu Hollywoodi märulifilmi tüüpstsenaariumi raamidesse, kus on selgelt eraldatud mustad ja valged jõud. Kas Süüria peamine vaenlane on Islamiriik või on selleks ikkagi president Bashar al-Assad? Pikka aega peetigi suurimaks ohuks maailmarahule just Assadi, kuid ometi hingas maailm kergendatult, kui Assadi väed hõivasid märtsi lõpus Palmyra ja päästsid maailma kultuuripärandisse kuuluva iidse linna varemed islamistlike barbarite hävitustööst. Viis aastat tagasi, Araabia kevade haripunktis, tõusis Süüria rahvas Baath’i partei autoritaarse režiimi vastu üles, kuid viie aasta jooksul on sealsed jõujooned tugevasti muutunud. Täna esindab Assad, kes erinevalt oma isast on rohkem klanniühiskonna esindusfiguur kui verine diktaator, sama masti tegelane kui tuntud „demokraat“, Aserbaidžaani president Ilhan Alijev (äsja tuligi uudis sõjategevuse taaskäivitumisest Mägi-Karabahhi kriisis), oluliste huvigruppide huve – sh sekulaarsed sunniidid, šiiidid ja alaviidid, kristlased ja paljud muud vähemused, kelle jaoks opositsiooni võimuletulek võib kaasa tuua mitte vähem ulatuslikke repressioone, kui seda leidis aset kogu Assadi klanni valitsemiseaja jooksul. Nimelt on tänaseks päevaks opositsioonijõudude rahvusliku koalitsiooni eesotsast mõõdukamad ja sekulaarsed jõud kõrvale tõrjutud ning paljuski tegutseb see Saudi Araabia ja Katari mõjudega salafistlike islamipoliitikute taktikepi all. Kurdide liidrid on keeldunud nendega koostööd tegemast, pidades neid Türgi ja Katari käpiknukkudeks.

Er-Rijadi, Doha ja Teherani konkureerivad võimumängud mõju kasvatamise nimel regioonis teevad raskeks rahuprotsessi arendamise. Omaette mängur on veel Iisrael, kes on pikka aega pidanud oma põhiliseks vastaseks Iraani ja eiranud sunniidi äärmuslusest tulenevat ohtu, kuid Iisraelil on suur mõju Ameerika Ühendriikidele ja ka Lääne-Euroopa riikidele. Nii on näiteks Prantsusmaa olnud üks Süüria sunniitliku opositsiooni tugevamaid toetajaid Euroopas. Megarikaste Er-Rijadi ja Doha naftamagnaatide huvides on kindlasti sunniitliku islami toetamine ja peamise ohuna nende ambitsioonidele näevad nad Iisraeli kõrval šiiitlikku Iraani. Kuveidi poliitikavaatleja Abdullah Al-Nafisi rõhutab, et nii Iisrael kui Iraan kannatavad ülekaalu kompleksi all, mistõttu nende liidrid pole olnud suutelised vastu võtma „õigeid“ poliitilisi otsuseid. Tema meelest tagavad piirkonnas rahu ja stabiilsuse hoopis sunniidid kui suurim ja mõjukaim islami konfessioon. Saudi Araabia on nii mõnigi kord võtnud endale piirkonna „rahutegija“ rolli, päästes 2011 relvajõul Bahreini kuninga Araabia kevade tormituulte käest ning märtsis 2015 algatasid nad koos üheksa liitlasega operatsiooni „Otsustav torm“, sekkusid Jeemeni kodusõtta selle sunniidist presidendi Abd Rabbuh Mansur Hadi poolel ja seisid vastu Iraani toetatavale šiiitide Houthi mässuliikumisele. Jeemeni kodusõda kasutasid enda huvides oskuslikult ära mitmed äärmusliikumised, sh Islamiriik ja al-Qaeda Araabia poolsaare haru (AQAP), kes hõivasid seal mitmeid tugipunkte. Nafisi peab Teherani araabia maailmale võrdseks ohuks Jeruusalemmaga ja süüdistab Iraani Ahwazi piirkonna okupeerimises. Meenutame, et selle piirkonna pärast alustas 35 aastat tagasi sõda Iraaniga Saddam Husseini režiim. Ahvazi piirkond on asustatud küll araablastega, kuigi valdavalt on nad šiia araablased, sarnased šiiitlikele araablastele Lõuna-Iraagis, keda Husseini režiim taga kiusas.

Rahvusvaheliste jõudude suutmatus rahu nimel konsolideeruda on soodustanud ennast Islamiriigiks kutsuva nähtuse õilmitsemist inimkonna hälli südames, ajaloolistel Levanti aladel. Sõjaliselt arvestatavamat vastupanu Süürias on neile osutanud Assadi režiim ja kurdide enesekaitsejõud Rojava Rahvakaitseüksused (YPG), kuid viimased ei meeldi jällegi Türgile, kes on NATO liitlane ja oluline läbirääkimispartner Euroopa Liidule pagulaskriisile lahenduse leidmisel. Samuti on avalik saladus, et mitmed sunniitliku opositsiooni rühmitused teevad rohkem või vähem avalikku koostööd al-Qaeda haruorganisatsiooniga Süürias Jabhat al-Nusraga. Suletud süsteemis elaval Eesti  inimesel on teinekord raske aru saada, et Süürias ei peeta üleilmset sõda Venemaaga ning suurema osa Vene üksuste taandumine Süürias ei toonud maailmarahu üldsegi  mitte lähemale, sest need, kes sealt lahkusid, tulid ka kusagile tagasi. Paljud Lääne analüütikud on seevastu aru saanud, et rahu Süürias nõuab laiemat ja kõikehõlmavat rahuplaani, kui vaid sunniitliku opositsiooni toetamine, sest viimaste jõud pole piisavad selleks, et iseseisvalt võimu haarata. Ka võitlus pagulaskriisiga sõltub paljugi sellest, kuidas suudetakse stabiliseerida olukorda Lähis-Idas ning suunata sealsed arengud rahumeelsetele radadele, aga see pole võimalik ilma kultuuridevahelise dialoogita. Protsessid, mis vajaksid rahvusvahelist toetust, oleksid eelkõige Iisraeli ja Palestiina rahukõneluste taaskäivitamine ning Iraani taasliitumine rahvusvahelise kogukonnaga ning president Rouhani ja reformimeelsete jõudude toetamine Iraanis, sest need aitavad luua eelduseid rahumeelse keskkonna tekkimisele Lähis-Idas. Kuigi Saudi Araabia on vähehaaval omandamas progressiivsemaid vaateid, hiljuti leidis sealsete teadlaste poolt omaksvõttu seisukoht, et naised kuuluvad imetajate hulka, ei pruugi sunniitlikule kaardile panustamine (millel on prominentseid toetajaid, nt Michael Weiss) konflikti lõpetada, vaid võib vastasseisu veelgi laiendada ning soodustada äärmuslike vaadete levikut. Selles mõttes on lääneriikide strateegia olnud mõneti lühinägelik, millele on viidanud ka Columbia ülikooli õppejõud Jeffrey Sachs oma analüüsis. Iraagis on kurdide Peshmerga ja USA, Venemaa, Süüria ja Iraani poolt toetatavad valitsusväed olnud viimasel ajal edukad, suure osa aladest tagasi vallutanud, piiranud Daeshi võitlejad ümber Fallujahis ja Hitis ning alustanud operatsiooni Mosuli tagasivõitmiseks. Endise peaministri Nouri al-Maliki poliitika, kes tugines otseselt šiiitlikule enamusele, võimaldas Islamiriigil oma potentsiaali Iraagis oluliselt kasvatada.

Rahu Lähis-Itta saab tuua klassikalisi konfliktiohjamise meetodeid kasutades, sh dialoogi osapoolte vahel, üleminekuperioodi, osapoolte lepitamist ning äärmuslaste elimineerimist. Elu on näidanud, et äärmuslust toidab kõige efektiivsemalt just äärmuslus ise ning tema üks eesmärk ongi välja kutsuda äärmuslikke reaktsioone ka teiste hulgas. Islamiäärmuslaste jõud on väike, et sundida Euroopat tema liberaalsetest väärtustest taganema, kuid kohalike äärmuslaste abiga, kes külvavad sallimatust ja vihkamist, võivad nad oma eesmärgid ikkagi saavutada. Reaktsioone on juba näha juba nii siin kui seal, kui noorekretiinide liider etendusest nimega “Minu kamp” räägib: „Meil tuleb lõpetada liberaalsete väärtuste kaitsmine islami eest, sest need ei pea vett. Mitte islamit, vaid just nimelt neid väärtusi peame me nägema suurima ohuna traditsiooniliste, etnilisest eurooplusest kantud rahvuste ja kultuuride püsimisele, sest piiride avamiseni on viinud täpselt see unistus globaalsest kaubanduskeskusest, kus kõik tarbijad on võrdsed.“ Äärmuslaste eesmärk ongi euroopalike liberaalsete ja sallivate väärtuste mahasurumine, sest vabadustes näevad nad suurimat ohtu oma inimvihkajalike ideoloogiate jätkusuutlikkusele. Tegemist ongi teatavat liiki poliitilise kultuuriga ja sellepärast pole erilist vahet ekretiinide, islamiäärmuslaste, puutinlaste, neonatside, kommunistide ja muu taolise kamba poliitilistes ambitsioonides. Nende eesmärgid on suhteliselt sarnased, kuigi vahendid eesmärgile jõudmiseks võivad erineda. Kui pärast Anders Behring Breiviki terrorirünnakut 2011.a. küsiti tollase Norra peaministri ja tänase NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi käest, kas Norra hakkab nüüd ühiskonnas „kruvisid kinni keerama“, vastas viimane selge eitusega, sest see tähendaks terroristide võitu. Meedia poolt võimendatuna võib terroristide jõud välja paista hirmuäratavalt suur, kuid ei maksa unustada, et mitmekümne miljoni Euroopa islamiusulise seas on aktiivseid terroriste parimal juhul mitmesaja ümber. Muidugi võivad mitmed riigid seista vastamisi ohuga, mis juhtub siis, kui Daesh ühel ilusal päeval lüüa saab ning nende võitlejad koju tagasi saabuvad nagu see juhtus peale Afganistani sõja lõppu, mis tekitas al-Qaeda. Eelnev kogemus peaks olema siiski piisavalt suur, et võimalikke tagajärgi ennetada.

Eesti välispoliitika häda ja viletsus – häda mõistuse pärast.

Viha vabariik XIX – kuidas on võimalik Tartus peksa saada?

@ckrabat
Teatavasti on planeedi Maa elanikkond liigirikkam, kui ametlik bioloogia seda tunnistada julgeb ning aastatuhandeid tagasi toodi Nibirult lendava taldriku lastiruumis planeedile võõrliik lollid, kes siin hoogsalt paljunema hakkas ning pakkus odava tööjõuna asendust põlis-Maalastele, inimestele. Lõpuks sai neid palju ja nad hakkasidki ennast inimesteks pidama, kuid nagu võõrliikidega sageli juhtub, siis inimestena on lollid läbi kukkunud. Sellepärast on oluline tunda bioloogiat. Meedia tähelepanu alla sattunud kellegi Jaanuse juhtum, kes pätte korrale kutsudes ise viimaste käest karistada sai ja oma lapse silme all avalikus kohas läbi peksti. Erukindral Ants Laaneots kommenteerib: „Olen sellest ka varem rääkinud, et mind hämmastab inimeste egoism, et kui keegi kuskil kellelegi ülekohut teeb, siis katsutakse eemale hiilida, peaasi et teda ei puudutataks,“ rääkis Laaneots. „… Nüüd tagantjärele tehakse toetusavaldusi, aga mis juhtunud, see juhtunud. Pärast muidugi on võimalik taguda vastu rindu, et vot kui ma oleks seal olnud, oleks appi läinud! Aga miks siis need, kes seal koha peal olid ei läinud appi, sellest ma ei saa aru.“ Lollide arvu plahvatuslik kasv viimase sajandi jooksul on kaasa toonud variserlike ja saduserlike ühiskondade vohamise planeedil ja tõsise ohu elukeskkonnale. Silmakirjalikkus on variserlikule ja saduserlikule ühiskonnale täiesti tüüpiline tunnusjoon, mis vastab kehtivale sotsiaalsele tellimusele. Vaikselt on toimumas kriminaalne revolutsioon, kus kriminaalselt karistatud isikud võtavad ise üle korrakaitsefunktsioonid ja tavakodanikku hoitakse hirmu all. Palju kära tekitanud ükssõdalaste (Odini sõdalaste) liikumine on selle nähtuse üks värskemaid ilminguid.

Eesti Nokiaks on muutunud slogan – et me vaimult kunagi suureks ei saa, siis peame suureks saama rahvaarvult. Nüüd otsitakse taga mingisugust Eesti märki, midagi kuidagi üles ei leita. Jakob Hurda eluajal lausus tubli talunik Toots, et kõige parem märk mehele on mees ise. Või midagi sarnast. Disainer Tajo Oja küsib Postimehes õigustatult: „Milline on USA logo? Aga Saksamaa logo? Kui sa mõtlesid nüüd automaatselt kummagi riigi lipu peale, siis näed, kuhu ma sihin.“ Kurb küll, kui Eesti märgiks muutuks eesti loll. Meie ühiskonna suurim probleem, et kergesti suudetakse tekitada kõiksuguseid tuuleveskeid, millega vapralt võidelda, selle asemel et pöörata tähelepanu päriselulistele probleemidele. Hea on virtuaalsõjas kangelaseks saada. Totaalne meedia taob trummi olematu pagulasprobleemi üle, kuigi Eestisse pole saabunud veel ühtegi nn kvoodipagulast ja vaevalt, et lähemal ajal selliseid leitaksegi, sest need, kes kriteeriumitele mingit pidi vastaksidki, ei julge ise siia tulla, hirm on nii suur. Omadele on seevastu kõik lubatud – peksta, tappa, vägistada, ta on ju oma, see on neukkutehaste viisaastakuplaani rütmis valminud toodangusse istutatud topeltmoraal. Programm ei võimalda hädasolijale appi minna, sest nii ei ole settingutega ette nähtud. Kui ühiskondlik moraal soosib mõõdutundetut paljunemist, sest sõjaväele on odavat kahuriliha vaja, kuid kedagi ei huvitada, kuidas sünnitustoetustega toodetud masstoodang elus hakkama saab, eriti veel siis, kui sõda ei ole. Paljud tähelepanuta jäänud lollid võivad siirduda kuritegelikule teele. Nii juhtub, kui igaüks võib toanurgas lolli valmis teha, riik maksab selle tarvis isegi pappi, aga kes lolli üles kasvatab? Kui loll rikki läheb, kes ta ära parandab? Kes odava masstoodangu remondi jaoks ressursse eraldab?

Solidaarsuse puudumine on tõepoolest üks meie kaasaegset ühiskonda iseloomustavaid peamisi tunnusjooni. Ligimesearmastuse puudumine on variserliku ja saduserliku ühiskonna märgiline kaasnähtus. Hädasolijale seljapööramine iseloomustab paljude eestlaste suhtumist ka pagulaskriisi, mis seal rääkida elulistest situatsioonidest, kui Eesti tänavatel hakkabki valitsema kriminaalne kord ja mentaliteet ning õigust hakkavad kehtestama need, kes on sellega pahuksisse sattunud. Eesti õigusruumist väljunud Keskerakond, kelle tegevus meenutab rohkem mõnda Ladina-Ameerika seebiseriaali, mille najal tema valijad on üles kasvanud, on pakkunud siin tervele ühiskonnale innustavat eeskuju. Mis ühendab Keskerakonda ja EKRE, marurahvuslikku konservatiivsust ja vasakpoolset populismi? Uue poliitilise jõu konsolideeriv alge ongi Viha vabariigi promoveerimine – viha kõigi ja kõige vastu, kes Meie-Nemad kraadiklaasil mõõtes ei mahu nimetuse Meie alla. Seda võib nimetada ka poliitiliseks holliwoodiseerumiseks, virtuaalse maailma loomine lollide programmides, kus „head“ võitlevad „pahadega“ ja õigete võidu nimel on kõik meetodid lubatud, sest „meie“ oleme ju alati head. Tartu peksjate koondportree annab pildi tüüpilisest Viha vabariigi kodanikust, odavast kahurilihast paljulapselises perekonnas, kus laps jäi ilma vanemlikust hoolitsusest, kuid ta valmistati viisaastaku plaani täitmiseks, sest igaüks võib nüüd toanurgas lolli valmis teha: „… jäi võrreldes teiste lastega kuidagi ripakile – vahel tundus mulle, et polnud teda vaja emal ega kasuisal. Kui … peksti, siis teda peksti naabri hinnangul nagu looma. Eks ta hakkas millalgi ka vanematele vastu – kui teda peksti, siis seda enam ta naeris. Ju tal läks ühel hetkel miski paigast ära.“ Nii kasvatati Ivarist nõukogude armees tõeline mees: „Isa kasvatas mind lapsest saadik rihma abil ning andis mulle kolm korda päevas regulaarselt peksa, aga kui ma sain juba nii suureks, et jõudsin isale kolm korda päevas peksa anda, siis tekkis ka autoriteet ja edaspidi võeti mind kui võrdne võrdset, kutsuti kalale ja ees-ja isanime pidi.“

Päriseluliste probleemide eiramine avaldub ka kolme riigi, Ameerika Ühendriikide, Ühendkuniningriigi ja Soome suursaadikute avalduses, kus nõuti: Eesti peab HIV viiruse levikuga tõsisemalt tegelema hakkama, mis on diplomaatilises mõttes üsnagi pretsedenditu samm. Rahvusvaheliselt on tähele pandud, et Eestis puudub tahe selle probleemiga tegeleda ja selle asemel eelistatakse donkihhotelikult tuuleveskitega võidelda. Siit leiab ka vastuse küsimusele, kuidas on võimalik Tartus peksa saada? See, mis juhtus Tartus, on millegi tagajärg, kuid selle „millegi“ juured võivad ulatuda ühiskondlike kihtide sügavustesse. Süvenev burksiputkade kultuur, lollikultus ja neukkunostalgia on kolm vaala, mille najal variserlik ja saduserlik ühiskond püsib ja mida õigustatakse lihtlabase eitusega: „Juku pea ei ole kandiline“, sest rahvas ei taha näha, et kuningas on alasti. Lolle iseloomustab kollektiivsus, ta on karjaloom. Loll on solidaarne küll, kuid omade, mitte “nende” vastu. Tema jaoks on oluline omad ära tunda, kes näitab õigeid märke, perset, või kallab jääveega üle, kuid kõik inimlik on talle aga võõras. Õige mehe elu on “kõht võimalikult täis süüa, raha kokku ajada vahendeid valimata, end võimalikult tihti mällarisse juua, keppi teha ning autoga kihutada”.Totalitaarsest meelsusest, millel pole midagi ühist lääneliku vabameelsusega, annab pildi ka paraadide kultus Vabariigi sünnipäeval, sest Moskva pisaraid ei usu. Selle asemel, et pakkuda midagi rahvast ühendavat. Sõjaväeparaadi võiks asendada lahtiste uste päevad sõjaväeosades ning pingviinide paraadi üldrahvalik suusamaraton, kuid valitsev sotsiaalne tellimus on teistsugune ning võim peab Viha vabariigis vaimust distantseeruma. Küsimus, mis on Tartu intsidendi puhul tahtlikult või tahtmatult jäetud fookusest  välja – kui paljud möödakäijatest oleks  tegelikult soovinud keerata käised üles ja solidariseeruda hoopis peksjatega?

Presidendi kõne Vabariigi aastapäeval II -pikk blond mees must king jalas

@huviline
Presidendi kõne on peetud. Esimesed arvamused selle kohta avaldatud kahes hiidportaalis Delfi ja Postimees, kus võib lugeda nii kritiseerivaid kui pooldavaid seisukohti. Kuid ikka ei saa lahti tundest, et Toomas Henrik Ilvese presidendiametiaeg meenutab kunagist Pierre Richardi mängitud filmikarakterit: samal ajal kui teised agendid soovivad teda surnuna näha, arvab tema, et talle on tööd pakutud muusikuna. Briti konservatiivne poliitikateoreetik Kenneth Minogue kirjutab: „Mäletatavasti meelitasid ja keelitasid totalitaarsed juhid rahvamasse, kuulutades neid kogu progressi inspiratsiooniks, samas neist mitte põrmugi hoolides, neid tappes ja ideoloogia omakaaluga koormates. Uusaja demokraatiates ilmneb sarnane tendents. / / Selle väite tõestusmaterjalid on praeguseks enam kui küllaldased. Prantsusmaa valitsus näiteks korraldab kampaania, õpetamaks prantsuse rahvast võõramaalaste vastu viisakam olema. Ameerika Ühendriikide valitsusel on oma Peaarst, kes õpetab ameeriklastele, mida nood peaksid sööma ja jooma. Kõikides riikides dikteerivad hariduspoliitikat valitsused, põhjendades seda sellega, et vanemad, või vähemalt mõned vanemad, ei ole pädevad teadma, mis on nende lastele kõige parem. Paljudes riikides hõlmab seadusandlus selliseid valdkondi nagu naljad, mida elanikud võivad rääkida. Saksamaa valitsus on välja andnud seadusi, et sundida riigialamaid holokausti uskuma. Suurbritania valitsus jagab väärtuslikku nõu turvaseksi teemadel.“ (Kenneth Minogue, Poliitika, Tallinn, 2002)

Maailmas on meie istuva presidendi kahel ametiajal toimunud palju muutusi. Eile õhtul istusime sõpradega Wiiralti kohvikus, kus läbi klaasi oli näha Vabaduse platsil toimuv paraadi peaproov. Samal ajal pidutses remondieelses seisundis Kuku klubi ruumides  Juku-Kalle Raid ja sõbrad. Kõik see tundus igavapoolne, varasemalt nähtud ja läbielatud. Mitte midagi poleks nagu muutunud. Üks sõpradest siis küsis, et mis sa arvad, kas sõda tuleb või mitte. Olin tõsiselt üllatunud. Millest selline küsimus? Kas kuskil on sõjaeelne seisund? Kas rahvahulgas on sõjaõhustik levimas? Ei midagi sellist, lihtsalt kogu aeg ju räägitakse, et vaenlane võib rünnata ja vaata, mis Ukrainas juhtus. Avaldasin siis arvamust, et tõenäoliselt sellist traditsioonilist sõda, kus füüsiline jõud on füüsilise jõu vastu, ei tule meie maal enam kunagi. Esiteks on Eesti NATO liige ja meie sõdurid on seega mõistetud sõdima välismaal. Teiseks on tänapäevases maailmas Venemaa ja USA riigid, kes omavahel küsimusi kooskõlastavad, mida nad ei teeks, kui väärtused nende juhtide seas kardinaalselt erineksid.

Tegelikult näeme, et viimase 25 aasta jooksul on lääne demokraatia ühtsustunud kogu maailmas, omandades üha enam eelpool kirjeldatud tendentsi iseloomustavaid omadusi: pedagoogitsemine, moralism, kõnelemine defineerimata väärtustest, nõme noomimine ja näpuvibutamine. Hiljuti manala teedele lahkunud Umberto Eco vastas küsimusele, mis tänapäeva poliitikale kõige ohtlikum, lihtsalt: virtuaalne maailm ja kokaiin. Narkootikumid ja sellest sõltuvusse sattunud riigijuhid, millest võib lihtne lugeja aru saada, aga virtuaalne maailm? Eco põhjendus oli, et virtuaalse maailmaga kaob  demokraatia jaoks läbipaistvus  ja ühiskonna jaoks avatus. Tehnoloogiaettevõte Uber, olles samal ajal kokkuleppeveona ebaseaduslik, hakkas Eesti Vabariigis kõigepealt tegema koostööd maksuametiga, mis teatavasti on kõige läbipaistmatum institutsioon meie demokraatlikus vabariigis. Tendents vasturääkivale ja petlikule ühiskonnale on valla ning toimub ideoloogia omakaaluga koormamine.

Aadress: http://ecx.images-amazon.com/images/I/719pHugwmkL._SY445_.jpg

Pingviinid ja kahurid IV – back to the Neukkuland?

@ckrabat
Juba mitmendat aastat oleme üritanud siin propageerida Vabariigi sünnipäeva tähistamist üldrahvaliku Tartu suusamaratoniga. Kuigi vanajumal kattis Eestimaa sünnipäevale kohaselt valge lumevaibaga, valmistub Vabariik oma 98. sünnipäeva tähistama endiselt traditsioonide kütkes. Tartu suusamaraton jäi sel aastal lumepuudusele viidates ametlikult üldse ära, kuigi vabatahtlikke üritajaid ja tõelisi Eestimaa patrioote leidus, kes pidasid kohuseks rada ühel või teisel kombel läbida ja niiviisi Vabariigi aastapäeva tähistada. Seda võib nimetada kodanikuühiskonnaks. Riigil võivad olla hoopis teised mured. Nagu ikka ja alati, peab Vabariik oma sünnipäeva kahe paraadiga, sõjaväeparaadiga hommikul ja pingviinide paraadiga õhtul. Teatud mõttes on see bütsantsliku kultuuri ilming, mis peaks rõhutama Riigi võimsust ja tema alamate tühisust ning sümboliseerima senjöörisõltuvust Riigi ja tema kodanike vahel. Väga pro-Nibiru suhtumine, kus riik on paks, ordnung on majas ning naabrijuhanid püsivad hardalt vait. Pingviinide paraad on isandate pidu, mis püüab jäljendada aegadetagust kutset vanas Sumeris zigurattide jalamil, kui jumalad kohtusid rahvaga ja osutasid neile armu ja halastust. Kui jumalad lahkusid Maalt, tahtsid temast mahajäänud lapsed jumalatega sarnaneda. Mäletame ju hästi, et isegi Orwelli “Loomade farmis” ajasid sead endale lõpuks ülikonnad selga ja kõndisid kahel jalal. Bütsantslik tseremoonia peab tekitama lõhe Riigi ja Rahva vahele  ning alamad saavad seal läbi kätlemistseremoonia senjööri ees oma truualamlikkust ja täielikku alistuvust Riigi tahtele väljendada. Rahvas vaatab kõike seda hardunult teleekraanilt – seal on meie eliit!  Teatud mõttes väljendavad paraadid ühiskonnas tugevnevat neukkunostalgiat. Ka siis kogunesid jumalatega sarnaneda püüdvad senjöörid tribüünidele, vaatasid sealt rahvale ülalt alla ning lehvitasid neile elitaarsest kõrgustest. Rahvale demonstreeriti ohtralt sõjatehnikat ja mundris rivisammu. See pidi neis tekitama aukartust Võimu ees.

Täna peavad meie inimesed aga Eesti riigi suurimaks probleemiks olematuid pagulasi ning soovivad Don Quijote kombel tuuleveskistatud Tont nr. 5-ga vapralt võideldes piirata oma liikumisvabadusi. See on vaid üks samm pikas ahelas pärisorjuse ja sunnismaisuse taaskehtestamiseni. Turu-uuringute aktsiaseltsi jaanuaris läbi viidud küsitlus näitas, 23 protsenti Eesti kodanikest peab ühiskondlikult suurimaks probleemiks pagulasi, millele järgneb 12 protsendiga tööpuudus. TNS Emor aga selgitas välja: 59,4 protsenti küsitletutest on kindlasti või pigem nõus loobuma viisavabast liikumist Euroopa Liidus, et piirata pagulaste levikut. Viisavabast liikumisest ei olnud nõus loobuma vaid 31,7 protsenti inimestest. Mihkel Raud ütles 16. veebruaril riigikogus esinedes: “Mida siis üle vaadata? Aga palun! Naiste valimisõigus, see tuleks kaotada. Keelustada tuleks abordid. Surmanuhtlus tuleb taastada. Kas mäletate, kui vastu oli selle kehtestamisele rahvas? Eestis kohatult populaarseks muutunud selgeltnägijad ja nõiad tuleb kriminaliseerida ning näha neile ette maksimaalne karistus põletamise näol. Rokkmuusika tuleb keelustada, sest tegemist on muusikaga, mille on leiutanud, ütleme otse välja, pagulased. Keelustada saksofoni mängimine. Kes ei mäletaks kuulsat ütlust “täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa”. Seesuguste stalinistlike algatuste nimekiri on lõputu. Hakakem aga otsast minema, kallid kolleegid! 21. sajand on kahtlusteta üle hinnatud. Soovin riigikogu liikmetele jõudu Eesti vanaks loomisel.” Mihkel Raud soovis rahva seas levinud väärtushinnangute üle ironiseerida, kuid nemad, meie inimesed, mõtlevadki niimoodi ja täiesti tõsiselt.

Kõige rahvuslikumalt on meelestatud burksiputka esine ja poe tagune seltskond, kes pakub teatavat huvi stultoloogidele. Uuring väidab: „Kõikide vanuse-, haridus- ja sissetulekugruppide enamus arvab, et erinevast kultuuriruumist inimesi tuleks Eestisse lubada ainult vähesel määral või üldse mitte. Mõnevõrra taluvamad immigratsiooni ja pagulaste suhtes on 18-24 aastased noored, kõrgharidusega ja kõrgema sissetulekuga inimesed: nende gruppide seas on vähem vastajaid, kes ei lubaks üldse erinevast kultuuriruumist inimesi Eestisse. Immigratsiooni- ja pagulastevastaseid on kõige rohkem  Keskerakonna  ja EKRE  toetajate seas ning kõige taluvamad antud teemal on Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide toetajad. IRL-i ja Vabaerakonna toetajad paigutuvad vahepeale.“ 75% küsitletutest toetab burkakeeldu, kuigi pole teada, kui palju neid elus üldse burkat kohanud on. 16.veebruari seisuga ei olnud Eestisse endiselt saabunud mitte ühtegi kvoodipagulast. Vahepeal olevat keegi Eritrea naine kinni püütud, aga kui see sai kuulda, et saadetakse Eestisse, siis pani jooksu ja nad jooksevad kiiresti. Millega siis seletada reaalelust väljaspool elamist? Kui rahvas hakkab endale igasuguseid ohte tõeliste ohtude pähe ise välja mõtlema, siis näitab see vaid, et rahval on tänasel Eesti päeval lihtsalt väga hea elu ja me võime selle üle uhked olla. Kõige selle juures jääbki arusaamatuks paiguti leviv rahulolematus, sest on ju pagulaste vastased ükssõdalased kutsunud üles valitsust kukutama. Miks tahetakse vabaneda parteist ja valitsusest, kelle targal juhtimisel on hea elu juurde jõutud ning soovitakse pukki panna sellist valitsust, kelle juhtimisel jõutakse suurima tõenäosusega tõeliste ohtude manu? Kummaline. See, lapsed, on stultoloogia!

Kui ühiskonnas domineerib hirmukultuur ning olematuid pagulasi peetakse suuremaks probleemiks kui tööpuudust või välissaadikute poolt esile tõstetud HIV-positiivsete probleemi, siis on Taani riigis midagi mäda. Kas meie rahvas on haige, küsib Andrus Kivirähk? Mis teil viga on, küsib Rain Kooli? Millest sai alguse liikumine “return to the Neukkuland” – laskumine “20. sajandi utoopiatesse, mis sõnades said alguse sellest, et vabadus kuulutati perspektiivituks, inetuks ning ebamoraalseks”? No muidugi, liberastid ja tolerastid moodustavad paljude jaoks sama suure ohu kui pagulased. Kaur Kender väidab: „See ei ole Euroopa, see ei ole euroopalik õigusriik, see ei ole euroopalik parlamentaarne demokraatia, kus me siin elame. Vaata kust poolt tahad, üle poolte täisealistest elanikest on karistusregistris. See on riik, mis on üha kindlamalt libisemas üha kaugemale kõigest, mida võib nimetada liberaalsus, vabadus.“ Idanaabri väärtushinnangud omavad Eesti ühiskonnale tohutut mõju ja seda ma nimetan julgeolekuohuks, mitte kujutletavaid pagulasi. Isegi kui suur osa rahvast Venemaad südamest vihkab, on see kõige selle taustal irrelevantne.

Võib-olla õnnestub Kanada valitsusega jõuda kokkuleppele ja rentida Axel Heibergi saar, kuhu saaks ehitada suletud põhjamaise neukkuparadiisi, millel oleks raudbetoonist ja jääkarudest siseturukaitse? Stultoloogiline fenomen on seegi, et Vabariigi 98. aastapäeval ja 25 aastat peale taasiseseisvumist valdab teatud osa rahvast ikka veel tugev neukkunostalgia ja ajaloo prügikasti lennanud režiimi üritatakse rehabiliteerida. Esimene ohu märk oli 15 aastat tagasi, kui Riik valis endale presidendiks vana kommunisti Arnold Rüütli, kes sümboliseeris järjepidevust Eesti NSV-ga. Viisteist aastat hiljem üritas heade mõtete linn Tartu valida aukodanikuks Mart Kadastiku. Siis pole ka midagi imestada, kui mõne aasta pärast soovitakse mõni riiklik autasu Rein Sillarile või Antti Talurile, kes pole mitte vähem tublid Eesti mehed kui Arnold Rüütel või Mart Kadastik, paljude jaoks ilmselt ka vabadusvõitlejad. Pole midagi parata, ka neukkud on meie inimesed, isegi kui nad pole inimesed, vaid esindavad mõnda teist viimasel ajal planeedil laialt vohavat liiki. President Toomas Hendrik Ilvesele on see viimane aastapäev ametis. Loodetavasti tähistab tema järglane 99. sünnipäeva juba suuskadel. Suusad ju! Kepid ka! Head Vabariigi aastapäeva!

Eesti julgeolekumuinasjutt II

@ckrabat
Stultoloogiline ehk lollikeskne maailm on põnev. Kui hipiajastu ning Vietnami sõja kõrgpunktis hakkasid ühiskondlikku teadvusesse jõudma rahuideed ning kõikjal räägiti relvastumise vähendamisest ja unistati kestvast rahust, siis vaid mõnikümmend aastat hiljem peibutatakse lolle (ja ma räägin siin lollidest kui eraldiseisvast liigist, eks ole, mitte segamini ajada inimeste ja reptiilidega) müüdiga kõikide sõjast kõikide vastu. Kõiksugused arvamusliiderdajad täidavad päevast päeva ja öös öösse totaalse meedia kommunikatsioonikanaleid ja räägivad, kui oluline on võidurelvastuda ning igale poole sõjaliselt sekkuda ning need, kes räägivad rahust, on tolerastid, liberastid ja integrastid ja üldse väga pahad. Loll elab oma ühemõõtmelises maailmas, kuulab ja usub, käib salaja peegli ees muskleid pingutamas ning unistab päevast kui ta võib täiesti seaduslikult täita oma ammuse unistuse ning naabri-Juhani maha lasta, sest käimas on püha sõda uskmatute vastu ning iga vaenlane tuleb hävitada. Totaalse meedia tellimusel esitavad kõiksugused mõttekojad iga natukese aja järel põhjalike uurimustega, mis genereerivad lollirahvale avalikku arvamust: sõda on hea ja rahu on paha, kuid kannatage veel natuke aega: kauaoodatud lõbus sõda Baltikumis coming soon, veel veidi ja hakkab kohe-kohe pihta. Totaalne meedia on aru saanud, et tema tarbijaskonna jaoks on oluline, kui inimene hammustab koera, mitte vastupidi ja sõda lihtsalt müüb paremini kui rahu. Kuid kaua sa kannatad kurbade naeru? Tiit Vähi imestab, et Eesti ajakirjandus ei saa aru – sõja õhutamine võib viia sõjani välja. Kuidas ei saa aru? Väga hästi saab ja sellepärast viskab hagu lõkkesse, sest loll on tema leib.

Totaalne meedia ei väsi ja teda kannustav kuri vaim kihutab takka: NATO peasekretär tunnistas, et Venemaa harjutas 2013. aastal tuumarünnakut Rootsi vastuUSA mõttekoda väitis oma mõtteharjutuses, et NATO pole võimeline Balti riike Venemaa rünnaku korral kaitsma; Venemaa harjutas Läänemere saarte vallutamist; Venemaa valmistub sõjaks Türgiga; USA plaanib suurendada märkimisväärselt oma sõjalist kohalolekut Ida-Euroopas; BBC lasi eetrisse mängufilmi Venemaa sissetungist Lätti. Ja nii edasi ja edasi … Selliseid uudiseid ketrab totaalne meedia 24 tundi päevas, tekitab lollkonnas hirmu ja paneb nad ebaratsionaalselt käituma. Niisuguses sihtmärgistatud hirmuõhkkonnas on kõiksugused paanikad tatrapaanikast murjanipaanikani kerged levima ning tekitama sotsiaalseid pingeid. Stultoloogina tunnen ma loomulikult muret oma hoolealuste vaimse tervise pärast, sest pingeolukorras võib lolli mehhanism kergesti üles öelda, ta hakkab kusagil nurgas ringiratast käima ja sinist suitsu välja ajama. Kaarel Tarand arutleb selliste mõttemängude põhjuste kohta: “On palju haritud vanemaid mehi, kes istuvad kas kuskil peastaapides, mõttekodades ja nii edasi ja mõtlevad endale mänge välja, millega nad maastikul enam ju tegelikult hakkama ei saa. Ma saan aru, et sõjameestel on vaja endale ka eelarveid tekitada ja sellepärast on vaja ka ju sõjaohtu näidata, aga iga mõtlev inimene nii siin- kui sealpool neid mõttelisi rindejooni saab ju aru, et kui ühel pool ehk meie pool või Lääne pool on viis korda rohkem elanikke ja 25 korda suurem majandus, siis see teine pool ei saa meid kuidagi ohustada.” Täiesti harju loogiline järeldus!

Ilmar Raag, kes nagu ameti järgi peaks ühiskonda psühholoogiliselt kaitsma, ei tohi samas oma mundriau unarusse jätta, sest tema on paraku mõttekodadega samas paadis. Seetõttu ei saa tema nimetatud uudiseid pidada sõjaõhutamiseks, kuna Läänel ega Idal pole tegelikku poliitilist tahet sõda alustada ja selliste uudiste kokkulangemist peab ta suuresti juhuslikuks. “Sõjaväelased peavad alati arvestama kõige mustema stsenaariumiga ja nad arvestavad seda sellises malemängule sarnanevas matemaatilises mudelis. Aga see, mis hetkest nende analüüs algab, ei pruugi tähendada, et poliitiline areng on sinna jõudnud. Toome näiteks külma sõja, kus sõjaväelised eksperdid jõudsid tulemuseni, et Nõukogude Liit ja NATO on võimelised üksteist tuumapommidega vastastikku hävitama, aga reaalselt me näeme, et seda sõda ei toimunud.” Ka Raagil on täiesti õigus, kuigi ta unustab lisada, et külma sõja ajal peeti taolisi mõttemänge tavaliselt suletud uste taga ning neid ei kandnud totaalne meedia otseülekandes üle. Milleks on vaja valjuhäälset lollkonda mõttemängudesse haarata, sellele teab vastust vaid tuul … või siis Teadagi Kes.

Mõni aeg tagasi paluti mul ühe projekti tarvis välja tuua, mis on minu arvates kolm olulisemat julgeolekuküsimust, -ohtu, või –väljakutset Eestile 10-30 aasta perspektiivis ja millised võiksid olla lahendid nende neutraliseerimiseks? Siinkohal olgu siis järeltulevatele põlvede tarvis, kes loodetavasti elavad juba postapokalüptilises maailmas, välja toodud minu arvamus. Kõige suurem julgeolekuoht Eestile, veel suurem kui Venemaa, Islamiriik või mistahes muu väline oht, on Eesti ühiskond ise. Eelkõige siis teatavate sotsiaalsete protsesside radikaliseerumine, mis võib nii sisemiste kui väljastpoolt mõjutatud tegevuse tulemusena muuta ühiskonda ebastabiilsemaks. Viimase kahekümne aasta jooksul on Eesti astunud samme edasi küll füüsilisel integreerumisel Läänega, ühiskond on valmis tegema pragmaatilist koostööd Lääneriikidega, eeskätt Ameerika Ühendriikidega (samadel põhimõtetel nagu Salazari Portugal kuulus NATOsse – hea on omada suuremat ja tugevamat sõpra), kuid ma ei ole kindel, et meie ühiskond on valmis vastu võtma läänelikke väärtussüsteeme. Need eksporditakse endiselt idast, mis kehtib tegelikult suurema osa Ida-Euroopa kohta. Ühiskonnas valitsevad negatiivsed hoiakud Venemaa kui riigi ja mõningal määral ehk vene rahva vastu, kuid need hoiakud ei kehti Venemaa poolt propageeritavate väärtuste kohta, mis teevad riigi haavatavaks ja kergesti provotseeritavaks. Praegu on sellised internatsionaalsotsialistlikke ja natsionaalsotsialistlikke meeleolusid kandvad jõud Eesti ühiskonnas olemas nii EKRE kui Keskerakonna näol. Viimane neist jagab EKREga tegelikult samasid väärtushinnanguid, kuigi kasutab vahetevahel teistsuguseid loosungeid. Need jõud on poliitiliselt organiseerunud, mis loob baasi nende poolt propageeritavate väärtuste laiemaks kandepinnaks ühiskonnas ja samalaadse ühiskonda destabiliseeriva ekstreempopulistliku liikumise tekkeks nagu seda oli vabadussõjalaste liikumine 1930-tel aastatel. Viimased küsitlused näitavad selliste vaadete populaarsuse tõusu, äärmusliikumisi toetab umbes 40% küsitletutest, mida on kindlasti soodustanud totaalse meedia poolt pakutav toetus. EKRE esimehe Mart Helme sõnul on Konservatiivse Rahvaerakonna toetus veelgi kasvamas ning võib juhtuda, et järgmise valitsuse moodustab EKRE. Ka Adolf Hitler tõusis võimule täiesti demokraatlikult.

2015. aasta näitas, et ühiskond on oskuslike meediakampaaniatega kergesti mõjutatav („murjanipaanika“), mistõttu võib teatud olukorras ekstremistlike jõudude populaarsus hüppeliselt tõusta ning riiki oluliselt destabiliseerida. Teatavas mõttes ohu märk on seegi, kui ühiskonda konsolideerib hirm kellegi või millegi vastu. Mingis lühemas perspektiivis võib see ju näida positiivsena, kuid pikemas perspektiivis võib see soodustada kaldumist ekstremismi. Ma ei ole kindel, et ühiskond tervikuna on valmis tajuma julgeolekut laiemalt kui üksnes sõjalist julgeolekut, mis on ühiskonnas laiemalt väärtustatud, võib-olla mingil määral suudetakse aru saada poliitilisest julgeolekust, kuid majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaküsimuste sidumine julgeolekuga pole suurema osa ühiskonna jaoks üheselt mõistetav. Julgeolekuohtudega toimetulemiseks tuleks riigi tasandil rohkem panustada sisejulgeolekule. Ukraina kriis näitas jällegi kogu maailmale kätte, et kõige suurem julgeolekuoht on ebastabiilne riik, mis on kergemini provokatsioonidele allutatav. Ukraina konflikti peamine allikas polnud mitte riigi sõjaline nõrkus, vaid ebastabiilne ning poliitiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt nõrk ja killustatud riik ning ühiskond. Tugev ja majanduslikult, sotsiaalselt ja poliitiliselt stabiilne riik on tegelikult suurem heidutusjõud kui mõnikümmend tanki, mis rohkem vaigistavad elanike isiklikke hirme kui et tagavad riigi kui terviku julgeolekut. Seetõttu ma arvan, et pole õige julgeoleku sidumine üksnes sõjaliste ressurssidega, vaid rohkem tuleb välja tuua teisi julgeolekuid mõjutavaid aspekte, paranda sidusust erinevate valdkondade vahel, rääkida julgeolekust kui tervikust.

Ma olen üsna kindel, et ükski välisriik, k.a. Venemaa, ei valmistu Eestit otseselt sõjaliselt ründama, kui teda just selleks ei provotseerita, saadav kasu oleks marginaalne võrreldes selle eest makstava hinnaga, see lapsed on turumajandus. Negatiivseid protsesse võib kaasa tuua üldise olukorra muutumine ebastabiilsemaks Euroopas ja/või selle vahetus naabruses. Venemaa huvides on pigem poliitiline ja majanduslik mõjutamine. Kindlasti on aga mitmed jõud huvitatud sellise olukorra tekitamisest, ühiskonna destabiliseerimisest, mis negatiivsete protsesside eskaleerumisel võivad mingil hetkel tõepoolest sõjalise konfliktiga ka lõppeda. Isolatsionism ei ole kaasaegses julgeolekukeskkonnas võimalik, globaliseerumine on paratamatus, ja seetõttu tuleb aktiivselt ning soovitavalt preventiivselt tegeleda julgeolekukeskkonna paremaks muutmisega. Kindlasti on üheks julgeolekut tugevdavaks meetmeks paljukirutud piirileping Venemaaga, mille lahtisidumine rahvusmüütidega mütologiseeritud Tartu rahust on julgeoleku mõttes esmatähtis. Vastastikku tunnustatud piirileping seob naaberriigi, kellega Eestil on probleemid, ikkagi teatavate lepinguliste kohustustega ja selliste lepinguliste kohustuste omamine on julgeoleku mõttes alati parem kui nende mitteomamine. Kui eesmärgiks on konflikti vältimine, siis on usaldust tõstvate meetmete laiendamine alati positiivne. Piirilepingu vastaste argumendid loovad paraku kuvandi lõdva riistaga lõbumajas ringi hüppavast impotendist, kes piinliku olukorra leevendamiseks meenutavad valju häälega noorusmälestusi aegadest, kuidas kunagi ammu, siis kui Ivar teenis nõukogude armees, nemad Põltsamaal naisi rabasid.

Venemaa sisepoliitilised pinged võivad varem või hiljem tuua kaasa režiimimuutuse, majanduslikud sanktsioonid avaldavad mõju just pikemas perspektiivis (vt Iraan), kuid palju raskem on ennustada, millises suunas see muutus võib kulgeda. Ühiskond ei arene evolutsiooniliselt ning demokratiseerumine ei pruugi olla režiimimuutuse ainuvõimalik tagajärg. Seda saame väita kasvõi Araabia kevade näitel, kui tahtsime paremat, aga läks nagu alati. Ma ei ole põhimõtteliselt nõus Eestis laialt levinud arvamusega, et mida halvemad on Lääne suhted Venemaaga, seda parem on see Eestile ja meie suur šanss on silma paista Ida-Lääne konfrontatsiooni eesliinil. Stabiilsed ja koostööle orienteeritud suhted Lääne ja Venemaa vahel on Eesti kui Lääne osa – ja nii käsitletakse seda ka Venemaal, võib-olla kui nõrka ja mõjutatavat, kuid siiski osa Läänest, kindlasti väärtuslikumad ja sellepärast ehk ei tasu nende suhete paranemises ilmtingimata näha julgeolekuohtu. Samuti ei ole ma kindel, et kui Venemaal peaks mingi ime läbi võimule tõusma Läänele orienteeritud opositsioon, siis kaovad sellega automaatselt ära Eesti ja Venemaa vahelised pinged, mida näitasid ka 1990-d aastad kui Venemaad valitses Jeltsin ja välisministriks oli tuntud liberaal Kozõrev.

Lähis-Ida jääb veel pikemaks ajaks konstantseks pingete allikaks, kuna rahust huvitatud jõud on seal tegelikult nõrgad. Iisraelis on tendents isegi rahvuslike meeleolude tugevnemisele, noorte hulgas on rohkem ortodoksseid juute ja paljuski on meelsust mõjutanud peale 1990 hoogustunud sisseränd Ida-Euroopast, sest sealsed sisserändajad on kaasa toonud ka oma väärtushinnangud. Iisraeli-Palestiina rahuprotsessi seiskumine võib aga omakorda viia Läänekalda radikaliseerumiseni ning võimaliku sõjalise lahenduseni Iisraeli poolt, mis võib omakorda esile kutsuda Süüria kodusõjale sarnase põgenikelaine. Kestev ebastabiilne olukord võib viia aga islamiäärmuslike mõjude kasvule piirkonnas, sest mõõdukad jõud kaotavad oma usalduskrediidi. Isegi kui olukord Süürias ja Iraagis õnnestub stabiliseerida, ei välista see olukorra teravnemist kusagil mujal. Samuti jääb kestma oht, et Lääneriigid kistakse sealsetesse regionaalsetesse võimumängudesse. Lähiminevik on näidanud, et need protsessid võivad ühel või teisel kujul ilmneda ka Eestis, kasvõi ootamatult puhkenud murjanpaanika näol, seetõttu ei ole võimalik neist protsessidest isoleeruda ja tuleb aktiivselt panustada rahu tagamisse ükskõik millises kriisipiirkonnas, sest globaliseerunud maailmas ei saa keegi tagada, et ignorantsuse korral see kriis ühel ilusal päeval sinu koduväravani ei jõua.

Ameerika Ühendriikide sõjalise kohaloleku vähenemine Euroopas on pikemas perspektiivis teatavas mõttes paratamatu protsess, sest tõsised kriisipiirkonnad on kusagil mujal ja olukorra võimalik pingestumine Ida-Aasias või Lähis-Idas ei jäta muuhulgas mõjutamata ka Euroopat. Jällegi ei tasu olukorda üle dramatiseerida, vaid muutunud olukorras tuleb leida sobivad lahendused. Seepärast võib prognoosida, et pikemas perspektiivis võivad Euroopa Liidu julgeolekugarantiid muutuda sama oluliseks kui NATO omad, kuna siin on täheldatav ühine julgeolekuruum. Eesti peab kindlasti jätkama osalust EL julgeoleku- ja kaitsedimensiooni arendamisel ja seisma Euroopa ühtsuse eest, sest nendega on meil ühine kultuuriruum, kui nüüd arvukad neukkud kõrvale heita. Euroopa orientatsiooni tugevdamine ei tähenda NATO kõrvaleheitmist, vaid julgeolekugarantiide laiendamist. Kõige olulisem on siiski julgeolekupoliitiliste arengutega maailmas kursis olla ja õppida neile preventiivselt, mitte proaktiivselt reageerima. Võimalikult lai diplomaatiline aktiivsus võib teatud määral tasakaalustada puudujääke sõjalises julgeolekus. Viiekümne aasta perspektiivis muutub aga julgeolekuseisund väga kiiresti, 1966 oli külma sõja haripunkt, käis Vietnami sõda ja Prantsusmaa lahkus NATO sõjalises organisatsioonist, veel 50 aastat tagasi käis Esimene maailmasõda ja oli koloniaalajastu haripunkt ning aastal 1916 vaevalt, et keegi suutis NATO tekkimist või Vietnami iseseisvumist isegi ette kujutada. Selline sai siis Eesti julgeolekumuinasjutt, vol. 2.

Saame suureks rahvaarvult!

@ jolli&ckrabat
Kunagi elas Maarjamaal üks tark mees, Otepää kirikuõpetaja, kelle nimi oli Jakob Hurt. Hiljem pandi tema pilt koguni kümnekroonise rahatähe peale. Tema ei kurtnud päevast päeva, et eestlased surevad välja, vaid astus igal pühapäeval peale jumalateenistust küla kõrtsi eest läbi, ikka selleks, et teada saada, mis elu on. Tänapäeva noored ei pruugi enam teada, mida kõrts tol ajal külarahvale tähendas, aga see oli samasugune kultuuri- ja haridusasutus nagu kaubanduskeskus praeguse aja linnanoortele või burksiputka kaasaegsetele maanoortele. Hurt ütles: „Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab.“ Aga kui tema nägi, et eesti rahvast võrreldes teiste rahvastega vähe on, siis mõtles ta hoopis, kuidas teha nii, et meil ei oleks sellepärast teistest rahvastest vähem sulli, feimi ja respekti. Mõtles tema päeva, mõtles kaks ja lõpuks tuli välja ideega: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“ Rahvas kõrtsi ees kohe küsima, mida me selle tarvis tegema peame? Hurt vastas neile, sina peaksid rohkem koolis käima, parema hariduse saama, raamatuid lugema ning muidu tubli olema, siis oleksime ka eesrindlikumad ja targemad, keda kõik teised austaksid. Seda, lapsed, kutsutakse autoriteediks, teatas Hurt. Sajand tagasi astusid nooreestlased veel sammu edasi ja tahtsid, et eestlased saaksid lisaks veel eurooplasteks, ikka sellepärast, et silmapiir oleks avaram ja pea lahtisem, mitte ei suletaks end raudbetoonist ja jääkarudest siseturukaitse taha nagu imaginaarses neukkuparadiisis Axel Heibergi saarel. Visionääre oli teisigi, Lennart Meri tahtis leida „Eesti Nokiat“, Andrus Ansip jõuda viie rikkama Euroopa riigi hulka, Toomas Hendrik Ilves saada igavaks Põhjamaaks, Edgar Savisaar viia Moosesena eesti rahva tema õigussüsteemist välja tõotatud maale ja nii edasi … Ikka kaugemale, kõrgemale, tugevamini…

Sajand läks mööda, aga vaimu ei tulnud ega tulnud … Jakob Hurt oli vahepeal ära surnud. Mitmed meie helgemad pead hakkasid kahtlema tema sõnade pädevuses ja leidsid, et aeg on seada uued orientiirid. Kellelegi meenus, muistse vabadusvõitluse aegu teadis manatark Harju Loogiline rääkida, et suur malev on parem kui väike malev. IRL visiooniüritusel tõi noorema põlve visionäär Margus Tsahkna ammunustatud vanarahvatarkuse taas viljasalvest välja, kloppis puhtaks ja tõstis käibesse, esitades üleskutse viia eestlaste rahvaarv 25-30 aastaga kahe miljonini. Arusaadav, sest kui on juhtunud nii, et me vaimult kunagi suureks ei saa, siis saame vähemasti suureks rahvaarvult! „Meid ei tohi rahvusena piirata meie territoorium. Meid peab ühendama tahe koos olla ning midagi ühiselt teha,“ kõneles Tsahkna ja lisas, et erinev emakeel või usk ei välista eestlaseks saamist. Mida nüüd siis teha? Kuidas edasi? Kes vastutab? Mõni väiksema meediakogemusega lugeja võib nendest vastakatest signaalidest segadusse sattuda, oma lollvara kokku jooksutada ja nurgas ühe koha peal ringe tegema hakata. Äkki kaalutakse täitmata miljoni eestlase vakantse koha mehitamist mitte kört-ja-kama põhiste põliseestlastega, vaid koguni kardetud sisserändajate, marutõbiste moslemineegritega? Võib-olla kirjutab lehesabasse isegi mõne ahastava anonüümse netikommentaari. Teised küsivad otse, mis see kõik maksma läheb? ÜRO kõige positiivsema stsenaariumi kohaselt oleks Eesti rahvaarv 2050. aastal 1,25 miljoni lähedal. Teadlane räägib: „Sellise rahvaarvuni jõuaks Eesti siis, kui sündimus suureneks keskmiselt 2,3 lapseni naise kohta ja rändevood oleks kenasti tasakaalus. Rahvaarvu vähenemine nende positiivsete eelduste puhul toimub seetõttu, et sünnitusealise rahvastiku hulgas hakkavad domineerima varasemast 30–40 protsendi võrra väiksemad põlvkonnad, kes on sündinud 1990. aastatel ja hiljem“.

Tsahkna ideed hakkas kritiseerima EKRE visionäär ja nelja lapse isa Martin Helme, kes arvutas: „Selleks, et me jõuaks kasvada 35 aastaga 800 000 võrra, peaks aastas hakkama siin sündima 37 000 last. See tähendab, et eestlastel peaks olema pea neli korda rohkem lapsi võrreldes praegusega. On see alles visioon! Isegi meie oma naisega ei jõua nii eeskujulikud olla.“ Helme juhib tähelepanu, et need kaks miljonit eestlast, kes meie rahvaarvu uutesse kõrgustesse tõstavad, ei pea üldse rääkima eesti keelt või olema meiega sama karva, isegi mitte sündinud siinmail. Tema sõnul võib Tsahkna “eestlane” pärit olla Süüriast või Eritreast, moslem või vene õigeusku, rääkida vene või araabia keeles, aga kui ta ise tunneb, et on eestlane, siis ongi eestlane… Come on! Meilegi tuttav pagulasneeger Jaak teeb vahet Saku ja A. Le Coqi õlledel, sööb neli sealihaburksi korraga, sõidab burksiputka ette alati korralikult tuunitud kasutatud bemariga ja erineb tõelistest eestlasest vaid päevitunud jume tõttu, justkui oleks solaariumisse mitmeks päevaks kinni jäänud. Ilma võõra vere lisamiseta läheb raskeks. Võib-olla peaksid eesti naised rohkem sünnitama, et toota tõupuhtaid eestlasi, kes oleksid nagu välja astunud kahekroonise Karl Ernst von Baeri päevaraamatust, aga kuidas seda saavutada? Eesti naised saaks sünnitama pandud ja lapsed üles kasvatatud ainult totalitaarse süsteemi sunnil. Selline ühiskonnakorraldus võiks aidata eesmärgile oluliselt lähemale tulla, kui kõrvuti ajateenistuskohustusega meeskodanikele hakkaks kehtima sünnituskohustus naiskodanikele. Kui seda ei täida, siis vangi ja küll seal juba sind sünnitama pannakse! Sergei Metlevi sõnul propageerib EKRE 19. sajandi maailma, kus mehe koht on sõjaväes ja naise oma sünnitusmajas, kus õiguskorda määrab dogma ja rahvusvahelist elu korraldab ürgne tugevaima seadus.

Kaur Kender räägib, et Eesti ühiskond ei hinda noori, kuigi noored on need, kes viivad elu edasi. Ta ütleb: „Paljut ma ei tea. Aga seda tean, et inimesi, eriti noori inimesi, ei asenda mitte miski. Elukestev õpe. Robotiseerumine. Pensioniea nihutamine Surematu Kaštšei vanuseni. Emapalk. Kolmanda lapse toetus. See on kõik nagu silikoonrinnad seksinukule. See ei asenda noori.“ Paljude jaoks tähendab rahvaarvu suurendamine hoopis uute lollitehaste rajamist, mis töötaksid viisaastakute rütmis täisjõul, nii et korstnad huugavad. Mäletame, kuidas neukkuajal numbritehastes plaani täites uut tüüpi odavaid lolle ehk neukkusid toodeti. Kõige kiirem tee oleks lollitehaste arvu suurendamine ja uue odava lolli tarbekaubana tootmisse võtmine. Kanal kahes näidatav “Eesti tippmodelli“ saade võib anda häid ideid uute lollimudelite kasutuselevõtuks, mida masstootmisele võtta. Võib-olla polegi see halb? Loll aga maksab kaasaegses infoühiskonnas rohkem, kui need, keda Nibiru aegadel kulda kaevandama ja püramiide ehitama sunniti. Selleks et miljon eestlast juurde teha, peaks kõigepealt materjali olema. Kui materjali ei ole, ei saa ju teha ning ega ainult paljast ümberpakendamisest ei piisa, uus eestikeelne lollvara tuleb ka sisestada. Nii ei jää muud üle, kui võtame vastu miljon pagulast ning meil ongi kaks miljonit eestlast kokku saanud. Olemasoleva ressursi kasutuselevõtt on ju alati lihtsam kui uue loomine või tootmine.

Unistustega on üks naljakas asi: kui unistused on suured ja lennukad, siis paistavad need olevat kättesaamatud. Räägitakse, et unistades tuleks olla ratsionaalne. Samas, mis unistused need siis sellised ka oleks? Tavaline toidupoe nimekiri: kartul, porgandid, piim, või, sai ja leib. Iga burksiputkaline teab, et ühest burksist ei saa midagi, vähemalt neli burksi teevad kõhu täis. Ideed võiksid niisiis olla veelgi lennukamad ja mitte piirduda mingi tühise kahe miljoniga, et jõuda samale tasemele lätlastega! Kaks milli on ilmselgelt vähe, selle nimel ei hakka õige eestlane käiseid üles käärimagi. Kui me räägiksime kahekümnest miljonist, siis on juba parem. Kakssada miljonit? Sellest saab parem olla ainult kaks miljardit! Kaks miljardit eestlast oleks juba number, mis viiks meid ka maailmamastaabis tõsiste tegijate hulka, Hiina ja India konkurendiks. Kas see toob kaasa ka suurema vastutuse olukorras, kus iga loll võib järglase toanurgas valmis teha, aga üles kasvatada ei oska ja tal pole selleks ka vahendeid, sest pangalt riigi garantiiga saadud nooreperelaen on läinud kasutatud bemari ostmiseks? Keegi peab hoogtöö korras sündinud lapsed ka üles kasvatama. Selleks, et autot juhtida, nõutakse juhiluba, paljudeks ametites töötamiseks nõutakse kooliharidust, aga lolli võib igaüks toanurgas vabavarana valmis teha ja mingit eksamit või kvaliteedikontrolli ei toimu. Kas suurem sündivus muudab elu Eestimaal paremaks? Kas me saame juurde paremaid, targemaid ja ilusamaid eestlasi? Kas kahe miljardini aitaks meid sünnituskohustus, sisseränne või mõni muu mõõdetav eesmärk, ei hakka siinkohal analüüsima. Las löövad numbreid kokku need, kes muuks ei sobi, kui teiste lennukate ideede kritiseerimiseks, et oma isiklik viisteist minutit kuulsust kätte saada. Alternatiivne lahendus võib tulla hoopis sellest, et igaüks meist saab elu Eestis paremaks muuta. Kui elu Eestis muutub veelgi paremaks, tekib lausa möödaminnes ilma igasuguste üleskutseta miljoneid inimesi, kes sooviksid, et neid eestlasteks peetakse, sest bränd müüb. Kes siis ei tahaks olla eestlane?

Previous Older Entries

märts 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.