Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – Bernie Sandersi tähetund

@ckrabat
Tänavustel Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel on kaks staari.  Väga  ebaõiglane oleks väita, et 2016.aasta presidendivalimised on vähem Bernie Sandersi valimised kui nad on Donald Trump’i valimised. Donald Trump’ist oleme siin juba pikalt ja laialt juttu teinud. 76-aastane Bernard Sanders on mingis mõttes olnud Donald Trumpi alter ego demokraatide  leeris, kuna neid mõlemaid ühendab alternatiivsus meinstriimpoliitikale. Kui Donald Trump on konservatiivse variserliku ja saduserliku Ameerika usk, lootus ja armastus, kes ümbritseb Ühendriigid läbitungimatu raudbetoonist müüriga, siis Bernie Sanders, kes soliidsest east hoolimata on populaarne just noorte ameeriklaste hulgas, kehastab just ameeriklastele suhteliselt võõrast vasakpoolset võimalust, nimetades end avalikult sotsialistiks, mis paljude ameeriklaste silmis on kui sidumine kurjuse kantsi Mordori enesega. Vasakpoolse Ameerika vaikne tõus poliitika pealavale muutus nähtavamaks Bill de Blasio valimisega New Yorgi linnapeaks kolm aastat tagasi. Sanders on juba teinud ajalugu, kui ta on osutunud tülikaks tõkkeks tulihingelise meinstriimlase Hillary Clintoni eeldatavalt kergel sörkjooksul demokraatide presidendikandidaadiks. Ta on võitnud eelvalimised 19 osariigis suurfavoriit Clintoni 26 osariigi vastu, võitis Clintonit Michiganis ja Indianas, kus küsitlused ennustasid talle kindlat kaotust,  ja  tal on 1419 valitava delegaadi toetus Clintoni 1706 vastu. Ta jääb Clintonile kõvasti alla superdelegaatide (mittevalitavad eliitparteilased) toetuse arvelt 41:503 vastu. Clinton on jätkuvalt populaarne mustanahaliste valijate seas. Sanders on oma valimiskampaania üles ehitanud väikeannetustele ning vältinud sõltuvusse sattumist suurkorporatsioonidest ja suurtest doonormehhanismidest (nagu PAC – Political Action Committee) ja on viimasel ajal kampaania finantseerimises olnud Clintonist isegi edukam.

Bernard Sanders sündis 8.septembril 1941 Brooklynis, New Yorgis, Poolast  emigreerunud juutide  perekonnas. Kuigi juudi päritolu ameeriklased moodustavad olulise osa mitte ainult Ühendriikide majanduseliidist, vaid ka poliitilisest eliidist, pole neist kellelgi veel õnnestunud tõusta juhtivate parteide presidendikandidaadiks üldvalimistel. Vaevalt, et see õnnestub ka Sandersil, kuigi ta on Hillary Clintonile esitanud tõsise väljakutse. Sanders ise on kirjeldanud, et tema vanemate seos judaismiga oli leige, piirdudes põhiliselt elementaarse kombetäitmisega ning sünagoogi külastati vaid Yom Kippuri ajal. Sellegipoolest õppis ta judaistlikku õhtukoolis ning läbis bar mitzvah’i (täisealiseks saamine) 1954. aastal. Keskkooli  ajal mängis Sanders korvpalli ja oli kooli kergejõustikutiimi kapten. Poliitikast huvitus ta varakult, kui ta kuulis kuidas Adolf Hitler võitis demokraatlikul teel valimised, mille tagajärjel hukkus 50 miljonit inimest II Maailmasõjas, sh kuus miljonit juuti. 1964. aastal omandas ta BA kraadi poliitikateadustes Chicago Ülikooli juures. Ülikooli ajal liitus ta USA Sotsialistliku Partei noorteorganisatsiooni Young People’s Socialist League’ga ning osales aktiivselt vasakpoolses üliõpilasliikumises.  Muuhulgas võttis ta 1963.a. osa protestiliikumisest  „March on Washington for Jobs and Freedom“ afroameeriklaste poliitiliste õiguste kaitseks, mille raames Martin Luther King pidas oma kuulsa  „I have a dream…“ kõne. Samal aastal veetis ta mitu kuud elades Sha’ar HaAmakim’i kibbutsis Põhja-Iisraelis.

Peale ülikooli lõpetamist töötas Sanders mõnda aega New Yorgis, kuni 1968 kolis Vermonti, mis on tema koduosariigiks tänaseni. Ta liitus väiksemate vasakpoolsete sõjavastaste erakondadega nagu Vermont Liberty Union Party (Vabaduseliidu partei)  ja Rahvapartei ning kandideeris nende nimekirjades mitmetele valitavatele ametikohtadele, nii Vermonti kuberneriks kui USA Senatisse. Rahvapartei kandidaadina osales 1972.a. presidendivalimistel tuntud lastearst dr. Benjamin Spock, kes kogus üle 78 000 hääle (0,1% häältest) ja nad toetasid tasuta arstiabi, abordi ja marihuaana legaliseerimist, miinimum- ja maksimumpalga kehtestamist, Ühendriikide vägede väljatoomist välisriikidest, samuti sallivust homoseksuaalide vastu. 1980.a. valiti Sanders sõltumatu kandidaadina Burlingtoni linnapeaks, kui ta võitis valimised kümne enamhäälega viis ametiaega võimul püsinud demokraat Gordon Paquette vastu. Pärast nelja ametiaega loobus Sanders uuesti kandideerimast ning kandideeris seevastu  Ühendriikide Kongressi Esindajatekotta, kuid sai napilt lüüa vabariiklaselt Peter Smithilt. Seejärel tegutses õppejõuna Harvardi ülikoolis ja Hamilton College’s. Kaks aastat hiljem 1990 võitis ta Smithi juba piisava vahega. V.a. 1994, kui edu vabariiklase John Carrolli eest oli vaid  kolm protsenti, võitis Sanders edaspidi ülekaalukalt kõik Esindajatekoja valimised kuni 2006. aastani, mil ta valiti Vermonti esindajana USA Senatisse. Demokraatliku Parteiga liitus Sanders alles 2015.aastal ning kogu tema edukas poliitikukarjäär toimus sõltumatu kandidaadina, mis on USA kontekstis märkimisväärne poliitiline fenomen. Kongressis hääletas Sanders enamasti  küll koos demokraatidega, olemata formaalselt partei liige.

Poliitilistelt vaadetelt on Sanders olnud noorest saadik truu sotsialismusele ja nimetab ennast demokraatlikuks sotsialistiks. Tema vaated on saanud mõjutusi Põhjamaade sotsiaaldemokraatiast ja Franklin Roosevelt’i New Deal poliitikast. Sanders on vabaturumajanduse ning  kõikvõimalike kaubanduskokkulepete (NAFTA, CAFTA, Trans-Pacific Partnership jne) põhimõtteline vastane nagu ta ei toeta ka enamsoodustusrežiimide kehtestamist teistele maadele. Ta toetab sissetulekute võrdsustamist, suuremat kontrolli pangandussektori üle, töötajate õigusi osaleda ametiühinguliikumistes, miinimumpalga tõstmist, Social Security vastutusalade laiendamist, tudengilaenude kustutamist, õppemaksuvaba haridust ning laiaulatuslikku tervisekindlustust kõigile kodanikele. Välispoliitiliselt seisis Sanders vastu nii Iraagi invasioonile kui ka üleilmsele terrorismivastasele sõjale, mõistes hukka nii kodanike massilise jälgimise süsteemid kui ka USA Patriot Act ’i tagajärjel selleks ametivõimudele antud õigused. Sanders on hoiatanud islamofoobia leviku eest ja ta on valmis lubama sõjapõgenikke Ameerika Ühendriikidesse. Sanders on kliima soojenemise ning muude globaalsete keskkonnaohtude vastu võitlemise veendunud pooldaja. Ta on vastu Keystone naftajuhtmete  süsteemile, mis peaks USA naftatöötlemistehased ühendama Lääne-Kanada naftaleiukohtadega. Sotsiaalsetelt vaadetelt toetab Sanders abordiõigust, feminismi, homoseksuaalide õiguseid ja marihuaana legaliseerimist. Samuti on Sanders surmanuhtluse veendunud vastane. Lühidalt võttes on ta vastu kõigele, mida nii innustunult jutlustab Donald Trump. Erinevalt  Trump’ist on Sanders üles ehitanud valdavalt positiivse valimiskampaania.

Sanders on selgitanud Trumpi populaarsust viha tõusuga lihtsate ameeriklaste seas, kellest on saabnud Trumpi veendunud toetajad. Paljud neist on töölisklassist ning nad on vihased, sest nad peavad madalama tasu eest tegema pikemaid tööpäevi. Töökohtade arv väheneb, tööstuskapital liigub odavamatesse maadesse ning ameerika proletaarlane ei saa enam lapsi kolledžisse saata ja lubada endale väärikaid vanaduspäevi. Trump suunab selle viha oskuslikult mehhiklaste ja moslemite vastu, selle asemel, et parandada nende olukorda, suunates protesti oskuslikult eemale  kapitali kasuahnuselt ja pakkudes neile odavaid süüdlasi. Siin kehtip vana hea reegel, kes laskis tõde seekord sedapidipaista ning see, kes haldab Novgorodi WC-d, valitseb maailma. Noam Chomsky on seletanud muutunud olukorda 1970-tel alanud finantsoligarhilise revolutsiooniga, kui tööstuskapitali võim asendus finantskapitali võimuga ning inimesed saavad teenitud palga eest endale vähem lubada, sest nad peavad pankasid üleval pidama. Veel 1950-tel ja 1960-tel aastatel kasvas töölisklassi heaolu, kes said siis endale  lubada keskklassiga võrreldavat heaolu, saata lapsi kooli, muretseda autosid ja kinnisvara. Evolutsiooniline areng peatus 1970-tel ja 1980-tel, mil rikkus koondus üha enam finantsoligarhide kätte ning inimeste heaolu võimalused vähenesid. Finantskapitali võimuletulek tähendas võlaorjuse võidukäiku, mille käigus devalveerusid vabadused. Paljuski leiavad need ideed järgimist Sandersi  valimisprogrammis, kuid paljude lihtsate ameeriklaste jaoks on see liiga intelligentne ja Trump pakub neile arusaadavamaid lahendusi, mis ei pane  pead valutama.

Viimasel ajal ei ole Sanders enam kõrvale tõrjunud võimalust saada demokraatide asepresidendikandidaadiks Hillary Clintoni kõrval. Arvestades Sandersi jätkuvat populaarsust, ei saa Clintoni kampaaniameistrid seda enam täiesti välistada, sest Sandersi toetajate hääled on talle vajalikud. Kui ta peaks osutuma valituks, on Sanders oma meeskonna võimalike kabinetiliikmetena nimetanud vasakpoolseid majandusprofessoreid Paul Krugman’i, Joseph Stiglitz’i ja Robert Reich’i. Kaksesimest neist on saanud Nobeli majanduspreemia, Reich aga oli 1993-97 Bill Clintoni administratsiooni tööminister. Demokraatide poliitilise eliidi seas on Sanders samasugune autsaider nagu Trump on seda vabariiklaste seas. Teda toetavad teiste hulgas Oregoni senaator Jeff Merkley, endised senaatorid Paul Kirk ja Don Riegle, kontroversiaalne endine profimaadleja ja Minnesota kuberner Jesse Ventura, navahode hõimupealik Russell Begaye, välismaa poliitikutest Yanis Varoufakis (Syriza), Nicolas Maduro (Venezuela), Evo Morales (Boliivia), Jeremy Corbyn (Briti leiboristid), Pablo Iglesias (Podemos), paljud tuntud teadlased, näitlejad, muusikud, aktivistid. Usulistelt veendumustelt peab Sanders end mittepraktiseerivaks judaistiks. Ta on teist korda abielus Mary Jane O’Meara Driscolliga (1950), kes on poliitikateaduste doktor ja oli aastaid Burlington College president (meie mõistes rektor). Esimest korda abiellus Sanders ülikooli ajal, kuid tal on väljaspool abielu Susan Mott’iga sündinud poeg  Levi Sanders (1969) ja  kolm kasulast Mary Jane’i esimesest abielust. Bernie vanem vend Larry Sanders (1934) emigreerus Suurbritanniasse, läks õppima Oxfordi Ülikooli, tegutses seal hiljem õppejõuna ja on poliitikuna tegev Suurbritannia Rohelises Parteis. Kuigi Sandersil on veel vähem šansse  tõusta poodiumi kõrgeimale astmele kui Donald Trumpil, ei ole ta maha saanud mitte vähem säravama valimiskampaaniaga ja  seetõttu väärib muidugi ka selle blogi tähelepanu, mille ta on igati välja teeninud, sõltumata  tema poliitilistest vaadetest.