@huviline
Hakkasin raamatukogu koristama, mida paraku pole võimalik teha raamatuid ümber tõstamata. Mõtlesin, et korraldan raamatukogu põhimõttel: ülemistel riiulitel on üldosalised teosed, alumistel riiulitel on erialased. Mul on kaheksa (8) riiulit, neist kõige ülemist kasutasin paigana, kuhu asetada aktuaalsed dokumendid, mis aga kippusid seal oma aktuaalsust kaotades tolmu koguma. Näiteks vedelesid kaheksandal akadeemia magistridiplom koos akadeemilise õiendiga (hinneteleht), tunnistus õiguse kohta kanda reservohvitseride kogu rinnamärki, politseiprefektuuri tunnistus infosüsteemi „Kairi“ koolituse läbimise kohta, kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse tunnistus koolituse läbimise kohta teemal „Tulekahjude sündmuskoha vaatlus ja menetlemine“, politseiameti kinnitus täiendkoolituse „Alarmsõidu ohutus“ läbimise kohta, kaitseväe ühendatud õppeasutuste tunnistus täiendkoolituse „Kaitsevaldkonna juristide täiendkursus“ läbimise kohta täies mahus, ülikooli tunnistus kasvatusteaduste instituudi riigikaitseõpetaja kõrvalaine õppekava järgi läbimise kohta täies mahus koos õppesoorituste tõendiga, Martensi Seltsi liikmetunnistus, Tartu maratoni läbimise kohta ja diplom osavõtu eest Klubi Kekkose Rada üritusest. Samuti olin kaheksandale paigutanud kasutusloa taotlemiseks vajalikud dokumendid, elektriskeemi koostamise visandid ja korstnapühkija akti koos parandustega.
Vaatasin ca viisteist aastat tagasi viimati puhastatud raamatukogu seitsmendat riiulit, kus vasakul seisis Saagpakk „Eesti-Inglise sõnaraamat“, keskel hulk inglise, vene, ladina, prantsuse, soome sõnaraamatuid või vestmikke, teiste seas üks imelik vana raamat „Langenscheidts Taschenwörteböcher für Reise, Lektüre, Konversation und den Schulgebrauch“ aastast 1909, paremal Väike Entsüklopeedia, Võõrsõnade Leksikon, Õigekeelsuse Sõnaraamat, Thespis, Universum, Vanasõnaraamat, Arnold Toynbee „Uurimus ajaloost“, Albert Borkvelli „Tasapinnalise ja ruumilise analüütilise geomeetria põhijooni“ aastast 1937, Cyril Edwin Mitchinson Joad „Sissejuhatus filosoofiasse“ ja Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne aastast 2009. Koristamise käigus, vahelepressimise tagajärel, tuli lahti paremal raamatute toeks kolme (3) sentimeetri pikkuse naelaga riiulilaua külge kinnitatud tugiliist, vahelepressitavaks raamatuks oli Uku Masing „Üldine usundilugu“, ja terve rida raamatuid kukkus laiali. Võtsin Makita akudrelli, eemaldasin magnetiga kruvikeeraja otsiku ja asetasin padrunipesasse 0,8 millimeetrise needipuuri, millega puurisin tugiliistu ette augu. Edasi eemaldasin padrunipesast needipuuri ja asetasin kruvikeeraja otsiku tagasi. Lasin puidukruviga, millel on harvkeere ühe (1) millimeetrise vahega, rahvakeeli „küprokikruvi“, tugiliistu kindlalt riiulilaua külge kinni.
Üha enam hakkas tunduma, et olen seni maailmast valesti aru saanud. Keel ja sõnaraamatud ei ole ilmselt kõige üldisemad. Tänapäeva inimese eelkäija, kes iganes see siis ka oli, pidi erinema oma eelkäijast, kui nõustuda evolutsiooniga. Seni mõtlemisvõimetu loom ärkas kvalitatiivse hüppe tagajärjel mõtlemisvõimelise inimesena, kelle mõtlemisvõime ei avaldunud keelevahendit kasutava suhtlemisena, vaid hoopis ajalisele järgnevusele tähenduse andmisena. Maailma kirjeldamiseks on meil tänapäeval kaks võimalust: keeleliselt või matemaatiliselt, neist matemaatika tundub nüüd üldisem. Andes ajale (arvule) tähenduse, tekkib inimesel eeldus keele tekkeks, sest aeg on kõige abstraktsem üldistus. Üldisele voolule on sellega seatud piir, mille taha koguneb oskus esemeid loetleda. Pärast oskust loetleda esemeid tekkib vajadus neile nimi anda. Alles nimetades esemeid erinevate nimedega, andes neile tähenduse, millest ka teised aru saavad, on loodud eeldus keele tekkimiseks. Mõtlemisvõime ei tähendanud kohe suhtlemist, vaid spontaanset tegutsemist, mille sarnast olen tööd tehes sageli kogenud. Mõtlemisvõime tähendab ajale piiri seadmist. Alguses oli arv, mitte sõna. Vaatasin, et seitsmendal riiulil saab jääda omale kohale üksnes Borkvelli raamat. Kõik sõnaraamatud ja teatmeteosed tuleb kolida kuuendale riiulile. See mõte tundus ebaõige: mingi sisemine veendumus keeldus nõustumast keele taandamisega matemaatikast allapoole üldistamise tasandile.
Võimalik, et arengu eeldused ise ei kuulu evolutsiooni. Ainult nii on võimalik selgitada seda ebamugavustunnet, mis tekkis, kui hakkasin sõnaraamatuid ja teatmeteoseid kuuendale riiulile paigutama. Tõstsin raamatud tagasi seitsmendale, aga jätsin ka Borkvelli omale kohale. Oma laste arengut jälgides olen märganud, et mõtlemisvõime säde sädeles nende silmis enne esimese sõna ütlemist. Usun, et ajale piiri seadmise eeldusele peab eelnema veel üks anne, mis on kõigile kaasa antud, vähemal või rohkemal määral. Need on loogilised eeldused, mida keegi pole kunagi õppinud. Enne kui lapsed ütlevad esimese sõna, teavad nad ruumis esemete arvu ja peavad seda tõeks. A = A. Edasi tuleb õppimisvõime kaasabil esimene sõna ja suhtlemine. Jätan ajapuuduse tõttu ütlemata, millised raamatud paiknevad minu raamatukogu viiendal ja neljandal riiulil. Mainin lihtsalt seda, et kolmandal on luuletused ja teisel ilukirjandus. Lõppude lõpuks, keda huvitab kellegi raamatukogu riiulite süsteem. Hoopis huvitavam on küsimus andjast, kelle andeid ja talente inimesed kasutavad. Tänapäeval on see küsimus loodusest ja keskkonnast.
@ckrabat
Kõikvõimalikud konstrueeritud ideaalmaailmad on rahva meeli lummanud juba Thomas More’i Utoopia ja Tommaso Campanella Päikeselinna päevadest saadik, rääkimata meie neukkude unistustemaast, jääkarudest ja raudbetoonist siseturukaitsega ümbritsetud üdini põhjamaisest Axel Heibergi saarest. Mõnikord on leidunud piisavalt hulle, kes on selliseid ideaalmaailmu hakanud ka ellu viima. Hiljuti jõudis kinolinale Florian Gallenbergeri film “Colonia” Emma Watsoni ja Daniel Brühliga peaosas, mis räägib Tšiili keskosas keset Andide mäestikku asuvast saksa kolonistide põllumajanduslikust kommuunist Colonia Dignidadist, mille rajas 1961. a. saksa päritoluga kunagine natsisõdur, hilisem baptistlik misjonär ja karismaatiline jutlustaja Paul Schäfer (1921-2010). Koloonia ainus side muu maailmaga kulges mööda nisu, maisi ja sojauba põldude vahel kulgevat pikka, tolmust ja halvasti läbitavat teed. Ideaalmaailm oli ümbritsetud seitsmemeetrise okastraadistatud taraga, mis pidi kaitsema teda välispidise kurja maailma vastu. Paul Schäfer oli pikk, kõhn ja tugeva kehaehitusega mees, tihedate hallide juuste ja klaassilmaga. Silma oli ta nooruses kaotanud õnnetuses, kui oli kahvliga kingapaela avades kogemata silma torganud. Ta oli pärit Saksamaalt, Hollandi piiri äärsest Troisdorfist ja koolis oli ta olnud üsna halb õpilane. Hoolimata pikkadest Lõuna-Ameerikas veedetud aastatest, ei õppinudki ta korralikult hispaania keelt rääkima. Nooruses lõi Schäfer kaasa Hitlerjugendis, hiljem soovis astuda SS-i, kuid ei võetud ning teenis sõja ajal hoopis Prantsusmaal välihaiglas parameedikuna. Peale sõda tegutses Schäfer mõnda aega Saksamaa Evangeelses Vabakirikus noortejuhina, kuid oli sunnitud lahkuma, sest teda kahtlustati noorte poiste väärkohtlemises.
Siitpeale sai alguse tema jutlustajakarjäär. Oskuslik müügimees ja hea kõnepidaja Schäfer sõitis nahkpükstes ja akustilise kitarri saatel mööda Lääne-Saksamaa maapiirkondi ning kutsus rahvast üles avalikult patte tunnistama. Tal õnnestus koguda sadu jüngreid ning asutada Troisdorfis varjupaik, kust leidsid peavarju sõjas leseks jäänud naisterahvad ning nende orvuks jäänud lapsed, suur osa neist olid põgenikud Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Ida-Preisimaalt (täna Kaliningradi oblast). Schäferi kogudusega liitumisel tuli 10% sissetulekust talle heategevaks otstarbeks annetada (remember Karlsson ja iirised) ning osaleda igapäevasel pattude ülestunnistamisel. Paraku tabasid teda järjekordsed pedofiiliasüüdistused ning Schäfer põgenes kõigepealt Lähis-Itta, et kogudusele uus asupaik otsida, kuid siis sai kutse tollase presidendi Jorge Alessandri toetusel ümber asumiseks Tšiilisse. Ta ostis 4400 aakrit maad Santiagost nelja tunni ja 350 km teekonna kaugusel lõunas ning umbes 70 jüngri toel saigi rajatud Colonia Dignidad („väärikate koloonia“). Kaks aastat hiljem ühines nendega 230 Schäferi jüngrit Saksamaalt ning hiljem toimus veel kaks ümberasumiste lainet 1966.a. ja 1973.a. Lisaks adopteerisid nad lapsi vaestest Tšiili peredest, kes õppisid rääkima saksa keelt ning kasvasid üles saksa evangeelsete traditsioonide vaimus. Koloonia pakkus varjupaika sõjaroimaritele. Võimalik, et selles koloonias leidis mingiks perioodiks varjupaiga kuulus natsidoktor Josef Mengele. Väga põhjaliku ülevaate koloonia elust-olust saab Bruce Falconeri artiklist The American Scholaris. Schäfer kehtestas koloonia üle süsteemse ühiskondliku kontrolli ja nõudis absoluutset kuuletumist Alalisele Onule (tiitel, mille ta endale võttis). Koloonia elanikel ei tohtinud olla tema ees saladusi ning kolonistide omavahelised privaatsed jutuajamised olid keelatud. Samuti ei tohtinud keegi ilma Schäferi loata koloonia territooriumilt lahkuda või isegi mõelda lahkumisele, sest siis sai ta karistada.
Tara taga võis sinna eksinud külaline leida saksa küla lilleaedade, purskkaevude ja oranžide katustega Baieri stiilis majadega, idüll missugune. Elanikud kandsid saksa talupojarõivaid: mehed traksidega villaseid pükse, naised kleite ja pearätte ning omavahel räägiti põhiliselt saksa keelt. Külas paiknes kaks lennurada, hüdroelektrijaam ja mitmed veskid ja töökojad. Üks oluline tööstusharu oli kruusa kaevandamine, mille toodangut kasutati teedeehitusel üle terve Tšiili. Külas paiknes ka haigla, mis pakkus tasuta arstiabi ümbruskonna elanikele. Koloonia elu valgustav lühike dokumentaalfilm vändati kindral Augusto Pinocheti presidendivõimu ajal, 1981. aastal, mille peaosas oli valget ülikonda ja päikeseprille kandev Schäfer, kes tutvustas oma maailma valgetes seelikutes ja värvilistes pluusides naisorkestri saatel. Kolonistid jagati soo ja vanuse järgi rühmadesse, kes elasid koos ja neil kõigil oli oma sümboolika. Lapsed lahutati vanematest peale sündi ja allutati ühiskasvatusele. Ka mehed ja naised elasid eraldi ning võisid teineteisega suhelda ainult juhi loal. Kuni kuuenda eluaastani kuuluti „beebide“ gruppi, siis liitusid poisid „kiilide“ ja tüdrukud „lohede“ grupiga. Viieteistkümnendast eluaastast ühinesid posid „päästearmeega“ ja tüdrukud „põlluhiirtega“, 35-50 aastased olid vastavalt „vanemad teenijad“ ja „naiste grupp“. Kõige eakamad kuulusid vastavalt „comalo“ ja „vanaemade“ gruppi. Kolmekümne aasta jooksul sündis koloonias 60 last, selle juures 1975-1989 ei registreeritud ühtegi sündi.
Ideaalmaailm võis aga seestpoolt paista hoopis teistsugune ja palju kohutavam kui oma välises hiilguses. Mida sellist toimus ajaloo kestel nii natsi-Saksamaa kui Nõukogude Liiduga. Kõikide nende ideaalmaailmade ühendav tunnusjoon oli hirm. Peale Pinocheti režiimi lõppu Amnesty Internationali, Tšiili, Saksamaa ja Prantsusmaa korraldatud rahvusvaheline uurimine tõi välja laste ahistamise, sunnitöö, relvasalakaubanduse, rahapesu, inimröövid, piinamised ja mõrvad, mida Schäfer ja tema lähimad abilised oma utoopilises maailmas korraldasid. Schäferi maailma tõenäolised ohvrid olid teiste hulgas Tšiili fotograaf Juan Maino ja USA matemaatik Boris Weisfeiler. Nad täitsid ka Pinocheti režiimi tellimusi, kes saatsid sinna oma vastaseid ja poliitilisi dissidente piinamiseks ja hävitamiseks. Piinamistel kasutati psühhotroopseid aineid ja elektrišokke. Koloonia territooriumilt leiti massihaudu hukkunute jäänustega. Schäferi süsteem tugines täielikule kuulekusele ning Schäferi tõlgendusele piiblist, sh inimese pärispatule kontseptsioonist tulenevale süü presumptsioonile ja pattude regulaarsele tunnistamisele. Ta viis läbi avalikke patukahetsustseremooniaid – Seelesorge (hoolekanne hinge eest). Palverändurid kogunesid väiksemastesse gruppidesse, kus toimus pattude ülestunnistamine. Pattude tunnistamine toimus igapäevaselt lõuna- ja õhtusöökide ajal ning pühapäeviti Schäferi majas toimunud rahvakoosolekutel. Schäfer luges mikrofoniga ette patuste nimed, kes pidid püsti tõusma ja avalikult patte tunnistama. Paljude poolt jumaldatud kollektiivne lihtne elu oli väärtustatud ning igasugune individuaalsus kui Saatanast pärinev keelatud, karistatud ja lõppkokkuvõttes hävitatud. Schäfer rajas ka pealekaebamissüsteemi, sest kui kolonist kuulis mõne kaaslase pattudest, pidi ta sellest Schäferit informeerima.
Pattude ülestunnistamisele järgnes karistus. Süüdlasi karistati nälja, peksmise ja koertega. Kolonistid olid kohustatud Schäferile meeldima. Vastupidisel juhul asetati nad „mässajate“ gruppi ja pidid kandma vastavat vormiriietust – mehed punaseid särke ja valgeid pükse, naised kartulikotte kleitide peal. Teised kolonistid olid kohustatud neid põlgama – tekkis „puutumatute“ klass. Koloonia haigla kahes ruumis olid sisustatud piinakambrid. Kui keegi üritas „paradiisist“ põgeneda, siis teda jälitati ning toodi jõuga tagasi. Vaid üksikutel see õnnestus. Wolfgang Müller jõudis 1966.a. kolmandal põgenemiskatsel Saksamaa saatkonda Tšiilis, mida ründasid Schäferi jüngrid, kuid tal õnnestus lõpuks Saksamaale jõuda. Mingil kombel õnnestus Schäferil sisse seada head suhted Tšiili võimudega, eriti kindral Pinochetiga, kes oli vaimustunud Saksa sõjaväelisest kultuurist ja II maailmasõja marssalist Erwin Rommelist. Tšiili salapolitsei (DINA) muutus Schäferi kogukonna alalseks koostööpartneriks. Peale abi poliitiliste dissidentide piinamisel seadis end koloonias sisse salajane laboratoorium, kus hakati välja töötama keemiarelva. Alles peale Pinocheti võimult taandumist ning dissident Patricio Aylwini valimist presidendiks 1990.a. lõppes küll Tšiili valitsuse toetus Schäferile, kuid koloonia jätkas veel pikemat aega endistviisi edasi tegutsedes. Schäfer rajas kolooniasse internaatkooli, mis pakkus noortele tšiillastele soodsat õppimisvõimalusi, kuni 1996.a. andis üks Santiago kohtunik välja Schäferi vahistamiskäsu, sest teda süüdistati 12-aastase õpilase vägistamises. Schäfer kadus avalikkuse eest koloonia maaalustesse punkritesse. Kui 30 politseinikku saabus Colonia Dignidadi, siis kohtasid nad seal vaid vähest vastupanu, kuid nende juhti nad ei leidnudki. Kolonistid nägid välja nagu zombid või robotid, keda saab sisse ja välja lülitada. Nad olid pidevas apaatses olekus, kuigi võisid mingitel põhjustel kurjaks muutuda ning isegi rünnata. Hiljem on selgunud, et neid sunniti kohustuslikus korras rahusteid sisse võtma.
Kolonistid elasid suuremate gruppidega ühistes magamistubades ja neil võis olla vaid piiratud hulk isiklikke asju – pidžaama, tööriided, vabaajariided ja aluspesu. Kõik muud asjad, k.a. jalanõud, tuli anda hoiule ja hoiti lukustatud laoruumis. Hommikul koguneti sööklasse ja söödi ühiselt tagasihoidlikku hommikusööki – piima ja moosisaia. Seejärel suunduti tööle – mehed tehastesse, veskitesse ja töökodadesse, naised kanalates, lautades, tallides ja köögis. Mõned naised töötasid haiglates. Põldudel töötasid nii mehed kui naised. Tööpäev kestis 12 tundi või isegi kauem. Vahepeal oli väike lõunapaus, kui sa patte üles tunnistada. Schäfer pidas tööd ohvrianniks Jumalale ja tsiteeris sageli loosungit: “Arbeit ist Gottesdienst” (töö on Jumala teenimine). Töötati seitse päeva nädalas. Kuna töö oli kolonistide jaoks rõõm, siis loomulikult selle eest ei makstud. Kolonistidel polnud televisiooni, raadiot, ajalehti, isegi mitte kalendreid. Seksuaalvahekord mehe ja naise vahel oli Schäferi õpetuse järgi Saatanast ja seepärast tuli mehi naistest eemal hoida, et viimased ei ahvatleks mehi pattudele. Naised pidid kandma koledaid kotisarnaseid kleite, mis pidi varjama nende naiselikke jooni ja siduma juuksed krunnidesse. Pidev töö pidi neid hoidma eemale seksuaalsetest kiusatustest. Kui meeste ja naiste vahel tekkisid tunded, siis otsustas Schäfer nende saatuse üle. Ta võis lubada neil abielluda või isegi lapsi saada, kuid enamasti lõppes see kurvalt. Mõnikord määras Schäfer ise mehele naise oma suva järgi. Kui naine ikkagi rasedaks jäi, siis isoleeriti ta kogukonnast kuni lapse sünnini, kes edaspidi võeti naiselt ära ja kuulus kogukonnale.
Koloonia kaitseks organiseeris Schäfer kolonistidest sõjaväestatud üksuse, mis sai sõjalist ja võitluskunstide alast väljaõpet. Üksus valvas koertega ööpäevaselt koloonia territooriumi, kes elas pidevas sissetungihirmus. Nad olid varustatud relvade, lühilainesaatjate, öövaatlusseadmete, telefonide, binoklite ja kaameratega. Schäfer laiendas ka koloonia territooriumi 4400 aakrilt 32 000 aakrini, kasutades vajadusel selleks isegi relvajõudu, et ebasobivaid naabreid minema ajada. Piirkond väljaspool tarandikku oli kaetud traattõketega, mis käivitasid alarmi. Kogu koloonia oli kaetud kaamerate ja alarmide süsteemiga, lisaks veel maaalune tunnelite ja punkrite süsteem. 2005.a. avastas politsei Colonia Dignidadist relvalao – 92 automaati, 104 poolautomaatpüssi, 18 isikuvastast miini, 18 kobargranaati, 1893 käsigranaati, raketiheitjaid, lõhkeainet ja muud relvastust ning piinariista. Mõned olid neist II maailmasõja aegsed, aga ka valmistatud koloonia enda relvatehastes. Lisaks valveüksusele, oli Schäferil ka isiklikud assistendid, nn „sprinterid“, noored poisid vormiriietuses ja lühikestes spordipükstes, kes aitasid teda isiklikes asjus ja viisid tema sõnumeid laiali. Parimad neist said õiguse veeta öö oma juhiga. Schäferit häiris Jõuluvana populaarsus laste seas ja jõulude ajal ta korjas lapsed bussi ning sõitis nendega jõe äärde, kuhu pidi saabuma Jõuluvana, keda etendas antud juhul üks habet ja punast rüüd kandev vanem kolonist. Schäfer tulistas Jõuluvana püstolist ning see kukkus vette, mis värvus verest punaseks. Schäfer seletas seepeale lastele, et Jõuluvana on surnud (tegelikult sai haavata ja jäi ellu) ning jõulude asemel tähistati hoopis Schäferi sünnipäeva.
Varsti peale vahistuskäsku lahkus Schäfer kolooniast ning seda juhtisid tema leitnandid eesotsas Hartmuth Hoppiga. Schäfer leiti üles 2005.a. Argentiinast ja saadeti Tšiilisse, kus talle mõisteti 20-aastane vanglakaristus 26 alaealise seksuaalse kuritarvitamise eest, 7 aastat ebaseaduslike relvade omamise eest ja veel kolm aastat piinamise eest ning ta pidi maksma 770 miljonit peesot kahjutasu neile, kes esitasid kahjunõude. 2010.a. suri ta 88-aastasena Santiago vangla haiglas. Koloonia uued juhid avasid Colonia Dignidadi väravad muule maailmale ning muutsid selle nime Villa Bavieraks. Turism on muutunud Villa Baviera sissetulekuallikaks. Kolonistidel on lubatud siirduda mujale elama ja õppima. Luis Henriquez, kes juhtis Tšiili politsei uurimist koloonias, kirjeldas koloniste järgmiselt: „Neil puudub individuaalne tahe, initsiatiiv ja jõud, nad on kohandunud alluma kõrgemale tahtele. Samuti puudub neil igasugune seksuaalsus. Kuigi koloonia uued võimud on teatanud valmisolekus tsiviliseeruda, ei ole vanem põlvkond selleks kindlasti enam võimeline. Võib-olla noored on muutustele avatud. Koloonia elanikud on harjunud mõtlema muust maailmast bipolaarselt sõprade ja vaenlaste võtmes ja kõik need, kes tulevad väljast, võivad neile olla ohtlikud.“ Hartmuth Hopp põgenes 2011.a. võimaliku vahistamise eest Saksamaale ja elab täna Krefeldis. Mitmed Schäferi kaasvõitlejad mõisteti aga 2013.a. Tšiilis süüdi ja kannavad karistust. Kunagisi koloniste on Villa Bavierasse alles jäänud 130 ümber, kellest enamus on üle 65 aasta vanad.
Hiljuti tegi Saksamaa valitsus avalikuks dokumendid Colonia Dignidadi kohta, mis räägivad, et kuigi Saksamaa LV diplomaadid teadsid, mis koloonias toimus, ei teinud nad midagi sealsete elanike kaitseks, kellest paljud olid Saksamaa kodanikud. Alaealiste arv, keda võidi seal rohkem kui 30 aasta jooksul vägistada, ulatub mõningatel hinnangutel 30 000-ni. Colonia Dignidad on ideaalmaailm paljude meie kodukootud natside ja neukkude jaoks, kes unistavad palja ülakehaga musklilisest juhist, kes rusikahoopidega korra majja lööb ja Eesti persest välja tõmbab. Kõik minu tuttavad lollid nii burksiputka ees kui poe taga ootavad kõva käega juhti, neid on palju ja neil on väga vali hääl. Nii nagu Colonia Dignidadi elanikel on raske vabaneda Schäferi pärandist, on Eesti elanikel tihtipeale raske pääseda 700-aastase orjaaja pärandist, koos sellega kaasneva hirmukultuuri ja vägivallakultusega. Nad ei taha, et peksmine mõisatallides ära lõppeks, vaid unistavad ise peksjaks saada, mis tähendaks nende jaoks pääsemist eliidi hulka. Stultoloogiliselt pakub Colonia Dignidadi eksperiment muidugi huvi, sest töökindla lolli mudeli tootmisel jõuti üsna kaugele.
@ckrabat
Meie, Nabala-Tuhala kaitseala koobaslinnade reptiilid, tunneme sügavat muret lollide kasvava aktiviseerumisega meie asurkonna vahetus läheduses ning nende poolt võimendatud murjani- ja kooselupaanika laialdasele levikule Eestis, mis on suureks ohuks teiste liikide turvalisusele. Juhime tähelepanu nakkusohu levikule, sest aktiivne loll on inimesele ja ühiskonnale ohtlik. Reptiilid annavad teada, et need kuradi homod ja pagulased jätavad neid täiesti külmaks ja üldse ei eruta nagu ka „suuremat osa tavalisi ja sugugi mitte nii huvitavaid inimesi, kes tunnevad, et nad on kistud mingisugusesse kummalisse võitlusesse“ (M.Lotman). Kes kurat kaitseb nende huve, raisk, kes pagulasi ei karda ja keda homod ei eruta? Kes kaitseb tavalist normaalset inimest või reptiili? Kui keegi on siinses meie täna väga meediakeskses ühiskonnas diskrimineeritud ja kelle huvide eest ei võitle mitte keegi, siis just seesamune eelmainitud grupp. Meie kõrvad jooksevad Novgorodi WC kaudu võimendatavast mölast juba sitavett, kuigi ükski Novgorodi WC nn ekspert vaevalt, et on elus ühtegi homo näinud, kui ta just ise ei ole, ning veel vähem pagulasi. Kamoon, siia ei taha lätlasedki tulla.
Käesolevaga kuulutame välja jahihooaja ning anname inimestele lollijahi loa. Kui te näete nakkusohtlikku lolli, siis tuleb see kohe viia mehhaaniku juurde või raskematel juhtudel utiliseerida. Esmaabi korras võib lollile lõuga sõita, jõuga, või siis molli väänata, äkki võtab pildi ette. Kuidas ära tunda nakkusohtlikku lolli? Meie tähelepanekute kohaselt levib nakkus eelkõige vabavara põhjal toanurgas ise valmistatud sertifitseerimata lollide hulgas. Kui te näete, et loll teeb nurgas ümber oma telje ringe ja ajab sinist suitsu välja, siis on ta suure tõenäosusega nakatunud. Samuti on kahtlased lollid, kes vahivad tähti ja teevad suitsu, selle asemel, et kulda kaevandada ja püramiide ehitada, mille tarvis oleme nad siia planeedile kunagi toonud! Tervitame ajalehe Postimees anonüümse kommentaariumiruumi sulgemist. Nabala- Tuhala kaitseala reptiilid taunivad leheneegrite kihutustööd lollide hulgas ja mõistavad neile leheneegritele, kes õhutavad murjani- ja kooselupaanikat reptiilide kõrgeima karistuse – elusalt nülgimise!
@huviline
Inimese küsimusele on otsitud vastust põlvkondade viisi. Ükskõik, millised on olnud vastused, on inimeste arvukus kasvanud. Aegu on olnud rikkamaid (antiikaeg) ja vaesemaid (keskaeg), kapitaliseeritumaid ja vähem kapitaliseerituid, demokraatlike ja vähem demokraatlikke. Juba antiikajal tegid kirurgid keerulisi operatsioone, omades ülevaadet organitest ja vedelikest. Mary Shelley rääkis vestluskaaslastele oma versiooni inimese tehnilise moodustamise kohta. Alan Turing lisas sellele oma matemaatilised teadmised informatsioonist ja infovahetusest. Küsimusele inimese olemuse kohta, millest rääkisid esimesed filosoofid, pole seni antud vastuseid peetud siiski piisavalt pädevateks, kuigi teadmised inimese ja füüsika kohta on pidevalt arenenud.
Teadlaste avastuste jälgedes lõhnu nuusutavate põlvkondade seas on alati ahnelt tegutsenud kunstnikud, kelle huvid kanaliseeruvad meelelahutus- ja kunstiteostes. Teistest ahnemad on olnud 20.sajandil ja tänapäevalgi olnud liikuvate piltide meistrid, kes saadud lõhnad filmilindile korgivad, aimamata, et mida rohkem inimese olemust liikuvate piltide abil lahata, seda kaugemale tõest jõutakse. Filmid alates Mary Shelley Frankensteinist kuni pardakompuuter HAL-ini „Kosmoseodüsseia 2001“-st saavad pidavalt jätku, 21.sajandil filmide „Robocop“ ja „Ex machina“ näol.
Joel Padilha filmis „RoboCop“ antakse inimese olemuse kohta üks võimalik vastus. Inimese olemuseks on võimalus manipuleerida, seda nii heas kui halvas mõttes. Filmi idee on selles, et kui eemaldada inimese keha küljest kõik, mis võimalik, siis vastus inimese olemuse kohta peitub selles, mida pole võimalik eemaldada. Plahvatuse tagajärjel invaliidistunud uurija Detroidis, kelle kehast säilivad tervena vaid pea, kopsud ja süda, saab uue võimaluse. Abikaasa nõusolekul konstrueeritakse talle robotkeha. Kummaliselt kombel on robotpolitseinikule jäetud lisaks siseorganitele ka üks käsi, mille tähendus selgub alles lõpustseenis. Inimene on olend, kelle defineerimiseks on vaja mõistust ja meeleorganeid. Neist kõige keerulisem on puutetunne, mida mõistus juhib käe kaudu, sest see on kanal, kuhu kanaliseerub vabadus. Selles kanalis voolab võim ja võimetus, see kuulub üksnes inimesele, luua midagi uut või hävitada loodu.
Alex Garlandi film „Ex machina“ pakub inimese küsimuse lahendusena üksnes intellekti olemasolu. Ring on tõmmatud koomale. Kõrvale on jäetud intellekti ja hingamise seosed, hapnikuringlus ja vereringe, tuues uue elemendina sisse seksuaalsuse. Robottüdruk Ava on konstrueeritud nii, et kui mees peaks tahtma, siis temaga on võimalik sugulises vahekorras olla. Ava soovideni pole jõutud, kuigi on teada, vastassoo soovita pole seksil õiget minekut. Seksuaalsuse teema puudus „Robocop“ viimases filmis ja on selles mõttes samm edasi. Peab aga ütlema, et seks Avaga oligi mõeldud puhta singulaarsusena, kasutu naudinguna, Kant ütleks selle kohta „asi iseeneses“. Inimese olemuse üheks elemendiks on kindlasti seksuaalsus, millel on eesmärk. Kuna inimkonna arvukus on vaatamata tegevustele, mille tulemuseks on piirangud järglaste saamisel või selle puudumine – sõdadele, inimsusevastastele kuritegudele ja samasoolistele kooseludele, kasvanud vähemat 7.miljardini, siis peab seksuaalsuse eesmärgil olema koht inimese olemuses.
Inimese moodustamise põhilised küsimused tänapäeval:
1. Miks ja kuidas moodustuvad polümeerid (RNA), mis on võimelised isereplitseeruma;
2. Miks ja kuidas suunab RNA valgusünteesi (geneetiline kood);
3. Miks ja kuidas moodustuvad molekulid (lipiidid), mis moodustavad membraani, eraldades muust keskkonnast isereplitseeruva valkude ja RNA segu.
Need peaksid andma vastuse inimese kohta, kes elusainena pärineb lõpuks 3.5 – 4 miljardit aastat tagasi nn ürgpuljongi abiogeensetest protsessidest. Väidetavalt on inimene moodustunud 24.–27.rasedusnädala lõpuks, kui närvirakud alustavad signaliseerimist rakkudevaheliselt ja väliskeskkonnaga sellisel moel, mis võimaldab ajul funktsioneerida. Selleks ajaks on loode võtnud inimese kuju, mis on selge märk inimese moodustumisest, sest inimesel peavad olema pea, käed ja jalad, teadaolevalt läbib ota ma arengus ka lõpuste etapi . Inimesel ei saa olla ükskõik milline kuju, selle määravad närvirakkude pikkused.
Närvirakkude ehk neuronite põhiülesanne on väidetavalt võtta vastu ning saata edasi elektrilisi signaale. Inimesel võib neuroni pikkus ületada ühe meetri. Neuron koosneb raku kehast, kus asub ka tuum ning paljudest jätketest. Tavaliselt on neuronil üks pikk akson, mis juhib signaale eemale raku kehast erinevate märklaudade suunas ning mitmeid lühemaid harunevaid dendriite, mis võtavad vastu signaale teiste närvirakkude aksonitelt. Signaale võib vastu võtta ka neuroni keha. Akson võib ka haruneda ja anda signaali edasi mitmetele sihtrakkudele. Inimesel ei saa olla ükskõik milline keha, sest iga organ täidab mingit initsiatiiviks või mõtlemiseks vajalikku funktsiooni.
Kui kuju on inimese esimene tunnus, keha inimese teine tunnus, siis mõtlemisega ehk neuronite signaliseerimine elektriliste signaalide teel on moodustunud inimese kolmas tunnus. Seni kuni elektrilised signaalid levivad, inimene lihtsalt mõtleb, aga kui mõte pannakse paberile, siis moodustub levimisest paigalseis ja mobiilsusest saab teadmine. Teadused opereerivad teadmistega, kirjasõnaga, mis on tehniliselt liikumatu, mida iga järgnev põlvkond saab avastada, neile uusi ridu lisades. Õigusteadlased nimetavad surnud kirjasõna positiivseks materiaalseks seaduseks (põhiseaduseks) ja muutuvusega opereerivaid seadusi menetluseks, kuigi ka menetlus on tehniliselt võttes materiaalne, paberil või elektrooniliselt taasesitatav. Alfabeedi või numbrite lugeja vahel mingeid elektrilisi signaale ei vahetata, nägemine on valguslaine, kuigi annab ainet mõtlemisele.
Inimese moodustamiseks piisab seega kolmest elemendist – tal peab olema kuju, keha ja elektrisignaalide vahetamise võimalus (mõtlemine) keha sees. Väliskeskkond annab mõtlemisele ainet, olles neljas oluline element. Siiski ei piisa nendest tunnustest inimese olemuse selgitamiseks, need on pelgalt elemendid, aga inimese olemus on väidetavalt tervik, mida pole võimalik lahutada. Igas inimeses sisaldub võimalus üheks või mitmeks kummaliseks maailmaks. See maailm ei koosne pelgalt teadmistest, elamustest või kogemustest. Inimese olemus on personaalne, peas paikneva maailma tõttu kõikehõlmav ja terviku initsiatiivist määratud. Initsiatiiv on tõenäoliselt võti inimese olemuse juurde, sest väidetavalt on huntide keskel kasvanud inimene belletristika ja isiklik persoon saab eksisteerida vaid ühiskonnas.
Tavaline on sotsiaalseid protsesse nimetada J.-J.Rousseau järgi ühiskondlikuks kokkuleppeks. Tsütoloogias tähendab ühiskondlik kokkulepe ürgpuljongit, mille abiogeensetest protsessidest inimene pärineb. Kui teadlased midagi ei tea või mõni fakt läheb teaduse printsiipidega vastuollu, siis räägitakse ühiskondlikust kokkuleppest. Meie ühiskond on üldse veider, kuna inimese tapmine enne sündi on lubatud (abort), naistekaitses isegi soovitatav, aga mõrvari tapmine on keelatud. Siiski on Eesti seaduse kohaselt keelatud loote abort pärast kaheteistkümnendat rasedusnädalat, kui lootel puuduvad veel inimese tunnuseid. Võib-olla sisaldub selles sättes ka vastus inimese olemuse kohta, viimane refuugium, kuhu on peitunud ärahirmutatud eestlane, kes usub, et inimene on moodustatud ühiskondlikus kokkuleppes. Tuleb aga meeles pidada, et koeratüdruk Lotte on ühiskondlikust kokkuleppest autorite tahtel või tahtmatult välja jäänud või siis pole Riigikogu seda küsimust kunagi arutlusele võtnudki.
@ckrabat
Midagi on mäda Taani riigis, ütles kord Hamlet… Ameerika Ühendriikides, Oregonis, tappis vaimselt ebastabiilne ateistlik relvalemb valge rassi imetleja Chris Harper-Mercer Umpqua Community College’s kaheksa kolledži õpilast, õppejõu Lawrence Levine ja iseenda. President Obama ütles seepeale mornil ilmel, et ainult palvetamisest ei ole kasu: “See on asi, millesse me peame poliitilisel tasemel sekkuma… Meedia ja poliitikute reaktsioon relvavägivallale muutunud tuimaks ning et põhiseadusele viitamine kui relvade omamise reguleerimine jutuks tuleb on alatu, sest mängus on inimeste elud.” Eestis nõudis prokurör Kaire Hänilene õpetaja surnuks tulistamises süüdistatavale alaealisele maksimaalset 10-aastast vanglakaristust. Tapmine on muutud meedia oluliseks müügiartikliks. Pole midagi imestada, et põhivoolu meedia tunnustatud arvamusliiderdaja anonüümne netikommentaator Robert hüüab lollide kisakoori huilgamise saatel: “Surmanuhtlus on keelatud! Kuidas saab olla surmanuhtlus keelatud? Mis riik see on, kus pole surmanuhtlust? See on naljanumber! Surmanuhtluse peab tingimata taastama, muidu korda majja ei saa.” Botswanas tapeti Legolas…
Kes oli Legolas? Gepard Legolas osales teadusprojektis, millega uuriti kaslaste jahipidamisviise. Juba varem oli maha lastud kaks projektis osalenud seitsmest gepardist. Ekspertide hinnangul elab maailmas kokku vaid 7000-12 000 gepardit, suurem osa neist Ida- ja Edela-Aafrikas. Gepard (Acinonyx jubatus) on üks ürgsemaid siiani säilinud kaslaste liike, kes on paljuski säilitanud oma algse väljanägemise ning pole sajandte ja aastatuhandete jooksul palju muutunud. Arvatakse, et gepardid arenesid välja umbes viis miljonit aastat tagasi ja nende lähimad sugulased kaslaste seas on puuma ja jaguarundi Ameerika kontinendilt, kus kunagi ka gepardid elasid. Nende algkodu on Aafrikas, kuid kuni Suure Jääajani levisid nad üle planeedi. Umbes 20 000 aastat tagasi sattus liik aga hävimise äärele, säilisid väid üksikud isendid, kes paljunesid sugulaste vahel, mis on mõjutanud gepardite geneetilist pärandit ja nõrgestanud nende immuunsüsteemi. Maailma kiireim kass on kultuuriliselt lähemal hoopis oma väiksematele suguvendadele ja -õdedele, ta oskab nurruda ning on kergesti kodustatav. Arvatakse, et juba sumerid kodustasid neid rohkem kui 5000 aastat tagasi. Egiptlased kodustasid esimesed gepardid 1700 eKr. Paljud valitsejad Karl Suur, Džingis-khaan, India Suurmogul Akbar Suur ja Etioopia keiser Haile Selassie I kasutasid gepardeid jahiloomadena.
Gepardeid arvatakse olevat kokku säilinud viis liiki, millest neli säilinud liiki elavad Aafrikas ja üks Aasias. Praegu arvatakse, et gepardeid võib kohata 23 Aafrika riigis, neist kõige rohkem, kuni 3500, Namiibias, kus ta on kujunenud omamoodi vapiloomaks. Kõige rohkem on säilinud Lõuna-Aafrika alaliiki umbes 5000-6500 isendit, Tansaania gepardit umbes 2500-2600 isendit, Sudaani gepardit umbes 2000 isendit ja Loode-Aafrika gepardit umbes 250. Haruldast Aasia gepardit on säilinud 50-70 isendit, põhiliselt Iraani kõrbetes. Tegemist on kriitilisse seisu sattunud ohustatud liigiga, kelle elukeskkonda on inimtegevus tugevasti mõjutanud. Laste surevus on gepardite seas väga suur, arvatakse, et 50-75%, mõningatel juhtudel isegi 90% gepardeid hukkub varakult. Need, kes virisevad eestlaste väikese rahvaarvu pärast, peaksid häbenema. Looduskaitsjate sõnul polnud Legolase tapmisele mingit mõistlikku selgitust, sest nimetatud piirkonnas ei ole kariloomi, keda tuleks kiskjate eest kaitsta. Võimas 68-kilone suurt kasvu nelja-aastane Legolas leiti surnuna teelt, tema kõrval lebamas pumppüssi kassett, ning arvatakse, et mõrv langeb kivina salaküttide hingele. Kas anonüümne netikommentaator Robert nõuab surmanuhtlust Legolase tapjatele? Muidugi mitte, Robert võitleb oma liigikaaslaste, lollide, õiguste eest, pidades õigust tappa lollide põhiõiguste hulka kuuluvaks.
Mutantrobotite rünnak teiste liikide sh kaslaste vastu on sel aastal olnud eriti intensiivne. Legolase mõrvale eelnes Zimbabwe vapilõvi tumedalakalise 13-aastase Cecili tapmine ameeriklasest hambaarstist ossi Walter J. Palmeri poolt. Ilmselt viitab juba lõvi mõrvanud lolli elukutse valik teatavale soodumusele. 55 000 dollarit lõvi tapmise eest maksnud Palmer, kes järgmisena on kuulutanud sõja elevantidele, mõrvas lõvi eriliselt sadistlikul moel, vigastades teda kõigepealt ammunoolega ja tulistas siis surnuks, kui lõvi oli poolteist päeva piinelnud. Kui Bulgaarias vabastati tsirkusetiiger Varvara ja saadeti Saksamaale kassikodusse vanaduspäevi veetma, siis hõlptulu lootuses kasvatatakse spetsiaalselt jahi tarvis jahiloomi. Jahi pealt teenitakse Aafrika lõunaosas kokku umbes 750 miljonit dollarit aastas ning loodud 70 000 töökohta, mis teeb jahibisnessi eriti majandusraskustes vaevlevas Zimbabwes väärtuslikuks tuluallikaks. Lõvi tapmises piinu tekitava ammuga sai süüdistuse teinegi USA loll, günekoloog Jan Casimir Sieski. Augustis levisid uudised, et Hwange rahvuspargis tappis salakütt Cecili venna Jericho, hiljem küll vaidlustati, et tegemist oli Jerichoga. Millal antakse loomadele lollijahi luba?
@ckrabat Mingil seletamatul põhjusel on Eesti muutunud maailmapoliitika keskmeks, mida ähvardatakse isegi tuumarünnakuga. Eestis käis enne olulist tippkohtumist peareptiil isiklikult ning pärast visiiti võetakse Eesti ja Venemaa piiril kinni politseiametnik. Te arvate, et need sündmused pole omavahel seotud? Eksite! Eesti on väga oluline paik maailmas, mida jahivad miljardid näljased pilgud, sest just siin paikneb universaalse tähtsusega reptiilide kaitseala. Reptiilide asurkond on leidnud statsionaarse pesitsuspaiga Tuhala-Nabala karstiala maaaluses koobaslinnas, mida nüüd ohustab vaenulike elementide poolt viljeldav aktiivne majandustegevus. Kui varem ähvardati rohkem Tallinn-Tartu neljarealise maanteega, siis nüüd tuleb võidelda Rail Balticu raudteetrassiga, mis peaks mõnede arvates kulgema üle reptiilide koobaslinnade ja häirima kosmiliste tulnukate rahu. Maaalused salajõed ei ole tegelikult midagi muud, kui maaaluses koobaslinnas elavate reptiilide ühendusteed. Miks ei ole Eestis käiku läinud ükski suurem infrastruktuuri edendav projekt? Ei ole meil neljarealist Tallinn-Tartu maanteed, Baltic Raili ega Saaremaa silda ega tule. Põhjus on väga lihtne: me peame kaitsma üliolulist kaitseala.
Tuhala-Nabala karstiala hõlmava kaitseala elluviimist takistavad mustad jõud, kes nõuavad kaitseala loomiseks teaduslikke põhjendusi. Maaaluseid jõgesid pole aga tavapäraste uurimismeetoditega võimalik leida, vaid nende kaardistamiseks läheb vaja paranormaalseid nähtuseid paljastavat võlukepikest, pendlit ja nõiavitsa, sest vaid need vahendid suudavad üles leida reptiilide salakäike. Reptiilide võrgustiku kaardistamisega Eestis tegeles kuulus võlurpoiss Harry Potter isiklikult. “H. Potteri, R. Hansteini ja A. Talioja poolt Tuhala – Nabala piirkonnas pendli abil kaardistatud teised salajõed (keskmine laius 4 meetrit, sügavus maapinnast 5 – 8 m ja veesoone laius – 0.3 m) on väga spekulatiivse iseloomuga.” Nagu näete on veesoone keskmine laius kõigest 0,3m, samal ajal kui käikude keskmine laius on tervelt neli meetrit. See viitab, et need käigud ei saa olla veetekkelised, kuigi kindlasti on osa käike mõeldud koobaslinna veevarustuseks. Pendlispetsialistid on loonud müüdi maaalustest jõgedest, et juhtida avalik huvi eemale karstiala tegelikust saladusest, aga nende poolt kasutatavad meetodid pole teadlaste tegevust kureeriva Lollide koja arvates piisavalt “teaduslikud”.
Allikad ja nõiakaevud on kohad, kust salakäigud alguse saavad ning vee sisse peidetud juurdepääsudega kaitsevad reptiilid end juhuslike külaliste eest. Reptiilid on seal juba sajandeid pakkunud kohalikele elanikele kvaliteetset arstiabi. Eesti Loodus kirjutab: “Ants Talioja teada on Nõmme allikasoos (see jääb siiski Tammiku kaitseala piiresse) koduloolise tähtsusega Silmaallikas, mida on teatud ka Terviseallika nime all. Rahvapärimuse kohaselt olevat selle allika veel imepärased raviomadused; siia tuldi silmanägemist ravima nii ümbruskonna taludest kui ka kaugemalt. Nõmme kõrtsi juurest algas ka omaaegne Mahtra meeste talitee, mis lookles üle soode ja läbi metsade otse Tuhala-Nabala maantee ääres asuva Sagri kõrtsini.” Nõmme ja Sagri kõrtsides käisid koobaslinna reptiilid ümberkaudse talurahvaga tutvumas ja õpetasid neile, mis elu on. Maaaluste jõgede varjatud reptiilide salakäigud ühendasid koobaslinna inimasustusega, sealhulgas Ülemiste järvega. Sellest pärineb ka legend Ülemistega vanakesest, kui koobaslinna asukad ähvardasid neile mitte kuuletuvat Tallinna linna üleujutusega.
Inimkond jaguneb teatavasti reptiilsete geenidega reptiloidideks, maise päritoluga ahviliste järeltulijateks ehk inimesteks ja geneetiliselt muundatud robotiteks ehk lollideks. Nii nagu Hollywoodi filmid jutustavad meile vampiiride ja libahuntide põlisest vastasseisust, siis on see kõigest tähelepanu kõrvalejuhtimine reptiilide ja lollide ammuselt rivaliteedilt, ekspluataatorite ning ekspluateeritavate konfliktilt. Reptiilid valitsesid inimkonda veel paar aastatuhandet enne Kristust, kuid siis lahkus suur osa neist teadmata põhjustel Maalt. Inimtsivilisatsiooni jäeti juhtima reptiilide segaverelised järglased reptiloidid. Planeedile jäid küll veel reptiilide salajased maaalused baasid, mis pidid ootama meie tsivilisatsiooni rajanud tulnukrassi teist tulemist. Kaua aega suutsid siinsed reptiilid tsivilisatsiooni arengut reptiloididest preesterkonna abil kontrollida, kuid siis tabas Maad lollide arvukuse plahvatuslik kasv. Lollid olid nibirukate poolt geenimutatsioonidega loodud robotid, kes pidid algselt püramiide ehitama ja kulda kaevandama. Esimesed lollid, nn alglollid, toodi kaasa Nibirult, kuid siis hakati neid kohapeal valmistama. Algul oli nende valmistamine reptiilide range kontrolli all, kuid siis anti litsents vabaks ja igaüks võis endale toanurgas lolli valmis meisterdada. Inimkonna arvukus kasvas lühikese ajaga kahelt miljardilt seitsmele ja kasvab veelgi. Suur osa kasvust tuli lollide arvelt. Lolle sai palju ja nad sirutasid käe võimu järele.
Teadaolevalt andis president Toomas Hendrik Ilves Barack Obamale üle salapärase ümbriku, mis sisaldas Eesti ID-kaarti meenutavat salajast andmekandjat. Tegelikult oli see Tuhala reptiilide palvekiri Ameerika Ühendriikide presidendile kaitsta nende väärtuslikku elukeskkonda. Lollide surve reptiilide planeedilt väljatõrjumiseks on tuntav. Rahva seas levisid kuuldused Baltimaadele suunatud kavandatavatest tuumarünnakutest. Miks just Baltimaad? Miks just Eesti? Aga sellepärast, et just siin paikneb ülioluline reptiilide kaitseala. Lollide juhtriigiks on tõusmas Venemaa, kus lollide mõju ühiskonna arengule on olnud ajalooline. Me kõik oleme kuulnud kangelasmuinasjutte vene rahvuskangelasrest Loll-Ivanist. Pole juhuslik, et Venemaad huvitas teave Eestis paikneva reptiilide asurkonna kohta. Erioperatsiooniga võeti kinni kaitsepolitsei ametnik koos Nabala kaitseala üksikasjaliku kaardiga ja teda ähvardab nüüd Moskvas elusalt nülgimine, mis on teadaolevalt reptiilide kõige rängem karistusviis. Sellega soovitakse, et ametnik räägib neile kogu tõe reptiilide kohta ning räägiks vaenlasele välja koobaslinna täpsed koordinaadid, kuhu nad võiksid seejärel suunata oma tuumaraketid.
Ants Talioja on viimastel aastatel tegutsenud reptiilide kaitseala ustava valvurina, mille eest pälvis ta MTÜ Skeptik maineka Umbluu preemia. Tema eelkäija Ropka Kivivalvur hülgas tuumarünnakut kartes oma sajandeid kestnud ametikohustused ning põgenes teadaolevalt Ameerika Ühendriikidesse, kus andis end sealsete võimude kaitse alla. Teda hoitakse tugeva valve all Pinckeyville’s, Chicagost umbes 100 km läänes, et vaenulikud lollid talle midagi paha ei teeks. Miks sattus Kivivalvur just Ogle maakonda? “Ogle County maastik meenutab Eestit, kuid tundub veelgi lamedam. “Põllumajandus on igaühe leib ja või,” teatab kiri teeäärsel hallil puuhoonel, kuid muidu on see varakevadel rõõmutu piirkond, kus külma ja kahvatusinise taeva all kohtuvad vaid haralised raagus puud, pleekinudkollased mättad ja maapinda kattev väsinud pruunikas kulu. Künkaid, mägesid ja orgusid, mis pakuksid võimalust hinnata silmapiiri kaugust (või annaksid peidupaika pagejale), peaaegu pole; üksnes aeg-ajalt, miili või kahe tagant, voolavad maantee alt läbi väiksed tulvaveest täidetud jõed.” Kirjeldus viitab kangesti reptiilide asurkonnale sobivale pesitsuspaigale, mistõttu võib seal asuda mõni teine turvatud reptiilide maaalune koobaslinn. See omakorda lubab loota, et ookeanitagused suguvennad ei jäta oma liigikaaslasi teiselpool Atlandi ookeani saatuse hoolde.
@ckrabat
MTÜ Skeptiku 2014. aasta Umbluu preemia otsustati anda Tuhala looduskeskuse juhatajale Ants Taliojale maa-aluse jõe avastamise eest Nabala-Tuhala karstialal. Tuhala on üks salapärane koht Maarjamaa pinnal, kus on hästi palju kaitset vajavaid objekte, näiteks hinnaline nõiakaev, mille pärast ei saa ehitada raudteed Berliini, neljarealist turvalist maanteed Tallinnast Tartusse ja silda üle Suure väina mandrilt Saaremaale. Raudtee möödajuhtimine Nabala kaitsealast teeb Rail Balticu umbes 30 miljoni euro võrra kallimaks. Nabala kaitseala loomise järel jäävad kasutamata sealsed paevarud, mida on umbes 40 miljonit kuupmeetrit ja annaksid teedeehituse tarvis märkimisväärse koguse vajalikku killustikku. Olemasolevad paevarud ammenduvad Eestis juba 19 aasta pärast ning teedeehituse tarvis on vaja ekspluatatsiooni võtta uusi leiukohti. Eestis on progressiivsed ideed tihtipeale muutunud vihase vastupanu objektiks. Mihkel Mutt kurdab neljarealise Tallinn-Tartu väljasuretamise kohta: “Tallinna ja Tartu maantee jääbki taasiseseisvunud Eestis naerukohaks, saamatuse sümboliks, luhtunud unistuste verstapostiks.” Ja mitte ainult maantee, vaid ka Saaremaa püsiühendus, tuumajaam ning sinna suunas võib liikuda ka kavandatav raudteeühendus Euroopaga.
Kas nõiakaev ja maaalused jõed ikka on piisavateks põhjusteks teel progressile, transpordivõrgu arengu tõkestamisele või võivad siin foonil olla hoopis tõsisemad ja palju fundamentaalsema mõjuga põhjused? Postituse autor käib välja uskumatuna tunduva hüpoteesi, et Nabala looduskaitsealal võib paikneda reptiilide salabaas, mille tõttu on paljud riigi elukvaliteeti tõstvad arendusprojektid seisma pandud. Nabala kaitseala võib osutuda reptiilide ja/või nende poolt loodud robotite hallide (või lollide) kaitsealaks, mis takistab oluliselt suurprojektide arendamist Eestis. Nibirult saabusid reptiilide kõrval Maale alglollid (mainstream reptiilkirjanduses tuntud ka kui hallid), kes elavad paljude allikate järgi maa-alustes pesitsuspaikades ja Nabala karstiala pakub neile soodsat elukeskkonda. Alglollid on Nibirul ehitatud robotid, kelle eeskujul hakati ka Maal kokku panema inimesetaolisi geneetilisi mutantroboteid. Alex Collieri järgi elavad reptiilsed tulnukad 160-320 km sügavusel maa all, kuhu nad on ehitanud tunnelite süsteemi. Collier väidab, et mõned neist on olnud siin juba pikka aega. Reptiilide eluiga ulatub tuhandetesse aastatesse ja nad on lihasööjad, kelle kohta arvatakse, et nad söövad inimesi, aga nad ei söö surnud inimest. Kõik see klapib üldjoontes kokku ka Zecharia Sitchini teooriatega. Üldlevinud on arvamus, et reptiilid ei ole sõbralikud inimkonna vastu, vähemalt need, kes siin alaliselt pesitsevad. Palju on räägitud reptiilide salabaasidest, neist tuntuim on Ameerika Ühendriikides New Mexico osariigis Archuleta mäe all.
Millised tunnused võiksid viidata reptiilide salabaasile Nabala kaitsealal? Kui tutvuda olemasoleva kirjandusega reptiilide potentsiaalsete elupaikade kohta sellel planeedil, siis on Nabala kaitsealal igati soodsad tingimused reptiilide kaitseala loomiseks. Maa-alused jõed võivad olla reptiilide kavandatud ja hallide ehitatud tunnelid, mis varjavad neile eluks tarvilikku taristut. Transpordivõrgu arendamise kohta on räägitud, et see on kallis. Üle jõu käivale maksumusele viidates on püütud paljusid projekte suretada. Saaremaa püsiühenduseks rajatava silla ehituskulud moodustavad suurusjärgus ligikaudu 100 miljonit eurot. Eesti riigieelarve aasta tulud on samas kaheksa miljardit eurot. Tunneli rajamise kulud võivad olla isegi väiksemad, kui pinnas osutub küllalt sobivaks. Kuna saartel elab alaliselt ligikaudu 40 000 elanikku, siis läheks investeeringuteks umbes 2 500 eurot elaniku kohta. Nii lihtne see ongi. Meedias on suurprojektide maksumust kõvasti paisutatud, kuid meil on ka alternatiivseid võimalusi projektide elluviimiseks. Suurprojektide rahastamiseks on võimalik küsida toetust näiteks Euroopa Liidust. Kuna tegemist on pikaajaliste projektidega, mille kulud jagunevad aastate peale, pole tegemist enam sugugi nii ulmeliste projektidega, vaid ressursside optimaalse planeerimisega täiesti saavutatavate eesmärkidega. Kui räägitakse Saaremaa püsiühenduse maksumusest, siis luuakse foon ilma laiema taustata, kuid kui riigi rahakotis sobrada, kas pole võimalik ressursside sobiva ümberpaigutusega leida vajalikke ressursse, mis pikas perspektiivis muudaksid oluliselt siinset elukvaliteeti?
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul on parvlaevaühendus võrreldes sillaga märksa kallim ja ressursimahukam ettevõtmine kui sillavariandid. Parvlaevade ekspluatatsioonikulud kasvavad kiiremini kui piletimüügist saadavad tulud, mis eeldab riikliku dotatsiooni jätkumist kasvavas progressioonis. Silla ehitust on aga 50% ulatuses võimalik rahastada Euroopa Liidu struktuurifondide toetusega. Seetõttu peaksid nii majanduslikud prognoosid kui ka elukvaliteedi oodatav tõus toetama progressiivseid lahendusi püsiühenduse näol, kuid millegipärast on progressiivsetele lahendustele tõke ette ehitatud ning suurprojektide käivitamisel lähtutakse hoopis lühiajalistest hetkekasudest. Ilma püsiühenduseta Saaremaa ja mandri vahel muutub väga küsitavaks Saaremaa süvasadama idee. Rootsis 1972.a. rajatud sild Ölandi ja mandri vahel elavdas märgatavalt saare majanduselu. See eeldab mingite muude tegurite mõju erinevate lahenduste eelistamisel. Üks võimalik ja objektiivselt põhjendatav ajend suurprojektide nurjamiseks olekski Eestis asuvad reptiilide kaitsealad ja neid võib leiduda ka Saaremaal. Võrdluseks, Rail Baltica maksumuseks on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul pakutud 3,67 miljardit eurot, millest Eesti osa oleks 1,08 miljardit. Tallinn-Tartu neljarealise maantee kogumaksumuse prognoos ulatus kümme aastat tagasi miljardi euro (15 miljardit krooni) kanti. Järjekindel tendents kõiki suurprojekte nurjata võib viidata aga hoopis maavälistele põhjustele. Maavälised põhjused võivad aidata selgitada, miks kõik see inimlik võib elu kvaliteedi üle otsustajatele nii mõnigi kord osutuda võõraks ning regresseeruvale taandarengule otsitakse Novgorodi WC emotsionaalset toetust.
Tuhala nõiakaev seisab kindlalt tee peal ees nii Tallinn-Tartu maantee laiendamisele kui Euroopasse viivale Rail Balticale. Miks?
@ckrabat
Täna, 11.novembril, on rahvusvaheline ahvidepäev! Me elame ahvide planeedil, kus üks muteerunud ahviliik, inimesed, on haaranud enda kätte kujuteldamatu võimu ning kogu planeedi saatus on sõltuv nende tahtest. Inimõiguste kaitsjaid on kõik kohad täis, eriti populaarsed õigused, mida kaitstakse, on õigus teisi liike röövida, tappa, piinata ja vägistada. Kui kellelgi on tärganud soov hakata inimõiguseid kaitsma, siis võib ta kergesti sattuda eksiradadele, kui ta ei suuda eristada tegelikke rikkumisi kujuteldavatest rikkumistest. Gorillaõiguste kaitsjad ei paista massi seest lihtsalt välja. Maailm pakub siiski palju võimalusi, kus on abivajadus enam kui reaalne. Igaühel meist on võimalus adopteerida mägigorilla, inimese sugulasliik, kes on välja suremas. Kahes säilinud populatsioonis on kokku vähem kui 900 isendit, neist 380 mägigorillat on säilinud Virunga mägedes Kongo DV-s, Ruandas ja Ugandas ning 320 isendit Bwindi ürgmetsas Ugandas, kokku neljas rahvuspargis: Bwindi Läbimatus Rahvuspargis, Mgahinga Gorilla Rahvuspargis, Vulkaanide Rahvuspargis ja Virunga Rahvuspargis. Mägigorillasid hukkub elamiseks sobilike piirkondade vähenemise (inimesed tõrjuvad nad oma elupaikadest välja), salaküttimise, haiguste (paljud mägigorillad on nakatatud inimeste poolt) ja sõja tõttu.
Mägigorillad (gorilla beringei beringei) elavad vaid 40-50 aastat, samal ajal kui inimeste eluiga on poole pikem. Mägigorillasid võib pidada kõige suuremaks ahviliigiks üldse. Meesgorillad võivad kaaluda kuni 160-180 kg ja olla kuni 170-180 cm pikad. Naisgorillad on väiksemad: vastavalt 90-100 kg ja 150 cm. Nad on taimtoidulised metsaelanikud, kelle rasedus vältab 8,5 kuud. Päästes mägigorillasid, päästame ühtlasi ka metsapapagoisid. Gorillade parimad sõbrad on elevandid. Nende looduslikeks vaenlasteks on põhiliselt inimesed ja harva ka leopardid. Neid ohustavad vihmametsade hävimine ja inimarvukuse kasv. Eriti kiire rahvastiku kasv on toimunud Aafrikas, kus inimesed on jõudsalt laiendanud haritavat maad, hävitanud metsi ja piiranud gorillade elualasid. Inimeste lähedus on kaasa toonud inimeste haigused, mis levivad mägigorilladele: gripp, kopsupõletik ja isegi ebola viirus. Kongo DV-s on sellel sajandil elu kaotanud kuni neli miljonit mägigorillat. Üha harvemini kaigub Virunga mägedes mägigorilla hääl. Viimasel ajal peetakse sinimustast pruunikashallini varieeruva karvastikuga mägigorillasid erinevaks liigiks lauskmaagorilladest (gorilla gorilla). Umbes 14-aastaselt hakkab nende karvastik seljal hallinema ning sellepärast kutsutakse vanemaid gorillasid “hõbeselgadeks” – silverback. Nad on päevase eluviisiga ning nende kõige aktiivsemad perioodid on varahommik ja hilisõhtu. Nad elavad maapinnale ehitatud pesades.
Nende liikumisviis on neljajalgne. Mägigorilla suudab kahel jalal joosta kuni 6 meetrit. Kiiruselt on ta enam vähem inimesega võrdne, kuid pikematel distantsidel jääb ilmselt alla, pigem sprinteri tüüpi. Liikumisel toetub ta sõrmedele (nagu shimpansid), mitte peopesadele (nagu orangutanid või bonobod), mis on samuti lähemal kahejalgsele liikumisele. Mägigorillad elavad stabiilsetes perekondades, mille juhiks on meessoost hõbeselg. Perekonda võib kuuluda üle 50 üksikisiku, tavaliselt 5-30 isendit. Valdav on polügaamia: gorillaperekondadest 61% koosnevad ühest täiskasvanud mehest ja mitmest naisest. 36% koosnevad mitmest mehest ja mitmest naisest ning ülejäänud 3% moodustavad üksikud mehed või meestegrupid. Tüüpiline perekondlik koosseis: hõbedaselgne karja juht – mees; 1-2 mustaseljalist turvameest; 3-4 täiskasvanud naist; 3-6 last. Naisgorillad saavad ühe lapse 6-8 aasta jooksul. Suguküpseks saavad 7-8 aastaselt ja sünnitama hakkavad 10-12 aastaselt. Kindlat paaritumisaega neil ei ole, kuid imetamisperiood võib kesta kuni 3,5 aastat. Mehed alustavad sugueluga 15-aastaselt ja teevad ka kõrvalehüppeid, neil võib olla 10-20 last väljaspool perekonda. Kõik mehed ja 60% naisi lahkuvad sünnijärgsest perekonnast.
Gorillade elupaikade vahetus läheduses on puhkenud viimasel ajal konfliktid ja kodusõjad, mis on mõjutanud nende elukvaliteeti. Massilised inimpõgenikud on tekitanud konkurentsi toidule ja puhkenud on inimeste ja gorillade vaheline olelusvõitlus. Lapsgorillasid on ka salakütitud. Gorillade kaitsel on ainuüksi Virunga rahvuspargis hukkunud 140 inimest – rahvuspargi töötajat. Maailmas on tuntud mägigorillade õiguste eestvõitleja Dian Fossey (1932-1985), kes pühendas oma elu mägigorillade kaitsele ja mõrvati Ruandas inimeste poolt. Temale on pühendatud film “Gorillad udus“. San Franciscos sündinud dr. Dian Fossey, tunnustatud antropoloogi Louis Leakey õpilane, uuris gorillasid 18 aastat Ruhengeri provintsis ja mõrvati 27.detsembril 1985.a. Vulkaanide rahvuspargis. Fossey surm on siiamaani jäänud müsteeriumiks, kuigi arvatakse, et selle organiseeris hiljem sõjakuritegudes süüdistatud salaküttide pealik Zigiranyirazo. Dr. Fossey rajas 1978.a. mägigorillade toetuseks Digiti Fondi oma lemmikgorilla mälestuseks, kes hukati hutu salaküttide poolt pea maharaiumise läbi. Hiljem 1992.a. nimetati fond asutaja auks Dian Fossey Gorillade Rahvusvaheliseks Fondiks (Dian Fossey Gorilla Fund International). Läbi fondi saab igaüks meist adopteerida ühe gorilla!
Kas me sellist Eestit tahtsime? Kui palju on kuulda nurinat, et riik ei ole paks, korda pole majas ja naabri-Juhan möliseb liiga palju. Tihtipeale kuuleb rahulolematust Eesti geopoliitilise asendi üle. Meil on naabreid, kellega meil on kana kitkuda ja me ei tunne end oma praeguses asukohas turvaliselt. Samuti tahavad paljud eestlased saada eemale kurjast Euroopa Liidust, kes ei luba meil iseseisvalt ja omamoodi elada ning tülitavad meid karmide euronormidega. Rahva seas kohtab neukkunostalgiat, kus igatsetakse tagasi normeeritud elu Nõukogude Liidus. Teised unistavad Hitleri Saksamaa taolisest režiimist, kes teeks teistsugused ilma pikemalt mõtlemata peajagu lühemaks. Kolmandad idealiseerivad Ameerikat, sealseid burksiputkasid, surmanuhtlust ja uhkeid autosid. Milline võiks olla lahendus? Võib-olla mäletate veel kapten Granti Jules Verne raamatutest, kes otsis sobivat asupaika Šotimaale ja šotlastele. Miks mitte leida uus asukoht Eestile?
Kui Eesti viia mõnda asustatud kohta, siis tekib sellest tavaliselt suur tüli. Juutide asumine oma ajaloolisele kodumaale Palestiinas põhjustas lahendamatu konflikti juutide ja araablaste vahel. Kus võiks asuda turvaline asupaik uuele Eestile? Tuleks leida Eesti suurune maaala, mis on siiani asustamata. Meile sõbralik Kanada, kuhu on viimase sajandi jooksul välja rännanud tuhanded eestlased, võiks meile kinkida Axel Heibergi saare. Saar on peaaegu sama suur kui praegune Eesti pindala (43 178 km2). Kauges minevikus on saarel elanud inuitid, kuid praegu on saar asustamata ning Eesti kolimine saarele ei tohiks kellelegi tüli tekitada. Ajuti paikneb saarel vaid McGilli ülikooli uurimisjaam, kuid selle najal võiks panna aluse teadustegevusele ning meie teadlased saaksid kodumaal tööd. Axel Heibergi saarel elades pole meil tarvis kreeklasi üleval pidada. Sinna saaks püsti panna riigisõltlaste ühiskonna, mille kodanikud on 100% riigi ülalpidamisel ja saaksid kodanikupalka, mis oleks nende põhiline sissetulekuallikas. Mida väärtuslikum kodanik oled, seda rohkem palka saad.
Axel Heibergi saar on maailma kärast eemal ja omaette. Saarele reisimine ei ole kerge, kliima on seal ebasoodne ja seetõttu pole karta migrantide horde, kes tulevad sinna head elu otsime. Teisest küljest oleks meie noortel ja spetsialistidel (N: arstidel ja meditsiiniõdedel) sealt raske ka lahkuda, mistõttu pole karta noorte ja ajude äravoolu. Elamine looduspargis võiks viia looduslike eluviiside säilitamisele. Eestlastele tekkiksid suurepärased võimalused aastaringseks suusatamiseks. Eesti rahvuslikuks sportmänguks võiks saada aga curling. Saar pakub häid võimalusi jääkarude uurimiseks, kuid saarele võiks introdutseerida pingviine ning me näeme, kuidas lõunapoolkera liigid põhjapoolkeral hakkama saavad. Pingviinid võiksid kohalikke elanikke aidata lumekoristustöödel. Jääkarud võiksid tegeleda piirivalvega. Ma usun, et noorte ja spetsialistide lahkumine saarelt ei saa siis lihtne olema.
Axel Heibergi saar avastati ja uuriti kuulsa Norra polaaruurija, Fridtjof Nanseni (1861-1930) võitluskaaslase Otto Sverdrupi (1854-1930)poolt 1899/1900.a. Nime sai saar Norra diplomaadi, töösturi ja pankuri Axel Heibergi (1848-1932) järgi. Heiberg pani aluse Ringnesi õllefirmale, mis finantseeris Sverdrupi ekspeditsiooni. Õlletööstus võiks muutuda uue Eesti firmamärgiks, Axel Heibergi Nokiaks, mis annaks kohalikele elanikele tööd. Õlletööstuse najal saaksime välja ehitada omapärase rahvuslike burksiputkade keti koos jäärajasõidu võimalustega. Axel Heibergi saare burksiputkatest saaks osta verivorsti-, süldi- ja kamaburgereid ning neid müüakse ainult neljakaupa koos Ringnesi õllega. Axel Heibergi saare noormehed teeniksid aega sõjaväes, samal ajal kui tütarlapsed täidavad sünnituskohustust ning meil kaob hirm väljasuremise ees.
Saar on mägine, kõrgeim tipp erinevatel andmetel 2210-2280m, ja suur osa sellest on kaetud jääliustikega (14 733km2). Axel Heibergi saar on teadusringkondades hinnatud oma fossiilse metsa säilmete tõttu, mille säilmed avastati 1985.a. 40 miljonit aastat tagasi, eotseeni ajastul, valitses piirkonnas hoopis teistsugune elukeskkond ja saart kattis hiiglaslike puudega mets, kuni 35m kõrgused metasekvoia e. koidu-punapuu metsad, lehised, pähklipuud, kuused, männid. Kliima oli 40 miljonit aastat tagasi märksa soojem ja niiskem. Saarelt on leitud kilpkonna, alligaatori ja iidse ninasarviku fossiile. Eesmärgiks võiks võtta kunagise elukeskkonna ning fossiilse metsa taastamise. Praegu ulatub temperatuur -38,5C veebruaris kuni +5,4C juulis, kuid metsade taastamine võiks aidata keskmist temperatuuri tõsta.
Tallinn võiks kerkida idarannikule Schei poolsaarele. Tartu võiks asustada Expedition fjordi, kus asub juba mainitud teaduslik uurimisjaam. Pärnu võiks kerkida Good Friday lahe äärde. Saaremaa võiks asustada lähedal asuvale Stori saarele. Rahvasteränded olid kunagi väga tavalised nähtused ja miks ei võiks ka eesti rahvas otsida endale uue asupaiga? Mis saab mahajäetud maast? Selle võiks jagada Soome ja Läti vahel. Kõik need eestlased, kes ei soovi kolida Axel Heibergi saarele, saaksid võimaluse valida uue rahva vahel ja hakata vastavalt kas soomlaseks või lätlaseks. Kunagised Eestimaa kubermangu alad ühendatakse Soomega ning Liivimaa kubermangu alad Lätiga, mille järel sajandeid koos elanud lätlased ja lõunaeestlased saaksid taas üheks nagu need juured kord sulandusid eesti-läti luuletajas Kristjan Jaak Petersonis. Kas me sellist Eestit tahtsime? Ei tahtnud. Siis kolime Axel Heibergi saarele!
Kunagise fossiilse metsa jäänused Axel Heibergi saarel
Täna möödub kümme aastat päevast, kui mitteformaalses virtuaalrühmituses Elfikelder kuulutati esmakordselt ahvialgatuse korras välja rahvusvaheline ahvidepäev 11.novembril. Sümboolselt toimub rahvusvaheline ahvidepäev kohe rahvusvahelisele miilitsapäevale järgneval päeval. Väidetavalt kuulus Elfikekeldri nimelisse rühmitusse keegi Tallinna loomaaias elav ja töötav ahv, tõenäoliselt šimpans, kes oli omandanud arvutioskuse ning muutus aktiivseks netikommentaatoriks. Tallinna Loomaaias elab teatavasti kolm šimpansit – 25-aastane Amsterdamis sündinud isašimpans Pino ning tema Aafrika päritoluga elukaaslased 22-aastane Betty ja 18-aastane Quincy. Hiljem on selgunud, et vaevalt kaks aastat varem on keegi üritanud juba rahvusvahelist ahvidepäeva pühitsema hakata ja seadnud konkureerivaks kuupäevaks 4.detsembri. Võimalik, et need olid jällegi vabamüürlased ja illuminaadid, kelle plaanides on Maa muuta kunagi tulevikus ahvide planeediks ning soovides kõigi maade ahve ühendada, kaaperdasid rahvusvahelise ahvidepäeva idee.
Kuidas eristada ahvi pärdikust? Kui ahvil on saba, siis kutsuvad inglased teda monkey‘ks, aga kui tal saba ei ole, siis on ta ape. Eestlasele on ahv ikka ahv. Esimeste ahvide teket arvestatakse aega 70 miljonit aastat tagasi. Ahvifossiile on leitud Aafrikast, Aasiast ning Euroopast. Inimahvide hulka kuuluvad pikkade käte ja laia rinnaga sabatud olendid, kes meenutavad inimest. Nende alaliigid on gorillad, shimpansid, orangutanid, bonobod ja inimesed (suured ahvid) ning veel gibbonid ja siamangid (väikesed ahvid). 20 miljonit aastat tagasi eraldus pongidae perekond (suured ahvid) hylobatidae perekonnast (gibbonid).
Gorillad on kõige suuremad ahvid, kes elavad Aafrikas ja neid on kolm alaliiki: lääne madalikugorillad (Kamerunis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Gaboonis, Kongo RV-s ja Ekvatoriaal-Guineas), ida madalikugorillad (Kongo DV idaosas – endises Zairis) ja mägigorillad (Ruandas, Ugandas ja Kongo DV-s). Kuigi inimesed on kujutanud gorillasid sageli agressiivsete ja ohtlikena, on nad tegelikult väga viisakad, hästikasvatatud ja lahked olendid, pigem tagasihoidlikud ning arad. Gorillad on taimetoitlased, söövad taimi, lehti, puuvilja, seemneid, puuvõsusid, lilli jne, ainult vahel harva sipelgaid, termiite ja putukaid. Toitu varuvad nad päeval. Gorillade puhul on huvitav ka see, et nad joovad väga harva ja ka siis vaid vett. Neil on inimestega sarnaselt toimivad meeleelundid ning nad haistavad, kuulevad, näevad justkui inimesed, samuti eristavad nad värve. Mõnikord on gorillad lühinägelikud. Kui inimestel on isikupärased näpujäljed, siis gorilladel on isikupärased ninajäljed. Umbes 12-aastaselt hakkavad meesgorilladel karvad halliks minema. Meesgorillad on suuremad kui naisgorillad, kaaluvad keskmiselt 180 kg ja on 170 cm pikad. Naisgorillade keskmine pikkus on 140 cm ja kehakaal 90 kg.
Gorillade kehaehitus sarnaneb inimestele, neil on viis sõrme, millest üks on pöial ning 32 hammast. Nende põhitegevusala on üksteise karvade sugemine, ainult hallipäised meesgorillad ei tegele sellega. Gorillade keskmine eluiga on 50 eluaastat, aga looduses umbes 35 aastat. Gorillad liiguvad nii jalgade kui käte abil, kuid ujuda nad ei oska. Neid loendatakse kokku umbes 50 000 isendit,enamikus lääne madalikugorillad. Mägigorillasid on umbes 600 ja ida madalikugorillasid 2500. Nende rasedusperiood kestab 8,5-9 kuud ja suguküpseks saavad 10-12 aastaselt. Nad õpivad roomama varem kui inimesed, 2-kuuselt ning kõndima juba 9-kuuselt, seega varem kui enamik inimesi. Meesgorillad võivad üles kasvatada orbgorillasid. Gorillad on väga intelligentsed. Mõned gorillad on õppinud selgeks viipekeele või suudavad moodustada lihtsamaid inimkeelseid lauseid ning kommunikeeruda inimestega. Omavahel suhtlevad nad helide ning zhestidega, kuigi üldjuhul pole väga jutukad. Gorillade keeles on eristatud üle 25 erineva vokaali. Üks kuulsamaid gorilla keeleteadlasi on Põhja-Californias elav Koko.
Inimese lähimad sugulased on shimpansid, kes elavad Lääne- ja Kesk-Aafrikas, 98% nende DNA-st kattub inimesega. Geneetikud on välja arvutanud, et shimpansitel ja inimestel on ühine esiisa. Shimpansid on kaetud tumedate karvadega, kuid näos neil karvu ei ole v.a. lühike valge habe täiskasvanud mees- ja naisshimpansitel. Naisshimpansid kalduvad mõnikord kiilaspäisusele. Meesshimpansid (pikkus 90-120cm, kaal 35-70kg) on suuremad kui naisshimpansid (vastavalt 66-100cm, 26-50kg). Shimpansid on omnivoorid ja söövad nii taimi kui liha. Nad varuvad toitu päeval, süües lehti, puuvilja, seemneid, puukoort, taimi ja lilli, lisaks sellele aga termiite, sipelgaid ja väiksemaid loomi k.a. nooremad ahvid. Shimpansid joovad vett.
Shimpansid on ülimalt intelligentsed ja võimelised õppima palju asju. Nad ööbivad magamispesades ja üks nende põhitegevusalasid on sugemine. Shimpansitel on hästi arenenud kommunikatsioonisüsteem. Nad võivad liikuda kahel jalal, kuid tavaliselt see neile ei meeldi, aga küll meeldib neile puu otsas ronida. Üks shimpansite lemmikharrastusi on puuokstel kiikumine (brachiating). Shimpansite keskmine eluiga on 60 aastat, kuid looduses üksnes 35-40 aastat. Nad saavad suguküpseks 12-13 aastaselt, rasedus kestab 8,5-9 kuud ning kaksikud on shimpansiperes haruldased. Praegu shimpansite populatsioon väheneb ning neid on järel 100 000-200 000 isendit 21-s Aafrika riigis. Gombe Rahvuspargis Tansaanias paikneb shimpansiuuringute keskus, kus neid võrreldakse inimestega.
Bonobod elavad Kongo DV põhjaosas, Zairi jõe äärsetes vihmametsades. Neid kutsutakse ka pügmeeshimpansiteks. Praegu arvatakse, et tegemist on täiesti omaette liigiga, mis asub inimeste ja shimpansite vahepeal. Bonobodel on palju inimeste harjumusi, näiteks meeldib neile käia kahel jalal. Arvatakse, et bonobodel on ka oma vokaalidel põhinev keel. Bonobod naeratavad samuti kui inimesed ning neil on häälitsustel zhestidel ja näomiimikal põhinev kommunikatsioonisüsteem. Bonobod avastati 1929.a. ja 1980-tel aastatel alustati bonobouuringutega. Liik on väikesearvuline ja ohustatud, neid on palju hävitanud ka ahvilihakütid (bush-meat ehk siis kannibalid).
Kui teised ahvid elavad väikestes gruppides, siis bonobod on väga sotsiaalsed ja elavad 50-200 liikmelistes gruppides, kus on nii mees- kui naisahve, kuid erinevalt shimpansitest domineerivad grupis naisahvid. Bonobod on tuntud ka kui ahvihipid, sest neil on väga vabameelne seksuaalkäitumine ja kõrge seksuaalaktiivsus. Bonobod on tumedama nahaga kui shimpansid. Kui shimpansid on 98% ulatuses geneetilised inimesed, siis bonobodel on sarnasus inimesega 99-99,6%. Erinevalt shimpansitest pole bonobod agressiivsed ja nad söövad ka vähem liha. Nad elavad umbes 40-aastaseks, rasedus kestab 8 kuud ja nende keskmised mõõdud on 70-82 cm ning kaal 31-40kg. Erinevalt teistest ahvidest v.a. inimene, on bonobo naisahvidel “päevad”. Nad söövad puuvilja, lehti, võsusid, võrseid, mett, sipelgaid, tõuke, termiite, väiksemaid roomajaid ja oravaid. Bonobod elavad puu otsas pesades.
Orangutanid on suured ahvid, kes elavad Kagu-Aasias, Borneol ja Sumatral. Nad on arglikud üksildased isendid, kes tegutsevad päevaajal. Malai keeles tähendab orangutan ‘metsmees’. Orangutangide populatsioon väheneb inimeste (üks teine ahviliik) tagakiusamispoliitika tõttu. Neil on punakas või pruun karvastik ja väga hästi arenenud suu. Nad on väiksemad kui gorillad: naised keskmiselt 80-110cm ja 50 kg, mehed 100-140cm ja 90 kg. Orangutanid on omnivoorid, kuigi söövad rohkem taimi – ikka puuvilja, lehti, seemneid, puukoort, taimi ja lilli, kuid ka putukaid ning linnu- ja loomaliha ja joovad vett puu otsast lahkumata. Orangutanid on väga intelligentsed nagu kõik ahvid, nende IQ on kõrge. Nad oskavad kasutada vihmavarje ning juua tassist vett.
Abielu ei ole orangutanide juures tavaline ning nende kooselu ei kesta enam kui 7 päeva. Naisahvid kasvatavad järglasi kuni 7-aastaseks saamiseni. Orangutanid elavad puu otsas pesades, millel on mõnikord ka katus. Meesorangutanidel on erilised kõrid ja nad on väga kõva häälega, mis võib olla kuuldav kilomeetri kaugusele. Orangutanide liiklus võib toimuda hüpetega puult puule või siis jalgadel kõndides. Ujuda nad ei oska. Nende keskmine eluiga on 50 aastat (looduses 35-40), suguküpseks saavad 7-10 aastaselt ja rasedus kestab 8,5-9 kuud. Orangutanide suurim vaenlane on inimene, kuid mitmed inimperekonnad on lapsendanud orangutanibeebisid.
Gibbonid on haruldased väikesed kõhnad pikakäelised ahvid, kes on teistest liikidest väiksemad. Nad elavad Kagu-Aasia vihmametsades (Hiinast Malaisiani, aga ka Myanmaris ja Põhja-Sumatral ). Kokku arvatakse gibboneid olevat umbes 79 000. Neid on kokku 9 liiki, kõige suurem ja tumedam liik neist on siamang. Siamangid on gibbonite sugulased Sumatral ja Malaisias, kes on haruldased, mustanahalised ja lärmakad. Siamangid on ujulestalised ning neil on kõrikott. Gibbonid veedavad elu puu otsas ja nad on väga akrobaatilised ning kiired, mistõttu on neid raske tabada. Nende karvastik võib olla nii hele kui tume. Gibbonitel on karvatu mustanahaline nägu väikeste ninasõõrmete ja tumedate silmadega, kuid mõned gibbonid on kahvanäolised.
Meesgibbonid on suuremad kui naisgibbonid (u 90cm ja 7kg). Gibbonid on omnivoorid, söövad kõike seda mida teised ahvidki, kuid ka putukaid, ämblikke, linnumune- ja liha ning joovad palju. Nad harrastavad paarisabielu ja tegelevad põhiliselt sugemisega. Erinevalt teistest ahvidest ei ela nad pesas, vaid kuna neil kindel kodu puudub, siis ööbivad nad lihtsalt puu otsas.Gibbonid ei oska ujuda ja kardavad vett ning kui nad juhuslikult ja eksikombel peaksidki maa peale sattuma, siis kõnnivad nad kahel jalal. Gibbonite eluiga on 35-40 aastat. Rasedus kestab 7 kuud ja gibbonite abielusuhted on püsivad. Suguküpsus saabub 12-13 aastaselt.
Inimarengu neoteeniline koolkond väidab, et inimene arenes ahvist arengupeetuse tagajärjel. Inimlaps sünnib enneaegsena ning tema areng terve esimese eluaasta jooksul vastab inimahvide lootele, ta on täiesti abitu ja nõuab äärmist vanemahoolet. Sellist enneaegsust peetakse inimese ontogeneesile võib-olla kõige pöördelisemaks. Inimlaps tuleb väga varasel arengutasemel pimedast ja stiimulitevaesest üsast valguse, helide, lõhnade, puudutuste ja suhtluse maailma. Tema väga ebaküps aju hakkab arenema selles erutusterikkas keskkonnas, mis teebki inimesest üliõppiva looma. Mitmed riigid (Uus-Meremaa, Hispaania) on kaalunud inimahvidele inimõiguste andmist, arvestades nende geneetilist lähedust inimestele.
Euroopas elavad vabade ahvidena 160 berberi makaaki Gibraltaril. Alates 1915. aastast on nad olnud riigi ülalpidamisel, esialgu Briti armee, nüüd aga Gibraltari valitsuse ülalpidamisel. Berberi makaagid on sabatud, seega ei saa neile plekkpurki sappa siduda. Meesmakaagid elavad keskmiselt 15-17 aasta vanuseks, kuid naismakaagid seevastu peavad vastu 18-22 aastat. Nende sünnid registreeritakse ning kõik ahvid saavad endale nime. Kõrvuti riigipajukiga söövad nad kohalikke taimi (mida on küll vähe) ja käivad vargil. Nende põhitegevusalad on üksteise sügamine ja nad teevad turistidele nalja. Berberi makaagid sünnivad suvel viie-kuuekuulise raseduse järel. Nad on väga lapsesõbralikud. Ahvilapsi aitab kasvatada kogu ahvikogukond. Berberi makaakide iseärasus on meesahvide aktiivne sekkumine lapsehoidmisesse ja kasvatamisse.
Ahvide seast võib leida väljapaistvaid teadlasi, näitlejaid, kultuuritegelasi. Hiljuti avastati, et ahvid on leiutanud tule. Kõik teavad, et ahvid on valitsevad elektrit ning nii võime pingsalt oodata, millal tuleb Tallinna Loomaaed avanenud elektriturule. Ahvid on asilma paistnud ka kosmosevallutamisel ja mitte ainult “Ahvide planeedi” filmis. Ameerika Ühendriigid kasutasid ahve oma kosmoseprogrammides 1948-1961, hiljem veel 1969 ja 1985. Prantsusmaa ahvid lendasid kosmosesse 1967 ja Nõukogude ning Venemaa ahvid 1983-1996. Kokku on kosmoses käinud 32 ahvi, suurem osa neist pärdikud, kuid ka mõned šimpansid. Esimesena lendas orbiidile reesuspärdik Albert (USA) 1948.a., kuid ta hukkus lennu ajal. 1958.a. elas oravapärdik Gordo lennu küll üle, kuid hukkus maandumisel, kui langevari ei avanenud. Järgmised monkeynaudid, Able ja Baker, käisid kosmoses 1959.a. ja tulid elavana tagasi. Able suri lennujärgselt operatsiooni tagajärjel, kuid Baker lahkus 27-aastasena 1984.a. Esimene šimpans Ham käis kosmoses vahetult enne inimest, jaanuaris 1961. Kamerunis sündinud Ham suri 26-aastasena 1983.a. Esimese orbitaallennu sooritas šimpans Enos 29.novembril 1961. Järgmisel aastal suri Enos aga düsenteeriasse.
Persona in fieri 
Värsked kommentaarid