Totaalne meedia VI – Ilmar Raagi juhtumi õppetund

@ckrabat
Teatavasti võib sellest ajast peale, kui jumalad lahkusid Maalt, igaüks meist toanurgas lolli valmis teha ning varustada seda vabavaralise lollvaraga, ilma et toode läbiks mingitki kvaliteedikontrolli ning kandmata teo eest vähimatki vastutust. See pole veel kõik, igaüks võib meist arvuti abil talle sobiva virtuaalmaailma valmis konstrueerida ja kolida sinna elama ja sellel maailmal pole vaja siduda ennast tüütute päriseluliste faktidega. Elust põgenemine on muutunud reaalsuseks ja totaalne meedia on siinjuures ulatanud oma abistava käe, sest igaüks võib oma maailma kinnitamiseks leida talle sobiva uudise ning asendada faktid spekulatsioonidega. Spekulatsioonide kinnistumisel muutub oluliseks usk, mitte teadmine. Kui kellelgi on olemas siiras usk, et kõik pagulased on islamiterroristid, siis pakuvad meedia põhjatud avarused talle kindlasti hulgaliselt sobivaid materjale, mis tema usku kinnitavad. Kui kellelgi on väga vaja uskuda, et maakera on lapik, siis ka seda usku on võimalik sobivate meediatoodetega katta. Selles peitubki totaalse meedia kõikvõimsus. Samuti, kui on vaja kinnistada teadmist Venemaa peatsest rünnakust Eestisse, siis tulebki toota materjale, mis seda usku kinnitavad. Seda eesmärki täitis näiteks hiljutine BBC õppefilmi asetamine reaalelulisse situatsiooni. Astrid Kannel: „Ma ei usu peaaegu midagi. Võib-olla see ongi üks probleem, et meie inimesed on kaotanud ühest küljest justkui kriitilise mõtlemisvõime – nad usuvad kõike, ja teisest küljest on muutunud paranoiliseks – nad ei usu midagi.”Näiteks tasub mõelda, miks ei võtnud Persona in fieri tingimusteta vastu Kölni uusaastasündmuste kohta pakutavat sobivasse kastmesse asetatud valmistõdesid, vaid üritas erinevad fakte analüüsida, mitte alludes totaalse meedia tellimusele. Kui minna infomüra taha ja vaadata mingit  sündmust kriitiliselt, siis  võib ilmneda, et juustul on augud sees ning algfakt on hakanud valguma mingis kindlas kellelegi soovitud suunas. Sageli ajakirjanikel puudub oskus kriitiliselt mõelda ning allikaid kontrollida, vaid nad huvituvad, kuidas oleks võimalik paremini müüa. See, lapsed, on puhas stultoloogia. Seda tõestab mingil määral ka hiljutine kommunikatsiooniskandaal riigiametnik Ilmar Raagi ja  Eesti Päevalehe ajakirjaniku vahel.

Norras tegutseb ennast julgeolekuportaaliks tituleeriv AldriMer, kellest üldse vähesed Eestis varem kuulnud olid. Portaali peab Norra ajakirjanik Kjetil Stormark ja seda rahastavad Norra kaitsekulutuste suurendamise pooldajad ehk siis Norra sõjardid. 30. aprillil edastas portaal uudise Venemaa väidetavatest erioperatsioonidest Eestis. Nii olevat Vene eriüksuslased lennutanud Ämari lennuväebaasi kohal droone ning Vene allveelaevalt olevat kuulatud Eesti rannikuvetes pealt Eesti ja NATO riikide sõjaväelaste sidet. Vene diplomaadid käivad pildistamas Lõuna-Eesti sildu, sest kust nad muidu inffi saavad. Nad pole kuulnudki GPS-seadmetest ja Google Maps-ist ja elavad endistviisi möödunud sajandi alguse spioonifilmides. Kui sellele leida sobivaid pooltõdesid lisaks, näiteks „neile lekitatud NATO dokumentidest“, kõlab ju autoriteetselt, annab see Eesti olukorrast pea, et samasuguse lootusetu pildi nagu Ida-Ukrainast enne sõjategevuse puhkemist. Sellest on kirjutanud ka Ilmar Raag. Tänulik leheneeger, kelle ülesanne on uudist müüa ja mis võib veel olla parem müügistrateegia, kui sobiva paanika tekitamine, korjas talle tänuväärse materjali innukalt üles ja kukkus levitama, sest see vastas maailmapildile, millisena leheneeger soovis tema poolt loodavat maailma näha. Mõneti meenutab see mängumaailmade konstrueerimine kindralite soove võita juba ammu kaotatud sõdu, sest massiteadvusesse kandunud informatsioon sõjast pärineb suures osas nõukogude sõjafilmidest ja Hollywoodi märulitest. Siis pole midagi imestada, kui Itaaliast Skt. Peterburgi suunduv helikopter omandab sõjalise provokatsiooni mõõtme, sest sul on vaja sinu maailma sobivate faktideks muudetud spekulatsioonidega kinnistada.

Kui sellele konstrueeritud maailmapildile saab lisada ärevusse aetud psühholoogilise kaitse nõuniku Ilmar Raagi kuvandi, siis kinnistab see norrakate maalitud hüsteerilist situatsiooni veelgi. Efekt on samasugune nagu perioodiliselt korduval Rootsi allveelaevaskandaalil, mille abil rootslased oma kaitsekulutusi tõstavad. Sellelgi on pigem hirmu suurendav mõju ilma reaalsete tunnusmärkide esitamiseta, sest viimasest kinnipüütud allveelaevast Rootsi vetes on möödunud enam kui 30 aastat. Pikemas perspektiivis suurendab see aga ebastabiilsust Eestis ja loomulikult toetab nende huvisid, kes sooviksidki siin hüsteeria- ja paanikahoogusid tekitada, et võidukalt piimalt koore riisuda. Murjanipaanika tekitamine Eestis on seni üks õnnestunumaid psühholoogilisi operatsioone Eestis, mille mõju ühiskonnale on olnud isegi suurem kui allveelaevapaanikal Rootsile. „Postimehe“ intervjuust kellegi FSB eruohvitseriga loeme: „Ma arvan, et see, mis toimub, on provokatsioon ning Venemaa soov hirmu ja hüsteeriat levitada. Venemaa siseauditooriumi jaoks üritatakse samas demonstreerida, et eestlased-lätlased-leedulased on ebaadekvaatsed ja pehmelt öeldes rumalad – ise mõtlesid midagi välja ja nüüd kardavad. Vähemalt samas toonis kajastati hiljuti Venemaal Leedu meedias ilmunud uudiseid seal tegutsevatest rohelistest mehikestest“. Selles valguses tundub Ilmar Raagi poolne ajakirjaniku võrdlemine Vene luurega täiesti adekvaatne, mille juures ajakirjanik etendab „kasuliku lolli“ rolli, sest ta kasutab “sensatsioonilise” uudise formuleerimisel kontrollimata allikaid. Raag lihtsalt unustas ära, et ta suhtleb leheneegriga, kes käivitab tema ebaõnnestunud sekkumise peale terve Novgorodi WC.