Rujaline maailm: keda huvitab Euroopa Liit?

@huviline
Kristjan Oad väitis, et europarlamendi valimistest osavõtt on alates selle võimaluse tekkimisest pidevalt langenud, kuna Euroopa Liidu kodanikke ei huvita Euroopa Liit. Põhjus olevat selles, et nad ei tea mis on Euroopa Liit ja mis on temast kasu, kuna Euroopa Liit isegi ei tea, mis on tema olemus ja eesmärgid. Üldjuhul on üsna lihtne väita, et Euroopa Liidu olemus on teada, et see on riikideülene ühendus, mille eeskirjad on liikmesriikide reeglite ülesed, kuid traagika peitub juhtide retoorikas, kes peavad Euroopa Liitu pelgalt rahuorganistasiooniks koos lepinguliste vabadustega. See on isegi Ukraina kriisi kontekstis vananenud retoorika ja selgeks õpitud sõnavara. Rahuorganisatsioon lõppes liidule aluse pannud terase- ja söelepingute integreerimisega uude lepingusse. Oad noore vaatlejana kasutab selgemat terminoloogiat.

Klassikalise ülimusliku jurisprudentsiga liiduna on Euroopa Liit teel kokkuhoiupoliitika suunas. Bürokraatide vägi on kolosseumlik ja personalikulud alati kõige suuremad. Bürokraatias on kokkuhoidu võimalik saavutada üksnes funktsionaalse tsentraliseerimisega. Kolossi protsessid on muidugi aeglased, võivad ka tänapäeval pikeneda sajandite pikkuseks, aga päeva lõpuks on kõik varasemad riikideülesed liidud ajaloos olnud (kon)föderaalsed. Rahvusriikidest koosnev koloss pole erand. Erinevalt keisrite juhitud provintsideülestest liitudest tuleb tänapäeval demokraatlikult valitud liiduparlamendil lahendada erinevate rahvaste kooseksisteerimise probleem paratamatu föderaliseerumise kontekstis.

Üldiselt on olemus ja eesmärgid teada. Sõnad nagu koloss, impeerium, föderatsioon jne ei pea iseenesest tähendama Eesti jaoks mingit katastroofi ja võivad veel kaua aega olla majanduslikus mõttes kasulikud. Puhtalt majandusliku organisatsioonina näeksid paljud poliitikud Euroopa Liidule õigustust. Majanduses on aga omad seaduspärasused. Vaba turg tähendab konkurentsi, mis omakorda tähendab solidaarsuse hävitamist. Juba praegu on eesti rahvas lõhenenud erinevateks huvigruppideks. Teisest küljest eeldab pangandussektor usaldusväärsust, mis saavutatakse rangete reeglite ja järelvalvega. Õigusriik näitab oma karmimat külge. Vaba tööjõu liikumine liidu piires põrkub sageli kohalike vastuseisule, mida nähtub eriti paljudes kutseühendustes.

Spetsiifilises tähenduses on Euroopa Liidu olemus ja eesmärgid vähemalt hämarad. Noorte hispaanlaste ja kreeklaste tööpuudus on ainult osaliselt huvipuuduse või kutseharidusreformi puudumise mõju, mida on väitnud Indrek Tarand. Reaalselt on kõrge elatustasemega riikides lihtsalt raske, kui mitte võimatu noorel tegevuslikku aktiivsust ehk ettevõtlikust avaldada, kuna selleks on vaja kogemusi, head mainet ja kapitali. Vähemalt kapitali pole kuskilt võtta. Tulevik, mis ka eesti noori ees ootab, tähendab allumist panganduses kehtestatud reeglitele või mentori suunistele. Iga riik soovib oma rahvuse kestlikkust, mitte kellelegi/millelegi allumist. Ajalugu annab identiteedi. Euroopa rahvaste vahelise ajaloolise vastasseisu peitmine kalevi alla hakkab tähendama rivaalitsemist keskuses, mille varjamiseks jääb pelgalt organisatoorsetest meetmetest väheks.

Euroopa Liit on klassikaline impeerium, erinedes ajaloolistest eeskujudest demokraatliku korraldusega. Üldjuhul peaks riikideülene liit tähendama head aega kultuurile ja loomemajandusele. Tõlkijatel on tõenäoliselt üldse läbi ajaloo parim aeg kätte jõudnud. Muusikud, filmitegijad, reklaamdisainerid, kelle tööriistaks pole emakeel, vaid rahvusvaheliselt mõistetav visuaalne või audio kommunikatsioon, võivad kogu liidus läbi lüüa. Selliste liitude eesmärgiks on lisafunktsioonide täitmine, mis üksikule rahvusriigile ülejõu käib või milleks puudub ressurss. Rail Balticu projekti käivitanud korraldajate otstarbekus on selliseks lisafunktsiooniks. Siiski käib kolossidega koos palju ebameeldivat ja üks neist ongi keerukus, mis kodanikke tegelikult ei huvita. Hannes Rummi jaoks võib Euroopa Liidu toimimine olla selge nagu sulavesi, mis ei tähenda, et tavakodanik saab samal jääl liugu lasta.

Euroopa Liit peaks tähendama heaolu kasvu, pikemaks venitatud karjääriredelit, mille tipus suuremad rahanumbrid. Teenistujad kogevad maailmaajaloo suurimat bürokraatiat, rangeid juhiseid ja ettekirjutusi tulevikus. Kuid Euroopa Liidust on vähe kasu, kui eesmärgiks on puhtam elukeskkond, sh noosfäär, mida võiks soovida järeletulijatele pärandada. Noosfääri, sh kodanike hoiakuid rikutakse ebaloomulike direktiividega, nt kindlustuse valdkonnas, kus on ebanormaalne, et suurema ja väiksema riskikäitumisega isikud peavad maksma kindlustusmakseid võrdselt. Aktuaaridel on siin peamurdmist. Eerik Kergandberg on kirjutanud, et 30% Euroopa Liidu eelarvest on pettuslik. Pettustega võitlemiseks on moodustatud eribüroo OLAF.

Kokkuvõttes on saabumisel isiku jaoks, keda kunagi pole tulnud, positiivne mõju Euroopa Liidust pikemas perspektiivis praktiliselt olematu. Pettus, silmakirjalikkus, egoism, enese mõõdutundetu upitamine avalikuse silme all, auahnus, nimetatud madalad omandused, mis vääramatult iseloomustavad bürokraatliku teenistuslikku võitlust, levivad ja hakkavad liidus levima. Saabumisel isiku eesmärgid rujalises (roostevabas) maailmas on hoopis midagi muud. Roostevabas maailmas piisab solidaarsuseks aususest ja inimõiguste kaitse argument, millest on saanud valitsemise vältimatu tingimus, on annektsiooni või agressiooni alusena mõistetamatu. Praktilise nõuandena tuleks Eesti saadikutele soovida jõudu oma pisieesmärkide realiseerimisel ja hoida siiski ära liidu lagunemine. Parem koloss kui kaloss, mille rivaalitsevad rahvusriigid ukse taha on jätnud ja võivad hakata tagasi tahtma, et koju minna. Parem koloss kui kaos. Lihtsalt saabumisel isik eelistab ausust ja rääkida asjadest nii, nagu asjad on tegelikult.

Quo vadis, Europe? Vol. 2

@jolli

Kungla rahva muretu kääbikuelu kohale võib kerkida Mordori pimedus, sest musta varju all räpaseid mõtteid hauduvad orkid ei puhka ka suvel.

Winter Is Coming
Olin ennast just saabuvaks talveks valmistudes küttepuude käitlemisega korralikult ära väsitanud ja tegin väikest kohvipausi, kui raadiouudistes räägiti Euroopa kavatsusest ahiküte kui ohtlik soojasaamise viis keelustada. Loomulikult meie enda tervise huvides. Mida kuradit? Uudist aga korrati ja kuna tegemist ei saanud olla Rohke Debelaki libauudise või aprillinaljaga, siis oli ilmselgelt selle ärakeelamisega tõsi taga. Muutusin ärevaks nagu kanaarilind kaevanduses. Uuskeeles (Newspeak, vt Orwell 1984), milline on tänapäeva Euroliidus kantseliidina kasutusel ja kohati sarnastes funktsioonides nagu Orwelli Okeaanias, nimetatakse tänapäeval vaeseid inimesi vaesusriskis olevateks, sest ei ole ju sünnis teatada, et ühendatud Euroopas elab veel kahekümne esimesel sajandil vaeseid. Nagu meie ebausklikud esiisad kutsusid hunti halliks või metsakutsuks, julgemata teda hundiks nimetada, sest nimepidi kutsumine toovat kurja karja, nii elatakse meil tänapäeval vaesusriskis. Isegi vaesusriskis viibimise aluseks olev sissetulekunumber on euroosariigiti erinev, et statistika kaunim välja paistaks ja vaeste (siinkirjutaja ei karda seda sõna kasutada) tegelik arv lugupeetavaid ära ei hirmutaks.

Ju siis kujutlevad umbes sarnase loogika alusel tegelased Brüsseli konditsioneeritud kabinettides ette, et terve Euroopa on kohe-kohe astumas mingisugusesse ülisteriilsesse futuristlikku hüpertulevikku, kus valitseb üleüldine heaolu, kanapojad magavad tiigrite kaisus, liha- ja rohusööjad on sõlminud igavese sõpruse ning inimesed manustavad tuubist Põltsamaa marmelaadi laadset kosmosetoitu ja soojendavad eluruume tuuletuulikute ja ökopäikesepatareidega? Pole lihtsamat lahendust, kui midagi silmale sobimatut seadusega ära keelata. Ah et teie maja korsten tossab? Nõuame tossamise kohest lõpetamist, võtame vastu seaduse, keelame ära ahikütte, avame vihjetelefonid, teostame laekunud kuriteoteate alusel kontrolli ja karistame politseireidil kinni püütud salaahju omanikke. Küttepuud, kui seadusega keelatud kuriteovahendi, aga konfiskeerime.

Tänane ulmekirjandus on homne reaalsus
Elust kaugenenud euroametnike fantaasiatele võiks ju kaasa noogutada nagu lastele, kes isekeskis oma arusaamatuid seltskonnamänge mängivad, neile pea peale pai teha ja oma suureinimese asju koos konnasilmade ja kommunaalmaksudega edasi ajada. Kuid paraku võidakse meie Vabariigis eurodirektiivile viidates selliseid jaburaid seadusi ülaloleval grotesksel moel täitma hakata, ikkagi seitsesada aastat mõisatallis vitstega geenidesse vemmeldatud orjalikkust turjal. Nagu me omal ajal olime kuulsad selle poolest, kuidas Moskvast tulnud “vene seadusi” tavapärase ülipüüdlikkusega “saksa täpsusega” täita üritasime. Tuleb meelde, kuidas Ray Bradbury antiutoopilises ulmekas “Fahrenheit 451” pritsumehed (ing. k. firemen ehk otsetõlkes tulemehed) haarangutel käisid ja kui mõnest majast raamatu (kujutage ette!) leidsid, peremehe kinni võtsid ja maja karistuseks põlema panid, sest raamatud olid ideaalses tulevikuühiskonnas keelatud. Ilmselt hakkaksid tulevikus päästeametnikud ka meid puupliitide käest päästma. Hoidke alt, haluküttel kamina-, saunakerise- ja ahjuomanikud!

Välipeldikutest
Meenub ka teade Euroopa kuivkäimlate ülelugemisest, ju siis ka nende peatsest keelustamisest? Tegelikult on vist raske välja mõelda ökoloogiliselt puhtamat kerekergendusviisi, kui aiamaa nurgas asuv kultuurne kuivkäimla? Roe seguneb kogumiskastis kasvuturbaga ja komposteerub taaskasutatavaks keemiavabaks põlluväetiseks. Ei mingit koormust kanalisatsioonile ja veepuhastusjaamadele. Miljardeid tonne üliolulist “musta kulda”, millest põllumajanduses saia teha, jääb maailmamerre saatmata ja ookeanielukad ütlevad puhta vee eest meile aitähh! Kui mõni Islandi vulkaan peaks korraks köhatama, paisatakse atmosfääri rohkem tahma, kui kogu maailma puupliidid või automootorid suudaksid eales toota, aga kuna Island ei kuulu Euroopa Liitu, siis läheks Islandi vulkaanide ärakeelamine Brüsselile keeruliseks ja lihtsam on võidelda ahju- ja autoomanikega. Puupliidid, kuivkäimlad ja autod, mida ei julgenud keelustada isegi üks vähetuntud, kuid andekas Austria akvarellist, kellest hiljem sai kurikuulus, kuid andetu Saksa poliitik (kelle nime harrypotterlikult ei tohi nimetada), keelatakse ära tänapäevaste ökofašistide poolt ja veel meie eneste tungival heakskiidul!

Mobilis in mobili, liikuv liikuvas
Kui koduomanikke puudutava puukütte ettevalmistatava ärakeelamise taga võiks veel näha gaasifirmade müügimeeste karvast kuldkellastatud kätt, nende ärihuvid selliste loodussõbralike isetaastuvate alternatiivkütuste keelustamisest kindlasti võidavad, siis autodega on käsil vist lausa omaette ooper. Alles anti meile teada, et Euroopa Liit soovib Eestilt automaksu kehtestamist. Sarnane “soovituse” taha peidetud nõue on seda kummalisem, et Eesti ei ole Euroopa Liiduga kliendi – patriitsi suhtes, nagu mõni probleemne teiste kulul võlgu elav riik, kellele Euroopa peab tõesti ette kirjutama, milliste meetmetega peaks võlgnik osariik oma riigieelarve tasakaalu ajama. Meie tulude-kulude ja riigivõla seis on pigem teistele raskesti saavutatavaks eeskujuks. Auto on eestlasele tähtis. Auto on kindlasti ka staatuse sümbol ja meile meeldib autosid osta. Automaksu kehtestamise põhjusena nimetati, et meil ostetavat liiga suurte mootoritega autosid. 
Küsiks neilt euroonudelt, et kui suur on “liiga” suur?

Kunagi küüditasid kommunistid eestlasi Siberisse, kuna kadeahnele silmale tundus tööka eestlase vara liiga suur. Eestlane tuli Siberist tagasi, kannatas ära okupatsiooniaastad, ehitas äralagastatud maa uuesti üles ja nüüd tuleb kommunisti kirsasaapa tallamisest puutumata jäänud eurooplane meile ette kirjutama, mis on eestlase jaoks liiga suur? Ökoloogiaalased argumendid on ilmselt suitsukate seekord juba euroopalikule punaroosale kadedusele, et eestlastel taaskord liiga hästi läheb? Mida peaksid sellest, et eestlane sõidab suitsupaki suuruse Polski Fiati asemel preemiumklassi Mersu, Audi ja BMW-ga, arvama ülejäänud vahepeal sotsialismi jõudnud ja vaeseks jäänud eurooplased? Äkki hakkavad nad oma valitsustele esitama ebameeldivaid küsimusi teemal: kes on süüdi? Lihtsam on neil seal käsu korras teha kõik ühetaolisteks, standardiseerida, nivelleerida ja selle käigus tasalülitada.

Kausaalne ehk põhjuslik seos
Ülemäärased regulatsioonid on tapnud innovatsiooni, ettevõtlikust inimesest on saanud heaoluriigi initsiatiivitu magalaelanik. Ehk peaks vaesuse nähtavate ilmingutega, nagu puupliidid või välipeldikud, võitlemise asemel siiski keskenduma hoopis vaesuse põhjustele? Ebamõistlikud ülereguleerimised, ettevõtlust tapvad keelud ja käsud mõjuvad halvavalt just sellele samale majandusele, mida Euroopas viimasel ajal nii kõlavate sõnadega päästa üritatakse. Ehk peaks Euroliidust väljaastumismõtete mõlgutamise asemel püüdma muuta sedasama liitu paremaks, et ka elanikud saaksid jõukamateks? Asendama riigisõltlasliku neukkumentaliteedi tõelise peremehetundega? MP Cato Vanem lõpetas oma kõned alati sama tuntud mõtteteraga. Lõpetaks siis ka selle Quo vadis? mõtiskluse eelmisega sarnaselt: Kui soovitakse asuda paranemise teele, tuleb esmalt panna õige diagnoos – tegemist ei ole kapitalismi, vaid sotsialismi kriisiga.

Quo vadis, Europe? Aastal 2020 näed.

Quo vadis, Europe?

@jolli

Puud on lehes, nurmel haljendab umbrohi ja linnulaul ei lase hommikul magada – käes on suvi, puhkuste aeg. Eestlased kütivad supermarketist marineeritud notsuliha, süütavad aiagrillid ja asuvad valmistama vana eesti rahvustoitu – süütevedelikumaitselist mustaksküpsenud šašlõkki ja lõhki prõksuvat rasvast kondijahuvorsti üleväetatud välismaise tomatisalatiga. Totaalne meedia võtab enne suvepuhkust viimast, tutvustades elu põhjamaises heaoluriigis. Eeslinnas elav härra Nilsson tõmbab õhtuti akendele ette rootsi kardinad ja valib päästeameti numbrit, et teatada korteri rauduksele prõmmivast vabaltkasvatatud uue ajastu indigolapsest Pipist või hr. Svenssoni autot grillivatest näljastest kurrunurruvuttidest. Euroopa aga juurdleb küsimuse üle: “Quo vadis?” ehk ladina keeles: “mis värk on?”

Sügisel toimuvate kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste künnisel pakutakse meilegi kallitel reklaampindadel rohkelt poliitvisioone, kuidas muuta elu Euroopas paremaks. Kindlasti räägitakse KOV valimiste eel ülemaailmsest majanduskriisist auguliste tänavate ja purunevate veetorude asemel, mis on triviaalselt kohalik tasand. Europarlamendi valimiste eel kiideldi aga kohalike munitsipaalprobleemide eduka lahendamisega ehk siis räägitakse valijat hüpnotiseerides uljalt ja paljusõnaliselt täpselt sellest, mis ei ole nende valimiste teemaks. Vana rahvatarkus teab, et loo ise probleem ja asu seda siis kangelaslikult lahendama. Tooda tänavaauke ja täida neid valimiseelsel nädalal vilkurite valguses ööl ja päeval, siis valija näeb – töö käib ja elu läheb paremaks.

Sarnaselt muinasjutu Loll-Ivanuškaga, kes sõites ristteel ühte või teise suunda, kaotab kas hobuse või võidab tsaaritari, räägitakse kindlasti valimiste lähenedes üha uuesti kasinusest ja kulutamisest, kokkuhoiust ja majanduse elavdamisest nagu oleks nende vahel võimalik valida. Paraku on ennast lõhki laenanud Euroopal valikud juba ette ära tehtud ja havi käsul tsaaritare enam ei jagata. Katsu vaid, et püksid jalga jäävad, sest hobune on niigi lihakombinaadile hamburgeri vahele panemiseks ära müüdud. Kahjuks ei näita ammusurnud majandusautoriteetidele tuginejad, kust tuleks võtta vajaminev raha, mida majanduse elavdamiseks kulutama kutsutakse.

Aga mõtleme kaasa. Valides kulutamise või kärpimise vahel, nii riigi kui eraisikuna, saad Sa, segaduses lugeja, kasutada vaid seda raha, mis on olemas – oma sääste. Raha kulutades, ostes turult kaupu ja teenuseid, paraneb küll müüja, kaupmehe, majanduslik seis. Sina isiklikult jääd aga vaesemaks, sest oled oma säästud vahetanud kaupade ja teenuste vastu. Kas selline käitumine elavdas sinu majandust? Väljaminekud kasvasid, sissetulekud mitte. Oled söönud-joonud ja ostnud uued riided, aga raha, et maksta üüri, enam ei ole. Niimoodi, ebamõistlike kulutusi tehes, elad varsti kuuse all, sest majaperemees lõpetab Sinu kui üürivõlglasega üürilepingu. Kui rahakott tühjaks saab, aga soov kulutada on säilinud, siis on võimalik võtta laenu. Kellele laenu antakse? Sellele, kellelt on lootust seda raha kokkulepitud tingimustel kasuga tagasi saada.

Laenuraha tarbimisse suunates seisab laenu võtnud eraisik üsna kiiresti lõhkise küna ees – ebamõistlikult kulutatud raha saab otsa, kuid võetud kohustus, laen tagasi maksta, tuleb täita. Tulemuseks on pankrot ehk võlgniku maksejõuetus. Kui nooreperelaen on kulunud autole ja uhketele valuvelgedele, juhtub üsna varsti, et noor pere, kes üürilepingu mittetäitmise eest nüüd laenuraha eest ostetud autos elab, tõstetakse ka sealt võlausaldaja soovil välja ning auto müüakse maha. Nii nagu ei saa eraisiku arutut majanduskäitumist ravida talle üha uute laenude andmisega, ei saa ka riigid lõputult võlgu elada, kui nad, olles oma raha ära raisanud, kulutavad laenegi ebamõistlikult. Tulude ja kulude tasakaalu rikkumine viib riigid võlgu elamiseni, riigi võlakoormuse kasv omakorda survestab maksumaksjaid suurenenud koormiste kujul, sest riigi poolt võetud laenud tuleb rahvusvahelistele võlausaldajatele tagasi maksta.

Keynesi järgi suurendab riigisektori palkade tõus ostujõudu ning see omakorda tõstab tarbimist. Tarbimise kasv aga viib tootmise kasvuni, millega saavutatakse suurem tööhõive. Sellist majandusmudelit rakendas näiteks Kreeka, kes paisutas riigisektorit ja tõstis töötajate palgad ebamõistlikult kõrgeks, kuid samas ei lisandunud sellega efektiivsust. Uuskeynesistide arvates saab kriisi ületada seda süvendades, laenates ja raha juurde trükkides. Eesti positiivsed saavutused majanduse tasakaalustamisel ei sobi uuskeynesistide mudelisse, millest on tulnud ka kriitika. Nn. lõunaosariigid, kus laenuraha suunati sotsialistliku riigisõltlaste klassi tekitamisele, on selge näide üle jõu kulutavast riigist. Kulud suurenevad, aga tulubaas kuivab kokku.

Katsed viia riiki tagasi toimivasse vabaturumajandusse kohtavad nii lõuna- kui põhjaosariikides riigisõltlaste vihast vastuseisu meeleavalduste kujul, mis jätavad pigem raevuka vandaalitsemise mulje. Kindlasti on lisaks sinisilmsetele laenuvõtjatele süüdi ka laenuandjad, pangad ja fondid, kes lootuses suuri kasumeid teenida, ergutasid lihtsameelset laenuvõtjat tagant, nagu finantsnõustajad kass Basilio ja rebane Alice ahvatlesid puupäist Buratinot, lubades sellele kiiret tootlust Võlupõllul. Paraku on papa Carlo täna pintsakust ilma ja Buratino aabits, investeeringud teadmistesse, on vahetatud tänavaetenduste vastu. Kui soovitakse ravida majandust, tuleb esmalt panna õige diagnoos – tegemist ei ole kapitalismi, vaid sotsialismi kriisiga. Kriisiga, kus ülereguleerimine on tapnud innovatsiooni ja ettevõtlikust inimesest on saanud heaoluriigi initsiatiivitu magalaelanik.

We’re leaving together
But still it’s farewell
And maybe we’ll come back
To earth, who can tell?
I guess there is no one to blame
We’re leaving ground
Will things ever be the same again?

We’re heading for Venus and still we stand tall
‘Cause maybe they’ve seen us and welcome us all, yea
With so many light years to go and things to be found
I’m sure that we’ll all miss her so

Euroopa Stabiilsusmehhanism ja mäng suveräänsuse ümber

@ckrabat

Eesti Vabariigi Riigikohus tunnistas häältevahekorraga 10:9, et Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamisleping on kooskõlas põhiseadusega, lükates niiviisi tagasi õiguskantsler Indrek Tederi algatuse panna see põhiseaduse muudatusena rahvahääletusele. Probleemi olemus on tegelikult palju sügavam ja laiem, mis ei olegi niivõrd riigiõiguslik, vaid mentaalne dilemma – kas euroala saab üldse edukalt eksisteerida ilma ühtse rahanduspoliitikata, kus keegi oma isiklikus nurgas salaja perekonna ühisraha kõrvale nihverdab, viidates tema isiklikule suveräänsusele käia rahaga ümber nii nagu talle meeldib. Põhimõtteliselt võib ka öelda, et ESMi näol tegemist on euroala päästeprogrammiga, sarnase mehhanismiga nagu Rahvusvaheline Valuutafond (mille vajalikkuses ei kahelda), millega üritatakse jagu saada sotsiaaldemokraatliku sajandi pärandist. Päästeprogrammis osalejatele tulevad ESMga kaasa aga kohustused, mis ei saagi olla populaarsed ning lahendatavad populistlike vahenditega. Reaalne alternatiiv on aga koos euroemalaevaga uhkelt ja iseseisvalt põhja minna. Mulle tundub, et hirm suveräänsuse kaotuse ees on umbes samalaadne sisepoliitiline instrument nagu laialt kultiveeritav hirm homme saabuvate  Venemaa tankide ees. Neukkurahva (mis minu arvates on pigem mentaalne seisund kui sotsiaalne staatus või siis seotud mõne kindla geograafilise piirkonna või rahvusega) hirmutamine poliitilise populismi huvides töötab üliedukalt ka õigusmaailmas ja õiguskantsler saab endale koguda juriidiliselt ebapädeva, kuid ärahirmutatud rahva seas poliitilist populaarsust. Hirm millestki “ilma jääda” töötab iga ilmaga.

Poliitilise populismi huvides totaalse meedia poolt loodud klišee Euroopa Liit=Nõukogude Liit on väga töökindel avaliku arvamise kujundamise mehhanism ja tagab hirmukultuurile toetuvates ühiskondades püsiva valimisedu. Samalaadne populistlik samm on pankrotistunud eurosotsialismi võrdsustamine Euroopa Liiduga. Suveräänsuse mõistega mängimine on ohtlik. Suveräänsuse printsiip tuleb 1648.a. Westfaali lepingutega alguse saanud rahvusvahelisest süsteemist, mis andis igale valitsejale suva ja voli käituda oma riigi piires, kuidas talle parajasti meeldis. Teine Westfaali süsteemi põhiprintsiip on territoriaalne terviklikkus, millega on üritatud juriidiliselt takistada riigita rahvaste iseseisvumist. Suveräänsusega vehkimist kasutavad tänapäeval ohtrasti neukkurahvale kultuuriliselt lähedased Venemaa ja Hiina, põhiliselt selleks, et sillutada teed inimõiguste massiliste rikkumiste õigustamisele nende oma ühiskondades. Maailma üks kõige suveräänsemaid riike on Põhja-Korea, aga ma pole päris kindel, kui õnnelik on sealne rahvas oma riigi suveräänsuse üle.

Loomulikult piirab ESM teatud määral sellega ühinenud riikide suveräänsust, kuid siin tasuks minna juba kulunud tõdede juurde, kus igasugune rahvusvaheline lepe piirab lepinguosaliste suveräänsust. Suveräänsuse küsimuses dogmaatilist joont ajades võib jõuda absurdi. Kui Eesti soovib jätkata talle mentaalset rohkem sobivat Westfaali rahvusvahelist süsteemi ning vältida sidumist rahvusvaheliste kohustustega, siis peaks ta kõrvale hoiduma üleilmastuvatest institutsioonidest nagu Euroopa Liit, NATO või WTO ning nii võikski ta suure paja ühes servas oma lahjat putru keeta, kuigi seda takistab jälle hirm, et puder läheb kõrbema ning siis on päästjaid vaja. Euroopa Liidult tahetakse saada eurotoetusi ning NATOlt kollektiivset kaitset, aga vastu ei taheta midagi anda. See ongi viiekümne aastaga kasvanud neukkumentaliteet, mis on karastunud suhkru-, tatra- ja odavate telekate sabades.

Rahvahääletus võib ju tunduda Tõe ja Õiguse kõrgeima avaldusena, kuid kes kindlustab, et seal tehakse riigi ja rahva jaoks parimad otsused? Totaalse meedia poolt tekitatud Novgorodi WC genereerib populaarseid otsuseid, mis näivad õiglased, kuid ei pruugi olla õiged. Euroopa vihkamise kultiveerimine Eesti ühiskonnas võib mingis osas peegeldada neukkude seas levivat nõukogudenostalgiat, kuid samaegselt on see ka süveneva vägivallakultuse tagajärg. Paljud jumaldavad Ameerika Ühendriike mitte sealsete demokraatlike vabaduste pärast, vaid surmanuhtluse ning relvade piiramatu leviku tõttu. Kui Juhani Tamminen nimetab arvamusloos Soome ühiskonda julmaks ja südametuks, siis väga palju tuttavlikku kõlab sealt vastu. Kui asendada lõigus sõna Soome sõnaga Eesti, kas on midagi väga teisiti? Loe: „/Eesti/ on sotsiaalsele tõrjutusele suurepärana kasvupinnas. Olen kindel, et vägivald /Eestis/ ainult kasvab. Põhjuseks eelkõige leviv sotsiaalne rahulolematus. Viha sisserändajate vastu suureneb ja tolerantsus väheneb. Ühiskond lahendab olukorra nii, et luuakse rohkem reegleid ja tõhustatakse nende täitmise kontrollimist. Sotsiaalne tõrjutus levib üha rohkem, millega omakorda kaasneb kuritegevuse kasv. Olukorrale aitab lisaks kaasa meedia, mis elab kaasa kurbadele sündmustele. Tulistamised on tegijatele justkui mäng, mis on saanud tegelikuks…“

Euroopa Ühendriigid ei ole ilmtingimata Kuri Hunt, kellega lapsi hirmutada, vaid teatud arenguloogika seaduspärane tulemus. Ma saan aru, et neukkurahvas, kes tahaks ise elada samamoodi nagu seda Kreekas pikka aega praktiseeriti, on ärevil. Nende süda kutsub Brüsseli, Londoni ja Pariisi asemel hoopis Moskvasse, Moskvasse, Moskvasse … ja kõik see mis teda „õigelt kursilt“ eemale viib, tundub võõras ja vaenulik. Või on tegemist oskamatusega Euroopa kultuuriruumi poliitilistes protsessides orienteeruda, sest harjumuspärased mehhanismid on olnud hoopis teistsugused? Õigusteadlane Lauri Mälksoo küsib „Maalehes“: „Debatt selle üle, kuidas me võlakriisi ühe lahendusena kummitavasse Euroopa föderalismi peaksime suhtuma, peaks olema palju tõhusam,“ kuid debatt peab olema objektiivsem ja vähem populistlikum ning mitte rõhuma neukkurahva hirmudele. Nagu USA president Gerald R. Ford kunagi ütles, et võidurelvastumine ei saa olla ühesuunalise liiklusega tänav, nii ei saa ka rahvusvahelistumine olla pelgalt ühesuunaline, kus on ülalpidajad ja ülalpeetavad. Eesti on olnud majanduslikult piisavalt edukas ning nihkumas ülalpeetavate klannist ülalpidajate klanni, mis on siiani veel arvukale neukkurahvale kahtlemata mentaalselt raskesti seeditav samm.

Peale Eesti pole ESM asutamislepinguga täna liitunud veel Itaalia (Senat on ratifitseerinud, kuid vajalik on veel Esindajatekoja ja presidendi nõusolek)  ja Saksamaa (parlamendi mõlemad kojad on ratifitseerinud, kuid president peab kinnitama). Pildil Itaalia peaminister Mario Monti ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel juunis 2012.

aadressilt: http://timeglobalspin.files.wordpress.com/2012/06/eu_summit_0629.jpg?w=600&h=400&crop=1

Euroopa Liit õigusliku ootuse põhimõtte valguses

@huviline

Euroopa lepingute sõlmimise ajajärgu algusega 1950ndatel olid nende sõlmijatel kindlad eesmärgid, millest tulenevalt on võimalik sõnastada Euroopa Liidu õigusliku ootuse põhimõte. Muu hulgas loodeti garanteerida edaspidi Euroopas rahu, majanduse alal tugevdada Euroopa konkurentsivõimet, valuutaliidu loomisega astuda vastu dollari domineerimisele. Muu hulgas kannustas Euroopa lepingute sõlmijaid ka hirm Nõukogude Liidu ees, kus toimis kommunistlik majandussüsteem. Lühidalt, õiguslik ootus seisneb õigusrahus, mille pidid tagama poliitilised kokkulepped ja egalitaarne platoo majandussuhetes.

Õigusliku ootuse elluviimise kõige loomulikum tee pidi kulgema õiguse radu pidi. Teatavasti adresseerivad õiguse olemust  sotsiaalsed käitumisnormid, mille ühtlustamiseks kutsuti ellu Euroopa Kohus. Edasi olukord maailmas muutus, nt kadus Nõukogude Liit. Majanduses sajandeid kestnud põhimõtted: vaba turg, tsükliline areng, on tänapäeval oluliselt mõjutatud teaduslikust ja tehnoloogilisest plahvatusest. Kui peaaegu igal aastal tuleb turule uusi tehnoloogilisi vidinaid, mis mõjutavad suuri rahavooge, siis ei saa ka pangad enam säilitada endist seisundit. Ainuke, mis on oma seisundi säilitanud, see on õiguslik ootus.

Lugedes Maalehest Tartu Ülikooli Euroopa Liidu õiguse dotsendi dr Carri Ginteri  ja sama ülikooli lektori dr. Andres Tupitsa arutlusi küsimus üle: kuidas võis selline olukord tekkida (Kreeka võlakriis) ning milline võiks olla selle protsessi mõju Eesti suveräänsusele, siis tundub, et õpetajate käsitluses puudub sügavam sisu. Sügavam sisu tähendab sisendit diskussiooniks alustalade üle.  Tänapäeval ei saa riikide võlakriis olla tekkinud ainuüksi sellepärast, et impeeriumil on küll kontrollifunktsioon riikide ülemäärase eelarvedefitsiidi osas, aga puudub karistamise võimalus. Samuti on impeeriumi iga osalisriik juriidiliselt lepingute kaudu seotud, millest tuleneb  õigusliku ootuse põhimõtte tegelik väljendus, milleks ongi föderaalne Euroopa, sest mis mõtet oli muidu lepingute sõlmimisel. Mälu värskendamiseks tõdegem, et Eesti põhiseaduses on suveräänsusest osaline loobumine ka sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusega, mis võeti vastu rahvahääletusel 2003 aastal.

Võlakriisi tekkimise põhjus ja pankade seisundi muutumine tänapäeval on õigusliku olukorra tulemus. Lepinguõiguses valitseb privaatautonoomia põhimõte, mis tähendab, et igal riigil on õigus ise otsustada, mida ta tahab ja Euroopa lepingud on kindlasti ka lepinguõiguse objektiks. Poliitilises mõttes tähendab privaatautonoomia aga enese karistamist, sest kes jääb kõrvale üldisest eduloost, see ilmselt loobub vabatahtlikult heaolust ja elatustaseme tõusust.  Kuna keegi ei taha ennast ise karistada, siis tuleb kasutada pakkumist liituda ja sõlmida tõmbekeskusega leping. Lepingu sõlmimise järgselt astub poliitika kõrval mängu õigus ja privaatautonoomia saab lisaks õigusliku tähenduse, mis tähendab taas enesekaristamist, kui riik tahab kokkulepitust taganeda. Kindlasti ei astu ükski riik vabatahtlikult häbiposti ja sellepärast ei ole tõsiselt võetavad ka Euroopa Liidu lagunemise jutud. Impeeriumi külgetõmbejõud on objektiivne fakt, mida iga päev kinnitab ka Euroopa Kohus. Karistamise mõõde on nüüd palju avaram, sest õigusega kaasneb eetika.  Kohtu poolt harmoniseeritavad käitumisnormid, võrdsuse põhimõtte alusel, toimivad karistusena õigusliku ootuse põhimõtte rikkujate osas. Seega, tegelikult ei puudu Euroopa Liidu sisemiselt karistamine, vaid see esineb palju reaalsemal kujul, võrdse kohtlemise näol, taustaks viisakuse kategooriline imperatiiv. Sellele tugineb konföderatiivse impeeriumi autoriteet seni kuni impeerium saab föderatiivseks.

Kuna pangad on igasuguse võlakriisi võtmeteguriks, sest pangad on võtmevõlausaldajad, siis on Kreeka tulevik määratud sellega, kuidas paremini teenindada võetud võlgu. Iga võtmevõlausaldaja eesmärk on kasumi teenimine, korjates kõigepealt intressid ja siis põhiosa, mistõttu nimetada kasumi teenimist Kreeka abistamiseks on lihtsalt ebaadekvaatne. Tänapäeval, kui põhikaristusliike on ainult kaks, vangistus ja rahaline karistus, riike aga pole võimalik vangi panna, seega jääb üksnes rahaline karistus, käib kogu tants rahaliste suhete ümber. Omakasu võib abistamiseks nimetada üksnes õigusliku ootuse põhimõtte valguses.

Õpetajad hoiatavad, et antud olukorras on totalitarismini ainult väike samm ja selles osas on õpetajatel muidugi õigus. Euroopa kohus mõistab totaalset õigust, nt kohtuasi nr C-236/09 ja  C-34/10, sest kohus teab, mis on eetiline. Kuid see on ju tegelikult meie kõigi õiguslik ootus: totaalne demokraatia, totaalne õigus, totaalne eetika, totaalne tõhusus, totaalne õhinapõhine kooliõpetus, totaalne meedia jne.  Igasugusel hoiatamisel on alati oma eesmärk, aga me ei tea veel täpselt, milleks on hoiatamine mõeldud.

oktoober 2020
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.